[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

a
kõnek (kiirkõnes:) aga. *A võta kinni, mispärast ta nii ütleb. O. Luts.

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

aate|mees
van aateline, aadetega mees. Ärkamisaja aatemehed. Eluvõõras aatemees ning maailmaparandaja. *.. sest minu isa oli mölder ja majandusmees, sinu isa aga koolmeister ja aatemees. K. Ristikivi.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aegu saama
murd hakkama saama. *„Aga Pritsule oled mõisas jo seda ligemal, – lähed talle otse kaenlasse!” – „Küll ma temaga aegu saan ..” E. Vilde.

aelema ‹-leda 37 või kõnek -lda 38›

1. end aeg-ajalt liigutades lamama; vähkrema; püherdama. a. (laisana, roidununa, mõnuledes jne.) end aeg-ajalt liigutades pikutama v. vedelema. Aelevad poole päevani voodis ega viitsi tõusta. Temast pole enam töömeest ega tegijat, aeleb päevade kaupa selili sängis. *.. visata võõras kohas pikali, aeleda ja siruleda nagu kass. L. Promet. b. (unetusest, rahutusest, valust jne.) vähkrema, visklema, vintsklema. Terve öö ta aeles unetult asemel. Palavikus laps sonib ja aeleb. *.. kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. E. Bornhöhe. c. (vallatusest, liikumisvajadusest jne.) vähkrema, püherdama. Lapsed aelesid ning hullasid värsketes heintes. Põrsad aelevad poris.
2. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma. Lasipuu külge seotud hobused aelesid kärsitult. *Teinekord lähevad jälle sead kesale ja vana virin aeleb jälle niisama ühest kohast teise. O. Luts. *Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Juh. Liiv.
3. hlv. a. (ringi, ümber) hulkuma, (ringi) luusima, kolama. Poisist pole töömeest – joob ja aeleb küla mööda (ringi). Pole teda mitu päeva näha olnud, ei tea, kus (ümber) aeleb. *Kui viinavõtja mees aeles Koljagi sagedasti väljas. R. Sirge. b. ringi ajama, ringi tõmbama, amelema. Mees hakkas jooma ning naistega aelema. Ise alles plikake, aga juba aeleb poistega (ümber).

aeru|tüvi
aeru varreosa. *Teised aga sõudsid ja sõudsid – peod märgade aerutüvede hõõrumisest tulilevad .. A. Mälk.

aferist ‹-i 21› ‹s›
õnnekütt, petis, afääridega tegeleja. Ta oli pealtnäha korralik inimene, tegelikult aga aferist.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

aga ‹11› ‹s›
(lähtub vastavast konjunktsioonist; kasut. seoses mingi häiriva, kahtlust tekitava v. takistava asjaoluga). Asi näis olevat igati korras, ent siis ilmusid mõned agad. Ma ei hakka rääkima agadest, mis mul filmi vaadates mõttesse tulid. *Ent siin oli siiski üks aga. Siin oli üks säärane aga, mis tekitas igas mõtlevas inimeses kahtlusi .. J. Rannap.

(nii) et las(e) aga olla vt laskma

agatama ‹37›
(tihtipeale) kahtlust, põiklust, vastuväidet väljendavat aga-sõna ütlema, tarvitama. Nüüd ei ole aega agatada, tuleb tegutseda. *„Jah, aga ...” – „Mis sa agatad! Ma tean küll sinu häda! ..” R. Roht.

agiteerima ‹42›

1. kihutustööd tegema; poliitiliselt üleskutsuvalt mõjuma. Ta agiteeris puhta looduse poolt, relvastumise vastu. Kaaslased agiteerisid teda piketis osalema. Agiteerivad plakatid, loosungid. Sõjaaegne luule oli agiteeriv, võitlev.
2. (üldisemalt:) kedagi veenma, veenda püüdma. Küll meelitasime, küll agiteerisime, aga nad ei tulnud kaasa.

ah

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, miimikast, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust, imestust, üllatust jms. Ah, kui tore ilm on täna! Ah kus oli alles vaatepilt! Ah! Sina! Ei osanud oodatagi. Ah! Juba valmis! b. igatsust, soovi. Ah, küll tahaks praegu kodus olla! Ah kuidas jooks praegu külma allikavett! c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Ah kui kurb! Ah, mis me küll nüüd teeme! d. ükskõiksust, minnalaskmist, tüdimust jms. Ah tühja kah, las jääb nagu oli! Ah, see on ju lõpuks ükskõik! Ah, tehku nii, nagu ise heaks arvab! Mis sa ütlesid? – Ah, ei midagi! e. viisakat tagasihoidlikkust, ka vastuvaidlemist, tõrjumist. Ah, mis nüüd mina, aga Toomas – vaat see on alles töömees! *„Ah, mine,” tõrjus Teele naeratades, „kust ma sulle's seda nüüd tean ütelda ..” O. Luts. f. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Ah, need tänapäeva noored! Ah sind küll, millegagi sa hakkama ei saa! Ah kui rumalasti sa talitasid! Ah, mis ta kelgib! Ah, pagan võtaks! g. äkilist meenumist. Ah jaa – täna on ju Leena sünnipäev! Ah, ma pidin ju talle helistama! h. teatavaks võtmist, konstateerimist (ka konstateeriva, retoorilist laadi v. eelnenud küsimust kordava küsimuse algul) jms. Ah nii, hea küll. Ah see olid siis sina. Ah Jaanil on siis ülikool läbi. Ah laupäeva õhtul on rahvamajas pidu? Ah et kuidas meil läks? – Üsna hästi. Ah Peeter? – Peeter on nüüd juhatuse esimees. *„Kuidas ta [= opman] su vastu siis on?” – „Ah opman? Siiamaale väga hea ..” E. Vilde.
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sa selle peale kostad, ah? Tore? – Ah? Miks ta vaikis, miks ta ei julgenud rääkida – ah? Keda sa lolliks pead, ah? Ah? – mis sa ütlesid?

ahel|kiri
ketina leviv kiri, mille ümberkirjutamine ja edasisaatmine toovat õnne, selle tegemata jätmine aga õnnetust, õnnekett, kettkiri

ahinal ‹adv›
õhinal, tuhinal; rutuga. *Mõned kõikteadjad .. jutustasid ahinal, et Läti olevat juba vaenlase poolt vallutatud .. R. Parve. *Peremees aga tõmbas üsna ahinal parema kasukatüki selga .. ja läks kõrtsi. E. Vilde.

ahmima ‹42›

1. korduvalt (ning ahnelt) midagi v. millegi järele haarama, korduvalt ahmama. Ahmib raamatuid sülle, süle täis ning tassib teise tuppa. Ahmis kukkudes kätega õhku. Ekskavaatori kopp muudkui ahmib ning tõstab kruusa. Leegid, tulekeeled ahmivad vana kuuri. || (toitu). Lapsed ahmisid nii palju toitu taldrikule, et ei jõudnud ära süüa. Putru ahmiti suurte lusikatega otse kausist. Ahmis suhu, mida aga sai. Lehmad ahmivad mahlakat ristikuädalat. *Vaatan: [laps] näost must ja ahmib suuga söögi järele ... E. Särgava. || endasse tõmbama, sügavasti v. lõõtsutades sisse hingama. Pärast trepist ülesminekut tuli õhku ahmida. Ahmisin imestusest, ehmatusest suuga õhku nagu kala kuival. Tüdruk oli ahminud kopsudesse liiga palju tolmu. Kops ahmib kosutavat hapnikku. Vanamees pani pläru ette ja ahmis suurte sõõmudega suitsu.
2. ahnelt enda valdusse haarama v. saada püüdma. a. (vara). Raha, vara (kokku) ahmima. Vanem tütar püüdis kõiki emast jäänud asju endale ahmida. b. (teadmisi, muljeid jne.). Ahmis lugeda, mis kätte sattus. Noored ahmivad seiklus- ning ulmekirjandust. Ahmisin teadmisi, uudiseid, muljeid siit ja sealt. Kõik lausa ahmivad teda pilkudega. Tahaks ahmida endasse kõiki neid värve ja helisid. *Oh seda aplust, kuidas ahmib / silm kraaviäärtes varsakapju / ja jõge päiksekirjalist. H. Mänd.

aia|maja

1. suvemaja(ke) aiamaal. Tüüpprojekti järgi ehitatud aiamaja. Aedlinn aiamajadega.
2. aias, aia sees olev maja(ke). Mehel oli tänava ääres suur kivimaja, ise elas aga keset aeda aiamajas.

aim ‹-u 21› ‹s›

1. aimus, eelaimus. Saabuva õnne aim. Õnnetuse, surma aim südames. Mingi aim nagu ütles, et täna ta tuleb. Mul oli selline aim, et midagi juhtub. Päikeselistes veebruaripäevades on kevade aimu.
2. ‹hrl. partitiivis› ebamäärane kujutlus v. käsitus millestki. Kellelegi millestki aimu andma. Veidike aimu mul sellest tööst siiski on. Kõrgemast matemaatikast polnud neil vähematki aimu. Selge see asi veel ei ole, aga mingi udune, õrn aim mul siiski on. Türklastel polnud Tallinnast ega Eestist aimugi. Kus asub Tina tänav? – Pole aimugi. *Esimese tõelise aimu sellest, mida kirjandus endast kujutab, sain alles neljateistkümneaastaselt. E. Vetemaa.

aimama ‹aimata 48›

1. ebamääraselt, hämaralt ette tundma v. arvama; vaistlikult tundma, tunnetama v. tajuma. Õnnetust, hädaohtu aimama. Süda aimab halba. Ma aimasin, et sa täna tuled. Seda ei osanud küll uneski, hinges(t)ki aimata. Takistus tuli sealt, kust seda ei osanud aimatagi. Seda ei oska täpselt seletada, seda võib ainult aimata. Läksime paha aimamata edasi. Toa sisustus laskis aimata naise kätt. Juba kooliajal võis temas aimata tulevast kirjanikku. Looduses võib aimata juba kevadet. *Preili Marchand .. heitis tüdruku peale niisuguse pilgu, et see nagu koer, kes head inimest aimab, tema juurde jooksis ja ta kätt suudles. E. Vilde. || (oletamisi) mõistma, aru saama, taipama. Näib, et ta aimas mu mõtteid. Ahaa, nüüd ma hakkan aimama, kuidas see lugu oli. Tema olekust aimasin, et ta ei taha sel teemal rääkida. Matemaatikast ta ikka niipalju aimab, et päris hätta ei jää. Tema näost ei oska midagi aimata. *Teinekord on nad käega võtta, aga sa ei aima kätt sirutada, kõnnid kui unenäos .. M. Metsanurk.
2. ähmaselt, ebamääraselt, ainult üldistes kontuurides nägema. Linna torne võis läbi udu vaevu aimata. Hommikuhämaruses võis eespool aimata metsaserva. Päikeseketas oli läbi pilveloori vaevu aimatav.
3. hrv järele aimama, matkima. *Püssiga õlal aimad vahti. G. Suits.

ainult ‹adv›

1. osutab, et midagi v. kedagi on vähem kui vajalik, eeldatud v. loodetud, kõigest, üksnes, vaid. Ainult kaks päeva on jäänud eksamini. Ainult pool tundi, kolm etendust veel. Kümme tütarlast ja ainult kaks noormeest. Traktoreid oli ainult neli. Nii juhtus ainult paar korda. Meie vahet oli ainult mõni samm. || mitte rohkem kui, mitte enamat kui. Mees viivitas ainult hetke. Tule ainult korraks siia. Korstnast kerkis ainult õrn vine. Leiba oli ainult tükike. Minagi olen ainult inimene. Täidan ainult oma kohust. See oli ju ainult nali, ettekääne. Ta ainult naeratas heatahtlikult. Kahjuks on ta ainult sulane.
2. (muid võimalusi välistavalt:) üksnes, ainuüksi. Armastab ainult enesest rääkida. Ta käib kinos ainult pühapäeviti. See telefon on ainult ametikõnedeks. Inimene ei ela ainult leivast. Ainult sina oled süüdi. Tal oli ainult särk seljas. Ütlen seda sulle ainult nelja silma all.
3. (üksnes rõhutades:). a. aga, vaid. Katsugu ainult puutuda! Proovi ainult minna, kohe pistavad koerad haukuma! Kui sul ainult külm ei ole. Kui ma nii kaua ainult elan. Läks kõikjale, kuhu ainult kästi. Teeb kõik, et ainult pääseda. *.. vaadake ainult, kuidas astrid ja lõvilõuad õitsevad ja salveid hõõguvad nagu tulekeeled ... O. Tooming. b. ometi. Kui ta ainult tuleks, paraneks. Kui see ainult nii oleks. c. muudkui. Tekst on siin, ainult loe ette.
4. konjunktsioonilaadses kasutuses ühendab lauseid v. korduvaid lauseliikmeid, millest järgnev piirab või osaliselt eitab eelnenud väidet. Ta pole paha tüdruk. Ainult veidi laisk. *Laed olid valged, ainult petrooleumisuitsust pisut võidunud. R. Sirge. *Neil päevil ei juhtu midagi iseäralikku, ainult valitseja jääb tööga natuke kõhnemaks .. O. Luts. | ‹ühendsidesõna osana› ainult et, mitte ainult ... vaid ka vt et, vt vaid

üle aisa lööma
käitumisnormidest üle astuma, kergemeelselt v. lubamatult käituma (hrl. abielumehe v. -naise kohta). *Aga kord linna sattudes, nii natuke üle aisa lüüa – see pole ka patt .. M. Mõtslane.

ajaja ‹1› ‹s›
(< tgn ajama). Kartulivagude ajaja. Lähen, kui tahan, sina pole minu ajaja. Temast pole selle asja ajajat. Noor koer, aga hea jälgede ajaja. || küttidele ulukeid ette ajav jahiline. Ohvitserid olnud küttideks, soldatid ajajateks. *Ei siis saa mind [= jänest] kätte ei ajajad ega hurdad, ei kütt ise ega küti kuul .. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: asja|ajaja, ette|ajaja, habeme|ajaja, hobuse|ajaja, jutu|ajaja, jälje|ajaja, puskari|ajaja, samagonni|ajaja, taga|ajaja, tõrva|ajaja, viina|ajaja, ära|ajaja, ülesajaja; luhta|ajaja, nurjaajaja.

ajaldasa ‹adv›

1. aja poolest. *Lühikeseks jäi aga ka Juhan Liivi kogu maine teekond. Ajaldasa ei jõudnud see viiekümnenda verstapostinigi. P. Rummo.
2. ajaldi. *Õnneks juhtub üks purjus töövoorimees ajaldasa jaole. O. Luts.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

läbi ajama

1. läbi masina ajama. Piima läbi ajama. Ema hakkas köögis liha läbi ajama.
2. läbi sõitma. Terve ilm, pool Eestimaad läbi aetud. Autorallil tuli läbi ajada ligi 3000 kilomeetrit.
3. läbi torkama, läbi pistma. Niiti nõelasilmast läbi ajama. Seinasse puuritud august aeti toru, kaabel läbi.
4. piiratud võimalustest hoolimata toime tulema, hakkama saama v. millegagi leppima. Omad inimesed – ajame läbi. Kitsas see elamine on, aga ajame kevadeni läbi. Rasketel aegadel tuli vähesega, piskuga läbi ajada. Tuli ilma sooja toiduta läbi ajada. Püüdke läbi ajada sellega, mis on. *Ükski neist kolmest ei mõistnud vene keelt, aga läbi ajasid mehed ometi. E. Vilde.

taga ajama

1. kannul järgnema, jälitama. Varast, vaenlast taga ajama. Lapsed ajasid kilgates üksteist taga. Palle taga ajades jooksid poisid sõiduteele. Koer ajab kassi, kanu, jänest taga. Koer ajab saba taga (ühe koha peal keerutades ning sabast hammastega haarata püüdes). | piltl. Üks töö, mure ajab teist taga. *.. ja aina uued kavatsused ajasid mõtteid taga voodiski .. M. Raud. || (läheneda, kurameerida püüdes). Ise naisemees, aga ajab tüdrukuid taga.
2. taotlema, püüdlema. Au, kuulsust, uhkust, edevust taga ajama. Ei maksa välist efekti, sära, hiilgust taga ajada. Ajab kvantiteeti taga ning unustab kvaliteedi. Ajab oma tahtmist, õigust, kasu taga. Erilist täpsust taga ei aetud. || (taga) otsima. Siin sa oled, terve päeva olen sind taga ajanud. Mis raamatut sa siit taga ajad? *.. hakkas mööda taskuid tikutoosi taga ajama. A. Kaal.
3. taga sundima, taga kihutama. Teenija oli kõigi taga ajada ning käskida. Teistele tehti töös kergendusi, teda aeti hommikust õhtuni taga. Elatud oleks saadud ka väiksema vaevaga, kuid ahnus ajas taga. *Mis töö teid siis nii kangesti taga ajab? E. Krusten.

tagasi ajama

1. tagasi minema sundima. Koer tahtis kaasa tulla, aga peremees ajas ta tagasi. Jääge, ega kedagi tagasi aeta.
2. vastu vaidlema, eitama, salgama, ümber lükata püüdma. Alguses püüdis tagasi ajada, hiljem tunnistas üles. Ära hakka tagasi ajama, me teame kõik. „Mina pole teinud!” ajas Juhan tagasi.

vastu ajama

1. takistuseks, tõkestuseks vastu sirutama. Püüdsime Jaaku kättpidi Liina juurde vedada, ent tema ajas jalad vastu. Siil ajab okkad vastu.
2. vastu vaidlema; tõrkuma. Esialgu ajas kõvasti vastu, aga pärast nõustus. Kutsuti sööma, kuid tema ajas vastu. Ta on süüdi, ärgu ajagu vastu.

ära ajama
(ära lisab ühendverbis ajama tähendustele perfektiivsust, lõplikkust jms.). a. ära v. eemale minema sundima, minema kihutama; ära lükkama v. loopima jne. Ajas naise ära ja elab nüüd üksinda. Alaealised aeti peolt ära. Aja lehmad heinamaalt ära. Lumi oli kõnniteelt ära aetud. b. (füsioloogiliste protsessidega vms. seoses). Piim ajab mõnikord kõhu korrast ära. Soe vesi ei aja janu ära. Kohv ajab une ära. c. ära vaevama, kurnama. Hobused olid nii ära aetud, et tuikusid. *Ise on enese ära ajanud nagu jäär, aga näe – noort naist temale vaja. O. Luts. d. ära korraldama, õiendama, korda ajama. Ajasime asjad ära ja hakkasime koju minema. e. raseerides täielikult eemaldama. Habe tuleb ära ajada. Ta on oma toredad vuntsid lasknud ära ajada. f. (juttu) lõpuni, tervikuna ära rääkima. Kõik jutud said ära aetud. g. rõivast seljast, jalatseid jalast ära võtma. Ajas isegi särgi seljast ära. Aja mantel ära, palav hakkab. h. (näit. koide kohta:) auke, käike sisse sööma, uuristama. Koid on villased sukad nii ära ajanud, et lausa auk augu kõrval. i. kõnek kellegi autot vm. transpordivahendit omavoliliselt ära viima. Öösel oli tal auto hoovist ära aetud.

ajast|aeg
van aasta. *Aga kolmanda nädala algul jäi ühe Kolga ranna kalamehe kahe ajastaja vanune poeg palavikku .. F. Tuglas (tlk). *Kolmkümmend seitse ajastaega on sellest möödas, kui ma jälle nägin oma Rävälä koduranna saari. J. Sütiste.

aju1 ‹11› ‹s›

1. kihutamine, tormamine; hoog, rutt. Jooksis, tormas, kihutas, sõitis hirmsa, tulise, kange, täie, suure ajuga. Pistis igavese ajuga jooksma. Ratsanikud kihutasid metsikul ajul. *Ent mida pöörasemaks läks aju, seda südimalt keerutas poiss ohjapärasid .. R. Sirge.
2. ajujaht; ulukite (taga)ajamine; ajujahil sissepiiratud ala. Jahimehed korraldasid hundi tabamiseks aju. Hunt pääses ajust välja. Koerad haukusid, aju lähenes. Kümnest ajust lasti ainult kuus jänest. *Teeme ühe aju, kui [metssiga] läbi lipsab, jälitama ei hakka. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: hundiaju.
3. tagantkihutamine, sund. Jääpangad tulevad tuule ajul randa. Paat liikus lainete ajul. *Jalg tippab jala ette harjumuse ajul. A. H. Tammsaare. *.. talitas noorik aga ülemate vägede ajul, siis oli teda õletada seda ülekohtusem, et Tõnu oli säärast aju neilt vägedelt ise ju palunud. E. Vilde.
4. hrv triivimine; triivpüük. Kalurid läksid ajule.

aklimatiseeruma ‹37›
biol (introdutseeritud taimede v. loomade kohta:) uue kasvukoha v. elupaiga kliima- jm. keskkonnatingimustega kohanema. Kährikkoer aklimatiseerus meil kiiresti. Eestis on aklimatiseerunud palju ilu- ja ravimtaimi. || (inimese kohta:) võõra kliimaga harjuma, sellega kohanema. Euroopa sportlased sõitsid aegsasti enne olümpiamängude algust Mehhikosse, et korralikult aklimatiseeruda. | piltl. *Aga ma ei ole ikka veel suutnud aklimatiseeruda, kohaneda ja sisse elada uude ümbrusse. R. Sirge. *.. te saate seal kõige ohutumal viisil toimetuse vänge õhuga aklimatiseeruda. V. Gross.

aksessuaar ‹-i 21› ‹s›
lisand, manus. Käekotid, vööd ja muud rõivastuse juurde kuuluvad aksessuaarid. *Pildil on veel raamgi, .. aga raidkunstis on ainult puhas vorm ilma ühegi kõrvalise aksessuaarita .. A. H. Tammsaare.

aktiivne1 ‹-se 2› ‹adj›

1. energiliselt tegutsev v. toimiv, tegev, toimekas; energiline; ant. passiivne. Aktiivne inimene, võitleja. Seltsi aktiivne liige. Kooli kõige aktiivsemad sportlased. Õpilane on klassivälises töös, koosolekuil aktiivne. Poiss muutub üha aktiivsemaks. Aktiivne võitlus, vastupanu, tegutsemine. Aktiivne hoiak, ellusuhtumine, tähelepanu. Koosolekutest osavõtt võiks olla aktiivsem. Aiatöö on aktiivseks puhkuseks. Aktiivne sõnavara 'sõnavara, mida inimene tunneb ja ise kasutab'. Aktiivne haigusprotsess. Seismiliselt aktiivne piirkond. Valge kahis etturi ning sai aktiivse seisu. Majanduslikult aktiivne rahvastik (statistikas:) 'tööjõud'. Aktiivne valimisõigus 'õigus valida'. *Kirg aga on alati midagi aktiivset, see on rohkem tegu kui tundmus. F. Tuglas.
2. hrl keem suure reageerimisvõimega; juba väga väikeses kontsentratsioonis mõjuv. Keemiliselt aktiivsed ained. Naatrium on väga aktiivne lihtaine. Kasvuained on füsioloogiliselt väga aktiivsed.

ala ‹adv›
alalõpmata, alatasa; üha. Ei maksa ala kurta ega haliseda. Ta on ala lahke ja lõbus. *Nigul mõtles ala Miili süü peale, ööd ja päevad. E. Vilde. *Tema enda väsimus aga oli silmanähtav ja see suurenes ala. A. Kurfeldt (tlk).

alal ‹adv›
‹hrl. koos verbidega hoidma, hoiduma› alles, säilinuna, tallel. Kviitungid tuleb alal hoida. *Aga temas oli alal hoidunud teatud endine nõrkus .. A. H. Tammsaare. *Head kavatsused olid alal endiselt muutumatutena ja kindlatena. P. Viiding.

alal|hoidlane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
van konservatiiv (1. täh.) *.. massid radikaalistusid, keskuses püsisid aga alalhoidlased veel võimul. F. Tuglas.

album ‹-i, -it 2› ‹s›

1. raamat v. kaustik, kuhu kogutakse fotosid, marke, mälestussalme vms.; pildikogu arvutis. Pilte, fotosid, marke albumisse panema, kleepima. Õpilased kirjutavad salme üksteise albumitesse. Tahtis luua uue albumi reisipiltide jaoks, aga programm ei võimaldanud. Digifotosid albumisse lisama.
▷ Liitsõnad: foto|album, joonestus|album, joonistus|album, margi|album, mustri|album, perekonna|album, pildi|album, postkaardi|album, postmargi|album, salmialbum.
2. erilistel puhkudel väljaantav koguteos v. kunstiteoste, fotode reproduktsioone sisaldav trükis. „Noor-Eesti” kirjanduslik album. Viiralti töödest on välja antud mitu suurt albumit.
▷ Liitsõnad: foto|album, kirjandus|album, kunsti|album, käsitöö|album, moealbum.
3. paljude muusikapaladega heliplaat; ant. singel. Albumit salvestama, välja andma, esitlema. Tüdrukutebändil ilmus uus album.
▷ Liitsõnad: debüüt|album, sooloalbum.

alglik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
hrv esialgne, algupärane. *Aga sedamööda, nagu inimese hing taganeb oma loojast, taandub ka tema keha oma alglikust jumalikkusest .. A. H. Tammsaare.

alistus ‹-e 5› ‹s›

1. alistamine; alistumine. *.. millise nukra alistusega kutsutav aga keeldus .. M. Raud.
2. keel sõna, sõnaühendi v. osalause sõltumine teisest sõnast, sõnaühendist v. osalausest, subordinatsioon

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

alles ‹adv›

1. järelejäänud, järel, säilinud, (veel v. endist viisi) olemas. Kontrollige, kas kõik asjad on alles. Pool leiba on söödud, pool on alles. Vanaema kirst on meil veel alles. Ainult paar maja jäi alevikus sõjast alles. Hoidke piletid alles. Mets oli maha võetud, ainult kasetukk oli alles jäetud. *Kellamees Lible olla Paunveres alles ja sõbrutsevat endiselt alkoholiga. O. Luts.
2. päris hiljuti, nüüdsama, äsja. Tulin alles töölt, pole jõudnud veel riideidki vahetada. Kas kõht juba tühi, alles me sõime? Alles ahjust tulnud soojad saiad. Täiesti uus maja, alles sai valmis. Alles see oli, kui koolipinki nühkisime. Alles oli kevad, ja nüüd juba sügis käes. *.. alles oli südapäev, aga juba kuulutavad pikad varjud õhtu lähenemist. O. Tooming.
3. mitte varem kui, mitte enne kui (viitab sageli tavalisest v. oodatust hilisemale ajale v. hetkele). Ah alles homme, kas täna ei saaks? Nüüd sa alles tuled! Alles nüüd ma märkan. Vaata ikka enne järele ja alles siis räägi. Saime kutse alles matuste päeval. Aruannet nõutakse alles 25. detsembriks. Ärkasin alles kell kaheksa. Alles mõne tunni pärast. Vargus oli alles paari päeva eest toime pandud. Olukord on paranenud alles viimastel aastatel. || (ajalist jm. järjekorda, järgnevust silmas pidades). Jaan oli esimene, Juhan teine ja alles siis mina. Ta on järjekorras alles kümnes. Kvalifikatsiooninormi täitis ta alles kolmandal hüppel.
4. (ikka) veel (näitab, et tegevus v. olukord veel kestab v. kestis, kuid selles peab toimuma v. on hiljem toimunud muutus). Mets on alles raagus. Töö oli alles pooleli. Ta on alles väike. See oli siis, kui me alles ülikoolis käisime. Kas nad on ikka alles koosolekul? Üks alles alustab, teine juba lõpetab. Ta alles noor mees. Rukis oli alles lõikamata. Kevadel, kui soo alles kandis.
5. mitte rohkem kui, mitte kaugemal kui, kõigest. Kell on alles neli. Ta on alles viieaastane. Alles kolmandik teed on käidud. Olen alles viiskümmend lehekülge läbi lugenud.
6. ikka, vast (enamasti hüüdlauses). Oled sina alles rumal, imelik, kuri, hea. On alles uudis! Vaat see on alles mees! On alles tark väljas! Kus mul alles asjamees! No on alles elu! *Oli nüüd alles naeru ja lõkerdamist, parastamist ja sajatusi. I. Sikemäe.

allvee|paat
van allveelaev. *Vee all aga varitsesid neid röövkaladena sakslaste allveepaadid. H. Sergo.

alp ‹albi 21› ‹adj›
edev, edvistav; rumal(uhke); narr. Alp inimene. Albid mõtted, kombed. Jätke alp uhkus ning eputamine. Paha on kuulata tema alpe jutte. On see tüdruk aga albiks läinud. Kuused paukudes põlevad, albid kiideldes kõnnivad. Aeg õpetab albi targemaks. *Alp oleks, kes mõne rõugearmi pärast võiks põlata tervet tublit meest! E. Vilde.

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

altaisa viskama ~ laskma
abielu rikkuma. *Aga proua Saareserv – temast küll kuuldub viimasel ajal, et olevat hakanud altaisa viskama. J. Kärner.

alune ‹-se 4›

1. ‹adj s› ‹hrl. liitsõna järelosana› millegi all v. läheduses olev; millegi all v. läheduses olev koht, ala, ruum jne. Koridori akna alune radiaator. Kõigi marjapõõsaste alused on kobestatud.
▷ Liitsõnad: ahju|alune, aida|alune, akna|alune, hamba|alune, hõlma|alune, jalge|alune, joone|alune, jää|alune, kaane|alune, kaenla|alune, kangi|alune, katte|alune, katuse|alune, keele|alune, kile|alune, klaasi|alune, koore|alune, kurgu|alune, kuuri|alune, kõhu|alune, külje|alune, küüne|alune, lae|alune, laua|alune, lava|alune, lõua|alune, läve|alune, maa-|alune, mere|alune, metsa|alune, naha|alune, pea|alune, pilve|alune, põranda|alune, põõsa|alune, päka|alune, rea|alune, rehe|alune, räästa|alune, saba|alune, sara|alune, silma|alune, südame|alune, taeva|alune, talla|alune, teki|alune, telgi|alune, tiiva|alune, trepi|alune, tuhvli|alune, ukse|alune, ulu|alune, varju|alune, vee|alune, võlvi|alune, väravaalune.
2. ‹adj s› ‹hrl. liitsõna järelosana› millegi tegevus- v. mõjupiirkonda kuuluv, mingis olukorras v. seisundis olev; millegi tegevus- v. mõjupiirkonda kuuluv, mingis olukorras v. seisundis olev isik. *Küll said aga õpetajate erilise tähelepanu aluseiks niisugused siidivennad nagu Pärt ja Värava Aleks. V. Alttoa.
▷ Liitsõnad: armu|alune, hoole|alune, kaebe|alune, kahtlus|alune, kaitse|alune, katse|alune, kohtu|alune, kutse|alune, kõne|alune, käe|alune, käsu|alune, looduskaitse|alune, naeru|alune, süü|alune, šeflus|alune, usaldus|alune, vaatlus|alune, vahi|alune, vihaalune.
3. ‹s› etn seelik, undruk

amelema ‹-lda 38 või -leda 37›
armatsema, kergemeelselt armusuhteid looma, ringi ajama, ringi tõmbama; kurameerima, tiiba ripsutama. Abielus naine, aga ameleb teiste meestega. Tüdruk joovat ja amelevat poistega. Härra oli kippunud teenijaga amelema. *Temal [= Mariihenil] oli noorhärraga tegemist. See näis ka hästi noorte neidude ümber amelda oskavat. A. Kitzberg. *Pummeldas, pummeldas ohjeldamatult ja ameles vahel ka esimese ettejuhtuva naisega. P. Kuusberg.

amet ‹-i 2› ‹s›

1. ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu, tööala; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Tal on kerge, raske, hea, kasulik, kindel amet. Vanasti koolitati lapsi kergema, puhtama, peenema ameti peale. Ta on ameti poolest, ametilt rätsep. Ametit õppima. Vana treial õpetab oma ametit noortele. Tal on mitu ühiskondlikku ametit. Esimees oli ameti maha pannud. Ametit üle andma, vastu võtma. Ema oli õpetaja ning tütargi hakkas sama ametit pidama. Ta on selles ametis teist aastat. Võeti, palgati, pandi ametisse kaks sekretäri. Kedagi ametisse määrama, nimetama, kinnitama. Ametisse astuma, asuma. Ametist vabastama, kõrvaldama, tagandama, vallandama. Ta oli joomise pärast ametist lahti lastud. See amet küll ei toida. Amet ei küsi leiba. Üheksa ametit, kümnes nälg. *Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab ta selliks. E. Vilde. || (vananevana:) teenistus, (puhtam) töö. Mees käis ametis, naine oli kodune. Ta sai linna ametisse. Olevat kusagil kontoris ametis. Õhtul tuli ta väsinuna ning pahurana ametist.
▷ Liitsõnad: apteekri|amet, arsti|amet, autojuhi|amet, esimehe|amet, karjase|amet, kingsepa|amet, koolmeistri|amet, kupja|amet, lihuniku|amet, mehhanisaatori|amet, möldri|amet, pottsepa|amet, puusepa|amet, rätsepa|amet, sekretäri|amet, sepa|amet, sulase|amet, tisleri|amet, õpetajaamet; au|amet, kroonu|amet, riigiamet; koera|amet, kõrvalamet.
2. tegevus, töö. Puude lõhkumine ja ahju kütmine oli tema igapäevane amet. Las lapsed mängivad, see nende amet. Mis tal muud ametit kui sööb ja magab. Naised olid kibedasti, agarasti, hoolsasti ametis. Terve päeva oli ta võrgu kallal ametis. Tehti peotoite – vanaemalegi leiti amet, vanaemagi pandi ametisse. Igaüks oli oma mõtetega ametis. Kõik olid tööga nii ametis, et ei märganud tulijat. Kuke amet on laulda.
3. kõnek (halb) harjumus, komme, kalduvus. Isa joob ja hulgub, eks pojad õpivad ka ametit. Tal on see näppamise, näpumehe amet küljes. Kas sa suitsu ei tee – pole veel seda ametit ära õppinud? Loomadel amet käes, kipuvad aga ristikupõllule. *„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: näpuamet.
4. aj tsunft. Mündrikkude ameti põhikiri.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› (asutuste nimetustes)
▷ Liitsõnad: maksu|amet, perekonnaseisu|amet, posti|amet, tolliamet.

ampslema ‹ampselda 49›
murd lõõpima, ärplema. *.. aga tema lesib siin nagu vana seen päev päeva kõrval kodus ja ampsleb majarahvaga. O. Luts.

and ‹anni 21› ‹s›

1. see, mida keegi v. miski annab, pakub; kink, annetus. Pidi elama juhuslikest andidest. Võttis anni tänuga vastu. Inimene püüdis loodusjõude ohvrite ning andidega lepitada. Allikasse visati anniks hõbedat. Looduse, sügise annid. Murakad, jõhvikad – põhjamaade soode ja rabade annid. Sügisesed metsad jagavad ohtralt oma ande. *Juulius Kilimitil tuli üle elada lisaks muudele perekonnaelu andidele ka esimene perekonnatüli .. K. Ristikivi. || armuand, almus. Ta käis külas kerjamas ja ande saamas. Sandile anna, aga ära santi andidega tapa. || ‹pl.› etn veimed, mõrsja kingid pulmalistele v. vastukingid pulmalistelt; mõrsja poolt veimevakaks kogutud raha v. esemed
▷ Liitsõnad: armu|and, loodus|and, maa-|and, mere|and, metsaand; ohvri|and, sügisand; pruudi|and, pulmaannid.
2. anne, andekus. Tal on muusika, matemaatika, näitlemise, keelte peale andi. Antsul on eriline and teisi inimesi matkida. *.. mitte üksi riimide kokkuseadmiseks ei lähe loomupärast andi vaja, vaid ka äriajamiseks .. I. Pau.
▷ Liitsõnad: kõne|and, laulu|and, muusikaand.
3. andmine. *Raha või muu hinnalise asja and läheks meile raskeks .. F. R. Kreutzwald.
▷ Liitsõnad: andeksand.

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

alla andma

1. alistuma. a. vastupanust loobuma; end võidetuks tunnistama. Vaenlane sunniti alla andma. Poisid muudkui maadlesid, kumbki ei andnud alla. b. mingi olukorraga leppima, alla vanduma. Saatusele, kiusatusele, nõrkusele alla andma. Kes haigusele alla ei anna, sellele annab haigus alla. Töö on ränk küll, aga mehed ei anna alla. Ära anna alla, kui sul õigus on.
2. maha jääma, alla jääma. a. (kellelegi milleski). Naised ei andnud töös meestele alla. Pikkuselt ei anna poeg isale enam alla. b. (millelegi milleski). Meie söökla toidud ei anna restoraniroogadele karvavõrdki alla. *Paljukest too mõisaait alla andis keskmisele kaubamajale Pärnus, ah? A. Sinkel.

juurde andma
lisama, lisaks andma. Toitu anti juurde. Puhkus andis jõudu juurde. Siit, puusadest, pikkust võiks veidi, kasvamise jagu juurde anda. Eesriided annavad korterile, kodule palju juurde. *Kuski täksis käia vana seinakell, aga seegi heli oleks nagu üldisele suurele rahule osakese juurde andnud. A. Jakobson.

kinni andma
kinni ulatuma, sulgeda andma. Kuub, mantel ei anna eest kinni. Selga läheb, aga nööbid ei anna kinni.

kokku andma

1. vastamisi v. kinni ulatuma, kinni andma. Hõlmad ei anna kokku, vaks maad jääb vahet. Püksid ei andnud enam värvlist kokku.
2. kedagi enda lähedale, endaga kokku laskma. Hoidub inimestest eemale, ei anna end kellegagi kokku. *Aga ära sa ennast sulipoistega kokku anna! O. Luts.
3. (ühinemisel, liitmisel) tulemuseks andma. Kollane ja sinine annavad kokku rohelise. 124 ja 89 – palju see kokku annab?

pihta andma

1. lööma, peksma. Kurikaga, vasaraga, vemblaga pihta andma. Poisid, anname ülbitsejatele pihta. Kus vai pääseb, kui nui pihta annab.
2. arvustavalt ründama, kritiseerima. Joodikutele, logelejatele, väärnähtustele antakse ajalehes kõvasti pihta.
3. tõhusalt tegutsema. Heinale, tööle, toidule pihta andma. *Oled küll õppimisega pisut hiljaks jäänud, aga anna pihta, küllap jõuad. A. H. Tammsaare.

tagasi andma

1. tagastama (ka vahetusrahana); kaotatut v. äravõetut uuesti osaks saada laskma, taastama. Võtab raamatu ja tagasi enam ei anna. Rekvireeritud vara anti tagasi. Kas teil väiksemat, parajat raha ei ole, ma ei saa teile tagasi anda. Toit andis haigele jõu tagasi. Õnnestumine andis mulle tagasi eneseusalduse.
2. raugema, järele andma (4. täh.) Külm, pakane hakkab tagasi andma. Suur vaimustus ja õhin annab juba tagasi. *Noorperemehe südamekloppimine andis tagasi. E. Rannet.
3. kõnek tagasiliikumist võimaldama. Suusad pole õigesti määritud, annavad tagasi.
4. kõnek vastu andma (2. täh.) Kui ta sind lööb, siis anna aga tagasi.

takka andma
hoogu (juurde) andma, pihta andma. Andke aga heinatööle takka! *Ise põlvili rees, kõik aeg selja taha kiigates, andis ta hobusele takka .. R. Sirge.

vastu andma

1. millegi eest vastutasuks loovutama. Ta andis meile sõstraid, me andsime õunu vastu. Kellele on palju antud, see peaks ka palju vastu andma.
2. kõnek ütlemisele, hoobile vm. teole (samaga) vastama. Ta pole suu peale kukkunud, annab igale sõnale kümme vastu. Anna aga vastu, kui keegi sind lööb. *Tee äärest küüni nurga tagant lasti ... Meie kähku reelt maha, kõhuli lumme, anname vastu. I. Sikemäe.

anduma ‹37›

1. end millegi (hrl. tunde, kire, elamuse, mõtete jms.) võimusesse andma; mingile tegevusele, harrastusele vms. pühenduma. Täielikult, piiritult, kogu hingega anduma. Oma unistustele, armastusele andunud noored. Ei tohi anduda muremõtetele, nukrusele, kiusatusele. Andus joomisele, lõbustustele, seiklustele. Kirjandusele, kunstile, muusikale andunud inimene. Ta on oma tööle, erialale andunud. Andunud revolutsionäär, võitleja.
2. sugulisse vahekorda astuma (eriti naise kohta). Ta polnud veel ühelegi mehele andunud. Armastas üht, aga andus teisele. *Unised, nagu nad olid, .. andusid nad teineteisele tugeva ning kosutava kirega. K. Rumor.

aplaager ‹-gri, -grit 2› ‹s›
‹hrl. illatiivis ja inessiivis› kõnek
1. (töötuna, teenistuseta, ametita kusagil elamise v. erus, pensionil olemise kohta). Tööpuuduse tõttu pidid paljud aplaagris olema. Vanad kõbid, aga aplaagrisse jääda, minna ei taha. Aplaagris riigimehed. *Kaks niisugust mürakat [= traktorit] laseksid kõik Voore ja Kajamaa hobused aplaagrisse. O. Tooming.
2. puhke-, peatuspaik. Jäime metsa äärde aplaagrisse.

arastuma ‹37›
araks muutuma. *Rein tahtis ära minna, siis aga arastus, andis alla ja rääkis loo ära. T. Kallas.

arbutama ‹37›
arbuma. *Arbutada võib Kahro, aga tulemused olgu ainult nende kahe teada. M. Metsanurk.

areldi ‹adv›
aralt, arglikult; kõhklevalt. Avab areldi ukse ja piilub sisse. Istus areldi tooli servale. Tüdruk heitis areldi pilgu noormehe poole. „Kas ma nüüd võin minna?” küsis Mihkel areldi. *Aga värinat tundus selles [Indreku] käeski, mis areldi pisteti Milli käe alla. A. H. Tammsaare.

arenema ‹37›

1. kindla seesmise tendentsiga muutuma, hrl. progressina, tõusujoones, madalamalt kõrgemale, lihtsamalt keerukamale jne. Kõik liigub, areneb, muutub. Teadus ja tehnika on tormiliselt arenenud. Rasketööstus arenes kiiremas tempos kui kergetööstus. Rahvuskultuur areneb hoogsasti. Laps areneb iga päevaga. Elu on edasi arenenud. Kaugele arenenud haigus. Kiiresti arenev iluuisutaja. Harmooniliselt arenenud inimene. Nõrgalt arenenud juurestik. || arenenud kõrgel tasemel olev; hästi väljakujunenud. Arenenud laps, inimene. Arenenud lihased. On vaja arenenud kunstimeelt, kujutlusvõimet. Arenenud tööstus, põllumajandus. *Tuleb uus põlvkond, see on arenenum, oskab rohkem näha ja rohkemat hinnata. V. Ilus.
2. (mingi uue kvaliteedi, kvalitatiivselt erineva oleku kohta:) välja kujunema, millestki vähehaaval tekkima. Kõrgemad eluvormid on arenenud madalamatest. Putukate vastseist arenevad valmikud. Inimene on arenenud ahvist. Kinnikasvavatest veekogudest arenevad madalsood. C-vitamiini puudumisel areneb inimesel skorbuut. Sõprus arenes armastuseks. Lähemaid sõprussidemeid nende vahel ei arenenud.
3. (millegi ajaliselt jätkuva kohta:) muutudes kulgema v. kujunema. Sündmused arenesid peadpööritava kiirusega. Kuidas asjad arenevad? Romaani sündmustik areneb kodusõja aastatel. Selle probleemi ümber arenes äge vaidlus. Võistlus arenes tasavägiselt. *Vabeaial aga arenes vali jutt. Pipardatud nalju heideti vabereast teise. A. Mälk.

argument ‹-mendi 21› ‹s›

1. otsustus v. otsustuste süsteem tõestusvahendina, põhjendina. Mõjuv, veenev, kaaluv, kaalukas argument. Esitab uusi, olulisi, teravmeelseid, rabavaid argumente. Kontrollitud, peamised argumendid. Selliseid argumente ei saa arvestada. *Ise tikub vaidlema, aga argumente ei kannata välja. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: poolt|argument, vastuargument.
2. mat sõltumatu muutuja. Funktsiooni argument.

armas ‹armsa, armsat 16 või armast 17› ‹adj›

1. armastatud, kallis. Armas ema, õde, mees. Minu kõige armsam tädi. Siiski oli see tüdruk Sandrile armas. Meile armsaks saanud kool, laul. Tahaksin olla jälle armsas kodus. Meie armas kodumaa. Ärge unustage armast emakeelt! Jookse, kui sulle elu on armas. Mida armsam laps, seda kibedam vits. | iroon. Armsad sugulased hoolitsesid selle eest, et naine kõik teada saaks. Meie armas koolivend valetab, nii et suu suitseb. || (kesk- v. ülivõrdes:) lemmik-. Tema armsaim ajaviide, tegevus, laul. Lapse armsamad mänguasjad. Minu armsaim raamat. Missugune on su kõige armsam lill? *Tema armsamaks toiminguks näis olevat võtta napsi .. J. Vahtra. || (pöördumisfraasides, näit. kirja v. kõne alguses). Armas sõber! Armsad kuulajad! Aga, armas inimene, sa ju lubasid! Sul on õigus, armas Jaan. *„Armas hing, armu peab nõudma, mitte õigust,” õpetas vaimulik. A. H. Tammsaare.
2. kena, meeldiv, sümpaatne; lahke, armastusväärne. Küll teil on armsad lapsed. Perenaine oli meie vastu väga armas. Tal on suured armsad silmad. Kassipojad on nii armsad. Kui armsad on kevadel esimesed sinililled! | (viisakusvormelites). Väga armas, et tulid! Armas kuulda, et teil kõik hästi läheb. Leili ja Mari, olge nii armsad ja tehke see ära! *Kui armas Sinust, et Sa vaeva paljuks ei pidanud. E. Krusten. || hubane, õdus. Kodus oli kõik puhas ja armas. *Aga rõõmsalt lõõmas kasehalgude tuli, mille armsas õhetuses vennaksed end meeltmööda soojendasid. F. Tuglas (tlk).
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|armas, üliarmas; halearmas

armastama ‹37›

1. armastust tundma, kalliks pidama. a. kellegi vastu, kedagi. Vanemad armastavad oma lapsi. Armastan väga oma vanaema. Mihkel ja Juuli armastavad teineteist kirglikult, palavalt, meeletult, tõsiselt, kõigest hingest, kogu südamest. Üle kõige armastab ta loomi, iseennast. Lootusetult, platooniliselt armastav neiu. Hellalt, ennastohverdavalt armastav ema. Meie armastatud õpetaja, professor. *Ma armastan teda, nagu armastab mees naist, kõigi tervete ja elujanuste instinktidega. F. Tuglas. b. millegi vastu, midagi. Armastame oma kodumaad, rahu, muusikat, kunsti. Malle armastab loodust.
2. meeldivaks pidama, meeldivana kogema; eelistama. Ta armastab selget ning lakoonilist otseütlemist. Igaüks ei armasta seltskonda ega pidusid. Armastan vaikust, üksindust, korda, puhtust, vaheldust. Armastan kirevaid värve, head nalja, pikki jalutuskäike. Kas sa seenesalatit armastad? Ta armastab konjakit ja kanget kohvi. Sipelgad armastavad magusat. Mänd armastab liivast maad.
3. midagi meeleldi (ning seetõttu sageli) tegema; tavatsema. Armastab laulda, nalja teha, anekdoote rääkida, napsi võtta. Lapsed armastavad palju joosta ning hullata. Oma tööst ta ei armasta rääkida. *Õhtuti armastas insener nende poole sisse astuda. L. Promet. *.. minu kohta armastati ütelda: „See poiss ei seisa pudeliski.” J. Parijõgi.
4. kõnek armatsema. Noortel pole sageli kohta, kus kahekesi olla ning armastada. *.. aga kõik Pelgulinna nõiamoorid on mul noores põlves viimaseni läbi armastatud. E. Männik. *Kuumad, niisked ja hingetud, armastasid nad teineteist siinsamas suures toas avatud akna all .. T. Kallas.

armetu ‹1› ‹adj›

1. vilets, väga kehv, haletsusväärne. Armetu lobudik, hurtsik, putka, tool. Elasin küla kõige armetumas osmikus. Käib armetuis räbalais. Talupojad olid armetus olukorras. Sai oma töö eest armetuid sandikopikaid. Soos kasvas vaid üksikuid armetuid männijässe. Armetu väljamõeldis, soperdis. Paljastas enda kogu oma armetus tühisuses. Taat on vanaks ja armetuks jäänud. Armetu setukas, kronu. Pesast väljakukkunud armetu linnupoeg. *Olen nõnda armetuks pekstud, et ma ei tunne vähematki huvi selle vastu, mis meid ootab. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: halearmetu.
2. van armutu, halastamatu. Armetul kombel 'põhjalikult' läbi peksma, välja naerma. *Aga peksuga, piitsaga, armetu rookimise ja keretäiega. Peab taguma välja tast iga jonni, kõige isemeelikuse. K. Rumor.

armuline ‹-se 5› ‹adj›

1. halastav, armulik. Issand olgu teile armuline! Saatus on tema vastu armuline olnud. *.. meie vastu oli ta pärast väga armuline, ei ajanud meid ära, jättis ulualla. A. H. Tammsaare.
2. van nlj v iroon austust väljendav sõna. Tere tulemast, armuline proua! Armuline parunihärra! Kuidas elab teie armuline abikaasa? Kuidas soovite, mu armuline! *Aga kust olete teie, armuline preili, selle kena poisi välja võtnud? K. Ristikivi.

aru1 ‹11› ‹s›

1. (praktiline) mõistus, mõtlemis-, kaalutlusvõime. Targa, terase, terve, täie aruga inimene. Tal pole enam täit, õiget, selget aru (peas). Ta on poole aruga 'vähese aruga; peast segane'. Kuidas ta küll nii lühikese, napi, nõrga, piiratud aruga on? Rätsep olevat kerge aruga. Inimene on aruga olevus. Aru oli tal selge viimse hingetõmbeni. Kas ta on aru kaotanud? Kas ta on arust lage? Mees on arust segane. Vana mees, aga varsa aru. Pikk juus, lühike aru. *.. oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || arusaam, arvamus. Tee siis oma aru järgi. Ei tea, kuhu ta oma aruga 'enda arvates' läheb. Tooma arust 'arvates, meelest' on Kati tore tüdruk. Märt on oma(st) arust väga tähtis mees.
2. ‹tänapäeval hrl. püsiühendeis› selgus, seletus. Naine hakkas mehelt aru pärima. Ei temalt saa õiget aru kätte. Nüüd mehel aru käes: see oli metsavaim. Minu käest hakatakse aru nõudma: kus ja kuidas. *.. peaks Nohhim tagasi tulema, kuuleks tema enda suust õiget aru .. O. Jõgi (tlk).
3. ‹tänapäeval piiratud arvus ühendites› hulk, kogus; arvestus. Heinamaad aru järgi päratu hulk. *Vana aru järgi [maad] umbes viisteist versta. M. Raud. *„Las ta [= rent] jääb nimeliselt endiseks,” seletas ta, „muidu pole selget aru, läheb viimaks veel segamini, kui palju õieti midagi oli ..” A. H. Tammsaare.

aruldasa ‹adv›
van aru poolest v. järgi; mõistlikult. *.. aga sealgi elatakse vähema hädaldamisega kui meil. Ikka aruldasa, kulla Elviine! O. Luts.

aru|maa
aru [2]. *Tema armastab veel põldu ja arumaad, mitte aga sood ja raba. A. H. Tammsaare.

aru|pidamine ‹-se 5› ‹s›

1. (järele)mõtlemine, kaalumine. See nõuab mõtlemist ning arupidamist. Pärast lühikest arupidamist tuli ta meiega kaasa.
2. nõupidamine, arutlemine. Perekondlik arupidamine. *Aga see on tähtis koosolek: arupidamine, kuidas Andres Meriheina austada, tema sünnipäeva pühitseda .. A. H. Tammsaare.

arutelema ‹-tella 39›
arutlema. Probleeme on korduvalt aruteldud, tuleb aga veelgi arutella.

arvama ‹arvata 48›

1. milleski, mis ei pruugi olla päris kindel, teat. subjektiivsel veendumusel v. arvamusel olema, tõenäoseks v. usutavaks pidama, mõtlema, oletama; milleski teat. seisukohal olema. Ma kindlasti ei tea, aga ma arvan. Mis seal arvata, see on kindel! Paljugi, mis arvatakse! Arvan, et tegemist on eksitusega. No seda võis arvata. Arvatakse, et ta hukkus. Arvasin kuulvat koera haukumist. Isa arvas koju jõudvat alles südaööl. Arvaku tema meist, mida tahab. Mis sa sellest ettepanekust, viimastest sündmustest arvad? Mis sa arvad, kui käiks poe juures ära? Haiguse arvatav põhjus. || [kellegi] arvates (kellegi) meelest, arust. Minu, sinu, tema arvates. Loengud olid Reinu arvates igavad. Ta on enda arvates väga tähtis mees. || (arvamust, oletust sõnades väljendades). „Öösel hakkab vist sadama,” arvas Jaan. *„Liig suisa hakkas teine peale,” arvas perenaine Jussi kohta .. A. H. Tammsaare. || lootma, kujutlema. Ära arva, et sa nii kergesti pääsed! Arvad, et ma ei tea, kus sa olid! Mida sa õige arvad, et selliseid ettepanekuid teed! Kus sa arvad enda olevat, et niimoodi käitud! Ära sa arva (midagi), vastased on ka tublid poisid! *Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. A. H. Tammsaare. || heaks arvama, suvatsema, sobivaks v. vajalikuks pidama. Kuidas arvate, see on teie asi. Eks nii tuleb teha, kuidas ülemused arvavad. *„Mina ilmun punases sametkleidis,” ütles proua Ottas. – „Kuidas prouad ja preilid arvavad ..” M. Sillaots. || ‹hrl. da-infinitiiviga› van kavatsema, nõuks võtma, plaanitsema. *Kust meie üldse seda teame, mis jumal meiega arvab teha. A. H. Tammsaare. *Villem arvas järgmisel päeval vallamajasse minna .. M. Metsanurk.
2. hrl kõnek kedagi kellekski v. mingisuguseks, midagi millekski v. mingisuguseks pidama. Teda ei arvatud veel täismeheks. Talupoegi ei arvatud inimesteks. Arvasime õigemaks mõnda aega oodata. Arvab enesest ei tea mis. Mõni arvas paremaks jalga lasta. Need, keda me selle au, auhinna vääriliseks arvasime. || kellegi v. millegi hulka v. kuhugi kuuluvaks pidama. Tema arvati juba täismeeste hulka. Maailmaklassikasse arvatud teos. Sakala koosseisu arvati ka Pärnu jõe alamjooksu piirkond.
3. millegi koosseisu, liikmeskonda jne., teat. tööle v. töökohale, teat. kategooriasse jne. määrama v. suunama. Komisjoni, toimkonda arvama. Reservi, erru arvatud sõjaväelased. Esindusmeeskonda, varusse arvatud jalgpallurid. Kes kaugushüppajaist olümpiakoondisse arvati? Tennist ei ole seni olümpiamängude kavva arvatud. *.. ja et Enn augustist alates kindla kuupalga peale arvati .. A. Hint. *Enne vallandamist oli teda aga haigekassa alla arvatud .. P. Kuusberg.
4. arvestama, arvesse võtma. Ravil olemise aeg arvatakse üldise tööstaaži hulka. Võla katteks, protsentideks arvatud summa. *Ainult kolmekesi oleme siin. Kui mitte arvata sünnipäevalisi .. A. Ilves. || loendama, (üles, kokku) lugema. Aega arvati siis nädalate kaupa ühest tähtpäevast teise. Volikiri kehtib aasta jooksul, arvates selle tegemise päevast. *Põllud on siledad nagu laud, tühja maad – seda ei jõua arvatagi. J. Parijõgi. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg.
5. ära arvama, mõistatama. Püüdsin arvata, mida ta mõtleb. Kes võis kaebamas käia, kas sa oskad arvata? Mis sul põues on? – Arva! *Lootuseta katsus ta arvata, kus kohal oli. F. Tuglas.
6. (hrl. vanasõnades:) hindama, kellegi üle otsustama. Ära arva piigat palest, vaid viisist. Meest arvatakse mütsist, naist tanust. Ära arva koera karvast, vaid hambast.

kokku arvama
kõnek (arvutades) liitma. Arvas kokku, kui palju tal raha oli kulunud. *Vaesel aga pole rohkem tarkust, kui et oskab viis ja viis kokku arvata .. F. Tuglas.

maha arvama

1. vähendama; (arvutades) lahutama. Toiduraha arvati palgast maha. Rööbaspuudelt kukkumise eest arvatakse punkte maha. *Liita küll, aga [arvelaual] maha arvata, korrutada ja jagada mitte. L. Promet. *Vanaema üheksakümnest aastast oleks nagu hea mitu aastat maha arvatud, nii kräbe ja nooruslik on ta .. T. Lehtmets.
2. arvestusest välja jätma. Peaaegu kõik, mõned üksikud erandid maha arvatud. Kui maha arvata mõned nädalad, oli esimene tööaasta edukas. Ta oli vahepeal toidult maha arvatud.

ase ‹-me 3› ‹s›

1. millegi kunagi olnu asupaik (kus tavaliselt on sellest säilinud jäänuseid v. jälgi). Muistse asula, maalinna ase. Kirjaniku sünnimaja ase. Heinakuhjade, viljarõukude, puuriitade asemed. Kunagise kaevu ase. Äsjase lõkke ase. *Aga siis kuivab ka järv .. ja asegi kattub kasvude ja kõrgete puudega. M. Metsanurk. || millegi survel v. vajutamisel kuhugi jäänud jälg. Istumise ase samblamättas, heinarõugus. Pea ase padjas. Näpitsprillide ase ninaseljal. || (tänapäeval harvemini:) koht, millel v. milles miski v. keegi asetseb. Tuleb leida telgile sobiv ase ning see puhtaks rookida. Klaveri jaoks pole siin õiget kohta ega aset. Igaühel oli lauas oma ase, peremehe ase oli laua otsas. *.. kuni aelev elajas lükkas ühe [väravaposti] oma sarvedega pikali ja teine kangiga kaaluti välja oma asemest. M. Raud.
▷ Liitsõnad: ahju|ase, elu|ase, haua|ase, kaevu|ase, kuhja|ase, lõkke|ase, maja|ase, riida|ase, rõugu|ase, sao|ase, sauna|ase, tee|ase, tuha|ase, tule|ase, voodiase; jalaase.
2. voodi vm. magamiskoht. Pehme, kõva, mugav, kitsas ase. Külalisele tehti ase diivanile, lakka värsketesse heintesse. Lamab, vähkreb unetuna asemel. Õhtul heitsime, pugesime asemele. Hommikul ei tahtnud kuidagi soojalt asemelt tõusta. Aset kohendama, üles tegema. Kellega sa nüüd aset jagad? Hommikul kiida aset, õhtul ilma. *Siis liigutas vanamees end asemel, nii et säng nagises .. A. H. Tammsaare. || kodulooma magamiskoht (hrl. inimese valmistatud). Lehmadele pandi põhku alla, tehti kuivad asemed. Koer tegi endale kuuti aseme.
▷ Liitsõnad: magamis|ase, puhke|ase, une|ase, ööase.

[millelegi] aset andma
millelegi ruumi tegema, millegi eest taanduma. Talv hakkas aset andma kevadele. Vana peab uuele aset andma. *Samas aga andis paratamatusele alistumine aset järsule äkkvihale .. A. Jakobson.

aset pidama
van asuma. *.. aga Lahvardil oli ennevanasti tuline vaesus aset pidanud .. J. Pärn. *Nõndanimetatud peahoone, kus laada ajal kuberner ja laadavalitsus aset peavad, on suur ja tore ehitus. E. Bornhöhe.

asi ‹asja 31› ‹s›

1. ese, hrl. olmega v. tööga seotud tarbeese, vahend, riist, toode vms. Tal on taskud igasuguseid asju täis. Tarbetuid asju ärge kaasa võtke! Pakkisin oma asjad kohvrisse. Igaüks peab oma asjad korras hoidma. Ostis meelsasti ilusaid asju. Külmutuskapp on hädavajalik asi. Remondi ajal tuli asju ühest toast teise kanda. Lapsel lasti pärast mängimist oma asjad kokku korjata. Lapsed aitasid emal lauda kraamida ja asju pesta. Õpilane pani juba õhtul asjad koolikotti valmis. Kogusin mustad asjad kokku ja hakkasin pesu pesema. Mis asjad need siin maas on? Orja peeti asjaks, mitte inimeseks. Ega asi süüa küsi. *Loendamatu hulk asju ümbritseb inimest igapäevases elus. Hooned ja tööriistad, rõivad ja masinad, igasugused tarbeesemed .. V. Beekman. || ‹hrl. sg.› materjal, aine; söödav v. joodav. Lauda, tsementi, värvi, lakki – iga asja läheb ehitajale tarvis. Peolaual oli igasuguseid häid asju. Sõja ajal oli ühest kui teisest asjast puudus – polnud liha, võid ega suhkrut. *Ainus asi, mis ta [= haige] võtab, on paar lonksu külma vett. O. Luts. || (kirjandus-, kunsti)teos. „Loomingu” viimases numbris on mitu huvitavat, head asja. Kunstinäitusel meeldisid talle Vive Tolli asjad. „Vanemuises” tuleb lavale kaks uut asja. Kontserdil mängiti tuntud asju. *Isa armastas klassikalist muusikat, mina olen jõudumööda juurde ostnud [heliplaatidena] meie sajandi asju. E. Vetemaa. || kõnek suguti. *.. kippus oma asja püksist välja võtma. A. Ilves.
▷ Liitsõnad: antiik|asi, ehte|asi, ilu|asi, kooli|asi, moe|asi, mängu|asi, nips|asi, tarbe|asi, väärtasi; kuld|asi, metall|asi, raud|asi, saviasi.
2. probleem, arutatav, lahendamist vajav küsimus; juhtum, lugu, sündmus. Võttis koosolekul asja üles. Töö asjus peame veel rääkima. Asi on keerulisem kui arvasime. Neis asjus tuleks pöörduda ministri poole. Asi on otsustamata, seda uuritakse. Selles asjas ma pole sinuga nõus. See on kahe otsaga asi. Ta ei saanud asjast aru, ei tabanud asja tuuma. Asi on selge, otsustatud. Eks igaüks tea oma asju kõige paremini. Milles asi seisab? Milles on asi? See ei puutu asjasse. Asi on selles, sai alguse sellest, et .. Ärge kalduge asjast kõrvale. Asja juurde! Asi võttis tõsise pöörde. Seal juhtus igasuguseid asju. Kodus oli asi teistel juba teada. Asja tuleb uurida. Ära asja nii suureks puhu! Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! See pole küll õige asi. || õigusrikkumine, süü-, kohtuasi vms. Asja võidakse arutada kõigis kohtuis. Asja kohtulik uurimine. Asi läks kohtusse. *Läksid koos rahukohtusse, asi tuli ette ja solvaja sai kolm päeva. J. Smuul. || plaan, kavatsus. Jaan oli asjaga nõus, päri. Tema pole asjasse pühendatud.
▷ Liitsõnad: era|asi, ise|asi, korteri|asi, maitse|asi, majandus|asi, pea|asi, pisi|asi, tüliasi; raha|asi, riigi|asi, sise|asi, töö|asi, usu|asi, välisasi; kohtu|asi, kriminaal|asi, süü|asi, tsiviilasi.
3. asjaolu, seik; nähtus. Esimene asi, mis silma torkas .. Kuidas sa nii lihtsa asja peale ei tulnud! Haigus on tõsine asi. On asju, millest ei räägita. Niisugust asja ma ei salli. Ära seda tühja asja nii südamesse võta. Sõprus on kuldaväärt asi. Nende asjad 'omavahelised suhted' on sassis. *Ta oli neid asju, mis temalt [koolis] küsiti, küll juba kord õppinud, aga nüüd unustanud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ime|asi, moe|asi, tõsi|asi, üksikasi; armu|asi, südameasjad.
4. olukord. Asi on üsna räbal, sant. Asi läheb tõsiseks, hulluks, segaseks, keeruliseks. Asjad on halvasti. Püüdis asja paremas valguses näidata. Küllap asi paraneb. || omadused, olukord v. situatsioon, mis on kellelegi v. millelegi omased. Vanainimese asi – samm tönts, nägemine vilets. Sakste, ülemuste asi – peavad aga uhkeid pidusid. Kirjutis oli üsna üldsõnaline. Algaja asi. *Rinde asi. Siin võib laskmist tulla .. L. Vaher.
5. filos teadvusest sõltumatult eksisteeriv objektiivse maailma ese v. nähtus. Asi iseeneses 'asi omaette, tegelikult, olenemata sellest, kuidas ta esineb meie jaoks, meie tunnetuses'.
6. töö, tegevus, toiming, (asja)toimetus; kohustus, ülesanne. Ajame asjad joonde, jutti, korda. Mul on keskuses, ministeeriumis asju ajada. Asjad õiendatud, sõitsime koju. Üks tee, kaks asja. Kui sul linna asja on, astu ka meile sisse. Küll ta eksami ära teeb, kui asja tõsiselt võtab. Ta on ihu ja hingega asja juures. Esimene asi – labidas kätte ja kaevama. Selle asjaga pole kiiret. Ta on iga asja peale mees. Ta tunneb asja. Kella parandamine on tema käes väike asi. Toidutegemine on perenaise asi. Mehed käisid merd, põllutöö oli naiste asjaks. Müüja asi on müüa. Mille taga asi seisab? Töö on au ja kuulsuse asi. Mis see sinu asi on, see pole sinu asi 'see ei puutu sinusse (keeluna)'. Aja tühi asjale, karga ise kannule. *Teevad vedureid ja masinaid, asi neil siis see pott terveks teha. M. Raud. || ühiskondlik, poliitiline üritus. Kogu rahvas on ühise asja eest väljas, seisab ühise asja eest. || kõnek (loomulike vajaduste õiendamise kohta). Ei julge pimedas välja asjalegi minna. Mees läinud võssa oma asja õiendama. Käidi asjal ära ja mindi magama. *Ja et siit saadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all .. A. H. Tammsaare. || asja kõnek (kellegagi, millegagi); tegemist, pistmist. Mul pole sinuga asja. Mis on temal sellega asja, mis me teeme? Miks igaühel on asja minu vanusega?
▷ Liitsõnad: ameti|asi, töö|asi, äriasi.
7. (midagi tingiv) põhjus v. vajadus. Kas tulid asja pärast? Kas ta käis niisama või oli tal asja ka? Läheb iga väikese asja pärast arsti juurde. Kes norida tahab, leiab igalt poolt asja. Tal ei peaks asja olema meiega nuriseda. Nüüd on neil asi, mille ümber nalja teha. Tuleviku pärast pole meil asja muretseda. Sai asja eest 'põhjusega'! Mis asja 'miks, mis põhjusel' sa siin kolad?
8. (hrl. püsiühendites:) miski omaette väärtus, midagi kõlblikku, vastuvõetavat, kasulikku vms. Lastest pole töö juures veel asja. Tammsaare „Tõde ja õigus” – see on juba asi! Kui paremat pole, siis asi seegi. Ekskursioonist ei saanudki asja. Sellest käsikirjast võib asja saada. Aega läheb, aga asja saab. Sõjaväes tehakse poisist veel asi. Pole tast asja kõnet pidama. Pisut väike see labidas, aga asjaks ikka. Kus (veel) asi, kah asi, mõni asi, asi nüüd, mille pärast muretseda! Ennäe, ena, õige mul asja – kellele seda tarvis peaks olema! Asi veel, mida säilitada ja hoida! Temal, tühjal, mõni auto või asi! Jaan ka mõni mees või asi! Kui võid pole, käib margariin ka asja ette, on asja eest. Temast pole, ei saa suur(ema)t asja. Õunad pole sel aastal suure(ma)d asjad. *Hea tükk asja nisuke kuldkapslitega „Moser” [= taskukell]! E. Rannet. *Olid ikka mul meheks ja asjaks ja lastel isaks ja kõik. E. Särgava. | ‹adj› kõnek. Ta pole midagi asi mees. See pole eriti asi raamat. Need pole suured asjad noad. *Kas see on ka asi talu? J. Mändmets. *Olgu mis on, asjemaks see Riidalu [talumaja] oli sellega [värvimisega] saanud. H. Ranna.

asja ära ajama
(kuidagimoodi) piisama, oma funktsiooni täitma. Võrkpalliplats võiks parem olla, aga asja ajab ära. Juba kümme krooni peab asja ära ajama.

asjaline ‹-se 5› ‹s›
kõnek asjamees, (tähtis) tegelane; see, kes asju ajab v. korraldab. Ta oli omal ajal tähtis asjaline – vallavanem. Kus mul asjaline! Ena, vaata mul asjalist. *.. üksikuid asjalisi tõttas raekoja poole. R. Sirge. *.. aga temal [= Maretil] pole õiget meest, õiget Vargamäe peremeest. Ainult lapsed, kui need ükskord asjaliseks saavad .. A. H. Tammsaare.

asjandus ‹-e 5› ‹s›

1. kõnek (sageli millegi sellise kohta, mida v. mille otstarvet lähemalt ei tunta:) asi, asjad, värk. a. (mingi eseme, aine vms. kohta). Ma ei tunne neid masinaid ega asjandusi. Mis imelik kaadervärk või asjandus see selline on? Mis asjandus see sul siin pudelis on? b. (mingi nähtuse, valdkonna vms. kohta). Algebra oli tema jaoks üks segane ja raske asjandus. *Aga milline asjandus on niinimetatud sega-arest, seda juba lähemal ajal näidatakse mulle tegelikult. O. Luts.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› märgib teadus-, tegevus- vms. ala
▷ Liitsõnad: auto|asjandus, foto|asjandus, laske|asjandus, lennu|asjandus, mäe|asjandus, posti|asjandus, raadio|asjandus, sideasjandus.

asjata

1. ‹adv› ilmaaegu, asjatult. a. tulemusteta, kasutult, tulutult. Teda oodati asjata. Milleks asjata aega, raha, jõudu kulutada. Proovisid ust lahti kangutada, kuid asjata. Asjata püüdsin meenutada ta nime. Asjata püüdis ta tüdrukule läheneda. b. põhjuseta, alusetult, tarbetult. Mis te asjata närveerite, muretsete, kardate! Ärge asjata vaielge. Mitte asjata ei saanud ta kõige marulisemat aplausi.
2. ‹indekl. adj› kõnek asjatu. See on asjata vaev. Asjata kahtlused. Ei maksa hellitada asjata lootusi. *Asjata polnud aga saunatädi käik mitte, sest perest kuulis ta nii mõndagi, mis saunarahvale alles teadmata. A. H. Tammsaare.

asja|toimetus
asjaajamine; tegevus, toimetus. Tal on linnas asjatoimetusi. Peremees läinud vallamajja asjatoimetusele. *Oleks mõni hädaline asjatoimetuski, läheks aeg jõudsamalt. Aga ei, Kadril on [kodus] kõik juba valmis. L. Hainsalu.

asjatundja ‹1›

1. ‹s› asjatundlik inimene, spetsialist; ant. võhik. Põllumajanduse, loomakasvatuse, tehnika, suusaspordi asjatundja. Suur, tõeline asjatundja. Ma ei ole sel alal asjatundja. Tuleks mõnelt asjatundjalt nõu küsida. Keegi ei suuda olla asjatundja kõigis ilmaelu küsimustes. Ainult asjatundja oskab ehtsat imitatsioonist eraldada.
2. ‹adj› asjatundlik. Mõni asjatundja mees teeks aparaadi vahest korda. Asjatundjamad kirjamehed. *See [kauplus] on küll pühapäeval kinni, aga asjatundja inimene saab joogipoolist ikka. J. Rannap.

asja|tundmine
asjatundlikkus. Tõlkimine eeldab sisulistki asjatundmist. *.. aga ometi teame, et parimgi asjatundmine pole kedagi hoidnud eksitusist. A. H. Tammsaare.

assisteerima ‹42›
(assistendina) juures olles abistama. Professorit, kirurgi operatsioonil assisteerima. *Aga minu kleidi proovide juures peate alati tingimata assisteerima. Teil on hea silm .. E. Rängel.

assotsiatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. psühh seos kujutluste, mõtete, samuti muude psüühiliste tegevuste v. seisundite vahel, mis väljendub ühtede esilekutsumises teiste poolt. Vanad fotod äratasid, tekitasid mitmesuguseid assotsiatsioone. *Rõskus ja õhupuudus kutsub aga esile assotsiatsiooni: tundub, nagu oleksid laskunud kuhugi kaevandusse .. J. Barbarus.
▷ Liitsõnad: kontrasti|assotsiatsioon, naabrus|assotsiatsioon, sarnasusassotsiatsioon.
2. koondis, liit, ühing. Prantsuse vastupanuvõitlejate rahvuslik assotsiatsioon. On mitmesuguseid spordialaseid liigasid, föderatsioone, assotsiatsioone.
3. bot taimekoosluste tüüp
4. keem üht liiki lihtmolekulide ühinemine liitmolekulideks ilma aine keemilise iseloomu muutumiseta
5. astr täheassotsiatsioon

aste ‹astme 17› ‹s›

1. trepi vm. seda meenutava konstruktsiooni, moodustise jne. osa, mille rõhtpinnale üles- v. allaminekul astutakse, millel seistakse jne. Laululava, poodiumi, saunalava astmed. Kõrgete, madalate, laiade, kitsaste astmetega trepp. Istusin trepi esimesele, alumisele, viimasele, ülemisele astmele. Astus astmelt astmele. Rõdult viivad mõned astmed aeda. Nõlvast alla pääses paekivist astmeid mööda. Jäässe raiutud astmeid mööda tuli üles ronida. Poiss jooksis trepist üles kolm astet korraga võttes. | piltl. On seisuseredelil astme võrra kõrgemale tõusnud.
▷ Liitsõnad: kivi|aste, puuaste; trepiaste.
2. mingi omaduse määr, (arenemis)tase. Tööstuse kontsentratsiooni aste. Kuriteo ühiskonnaohtlikkuse aste. Mulla happe(li)suse aste. Rõiva kulumise, määrdumise aste. Töö algupärasuse aste. Teadmiste täpsuse aste. Pinevus arenes talumatu astmeni. Nad on oskuste, võimete poolest ühel astmel. || teat. (arenemis)etapp, staadium, järk. Haiguse esimene aste. Keskmise astme joove. Inimkonna arenemise varajasemad astmed. *Kool oli mu elus uus aste, mis erutas mu kujutlusi. H. Raudsepp. || järk, alajaotus millegi struktuuris või süsteemis. Esimese, teise astme kohtud. I, II, III astme põletus. Esimese astme kõrvallause. Noorema, vanema astme koolivorm. Siirdesoo on madal- ja kõrgsoo vahepealne aste.
▷ Liitsõnad: alam|aste, alg|aste, ameti|aste, arenemis|aste, eel|aste, ettevalmistus|aste, hari|aste, joobe|aste, jämedus|aste, kesk|aste, kohtu|aste, kontsentratsiooni|aste, kooli|aste, kõvadus|aste, küllastu(mu)s|aste, küpsus|aste, raskus|aste, sugulus|aste, tsivilisatsiooni|aste, tugevus|aste, tõenäosus|aste, täpsus|aste, vahe|aste, vanuse|aste, võrdlus|aste, väärtus|aste, ülem|aste, üleminekuaste.
3. tehn mitmest iseseisvast osast koosneva (kande)raketi üks osa. Kanderaketi esimene aste.
4. van hrl kõnek au-, teenistusaste, kraad jms. Nõunik, atašee jt. diplomaatilised astmed. Ta on astme võrra kõrgemal ametikohal. *.. hiljem aga omandas [Heinrich Stahl] Saksa ülikoolides teoloogilise hariduse ja magistri astme. E. Siirak.
5. mat võrdsete tegurite korrutis. 2 neljandas astmes on 16. Astme alus (näit. a avaldises aⁿ). Esimese, teise astme võrrand.
6. keel astmevaheldusliku sõnajuure v. sufiksi kvalitatiivne v. kvantitatiivne teisend. Tugev, nõrk aste. Tugevas astmes on mb, nõrgas astmes mm.
7. muus helilaadi iga heli

astuma ‹42›

1. ühe, paari, mõne sammu võrra kuhugipoole liikuma. Paar sammu astuma. Jalg on valus, ei või kuidagi astuda. Astume akna juurde, nurga taha. Astuge ettepoole, tahapoole, lähemale, juurde, ligi. Bussi, vagunisse astuma. Palun, astuge edasi! Ratsanik astus sadulast. Astusime õuest tuppa, kööki, rõdule, vaipa mööda mõne sammu akna poole. Ma ei astu enam kunagi üle tema läve. Kui sa üle koera astud, astu ka üle saba. | piltl. Ta astus julge, otsustava sammu. Valitsus astus samme hariduse edendamiseks. || jalaga millegi peale, otsa v. sisse sattuma v. vajutama. Kellelegi jala peale, varbale, kannale astuma. Orgi, naela, klaasikillu otsa astuma. Vaata, et sa porri ei astu! Otsis mahakukkunud prille, kuni astus need puruks, katki. Ta oli endale pinnu jalga astunud. Ära peale astu! Ta viskas suitsuotsa maha ja astus jalaga surnuks.
2. sammuma, kõndima, käima; sammudes, käies minema. Astub kiirel sammul mööda tänavat kodu poole. Tükk maad minna, annab astuda. Üksinda astub väsinud rändur oma teed. Läheb kuulmatult, kikivarvul astudes. Marssige korralikult, astuge ühte jalga. Pärimäge hobune sörkis, vastumäge astus sammu. Hakka aga astuma 'hakka minema'. Aeg on hiline, tuleb astuma hakata. *.. harva astus pimedaid metsaradu inimese jalg. J. Saar. | piltl. Elu astub oma paratamatut rada. Tuleb ajaga ühte sammu astuda. *Ees astub armuõpetus / ta kannul kaubakavalus .. A. Haava.
3. ‹hrl. illatiiviga› midagi, mingit tegevust jms. alustama, midagi tegema hakkama, millegi juurde asuma. Uus valitsus astus ametisse. Komisjon ei jõudnud veel tegevusse astuda. Astuti võitlusse ükskõiksuse ja loiduse vastu. Kellegagi kirjavahetusse, kontakti, ühendusse, sidemetesse, suhetesse, läbirääkimistesse astuma. Oleks tore temaga tutvuda ning vestlusse astuda. Noored astuvad ellu. Kirjandusse astus ta hilja, täies meheeas. Sõjas purustatud tehased astusid varsti jälle rivisse. Mängu astusid hoopis uued tegurid. Kuningas astus troonile. Ta ei astu kunagi kahtlastesse sobingutesse. Kirjanik astus 70. eluaastasse. Abielusse, abiellu astuma 'abielluma'. Jõusse astuma 'jõustuma, kehtestuma'. *Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma .. A. H. Tammsaare. || mingi organisatsiooni, seltsi vms. liikmeks hakkama. Parteisse, ametiühingusse astuma. Skaudiks astuma. Seltsi liikmeks astuma. || kuhugi õppima, tööle, teenistusse asuma. Kooli, tehnikumi, ülikooli, majandusteaduskonda, magistrantuuri astuma. Ta oli vabatahtlikult armeesse astunud. *.. veetis suve maal, astus sügisel pedagoogilistele kursustele .. E. Krusten. || mingit usku omaks võtma. Luteri, vene, katoliku usku astuma.
4. piltl saabuma, tulema, jõudma. Mõne minuti pärast astume uude aastasse. Uued rõõmud ja mured astuvad meie ellu. Uus põlvkond astus ajaloo areenile. Vanad lähevad pensionile, noored astuvad asemele. Kellegi palge, silma ette astuma. 13. sajandisse astus siinne rannikuala peaaegu inimtühjana.

asuma ‹37›

1. kusagil olema. a. (asjade, loodusobjektide, rajatiste jne. kohta:) asetsema, paiknema. Aiatööriistad asuvad kuuris. Sõnaraamatud asuvad keskmises riiulis. Maja, suvila, paadikuur asub järve ääres. Uus teletorn asub linnast väljas. Kus, mis tänavas asub raamatukogu? Ministeerium asub endises kohas. Koolimaja ja rahvamaja asuvad lähestikku ühel pool tänavat. Kauplused asuvad käe-jala juures. Meie uus korter asub kolmandal korrusel. Kohviku vastas asuv park. Suurem osa jäämäest asub vee all. b. (inimese jm. elusolendi kohta:) ajutiselt v. püsivalt viibima; elama; elutsema. Ta asus aastaid välismaal. Selles metsatalus ei asu enam ühtki hingelist. Kes teab, kus ta praegu asub. Muistsed soomeugrilased asusid õige laialdasel maa-alal. Karud asuvad sügaval laanes. *Kes asus lähemal süldikausile, kahmas säält kahvliga käntsaka taldrikule .. R. Sirge. c. (millegi abstraktse kohta). Küüntes ja juustes usuti asuvat peidetud elujõudu. *Akna taga asus jahe kevadöö. L. Metsar. *.. lõbusalt nad astusid ja nende nägudel asus vaikne rõõm. F. Tuglas (tlk).
2. kuhugi minema v. tulema; kusagil aset võtma, end sisse seadma jne. Asuti lauda, laua taha, laua ümber. Dirigent asus koori ette, pulti. Poisid asusid ritta, rivisse. Asusime järjekorda, sappa. Väeosa asus positsioonile. Asuti jõe kaldale laagrisse. Valvur asus oma vahipostile. Reisijaid palutakse asuda vagunitesse, oma kohtadele. Asuge trepile seisma, teeme pildi. Poiss asus tüdrukule lähemale, tüdruku kõrvale. Emalind asus jälle pesale. *Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel Andres ise .. A. H. Tammsaare. | piltl. Rõõm, õnnetunne, kurbus, viha asus südamesse, hinge. || kuhugi elama minema v. tulema; kuhugi üle v. ümber kolima; välja rändama. Uude majja, uude korterisse asuma. Maale, maalt linna elama asuma. Ta olevat Hiiumaale asunud. Suveks võib lakka, aita asuda. Krimmi ja Kaukaasiasse asunud eestlased.
3. midagi tegema hakkama, mingit tegevust alustama. Asuti niitma, kraavi kaevama, suvilat ehitama. Lapsed asusid kirjandit kirjutama, koduseid ülesandeid lahendama. Kõneleja asus viimase probleemi juurde. Kõik asuvad sööma, toidu kallale. Hobune asus kaeru krõmpsutama. Tuli asuda teele, minekule. Külalised asusid minema. Puhkus on läbi, tuleb asuda jälle ametisse, töö juurde, tööle. Asume asja juurde. Diviis asus pealetungile. Jüri asus teiste juhiks. *Peale seda asus ta teopoisina mõisa tööle. A. H. Tammsaare. *Tuul aga asus niutsuma ümber maja .. A. Mälk. || mingisse olukorda, situatsiooni, vahekorda jne. astuma. Asub kaitseasendisse. Ema asus minu nõusse. Asus endiste sõpradega vaenujalale. Ta asus täiesti erinevale seisukohale.
4. van millestki v. kellestki kinni hakkama v. kinni haarama, asima. *.. [Jüri Tork] asus mõlema käega ta pagunitest kinni ja kiskus need krauhti maha. E. Vilde.

atsissina ‹1› ‹s›
van kõnek tsaariaegne puhastatud valge viin. *On küll piiritus, kodu kangemaks viinaks tempida kui harilik atsissina, aga läheb ka selgelt sihukese pakasega. E. Vilde.

au|hinnaline
auhinna vääriliseks osutunud, auhinna saanud. Esimeseks ta küll ei tulnud, aga auhinnalisele kohale siiski.

au|küsimus
autunde v. väärikuse küsimus. Töö pidi valmis saama, see oli meile auküsimus. *Andres oli küll esiteks [sulasega maadlemise] vastu .., aga lõpuks polnud ometi parata, sest asi muutus pisut nagu auküsimuseks. A. H. Tammsaare.

aupoolest ‹adv›
kõnek aupärast. Aupoolest on Eerik küll esimees, aga tegelik a ja o on Reedik.

aupärast ‹adv›
kõnek nime poolest; koguni, pealegi. Naljast aru ei saa, ise veel aupärast hiidlane! See on aupärast kohv, aga pole tal lõhna ega maitset. *Ise aupärast haritud inimene, aga nii tahumatu ja vaimuvaene! I. Pau.

aur ‹-u 21› ‹s›

1. ka füüs vee gaasiline olek; gaas, mida on võimalik ainult rõhu suurendamisega veeldada (v. tahkestada); (üldkeeles tihti ka:) gaas, milles on vedela aine piisakesi. Küllastunud, küllastumata ehk ülekuumenenud, üleküllastunud ehk allajahtunud, kuiv, niiske aur. Tehnoloogiline aur. Vedur laseb pahinal auru välja. Lokomobiil on auru all 'töövalmis'. Auruga kütma, soojendama. Vesi keeb ning ajab auru. Vesi muutub auruks. Mürgised aurud. Õhk oli raske soo, raba, sulava maa aurudest. Pesuköök paksu valget auru täis. *Põhjapõder, väike, aga visa, / veab me nartat, / auru pahvib koon. V. Sõelsepp.
▷ Liitsõnad: alkoholi|aur, bensiini|aur, elavhõbeda|aur, vee|aur, väävliaur; hinge|aur, põua|aur, uduaur.
2. piltl kõnek alkoholiuim, joove, purjusolek. Meestel olid kõvad aurud sees. Kui auru peale võtab, siis lärmab ja mürgeldab. Tublisti, parajalt, natuke, veidi, pisut auru all.
▷ Liitsõnad: viina|aur, õlleaur.
3. piltl kõnek (hrl. püsiühendites:) pinge, hoog, press, mahv. Töötab, tormab, läheb täie auruga. Pane auru juurde! Kas aur otsas? *.. pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kondiaur.

aus ‹-a 2› ‹adj›

1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene. Aus inimene, töötaja. Ta on täiesti, läbini, üdini, pedantselt, kristalselt aus. Teeb sohki, aga enda arvates aus mees pealegi. Kas see oli aus tegu, käitumine! Sõpra hätta jätta pole aus. See polnud sinust aus. Olgu aus mäng. Võistlus olgu aus. Elad ausat elu. Nii on palju ausam elada. Endale ausa tööga, ausal teel leiba teenima. Kas ta tuli ausate kavatsustega? Mitte petturi kombel, vaid ausal viisil. Olen teie vastu aus. Olgem ausad: me tegime suure vea. Aus kriitika, ülestunnistus. Tal on ausad silmad. Teeb ausa näo pähe ja luiskab. Aus nimi 'hea maine'. Aus silma ees, kelm selja taga. Aus võtmas, kelm tagasi andmas.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.

austama ‹37›

1. kellessegi v. millessegi austuse, lugupidamise v. aukartusega suhtuma, au sees pidama. Vanemaid inimesi, oma isa ja ema austama. Austagem teiste inimeste tööd. Kodanikud peavad austama ühiselu reegleid. Esiisade kombeid, traditsioone austama. Usinat austatakse, laiska laidetakse. Halli pead austa, kulupead kummarda. || pühaks pidama, kummardama. Ebajumalaid austama. Loodusrahvad austasid pühi puid, kive, allikaid. || kedagi platooniliselt armastama. Ta on seda daami aastaid austanud. *Ma tulin ainuüksi Helvi pärast. Sest ma olen teda aastaid salaja austanud .. P. Kuusberg. || austatud (pöördumissõnana:) lugupeetud. Austatud kuulajad! Väga austatud juubilar Jaan Mets!
2. kellelegi lugupidamist, austust avaldama, au osutama. Langenute mälestust austati püstitõusmisega, leinaseisakuga. Juubilari austati aukirjade ning lillesülemitega. Palun austage meie koosviibimist oma osavõtuga. Austav ülesanne. Talle anti aasta isa austav nimetus. *Meister Wittelbach kõneles ainult mõne sõna, aga need olid Mati kohta väga austavad. E. Vilde. | iroon. Mis sõber see on, kes sind tagaselja nöökavate nimedega austab.

au|sõna
oma au nimel antud kinnitus, tõotus, lubadus vms. Andis ausõna, et ta sellest ei räägi. Kinnitas, tõotas, lubas ausõnaga. Võtsin temalt ausõna, et ta tuleb. Ausõna peale 'tagatiseta' laenama, andma. | nlj. Ausõna, (aga) augud sees, aukudega ausõna 'kinnitus, tõotus, lubadus, mida (päriselt) ei peeta'. || (kinnitussõnana:) tõsi(jutt), tõesti, tõepoolest, ausalt; päris kindlasti. Kuulen seda esimest korda, ausõna. Ausõna, maksan ära.

au|vaht [-vahi]
auvalves olija. *Aga mina seisku ukse kõrval kui auvaht, ei tohi naeratadagi. M. Metsanurk.

avalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. üldiselt teada olev v. teatavaks saanud; (paljude) inimeste juuresolekul toimuv; varjamatu, ilmne. Pettus tuli avalikuks. Asi oli avalikuks saanud. See on avalik saladus. Asjaarutamine kohtus oli avalik. Avalik vargus. Puhkes avalik tüli, skandaal. See on ju avalik riisumine ja röövimine! Vahekorrad teravnesid avalike kokkupõrgeteni. Rahulolematus kasvas avalikuks vastuhakuks. Parem avalik vaenlane kui salalik sõber.
2. kõigile, rahvahulkadele, üldsusele mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev. Avalikud raamatukogud. Linna avalikud käimlad. Kinodes, kohvikutes, restoranides, lauluväljakul jt. avalikes kohtades. Osa koolipidusid on avalikud, osa kinnised. Avalik loeng, esinemine, ettekanne, kõne. E. Vilde avalik kiri Eesti Kirjameeste Seltsile. Avalik maja 'lõbumaja'. Avalik naine 'lõbunaine'.
3. ühiskondlikku v. halduslikku sfääri kuuluv, sellesse puutuv v. seda haarav. Politsei kaitseb avalikku korda, võitleb avaliku korra rikkujatega. 1. üldlaulupidu oli suursündmus Eesti avalikus elus. C. R. Jakobsoni avalik tegevus põllumeeste seltsides. Talupojad maksid pearaha ja kandsid teisi avalikke kohustusi. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Avalik teenistus 'töötamine riigi v. kohaliku omavalitsuse ametiasutuses'. Avalik omand 'riigile v. omavalitsustele kuuluv omand'. Avalik maks 'riigi v. omavalitsusmaks'. Avalik õigus 'õigusvaldkond, mis reguleerib avalikest huvidest tulenevaid suhteid'. Avalik huvi 'rahva ühishuvi; õiguslikult määratud riigi tahe'. *On aga inimestel tahtmist jännata nende avalikkude asjadega! H. Raudsepp.
4. van avameelne, otsekohene. *Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? B. Alver. *.. kuigi ma olen avaliku jutuga ja veidi liiga otsekohene .. A. Jakobson.

avarduma ‹37›

1. avara(ma)ks muutuma, laienema. Tänav avardub väikeseks väljakuks. Silmad avardusid imestusest, rõõmust. Silmaring, teadmised avarduvad. Võimalused, perspektiivid avardusid. Mateeria mõiste üha avardub. *Pragu [jääs] oli aga juba üle paari sülla lai ja avardus ühtesoodu. A. Mälk. *All sädeleb ja läigib laht, avardudes kaugemal mereks .. A. Hint.
2. pilgule laialt avanema; avarana kaugusse ulatuma, laiuma. Munamäe tornist avardub vaade Haanjamaale. Meie silmade ees avardub ääretu meri. *Pea kohal avardub sinise taeva ääretus .. F. Tuglas. *Akna taga avardus hall, udune, savisegase poriga kaetud uulits .. A. Jakobson.

barbi ‹6› ‹s›
hästiliikuvate kehaosadega naiselik tüdruknukk, väljendab valitsevaid moeideaale. Tüdrukul on kodus mitu barbit, aga ikka tahab uut.

buduaar ‹-i 21› ‹s›
elegantselt sisustatud intiimne daamituba. Krahvinna, ministriproua buduaar. *.. sina aga oled intrigant. Ajad oma asju buduaaride kaudu! E. Vetemaa.

deemon ‹-i, -it 2› ‹s›
paha (antiikmütoloogias ka hea) vaim. Kuri, õel deemon. Võitlus deemonitega. *Aga tööpäev just nüüd [öösel] alles algabki pahel. / Kõik Kurja deemonid on väljas linna vahel. A. Sang (tlk).

degenereeruma ‹37›

1. manduma, alla käima. Degenereerunud aadlisugu. *Arvustus aga degenereerus kas seltsimehelikuks reklaamiks või jälle kõige isiklikumaks paskvilliks. F. Tuglas.
2. biol taandarenema

dress ‹-i 21› ‹s›
spordiriietus (hrl. kaheosalise, pikkadest pükstest ja pikkade käistega pluusist koosneva treeninguülikonna, aga ka võimlemistrikoo kohta). Dressis murdmaajooksja, suusataja. Võistkond defileeris esinduslikes sinistes dressides.
▷ Liitsõnad: esindus|dress, spordi|dress, treeningu|dress, võimlemis|dress, võistlusdress.

dresseerima ‹42›

1. looma mingiks tegevuseks välja õpetama. Tsirkuseetendused dresseeritud hobustega, koertega. Lõvisid, tiigreid dresseerima. Jahiks dresseeritud kotkas. Dresseeris koera kuulekaks. | piltl (inimese kohta). Naine on ta hästi välja dresseerinud. *Saali pool olid nad [= kelnerid] alandlikeks dresseeritud, siin aga sulitsevalt ülbed. F. Tuglas.
2. tehn lehtmetalli nõrga muljumisega külmvaltsima

dünamism ‹-i 21› ‹s›

1. dünaamilisus, dünaamika (2. täh.)
2. filos idealistlik vaade, mille järgi asjade olemuseks on mittemateriaalsed jõud, mateeria aga nende toime avaldus

eba|kõla

1. harmoonia puudumine, väärkõla, dissonants. *.. koridorilt lõikus kõrvu kahe erihäälse vile terav ebakõla .. M. Raud.
2. mittevastavus, häiriv asjaolu; vastuolu, lahkheli. Perekondlik ebakõla. Ebakõla teose sisu ja vormi vahel. *Tema priskusest õitsev nägu on aga imelikus ebakõlas ta pika ja nahkse kehaga. M. Jürna. *Pisikestest ebakõladest hoolimata oli see siiski meeldiv nädalalõpp. V. Lattik.

ebel ‹-a 2› ‹adj›
edev, kerglane, koketeeriv. Neiude ebel jutuvada. *Maarja aga pööras talle selja ja sammus ebela peatõstega kambrist. E. Vilde. *Naine ebel, suuke maalit .. A. Alle.

eblakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kerglane, kergemeelne; edvistav, koketeeriv. Käitus eblaka plikana. Eblaka olekuga meesterahvas. Lõõpis oma eblakal moel. Ta on kena tüdruk, aga ülearu eblakas. Eblaka sulega jahimehekaabu. *.. too sunnik itsitas naerda kui üks eblakas. A. Valton.

edenema ‹37›

1. laabuma, sujuma, ladusalt toimuma. Töö, õppimine edeneb. Asjad edenevad meil hästi, kenasti. Lugemine edenes mul visalt. Jutt ei tahtnud kuidagi edeneda. Kõik on edenenud nii, nagu lootsin. Ei edenevat ta käes ükski töö. Ta uus novell edeneb jõudsalt.
2. kasvama, arenema, sigima. Liivasel maal kuusehekk ei edene. Mesilased edenevad tema käes. Lambad ei edenenud neil eriti hästi. *Aias oli rahulik ja hea justkui vanajumala selja taga – kõik edenes ja võrsus .. M. Traat.
3. edasi arenema; progresseeruma. Meie elu on edenenud. Majanduslikult ja kultuuriliselt edenenud maakond. Edenes seltsitegevus. Ta edeneb ametis, käitumises. Teosest teosesse edenev autor. Edenev haigus, tüsedus. *Kasvas ja sirgus pikemaks ning edenes tõepoolest preilimaks. I. Sikemäe.
4. ruumiliselt kulgema, edasi jõudma. Hobune sörgib, tee edeneb. Teekond edenes kiiresti. Käis jõudsal, edeneval sammul. *Maantee edenes läbi lepasalude ja kadakapõõsaste. J. Semper.
5. ajaliselt kulgema, edasi liikuma. Tegevuses edeneb aeg jõudsamini. Öö edenes, aga uni ei tulnud. Edenevas koiduvalguses sai ümbrus järjest selgemini nähtavaks. Haige seisund paranes iga edeneva tunniga. Vahepeal oli videvik õhtupimeduseks edenenud. Väljas edeneb kevad. Suve edenedes saabus siia üha rohkem suvitajaid. *.. aeg edenes, raatusekell lõi linnas kuus, siis seitsegi. A. Jakobson.

eduline ‹-se 5› ‹adj›
edumeelne, progressiivne. *Kas mõistate nõnda kirjutada, et eel-lause on eduline, järel-lause aga tagurlik? E. Vilde. *Võib olla, et Tihasest teistsugustes oludes ehk oleks edulisem ja edasipüüdjam mees saanud .. J. Puhasorg.

eeli

1. ‹postp› [gen] eel. *Aga jaanipäeva eeli muutus ilm: tuli vihma ja tuli ka sooja. A. H. Tammsaare. *Õhtu eeli otsisin binokliga Trooja lahingupaiku .. V. Panso.
2. ‹adv› hrv ees, eel; eelnevalt. *Aga selleks, kes käiks eeli ja näitaks teed, kutsu keegi hoopis teine. M. Metsanurk. *Võime seeüle juba eeli läbi rääkida .. A. Tassa.

eelis ‹-e 4› ‹s›

1. paremus, hea külg. Tuntud meetodi eelised vähetuntud meetodi ees. Uue seadme eeliseks on töökindlus. Uuel direktoril on endisega võrreldes olulisi eeliseid. Heinaga võrreldes on silol see eelis, et ta on mahlakas.
2. eesõigus. Õppimine peaks olema kõigi inimeste õigus, mitte aga ainult rikaste eelis.

eel|mäng

1. muus ooperi vm. suurema helitöö muusikaline sissejuhatus; laulusaate v. instrumentaalpala sissejuhatav osa
2. millelegi eelnev sündmuste käik, eellugu. Arupärimine parlamendis oli alles valitsuskriisi eelmäng.
3. armuvahekorrale eelnev mänglev kurameerimine. Armastuse eelmäng. *Aga olen huvitav mees ja panen naised põlema. Peaasi on eelmäng, see kudrutamine! O. Kool.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

ees|uks
eesküljel v. eesotsas olev uks. Bussi, trammi eesuks. *Tookord käisime paraad- ehk eesukse kaudu, nüüd aga minnakse läbi avara hoovi ja kitsa poolpimeda eeskoja. O. Luts.

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

eh

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab:. a. pahameelt, rahulolematust, kahetsust, põlastust v. tüdimust. Eh, lasksid ennast petta! Eh sind saamatut küll! Eh, et ma sind kuulda võtsin! Eh, teada need meeste jutud! Eh, vastik elu! *Eh, surmani olen tüdinud sest hulkumisest! E. Vaigur. b. soovi, igatsust. Eh, nii väga tahaksin teda näha! Eh, kui kõik juba möödas oleks! *Eh! kui mulle nüüd ühe hea käraka käsiksite anda .. Ansomardi. c. vaimustust, imetlust v. hoogsust, uljust. Eh, poisid, oli alles elu! Eh kus on silmad, nagu alustassid! Eh, mis siin muretseda! Maksab elada, eh!
2. ‹adv› küsilause lõpul rõhutava küsisõnana. Mida sa otsid, eh? *Aga kus see sinu päriskoht siis asub, eh? A. Jakobson.

ehe ‹ehtme 17› ‹s›
murd selja ülaosa, piht. *Bob aga lõi naerdes parema käe oma pruudi ehtme ümber ja andis temale suud .. M. Põdder. *.. ohelikujämedune pael, ümmargused topsid otsadel, hoiab kuube ta omaniku laia ehtme ümber hellalt koos. Ansomardi. *„Kas sa said nüblikuga üle ehtmete, mis?” küsib Ants .. A. Jakobson.

välja ehitama
midagi poolikut (lõpuni) valmis ehitama. Maja on alles lõplikult välja ehitamata. Linna kanalisatsioonivõrk ehitatakse välja järgmise aasta lõpuks. *Võiks ju veel teise üsna suure toa välja ehitada ja avara verandagi, aga pole aega .. E. Tennov.

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

eideke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(hrl. hellitlevalt)
1. vana naine. Hallipäine eideke. *.. ainult mõni kössis eidekene komberdas kepi najal hurtsiku ligidal .. J. Semper.
2. ema (hrl. rahvalaulus). Ole terve, eidekene, / teiseks terve, taadikene, / minda nõnda kasvatamast ..
3. nlj abikaasa, naine. *Aga pea igal vankril kössitas eideke, olgu noor või vana, ja ootas oma meest .. A. H. Tammsaare.

eile ‹adv›
a. käesolevale päevale, tänasele päevale eelnenud päeval. Eile hommikul, õhtul. Eile oli külm ilm. Käisin eile teatris. Sa oled kaval, aga ega minagi ole eile sündinud 'kogemusteta, kergesti petetav, lihtsameelne'. b. lähemas minevikus. *See, mis aastakümneid või ka veel eile rahuldas, ei ole hea täna ega vasta võib-olla hoopiski homsele. R. Üksvärav. c. ‹substantiivilaadselt› eilne päev; minevik. *Ent mõned uut veel vähem tajuvad, / neil kogu elu täidab eile. A. Sang (tlk).
▷ Liitsõnad: tuna|eile, üleeile.

eksitama ‹37›

1. eksima panema. a. teelt v. liikumissuunalt kõrvale kallutama. Valetuletorn eksitas laevu karidele. Tuisk eksitas sõitjad teelt kõrvale hangedesse. *.. elu pole teda proovida jõudnud, eksitanud ega hulgutanud .. L. Promet. b. eksitusse, eksiarvamusele viima. Laskis end teise välisest rahust eksitada. Eksitav teade, informatsioon. Eksitavad trükivead. *.. teised vaidlevad temale vastu, aga poiss ei lase ennast eksitada, tema peab omast kinni. A. H. Tammsaare. c. ebamoraalsele sammule, halvale teele ahvatlema. Eksitas sõbra jooma, joomisele. *.. Katri oli kirikhärra pärimise peale, kes on lapse isa, turtsakalt vastanud: „Eks seesama, kes Neitsi Maarja eksitas!” M. Metsanurk.
2. segama, häirima, tülitama. Ärge laske end (minust) eksitada! Vabandage, kui ma teid ehk eksitan! Siin ei saa eksitamata vestelda. Miski ei eksitanud mind magama jäämast. Kõneleja ei lasknud end vahelehüüetest eksitada. Et keegi mind kabinetti eksitama ei tuleks! Töö laabub, kui keegi ega miski pole eksitamas. *Oh, ta oli küllalt õrnatundeline, et Villemit tema valus mitte eksitada. M. Metsanurk.

ekstreem ‹-i 21› ‹s›
äärmus, liialdus. *.. aga tema tundmused olid ühtlased, ühetasased, ilma järskude üleminekuteta; ta ei tundnud .. ühest ekstreemist teise langemist. M. Sillaots.

elaan ‹-i 21› ‹s›
hoog, ind, vaimustus. *..aga miks ta kiitis teise julgust, elaani ja temperamenti? K. A. Hindrey. *Mäletan, kuis ta kord sellises õndsuse elaanis jutustas Märjamaa apteegi hoovil oma Londoni-reisi. V. Panso.

kokku elama
kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema. Nad pole abielus, elavad niisama kokku. *Naine ootas [oma meest] aasta, aga teist enam ei oodanud, hakkas siin kokku elama ühe vanapoisiga .. K. Ristikivi.

ära elama

1. (teenitud sissetulekuga) läbi v. välja tulema. Oma sissetulekutest elab ta lahedasti, ilusasti, muretult ära. Sellest palgast perega ära ei ela. Suudab omal käel, omal jõul ära elada. Selle rahaga ei ela kuidagi ära.
2. (eluprotsessi teat. osa läbitegemist rõhutavalt:) elama (2. täh.) Äraelatud aastad. Oma aja ära elanud majandussüsteem, ühiskond, vaade, arusaamad. Vana koolimaja on oma aja ära elanud. *Ma olen oma elu ära elanud, aga mulle näib täna kõik endine [nagu lapsepõlves]. A. Kaal.

elektriline ‹-se 5› ‹adj›
elektriga seotud, elektri-; elektri abil toimuv, elekter-. Elektrilised nähtused. Keha elektrilised omadused. Elektriline immutamine, puhastamine, soojendamine. | piltl. *Hetk on pinev, elektriline, aga ma pean ta pilgule vastu. V. Maavara.

ell ‹-i 21› ‹s›
kõnek (eufemistlikult litsi kohta). Ta tütar olevat linnas elliks läinud. Kena poiss, aga läks viina ja ellide nahka.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|iga [-ea]

1. inimese, looma v. taime elu kestus, aeg sünnist surmani. Pikk, lühike eluiga. Inimese keskmine eluiga. Sport pikendab inimese eluiga. Üle 100-aastase elueaga kilpkonnad. Üheaastaste lillede eluiga kestab kevadest sügiseni. || millegi eksisteerimise kestus. Keravälgu eluiga on keskmiselt 3–5 sekundit. Kuumas kuivatamine lühendab jalatsite eluiga. || eluaeg, kogu elu. *Seda tõotust olen pidanud terve eluea, kui raske see noormehena ka on olnud. J. Parijõgi.
2. aeg sünnist käesoleva momendini; vanus. Nukuteatri eluiga ei ole veel kuigi pikk. *.. seda olid talle õpetanud ta kümneaastase eluea kogemused. V. Beekman. *450 aastat – eestikeelse trükitud raamatu eluiga – tundub tohutu pika perioodina. P. Rummo.
3. teat. järk eluajast. Varasemas elueas põetud haigused. *Nende isa .. tabas paremas elueas äkki surm .. F. Tuglas (tlk). *Kogu elatud elust langes sõja arvele iga kuues päev, teadlikku eluiga arvesse võttes aga – terve noorpõlv. E. Sõel.

elukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
(hrl. võõrastuse, põlastuse, kartuse, imetluse vm. emotsionaalse hinnanguga öelduna:) loom, olend. Tige, vastik, hirmus, loll, ohtlik elukas. Haruldane, seninägematu, tundmatu, veider elukas. Hülged on targad elukad. Püüdsime akvaariumi jaoks igasuguseid pisikesi elukaid. Metsas oli marjanaisi hirmutanud mingi suur ja kole elukas. Mingisugune karvane elukas. Ta koer on ebamäärast tõugu kirju elukas. Sfinks olevat inimese pea ja lõvi kehaga elukas. || (inimese, esemete vm. kohta). Teame juba, mis elukas see Peeter on! *.. sageli aga püüavad kaks meie toru [= suurtükki] üht ja sama ristiga elukat [= tanki]. J. Peegel. *.. see ka elab kõige kauem, ühesõnaga – tal seda kurja elukat [= vähktõbe] pole. S. Truu.
▷ Liitsõnad: hiigla|elukas, ime|elukas, mere|elukas, metsa|elukas, pisi|elukas, ürgelukas.

elu|mees
(üleolevalt enesekindel) elunautija ja naistekütt. Noor, algaja, tulevane elumees. Kogenud, osav, peenike, vilunud elumees. Läbipõlenud elumees. Elumehe kalduvused, vabad kombed, lai joon. Püüab elumeest mängida, elumehena paista. Tütarlaps oli alevi tuntuima elumehe võrku langenud. Ta pole kunagi elumees olnud. *.. oli 15-aastane, aga juba täielik elumees – võttis viina, suitsetas ja külastas preilisid .. R. Roht. || elurõõmus seltskondlik mees. *Suu naeratas tal rõõmsalt, silmad vaatasid elavalt – ühesõnaga, tulija oli lustiline elumees. M. Morritson.

elu|ohtlik
elule ohtlik. Eluohtlikud haavad, põletused. Kõrgepinge on eluohtlik. Kobra hammustus on inimesele eluohtlik. Teil tuleb küll haiglasse jääda, aga midagi eluohtlikku pole.

elu|põlv

1. eluaeg. Piisab minu elupõlveks. See perekond on elupõlve meie külas elanud. *Aga seda maja kutsuti Tallinnas elupõlved Piiskopimajaks .. J. Kross.
2. elujärg. Muretu elupõlv. *Särgava võrdleb „Ühe härja eluloos” renditaluperemehe viletsat elupõlve härja elukäiguga .. K. Mihkla.

elu|tarve

1. eluvajadus. *Nüüd aga on ajalehtede lugemine vältimatu elutarve, milleta ei osatagi enam elada. J. Raudsepp.
2. ‹pl.› tarbeesemed ja -ained. Elutarvete tootmine. Elutarvetega varustamine. Elutarbeid hankima.

elutsema ‹37›

1. kuskil elama, elunema. Kus ta praegu elutseb? Elutseb kuuldavasti oma tütre juures. Selles pargis on alati öökulle elutsenud. Koger elutseb seisvas vees.
2. olelema, olesklema; kiratsedes elama. *.. Laur ja Jaan elutsesid niisamuti ilma hooleta ja tööta. K. Toom. *Ma pole kuulnud ega näinud, et meil Eestis keegi kirjandusest elaks. Võib-olla elutseb mõni naljahammas kirjandusest, aga see on juba teine asi. O. Luts.

elu|vaim

1. elu, elusäde, elumärgid. Eluvaim seisab, püsib kuidagi sees. Hea, et eluvaim sisse jäi. Pääsesin veel eluvaimuga tulema. Pühadeks sai sigudikul eluvaim välja võetud 'siga tapetud'. Kõik on kuivanud, ainult mõnel taimel on veel eluvaim juures. | piltl. *Vaevalt said esimesed autod niipalju eluvaimu sisse, et suutsid sadakond kilomeetrit maha sõita .. V. Vende.
2. elavus, liikuvus; huvi elu vastu. Kehalt rauk, aga eluvaimult kahekümnene. Ta on tuim inimene, ilma eluvaimuta. Ta liikmetesse tuli eluvaim tagasi. *.. sellele poisile uut eluvaimu sisse ei tulnud. Konutas barakinurgas ja lõi kõigele käega. P. Kuusberg.

ema-
(kui põhisõnaks on looma- v. taimenimetus, väljendab terminoloogilises kasutuses ema suhet järglasega, mitteterminoloogiliselt aga hrl. sugu); näit. emaahv, -eesel, -hani, -hunt, -kanep, -karu, -lind, -part vrd emas-

emapiim alles suus, suu alles emapiimaga
liiga noor veel. Emapiim alles suus, aga juba tikub lokaalidesse.

ema|puu

1. aiand mets puu, millelt saadakse paljundusmaterjali; puu oma võsude, seemnete jne. suhtes. Tuul kannab seemne emapuust eemale. Emapuu juurevõsudest saadud istikud. Mangroovipuu seemned idanevad emapuul. | piltl. *Aga kord tuleb ise olla emapuu, uuendaja, järelpõlve jätja. J. Eilart.
2. mer kiil, andur. Laeva, lootsiku, kaljase, paadi emapuu. *Ja laeva tüürib vinguv maru tiib /.. Siis raksub alus kogu emapuust. V. Ridala.
3. etn palk veskitiibade suuna muutmiseks. Tuuliku emapuu. *Kole vänge vanamees oled, sinuta oleks... vallavalitsus kui veski ilma emapuuta. H. Viires.

enam ‹adv›

1. (< komp palju); rohkem, üle omaduse, koguse vms. algse, hariliku, eeldatud v. ettenähtud määra v. hulga. Sõin eile tavalisest enam. Ühed tarvitavad soola enam, teised vähem. Kõige enam silma paistnud aktiviste premeeriti. Lund oli poole sääreni ja enamgi. Sinna on enam kui sada kilomeetrit. Siit saadik ja mitte enam. Enam kui tarvis. Saak oli enam kui rikkalik. Mul on enam jõudu kui sul. Taevas oli õhtul veel enam pilves kui hommikul. Sõita soovijaid oli enam, kui bussi mahtus. On enam kui kahtlane, kas me õigeks ajaks kohale jõuame. Mida enam koeri koos, seda vedelam lake. *.. need lootused on teostunud enam kui kuhjaga, enam kui mitmekordselt. H. Kruus. || pigemini. Enam tsirkus kui teater. Enam teiste õhutusel kui omal algatusel. Need kingapaelad on enam lühikesed kui pikad. *.. oli loomult enam tõsine ja mõtlik kui rõõmus ja kergemeelne .. A. H. Tammsaare.
2. ‹eitavas lauses› sellest peale, edaspidi. Ei ole enam aega, ruumi. Ära tule enam minu juurde! Ei temast ole enam asja. See pole enam õige asi. Ei suuda enam töötada. Ega mul pikka iga enam ole. Sa pole enam laps. Ära nuta enam! Teda ei ole enam. Tal polnud enam jõudu vastu hakata. Suurt viga enam polnudki. Pühadeni pole enam nädalatki. Ei maksa joosta, rongile enam ei jõua. Ma enam ei tee! Mitte iialgi enam! || ‹sisult eitavas, vormilt hrl. jaatavas lauses› veel, nüüd veel. Kas ta mind enam tunneb? Mis see enam aitab! Mis ma sellega enam teen! Kes seda enam mäletab! Teisi vaevalt enam tuleb. Kes siis sellisel kellaajal enam kodus on! *Aga kuhu sa vaeneke enam punud: jalad hoopiski töntsiks jäänud .. A. Jakobson. || lisaks. Ei mõista enam midagi öelda. *„Ei mina teist last enam taha, aitas sellest ühestki,” vastas Hildegard. A. H. Tammsaare.

enese|pete
iseendale pettelootuse, väärarvamuse sisendamine. Usk taevasesse abisse osutus tühjaks enesepetteks. *Aga igal juhul – on üks suur enesepete see romantiline kujutlus, et teie ainult teatud inimesega õnnelikuks võite saada. P. Viiding.

enese|ületamine ‹-se 5› ‹s›

1. oma varasemate saavutuste ületamine; ootuspärasest enama saavutamine. Baleriini areng on olnud pidev vaimne ja füüsiline eneseületamine. See võistlus kujunes meie jooksjale tõeliseks eneseületamiseks.
2. iseenese üle võidu saamine, oma mina mahasurumine millegi heaks. *Teile vajalik summa ei ole kõneväärt, aga samm, mida te selle pärast astuma pidite, läks teile kahtlemata maksma suurt eneseületamist. E. Bornhöhe.

ennatlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. enneaegne, järelemõtlematu. Ennatlik järeldus, otsus, arvamus, väide, üldistus. Oleks ennatlik arvata, et .. Ta optimism oli ennatlik: luba ei antud niipea. *Ennatlikud abielud, mõne kirepuhangu ajel tegutsemised annavad harva häid tagajärgi. H. Kadastik.
2. hrv läbematu, püsimatu, kärsitu. On oma ettevõtmisega liiga ennatlik olnud. *Aga vist oli ta tegev käsi ennatlik, sest üks muna kukkus maha. E. Vilde.

enne
I. ‹adv›
1. varem, varemalt. Enne rääkis kõik emale ära, nüüd aga salatseb. Olen enne hakkama saanud, saan pärast ka. Niisugust asja pole ma enne näinud, kuulnud. Nii on ennegi tehtud. Kus sa enne töötasid? Tüdruk näis ilusam kui kunagi enne. Mina olin ammu enne kohal kui tema. Minek pole enam nii lihtne kui enne. Autoga oleksime enne pärale jõudnud. Enne ma sind ära ei lase, kui töö lõpetatud. Mul oli see temaga enne kokku lepitud. | ‹ühendsidesõna osana› enne kui vt kui || ennist, natukese aja eest. Just enne ma tulin sealt läbi.
2. eelnevalt, esmalt, kõigepealt (osutab millegi järgnemisele). Enne mõtle asi läbi, siis otsusta. Arutame enne koos, millest kirjutada. Kuhu sa nii kiirustad, söö enne! Ma ei saa praegu sõita, pean enne töö lõpetama. Kohe alustame, enne aga mõni sõna sissejuhatuseks. Kõige enne on vaja plaan koostada. Enne töö, siis palk.
3. kõnek pigem, ennem. Enne olgu sul müüa kui osta.
4. murd aga, ainult, vaid. *„Ei tea, kas tuleb [noormees] õige siia?” – „Katsugu enne,” ütleb Linda sõjakalt. L. Tigane. *Ega kõik pääse marjamaale. Mõnel ennegi läheb see korda. R. Roht.
II. ‹prep› [part]
1. millestki v. kellestki ajaliselt varem. Enne meie ajaarvamist. Enne jaanipäeva. Enne lõunat, keskhommikut. Ega ta enne õhtut tule. Tõusti juba enne kukke ja koitu. Rong väljub kümme minutit enne kuut. Katsuti enne pimedat koju jõuda. Vaikus enne tormi. Töö valmis enne tähtaega. Elas enne abiellumist vanemate juures. See juhtus enne sõda. Oli enne surma kaua haige. Keegi on siin enne meid käinud. Uhkus tuleb enne langemist. || vahetult millegi eel. Jõudsime just enne sadu koju. Enne päikesetõusu oli eriti külm. Pesi enne sööki käsi. Sulges enne kodunt lahkumist kõik uksed. Enne ärasõitu käisin tuttavatega hüvasti jätmas. Enne startimist keskendus ta kaua.
2. hrv (ruumiliselt:) varem, enne kui millenigi jõutakse. Enne seda maja keerab maanteelt rada paremale.

enne|lõuna
päeva osa enne lõunat. Pühapäeva ennelõuna. Mul on täna vaba ennelõuna. *Ka järgmisel hommikul polnud lindu. Aga ennelõunal äkki tuli. S. Truu.

ennem ‹adv›
ennemini. Ennem surm kui niisugune elu! Tuleksin ennem täna kui homme. Kes ennem jaole sai, see võttis. *Tuhat korda ennem oleks ta ise haige, kui aga tema laps terve oleks. O. Luts. *Ta teeb nüüd käsitööd, mida ennem nii väga põlgas. M. Metsanurk.

ennemini ‹adv›

1. pigemini. Ennemini inetu kui ilus. Meie lähenemist ta ennemini aimas kui nägi. *Sisenejat võttis vastu läbitungiv pilk, milles aga polnud raevu, ennemini iseteadvat üleolekut. R. Vellend. || meelsamini. *Pearu sõidab ennemini laatadel ümber, .. kui et hakkaks end hommikust õhtuni tööga tapma. A. H. Tammsaare.
2. varemalt. Hilja kirikusse, vara veskile, saab ennemini tagasi. *Joosep ei oskagi veel lugeda, aga isa oli temale ikka raamatu kinkinud, et siis õpib ennemini lugema. J. Parijõgi.

ennist ‹adv›
natukese aja eest, hiljuti, enne. Mul jäi ennist pesupesemine pooleli. Ta tundub rõõmsam kui ennist. Vihm pole üle jäänud, sajab ikka nagu ennist. Kas teil torte on? – Ennist oli, aga praegu on otsas. Ütle nüüd, mis ennist ütlemata jäi.

ennustama ‹37›

1. tuleviku kohta oletusi tegema, ette arvama. Uuele lavastusele ennustati suurt menu, autorile hiilgavat tulevikku. Kas läks nii, nagu ennustasid? Võitjaks ennustati mullust meistrit. *„Küllap saan, oota aga natuke, elu on meil alles ees,” ennustas Irma veendunult. A. H. Tammsaare. || prognoosi andma, kindlail andmeil ette arvama. Ilmajaam ennustab äikest. || mingi tundemärgi v. nähtuse põhjal tulevikku ette kuulutama. Kaartide, käe, tähtede järgi ennustama. Kohvipaksu pealt ennustama. Laskis mustlasel endale ennustada. Šamaan ennustas saatust, tulevikku.
2. millelegi viitama, midagi aimata laskma, eeldama. Selge päikeseloojang ennustab ilusat ilma. Külmad põhjatuuled ennustavad vähest saaki. Korts tema laubal ei ennustanud head. Juba ta esimesed akvarellid ennustasid tulevast kunstnikku. Miski ei ennustanud katastroofi lähenemist. Laevahukku ennustav kotermann. *Põllud lõhnasid selle iseloomustava ning terava lõhnaga, mis ennustab peaaegu eksimatult lähenevaid lumesadusid .. A. Jakobson.

ent ‹konj›
vastandav sidesõna; sün. aga, kuid; (esineb harvemini kui aga või kuid ja on kirjanduslikum)
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. kaks komponenti on omavahel vastandatud. *.. maad läänes katab öine pilvevari, / ent idas päiksest lõõskab taevatelk .. J. Kärner. *Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. E. Vilde.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Isa oli mures, ent rahulik. Kirjutis oli lühike, ent tabav. Ütles seda vaikse häälega, ent otsustavalt. Alkoholi pruukimine oli lubatud, ent mõistlikkuse piirides. Ta oli voodis, ent ei maganud. Vesi tõusis aeglaselt, ent pidevalt. Ta peatus korraks, ent jooksis siis edasi. *Selles pole midagi valet, ent pole ka päris tõtt. I. Sikemäe. *Näovärv oli veidi kahvatu, valge, ent siiski mitte elutu, vaid hapralt õrn. R. Roht. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ta tahtis tõusta, ent teda tõugati tagasi. Ta silmad vajusid küll kinni, ent naeratus püsis näol edasi. Otsisin küll kõrvalisema paiga, ent ka siia kostis pidutsejate lärm. Ilm oli soe, ent aeg-ajalt sadas. *Seltskond laua äärde asub, / kõigil koormana ent lasub / kohmetus ja meelehärm. B. Alver. *Räägiti, et kuusikus oligi hunte nähtud, ent kunagi ei kohanud sõbrad neid oma teel. E. Krusten.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandusmoment nõrk ning sõna ent on ütlust sissejuhatav sõna. *Aga võis ju selle teo kellegi teise kaela ajada! Ent kelle kaela? H. Raudsepp. *Suured poisid küll, aga näe – peavad teda päevakangelaseks! Ent mõne aja pärast hakkas poiste huvi Ljoša vastu vähehaaval vaibuma. V. Beekman.

ep ‹adv›
van
1. ei. *Neil ep ole silmi, neil ep ole suud, nina ega kõrvu .. E. Vilde. *.. tegi kui ep oleks ta teda näinud .. O. W. Masing.
2. ju, nimelt, just. See ep see asi ongi! *Sest ep see tuli, et Jürile iial poja õigust äia majas ei antud .. F. R. Kreutzwald. *Siis ep Irma tuligi sellele targale mõttele .. A. H. Tammsaare. *Aga või ep vanapagan sest hoolib. M. J. Eisen.

era|elu
isiklik elu; mitteametialane tegevus v. elu. Kellegi eraelu vastu huvi tundma. Ärge tungige minu eraellu! Tundis hästi kogu küla eraelu. Eraelus pole neil kokkupuuteid olnud, küll aga ametialal. Leitnant oli eraelus olnud kooliõpetaja. *Ja imelik, see mees, kes tegi eraelus sellist haruldast nalja, ei sobinud laval üldse koomikuks. P. Pinna. || elu tsiviilisikuna

eraklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
erakutaoline; erakule omane. Eraklikuks muutuma. Eraklik norutaja. Elas eraklikus üksinduses. Erakliku eluviisiga loom. *Jändja inimesed hoiavad ühte punkti, aga Kriilevälja omad on kuidagi eraklikud. H. Kiik.

era|maja
eravalduses olev maja. *See on eramaja. Ükskõik, kuidas meie ta oleme saanud, aga see kuulub meile. R. Roht.

ere ‹-da 2› ‹adj›

1. hele, terav, tugev. a. (valgusega seoses). Ere leek, kiirtevihk. Silmipimestavalt ere päike. Filmiti prožektorite eredas valguses. Kevadpäev oli säravalt ere. b. (värvusega seoses:) toonilt puhas, kirgas. Eredad kangad, tapeedid. Kevadine ere rohelus. Ereda sidrunkollasega värvitud maja. Koidutaevas tõmbus üha eredamaks. Näole, näkku tõusis ere puna. Papagoidel on ere sulestik. Sinililleõied paistsid halli kulu sees väga eredad. Mahedate taimevärvide asemel hakati kasutama eredaid aniliinvärve. *Aga vaata, kui suured ja eredad silmad teisel, tuleb tark poiss .. A. H. Tammsaare. c. hrv (hääle v. heliga seoses). *Kuski lõikas ere vabrikuvile läbi suvise lõõma. O. Luts. *.. kõrvad püüdsid kinni koerte ereda kilamise .. A. Sinkel.
2. piltl. a. ilmekas, elav, värvikas. Sündmuste, olude ere kirjeldus, iseloomustus, kujutus. Eredad muljed, mälestused, elamused, kujutlused. Püüdis leida eredamaid näiteid. *Alle revolutsiooni kujutavad värsid on eredad ja visuaalsed. R. Parve. b. millegi poolest eriti silmatorkav, väljapaistev, silmapaistev. Ere lavastus. Ere isiksus.

ergama ‹erata 48›

1. eredana paistma, kiirgama. Akendest ergasid tuled, aknad ergasid tuledes. Õhtutaevas ergab Veenus. Ergav päike, päikesepaiste. Päikesest, valgusest ergav tänav. Lae all ergav lamp. Rahvariideseeliku ergavad värvid. Sügisvärvides ergav lehestik. *.. [päikese] kiired langesid lauale, muutsid rohelise lauapaberi ergavaks .. T. Vint. || hõõguma. Ergav raud. Söed ergavad ahjus. Ahi lausa ergab kuumusest. Õhtuks köeti keris ergama, aga hommikuks oli ruum ikka külm. || piltl särama, helkima, hiilgama (eeskätt silmade kohta). *.. silmad ergasid teotungist, nagu kogu ta keha pakitses energiast. J. Semper. *Selle ilmes ergas midagi pühalikult valmisolevat, eneseohverduslikult vaprat. R. Sirge.
2. tugevasti punasena v. roosana paistma v. kumama. Õhtutaevas ergas vaskpunaselt. Metsa tagant tõuseb ergav kuu. Ergav koit, eha. Ergavad huuled, palged, põsed. *Juba hubiseb kollane lõke / halja vahtrapuu kroonis. / Süttib ruskava tulega toom / ja ergavad haavad. E. Niit.

ergastus ‹-e 5› ‹s›
ergastamine; ergastumine. *Aga pikkamööda hakkas Ingeri elevus ja rõõm lahtuma, ergastus asendus väsimusega. M. Traat.

ergutama ‹37›

1. elavamale, intensiivsemale tegevusele õhutama v. julgustama; innustama, virgutama, hoogu v. indu andma; tagant sundima. Kedagi tööle, aktiivsele tegevusele ergutama. Sõnadega, lubadustega ergutama. Kellegi huvi, uudishimu ergutama. Ergutati üksteist hüüetega, naljatustega. Poolehoidjate kohalolek ergutas teda vaidlust jätkama. Perenaine ergutas külalisi sööma ja jooma. Väsinud aju ergutati kange kohviga. Vihtlemine ergutab vereringet. Kiitused ergutavad õpilasi usinusele. Ergutab teda kõrgemasse kooli astuma. Hobust piitsaga, ohjadega kiiremale käigule ergutama. Ergutava toimega ravim. *Kodu lähedus ergutab Kuura sörgi üsna nobedaks traaviks. M. Raud. *Aga niipea kui põllutöö läks täide hoogu, siis polnud muud kui erguta iseend ja looma tagant, et ei jääks jänni. A. H. Tammsaare.
2. el elektrimasina tööks vajalikku magnetvälja tekitama

eri|huvi
eriline, spetsiaalne huvi(ala). Tema erihuviks on raadiotehnika. *Seda abielusoovi ei tiivusta armastus, vaid mingid erihuvid. Saks soovib kaasavara abil saada miljonäriks, Liine aga tahab vabaneda proosalisest maaelust .. J. Metua.

eriline ‹-se 5› ‹adj›

1. tavalisest erinev, ebatavaline; erakordne, eriti suur, võimas, silmapaistev vms.; iseäralik, isesugune. Eriline keelteanne, arvumälu. Eriline vaist, võime, oskus. Eriline tähtsus, väärtus, mõju. Erilised teened. Erilist täpsust nõudev töö. Möödunu meenus erilise selgusega. Näidendit jälgiti erilise tähelepanuga. Võttis kingi vastu erilise rõõmuta. Erilised sõbrad pole me kunagi olnud. Erilist jõukust neil polnud, vaesust ka mitte. Eriline ilme, tundetoon. Silmades oli eriline läige. Tal olid töölt lahkumiseks erilised põhjused. Ta juustel on eriline vaskne varjund. Sai erilise kingituse – tiigripoja. Kõneleja ei rääkinud midagi erilist. Mis selles siis erilist on, et tema seda teeb?
2. millegi jaoks spetsiaalselt valmistatud v. kasutatav, spetsiaalne. Kehtestati erilised eeskirjad, eriline kord. Erilist töötlemist vajav materjal. Söötade jagamiseks konstrueeriti eriline konveier. Võttis ette erilise käigu, küsitluse. Selle ülesande täitmine nõuab erilist ettevalmistust, erilisi teadmisi ja kogemusi.
3. millelegi omane, tunnuslik, spetsiifiline. Eriline liigiomane kohanemisviis. Eriline rahvuslik koloriit. Vanade rehetubade eriline lõhn. Puuduvad erilised sümptomid. Teose igal kangelasel on oma erilised jooned. *Kui aga tipivad vihma esimesed piisad su [= maantee] tolmu, siis alles levitad sa oma erilist hõngu. F. Tuglas.

eri|meelne

1. ‹adj› teisel arvamusel olev, teisiti mõtlev. Erimeelne inimene, rühmitis, koalitsioon. Mõni rahvas on alati üksmeelne, mõni aga alati erimeelne.
2. ‹s› teisitimõtleja. Grupp erimeelseid oli tulnud valitsushoone ette meelt avaldama.

eri|nimeline
erineva nime v. nimetusega; ant. samanimeline. Samanimelised elektrilaengud tõukuvad, erinimelised aga tõmbuvad.

eri|näoline
eripalgeline. *Jaa – aga too päev oli nii erinäoline, nii eriliste sündmustega .. R. Sirge.

erustama ‹37›
hrv erru laskma. *Ekvart: Jah, aga kas sind erustatakse nii kiiresti? J. Sütiste.

esil ‹adv›
hrv päevakorral, teoksil. *Aga samal aastal on esil olnud laiemgi kavatsus .. F. Tuglas.

esile ‹adv›

1. nähtavale, välja, ilmsiks. Tõi rahakoti tasku põhjast esile. Peetri selja tagant kerkis esile veel mitu nägu. Oli nii kõhn, et roided tungisid teravalt esile. Varjatud raev purskus esile. Kirjadest koorus esile kogu sündmuste käik. Sõnavõtt kutsus esile kuulajate meelepaha. Vitamiinide vaegus kutsub esile ainevahetushäireid. Kujutlus manas esile ammuseid pilte lapsepõlvest. *Tumeda palitu iga volt, mis liigutuste juures tekkis, tõstis esile talje täiuslikku vormi. A. Kaal.
2. esiplaanile, etteotsa; teiste hulgast välja, ettepoole. Tõstis, tõi oma sõnavõtus esile mitmeid küsimusi. Dekaadil tõsteti esile K. Raua, E. Viiralti ja N. Triigi töid. Teoses tõusevad esile kaks momenti. Suurmehed kerkivad esile murrangulistel perioodidel. Tagasihoidlik inimene ei kipu, tiku kuskil esile. Ennast ning oma teadmisi esile upitada püüdev isik. || käsile. Isa ise peaks poisi esile võtma. *Pärast seda võttis härra Frolink Balthasari esile ja tõreles ta põhjalikult läbi. J. Kross. *Aga küll võttis meid esile ja tegi päris tümaks oma epistliga. Mu põlved värisesid kogu aeg .. O. Luts.

esiotsalt ‹adv›
van esiotsa. *Aga mehed olid ometi mõlemad kaunisjagu vaiksemaks jäänud kui esiotsalt. L. Koidula.

esitelu ‹11› ‹s›
esitlemine, esitlus. *Seletan kohe. Enne aga vormiline esitelu. Minu nimi on Simon Siimar .. T. Braks.

esiti ‹adv›
algul, esialgu, enne. Esiti mina, siis teised. Kõige esiti. Esiti sadas lund, pärast rahet. Rääkis esiti tasa, siis kord-korralt ikka kõvemini. Esiti kahtles, kuid hiljem jäi nõusse. Arutame asja esiti omavahel. *Tühi teab, kust jutt hakkas ja millest ta esiti tekkis, aga liikumas ta oli .. A. Kitzberg. *Noormees, esiti pean ma sinuga vähe kõnelema .. A. Saal.

esmalt ‹adv›

1. algul, esiti. Esmalt kõneldi igapäevaseist asjust. Esmalt tuleb kasest mahla sirinal, pärastpoole aga tilkhaaval. Vaatas esmalt ühele, siis teisele poole. Esmalt võtab mees pitsi, pärast pits mehe. *Pühi esmalt oma nina alt puhtaks, siis tule minu nina alla pühkima. J. V. Jannsen. || esimesena, kõigepealt. See asi tuleb kõige esmalt korda ajada. *Ja lapsed ärkasid üksteise järel – esmalt jämeda häälega vanem vend, siis teisedki. A. Jakobson.
2. hrv esmakordselt. *Ma elada tahan kui sündinud maim, / kes esmalt näeb valguseteri. J. Kärner.

ilma et
alustab eitavasisulist viisi- ja tagajärjelauset. Lahkus, ilma et oleks head aegagi öelnud. Ütles seda niisama, ilma et oleks midagi tõsisemat mõelnud. Oli mitu nädalat haiglas, ilma et sellest mingit abi oleks olnud. Ilma et ta ise arugi sai, ilmus naeratus ta näole. *Aga ta lükkas edasi, ikka jälle edasi, teiseks, paremaks korraks, ilma et see parem kord iialgi oleks tulnud. E. Vilde.

olgugi et
ehkki, kuigi, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Olgugi et päike oli juba kõrgel, oli väljas veel jahedavõitu. Olgugi et ma siinkandis olen elanud, ei tunne ma kõiki inimesi. *Aga Reinul on tubakat kotis veel küll, olgugi et kott küla peremeeste käes ringi käis .. A. H. Tammsaare.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset v. vastava iseloomuga lauseosa). *Heledad lokkis juuksed, olgugi et hallisegused, terav sirge nina – kõik nagu temal. T. Lehtmets.

etse ‹adv›
kõnek eks (see), eks sa. Etse näe, etse kae 'ennäe'. *„Ma viskan su vankrilt maha ...” – „Etse viska! Ptruu!” .. R. Sirge. *„Aga teistel on vara ja sellepärast tuleb vaenlane.” – „Etse tulgu! Kes käsib neil vara koguda.” M. Metsanurk.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

ette|otsa
(ruumiliselt v. tähtsuse poolest) esimeseks v. esimeste hulka. a. ‹postp› [gen] Nimestiku, järjekorra, rongkäigu etteotsa. Partei, riigi, valitsuse, töölisliikumise etteotsa asuma. *Kuidas need mehed küll oskasid valla etteotsa pugeda! H. Angervaks. b. ‹adv› *Etteotsa asun ise, / aga lõppu kõige pisem .. V. Sõelsepp. *Kui ta edaspidi astub meie erakonda, asetame ta nime valimisnimekirjas õige etteotsa. J. Mändmets.

ette-taha ‹adv›
ette ja taha. Käte ette-taha liikumine. *Ise juba suur inimene, aga teised peaksid sulle kõik ette-taha valmis tegema. A. Kaal.

etteütleja ‹1› ‹s›
(< tgn ette ütlema); näitlejaile teksti etteütlev töötaja teatris, suflöör. *.. aga näitleja kõrvad on terased, nad on harjunud tabama etteütleja kauget sosinat .. O. Tooming.

fenomen ‹-i, -i 10› ‹s›

1. (haruldane) nähtus. Astronoomiline, meteoroloogiline fenomen. Salapärane, kummaline, seletamatu fenomen. Teadusele huvi pakkuv fenomen.
2. ebatavaliste võimetega inimene. Ületamatu fenomen degusteerimise alal. Uisusprindis on ta ainulaadne fenomen. *Muidugi on enamikul sääraseist isandaist hiigelmälu, aga ikkagi pole nemadki mingid fenomenid. O. Luts.
3. filos nähtumus

fiktsioon ‹-i 21› ‹s›
õigeks loetav oletus, millel puudub alus; väljamõeldis, pettekujutlus. Teoreetiline, juriidiline fiktsioon. *Vahel on aga tunne, et teda tõeliselt polnudki, et see oli ainult mingi fiktsioon, mille meeletud inimesed enesele loonud .. F. Tuglas.

filter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. vahend tahkete osakeste eraldamiseks vedelikest v. gaasidest, kurn. Filtriga sigaretid. Filtrit läbides puhastub õhk tolmust ja suitsust. *Tõmmu laukavesi on aga puhtamaid tänapäeva looduses, sest turbasammal on parim filter. A. Marvet. || piltl see, mis hindab, vaeb, valib. Mõistuse, teadvuse filter. Sisseastumiseksamite filter on iga aastaga tihedamaks läinud. Koondisse püüdlejal tuleb läbi mitme filtri käia.
▷ Liitsõnad: gaasi|filter, suitsu|filter, tahma|filter, tolmufilter; bio|filter, liiv|filter, riie|filter, süsifilter; jäme|filter, peenfilter.
2. füüs seadis, mis laseb läbi ainult teatava sagedusega (vahelduvvoolu-, valgus-, heli-)võnkeid
▷ Liitsõnad: sagedus|filter, summutusfilter; kolla|filter, puna|filter, valgusfilter.
3. info andmeid, signaale, materjale vm. mingite tingimuste järgi valiv seade v. programm

fopaa ‹14› ‹s›
väärsamm, eksisamm. *Vaatamata kaptenilese õpetusele olen ma aga päris andestamatuid fopaasid teinud. M. Möldre.

gnoom1 ‹-i 21› ‹s›
müt kääbuslik mäe- v. maavaim. *Küll aga kuuleb pisikeste gnoomide kopsimist vahetpidamata: mägede vaikus on petlik, igal silmapilgul on vaim ärkvel .. J. Semper.

gümnaasiumi|õpetaja
*Ferdinand Johann Wiedemann kujunes aga gümnaasiumiõpetajast ülemaailmselt tuntud õpetlaseks. P. Ariste.

gümnastika ‹1› ‹s›
võimlemisharjutused; võimlemine. Tegi sõrmedele gümnastikat. Igahommikune gümnastika. | piltl. Ajude gümnastika. *.. muidu aga rohitses ta end gümnastikaga ja külma veega. K. A. Hindrey.

haare ‹haarme 17› ‹s›
‹hrl. pl.› zool peajalgsete haaramiselund. Kalmaari, kaheksajala, seepia haarmed. | piltl. *Salaluure sirutas aga haarmeid uute süüdlaste järele. J. Barbarus.

haav ‹-a 23› ‹s›

1. naha v. limaskesta ning nende aluste kudede mehaaniline vigastus. Suur, lahtine, värske, veritsev haav. Sügav, pindmine haav. Haav on kerge, ohtlik, paranematu, surmav. Haava puhastama, siduma. Haav teeb valu. Ta käed ja jalad olid haavades. Mees suri lahingus saadud haavadesse. Haavas on põletik. Haav mädaneb, on halvaks läinud. Haavast jookseb verd, mäda. Arst kõrvaldas haavast mürsukillu. Haavale tuleb panna steriilne side. Ta ravib kodus oma haavu. Haav on paranenud, kinni kasvanud, armistunud. Koer lakub oma haavu. | piltl. Autoratas on jätnud rohukamarasse inetu haava. || taime välispinna ja selle aluste kudede mehaaniline vigastus. Vaigu saamiseks lõigati mändidesse haavad.
▷ Liitsõnad: killu|haav, kuuli|haav, laske|haav, lõike|haav, lömastus|haav, muljumis|haav, noa|haav, operatsiooni|haav, puremis|haav, pussi|haav, põletus|haav, raie|haav, rebimis|haav, riivamis|haav, söövitus|haav, torkehaav; kõhu|haav, külje|haav, liha|haav, naha|haav, pea|haav, rinnahaav.
2. piltl tugeva hingelise vapustuse, raske elamuse, kahjustuse vm. jälg. Esimese armastuse nurjumine lõi ta hinge, südamesse valusa haava. Pole tarvis vanades haavades urgitseda. Milleks minevikku meenutada ja vanu haavu lahti käristada. Aeg parandab haavad, aga jätab armid.
▷ Liitsõnad: armu|haav, hinge|haav, sõjahaavad.

haavumus ‹-e 5› ‹s›
haavunud, solvunud olek. *Aga varsti paistab ta silmist haavumus ja etteheide .. O. Luts.

habe ‹-me 3› ‹s›

1. mehe näo alaosa karvkate. Tihe, hõre, harv habe. Hele, tume, must, ruuge habe. Pikk, lühike, tärkav habe. Tal on uhke, tore habe. Halli, valge habemega vanataat. Habet ajama, kärpima, piirama, kasvatama. Habe kasvab tal kiiresti. Mees oli habemesse kasvanud. Habe on härmas. Aja habe maha, ära! Habe itsis (ees). Ta silitab, silub habet. Habe on mehe au. || habemesse ebaselgelt; omaette. Ta pobiseb, ühmab, ümiseb midagi habemesse. Naerab, muheleb, muigab endale habemesse. Teise õnnetusest kuuldes itsitab, irvitab ta endale habemesse. || habemega piltl kulunud, kordumise tõttu oma mõju kaotanud. Habemega nali. See ju habemega jutt, lugu. || kõnek (habemiku kohta). Tere, habe! *Kuuled sa, habe, taltsuta oma keelt! A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: kikk|habe, kitse|habe, lõua|habe, moka|habe, pant|habe, põsk|habe, rõngas|habe, soku|habe, tutt|habe, täis|habe, vale|habe, võruhabe; hall|habe, piima|habe, punahabe.
2. habet meenutavate moodustiste kohta. a. pikkade karvade tutt mõnedel loomadel, hrl. lõua all. Kitse, soku, põdra habe. b. hrl piltl (muu kohta). Härmatisest habemes kuused, männid. *Üle veduri rinna aga valendab lumine habe. J. Semper.
▷ Liitsõnad: puuhabe.

habisema ‹37›
värisema, võbisema, võbelema. Nurkades habisevad varjud. Tütarlaps habiseb hirmust. *Habiseb klaasita lambi punane leek. A. Hint. || habisedes midagi ütlema, väriseva häälega v. lõuaga kõnelema. *„Seda küll, aga siiski ... saad aru, eks ole?” habises toimetaja. M. Traat. || (värisedes) kahisema, sahisema. *Kõrgel vastaskaldal habises aeg-ajalt haavasalu lehestik, nagu oleks parv varblasi lendu pahvatanud. R. Sirge.

hagerik ‹-riku, -rikku 30› ‹s›

1. varjualune suurema taluhoone otsa v. räästa all v. välisseina küljes. Lambalauda otsa ehitatud hagerik. Lehm, hobune oli hagerikus.
2. vilets maja, hurtsik, osm. *Aga selle-eest oli eemal metsakurus hurtsikuid ja hagerikke .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: maja|hagerik, saunahagerik.

hagu ‹hao 27› ‹s›

1. kütuseks vm. otstarbeks maharaiutud peened puud, võsa, puuladvad ja laasitud oksad; üksik oks. Hagu raiuma, tegema, vedama. Kubu, sületäis, koorem hagu. Korjab lõkke tegemiseks hagu. Pani, ajas hagu pliidi alla. Tulle visati kuivi, tooreid hagusid. Eit küttis hagudega saunahurtsiku soojaks. Hagudest aed. Kuhjalava haod. Heinavirna alla laoti hagu. *Tee põhjaks [soos] haod või rida puupakke kõikuval pinnal. A. H. Tammsaare. *Vend aga, pikk hagu käes, utjas neid [= sigu] vahvasti tagant. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: kase|hagu, lepahagu.
2. murd kaera pööris. *.. kaer kasvatas hagu pikaks ja haraliseks. E. Särgava.

haiglema ‹haigelda 49›
hrv alatasa haiglane v. haige olema, põdema. *.. et aga Salambo ikka haigles, süvenes tema ahastus. A. Saareste (tlk).

ei ole ~ pole (mitte) haisugi
kedagi, midagi ei ole, ei olnud (olemas); kellestki, millestki ei ole, ei olnud midagi kuulda v. teada. Et enam sinu haisugi homme majas poleks. *Pole jagamisest veel haisugi, aga juba peaaegu karvupidi koos! O. Jõgi (tlk).

hakkama ‹hakata 48›

1. ‹ka impers.› mingi tegevuse juurde asuma; ‹hrl. ma-infinitiiviga› midagi, mingit uut olukorda alustama. Lugema, joonistama, suusatama hakkama. Tööle hakkama. Hakkab naerma, nutma, pärima. Poiss hakkas kartma, kogelema. Laps hakkab käima. Keegi ei hakanud talle vastu vaidlema. Ene hakkas paremini õppima. Ma hakkan nüüd minema. Haige hakkas oksendama, oksele. Hobune hakkab lõhkuma. Rong hakkab liikuma. Suu hakkas kuivama. Miski hakkas mind häirima. Toast hakkas kostma laulu. Päike hakkab paistma. Päevad hakkavad pikenema. Tuul hakkab tõusma. Hakkab kahutama, külmetama, sulama. Hakkab koitma, hämarduma, pimedaks minema. Väljas oli hakanud sadama lund, tuiskama. Tal hakkab hästi minema. *„Meie, meie ...”, hakkas Miina, aga ei saanud edasi. A. Kitzberg.
2. ‹ka impers.› väljendab mingi olukorra, aistingu, tunde, meeleolu tekkimist. Hakkab halb, paha, hale (kellestki, millestki). Hakkab kõhe, külm, vilu, palav. Neil hakkas igav, piinlik, õudne, jube. Tal hakkas väga kiire. Meil kõigil hakkas hirmus lõbus. Tal hakkas vigasest lapsest kahju. Mul hakkas hirm, häbi, kole janu. Mis sul nüüd hakkas? Haigel hakkab juba parem. Kiiresti kõndides hakkab soojem.
3. mingisse ametisse, tööalale asuma; mingisse olukorda, vahekorda astuma. Hakkab autojuhiks, traktoristiks, õmblejaks, ajakirjanikuks. Enn hakkab naisemeheks. Onu hakkab lapse hooldajaks. Ametisse hakkama. Kellegagi kampa, mesti, paari hakkama. Hakkasin kodustele appi. *Jaan hakkas nõusse ning pikemalt aru pidamata asusidki poisid .. teele. E. Raud.
4. algama, peale hakkama. Kõik hakkas sellest, et .. Üks pidu lõpeb, teine hakkab. Poole tunni pärast hakkab tantsupeo otseülekanne. Koosolek hakkab kell kolm. Mets hakkab jõe äärest padrikuga. *Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. A. H. Tammsaare.
5. millestki kinni võtma, kinni haarama; kuhugi kinni, külge jääma, takerduma. Koer hakkas hammastega püksisäärde. Tütar hakkas emale kaela. Talle hakkas pihku tolmune küünlajalg. Tuli hakkab visalt tooresse puusse. Kala hakkab õnge. Puder oli keemisel põhja hakanud. Mis hakkab kulbi külge, see hakkab kondi külge. *Ja vaata, siis silma kinni jäi silm / ja käsi see hakkas kätte. M. Under. *Siis tõstis ta jalgu hakkavad seelikuhõlmad üles .. ning kadus kohe pimedasse eeskotta. A. Jakobson.
6. mõjuma, toimima, mõju avaldama. Hele päike hakkab silmadele. Külm hakkas sõrmedesse ja varvastesse. Paks suits hakkas ninna ja silmadesse. Ränk töö hakkas tervise peale. Ootamine, näägutamine, lärm hakkab närvidele. Ei tema peale hakka tuli ega vesi. Hea sõna tema peale ei hakka. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || (meeleorganitega tajumise kohta). Kaugelt hakkas kõrvu, kõrva automürin. Tuppa astudes hakkas talle ninna tugev sirelilõhn. || millekski suuteline, küündiv olema. Las teeb seda, mille peale jõud hakkab. Minu mõistus selle peale ei hakka.
7. teistele üle kanduma, nakkama. Ema ärevus hakkab lastessegi. Kaaslaste lõbus tuju, ülemeelikus, nukrus hakkas minussegi. Tema kirglik töölust hakkas ka teistesse. *Isandate tüli hakkas lõpuks ka alamatesse rüütlitesse .. E. Kippel.
8. kõnek sobiv, kõlblik olema. Kui hästi lilla värv sulle hakkab! See soeng, kleit ei hakka mulle. Neist võtmetest ei hakka ükski sellele uksele. *.. usu, naiste amet / meestele ei hakka. E. Niit (tlk).

hakkama panema

1. ära kulutama, ära raiskama, ära sööma vms.; ära rikkuma, nurja ajama. Pani mööbli peale mitme kuu palga hakkama. Pani kausitäie pannkooke hakkama. Keegi on mu sigaretipaki hakkama pannud. *Sina, vurle, tahad mu puhkuse hakkama panna. E. Maasik.
2. maha müüma, maha sokutama. Too aga õunad linna, küll ma nad turul hakkama panen.
3. (millekski, mingiks tegevuseks) valmis seadma, valmis panema. *Oskar ärkas varakult, pani oma kompsud hakkama ja läks välja. E. Krusten. *Pane aga nüüd paat hakkama, et härra saaks haarata aerud. R. Sirge.
4. millegagi algust tegema. Kuulnud, et külalised tulekul, pani pererahvas süldi ja õlle hakkama.

kinni hakkama

1. millestki kinni võtma, kinni haarama; kinni jääma, takerduma. Kaelast, kaela, piha ümbert kinni hakkama. Laps hakkas ema käest kinni. Koer hakkas hammastega nööri otsast kinni ja sikutas. *Ta kleit hakkas kinni pimedusest sirutuvasse oksa .. A. Antson. *Nojah, peaasi, et luu kurku kinni ei hakka. E. Maasik.
2. midagi (olukorda, fakti vms.) ära kasutama. *Nüüd aga avanes tal võimalus – ja ta hakkas sellest kohe kinni .. B. Kabur. *Ema .. hakkas kohe õhinal asjast kinni: „Kõige parajam aeg! ..” O. Jõgi (tlk). || mõnd asjaolu, sõna etteheidete tegemiseks sihilikult ära kasutama. Ära hakka kinni igast tühisest sõnast. Tegin oma töö korralikult, et keegi ei saaks (millestki) kinni hakata.

külge hakkama

1. teistele üle kanduma, külge jääma, nakkama. Lõbusus, hea tuju, hirm, meeleheide hakkab kõigile külge. Täiskasvanute rahutus ja ärevus hakkab külge ka lastele. Kust need vigurid sulle külge on hakanud? Gripp, mumps, nohu hakkab teistelegi külge. *Üht-teist hakkab ju kunstist pikapeale külge! A. Beekman.
2. kõnek kallale minema; norima. *.. raputab rusikat ühe ja teise nina all, kuid käsitsi ometi külge ei hakka .. O. Luts. *Peremeestele ei julgenud kilter külge hakata, seda enam näris aga sulastega. M. Metsanurk.
3. hrv millegi (töö, ülesande) kallale asuma. *Anete oli tööle täie hingega külge hakanud .. R. Sirge.

peale hakkama

1. alustama; algama. Ei hakanud õigest otsast peale. Kui kõik on kohal, siis hakkame prooviga peale. Hei, pillimees, hakka peale! *Kui tants oli peale hakanud, läks Adelheid saali tagasi .. E. Vilde. *„Katil vist hakkab varsti kool peale,” ütles ema. E. Krusten.
2. tegema, ette võtma. Mis ma koeraga peale hakkan? Mida sa pärast kooli lõpetamist peale hakkad? Võõras linnas ei osanud ta midagi peale hakata. Maal pole meil talvel midagi peale hakata. *Kuigi see väide on õige, pole temaga palju peale hakata. P. Viiding.
3. ‹hrl. eitavas lauses› mõjuma, oma mõju, toimet avaldama. Jõud, mõistus, võim ei hakka peale. Päike oli talle hästi peale hakanud 'päike oli teda hästi pruunistanud'. *".. On siis noorikul mõni niisugune asi, et meeste nõu peale ei hakka?” küsis sepp. A. Hint. || (hrl. töövahendi kohta:) mingiks tööks, tegevuseks suuteline olema. Nuga on nüri, ei hakka habemele peale. Puu on nii kõva, et kirves ei hakka peale. *Hunt pistis heinatuti suhu, katsus närida, aga hambad ei hakanud peale .. E. Särgava.

halastama ‹37›
armu heitma, (kedagi) säästma, (kellegi) häda leevendama. Halastage vaesele rändajale ja andke öömaja! Sissid ei halastanud isegi väikestele lastele. Ei tema halasta inimese ega looma peale. Issand halasta! (imestus-, üllatus-, ehmatushüüatus). *Oleksid lombakas, ehk mõni rätsepki halastaks ja võtaks õpipoisiks. E. Männik. *Seda puud oli praegune peremees .. maha tahtnud võtta, aga kuuldes selle sünnilugu, oli ta sellele halastanud. J. Semper.

haldus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
riigi- jm. avalik-õiguslike asutuste v. organisatsioonide täitev ja korraldav tegevus; haldamine; haldav võim, administratsioon (2. täh.) Halduse üldkulud. Avalik haldus 'täidesaatva riigivõimu tegevus'. Need maad kuuluvad linna haldusse, on linna halduses. ÜRO halduse alla kuuluvad territooriumid. *Haldus jäi linnades aga endiselt saksa suurkaupmeeste kätte. O. Karma.

haljavõitu ‹adj adv›
veidi haljas. Oder on juba valminud, kaer aga veel haljavõitu.

hall1 ‹-i 21›

1. ‹adj› värvuselt musta ja valge vahepealne. Hall värv, värvus. Hiire-, tuhakarva hall. Hall ülikond, mantel. Halli värvi kübar. Hallid sokid, kingad. Hallid müürid. Maja värviti halliks. Traktor oli tolmust hall. Kardinad on mustusest hallid. Hall kass, lind. Hallid silmad, juuksed. Habe, pea läks järjest hallimaks. Su meelekohad on täiesti hallid. Hall taat. Ema läks üleöö halliks. Hall udu, suits. Hall sügisene taevas. Madalad hallid pilved. Meri on täna hall. | (looma- ja taimenimetustes; loomanimetustes tihti kokkukirjutatuna). Hall hiidküülik. Hall lepp, pähklipuu. Hall hernes, kaderohi, soomalts. || kahvatu, jumetu; tuim, ähmane, segane. Hall jume. Magamatusest hallid näod. Silmad hallid peas. Pole halli aimu(gi) 'pole vähematki, ähmast, udust aimu(gi)'.
▷ Liitsõnad: graniit|hall, hele|hall, hiir|hall, hõbe|hall, kahvatu|hall, kollakas|hall, kulu|hall, lamba|hall, mere|hall, muld|hall, must|hall, mustjas|hall, plii|hall, pori|hall, pruunikas|hall, punakas|hall, pärl|hall, rohekas|hall, roti|hall, sinakas|hall, sini|hall, suits|hall, teras|hall, tina|hall, tolm(u)|hall, tuhk|hall, tuhkjas|hall, tuhm|hall, tume|hall, tuvi|hall, udu|hall, valkjas|hall, vesi|hall, vihm(a)|hall, välihall.
2. ‹adj› valge ja pimeda vahepealne, hämar; sombune. Hall hommik, ilm, päev. Metsas valitses hall hämarus. Hall ja vilu sügisõhtu. *Väljas hahetas juba pisut hommikust halli valgust. E. Männik.
3. ‹adj› kaugesse minevikku ulatuv, ajaloo hämarusse kaduv. Vanal hallil ajal. Hall ürg-, orjaaeg. Hallidest aegadest tänapäevani. Teos jutustab kaugest hallist minevikust. Rahvakultuuri juured ulatuvad halli muinasaega.
4. ‹adj› piltl üksluine, ühetooniline, vaheldusetu, tuim, igav. Hall argipäev. Hall ja ühetooniline elu. Pikk rida päevi, üks hallim kui teine. Elu veereb vana halli rada. Maastik oli hall ja igav. Film viib meid suurlinna halli agulisse. || (inimese kohta:) üksteisest vähe erinev, vähe silmapaistev, tähtsusetu. Hall ametnik, väikekodanlane, mass. Temas pole midagi halli ega igapäevast. *Ookean .. meenutab mulle paljude igapäevaste ja hallide inimeste saatusi, mis üheks kokku on sulanud. J. Smuul. || kunstiliselt küündimatu, ilmetu, vähe uut pakkuv. Jutustuse keel on hall ja vaene. Lavale ei tohiks pääseda ükski hall näidend. || halb, rõhuv. *Nii hallis tujus polnud ma teda veel näinud. E. Maasik. *See oli reaktsiooni hall vaim, mis end vaimse elu alal maksma pani. J. Kärner.
5. ‹s› see, kes v. mis on hall (1. täh.). a. hallid juuksed v. habemekarvad. Juustes on isal rohkesti halli. Meelekohtades, habemes läikleb tal halli. b. hallparun. *Näe, Raeveres on Kalled ja teised hallid veel peremehed, sulased ja maatamehed on ikka veel nende pigistada ... H. Angervaks. c. van hlv sõdur. *Tüdrukud vahtisid sõjameest teatava lugupidamisega. Ikkagi mitte enam lihtne hall – allohvitser. R. Sirge. d. van inimene maarahva hulgast. *Enamjaolt oli ta [= rootslane] hallidele üsna omasugune hallis kuues tööpargaste kämmaldega või paaditõrvaste pükstega eeslinnaelanik. J. Kross. e. hall loom (eriti hobune, hunt, hüljes). Härra sõitis mööda, hallid tõlla ees. *Kihnu mees .. laskis va halli pähe maha oma koera. E. Männik. f. folkl halltõbi, külmtõbi, malaaria (kujuteldud hrl. elusolendina). *.. luupainaja paneb ometi higistama, hall aga värisema. M. J. Eisen. g. släng mahv suitsu. Halli norima. *Küllap tahtis halli, aga Vassil tegi, nagu ei teaks ta midagi, ja imes plotski ise lõpuni. O. Jõgi (tlk).
▷ Liitsõnad: kraavihall.

halogeen|lamp
el halogeentäitega väike, aga suure valgusviljakusega hõõglamp

hambad kihelevad ~ sügelevad
kellelgi on tungiv soov midagi öelda, millestki rääkida. *Mis sa närid alati selle lapse kallal? Ise juba suur mees, aga hambad sügelevad lõugade küljes. A. Jakobson.

hammustama ‹37›

1. hammastega millestki tükki, pala eraldama ja (söömiseks) suhu haarama; hammastega purustama v. katki lõikama. Hammustab õuna küljest suure tüki, paraja suutäie. Lapsed hammustavad vaheldumisi ühest ja samast saiapätsist. Hammustab redise pooleks, pähkli puruks. Õmblustöö lõpetanud, hammustas neiu niidi katki. Hai võib hammustada inimesel jala, käe otsast. *Hammustavad üks ja teine ja söövadki sedaviisi terve võileiva ära. O. Luts. || (söömise kohta). Poiss hammustas isukalt saia ja vorsti. Ta hammustas pudru juurde, kõrvale ka leiba. *Mehed rüüpasid viina alla, sülitasid ja hammustasid saia peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ja ei sülitanud üldse mitte. A. H. Tammsaare.
2. hambaid (ka suiseid, astelt) sisse suruma v. muljudes kokku pigistama. Haukuja koer ei hammusta. Kass küünistas ja hammustas mu kätt. Rott hammustas ta sõrme katki, veriseks. Poiss hammustas kinnihoidjat käest. Uss hammustas teda kanda. Sääsed, kihulased, kärbsed, kirbud, lutikad, sipelgad hammustavad. Huulde hammustama. | piltl. Külm, pakane hammustab ninaotsa ja põsenukke. *Aga elu hammustab valusasti igaüht, kellel kaitsjat ei ole. A. Jakobson.
3. piltl teravas toonis, salvavalt midagi ütlema. Hammustav küsimus, vastus. Hammustav pilge, iroonia. Hammustavad sõnad. *Ja nõnda hammustabki neiu: „Käisin, kus käisin – tegin, mis tegin: on mul vaja sinule sest aru anda!” E. Vilde. *„Näed, agronoom, kuidas meil lookesed on.” – „On nagu vaja,” hammustas Juursalu otsekohe vastu. V. Ilus.

hansa2 ‹6› ‹s›
kõnek puskar, samagonn. *Ja hansa hais, veel enam aga selle vulksatused kaane all ajasid kaua karskust pidanud poisile neelud peale. R. Sirge.

harakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
musta-valge sulestikuga ja pika sabaga lind (Pica pica). Kädistav, hüplev harakas. Harakatele meeldivad läikivad esemed. *Mis see tüdruk siin sädistab?.. Nagu harakas aiateibas, kuulutab aina õnnetust.. O. Tooming. | piltl. *Aga kulla preili, ärge siis ometi minust laenatud sulgedega harakat tehke... M. Raud.
▷ Liitsõnad: meriharakas; hilpharakas.

hari läheb ~ lööb punaseks, harja punaseks ajama, hari on punane
(vihastamise, ägedaks saamise v. tegemise, äge olemise kohta). Ütled sõnakese, temal aga juba hari punane. *Poiste nurin ajas pootsmanil harja punaseks. H. Sergo.

harjas ‹-e 4› ‹s›

1. ka zool tugev pikk jäik karv (mõnedel loomadel), ka jäik karvjas, niitjas v. nõeljas moodustis; (kogumõistena:) harjastik. Sea seljast võeti harjaseid keeva veega. Põrsa harjas on pehme. Harjastest valmistatud hari, vahupintsel. Juuksed on, seisavad, tõusevad, kerkivad harjastena püsti. || piltl (hrl. lühikeste juuste v. lühikese habeme kohta). Harjased nina all. Ajamata habeme tihe harjas. Ta pealael seisid hallid harjased püsti.
▷ Liitsõnad: habeme|harjas, juukse|harjas, seaharjas.
2. harjade jõhv, tehismaterjalist karv vms. Kaardu kuivanud harjastega pintsel. *Ta lemmikuks oli aga varretu, kulunud harjastega põrandahari.. L. Kibuvits.
3. ‹hrl. pl.› van vistrikud, vinnid. Lapsel on harjased. Harjaseid võtma 'lapse nahalt vistrikke kaotama pärmi ja kliitaignaga võidmise ning järgneva vihtlemise teel'.

harjutama ‹37›

1. teatavate omaduste ja võimete arendamiseks ning oskuste ja vilumuse omandamiseks vajalikku tegevust v. vajalikke võtteid kordama; treenima. Harjutab klaverimängu, klaverit. Harjutab viiulil Beethoveni „Kreutzeri sonaati”. Orkester harjutab kaks korda nädalas. Laulja harjutas saalis. Näitleja harjutab oma osa. Poisid harjutasid hoolega võrkpallimängu, märkilaskmist, saja meetri jooksu. Laps harjutab käimist, rääkimist, lugemist. Tükk aega tuli silmi harjutada, enne kui midagi näha võis. Olen palju harjutanud, et trikk õnnestuks. Kätt harjutama 'käeosavust harjutama'.
2. kedagi milleski õpetama; kellelegi mingit harjumust kasvatama, kedagi millegagi harjuma panema. a. ‹ma-infinitiiviga›. Ema harjutab last kõndima. Harjutasin end vara tõusma. Harjuta ennast raskusi taluma. Harjutasin sälu vankrit vedama. b. ‹hrl. komitatiiviga›. Last tuleb harjutada iga uue olukorraga. Vanemad püüdsid poega harjutada mõttega, et temast saab arst. Päevitamisel tuleb nahka pikkamööda päikesega harjutada. Enne avamaale istutamist harjutati taimi madalama temperatuuriga. Vanaema oli lapse sülle harjutanud. Poisid olid oina kurjaks harjutanud. *Aga ma ei ole väike tita, keda peab õigele teele harjutama hea ja kurjaga.. O. Tooming.

haruldus ‹-e 5› ‹s›

1. midagi haruldast, haruldane olend, ese v. nähtus. Harulduseks saama, jääma, muutuma. Tema margikogus on palju haruldusi. See münt kuulub suurte harulduste hulka. Selline abivalmis naaber on ju lihtsalt haruldus! *Ümbruses aga pesitseb meie linnuriigi haruldus – võimas kaljukotkas. M. Kask.
2. (< as haruldane). Vaatepildi haruldus võlus teda.

harv ‹-a 23› ‹adj›

1. hõre; hõredalt asetsev. Harv kamm, sõel, võrk. Harvad hambad, juuksed, udemed. Harvade pulkadega reha. Aed on harv, kanad poevad läbi. Harv mets, männitukk. Harv hein, vili, rukis, lina. Habe oli ruuge ja harv. Puu harvad oksad. Harv kotiriie. Õmble veelgi harvemate pistetega! Paks seeme kaotab, harv seeme kasvatab. *Kogu püksipõlv on harvaks kulunud – vaata vastu valget! H. Sergo.
2. mittesage, harva esinev, (ajaliselt) haruldane. Harv sündmus, nähtus. Harvaks muutunud külaskäigud, kohtumised. Valuhood jäid kord-korralt harvemaks. Mind paelub kõik, mis on harv. *Ta on umbes kolmekümneaastane.., aga elavate sõstrasilmadega, üks neist harvadest sõstrasilmalistest naistest, keda näinud siin maal.. R. Sirge.
3. ‹hrl. mitmuslikuna v. koos umbmääraste asesõnadega mõni, mõningas› üksik (nii ruumiliselt kui ka ajaliselt). Kostsid harvad püssipaugud, kellalöögid. Oli kuulda veel harvu hüüdeid ja siis vaikis kõik. Hakkas langema harvu lumehelbeid, vihmapiisku. Tee ääres oli näha mõni harv maja. Kohtasin tänaval mõnd harva inimest. Mart on üks minu harvadest sõpradest. Lausus ainult mõningad harvad sõnad. *..sookaskedest hoidsid veel harvad oma viimseid koltunud lehti raagus latvade tipul. A. H. Tammsaare.

haua äärel seisma ~ olema
surmale lähedal olema. Vanaema on tal väga kõbus, vanaisa aga seisab juba haua äärel.

hauduma ‹haun 42›

1. mune soojendama selleks, et loode areneks. Lind haub pesal. Kana haub kolm nädalat. Hani pandi hauduma.
2. soojuse ja niiskusega mõjutama. Saun haub liikmed pehmeks. Haub kuuma ahju ääres vanu konte. Hauduv kuumus tegi ta roidunuks. *Päike haudus päeva kestel jääpinnale tillukesi loigukesi.. A. Mälk. || ‹ka impers.› (vihma, äikese tekkimise kohta lämbe ilma puhul). On aga soe, haub vist äikesevihma.
3. piltl midagi plaanitsema, sepitsema, kavatsema, millegi üle endamisi aru pidama. Tulevikuplaane, kättemaksu hauduma. Haudus endas, oma hinges, südames kurja. Haub viha kellegi vastu. Haub kurja nõu, muremõtteid. Haudus midagi endamisi. Haub vaikselt ärasõitu. Põgenemisplaani oli ta kaua mõttes haudunud. Tahtsin seda asja üksinda haududa ja alles siis otsustada. Poisid hauvad kõiksugu vempe.

välja hauduma
kindla tulemuseni hauduma. a. Kana haudus pojad välja. Teder haudus kümnest munast välja viis poega. b. Lämbe on, eks ta vihma ikka välja haub. c. Plaane välja hauduma. Mida ta jälle välja haub? *Nüüd olete alles loo välja haudunud. O. Tooming. *Poisi terane pea aga haub selle aja sees välja väikese diplomaatilise vale. E. Vilde.