[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahmama ‹ahmata 48›
(kinni) haarama, rabama, kahmama. a. (kätega). Poiss ahmas tüdruku sülle. Keegi ahmas tal käest, ümbert kinni. Põgeneja põikas järsku kõrvale ning püüdja käed ahmasid õhku. Ahmasin puuoksa järele, kuid see oli liiga kõrgel. *Ahmaku nüüd sahvrist, mis keegi saab, ja siis kähku vaatama .. M. Raud. b. (suuga, suhu). Koer ahmas tüütavat kärbest. Hobune ahmas koormast tuusti heinu. Rebane ahmanud kana lõugade vahele ning lidunud metsa poole. *Pole lootustki pääsuks akna juurde, et ahmata suutäis õhku. R. Sirge. *Siin ja seal laksatab kalake sabaga vastu vett, ahmates hommikusöögiks ettevaatamatu sääse. E. Järs.

anda-võtta
just nagu, täpselt nagu, võta või jäta. *Järsku kõlab akna taga võigas ulgumine ... anda-võtta hunt. L. Kibuvits.

avastama ‹37›

1. midagi (ammu) eksisteerivat, kuid seni tundmatut leidma, millegi olemasolu, omadusi, varem tundmata seaduspärasusi jne. esimesena kindlaks tegema. Uusi maavarasid avastama. Tuumafüüsikud on avastanud üha uusi elementaarosakesi. Uurida seda probleemi ju võib, kuid Ameerikat 'midagi olulist ja uut' siin ei avasta.
2. märkama, (ära) nägema; milleski selgusele jõudma, midagi järsku taipama. Haigus avastati algstaadiumis. Arst avastas haigel kasvaja. Luure avastas vaenlase patarei. Poeme siia peitu, siit ei avasta meid keegi. Viga, eksitus jäigi avastamata. Pettust, vargust, kuritööd avastama. Kontroll avastas kassas puudujäägi. Ema oli poiste saladuse avastanud. Avastasin äkki, et raha oli otsas. Ta oli avastanud endas ärimehe ande. *Head kirjandusteost avastab inimene oma elu jooksul mitu korda. K. Ird.

eel|näht
med haigusele eelnev v. selle algusjärku iseloomustav näht. Tuulerõuged algavad tavaliselt järsku, eriliste eelnähtudeta.

eesli|nägu
hlv (kirumissõna). Põrgu päralt, eeslinägu, järsku tüssasid meid?!

ehmatama ‹37›

1. kedagi järsku, ootamatult hirmutama, kohutama, ehmuma panema. Kas see tülitaja ehmatas teid väga? Nii võib ju teise surnuks ehmatada! Sa ehmatasid mind oma karjatusega. Kõiki ehmatanud teade. Vali koputus ehmatas mu ärkvele. Koer ehmatas linnu pesalt lendu. Pauk ehmatas karul kõhu lahti. Herneid tuleb ehmatada 'keemise ajal külma vett lisada', siis keevad nad rutem pehmeks.
2. ehmuma. Ehmatasin ootamatust piksekärgatusest; piksekärgatus pani mind ehmatama. Ehmatas näost valgeks. Surmani ehmatanud varas põgenes. Ratsu kargas ehmatades tagajalgadele. Vaata tasa, et linnupojad ei ehmataks! *Noorik ehmatas roosi rinda. H. Sergo. *Mis sa nüüd, lapseke, nii ehmatad? Ega ma mõni tont ole! H. Vuolijoki.

ehmuma ‹37›
järsku, ootamatult hirmuma, kohkuma. Ehmus hirmsasti, koledal kombel. Ehmus nii, et ei saanud sõna suust. Ehmus nagu kuriteolt tabatu. Vaatas mulle ehmunud näoga, ehmunud silmil otsa. Ehmus ootamatust helist. Lind ehmus põõsalt lendu. Teekäija ehmus paigale. *Pille ehmub seisma, üks jalg õhus. L. Hainsalu.

hakk ‹haku 21› ‹s›
‹hrl. adessiivis› algus; hakkamine. Kevade, suve hakul. Veebruari hakul tuli järsku sula. Päeva, öö hakul. Uue aasta hakul. Videviku hakul. Enne pimeda hakku. Alles õhtu hakuks sai maja korda. Sõitsime öö hakuni. Männik võeti maha juba teetegemise hakul. Nad olid metsa hakule jõudnud. *Seda [= maanteed] mööda venis voor, millel meie ei näinud hakku ega lõppu. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: peale|hakk, vastuhakk.

halb ‹halva 23›
ant. hea
1. ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, ebarahuldav. a. (võimete, oskuste v. nende omajate, ka füüsilise v. psüühilise seisundi vms. kohta). Halb nägemine, haistmine. Vanakese kuulmine oli halb. Halva peaga õpilane. Tal on halb maitse. Mu mälu läks iga päevaga halvemaks. Halb joonistaja, õppija, ujuja. Ta polnud sugugi halb luuletaja, näitleja, organisaator. Veelinnud, kes hästi sukelduvad, on enamasti halvad lendajad. Halb enesetunne. Halb jume, välimus. Halb meeleolu, tuju. Tervis läheb järjest halvemaks. Ta näeb halb välja. Süda läks halvaks 'hakkas iiveldama'. Tal hakkas bussis halb. *Väga halb ja raske oli olla. Tusk tegi pea otse valusaks. R. Janno. b. (esemete, ainete vms. kohta). Halb sulg, pliiats, labidas, paber. Halb supp, toit, vein. Nende korter on halb. Tee on halb ja porine. Halb sõnaraamat, õpik. Halb näidend, maal. Puu on halb soojusejuht. Ventilatsioon oli ruumis halb. Halvemad põllud jäeti metsa alla. Mu riided pole sugugi halvad. || riknenud; roiskunud. Halvaks läinud kala, toit, vorst. Haav on halvaks läinud. Toas oli halb õhk. *Järsku on halb liha ja rahvas saab süües mürgituse .. L. Vaher. || vastumeelne, vastik. Halb lõhn, hais. Mehe hingeõhk oli halb. Pudrul on halb maitse. *Maailmaparandaja! Millise halva maigu oli see sõna aja jooksul omandanud. E. Krusten. c. (nähtuste, olukordade, tegevuste vms. kohta). Halb ajalehekeel, stiil. Halb meetod, süsteem. Halvad omadused, tingimused. Haige halb hooldamine, põetamine, ravimine. Ega see ettepanek, kavatsus, mõte halb ole. Tunnistusel oli ka halbu hindeid. Tema õppeedukus on halvim kogu klassis.
2. ‹adj› negatiivsete eetiliste omadustega, moraalselt vääritu; laiduväärt. Halb inimene, naine. Halvad kaaslased, sõbrad. Ta oli olnud halb isa. Halvad harjumused, kalduvused, kombed. Ära pea mind halvemaks, kui ma olen. Poisi käitumine ja iseloom on halvad. Sattus halba seltskonda. Läks halvale teele. Näitas ennast halvast küljest. See tegu heidab sulle halba varju. Kahetseb oma halba tegu. Ära anna teistele halba eeskuju! Tal on halb kuulsus. Ta on elanud halba elu. Halb haigus 'suguhaigus'. || ebasõbralik, ebalahke. Halb kohtlemine, vastuvõtt. Halvad suhted. Tüdrukud tegid Mardiga halba nalja. Tal on töökaaslastega halb vahekord. Ma ei öelnud talle ainsatki halba sõna.
3. ‹adj› mingis suhtes ebasoodus, mittekasulik. Halb ilm, kliima. Halb vilja-, marja-, õuna-aasta. Halvad kaardid (mängus). Halvad teated, uudised. Halvad ajad. Halb eelaimus, enne, üllatus. Halb juhus, tagajärg, tulemus. Halb mulje, arvamus. Andis mulle halba nõu. Tal oli halb õnn. Haigus võttis halva pöörde. Asjad, lood on väga halvad. Lootsin pääseda halvimast. *Ah, sel kevadel ei saa ta mehele, / halbu märke metsas pani tähele. M. Veetamm (tlk).
4. ‹adj› ebamugav, tülikas. Linakitkumine on halb töö. Jalgadel oli halb asend. Kõval asemel on halb magada. Sellel kohal on halb istuda. Libedast paadiservast oli halb kinni hoida. Tee oli nii porine, et oli halb käia. Halb on, kui väljendate oma mõtteid segaselt.
5. ‹adj› van odav. *Hinna poolest võiks raamat natuke halvem olla. F. R. Kreutzwald. *Toad olid [võõrastemajas] imeilusad .. ja hinnad naeruväärt halvad. E. Bornhöhe.
6. ‹s› halb, mittehea asi v. nähtus. Endale, teistele halba tegema. Ega ma seda halva pärast tee. Ega ma sulle halba soovi. Aimasin halba. Pole halba ilma heata. Sellest tuleb ainult halba. Kaardid ennustasid halba. Ärge rääkige teistest halba! Hea ja halb võitlesid tema hinges.

haljas ‹halja 19› ‹adj›

1. noore rohu värvi roheline, taimeroheline. Haljas rohi, oras, mätas, oks. Haljas aas, küngas, org. Mets oli kevadiselt haljas. Maa, muru läheb päev-päevalt haljamaks. Loomad olid halja rohukamara mullale tallanud. Noored haljad kased. Vili põllul on alles haljas 'valmimata, mitteküps'. *Järsku lõpeb rukis – ees on pehme haljas linaväli kui roheline järv. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: hali|haljas, igi|haljas, kevad|haljas, suve|haljas, vihmahaljas.
2. (hõbedaselt) läikiv, hiilgav (metalli v. metalleseme kohta). Haljas hõbe, teras. Haljas vikat, adratera. Haljas mõõk, oda, tääk. Haljas plekk kiiskas päikese käes. Haljaste nööpidega mundrikuub. Käiasin noa haljaks. Haljaks hõõrutud vasknõud. Üks metallmüntidest oli teistest uuem ja haljam. *Vana põrand naksus tantsijate all ja haljaks kulunud naelapead läikisid vastu valgust. M. Traat. | piltl. *Siis oli mul veel hääl ergem ning hammas haljam, nii mõnigi konkurent peaks seda hästi mäletama. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: hõbe|haljas, terashaljas.
3. kõnek selge, klaar (vee v. muude värvuseta vedelike, eriti viina kohta). Haljas allikavesi, viin, märjuke. Haljas mahl nirises klaasi. Kulistas alla klaasitäie haljast valget. Veeretas haljast pudelit käes. *Kuid ämbris polnud enam supp, vaid haljas, tulisoolane ookeanivesi. H. Sergo. || ‹substantiivselt› valge viin, puskar. Pudel, toop haljast. *Terve laudkond vaatas parajasti pealt, kuidas Oolup kümnetoobisest plaskust vana haljast kruusi vulksutas .. R. Sirge.
4. piltl noor, elukogemusteta, roheline. Sa oled veel liiga noor ja haljas, et elu mõista. Siin oli nii vanu kui haljast noorust. *Välk oli veel haljas nooruk; ammuks see oli, kui tuli põllutöökoolist. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: verihaljas.

halvatus ‹-e 5› ‹s›

1. ka med võimetus liigutada kogu keha v. mõnd kehaosa, paralüüs. Keha täielik, osaline halvatus. Ühe-, mõlemapoolne halvatus. Parempoolsete jäsemete, näolihaste halvatus. Sai halvatuse. Tal oli hiljuti halvatus.
▷ Liitsõnad: lastehalvatus.
2. piltl teovõimetus, tuimus. *Mingi tardumus, halvatus vajus ta üle. R. Sirge. *Esimese kohkumise halvatus oli järsku kadunud – algas paanika. A. Jakobson.

harjutus ‹-e 5› ‹s›

1. harjutamine. Harjutus teeb meistriks. *Alles pika ja püsiva harjutuse peale juhtus järsku niisugune üllatus, et Toomas [= koer] tundis end hetkeks püsti jäävat. R. Sirge.
2. harjutamise üksikjuhtum, proov millegi äraõppimiseks. Pasunakoori harjutus. Solisti ja orkestri ühine harjutus. Laulukoori liikmed käivad kaks korda nädalas harjutusel. Harjutus algab õhtul kell 8.
▷ Liitsõnad: laske|harjutus, laulu|harjutus, orkestriharjutus.
3. ‹hrl. pl.› liigutuste, võtete v. ülesannete kogum võimete arendamiseks ja treenimiseks v. milleski oskuste, vilumuste omandamiseks v. nende näitamiseks. a. sport (kehaliste võimete arendamiseks). Akrobaatilised, iluvõimlemise harjutused. Kere- ja kõhulihaste harjutused. Kehaline, üldarendav, kohustuslik harjutus. Harjutused võimlemispingil, varbseinal. Harjutuse 60 lasku lamades võitis H. Mets. b. (vaimsete võimete, eriti keelealaste oskuste ja teadmiste arendamiseks). Õpilaste suulised ja kirjalikud harjutused. Harjutus kirjutati tahvlile. Õpetaja parandas harjutuses leiduvad vead.
▷ Liitsõnad: grammatika|harjutus, grupi|harjutus, hingamis|harjutus, hääle|harjutus, kontroll|harjutus, koond|harjutus, kordamis|harjutus, kõndimis|harjutus, kõne|harjutus, kõnni|harjutus, lennu|harjutus, lünk|harjutus, näidis|harjutus, näpu|harjutus, sule|harjutus, sõrme|harjutus, tõlkeharjutus; hooglemis|harjutus, hoo|harjutus, hüpitsa|harjutus, hüppe|harjutus, jalge|harjutus, jooksu|harjutus, jõu|harjutus, kere|harjutus, kiirus|harjutus, koordinatsiooni|harjutus, kurika|harjutus, käte|harjutus, lõdvestus|harjutus, paaris|harjutus, painduvus|harjutus, poomi|harjutus, rakendus|harjutus, riist|harjutus, rivi|harjutus, rühi|harjutus, rühma|harjutus, tasakaalu|harjutus, tõste|harjutus, vaba|harjutus, valik|harjutus, venitus|harjutus, viske|harjutus, võimlemis|harjutus, võistkonna|harjutus, üldharjutus.

haugatama ‹37›
korraks haukuma. Koer haugatas paar korda. Järsku haugatas rebane. Ja siis haugatas hunt. *All kääksatab värat, peni haugatab suutäie. L. Hainsalu. | piltl. Äkki haugatasid kahurid. *„Potiseppadele ajapikendust ei anta,” haugatati vastu. R. Sirge. *Vali, peenike hääl haugatas nimesid. O. Tooming.

heitma ‹heidan 46›

1. viskama, paiskama; hooga midagi kuhugi panema v. laskma. Ketast, vasarat, granaati heitma. Heitis tulle kuivi oksi, ahju uusi halge. Heidab mapi hooga lauale. Heidab uppujale köieotsa. Vanasti heideti sellesse allikasse ande. Külvaja heitis seemne mulda. Heitsin õnge jõkke, vette. Kalurid heitsid nooda, võrgud merre. Heidab mütsi varna, jaki toolikorjule. Heitis seljakoti, mantli, riided seljast. Heitsin säärikud ahju otsa kuivama. Ta heitis endalt teki ja tõusis. Ema heitis salli õlgadele ja väljus. Heitsin kuue ülle. Hobune heitis ratsaniku seljast. Laev heitis sadamas ankru. Lennukid heitsid vaenlase kindlustustele pomme. Tuul heitis liiva näkku. Emaskala heidab marja vette. Põrandale laiali heidetud ajalehed ja raamatud. | piltl. Heitis kõik oma oskused vaekausile. Ta heitis väljakutse kogu maailmale. Heitke see mõte, kavatsus, rumalus peast! Kogu mu töö on tuulde heidetud 'raisatud'. || järsku liigutust tegema, järsu liigutusega mingisse asendisse viima. Heitis pea kuklasse, selga. Heitis ühe jala üle teise. Naine heitis käed mehele ümber kaela. Eit heitis suures hirmus risti ette. *..ruun heidab sabaga vihkat-vehkat.. L. Promet. || end millestki vabastama. Jõed on heitnud endalt jääkatte. Kaitseks auramise vastu heidavad puud endilt lehed. Koer heidab karva, aga ei heida ametit. *..kõik noored [tedre]kuked, kes heitsid juba verisulgi.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kellegi iket, ülemvõimu endalt heitma.
2. kuhugi v. mingisse olukorda toimetama, minema sundima v. suunama. Vaenlase dessant purustati ja heideti merre. Mees heideti vangitorni, -kongi, vanglasse, vangi. Maarahvas heideti raskesse orjusse. Taheti teisi enda alla heita 'alistada'. *Masinad heidavad arvamatul hulgal saadusi turule.. A. H. Tammsaare. || (vaadet) korraks kiiresti kuhugi suunama; ka piltl. Heitis sõpradele imestunud, uuriva, rahutu pilgu. Pilku, silma peale heitma 'korraks üle vaatama'. Heidame nüüd pilgu (tagasi) näitleja noorusaega.
3. endast välja saatma v. kiirgama; levitama (hrl. valgust, helki, varju jm.). Kuu ja tähed heidavad ümberringi kahvatut kuma. Kevadpäike heidab kõikjale säravat, eredat valgust. Õhtutaevas õhetab ja heidab lumele punaka läike. Hubisev küünlaleek, vilkuv laternatuli heitis enda ümber vaid nõrka helki. Puud heitsid kuuvalgel pikki varje. Taskulamp heitis enda ette ümmarguse valgusringi. | piltl. *Aeg [= Saksa okupatsioon] heitis oma sünge varju ka teatritööle. M. Möldre.
4. midagi vahele v. vastu ütlema, lühidalt lausuma. Heitis ainult mõne sõna, küsimuse, vaimukuse teiste jutu sekka. „Jõudu!” hüüdis tulija. – „Jõudu tarvis!” heitis mees reipalt vastu. Nalja heitma 'naljatama, midagi naljakat ütlema, vigurijuttu ajama'. *„Mis ülemus mina sulle olen!” heitis Joosep üle õla. J. Smuul. *„Mis siis?” heitis Julius pahaselt, isegi veidi väljakutsuvalt. L. Promet.
5. kuhugi v. mingisse olukorda siirduma (ka mitmesugustes vananenud, vananevais v. kindlaks kujunenud ühendites). a. (mingisse asendisse) laskuma, langema. Kõhuli, selili, külili, kummuli, põlvili heitma. Diivanile, kušetile (pikali) heitma. Magama, puhkama heitma. Väsinult heideti õhtul voodisse, asemele. Poiss heitis tüdruku kõrvale heintele. Koer heitis põrandale siruli. Ta heitis lähima kivi varju. Kaste heidab maha. *..su rüppe heidan unele, / mu püha Eestimaa! L. Koidula. *Päike läheb looja, ehapuna kustub pikkamisi, öövarjud heidavad raba ja võsastiku üle. E. Vilde. b. kellekski hakkama; mingit elukutset, ametit pidama hakkama. *Oi, Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma. L. Koidula. *Ordu ja piiskopi liitlaseks heitnud läti ülikud said uusi võimalusi endale häid relvi .. muretseda. A. Vassar. c. ‹koos sõnadega hulka, kilda, leeri, mesti, sekka, seltsi, abielusse, paari vms.› kellegagi liituma, seltsima. *Kas ma heidan nende kilda, / olla, kes ei enam malda? H. Visnapuu. *Kuidas sa selle peale tuled, et ma peaksin varastega heitma ühte mesti? J. Mändmets. *Kolmandal eluaastal ..heidavad [toonekured] paaridesse ja alustavad perekonnaelu. K. Põldmaa. d. (tuule kohta:) pöörduma v. vaikseks jääma. *Poolsaare käänakul, kuna tuul oli heitnud, langes puri.. A. Saareste (tlk). e. ‹kasut. väljendeis ennast, endid kellegi alla heitma› alistuma. *..ei palu jumalat, ei heida ennast ülemate alla.. A. Hint. f. ‹kasut. väljendis ankrusse heitma› ankrut sisse heitma, ankrusse jääma

helahtama ‹37›
korraks, järsku helama. *..kiriku kell helises, helahtas ühe ainsa hoobi, pika, summutatud. R. Sirge. *„Jääd sa kauaks Tallinna?” helahtas sellesse troostitusse äkki Elleni hääl. R. Kaugver.

hiljemini ‹adv›
pärast(poole), edaspidi, hiljem. Hiljemini selgus, et.. Ta oli algul seltsi esimees, hiljemini aseesimees. *Mõni minut hiljemini.. vilksatab Tootsi peas järsku imeline mõte.. O. Luts.

hinge eest
väga hoogsalt, pingeliselt, ägedalt. *.. kiskus hinge eest sõuda – järsku ja jõuliselt, nagu tormimeres vaja. A. Mälk.

hirmuma ‹37›
kohkuma, ehmuma; hirmu tundma. Ta justkui hirmus sõbra ettepanekust. Laps on surmani hirmunud. Hirmunud loom. Hirmunud liigutus, pilk, vaade. Miks te mulle sellise hirmunud näoga otsa vaatate? *Lõikus, see mõte pani mind hirmuma. J. Mändmets. *Tüdruku sädelevad silmad hirmusid järsku. I. Sikemäe.

hüüatama ‹37›
korraks järsku hüüdma. Hüüatas hämmastusest, vaimustusest. Ta hüüatas ja lõi käsi kokku. „Heldekene küll!” hüüatas naine imestunult. *„Preili Irma Varep!” hüüatas ta lühidalt üle toa.. R. Sirge.

ime ‹6› ‹s›

1. (näilikult) üleloomulik, mõistusega seletamatu v. väga üllatav, kummaline, imestust äratav nähtus. Muinasjuttudes on kõiksugu imed võimalikud. Tänapäeval imesid ei juhtu. Arstid võivad vahel lausa imet teha. Sündis ime: lootusetult haige sai järsku terveks. Mees pääses nagu ime läbi. Oli tõeline ime, kuidas ta ellu jäi. Ime veel, et ta ei kukkunud. Mõni ime, et tema seda ei tea! (Mis) ime siis, et kõik nässu läks.
▷ Liitsõnad: looduseime.
2. miski ainulaadne v. uudne, üllatav, suurt tunnustust pälviv. Arhitektuuri, tehnika, automaatika ime. Raadio oli kunagi suur ime.
▷ Liitsõnad: arhitektuuri|ime, ehitus|ime, (maa)ilma|ime, majandus|ime, tehnika|ime, vapruseime.
3. kõnek tugevdussõna mitmesugustes üllatus-, imestus-, pahameele- vms. hüüatustes. Mis imet ta seal veel vahtis! No mida imet nad sinna pidid minema! Vaata imet kui uhke! Oh sa imede ime! *Ning ennäe imet, ühel päeval olidki kupli all nukkude asemel liblikad. A. Kaal.

justkui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seostab võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, otsekui (on viimastest kõnekeelsem ja juhuvõrdlustes harvem). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga mingi nimetamata, kuid aimatava ühisomaduse põhjal. Mees justkui härg. Plika justkui tulesäde. Nina justkui kartul. Silmad justkui söed, tõllarattad, taldrikud. Hambad justkui rehapulgad. Juuksed justkui padrik. Tal on jõudu justkui karul. Mehel on isu justkui hundil. Elu justkui kuninga kassil. b. seostab võrreldava adjektiivi sama omadusega iseloomustuva substantiiviga. Raske justkui tina. Vedel justkui sült. Räpane justkui poriorikas. Kare justkui lehma keel. Näost must justkui korstnapühkija. Keel haraline justkui ussil. Jalad on külmad justkui jäätükid. Poiss on pisike justkui püksinööp. Tuba on külm justkui hundilaut, lage justkui koppel. c. seostab võrreldava adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Vait justkui hiir urus. Ennast täis justkui konn mätta otsas. Üksi justkui vana känd. Selili justkui sitikas. Kinni justkui tinutatud, justkui pigiga. Libedasti justkui õlitatult. Jutt lõppes järsku justkui noaga lõigatud. d. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vms. Tammub justkui karu. Lippab justkui jänes koera eest. Tormab ringi justkui pöörane, arust ära. Peatus justkui kõheldes. Hoidis käest justkui tangidega kinni. Vihkab teda justkui ussi aia all. Räägib, laulab justkui tõrre põhjast. Vastasid justkui ühest suust. Kadus justkui maa alla, justkui tina tuhka. Vihma tuleb justkui oavarrest. Karjub justkui põrsas aia vahel. Käib peale justkui uni. Kargas püsti justkui ussist nõelatud. Sobib justkui rusikas silmaauku. Valu kadus justkui peoga pühitud. Kõik tõusid justkui käsu peale. Kõik paistab siit justkui peo peal. Teda on hoitud justkui essu pilpa peal. See tuli justkui iseenesest. Hea nõu on tal alati justkui varnast võtta. See raha on justkui maast leitud. Olen siin justkui herilase pesas. Oli ehmatusest justkui puuga pähe saanud. Poiss on justkui isa suust kukkunud. Kõik nad on justkui ühe vitsaga löödud.
2. ‹konj› alustab näimist v. tundumist võrdlevat, tingivas kõneviisis kõrvallauset. Nägin unes, justkui oleksin olnud kuskil lossis. Puud painduvad tuules, justkui kummarduksid kellegi ees. Tuleb tuttav ette, justkui oleksin seda juba kunagi näinud. Nii kerge oli joosta, justkui oleksid jalgadele tiivad kasvanud. Talle tundus, justkui oleks midagi puudu. Mulle paistis, justkui muigaksid teised. Teeb näo, justkui ei saaks aru. Mul on tunne, justkui võiksin lendu tõusta.
3. ‹adv› kõnek kasutatakse mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel.; sün. nagu. a. tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Oleks justkui põhjust rääkida. Aga see oli meil justkui juba kokku lepitud. Sa justkui lubasid kindlasti tulla. Oleks justkui aeg lõunale minna. Tuleks justkui tööle hakata (või nii). Sai justkui sellepärast tuldud. Ootasime justkui enamat. Tahaks justkui midagi soolast. Pole justkui tahtmist minna. Seda peaks ta justkui teadma. Korter tuleks justkui oma silmaga üle vaadata. Kas oled seda tööd varem teinud? – Justkui oleks. b. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Sadu on justkui hõredamaks jäänud. Hakkab justkui sulale minema. Sai mu ütlemise peale justkui pahaseks. Ta justkui ehmatas, jahmatas. Sa justkui varjad midagi. Ta justkui ei rõõmustanudki. Tal oli justkui häbi, piinlik. Kuula, keegi justkui koputab. Poiss justkui ei julge sisse tulla. Justkui raske uskuda. See ikka justkui ei kõlba, ei lähe. Ta paistab justkui linnamehe moodi. Sa oled justkui rohkem selle töö mees. Ei näe selgesti: oleks justkui põder, aga võib-olla on hoopis lehm. c. millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele, hurjutuse väljendamiseks. Justkui sa ise ei teaks! Justkui mul ilma selleta tööd vähe on! Justkui ta minu juttu usuks! Justkui sellest midagi kasu oleks! Justkui nad ise poleks näinud, kuulnud. Justkui meie sinna midagi saaksime parata. *Teised inimesed justkui polekski inimesed, ainult põllumehed ja põllumehed! O. Luts.

juurest
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi v. millegi vahetust lähedusest, täiesti lähedalt. Tule akna juurest ära! See tänav algab raudteejaama juurest. Käis oma raamatuga ühe juurest teise juurde. Koer jooksis karjase juurest ära. Habe hakkas kõrvade juurest peale. Võttis pudeli suu juurest. || (laiemalt:) kusagilt lähedusest ja ka seest. Ema tuli lauda, sauna juurest. *Ma ei ole .. lehte veel vaadanudki. Praegu alles tõin teise vallamaja juurest ära. O. Luts.
2. kellegi asu-, elu- v. töökohast; kellegi jutult, kellegi poolt. Ta kolis vanemate juurest ära. Tulen praegu direktori juurest nõupidamiselt. Ta tuli juuksuri juurest. Tuli minu juurest abi saama. Astun sõbra juurest läbi. Käis meie juurest piima toomas. Ostsin kohvi Kaarmanni juurest.
3. osutab kohale, millega miski v. keegi on asumise, elunemise vm. läbi seotud. Nägu on kõrva juurest verine. Jõgi on silla juurest lahti. See mees on ajalehe juurest. *..kosilaseks polnud peremees, vaid käsitööline – tisler kiriku juurest.. A. H. Tammsaare. *„See on ju see... Ärnja-preili või kes... sealt köstri juurest,” ütleb Lible järsku. O. Luts.
4. osutab tegevusele, millest eemaldutakse v. mida sooritamast lakatakse. Vaatas hetkeks töö juurest üles. *Ta teeskles, nagu oleks tulnud just kõige kibedama askelduse juurest. R. Vellend.
5. osutab isikule, kellel esineb v. arvatakse esinevat mingit iseloomujoont v. suhtumist. Tema juurest küll valskust ei leia. *Vuih, et sa minu juurest ikka kohe egoistlikke tagamõtteid otsid! E. Vilde.
II. ‹adv›
1. vahetust lähedusest eemale, täiesti lähedalt eemale. Läks juurest pisut kaugemale.
2. vahetust lähedusest, täiesti lähedalt. Kui juurest ei leia, otsi kaugemalt. Juurest vaadatuna ei ole see nii ilus kui eemalt paistab. *Eemalt oli see ilus roheline saareke. Aga juurest oli rohkem liiva kui rohelist. M. Sillaots.
3. küljest ära (hrl. mittesoovitava kõrvalnähtusega ühenduses). Harjuta see mood endal juurest (ära)!

jõnksatama ‹37›
korraks jõnksu tegema; jõnksuga liikuma hakkama v. seisma jääma. Tukkuja pea jõnksatas lauale. Mehe kõrisõlm jõnksatas. Süda jõnksatas suurest rõõmust. Rong jõnksatas ja hakkas liikuma. Auto jõnksatas paigalt. Rattad jõnksatasid veerema. Traktor jõnksatas seisma. *Jõnksatab [aedlepalind] järsku sabaga tugevasti üles-alla ning see jääbki võnkuma. J. Piik.

jõratama ‹37›
korraks v. järsku jõrisema; tõredalt, kurjalt midagi lausuma. Härg jõratas tigedalt. Jõratab küsijale hoolimatuid vastuseid. *„Mehed on alati naisi teeninud.” – „Teiste naisi,” jõratas Marder vaenulikult.. M. Nurme.

jõuratama ‹37›

1. järsku v. korraks jõurama. Pull jõuratas vihaselt. *Mootor jõuratas, suur masin võttis mäeveerul kiirust. E. Tennov.
2. jõurama panema, jõurata laskma. *Poisid jõuratavad tükk aega mootoreid.. V. Beekman.

järgnema ‹37›

1. kellegi v. millegi järel liikuma, minema v. tulema. Ants astus ees, teised järgnesid hanereas. Koer järgneb peremehele igale poole. Järgnesime talle mööda järsku keldritreppi. Järgnege mulle, ma viin teid kohale. Järgneksin talle kas või maailma otsa. Jäälõhkujale järgnev laevakaravan. | piltl. *Tütremees hukkus merel, tütar järgnes talle varsti, murtud raskest haigusest.. R. Janno. || järgedena ilmuma v. esitama. Kas ajalehe joonealune jutt lõppes juba või jäi veel järgnema? Järgnev raadiojutt.
2. ajaliselt millegi järel esinema v. toimuma. Äikesele järgnesid jahedad ilmad. Ettekandele järgneb arutelu. Suulisele teatele järgnes veel kirjalik kutse. Lubadusele järgnegu tegu. Roog järgnes roale. Esimesele plahvatusele järgnes teine ja kolmaski. Täielik tervistumine järgneb umbes kuu pärast operatsiooni. *Kuskil pahistab vedur auru, aga ärasõiduvilet ei järgne. R. Vaidlo.
3. ruumiliselt millegi järel esinema, olema v. asetsema. Tee tõusudele järgnesid järsud langused. Liivakihile järgneb savi. Mäeahelik järgneb mäeahelikule. Pikas kõrvalhoones järgneb laudale küün, siis aganik ja turbasara. *Liivasele Lillemäe kõnniteele järgnes Prügiaugu porine. R. Sirge.
4. järjestuses kellegi v. millegi järel esinema v. paiknema. Missugune täht järgneb tähestikus k-le? Rooseveltile järgnenud USA presidendid. Esimesena sündis neil tütar, järgnesid kaksikud poisid ja veel üks tütar.
5. millegi järgi toimima, midagi arvesse võttes talitama. Järgnes oma kutsumusele, südamehäälele. Teisedki järgnesid ta eeskujule. *Ometi ei järgnenud nad minu kutsele asuda elama Killeverre.. O. Tooming.
6. järelduma, tulenema. Mis järgneb antud eeldustest? Katsetest järgneb reaktsiooni kiiruse sõltuvus temperatuurist. Üksikjuhtudest ei järgne veel, et kõik niimoodi toimiksid. *Sellest järgneb, parunihärra, et kristlik moraaliõpetus siin maal rüütli kohta ei käi.. E. Vilde.

järsk ‹järsu 21 komp järsem e. järsum superl kõige järsem e. kõige järsum e. järsim› ‹adj›

1. püstsuunas tõusev v. langev, rõhtsuunast tugevasti erinev, tugeva kallakuga; ant. lauge. Järsk tõus, lang(us). Järsk kallas, perv, rannik, nõlv, mägi. Järsk tee, rada, trepp. Rändrahnu üks külg on järsk, teine lauge. Mäe järsemast küljest on võimatu üles ronida. Haubitsa mürsul on järsk lennujoon. Lühike järsk laine peksis vastu laevakülge.
2. tugevasti suunda muutev, suure nurga all pöörduv. Jõgi, tee, rada teeb järsu pööraku, käänaku, looke, käänu. Järsud kurvid.
3. äkiline. Järsk hüpe, haare, tõuge, tõmme, liigutus. Auto liikus paigast järsu nõksatusega. Kehatemperatuuri järsk tõus. Järsk tuuleiil. Järsk raksatus. Järsk raevu-, valuhoog. Tuli järsk sula, pakane. Lühike järsk käepigistus. Kõnnib järsul sõjaväelaslikul sammul. Tegi loole lühikese ja järsu lõpu. Saabus järsk ootamatu vaikus. *Küsimus oli nii järsk ja sissejuhatuseta, et poiss tundis enese võitlusvõimetuna. H. Raudsepp.
4. terav, tugev; ilmne, tunduv. Järsud kontrastid. Järsk vahe, erinevus värvitoonis. Puude järsud mustad varjud. Leht- ja okasmetsa vahel ei ole siin järsku piiri. Toodangu järsk tõus, langus, suurenemine, vähenemine. Järsk murrang loomingus. Ta sõnad ja teod on järsus vastuolus.
5. talitsematu, äkiline; (hoolimatult) range, karm, lahkusetu. Järsk iseloom, käitumine. Järsu sõnaga, ütlemisega mees. Vastas küsimusele järsul toonil. Kostsid järsud käsklused. Taat oli sõnades, väljendustes järsk. Oma naisega, oma naise vastu oli ta eriti järsk. Ta oli järsk ja nõudlik õpetaja. „Ei!” kõlas lühike järsk vastus. Ühe järsk tõrjuv hoiak jahutas ka teiste indu.

järsku ‹adv›

1. äkki, äkitselt. a. (ajaliselt). Hüppab järsku püsti, kõrvale. Lahkumine tuli kuidagi järsku. Ilm läks järsku pilve. Troopikas saabub öö järsku. Järsku kajas plahvatus. Sadu lakkas niisama järsku, kui oli alanud. b. (kahtlust väljendades:) võib-olla. Järsku ma ei saa homme tulla. Ega ta järsku haige ei ole? Järsku saaks seda veel kuidagi parandada? c. (muudes seostes). Kargas voodist ja lõi akna järsku lahti. Tee lõppes järsku, nagu lõigatult.
2. murd järjest (2. täh.) Ära vali, võta järsku! Marjapõõsad tuleb järsku 'täielikult, valimata' tühjaks korjata. *Oli meil üks toaämblik, keda kaks aastat järsku tema tegudega oleme tähele pannud.. O. W. Masing.

kahmama ‹kahmata 48›

1. (järsku) haarama, krahmama. Mehed kahmasid malgad kätte, pihku. Ema kahmas lapse sülle, paki kaenlasse. Kahmas kaaslasel õlast, käest, ümbert kinni. Jüri kahmas uppujal juustest. Kahmas maast paraja kivi, laualt ajalehe, seinalt püssi. Mart kahmas mütsi peast. Kahmasin peoga lund. Kahmas kiirustades mantli ja lahkus. Kahmas hommikumantli õlgadele. Kahmas alati paremad palad endale. Kahmati kaasa esimesed kättejuhtuvad asjad. Ta käsi kahmas masinlikult mõõga järele. Koer kahmas kondi hammaste vahele.
2. lausuma, kohmama. *„Sa kilusilk!” kahmas Madis korraga öelda. F. Tuglas. *„Mis?... Kes?...” kahmas sekka Mehis, ärganud kõnelusest. A. Mälk.

kainestuma ‹37›
kaineks muutuma, kaineks saama. Joobnu oli järsku kainestunud. *Ootamatult ja äkki oli ta armunud, ootamatult ja äkki oli ta jälle kainestunud. M. Sillaots.

kaksama ‹kaksata 48›

1. kõnek järsku, ühe korraga (katki, küljest, lahti) rebima, äkki tõmbama. Kaksas rohukõrre pooleks. Kaksas niidi hammastega katki. Kaksasin kraavikaldalt peotäie rohtu. Kaksas oksa küljest paar lehte ära. Poiss kaksas kuke sabast mõned suled. Laskis haige hamba välja kaksata. *.. püksata ei julge sinna sisse hüpatagi, sägad ja sammalselgadega haugid kaksavad otsast kõik, mis kaksata on. R. Saluri. || raske töö v. pingutamisega ära venitama, ära katkestama. *Need [= turbapätsid] ju vesised ja rasked nagu plönnid, kaksad ennast juba varakult rinde alt ära. L. Kibuvits.
2. murd kõigest jõust jooksma, põgenema. *Ent nüüd, kui märkasid hädaohu tõsinemist, rahustajate ülekaalu, olid esimesi mehi, kes pistsid kaksama .. R. Sirge.
3. hrv koksama. *Ma sulle kaksan rusikaga pähe! V. Sõelsepp.

kargama ‹karata 48›

1. hüppama (1. täh.) Poisid kargasid kaldalt vette. Mees kargas kärmesti üle kraavi. Sõudja kargas paadist kaldale. Jõudis viimasel hetkel auto eest kõrvale karata. Tal õnnestus liikuvale rongile karata. Kargas soos mättalt mättale. Läks kivilt kivile karates üle oja. Kargas sadulasse, hobuse selga, jalgrattale, vankrile, rekke. Kargas sadulast, vankrist, jalgrattalt maha. Kargas puu otsast alla. Orav kargab oksalt oksale. Põder kargas ootamatult teele, auto ette. Kargab kõrgele nagu kirp. *.. sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga tormama, sööstma. Kargas jalule, voodis istukile. Kargas järsku laua tagant püsti, üles. Hobune kargas tagumistele jalgadele. Koer kargas rõõmsalt mehe najale püsti, lastele vastu. Ärkasin ja kargasin kohe voodist. Kargas ruttu ukse juurde, puu taha, värava varju. Põgenik kargas toast õue. Kargas paari sammuga põõsaste vahele. Kargas eemale nagu herilasest nõelatud. Ta oli nii vihane, et oleks teisele küüntega näkku karanud. Poisid kargasid talle appi. Talle karati mitmekesi kallale. Varitsejad kargasid Otile teele ette. Kargas õigel ajal jaole. Kuri koer võib sulle kintsu, säärde, kandu, rindu (kinni) karata. Hunt kargas oinale kõrri. Linnud kargasid lendu. | piltl. Tuuleiil kargas juustesse. Pakane kargas ninasse, kõrvalestadesse. *Iga hetkega loitsid puuehitused üha heledamalt, tuli kargas ka tarasse kinni .. V. Beekman. || kõnek korraks kuhugi minema, korraks sisse astuma. Oodake, ma pean korraks siia poodi, enda poole sisse kargama.
2. hüplema, karglema. Kargab ühelt jalalt teisele. Lapsed hullavad ja kargavad õues (ringi). Kargas suurest rõõmust, suure rõõmu pärast kui poisike. Kitsetalled kargasid ja kepsutasid. Krants kargas ja klähvis lehma nina ees. Regi kargas teekonarustel. || kõnek (kareldes) tantsima. *.. selle [= krakovjaki] helide saatel kargas Soustin kunagi igiammu Mšanskis õmblejannadega tantsupõrandal. O. Samma (tlk). | piltl. Süda kargab rõõmust sees.
3. paiskuma, viskuma. Šampanjapudeli kork kargas lakke. Herned kargasid põrandal(e) laiali. Vaas kukkus maha ja kargas kildudeks. Värav kargas kolksatusega kinni. Kohvrilukk kargas lahti. Nööp kargas eest. Hoia, et kuum rasv, pritsmed näkku ei kargaks. Tuletukist kargas praginal sädemeid. | piltl. Ninna kargas tugev viinalehk. Sisenejaile kargas näkku kuum saunaleitsak. Häbipuna kargas põskedesse. Lõin pea vastu uksepiita, nii et tuli kargas silmist. Silmad kargasid üllatusest suureks. Ruum kargas heledat valgust täis. *Ta silmadesse kargas uuesti heameele sära .. J. Mändmets. || ‹ma-infinitiiviga› märgib tegevuse v. olukorra järsku algust. Mootor kargas käima. Puu kargas praginal põlema. Pargivaht kargas poistega pragama. Mees kargas vihast põlema. *Ainult Sammi, kellel oli „neli silma”, karanud vihaselt haukuma .. M. Metsanurk.
4. piltl (mõtete, tunnete, kõneaine vms. järsu muutumise kohta). Talle kargas vallatu mõte pähe. Hea, et see mulle õigel ajal meelde kargas. Jutt kargas uuele teemale.
5. põgenema, ära jooksma. Otsiti vanglast karanud kurjategijat. Kaks orja kargas peremehe juurest minema. Sõdurid kargasid väeosast metsa. Eelmises sadamas oli mitu meest laevalt karanud. Seiklushimus poiss kargas kodunt laevale.
6. kõnek suguakti sooritama (isasloomade, ka mehe kohta). Pull kargab lehma. *Mul hirnub täkk kõrtsi reiall. Tahad, lasen sinugi mära karata? A. H. Tammsaare. *.. sinu kukk ei tohi minu kanu karata .. V. Lattik.

välja kargama

1. (järsku) välja hüppama, välja tormama. Põgenik kargas läbi akna välja. Koer kargas kuudist välja. Poiss kargab kiiresti voodist välja. Jänes kargas põõsast välja. || kõnek (ootamatult) välja ilmuma (hrl. inimese kohta, kelle juttu v. tegevust peetakse vähekaalukaks v. ebasoovitavaks). Ena kus kargas käsutaja välja! Kus mul kargas tark välja – muudkui õpetama! Kust küll selline saks on välja karanud!
2. välja viskuma, välja paiskuma (näit. esemete kohta). Kirves kargas puulõhkumisel pakust välja. Polt kargas pesast välja. Kivist kargas sädemeid välja. Süda peksab erutusest, nagu tahaks rinnust välja karata.

karjatama2 ‹37›
korraks järsku ja lühidalt karjuma. Hirmust, ehmatusest, ootamatusest, üllatusest karjatama. Ta karjatas surmahirmus. Haige karjatas valu pärast. Naine karjatas tasa, valjusti. Piinatav karjatab südantlõhestavalt, läbilõikava häälega. Terav valu pani karjatama. Mees karjatas ja ärkas üles. *Kaeblikult karjatab mõni kull, või lendab vares vaakudes. A. Gailit. || midagi järsku kõva häälega hüüdma. „Appi!” karjatas keegi. Laps ehmus ja karjatas: „Ema!” „Sa oled koletis!” karjatas naine. „Mis sa nüüd tegid!” karjatas ema lapsele. *„Tuhat viissada krooni?” Proua otse karjatas need sõnad. P. Vallak.

kasvama ‹42›

1. eluprotsessi tulemusena mõõtmetelt ja massilt suurenema, välja arenema. Laps kasvab. Suureks, meheks kasvama. Kasvas kiiresti oma kasvu täis. Tüdrukust kasvas kaunis neiu. Põrsad kasvavad jõudsasti. Vasikas jäeti kasvama 'eluloomaks'. Angerjad kasvavad suhteliselt aeglaselt. Põõsas kasvas kuni kolme meetri kõrguseks. Vili kasvab hästi, lihavalt. Rukis, hein kasvas vägev. Istikud läksid, hakkasid kasvama. Umbrohi on visa, kange kasvama. Kartul kasvab hästi liivases maas. Karvad, küüned kasvavad. Habe kasvas kiiresti. Juuksed on pikaks kasvanud. Silmale kasvas kae peale. Üks hammas on viltu kasvanud. Lülisamba vigastusest kasvas talle küür selga. Veistele kasvavad sarved. Silma nähes 'väga kiiresti, jõudsalt' kasvama. || idanema. Linnaseodrad pandi kasvama. Kartulid läksid soojas keldris kasvama. Lamandunud vili läheb vihmaga kergesti kasvama. || üles kasvama, kusagil oma lapsepõlve v. noorusaastaid veetma. Poiss oli maal, linnas kasvanud. Ta on sündinud ja kasvanud Lõuna-Eestis. Ants kasvas vanaema juures. Sõja ajal tuli paljudel kasvada rasketes oludes. || (vaimselt, poliitiliselt jne.) täiustuma, arenema ning kujunema. Ta kasvas teadlikuks võitlejaks. Temast kasvas peagi kogenud juht. Teisi õpetades ja kasvatades kasvame ka ise. || piltl tugevasti kiinduma, end kellestki v. millestki lahutamatuna tundma. Nooruk on tuhande niidiga oma kodukoha külge kasvanud. *Ometi hakkab neiu tundma, et mitte ainult tema ei ripu noormehe küljes, vaid et ka see kasvab tema külge .. A. H. Tammsaare. || piltl järsku, ootamatult välja ilmuma; kiiresti kerkima v. tekkima. Kaubamaja ümber kasvasid viimaste aastatega kõrged büroohooned. *Üks mees kasvas korraga ta ette; ja see mees tuli vist merest .. A. Jakobson.
2. (ühenduses puude, taimede esinemis- v. levikupaigaga:) esinema, leiduma, olema. Mäekülgedel kasvas mets. Kingul kasvab kolm mändi. Aias kasvasid marjapõõsad ja lilled, kartulid ja kapsad. Metsas kasvab seeni. Luuderohi kasvab meil üksnes saartel. Polaaraladel kasvavad taimed. Veereval kivil ei kasva sammalt.
3. taimkattega (ka karvadega) tihedalt kattuma, täituma v. ummistuma. Heinamaa, põllud kasvasid võssa. Nõgestesse kasvanud aianurk. Umbrohtu kasvanud peenrad. Teerada kasvas rohtu. Kanarbikku kasvanud nõmm. Järv, tiik kasvas pikapeale umbe. Lapsed sulistavad kõrkjaisse, kõrkjaid täis kasvanud jõesopis. Kase- ja pajuvõsa täis kasvanud jäätmaa. Habemesse kasvanud matkajad. Taat oli räbaldunud ja karvadesse kasvanud. *Varemeis foorum [Roomas] kasvas mätta alla, külamehed hoidsid siin oma härjakarju .. F. Tuglas.
4. suurenema, rohkenema, tugevnema. Linn, alev, küla kasvab. Lumehang akna all kasvab. Rongimürin, kõmin, lärm kasvab. Pilv kasvas kiiresti. Vahemaa laeva ja ranna vahel kasvas pidevalt. Rahvaarv, pere aina kasvab. Uudishimulike hulk kasvas järjest. Organisatsioon on mitme uue liikme võrra kasvanud. Meeskonna eduseis kasvas 15-punktiliseks. Mäetööstus kasvas kiiresti. Toodang kasvas peagi kahekordseks. Sissetulekud, kulutused, väljaminekud kasvavad. Tootmine, tarbimine, tööviljakus kasvab. Kaubakäive, läbimüük kasvas 40 %. Viljasaak on kasvanud. Tööpuudus, viletsus, noorsoo kuritegevus kasvas. Kasvas vastupanu vaenlasele. Pahameel, nördimus, viha, meeleheide, hirm, ärevus kasvab. Minu lugupidamine tema vastu kasvas. Mehe populaarsus, kuulsus kasvas pidevalt. Tema imestus, hämmastus üha kasvas. Mõju, autoriteet, võim kasvab. Koormus, pinge hakkas kasvama. Tempo, hoog, kiirus muudkui kasvas. Jälgib seda kasvava huviga, erutusega. Vajadused, nõuded kasvavad. Janu, nälg, nõrkus kehas kasvas. Teadmised, oskused kasvavad. Päikese aktiivsus on kasvanud. Kasvav suurus (matemaatikas). Süües kasvab isu. Kasvab saak, kasvab himu. *.. kõik rääkisid, et raba kasvab ja kasvab, et raba tungib peale. A. H. Tammsaare. || muutuma, millekski üle minema, üle kasvama. Tuul kasvas tormiks. Rahva passiivne vastupanu kasvas avalikuks vastuhakuks. Sõnavahetus ähvardas tüliks kasvada. Nende kauaaegne tutvus kasvas kindlaks sõpruseks. *.. nii et ei märkagi, millal hommik kasvab päevaks. O. Tooming. || arenema, (välja) kujunema; tekkima, saama. Päevadest kasvavad kuud, kuudest aastad. See harjumus on talle lihasse ja luusse kasvanud 'omaseks saanud'. *Mõrudusest, mis ta südant seeüle täitis, kasvas vaen .. E. Vilde.

katkema ‹37›

1. (kaheks tükiks) katki minema, murduma, purunema. Lõng, nöör, köis, tross, kett, rihm katkes. Viiulil katkes keel. Traat, kummipael katkes pingutamisel keskkohast. Nõrk hanguvars võib tõstmisel katkeda. Kammimisel kippusid juuksed katkema. || katkenud lagunenud, katkine. Katkenud kuub, mantel, riided. Katkenud seljaga, kaantega köide. Tapeet seintel on paiguti katkenud.
2. ajutiseks pooleli jääma, katkestatud saama, seiskuma (seoses vahe, lünga, pausi jne. tekkimisega). Ööselgi ei katkenud tehastes töö. Trammiliiklus katkes avarii tõttu. Sõja ajal katkenud uurimistöö jätkus uue hooga. Seltsi tegevus katkes mitmeks aastaks. Klaverimäng, vaidlus katkes natukeseks, mõneks minutiks. Vahepeal nende kirjavahetus katkes. Side keskusega, ühendus saarega on tormi tõttu katkenud. Jutt, jutulõng, kõnelus vahetevahel katkeb. Aeg-ajalt mõte nagu katkes. Jutustab midagi erutusest, ärevusest katkeval häälel.
3. lakkama, lõppema, otsa saama. Sadu katkes sama järsku, kui oli alanudki. Tema elu(tee) katkes ootamatult. Rasedus katkes iseeneslikult. Katkesid viimased sidemed kodumaaga. Lõpuks katkes kannatus, enesevalitsus.

kerest läbi käima
(hrl. ehmatamise vm. tugeva elamuse kohta). Mul käis kerest läbi, et nüüd on küll lõpp käes. *.. järsku trahh! hobune püsti ja norskab. Mul käis kohe kerest läbi, et nüüd on hunt .. E. Vaigur.

kihvatama ‹37›

1. ‹hrl. 3. pöördes› (valutunde kohta:) torgatama, sähvatama. Ägedat hambavalu ei ole, ainult vahetevahel kihvatab. Aeg-ajalt kihvatasid peas valuhood.
2. ‹hrl. 3. pöördes› äkki, järsku hingest, mõttest läbi sähvatama. Peas, pähe kihvatas ootamatu mõte: „Kui õige laseks jalga!” Mõnikord kihvatas tahtmine kõigele käega lüüa. Temas kihvatas kadedus, viha, metsik raev. Hinges, südames kihvatas pahameel, ärritus, viha. Tundis, kuidas temas miski, midagi kihvatas. Hing, süda kihvatas tulises vihas. Süda kihvatab rõõmust, kurbusest, kadedusest, viha pärast. Süda kihvatab sees, kui niisugust asja kuuled. | ‹subjektita lauses› (hrl. ägestumise, vihastumise kohta). Südames, hinges kihvatas. Niisuguse jutu peale mul kihvatas sees. Temas kihvatas, kui säärast lollust räägiti. Minus kihvatas ja ma hõikasin kõnelejale vahele.
3. järsku vihaseks, ägedaks saama, järsku vihastuma v. ärrituma. Ma kihvatasin selle jutu peale ja tahtsin juba teravalt vastata. Lahkus ägestunult; ta kihvatas üldse kergesti. *Jüri kihvatab ja kargab maast üles, tema mõõt on sedapuhku täis. M. Traat. || vihaselt, ägedalt ütlema, valusalt puudutatuna nähvama. „Mis see sinu asi on?” kihvatab poiss tigedalt. *„Kurat, Kurre, sõita ei oska või!” kihvatas Ahven. J. Smuul.

kiil3 ‹-u 21› ‹s›
kõnek hoop, kõrvakiil. Järsku virutas keegi kõlava kiilu mehele vastu nägu.

kiljatama ‹37›

1. järsku, korraks kiljuma. Ta kohkus ja kiljatas. Naine kiljatas läbilõikavalt, ehmunult, edevalt, heledasti, tasa, valjusti, nii et tuba kajas. Kiljatasin rõõmust, vaimustusest, jahmatusest, valust. || (loomade ja lindude häälitsemise kohta). *Kiljatas tilder, / et ma ei astuks ta pesale. M. Kesamaa. *Viimases hädas haaras Udras koera jalast kinni ja pures seda valusasti. Koer kiljatas ja laskis saarma lahti .. R. Roht. || piltl (eluta looduse järskude heledate helide kohta). *Kell kiljatab Veskiveere esikus, keegi on ukse taga. P. Krusten.
2. midagi järsku heledal toonil hüüatama. *„Taevas, milline häbematus!” kiljatas naine. R. Sirge. *„Jurnas, ära!” kiljatab Liide tareukselt. A. Mägi.

kippama ‹kipata 48›
murd
1. viltu kalduma, ümber minema. *.. taipasin, et meie laev oli karil oma põhja rebestanud. Ta vappus ja kippas küljeli. E. Kuus.
2. hüppama. *Järsku kohkub... süda kurku kippab... M. Raud.
3. nihkuma; tõttama. *Et keegi ei kuuleks, võtab lähemale kipata .. J. Barbarus.

kirmetis ‹-e 5› ‹s›
kirme. Lund oli siin-seal ainult kerge kirmetis. *Öösel läks järsku külmaks. Porimügarad krabisesid jala all ja veeaukudel oli kirmetis. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: jää|kirmetis, lumekirmetis; unekirmetis.

kiuhkama ‹kiuhata 48›
hrv järsku heledalt huikama, kilkama. *Kuulge, kuidas nad [= neiud] kiuhkavad ja kilkavad – kiik on korraga käima pandud! E. Vilde.

kiunatama ‹37›

1. korraks, järsku kiunuma. Kutsikas, koer, põrsas kiunatas. Uks kiunatas. Uksehinged kiunatavad. Auto pidurdas, nii et kummid kiunatasid. || kiunudes kiiresti kulgema. Püssikuul kiunatas kõrva äärest mööda.
2. kiunuva häälega midagi ütlema. „Ära puutu!” kiunatas tüdruk. *„Et maapind sind ära ei neela, sina ... niisugune,” kiunatab tige Mihkel nurgast. L. Kibuvits.

kivine ‹-se 4› ‹adj›

1. paljude kividega kaetud, rohkesti kive sisaldav. Kivine rand, jõepõhi, mägitee. Saar oli lage ja kivine. Karjamaaks jäeti kõige kivisem krundiosa. Kivine maa, põld. Pinnas on siin kivine. Kivine liiv, muld, savi.
2. kividest (tehtud), kivi-. *Mustad pilved kihutavad üle taeva ja kiviste majade vahel on järsku kurjalt pime. L. Promet. *Võimas orel kõmises kivisest põrandast kuni kõrgete laevõlvideni välja. A. Maripuu.
3. piltl osavõtmatu, tundetu, jäine. Kivise südamega inimene. Peremehe karm kivine nägu, pilk, ilme ei tõotanud midagi head. Kuidas sa võid teiste häda suhtes nii kivine olla? *Kivise rahuga seisis Lonni vanemate kohtu ees, tõsine, kahvatu .. E. Vilde.

klapsatama ‹37›
järsku, äkki klapsuma. Luuk klapsatas kinni.

kliratama ‹37›
järsku, lühidalt klirisema. *Killud täkkisid autokeret, küljeaken kliratas puruks. H. Lepik (tlk).

kluksuma ‹42›
järsku ja katkeliselt klugistama v. klugisema. Kalkunid kluksusid. Mees kluksus naerust. *On selgesti kuulda, kuidas [valamisel] pudelikaelas kluksub vesi. A. Murakin (tlk).

klõksatama ‹37›

1. järsku, korraks klõksuma; selliselt kuhugi siirduma. Võti pöördus lukus klõksatades. *„Ah!” lõi Laine ukse kinni ja haak klõksatas aasa. R. Sirge.
2. järsku, korraks klõksuma pannes teat. seisu viima. *Hugo pühkis taskunoa puhtaks ja klõksatas tera kinni. O. Tooming.

klõmpsatama ‹37›
järsku, korraks klõmpsuma. Uks, värav klõmpsatas kinni. *Ukselink klõmpsatas ja Hanna libises õue. O. Jõgi (tlk).

klõnksatama ‹37›
järsku, korraks klõnksuma. Neelas klõnksatades suutäie alla.

klõpsama ‹klõpsata 48›
järsku, korraks klõpsuga vajutama v. lööma. Tõusis pimedas ja klõpsas lülitit, klõpsas tule põlema. Klõpsab portfelliluku kinni, uurikapsli lahti. Klõpsasin küünega vastu lauda. Klõpsas sõjaväelaslikult kannad kokku. Klõpsas fotoaparaadiga sõbrast pildi.

klõpsatama ‹37›

1. järsku, korraks klõpsuma; klõpsuga uude seisu minema. Aknahaak, ukseriiv, kohvrilukk klõpsatas. Lüliti klõpsatas ja süttis valgus. Surus taskunoa klõpsatades kinni. Lõi kannad klõpsatades kokku. Uks klõpsatas riivi, sneprisse, lukku. Aiavärav sulgus klõpsatades. Pliiats klõpsatas lauale. Vabastas püstoli kaitseriivist ja padrun klõpsatas rauda. Uks, aken, värav, lukk klõpsatas kinni. Kontsad klõpsatasid kokku.
2. klõpsuga asetama, vajutama vms., klõpsama. Ta läks lüliti juurde ja klõpsatas tule põlema. Klõpsatasin portfelliluku, mapi kinni. Ohvitser klõpsatas kannad kokku. *Johanna klõpsatas magnetofoni seisma .. S. Truu.

klõpsuma ‹42›
järsku lühikest (teravat) heli v. seesuguseid helisid andma, neid kuuldavale tooma. Kontoris klõpsusid arvutid. Fotoaparaadid klõpsusid ja filmikaamerad surisesid. Ukselink klõpsus ja kostsid kellegi sammud. Kingakontsad klõpsusid parketil. Lõi kannad klõpsudes kokku. Käekott sulgus klõpsudes. Laskis snepri klõpsudes kinni langeda. Kivid klõpsusid hobusekapjade all. *Ta kuulis, kuidas kusagilt kaugelt tulid klõpsuvad sammud. L. Tungal. || selliselt kulgema. *Juba klõpsusid ukse poole ka velskri kõrged kontsad. E. Tegova.

kohatama ‹37›
järsku, korraks kohisema. *Rasked kõuekärked, järv kohatab. A. Haava (tlk). *.. veskituba lausa kohatas, kui kõik midagi hämmastunult hüüdsid. H. Lepik (tlk).

kohmama1 ‹kohmata 48›

1. (ebakindluse, häbenemise, ootamatuse, kidakeelsuse vms. tõttu) midagi lühidalt, nagu muuseas ütlema, ühmama. Kohmasin ukselt midagi ebamäärast vastuseks, tervituseks. Kohmas vabanduseks mõne sõna. „Ei mina tea,” kohmab Tõnu vastu. „Nojah,” kohmas vähese jutuga Peeter naise jutu sekka, jutu peale. „Kas sina lähed?” kohmas ta küsida. Kohmas midagi selles suunas, sellest, et võib-olla kunagi tulevikus ehk tuleb ka. *Ta kohmas nende küsimuste peale lühikesed vastused, ütles enesel peavalu olevat ja läks varsti tuppa. E. Vilde.
2. hrv umbropsu, huupi, järsku midagi tegema; kaapama, krahmama, krapsama. *Ta ütles oma tere-sõna ja isa kohmas äkki seisma .. A. Mälk. *.. üks käsi paberossi kohmab .. J. Sütiste.

kolksatama ‹37›

1. korraks v. järsku kolksuma; kolksti millegi vastu minema v. langema. Välisuks, aiavärav, pajakaas, ämber kolksatas. Uks, värav, luuk kolksatas kinni. Pani pudeli kolksatades lauale. Kang kolksatas vastu kivi. Pea kolksatas vastu madalat lage. Haamer kolksatas käest põrandale. Korjanduskarpi kolksatas aeg-ajalt mõni münt. *Taburet või tool kolksatas pikali. L. Vaher.
2. hrv kolksti midagi kuhugi panema vms. Kolksatasin klaasi lauale. *Jurnas kolksatab kirve nurka ja tahab tarre tagasi minna. A. Mägi.

komeet ‹-meedi 21› ‹s›
astr ümber Päikese tiirlev tahkest tuumast ja hõredast udukogutaolisest sabast koosnev taevakeha, sabatäht. Komeedi pea, tuum, saba. See sportlane kerkis esile komeedina 'väga ootamatult, väga järsku'.

kompsatama ‹37›
järsku lühidalt kompsuma. Kivitükid langesid kompsatades maha. *Siis juba kompsatasid ta saaparauad lävekivil .. A. Mälk.

[kellelgi] jääb ~ läheb (nagu) kont kurku
keegi jääb järsku vait, ei oska midagi vastata. Poiss muudkui õrritas teist: „Miks sul nüüd kont kurku läks?”.

kopsama ‹kopsata 48›

1. korraks kopsti lööma, koksama. Kopsas saapakontsaga, kepiga vastu põrandat. Kopsab trepil suurema lume kingadelt. Laps kopsas lusikaga vastu lauda. Poiss kopsas joonlauaga teisele kuklasse, otsaesisele. Aadu kummardas ja kopsas kannad kokku. Lind kopsas nokaga vastu aknaklaasi. Taat kopsas piibukaha tühjaks. *Paks kämmal kopsas lauanurgal ajakirjale. M. Traat. || (viga tegevalt). Röövlid kopsasid teekäija surnuks. Ta kopsas oma vastase uimaseks. *.. kopsati tapriga kummalegi pähe ja rutati edasi .. M. Metsanurk. || piltl järsku, ootamatult midagi lausuma. *.. astub otsustava sammu järil istuva Päärna poole ja kopsab: „Prits reakis, et sa täna Kulbi Kaie pärast peksa olla soand.” E. Vilde.
2. kergelt millegi vastu puutuma, millegi vastu sattuma. *Üle kere värisedes, nii et põlvekeder vastu väljaulatuvat kivinukki kopsas, läks ta liiklusloendaja nina alla .. A. Ravel (tlk).
3. järsku kuhugi tulema, kuhugi ilmuma. *Paari päeva pärast kopsas Vilmut koju tagasi, pani jälle pudeli lauale .. A. Beekman.

kopsatama ‹37›

1. korraks v. järsku kopsuma; kopsudes, kopsti kukkuma, põrkuma, lööma vms. Õun kukkus kopsatades puu otsast alla. Panin lusika kopsatades lauale. Kiri kopsatas postkasti. Vasar kopsatas laualt põrandale. Kukkumisel kopsatas pea vastu uksepiita. Värav kopsatas kinni. *Ja alles siis kopsatas surija lõtvunud käest vastu külmunud maad raske vintpüss ... A. Kivikas.
2. kopsama (1. täh.) *.. kui kirvega veidi kopsatad, siis on [puu] kohe lõhki .. E. Männik.
3. hrv järsku kuhugi tulema, kuhugi ilmuma, kopsama (3. täh.) *Isakodus Veskimäel on tuba niigi rahvast täis ja kus selle häbi ots, kui ta oma kahe lapsega äkitselt Vanatoalt sinna kopsatab. V. Beekman.

korraga ‹adv›

1. äkki, äkitselt, järsku; otsemaid, korrapealt. Korraga kostis vali praksatus, pauk. Korraga jäid kõik vait. Nägin korraga enda ees tumedat kogu. Kust sul korraga niisugused mõtted? Korraga mulle meenus, kus ma teda kohanud olen. Korraga valdas poissi hirm. Kõik oli ju hästi ja nüüd korraga seesugune skandaal. Korraga tuli Kristjanil tahtmine kõik pooleli jätta. Jutt muutus korraga elavamaks. Korraga ei tule ju kõik meelde. *Martin märkab, et kui Jaani naine silmapilguks oma mured ära unustab, on ta korraga hulga noorem. H. Sergo. *Kui sa rahu mind ei jäta, / kaeban kohtu korraga! K. E. Sööt.
2. sama-, üheaegselt. Seal töötas korraga kolm meest. Tulge, aga mitte kõik korraga! Mõlemad tõusid korraga püsti. Linnud tõusid korraga lendu. Ärge rääkige korraga! Üks, kaks (ja) korraga! (hüüe, märguanne samaaegseks tegutsemiseks). Sinna mahub korraga kümmekond autot. Tuled süttisid mitmes eri paigas korraga. Tal oli korraga mitu tööd käsil. Võtsin kaks halgu korraga. *„Ei saa olla korraga tarandikus ja vaba,” mõtles ta. N. Baturin.
3. ühe hooga, ühtejärge, jutiga; ühe korraga. Laenu võid tagasi maksta korraga või osade kaupa. Joob klaasi korraga tühjaks. Võtab trepil kaks astet korraga. Korraga ei või liiga palju päevitada, pingutada. *Kauplusse tuli värsket kala ja ema praadis korraga tubli pannitäie. T. Lehtmets.

korsatama ‹37›
järsku korraks korskama. *Korraga hobune korsatas ja taganes jalgadega põtkates padrikusse. J. Kello.

kraaksatama ‹37›

1. üks kord, korraks kraaksuma (lindude, eeskätt varese kohta). Vares tõuseb kraaksatades lendu. Kaaren, ronk kraaksatas puu otsas. || (inimeste samalaadse häälitsuse kohta). Mees kraaksatas köhida, naerda. *Vanamemm õiendas veel kord rätiku turris sõlme ja kraaksatas hääle puhtaks. A. Maripuu.
2. käriseva, kareda häälega järsku midagi ütlema. „Rutem!” kraaksatas ta poistele. Mees kraaksatas midagi vihaselt.

kraapsama ‹kraapsata 48›

1. (järsku) kraapama. Kraapsas tikku, tikust tuld, tiku põlema, tule üles. Pühkija kraapsas paar korda luuaga. Puuoks kraapsab kätt, vastu nägu. Poisike kraapsab viisakalt jalaga, jalga 'teeb kraapjalga'. Koer kraapsas küüntega ust.
2. haarama, krahmama, kaapama, kraapama (2. täh.) Kraapsab peoga värsket lund. Ekskavaator kraapsas kraavist kopatäie mulda. *Kael pikalt õieli, kraapsas ta [= vares] esimese pala ning neelas alla. M. Rebane.

krahmama ‹krahmata 48›
äkki, järsku haarama, kahmama, krabama. Vastasel krahmati kraest. Krahmasin tal käsivarrest kinni. Ema krahmab lapse sülle. Krahmas varnast mantli ja ruttas minema. Krahmas portfelli kaenlasse. Poiss krahmas igaks juhuks kepi pihku. Krahmas mütsi peast. Krahmasin peoga maast lund, Antsu käest ajalehe. Tüdruk krahmas kiiresti kirja järele. Krahmas kõik paremad palad endale. Koer krahmas hammastega kepist kinni. Kullil õnnestus kana küünte vahele krahmata.

kraksatama ‹37›
järsku v. korraks kraksuma. Oks murdus kraksatades. Laud kraksatas pooleks.

krapsatama ‹37›

1. järsku, lühidalt (näit. millegi vastu tõmmates) krabisema. *Keegi astus lohisevi jalu üle toa ja tikk krapsatas põlema. A. Mälk.
2. krapsama (2. täh.) Poisid krapsatavad püsti.

krapsatus ‹-e 5› ‹s›
järsk lühike krabin, krapsamise heli. *Järsku kuulis Manne nõrka krapsatust, süttiva tiku leegist lõi tema ümber sedamaid valgeks.. A. Ravel (tlk).

krapsima ‹42›
korduvalt järsku, lühidalt kraapama, korduvalt krapsama (3. täh.) Krapsib tikke, tikku, tikust tuld. Krapsis tikuga, kuni see süttis. *Kuid kukk ajas kannusega tiiba krapsides kana taga.. O. Tooming.

krapsti ‹adv interj›
kiire liigutusega, kiiresti; äkki, järsku, kraps. Hüppas, tõusis krapsti püsti. Kargasime krapsti autolt maha. Tal haarati krapsti käest kinni. Tüdruk keerab krapsti kanna peal ringi. Poiss oli krapsti voodist väljas. Kass võttis krapsti hiire kinni. *Krapsti! hüppab talle kapist kassipoeg vastu ja lipsab sängi alla. H. Väli.

krauhti ‹adv interj›
robinat, raginat tekitades järsu liigutusega v. järsku millegi vastu puutudes. Hüppab krauhti puu otsast alla. Tüdruk keeras krauhti kannapealt ringi. Desertööril kisti krauhti pagunid maha. *Ja – ime küll! – krauhti! oli ta [= kass] puu otsas, mis kasvas tema kõrval. R. Roht.

kriisatama ‹37›
järsku, korraks kriiskama. Naine kriisatas ehmatusest.

krooksatama ‹37›
korraks, järsku krooksuma. Konn krooksatab ka, kui jalaga peale astud. *.. krooksatavad jääkosklad ja prääksuvad pardid. H.-E. Rebassoo.

krõksatama ‹37›
korraks, järsku krõksuma. Pulk, vits krõksatab pooleks.

krõpsatama ‹37›
järsku, korraks krõpsuma. Kivike krõpsatab talla all. Vits krõpsatas pooleks. *Seinakell krõpsatab, lööma end seab. M. Raud.

krõõksatama ‹37›
korraks, järsku krõõksuma. Vanamees krõõksatas ja sülgas. *Isand krõõksatas korraks kurgulaest .. J. Sütiste.

kräuksatama ‹37›
järsku, korraks kräuksuma. Värav avanes kräuksatades.

kräunatama ‹37›
järsku, korraks kräunuma. Jüri virutas kassile jalaga, nii et see kräunatas. Auto pidurdas kummide kräunatades.

krääksatama ‹37›
korraks, järsku krääksuma. Uks avanes krääksatades. Tool mehe all krääksatas. Diivanivedrud krääksatavad istujate raskusest.

kubel ‹kubla, kupla 33› ‹s›

1. järsku tekkinud väike lokaalne turse, muhuke nahal. Nõgestõve kublad. Kõvad kihelevad, sügelevad kublad. Nõges kõrvetas käele kublad. Nahale, ihule ilmusid punased kublad. Sääred olid nõgestest kublas, kuplades, kublal. Sääsed sõid näo ja kaela kupla, kublale.
▷ Liitsõnad: nõgese|kubel, sääsekubel.
2. (vee)mull. Veepinnal keerlesid ja lõhkesid kublad.

kokku kuivama

1. kuivetuma, kõhetuma, kehaliselt otsekui kokku tõmbuma. Kuivas kokku nagu luu ja nahk. Laps kasvab, vanainimene kuivab kokku.
2. piltl kahanema, väheseks, napiks jääma. Toiduvarud, sissetulekud, teenistusvõimalused kuivasid kokku. Meeskond oli poole peale kokku kuivanud. Hoiusumma, varandus oli nulliks kokku kuivanud. Ettevõte, majapidamine on kokku kuivanud ja kiratseb. *Aga imelikul kombel oli ta enda aktiivsus sellest saadik järsku kokku kuivanud. A. Kaal.

kukkuma2 ‹kukun 42›

1. raskusjõu tõttu allapoole liikuma (hrl. kiiremini kui langema). Ära roni, kukud (maha, alla)! Kukkus pimedas auku, kraavi. Alpinist kukkus jääprakku, kuristikku. Auto kukkus sillalt jõkke. Kivi kukkus vastu maad, sulpsti vette. Seeme kukub mulda. Leivatükk kukkus laua alla. Nuga, taldrik kukkus käest. Pommid kukkusid linna taha. Lennuk kukkus kivina maa poole. Vaas kukkus katki, kildudeks. Nii kõrgelt võib ju surnuks kukkuda. Puudelt kukub jämedaid tilku kaela, krae vahele. Trambivad seal lae peal, nii et krohv kukub. Jõgi kukub rannaastangult kohiseva joana (alla). Mida kõrgemalt kukud, seda enam haiget saad. Käbi ei kuku kännust kaugele. *Paadi esiosa tõuseb üles, samas kukub laksatades vastu vett. M. Kesamaa. *.. kraavid ei kuku küllalt [= neil pole küllalt langust], jõgi seisab liig täis. A. H. Tammsaare. | piltl. Tere kukkus nii moka otsast. *.. kaitses teda südilt iga kõvera sõna vastu, mis teiste suust juhtus kukkuma. E. Vilde.
2. püsti-, istumis- vm. normaalasendit kaotama, sellest välja langema. Kukkus ninali, silmili, otseti, käpuli, kõhuli, külili, selili, pikali, istukile, istuli (maha). Uisutaja komistas ja kukkus. Käima õppiv laps kukub palju. Libedal tänaval inimesed muudkui kukkusid. Buss pidurdas nii järsult, et seisjad kukkusid robinal üksteise otsa. Kukkus põlve marraskile, jalaluu katki, muhu pähe. Haaras lauast kinni, et mitte kukkuda. Joobnul ja lapsel on kukkudes padi all 'kukuvad pehmelt, end vigastamata'. Hobune kukkus kiirel traavil üle kaela. Puuriit kukkus kolinal laiali. | piltl (üllatuse, ootamatuse kohta). *Tornimäe Pire kukkus pepuli, kui küsisin, kas ta tuleb mulle naiseks. O. Tooming. || senist seisundit, positsiooni kaotama. Inglismaal olevat jälle valitsus kukkunud. Ei see direktor kuku, tal on mõjukad kaitsjad.
3. vabalt (pehmelt) rippuma (hrl. riideeseme kohta), langema. Linane riie ei kuku hästi. Kleidi pihaosa kukub kergelt vööle. Lai vabalt kukkuv rüü, mantel, kleit. Raskelt kukkuvad kardinad. Õlgadele, laubale kukkuvad lokid.
4. (järsult) alanema, langema. Baromeeter kukub, ilm läheb halvale. Rahakurss kukub. Maa-, viljahinnad olid jälle kukkunud. Ta matemaatikahinne on kukkunud viielt kolmele. *Söödakapsas praegu seda piima hoiabki. Kui kapsas kaob, kukub ka piim.. O. Anton.
5. kõnek järsku mingisuguseks muutuma, mingisse teise (psüühilisse) seisundisse minema. Kukkus näost valgeks, punaseks, ära. Silmad kukkusid pärani, suureks, ümmarguseks, märjaks. Suu kukkus imestusest lahti, pärani, ammuli. Kukkus ehmatusest tummaks. *.. Miitra kukkus tulivihaseks, lõi perenaise kaevu juurde maha. P. Vallak. *Oh sa jumal, mäherdune pauk! Jumal, kõrvad kukkusid lukku .. E. Särgava.
6. kõnek järsku v. ootamatult kuhugi v. mingisse olukorda sattuma. Kust, kuidas sina siia kukkusid? Kukkusin kuuks ajaks haiglasse. Sellise teo eest võib vanglasse, vangi, türmi, trellide taha, vee ja leiva peale kukkuda. Läksin lihtsalt külla, aga kukkusin sünnipäevale. Ta pole sellele tööle juhuslikult kukkunud. Kukkus halba seltskonda, kampa, punti, röövlite küüsi, varitsejate võrku. Nüüd oleme küll portsu otsa kukkunud! Küll vanamees kukkus hoogu, hasarti! Minule kukub ikka tühi loos. Hüüdnimi on talle küll paras kukkunud. Et see mulle ka varem meelde ei kukkunud! *„Kuidas sa nende lauda kukkusid?” küsisin ma Kivimaalt.. L. Metsar.
7. äkki midagi hooga tegema hakkama. Kukkus kärkima, sõimama, räuskama, tänitama, meie peale karjuma. Naine kukkus hädaldama, kurtma, halisema. Kus kukkus hooplema, suurustama, laiutama, ennast kiitma! Kukkus nutma, töinama, vesistama. Kukkus naerma, lõkerdama, itsitama, köhima, läkastama, aevastama. Mees oli jälle jooma, pummeldama kukkunud. Kukkus tantsu, tööd vihtuma, pikalt ja laialt seletama. Kukkus sööma, õgima, helpima. Hobused kukkusid lõhkuma. Pull kukkus möirgama ja maad kaapima. Koerad kukkusid raginal haukuma. Küll kukkus sadama, tuiskama!

kuld|valgus
hrv kuldse helgiga valgus. *Järsku voolab aknast õhtupäikese kuldvalgus sisse.. E. Särgava.

kumetama ‹37›
hrv kumendama, kumama. *Järsku üle katuse kumetab puna.. J. Semper.

kuniks ‹adv›

1. küsiv-siduv sõna: kui kauaks, kui pikaks ajaks. a. otseses küsimuses. Kuniks sa arvad toiduvarusid jätkuvat? Paat peab esialgu vett, aga kuniks? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes (kõneleja arvates hrl. mitte eriti kauaks). Kuniks elu! Kuniks noorust! Kuniks sellest suurele perele jätkub! *Sellest aitab tema eluks, sest kuniks päevi. A. H. Tammsaare. c. alustab sihitis- v. ajalauset. Pole teada, kuniks meil siin asu on. *.. aga eks me panegi sedasorti inimesi tähele vaid seniks, kuniks nad silma puutuvad. V. Krimm (tlk).
2. niikaua(ks) kui, seni kui. Püüame, kuniks kala jätkub. *Kuniks ruuna näha polnud, tõusis rumal kahtlus. Järsku ei olegi enam? L. Vaher.

kurja|ennustav ‹-a 2› partits
halba ennustav, kurjakuulutav. *..läheb taevarand järsku mustaks. Peatselt kattub päike kurjaennustava pilvega. P. Rummo.

kus ‹adv›
I. küsiv-siduv sõna: missuguses kohas
1. otseses küsimuses. Kus sa elad? Kus sa käisid? Kus me kokku saame? Kus on kõige lähem postkontor? Eedi, kus sinu asjad on? Millal ja kus see juhtus? Kus see kirjas on? Kus Madis on? '(tõlgendatav ka:) miks Madis siin ei ole?' Siin kusagil ta on, aga kus nimelt? Kus kohas sa teda nägid? Kus su aru oli! *„Kus siis sina olid!” karjus Eeva Lusja peale. L. Promet.
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Küsisin õelt, kus ema on. Ma ei tea, kus kandis see maja asub. Ma lähen vaatan, kus nad on. Ema hakkas pärima, kus ma käisin. Küllap ta on seal, kus teisedki. Kus esines alusmetsa, seal kasvasid sarapuud ja toomingad. Nad läksid järve äärde, kus noori oli juba varem koos. Kus suitsu, seal tuld. Ta rääkis sellest kõikjal, kus kuulajaid leidus. Nüüd mindi tuppa, kus toidulaud juba ootas. Ta aitas, kus võis. Ta rääkis paikadest, kus ta suvel käis. Siit on ühiselamuni, kus Margus elab, hea tükk maad. Näita mulle ajalehte, kus sellest on kirjutatud. See on ammu teada, kus ta on. Saar on ainuke, kus on säilinud haruldased taimeliigid.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta. Küll ma üles leian, olgu ta ükskõik kus, kus tahes. Kõik varjasid end, kus keegi. Kõik olid suvel kes kus. Ta on ilma peavarjuta, ööbib kus juhtub. Kus ta ka ei viibiks, kodu on ikka meeles. Pool päeva on möödas ja tagaotsitav juba kes teab kus. Poiss vedeleb kurat teab kus. Ta oli oma mõtetega jumal teab kus. || kõnek mitmesugustes enamasti fraseoloogilist laadi ütlustes. Käige, käi kus kurat! Kasi, kasige kus kurat! Mingu, lennaku kõik kus kurat! Mine siit oma jutuga kus kurat! Saada ta kus kurat! Tuul viib võrgud kus kurat. Käi siit kus kurivaim! Jäta kõik kus pagan! Minge kõik kus tuhat! Jäta, saada kõik kus see ja teine! Õppimine jäi seks korraks kus seda ja teist. *Kuni sa järele jõuad, oleme meie kus kolmkümmend. L. Metsar.
4. kõnek kuhu (hrl. otseses küsimuses). Kus kohta ma selle panen? *„Kus sa lähed?” küsis Tõnisson.. O. Luts.
5. kõnek (hrl. küsimusena:) kuidas. *Aga kus te üldse selle peale tulete, et teie Ines viibib Atlantises? B. Kabur.
II. siduv ajamäärsõna, alustab täiend-, aja- vm. kõrvallauset; sün. mil(lal) (sobib mõnikord). Küll veel tuleb aeg, kus sa seda kahetsed. Oli päevi, kus polnud midagi süüa. See oli silmapilk, kus kõik oli kaalul. See polnud ainuke kord, kus nad kohtusid. Nüüd, kus kõik tööd korras, võib pisut puhata. See pole võimalik enam praegu, kus olukord on muutunud. Nüüd, kus tuul selja tagant, liikus paat palju jõudsamini. See juhtus lõuna ajal, kus kogu pere kodunt ära. Kõige ülevam silmapilk oli see, kus mängiti hümni. *..liig järsku tuli see, kus ta köstri ette pidi minema. O. Luts.
III. kõneleja suhtumist, tundetooni rõhutav sõna a. hrl. lause algul aitab toonitada millegi hoogsust, ägedust, võimsust, suurust, ka kellegi imestust, üllatust vms. Kus hakkas rängasti sadama! Kus naised pistsid tänitama! Kus noorest peast sai möllatud ja trallitud! Kus käsi läks paiste mis hirmus! Kus siis läksid kõigil silmad suureks! Kus Andres sai vihaseks, ägedaks! Mina nii väga ei tahtnudki, aga kus tema! Vaata aga, kus poisil pea lõikab! Kus oli ikka vaprus! Kus oli pidu, süüa ja juua jätkus hommikuni! Kus see külarahva naer, kui teada saadakse! Vaat kus oli alles õnn! Vaat kus lugu – või kohe käsitsi kallale! Kus selle kahju, häbi ots! *Kus mul oli maal ilus talu nagu pupe, aga näe, vaja oli trügida linna.. O. Luts. b. rõhutab (ja vormistab) kõneleja põlastamist, pahandamist v. üleolekut. Ena kus mul targad väljas! Kus mul ka asjamees, käskija! Vaat(a) kus närukael, saatan, sunnik! Vaat kus kuradid! Kus mul kavaler, keda vaadata! Vaata kus kutsikanäru, või hammastega külge! Kus ikka tobu, tema ei ole nõus! Kus asi, millega ka uhkustada! Kus ka varandus, mida taga nutta! Kus ka leidis tuttava! Kus teeb ennast tallekeseks, tema pole kedagi puutunud! c. alustab hrl. vormilt jaatavat lauset (v. ütlust), mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut. Kus ma seda võisin teada! Kus meil see aeg ringi hulkuda! Kus ta's haige on! Tule õhtul meile! – Kus ma siis saan! Kus siis kõik meelde jääb! Oh, kus tema nüüd kodus püsib! Teised läksid ees, kus tema maha sai jääda. Kus Toomalgi see raha kohe võtta! Keelati küll, aga kus tema (kuulas)! Nii ma tulingi, kus sa hakkad ära ütlema. Aga kus nüüd nemad millestki hoolivad. Kus niisugune viitsib sul tööd teha! Ma pean minema, kus ma pääsen! Kus tema nüüd nõus ei ole! Et ka kellegagi nõu peaks, kus sa sellega! Kas sind sunniti? – Ei, kus sellega! *„Kas karjas pika päevaga uni peale ei tiku?” – „Kus ta ikka tikub, kui silmad lahti hoida!” A. Hint.

kustuma ‹42 või 37›

1. põlemast, hõõgumast v. helendamast, valgustamast lakkama. Tuli ahjus, pliidi all, kaminas on (ära) kustunud. Õletuli kustub kiiresti. Söed, viimased leegid kustuvad. Lõke kustus vihmavalingust. Tungal, tõrvik, küünal, lamp kustus. Ahi, kamin 'tuli neis' on kustunud. Tikk süttis ja kustus. Sigaret, pabeross kustub ära. Taat istub, kustunud piip hambus. Signaaltuli kustub. Järsku kustusid toas kõik tuled. Valgus kustub. Päev, päevavalgus on ammu kustunud. Kustusid tähed, viimased päikesekiired. Eha, ehapuna kustus pikkamisi. Tulekuma linna kohal kustub. *Õhtu kustus ööks. H. Laipaik. | piltl. Lõpuks kustus ohtlik sõjakolle. Haige elu, eluküünal kustus varsti. *Mart kirus või ahastas, süttis kergesti ja kustus veelgi kergemini. V. Saar. || vulkaaniliselt tegutsemast lakkama. Kustunud vulkaan, tulemägi. || piltl oma tavalist ilmet, elavust, sära kaotama. Naise silmad lõid korraks särama, siis kustusid taas. Vangi pilk oli kuidagi elutu ja kustunud. *See oli kustunud ja kurblik nägu, pisikeste kustunud silmadega. A. Saareste (tlk).
2. ebaselgeks, mittemärgatavaks v. mittenähtavaks muutuma. Kiri ristidel, marmortahvlil on pooleldi kustunud. Tekst paberil on kustumas, paiguti kustunud. Jäljed kustuvad rannaliival. Suusajäljed kustusid tuisuga kiiresti. *..rattarööpad hakkasid juba kustuma, jalgrada oli veel käidav... A. Kaal. *Sõudis [lahele], kuni kustus halli veekanga taha esmalt ta enda hurtsik, siis kaldajoon ja mahajäänud paadid. A. Mälk.
3. piltl (pikkamööda) olemast lakkama, kaduma, hääbuma. Veel tekkis nõrk virvendus ja kustus samas. Tingitud refleksid võivad kustuda. Vanad traditsioonid, kombed kustuvad aegadega. Janu kustus. Naeratus, naeruvine näol kustus. Puna, jume kustub palgeilt. Vanamehe nägemine hakkab kustuma. Põdeja jõud hakkas silmanähtavalt kustuma. Ärevus, erutus kustub. Huvi, uudishimu ei kustunud. Kired, ihad, igatsused, soovid, unistused kustuvad. Poiste esialgne õhin kustus. Malle rõõm kustus peagi. Vaen, viha, solvumine ei tahtnud kustuda. Kõik tunded, tundmused on kustunud. Tema armastus ei olnud veel kustunud. Kustus viimnegi pääsemislootus. Ajapikku kustuvad elavamadki muljed, kujutlused, mõtted. Tema kuulsus hakkab juba kustuma. Need sündmused ei kustu rahva mälestusest. Mälestused möödunud aegadest ei kustu. Tema elutahe on kustunud. *„Nii et sinuga kustub meie vahmiil Vargamäelt,” tähendas vanamees. A. H. Tammsaare. || (häälte, helide kohta:) kuuldav olemast lakkama, mittekuuldavaks muutuma. Mootorratta põrin, kõuemürin kaugenes ja kustus. Appihüüded kustusid tormimühasse. Eemaldujate sammumüdin kustus maantee suunas. Sammud kustusid pehmesse vaipa. Hääled eemaldusid ja kustusid siis. Lask kustus nõrga kajana. Vihmarabin ei kustunud hetkekski. Sõnad vaibusid sosinaks ja kustusid. Ta püüdis midagi öelda, ent hääl kustus kurku. Haige, haavatu rääkis kustuva häälega. Viimane lause kustus arusaamatuks pominaks. *Verdtarretav korin süvenes, nõrgenes, kuni kustus kuuldamatuks... A. Kivikas. || nägemist, nägemisvõimet kaotama. Silmad kipuvad nutust, eredast valgusest kustuma. *..oli siia tulnud ka pime Jullo, kes kustunud pilku taeva poole tõstes leelutas.. E. Kippel. || jur kehtivust kaotama. Kohtualuse karistatus on kustunud.
4. piltl (poeetilisemas stiilis:) surema, manalasse minema. Vend kustus juba noorelt mingisse verehaigusse. Haige võib iga hetk kustuda. Mees põdes paar aastat, siis kustus. Sa olid paar nädalat voodi oma – kartsime juba, et kustud. Poeg saab talu, kui isa ükskord (ära) kustub. *Kustuda, mõõk pihus, minna manalasse vaba mehena. H. Laipaik. || elutuks muutuma, elutuks tarduma (surija v. surnu silmade kohta). Viimased hingetõmbed, siis kustusid silmad. *..vajutab laud kustunud silmadele ja põlvitab voodi ette lahkunu hinge eest palvetama issameiet. M. Raud.
5. (kustutamata lubja kohta:) veega reageerima

kõksti

1. ‹adv interj› kõksuga, kõksatades. Lõin kõksti muna katki. Kõpsas kõksti pliiatsiotsaga vastu lauda.
2. ‹adv› (millegi äkki, järsku, ootamatult toimuva kohta). Ei teatud veel ootama hakatagi, aga tema juba kõksti kohal.

kõmpsuma ‹42›
järsku tumedat (astumis)heli andma. *Nad läksid nüüd kumbki eripoolel mööda kuiva kõmpsuvat savist teed. M. Lepik (tlk).

kõne|kõma
kõnekõmin. Õu oli järsku täis kõnekõma ja sagimist.

kõpsatama ‹37›

1. korraks v. järsku kõpsuma. Nööp kukkus kõpsatades maha. || kõpsudes, kõpsti kukkuma, põrkuma, lööma vms. Uks, haak kõpsatas kinni. *Vastu akent kõpsatas õrnuke kastanioks.. E. Tegova.
2. kõpsama (1. täh.) *„Mured minema,” ütles ta hooletul toonil ja kõpsatas pudeli lauale. A. Uustulnd. *Ta kõpsatas kõnniteele jõudes kingad poripritsmeist puhtamaks.. R. Janno.

kõpsti

1. ‹adv interj› kõpsudes, kõpsatades, kõpsatusega. Nööp kukkus kõpsti põrandale. Ema lõi kõpsti karbi kaane kinni. Mart lõi kontsad kõpsti kokku.
2. ‹adv› äkki, järsku, kiiresti; ootamatult. Poiss hüppas kõpsti autost välja. Ta kargas kõpsti püsti. Astus kõpsti uksest sisse. Laupäeva õhtul olid nad kõpsti meil.

kõpsuma ‹42›
järsku tuhmi katkelist heli v. seesuguseid helisid andma, neid kuuldavale tooma. Sõdur lõi kannad kõpsudes kokku. Kõps-kõps, kõpsub vasar kingsepa käes. Kingakontsad kõpsusid parketil, asfaldil, kõnniteel. Ta astus kõpsuval sammul. *..ma poleks aimanudki, et parkett võib nii ilusasti kinga all kõpsuda. L. Tungal. || selliselt kulgema. *Noore naise kontsad kõpsuvad lähemale. L. Hainsalu.

kõrahtama ‹37›

1. korraks v. järsku kõrisema. *Kord tantsurütmis rinnal tantsib hõbe, / kord kastanjetid kõrahtavad käes. F. Kotta.
2. (hääle kohta:) kõristama, kõrinal kostma. *Siis ühel laupäeval kõrahtas telefonis jälle tuttav hääl .. R. Sirge.

kõõksatama ‹37›
korraks v. järsku kõõksuma. Kõõksatades naerma, köhima, hinge tõmbama. Kiskus naermisel kõõksatades õhku. Poiss kõõksatas ehmatusest. Mees kõõksatas naerda. *.. jõi hää sõõmu õhtuste soolaräimede pääle, kõõksatas paar korda ja pani kulbi tagasi. S. Ekbaum.

kõõksatus ‹-e 5› ‹s›
lühike kõõks. Hääl jäi kinni – kurgust kostis vaid paar kõõksatust. *Ja ta hakkas järsku tasakesi naerma, – luksudes, puhuti kurku kinnijäävate kõõksatustega.. A. Jakobson.

kähvama ‹kähvata 48›

1. midagi järsku ning teravalt v. vihaselt ütlema, nähvama. Ta kähvas midagi vihaselt, ägedalt, kurjalt, kahjurõõmuga, pilkavalt. Ma ei kuulnud, mis ta vastuseks kähvas. „Nii lihtne see ka ei ole!” kähvas keegi saalist. „Mis see sinu asi on!” kähvas mees vastu.
2. järsku lööma, äigama vms. *Heino on äkiline ja kerge käega: kähvab üle näo enne, kui aru saad, mis eest see oli. M. Mõtslane. *Vihaselt Mall kähvab noapeaga vastu lauda. B. Alver.
3. järsku tõusma vm. järsku liigutust tegema. Laura kähvas istmelt üles, voodis istukile. *Tüdruk kummardus, kähvas uuesti sirgu, piidles ukse ja akna poole.. M. Rebane.

käima ‹käia imperf käisin, käis 40›

1. astudes, kõndides, sammudes liikuma.; ant. jooksma. a. (eeskätt liikumisviisi v. -võimet silmas pidades). Jala, jalgsi käima. Lapsi tuli käies ja joostes. Vehib, vantsib käia. Varvastel, kikivarvul käima. Käib kergel sammul, nõtkelt, hiilivalt. Haige käib omal jalal. Ta käib kepi najal, kepiga, karkudega, proteesiga. Hoiab käies paremat jalga. Taktis, ühte jalga, sammu käima. Minu järel käies – marss! Ära nii kiiresti käi! Küürus, kühmas, lookas käima. Soe, käi või särgiväel. Ta oli nii nälginud, otsa lõppenud, et ei jõudnud käiagi. Laps õpib käima. Ta ei saa käia, jalg on haige. Poiss oskas kätel käia. Hobune käib sammu. *Siledal jääl käivad nad [= pingviinid] püsti nagu inimesed. J. Smuul. b. (muudel juhtudel). Teed käima. Ema käib köögi ja toa vahet. Käib mööda tuba edasi-tagasi. Mees käis koorma kõrval, natuke maad meie ees. Käisime tükk aega kõrvuti. Poisid armastasid salgas käia. Keegi käis uksest. Käib jalad rakku. Jälgib aknast mööda käivaid inimesi. Tükk maad on juba käidud. Käib nagu kass ümber palava pudru. Koer käib peremehe kannul. Sälg ei ole veel vankri ees käinud.
2. kuhugi minema ja sealt tagasi tulema (pole alati seotud kõndimisega, jalgsi astumisega). Külas, võõrsil käima. Ta käis möödunud nädalal kodus, maal, onu pool. Isa käis tihti linnas. Poes, turul, laadal käima. Marjul, seenel, kalal, jahil, õngel, tulusel käima. Arsti juures, arstide vahet, ravil, polikliinikus, rätsepa, kingsepa juures käima. Isa käis veskil tangu tegemas. Teatris, kinos, kontserdil, tsirkuses, peol, kirikus, kiigel käima. Pole mitu aastat armulaual käinud. Käis jaamas isal vastas. Laupäevaõhtul käidi saunas. Ehal, naistes, kosjas käima. Haiget vaatamas käima. Siin on vargad käinud. Sind käidi küsimas, taga otsimas. Mardilaupäeva õhtul käidi (mardi)sandiks. Kas käite sageli kohvikus? Käis hobusega sepal. Tüdrukul käisid mitmed kosilased. Ma ei ole seal, siin käinud. Kellegi jutul, palvel käima. Käisin ujumas, jalutamas, päikest võtmas. Kus sa lõunal, söömas käid? Ta käib seltsi koosolekutel, kooris laulmas. Pulmas, katsikul, sünnipäeval, matustel käima. Ta käis naabritel abiks. Haige ei käi toast väljas. Ma käisin teda saatmas. Tüdruk käinud salaja noormehega kohtumas. Kus te eile käisite? Käisime puhkuse ajal Ungaris. Suvel käis palju külalisi, turiste. Käin iga õhtu vannis. Asjal, poti peal, väljas käima. Vallavaene käis külakorda. Mees käis vargil. Vanaisa on käinud Türgi sõjas. Käisime paadiga sõitmas. Kalurid käisid merel. Aeg-ajalt käivad etendusi andmas külalisteatrid. Sadamas käib sageli välismaa(de) laevu. Kari käib sügisel heinamaadel. Kass on linnupesa kallal käinud. Surnute hingi arvati kodus käivat. || (töötamise, õpingutega seoses jne.). Koolis, ülikoolis käima. Tütar käib tal juba viiendas klassis. Tööl, karjas käima. Vanasti käidi mõisas teol, viinavooris. Käisin kursustel, komandeeringus. Kas sa sõjaväes, kroonus oled juba käinud? Lapsed käivad lähedases lasteaias. || ‹ma-infinitiivis ka› külastama, koduseid vaatama. Lapsed tulid pühadeks koju käima. Sõdur lasti kaheks nädalaks koju käima. Kas sa oled nüüd päriselt kodus või tulid ainult käima? *„Ah, noorperemees ka kodumail käimas,” naeris ta sõbralikult. O. Tooming.
3. ‹hrl. imperatiivis› kõnek minema, kasima. Käi tee pealt eest! Käi minema! Käige magama! *Ja nüüd käi tööle! Mikumärdil villast ei venitata! H. Raudsepp. *Nüüd käite tagasi Laanekurru. Teid ma kaasa ei võta. K. A. Hindrey. || (vandevormelites nördimuse, tugeva pahameele vms. väljendamiseks millessegi eitava suhtumise korral). Käi(gu) seenele, potilaadale, põrgu, kuu peale. Käi(gu) kuradile, kus kurat, mina ei tea kogu asjast midagi.
4. (teat. moel riietatud olemise, teat. riietuse kandmise kohta). Ta käib korralikult, kallilt, lihtsalt, näruselt riides. Poiss käis kulunud pintsakus. Ta käib ilma kübarata, paljapäi. Mulle meeldib hästi riides käia. Tüdruk käis nõelutud kleidiga. Loodusrahvad käisid alasti.
5. liikuma (mitte kõndimise kohta). Kiik käib kõrgele. Süstik käib edasi-tagasi. Kellapendel käib kindlas taktis. Sööjate lusikad käisid kausi ja suu vahet. Vasar käis üles-alla. Luud käib laias kaares. Pilved käivad madalalt. Päike hakkab kõrgemalt käima. Sooled käivad kubemes '(kellelgi) on song'. Käsi käis hellalt üle lapse juuste. Tal käis hea kaart (kaardimängus). Joobnu keel käis kangelt. Olen nii väsinud, et jalad käivad risti all. Mudisin sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Hobuste jalad käisid kui kedervarred. Linavästriku saba käis üles-alla. *".. Magusad söögilõhnad käivad üle küla,” seletas Simm. H. Laipaik. || (kiire töötamise puhul). Käed käivad kärmesti. Sukavardad, näpud käivad vilkalt. Laskis kirvel, rehal, nõelal käia. || sõitma, kurseerima; regulaarselt liikuma. Tallinna ja Tapa vahel käib palju ronge. Tuisu tõttu eile hommikul bussid ei käinud. Tallinnast Frankfurti käib lennuk. Laev käib plaani järgi üle päeva. On hilja, trammid ei käi enam. Kirjad käisid Tartu ja Viljandi vahet. Post käib aeglaselt. || (ukse, värava vms. avanemise ja sulgumise kohta). Jalgvärav käis ja siis oli kuulda kaugenevaid samme. Uks käis ja lävele ilmus võõras mees. Uks ei käi hästi. Aken, sahtel käib raskelt. || puhuma (tuule kohta). Kevad oli külm, tuuled käisid põhjast ja idast. Käisid esimesed tormihood. *Juba kase ladvalt lehed langvad, / kõle tuul käib üle kesamaa.. L. Koidula. || lainena, lainetusena liikuma; lainetama. Lained käivad kõrgelt, madalalt. Vesi käib üle paadi, parda. *Torm tuli. Peipsi kees ja käis. J. Sütiste. || paiskuma, lendama; hoovama. Sädemed käisid vastu taevast. Tulesammas, leek käis kõrgele. Pori ja vesi käib jooksmisel üle pea. Säuhti! käis kopsikutäis külma vett talle kaela. Šampanjapudeli kork käis vastu lage. Kuum leitsak käis vastu nägu. *Viina ja õlle lõhn käis tal suust ning ninast. E. Vilde. || kukkuma. Andis sellise hoobi, et teine käis pikali, uperkuuti, istuli, ninali. Käis plartsti! ülepeakaela vette. Poiss käis koos tooliga põrandale. || hooga millegi pihta minema (hrl. löögi kohta). Sõnade kinnituseks käis rusikahoop vastu lauda, vastasele otse pähe. Laks! käib käsi vastu kõrva. Piits käis siuh! ja piits käis säuh! Mats! käib hoop vastu turja. *„Tolvan!” käis laks soldatile vastu põske. R. Sirge. || järsku läbistama (tunde, aistingu, mõtte v. selle välise ilmingu kohta). Aeg-ajalt käivad valuhood. Haigel hakkasid krambid käima. Külmavärinad, kuumad hood käivad üle keha. Hirmujudin käib üle ihu, läbi keha. Kerge puna, naeruvine käis korraks üle näo. „Aga kui ma ei suuda!” käis mõte läbi pea. Haigutused käivad. *Marial käis magus valu läbi südame, kui ta don Alfredot nägi.. L. Promet. || liikvel olema, ringi liikuma, levima. Tema kohta käisid mitmesugused jutud. Käivad visad kuuldused, et.. Käib kumu, kõlakas, et ta olevat surnud. Uudis käis suust suhu. *Ta rääkis sellest oma tuttavatele edasi ja niiviisi läkski kuulujutt käima. E. Raud. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekann, raamat, lendleht käib käest kätte. Raamat käis tunni ajal pingist pinki. Mõis käis korduvalt käest kätte. *Klaas käis suu pealt suu peale ja jutt hakkas ladusamalt jooksma. O. Tooming. || tellituna korrapäraselt saabuma. Talle käib kolm ajalehte ja mitu ajakirja. Kas sul „Eesti Loodus” käib? || piltl kulgema, liikuma; arenema. Loodus, elu käib oma rada. Sõda ja viletsus käivad käsikäes. Sõja kannul käisid nälg ja katk. Tema teed ja ettevõtmised käivad laialt. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Needus käis nende kannul. Sõda käis kaks korda üle maa. Armastus käib kõhu kaudu. Tema mõtted käisid teisi radu. Aegamööda asjad käivad.
6. töötama, talitlema. a. (masinate, seadmete vms. kohta). Mootor, masin ei lähe käima. Ei saa masinat käima. Pani, lõi tsikli, propelleri, masina, mootori käima. Mootor prahvatas, kargas käima. Laskis, pani veski käima. Kell käib täpselt. Kell loksus, täksis käia. Käib nagu kellavärk. Magnetofon käib. Loosirattad pandi käima. Elektriga käiv marjapress. Raha paneb rattad käima. b. ‹muudel juhtudel, hrl. ma-infinitiivis› tegutsema, toimima. Ettevõtet, töökoda, restorani, kohvikut, kõrtsi käima panema. Elektrijaam peab aasta lõpuks käima minema. Oli tegemist, enne kui ajakirja käima saime. Sõjasügisel ei saadud koole õigel ajal käima. *Ma räägin härra Kihule – temal on suured ärid käimas. M. Metsanurk. *Ma panen vahepeal kohvivee käima [= tulele]... L. Metsar.
7. toimuma. Töö käib hommikust õhtuni. Streik käib juba teist nädalat. Käis sõda, lahing, tulevahetus, võitlus elu ja surma peale. Käis äge kaklus. Lauas käis elav vestlus, üsna tavaline jutt. Vaidlus käib uue romaani ümber. Laupäeviti käis pesemine ja puhastamine. Kõrvaltoas käib mürgel ja möll. Käib igavene kauplemine ja tingimine. Läbirääkimised on käimas. Saalis käib koosolek. Siin on midagi kahtlast käimas. Linnas käisid vahistamised. Mis pidu teil siin käimas on? Kultuurimajas käib tants. Kinos käis esimene seanss. Käimas on ettevalmistused pulmadeks. Saalis käib näidendi proov. Maal käib sügiskünd, kibe ehitamine. Juurdlus käib edasi. Meil käib remont. Tartus on käimas korvpalliturniir. Ajakirja veergudel käis äge diskussioon. Kuidas see mäng käib? Ta rääkis, kuidas elu laagris käib. Sinu käes käib see lihtsalt. Ah nii see teil siis käibki. Kõik käib kindlate reeglite järgi. Õppetöö koolides käib emakeeles. Töö käis käsitsi, masinatega, täie hooga. Jutt käis mõistu, mitmes keeles. Vestlus käis sõbralikus toonis. Kella ei olnud, ajaarvamine käis umbkaudu. Nõnda on see käinud põlvest põlve.
8. käiku sooritama. a. (males, kabes). Etturiga, lipuga, kuningaga käima. Valge käis e2 – e4. Must oda käib f7. Valge, musta kord on käia. Tamm käis mööda diagonaali. b. (kaardimängus). Ta käis ruutut, trumpi, kolm korda järjest ristimasti. Käib ässaga, kümnega, emandaga.
9. kurameerima, kurameerivalt kellegagi sõbrustama. Käis kogu üliõpilaspõlve ühe blondi tütarlapsega. Liikusid jutud, et Ivar käivat Edaga. Ema ei lubanud, et tütar poistega käib. Nad käisid enne abiellumist mitu aastat. Sa ehk ei tahagi abielluda, tahad niisama käia.
10. kulgema, suunduma, ulatuma. Tee käis vinka-vonka. Talveteed käivad silmalt üle soode ja rabade linna. Oja käis loogeldes ja kaareldes läbi heinamaa. Voored käivad loodest kagusse. Ühest seinast teise käisid tahmunud parred. Ka üksikusse metsatallu käib elektriliin. Piir käinud vanasti tükk maad lõuna poolt. Üle jõe käib rippsild. Mööda rästiku selga käib siksakiline joon. Üle selja käis sinine vorp. *Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt.. K. A. Hindrey.
11. kõlbama, (tarvitamis)kõlblik olema, sobima; vastu pidama. Käib kah! Pole uut vaja osta, vana käib veel mõne aja. Need saapad käivad selle talve veel. Esialgu käib see töö, tuba küll, eks pärastpoole või paremat otsida. Kui kohvi ei ole, käib tee ka. Kui paremat paberit pole, käib ka see asja ette 'kõlbab kuidagi ka'. *Passi peal on Eduard Hallik, aga töö juures käib Eedi küll. H. Lumet. || midagi v. kedagi edukalt asendama, millegi, kellegi ülesannetega toime tulema. Rulli keeratud kampsun käib tal padja ette. Tuhatoosi eest käib mõranenud taldrik. *Uus radist aga käis täie eest ja tundis asja. H. Sergo. *Ma tundsin end müügileti taga mehe ette käivat.. H. Raudsepp.
12. käärima (hrl. õlle kohta). Õlu käib, hakkas käima. *.. veel hilja öösel kuuleb Lea läbi oma neitsiune, kuis surutis tõrres käib ja viin sorinal astjasse jookseb. F. Tuglas.
13. (kahjustavalt) mõjuma; (kahjustavat) mõju avaldama. See töö käib tervisele, närvidele, närvide peale. Terav valgus käib silmadele, silmade peale. Kitsad kingad käivad varvaste peale. See müra käib kõrvadele. *Selle adraga ei tahtnud sulanegi künda, sest see käivat käte peale kui kurivaim. M. Mõtslane.
14. kellegagi, millegagi seotud olema, kedagi, midagi puudutama; maksev olema, kehtima. See korraldus meie kohta ei käi. Kelle kohta see märkus käib? Ta ei eitanud tema kohta käivaid kuuldusi. See nimetus käib eeskätt nooruki kohta. Teema kohta käiv kirjandus on hoolikalt läbi töötatud. *Iga tasane sosin ja naeruturtsatus näis käivat tema pihta. V. Gross. *Ketserite kohta käib seadus, et nad avalikult põletatakse. A. Hint.
15. kuuluma. a. (millegi juurde, hulka, sisse, alla). Aunimetuse juurde käis veel preemia. See käib tema ametikohustuste hulka. See käib seaduse, paragrahvi alla. Tema aastakäik ei käi enam mobilisatsiooni alla. *Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. E. Särgava. b. mingiks otstarbeks sobima v. ette nähtud olema. Moosipurkide peale käib tsellofaanpaber. Kuhu see mutter, kruvi käib? Niisuguse kübara juurde käib sulg. *Liiati arvas onu Juhan teadvat, et kalasupi juurde käib ilmtingimata valge viin.. H. Väli. *Harilikku filmilinti, mis fotoaparaadis käib, teadsid kõik. H. Pukk.
16. kõlama. a. kuuldav olema, kostma. Tema bassihääl käib üle koori. Elaguhüüded, heakskiiduhüüded käivad üle saali. „Tuld!” käis käsklus. Jutt käis valjult. Vanatädil käis iga asja peale „oh issand!”. Läbi oru käis sarvehüüd. Käis väike sulps. Käisid mõned paugud. Käis ilmatu kõmakas, kärgatus, raksatus, praks, hele plaks. Eemal käis paar tumedat mütsatust, tasane naksatus. Sammud käisid matsudes. Käis vabrikuvile, märgukell. *Ikka veel õites käib sumin... P. Haavaoks. b. sõnastatud olema. See laul käis umbes sedamoodi. Sõna-sõnalt käis ütlus nii. Ei mäleta enam, kuidas see salm täpselt käis.
17. ajaliselt edenema teat. ajalõigu sees. Käivad mängu viimased minutid. Suurem poiss oli viieaastane; väiksem käis kolmandat. Ta on kaheksateist täis ning käib üheksateistkümnendat. Taat käib üheksandat aastakümmet. Suvi käis esimest nädalat. *Kell käib keskhommikut.. H. Kiik. *Noh, Mirdi, millal sa siis lüpsma tuled? Õhviti käid esimest poega. M. Nurme.
18. (ihade, himude, tahtmiste jms. intensiivse esinemise kohta). Poisil käivad neelud õunte järele. Tüdruku himu käis ehete järele. Ei, sinnapoole ta iha ei käinud. *Sest vähema kui professoriameti järele ei käinud Karli plaanid. P. Viiding.
19. teat. viisil suletav olema. Uks käib lukku, haaki, konksu, riivi. Mantel käis eest haakidega kinni.
20. van mingis suunas asetsema. *Opman Rosenbergil oli .. kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt õue, osalt aia poole käisid. E. Vilde. *Ta [= tuba] oli õhtu pool küljes ja aknad käisid rohuaeda. J. Mändmets.
21. olema. See käib minu põhimõtete, vaadete vastu. See töö käib mul üle jõu, üle mõistuse. *Väga tore värv: miski ei käi üle kastanpruuni. G. Meri (tlk).
22. kõnek toimima, talitama. Ta käiski selle soovituse järgi. Tuleb põhikirja järgi käia. Ma katsusin isa õpetust mööda käia. *.. küünlapäevasel peakoosolekul käisime oma vana põhikirja ja määruste järgi.. A. Hint.

käratama ‹37›
kellelegi midagi ägedalt v. kurja (valju) häälega ütlema; järsku karmilt käsutama. Käratab vihaselt, kurjalt, pahaselt. Käratas koorma otsast vastuseks paar krõbedat sõna. Tarvitses tal ainult korra käratada, kui kõik sõna kuulasid. Lapsed käratati tuppa, vait. Vihastas ja lausa käratas meestele peale. Talle käratati: „Tee, et sa siit kaod!” „Mis sa kooberdad öösel ringi!” käratas vihane hääl. Erni käratas koera vaikseks. *Nüüd tahtis Ella Tuvikene, et tohter Kogan kassapidajale hirmu nahka kärataks. Kord olgu! L. Vaher.

välja käratama
kõnek kõva häälega (kostitamiseks) tellima, välja kärkima. *Leti juures aga käratas Ruusa Jüri järsku kuus pudelit õlut välja.. K. A. Hindrey.

kärgatama ‹37›

1. järsku valju pauku, raksatust kuuldavale tooma; raksatama, paukuma, kõmatama, raksatades kaikuma. Kõu, pikne, äike kärgatas pea kohal. Kui nüüd äikest tuleb, siis kärgatab ilma külmaks. Kärgatasid püssid, kahurid. Miinid lõhkesid kärgatades. Kärgatasid lasud, püssipaugud. Kärgatas kogupauk, plahvatus. Välihaubitsatest kärgatas kolmekordne saluut.
2. (valjusti, järsult) käratama. Parun kärgatas meeste peale. Tulivihane mees kärgatas kui pikne, nagu püssist. „See pole sinu asi!” kärgatas mees. *Vanaema kärgatas Mikule, et pidagu suu kinni, kui temalt ei küsita. L. Tigane.

kärtsatama ‹37›

1. korraks kärtsuma, raksatama. *Ragises pardakuulipilduja, kärtsatas kaks pommiplahvatust. J. Peegel.
2. ägedalt, kurjalt midagi järsku ütlema v. hüüdma. *Ning kärtsatab poiss häälega, mille tigedusest ta isegi kohkub: „Ära tule lähemale..!” A. Hint.

käuksatama ‹37›
korraks, järsku käuksuma. Värav, uks käuksatab. Pill käuksatas ja vaikis. Kass käuksatab. *Väike koer jooksis klähvides väravale ja käuksatas, saades raske rauaga ribide vahele. M. Nurme.

kääksatama ‹37›
korraks, järsku kääksuma. a. (esemete kohta). Uks, uksehing, värav kääksatab. Naabertoas kääksatas voodi. Kaevuvinn, trepp kääksatab. Põrandalauad kääksatasid astumisel. Lõõtspill kääksatas kaeblikult. b. (elusolendi häälitsemise kohta). Ta kääksatas vastase löögist. *Kuuldus heli, nagu oleks mingi metsloom kääksatanud – tasa, kuid kaeblikult. R. Roht.

külm ‹-a 22›

1. ‹adj› madala temperatuuriga, vähese soojusega v. hoopis soojuseta (sageli alla 0°). a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Külm ilm. Täna on väljas võrdlemisi, hirmus, kangesti, lõikavalt külm. Hommikud on veel külmad. Külm sügis. Aasta kõige külmemad kuud on meil jaanuar ja veebruar. Pärast äikest läks külm(em)aks. Külmad hoovused, õhumassid. Külm tuul, vihm, udu. Külma kliimaga alad. Tuba läks ruttu külmaks. Toas oli külm. Meie korter on külm nagu hundilaut. Kevadise mere külm hingus. Külm 'mitteköetav' kasvuhoone. Külmale maale saatma 'Siberisse saatma'. Väljas oli nii külm, et teibad paukusid. b. (esemete, ainete kohta). Külm kivitrepp, metall. Külm kompress. Külm vesi. Hakkame sööma, supp, toit läheb külmaks. Sõime külmi kartuleid, putru. Külm tee, kohv, piim. Tahaksin midagi külma juua. Teade mõjus külma dušina. | (roogade ja jookide kohta, mida süüakse v. juuakse külmalt). Külmad toidud, suupisted, joogid. Külmad lihalõigud, kastmed. Peol oli külm laud 'külmade roogadega laud'. c. (keha v. kehaosade, ka vastava tundeaistingu kohta). Külmad käed, jalad. Kogu keha, ihu tõmbus külmaks. Surnu oli juba külm ja kange. Koeral on külm nina. Mul on, hakkas külm. Külm higi otsa ees. Külm judin jooksis üle selja. Külmad värinad käisid üle keha. Jube, päris südame alt võttis külmaks. *..tuli siis ühe kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: jää|külm, kaevu|külm, kaste|külm, kivi|külm, koolnu|külm, lõikav|külm, raud|külm, surnu|külm, tulikülm.
2. ‹adj› ilma südamlikkuse ja soojuseta, tundetu, jahe, ükskõikne, mõnikord ka hoolimatu ja ebasõbralik. Külm inimene, naine, iludus. Külm pilk, hääl, muie, naeratus, ilme. Külm viisakus, põlgus, vastuvõtt, hüvastijätt, suhtumine. Kuulas minu jutu külma näoga ära. Teda peeti külmaks ja südametuks. Külma südamega inimene. Ma ei suutnud jääda külmaks pealtvaatajaks. Etendus jättis publiku külmaks. Meie vahekord on külmem kui möödunud kuul. Sõber on kiituse suhtes ükskõikselt külm. Martin on külm nagu kala. Ta oli minu vastu külm ja tõrjuv. *.. niipalju kui ta ka Kadrile püüdis läheneda, jäi see külmaks. E. Särgava. | piltl. *Kui külm on mahajäetud ja unustatud kodu! A. Vikikivi. *.. mere tume külm koha meenutas sügise saabumist. L. Promet.
3. ‹adj› mõistuspärane, asjalik, kaalutlev. Külm mõistuseinimene. Külm, kaine mõistus. Ta toimis külma rahuga. Säilita külma närvi, verd! Külm arvestus, analüüs, loogika. Klassitsistliku kunsti külm ilu.
4. ‹adj› (värvuse v. valguse kohta:) kõledus- v. külmustunnet esile kutsuv. Külmadeks värvusteks nimetatakse harilikult neid, mis sisaldavad sinist. Kollaste lillede kõrval jäävad valged liiga külmaks. Neoonlampide külm valgus. Taevas sirasid külmad tähed. Sügistaevas muutus üha sinisemaks ja külmemaks.
5. ‹s› madal temperatuur, hrl. alla 0°; sooja puudumine. Sügisene, talvine, varane külm. Väljas on kõva, kange, krõbe, käre külm. Külma oli umbes 30 kraadi, mõni kraad. Külma ja nälga kannatama. Välisuksest tuleb külma. Vii piim külma kätte! Külm võttis käed ära 'käed külmusid'. Külm võttis õunapuud ära 'kahjustas õunapuid'. Külm hakkab kõrvadesse, kipub kallale. Olin külmast kange, sinine. Ilm läheb külmale. Külm andis õhtuks järele. Sügisel enne külmade saabumist. Külm kaanetas jõed ja järved. Külm vaheldus sulaga. Haige sai külma. Need taimed kardavad külma. Ta tuli väljast külma käest. Merelt tuli niisket külma. Külm kisub kindad karmanist. Külm on laisa kubjas. *Külmad saabusid järsku. Oli ju alles talve algus.. L. Promet. || külmatunne. Külma tundma. Lõdisesin, värisesin külmast, külma pärast. *Kui aga öösi ärkasin, oli külm kontidesse pugenud. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: hilis|külm, jaanuari|külm, kevad|külm, küünla|külm, sügis|külm, talve|külm, veebruari|külm, öökülm; vappekülm.

lahmama ‹lahmata 48›

1. lööma, äigama, virutama. Lahmas hobusele piitsaga. Oli lahmanud teisele vastu pead. Lahmas otsustunult peopesaga vastu lauda. | piltl. *Sa päevad otsa oled istund udus, / nüüd äkki päike lahmas selgeks ranna. B. Kangro.
2. lahmakalt, jämedalt, hrl. pahameelega midagi järsku ütlema. Tema lahmab otse välja, mis pähe tuleb. *„Jääh, üks rämps kõik!” lahmas ta viimaks .. R. Sirge.
3. hrv kahlama. Lahmas läbi pori, lume. *Kogu meestesumm lahmas liivas nagu üksainus keha ja vaim. H. Sergo.

lahvama ‹lahvata 48›

1. suure hooga sadama, voolama v. põlema. Terve öö lahvas sadada. Dušist lahvab mõnusat sooja vett selga. Saunauksest lahvas aurupilvi. Küün lahvas põleda. Rongkäik lahvavate tõrvikutega. *.. ja vihm lahvab räästaist ja vihm koob kardinaid aknal .. P.-E. Rummo.
2. lahvatama. Laastud lahvasid järsku põlema. Küünlaleek lahvas korra kõrgeks. Nägu lahvas häbist punaseks. | piltl. *.. liiga tuline veri loitvat igas järgnenud inimpõlves kusagil esile ja nüüd lahvas see nähtavasti Mari-Eltsus. E. Rannet.

lahvatama ‹37›
(mingi tegevuse, protsessi järsu puhkemise kohta:) pahvatama. Kuivad laastud lahvatasid põlema. Leek lahvatas kõrgele. Poiss lahvatas näost punaseks. Veri lahvatas tal järsku näkku. Päike tuli välja, meri lahvatas sädelema. Piirikonflikt lahvatas järsku suureks sõjaks. Temas lahvatas viha, raev. *Eeva armastus ei idanenud pikkamööda .. vaid lahvatas kohe suurelt leekima. L. Promet. *Vali naer, mis selle peale laua otsas lahvatas, lõdvestas üldist pinevust. S. Truu.

lampsima ‹42›
murd lõmpsima. *Ja siis vaikisid nad [= sead] järsku, hakates vist ahnelt lampsima künasse kallatud sööma. R. Sirge.

kallale langema
järsku ründama. Kull langes kanadele kallale.

lant ‹landi 21› ‹s›

1. kal sööta jäljendava läikiva metallkehaga õngpüünis. Paadi järel veetavat lanti nimetatakse vedel. Viskab, heidab spinninguga lanti. Haug ei taha lanti võtta, neelab paremini elussööta.
2. kõnek noos, saam, saak. Varase kurgi kasvatus on hea, kindel lant. *„Poisid, landile!” kamandab Joonas Jaakmees ja kougib söehunnikust kartuleid. H. Väli. *.. järsku on staabimeeste [söögi]isu ettenähtust väiksem ja jääb temalegi lanti. R. Vaidlo.

latsatama ‹37›
korraks, järsku latsuma; latsti kukkuma v. lööma. Hüppab latsatades vette. Kukkus latsatades porri, latsatas porri. Latsatab peoga vastu lauda. Latikas latsatas sabaga. *Paju otsast patsatas / lobjakuda, / lepa otsast latsatas / sula lunda. Juh. Liiv.

leidma ‹leian 45›

1. otsides v. juhuslikult midagi v. kedagi märkama v. kätte saama, millegi v. kellegi asupaika v. olemasolu avastama. Leidis kadunud raamatu. Lapsed leidsid linnupesa, pargiteelt raha. Lõpuks leiti kiri ühest laekast. Küll otsisime võtit, aga kuskilt ei leidnud. Leidsin kobamisi ukse. Leiti uusi maardlaid. Naftat, kivisütt pole Eestist leitud. Põgenikku pole tänaseni leitud, ta jääbki vist leidmata. Kas leidsite seeni? Jõhvikaid on sel aastal vähe leida. Kes otsib, see leiab. Pime kana leiab (ka) tera. || mitme hulgast, paljudest võimalustest õiget, sobivat välja valima. Ta ei leidnud kohe kõneainet, paslikku vastust. Ma lihtsalt ei leia sõnu ta iseloomustamiseks. Igale lillele tuleb leida talle sobiv vaas. Leidis endale viimaks hea töökoha, abikaasa. | hlv. Küll nüüd leidis, kellele saladusi usaldada! || lahendust välja mõtlema, nuputama; välja arvutama. Püüame ühiselt nõu leida. Lõpuks leidsime lahenduse, olukorrast väljapääsu. Küllap me leiame mõne teise võimaluse, kuidas temast lahti saada. Leida kera pindala, kui kera raadius on 10 cm. || kõnek leiutama. Universaalset vähivastast ravimit pole veel leitud. *.. leitakse aparaat, millega võib lugeda inimeste mõtteid ja tundmusi. A. H. Tammsaare. || aega millekski jaguma saama. Spordiks, harrastusteks, lastega jalutamiseks aega, mahti leidma. Tahan sinuga rääkida, ehk leiad minu jaoks pool tunnikest.
2. mingit asjaolu, olukorda v. seisundit märkama, nägema v. avastama (2. täh.) Järsku leidsin, et mu kohver oli kadunud. Ärgates leidsin, et teised olid juba läinud. Koju jõudes leidsin uksed-aknad pärani. Ma ei leia selles loos midagi imelikku. Kaksikute vahel on raske leida mingit erinevust. Üks lammas leiti karjast puudu olevat. Mida ta selles tüdrukus küll leiab? Mis talle süüks leiti? Leidsime ta veel hilisõhtul töötamas(t). Tihti leidsin end Mallele mõtlemast.
3. arvama, arvamusele jõudma, arvamusel olema. Kas teie ei leia, et peaksime minema hakkama? Arst leidis, et haigele on vaja miljöömuutust. Kriitika leidis uue romaani alamõõdulise olevat. Nõukogu leidis, et uurimus ei vasta väitekirja nõuetele. Kõik leiavad, et ta ei kõlba õpetajaks. Katsikulised leidsid, et poiss on nagu isa suust kukkunud.
4. (osaks) saama, pälvima; midagi saavutama, millenigi jõudma. Tunnustust, heakskiitu, poolehoidu, kasutamist, rakendust leidma. Ettepanek leidis kohe pooldajaid. Ta ei leia millestki lohutust, tröösti. Mis lõbu sa sellest leiad? Koduski ei leia hingerahu. Oskab inimestega kontakti leida. Laps leiab vanematelt kaitset ja tuge. Mure ei lase öösel unerahu leida. Leidis peavarju, ulualust sugulaste juures. Lehtlas leidsime päikese eest varju. Leidis abi metsarohtudest. Otsa, surma leidma 'surma saama'. Teineteist leidma 'teineteisesse armuma'. Ennast leidma 'ennast ning oma kohta elus mõistma hakkama; meelerahu, vaimset tasakaalu saavutama'.

libastama ‹37›
järsku, korraks libisema. Jalg libastas lumel. Naine libastas ja kukkus. || piltl vääratama. *Aeg nõuab, et inimene oleks väike entsüklopeedia. Ei või ometi seltskonnas libastada .. P. Vallak.

literdama ‹37›

1. laterdama. *.. ema tuli hurjutama, et mis te, tüdrukud, literdate, tehke ikka vahel tööd ka! H. Sergo.
2. liiderdama. *Paistab, nagu oleks terve maailm järsku literdama hakanud. Vaata ühte [naist] või vaata teist. A. Jakobson.

liuglema ‹liuelda 49›
liugudes liikuma. a. (pinda mööda). Suuskadel, uiskudel liuglema. Poisid armastavad trepikäsipuid mööda alla liuelda. Jahid liuglevad merel. Tiigil liuglevad majesteetlikud luiged. *Nad laskuvad Toomemäest alla, võideldes libisemisega ja pooleldi liueldes .. S. Kabur. || sujuvalt, nagu liugudes liikuma. Tantsupõrand oli täis valsirütmis liuglevaid paare. Mustad limusiinid liuglevad kerge sahinaga lossi ette. b. (õhus). Õhus liugleb vahtralehti, üksikuid lumehelbeid. Lumi langeb liueldes. Kull liugleb liikumatuil tiivul. Pääsukeste liuglev lend. *.. et sa kukud [unes] kusagilt kõrgelt alla, aga siis hakkad järsku liuglema, õpid lendama ega kukugi maha? H. Mänd.

liuska ‹adv›
murd libamisi, liuhka. Oksastamiseks tuleb pookoksad lõigata liuska. Lumehange tuulepealne külg tõuseb liuska, tuulealune külg langeb järsku alla.

lohmama ‹lohmata 48›
lahmama. a. lööma, äigama, virutama. Lohmas hobust, hobusele piitsaga. b. lohmakalt, lohma-lahma astuma. *.. lohmas [purjus mees] neile lähemale .. M. Saat. c. (jämedalt) midagi järsku ütlema. Temast ei tea kunagi, mida ta ootamatult lohmab. *Aga autojuht lohmas: „Ei veaks ma seda sitta [= villa] Leningradi, kui Lohusuu Jüri poleks mu äi!” Mart Kalda.

loog ‹loo, loogu 21› ‹s›
mahaniidetud kuivav v. kuiv hein. Loogu niidetud rohi. Terve heinamaa on loos. Kaarutab loogu. Lööb loo rehaga lahti. Kuiv loog on maas, tuleb minna loogu võtma. Mindi loole, kogu pere oli lool. Äikesehoog tuli nii järsku, et ei jõutud loogu kokku panna, üles võtta. Vihm lõi loo märjaks.

luksatama ‹37›
järsku, korraks luksuma. Luksatas kuuldavalt, kõõksatades. Ta hääl luksatas liigutusest. *Taavi luksatas, nagu oleks tal miskit hingekurku jäänud. E. Maasik. *.. ja neelas raskelt luksatades pisaraid. E. Vetemaa. || luksatades, luksu saatel ütlema. *„Jurjan on sõnnik!” luksatas Kaspar vahele. F. Tuglas. || (linnu häälitsuse kohta). Kägu enam palju ei kuku, vahel korra või paar luksatab. *.. kuidas aganiku tagant luksatas tukkumiselt ülesäratatud kukk .. A. Sinkel.

lumitama ‹37›
lumituma. Lumitanud metsad, puud, katused. *Järsku tormanud keegi suures, lumitanud kasukas mees õpetajatetuppa .. A. Taar.

lõikama ‹lõigata 48›

1. noaga, kääridega vm. terariistaga laaste, viilusid, tükke, lõike millestki eraldama, sälku, täket vms. tekitama; midagi (soovitavat vormi andes) lõhki, pooleks vm. osadeks tegema; lõikeriistaga töötlema. Noaga, kääridega, lambaraudadega, saega, skalpelliga, žileti(tera)ga lõikama. Leiba, saia, liha, juustu, vorsti lõikama. Kartulid lõikame pooleks, viiludeks, kuubikuteks. Paberit, pappi, riiet, klaasi lõikama. Lõikab kala ühe noatõmbega lõpustest sabauimeni lahti. Lõika konservikarp lahti. Raamat on lahti lõikamata. Lõika ajalehest see artikkel välja. Vaata, et sa endale sisse, noaga pöidlasse, žiletiga põske ei lõika. Poistel on kombeks oma nime puutüvesse, koolipinki lõigata. Küüsi lõikama. Oli lasknud endal juuksed lühikeseks, maha, poisipeaks lõigata. Hekki tuleb lõigata. Lähme metsa puid, palke lõikama. Saekaater lõikab laudu. Palgid lõigatakse laudadeks. Katuselaaste, sindleid lõikama. Turvast lõigati õhukese terava turbalabidaga. Vikatit lõigatakse vikatinoaga. Kraavi lõikama 'kraavi kaevama'. Vilja lõikama 'sirbiga lõigates v. niites koristama'. Vankrirattad lõikavad kõrrepõldu sügavad rööpad. Uusmaasaajale lõigati suurtalust tükk maad. Linooli, puitu, metalli lõigatud joonis. Halvasti lõigatud kuub. Metalle lõigatakse peamiselt metallilõikepinkidel. Tooriku töötlemisel lõigatakse sellelt laaste. Nii paks udu, et lõika või noaga. Ülemus astus sisse, jutt lõigati nagu noaga katki, pooleks. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mida külvad, seda lõikad. Kes tuult külvab, see tormi lõikab. *Isa lõikab laua juures suure pika noaga tubakat .. M. Traat. | piltl. Laev lõikab laineid. Pääsukese tiivad lõikavad vihinal õhku. Tantsupaarid lõikavad parketil hoogsaid kaari, poognaid. || kõnek opereerima; kastreerima, kohitsema. Teda on mitu korda lõigatud. Tal lõigati pimesool, osa magu välja. Taheti lõigata, aga haige polnud nõus. Põrsaid, kulti, täkku lõikama. Ähvardanud teisel munad maha lõigata. || (terariista lõikevõime kohta). Vikat lõikab hästi nagu habemenuga. Nuga, saag on nüri, ei lõika.
2. piltl teravat, hrl. ebameeldivat, valulist vm. aistingut v. tunnet tekitama. a. teravalt valutama. Lõikav valu rinnus. *.. lõikas Jüri Vihuri kätesse ja jalgadesse otse väljakannatamatu valu. H. Sergo. b. teravat, häirivat aistingut esile kutsuma. Vile, sireen, trammirataste krigin, ukse kägin lõikab (valusalt) kõrva, kõrvu. Ere valgus lõikas silma, silmadesse. Põrandalaki terav hais lõikab ninna. Lõikav hääl. c. hinge-, südamevalu tegema. Solvang lõikab hinge, südamesse. Lõikab (südant, südames) nagu nüri saega, kreissaega. Lõikav pilge. *Esimest korda oma abielus tunneb Andres, et Krõõda sõnad võivad südamesse lõigata. A. H. Tammsaare. d. (järsku) teravalt teadvusse tungima; teadvusse, mällu sööbima. Upun, lõikas mul läbi pea. Lapsepõlvesündmused lõikavad eredalt mällu. *Kas oli see unenägu või jampsimine, .. aga meelde on ta mulle lõiganud teravalt. J. Parijõgi. *Aga kui siis tuule puhang niutsatas korstnas, lõikas hirmuvärin läbi südame. A. Mälk. e. (tuule, madala temperatuuri kohta:) teravat külmatunnet tekitama. Tuul, tuisk lõikab hammustavalt näkku. Lõikav külm, pakane.
3. midagi läbima, millestki üle kulgema (ning sel teel osadeks jaotama), millegagi lõikuma. Sirge AB lõikab sirget CD punktis P. Juhe liigub magnetväljas selle jõujooni lõigates. Põhjaga paralleelse tasapinnaga lõigatud tüvikoonus. Magistraalkraav lõikab heinamaa pooleks, kaheks. Maanteelint lõikab viljavälju. Värsked jänesejäljed lõikasid meie rada. Vanaisa otsaesist lõikavad sügavad vaod. Autojuht lõikas kurvi sirgeks. Autolaternate valgusvihud lõikavad pimedust, udu. || suunduma, tungima. *.. ainult Via Appia lõikas takistusist hoolimata nöörsirgelt edasi. F. Tuglas. *Veidi aja pärast lõikas teine auto kõrvalrajalt ette. T. Kokla (tlk).
4. piltl (millegi pealt) teenima, (vahelt)kasu, tulu saama; midagi osaks saama. Kasu, profiiti lõikama. Ärimees oskab (igalt poolt, igast asjast, igas asjas) lõigata. Osav mees lõikab, kust vähegi annab. Defitsiitse kauba pealt annab lõigata. Ihaldab kuulsust, au, kiitust lõigata. Reeturid lõikavad rahva põlgust ja viha. *Härrale kerkisid majad, aga mina lõikasin aina sõimu ja sajatusi. I. Sikemäe.
5. piltl (teis(t)e juttu katkestades) teravalt, järsult ütlema, nähvama. „Ole vait!” lõikas Jaan. „Mis see sinu asi on,” lõikas teine talle vastu. *„Tuhkagi te ei tea,” lõikas Paul vahele ja naeratas siis hädiselt oma järskude sõnade pehmendamiseks. R. Kaugver.
6. kõnek lööma, nähvama. Haaras vitsa ja lõikas poisile mööda paljaid sääri. Lõikab hobusele piitsaga. *Laterdavad seljataga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist .. A. H. Tammsaare. || sport palli (teatava liikumissuuna ja pöörlemise saavutamiseks) riivamisi lööma. Lõigatud palling, löök.
7. kõnek jooksma, tormama, lippama. Pani, pistis lõikama. Üks lõikab ees, teine lippab järel. *Ja lõikabki noor rätsep Ülesoolt tulisi jalu koju .. O. Luts. *.. Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand noor mära mõisa soo peal. A. H. Tammsaare.
8. kõnek taipama, jagama. Sel mehel pea, nupp, kolu, kuppel lõikab. Mul (pea) ei lõika. *Tudeerigu need, kelle rahakott kannab ja aru lõikab .. R. Sirge.
9. kõnek (nägu, ilmet) tegema. Poiss lõikas koledaid lõustu, et teisi naerma ajada. *Kääbus viskas poole viinast alla, lõikas kibeda näo, tõmbas hinge .. M. Metsanurk. *Saamel köhatab ja lõikab veidraid irveid. B. Alver.

lõkatama2 ‹37›

1. naerma pahvatama; naerda lõkerdama. Lõkatas heledasti, heleda häälega naerma. Lõkatavad naerda, naeru.
2. põlema pahvatama, lahvatama. Järsku lõkatas leek. Tuli, süütis lõkatab põlema. Katus lõkatas leekidesse. | piltl. Lõkatas näost punaseks.

lõkkele ‹adv›
põlema, leegitsema. Tuli lõi lõkkele. Puhus söed lõkkele. | piltl. Tunded, kired lõid, puhkesid lõkkele. Oskab huvi lõkkele puhuda. Püütakse vihavaenu lõkkele lõõtsuda. Viha lahvatas järsku lõkkele.

lõpp ‹lõpu 21› ‹s›

1. ruumiline piir, kus miski ei jätku, kaugemale ei ulatu; millegi lõpposa, viimane osa. Seisa järjekorra, saba lõppu. 12. vagun on päris rongi lõpus. Koolimaja on tänava, küla lõpus. Oli rivis lõpust kolmas. Rongkäigu lõppu ei paista ikka veel. Kirja lõpp jäi segaseks. Lause lõppu pannakse punkt. Lugesin raamatu otsast lõpuni läbi. Kui tuli süütenööri lõpuni jõudis, kõlas plahvatus. Pagegu või maailma lõppu, ma leian ta üles.
2. piir, mil miski saab läbi, kauem ei kesta; lõpphetk, lõpposa. a. (ajaliselt). Päeva, nädala, kuu, kvartali, aasta, suve, talve lõpp. Aprilli lõpul, lõpus. See oli toimunud möödunud sajandi lõpul. Tööaja lõpuni on veel pool tundi. Tööpäeva lõpp oli pingeline. Puhkus läheneb lõpule. Seda ei unusta ma elu lõpuni. Suve lõpu poole sadas palju. b. (sooritatuse, ammendatuse, lahenemise vm. tõttu). Alustatud töö tuleb lõpule viia. Heinatöö hakkab lõpule jõudma. Lõpp naljale! Mind ei lastud lõpuni rääkida. Lähme minema, ja jutul, loril, naljal lõpp! Korralagedusele tuli lõpp. Ta jutul ei paista lõppu tulevat. Meie vaimustusel, meelepahal polnud lõppu. Filmi õnnelik, kurb lõpp. Laulu algust oskan, aga lõpp on meelest läinud. Peo, etenduse, kontserdi lõpp. Vihma, saju lõpp tuli järsku. Meie sõprusel on lõpp. Lõpp hea, kõik hea. *Soenguga lõpul, puhastab Liine vaseliiniga näo .. L. Kibuvits. || lõpuni täielikult, täiesti, viimase piirini. Ta on lõpuni, üdini aus (mees). Pole suutnud teda lõpuni mõista, tundma õppida. *.. lõpuni lahti ta [= Triin] täna ei riietu, tänapäeva mehe jaoks pole isegi striptiis enam argument. V. Lattik.
3. olemasolu lakkamine, otsasaamine. a. otsasaamine tarvitamise, kulutamise tõttu; viimane alles olev osa. Küttepuud, raha, leib on lõpul. Küünal on lõpule, lõpuni põlenud. Mu kannatus on lõpul, saab lõpule. Laps pakkus oma jäätise lõppu emale. Supilaar sai nii suur, et lõpp kippus kätte hapuks minema. b. häving, hukk; surm. Ennustati, kardeti maailma lõppu. Impeeriumi kuulsusetu lõpp. Tundis, et ta lõpp on lähedal. Kadunukese lõpp oli rahulik olnud.
4. keel käänet v. isikut (pööret) väljendav, tüvele v. tunnusele liituv muutesufiks
▷ Liitsõnad: käände|lõpp, muute|lõpp, pöördelõpp.

lõppema ‹lõpen 42 või lõppen 37›

1. lõpuni v. lõpule jõudma; millegi lõpuks olema. a. (ruumiliselt). Mets lõpeb, algavad põllud. Siin lõpeb linn ja algab maa. Randa ei paista, ääretu veeväli ei taha lõppeda. Saba lõpeb musta tutiga. Vaskotsakuga lõppev voolik. Nulliga lõppevad arvud. b. (ajaliselt v. mingi tegevuse, sündmuse, protsessi jne. sooritatuse, ammendumise v. lahenemise kohta). See nädal, kuu, aasta hakkab (ära) lõppema. Millal tööpäev lõpeb? Pidu, etendus, film, koosolek lõppes. Eksamid lõpevad varsti. Puhkus lõpeb mõne päeva pärast. Vihm, sadu lõppes niisama järsku, kui oli alanudki. Lugu lõppes sellega, et .. Ega see vist heaga lõpe. Viigiga lõppenud malepartii. Surmaga lõppev haigus.
2. (tarvitamisel, kulutamisel) otsa saama, otsa lõppema (1. täh.) Raha kipub lõppema. Õli lambis oli lõppemas. Kui üks sigaret lõpeb, süütan kohe uue. Paljud vajalikud asjad olid müügilt lõppenud. Põuasel suvel lõpeb kaevudest vesi. Peagi lõppesid ka kartulid ja juurvili.
3. (hrl. looma kohta:) lõpma, surema. Loomad lõppesid nälga, tõbedesse. *Ja ülepea oli see talv õnnetuvõitu. Isegi kaks last lõppesid kurguhaigusse. A. Jakobson.
4. hrl van kõhnaks, viletsaks jääma, otsa lõppema (2. täh.) *Noorik oli näost nii lõppenud, et ma poleks teda peaaegu ära tundnud. E. Vilde. *.. ning ta lõppes silmnähtavalt, muutus enneaegu vanaks. A. H. Tammsaare.

lööma ‹lüüa, lõin 40›

1. lööki v. lööke andma, löögiga v. löökidega mingisse seisundisse viima, kuhugi suunama vms. Lööb rusikaga, peoga, jalaga, vitsaga, piitsaga. Lööb õrnalt, kõvasti, valusasti, kõigest jõust. Nähvab, laksab, raksab, virutab, äigab, kopsab, patsab lüüa. Lööb nii et nätsub, laksub, mürtsub, lööb nätsuga, laksuga, mürtsuga, lööb nätsti, laksti, mürtsti. Lööb pähe, näkku, kõhtu, allapoole vööd. Lööb teise jalust maha, pikali, uimaseks, sandiks, surnuks. Lööb teisel hambad kurku, silma siniseks, kulmu lõhki, huule verele, nina verd jooksma, vere välja. Ära löö, valus on. Mehed hakkavad, lähevad lööma 'kaklema'. Lõin joostes varba vastu kivi, kukkudes põlve marraskile. Lõi teisel noa käest, mütsi peast. Lõi halu pooleks, aknaklaasi katki, kausi puruks, tükkideks. Pann on mõlki, lömmi, lössi löödud. Löö suhkrupea küljest tükke. Vanasti löödi vargal käsi otsast. Lõi tulekivist, tulerauaga tuld. Lõin kirjale templi peale. Löö paar muna pannile. Ma löön su selja lumest puhtaks. Eit muudkui lõi risti ette. Lõin palli auti, üle otsajoone, väravasse. Meeskond lõi kolm väravat. Lööb vaia, teiba maasse, kirve puusse, naela seina. Välk lõi kõrgesse kaske, majja sisse, lauda põlema. Rahe on õrnemad taimed puruks löönud. Maaslamajat ei lööda. Küsija suu peale ei lööda. || löögi andmisega kellekski kuulutama. Rüütliks lööma. Ants lõi Peetri kulliks. || naelte, pulkade vm. sisselöömisega kinnitama, (sel teel) midagi millegagi katma. Katust lööma. Lõin katuse peale. Aialatid lüüakse postide külge, lattide külge lüüakse lipid. Lööme nagi seina, pildi seinale. Kingadele löödi kontsaplekid. M. Luther lõi oma 95 teesi Wittenbergi lossikiriku uksele. Kristus löödi risti, ristile. Plekiga, nahaga löödud uks. *Seal Kõrbojal on kena laudadega löödud ja tumeroheliseks värvitud lahe ja ruumikas elumaja. A. H. Tammsaare. || löömist meenutavate liigutustega vm. rütmilise liikumisega midagi tegema. Võtsime vikatid ja läksime heina lööma 'niitma'. Kaare löön, siis puhkan. Munakollane, koor tuleb vahule, vahtu lüüa 'kloppida'. Löö 'pumpa' mulle pang vett. Aitab pumpamisest, ära kaevu tühjaks löö. Süda, pulss lööb 'tuksub' normaalselt, rahulikult, aeglaselt, tugevasti, kiiresti, korrapäratult, nõrgalt. Sekretär lööb 'kirjutab masinal, tipib' koosolekukutseid. Ta lööb kiiresti, vigadeta. Masin lööb 'stantsib' plekist, plastmassist vajalikke detaile. Linn hakkas oma raha lööma 'müntima'. *Sel ajal istus ema piimakambri lävel ja lõi võid. Juh. Liiv.
2. löögiga heli tekitama. Trummi, gongi, trianglit lööma. Lööb klaveril paar akordi. Kellamees lööb hingekella. Kella lüüakse, kuskil vist põleb. Lokku lööma '(endisajal) tööaja alguse v. lõpu kuulutamiseks lokulauda taguma'. Klaasi lööma '(endisajal) vahikorra vahetuse kuulutamiseks märgukella lööma'. Lööb keelega laksu, sõrmedega nipsu, kätega plaksu, jalaga tümpsu. Kala lõi sabaga lupsu, sulpsu. || kella heli (täistunni vm. märkimiseks) kuuldavale laskma. On südaöö, raekoja kell lööb 12 kumisevat lööki. Kas see kell lööb ka? Kell lõi pool kaks. Kell on kaks löömata 'pole veel kaks'. Tulekahjukell lööb, kuskil vist põleb. Kirikukellad löövad.
3. (hooga liikudes) paiskuma. Tuuleiilid löövad näkku. Lained löövad üle parda, vastu kaldakive. Tuli levib, leegid löövad juba räästani. Lõi välku ja müristas. Kohvilõhn lõi juba lävel ninna. Häbist, piinlikkusest lõi veri näkku.
4. piltl purustavat hoopi andma, purustama. Vaenlast lööma. Sõjas, lahingus lüüa saama. Ta lõi eelkõneleja väited pihuks ja põrmuks. || võitma, võitu saavutama; ületama. Meie korvpallimeeskond lõi vastast 78:72. Noor odaheitja lõi kõiki oma konkurente. Tribüünidel juubeldati – kaugushüpperekord oli löödud 7 sentimeetriga. || tugevasti mõjuma. Häält pole sel poptähel ollagi, ta lööb oma vambiliku seksapiiliga. || (lauamängudes:) käigu tegemisega nuppu mängureeglite kohaselt laualt eemaldama. Partii oli pingeline: esimene malend löödi alles 32. käigul. Järgmisel käigul lööb must vanker h7 – h3. || löödud (ka:) lüüa saanud, kaotanud; masendatud, rõhutud meeleolus vms. Astub löödud inimese raskel sammul. Tudeng oli eksamil läbikukkumisest väga löödud.
5. (otsustavalt, järsku ning) energiliselt midagi tegema. Lööb koorma peale ja läheb. Löö masin käima. Löö uks lukku ja ära kedagi sisse lase. Lapsed löödi hommikul vara maast lahti. Lööb pläru ette, suitsu, piibu näkku. Lõi kähku riided selga, kaabu pähe. Lõin kingad läikima. Hobune löödi aiste vahele. Suli löödi vangi, trellide taha. Lõi talu paari aastaga korda. Lööb lahkumisavalduse lauale. Lõi käed mehele ümber kaela. Näljane lõi ahnelt hambad leivasse. Kuri koer võib hambad säärde lüüa. *.. siis laske [kitsepraad] pannil pruuniks ja lööge potti hauduma. V. Lattik. || (keha v. mõne kehaosa asendi järsu muutmise kohta). Lööb end sirgu, sirgeks. Lööb pea kuklasse, jalad harki, jala üle põlve, käe tervituseks kõrva äärde. Lööb käed puusa, laiali, üle pea. Lööb silmad, pilgu seinale, kellale. Lind lõi tiivad laiali, suled kohevile. *.. siis lõid kõik lehmad korraga sabad selga ja kihutasid tulisel ajul järve .. J. Vahtra. || põikama. Mul õnnestus end kõrvale lüüa ja kokkupõrget vältida. *Ta lõi end tee kõrval kasvava kahe suure kadaka varju. J. Mändmets. || (vägisi, sunniga kuhugi saatmise kohta). Looderdajad löödi tööle, töölt minema. Jaan löödi kaheks kuuks kordusõppustele. || piltl heitma, viskama. *Kuu tõusis maja tagant ja lõi selle varju üle õuemuru. F. Tuglas. *Päike tõuseb .. ja lööb oma esimesed kiired Tallinna tornidesse. A. Hint.
6. midagi hoogsalt (ja kestvalt) tegema (vahel täh. nõrgenenud kuni ühendi verbiks vormistajani). Tantsu, tralli, lusti lööma. Uperpalli, uperkuuti, hundiratast lööma. Talled löövad kepsu. Vurrkann lööb tiiru, keeru. Uss lööb õnge otsas vinksu. Kalad löövad jões lupsu. Laulu, vilet, lärmi lööma. Kass lööb nurru. Luuslanti, luuslanki lööma. Loodrit lööma 'looderdama'. Litsi lööma 'liiderdama, hoorama'. || mängima, taguma. Mehed lõid päev läbi kaarte. Noored kogunesid õhtuti palli lööma. Poisid lõid jalgpalli, vutti. || pidama. Lahingut lööma. Koosolekul löödi ägedaid sõnalahinguid. || kokku ajama, hankima. Kasu, profiiti, ränka raha lööma. *Romaanidega on mõnedki eesti kirjanikud endale kapitali löönud. O. Luts.
7. järsku mingisuguseks muutma, mingisse uude seisundisse viima. Autotuled lõid tee valgeks. Järsk valgus lööb silmad pimedaks. Püssipauk lõi kõrvad lukku. Tuulehoog lõi lipud lehvima, purjed paisuma, soengud sassi. Vapustus, õnnetus lõi ta nagu segaseks. Ehmatus lõi pea klaariks. Uudis lõi mu tummaks, pahviks, kogu küla kihama. Ootamatu vahejuhtum lõi plaanid segi. Mees löönud südame kõvaks ja hakanud minema. Kevadel lõi soe vihm puud lehte, maa haljaks, rohetama.
8. (järsku) hakkama; järsku mingisuguseks muutuma, mingisse seisundisse üle minema, kuhugi asuma jne. Õitsema, õitsele lööma. Mets lööb rohetama, muru haljaks, kaasik hiirekõrvule. Idataevas lõi helendama, valgeks, pilve. Seelik lõi tuult täis, kohevile. Heinaküün lõi üleni leegitsema. Vesi lööb lainetama, keema. Purjed lõid laperdama. Prilliklaasid lõid uduseks. Mets lõi kohama, mühama. Põsed lõid õhetama, punetama. Tundsin, et lõin vankuma, vaaruma, tuikuma. Süda lõi värisema, põlved lõid nõrgaks. Silmad löövad särama. Ta nägu lõi muhelema, laiale naerule, pilve, tõsiseks. Lõin kartma, araks, kõhklema, põnnama. Süda lõi äkki valutama, haledaks. Ihu lõi imelikuks, üleni higiseks. Nahk lõi sügelema, korpa. Silmade ees lõi mustaks, virvendama. Mootorid lõid mürisema, laevakere lõi võbisema. Kogu klass lõi kihama. Ta positsioon, autoriteet lööb kõikuma. || järsku ilmuma, (kuhugi) tekkima. Valu lõi sisse, kõhtu, pähe, kuklasse, südamesse. Kramp lõi jalga. Haava sisse lõi põletik. Pisted löövad rindu. Gripile lõi juurde kõrvapõletik. See on paha köha, võib kopsugi lüüa. Seale olid täid selga löönud. Naermisel löövad ta põskedesse armsad lohukesed. Halvasti õmmeldud mantlil lõid käeaugu kõrvale voldid. || kõnek kellegagi seltsima, ühinema, liituma. Me lähme jahile, kas lööd ka (meie, meiega) kampa? Kolm-neli meest löövad punti, mesti ja hakkavad äri ajama. Ära sa nende, nendega nõusse löö! Sõjavägi lõi rahva, ülestõusnute poolele. *Lõpuks oli Vähkmann nõus kompanjoniks lööma. O. Luts. *Löövad äkki paari, rahad ja firmad kokku .. A. Hint. || kuhugi asuma. Matkajad lõid männiku alla laagrisse. *Prussakaid on kivide vahele pesitsema löönud .. V. Uibopuu. || hrl van (kellekski) hakkama. *Olin ma üks issanda lollkapsas, kui lõin siia orjaks! Nüüd ei saa enam lahti kah! R. Roht.

maa ‹15› ‹s›

1. ‹suure algustähega› (astronoomilise nimena:) Päikesest kauguselt kolmas Päikesesüsteemi planeet, maakera. Planeet Maa. Maa kuju, läbimõõt, mass, tuum, kese. Maa tehiskaaslased. Teooriad Maa ning Päikesesüsteemi tekkest. Kosmosest paistab Maa helendava sinaka kettana. Maa tiirleb ümber Päikese. Kuu on Maa looduslik kaaslane. Kas ainult Maal on elu? || ‹väikese algustähega› hrl kõnek selle planeedi pind kui kõige elusa asupaik vastandina atmosfäärile, taevale v. (usulistest kujutelmadest lähtunud väljendites) taevariigile ja põrgule. Sõda lõppes, jälle on rahu maa peal. Kas siis maa peal enam õigust polegi? Milleks on maa peale loodud igasugused putukad ja mutukad? Ähvardas kogu vaenlaste soo maa pealt hävitada. Kalle on mu kõige parem sõber maa peal 'üleüldse kõige parem sõber'. Tuiskab nii, et ei näe maa ega taeva vahet. Piibel räägib, et alguses loonud jumal taeva ja maa. Kalevipoeg käinud põrgus ja tulnud jälle maa peale tagasi. Kinnitas, et kõneleb tõtt, kutsus taevast ja maad tunnistajaiks. *Kuu paistab, tähed säramas, / öö katab ilma, maad .. E. Enno. || piltl (kaine reaalsuse, tegelikkuse kohta). Unistused kiskusid ta mõtted maast lahti. *Ta võis unistada, kuid sealjuures siiski maa peale jääda .. E. Krusten. *Kuid keemiakombinaadi tegelikkus tõi Georgi [mõtetest] kiiresti ja valusalt maa peale tagasi .. A. Valton.
▷ Liitsõnad: ilmamaa.
2. maismaa (vastandina merele vm. veekogule). Kas tuul on täna maa või mere poolt? Laev, paat lähenes maale. Dessant saadeti maale. Hüppasin esimesena paadist maale. Pärast pikka merereisi oli hea jälle kindlat, kõva maad jalge all tunda. Vahimadrus märkas kaugusest mingit maad. Saarmas elab nii vees kui kuival maal. *Nägemisulatusse ei satu ühtki laeva ega ühtki märki maa lähedusest. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: mais|maa, mannermaa.
3. maismaa pind, maismaa pindmine osa. Mägine, tasane, künklik, lage maa. Madal, kõrge, lausk, soine, vesine maa. Mätlik, kivine, konarlik maa. Maa on märg, kuiv, porine. Metsaalune maa on niiske. Lumine, must, paljas maa. Maad kuivendama, dreenima. Maa on sula, kahutanud, külmunud. Lumi katab maad. Kevadine maa lõi peagi haljendama. Maa väriseb, põrub, kõigub jalge all. Vajutas labida maasse. Siga songib kärsaga maad. Vesi imbub maasse. Nõlvakul immitseb, keeb põhjavesi allikana maa seest välja. Torm rebis puud juurtega maa seest välja. Sõduritel tuli mööda maad roomata. Surub end, liibub vastu maad. Hoidis end roomates maad ligi. Pääsukesed lendavad madalalt maa kohal. Põlevkivi kaevandatakse maa all. Maast kerkis udu. Väeosa kaevus kõrgendikul maasse. Vanad varemed tehti maaga tasa. Plahvatus lausa pühkis hoone maa pealt. Võtsin leivatüki maast üles. Kust sa selle kivi said? – Maast leidsin. Vajugu ma maa alla, kui see tõsi ei ole! (ütlus mingi väite kinnituseks). Hääl kostab summutatult nagu maa alt. Leian su kas või maa alt 'ükskõik kust' üles. Poiss on nagu maa alla kadunud, vajunud 'jäljetult, teadmata kadunud'. Järsku oli ta meie ees, nagu maa alt kerkinud. Ta seisis nagu maa külge naelutatult paigal. || mõnedes ühendites märgib ka põrandat vm. aluseks olevat pinda. Ruum oli maast laeni paksu suitsu täis. Maani 'väga pikk, peaaegu aluseks oleva pinnani ulatuv' kleit, talaar. Seelik on liiga pikk, lohiseb mööda maad. Ta tegi maani 'väga sügava' kummarduse. Põrutas jalga vastu maad. *Pildid seintel, paksud vaibad maas, kardinad akende ees. E. Männik. || viljeldav pinnas. Liivane, kruusane, savine, paene maa. Hea, rammus, lahja, vilets, hästi väetatud maa. Viljakas, viljakandev maa. Põllumajanduslik maa 'põllumaa, heinamaa, karjamaa jm. kasutatav maa'. Maad kündma, väetama. Maad tuleb äestada, kultiveerida. Kaevab aias maad. Metsast, rabast tehti, hariti maad juurde. Kõrgematel maadel alustati kevadtöödega, madalamad maad on veel pehmed. See on meie maade kohta rekordiline viljasaak. Maa nõuab põllumehelt ränka tööd. Põldu hari korralikult, ära narri maad. || (kellegi omandina). Riigi metsafondi maa. Seal algasid juba naabertalu, Oru talu maad. Maade mõõtmine, krundistamine, piiristamine. Mõisnik kihutas talupojad nende maadelt minema. Suurtel taludel oli mitukümmend hektarit maad. Nad ostsid, müüsid, rentisid tüki maad. Maatarahvale anti, jagati maad. Suurtaludelt võõrandati osa maad. Nõukogude Liidus oli maa riigi omand. *Kas neil maad on, ja kui on, siis: kuipalju sellest maast on kapsaaia all? R. Janno. || kõnek (üldisemalt:) ruum, koht, paik, võimalus millekski. Buss on nii täis, et pole jalale maad. Tema hinges polnud halastusele, kaastundele maad. *Kahel jalal seistes jätkus meile maad ikka kõigile, aga pikali heitmiseks oli enam ruumi vaja. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: aia|maa, ale|maa, aru|maa, ava|maa, heina|maa, juurvilja|maa, jäät|maa, kapsa|maa, karja|maa, kartuli|maa, kruusa|maa, kultuur|maa, kõnnu|maa, kõrve|maa, künni|maa, kütise|maa, liiva|maa, lina|maa, lodu|maa, luha|maa, marja|maa, metsa|maa, mulla|maa, mustmulla|maa, peenra|maa, puustus|maa, põllu|maa, raat|maa, raba|maa, rohu|maa, rukki|maa, savi|maa, soo|maa, sõõru|maa, sööda|maa, turba|maa, uudis|maa, õue-aia|maa, ääremaa; era|maa, hinge|maa, kiriku|maa, kogukonna|maa, kroonu|maa, mõisa|maa, pärus|maa, rendi|maa, reserv|maa, riigi|maa, talu|maa, vaku|maa, ühismaa; jaos|maa, kooli|maa, kuhja|maa, lapimaa; kilt|maa, kuppel|maa, küngas|maa, lausk|maa, lava|maa, mägis|maa, ranniku|maa, vooremaa; hoonestus|maa, jahi|maa, pinu|maa, töömaa; songer|maa, tallermaa; adra|maa, taalri|maa, tündri|maa, vakamaa.
4. ruumiline vahemaa. Sinna on meilt hulk, tükk, palju maad. Natuke, väheke, veidike maad eemal. Käisime ära hulga, hea tüki, jupi maad. Hakkame astuma, pikk maa on minna. Lähen selle lühikese maa jalgsi. Siit mereni on päratu maa. Linna oli maad oma paarkümmend versta. See viis kilomeetrit nüüd mõni maa! Pool maad on käidud, sõidetud. Meil on natuke, tükike maad ühist teed. Kauge maa tagant saabunud külalised. Selle maa pealt sa märki ei taba. Ta hääl kostab kauge maa taha, kostab kus maale, on kust maalt kuulda. Ta astus kärmesti, kuid maa ei edenenud. Ta on nimekirjas tükk maad minust eespool. *Eks sealt Õismäelt „Estonia” teatrisse ole ka pirakas maad .. O. Kruus. *Bret mõõtis sammudega ukse- ja aknavahelist maad: seitse sammu. E. Tegova. || kõnek (hrl. koos sõnaga tükk ka ajalise vahe, teat. määra vm. kohta). Kevadeni on veel tükk maad. Sa oled minust tükk maad noorem. Lund on tükk maad üle põlve. See ader, jalgratas on eelmisest tükk maad parem. Tema juuksed on tükk maad tumedamad kui minul. *Seda kõike võis hulk maad kergemini taluda kui endist läilat ükskõiksust. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: edu|maa, vahemaa; kesk|maa, võistlusmaa.
5. ant. linn. (1. täh.) Kas ta elab linnas või maal? Maalt linna, linnast maale elama asuma. Pühadeks, koolivaheajaks sõidame linnast maale. Käisin maal onu juures. Suve veedame maal. Osa noormehi oli maalt pärit. Linna ja maa erinevused.
6. (ka geograafilistes nimedes:) riik v. selle osa; teat. füüsilis-geograafiline piirkond. Maailma maad ja rahvad. Lääne-Euroopa, Kagu-Aasia, Vahemere-äärsed maad. Baffini maa 'teat. saar'. Arnhemi maa 'teat. poolsaar'. Koloniaalikkest vabanenud, kolmanda maailma, blokivälised maad. Demokraatlik, okupeeritud, ikestatud maa. Ihkab näha kaugeid, eksootilisi, troopilisi maid. Elab võõral maal võõra rahva hulgas. India on iidse kultuuriga maa. Norra on ta unelmate, unistuste maa. Ta saadeti ebasoovitava isikuna maalt välja. Rahutusi oli kõikjal üle terve maa. Võõraid maid vallutama, anastama. Iga rahvas armastab oma maad. Vaenlane tungis meie maale. Ta on tuntud üle kogu maa. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tervitan sind siit maade ja merede tagant. Linnud lendavad sügisel soojale maale. Sünnimaa on igaühele kallim kõigist teistest maadest. Norra on fjordide maa. Tuhande järve maa (Soome kohta). Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ameerikat on nimetatud piiramatute võimaluste maaks. Tsaarivõimud saatsid vange külmale, tühjale maale 'Siberisse jm. kaugetesse väheasustatud piirkondadesse'. Saarte elanikud käisid suurel maal 'mandril' tööd otsimas. Tal ei ole kindlat elupaika, vaid hulgub mööda maad ringi. Pariis oli kõigile kunstijüngritele omamoodi tõotatud maa 'unistuste, ihalduste paik'. *Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale .. M. Veske.
▷ Liitsõnad: agraar|maa, arengu|maa, asu|maa, ema|maa, hommiku|maa, ida|maa, industriaal|maa, isa|maa, kapitali|maa, kapitalismi|maa, krooni|maa, kultuur|maa, liidu|maa, liikmes|maa, lõuna|maa, lääne|maa, mandaat|maa, naaber|maa, piiri|maa, polaar|maa, põhja|maa, põllumajandus|maa, päritolu|maa, sotsialismi|maa, sünni|maa, troopika|maa, tööstus|maa, vasall|maa, välis|maa, õhtumaa; sise|maa, süda|maa, taga|maa, ääremaa; jalgpalli|maa, jäähoki|maa, kergejõustiku|maa, male|maa, olümpia|maa, spordi|maa, suusa|maa, talispordi|maa, tennise|maa, turismimaa; kohvi|maa, kulla|maa, nafta|maa, veinimaa; muinas|maa, muinasjutu|maa, noorus|maa, une|maa, õnnemaa; eikellegimaa.
7. ‹hrl. väliskohakäänetes pl.› teat. maakoht, kant, ümbrus. Sõitsime Palamuse, Vargamäe maile. Olime Mahtra, Pühajärve mail. Tulime just Rõuge, Emajõe mailt. Muusikarahvas käis Hüpassaares – Mart Saare mail. Kui palju looduskauneid maid ja paiku leidub meie väikesel Eestimaalgi! Kauaks sa meie maile jääd? Linda talitas lauda mail. *.. kes see ette teab, kuhu maile elu sind võib viia ... L. Kibuvits. || (üldisemalt hrl. ajaliselt). *Kell võis olla üheksa mail, kui Toomas kohale jõudis. H. Sergo.
8. hrv muld. *.. võttis vaolt peotäie värsket mulda. Maa oli külm ja elutu. M. Traat.

mantli|pärija
piltl kellegi tegevuse v. ameti väärikas jätkaja. Noorest maletajast loodetakse meie suurmeistrile mantlipärijat. *Ega tänapäev häid seppi jalaga segada ei ole. Vaadake, järsku saate veel Ambrosiuse mantlipärijaks. M. Traat.

masina|rihm
(näit. rehepeksumasina ülekanderihma kohta). *Ja siis juhtub viperus .. – masinarihm läheb jätkukohalt järsku katki, nagu oleks masinasse lastud palju rasket või märga vilja .. M. Traat.

meenuma ‹37›
meelde, mõttesse tulema, mälus elustuma. Järsku meenus mulle isa, üks suveõhtu lapsepõlvest. Antsule meenusid ema hoiatavad sõnad. Mitte ei meenu, kus me oleme kohtunud. Meenub, kui raske elu oli sõja ajal. *Äkki meenus: ma pole iial Oskar Lutsu naermas kuulnud. F. Tuglas.

mere|kael
kõnek merekitsus. *.. käänasime järsku kitsast merekaelast sisse ja peatasime Pireuse sadamas. E. Bornhöhe.

miilima ‹42›

1. miilis põletamisega sütt valmistama. Vanasti aeti metsades tõrva ning miiliti sütt. Miiliti peamiselt kasehalge.
2. hrv miilama. *Salajamas südamesopis miilinud vaen, juba esivanematelt verega koos päritud, pahvatas järsku välja. K. Ristikivi. *Aga öeldud sõnad miilisid järgmisil päevil tasahilju südameis edasi .. A. H. Tammsaare.

minema ‹minna, lähen, läksin, läks, mingu, mingem (e. lähme e. läki), minev, läinud, minnakse, mindud 39›

1. (eesmärgile osutamata:) (eemaldudes) edasi liikuma. a. (kulgeva inimese v. looma kohta). Seal metsaserval liigub keegi, ei saa aru, kas läheb või tuleb. Läheb kõndides, aeglaselt jalutades, komberdades, kepile toetudes, joostes, hüpeldes, puusi hööritades. Läheb kas või neljakäpukil, roomates. Longib, vehib, tipib, sibab minna. Mari läks ees, teised tema kannul. Mindi mööda metsasihti. Läksime tükikese maad. Kas läheme jala või hobusega, jalgrattaga, bussiga? See on pikk maa, annab minna. Lähme rutem, kiiremini! Jänes läheb pikkade hüpetega, hölpsat-hölpsat. Mees magab vankris, hobune läheb omapead. Läheb sammu, sörki, galoppi. Jälgedest on näha, et siit on läinud suur koer. b. (sõiduki vm. liikuva objekti kohta). Süst läheb lainetel kui nool. Sputnik läheb üle tähistaeva. Jõel läheb jää suure raginaga. Pilved tulevad ja lähevad. *Läks suitsev rong kesk udust ööd. M. Heiberg. *Mööda lõpmata teed / lähevad reed .. V. Ridala.
2. eesmärgipäraselt (eemale) liikuma, kuhugi v. midagi tegema suunduma. Poodi, kaubamajja, kinno, külla minema. Lähme, käime seal ära! Läki teele! Kuhu ta pidi minema, kuhu ta lubas minna? Läheb jõele, jõe äärde. Lähme siit veidi kaugemale! Kas sa pulma, koosolekule lähed? Peaks minema naabrimehe jutule. Lähme korraks aeda, sauna juurde. Poiss läinud kapi kallale. Hommikul läheb kari metsa, õhtul tuleb koju. Lähen nädalaks maale. Ehale, naistesse, tädiranda, kosja minema. Tööle, õppima, kooli minema. Homme mindavat puid istutama. Pere läks luhta heinale. Marjule, seenele, jahile, kalale minema. Kalurid läksid võrke sisse laskma. Kas lähete jalutama? Lähen toon piima. Läks põõsa taha asjale. Ära nii sügavale vette mine! Tule, lähme tantsima. Lähme juubilari õnnitlema. Läks kööki nõusid pesema. Kes siis nii vara magama läheb? Kuhu sa vastu ööd ikka lähed! Ma pean õhtul valvesse minema. Hädalistele tuleb appi minna. Läks istus kõige viimasesse lauda. Kaugele reis läheb? Sõtta, lahingusse, rünnakule, luurele minema. Sõjaväkke, aega teenima, kroonusse, sõduriks minema. Läheb sepale selliks, õpipoisiks. Läks linna autojuhiks. Lähen suvel karja, karjaseks. Rebane läinud kanavargile. Kass läheb hiirejahti. Loomad läksid paha peale. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Mine metsa, põrgusse, potilaadale, kassisaba alla! Ah, mine persse! || (suunatud v. juhuslike liigutuste v. liikumise kohta). Käsi läheb käisesse, tasku. Sõrm läks päästikule. Pall läks korvi, väravasse. Nael läks hõlpsasti seina. Niit ei läinud nõela taha. Paks püree läheb halvasti läbi sõela. Pilv läheb päikese ette. Päike läheb pilve taha. Hoop läks vastu õlga, põlve. Vaikse ilmaga läheb suits otse üles. Tolm läheb suhu, ninna. Mul läks midagi kurku. Laudlinale on küünlarasva läinud. Pind läks jalga, küüne alla. | piltl. Ta läks nii kaugele, et süüdistas mind plagieerimises. Ärge minge kergema vastupanu teed. Naljadega ei tohi liiga kaugele, liiale minna. Need sõnad läksid talle südamesse, hinge. See päev, sündmus läheb ajalukku. Majapidamine, kord läheb allamäge. Jutt läks oma rada. See lugu läheb homsesse lehte. Oletus läks märki, täppi, täkkesse. *Siis läks naerune vaade jälle üle hommikuse vee maamärke jälgima. O. Kool.
3. lahkuma, kuhugi mujale siirduma, (mõnikord ainult öeldisverbi tugevdavalt:) ära. Külalised asutavad juba minema. Kured on läinud, luiged on veel minemata. Kontoris tuleb koondamine, ei tea veel, kes jäävad ja kes lähevad. Raske on kodumaalt võõrsile minna. Lõi ukse kinni ja läks oma teed. Pärast lühikest nõupidamist mindi laiali. Millal buss, rong, laev läheb? Jooksis, lippas, kihutas, tormas, pühkis, lendas, pani (tulistjalu, padavai) minema. Katsu, et sa siit kiiremini minema saad. Hüppesse, pakku, redusse minema. Koer hiilis minema, saba jalge vahel. Vanker sõitis, veeres minema. Viige ta minema. Saadeti, aeti, kihutati, peksti, kupatati minema. Ta löödi töölt minema. Hirmutas linnud marjapõõsaste kallalt minema. Ehmatad, peletad une minema. Viska need vanad kotad minema! || (ajades v. ähvardades). Tee, et minema saad! Käi, kasi, kao minema! Välja mu majast, minema! Kukemait, kas saad minema! || piltl surema. Ta on väga haige, päris minemas. Igaühel tuleb kord (mulda, mulla alla) minna, keegi ei ela igavesti. Temal oli juba aeg manalasse minna. Siit ilmast minema. Teise ilma minema. *Aga nägu oli tal [= surnul] ilus, väga vaikselt vist läks. R. Kaugver. || (tegevust, elukorda, omandust v. alluvust vahetades) millelegi v. kellelegi muule siirduma. Jutt läks teistele teemadele, muudele asjadele. Läks sörgilt kõnnile. Ta olevat taimtoidule läinud. Läks mehele 'abiellus'. Ei see tüdruk Jürile (naiseks) lähe. Noored kurameerisid paar kuud ja läksid siis paari. Läksin erru, pensionile, kergemale tööle. Meie teeme töö, aga raha läheb tema taskusse. Hiljem läks maja pärijatele, pärijate kätte. Küla läks ühe valla alt teise alla. *Võru on läinud, Narva on läinud, kui kaua me siin sedaviisi juperdame! H. Susi.
4. kaduma, (ära) kuluma. a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma. Kohver on läinud, keegi on ta vist ära varastanud. Ei leia rahakotti kusagilt, läinud mis läinud. Mis läinud, see läinud, tagasi seda enam ei saa. Kui on trumm läinud, siis mingu ka pulgad! Maja, auto läks võlgade katteks. Kui avarii teed, on su juhiload läinud 'võetakse ära'. Kevad käes, varsti on lumi läinud. b. (millegi peale) kuluma. Kui palju sul kuus korteri peale läheb? Suur osa palgast läheb toidu peale. Mida rohkem raha saad, seda rohkem läheb. Mingu või viimane kopikas, aga auto peab saama! Üle saja krooni on läinud, kuhu see mul küll läks? Sügisel ja talvel läks palju petrooleumi. Kleidile, kleidiks läheb oma 4 meetrit riiet. Ütle, kui palju see sul maksma läks! Pani 'kulutas' restoranis ühe õhtuga pool palka minema. Pole viga, see raha läks asja ette. *.. näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. A. H. Tammsaare. c. (aja kohta:) mööduma, kuluma. Kui kiiresti küll aeg läheb! Aega läks, aga asja sai! Läks tükike, hulk aega. Tervet päeva selle töö peale küll ei lähe. Ja nii läks päev päeva järel. Paar tundi läks tarbetu tegevuse nahka. Palju aega läks kaotsi. Meenutati läinud aegu. See oli läinud pühapäeval, nädalal, aastal, suvel, sajandil. *Ja laevade peal / tema paremad aastad on läinud. J. Smuul. d. piltl. Kas sa mäletad veel või on sul see juba meelest läinud? See on ammu moest läinud. Kõik lootused on läinud. Õnn ja armastus – kõik on läinud! *.. ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud. A. H. Tammsaare.
5. oma seisundit, olekut v. asendit muutma; senisest erinevaks muutuma. a. (elusolendiga toimuvate füüsiliste, füsioloogiliste, psüühiliste jm. muutuste kohta). Ta on priskeks, paksuks läinud. Mehel on pealagi paljaks läinud. Ihu läheb kananahale. Kulm, otsmik läheb kortsu. Juuksed lähevad halliks. Läheb näost punaseks, valgeks, kahvatuks. Jalg läheb paiste(sse), siniseks. Silme ees läheb mustaks. Käed läksid kärna, paiste. Kõht läheb tühjaks. Vanainimese sõrmed lähevad konksu ja kõveraks. Tuju läheb halvaks, heaks. Meel läheb haledaks, härdaks, nukraks. Mängijad läksid järjest enam hoogu. Silmad lähevad märjaks seda meenutades. Ära sellepärast pabinasse, ärevusse, ähmi (täis) mine. Ei maksa ägedaks, marru, hasarti, põlema minna. Tüdrukud läksid kihevile. Suu läheb ammuli. Silmad lähevad imestusest suureks, pärani. Nägu läheb pilve, mossi, naerule. Kas ta on hulluks, lolliks, jaburaks, segaseks läinud? Tal läks mõistus segi. Laps on ulakaks, ülekäte läinud. Mees läks vihaseks. Loll läheb kergesti lõksu, mõrda 'saab petta'. See mees läheb joomisega põhja. Poiss on logardiks, pätiks läinud. Vanad kurdavad alati, et noored on raisku, hukka läinud. Lehmal läheb karv siledaks, läikima. Toakoer kippus liiga rammusaks, rasva minema. Kõrvad lähevad kikki, lonti, lingu. Saba läheb püsti, rõngasse, sorgu. Karv läheb turri, hambad lähevad irevile, paljaks. Pull läks kurjaks, tigedaks. Hobune on kaerte peal jõudu 'tugevaks, jõuliseks' läinud. *Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad. A. H. Tammsaare. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms. muutuste kohta). Järv läheb järsku sügavaks. Puud lähevad lehte, mets läheb roheliseks, sirelid lähevad õide. Ilm läheb külmaks, külmale, sulale, soojaks, soojale, vihmale, sajule. Läheb vist tormile, tuisule. Tuul on suureks läinud. Väljas läheb juba valgeks, pimedaks. Taevas läheb selgeks, pilve. Puud lähevad härma. Seened on vanaks läinud. Nuga on roostesse läinud. Katki, pooleks, tükkideks, kildudeks, lömmi, mõlki minema. Kott läks lõhki. Nöör läks umbsõlme. Uks läks sneprisse, lukku, riivi. Lukk läks rikki. Kevadel lähevad teed põhjatuks, poriseks. Seelik läks istudes kortsu. Toit läks soojaga halvaks. Lärm, kära läks suureks. Käru läks kummuli, uppi, uperkuuti. Talu läks pankrotti. Õhk läheb lämbeks, paksuks, raskeks. Nende kooselu läks võimatuks. Asi läheb halvaks, tõsiseks. Nüüd läks meil kiireks. Elu läheb räbalaks, viletsaks, viltu. Kõik kipub untsu, nässu, nurja minema. Nüüd sa läksid oma jutuga küll metsa. Unistused lähevad harva täide. Igavaks siin küll ei lähe. See ennustus võib tõeks minna. Seekord läks veel õnneks 'õnnestus, läks korda'. Ega sellepärast veel ilm hukka lähe! Kogu ettevõtmine läks tühja. c. välimuselt v. loomult kellegi sarnaseks kujunema. Vanem poeg on isasse läinud, noorem jälle emasse. Tal pole sarnasust ei isa ega emaga, oleks nagu pulmalistesse läinud. Kellesse ta niisugune küll on läinud! *Ta näis minevat noorusepäevade Jakobisse. Ilmalik trall oli tema kõrvadele magusam inglite laulust .. O. Tooming. *.. erineb oma isast, .. arvatavasti on ta läinud mõnesse kaugemasse esivanemasse .. M. Traat.
6. protsessi v. tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema. Mootor ei tahtnud käima minna. Uus elektrijaam läheb käiku. Lind läks lendu. Maja läks välgust põlema. Ahi läks hõlpsasti küdema, kütte. Kohvivesi läks keema. Haav läks mädanema. Mahl on käärima, pealt hallitama läinud. Selline kuuldus, kumu on liikuma, liikvele läinud. Istutasin kadaka, aga see ei läinud kasvama. Koerad läksid purelema. Eks katsu minna rahva vastu! Läheb nüüd sulane peremehega maid jagama! Läksid omavahel vaidlema, nägelema, tülli, riidu, raksu, käsitsi kokku, kaklema, kiskuma. Läks vaidluseks, ütlemiseks, nägelemiseks, tüliks. Nüüd läheb löömaks, mölluks, madinaks, raginaks. Hommikul läheb sõiduks. Traktoristidel kippus palgapäeviti viinavõtmiseks minema. *Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh! O. Luts. | läks! las läheb, las minna. Tähele panna! Valmis olla! Läks! *.. (valab Filosoofile veiniklaasi konjakit täis): Läks! E. Rannet.
7. sujuma, edenema, arenema. Kuidas elu, töö läheb? – Läheb ka, mis seal ikka. Kuidas sul koolis, eksamil läks? – Läks üle ootuste hästi. Seekord läks halvasti, kehvasti. Sul võib haprasti minna. Alati ei lähe nii, nagu soovime. Eks näe, kuidas tal kauplemisega läheb. – Mis seal minna! Sain asjad korda, kõik läks libedasti. Ei tea, mis saab või kuidas läheb. Ära muretse, las minna nagu läheb. Harjuta rohkem, küll hakkab minema. Töö ei lähe ega lähe, tee mis tahad. Sul, sinu käes läheb puude ladumine nagu päris metsamehel. Sai jalad alla, elu hakkas minema. Kõik asjad läksid korralikult. Jutt hakkas kuidagimoodi minema. Kuidas lükkad, nõnda läheb. *On mehi, kellel ei õnnestu hobustega, leidub teisi, kellel ei lähe linadega. R. Sirge. || kujunema, juhtuma. Läks nii, et ma ei saanudki tulla. Kahju, et nõnda läks. Ega see teisiti võinudki minna. See asi läks küll viltu.
8. sobima, kõlbama, sünnis olema. See kübar läheb sulle hästi. – Peab minema, kui teist ei ole. Minusugusele see korter ehk kuidagi läheks. Punased värvitoonid lähevad talle. Igale mehele habe ei lähe. See pole viisakas, see lihtsalt ei lähe. See nõu ei lähe. *Kuidas see ikka läheb, et kooliõpetaja lõhub puid. E. Männik.
9. mahtuma; mõõtmetelt sobima. Topi kott nii täis kui vähegi läheb! Siia ei lähe enam midagi. Kõht on nii täis, et enam ei lähe suutäitki. Saunapatta läheb 15 pange vett. Kilosse läheb marju poolteist liitrit. Need kingad ei lähe mulle jalga. Sinu mantel mulle selga ei lähe. Püksid lähevad lahedasti jalga. Proovisin sõrmust sõrme, aga ei läinud.Raamatud on riiulil nii tihedalt, et käsi ei lähe vahele.
10. tarvis, vaja olema, ära kuluma. Jämedamad puud läksid ehitusmaterjaliks. Seda läheb sul endal tarvis. *Ustel valvavad virgad, enamasti nahkpõlledes poesellid ja küsivad igalt mööduvalt maainimeselt: „Noh, peremees, noh, peremees, mis läheb?” O. Luts. *".. Või läheb ehk enne magamist üks topka?” – „Ei lähe ühtigi,” vastas onu. E. Männik.
11. ostetav, nõutav, menukas olema. Vanamoelised rõivad ei lähe, kes neid ostab. Kirjastaja kartis, et selline raamat ei lähe. Sõnaraamatud lähevad nagu soojad saiad. *Lugu on nõnda, et meie leht enam viimasel ajal ei lähe. M. Metsanurk.
12. teat. suunas paiknema v. kulgema; selliselt liikumist v. läbipääsu võimaldama. Esikust läheb üks uks kööki, teine tuppa. Kuhu see tee läheb? See tee läheb Paide peale, Türi poole. Raudtee läheb läbi metsa. Jõgi teeb siin käänaku ja läheb kirdesse. Koobas, kust pidi minema tee põrgusse. Näitas kaardilt, kus(t) rindejoon läheb. *Kahelt poolt ta [= pulli] kaelast läksid jämedad ketid käevarrepaksuste raudpostideni .. F. Tuglas.
13. etenduma. „Kuningal on külm” läheb „Vanemuises” suure menuga. Kõik etendused läksid täissaalile. O. Lutsu „Kevade” läks üle 200 korra. Kinos läks suure menuga üks Tarzani-film.

minuti|pealt ‹adv›

1. täpselt, minutilise täpsusega. Saabus minutipealt, oli minutipealt kohal. Alustame minutipealt, hilinejaid ei oota. Kõik peab minutipealt klappima.
2. otsekohe, järsku, ilma pikemata. Peab mõtlema, kaaluma, ei saa nõnda järsku, minutipealt otsustada, vastata. Olukord võib minutipealt muutuda. *Mind on niisugused minutipealt sõbrameheks tikkujad alati tüüdanud. V. Ilus.

mulksatama ‹37›
korraks v. järsku mulksuma; mulksti kuhugi langema. Vesi mulksatas. Kivi mulksatas vette. *.. veidi eemal sügava jõehaua kohal mulksatasid kalad .. H. Salu.

murduma ‹37›

1. surve, painde, väände mõjul oma terviklikkust kaotama, kuju v. asendit muutma. a. terviklikkust kaotama, katkema, purunema. Hanguvars, reejalas, mast murdus. Aer murdus järsust tõmbest. Laud murdus painutamisel pooleks. Riiulid olid raamatute raskuse all murdumas. Aed oli maha murdunud. Noatera murdus lõikamisel. Jää on nõrk, võib murduda. Oksad murdusid lumekoorma all. Puud murdusid tormi käes. Tal olevat käeluu murdunud. Vitamiinivaegusest lähevad küüned hapraks ja murduvad kergesti. Paelahmaka küljest oli tükk lahti murdunud. Paakunud muld murdus kündmisel kamakateks. b. (hrl. inimese kohta:) kõveraks, looka painduma, küüru vajuma vms. Käed reumast kõveraks murdunud ja konksu kiskunud. Kooku, küüru murdunud vanake. *Nende [= toiduainete] eest murdu mõisaväljal päevi tehes kas või pooleks. F. Tuglas. *Dag oli kaugel, kui Truutu üle jalgratta murdus. Nuttis oiates. L. Promet. c. (murdlainete kohta). Lained murdusid mühinal karidel, rannakividel, vastu laeva käila. *Sealtsamast paadi külje kõrvalt tõusis lainelatv ja murdus üle paadi .. A. Mälk.
2. ka füüs ühest keskkonnast teise siirdumisel levimissuunda muutma. Valguskiired, raadiolained murduvad ja peegelduvad. Prismas murduv valgus. *.. nagu oleks päike kitsast pilust sisse tunginud ja seitsmeks vikerkaarevärviks murdunud. K. Ristikivi.
3. (hääle kohta:) ärritusest, hingevalust vms. katkema v. tämbrit (ja kõrgust) muutma. Poisi teeseldult räme mehehääl murdub aeg-ajalt heledaks lapsehääleks. Ahastava naise hääl murdus arusaamatuks kähinaks. Ta ütles seda murduva häälega. Rääkis erutusest, liigutusest murduval häälel. *Urmas oli seda rääkides erutatud ja ta hääl oli nagu katkine. See aina murdus ja murdus. S. Rannamaa.
4. piltl olematuks muutuma, hävima, katkema; vaimselt, füüsiliselt kokku varisema. Tema raudne tahe, tahtejõud, meelekindlus, mehine meel, uhkus, enesekindlus ei murdu kunagi. Ta ei murdunud ka kõige rängemates kannatustes ja katsumustes. Elujõud, ramm, jaks murdus. Ränga mure- ja töökoorma all murdus ta tervis. Midagi tema hinges murdus, ta kaotas elutahte. Vaenlase vastupanu murdus. Talv, pakane murdus järsku. Hakkas kumama aovalgus: öö murdus kuidagi järsku. *Mehed, kes võitlusest maailmaga kõrvale ei hiili, murduvad tihtipeale liiga vara. I. Jaks.
5. piltl järsku (millekski) muutuma, üle minema. *Karini viha murdus suureks nutuks .. A. H. Tammsaare. *Ta pilk viibis tihti just neiuks murduval tüdrukul .. A. Mälk. || (esile, välja) tungima. Mäda murdus tekkinud uurisest keha pinnale. *.. kallas murdub pankrannikuna Hadi lahte .. L. Meri. *Ta huultelt murdus raske oie. A. Mälk.

muunduma ‹37›
(hrl. oskuskeeles:) teisenema, teiselaadiliseks v. -liigiliseks muutuma, transformeeruma. Mehaaniline energia muundub elektrienergiaks ja vastupidi. Mateeria muundub ühest vormist teise. Energia ei kao, vaid muundub. Elektronid võivad muunduda footoniteks. Suhkruks muundunud tärklis. || (üldkeeles:) muutuma, moonduma. Haigusest muundunud nägu. *Laeva ligiduses on meri tumeroheline, eemal muundub tumesiniseks .. J. Piiper. *Või jälle jooksnud [tont] kui koerakutsikas, aga muundunud järsku halliks keraks .. M. Metsanurk.

välja mängima

1. osa, stseeni vm. ammendavalt, veenvalt esitama. Näitleja ei mänginud välja kõiki rollis leiduvaid võimalusi. See stseen annaks palju nõtkemini välja mängida.
2. kõnek mängus teat. tulemust saavutama. Võita ta ei suutnud, aga viigi mängis välja. Tahtis iga hinna eest võitu välja mängida. Tartu korvpallimeeskond mängis end kõrgliigasse välja.
3. kõnek (kaardimängus:) välja käima, mängu panema. Mängis ässa välja. || piltl kedagi, midagi kellegi v. millegi vastu ära kasutama. Poiss oskas isa ema vastu ja ema isa vastu välja mängida.
4. kõnek piltl hakkama saama, toime tulema; õnnestuma, korda minema. Kas oma rahaga mängid palgapäevani välja? – Ei mängi välja, tuleb kelleltki laenata. *Võiks panna ise [teleantenni] .., aga 5-korruseline maja ikkagi, järsku ei mängi välja. N. Pino. *Kõik see värk [= restoraniskäik] kulges soojalt ja südamlikult, ehkki naistega suurt välja ei mänginud. Ü. Tuulik.

märkama ‹märgata 48›

1. täheldama, tähele panema, millestki teadlikuks saama. a. (aistides, eriti nägemismeele vahendusel). Läks vuhinal mööda mind märkamata, ilma et oleks mind märganud. Ta ei teinud mind märkama(gi). Ei märganud, kas korsten suitses või ei. Järsku märkasin ilusat liblikat. Kas keegi märkas, millal ta uksest välja läks? Enne kui märgati, oli kogu tuba tuld täis. Tüdruk märkas, et poiss teda vargsi silmitseb. Heinalised märkasid lähenevat äikesepilve. Kas te ei märganud tema juures midagi imelikku? Nii vaikne inimene, et teda ei märkagi. b. (tajudes, aru saades, mõistes). Märkasin pererahva pilkudest, et ma pole soovitud külaline. Vesteldes ei märkagi, kuidas aeg kaob. Kellelegi ei jäänud märkamata irooniline toon tema sõnades. Haige hakkas märkama, kuidas jõud liikmeist kaob. Kas sa pole märganud, et nad on teineteisesse armunud? Varem või hiljem märkad, et oled valesti toiminud. Temal ei jää miski märkamata. *Kuidas ma haiglast lahkusin, ei ole mul teadvuses. Märkasin ennast alles Viru väljakul. V. Panso.
2. taipama. Tüütu külaline ei märka õigel ajal ära minna. Ei märganud kingi eest aitähki öelda. Keegi noortest siiski märkas vanainimesele istet anda. Ise sõi, aga mulle pakkuda ei märganud. Kass peesitab keset tuba, ei märka jalust ära minna. Ehk märkasid talt aadressi küsida? Loll, kui ei märka juhust kasutada. Märkasid sina aga õige aja valida! *Sajatasin endamisi, et ei märganud mõnd küünlajuppi kaasa võtta .. R. Janno.

möögatama ‹37›
korraks v. järsku möögima. Vasikas, lehm möögatas ehmunult.

müratama ‹37›

1. korraks müra tekitama; mürtsatama. Järsku müratas kahuripauk. Uks müratas kinni. Kivi müratas vastu seina. Kukkusin külili nagu, (nii) et müratas. Jalad läksid alt ja müratasin jääle. Müratas raamatu vihaselt lauale.
2. murd käratama. *„Pidage suu!” müratas nüüd Kristjan .. R. Janno.

mürtsakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› mürts (1. täh.) Järsku käis vali mürtsakas vastu seina. Mis mürtsakas see oli? Laskis kasti mürtsakaga põrandale kukkuda.
2. ‹adj› selline, kus on mürtsu, mürglit. Mürtsakas pidu. Kostab mürtsaka marsi helisid. *Tõepoolest, miks ei võiks lahkumine olla lõbus ja mürtsakas .. O. Tooming.

nagu
I. ‹konj›
1. esineb metafoorsetes sarnasusvõrdlustes.; sün. justkui, otsekui, kui. a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Mees nagu härg. Juuksed nagu harjased. Kõrvad nagu kapsalehed. Nägu nagu kitsejälg, täiskuu. Nina nagu kartul. Lillekimp nagu lehma lõuatäis. Poiss nagu ponks. Hobune nagu unistus. Kaupmees nagu lahkus ise. Õnne nagu tõrva! Uni nagu linnul. Mehel on isu nagu hundil. Tal on elu nagu kuninga kassil. Niisugune arenenud maa nagu Taani. Mees nagu mees ikka. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Tuba külm nagu hundilaut. Kena nagu nukuke. Pime nagu kotis. Raske nagu tina. Punane nagu tuli, veri. Kerge nagu lind, sulg. Vait nagu sukk. Tumm nagu kala. Käed pehmed nagu siid ja samet. Paljas nagu porgand, püksinööp. Süütu nagu sündinud laps. Häbelik nagu peksa saanud peni. Vaene nagu kirikurott. Lahutamatud nagu kaksikud. Üksi nagu vana känd. Selili nagu sitikas. Kinni nagu tinutatud. Järsku nagu noaga lõigatult. Kiiresti nagu filmis. Teen nii hoolikalt nagu üldse võimalik. *Nõu oli varsti täis, aga tundus veel niisama kerge nagu tühjalt. H. Sergo. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vm. Tammub nagu karu. Seisab nagu verstapost. Magab nagu nott, jahukott. Istub nagu nui. Haaras mu käe nagu pihtide vahele. Sõnu tuli nagu kuulipildujast. Nina tilgub nagu mahlakask, kevadine jääpurikas. Räägime nagu mees mehega. Mangub, ajab peale nagu uni, mustlane. Karjub nagu ratta peal, nagu põrsas aia vahel. Kleit istub seljas nagu valatud. Kargas üles nagu ussist nõelatult. Poiss visati nagu vedrust püsti. Hääl tuli nagu tõrre põhjast. Koputab nagu viisakas inimene ikka. Teen, arvan nagu teisedki. Mäletan seda nagu läbi une, udu. Vihma kallab nagu pangest, pangega. Tõmbab ligi nagu magnet, magnetiga. d. seostab öeldisverbi onomatopoeetilise verbi või substantiiviga, mis osutab tegevuse intensiivsust, heli vm.; sün. (nii) et, (nii) mis. Magavad nagu noriseb, nagu norin 'norinaga, norinal'. Läks mööda nagu mühises, nagu mühin. Naerab nagu lagiseb, nagu lagin. Nuuskab nagu löriseb, nagu lörin. Laps jookseb juba nagu madiseb, nagu madin. Õunu tuleb alla nagu robiseb, nagu robin. Laseb laulu nagu laksub. Kloppis vaipa nagu matsus.
2. alustab võrdlus-, viisi- vm. võrdlust sisaldavat kõrvallauset. a. alistavas lauses hrl. korrelaadina nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi jmt. adverbid; sün. kui. Sajabki nii, nagu ilmajaam ennustas. Sain niipalju raha, nagu ülikonna ostmiseks vaja on. Tegi nõnda, nagu poleks midagi kuulnud. Ujus niiviisi, nagu kunagi varem polnud ujunud. Nagu ema ees, nii tütar järel. b. alustab näimist v. tundumist väljendavat võrdluse varjundiga viisilauset; sün. kui, justkui, otsekui, just nagu. Nägin unes, nagu oleksin olnud põrgus. Mulle tundub, nagu oleksime kunagi kuskil kohtunud. Tuleb tunne, nagu oleksin sellest juba kuulnud. Paistab, nagu sajule lõppu ei tulekski. c. alustab muud võrdlust sisaldavat kõrvallauset; alistavas lauses hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. Lugu paistab seesugune, nagu oleks meie arusaamad ses asjas täiesti erinevad. Kas tead teist niisugust tüdrukut, nagu oli meie klassiõde Viiu?
3. alustab ajalauset, mille tegevus v. olukord eelneb vahetult pealause tegevusele v. olukorrale; sün. niipea kui. Nagu mind nägi, pistis kisama ja lippas minema. Nagu lähemale tuled, löön küüned näkku. Nagu teada saad, ütle teistele ka. Nagu ühed kindad valmis, alustan teisi.
II. ‹adv› kasut. mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel; sün. justkui, just nagu a. esineb tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Võiks nagu õhtule jääda, kinno minna. Oleks nagu põhjust rääkida. Aga eile sa nagu lubasid kindlasti tulla. Ootasin, lootsin nagu enamat. Kas oled seda tööd varemgi teinud? – Nagu oleks. b. esineb näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Hakkab nagu sajule, sulale, külmale minema. Vihm on nagu hõredamaks jäänud. Sai mu peale nagu pahaseks. Sa nagu ei rõõmustagi? Tal on nagu piinlik küsida. Seda on temast nagu raske uskuda. Niimoodi nagu ikka ei sobi. Keegi nagu kobistab ukse taga. Oli nagu kuskilt kuulnud, et .. Pidavat nagu hakkama naist võtma. See paistab nagu tõukoera moodi. c. esineb millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele v. hurjutuse väljendamiseks. Nagu ta seda ise ei teaks! Nagu ta mu nõu kuulda võtaks! Nagu nad ise ilma süüta oleks! Nagu mina sinna midagi parata saaks! Nagu keegi teda siia oleks palunud!

naks ‹-u 21› ‹s›
järsku (kinni)vajutamist, lahti- v. väljatõmbamist, murdmist jne. saatev heli; harvemini ka vastav tegevus. Vajutab purkidele kaaned naksuga peale. Väike naks ja porgand on väljas. Vajutab truki naksuga kinni. Lüliti teeb nupule vajutamisel naksu. Öises majas on iga naks ja krõps kuulda. Võtab näpitsad, pigistab traadi naksuga pooleks. Tasase naksuga keerati uks seestpoolt kinni. Kondid teevad naksu, kui käsi liigutad. Võttis, tõmbas, lõikas naksu siit, teise sealt.

naksatama ‹37›
korraks v. järsku naksuma, naksti tegema. Põrandalauad, trepiaste, redelipulk naksatab jala all. Tool, pink naksatab, kui sellele istud. Hoovivärav naksatas. Miski nagu naksatas seinas. Lööb kannad naksatades kokku. Kuul naksatas puutüvesse. Kellamehhanism, vedru naksatas. Vajutab kaane naksatades kinni. Kohvri lukud naksatasid lahti. Koera hambad naksatasid kokku. *Kui astuda katsud, naksatab varvas. K. A. Hindrey. || naksatust põhjustades midagi tegema. *Siis naksatas kinni oma portfelliluku ja väljus. A. Mälk.

napsti ‹adv interj›
napsates, napsuga. Tõmbab puu otsast napsti õuna. *Seda öeldes tõstis Metsaisa kepi ja lõi veidrale olevusele napsti vastu selga. A. Jakobson. *Harakas rääkis, rääkis, järsku aga napsti! – haaras pääsukese kuue noka vahele .. A. Kaskneem.

niisama ‹adv›

1. ilma erilise põhjuse, tagamõtte v. eesmärgita, muidu; muuseas; ilma erilise otstarbeta. Ma niisama (jutujätkuks) mainisin, küsisin. See oli niisama suusoojaks öeldud. Lobiseti niisama tühja-tähja. Hulgub niisama ringi, tööd ei viitsi teha. Tee midagi, ära istu niisama. Oota ja vahi siin niisama, asja ees, teist taga. Ega ta niisama tulnud, tal oli asja ka. Auto seisab niisama, keegi temaga ei sõida. Võta spinning endale, mis ta niisama vedeleb. Ega naisevõtt ole niisama 'lihtne, keerukuseta' asi. *Ega see kõik niisama pole, et võtad ohjad pihku ja aidaa. E. Rängel. || midagi erilist ette võtmata v. muutmata. Ei kutsunud arsti, ei võtnud mingit rohtu, valuhoog läks niisama mööda. Kas kaevata kohtusse või jätta niisama? Seda asja ma niisama ei jäta! Heitis niisama koos riiete ja kingadega pikali. Ära pane lampi põlema, näeb niisamagi. Elas mehega niisama, registreerimata. *Niiskevõitu heina ei tohi niisama küüni panna. Ta rikneks, läheks kopitama .. H. Kiik. || vastutasuta. Võta niisama, sinu käest ma raha ei tahagi. *Niisama ei saa midagi, tappagi ei saa enam ilma eest. M. Traat.
2. (võrdlustes:) sama. Poeg on tal niisama pikk ja sihvakas kui ta ise. Tervis on tal niisama vilets kui minulgi. Midagi ei selgunud, olen niisama tark kui ennegi. Vihm lakkas niisama järsku, nagu oli alanudki. Tean sellest niisama vähe kui teisedki. Neil on 3 hobust ja niisama palju lehmi. Kutsikas oli niisama pikk kui lai. *„Jah, siin on ilus!” vastan niisama tasa. O. Luts. || (võrdluseta:) nii. Sellest loost sa niisama lihtsalt välja ei rabele. Niisama paljukest see masin vastu pidaski. *„Siis niisama kaugele saimegi!” sosistasid mehed .. H. Sergo.
3. samuti. Kui teised jõuavad, siis jõuan mina niisama. Käed on väsinud, jalad niisama. Jaanipäevast hakkas sadama, niisama nagu möödunudki aastal. Ta ei näe looduse ilu, niisama ei kuule ta linnulaulu. Ta õpetused ajavad naerma niisama kui anekdoodid. Lapsed – üks niisama kui teine – kartsid pimedasse tuppa minna. *.. on ta ju ise niisama üks küsija, otsija elus. M. Under. *Ta leidis uue laskmisviisi, niisama, nagu ta uue palumisviisi oli leidnud. O. Luts.

nurk ‹nurga 22› ‹s›

1. mat punkti ning sellest eri suundades väljuva kahe kiire ühend, selliselt moodustuv geomeetriline kujund; punkti ümber pöörleva poolsirge asendite ühend algasendi ja lõppasendi vahel; kahe ühest punktist väljuva sirge vaheline hälve, selle hälbe määr nurgamõõtu väljendava reaalarvuna. Nurga tipp ja haarad. Nurga sisepiirkond. Positiivne, negatiivne nurk. Kolmnurga nurkade summa on 180°. 60°-line nurk. Kaardimõõdus, radiaanmõõdus antud nurk. Navigatsioonis, astronoomias mõõdeti nurki sekstandiga. Deklinatsioon on nurk geograafilise meridiaani ja magnetilise põhja-lõuna sihi vahel. Ekvaatoril langevad päikesekiired maale peaaegu 90°-se nurga all. Lõiketera ja töödeldava detaili vaheline nurk. Vikat tuleb varretada õige nurga all. Jõgi, tee teeb siin järsu nurga. Paneme söögilauad nurgaga 'üksteise suhtes nurka moodustavalt'. || piltl (käsituse, lähenemisviisi kohta). Uus põlvkond näeb probleeme uue nurga alt. *Mingi nurga alt vaadates võib tal isegi õigus olla .. V. Lattik. *.. kuid niipea, kui lugesin peatüki algust, küllalt kavalat nurka, mille all ta asjale lähenes .. – siis imestasin. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: nüri|nurk, sirg|nurk, terav|nurk, täisnurk; hulk|nurk, kolm|nurk, kuus|nurk, neli|nurk, viisnurk; horisontaal|nurk, vertikaalnurk; alus|nurk, kesk|nurk, kõrvu|nurk, lähis|nurk, piirde|nurk, ruumi|nurk, sise|nurk, tasa|nurk, tipp|nurk, tipu|nurk, vastas|nurk, välisnurk; faasi|nurk, inklinatsiooni|nurk, kalde|nurk, käände|nurk, langemis|nurk, lõike|nurk, murdumis|nurk, nihke|nurk, peegeldumis|nurk, pildi|nurk, põrke|nurk, pöörde|nurk, sihi|nurk, sihtimis|nurk, siht|nurk, teritus|nurk, tunni|nurk, tõste|nurk, tõusu|nurk, varretus|nurk, viskenurk; lähenemis|nurk, vaatenurk.
2. tasapinnalise kujundi, eseme vm. objekti kahe erisuunalise äärjoone v. serva ühinemiskoht; sellise ühinemiskoha piirkond. Vaiba, teki, rätiku, tahvli nurk. Teravate, ümmarguste nurkadega krae. Muruplatsi nurgad on ära tallatud. Kirjutab nime lehe ülemisele nurgale. Murdunud nurkadega postkaart. Vihikulehtedel on nurgad kahekorra ja krussis. Istub arglikult tooli nurgale. Toetub käega laua nurgale. Krundi nurgad tähistati vaiadega. Aiamaa nurka tehti väike kasvuhoone. Laev pöördub ümber saare nurga, kadus saare nurga taha. Narva maantee ja Kreutzwaldi tänava nurk. Seal nurgal, nurga peal on kohvik, kauplus. Ajalehekioskeid on igal nurgal, iga nurga peal. Õnneks saime kohe nurga pealt takso. Ma saadan sind järgmise nurgani. Töö on üle nurga 'lohakalt, hooletult' tehtud.
▷ Liitsõnad: ala|nurk, ülanurk; aia|nurk, tänavanurk; krae|nurk, põlle|nurk, räti(ku)nurk; silma|nurk, suunurk.
3. ruumilise kujundi v. eseme erisuunaliste tahkude ühinemiskoht. Karbi, kasti, laeka, sahtli nurgad. Rautatud nurkadega kirst, puukohver. Täringu nurgad ümardatakse. Kas oskad maja nurka laduda? Kutsikas on padjal nurgad maha närinud. || ‹hrl. liitsõna järelosana› (palkehitise nurkamisviisi ning nurkseotise kohta). Koerakaelanurk jt. nurgad. || piltl (mingi isiku- v. eripärase joone jms. kohta). Küll elu nühib ta(l) teravad nurgad maha. Väldib kriitilisi küsimusi, püüab teravatest nurkadest mööda hiilida. *Meie luules tõi see [= konfliktituse teooria] kaasa aastate vältel mingi õõnsa paatose, paraaditsemise, nurkade silumise .. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: esi|nurk, taganurk; ahju|nurk, aida|nurk, kapi|nurk, majanurk; kalasaba|nurk, koerakaela|nurk, ristnurk.
4. ehitise seinte ühinemiskoht ning selle lähem ümbrus. a. (väljast vaadatuna). Istutas kase suvila nurga juurde. Aida ja kuuri nurk on peaaegu teineteises kinni. Nurga taga võeti viina, joodi ja kakeldi. Läks nurga taha asjale. Hüppas järsku nurga tagant välja. Lapsed piilusid nurga tagant. Tuli ümbert nurga igavese jooksuga. Saame kell seitse postkontori nurgal kokku. Avalikult öelda ei julge, nurga taga 'salaja' sosistavad ja susivad. Ässitab, laimab nurga tagant 'salaja, mitte avalikult'. Räägib, küsib, tegutseb ümber nurga 'kaude, ääri-veeri, keerutades'. b. (seestpoolt vaadatuna). Kapp on toa, köögi nurgas. Istub nurgas. Poeb, taganeb minu eest nurka. Jaaniõhtuks toodi igasse nurka kask. Kõndis rahutult nurgast nurka. Vanasti pandi koolis karistuseks nurka (seisma). Aiatööriistad on kuuri nurgas, võta nurgast labidas. Istub saali kõige kaugemas nurgas. *Muidugi ei näinud ta kogu tuba. Ei näinud kogu toa sisustust, nurgast nurgani. J. Kruusvall.
▷ Liitsõnad: sise|nurk, välisnurk.
5. koht (elu)majas, tuba jm. ruum v. selle osa. Olen kodus kõik nurgad läbi otsinud, läbi tuhninud, aga ei leia. Köök on tüütu nurk majas, ikka kipub ta segi olema. Õpilasel peaks olema oma tuba või vähemalt mingi omaette nurk. Elavad pead-jalad koos, oma nurka pole kellelgi. Sai kapitaguse nurga ühe mutikese juurde. Kole on võõra nurgas, teiste nurkades elada. *Andresele ja Marile olid kõik Vargamäe nurgad täis töö, vaeva, mure, kurbuse ja meelepaha jälgi .. A. H. Tammsaare. *Peaasi – oma nurk, mis kõigi teiste eest varjatud .. Ei, vana ei võinud loobuda oma majast. R. Roht. | piltl. Hinge kõige salajasemas nurgas püsis lootusesäde. || mingiks otstarbeks määratud ja asjakohaselt sisustatud ruumiosa v. ruum näit. mõnes asutuses. Noored kodu-uurijad rajasid koolis oma paikkonna kirjameestele pühendatud nurga. Looduskaitse nurk. || hrv rubriik. Anekdootide nurk pühapäevases lehes. *Kui ma „Päevalehe” toimetuses töötasin, siis jõudis minu kui eesti kirjanduse nurga toimetaja kätte käsikirju, mis, nagu selgus, olid pärit O. Lutsult. J. V. Veski.
▷ Liitsõnad: elav|nurk, koduloo|nurk, laste|nurk, meisterdus|nurk, memoriaal|nurk, mängu|nurk, puhke|nurk, puna|nurk, söögi|nurk, töö|nurk, õppimisnurk; jutu|nurk, keele|nurk, kirja|nurk, luule|nurk, male|nurk, moe|nurk, nalja|nurk, satiiri|nurk, spordinurk.
6. (eraldatud) osa mingist maa-alast, nurgake, sopp; (kõrvalisem, kaugem) osa mingist paikkonnast, maakoht, maanurk, kant; kolgas. Kadriorus võib leida vaikseid rahulikke nurki. Maja taga on roheline nurk basseiniga. Odavalt oli saadaval vaid mõni kaugem ja kehvema pinnasega nurk. Lapsepõlvekodu iga nurgaga seostub mälestusi. Kihelkonna lõunapoolne nurk. Kas sa oled ka sealt nurgast pärit? Siis oleme ju ühe nurga mehed. Mul on seal nurgas sugulasi. Tunnen seda nurka, olen seal käinud. Rahvast tuleb laulupeole igast Eestimaa nurgast. Ta on palju rännanud, kõik maailma nurgad läbi käinud. Saadeti asumisele Siberi kõige kaugematesse nurkadesse. *Kas Paunvere siis nii vaene nurk on meheleminejate tüdrukute poolest? O. Luts.
▷ Liitsõnad: ilma|nurk, kodu|nurk, kõrve|nurk, maa|nurk, maailma|nurk, metsanurk.
7. hrv (nurga-, lapsevoodi kohta). *Kaks nädalat pärast pulmi jäi Teele nurka. .. Poiss saadi õnnega kätte küll, aga noorik ei võtnud pärast jalgu alla. H. Sergo.

nutune ‹-se 4› ‹adj›

1. (lähenevale) nutule viitav; nutu jälgedega; nutusegune, nuttev. Nutune nägu. Silmad nutused. Räägib solvumisest nutuse häälega. Vaigistas, lohutas nutuseid lapsi. *Koomiku nägu on nutune mask .. V. Beekman. *Mis surub sind, / Eestimaa tütar, et nutune seisad? L. Koidula. | piltl. Tinahall nutune taevas.
2. nutma kalduv, viril, kaeblik. Vanainimene muutub härdaks ja nutuseks. Vihmane pulmapäev pidi tähendama nutust elu. Poiss ei tohi olla selline nutune viripill. Laps on täna nutusem kui muidu.
3. halemeelne. Vaatasime mingit nutust filmi. Viin tegi mehe nutuseks. *Miks pean mina selline nutune ja vedel olema?! E. Vetemaa. *Talle oli tulnud seal põllul järsku nagu nutune igatsus millegi lohutava .. järele. K. A. Hindrey.
4. kõnek kehv, vilets. Sportimisega on meil nutused lood.

nuuskur ‹-i, -it 2› ‹s›

1. nuhk. Ohranka, NKVD, Gestapo nuuskurid. Hakkas, värvati nuuskuriks. Ei tohtinud midagi avalikult rääkida, igal pool olid nuuskurid. *.. seal saadakse sallimatuks ja tagakiusajaks, seal hiilivad nuuskurid ringi, seal on salakaebajad .. A. H. Tammsaare.
2. nuuskija, otsija. See koer on hea nuuskur jälgi ajama. Kähriku-sugusel nuuskuril ei jää ükski maapealne linnupesa leidmata. | ‹adjektiivselt›. Koeral on nuuskur nina. *Pealegi oli see nii järsku ja teadmata tulnud, et isegi valla kõige terasemate nuuskurite naiste ninasse polnud haisu pääsenud. J. Mändmets.

nõelama ‹nõelata 48›

1. astelt v. pistmissuiseid kellegi kehasse torkama; (mao kohta:) hammustama. Mesilane, herilane nõelab. Sai mesilaselt, mesilase käest nõelata. Sääsed, kärbsed nõelavad valusasti, tigedasti. Uss oli lehma nõelanud. Hüppas järsku nagu (ussist, herilasest) nõelatud püsti. || piltl torkama. Oksad kriibivad sääri, kadakad nõelavad. *Õitega meelitad [kibuvits], õite alt nõelad ... J. Kross. *.. tellinguil õelana [tuul] / nägusid nõelamas, / tuimaks torkimas käsi. J. Kaidla.
2. piltl midagi teravalt ning pilkavalt ütlema, sellega solvama, torkama. Madisel on alati ütlemist, ikka püüab nõelata, torgata. Nõelab teise kõige hellemat kohta. Öeldu nõelas mind valusasti. Teeb nõelavaid märkusi. *Elias oli kuulnud teda uut võimu .. mürgiselt nõelavat. P. Kuusberg. *Teda nõelati ja naerdi, teda pilgati ja pigistati. E. Vilde.

nõks ‹-u 21› ‹s›

1. järsk liigutus, eriti tõuge v. tõmme; nõksatus, nõksak. Buss peatus, liikus paigast järsu nõksuga. Tõmbab ohje, ohjadest paar nõksu ning hobune hakkab sörkima. Tukastus kipub peale, pea teeb nõksu kord ettepoole, kord tahapoole. Kala haagitakse õnge otsa järsu nõksuga. Keha tegi nõksu tasakaalu säilitamiseks. Rebib end äkilise nõksuga lahti. Teeb peaga nõksu paremale, osutab maja suunas. Nagu mingi nõks käis südamest läbi. *Järsku hakkab lennuk vajuma allapoole, kõrgusemõõtja osuti liigub tagasi järskude nõksudega. O. Kruus. *Ainsa nõksuga on ta juba istukil, siis jalul .. O. Luts.
2. kõnek (kaval) võte, vigur, trikk. Tal on kõik vajalikud nõksud käes, selged, teada. Mis nõksuga see tal õnnestus? Ei lase end mingi nõksuga petta. Tema nõksud on teada. Ei tunne, tea õiget nõksu. See nõks ei lähe (sul) läbi. Igal tööl on omad nõksud. Nüüd ma tean, milles on nõks. *Jõle hea nõks oma naist täis joota! Jooge ühest klaasist, siis ta võtab alati rohkem suure hirmuga, et sa muidu liiga täis jääd. K. Süvalep.
3. kõnek. a. ‹jaatavalt› natuke, sutike, tsipake. Täna on mu(l) enesetunne nõks parem. Istu nõks sinnapoole! Vaatasime veel nõks(u) aega. Oota üks nõks, ma tulen kohe. 20-aastased on disko jaoks juba nõks vanad. *Loe läbi ja pane nõks armastust vahele: saaksime uued Tootsi-lood. V. Panso. b. ‹eitavalt› mitte sugugi, mitte põrmugi. Rohi ei mõjunud mitte nõksugi, mitte üks nõks.

nõlv ‹-a 23› ‹s›
hrl. kõrguva pinnavormi kallak külg, nõlvak. Seljandiku põhjapoolne nõlv on järsk, lõunapoolne laugem. Noored männid liivaluidete nõlvadel. Laava voolab mööda vulkaani nõlvu alla. Raudteetammi nõlvad. Ronisime mööda järsku Toompea nõlva üles. Liivaluite tuulepealne ja tuulealune nõlv. Iga suusataja ei julge järsust nõlvast alla lasta. Kraavide nõlvu kindlustatakse mätastega. *Vaatke, rohke rukis hällib / uhke nurme nõlvadel! M. Veske.
▷ Liitsõnad: alttuule|nõlv, pealttuulenõlv; ida|nõlv, lõuna|nõlv, lääne|nõlv, põhjanõlv; mandrinõlv; mäenõlv.

nõtkatama ‹37›
korraks järsku nõtkuma. *Nuki-Niilo põlved nõtkatasid, ta vajus pikkamööda toome juurele istukile .. E. Niit (tlk).

nädal ‹-a 2› ‹s›
seitsme päeva pikkune ajavahemik. a. (aja arvestamise üksusena:) päevade tsükkel esmaspäevast pühapäevani v. pühapäevast laupäevani. Nädala algus, lõpp. Algav, lõppev nädal. Meil algab nädal esmaspäevaga ja lõpeb pühapäevaga. Möödunud, sel, tuleval nädalal. Kas sa see või tulev(a) nädal kinno lähed? Kui ma pühapäeval ei saa tulla, siis tulen kunagi nädala sees. Kiosk on avatud kuus päeva nädalas. Internaadilastele pandi nädala toidumoon kaasa. Sama menüü nädalast nädalasse. *Ajuti veedab ta kas või kõige kibedamal tööajal pooled nädalad kõrtsis .. A. H. Tammsaare. b. seitsme päeva pikkune ajavahemik mingist päevast alates. Täna, homme nädala pärast. Olen alles nädala puhkusel olnud. Olime nädalat kolm, umbes kolm nädalat maal. Pühadeni jääb tänasest veel kaks nädalat. Nädal enne, pärast sünnipäeva. Nädal aega, nädal otsa lamasin voodis. Kevad tuli järsku: nädala ajaga, nädalaga oli kõik roheline. Ta käib mul iga nädal või vähemalt üle nädala külas. Nädala-paari, nädala või paari (nädala) eest sain talt kirja. c. millelegi pühendatud seitsme päeva pikkune ajavahemik. Kevadel organiseeriti linna haljastamise nädal. Tööstuskauba odava müügi nädal. Vaikne, suur nädal kirikl ülestõusmispühade eelne nädal.
▷ Liitsõnad: jõulu|nädal, kannatus|nädal, külvi|nädal, paastu|nädal, palve|nädal, puhkuse|nädal, töönädal; elu|nädal, rasedus|nädal, õppenädal; kunsti|nädal, liiklus|nädal, muusika|nädal, raamatu|nädal, spordi|nädal, tervisenädal; mesinädalad.

näkkama ‹näkata 48›

1. (sööta haarama ja seetõttu) õnge hakkama. Ega alati ja igas kohas kala ei näkka. Seal järvesopis näkkas eile hästi. Forell ei näkka ilma vihmaussita. *Ohsa, kui suur ja ilus kala tal järsku näkkas! N. Baturin.
2. kõnek õnnestuma, õnne olema, vedama; juhust tulema. Kui näkkab, saan sel aastal uue korteri. Kuidas sul eksamil näkkas? Sel suvel meil ilmadega näkkas. Ehk on õnne, ehk näkkab! *Tal näkkas, autojuht kutsus ta enda kõrvale kabiini. P. Kuusberg. *Juba paar aastat otsin [sobivat töökohta], aga ei näkka kuskilt. E. Männik.

okastama ‹37›
hrv okkaliseks tegema. *Järsku jõuti liivajoomedele, mida ohakased tupsud okastasid. A. Saareste (tlk).

ootamatult ‹adv›
etteaimamatult, ettenägematult, etteteadmatult, ette teatamata. Poeg saabus, ilmus ootamatult koju. Mees toimis täiesti ootamatult. Löök tabas teda ootamatult. Oli saanud ootamatult puhkust. Ründama peab vastasele ootamatult. Täiesti ootamatult olid kõik ettepanekuga päri. Laskis köieotsa ootamatult peost. *Siis tuleb võõrastemaja peremees teda ootamatult vaatama. F. Tuglas. || äkitselt, järsku; üllatuslikult. Ootamatult kärgatas pikne, algas sadu. Lärm lakkas niisama ootamatult, kui oli alanud. Puhkes ootamatult nutma, naerma. Lahendus tuli ootamatult. Ootamatult lajatas hoop, lask. Loobus ootamatult oma heast töökohast. Ettepanek tuli (mulle) liiga, päris, täiesti, üsna, omajagu ootamatult. Ülesanne osutus ootamatult lihtsaks. Poisil oli ootamatult jäme hääl. *Jah, Hongkong on käeulatuses, ootamatult nagu ilmutus. V. Panso.

pahur ‹-a 2› ‹adj›
(inimese kohta:) halvas tujus, tusane, morn. Pahur laps, vanahärra. Unine inimene on loid ja pahur. Pahur tuju, meeleolu. Pahur nägu, ilme, pilk. Ootamine tegi mind pahuraks, järjest pahuramaks. Oli juba hommikul pahurana tööle tulnud. Võõras oli tülitajate vastu õige pahur. Pahurad mõtted. Kostab pahurat torisemist. *.. sai oma süütuile küsimustele vaid pahuraid, mittemidagiütlevaid vastuseid.. G. Sepp (tlk). *„Oled aga sina täna pahur,” arvab Jaan, „naljast ei saa enam põrmugi aru.” A. Gailit. || (loomade kohta:) tõrges, pahandust tegev, sõnakuulmatu, kuri. Pahur siga, loom. Pahurad mullikad ei seisnud karjamaal. || piltl (millegi kohta:) tusasena, mornina mõjuv. Pahurad ilmad. Pilvine ja pahur oktoobrikuu hommik. Põhjameri võttis meid vastu pahurana. Päev näitas pahurat nägu. Tõusis tuul, ilm oli järsku pahuraks keeranud.

pahvatama ‹37›

1. pahvakuna paiskuma, vastu v. üles lööma, kuhugi tungima. Värske õhk, kuumus pahvatab näkku. Köögist pahvatas vastu magusaid lõhnu. Laevakorstnast pahvatas tihe suitsusammas. Keriselt pahvatab auru. Kui keegi ukse avas, pahvatas sisse tolmupilv. Leek pahvatas kõrgele (üles). Hüppas jõkke, nii et vesi pahvatas (kõrgele). Ruum pahvatas eredat valgust täis. *Äkki pahvatas [õlle] valge juga vastu plekknõu äärt säärase jõuga, et vaht latakatena üle kogu laua tuiskas. H. Sergo. | piltl. Kõik pahvatas talle äkki meelde. Kehasse pahvatab kuum kihk.
2. järsku ja hrl. häälekalt, pahvakuga mingisse tegevusse v. protsessi puhkema v. purskuma. Tuli pahvatas põlema, lõkkele, heledaks leegiks. Nägin aknaist leeke pahvatavat. Vaigune oksakoht pahvatas leekima. Pahvatas (laginal) naerma, (lahinal) nutma. Seda põrgulärmi, mis nüüd valla pahvatas! Naerurõkatus pahvatas üle saali. Mootor pahvatas käima. Pada, supp pahvatas keema. Pahvatab üle näo punaseks. *Taimed pahvatavad [Aleuudi saartel] õitsele märatsevas külluses.. L. Meri. | piltl. Tunded pahvatasid lõkkele. || (äkilise ja hoogsa liikumise kohta:) paiskuma, avanema, ilmuma, langema, tõusma vms. Uks, aken pahvatas lahti. Värav pahvatas pärani. Linnud pahvatasid lendu. Pahvatas sillalt vette. Rasked kuused pahvatasid maha, lumme. Kui kell lõi kaks, pahvatas koolimaja õuele elu. *Siia tuulevarju kogunes arutu hulk liblikaid, need pahvatasid ohakaõitelt korraks üles, keerutasid ümber pea.. V. Luik. || piltl kihvatama (2. täh.) *Nüüd pahvatas kõik Laanekotka sisemuses. Ta haaras valitsejal rinnust kinni ja kähistas läbi hammaste.. M. Aitsam.
3. järsku ja hrl. ägedalt midagi ütlema, midagi ootamatut välja ütlema. „Sa sinder!” pahvatas naine südametäiega. „Jutt või asi!” pahvatas ta vihaselt. Tüdruk pahvatas vastuseks midagi rõvedat. „Küll on palju linde!” pahvatas poiss vaimustatult.

välja pahvatama

1. hooga esile tungima, välja paiskuma, välja purskama. Köögiuksest pahvatas välja isuäratavaid lõhnu. Järsku pahvatab päike pilve tagant välja. Rahvasumm pahvatas vabrikuväravast välja. *Goori vaatab sõpra sellise näoga, kust naer on nagu iga hetk välja pahvatamas. H. Kiik. *Salajasemas südamesopis miilinud vaen .. pahvatas järsku välja. K. Ristikivi.
2. järsku ja hrl. ägedalt (midagi tagasihoitut) välja ütlema. Pahvatas oma arvamuse, kogu oma pahameele välja. Pahvatas välja, mida mõtles, kõik, mis tal ütelda oli. Pidin äärepealt välja pahvatama, et ma juba käisin seal. „Kas te võtate mu ikka kaasa?” pahvatas ta otse välja oma salasoovi.

paiskuma ‹37›

1. hooga kuhugi, mingis suunas, mingisse asendisse v. seisundisse liikuma, viskuma, langema v. tõusma; kukkuma, põrkuma, tõukama, lendama. Mees paiskus löögist põlvili, tagasi, vastu ust. Kuulikesed paiskuvad laiali, teineteisest eemale. Plahvatusest segamini paiskunud maapind. Poripritsmeid paiskub rataste alt üles, näkku. Lained paiskuvad kõrgele üles, vastu kallast. Jõgi paiskub kõrgelt astangult alla. Taevasse, õhku paiskuvad leegid, raketid. Auto paiskus kraavi, kurvist välja, teetammist alla. Paat paiskus kummuli, ümber, kaljude vastu puruks. Koorem ähvardas konarlikul teel ümber paiskuda. Langevari paiskus lahti. Kupar lõhkeb ning seemned paiskuvad välja, laiali. Sisenõristusnäärmetest paiskub verre rohkesti hormoone. | piltl. Tundsin, kuidas kõik minus segi paiskus. Äkitselt segi paiskunud väärtussüsteem. || kusagilt hooga esile tungima, (välja) pahvatama, purskuma; järsku pahvakuna hoovama, tulvama. Kraatrist paiskub laavat, tuliseid gaase. Õhku paiskus tule-, veesammas. Keriselt, ukse vahelt paiskub aurupilv. Kui potikaant kergitasin, paiskus kööki head kalasupilõhna. Taskulambi valgusjuga paiskus talle otse näkku. Päikeselt paiskuvad plasmavood. Tuppa paiskus helide laviin. Tarzani suust paiskus võimas huile. Veri paiskus näkku. Keha paiskub üleni kuuma täis. Vaos hoitud viha paiskus lõpuks ikkagi välja. Värsid paiskusid nagu iseenesest paberile. „Olge te neetud!” paiskus ta suust.
2. (hrl. mingi elusolendite kogumi kohta:) kiiresti kuhugi liikuma, tormama, sööstma; järsku ja hoogsalt liikuma hakkama, lendu tõusma. Koridori paiskus rühm noorukeid. Rahvahulk paiskub eemale, laiali, kõrvale, tagasi. Trobikond pidulisi paiskus tänavale, väravast välja, treppidest alla. Ootesaali paiskus uus lennukitäis rahvast. Ahelik, väeosa paiskub rünnakule. Linnuparv paiskus lendu, traatidelt üles, õhku. *Teele paiskub kolm mootorratast, kuulipildurid külgkorvides. J. Peegel. *Liblikaparved paiskuvad sulle vastu iirise ja floksi puhmaist, kui neid õhtul kastad... A. Kaal. || kuhugi peale, sisse v. vastu viskuma, end hooga langeda laskma v. mingisse asendisse viima. Laps paiskus voodile, ema(le) sülle. Mehed paiskuvad õlaga, kogu jõust vastu väravat. Paiskusime lainetesse, vette. Kõik, kes veel seisnud, paiskusid pikali. Pea paiskus kuklasse, taha.

partsti

1. ‹adv interj› partsudes, partsuga. Kohvri kaas löödi partsti kinni. Viskas lauakandami partsti maha. Partsti kukkus poiss vette. Jalg vääratas, mina partsti pikali maha.
2. ‹adv› kõnek järsku, äkki, kiiresti. Ütles ja istus partsti oma kohale tagasi. Ei oska sulle kohe partsti vastata. Kukkus eksamil partsti läbi.

partsuma ‹42›
partse kuuldavale laskma, üsna valju järsku heli tekitama. Traktor partsub, nii et soo kajab. Virutas supitirina vastu põrandat mis partsus. Mootorratas sööstis partsudes minema. Koer partsub haukuda.

patsatama ‹37›

1. korraks v. järsku patsuma. Kartulikott langes patsatades porri. Lõi endale patsatades vastu põlve. Keegi kukkus patsatades põrandale.
2. patsuga langema v. kukkuma, millegi vastu põrkama v. paiskuma. Riidenutsak patsatas põrandale. Pall patsatas vastu seina. Portfell patsatas pingile. Tüdrukuke patsatas kõhuli lumme. Okstelt patsatab sulalund. Patsatas väsinult toolile. Miski patsatas vastu ust. *.. samblale patsatasid katki noored lõhnavad linnumunad. E. Tennov. || langeda v. põrgata laskma. Patsatas ajalehepaki lauale. *Sakslase .. huuled patsatasid lopsaka suudluse Helmi põsele. J. Madarik.
3. patsuga lööma, patsama. Karu patsatas käpaga taru pihta. Patsatas peoga põlvele. Küülik patsatab tagakäppadega vastu puuripõrandat.

paugatama ‹37›

1. pauku tegema, kärgatama, raksatama, prahvatama; paugatusega sulguma, sulgema v. avama. Jahimeeste püssid paugatasid peaaegu korraga. Aeg-ajalt paugatavad pakasest aiateibad, seinapalgid. Uks, aken paugatab kinni. Virutab värava enda järel paugatades kinni. Šampanjapudelilt paugatas kork. Üleval paugatati pööninguluuki. *Karl viskas kopsikutäie vett kerisele, kus see silmapilkselt, otse paugatades tuliseks auruks muutus. R. Sirge.
2. piltl midagi järsku ja kurjalt ütlema, põrutama, kärgatama. *„Nimi?” paugatas Kill tõrrepõhja-bassiga.. E. Tegova.

paugutama ‹37›

1. pauke, mürtse vm. järsku müra tekitama. a. laskma, tulistama, põmmutama. Püssi, revolvrit paugutama. Jahimehed paugutavad metsas. Paugutab püstolist puu pihta. *Lasti Pirgi maja eest kaldalt, paugutati põgenejale järele. L. Kibuvits. b. millegagi kuhugi vastu lööma, taguma, kolkima (peam. tööd tehes); prõmmima, kloppima; mürtsutama; mürtsudes v. plaksudes käima v. töötama. Kirvest, vasarat paugutama. Kirikukella paugutama. Ust, akent (kinni) paugutama. Jookseb ustega paugutades välja. Naised paugutavad (telgedel) kududa. Järsku hakati rusikaga uksele paugutama. *Plaks-plaks-plaks hakkab paugutama kahetaktiline, ja .. väljalasketoru paiskab välja vesihalle suitsupalle. R. Vaidlo. c. midagi praksuma panema, naksatusi põhjustama; kärgatama, raksatama. Pakane paugutab aiateibais. Pikne paugutab õige kõvasti.
2. piltl valjusti ja kurjalt rääkima, kärkima. *[Mis] .. muud öelda ongi, kui paugutab inimestel naha täis. J. Mändmets.

pehmelt ‹adv›

1. (hrl. puudutamisel, millegi vastu puutumisel) pehmena (hrl. 2. täh.) tunduv. Pehmelt jalataldu paitav sammal. Maapinda pehmelt kattev lumi. Mudi mu õlasooni natuke pehmemalt, valus on! *Õueaiast heinamaa servale ja siis üle pehmelt vetruva niidu põõsaste poole.. A. Maripuu. || sujuvalt, mitte järsku; mitte raputavalt v. põrutavalt. Kosmoseaparaat laskus pehmelt Kuu pinnale. Kaless vedrutas pehmelt. Kukkusin pehmelt lumme.
2. (inimloomuse väljenduste kohta:) leebelt, mitte (liiga) karmilt v. rangelt. Kohtles lapsi pehmelt. Nii pehmelt sellesse asjasse suhtuda ei saa. Ta noomis, pilkas mind pehmelt. Ära ole nii karm, räägi temaga pehmemalt! „Miks sa seda tegid?” küsis ta minult pehmelt. Pehmelt öeldes on kogu see lugu kahtlane.
3. meeldivana, rahulikuna mõjuvalt, mahedalt. Hääldas seda sõna kuidagi pehmelt. Päike paistis pehmelt kahvatusinisest taevast. Pehmelt voogav, kontrastideta valgus. Pehmelt üksteisesse sulavad värvitoonid. Pehmelt kaarduv lõuajoon. Tüdruk kõndis sujuvalt ja pehmelt. *Põllul käib traktor tiidsasti edasi-tagasi ja uriseb. Ta uriseb pehmelt nagu nurrulööv kass. A. Kaal. || veidi, kergelt. *..siis võis ta neid [= inimesi] kiita päris ingli näoga, üks silm pehmelt kõõrdi.. K. A. Hindrey.

kui ~ nagu peoga pühkima ~ võtma
‹hrl. tud-partitsiibis› äkki ja jäljetult ära kaotama, ära võtma (peam. millegi psüühilis-füsioloogilise tunde kohta). Uni, valu, söögiisu, rõõm, viha, hirm on nagu peoga pühitud. Öine meeleolu oli hommikul kui peoga võetud. Kogu ta vaprus oli järsku nagu peoga pühitud. *.. need kuumad sidemed võtsid peavalu ära nagu peoga. H. Sergo.

pera ‹11› ‹s›
murd pära. *.. järsku kõlas sügav mehehääl: „Hei, peremees! Võta pera peale, vii edasi!” R. Sirge.

pidurdama ‹37›

1. pidureid kasutama, hrl. piduri abil sõiduki, harvemini masina, mehhanismi vms. liikumist aeglustama v. peatama. Autojuht pidurdas järsult, sujuvalt. Pidurdas auto, mootorratta täpselt ukse ees. Jalgrattur pidurdas, nii et kummid kiunatasid. Bussijuht oli sunnitud järsku pidurdama. Auto, tramm pidurdab kurvis. Üks auto pidurdas ja teine sõitis talle tagant otsa. Rong veeres sujuvalt pidurdades jaamahoone ette. Roomikauto pidurdas otse jääpiiril. || ilma piduriteta millegi v. iseenese liikumishoogu vähendama. Süsta ei ole kerge pidurdada. Pidurdas jalaga kelku. Suusataja pidurdas laskumisel. Kiige, pöörleva trumli hoogu pidurdama. Spinningu rulli saab silmapilkselt pidurdada. Jooksuhoogu pidurdama. Orav vudis kohutava hooga, kuid äkitselt käänakul pidurdas. Ei suutnud perutavat täkku pidurdada. *Varsti aga pidurdas Jüri oma hobust tasasele sõidule.. M. Metsanurk.
2. piltl takistama, aeglustama v. peatama, pärssima. a. (liikumist). Õhk pidurdab meteooride liikumist. Žgutt pidurdab verejooksu. Pimedus ja tuisanud tee pidurdasid meie edasiliikumist. Ülemjuhataja püüdis taganemist pidurdada ja väeosades korda luua. Ükski vägi ei suuda neid voogusid pidurdada. Vastutuule pidurdav mõju. b. (protsessi, tegevust, nähtust). Pärisorjus pidurdas Venemaa arengut. Vasakpoolsete ettevõtmisi püüti igati pidurdada. Maa majanduslik mahajäämus pidurdab hariduse ja kultuuri arengut. Tööde edenemist pidurdab tööjõu nappus. Niiskusepuudus pidurdab taimede kasvu. Miski ei pidurda järvede eutrofeerumist. Rohtudega on võimalik seda haigust pidurdada, kuid mitte välja ravida. Hirm võimalike tagajärgede ees pidurdas ta ettevõtmisi. Kasvu, närvitalitlust pidurdavad tegurid. Stuuporis inimesel on isegi kaitserefleksid pidurdatud. Jahedad ööd pidurdavad nektari eritumist. Takjaõli pidurdab juuste väljalangemist. Isikukultusel oli pidurdav mõju kultuurielule. *Mart, hulluke, püüdis joomatõbe pidurdada, ent kallas vaid õli tulle. V. Saar. c. kedagi, kellegi käitumist tagasi hoidma, talitsema. Oleksin kõik äärepealt välja lobisenud, kuid jõudsin ennast viimasel hetkel pidurdada. Suutis end vaevu pidurdada, et mitte solvajale kallale tormata. „Oota nüüd!” püüdsin keevalist poissi pidurdada. Hirm tagajärgede ees pidurdas neid midagi meeletut ette võtmast. *.. ma oleksin teiste osaliste indu heameelega veidi pidurdanud.. H. Rajandi (tlk).

piina|surm
piinarikas surm. Sõjameeste arvates vääris reetur piinasurma. *Olen ikka eelistanud järsku lõppu pikaldasele piinasurmale. E. V. Saks.

plauhti ‹adv interj›
(näit. tule süttimise v. kustumise, millegi kukkumise, löömise kohta:) äkiliselt, järsku, hooga. Kulu lahvatas plauhti põlema. Ütleb alati oma arvamuse plauhti välja. Aken läks plauhti lahti. Haug kukkus plauhti vette tagasi.

plämm ‹-i 21› ‹adj›
kõnek purjus; omadega läbi. See mees oli juba peo alguses plämm. Eksamil olin järsku plämm, ei teadnud tuhkagi. *Ära ennast üksinda plämmiks joo! Too meile kah! T. Lehtmets.

plätserdama ‹37›

1. ka hlv (lohakalt, hoogsalt) maalima, pintseldama, värvima. Kes selle pildi on plätserdanud? Plätserdas mööbli kiiruga üle. *Hommikust õhtuni puudus loomiseks see eriline vaim, mis vajalik. Plätserdab hajameelselt paberile mingeid saialilli. E. Tegova. *Ajal, kus kunstnikud olid nõnda hooletud, kus nad lihtsalt plätserdasid, mõjus vanaaegne salameisterlikkus, kaheksakordne katmine lihtsalt vapustavalt. M. Unt.
2. pläkerdama. Ära plätserda treppi jälgi täis! Ukse käepide on moosiga kokku plätserdatud.
3. pladistama, pläterdama. Poisike plätserdab lombis.
4. pätsides midagi vormima, voolima. Tüdrukud plätserdasid mudakooke. *.. nägu oli järsku nagu külmast märjast kollakaspruunist savist kokku plätserdatud, nii tundetu ja surnud oli ta ilme. E. Rannet.

poksama ‹poksata 48›
järsku lööma, müksama. Jäärad poksasid pead kokku. *Teine mursu poksas pääga vastu paadi põhja.. M. Nurmik (tlk).

pott ‹interj adv›
pot. *.. järsku teeb üks asi ikka pott-pott, suss ja pott-pott, suss. O. Anton.

proosaliselt ‹adv›
(< proosaline). *„Peaasi, et ta joodik ega laisk ei ole,” lõpetas Mann järsku proosaliselt unistamise. E. Rannet.

prääksatama ‹37›
korraks v. järsku prääksuma. Pilliroos prääksatab part. Taamal prääksatav pasknäär, rääk. || prääksuvalt midagi äkitselt ütlema. *„Pritsimajamehed maha!” prääksatas järsku poisikeseohtu nooruk ukselt. R. Sirge.

pröögatama ‹37›
korraks, järsku pröökama, röögatama. Pröögatas mulle otse kõrva.

puistama ‹puistata 48›

1. hrl. midagi peente osakestena eralduvat langeda laskma, riputama, raputama, kallama. Perenaine puistab kanadele teri, hobusele kaeru ette. Puista haavale pulbrit, supi sisse soola, kivi kingast välja. Libedale teele puistati liiva. Keegi on tuhka vaiba peale puistanud. Puistas paki herneid katlasse. Kartulid on kotist salve puistatud. Hobune puistas pabulaid. Kask puistab lehti. Pilv puistab jämedat vihma. *Ei sajagi suuremat .. peent pihu puistab tuul näkku. A. Mägi. | ‹impers.› Puistas lund. | piltl. Kevad on aasadele esimesed lilled puistanud. Päike puistab männilatvadele puna. Rong puistas reisijad perroonile maha. On oma varanduse ilma mööda laiali puistanud.
2. tuuseldama, segi paiskama; nõnda midagi otsima; läbi otsima. Puistas närviliselt kapis ja sahtlis. Puistasin kadunud akti otsides pabereid. Kõik kohad on läbi, segi puistatud, aga kammi pole. Öine patrull puistab autosid, hiliseid tulijaid. Põgenikejahil puistati jaamu. *Puistasin oma mälestusi, otsides rõõmsat sündmust. A. Beekman. *Tookord Raag Kärpide kodu loomulikult ei puistanud.. Naabrite juures aga laskis ka keldrid ja lakad läbi tuulata.. E. Rannet. || paiskama, kõvasti raputama, sakutama. Pull puistas vankri kummuli. Vaenlase valvetõke puistati laiali. Puistab sipelgapesa jalahoobiga segamini. Vihane isa on poissi kõvasti puistanud.
3. kõnek varastama, röövima, vägivallatsema. Vennaksed puistasid naabri õunapuid. Jälle on seda poodi, kaupmeest puistamas käidud. Vargad on me elamist kolm korda puistanud.
4. piltl (sagedamini sõnalise väljenduse kohta:) midagi ohtralt jagama, pilduma, loopima. Puistab sajatusi, etteheiteid, kahtlusi, küsimusi. Talle on ikka meeldinud naistele komplimente puistata. Poiss puistab suure innuga uudiseid. Puistan aina nalja ja ei tee valust väljagi. Tulija puistas naeratusi paremale ja vasakule. Küll see õpetaja puistab kahtesid. || usaldavalt rääkima, pihtima, end avama. *Ja kuna Tupsi poiss on siiamaani olnud ikkagi kõige lähedasem ja mõistvam inimene, puistas Peeter järsku: „Keeltega läheb järjest kehvemini..” E. Tennov. *„Kõige kindlam on ennast võhivõõrastele puistata,” tähendas naine. A. Beekman.

purustaja ‹1› ‹s›

1. (< tgn purustama). *Ta [= riik] hävitati nii põhjalikult ja järsku, et purustajad ei leidnud aega midagi näha, kuulda ja õppida.. J. Selirand (tlk).
2. purusti
▷ Liitsõnad: kivi|purustaja, maagi|purustaja, turbapurustaja.

puu|tönk
murd puutüügas. *Liivimaa paludes .. kus söestunud puutöngad konutasid nagu vanal lahinguväljal, lõppes rada vahel järsku täiesti otsa.. H. Lepik (tlk).

põiklema ‹põigelda 49›

1. korduvalt (järsku) suunda muutes, siksakitades, siia-sinna liikuma; nõnda liikudes (v. järskude liigutustega) midagi v. kedagi vältima, millestki v. kellestki hoiduma. Poiss jooksis puude vahel põigeldes eest ära. Suure vaevaga õnnestus autode vahelt üle tänava põigelda. Põiklesime ja ekslesime vanalinna tänavalabürindis. Poiss põikles isa otsides laadarahva hulgas. Püüdke valvurist mööda põigelda. Pea kohal põikles pääsukesi. Koer ajab siia-sinna põigeldes jälgi. Põikles osavalt vastase löökide eest kõrvale. *Rannal hüples ja põikles vene keti otsas kui rahutu peni. R. Sirge. | piltl. Ta pilk, silmavaade oli rahutu ja põiklev. || põikeid, käänakuid, lookeid tehes kulgema. Jalgrada põikles puude ja põõsaste vahel.
2. midagi varjata v. mitte otse välja öelda soovides jutuga laveerima v. keerutama. Mees vastas põigeldes, andis põiklevaid vastuseid, põikles vastusega, põikles otsesest vastusest kõrvale. Räägi minuga avameelselt, põiklemata. Aus mees, ei ta põikle ega aja midagi tagasi. „Kas tuleksid mulle naiseks?” – „Kes teab!” põikles Maali. *Pikkamisi, ääri-veeri mööda, puigeldes ja põigeldes tuldi lõpuks asja tuuma juurde. K. Rumor.
3. mingist ebameeldivast tegevusest kõrvale hoiduma, seda vältida püüdma. *.. ja homme hommikul tuleb Jaanil juba sinna [= abikooli] minna. Ja ärgu mõelgugi kõrvale põigelda, asjale saadakse ikka jälile. J. Parijõgi.

põikuma ‹37›
(kiiresti) põikama. Järsku põikus teele auto ette suur koer. Põikus osavalt hoopide eest kõrvale. *Ainult silmad põikusid vahest siia-sinna, jäädes siis jälle tardunult vaatama ei tea kuhu. A. Mälk. *Seejuures [teoseid analüüsides] põikuti maailmavaatelistessegi küsimustesse. E. Roos.

põksatama ‹37›
korraks v. järsku põksuma. Süda põksatas rinnas. Mehhanismis põksatas miski.

põlema ‹37›

1. süttinuna leekides olema, leegitsema. Puud põlevad ahjus. Suitsedes, lõõmates, mühinal, nõrgalt, loiult põlema. Oksad lõid, lahvatasid heledalt põlema. Märjad, toored puud ei taha kuidagi põleda, hästi põleda. Tuli ei tahtnud pliidi all põlema hakata. Ma ei saa ahjus puid põlema. Ahi põleb 'köeb'. Puud olid juba peaaegu söele, söeks põlenud. Pane priimus 'kütus priimuses' põlema. Tuleriit süüdati põlema. Mäe otsas põleb lõke, jaanituli. Tikku põlema tõmbama, kra(a)psama. Lõi tulerauast taelatüki põlema. Küünlad on peaaegu lõpuni põlenud. Põlev 'kütusena kasutatav, tuld võttev' maavara. Kööki valgustas ainult põlev peerg. Rongkäik põlevate tõrvikutega. Korstnas on tahm põlema süttinud. Poisid pistsid kulu põlema. Lapsed panid tikkudega mängides maja põlema. Vaenlane tulistas linna põlema. Pikne lõi küüni põlema. Ait läks põlema. Ümberringi lõõmab mets põleda. Lõhkesid pommid, põlesid külad ja linnad. Põlevaid hooneid ei suudetud päästa. Kütus plahvatas põlema. Paberid põlesid tuhaks. Varga peas põleb müts. *.. neis pommides oli midagi, mis kõik põlema pani, seda nimetati vist termiidiks.. E. Org (tlk). || (kahju)tules hävima v. kahjustuma. Linn on mitu korda maatasa põlenud. Paljaks, puupaljaks põlema 'tulekahjus kogu vara kaotama'. Tal polnud muud selga panna kui põlenud vatikuub. Kolm korda kolida on niisama hea kui üks kord põleda. *Siis vaatas ta käsi: põlenud peopesad olid verised, seal ei olnud nahka olemaski. E. Krusten. | piltl. Maailm põleb sõjatules. Kõik lootused põlesid tuhaks. *Poleks kunagi uskunud, et pean enne nii mitmes tules põlema, kui minust saab vähegi sobiv õpetaja. V. Saar. || (tubaka kohta:) suitsetamisel hõõguma. Panin, süütasin uue sigareti, suitsu põlema. Piip põleb 'tubakas põleb piibus'. Viskas põleva suitsuotsa maha. || väga kuum olema, kuuma hõõgama. Päike põleb (armutult) pea kohal. Rannaliiv lausa põles jalge all. Keskpäeval katuseplaadid päris põlevad.
2. tulekeelena v. elektritulena helendama, valgust andma; (elektri)tuledes särama. Pane lamp põlema! Laual põles lamp. Laes põleb üksainus elektripirn. Pliidiserval põles tattnina. Keeras, vajutas elektri põlema. Toas, akendes põleb veel tuli. On nii pime, et lamp põleb päevad läbi. Jõulukuusk põles (elektri)tuledes. Järsku lõi helgiheitja põlema. *Ema teadis, et Peeter pole valgust mitte unustanud põlema, vaid meelega jätnud. M. Unt.
3. (keemilise nähtuse kohta:) hapnikuga ühinedes kiirelt oksüdeeruma. Ainevahetuse käigus põlevad organismis valgud, süsivesikud ja rasvad. || käärides kuumaks minema ja riknema. Niiskem vili kippus salvedes põlema minema. *Siis [vihmaga], ütleb rahvas, ei sünni enam heina hunnikusse panna – läheb põlema. J. Mändmets.
4. suure kuumuse mõjul kõrbema. Liha põles ühelt küljelt mustaks. Kartulid on lõkkes söeks, söele põlenud. Koogid läksid pannil põlema. Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib. *Küpsetusahi on kroopa põlenud, puhastan ammoniaagiga.. H. Nõu. || tugevasti päevituma. Ta põleb suviti kergesti pruuniks. Tuultest pargitud ja päikeses(t) põlenud nägu. Lapse nägu ja kael olid (päikesest) päris punaseks põlenud. Poisid on põlenud tumedaks, tõmmuks kui neegrid. *.. šillersärgi avatud rinnaesisest paistis narmendama põlenud ihunahk. V. Uibopuu. || päikese käes väga ära kuivama. Savimuld põleb põuaga lõhki. Kuumusest põlesid stepid pruuniks. *Põua-aastatel põlesid aga põllud täiesti tühjaks. M. Raud.
5. teravalt v. kipitavalt valutama, tulitama; (valulikult) kuumama, hõõguma v. õhkuma. Selg põleb liigsest päikesest. Põsk põleb tugevast löögist. Käed põlevad nõgestest, okaste torkeist. Paistetanud jalg lausa põleb all. Põlesin öö otsa palaviku käes, palavikus(t). Suu põleb vürtsidest. Esimene naps võttis suulae, sisikonna põlema. | piltl. Lahkumissuudlus põles veel kaua neiu huulil. Temas põles tuline viha mehe vastu. || õhetama. Nägu põleb häbipunas. Põsed põlevad kui tuletukid. || teravalt janutama, kõrbema. Kurk põleb, juua tahaks. Keel põleb janust.
6. piltl eredates (punastes-kollastes) värvitoonides paistma, helendama v. särama. Läänetaevas põleb tumedas purpuris, violetsetes tuledes, punakais värvides, loojangu järelkumast. Mäed põlevad loojuva päikese kullas. Valgus lausa põleb päikesest. Sügisene mets põleb värvikülluses. Aedades põlevad roosid. Taevavõlvil süttisid põlema esimesed tähed. Heinamaa põleb jaaniussidest. Hundi, kassi silmad põlevad pimedas. Silmad põlesid peas kui vanakurjal. *.. lõi mõlemad käed ta peenikese kaela ümber ja suudles mitu, mitu korda neid põlevaid punajuukseid.. E. Vilde.
7. piltl (mingist intensiivsest, tugevast tundest haaratuse v. sellise tunde avaldumise kohta). a. kirglikult, innukalt midagi (teha) tahtma. Kärsitusest, kannatamatusest, tegutsemisihast, teotahtest, tasumishimust põlema. Lapsed põlesid soovist kaasa sõita. Noorukid põlesid innust midagi suurt korda saata. Poiss põles huvist tüdrukuga juttu alustada. Tüdruk lausa põleb uudishimust kõike teada saada. Tema pilgus põleb uudishimu. Mul otse põles keelel talle midagi nähvata. *Tõldsepp nägi, et poiss lihtsalt põleb kõige selle järele, mis traktori kallal teha saab. E. Rannet. b. innuga, vaimustudes, andunult, tugevasti läbi v. kaasa elama; tugeva tunde võimuses olema, selle käes piinlema v. kannatama. Elada tuleb põledes. Sisemiselt põlemata ei looda suuri teoseid. Tüdruk etles sugestiivselt, põledes. Publik põles vaimustuses. „Ja meie omad said esimese koha?” lõi, läks poiss põlema. Kuulajate näod, pilgud põlesid vaimustuses(t). Vihast, armukadedusest, kahjurõõmust põlema. Oli näha, et poiss põleb armutules. Mihklis põles rahutus, kirg. Poisid kuulasid vana meremehe juttu põlevate silmadega, põlevi silmi. Vanamehe silmad põlesid õelalt. Hing põleb kiivuses. Süda põleb murest. Tahtsin talle rääkida, mis mul südames põles. Elasin talle kaasa, põlesin ja kannatasin koos temaga. *Olen põlenud kõigis ideedes, mis meie rahvast haarasid ta suurtel silmapilkudel. H. Raudsepp. || (koos seisundi järsku algust märkivate sõnadega minema, lööma jms.:) ägestuma, vihastama. Mees läks raevust, vihast põlema. Ta on äkkvihaga, võib ootamatult põlema minna. Naine lõi põlema nagu kadakapõõsas, õletuli. „Ah et sina ei tea midagi!” süttis õpetaja põlema. See teade pani mehed põlema. Solvangu peale lõi mehe veri põlema. *Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. L. Kibuvits. c. süümepiinadega segatud vastikustunnet tekitama; piinama, vaevama. Varastatud raha põles poisi taskus. See patt jääb mu südame peale, hingele põlema. *Pehme sohva põles tal külje all.. Kas ei olnud kõik see jõleda häbiraha eest ostetud! E. Vilde.
8. kõnek esineb mitmetes kiirustamise, tormamisega seotud ütlustes. Mis tal siis nõnda põleb selle asjaga? Mis tal põleb, et nii kiire on? Kus sul siis põleb, et põrmugi aega pole? Kas kodus põleb, et nii kangesti sinna kipud? Ega see asi põlema lähe ega eest ära jookse. Tormab, nagu põleks tal tuli takus. *Aga kellel see nii väga põles Karvuti Kaarliga kokku minna! A. Maripuu.

põmmima ‹42›

1. korduvalt põmmuga lööma; taguma. Keegi põmmib vastu ust. Koridoris põmmiti vihaselt ust kinni. Mees põmmis rusikaga lauale. Kellad hakkasid järsku põmmima. Süda põmmib ärevusest. *.. sellepärast põmmivad jäärad vastastikku oma pealuid, nii et silmi niriseb veri.. A. H. Tammsaare.
2. kõnek põmmutama (1. täh.), paugutama; laskma. Metsa taga põmmivad suurtükid. *.. olgu kütt või purujommis, / krantsi pihta ta ei põmmi! A. Rammo.

põratama ‹37›

1. raksatama (2. täh.), paugatama. Välisuks põratas. Mõlemad suurtükid põratasid korraga. *Poisid toetasid ühisel jõul õlad vastu ust ja riivi aas lendas põratades eest. H. Ranna. || laskma, tulistama. *.. põratasid paar kahurimürsku ka mõisahoone suunas. R. Kurgo.
2. hrv midagi järsku valju häälega ütlema. *„Proua Luik...” tahtis ta põratada vihase lause, kuid surus poolelt sõnalt hambad huulde.. R. Janno.

tagasi põrkama

1. hooga millegi vastu puutudes tagasi paiskuma. Kirves põrkas kõvalt pakult tagasi. Pall põrkas latist tagasi väljakule. Kuul põrkas rikošetina tagasi. || tagasi peegelduma v. kajama. Päikesekiired põrkavad peeglilt, aknaklaasilt tagasi. Heli võib tihedalt uduseinalt tagasi põrgata.
2. järsku taganema v. tagasi pöörduma. Naine põrkas ukselt jahmunult, ehmunult, kohkunult, hirmunult tagasi. Vaatepilt oli nii ootamatu, et tüdruk põrkas tagasi. Koer sai vastu nina ja põrkas valust karjudes tagasi.
3. tagasi kohkuma, midagi teha kartma, kõhklema lööma. Kui tarvis, ei põrka ta millestki, millegi ees(t) tagasi. Selline tüüp, kes ei põrka tagasi isegi kuritööst. See mees ei põrka ühegi töö ees tagasi. *Ja ära tagasi põrka, kui ühest kohast lausa üle odrapõllu pead panema. E. Rannet.

põrutama ‹37›

1. põruma (1. täh.) panema, põrumist esile kutsuma. Vanker põrutab konarlikul sillutisel. Kivitee põrutab vankrit, sisikonna segamini. Tee on nii hea ja pehme, et ei põruta üldse. Jõudsime põrutavalt teelt tasasemale. Plahvatused põrutasid külmunud maad. Vankrisõit on klaasid korvis puruks, katki põrutanud. *Üks suur purk on mõranenud, vist on poisid kevadel puudeladumisel põrutanud kasti, kus ta sees oli. M. Traat. *Tõusev tuul peksis puldanit ja lainete hoog põrutas jääd. A. Mälk.
2. tugevasti lööma, virutama, midagi v. kedagi löögiga mingisse asendisse v. olukorda viima. a. kuskile, millegi vastu lööma. Mees põrutas vihaselt rusikaga vastu lauda, lauale. Laps põrutab jonnides jalaga, jalga vastu maad. Tantsijad põrutasid hoogsalt jalga vastu põrandat. Hobune põrutas kabjaga vastu seina. Põrutas jalaga kasti küljest laua lahti. Üks mees põrutas käega kõminal vastu trummi. Põrutab haamriga naelapea pihta. Põrutas värava paukudes, mürtsuga kinni. Kala põrutama 'kalu vastu õhukest jääd lüües uimastama'. Vasar muudkui põrutas alasi pihta. *Pole tööriistu, muidu põrutaksin ise kas või rupsikud alla. L. Vaher. | piltl. *Ja pakane põrutas piraki! jäise malgaga vastu majaseina.. O. Kool. || selliste löökidega ägedalt ukse v. akna avamist taotlema. Soldatid põrutasid sisselaskmist nõudes ukse taga, vastu ust. „Tehke lahti!” nõudis politsei kõigest jõust uksele põrutades. Varahommikul hakati aknale kangesti koputama ja põrutama. || lume, tolmu maha raputamiseks jalgu tugevasti vastu maad lööma v. käega vastu riideid rapsima. Põrutas trepil oma lumiseid jalgu. *Kohe, kui lõõr lõhutud, põrutan püksid tahmast tühjaks.. M. Raud. || midagi hooga kuskile lööma v. paiskama. Põrutas palli võrku, väravasse. Mängija põrutas litri väravast mööda. Aknaklaas põrutati sisse, katki, puruks. Haaras laualt taldrikud ja põrutas need põrandale sodiks. b. kellelegi tugevat hoopi andma v. kedagi millegagi viskama. Poiss põrutas teisele rusikaga vastu lõuga. Vaat kui põrutan sulle hoobi, kõmmu lagipähe, kuklasse, ühe tulise vastu vahtimist! Põruta talle püssipäraga! Kallaletungija põrutati pikali, selili. Poiss põrutas kassile kiviga. Põrutab jooksjale palliga järele. Seisab ja vahib, nagu oleks talle puuga pähe põrutatud (millegi ootamatu, rabavaga seoses). Kedagi mättasse põrutama 'maha lööma, tapma'. *Pillimees Vambo Andre oleks peaaegu oma naise Liisu armukesel pealuu pudeliga pihuks ja põrmuks põrutanud. O. Tooming. c. kehavigastusena põrutust (2. täh.) tekitama, seda esile kutsuma. Ta sai sõjas, autoõnnetusel raskesti põrutada. Sõdur sai miinist, plahvatusest tugevasti, kõvasti põrutada. Löök, plahvatus põrutas mehe uimaseks, segaseks, sandiks. Hoop põrutas ninast vere välja. Põrutatud jalg tegi kaua valu. Ta on vist peast põrutada saanud, ajab nii imelikku juttu. *Lauri oli merre kukkunud, kuna jäätükk ta meeled segi oli põrutanud. M. Nurmik (tlk).
3. piltl rabama, jahmatama panema v. üllatama; vapustama, (tugevasti) puudutama. Vahejuhtum põrutas lausa tummaks. Süüdistused põrutasid teda hinge, südame põhjani. Mis ma teada sain, põrutas mind väga. Olen nähtust ja kuuldust, üleelatust põrutatud. Põrutav uudis, sõnum, teade, sündmus. Põrutav kurbmäng, eludraama. Põrutavad elamused. Meile avanes põrutav vaatepilt. Kõne avaldas kuulajaile põrutavat muljet. Muusikali põrutav 'väga suur' menu. Oskari karjäär on meeletu, põrutav. Need lood on nii põrutavad, et kõik kuulasid pärani sui. Kõige enam põrutas mind nende asjade hind. Kohe juhtub midagi põrutavat. Tal on alati põrutavaid ideid. *Jakob oli otse põrutatud, et kõik tema perekonna salaasjad olid sellele tüdrukule teada.. K. Ristikivi.
4. midagi kurjalt v. järsult ütlema, käratama; midagi valju häälega v. hoogsalt ütlema. Lapsed põrutati vait. Vanamees põrutas ähvardusi, needusi, roppusi. Küll kärgib, põrutab kui hull. Mis sa ootad, põruta kord majja. Kui peremees korra põrutab, ei julge keegi iitsatadagi. Põrutas südametäiega paar kõvemat sõna. „Mis sa siin lõhud!” põrutas mees poisile. „Tere!” põrutas Enn valju häälega. Põrutasin terve uudise korraga, ühe hingetõmbega lagedale. *Parem suu sisse põrutada kui seljataga viriseda. R. Sirge. *Ja masinist-Mihkel põrutab kohe nõnda, et terve tuba aina lajatab: „Näed, Liide, külaline tuli.” A. Jakobson. || pahandama, tõrelema. *Sai rentnikult kõvasti põrutada, lubati palgastki maha võtta. A. Hint.
5. kõnek laskma, tulistama, kõmmutama. Põrutas kaheraudsest haavlitega, mõlemast rauast korraga. Poisid põrutasid õhupüssist märki. Põrutas kõik laengud pihta, mööda. Vaenlane põrutab kuulipildujast, kahurist. Valvur põrutas paugu õhku. Põgenejale põrutati paar pauku järele. Põrutas teisele kuuli puusa. Nii kui pead kergitasime, põrutas vastane valangu. Nad põrutavad kogu aeg rakette õhku. Laev põrutati põhja. Sild põrutati õhku, vastu taevast 'lasti õhku, õhiti'. Jahimees põrutab jäneseid. *Õhutõrje põrutas küll otse jaama kõrvalt, aga neile suurtele [= lennukitele] vist ei aidanud. R. Vaidlo. || (äikese kohta:) järsku valju pauku, raksatust kuuldavale tooma, kärgatama. Pea kohal põrutas pikne. Välgusähvatusele järgnes põrutav mürin.
6. kõnek kiiresti sõitma, jooksma v. käima, kihutama; kuhugi (kiiresti) minema v. reisima. Põruta rattaga otse koju! Kuhu sa nüüd põrutad? Buss põrutas peatusest mööda. Auto põrutas kraavi, vastu posti. Üks auto pidurdas ja teine põrutas tagant otsa. Meil tuleb tuldud teed tagasi põrutada. Põrutage mööda raudteed edasi! Me ei läinud mööda teed, vaid põrutasime otse. Siit mäest põrutasin kord suuskadel alla. Põrutame nädalalõpuks maale, Kihnu! Põrutasin Tapalt otse Tallinna. Tal on auto käes igale poole põrutada. Põrutas Krimmi suvitama. Jätaks kõik sinnapaika ja põrutaks merele, välismaale. Kui homme on ilus ilm, põrutan Piritale. Mehed põrutasid alevisse. Istus autosse ja põrutas minema. Põrutame vaatama, mis seal päriselt toimub! Sügisel põrutan ülikooli. *Laval sada kakskümmend kraadi kuiva kuumust, sealt põruta mõnusasse basseini.. T. Kallas.
7. kõnek väljendab v. rõhutab tegevuse hoogsust v. intensiivsust. a. (teist verbi asendades). Kõik põrutasid refrääni kaasa. Orkester põrutab valssi, tušši. Tüdrukud põrutasid polkat. Põrutaks õige ühe napsi hinge alla! Mehed põrutasid kooris laulu. Palju sulle deserteerimise eest põrutati? Põruta aga supile pihta! 'söö tublisti'. *On sul aga uni, kaks ja pool päeva põrutasid jutiga. R. Kaugver. *Kui Tartu meid ei aita, põrutame kirja Tallinna. A. Vaarandi. b. ‹teise verbi laiendina›. Poisid põrutavad palli mängida. Mehed põrutavad laulda. *Oleks nüüd püssid, põrutaks iga jaama kohal õige kuradisti paugutada. H. Lepik (tlk).

peale põrutama
järsku karmilt käsutama, peale käratama, peale hüppama. „Aga nüüd vait!” põrutas peremees peale. Meister põrutas poistele peale, et töö pole solkida. Ära lase poisil logelda, põruta peale! *Aga Karl ei palu, mitte kunagi. Ta ainult nõuab, põrutab peale, käsutab nagu õigusega. R. Sirge.

pärast
I. ‹postp›
1. [gen] (põhisõnaga märgitud ajaühiku) järel, möödudes. Aasta pärast. Kahe kuu pärast algab jälle õppetöö. Astun nädala või paari pärast läbi. Ta suri kolme päeva pärast. Tule poole tunni pärast! Kell on viie minuti pärast üks. Natukese, mõne, tüki aja pärast. Vähe, viivu, veidi aja pärast taipasin, mis oli juhtunud. Ettevõte tasub end ära alles aastate pärast.
2. [gen] osutab sellele, mille v. kelle valdusse v. käsutusse saamiseks, saavutamiseks midagi toimub. Lahing käis linna, iga jalatäie maa pärast. Isapõdrad võitlevad emase pärast. Kosis rikka lese tema vara pärast. Röövlid tapsid mehe raha pärast. Koerad purelesid kondi pärast. Naised jagelevad pesuköögi pärast. Võistlus esikoha, maailmameistri tiitli pärast. Ta on tõe ja õiguse pärast väljas. *Vapsidega konkureerisid võimu pärast eeskätt Põllumeestekogud.. O. Kuningas.
3. [gen] mingil põhjusel, millegi tõttu, millestki tingituna. a. osutab tundele, millest tingituna v. mille tõttu midagi toimub. Hõiskab, tantsib rõõmu pärast. Hakkasin viha pärast nutma. Ta ei saanud ehmatuse, hirmu pärast sõnagi suust. Vaju või maa alla häbi pärast! Tal ei tulnud erutuse pärast uni. Tegin seda kiusu, jonni, koeruse, ulakuse, lusti pärast. Läksin huvi, viisakuse pärast nendega kaasa. Mees on õnnetu armastuse pärast jooma hakanud. b. osutab asjaolule v. põhjusele, mille tõttu midagi esineb v. toimub. Laps puudus koolist haiguse pärast. Laev ei sõida täna tormi pärast. Külma pärast ei saa siin talvel elada. Mitmete asjaolude pärast jäi töö pooleli. Talu läks võlgade pärast oksjoni alla. Lammast peetakse villa pärast. Haige oigas valude pärast. Palun vabandust tülitamise pärast! Ega ma sinu pärast ei tulnud, tulin ema vaatama. Ega ma paha pärast, räägin seda hea pärast! Mis sa nutad tühja (asja) pärast! Meeldid mulle oma töökuse pärast. Teda halvustati tema saamatuse pärast. Olen sinu pärast uhke. Sain teie pärast peapesu. Mul hakkas enda pärast häbi, piinlik. Lõi kombe pärast risti ette. Tulid sa ikka asja pärast? 'oli sul ikka asja'. Mis häda pärast 'mis põhjusel' ma peaksin valetama! Mis hea pärast sa siia tulid? (irooniline väljend). *Kui sageli räägitakse seltskonnas lihtsalt rääkimise pärast. I. Trikkel. || (karistatava v. kritiseeritava põhjuse korral vahel võimalik ka eest.). Istub varguse pärast kinni. Streigist osavõtu pärast vallandati mitu töölist. Sain nahutada heitliku iseloomu pärast. Kunstnikule tehti liigse realismi pärast etteheiteid. *.. otsis ja kangutas sõnu ja mõtteid, nagu tuleks nende pärast hiljemini kellegi ees vastutada. P. Vallak. c. osutab isikule v. asjaolule, kelle v. mille huvides, kasuks, jaoks midagi toimub. Buss peatus vaid meie kahe pärast. Ära minu pärast oma toimetamisi toimetamata jäta. Räägin seda sinu enda pärast. Tulin koju tagasi üksnes laste pärast. Töö pärast ma ennast tapma ei hakka. Kunst kunsti pärast. Kindla usu pärast on surmagi mindud. *„Ega siis jumal inimest ometi põrgu pärast loonud.” – „Mispärast siis?” A. H. Tammsaare. d. osutab isikule, esemele, asjaolule, kelle v. mille saatuse v. olukorra suhtes tuntakse muret, kahju vms. Ära minu pärast muretse. Kuidas ma küll sinu pärast kartsin! Tunnen muret oma tervise pärast. Mure homse päeva, tuleviku pärast. Kardab oma elu pärast. Lein hukkunute pärast. Rikas muretseb oma raha pärast. *.. oleme mures tedre- ja põldpüüparvede kokkusulamise pärast.. O. Tooming.
4. [gen] ‹hrl. kirjutatakse eelneva sõnaga liitadverbina kokku› kellegi v. millegi seisukohalt, poolest. Sinu pärast võiksime nälga surra, sul ükskõik! Mine siis, minugi pärast! Ütlen seda ainult moe, nalja pärast. Õiguse pärast 'õigupoolest'. Kõik see oli nagu au pärast 'nime poolest, moepärast'.
5. [gen] millelegi vastavalt, millegi kohaselt v. järgi, midagi mööda. Saaks ükskord voli pärast süüa! Kunagi ei osanud peremehe meele pärast olla. Kõikide meele pärast ei suuda teha. *Mina ratsutan ainult tarbe pärast, ma ei tunne sellest mingit erilist mõnu. H. Salu.
6. [gen] esineb fraseoloogilist laadi hüüatustes ja kirumisvormelites. Jumala, taeva pärast, ära tee seda! Aita ometi, Kristuse pärast! Kuradi, pagana, põrgu, kirevase pärast! *Mille tondi pärast ma praegu oma raha salaja pidin lugema? K. A. Hindrey.
7. [elat] kõnek (osutab seisundile:) mingis seisundis v. olukorras olevana, peast. Ta oli noorest pärast iludus. Ära haigest pärast tööle mine! *Taru Iida peavari alevikuserval pole enam see, mis uuest pärast.. M. Nurme. *Minu nimi on Linda Liitmäe, neiust pärast olin Kütt. V. Ilus.
II. ‹prep› [part] millegi järel, millestki ajaliselt hiljem, peale. Kella kolme paiku pärast lõunat. Pärast 1. juulit. Varsti pärast pühi. Viis minutit pärast kuut. Pärast tööd läksime kohe koju. Õhtul pärast töö lõppu. Uued majad kerkivad nagu seened pärast vihma. Pärast sõda olid meil rasked ajad. Asus pärast ülikooli, ülikooli lõpetamist tööle õpetajana. Pärast pikki vaidlusi jõudsime ühisele otsusele. Ta jäi veel pärast mind tööle. Pärast meid tulgu või veeuputus! Elu pärast surma. *Mind jäeti mingi koerustüki eest pärast tunde. T. Vint. | ‹ühendsidesõna osana› pärast seda kui vt kui
III. ‹adv›
1. hiljem; edaspidi. Hommikul paistis päike, pärast hakkas sadama. Mine sina kohe, ma tulen pärast järele. Eks pärast näe, vaata, mis siin teha annab! Mul pole praegu raha, maksan pärast. Ta oli algul vastu, kuid pärast andis järele. Pärast näeme! Seda juhtus pärastki. Parem enne karta kui pärast kahetseda. Pärast ikka tarku palju! Kes pärast naerab, naerab paremini. *.. sest nii tarka koera kut Nässu pole Abrukas enne old ega tule pärast. J. Tuulik. || seejärel, siis. Algul kuulasin raadiot, pärast veel lugesin pisut. Enne töö ja pärast lõbu. Esiti varastab nõela, pärast noa, viimaks hobuse.
2. van (kartust v. kahtlust väljendades:) viimati, äkki, järsku. *Oota, ma keeran ukse lukku, pärast mõni tuleb. A. H. Tammsaare. *".. julgegi sööma hakata: pärast viib keele alla!” arvas poiss. E. Särgava.
Omaette tähendusega liitsõnad: au|pärast, häda|pärast, jao|pärast, käe|pärast, meele|pärast, minu|pärast, miski|pärast, moe|pärast, nalja|pärast, näo|pärast, see|pärast, selle|pärast, teadu|pärast, õigupärast

lahti pääsema

1. kuskilt, mingist takistavast, siduvast, kammitsevast olukorrast lahti saama, vabanema. Puurist, vangist lahti pääsema. Sälg oli tallist lahti pääsenud. Kui koer lahti pääseb, on ta kohe kanade kallal. Ta pääses veel minu käest lahti. Jutuvool pääses nagu paisu tagant lahti. | piltl. Mineviku viirastustest peab lahti pääsema. || sõlmest, kinnitusest lahti minema. Kingapaelad pääsesid lahti. Õhupall pääses lapse käest lahti.
2. avanema. Kellegi keelepaelad pääsevad lahti. *Nüüd olid neil kõigil silmad lahti pääsenud, kui hea asja nad hooletusse olid jätnud .. A. Kitzberg.
3. algama, puhkema, valla pääsema. Sõda, katk, torm on lahti pääsenud. Tants, pidutsemine pääses lahti. Tuli pääses lahti. Kuskilt pääses lahti jutt, kuuldus, et kõik mehed lastavat koju. Järsku pääses poisi suust kisa lahti.

päästma ‹päästan 46›

1. (eluga, tervena) pääseda aitama. a. ohtlikust olukorrast, hädaohust välja v. ära aitama. Kellegi elu päästma. Kedagi uppumisest, tulesurmast, surmasuust päästma. Tulest õnnestus päästa vaid osa loomi. Kas kõik merehädalised päästeti? Haavatut polnud enam võimalik päästa. Madrus päästis end ujudes. Üldises rüseluses püüdis igaüks end, oma nahka päästa, kuidas aga sai. Jookske ja päästke end põõsastesse! Aidake, päästke, ta tahab mind surmata! Jahimees päästeti karu käest, küüsist. Päästke meie hinged! (meremeeste appihüüd morsemärkides, SOS.) Haiget päästaks ainult kiire operatsioon. Põgeniku päästsid ta kiired jalad, päästis ta väledus. b. raskest, viletsast v. täbarast olukorrast välja aitama. Kedagi orjusest, näljast päästma. Tema tulek päästis mu kimbatusest. Isa tuli pärast pikka äraolekut koju tagasi ja päästis pere rahapuudusest. Surm päästis haige piinadest. *.. mis tegid sa, et päästa / see maailm kurja käest? K. Ligi. c. midagi hävimisohust välja tooma, millegi hävimist ära hoidma. Tulest päästeti hulk mööblit. Mida sa enam kustutad või päästad, kui kõik juba leekide võimuses! Sõja tallermaalt oli vaja päästa kultuurivarasid. Haned päästsid Rooma. Mõned fanaatikust patrioodid püüdsid veel isamaad päästa. *.. kamassi keel oli hävimas ning tuli [kogumisega] päästa, mis päästa andis. A. Künnap. d. patust lunastama, sellest vabastama. Jumal saatis oma poja maailma inimesi ära päästma. *.. on veel olemas armas jumal ja tema poeg Jeesus Kristus: üks neist hoiab ja valvab, teine päästab ja lunastab. A. H. Tammsaare.
2. midagi halba ära hoidma, ebasoodsasse v. täbarasse olukorda sattumast takistama. Otsib võimalusi, kuidas end mobilisatsioonist, vangiminekust, maksudest päästa. Anna nõu, kuidas tüdrukut häbist päästa! Ta päästis need andmed unustuse hõlmast. Oleks tal olnud raha, küllap ta oleks oma talu oksjonist päästnud. Ta püüab igati oma nime ja au päästa. Prestiiž on päästetud. Nüüd värisevad kõik ja püüavad oma nahka 'end' päästa. Et sõpra päästa, võtsin süü enda peale. Püüdis selle valega päästa veel, mis päästa annab 'midagi päästa'. Sinu kohaleilmumine päästis olukorra. Ka see käik ei päästa musta kaotusest. Päästis viigiga 'viiki tehes' meeskonnale pool punkti. Mängu seisu päästa pole võimalik. Head hinded sind ei päästa, kui sa käituda ei oska. Järsku tuli mulle päästev mõte. *Olid päästetud, otse uskumatult päästetud mitmed ärivekslite tähtajad.. M. Jürna.
3. midagi v. kedagi kinniolekust, kütkest, haardest vms. lahti laskma, vabastama. Mees päästis hobuse puu küljest, lasipuust, rakkest. Koer päästeti keti otsast. Päästis vangid köidikuist, keldrist. Neiu päästis end noormehe sülelusest. Tüdruk päästis pööra ukse eest, akna haagist. Päästa uks praokile! Hakkas palitunööpe päästma, palituhõlmu nööpidest päästma. Soos päästsime jalad paljaks. Naine päästis end kiiresti rõivaist 'riietus lahti' ja puges sängi. Sa pole väärt isegi ta kingapaelu päästma! Päästa nöör, vöö lõdvemale! Päästis pudelilt korgi ja rüüpas. Sõdur päästis automaadi kaitseriivist. Laev päästis otsad 'asus teele'. Võrke päästma 'kalu võrgulinast lahti raputama'. *Töömehe unistus on kui pihust päästetud pääsuke: ta lendab kõrgele. H. Laipaik. | piltl. Algav hommik päästis lindude keelepaelad 'linnud hakkasid häälitsema'. || (tammi vm. takistuse tagant) voolama laskma. *.. päästis ummistunud kraaviotstest veed jooksma. H. Sergo. | piltl. Nüüd päästis naine oma jutuvoolu ega vaikinud niipea.

pöörama ‹pöörata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama, keerama. Tüürimees pöörab rooliratast. Pööras rooli järsult paremale. Pukktuulikut, veskit (tuulde) pöörama. Uste, akende pööratavad käepidemed. Pöörab võtit lukuaugus. Karbil on hingedel pööratav kaas. Pööra mutter lõpuni. Pööras krabinal raamatu lehekülgi. Pöörame seda tasapinda 45° võrra. Kõrbetaimed pööravad keskpäevatundidel oma lehed serviti. *Maa pöörab ennast Päikesele vastu ja meie tajume seda kui päikesetõusu. L. Meri. | piltl. Aja(loo)ratast ei saa tagasi pöörata. Otsustasin oma elus uue lehekülje pöörata.
2. (seoses inimese vm. olendi asendi muutumisega:) käänama, keerama. Magaja pööras teist külge, ühelt küljelt teisele. Seda kuuldes pööraks isa hauas teise külje! Lamaja pööras end kõhuli, küljele. Ratsanik pööras end hobusel küljetsi, sadulas tagasi. Küll pöörab ja käänab ennast peegli ees! Pööra selg! Pööras pilkajatele selja ja läks minema. Pöörasin end sinnapoole, kust hääl kostis. Ta ei pööranud peadki. Kõikide näod olid pööratud tema poole. Pööras palge vastu päikest. Pöörasin häbelikult näo, silmad, pilgu kõrvale. Kui sind lüüakse ühele põsele, siis pööra ette ka teine. Taat pööras parema kõrva rääkija poole. Haige pöörati selili. Lehm pööras end tagasi vaatama. | piltl. Külaelu edendajad pöörasid pilgu noortele. *.. kas teie veelgi ei märka, kuidas kogu maailm ümberringi pöörab oma pale ristiusu poole.. E. Kippel.
3. midagi teistpidi, teisele küljele keerama, midagi niiviisi mingisse olukorda viima v. ajama. Pööras ämbri, purgi, klaasi kummuli. Pudeli põhi pöörati ülespoole. Taskut, kotti pahupidi, pahempidi pöörama. Laps pööras pakki käes siia ja sinna. Rasked roomiktraktorid ja palgiveoautod on metsateed segi, põhjatuks pööranud. | piltl. Sõda pööras kogu elu pahupidi. Mõtet, tõde pahupidi pöörama. Ära pööra ennast, oma hinge teiste ees pahupidi! Ta pööras kõik mu plaanid segi. *.. seda ma ei ütelnud, et sina üksi süüdi oled; sa ära pööra sõnu pahempidi. Süüdi oleme mõlemad. O. Luts. || otsides segi ajama, sobrama, tuhnima. Läbiotsimisel pöörati kogu maja, korter, tuba pahupidi. Kõik kapid pöörati segi, kõik riiulid soriti läbi. *Ema otsis võtit, ta pööras ja pahmas toas.. M. Rebane. *Kogu ümbruskond pöörati segi, aga suur osa asjadest jäi kadunuks. E. Kreem. || kündma. Pööras adraga maad, põldu, sööti. Sahk pöörab mulda. *Aga maapinna pööranud ta põlluks, mis tänapäevani põld on. M. J. Eisen.
4. midagi poolkaarde painutama, kahekorra seadma vms., keerama. Ülespoole pööratud ninadega tuhvlid. Pööra särgikrae tagasi. Seeliku alumine serv on laialt sissepoole pööratud. Pööratud äärega palistusõmblus. || kõnek näppude vahel keerates valmistama. *Sõber viskab kirve käest ja hakkab endale vilkat pöörama. O. Luts.
5. millegi v. kellegi suunda muutma, teist suunda andma. Mees pööras hobuse metsateelt maanteele. Pöörab paadinina vastu tuult, kalda poole, tagasi. Poiss pööras järsult jalgratast ja kukkus. | kõnek (3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel pööras tuule lõunasse. || pööratud mingis suunas asetsev. *Jääraku suue oli pööratud Karantiini lahe poole. U. Liivaku (tlk). || piltl millelegi teist sisu, teistsugust suunda andma, midagi teiseks tegema v. muutma. Nad pöörasid relvad oma endiste liitlaste vastu. Pöörasin jutu mujale, teisale. Püüdis kõike öeldut naljaks pöörata. Katsu tehtud kurja vähehaaval heaks pöörata. Taat on põikpea, tema meelt pole kerge pöörata. Juhtunu pööras teiseks kogu mu elu. Tähelepanu pöörama 'kellelegi, millelegi tähelepanu osutama'. Kuld pöörab kuninga meele. *Anne surma järel pööras ema kogu oma armastuse Estrile. K. A. Hindrey. *Sina pöörad ju ikka veel põranda all riigikorda. A. H. Tammsaare. || veenma v. sundima kedagi usku, maailmavaadet vms. vahetama; kedagi meeleparandusele kutsuma. Paganaid ristiusku pöörama. Hakkas misjonäriks ja läks pärismaalasi õige usu poole pöörama. Ta katsub teda tagasi jumala juurde pöörata. Teda käisid päästearmeelased pööramas. Loe piiblit, see pöörab sind patust! *See, kes noori punaseks pööras, lasti maha. J. Smuul. *Tahan teid pöörata. Tahan teist teha mehe, nagu ta peaks olema. H. Raudsepp. || jur täitmisele suunama. Kohtuotsus, karistus pööratakse täitmisele.
6. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale keerama. a. (liikumisel). Järgmise maja juurest pöörake paremale, paremat kätt. Pöörasin ümber nurga kodutänavasse. Marjulised pöörasid maanteelt kõrvale, sihilt metsa. Poiss pöörab poolelt teelt, metsast suure ringiga tagasi. Pöörab tuttavat nähes nurga taha. Auto pöörab maja ette. Pöörasime sammud, otsa kodu poole. Mees pööras minekule. Tuul pööras lõunasse, on vahepeal pööranud. *Ja ruttu pööras ta laeva poole minema. E. Aspe. b. (ilma liikumiseta). Kuhu see tee pöörab? Järgmisest tänavast pöörab üks väike põiktänav, seal ma elangi. c. piltl. Ilm pöörab sajule, sulale, pehmemaks. Ilm hakkab, sätib pöörama. Õhtupoolikul pööras vihmale, külmale, tormiks. Elu pööras rahulikumaks. Mina küll ei tahaks kiviaega tagasi pöörata. *Annaks Jumal, et need sõnad ei pööraks su enese vastu. K. Ristikivi. *Küll asjad veel pööravad. Vara rõõmustada, vennikesed! O. Jõgi (tlk). || kõnek hakkama (midagi tegema). Mehed on viimasel ajal jooma pööranud. Seltskond pööras peagi kaklema, tülli. *Süda pööras järsku kripeldama teretamata jätmise pärast.. L. Vaher.
7. ka van kõnek mingis asjas kellegi poole pöörduma (3. täh.), kedagi kõnetama. Mind paluti selles asjas teie poole pöörata. Küsimusega, palvega, ettepanekuga kellegi poole pöörama. *„Jääge nüüd lapse juurde,” pööras Hildegard teenija poole.. A. H. Tammsaare.
8. kõnek (südamepöörituse, iiveldustunde tekkimise kohta). Sisikonnas pöörab, olen vist merehaige. *Aga minu süda pööras selle sakslase surmast nii pahaks, et .. oksendasin ma nii kaua, kui rohelist sappi hakkas tulema. J. Peegel.
9. keel sõna pöördeti muutma, konjugeerima. Pöörake sõna „lugema” olevikus ja minevikus!

pööri|päev

1. päev, mida peetakse astronoomilise aastaaja alguseks. Kevadine, suvine, sügisene, talvine pööripäev. Suvisel pööripäeval on päev kõige pikem.
2. pöördeline päev. Tähtsad pööripäevad inimese, rahva elus. *Meheleminek, mis tähendab tüdrukutele järsku pööripäeva, saabus talle asjalikult ja kainelt. K. Rumor.

pööritus ‹-e 5› ‹s›

1. peapööritus. Kõrgelt kaljult alla vaadates tundsin järsku pööritust. Istu, kuni pööritus üle läheb. Teda tabas pööritus, nii et pidi toetuma vastu seina.
2. südamepööritus, iiveldus. Tundis südame all, kõhus kerget pööritust. Püüdsin pööritust maha suruda ja sõin edasi. Oksele ajav pööritus. *Tal oli äkki väga paha. Mingi vastik pööritus .. liikus rinde all. V. Saar.

pühkima ‹pühin 42›

1. midagi v. millegagi kuskilt üle libistama, libistades lükkama v. tõmbama; niiviisi midagi puhastama v. kuivatama, midagi kuskilt eemaldama. Põrandat, õue, tänavat pühkima. Luuaga, harjaga pühkima. Igaüks pühkigu ise oma ukseesine (puhtaks). Pühkis trepilt, ukseesiselt rajalt lume ära. Kojamees pühib lehti hunnikusse. Tuba on juba pühitud. Trepp on ammusest ajast pühkimata. Pühi killud kokku! Korstnat pühkima. Pühkis enne tuppa minekut matil jalad puhtaks. Õpilane pühib niiske lapiga tahvlit. Perenaine pühib nõud rätikuga kuivaks. Pühkis käsi rätikusse, põlle sisse, pükste külge. Peremees jõi klaasi tühjaks ja pühkis vuntse. Poisike pühib käisega nina. Nende rahatähtedega võid nüüd tagumikku pühkida (kehtivuse kaotanud raha kohta). Pühib taskurätiga prille. Pühkis käega laupa, üle otsaesise. Naised nutsid ja mehedki pühkisid silmi. Pühi silmad ära, kuivaks! Naine pühkis käeseljaga, põllenurgaga pisaraid. Mees pühkis otsa eest higi, põselt verd. Pühkis pluusi pealt mardika ära. Pühiti tolmu ja pesti põrandaid. Lõpetanud niitmise, pühkis vikati rohutuustiga puhtaks. Tüdruk pühkis sorakil juukseid laubalt tagasi. Tee on puhas nagu luuaga pühitud. Hoov oli inimestest tühi nagu pühitud. Uni oli äkki kui pühitud. Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu. Uus luud pühib puhta toa. *.. teise käega aga pühkisin õlleselt letilt kopikad taskusse. J. Nõmm. | piltl. Tüdruk pühkis silmist une. *Üks nõrga helgiga prožektor pühkis ajuti taevast, nagu väikese saunavihaga edasi-tagasi sopsides. L. Vaher. || millegi vastu käima, (lohisedes) vastu maad puutuma. Mantlihõlm pühkis maad. Läks, seelikusaba üle peenarde pühkimas.
2. piltl jõuga, hooga kuhugi v. mingis suunas ise liikuma v. liikuma sundima; endaga kaasa kiskuma v. (ära) kaotama, olematuks tegema. a. (loodusnähtuste kohta). Kõle põhjatuul pühkis üle põldude, ümber maja. Tuisk pühkis piki tänavat. Ummiklaine pühkis üle vööri. Tuul pühkis taeva pilvedest puhtaks. Torm, laine pühkis madruse üle parda, laevalaelt merre. Äkiline tormi-iil ähvardas auto teelt pühkida. Lumelaviin, rusuvool pühib kõik oma teelt. Vihm on jäljed minema pühkinud. *.. tuli raske ja külma talve järel äkiline kevad, pühkides lume nädalaga jõgedesse. H. Laipaik. b. ‹ka impers.› (seoses tundmuste, psüühiliste v. füsioloogiliste ilmingutega). See uudis pühkis kogu meelepaha minema. Tema lustlikud vembud pühkisid tusatuju kus seda ja teist. Kõik kahtlused, mured, kartused olid korraga pühitud. Ka viimane lootus pühiti minema. Möödunu on meelest, mälust pühitud. Sedamaid oli viha pühitud. Hommikune kargus pühkis roidumuse ihust. Uni oli otsemaid pühitud. Luuletuse algus järsku nagu, otsekui, justkui pühiti peast. Kogu lõbusus, vaprus, väsimus, valu oli äkitselt, jalamaid nagu käega pühitud. Kõik viimaste päevade halbus oli nagu pühitud. Mälestusi ei saa lihtsalt ära pühkida. *Ta tegi parema käega liigutuse, mis pühkis mu mõtte kõrvale. J. Kross. c. vägivalda kasutades kõrvaldama, (ära) koristama. Tsaar pühiti troonilt. Tsaarirežiim, reaktsiooniline valitsus pühiti minema. Kõik, kes avaldasid uuele vastupanu, pühiti teelt. Rahvas pühkis minema võõrad vallutajad. Tsivilisatsioon on pühkinud maakeralt terved rahvad. *Uusen pühkis saunad maa pealt, tõmbas krundile aia ümber. Madde Kalda. || (relvade, relvastusega hävitamise kohta). Võimas laeng pühkis tammi maa pealt. Üksainus tuumapomm pühiks terve linna maakeralt, maapinnalt (ära). Suurtükituli pühkis minema hoone katuse. *.. need paar-kolm vintidega poisinokka või vanameest pühitakse esimeste valangutega teelt eest. R. Sirge. d. (muid kasutusi). Minu väikseimgi liigutus pühkis linnud lendu. Võõrad kadusid kui tuulest pühitud. Aeg on hauaplaadilt nime ära pühkinud. *Alles läbi tiheda lepavõsa pagemine pühkis jälitajad kannult. J. Peegel. *Kuumus pühkis meid lavalt alla, sundis põrandale kükitama. L. Metsar.
3. kõnek tormama, sööstma, tuiskama, kihutama. Pööras kannalt ümber ja pühkis trepist alla. Poiss pühkis tulistjalu, jalapealt, kui tuul minema. Ants ei jäänud mind ootama, vaid pühkis kohe minekut. Pühkisime tuhatnelja, suure valuga tagasi. Teeme nüüd, et pühkima 'kiiresti minema' saame! Hobune pääses lahti ja pühkis kodu poole. Kits, jänes pühkis metsa. Mootorratas pühkis minema, nii et suitsujutt taga. *Ja naised pühkisid ribinal-robinal luudi ostma. E. Männik. || kiiresti toimima, esile tulema. *Pisarad muudkui pühkisid tulemist.. J. Lattik.

rabama ‹37›

1. hooga v. järsku lööma, paiskama. Rabas rusikaga, kämblaga vastu lauda. Keegi rabas talle noaga, mõõgaga. Rabas kallale kippuvat koera malakaga, piitsaga. Üldises kakluses rabati kõigega, mis kätte juhtus. Ta rabas mulle pähe, näkku. Rabasin kala ahinguga. Poksija rabas vastase pikali. Keegi rabas ta ränga löögiga jalust, uimaseks. Lehm rabas jalaga lüpsiku ümber. Kala rabas sabaga. Külm tuul rabab näkku nagu kasevitstega. *.. ja rabas Erntsi otse nina ja ülemiste hammaste pihta. M. Metsanurk. | piltl. Alkohol rabas mehel jalad alt. *„Kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis rabab ta tema mõistust,” lausus härra Itam nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
2. järsku kahju tehes v. hävitades tabama. Raske rusikalöök rabas mehe lõuga. Ründajaid rabab kivirahe. Loom kukkus, teda oli nool rabanud. Vana suurt kaske rabas pikselöök. Jäi seisma nagu välgust, piksest rabatud. *.. nende hobused ise põikasid teineteisest mööda ning nende odad rabasid ainult tühja tuult. E. Kippel. | piltl. Teda rabas uus mure, häda, ääretu meeleheide. || (valu, haiguse kohta). Sind võib rabada veresoone lõhkemine ajus või südames. Last rabas äge kõhuvalu. Jäi seisma kui rabatud. Oli kui rabatud, aga toibus peagi. *On lendva rabanud kellegi hobust .. J. Mändmets.
3. piltl tugevat muljet avaldama, vapustama vt rabav Ootamatu rünnak rabas vaenlast. Tema sõnad rabasid kõiki. See küsimus, teade ei rabanud kedagi. Niisugune vastus rabas teda tugevasti. Lapsi rabas uudis koera kadumisest. Läbikukkumine rabas mind nii, et jätsin kooli pooleli. Pani selga oma parimad riided, lootes seltskonda rabada. Idee rabas oma originaalsusega. Naine rabas oma iluga. See ehitis rabab meid arhitekti mõttejulgusega. Talle meeldib teid ootamatustega rabada. Rabas vastast oma üllatavate argumentidega, faktidega. Ta ei raba oma teoses õieti millegagi. On hirmust, ehmatusest, üllatusest rabatud. Oli suurest hoolitsusest lausa rabatud. Ta oli nii rabatud, et ei märganud vastatagi. *.. mina olin nähtud sündmusest nii rabatud ja hirmu täis, et ei saanud paigastki. J. Vahtra.
4. haarama, kahmama. Rabas mõned asjad kaenlasse. Rabasin maast malaka, kaika pihku, kätte. Tal rabati käest, õlast, turjast, kraest. Uppuja rabas kahe käega päästerõngast. Järsku rabas mees tüdruku sülle, käte vahele. Rabab energilise liigutusega mütsi peast, põlle eest. Vihastus ja rabas minu käest raamatu. Välkkiirelt rabas poiss taldrikult õuna. Autojuht rabab kiiresti käigukangi järele. Rabab kätega õhku. Rabas endal mantli seljast. Juhan rabas kiiruga mütsi pähe ja mantli selga, seinalt püssi. Rabati teeäärselt põllult kartuleid ja kaalikaid. Ema rabas lapsed käekõrvale. Vagunis tormati paremaid kohti rabama. Rabas minu käe. Mehe käsi rabas revolvri järele. Koer rabas kondi suhu. Kass rabas hiirt. Kala rabas sööta. *.. rinnad vastamisi, seisid nad [= mehed] hetke. „Tuli siia minu tüdrukut rabama!” L. Promet. *.. rabas Anna viimasel silmapilgul Raismiku sulase tantsitajaks .. Juh. Liiv. | piltl. Rabas uuesti jutujärje enda kätte.
5. vahetpidamata, kõigest jõust tööd tegema, rassima, rühmama. On kogu oma elu tööd rabanud. Rabab hommikust õhtuni tööd teha. Pead rabama, kuidas jaksad. Ära nii hullumoodi, pööraselt raba, pea vahet ka! Rabab end kas või poolsurnuks, nii et hing väljas. Rabasid kahekesi mitme eest. Mis meiegi nii väga rabame, kui teistel kiiret ei ole. Rabas täna kaks päevanormi teha. Peremees rabas kõike ise teha. Rabada andis, aga raha tuli. Ema rabas kampsuneid ja kindaid kududa. Ilusa ilmaga rabati kogu aeg heina teha. *Aga kes tervisest hoolib! Rabatakse ja rabatakse, kuni varisetakse kokku. A. Liives. *Ja raba edasi – järeleksamil peab läbi murdma .. L. Kahas.
6. järsku v. kiirustades midagi tegema. Rabas koera lüüa. Rabas lühikeste tõmmetega heina riisuda. Odavaid riideid rabati osta. Rabasime polkat (tantsida). Raban ahnelt bussiaknast välja vaadata. Koer rabas võõrast kiskuda. Lind rabas lendu. *Andres tahtis enda püsti rabada, kuid järsk valu vasakpoolses rinnas vajutas ta uuesti pimedusse. H. Angervaks. || (rääkimise, ütlemise kohta). Rabas midagi huupi vastuseks. Leenu rabas sedamaid öelda, et .. *„Peale selle räägitakse –” – „Mis räägitakse?” rabas Viiu vahele. Juh. Liiv.
7. etn hrl. viljavihku vastu rabamispinki v. seina lüües teri välja peksma. Rukist rabama. Reht(e) rabama. Paljudes peredes olid rehed juba rabatud. Kus viljavihud puuduvad, seal rabatakse õlgi. *Kuivanud vilja peksti ehk rabati rehetoas, järelpeksti rehe all lademesse laotud õlgi vartade või kootidega. J. Kuum.
8. murd linu ropsima. *.. ma raban linu või hakkan kanepist keerama nööri. A. Gailit.

rahmama ‹rahmata 48›

1. kiire liigutusega midagi tegema. a. äkki, kiiresti haarama v. tõmbama, krahmama. Rahmas koti naise käest. Varas rahmas rahapaki ja pani jooksu. Rahmab kepi pihku, kaenlasse. Rahman riiulilt raamatu. Rahmab peoga lilli. Rahmas endale varnast kitli selga. Mees rahmas hobusel valjastest (kinni). Poiss rahmas kahe käega tüdruku juustest kinni. Laps rahmas oma käe ema käest lahti. *.. ja hobune, sapsud valges vahus, püüdis õuemurult rohtu rahmata .. A. Maripuu. b. äkki, kiiresti lööma. Sõdur rahmas vastast püssiga, vastasele püssikabaga pähe. Isa rahmas vitsaga poisile mööda sääri. Kakleja rahmas noaga, aga ei tabanud. Naine rahmab käega üle palituhõlma. *.. ja jälle rahmas Voldi tema poole käega: jäägu ometi vait. R. Kaugver. c. hoogsalt, kiiresti liikuma. Rahmasin püsti ja tormasin uksest välja. Ta ei jäänud seisma, vaid rahmas edasi.
2. lausuma, rohmama, kohmama. Poiss rahmas järsult: „Säh!” Ta mõtles natuke, rahmas siis: „Olgu peale!”. *.. tal polevat oma varjunimi järsku meelde tulnud ning sellepärast rahmanud ütelda seltsimehe oma. O. Kruus.
3. kõnek rahmeldama. *.. ja peale lühikest lõunavahet rahmasid hilise tunnini. V. Ilus.

raksti

1. ‹adv interj› raksuga, raksatades. Lõi rusikaga raksti lauale. Hammustas porgandi otsast raksti tüki. Auto põrkas raksti! vastu puud.
2. ‹adv› järsku, kiiresti, äkki. *Ma ei soovi sinuga riigiasjus läbirääkimisi pidada. Keeras raksti selja ja läks. H. Saari (tlk).

ühe raksuga
järsku, hooga, ühe ropsuga. *Vihaga võtab tüdruk kõige jämedama propsi, tõstab selle ühe raksuga pukile. V. Saar. *.. märkas poolikut viinapudelit, kallas selle ühe raksuga kurku .. E. Maasik.

rapsama ‹rapsata 48›

1. järsku ja energiliselt haarama v. tõmbama, krapsama (1. täh.). a. (millestki kinni, midagi kätte v. haardesse). Sain tal veel hõlmast kinni rapsata. Poiss rapsas kiiresti maast kepi, ohjad pihku. Ta rapsas paki sülle, kohvri käe otsa. Rüütel rapsas mõõga tupest. Kass rapsas hiire kinni. Koer rapsas kukke sabast. Hobune püüdis tee äärest rohututte rapsata. Kala oli rapsanud sööda õnge otsast. *.. rapsas õngevibuga ja suur ahven kukkus kaldale. A. Kalmus. b. (kinnihoidmisest vabaks, kusagilt pealt ära vms.). Rapsas oma käe ära, venna peost lahti. Varas rapsas end kinnihoidjate käest lahti. Tüdruk rapsas end poisi kaisutusest vabaks. Rapsab magajal teki pealt. Poiss rapsas mütsi kähku peast. Tormasin trepist üles ja rapsasin ukse lahti. Hobune ehmus ja rapsas oheliku mehe käest. *Tuulehoog .. rapsas naise hommikumantli siilud laiali .. O. Kruus. c. (katki, puruks). Vaata et sa tõmmates nööri katki ei rapsa! *Ta rapsas sinelihaagid eest, pluusi ja särgi kaeluse puruks. F. Kõlli (tlk). d. (paigalt, teat. asendist ära). Hobune rapsas vankri paigalt. Autojuhil oli kiire, ta rapsas kohe paigalt. Hobune ehmus ja rapsas koormaga minema. Ta ärgitas mind lüüa, rapsasin pea kõrvale. *Rangiroomad naksusid, hobune rapsas vasakule ja paremale .., kuid regi oli nagu kinni jäätanud. O. Tooming. e. (tikku, tuld kraapsatusega põlema). Rapsas tiku põlema, välgumihklist suitsule tuld.
2. järsku tõusma, püsti kargama, krapsama (2. täh.) Jalule rapsama. Mees rapsas laua tagant, toolilt püsti. Laps rapsas voodis istukile. *Järsku oli ta täiesti kaine, isegi tuikamine peas kadus. Ta rapsas enese maast üles .. R. Vellend. || äkki, kiiresti minema tormama. *Tüdruk puudutas tervistjätuks mu kätt. Siis rapsas minema. A. Mälk.
3. korraks (kergelt) lööma, nähvama, sähvama. Ants rapsas hobust ohjaharudega, piitsaga. Karjane rapsas lehma vitsaga. Vaata, et sa vikatiga endale jalga ei rapsa. Tüdruk tõusis ja rapsas kleidilt heinapebred maha. Ta ei teinud sellest ütlusest suurt väljagi, rapsas ainult korraks käega. Hobune rapsas sabaga kärbseid. Kass rapsas poisile küüned käsivarde. *Tuulehoog rapsas ootamatult vastu klaasi, jäme vihm seltsis. A. Maripuu.
4. järsku, ootamatult v. nähvates midagi ütlema. Äkki Peeter rapsas: „Ma tulen kaasa.”. *Aga nüüd rapsas kubjas teravalt: „Mis ta's on kui mitte hulgus!” M. Metsanurk.

rapsatama ‹37›

1. järsku (tugevat) rabinat tekitama, krapsatama (1. täh.) Tehti suitsu: kellegi käes rapsatas tikk. *Sikutas rapsatades lahti kummuti alumise sahtli .. A. Murakin (tlk). *.. ainult vahetevahel pea kohal lehestikus rapsatavad saksa kuulid tunnistasid, et käib lahing. V. Beekman.
2. lööma, rapsama (2. täh.) *.. vingus vits ja rapsatas paljaid käsi ning jalgu .. A. H. Tammsaare.
3. järsku liigutust tegema, järsku liikuma. *Kolmanda kella järel eesriie rapsatas korraga kramplikult, kuid ei avanenud. Joh. Tamm (tlk).

raskus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as raske). a. Diivan vajus meie raskuse all lohku. Jää murdus kõndijate raskuse all. Mees oli kandami raskusest kühmas. Seljakoti raskus vajutas õlgadele. Puuoksad on lume raskuse all lookas. Kõrvalistuja vajus talle kogu raskusega peale. b. Raskus jalgades, kätes. Tundis kogu kehas tinast raskust. Mind rõhus nagu mingi raskus. c. Kehalise töö, maatöö raskus. Sulasepõlve raskus. Teekonna raskus. Raja raskusele vaatamata läbisid kõik suusatajad distantsi. Olukorra raskus tegi mehed nõutuks. Matemaatikaeksami raskus ajas hirmu peale. Teksti raskuse tõttu edenes tõlkimine aeglaselt. d. Kaotusvalu, lahkumineku masendav raskus. Mõtete, hingepiinade, süütunde raskus. e. Karistus sõltub kuritöö raskusest. f. Haiguse, vigastuste raskus. g. Väljendusviisi kohmakas raskus. h. Tumedate värvitoonide raskus mõjub rusuvalt.
▷ Liitsõnad: tinaraskus.
2. kaal (2. täh.), mass. Raskuselt erinevad kehad. Pakid raskusega 10 kilogrammi ja rohkem. *.. kaalus lõhe ära. Selle raskuseks osutus viis kilo sada grammi. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: keharaskus.
3. ese, mis mõjub oma massiga (näit. rõhub peale, vajutab alla jms.). Õngel on küljes tinast raskus. Kangi abil saab suuri raskusi tõsta. Kortsunud paberid siluti sirgeks ning pandi raskuse alla. Suurte raskuste tõstmise tagajärjeks võib olla song või seljalihaste venitus. Treeningul tuli tõsta pomme ja muid raskusi. *.. köitsime [surnukeha] valge laua külge, millele kinnitasime raskuseks raua- ja ketitükke, et ta kohe vajuks alla sügavasse märga hauda .. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: alg|raskus, lisa|raskus, rekordraskus.
4. ‹hrl. pl.› asjaolu v. olukord, mida on raske taluda; keeruline, komplitseeritud v. muret, vaeva valmistav olukord. Tal on majanduslikke, rahalisi raskusi. Projekti elluviimine oli seotud raskustega. Laste koolitamine valmistas vanematele suuri raskusi. Rindeelu, ikaldusaasta, kohapidamise raskused. Raskused põllumajanduses, ärielus. Poisil oli koolis raskusi matemaatikaga. Sul võib oma naabritega raskusi tulla. Kaupmees, firma sattus kriisiajal raskustesse. Must sattus juba partii avangus raskustesse. Äri siples raskustes, pääses raskustest. See ülesanne ei tee, valmista mulle mingeid raskusi. Mikk ületas kõik raskused, sai ajutistest raskustest üle. Kehvas kodus tuli kogu aeg raskustega võidelda. Meeskonnal ei olnud vastase alistamisega raskusi. Elu on toonud neile ainult muresid ja raskusi. Pealehakkaja mehena ta raskusi ei kartnud. Kõigist raskustest hoolimata jõudsime eesmärgile. Sul seisavad ees veel mõnesugused raskused. Saksa keele rääkimine läheb tal raskusteta. Järsku tekkis ootamatu raskus: kust leida sobiv ekskursioonijuht.
▷ Liitsõnad: elu|raskus, finants|raskus, kasvu|raskus, kohanemis|raskus, majandus|raskus, majutamis|raskus, olme|raskus, reisi|raskus, sõja|raskus, transpordi|raskus, turustamis|raskus, töö|raskus, valiku|raskus, varustamis|raskus, õppimisraskus(ed); pea|raskus, pisi|raskus, põhiraskus.

ratsuti ‹1› ‹s›
kaheharuline rihm, mis kinnitatakse valjaste suuraudade rõngaste külge, ratsmed. Talutab ruuna ratsutist järel. Hobune kohkus ja tõmbas ratsuti puruks. *Järsku haaras Enn sadulanukale langenud ratsutid ja tõmbas hobuse tagumistele jalgadele. J. Kello. *Sõiduhobusel tõmmatakse ratsuti läbi loogarõnga ja seotakse aisa külge, et hobune ei saaks pead alla lasta. A. Viires.

rauh ‹interj adv›
‹korduvana› annab edasi järsku robinat, krauh. *Maimu tuli päris pimedikus rauh-rauh läbi lepalehtede kõdu .. A. Maripuu. *Rütmiliselt välkus vikat silme ees. Rauh ja rauh langes mahlakas metsahein .. O. Jõgi (tlk).

rauk ‹rauga 23›

1. ‹s› väga vana inimene, kõrges eas inimene. Tudisev, küürus, hallipäine, kepi najal komberdav rauk. 80-aastane rauk. Lapsed ja raugad on ühesugused väetid. Suur osa akadeemikuid oli lupjunud ajudega raugad. Raske töö, mure, aastad on teinud temast rauga. Vanaisa on järsku raugaks muutunud, jäänud. Vangilaagrist tuli ta tagasi enneaegse raugana. Käed värisevad nagu raugal. *Kaunid on nooruse õhkuvad uned, uhked mehe mehised mõtted, magusad rauga mälestused. F. Tuglas. | piltl. *Roomal on seljataga noorpõlv ja meheiga. Rooma on rauk ja mitte ühegi Medeia nõiakunst ei saa talle tagasi anda noorust. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: kerjus|rauk, vanarauk; õunapuurauk.
2. ‹adj s› murd vilets, vaene, väeti. Oh sind rauka! *Kuid nii võimetu, nii rauk Peter veel ei olnud, et mitte katset teha end ja oma talu kaitsta .. R. Sirge.

rebima ‹37›

1. tugevasti tõmbama, kiskuma, tirima. a. (rebenema pannes v. millegi küljest eraldades). Lapsed rebivad värvilistest paberitest kujusid. Pesumasin ei tohi pesu rebida. Üle aia ronides rebis ta riideid ja kriimustas käsi. Poiss tuli koju, püksid lõhki, katki rebitud. Rebisin kirja puruks, pisikesteks tükkideks, (kärtsti) pooleks, (kärinal) ribadeks. Rebis vana kodukitli tolmulappideks. Raamatust ei rebita lehti välja. Rebi mulle märkmikust, joonistusplokist üks leht. Rebitav seinakalender. Kirja, ümbrikku lahti rebima. Keegi on margi ümbriku pealt ära rebinud. Konduktor rebis rullist pileti. Vana tapeet tuleb seinalt ära, maha rebida. Rebis pakil paberi ümbert (ära). Rebis tee äärest peotäie rohtu. Torm rebis mitu puud juurtega välja, üles. Kui rebida sisalikult saba, kasvab selle asemele uus. Laps rebis kärbselt tiivad. Rehepeksumasin, mürsk rebis mehel käe otsast. Plahvatus rebis majal ukse eest. Tuul rebib pilvi, maast tolmu ja prahti lendu. Tikriokkad rebisid marjakorjajate käed verele, marraskile. Tööd on nii palju, et rebi end või tükkideks, puruks. Kasvõi rebitagu neljaks, aga mina ei räägi midagi! || hammaste v. küüntega midagi katki, millestki tükke välja kiskuma. Koer rebis teisel kõrva katki. Lõvid rebisid gaselli tükkideks. Hundid olla lehmamullika nii ära rebinud, et vaevalt tast elulooma saab. b. jõuga v. järsult tõmbama (ka asendi v. asukoha muutmisega); sikutama, sakutama; pingutades v. järsult tõmmates midagi tegema. Ära rebi teist patsist, juustest! Juukseid kammides ei tohi neid rebida. Kedagi käisest, hõlmast rebima. Tuul rebis pesu nööril, teekäijate riideid, aknaluuke. Haige rebis oma särgikaelust laiemale. Jõmpsikad hakkasid üksteist rebima ning rusikatega taguma. Poiss rebis tüdruku(t) tantsima. Tüdruk rebis end poisi käte vahelt, käest lahti. Kellegi käsi rebis mu eemale, tagasi. Pistis jooksu ja rebis teise ka kaasa. Mees rebiti autost välja. Röövlid rebisid ratsaniku sadulast. Kargas teisele kallale ja rebis ta pikali. Sõnavõtja rebiti tagasi istmele. Hobune kihutab nelja, isa rebib ohjadest. Ratsanik rebis hobuse tagajalgadele püsti. Rebis koera kaelarihma pidi tagasi. Rebis kiiruga mantli selga, põlle eest. Mees rebis naisel riided seljast. Hakkas kitsaid kindaid aeglaselt käest rebima. Poiss rebib mütsi sügavamalt silmile. Rebi tal mask maha! Kellelgi paguneid pealt, aurahasid rinnast rebima. Uks rebiti lahti, pärani. Rebi rool paremale, puri vasakule! Purjed rebiti alla. Rebisin kardina akna eest kõrvale. Nüüd rebis võõras jahinoa vöölt, saapasäärest laskeriista. Sõudjad rebisid kõigest jõust aere. Külamees rebib akordioni ja hõiskab laulda. Peitu pugenud laps rebiti sängi alt välja. Haavatu rebis end edasi ainult käte abil. Sõdurid rebivad mäest üles rasket kahurit. Auto rebis end ulgudes paigalt. Lennuk rebis end stardirajalt, maast lahti. Kotkas rebis end tiibadega rapsides lendu. Lassosilmus rebis lehma jalust. Äratatav rebis und täis silmalaud pilukile. c. piltl. Valu rebib sisemust. Hirm rebis südant. Järsku rebisid öist vaikust plahvatused. Erepunane kleit lausa rebis pilgu endale. See lause on kontekstist välja rebitud. Suure vaevaga rebisin end põnevast raamatust lahti, oma mõttelõnga katki. *Oo, kuidas te sõnad mu kuulmeid rebivad! H. Suislepp.
2. sport tõstekangi põrandalt otse, katkematu liigutusega sirgeile kätele (v. sangpommi sirgele käele) tõstma vrd tõukama Tõstja rebis 160 ja tõukas 209,5 kg. Ta rebis keskkaalu(s) maailmarekordi. Mitu kilo sa vasaku käega üles rebid? || (tennises:) reketit palli löömisel jõuliselt alt üles tõstma. Rebitud löök.
3. kõnek jõulise pingutusega v. spurtides võistlema, jooksma v. sõitma. Esikoha pärast rebis kolm meeskonda. Jooksjad rebisid peaaegu rind rinna kõrval. Võidusõitja rebis ennast kolmandaks. Viimasel sirgel õnnestus meie jalgratturil napilt ette rebida. Kohe stardist rebis (end) etteotsa soomlane. Lõpusirgel rebis jooksja end konkurentidest marulise spurdiga lahti.

register ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. loetelu, nimestik (hrl. ametiasutuses); seda sisaldav raamat vms.; arvele võetud andmete ühtne kogu. Saabunud, sissetulnud kirjade register. Elanikkonna, kodanike register. Ametnikud peavad registrit. Kõik sünnid kantakse vastavasse registrisse. *.. siis läheb Jumala päikene enne looja, kui meie sinu vallatuste registriga valmis saame. O. Luts. || bibl ainestiku leidmist hõlbustav (tähestikuline) märksõnaloend (hrl. raamatu vms. lõpus). Temaatiline, koha- ja isikunimede register. Süstemaatiline 'liigitusskeemi jaotistega' register. Koguteos on varustatud mitme registriga. Entsüklopeedia viimane köide sisaldab registreid. Registrid lisatakse ajakirja aastakäigu lõppu.
▷ Liitsõnad: auto|register, dokumendi|register, hoone|register, maa|register, rahvastiku|register, sünni|register, äriregister; aine|register, isiku|register, koha|register, nime|register, sisu|register, üldregister; paturegister.
2. mer peam. tsiviillaevu ja nende ehitamist kontrolliv asutus. Register liigitab laevad klassidesse ning kehtestab laevade ehitus- ja kasutusnorme. *Aurik pidi tulema Tallinna sadamasse, kuid registri määrused keelasid tal sõidu jääs. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: mereregister.
3. muus. a. muusikariista v. inimhääle heliulatuse lõik, millele on iseloomulik ühesugune kõlavärving. Kõrge, keskmine, madal register. Laulab kõrges registris. Keskmises registris kipub hääl tuhmiks jääma. Hääl vajus järsku madalasse registrisse. Dirigent on saavutanud koori kõlavuse kõigis registreis. *.. ruumikat pimedust täitis mitme registriga norskamine .. K. Saaber. b. rühm oreli, harmooniumi v. akordioni ühesuguse kõlavärvinguga helisid; neid tekitavad ühetüübilised viled v. keeled. Oreli alumised registrid. Suur kolme manuaali ja kuuekümne kuue registriga orel. Registreid avama. Esinemisel on organistil sageli abiline registrite vahetamiseks. *Köstripapa hakkas lahtikistud registritega oreli pääl katkeliselt üht mängutükki mängima .. K. Toom. c. piltl. Iluuisutaja demonstreeris oma hüppetehnika kõiki registreid. Registreid lahti lööma, lahti tõmbama 'valjusti rääkima, laulma v. karjuma hakkama'. *Kui oodatu lõpuks tuli, avas Laane oma vabanduse registrid. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: hääleregister; kesk|register, pea|register, rinnaregister.
4. info andmeüksusi lühikest aega säilitav salvesti automaatika- ja andmetöötlusseadmeis

rehmama ‹rehmata 48›

1. (millegi peale) käega lööma, heitma; millegi muuga löömisliigutust tegema, lööma. Rehmas pahaselt, tüdinult käega ja läks minema. „Istuge,” rehmas ametnik käega vanainimeste poole. „Mis siin enam rääkida,” rehmas mees. Pull rehmas sabaga. *Karl kohendas ohjaharu pihku ja rehmas korraga mitu parmu hobuse raudjalt maha. R. Sirge.
2. midagi järsku v. hooletult ütlema; ühmama. „Ah, ei tea midagi,” rehmas mees tüdinult.

reibas ‹reipa 19› ‹adj›

1. (hea enesetunde ja kehalise vormi tõttu) ergas, vilgas, teotahteline, elav ja elurõõmus; sellist olekut väljendav. Reibas ja nooruslik vanahärra. Kaheksale aastakümnele vaatamata on ta ikka veel reibas. Särasilmsed reipad tüdrukud jooksid meile vastu. Püüa reibas olla, ära noruta! Ärkasin puhanuna ja reipana, uimasus ja väsimus olid kadunud. Väike suplus tegi matkajad taas reipaks. Järsku muutusid kõik reipaks. Turistid olid reipas meeleolus, tujus. Igahommikune võimlemine hoiab keha ja vaimu reipa. Reibas hääl, nägu. Enesetunne muutus taas reipamaks. *Külm ruum, viletsus ja muud eluraskused väsitavad kõige reipama ja teotahtelisema koolmeistri ära. M. Traat. | piltl. Lastel olid seljas reipad ruudulised seelikud.
2. hoogne, söakas. Lapsed marssisid reipal sammul. Harjutuste kompleks lõpetati reipa kõnniga. Kodule lähenedes muutus poisi reibas astumine märksa aeglasemaks.

rettu|minek
Rettuminek tuli nii järsku, et ei jõudnud toitugi kaasa võtta.

rida-realt ‹adv›
üks rida teise järel; ühtki rida vahele jätmata; samas sõnastuses, täpselt. Käsikiri muudkui kasvas rida-realt. Harjutuse lõpupoole läheb õpilase käekiri rida-realt lohakamaks. Laskis silmad üle artikli käia, päris rida-realt läbi ei lugenud. Uuris sõiduplaani rida-realt läbi. Lemmikpoeedi luulekogu on tal peas sõna-sõnalt, rida-realt, kaanest kaaneni. *.. siis juhtub, et omagi mõtte / ma järsku leian sealt – / veidi peenemalt öelduna / ta kirjas on rida-realt. P.-E. Rummo.

rinna|pea
rinnanibu. *Talle tuli järsku meelde.. et vallalistel naistel muutuvad rinnapead kõvaks. H. Lepik (tlk).

rinnutsi ‹adv›

1. rind rinna vastu v. vastas, (rinnad) vastamisi (võideldes v. võitlema). Mehed seisid rinnutsi ja haarasid üksteisel õlgadest. Põrkasin, juhtusin, jooksin uksel õega rinnutsi kokku. Sattusime tänavanurgal rinnutsi. Poisid katsuvad rinnutsi jõudu, maadlevad rinnutsi, on ilmast ilma rinnutsi koos 'maadlemas, kähmlemas'. Nad tormasid rinnutsi kokku, üritasid rinnutsi kokkuminekut vältida. Ta on karugagi rinnutsi seisnud. Metsa veeres satuti vaenlasega rinnutsi. Olen valmis Saatana endaga rinnutsi võitlema. Asuti tööga rinnutsi. Niisugust kividega rinnutsi rassimist pole siin talus veel nähtud. Viimaks pääses ta ookeaniga rinnutsi. Sattusime tugeva lumetormiga rinnutsi. Ta on ikka raskustega rinnutsi elanud ja alati toime tulnud. *Mägi on läinud rinnutsi kokku merega ja siis järsku alistunud, jätmata randa. L. Meri.
2. rinnaga; rinnuli. Poisid ajavad rinnutsi tugipuudele vajutades karusselli ringi. Surusin rinnutsi vastu ust. Mees astub rinnutsi röövlile vastu, lükkab ta rinnutsi toast välja. Hobune tormas härjale rinnutsi vastu külge, jooksis rinnutsi traataeda. Laev tungis rinnutsi lainetele vastu. Naine toetus rinnutsi akna(laua)le. Poiss kiikab rinnutsi üle reelingu. Joobnu vajus rinnutsi lauale. Taadid on rinnutsi väraval. Laps kukkus rinnutsi murule. *Hakkasin ennast kätega edasi tirima. Käsipidi kadakatuttidest kinni ning rinnutsi mööda lund edasi. J. Tuulik. || ka piltl otse, jõuga, otsustavalt, täiesti. Vaenlane tuli rinnutsi peale, sööstis rinnutsi rünnakule. Vaesem rahvas üritati rinnutsi koolist välja tõrjuda. Isa on rinnutsi poja otsuse vastu.
3. rind rinna kõrval; kõrvuti. Kanged suusamehed jõudsid rinnutsi finišisse. Jooksu lõpetasid poisid rinnutsi. Puud on tee veeres kenasti rinnutsi. Pead õppima teistega rinnutsi 'koos' elama.
4. rinnati. Harjutus sooritatakse varbseinal rinnutsi ja selitsi.

ritenuto [-nuu-]
muus tagasi hoides, tempot järsku aeglustades (hrl. mõne takti kohta)

robin ‹-a 2› ‹s›

1. tume õõnes rabin, (tugev) krobin. Vihma, vihmapiiskade robin vastu katust. Lähenevate sammude robin selja taga. Järsku tabas küti terav kõrv võsas mingi robina. Toast kostab askeldamise robinat. Kivid, külmunud mullakamakad langesid raske robinaga auku. Metsis tõusis suure robinaga lendu. Mingi suur loom läks robinal, robinaga läbi võsastiku. Vihmasagarad peksavad robinal vastu akent. Katuselt tuli robinal alla jääd ja lumelahmakaid. Õunu sadas puu otsast robinal maha. Valas kartulid robinal kasti. Kallurijuht laskis koorma robinal maha. Tõmbab robinal kardina kõrvale. Uks, aken lükati, tõmmati robinal lahti. Õpilased tõusevad robinal püsti. Lapsed tormasid robinal trepist üles. *Tükk aega kuuldus vaid kaugeneva vankri käginat ja linakitkumise robinat. F. Tuglas.
2. piltl (tegevuse hoogsuse, intensiivsuse kohta). Sai hein kokku, tuli robinaga rukkilõikus. Raha tuleb mis robin, nagu robin, lausa robinal. Vaenlase väed taganevad nii mis robin. *„Meesterahva lõhna pole majas,” ütlen ma ühe robinaga. J. Tuulik. *".. kui õnnetus kaela kukub, siis ikka robinaga, kuhjaga!” A. Gailit. || rutt, robistamine. Eks siis puhkame, kui suur robin möödas. Ärasõidu robinas unustasin ühe olulise asja korraldamata. Jooksin suure robinaga poodi. *Egas siin muidu polnud niipalju robinat ja rabinat, ööd läbi töötati. O. Luts.
3. kõnek tunglemine, madin, rüsin. Oli üldine robin, kõik jooksid ja karjusid läbisegi. Kes siin robina sees, robinas kõike märgata jõudis! *Õhtul oli niisugune kole robin vorsti ja leiva järele, et sai müüdud kõik lagedaks. E. Männik.

rops ‹-u 21› ‹s›

1. järsk hoogne löök v. tõmme, kiire hüpe vm. liigutus; sellega kaasnev müra. Virutab kirvega paar tugevat ropsu. Hirmunud lind jagab nokaga ropsusid. Tõusis järsu ropsuga püsti. Uks tõmmati ropsuga lahti. Ema kahmab lapse ainsa ropsuga sülle. *Ukse käuksatus all lõi mind ropsuga [= kiiresti, otsekohe] istuli. M. Seping. *Praegu on tarvis kiiret liikumist – rops siia, teine sinna ja padinal tagasi. A. Viirlaid. || piltl (kaotuse, õnnetuse vms. kohta:) hoop, mats [-u]. Pärast korterivargust tabas teda järgmine rops – autoavarii. Pikk sõit andis viletsale tervisele viimase ropsu. Järsku sadas kaela ootamatu rops: naine laskis jalga. *Õnnepäe haavale lõi sisse küll kuumus, kuid must tuli jäi tulemata ja mees elas ropsu üle. H. Sergo.
2. kõnek sahmakas, hoog, noos, tükk. Andis tubli ropsu vihma. Salakütt maksis paraja ropsu trahvi. *Ja vanadust veel nimepoolestki, alles rops maad allpool neljakümmet. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: tormi|rops, vihmarops.
3. kõnek kord, puhk, raks. Pidi käima mitu ropsu, enne kui asjad aetud sai. Poisid said seenel käia üheainsa ropsu. Saunalaval oldi paar-kolm ropsu. Viskas hanguga heinu lakka, rops ropsu peale. Ütles südame pealt kõik ainsa ropsuga ära. Sai mootorratta kohe esimese ropsuga käima. Esimese ropsuga 'esialgu' olid kõik jahmatanud. Kalakaubast taheti esimese ropsuga 'kohe, esimese korraga' lahti saada. *Äkki hakkab niisugune rahatuus õnge, kelt saad sada tuhat ropsuga.. P. Krusten.

ropsatama ‹37›

1. ropsuga (1. täh.) katkema, millegi vastu lööma v. kuhugi tungima. Pehastanud latt ropsatas, läks ropsatades pooleks. Vikat ropsatas otsapidi mättasse. Ader veab juurikate ropsatades vagu. Nöör tõmbub ropsatades pingule. Jämedad vihmapiisad ropsatasid vastu klaasi. Seda kuuldes oleks Atsist nagu välgulöök läbi ropsatanud.
2. järsku jõulist liigutust tegema. Vile peale ropsatas karjane istuli.

ropsupealt ‹adv›
kõnek järsku, otsekohe, jalamaid. Ei oska ropsupealt midagi kosta. Selle asja õiendab ta ropsupealt ära.

ühe ropsuga

1. järsku, hooga. Tõmbab ukse ühe ropsuga ristseliti lahti. *August, püksid rebadel, väänas ründaja käe ühe ropsuga küünarliigesest välja. J. Peegel.
2. korrapealt, hoobilt. Põgenikul oli olukord ühe ropsuga selge. *Ühe ropsuga käsutati köik pidulauast üles .. A. Kivikas.
3. ühekorraga, peatust v. vahet tegemata. Haaras laudlinal otsast kinni ja tõmbas kõik ühe ropsuga maha. *Omal ajal käisime kolmkümmend [kilomeetrit] ja isegi rohkem ühe ropsuga. H. Angervaks.

ruie ‹ruige 18› ‹s›
(üksik) ruigamine. Laudast hakkas järsku ruigeid kostma.

räpsama ‹räpsata 48›
hrv järsku tõmbama, rapsama. *Räpsab endal seejuures lilled vargsi nööpaugust. E. Vilde.

röögatama ‹37›
korraks, lühidalt röökima. Ehmatusest, valust, viha pärast röögatama. Röögatas koledasti, vihaselt, õudselt. Mees röögatab valju häälega, täiest kõrist. Surmahirm pani röögatama. Nii valus oli, et ma röögatasin. Valu pärast röögatades langes karu külili. Selja taga röögatab hoiatavalt auto. *Pill, mis vahepeal oli vaikinud, röögatas äkki õhku sisse tõmmates ja avatud aknast paiskus välja särtsakas foks. E. Raud. || midagi järsku väga valjusti karjudes hüüdma, kedagi röökides käsutama. Röögatab vihase vandesõna, roppuse. Keegi röögatas hurraa. „Lõuad!” röögatab vanamees lõikaval häälel. „Sa kuradi konn!” röögatas tulivihane Jaan. Kapral röögatas järsku: „Valvel!”. *„Käed üles! Tulistan!” röögatas Rein, võõra häälega. T. Kallas.

rüvetama ‹37›
määrima, reostama, saastama v. rikkuma. Heitveed rüvetavad veekogusid. Hauda, kirikut, pühapaika on rüvetatud. Korjuse lehk rüvetas ümberkaudset õhku. Rotid on rüvetanud jahu. Vaenuväed rüüstasid ja rüvetasid maad. Rüvetamata loodus. Patt on rüvetada siinset rahu! *Seal rüvetas ta nüüd oma purpurist saapaid roojustes tallates.. A. Saareste (tlk). *.. nad läksid tasakesi tuldud teed tagasi, püüdes mitte sisse hingata katku rüvetatud hõngu.. J. Peegel. || moraalselt määrima v. rikkuma; häbistama, teotama. Kellegi au, head nime, mälestust rüvetama. Pühadust rüvetama. Vaenlase sõjamehed rüvetasid meie naisi. Miks pean ma olema oma vaenlaste rüvetada. Ära rüveta oma hinge rumalate kahtlustega. Miski selles loos oleks mind nagu rüvetanud. Sõnad rüvetavad vahel rohkem kui teod. Juba selle inimese kohalolek rüvetab kõik ära. Järsku tundus, nagu oleks kõik helge ja puhas rüvetatud. *.. mina ei tahagi enam meest, kes on oma elu võõra naisega niimoodi rüvetanud. K. Ristikivi. *.. ei leidnud ta enesel mingit suurt süüd, mustust, mis oleks teda rüvetanud. E. Männik.

saba ‹7› ‹s›

1. loomade (imetajate, lindude jt.) tagumine, enamasti pärakust tagapool olev kehaosa. Pikk, lühike, karvane saba. Koer liputas saba, tõmbas häbelikult saba jalge vahele. Koer ajab saba taga (ühe koha peal keerutades ning sabast hammastega haarata püüdes). Ära tiri kassi sabast! Hobune, lehm vehkis sabaga. Lehmad tõstsid äkki sabad selga ja tormasid koju. Hobusel on saba ja lakk ära lõigatud. Põrsaste rõngas sabad. Rebane, hunt putkas padrikusse, nii et saba välkus. Oraval on suur kohev saba. Kuke ilus saba. Paabulinnu võimas saba. Linavästrik õõtsutab saba. Katkenud sabaga tuvi. Haugil on tugev saba. Isa metsas, saba seljas (vallaslapse kohta). Kes koera saba kergitab kui koer ise. Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka. *.. ta oli ussile näpitsa sappa pannud ja ta näpitsa otsas sipelgapessa viinud. A. H. Tammsaare. | piltl. *Tulede kett keerdus jõe kaldal, tegi ringi ja ta saba kandus tundra suunas. H. Laipaik. || inimese puhul mõnedes käitumislaadi ja meeleolu osutavates väljendites. Omasuguste hulgas kuraasikas mees, aga saksa ees tõmbab kohe saba jalge vahele. Ära lase tänase ebaõnnestumise pärast veel saba sorgu! *.. tahtsid prouaks saada? Aga võta näpust, pidid ikkagi maale tagasi kobima, saba sorgus... J. Piik (tlk). *Tema [= kriitiku] juurest ei tuldud, saba jalge vahel, vaid saba rõngas. Matsu ei saadudki. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: haard|saba, hark|saba, hiire|saba, hobuse|saba, kala|saba, lai|saba, lehvik|saba, roti|saba, sisaliku|saba, talle|saba, töbisaba; pilve|saba, sõna|saba, tolmu|saba, tulesaba.
2. mingi eseme, liiklusvahendi(te) vm. tagaosa, päraosa. Panni, lusika, lehtri, viili, puuri, peitli, reketi saba. Noole saba. Piibu saba 'piibupits'. Löe saba 'alumine ots'. Sabaga miin, mürsk. Linuk ehk sabaga tanu. Lennuki, raketi saba. Kolonni, voori saba oli veel kaugel. Perroonil nägin veel ainult kaugeneva rongi saba. Igas komeedis eristatakse tuuma, pead ja saba. Sabaga täht 'komeet'. Sabaga noodid 'kirjas varre ja lipukesega noodid'. Tema kirjatähed olid sabade ja konksudega. Kolm sabaga 'kolm miinus (koolis)'. || kõnek trükise lõpuosa, selle lisa. Kalendrite sabad olid vanasti hinnatud lugemismaterjal. *Millegipärast hakkasid teda korraga huvitama õnnetused ja kuritööd ajalehtede sabades. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: pannisaba; ajalehe|saba, kalendri|saba, lehesaba.
3. rõiva alumine (seljatagune) osa. Undruku, sabakuue saba. Väänas seeliku sabast vett. Kleidi pikk saba keerutas tantsu ajal tolmu üles. Kannab lõhkise sabaga pintsakut. Lastel olid seljas pika sabaga särgid. Naised tõstsid lompidest läbi minnes sabad üles. Väike laps hoidis veel ema sabast kinni. Rabas mul sabast kinni ja tiris tagasi. *.. polka hoog viis sabad segi, / see veel rohkem tuju tegi. H. Mänd. || (üldisemalt takistamise, tagasihoidmise kohta). Praegu pole teda veel keegi keelamas ega sabast hoidmas. *Aga vot: seal rentnik ja villakraasija kohe sabast kinni, et: „Kus sa lendad, Lible, mis tuld sa ajad taga, tule istu siia..” O. Luts.
▷ Liitsõnad: kleidi|saba, kuue|saba, kördi|saba, mantli|saba, palitu|saba, pintsaku|saba, pluusi|saba, põlle|saba, seeliku|saba, särgi|saba, undrukusaba.
4. ‹ainsuse sisekohakäänetes postpositsiooni- v. adverbilaadselt› järel, kannul, jälitamas, taga läheduses; järele, kannule, jälitama, taha lähedusse; järelt, kannult, jälitamast, tagant lähedusest ära. a. ‹postpositsioonilaadselt›. Lapsed jooksevad kogu aeg ema sabas. Astusin ka teiste sabas uksest sisse. Mis sa aina tolkned selle Mardi sabas! Mis sa ripud, käid mu sabas! Värdi pole tüdrukute sabas jõlkuja. Tilpneb muudkui suurte sakste sabas. Nad lahkusid sõjaväe sabas kodumaalt. Ta on kogu aeg oma töödega teiste sabas 'teistest maas'. Juba peaaegu tööpoiss, aga sörgib veel lehmade sabas. Koer sörkis laste sabas. Üksteise sabas liikudes lähenes mitu laeva. Sõlmjaamas haagiti meie vagun teise rongi sappa. Ei tema sinu sabast jää kuhugi maha. *Hommikul kaovad Anti vanemad kuhugi ära, poisi sappa [= poissi valvama, kantseldama] pannakse vanaema.. R. Kaugver. b. ‹adverbilaadselt›. Kiki tatsas emal sabas. Mis sa jõlgud mul sabas! Poistekamp käis tüdrukutel sabas. Ta on sul sabas nagu takjas. Lesknaise elu oli raske: puudus majas ja lastekari sabas. Kontrollis korduvalt, et nuhke sabas ei ole. Kana tuli suure jooksuga, kukk sabas. Kõigil autodel olid kahurid sabas. Auto sõitis mööda, tolmupilv sabas. Salkkond uudishimulikke asus talle sappa. Randaal haagiti traktorile sappa. Põgenikul õnnestus jälitajad sabast maha raputada. *.. ja kui pilv hakkas ära vajuma, riputas päike talle vikerkaare sappa. O. Kool.
5. kõnek järjekord (hrl. 3. täh.) Ootajate saba. Piletikassade ees looklesid pikad sabad. Toidupoed on rahvast täis, kõikjal on sabad. Tuli tükk aega sabas seista, enne kui letini jõudis. Mitmes sa sabas oled? Mis sa veel ringi vaatad, asu sappa! Ma võtsin aegsasti koha sabas ära. Sa oled üsna saba alguses, lõpus. *Müüjad taipavad juba kindlasti, et ta jõlgub niisama ühest sabast teise ega kavatsegi midagi osta.. V. Lattik. *Igal simmanil või tantsuõhtul tantsivad kõik poisid ikka ainult minuga – ootavad kohe sabas! A. Taar. || selle lõpp, lõpuosa. *.. kolme hinge peale jagatud ruutmeetrite arv lükkaks neid [korterijärjekorras] hädaliste rea sappa. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: jäätise|saba, kassa|saba, kino|saba, korvi|saba, leiva|saba, liha|saba, piima|saba, pileti|saba, poe|saba, raha|saba, sauna|saba, suhkru|saba, supi|saba, takso|saba, viina|saba, õllesaba.
6. kõnek jälitaja, nuhk. Ole ettevaatlik, sulle võidakse saba järele, taha panna! *Paar korda piilus ta vargsi üle õla, järsku on saba taga. Ta ei märganud midagi kahtlast. P. Kuusberg. *See on nüüd päris kindel, et olen kõva valve all. Päeval läks mitu tundi, enne kui sabadest lahti sain. A. Siivas.
7. kõnek õigel ajal sooritamata jäänud eksam, arvestus vm. töö (üliõpilastel, õpilastel), võlgnevus. *.. kuigi ta oleks pidanud õppima, sest esimesest kursusest olid mõned „sabad” jäänud likvideerimata. R. Eliaser (tlk).
8. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmetes taime-, looma- jm. nimetustes
▷ Liitsõnad: hiire|saba, kassi|saba, kuke|saba, rebasesaba; kannel|saba, lüüra|saba, pahl|saba, pääsu|saba, siidisaba; rõngassaba.