[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

administratiivne ‹-se 2› ‹adj›
halduslik, haldus-. Riigi, maakonna administratiivne keskus. Küla, vald, linn kui administratiivne üksus. Administratiivne jaotus.

aelema ‹-leda 37 või kõnek -lda 38›

1. end aeg-ajalt liigutades lamama; vähkrema; püherdama. a. (laisana, roidununa, mõnuledes jne.) end aeg-ajalt liigutades pikutama v. vedelema. Aelevad poole päevani voodis ega viitsi tõusta. Temast pole enam töömeest ega tegijat, aeleb päevade kaupa selili sängis. *.. visata võõras kohas pikali, aeleda ja siruleda nagu kass. L. Promet. b. (unetusest, rahutusest, valust jne.) vähkrema, visklema, vintsklema. Terve öö ta aeles unetult asemel. Palavikus laps sonib ja aeleb. *.. kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. E. Bornhöhe. c. (vallatusest, liikumisvajadusest jne.) vähkrema, püherdama. Lapsed aelesid ning hullasid värsketes heintes. Põrsad aelevad poris.
2. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma. Lasipuu külge seotud hobused aelesid kärsitult. *Teinekord lähevad jälle sead kesale ja vana virin aeleb jälle niisama ühest kohast teise. O. Luts. *Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Juh. Liiv.
3. hlv. a. (ringi, ümber) hulkuma, (ringi) luusima, kolama. Poisist pole töömeest – joob ja aeleb küla mööda (ringi). Pole teda mitu päeva näha olnud, ei tea, kus (ümber) aeleb. *Kui viinavõtja mees aeles Koljagi sagedasti väljas. R. Sirge. b. ringi ajama, ringi tõmbama, amelema. Mees hakkas jooma ning naistega aelema. Ise alles plikake, aga juba aeleb poistega (ümber).

ahel|küla
geogr hrl. ühel pool teed hõredas reas asetsevate majadega küla

ahikotus ‹-e 4› ‹s›
murd (hrl. Tarvastus:) haldjate, vaimude asukoht ning vastava talu v. küla ohvripaik

aiil ‹-i 21› ‹s›
kirgiiside (ränd)küla. Kirgiisia lamburite aiilid jurtadega.

aineline ‹-se 5› ‹adj›

1. varanduslik, majanduslik, materiaalne. Ainelised võimalused. Rahva aineline elujärg. Ühingu aineline olukord halvenes. Sai vanematelt ainelist toetust, abi. Torm tekitas suurt ainelist kahju. Ainelistest raskustest üle saama. Aineline kultuur 'inimtööga loodud v. oluliselt ümberkujundatud esemed'.
2. ainest (1. täh.) koosnev, materiaalne, reaalselt eksisteeriv. Unelmate maailmast ainelisse maailma laskuma. *Selles [= Taj Mahalis] on midagi üliõhulist ja ebareaalset, kuid ühtlasi ka midagi ainelist, tõepoolest olemasolevat. A. Kaal.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. ainet v. teemat käsitlev, neil põhinev. Aino Kalda Eesti ajaloo ainelised jutustused. Tänapäeva külaelu aineline operett.
▷ Liitsõnad: ajaloo|aineline, küla|aineline, mineviku|aineline, muinasjutu|aineline, noorsoo|aineline, sõja|aineline, tänapäevaaineline.

ringi ajama

1. ringi liikuma panema, ümber ajama (2. täh.) Käsikivi, kohviveskit ringi ajama. Käia vändast ringi ajama.
2. hlv ringi hulkuma, laaberdama, ümber ajama (3. täh.); amelema, ringi tõmbama. Temast pole töömeest – ajab küla mööda ringi ja võtab viina. Pole mul aega metsi mööda ringi ajada. Tüdrukud ajavad poistega ringi. Temast pole naisevõtjat, ajab niisama ringi kord ühe, kord teise tüdrukuga.

ümber ajama

1. ümber v. kummuli lükkama v. tõukama; ümberminekut põhjustama. Kass ajas kausi ümber. Tassi, klaasi, ämbrit ümber ajama. Oli koorma ümber ajanud.
2. ringi ajama (1. täh.) Käsikivi, käia ümber ajama. Vändast, käepidemest ümber ajama. Vesi ajab vesiratast ümber.
3. hlv ümber hulkuma, laaberdama, ringi ajama; amelema, ringi tõmbama. Ajab küla mööda ümber ja mürgeldab. Ajad ümber kõrtse mööda ja lakud viina. *.. on ontlik tüdruk, ei aja poistega ümber ega kedagi. M. Metsanurk.

alarmeerima ‹42›

1. ohust teatama, ohu puhul appi kutsuma v. häireolukorda viima. Midagi põleb, tuleb alarmeerida tuletõrje. Vanglaülem alarmeeris politsei põgenikku püüdma. Kogu küla alarmeeriti metsa kustutama. Ettevaatamatu lask oli vaenlase alarmeerinud. *Vahepeal oli Woceki röökimine peaaegu kõiki üürnikke alarmeerinud ja nad hakkasid alla jooksma. O. Jõgi (tlk). | piltl. Oksendamine alarmeerib haiguse tekkest.
2. ‹hrl. v- v. tud-partitsiibis› rahutust, ärevust tekitama, häirima. Alarmeerivad teated, uudised, sümptomid. *Ta oli korraga alarmeeritud. Naise vaist tegi silmapilkselt selgeks, kuidas Hilja pidi Aarnet armastama. A. Antson.

algmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
van hakatus, algus. *Korratumalt oli Udula küla asju juba algmisest saadik aetud .. G. E. Luiga.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

arhitektuur ‹-i 21› ‹s›

1. inimeste eluks ja tegutsemiseks vajalikku ruumilist keskkonda kujundav, ehitisi jm. rajatisi planeeriv ning projekteeriv looming, ehituskunst. Arhitektuuri õppima.
2. arhitektuuri-, ehitusstiil. Notre-Dame'i gooti arhitektuur. Standardse arhitektuuriga elamu.
Omaette tähendusega liitsõnad: aiandus|arhitektuur, antiik|arhitektuur, barokk|arhitektuur, elamu|arhitektuur, kivi|arhitektuur, küla|arhitektuur, maastiku|arhitektuur, militaar|arhitektuur, profaan|arhitektuur, puu|arhitektuur, sakraal|arhitektuur, sise|arhitektuur, tellis|arhitektuur, tsiviilarhitektuur

armetu ‹1› ‹adj›

1. vilets, väga kehv, haletsusväärne. Armetu lobudik, hurtsik, putka, tool. Elasin küla kõige armetumas osmikus. Käib armetuis räbalais. Talupojad olid armetus olukorras. Sai oma töö eest armetuid sandikopikaid. Soos kasvas vaid üksikuid armetuid männijässe. Armetu väljamõeldis, soperdis. Paljastas enda kogu oma armetus tühisuses. Taat on vanaks ja armetuks jäänud. Armetu setukas, kronu. Pesast väljakukkunud armetu linnupoeg. *Olen nõnda armetuks pekstud, et ma ei tunne vähematki huvi selle vastu, mis meid ootab. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: halearmetu.
2. van armutu, halastamatu. Armetul kombel 'põhjalikult' läbi peksma, välja naerma. *Aga peksuga, piitsaga, armetu rookimise ja keretäiega. Peab taguma välja tast iga jonni, kõige isemeelikuse. K. Rumor.

arp ‹arbu 21› ‹s›
folkl nõiatrumm; sõela- v. muukujuline nõidus- v. ennustusvahend. Arpu lööma 'arbuma'. *Oli [paater] küla kaudu otsinud arpusid, puruks peksnud puuslikke .. A. Sinkel.

arst ‹-i 21› ‹s›
kõrgema meditsiinilise haridusega isik, kellele on antud õigus oma kutsealal töötada. Hea, tuntud, kuulus arst. Polikliiniku, haigla arstid. Arsti visiit. Läksin arsti juurde läbivaatusele. Käis linnas arsti juures. Läks arstile, käis arstil. Haigele kutsuti arst koju. Arst pani diagnoosi, määras ravi, kirjutas retsepti. Arstiks õppima. Missugune arst sind ravib? || haiguste parandaja rahvameditsiinis. Loodusrahvastel oli nõid ühtlasi ka arst. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter.
▷ Liitsõnad: era|arst, eri|arst, haava|arst, hamba|arst, ihu|arst, jaoskonna|arst, kiirabi|arst, kohtu|arst, kooli|arst, kurgu|arst, kõrva|arst, laeva|arst, laste|arst, looma|arst, maa-|arst, naiste|arst, närvi|arst, palati|arst, pea|arst, pere|arst, ravi|arst, sanitaar|arst, silma|arst, spordi|arst, sõjaväe|arst, sünnitusabi|arst, tuberkuloosi|arst, usaldus|arst, vaeste|arst, valve|arst, veterinaararst; ime|arst, küla|arst, nurga|arst, rahvaarst.

arukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. selge, terase aruga, avara v. kaine mõistusega, taibukas, intelligentne. Arukas inimene, õpilane. Ta oli küla arukamaid mehi. Nii teevad ju kõik arukad inimesed. Arukas nägu, ilme. Koer on küllaltki arukas olend. *Sa oled ju arukas tüdruk ja mõistad, et minul, nagu ma olen, pole sind kuhugi panna .. A. H. Tammsaare.
2. aru eeldav, arul põhinev; mõistlik, otstarbekas. Arukas tegu, käitumine, jutt, vastus. Arukas järeldus. Arukam on vist puhkuse ajaks maale sõita. *Laevaretked Läänemere pärapõhja püsivad aruka tõenäosuse piirides. L. Meri.

asula ‹1› ‹s›

1. (hrl. tiheda, kompaktse hoonestusega) asustatud koht (näit. linn, alev, küla). Väike, suur asula. Linnalised asulad ja maa-asulad. Iru muistne kindlustatud asula. Kirikute, raudteejaamade juurde tekkinud asulad.
▷ Liitsõnad: abi|asula, keskasula; kaevandus|asula, kaluri|asula, kolhoosi|asula, kuurort|asula, maa-|asula, polaar|asula, puhke|asula, põllumajandus|asula, sovhoosi|asula, töölis|asula, tööstus|asula, vabrikuasula.
2. hrl van inimeste eluase v. asumispaik. *Sest ka oma vannitoa saavad nad, kuigi mitte selles ajutises asulas, vaid pärises eluhoones .. A. H. Tammsaare.

asundus ‹-e 5› ‹s›
uus (maa-)asula. a. Eestis hrl. jaotatud mõisamaadele rajatud v. uudismaakohtadest kujunenud küla. Endine Haabjärve, Peressaare asundus. b. siirdlaste asula. Eesti asundused Krimmis, Kaukaasias. Peipsi läänekaldale tekkis vene asundusi.

auul ‹-i 21› ‹s›
mõnede Kesk-Aasia rahvaste (kasahhide, kirgiiside jt.) asula, ka Kaukaasia mägirahvaste küla

eba|jalg
folkl tuulispea, pahaks vaimuks v. olevuseks arvatud tuulekeere. *Kuid... mis kummaline oli leid: / ebajalaks käinud küla kauneim neid! M. Under.

ehaline ‹-se 5› ‹s›
ehalkäija. *Noh, Linda, kuidas on? Kas sa täna küla pealt ehalisi ka ootad või? M. Raud.

eit ‹eide 22› ‹s›

1. eakas naine. Vana küürus eit. Meie küla kõige vanem eit. *Põgenikud olid enamuses elatanud inimesed – habemikud taadid ja laiades seelikutes kortsulised eided. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: kerjus|eit, küla|eit, naabri|eit, nõia|eit, pere|eit, sauna|eit, turu|eit, vanaeit.
2. hrl nlj abikaasa, naine. Naabrimees oma eidega oli äsja siin. *Kust sa siis äkki eide võtsid. Olid ikka põline vanapoiss. F. Tuglas.
3. kõnek naine, naisterahvas. Maru eit. Ilus eit, mis? *Ja ega ta vana veel ole, täitsa noor eit. R. Roht. *Räägitakse seni, kuni oma naistest tüdinetakse, pärast alustatakse juttu võõrastest. Tuleb välja, et needki [= võõrad naised] pole laita eided. J. Tuulik.
4. van (hellitavalt) ema. *Oh, nad viisid minu hella eide, / viisid minu ema mullasse ... K. E. Sööt. *Ema, mis me nüüd peame tegema? Pai kulla eit, aita ometi! L. Koidula.
▷ Liitsõnad: metsa|eit, muru|eit, tuuleeit.

elanik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
teat. paigas, asukohas eluneja, asukas. Alaline, ajutine elanik. Kohalikud elanikud. Maja tulevased elanikud. Kõik ümbruskonna elanikud. Madridis on umbes 3 miljonit elanikku. Selle asula elanike arv on viimastel aastatel suurenenud. Talvel on suvila elanikest tühi, elaniketa. Kuldnokapuuris on elanikud juba sees. || teat. ajastul elanud inimene. *Leiger esineb nagu kiviaja elanik .. M. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: koopa|elanik, kõrbe|elanik, küla|elanik, linna|elanik, maa|elanik, metsa|elanik, ranna|elanik, saare|elanik, vee-elanik; alg|elanik, põlis|elanik, ürgelanik.

elektri|valgus
elektrienergiast saadav valgus. Hele elektrivalgus. Meie küla sai elektrivalguse viiekümnendatel aastatel.

elevile ‹adv›
(rõõmsalt) ärevile v. erutatuks. Elevile minema. Uudis ajas kogu küla elevile. „Kas läheme kohe?” lõid lapsed elevile. Poiste tulek võttis tüdrukud elevile.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|ase
peavari; elukoht, asupaik. Perekonnale jääb see eluase kitsaks. Tuleb hakata uut, avaramat eluaset otsima. Saime ajutise eluaseme aita. Terve suve oli ekspeditsiooniliikmete eluasemeks telk. Esimesed inimeste eluasemed olid veekogude kaldal. Soo on eluasemeks paljudele lindudele ja loomadele. *Seal pidi olema küla, inimeste eluase .. E. Männik. *See rohkem karu või hundi eluase kui inimese peavari. M. Talvest.

era|elu
isiklik elu; mitteametialane tegevus v. elu. Kellegi eraelu vastu huvi tundma. Ärge tungige minu eraellu! Tundis hästi kogu küla eraelu. Eraelus pole neil kokkupuuteid olnud, küll aga ametialal. Leitnant oli eraelus olnud kooliõpetaja. *Ja imelik, see mees, kes tegi eraelus sellist haruldast nalja, ei sobinud laval üldse koomikuks. P. Pinna. || elu tsiviilisikuna

eraldama ‹37›

1. mingit osa tervikust eemaldama; mingist hulgast midagi v. kedagi eemaldama; varem koos v. ühenduses olnut lahutama. Teri aganaist, olulist ebaolulisest eraldama. Haiged eraldati tervetest. Emasibulast eraldatavad tütarsibulad. Kontidelt eraldatud liha lisatakse leemele. Press eraldab marjakestad ja mehu. Saun oli eraldatud kaheks ruumiks. Magamisnurk eraldati sirmiga. Kerast mingi tasapinnaga eraldatud osa nimetatakse segmendiks. Eraldas end teistest inimestest, muust maailmast. || tervikust teat. osa lahutama mingiks otstarbeks, kellegi omandiks v. kasutada. Osa saagist eraldatakse seemneks. Katsete jätkamiseks eraldati 50 hübriidistikut. Asula plaanis on eraldatud ka maa-ala uue koolimaja jaoks. Seks otstarbeks eraldati neli meest. Eraldati summad kultuurile, haridusele, tervishoiule. *.. endine direktor oli uuele oma korterist toa eraldanud. E. Rannet.
2. kedagi v. midagi kellestki v. millestki (nende vahel asetsedes) lahus hoidma, lahutama, isoleerima. Karjamaad ja heinamaad eraldab püsttara. Muhumaad eraldab mandrist Suur väin. Põlevkivikihid on eraldatud peavahekihtidega. Otsest kõnet eraldavad muust lausest jutumärgid. Ainult mõni samm eraldas veel põgenejat tagaajajast.
3. eristama, vahet tegema, kindlaks tegema (eriti meeleorganitega). Eraldasin nende jutust ainult üksikuid sõnu. Oskas eraldada küla koerte hääli. Silmad hakkasid hämaras juba esemeid eraldama. Eraldasin kohe rahvahulgas ta pika kogu. Inimsilm eraldab tuhandeid värvivarjundeid. Kaksikuid oli välimuse järgi raske eraldada. Tuleb osata vaenlast sõbrast eraldada. Tõtt valest eraldada pole alati kerge. Juba laps eraldab head ja halba.
4. muudest (hrl. tunnuste v. omadustega) erinevaks v. erisuguseks tegema. Mis eraldab inimest loomast? Meid eraldab teineteisest meie erinev mõtlemislaad. *Siiani ta oli olnud ikkagi härra, keda pidžaama, supelmantel ja võrkkiik küllalt selgesti eraldasid muust majarahvast. M. Raud.

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

esinik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
van eesistuja, esimees; peamees, ninamees. *Temast sammu võrra tahapoole jäi .. Kustas, see küla nõukogu esinik. I. Sikemäe. *„Ära n'a palju päri, külamees, anna parem süüa,” ütles ratsameeste esinik upsakalt. E. Bornhöhe.

olgugi et
ehkki, kuigi, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Olgugi et päike oli juba kõrgel, oli väljas veel jahedavõitu. Olgugi et ma siinkandis olen elanud, ei tunne ma kõiki inimesi. *Aga Reinul on tubakat kotis veel küll, olgugi et kott küla peremeeste käes ringi käis .. A. H. Tammsaare.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset v. vastava iseloomuga lauseosa). *Heledad lokkis juuksed, olgugi et hallisegused, terav sirge nina – kõik nagu temal. T. Lehtmets.

füürer ‹-i, -it 2› ‹s›
Hitler; võimukandja fašistlikul Saksamaal. Füüreri üleskutsed saksa rahvale. Baltisakslased sõitsid füüreri kutsel Saksamaale. SS-laste suuremad ja väiksemad füürerid. Oli kuulunud verejanulisemate füürerite hulka. || käsutaja, kamandaja; hirmuvalitseja. Kus kargas meile nüüd füürer välja! Külarahvas kutsus teda küla füüreriks.

hagu|küla
geogr suuremast teest eemal reastikku asuvate majadega küla

hajakil ‹adv›
hajali olekus, hajuvil. *Kord sidusalt, kord hajakil, liikusid koos temaga mõtted .. O. Samma (tlk). *Tegelikult on küla kena sumbküla, mille üksikud hajakil pered ulatuvad Suure väinani välja. J. Peegel.

haja|küla
geogr hajali asuvate peredega küla. Lõuna-Eestis on levinud hajakülad.

hakkaja ‹1›

1. ‹s› ‹hrl. liitsõna järelosana› (< tgn hakkama)
▷ Liitsõnad: peale|hakkaja, vastuhakkaja.
2. ‹adj› ettevõtlik, agar, tragi, algatusvõimeline. Hakkaja inimene, poiss, tüdruk, meistrimees. Hakkaja (ise)loomuga, vaimuga. Iga asja, iga töö peale hakkaja. Küla hakkajamad mehed. Teda peeti perekonnas kõige hakkajamaks. Õnn soosib hakkajaid. Ta on väga, liigagi hakkaja. *Teise käisekeeramisele vastas ta veelgi hakkajama liigutusega – viskas pintsaku maha. E. Tennov.

haritlane ‹-se 5› ‹s›
isik, kelle elukutseks on eriettevalmistust nõudev vaimne töö, intelligent. Edumeelsed, eesrindlikud haritlased. Eesti haritlased. Temast sai haritlane. Vanemad tahtsid tütrest haritlast teha. Pärast sõda oli meie maal puudus haritlastest.
▷ Liitsõnad: küla|haritlane, maa|haritlane, nais|haritlane, pool|haritlane, rahvaharitlane.

harjuma ‹37›

1. ‹ma-infinitiiviga› mingi tegevuse kordamisel v. millegi korduval kogemisel selles harjumust, vajalikke oskusi ja kogemusi omandama, viluma; kommet omandama, viisiks võtma. Harjusin vara tõusma ja vara magama heitma. Olen harjunud õhtuti nooremate laste eest hoolitsema. Ta polnud harjunud linnas elama. Vaidluste puhul oli ta harjunud vaikima. On vaja, et õpilased harjuksid iseseisvalt mõtlema ja oma mõtteid väljendama. Ta on harjunud autot, kombaini, traktorit juhtima. Isa oli harjunud igasuguseid töid tegema. Koer harjus mööda küla hulkuma. *Siis harjusid väikesed rebased omaette olema ja ema ootama. R. Roht. || harjunud sissejuurdunud; kogenud, vilunud. Harjunud kombe järgi, kohaselt. Haaras harjunud liigutusega telefonitoru. Dirigendi harjunud kõrv tabas iga valeheli. Elu läks oma igapäevast harjunud rada. Harjunud suitsetajal ei teki ägedaid mürgistusnähte. Kirurgi harjunud käe all operatsioon õnnestus.
2. ‹hrl. komitatiiviga› kellegagi, millegagi kodunema, kohanema, midagi (algselt võõrast, kogematut) omaks võtma, nii et see muutub harilikuks ja loomulikuks. Harjus kaaslastega, naabritega, seltskonnaga. Peeter harjus pikapeale kasuvanematega. Hundikutsikas harjus inimestega kergesti. Harjutakse teineteisega ja elatakse ilma armastusetagi. Harjus peagi distsipliiniga, uue ametiga, tööga. Ei harjunud müraga, paberossisuitsuga, üksindusega, uue ümbrusega. Ta oli hea eluga, mugavustega harjunud. Randlane on mere ja tormidega harjunud. Lõunamaalane ei harjunud põhjamaise kliimaga. Silmad harjusid toas valitseva hämarusega. Pikkamööda harjub keha külmaga. Ma ei ole veel harjunud mõttega, et.. Kas suudan ma harjuda selles võhivõõras paigas? Algul hämmastasid meid tema naljad, kuid hiljem harjusime (nendega). Mees oli (sellega) harjunud, et naine kõik kodused tööd tegi. *Isegi meie vanaisad ei harjunud tõsiselt võttes päris õigesti linnameesteks. V. Beekman.

harmoonika|mäng
Kogu küla rõkkas laulust ja harmoonikamängust.

haua|vaikus
täielik, absoluutne vaikus. Ruumis valitses hauavaikus. *Hauavaikus laotus mahajäetud küla üle. E. Vilde.

vastu helkima

1. vastu särama, helgina vastu paistma. Tuled helkisid veest vastu. *Ei olnud see halvakspanu ega trots, mis talle sealt [= naise silmist] vastu helkis.. R. Sirge.
2. vastu kõlama, kajama. *Ja siis kõlasid kirvehoobid läbi hommikuse õhu, et Vakuste küla vastu helkis. A. Kitzberg.

helkjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›

1. heledavõitu, valkjas, valendav. Helkjas liiv. Helkjad juuksetutid otsmikul. Taevas lõi metsa kohal pisut helkjamaks. *Ööd olid helkjad ja nii vagavaiksed.. O. Jõgi (tlk). || helkiv, helendav. Helkjas vesi, jää, täht. Mere helkjas pind. *Nüüd kalamees on kuningas, / kuub helkjas merehõbedas.. K. Merilaas. *Kui pilvevaht nii valged, pehmed / su ümber helkjad lumeehmed.. M. Nurme.
2. hele, kõlav. Helkjas hääl, naer. Neiu häälel oli väga helkjas kõla. *Läbi katkusurmase ning poolpõlenud küla läksid nad, helkjas regivärss huultel. J. Peegel.
3. hrv rõõmus. Helkjas meel. *Sassil muutus tuju ikka helkjamaks. R. Janno.

hellatama ‹37›
kedagi õrnalt hellitama, hellitlema; kellessegi hellalt suhtuma. *Ta muutus nagu väikeseks lapseks, keda.. hellatatakse, silitatakse ja suudeldakse. A. H. Tammsaare. *Vakuste küla noormehed ei ütelnud kunagi Tiina, Miina või Liina, vaid alati hellatades Tinsi, Minsi ja Linsi. A. Kitzberg.

hilberdama ‹37›

1. (põgusalt, siia-sinna) ringi käima v. jooksma. Väike tüdruk hilberdas isa kannul. Ei viitsi ennast riidesse panna, hilberdab niisama ringi. Hilberdab igasuguste kahtlaste inimestega ringi. *Mõtlesin, et kadusid juba küla peale hilberdama. V. Ilus.
2. hilbendama. *Jah, juuksepalmik pääseb vahel lahti ja hakkab õlgadel või selja peal hilberdama.. O. Jõgi (tlk).

hirmutis ‹-e 5› ‹s›

1. hirmu tekitav, hirmuäratav olend, koletis. See isevärki mees oli küla hirmutis, kellelt igaüks ebameeldivusi võis oodata. *Öökulli kujutles ta [= kass] nüüd lausa hirmutisena, põlevate silmadega verejanulise röövlina. R. Roht. || (inetu inimese kohta, ka kirumis- ja sõimusõnana). Ah sa hirmutis! Igavene hirmutis! *Juuksed tolknesid kõrvade ääres ja kaelal. Lõug okkaline. Habetunud ja tolmune hirmutis! E. Rannet. || (millegi inetu, ebameeldiva kohta). *Sinu pärast panen selle tema saadetud hirmutise [= kleidi] selga.. E. Rängel.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› peletis lindude ja loomade jaoks. Aeda on pandud hirmutised.
▷ Liitsõnad: herne|hirmutis, linnuhirmutis.

huigatus ‹-e 5› ‹s›
äkiline huige. Kaugeneva rongi huigatus. *..aeg-ajalt kostab küla takka / erk huigatus või pilli hõik. J. Sütiste.

hulkuma ‹hulgun 42›

1. (hrl. jõude, ilma kindla eesmärgi v. tegevuseta) ringi kõndima, ringi kolama, uitama, lonkima. Kus sa ometigi nii kaua (ringi, ümber) hulkusid? Hulgub sihitult mööda tänavaid ja parke. Hulgub päevad läbi, päevade kaupa jõe ääres. Läks randa, küla peale hulkuma. Kütt hulkus tihti püssiga mööda metsa, metsas. Hulkusin niisama, muidu oma lõbuks. Priit hulkus mitu tundi alevi vahel. Lambad olid pääsenud omapead hulkuma. Toonekurg hulgub piki ojakallast. *Sügisene räim on rahutu, hulgub sügavas meres. R. Vellend. | piltl. Silmad hulkusid seinast seina. Pilk, vaade hulgub rahutult siia-sinna. Mõtted hulkusid sihitult. *Ema arvates oli sõjaajal koolitee kubinal täis hulkuvaid kuule.. L. Kibuvits.
2. ilma kindla töö- v. asupaigata olema, hulkurielu elama; ühest paigast teise rändama. Ilma peal, mööda maailma (ringi, ümber) hulkuma. Tiit on pool Eestimaad läbi hulkunud. Ligi kümmekond aastat on ta hulkunud mööda kaugeid sadamaid. Kaljukass on hulkuva eluviisiga. Uni saadab hulkuma, magamine marssima, tukkumine teed käima. *Ta hulkus paigast teise, kuni pandi vaestemajja.. F. Tuglas.

huutor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. väiksem küla Ukrainas ja Lõuna-Venemaal
2. eraldi paiknev üksiktalu Venemaal

hõnguline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› mingit hõngu omav, hõnguga
▷ Liitsõnad: küla|hõnguline, maa|hõnguline, mere|hõnguline, romantikahõnguline.

hõrenema ‹37›
hõreda(ma)ks muutuma. Kõrguses õhk hõreneb. Lõunaks pilved hõrenesid. Ta juuksed hakkasid juba hõrenema. Lumesadu, tuisk, udu hõreneb. Juba mets hõreneski ja puude vahelt paistis küla. Tulistamine oli vahepeal hõrenenud. Ta ei saanud enne üle tee minna, kui autode vool hõrenes. Väesalk oli raskeis kaitselahinguis hõrenenud. Siis, kui pimedus vaevaltmärgatavalt hõrenema hakkas, läksid mehed randa.

hülge|jää
hülgepüük jääl. Hülgejääl käima. *Vanasti – siis anti käsk läbi küla, et hülgejääle. A. Mälk.

ilu ‹11› ‹s›

1. kaunidus, veetlevus (nii välisena kui ka abstraktsemana, esteetilise kategooriana vms.). Naise, neiu, näo ilu. Noore inimese, rõivastuse ilu. Ürgse looduse, kevadpäeva, sügise ilu. Laulu, keele, viimistletud sõnastuse ilu. Klassikaline ilu. Metsik, puutumatu, looduslik ilu. Sisemine, väline, mehine, karge, tõsine ilu. Õied on oma täies ilus. Töö, käitumise, hinge, vaimu ilu. Ansambli arhitektuuriline ilu. Ilu mõistma, nägema, nautima. Ilu ei panda patta. Iluga ei keedeta herneid ega punaga putru.
2. (kellegi v. millegi) ehe, kaunistus. Vana kask jäeti õue iluks kasvama. Lilli tuuakse toale iluks vaasidesse. Värvirõõmsad salatid on laualegi iluks. Vana park oli küla ilu ja uhkus. Järv küla iluks, tüdruk maja iluks. Habe (on) vanataadi ilu.
3. van lõbu, lust, rõõm, ilutsemine; pillerkaar. Pill tuleb pika ilu peale. Noorikuna pill ja ilu, naisena nälg ja pisarad. Siis on hiired ilul, kui vana kassi kodus ei ole. *Nad pidasid ilu, see oligi pulm, / need kaks sääl kaelastikku. M. Under.
▷ Liitsõnad: pulma|ilu, silmailu.

inimene ‹-se 5› ‹s›
mõtlemis- ning kõnevõimeline ühiskondlik olend, kes valmistab tööriistu ja kasutab neid keskkonna mõjustamiseks ja muutmiseks; üksikisik. Inimese aju, siseelundid, närvisüsteem, psüühika, tundeelu, mõistus, fantaasia. Inimese kätetöö. Inimene kui bioloogiline liik, ühiskondlik olend. Heidelbergi inimene 'liik ahvinimesi'. Kaastundlik, abivalmis, tähelepanelik, taktitundeline, tasakaalukas, heatahtlik, avameelne, tark, haritud, intelligentne inimene. Halb, valelik, salakaval, salalik, ükskõikne, kuri, kade, rumal inimene. Pikk, lühike, paks, kõhn, haige inimene. Jaan on hea, kuldne inimene. Seal olid kõik sõbralikud inimesed. Jõukas, vaene inimene. Te olete mõlemad noored ja terved inimesed. Ta on tõesti õnnelik inimene. Sisse astus täiesti võõras inimene. Sa ikka veel vaba, vallaline, tütarlapsest inimene. Miks sa, kallis inimene, seda kohe ei öelnud? Püsi ilusasti kodus, hull inimene! Inimene õpib nii kaua, kui elab. Inimene läheb vanemaks, tõbi nooremaks. || täisväärtuslik isik. Ega mõisnikud talupoega inimeseks pidanud. Kool püüab kõigist inimesi kasvatada. Loodame, et temast saab veel inimene. Nüüd tunnen end jälle inimesena. *Vana kreeklase silmas oli õieti inimene ainult tema ise, teised olid barbarid, metslased. A. H. Tammsaare. || individuaalse omapäraga isik, isiksus. Inimesena on ta väga sümpaatne. Igaüks tahab olla inimene, mitte mingisugune kruvike suures masinavärgis. || (inimlikku piiratust vm. üldinimlikke omadusi silmas pidades). Inimene on ekslik. Ka arst on inimene ja võib vigu teha. Ole karm, aga ole inimene. || täiskasvanu. Pea lastest inimesed ei saa. Ta pidi kogu aeg (täie) inimese eest väljas olema. || elanik. Kohalikud inimesed. || ‹pl.› teat. kollektiivi liige. Oma inimeste eest ta seisab. Tema on täiesti meie inimene. Asutus rajas oma inimestele puhkekodu. || ‹pl.› (teiste isikute, rahva, võõraste kohta). Ta ei saa inimestega läbi. Ei teatris ega üldse inimeste seas pole nad ammugi käinud. Ära pane inimeste jutte tähele! Ei tohi inimeste öörahu rikkuda.
▷ Liitsõnad: ahv|inimene, alg|inimene, koopa|inimene, kääbus|inimene, loodus|inimene, lume|inimene, mets|inimene, ürginimene; abielu|inimene, alevi|inimene, argi|inimene, elu|inimene, era|inimene, erand|inimene, eriala|inimene, idee|inimene, ilma|inimene, instinkti|inimene, jala|inimene, jutu|inimene, jõude|inimene, kaas|inimene, kabineti|inimene, kirjandus|inimene, kultuuri|inimene, kunsti|inimene, küla|inimene, liht|inimene, linna|inimene, läbilõike|inimene, maa|inimene, mees|inimene, muusika|inimene, mõistuse|inimene, nais|inimene, nüüdis|inimene, oma|inimene, perekonna|inimene, raamatu|inimene, ranna|inimene, risti|inimene, saama|inimene, seltskonna|inimene, tahte|inimene, talu|inimene, teaduse|inimene, teatri|inimene, tehnika|inimene, teo|inimene, tunde|inimene, täis|inimene, töö|inimene, vaimu|inimene, vana|inimene, äri|inimene, üliinimene.

inim|tühi
inimestest tühi; asustamata. Inimtühi koridor, saal, ooteruum. Inimtühi maja, küla, linn. Inimtühjad saared, maa-alad. Rand oli saju tõttu peaaegu inimtühi. Tänavad jäävad ööseks inimtühjaks.

interess ‹-i 21› ‹s›
van huvi. *Mis saab aga rahvast, kui kellegi interessid üle oma küla piiri ei ulata! M. Metsanurk. *Istu. Mis sa arvad viislehest? Tilluke interess kah, et asi igavaks ei läheks. A. Jakobson.

itu ‹6› ‹s›
murd (hrl. nöökimis- v. halvustussõnana:) rumaluke, lollakas, saamatu vms. *Kaua ma sul sedasi laulatamata leske mängin. Kogu küla naerab ja peab mind vähe ituks. H. Sergo.

jahmerdama ‹37›
hlv
1. askeldama, sekeldama. Jahmerdab naistega. Mis sa nende joodikutega jahmerdad. *Pintselda ometi... peaasi, et sa siin ringi ei jahmerda! E. Rannet. *Kui ringihulkumise aeg oli, siis konutati toas, nüüd vastu vanuigi jahmerdatakse küla vahel. V. Ilus.
2. lobisema, järelemõtlematult rääkima. *„Oled asjad lohakile jätnud, ei vist enam Tapal joonde saa, pead Tallinna põrutama.” – „Ää jahmerda!” kurjustab Vanapagan. I. Sikemäe.

jaurama ‹jaurata 48›
rumalat v. mõttetut juttu ajama v. korrutama, jorama; lärmama; jändama, möllama. Kuskil jauras tosin purjus häält. Joodi ja jaurati. Poisid jauravad küla vahel. Jaurati vahvalt laulda. Ei tasu temaga jaurama hakata. *Aga sina pistad siin nagu lõhkine torupasun mingist poliitikast jaurama. E. Männik.

jooksma ‹joosta, jooksen, jooksin, jooksis, jooksku, jooksev, jooksnud, joostakse, joostud 44›

1. (inimeste, loomade kohta:) jalgadel kiiresti edasi liikuma. Sörgib, lidub, lippab, punub, sibab, vudib joosta. Pistis, pani jooksma. Jookseb müdinal, padinal, vudinal. Jookseb kätega vehkides, jalgu pildudes. Hobune jookseb sörki, traavi, nelja. Linnud kulgevad maapinnal kõndides, joostes või hüpeldes. Poiss jooksis täiest jõust, kõigest väest, nii et hing kinni, nii kui jalad võtsid, ummisjalu. Jooksime suure hooga, hirmsa ajuga, kergejalgselt. Rebane jooksis üle heinamaa metsa poole. Jooksin nagu tuul, nagu välk koju. Jooksis tuppa, aeda, tänavale, üle tee. Koer jooksis keti otsas ringiratast. Ma ei jaksa kaua ega kiiresti joosta. Tüdruk jookseb nagu kits. Jooksis naha soojaks, oma kanna orgi otsa lõhki. Lapsed jooksid rüsinal õue, pidid mu pikali jooksma. Poiss jooksis õpetajale otse käte vahele, sülle, selga. Jooksin hingeldades, lõõtsutades kohale. Pakku, peitu, redusse jooksma. Koerad jooksid käratsedes jaole. Lehmad jooksid kiini, robinal lauta. Kärbes jookseb seinal. Lapsed jooksevad õues. Ihu kiheleb, nagu jookseksid sipelgad üle selja. Jooksime edasi jõe poole, tagasi koju. Ära jookse minust ette, mulle ette. Vello jooksis kõigist mööda, uksest sisse. Ehmusime ja jooksime laiali. Laps jooksis emale vastu. Jooksis trepist üles, alla. Olen end väsinuks, hingetuks jooksnud. Ants jooksis mind püüdma, tikke maast üles korjama. Jooksis kähku, tagasi vaatamata minema. Mees lähenes joostes. Jooksin Maiega võidu. Vello jooksis kilomeetri kahe ja poole minutiga, 400 meetrit hea ajaga. Maratoni, sadat meetrit jooksma. Jooksis 5000 meetris uue Eesti rekordi. Viimast paari, nukku jooksma 'teat. jooksumängu mängima'. Mardilaupäeva õhtul joosti marti 'käidi mardisandis'. || (rutates) minema v. käima. Jooksis kauplusse leiba tooma, leiva järele. Perenaine jooksis toa ja lauda vahet. Peeter jooksis asju ajades lausa jalad rakku. Mulle ei meeldi mööda poode joosta. Väike Mall jookseb igal pool õe sabas. Räägi julgesti, ei mina jookse seda küla peale kuulutama. | (halvustavalt). Noored muudkui jooksevad ühelt diskolt teisele. Nii suurel tüdrukul ei kõlba enam hõlpu joosta, peaks juba hakkama leiba teenima. Mis sa jooksed arstide vahet! Kas jooksed avanssi norima? Kes siis kohe kaebama jookseb! Kui ei taha meie juures elada, las jookseb. Jooksis ehituselt minema. Küllap jookseb siit paari kuu pärast jälle tasuvamale tööle. See mees jookseb iga seeliku järel(e) 'püüab iga naisega kurameerida'.
2. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) voolama, valguma. Jõed jooksevad merre. Läbi heinamaa jookseb oja. Kivi alt jookseb väike allikas. Tiik on kuivaks jooksnud. Keerasin kraani jooksma, kraanist vee jooksma. Räästast jookseb vihma kaela. Pisarad jooksid üle põskede. Higi jooksis niredena mööda nägu. Haavast, ninast jookseb verd. Koera suust jookseb ila. Piim jooksis lüpsja sõrmede vahelt sorinal lüpsikusse. Muna on poolenisti tühjaks jooksnud. Haavatu jooksis verest kuivaks. Manna jooksis katkisest kotist põrandale. Vili jooksis sabinal salve. || (midagi) eritama v. endast eraldama, (midagi) voolata laskma. Silmad jooksevad sirinal vett. Isuäratav toit ajab suu vett jooksma. Kask jookseb mahla. Kõrv jooksis mäda. Nina hakkas verd jooksma. Nohune nina jookseb nagu mahlakask. Katuseräästad jooksevad ladinal. Paise on jooksma läinud. Kruus, vann, ämber, piimanõu jookseb 'laseb vedelikku läbi, ei pea'.
3. (kiiresti v. ühetasaselt) liikuma; libisema, liuglema. Laev jooksis madalikule, karile, miini otsa. Paat jooksis randa, kaldasse. Värskel lumel, värske lumega jookseb regi hästi. Suusanina jooksis mättasse. Rong jooksis rööbastelt. Auto parempoolsed rattad jooksid mööda teepeenart. Kuul jooksis maasse, seina sisse, läbi mütsi. Leegid jooksid mööda puutüvesid. Laugastel jooksevad virvatuled. Silme ees jooksid värvilised siksakid. Nobedasti jooksis sulg paberil. Ta sõrmed jooksid väledalt klaveriklahvidel, mööda klaveriklahve. Kleidi saba jooksis mööda maad. Köis jookseb vankri järel. Lõng, niit jookseb poolile. Paber jookseb rullist masinasse. Pani magnetofonilindi jooksma. Mis film tuleval nädalal kinos jookseb 'linastub'? Detailid jooksevad lindil koostetsehhi. Hammasrattal jookseb kett. Veski jooksis 'töötas' suure mürinaga. Õmblusmasin jookseb 'töötab' raskelt, kergelt. Kas auto jookseb 'sõidab' korralikult? Sukasilmad on üles jooksnud, jooksma 'hargnema' hakanud. Ta pilk jooksis korraks üle toa. Silmad jooksid ahnelt üle kirjaridade, ühelt esemelt teisele. Lained jooksid pahisedes kaldale, vastu kallast. Pilved jooksevad üle taeva. Tuisk jookseb üle lageda. Kerge tuulehoog, virvendus jooksis üle vee. Kuupaistel jooksid tumedad varjud üle lume. Üle näo jooksis puna, naeratus. || (silmaga mittemärgatavate liikumiste ja kulgemiste kohta). Külmajudinad jooksevad mööda selga, üle keha. Kuum juga jooksis läbi südame. Läbi saali jooksis lõbus kahin. Uudis, kumu jooksis suust suhu. Loendamatu hulk mõtteid jooksis kiiresti läbi pea. Mõte jookseb huupi, vabalt, kergelt, töölt kodustele asjadele. Täna mul mõte lihtsalt ei jookse. Elu on umbsõlme, sassi, umbe, ummikusse jooksnud. Tuulde jooksnud soovid. Tehke rutem, aeg jookseb! Minutid jooksevad, peame kiirustama. Tal jookseb sellel tööl juba viies aasta. Mu tööstaaž jookseb 1952. aastast. *Nende [= laskude] kauge kõma jookseb kiirelt üle vaikse vee.. R. Vaidlo. *Nüüd jooksid päevad jälle ühetooniliselt. A. Mälk.
4. kõnek edenema, sujuma, laabuma, ladusalt toimuma. Jutt tal muudkui jookseb. Praegu jookseb tal kõik libedasti. Peaasi, et töö jooksma saaks. Saab näha, kuidas ta elujärg uuel kohal jooksma hakkab. *Trahter jooksis imehästi ja Sahkerit peeti juba rikkaks meheks. M. Metsanurk. *Tere, külamees! Kuidas siis täna kaup ka jookseb? H. Sergo. || (tulu, saagi vms. ohtra, pideva saamise kohta). Kala, räim jookseb. Raha jookseb nagu raba. Palk, preemia jookseb. Vabrik töötab, toodang jookseb. Ei tahaks veel mängu lõpetada, mul täna kaart jookseb 'saan pidevalt head kaardid'.
5. pikana kulgema, suunduma, teatavas suunas minema. Kraavid jooksid mustade triipudena üle soo jõkke. Künnivaod jooksevad sirgelt üle põllu. Koridor jooksis läbi mõlema majatiiva. Põllusiil jooksis (pikalt, kaugele) heinamaa sisse. Maantee jooksis raudteega kõrvu, piki rannaäärt, loogeldes kaugusse. Tänav jookseb otsaga vastu parki. Üle põranda jookseb kirev kaltsuvaip. Vannitoa lae all jooksevad pesunöörid risti-rästi. Ümber samba jookseb ornamendivööt. Piki, põiki riiet jooksev kangakiri. Ta kirjaread kipuvad viltu, kõveriti, ülespidi jooksma. Sirge lahk jookseb läbi ta tihedate juuste. Pikad härmalõngad jooksid oksalt oksale. Akna kõrvalt jookseb pragu vundamendini. Üle poisi käe jooksis suur sinine vorp. *Kaalep mängib ajaviiteks uuriketiga, mis jookseb ühest vestitaskust teise.. A. Jakobson.

kokku jooksma

1. joostes, kiirustades kuhugi koonduma, kokku tulema. Rahvas jooksis õnnetuspaigale kokku. *Naisi.. jooksis põllupeenraid ja aedu mööda igast küla servast kokku lammaste vastu.. R. Soar. || kokku põrkama. *..raksudes jooksevad pilved kokku ja veerevad siis kõmisedes laiali. V. Saar.
2. kokkupuutekohta suunduma (teede, jõgede jms. kohta). Kolm teed jooksid küla keskel(e) kokku. Selle kivi juurde jooksid kokku nelja valla piirid. *Meeste silm ulatub ka mõisa väljadeni, mis seal lõuna pool.. külapõldudega kokku jooksevad. E. Vilde. | piltl. Varas on leitud – kõik niidid jooksevad tema juurde kokku.
3. van kooskõlas olema. Tema sõnad ei jookse kokku tegudega.

läbi jooksma

1. (kiiresti) läbima v. läbistama. Jooksin küla vahelt kiiresti läbi. Jooksin ikka 10 km läbi. Kuul oli reiest läbi jooksnud. Talli tagant jookseb läbi jõgi. Peast jooksis üks mõte läbi.
2. kedagi v. mingit kohta kiiresti külastama. Enne ärasõitu jooksin veel sõbranna poolt, poest, näituselt läbi. Naine jooksis ruttu kõik kauplused, tuttavad läbi.
3. vihma läbi laskma. Katus jookseb läbi. Suure vihmaga hakkas telk läbi jooksma.

joristama ‹37›
jorisevat häält v. heli tekitama, jorisema panema, joriseda laskma. Laulu joristama. Joristas oma madalat bassi. Mart oli torupilli joristamas. Pillimehed joristasid marssi. || jorisevat heli tekitades liikuma v. tegutsema. Muudkui joristab mootorrattaga ühest küla otsast teise. Traktor joristas hilisõhtuni künda.

jugama ‹37›
murd siunama, kiruma; tõrelema, kellegagi pahandama. *Vaheajal jugas ta noori inimesi, kes jälle küla liivaaukude maal maharaiutud kiige asemele uue olid asutanud.. J. Oks.

jumal ‹-a 2› ‹s›
religioonis kõrge(i)m üleloomulik olend v. jõud, keda austatakse ja teenitakse. a. ‹ka pl.› Muistsed jumalad. Kreeklaste, roomlaste, germaanlaste jumalad. Jumalatele ohverdama, ohvreid tooma. Jumalaid kummardama, teenima, appi hüüdma. Puupakust jumal aidanurgas. Vaaraod peeti maapealseks jumalaks. Tantsib, laulab nagu noor jumal 'eriti hästi, hiilgavalt'. b. ‹ristiusu kirjanduses suurtäheliselt sg.› Jumal; sün. Issand, Jehoova, Looja. Kolmainus, kõikväeline, kõikvõimas, suur jumal. Jumala arm, nimi. Jumala viha, vits. Jumalat paluma, tänama, uskuma. Jumalale lootma, end jumala hoolde andma. Jumal olgu neile patustele armuline! Jumalat eitama, teotama. Jumalast taganema. Jumala tahtmine sündigu. Nii on jumalast seatud. Jumal on ta ära, enese juurde kutsunud 'ta on surnud'. Muusik, kunstnik jumala armust 'sünnipärase andega'. Palun, vannutan sind jumala nimel 'härdasti, tungivalt'! Jumalast mahajäetud 'üksildane, kõrvaline' maanurk. Jumal kõrgel, kuningas kaugel. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli. c. rahvapärastes ütlustes, täh. tugevasti nõrgenenud. Vaatan siin seda jumala ilma. Tule söö, jumala loomake! Jumala õnn, et juhtusid täna siia tulema. Istub jumala rahus, jumala rahuga ahju kõrval. Heinaajal sadas iga jumala päev. Iga jumala öö kooserdab poiss küla peal. Annaks jumal, et kõik hästi läheks! Toas on niisugune segadus, et tule jumal appi. Jumal appi, kui jonni täis võib üks inimeseloom olla! Issand jumal, tuli on lahti! Armas jumal, kust ta sellise mõtte peale tuli? Oh sa mu jumal, kui suureks on Kati kasvanud! Uhke nii et jumal hoidku. Jumal hoidku, mis seal kõik ära tehti! Hiljaks jäin, jumal paraku. Jumal teab 'keegi ei tea', kus poiss jälle kolab. Tegi, nagu oleks käsil jumal teab kui 'eriti, väga' tähtis töö. See pole jumal teab kui 'kuigi' kallis. Jumal nendega 'olgu (peale)', las räägivad mis tahavad. Tehku nagu tahab, jumal temaga! Jumalale tänu, kõik on hästi. Pääsesime, jumal tänatud, õigel ajal varju alla. d. piltl austus-, ihalusobjekt, ideaal. Kogu eluks jäi kunst ta jumalaks. Raske on korraga mitut jumalat teenida 'mitmele eri harrastusele pühenduda'. *..raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: armastus|jumal, kodu|jumal, sõja|jumal, tarkusejumal; maa|jumal, päikese|jumal, tule|jumal, veejumal; eba|jumal, peajumal.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

jutu|moor
kõnek jutukas naine, kuulujuttude levitaja. Küla jutumoorid lõksutasid õpetaja pulmadest.

jõlkuma ‹jõlgun 42›

1. hrv kõlkuma. *..kaevuling kääksus, jõlkus selle otsa seotud katkine ratas. F. Tuglas (tlk).
2. kõnek (edasi-tagasi) käima; lonkima, hulkuma. Poisid jõlkusid mööda linna. Jõlgub poest teise. Jõlgub muudkui Anne maja ümber. Jõlgub arstide vahet. Jõlgub õhtuti küla vahel. Miks sa veel nii hilja väljas jõlgud? Laps jõlkus päev läbi ema sabas. Oli jõlkunud paar talve kooliteed käia. *Tiinagi sai päevad otsa jõlkuda mööda tolmavat põldu äkke või rulli taga.. A. H. Tammsaare.

jõudma ‹jõuan 45›

1. jaksama, suutma, võimeline olema. a. (kehaliselt). Jõuan kotte kanda, pommi tõsta, kände kangutada, kivi kergitada. Hobune jõuab sellest suurematki koormat vedada. Kes temaga jõuab võidu joosta! Jõuan vaevalt jalga jala ette tõsta, kätt liigutada, silmi lahti hoida. Ei jõua enam jalul seista. Kas laps jõuab nii pikka maad käia? Tõmbab, tirib nii kõvasti kui jõuab. Vanake jõuab veel ise ülalpidamist teenida. Ei jõua kogu heina ise ära teha. Ei jõua kõike ära süüa, ära juua. Koduhaned ei jõua lennata. b. (vaimselt, moraalselt). Ei jõudnud enam loota, kannatada. Seda ei jõutud küllalt kahetseda, ära imestada. Ei jõudnud end pidada, valitseda, tagasi hoida, rahulikuks sundida. Ei jõua teda küllalt kiita, tänada, kiruda, manada, põhjata. Jõuan ise enese eest seista. Jõuab saladust pidada, keelt hammaste taga hoida. Sõpru ei jõua miski lahutada. Kes maailma suud jõuab sulgeda. Jõuab siis kõike meeles pidada! Üks tark ei jõua nii palju vastata kui kümme lolli küsida. Arm jõuab enam kui hirm. c. (majanduslikult). Jõuab osta maja, auto. Ei jõua veel võlga ära maksta. Jõuab ennast ise ära toita. Jõudis oma pensionist veel lapsigi aidata. Talupojad ei jõudnud oma makse tasuda. Ei jõudnud oma lapsi gümnaasiumis koolitada. Talus jõuti eraldi sõiduhobustki pidada. d. (ajaliselt, aja poolest). Olid jõudnud enne meie tulekut lahkuda. Poiss oli jõudnud ema ära olles palju pahandust teha. On jõudnud lühikese ajaga kõik ära tüüdata, paljudega riidu minna. Ei ole jõudnud veel tööga harjuda, töösse sisse elada. Jõudis hoobi eest kõrvale põigata. Jõudis märgata solvumist teise näos. Jõudsin vaevalt uinuda, kui jälle ärkasin. Ma ei jõudnud möödujat ära tunda. Ma pole jõudnud veel õppima hakatagi. Jõudsin lõunavaheajal poes ära käia. Heina ei jõutud rukkilõikuseks koristada. Jõudsin teda õigel ajal hoiatada. Vahepeal on mitmed vanad jõudnud surra, noored abielluda ja lahkugi minna. Poiss on jõudnud püksid jälle viledaks kulutada. Aed on jõudnud paari aastaga metsistuda.
2. tulema, saabuma. a. (ajaliselt). Jõudis hommik, öö, päev. Päike loojub, õhtu jõuab. Lehed kolletavad, varsti jõuab sügis oma sadudega. Jõuavad talvised külmad, tuisud. Pime(dus) jõuab, aga meie oleme alles teel. Jõudis aeg isakodust lahkuda. Jõuab vanadus, üksindus. Mõtlesin, et nüüd on jõudnud mu viimne tunnike. b. (kuhugi, kuskilt). Jõudsime jaama, koju, linna. Buss jõuab Tartust Tallinna 3 tunniga. Jõudsime tunnelisse, tunnelist välja. Jõudsime suure kivi juurde, metsa äärde, küla vahele, aia taha, nendega kohakuti, metsast läbi, üle õue. Auto jõudis teelahkmele. Jõudis finišisse enne mind. Igale poole tuli jõuda. Kogu hingamisteedesse sattunud tolm ei jõua kopsu. Jõudsime kohale, sündmuspaigale, jaole. Tagaajajad jõudsid neile kannule, lähedale, jälile. Muuseumi varadest jõuab näitusele, saalidesse ainult väike osa. Varsti jõuab värske Eesti kurk poelettidele. Lavastus jõuab vaatajate ette eeloleval kuul. Sel nädalal jõudis kinodesse, linale uus film. Millal päike juba nii kõrgele jõudis? Hüüe ei jõudnud teiste kõrvu, teisteni. Tundsin, et mu sõnad ei jõua kuulajateni. Lugejate kätte on jõudnud mitu novellivalimikku. Sõna „pidžaama” on meile jõudnud Indiast. c. (seisundisse, olekusse, olukorda). On jõudnud arusaamisele, otsusele, järeldusele, arvamusele, selgusele, äratundmisele. Jõuab eesmärgile, sihile, võidule. Jõuti kokkuleppele, kaubale. See poiss jõuab veel (omadega) heale järjele. Jõudis mõtetega sinnasamasse, kust oli alustanud. Mees on jõudnud keskikka, esimese juubelini. Mets on kevadesse jõudnud. Meeskond jõudis poolfinaali. Olin jõudnud kolmandale kursusele. Semester jõuab varsti lõpule. Päev jõuab õhtusse, õhtule. Rauga elupäevad olid õhtule 'lõpule' jõudmas. Aeg oli jõudnud üle kesköö. On oma võimete piirile, piirini jõudnud. On töö, tööga valmis jõudnud. Jõudis diplomini, teaduskraadini, iseseisva lavastuseni, tipptulemusteni. Omas laadis täiuseni jõudnud luule. Kaugele sa oma rügamisega ikka jõuad! d. (tegevusse, midagi tegema). Jõudsime niitma alles keskhommikul. Jõudsin sööma, kui teised olid juba lõpetamas. Loeb huviga kaugetest maadest, kuhu ise pole käima jõudnud.

jälk ‹jälgi 21› ‹adj›
tugevat vastikustunnet tekitav, eriti vastik, jäle (1. täh.) Jälk löga, sodi. Jälk uss, tõuk. Jälgid paised, korbad. Kõige jälgim tegu, mõrtsukatöö. See oli jälk vaatepilt. Seda on jälk näha, vaadata. Lipitsus on talle alati jälk tundunud. Jälk, loomalik himu. *Joob ja käib küla mööda koeri nülgimas.. Jälgiks hakkab niisugune inimene minema, tõepoolest. P. Vallak.

järgi
I. ‹postp› [gen]
1. osutab asjaolule, mille kohaselt, millele vastavalt, millest lähtudes midagi toimub. Toimis seaduse, eeskirjade järgi. Tarbeaineid jaotati sõja ajal normi järgi. Tegin tema õpetuse, nõuande järgi. Leidsin koha üles tema juhatamise järgi. Seda tehti vana kombe, tava järgi. Meie kokkuleppe järgi tuleb sul töötada veel kuus kuud. Riietus uusima moe järgi. Kudus mustrit mälu järgi. Toimis automaatselt, harjumuse järgi. Poisile pandi vanaisa järgi nimeks Rein.
2. osutab esemele v. asjaolule, mida abiks võttes, mille abil midagi toimub. Orienteeruti kompassi, kaardi, tähtede järgi. Määrab puid-põõsaid pungade järgi.
3. osutab millegi kohta midagi väitvale isikule v. muule allikale, ka teat. süsteemile. Tema jutu, sõnade järgi olnud asjalugu nii. Kuulu järgi minevat tal päris hästi. Muistendite järgi on Neeruti mäed Kalevipoja künnivaod. Kohaliku aja järgi on kell 10. Kuupäevad on esitatud vana kalendri järgi. Pluss 15˚ Celsiuse järgi.
4. millegi põhjal, alusel (otsustades). Välimuse järgi võis lindu pidada mingiks rästaliigiks. Riietuse järgi otsustades võis mees olla autojuht. Inimest hinnatakse tema tegude järgi. Tundsin su hääle, näo järgi ära. Kella järgi on juba hommik, kuid väljas alles pime. *Hoopis teist sorti mees oli ta, kui tema ameti järgi arvata võis. O. Kool.
5. osutab sobivusele v. vastavusele; järele. Kingad peavad olema jala järgi. Näib, et see töö pole talle just meele järgi. Abiellus sellega, kes talle rohkem südame järgi. Püüdis kõikide meele järgi elada ja olla. See riie on liiga kallis, pole mulle rahakoti järgi. *Ta veidi nagu itsitab sisemiselt, kuigi selline komme pole tema loomu järgi. H. Kiik.
6. järele (lõhnamise, lehkamise puhul). *Jahedas, hämaras aidas lõhnas hallituse ja kopituse järgi. F. Tuglas. *See paks mees haiseb ju kangesti küüslaugu ja viina järgi. L. Kibuvits.
7. kõnek osutab mingi maa-ala v. koha kuuluvusele millegi juurde v. alluvusse. See küla oli vanasti Sootaga valla järgi. *Nüüd on koha järgi juba põldu küll.. J. Mändmets.
8. järele. Selle järgi on tungiv vajadus. Kaua ma pean sinu järgi ootama?
9. järel (osutab tihedale järgnevusele). *..ning neelasime raamatu raamatu järgi.. A. Hint.
10. esineb fraseologismides, näit.:. (Miski on) käe järgi. Oma käe järgi panema. Moka järgi olema. (Oma) nina tuule järgi seadma. Oma näo järgi (vormima). Kellegi pilli, tujude järgi tantsima.
II. ‹adv› järele a. alles, säilinuks. *Põlevast küünlast sinu laual on jäänud järgi veel suitsev jupike. K. Põldmaa. b. osutab vastupanu lakkamisele v. vastuseisust loobumisele. Uks andis lõhkumisele järgi. *Lehtmets vihastas algul, aga pärast hakkas järgi andma ja lõpuks ta oli sellega nõus.. J. Semper. c. osutab kontrollivale kindlakstegemisele. Ma vaatan järgi, mis ta seal teeb. d. osutab kellenigi jõudmisele. Me jõuame talle varsti järgi.

järsult ‹adv›
(< järsk). a. Tee tõuseb järsult mäkke. Nõlvad laskuvad järsult, kohati lausa püstloodselt. b. Tee, jõgi, rada pöördub järsult paremale. Pööras rooli järsult vasakule. c. Haigus algas järsult. Kevad tuli varakult ja järsult. Mets, küla lõppes järsult. Jutt vaikis järsult nagu lõigatud. Heitis vastuseks ainult järsult käega. Rapsas end järsult lahti. Lõi raamatu järsult kinni. Pööras küsijale järsult selja. d. Tootmine on järsult suurenenud. Järsult erinevad iseloomud. On järsult muutnud oma käitumist, eluviise. e. Vastas, käratas järsult. Käitub, talitab järsult. Kohtleb kõiki järsult. Ütles igasugusest abist järsult ära. Järsult hukkamõistev arvamus.

jääma ‹imperf jäin, jäi 41›

1. olema, püsima. a. (kuskil, mingis paigas). Sõitke teie maale, ma jään linna, siia, paigale. Haige peab veel mõneks ajaks voodisse, haiglasse, koju jääma. Sellise ilmaga jääme parem tuppa, katuse alla. Hobune komistas, kuid ratsanik jäi sadulasse. Toit jäi praeahju, pliidile, lauale. Jääge telefoni juurde, kohe tuleb kaugekõne. Jään õhtuni tehasesse, tööle. Mul on töövihik koju jäänud. Võti jäi minust varna, otsi sealt. Jäin kööki nõusid pesema. Jäin tädi juurde ööd, ööseks, ööbima. Jäime nende juurde ka õhtueinele, õhtueineks. Kuhu ta nii kauaks jääb? Kuhu sa eile jäid 'miks sa eile ei tulnud'? Palju kalureid on merre jäänud 'meres hukkunud'. Sõtta jäänud 'sõjas langenud' mehed. Näidend jääb ka selle hooaja mänguplaani. Jäägu see vana lugu minevikku. Otsus on seni ainult paberile jäänud. Mure jäi hinge, südamesse, hingele, südamele. Päike on nii hele, et silmad jäid õue 'näevad ruumi valguses esialgu halvasti'. Ega talv taevasse jää. b. (mingis suunas). Meie aknad jäävad õue poole. Köök jääb esikust minnes vasakule, vasakut kätt. Kärestik jääb siit pool kilomeetrit vastuvoolu. Teest paremale jääb kasevõsa, vasakule heinamaa. Linnusest itta jääb sügav org. Maja jääb sinna metsatuka taha. Kuhupoole siit vaadates Tartu jääb? Mehe nägu jäi vastu valgust, pimedusse, meie poole. c. (kellenagi v. millenagi, mingis seisundis, asendis, olukorras v. tegevuses). Jääme alati sõpradeks. Mats jäi surmani poissmeheks. Ausus on jäänud ta iseloomulikemaks jooneks. Kavatsus jäigi ainult kavatsuseks. Hunt jääb ikka hundiks. See on mulle tänini mõistatuseks jäänud. Tema parimaks tulemuseks kõrgushüppes on jäänud 1.20. Jäi kindlaks, ustavaks, truuks. Silmad jäid kuivaks, pisarateta. Ta ilme jäi muutumatuks, külmaks, tõrjuvaks. Tüdrukud ei saanud ta vastu ükskõikseks jääda. Hea, et nahk terveks jäi. Parandamiskatsetele vaatamata jäi raadio tummaks. Näitus jääb avatuks 30. novembrini. Laev on jäänud tänini kadunuks. Rekordaeg jäi talle saavutamatuks. Kõik jääb vanaviisi, endiseks. Jäägu see jutt meie vahele. Jäi kahevahele, keda uskuda. On siiani jäänud äraootavale seisukohale. Lahendus jääb veel mõneks ajaks küsimärgi alla. Jääge asja juurde, viisakuse piiridesse! Jäi oma ütluse, tunnistuse, sõna juurde. Jään selle juurde, et.. Ära mulle muid jooke paku, ma jään morsi juurde 'joon ainult morssi'. Jäi püsti, märkamata pakutud istet. Ta suu, süda jäi endiselt lukku. Trahv, karistus jäi jõusse. Vana valukoda jäi tegevusse. See ütlus on jäänud tänapäevani käibele, kasutusse, pruuki. Avar siluett jääb ka tänavu moodi. K. J. Petersoni looming jäi ligi 100 aastaks käsikirja. Jalale 'püsti, kasvama' jäänud rukis, nisu. Huige jäi pikalt kajama. Mis te seal koperdama jäite? Jäi lootma teiste abile, õnnelikule juhusele. Jäi rahulikult istuma, lamama. Ma ei jää viha kandma. Ta looming jääb aegadeks püsima. Jäid kestma kuumad põuased päevad. Jäi imekombel ellu, elama. Jäi õppimisega kuue klassi peale pidama. Poiss jäi klassikursust kordama, teiseks aastaks, istuma. Poeg jäi sõjast tagasi tulemata. Asi on siiani jäänud lahendamata. Jäi teadmata, mida tema sellest arvab. Sula tõttu jäid suusavõistlused pidamata. Mul jäi eile saunas käimata. See jääb minust tegemata, küsimata, proovimata. Vaidluses jäid poisid isa poolele. Tüli põhjus jäi asjaosaliste endi teada. Ilm jäi terveks nädalaks tuisule. Õpetussõnad jäid mõjuta, tagajärjeta. Jäi vastuse võlgu. Oskusest jääb veel puudu, vajaka. Kingsepp jäägu oma liistude juurde. d. lahkumistervitusega seotud väljendites. Jää(ge) hüvasti, jumalaga, terveks! Jääme nägemiseni!
2. säilima; alles, üle v. järel olema. Jääb lootus paremale tulevikule. Jäägu küpsised tagavaraks. Tal jäi selles asjas ikkagi väike kahtlus. Tal jääb lugemiseks vähe aega, mahti. Lemmikharrastuste jaoks jäävad õhtutunnid. Sulle jääb päev mõtlemisaega. Ei jää muud kui käsku täita. Ärasõiduni on jäänud täpselt tund. Nüüd ei jää muud nõu kui ise küsima minna. Jääb soovida paremat. Jääb oodata, millal tulemused avaldatakse. Hilinenutele jäid ainult seisupiletid. Kangast on jäänud vaid väike rest. Pärast mööbli ostmist jääb meile üsna vähe raha. Kolmest pojast oli emale ainult üks jäänud. Jääb veel veerand tundi tööd, siis on kõik valmis. Temasse pole jäänud kübetki noorusesärtsu. Kõik jääb sulle. Koduni jääb siit ainult kilomeeter. Tuul kahistas sügisest puudele jäänud lehtedes. Tassi on jäänud tilgake kohvi. Kontrolli, et töösse ei jääks vigu! See on mul emast jäänud sõlg. Põletushaavadest jäävad armid. Lumistest saabastest jäid põrandale loigud. Turbast jääb põledes palju tuhka. Matkast jäid head mälestused. Temast on jäänud soodne mulje. Kohvist jäävad riidele plekid. Klaasile jäi kriim. Pehmele asfaldile, pehmesse asfalti jäid sügavad kontsajäljed.
3. muutuma, saama. a. (kellekski, millekski v. mingisuguseks). Jäi leseks, vaeslapseks. Korrapidajaks jääb Mari. Jäi turniiril kolmandaks. Võttis enda töölt lahti ja jäi koduperenaiseks. See on nüüd vanaks moeks jäänud. Jäi ise narriks, lolliks, turakaks. Äkki jäi kõik väga vaikseks. Vihm, sadu jäi hõredamaks. Korter on perekonnale väikeseks jäänud. Ta jäi haigeks, vanaks, kurdiks, pimedaks, rasedaks. Kleit on mulle kitsaks, laiaks, lühikeseks, napiks jäänud. Jalad on istumisest kangeks jäänud. Sa oled kõhnemaks jäänud. Kass on rojuks, niruks jäänud. Liikumine jäi järjest aeglasemaks. Värvitud pind jäi ühtlane, sile, krobe. Valmis vaiba pikkuseks jääb 4 meetrit. b. mingisse olukorda, seisundisse v. tegevusse siirduma v. sattuma. Mees jäi norgu, longu, lonti, mossi. Kasv jäi kängu. Jääb kergesti vinti, purju, jommi. Ehitustöö jäi soiku, katki. Mäng jäi viiki. Aed jäi rääma, sööti. Jäi räbalasse, kaltsu, nälga. Lugu hakkab juba unustusse jääma. Ütlesin nii, et ta suu jäi lukku. Imestusest jäi suu lahti, ammuli. Tuul vaibus, purjed jäid rippu. Viilimine kõrvalruumis jäi vait. Kes kärbestest mürki maitses, kohe siruli, pikali jäi. Põllutööd on neil jäänud ripakile, lohakile. Jäi jänni, kimpu, hätta, pigisse, puntrasse, häbisse. Jäi lõunata, rahata, toetuseta, toitjata. Jäin tühjade kätega. Jäi kleidi väele, paljajalu, püksata. Jääd ise süüdi. Jooksin, et mitte hiljaks jääda. Vili jäi lume alla. Küla jäi sõja jalgu. Kas jääd mu vastusega rahule? Jäi leetritesse, angiini. Rääkis, kuni teine nõusse jäi. See töö on vahepeal unarusse jäänud. Jäi sügavasti mõttesse. Jäädi kalda äärde ankrusse. Jäi pankrotti, petise õnge, naiste mõrda. Jään puhkusele 25. juunist. Kell on juba palju, jääme õhtule 'lõpetame tööpäeva'. Eelmised teosed jäävad uusima kõrval varju. Pöördusin nii, et jäin temaga küljetsi. Mulle jäävad luuletused kergesti meelde, pähe. Mis sulle näituselt silma jäi? Arutluselt jäi kõrva, et.. Vaata, et sa direktorile pihku ei jää! Laps jääb õhtuks vanaema hoolde. See soo jääb uudismaa alla. Töö valmimine jääb sügise peale. Maja jäi noorte päralt. Laev jäi tormi kätte. Jäid tulemisega hilja peale, pimeda peale, öö peale. Jäi metsas öö kätte, pimeda kätte. Jäin unne, tukastama, tukkuma. Sinna jäi pilk peatuma, pidama. Jäi jahmunult kuulama, vaatama. Pidime äärepealt toppama jääma. Kuula, kell jäi seisma. Jäin uuesti magama. Viimaks jäi muutlik tuul kagusse pidama.

kõrvale jääma

1. mitte osa võtma, mitte kaasa lööma, eemale jääma. Olen viimasel ajal koosviibimistest kõrvale jäänud. Poisid jäid klassiõhtu ettevalmistustest kõrvale.
2. tähelepanu keskpunktist eemale, tagaplaanile jääma. Aega on praegu nii vähe, et hobid peavad kõrvale jääma. *Esimesel talvel on muidki vedusid nii palju, et ehitusmaterjal peab üsna kõrvale jääma. A. H. Tammsaare.
3. teises suunas v. eemal asetsema. Hüpassaare jääb suurtest teedest kõrvale. Tulekuma jäi Tartu suunast siiski kõrvale. See küla jääb raudteest umbes kolm kilomeetrit kõrvale.

k.

1. kell. Koosoleku algus on k. 15.
2. küla. Pikkjärve k.
3. korter
4. keel

kaaberdama ‹37›

1. jõude ringi kolama, laaberdama. Poisid kaaberdavad küla vahel (ringi). Mees oli joodik, kaaberdas kõrtse mööda. Antsu pole kusagil, tea kus ta jälle (ringi) kaaberdab. *Kaaberdas [tüdruk] selle maailmahulguse Tüürmanniga – nüüd on käes! R. Sirge.
2. vankudes käima; ringi tuigerdama, ringi taaruma. *.. keegi laulu jorutav mees kaaberdas Taavetile otsa .. T. Vint. *Vesta juba aimas tõelist olukorda – mehe kaaberdavad sammud esikus tõestasid talle kõik. H. Mäelo.

kabistama ‹37›

1. kabinat tekitama, kabisema panema. Tuul kabistab puulehtedes. *.. rääk laulab, putukad kabistavad ja ööd kui ei olegi. A. Mälk. *Suured sinised vesineitsid [= kiilid] tõusid lendu ja kabistasid tiibadega. A. Kitzberg.
2. sugutama (isaslinnu kohta). Kukk kabistab kanu. || kõnek naisi käperdama, ka nendega seksuaalvahekorras olema (mehe kohta). Poiss käib küla peal tüdrukuid kabistamas. Räägitakse, et mees kippunud karjanaisi kabistama.

kaev ‹-u 21› ‹s›

1. põhjaveeni ulatuv püstloodsete seinte v. toruga veevõtuauk. Kaevu sein, põhi. Sügav, madal kaev. Abessiinia kaev 'maasse löödud augustatud terastoru, millel on pump otsas (lihtsaim puurkaev)'. Arteesia kaev 'puurkaev, mis ulatub arteesia veeni'. Kooguga, vinnaga kaev. Kaevu kaevama, puhastama. Tõi, võttis kaevust vett. Kaevus on selge külm vesi. Kaev on tühi. Põuaga muutus kaev kuivaks. Mindi kaevule jooma, nägu pesema. Käis kaevul vett toomas. Tüdruk tuli ämbritega kaevult. Naine pesi kaevu juures astjaid. Piimanõu lasti kaevu. Häda ajab härja kaevu.
▷ Liitsõnad: filter|kaev, joogivee|kaev, karja|kaev, küla|kaev, pumba|kaev, pump|kaev, puur|kaev, salv|kaev, toru|kaev, vinn|kaev, ühiskaev; purskkaev.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› süvend maa-aluste kommunikatsioonide armatuuri paigutamiseks vm. otstarbeks
▷ Liitsõnad: imb|kaev, kaabli|kaev, kanalisatsiooni|kaev, kogumis|kaev, sette|kaev, vaatlus|kaev, virtsakaev.

kahanema ‹37›

1. (mõõtmetelt, koguselt, arvult) väiksemaks muutuma, vähenema. Lumehanged hakkasid kiiresti kahanema. Puuriit õues kahanes jõudsasti. Maantee kahanes kauguses kitsaks triibuks. Kahanev kuusirp. Toodang, saak kahanes. Toidutagavarad kahanesid päev-päevalt. Kaupluse läbimüük on kahanenud neljandiku, poole võrra. Jooksjate vahemaa kahanes. Küla elanike arv oli kahanenud viiekümnele, viiekümneni. Maaelanike juurdevool linnadesse on hakanud kahanema. Võistkonna eduseis kahanes paarile punktile. *Kunagi oli ta kuuepuudane, nüüd poole võrra kahanenud .. A. Valton (tlk).
2. nõrgemaks muutuma, nõrgenema. Päevavalgus hakkas kahanema. Naise hääl oli kahanenud vaevukuuldavaks sosinaks. Ürituse tähtsus, osakaal, mõjuvõim kahaneb. Ta enesekindlus, vaimustus, lootus kahanes järjest. Haige jõud kahanes pikkamisi. Jooksja kiirus on kahanenud. Lugupidamine tema vastu kahanes tunduvalt. Kiirguse intensiivsus on kahanenud. *Isegi kahanevat näib noore perenaise veetlus .. O. Luts.

kahin ‹-a 2› ‹s›

1. millegi liikumisest v. kergest kokkupuutest tekkiv vaikne kõlatu ühetooniline heli. Riiete, siidi, mantli, kleidi kahin. Kõrkjate, rohukõrte, põhu, heinte, puulehtede kahin. Kahinal lendas üle tee lind. Kerge kahinaga jooksid lained rannale. Avatud aknast kostis vihma uinutavat kahinat. Tuule kahin puulatvades. Priimuse kahin. Magnetofonil jooksis nõrga kahina saatel kulunud lint. Hingas kuuldava kahinaga. Vähem kui kahin sundis teda ringi vaatama. *.. süldipada tõusis just praegu keema ja kargas üle ääre, nii et auru ja kahinat oli, nagu visataks leili. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: hingamiskahin.
2. paljude inimeste elevusest, sosistamisest, vaiksest jutusuminast tekkiv nõrk müra. Klassist käis läbi lõbus kahin. Kerge kahin lendas üle tribüünide. „Ta tuleb, ta tuleb,” käis kahin läbi rahvahulga. Kui ma sisse astusin, tekkis, tõusis saalis kahin.
▷ Liitsõnad: naeru|kahin, nutu|kahin, pahameelekahin.
3. ärev sagimine, õiendamine, kihin-kahin. See oli suur uudis: kogu küla oli kahinat täis. *Suurt kahinat tõi Purila sõjaleeri ja kogu mõisa ühel päeval kindralkuberner vürst Suvorovi sinnatulek Eestimaa kuberneri von Grünewaldi saatel. E. Vilde. *Majas valitses ka liig elav talitus, kihin ja kahin, treppidest jooksmine ja kõndimine. E. Aspe.

kaisutama ‹37›
kellelgi ümbert kinni võtma, kedagi rinna vastu suruma, embama, sülelema. Poeg kaisutas vanemaid. Ema kaisutab tütart. Nad kaisutasid teineteist, üksteist kõvasti. *.. otsi endale naine, kust tahad ja kellega sina juba mõnda ööd armastuses kaisutanud oled .. J. Pärn. | piltl. Küla on meretuulte kaisutada.

kaitsma ‹kaitsta, kaitsen imperf kaitsesin, kaitses 44›

1. kallaletungi, rünnakut, vägivalda, ohtu tõrjuma v. vältida püüdma. Riiki, oma kodumaad vaenlaste vastu kaitsma. Sõdurid kaitsesid linna, küla, kindlust. Kaitses relvaga oma vabadust. Muistsed eestlased kaitsesid end visalt saksa ristirüütlite vastu. Ümberpiiratud kaitsesid end mehiselt. Silda tuleb kaitsta kuni viimse meheni. Sel teekonnal polnud keegi kaitstud röövlite kallaletungi eest. Oma poegi kaitsev emalind. Katkestatud partiide lõpetamisel kaitses meister end hästi.
2. mingi kahjuliku v. ebasoovitava tegevuse v. mõju vastu toimima; varjama. Linde, loomi, loodust kaitsma. Madalaid alasid kaitstakse üleujutuste eest tammidega. Linnamüürid oleksid võinud veel elanikkonda kaua kaitsta. Raamatuid tuleb kaitsta tolmu ja niiskuse eest. Päikeseprillid kaitsevad silmi ereda valguse eest. Nahka kaitstakse salvide ja kreemidega. Lumi kaitseb taimkatet külmumise eest. Ta pidi end laimu, alatuse vastu kaitsma. Külmade tuulte eest kaitstud paik. Karid kaitsesid randa murdlainete eest. Karvamüts ei suutnud kaitsta külmetavat nägu. Amuletid pidid kaitsma kurja silma eest. *Kõigiti tahtis Juhan edaspidi kaitsta õde elu iga karmi hoobi eest... R. Vellend.
3. kellegi v. millegi eest seisma, seda õigustada püüdma. Kellegi õigusi, huve kaitsma. Seisukohti, veendumusi, öeldut tuli korduvalt kaitsta. Oma au, õnne kaitsma. Edumeelse inimesena kaitses ta uuendusi. Me kaitseme rahu. Kaebealune kaitses end kohtus ise. Miks sa Peetrit alati kaitsed? Mis sa sest Antsust ikka kaitsed! Meeskond kaitses edukalt karikat, esikohta. || teaduslikku tööd, selle seisukohti kraadi v. diplomi taotlemiseks avalikul istungil põhjendama. Kandidaadi-, magistri-, doktoriväitekirja kaitsma. Kaitses diplomitöö hindele „väga hea”. || hrl sport kellegi nimel võistlema, millegi eest väljas olema. Rahvusvahelistel võistlustel kaitseb seekord meie spordiau „Kalevi” naiskond.

kalmistu ‹1› ‹s›
maa-ala surnute matmiseks, surnuaed. Juhan Liiv on maetud Alatskivi kalmistule. Käis kalmistul vanemate haual. Kiriku ümber oli väike kalmistu. Kivikalmetega kalmistu. | piltl. Vedurite, autode kalmistu. *Kalmistuks kutsuti seda sadamanurka sellepärast, et siin mädanesid vanad, kõlbmatud purjekad. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: kangelas|kalmistu, küla|kalmistu, maa|kalmistu, metsa|kalmistu, perekonna|kalmistu, vennaskalmistu.

kaluri|küla
Peipsi-äärsed kalurikülad.

kammima ‹42›

1. kammiga juukseid korrastama, soengut seadma. Juukseid, pead kammima. Kammib juuksed lahku, üle pea, ühele küljele. Naised kammivad end peegli ees. Laste juuksed on hästi siledaks kammitud. Lainesse, kõrgesse soengusse, kohevile, ligi pead kammitud juuksed. Pulstunud kammimata juuksed. || vastava riistaga karvkatet, villa vms. siledaks, lahedaks tegema. Hobust, lehma, koera kammima. Karusnahkade karvkatet kammitakse. Villane tekk kammitakse karvaseks.
2. piltl mingit maa-ala tihedalt, põhjalikult läbi otsima. Põgenike leidmiseks korraldati haaranguid ja kammiti metsi. Mets, küla, asula, raba kammiti igas suunas, risti-põiki läbi. Kvartal kammiti läbi maja-majalt. Helgiheitjad kammisid meeter-meetrilt lahe pinda. *Kaks päeva kammiti metsas ja uuriti sügiseses pehmes soos, aga ei leitud kedagi. J. Tuulik.

ringi kandma

1. midagi järjest ühe inimese juurest teise juurde toimetama (näit. toite v. jooke pakkudes). *Kui viimased elaguhüüded vaikisid, hakati kohe ringi kandma kalkunipraadi .. A. Jakobson.
2. levitama, laiali kandma. Eit kandis mööda küla kuulujutte, uudist ringi. *Selgus, et Vanatalu ei kandnudki ringi tavalisi raamatuid. P. Viiding.

kannatama ‹37›

1. midagi rasket, ebameeldivat (kestvamalt, teravamalt) tunda saama, kogema v. läbi elama. Puudust, nälga, janu, tühja kõhtu kannatama. Kahju kannatama. On kannatanud ülekohut, alandusi. Ta on elus palju häda, viletsust, raskusi kannatanud. Pidi sageli teiste narrimist ja pilget kannatama. Me pidime teiste süü läbi kannatama. Rahvas kannatas koloniaalrõhumise all. Kannatab alatoitluse, verevaesuse, unepuuduse, jälitusmaania all. Küla kannatab veepuuduse all. Kannatab raskeid, ebainimlikke piinu. Haige kannatas kohutavalt. Kannatab kangete valude käes. Ta kannatas hingeliselt, sisemiselt. Kannatab südametunnistuspiina, hingepiina, südamevalu. Kannatan süütunde all. Lahkumine on valus, aga hiljem kannataksid sa veel rohkem. Ta on elus palju kannatanud.
2. kahjustada, viga saama; kahju saama. Linn sai pommitamisel, maavärisemisel, sõjategevuse läbi kõvasti kannatada. Tulekahjus sai kannatada kogu hoone. Laev sai tormi käes kannatada. Mööbel sai kolimisel kannatada. Tema kingad on teekonnal kõvasti kannatanud. Raamat on postis kannatanud. Tuld kustutades said käed pisut kannatada. Dramatiseerimisel on mõneti kannatanud teose terviklikkus. Kiirustamise tõttu kannatas töö kvaliteet. Põllud kannatasid põua, liigniiskuse all. Eriti raskelt kannatas kriisi all metallitööstus. Artikkel kannatab üldsõnalisuse, väljendusliku ebatäpsuse all. *Peaks nüüd ainult mitte lörtsi tulema ega vingeid tuuli puhuma, muidu inimeste tervis kannatab. A. Tigane.
3. taluma, välja kannatama; millelegi vastu pidama; (vastu pidades) mingit tegevust v. olukorda võimaldama. Kannatas valu, peksmist mehiselt. Haavatu ei kannatanud paigalt liigutamist, transporti, istukile tõsta. Kompress olgu nii kuum, kui ihu vähegi kannatab. Näljast raskem oli kannatada magamatust. Silmad ei kannatanud heledat valgust. Vanainimese pea ei kannata kõrgust. Ta ei kannata tõmbetuult, bussisõitu, merd 'meresõitu'. Mees kannatas kõvasti alkoholi, viina. Kui kaua sa suudad kannatada tema tempe! See toolilogu ei kannata istumist. Vanad pudedad kardinad ei kannatanud pesta, pesemist. Murukamar kannatab tallamist hästi. Paber kannatab, ei kannata tinti. Eilne piim täna enam keeta ei kannata. Kas jää juba kannatab peale minna? See mantel kannatab veel paar aastat pidada. Vedel taigen ei kannata rullida. Kas sul kannatab oma jaost natuke ära anda? Seelikut ei kannata enam lühemaks teha. Viidi ära, mis viia kannatas 'kõlbas'. *.. ega inimene pole kala või konn, et kannatab kaua vee all olla .. A. Beekman. | piltl. Rahakott, kukkur ei kannata seda osta. Käsikiri, artikkel ei kannata kriitikat 'on väga nõrk'. Paber kannatab kõik(e) 'kõik kirjutatu v. trükitu ei pruugi veel õige olla'.
4. ‹hrl. eitavalt› sallima. Ei kannata tühje jutte, silmakirjalikke inimesi, valskust. Ta ei kannata pikki kõnesid. Kõige vähem kannatas ta järjekordi ja ootamist. Ta ei kannata, et naised suitsetavad. Ta ei kannata, et keegi talle vastu räägib. Kas tema siis seda kannatas, et ta kaotajaks pooleks jäi! Ta ei kannata, kui tema eest otsustatakse. Nad ei kannata teineteist silmaotsaski. Ma ei võinud millegipärast seda meest kannatada. Ma ei kannata tema varjugi.
5. (kannatlikult) ootama; oodata läbema, kannatlik olema. Kannata ometi, kuhu sa tormad! Kannata pisut, ma seletan sulle kõik! No sina ka oma uudishimuga, kannata ometi veidi! Kannatage veel pool tundi, siis on toit valmis! Ta ei tahtnud selle asjaga enam päevagi kannatada. Võlaga oldi nõus sügiseni kannatama. Kannata veel, küll ma maksan ära! Kes kannatab, see kaua elab. || edasilükkamist vms. võimaldama, oodata andma (mingi tegevusega vm. seoses). Aeg ei kannatanud oodata. Niidame kõigepealt odra, rukis kannatab veel. *Täna ma jah ei saa sulle appi tulla, aga kui asi kannatab, siis homme-ülehomme küll. E. Krusten.

kapell ‹-i 21› ‹s›

1. muus väike (puhkpilli)orkester v. instrumentaalansambel
▷ Liitsõnad: küla|kapell, mustlas|kapell, sõjaväe|kapell, tantsu|kapell, õuekapell.
2. muus kõrge kvalifikatsiooniga kutseline koor
▷ Liitsõnad: koorikapell.
3. väike palvetamisruum katoliku kirikus. *Kui ta näeb, et kapellis rahvas põlvitab ja palveid ümiseb, laseb ka tema põlvili ja ümiseb kaasa .. J. Semper.

kargutama2 ‹37›
murd
1. ajama, taga kihutama, jooksma panema; jooksma, kihutama. *.. kargutab [koer] küla kasse taga või haugub vareste peale. J. Tuulik. *Maarik oleks pidanud põgenema, aga ta kargutas mööda metsavälu sinna-tänna, ka teised lehmad kihutasid nagu hullud ringi .. O. Jõgi (tlk).
2. ringi aelema, ringi ajama, amelema, ringi tõmbama. *Pani küll poisi vahti, aga see kadus. Teab, kus kargutab teine nüüd tüdrukutega. J. Mändmets. || hlv (mehe kohta:) suguakti sooritama, kargama. *Muudkui söövad [soldatid] aga selget liha ja kargutavad tüdrukuid ... A. Jakobson.

karja|ealine
karjaseealine. *Sääl oli kogu küla mudilaspere – karjaealisi ja sülelapsi. A. Mälk.

karja|kuningas
nlj karjapoiss, karjane, karjus. *No see oli säärane uudis, mis ajas kogu küla karjakuningad elevile. J. Vahtra.

karjane ‹-se 4› ‹s›
hrl. kariloomade karjataja, karjus. Poiss läks naabertallu karjaseks. Karjane ajas loomad karjamaale. Karjaste huikamised. Karjasest ei arvata meest ega lutsust leivakõrvast. || piltl pastor, kirikuõpetaja, hingekarjane. *Pärast seda viis mustas talaaris karjane oma leerilapsed kiriku kontorisse. L. Promet. || piltl hoidja, järelevaataja. *Tuli pootsman ja küsis Franzi. „Või me tema karjased!” vastasime. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: hane|karjane, hobuse|karjane, kitse|karjane, küla|karjane, lamba|karjane, looma|karjane, ränd|karjane, seakarjane.

karja|peni
karjakoer. *.. igal Kolmepääsukese küla talul on oma kari ja igal karjal oma karjapoiss ja karjapeni. J. Jaik.

karjatama1 ‹37›

1. kariloomi rohumaal (v. söödamaal) söötma; koduloomade v. -lindude järele vaatama. Lehmi, lambaid karjatama. Lapsed karjatavad loomi karjamaal, metsas, raiesmikul. Poisil oli küla kari karjatada. Samojeedid karjatavad tundras tuhandeid põtru. Sigu, hanesid, kanu karjatama. Koer on tubli loomi karjatama. || mingit rohumaad karjal süüa laskma. Üht koplit karjatatakse suve jooksul mitu korda. Kraaviveered on paljaks karjatatud. Karjatatav ädal.
2. piltl kellegi järele vaatama; kedagi, midagi vaos hoidma. Lapsi karjatama. Hilja karjatab kodus nooremaid õdesid-vendi. *Henn püüdis enda rahustamiseks mõtted ainult tänase päeva piiridesse karjatada. M. Raud.

karjus ‹-e 4› ‹s›
loomade karjane (viimasest üldiselt moodsam sõna). Karjus karjatab loomi. *Viieteistkümne aastani oli ta karjuseks, siis aga läks juba sulaseks .. M. Metsanurk. *Karjused liiguvad ühelt rohumaalt teisele ja kari sumab läbi jõe. L. Meri.
▷ Liitsõnad: hane|karjus, hobuse|karjus, kitse|karjus, lamba|karjus, lehma|karjus, looma|karjus, seakarjus; küla|karjus, mägi|karjus, ratsa|karjus, rändkarjus; elektrikarjus.

karva|pealne ‹adj›
kõnek täpne. Käsu karvapealne täitmine. *Kogu küla teadis: vana Glušak armastab korda, on väga karvapealne ja oskab ennast vaos hoida. O. Jõgi (tlk).

kasvama ‹42›

1. eluprotsessi tulemusena mõõtmetelt ja massilt suurenema, välja arenema. Laps kasvab. Suureks, meheks kasvama. Kasvas kiiresti oma kasvu täis. Tüdrukust kasvas kaunis neiu. Põrsad kasvavad jõudsasti. Vasikas jäeti kasvama 'eluloomaks'. Angerjad kasvavad suhteliselt aeglaselt. Põõsas kasvas kuni kolme meetri kõrguseks. Vili kasvab hästi, lihavalt. Rukis, hein kasvas vägev. Istikud läksid, hakkasid kasvama. Umbrohi on visa, kange kasvama. Kartul kasvab hästi liivases maas. Karvad, küüned kasvavad. Habe kasvas kiiresti. Juuksed on pikaks kasvanud. Silmale kasvas kae peale. Üks hammas on viltu kasvanud. Lülisamba vigastusest kasvas talle küür selga. Veistele kasvavad sarved. Silma nähes 'väga kiiresti, jõudsalt' kasvama. || idanema. Linnaseodrad pandi kasvama. Kartulid läksid soojas keldris kasvama. Lamandunud vili läheb vihmaga kergesti kasvama. || üles kasvama, kusagil oma lapsepõlve v. noorusaastaid veetma. Poiss oli maal, linnas kasvanud. Ta on sündinud ja kasvanud Lõuna-Eestis. Ants kasvas vanaema juures. Sõja ajal tuli paljudel kasvada rasketes oludes. || (vaimselt, poliitiliselt jne.) täiustuma, arenema ning kujunema. Ta kasvas teadlikuks võitlejaks. Temast kasvas peagi kogenud juht. Teisi õpetades ja kasvatades kasvame ka ise. || piltl tugevasti kiinduma, end kellestki v. millestki lahutamatuna tundma. Nooruk on tuhande niidiga oma kodukoha külge kasvanud. *Ometi hakkab neiu tundma, et mitte ainult tema ei ripu noormehe küljes, vaid et ka see kasvab tema külge .. A. H. Tammsaare. || piltl järsku, ootamatult välja ilmuma; kiiresti kerkima v. tekkima. Kaubamaja ümber kasvasid viimaste aastatega kõrged büroohooned. *Üks mees kasvas korraga ta ette; ja see mees tuli vist merest .. A. Jakobson.
2. (ühenduses puude, taimede esinemis- v. levikupaigaga:) esinema, leiduma, olema. Mäekülgedel kasvas mets. Kingul kasvab kolm mändi. Aias kasvasid marjapõõsad ja lilled, kartulid ja kapsad. Metsas kasvab seeni. Luuderohi kasvab meil üksnes saartel. Polaaraladel kasvavad taimed. Veereval kivil ei kasva sammalt.
3. taimkattega (ka karvadega) tihedalt kattuma, täituma v. ummistuma. Heinamaa, põllud kasvasid võssa. Nõgestesse kasvanud aianurk. Umbrohtu kasvanud peenrad. Teerada kasvas rohtu. Kanarbikku kasvanud nõmm. Järv, tiik kasvas pikapeale umbe. Lapsed sulistavad kõrkjaisse, kõrkjaid täis kasvanud jõesopis. Kase- ja pajuvõsa täis kasvanud jäätmaa. Habemesse kasvanud matkajad. Taat oli räbaldunud ja karvadesse kasvanud. *Varemeis foorum [Roomas] kasvas mätta alla, külamehed hoidsid siin oma härjakarju .. F. Tuglas.
4. suurenema, rohkenema, tugevnema. Linn, alev, küla kasvab. Lumehang akna all kasvab. Rongimürin, kõmin, lärm kasvab. Pilv kasvas kiiresti. Vahemaa laeva ja ranna vahel kasvas pidevalt. Rahvaarv, pere aina kasvab. Uudishimulike hulk kasvas järjest. Organisatsioon on mitme uue liikme võrra kasvanud. Meeskonna eduseis kasvas 15-punktiliseks. Mäetööstus kasvas kiiresti. Toodang kasvas peagi kahekordseks. Sissetulekud, kulutused, väljaminekud kasvavad. Tootmine, tarbimine, tööviljakus kasvab. Kaubakäive, läbimüük kasvas 40 %. Viljasaak on kasvanud. Tööpuudus, viletsus, noorsoo kuritegevus kasvas. Kasvas vastupanu vaenlasele. Pahameel, nördimus, viha, meeleheide, hirm, ärevus kasvab. Minu lugupidamine tema vastu kasvas. Mehe populaarsus, kuulsus kasvas pidevalt. Tema imestus, hämmastus üha kasvas. Mõju, autoriteet, võim kasvab. Koormus, pinge hakkas kasvama. Tempo, hoog, kiirus muudkui kasvas. Jälgib seda kasvava huviga, erutusega. Vajadused, nõuded kasvavad. Janu, nälg, nõrkus kehas kasvas. Teadmised, oskused kasvavad. Päikese aktiivsus on kasvanud. Kasvav suurus (matemaatikas). Süües kasvab isu. Kasvab saak, kasvab himu. *.. kõik rääkisid, et raba kasvab ja kasvab, et raba tungib peale. A. H. Tammsaare. || muutuma, millekski üle minema, üle kasvama. Tuul kasvas tormiks. Rahva passiivne vastupanu kasvas avalikuks vastuhakuks. Sõnavahetus ähvardas tüliks kasvada. Nende kauaaegne tutvus kasvas kindlaks sõpruseks. *.. nii et ei märkagi, millal hommik kasvab päevaks. O. Tooming. || arenema, (välja) kujunema; tekkima, saama. Päevadest kasvavad kuud, kuudest aastad. See harjumus on talle lihasse ja luusse kasvanud 'omaseks saanud'. *Mõrudusest, mis ta südant seeüle täitis, kasvas vaen .. E. Vilde.

katk1 ‹-u 21› ‹s›

1. mitme vormina esinev äge inimeste ja loomade epideemiline nakkushaigus (levinud eriti varasemail aegadel). Katku surema. Inimesi suri nälja ja katku kätte. Linnas puhkes, levis, möllas katk. Sõjad ja katk hävitasid suure osa rahvast. Küla oli tühi, nagu oleks katk üle käinud. Temast hoia nagu katkust eemale. Kardab teda nagu katku 'väga'. Veiste, sigade, koerte katk. Lindude katk. Siberi katk 'põrnataud, antraks'.
▷ Liitsõnad: kopsu|katk, kõhu|katk, muhk|katk, nahakatk; veise|katk, vähikatk.
2. piltl nuhtlus, õnnetus, häda; halb, kuri, tüütu inimene vms. Liikumisvaegus olevat meie sajandi katk. Seda katku veel siia õiendama tarvis! Pruun katk 'fašism'. Punane katk 'kommunistlik totalitarism'. Kui tuleb murd muile puile, siis tuleb katk ka kadakaile.
▷ Liitsõnad: viina|katk, õlikatk.

katsuma ‹42›

1. käega, sõrmedega (harvem jalaga) puudutama, puudutades kompama. Väljapanekuid ei tohi käega katsuda! Katsub riiet näppude vahel. Ema katsus peoga poisi kuuma otsaesist. Katsu, kas pesu on nööril juba kuiv. Katsu, kui külmad on mu käed. Katsus läbi riide kotis, taskus olevaid esemeid. Ära katsu kurja koera! Pimedas tuli seal jalaga vaevaliselt teed katsuda. Katsusin varbaga, kas vesi on soe. Tahtmatult katsusid sõrmed haiget kohta. Kassipoeg katsub käpaga lõngakera. Eks ole hanguvart saanud küllalt katsuda. || kõnek (tüdrukut, naist) kätega mudima, käperdama. *.. peaasi on kilkav tüdruk kohmakalt õlgedesse muljuda, teda kõdistada ja katsuda, nii palju kui annab. M. Traat.
2. ‹hrl. da-infinitiiviga› midagi teha püüdma, üritama, proovima. Katsub lugeda, kirjutada, künda, niita, end liigutada. Poiss katsus tüdrukut suudelda. Katsuvad küll jõuga, küll nõuga. Lind katsus lendu tõusta. Katsub uinuda, rahuneda. Katsus läbi pisarate naeratadagi. Katsun juhusliku autoga maale sõita. Ei katsunudki oma pettumust, pahameelt, viha varjata. Temaga katsu heaga läbi ajada. Süüdlane katsub kõike jälle heaks teha. Aega on küll vähe, kuid ma katsun siiski tulla. Sõbrad katsuvad teda rahustada, lohutada. Katsub päästa, mis päästa annab. Kui õige katsuks temaga veel kord rääkida! Eks katsugu keegi temale vastu hakata! Katsu sa sadu või tormi tagasi hoida! | kasut. viisakas käsus v. palves, samuti nõudes, ähvardades jne. Lapsed, katsuge nüüd vaiksemalt olla! Katsu sellega leppida, mis laua peal on. Katsu võlg ära maksta. *„Mis sa seal kirjutad?” – „Märgin meie vaidlust päevikusse.” – „Katsu sa!” L. Meri. || hankida, muretseda püüdma. Ta oleks ikka endale ühe rahuliku koha võinud katsuda. *Mees tapeti, üksi kasvatas lapsi, küla teab, missuguse vaevaga ta neile leiva lauale katsus ja riide selga sai .. A. Hint.
3. millegi sobivust, teat. seisundit, tugevust, kordaminekut vm. järele proovima, kontrollima. Katsub kinga jalga, mantlit selga, kinnast kätte, mütsi pähe. Poisid katsusid jõudu, rammu. Katsume, kumb meist on kiirem! Noored linnud hakkavad oma tiibade tugevust katsuma. Keegi astus kotta ja katsus ust. Lapsed katsuvad, kas jää juba kannab. Kõik katsuvad uut kiike. Katsus pöidlaga lõikeriista tera. Katsume, kuidas kala näkkab. Nooruk on kümneid ameteid katsunud. Katsugu, kas töö ongi nii kerge. Pulssi katsuma 'pulsi sagedust kontrollima'. Õnne katsuma 'millegi võimalikku õnnestumist järele proovima'. || mingi katsumusega proovile panema (piiblipärases keelepruugis). Elu, saatus pole teda katsumata jätnud. *Sina loodad oma suure rammu ja õiguse peale, aga jumal on sind katsuma tulnud – alles hiljuti matsid sa oma naise. A. H. Tammsaare. *.. keegi ei võinud teada, kui kauaks Issand heaks arvab linna piiramisega katsuda. J. Kross. || van teadmiste, oskuste taset kontrollima; revideerima. Vanasti käis kirikuõpetaja kevadel kooli katsumas. *Katsume nüüd, kuidas on lood teie peadega ja kui palju seal seda jagamist õige on. M. Traat. *See on kõrge Orlamünde krahv, Taanist. Katsub Liivimaa losse ja kirikuid. J. Sütiste.
4. maitsma, maitset proovima; pisut sööma v. jooma. Katsu, kas on magus, hapu, soolane. Katsuge meie õlut kah! Ta ei jätnud laualt ühtegi rooga katsumata. Haige ainult katsus suppi.
5. ‹esineb eriti juhul, kui järgneb et- v. kuidas-kõrvallause› kõnek nii kiiresti kui võimalik, viivitamatult midagi ette võtma, tegema, toimima. Katsu, et sa kaod! Katsume, et uksest välja saame. Katsu, et saad kähku kuivad riided selga. Katsuvad ise, et veel eluga tulema saavad. Ta oli väga väsinud, katsus aga, kuidas voodisse sai.
6. kõnek vaatama, kaema. Katsun seal väheke ringi. Katsub endale metsast mõne tarbepuu. *Aga ka kiusatus oli suur – minna ise katsuma seda saladust .. R. Roht. *Ma tahan katsuda, kes on siin peremees, kas mina või sina. A. H. Tammsaare. | ‹imperatiivis› (rahvapärastes väljendites). Katsu imet! Katsu nalja! Katsu mul asjameest! *Katsu asja! On mul tarvis tema ninakärsutamist näha .. E. Vilde.

kaudne ‹-se 2› ‹adj›

1. millegi vahendusel v. kaudu toimuv v. väljenduv; mitteotsene v. -vahetu; ant. otsene. Kaudsed andmed, teated. Kaudne mõõtmine, kontrollimine. Kaudne tõestus, järeldus. Sel sündmusel, vahejuhtumil oli meile kaudne mõju. Kaudsed põhjused. Jutus leidus kaudseid vihjeid toimunule. Saime sellest kaudsel teel teada. Tegelaste kaudne iseloomustus. Selles lauses peitus kaudne küsimus. Asjast saadi ikkagi kaudne ettekujutus. Seos nende nähtuste vahel on kaudne. Kaudsed kulud maj personali töötasu, üldruumide kulud, büroo- ja postikulud ning pangateenused. Kaudsed valimised jur valimised valijameeste v. esinduskogu kaudu. Kaudsed maksud maj käibemaks ja aktsiisid. Kaudne tõend jur faktilised andmed, millega tuvastatakse mõni kõrvalseik, kusjuures sellest omakorda järeldub tõendamist vajav asjaolu. Kaudne kõne keel teise isiku jutu edasiandmine refereerivalt, edastaja sõnadega. Kaudne kõneviis keel kõneviis, mis väljendab kõneleja ebakindlust verbiga esiletoodud tegevuse v. olemise tõesuses.
▷ Liitsõnad: ligi|kaudne, pealis|kaudne, umbkaudne; naha|kaudne, suukaudne.
2. hrv ringi, ümbert, kaarega vms. kulgev. Mehed, teated saabusid pärale kõige kaudsemaid teid mööda. *Ta pidas pikalt teejuhiga aru, kes odaotsaga lumele märkis Kämbi küla ja siis vedas sinna radasid küll õgvemaid, küll kaudsemaid .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ümberkaudne.

kaunitar ‹-i, -i 10› ‹s›
(eriti) kaunis naine. Sihvakas, nõtke, tumedajuukseline, heleda peaga kaunitar. Tüdruk sirgus üle küla kaunitariks. Milli on päris kaunitar. | piltl. Kits on metsade kaunitar. Järverühm koosneb kolmest kaunitarist.
▷ Liitsõnad: küla|kaunitar, rannakaunitar.

keele|kandja

1. kellelegi kellegi tegevusest v. ütlustest rääkija, pealekaebaja. Keelekandjaks oli ta oma õde, kes kõik vanematele ette rääkis. See mees on kintsukaapija ja keelekandja.
2. keelepeksja, klatšija, tagarääkija. Eit oli küla keelekandja. Ära usu keelekandjate loba! *On muidugi ka kadetsejaid keelekandjaid, kellele lõbu teeb liialdada ja irvitada. R. Sirge.

keele|peksja ‹1› ‹s›
tagarääkija, klatšija, tühjade juttude levitaja. Eit oli küla keelepeksja. Ei maksa uskuda, mida keelepeksjad räägivad.

keelt lõksutama ~ peksma
taga rääkima, klatšima, tühje jutte levitama. Eided peksid küla peal naabrite üle keelt. See naine juba teiste peale keelt peksma ei lähe. *.. küllap inimesed puhtast kadedusest lõksutavad keelt. E. Maasik.

keepama ‹keebata 48›
hrv kiipama. *Keepan ruttu läbi küla, isegi Aruski kaupluse poole ei heida pilku .. O. Luts.

kelkama ‹kelgata 48›
murd hulkuma, ringi uitama. *.. nii kelkas see rahutu hing hommikust õhtuni küla peal ringi. L. Promet.

kell ‹-a 22› ‹s›

1. hrl. peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v. vasarakesega metallese helide tekitamiseks (tihti millegi alguse v. lõpu kuulutamiseks). Ilusa kõlaga kell. Kiriku kellamees lööb kella. Kellad hakkasid lööma, helisema. Kellad tagusid alarmi. || samakujuline väiksem metallese aisa külge v. loomadele kaela sidumiseks, ka koolides tunni alguse ja lõpu helistamiseks vm. otstarbeks. Vastlasõidu tegime kellade ja kuljustega. Sõideti nii, et kellad paukusid. Lehmal, hobusel on kell kaelas. Kari tuli kellade kõlksudes. Karjaaias tilksuvad kellad. Kooliteenija helistas kella. Ukse avamisel helises kaupluse ukse kohal olev kell. Õnnetus ei tule, kell kaelas. || elektri vm. toimel töötav mitmesuguse ehituse ja kujuga helistus-, märguandeseadeldis. Kell helises, tee uks lahti! Kell helises ja etendus algas. Jalgrattur tilistas kella.
▷ Liitsõnad: kiriku|kell, torni|kell, vaskkell; aisa|kell, kaela|kell, karja|kell, kooli|kell, laeva|kell, lehmakell; elektri|kell, jalgratta|kell, signaal|kell, uksekell.
2. kella (1. täh.) helistamine; kellahelin, kellakõlin. Õpilased jõudsid kooli veidi enne kella. Kõlas kolmas kell ja etendus algas. Andis ukse taga kella 'helistas ukse taga'. Eemalt kostsid loomade kellad. *Juhan maeti kelladega, laulmisega ja lugemisega. A. Kalmus. || piltl kuulujutt, kõlakas. *Kogu küla oli kella täis, et Rohtmaa Leeni tahtnud Hitleri-meestele pommi alla panna. H. Pukk.
▷ Liitsõnad: hinge|kell, häda|kell, häire|kell, lõuna|kell, matuse|kell, märgu|kell, surma|kell, tulekahju|kell, õhtu|kell, ärakell.
3. (numbrilauaga) riist aja mõõtmiseks. Kella numbrilaud, vedru, osuti. Raudteejaama, raekoja kell. Pommidega, pendliga kell. Vanaaegne käoga kell. Kell käib, tiksub. Kell on seisma jäänud, maha käinud. Kell näitab õiget aega. Kell käib ette, jääb taha. Kell on vale, õige, täpne. Kella õigeks seadma, ette lükkama, üles keerama. Kell on rikkis. Kell lõi kaheksa, tirises. Polnud aega kellagi vaadata. Kellassepp parandab kellasid. Füsioloogiline ehk bioloogiline kell 'loomadele ja taimedele omane aja hindamine organismi elutegevuse perioodiliste muutuste põhjal'.
▷ Liitsõnad: kamina|kell, kapp|kell, kontroll|kell, käbi|kell, käe|kell, käo|kell, laua|kell, male|kell, pendel|kell, seina|kell, stopper|kell, tasku|kell, tunni|kell, täpsus|kell, äratuskell; hõbe|kell, kuld|kell, nikkelkell; aatom|kell, elektri|kell, elektron|kell, kvarts|kell, liiva|kell, päikese|kell, veekell.
4. aeg, mida kell (3. täh.) näitab. Mis, (kui)palju kell on? Tüdruk küsis minult kella. Kell on juba palju, täpselt kolm, üle nelja, viie peal, veerand viis, pool seitse. Kell saab 20 minuti pärast üheksa. Tulen enne, pärast kella kaheksat. Kella kuue ajal. Kella kolme ja nelja vahel. Mis kellast sa õhtule jääd? Mis kellani on kauplused avatud? Mis kell see juhtus? Mul on kella peale minek 'täpselt kokkulepitud ajaks'. Meil käib kõik kella pealt 'toimub täpsel ajal'. Laps ei tundnud veel kella 'ei osanud kellaaega lugeda'. *Bussijuht istus käsipõsakil rooli taga, oodates, millal kell saab täis. M. Traat.
5. ‹pl.› muus rippuvatest, erineva pikkusega metalltorudest koosnev löökpill kellaheli matkimiseks

kellama ‹kellata 48›
kõnek tühje jutte rääkima, kuulujutte levitama; midagi kõigile edasi rääkima, kõigile kuulutama. Eided kellasid mööda küla. Mis ta peaks kõigest kellama! Kellab kõik kohad täis: „Näe, mis naabrid teevad!”. *Säh ...! Ja ära mine küla peale kellama, et sa oled ilma jäänud. A. Jakobson. *Arvikule meeldis töö, mida ta tegi, kuigi ta ei läinud sellest kellelegi valjuhäälselt kellama. M. Traat.

kelpama ‹kelbata 48›
murd (ringi) jooksma, hüppama. Noored kelpasid küla mööda ringi. *Ta võttis palituhänna näpu vahele ja kelpas Kustase juurde. L. Vaher. *.. hoiame üksteisel kätest kinni ja kelpame kõige lapsikumat ringmängu .. L. Meri (tlk).

kerjama ‹kerjata 48›

1. teistelt toitu, raha vm. paluma, almust paluma, santima. Almuseid, armuande kerjama. Leiba, viinaraha kerjama. Vallavaesed käisid kerjates perest peresse. Näljased lapsed kerjasid küla mööda. Tal tuli vanul päevil kerjama minna.
2. midagi alandlikult, ennast alandades taotlema; nuruma, manguma. Töötatöölised käisid tööd, teenistust kerjamas. Kellegi tänu, usaldust, sõprust, nõusolekut kerjama.

keskkond ‹-konna 22› ‹s›

1. füüs keem aine, milles toimub mingi protsess. Tahke, vedel keskkond. Happeline, leeliseline, neutraalne keskkond. Neelav, murdev keskkond. Õhk, vesi, jää või mingi muu keskkond. Üleminekul ühest keskkonnast teise valguskiired murduvad. Keskkonna takistus pendli võnkumisel.
▷ Liitsõnad: dispersiooni|keskkond, korrosiooni|keskkond, reaktsioonikeskkond.
2. biol eluta v. elusa looduse tegurite kogum, milles organism asub ja mis teda mõjustab. Looduslik, geograafiline, aineline keskkond. Keskkonna saastumine. Kahjulike tööstusjäätmete sattumine keskkonda. Kõrbetaimed on keskkonnaga hästi kohanenud.
▷ Liitsõnad: elu|keskkond, kasvu|keskkond, loodus|keskkond, toite|keskkond, väliskeskkond.
3. ümbrus, sotsiaalsed tingimused, milles inimene elab, miljöö. Sotsiaalne, väikekodanlik keskkond. Ta pärineb talupoeglikust keskkonnast. Lapse arengut pärssiv, soodustav keskkond. Autor tunneb hästi keskkonda, mida ta oma teostes kujutab.
▷ Liitsõnad: kasvu|keskkond, küla|keskkond, linna|keskkond, maa|keskkond, tööliskeskkond.

kibitka ‹6› ‹s›

1. omaaegne kõrge kummiga reisivanker v. saan (peamiselt Venemaal). Hobused rakendati kibitka ette. *Kõik [vankrid] olid muudetud „kibitkadeks”: redelitele olid püstitatud loogad, mis riidega olid üle tõmmatud. E. Vilde.
2. rändrahvaste kerge lahtivõetav rändelamu, ka väike savimaja (Kesk-Aasias). Viltkattega kibitka. *Pererahvas elas küla serval väikeses valges savimajas, kibitkas .. M. Nurme.

kide-vide ‹adv›
murd kehvavõitu, kuidagimoodi. Tervis nii kide-vide. *Sedasi kide-vide siis oligi küla elanud-olnud .. O. Jõgi (tlk).

kihama ‹37›

1. (ärevalt) igas suunas, läbisegi liikuma, mitmes suunas liikvel olema, (inimeste kohta:) sagima. Rahvast kihab tänavail. Püssipauk pani kogu väesalga kihama. Kärbsepilv kihas toidujäänuste kohal. Sääsed kihavad vee kohal. Kaldavees kihasid kalamaimud. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk. *Meri oli neemeotsa täiesti enda kaissu haaranud, seal kihas ja vahutas vesi enam kui kuski mujal. J. Parijõgi.
2. piltl ärevuses, rahutu, elevil olema. Linn kihas ja kääris – igasuguseid jutte liikus ringi. Sõnum pani kogu küla, valla kihama. Klass kihas ja sumises nagu mesipuu. Kõneleja viimaste sõnade peale lõi auditoorium kihama.
3. (tegevuse, askelduse, liikumise kohta:) vilkalt, hoogsalt toimuma v. käima. Kõikjal sadamas, ehitusplatsidel kihas töö ja tegevus. Tänavatel, turul kihas elu. Suurlinna kihav elu.
4. (kasut. tunnete tõusu, mõtete läbisegi liikumise vms. kohta). Temas kihab viha, pahameel, trots, rahutus, kange uudishimu. Tüdruk oskas poiste päid kihama ajada. Ta pea kihas mitmesugustest mõtetest, peas kihas mitmesuguseid mõtteid. See asjaolu pani mu meeled, vere nii kihama, et ma öösel undki ei saanud. Õlu pani pea kihama '(kergelt) purju'.
5. kellestki, millestki liikuvast, sagivast täis olema. Tänavad kihavad inimestest. Jaamaesine, väljak kihas rahvast. Rand kihab suvitajatest. Kelgumägi kihas lastest. Vesi otse kihas kaladest. Õhk kihab sääskedest, kärbestest. Laht kihas lindudest. Jõgi lausa kihas sõude- ja purjepaatidest. || liikumist, sagimist, õiendamist, tegevust täis olema. Kesklinna tänavad kihasid sipelgapesana. Üle tänava kihab turg. Jaamaesine kihab mesipuuna: rong on äsja saabunud. Vahetunnil lööb kogu koolimaja kihama.
6. hrv kihisema (1. täh.) *Ja lemmetab nääriöö lund, / ja klaasides kihab šampanja. L. Hainsalu.

kihelkonna|vanem
aj kihelkonda juhtinud vanem muistsetel eestlastel. *Lehola küla, kus elas kihelkonnavanem Lembitu, asus suure metsapadriku ja laugassoo piirimaal .. E. Kippel.

kihevil ‹adv›
ärevil, erutuses; elevil, kihamas. Olin uudishimust, ootusest kihevil. Poisid olid nii kihevil, et ei läbenud enam paigal püsida. Kogu küla oli sellest kihevil. *.. soe ja sume sajujärgne ilm – küllap säärase ajaga on lindudelgi kiimad kihevil. M. Raud.

kihevile ‹adv›
ärevile, erutatuks; elevile, kihama. Poisid lõid, läksid seda kuuldes kihevile. Sõnum ajas kogu küla kihevile. *Ja ajas [Eha] oma vastküpsenud, tugeva, kuid vilka kehaga endist viisi mõne kännuvedaja meeli kihevile. V. Ilus.

kihinal-kahinal ‹adv›
ärevalt sagides, kihades; kiiresti. *Kartus riisumise ja põletamise ees oli igaühele nii külge hakanud, et kogu küla kihinal–kahinal põgenema pani. E. Vilde.

kihkvel ‹adv›
kihevil, elevil; kihku täis. *Mitu päeva oli terve küla kihkvel, kui jultunud pajuvasikas tahtis ära murda Prokopi hobust. O. Jõgi (tlk). *Kasimatu, rive, kihkvel Reet näib tundvat Mati vaatamisest lausa füüsilist mõnu. E. Vetemaa.

kiiam ‹-i, -it 2› ‹s›
murd rahutu, kärsitu, paigalpüsimatu inimene. *Esimestel päevadel sõelusid need püsimatud kiiamid [= poisid] oma uutes mundrites hommikust õhtuni küla peal .. L. Promet.

kiige|väli
kiigeplats. *Sel ilusal päeval said küla kiigeväljal kokku mõned neiud .. J. Peegel.

kiik ‹kiige 22› ‹s›

1. mitmesuguse ehitusega kiikumisvahend. a. postide külge kinnitatud võllilt allarippuvatest aistest v. nööridest ja nende vahele kinnitatud lauast v. laudadest koosnev kiikumisvahend. Tüdrukud istusid, poisid seisid kiigel püsti. Ajas kiigel üle võlli. Kiik kiikus hoogsalt üles ja alla. Eemalt kostis kiige kääksumist. Lähme kiigele, kiige alla! 'lähme kiikuma, lähme kiigeplatsile'. b. posti vm. tugipunkti peale asetatud laud v. palk, mille otstele asuvad kiikujad
▷ Liitsõnad: küla|kiik, nöör|kiik, pöör|kiik, püst|kiik, rõht|kiik, võllkiik.
2. häll, kätki. Laps magas rahulikult kiiges. Laes rippus kiik lapsega.
▷ Liitsõnad: võrkkiik.

kiir|rünnak
kiire, hoogne rünnak. Küla vallutati ootamatu kiirrünnakuga. Kiirrünnakutest tuli mitu korvi. Tšehhi hokimehed läksid kiirrünnakutest juhtima 4:0.

killa|voor [-i]

1. endisaegne vedu voorihobustega (harvemini muude veoloomadega), ka vastav veoloomade ja veokite rivi, voor. Teomehed käisid, olid mõisa killavooris. Mõis käsutas mehed killavoori. *Hiljuti veel olla nad [= röövlid] kaupmeestel, kes laadalt tulid, killavoori ära riisunud. A. Kitzberg.
2. piltl sõidukite, inimeste vm. pikk rodu. Läbi küla sõitis mustlaste killavoor. Tema järel kõndis uudishimulike killavoor. *Lõunakaarel kulgeb killavoor kärisenud vesihalle pilvekahle. J. Piiper.

kirik keset küla
(kasut. eri võimaluste korral mingi vahepealse, keskmise võimaluse, kesktee kohta). *Kutsusin neid Tallinna ühisele nõupidamisele. Tartu mehed taas kutsusid meid sinna. Siis tegin ettepaneku teha kirik keset küla ja tulla kokku Tapal. J. V. Veski.

kiriku|küla
kiriku juurde kujunenud v. endistel kirikumõisa maadel asuv küla

kokku klappima
kõnek
1. üksteisega kokku sobima, klappima (1. täh.) Kuidas need asjad omavahel kokku klapivad? Käsutamine ei klapi kokku tema iseloomuga. *Mees oli mul peenmehaanik, aga kokku me ei klappinud. H. Raudsepp.
2. eri isikutest, esemetest, üksustest, elementidest kokku seadma; kokku klapitama. *Viljapeks käib nagu enne kolhoosigi .. Ainult et nüüd on peksubrigaad kahe küla pealt kokku klapitud. H. Kiik.
3. millekski mitme peale raha kokku panema, klappima (3. täh.) *Kähku klapiti omavahel sõidurahagi kokku .. E. Kippel.

klatši|moor
jutumoor. Nad annavad oma käitumisega küla klatšimooridele kõneainet.

kodanlus ‹-e 5› ‹s›
suhteliselt jõukam rahvastikukiht; aj linnakodanikkond. Inglise, Prantsuse kodanlus.
▷ Liitsõnad: kesk|kodanlus, küla|kodanlus, linna|kodanlus, maa|kodanlus, suur|kodanlus, väikekodanlus.

kodjama ‹37›
murd kodima. *No nüüd on lugu lahti. Selles vanuses hakatakse öösiti mööda küla kodjama. H. Lepik (tlk).

kodu|küla
küla, kust keegi on pärit v. kus on kellegi kodu. Pöördusin pärast sõda kodukülla tagasi. Ta on oma kodukülas lugupeetud mees.

koer ‹-a pl. part koeri e. koerasid 29 või -a 22›

1. ‹s› peam. hundist põlvnev koduloom, kodukoer (Canis familiaris). Suur, väike, pikakarvaline, noor, must, kirju koer. Puhastverd, tark koer. Kodutu, hulkuv, marutaudis koer. Ettevaatust, kuri koer! Koer haugub, klähvib, uriseb, vingub, liputab saba, annab käppa. Koer haugatas, ulus, kilkas. Koer ajas hambad irevile, hammustas last. Koer lakkus haavu. Koer ajab jänese jälgi, valvab maja, karja. Laskis koerad ketist lahti. Ässitas võõrale koerad kallale. Ajan sind siit koertega minema. Sellise ilmaga ei aja hea peremees koeragi õue. Koera pidama, välja õpetama, dresseerima. Olen väsinud kui koer. Käis nagu koer tema kannul. Teda aetakse taga nagu hullu koera. Ajab nagu kärnase koera majast välja. Koerale koera palk. Koeral koera tembud. Kes koera saba kergitab, kui koer ise. Mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake. Küll koer koera tunneb. Haukuja koer ei hammusta. Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka. *Jah, aga kui koerad on jahil, tuleb hunt hoovi. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: aju|koer, hulkur|koer, hundi|koer, hurda|koer, ilu|koer, jahi|koer, juht|koer, jälitus|koer, jänese|koer, karja|koer, keti|koer, kodu|koer, küla|koer, laeva|koer, lamba|koer, lemmik|koer, linnu|koer, lossi|koer, mets|koer, mägra|koer, orava|koer, piirivalve|koer, politsei|koer, puudli|koer, pääste|koer, rebase|koer, seisu|koer, süle|koer, taksi|koer, teenistus|koer, toa|koer, tõu|koer, uru|koer, valve|koer, veo|koer, vere|koer, vetelpääste|koer, vuti|koer, õuekoer; marukoer.
2. ‹s› kõnek (inimese kohta). a. hlv (põlgavalt, vihates, ka sõimusõnana). Minu käest nad koerad ei pääse! No küll valetab, koer! Tema, koer, julgeb veel kaevata, et talle on liiga tehtud! Häbemata koer, sa julged veel vastu rääkida! Uskmatu koer! b. (vempe, koerustükke tegeva inimese kohta). Poisid olnud igavesed koerad ja irvhambad.
▷ Liitsõnad: jooma|koer, kahepere|koer, keti|koer, lak(k)e|koer, möirakoer.
3. ‹adj› kõnek ulakas, üleannetu, vallatu; ülekäte läinud, hukas. Koer poiss. Lapsed on päris koeraks läinud. *Poiss kasvanud üles, elavam ja koerem teistest, isegi riiakam ja julmem... M. Metsanurk.
4. ‹s› ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes looma- ja putukanimetustes
▷ Liitsõnad: hüään|koer, kährik|koer, lend|koer, lõu|koer, metsa|koer, päevakoer.

koera|klähvits
kõnek (väike) klähvida armastav koer. *Ta sõitis mootorratta põrinal läbi küla, hirmutas tühjal teel kanu ning koeraklähvitsaid. E. Männik.

kogema2 ‹37›
murd (respekteerivalt) kartma, pelgama. *Kuuled, mis sõnu nüüdsel ajal öeldakse, ei need inimesed koge enam mõisahärrat ega kirikhärrat. J. Mändmets. *Kuid nad kogesid pisut seda terava keelega merehulgust ja tegid küla poole minekut .. A. Uustulnd.

kogu ‹indekl. pron›
‹ainsuses oleva substantiivi laiend› näitab, et kõnesolevat eset, kohta, nähtust, isikute rühma vm. käsitletakse täies ulatuses, tervikuna. a. põhisõnaks on eset, ainet, kohta, organismi v. selle osa, üksikisikute hulka vms. märkiv sõna. Kogu maja oli meie päralt. Lugesin kogu teksti uuesti läbi. Jõin kogu piima ära. Siin on kogu mu vara. Kogu põld künti üles. Kogu järv polnud jõudnud veel jäätuda. Kogu raha ta ära ei kulutanud. Kogu raamatus polnud ühtegi huvitavat kohta. Läksime kogu tee jala. Algas pealetung kogu rindel. Torm levis üle kogu Saaremaa. Kogu õhtupoolne taevas tõmbus pilve. Laps värises kogu kehast. Algul ilmus nähtavale pea, siis juba kogu mees. Kogu perekond, meeskond, brigaad, rahvas, inimkond. Heinale mindi kogu perega. Kogu kümnes klass läks ekskursioonile. Kogu küla, linn oli uudist kuulnud. b. põhisõnaks on üldisemat v. abstraktsemat laadi sõna. Olin kogu päeva, õhtu kodus. Kogu öö sadas. Kogu suvi oli kuiv. Kogu aasta jooksul ei juhtunud midagi. Poisil oli kogu aeg tegemist. Ta oli kogu selle aja vait. Kogu mu töö ja vaev oli asjata. Nad olid kogu mängu kestel ülekaalus. Millega kogu see lugu lõpeb? Sikutas kogu jõust. Kogu häda seisis alles ees. Valas kogu oma viha kaaslaste peale. Kogu küsimus seisab selles, kas .. *Kogu väsimus ja suur kurbus olid korraga läinud .. L. Promet.

kogu ‹11› ‹s›

1. kellegi (hrl. inimese) v. millegi kõige üldisem väliskuju (pikkuses, laiuses, kasvus vms.). Tüdruku sihvakas, sale kogu. Mehe pikk, suur, raske kogu hoidus pisut vimma. Enn ei anna oma kõhetu koguga veel mehe mõõtu välja. Tundsin tulija ta kühmus kogust ära. Varjas oma võimsa, tüseda koguga teiste eest ära kogu vaatevälja. Mehel oli lausa hiiglase kogu. Kogu oli mehel vägevasti. Tädipoeg oli aastatega kogus tugevasti juurde võtnud. Poisid olid näolt ja kogult sarnased. *Minnakse vaatama. Tuttavat nägu ja kogu naine. I. Sikemäe. *.. ta [= peamasin] ulatub läbi mitme korruse ja on kogult ainult veidi väiksem majast, kus Nõmmel elan. L. Meri. || (ebaselgelt, ähmaselt v. üldistes kontuurides nähtavana). Tumedad kogud hiilisid puude tagant lähemale. Märkasin aida juures mingit kahtlast kogu. Põõsast volksas välja hall kogu: koer! Põõsad paistsid hommikuhämaruses ebamääraste kogudena.
▷ Liitsõnad: hiigla|kogu, inim|kogu, mehe|kogu, naisekogu.
2. kindla eesmärgiga kogutud ning süstematiseeritud esemete v. ainestiku hulk. Kujutava kunsti, gravüüride, eksliibriste kogud. Linnumunade, topiste, liblikate kogu. Tal on üsna suur kogu heliplaate, vanu postkaarte ja fotosid. Vanasõnade kogu. Muuseumi kogusid täiendatakse pidevalt. || kõnek raamatukogu. Tõin kogust paar raamatut. *Siis tulid lugemisjanu ajad – [lugesin] kõik läbi, mis vallakooli kogus leidus. M. Raud.
▷ Liitsõnad: aine|kogu, arheoloogia|kogu, folkloori|kogu, foto|kogu, graafika|kogu, heliplaadi|kogu, kivimi|kogu, kunsti|kogu, liblika|kogu, mardika|kogu, margi|kogu, materjali|kogu, murde|kogu, mündi|kogu, noodi|kogu, pildi|kogu, putuka|kogu, rahvaluule|kogu, sedel(i)|kogu, sõna(vara)|kogu, taime|kogu, vanavarakogu; era|kogu, haru|kogu, kooli|kogu, küla|kogu, laenu|kogu, raamatukogu.
3. iseseisvaid kirjandustooteid, mitmesuguseid ülesandeid, seadustekste vms. sisaldav koondteos, kogumik. Artiklite, jutustuste, följetonide, miniatuuride, esseede kogu. Koidula luuletused ilmusid kogudes „Vainulilled” ja „Emajõe ööbik”. Kirjaniku teoste täielik kogu. Käsikirjaline kogu. Ülesannete, harjutuste, etteütluste kogu. Koodeksid on õigusnormide kogud.
▷ Liitsõnad: esik|kogu, jutu|kogu, laulu|kogu, luuletus|kogu, muinasjutu|kogu, novelli|kogu, teksti|kogu, valik|kogu, värsi|kogu, ülesandekogu.
4. paljudest liikmetest koosnev esindus- v. juhtimisorgan. Asutav kogu. Seadusandlik kogu.
▷ Liitsõnad: esindus|kogu, hoole|kogu, kiriku|kogu, kohtunike|kogu, nõu|kogu, rahvus|kogu, riigi|kogu, täis|kogu, vanemate|kogu, voli|kogu, üldkogu; rahukogu.
5. teat. ebamäärane hulk inimesi, esemeid, nähtusi vms. ühtse rühmana. *Polk läks lahingusse ilusa kirju koguna. Ja vist mitte ainult väliselt ja varustuse poolest. J. Peegel. *.. ta [= kunstniku] tööd on tegelikult üksteise kõrvale asetatud huvitavate üksikasjade kogu. V. Vaga.
▷ Liitsõnad: tähe|kogu, udu|kogu, veekogu.

kogukond ‹-konna 22› ‹s›

1. mingis piirkonnas elav, teat. sotsiaalsete suhete võrgustikuga seotud inimrühm. Etniline, poliitiline kogukond. Eesti juudi kogukond.
2. aj. põhiliste tootmisvahendite ühisomandusel rajanev majandus- ja sotsiaalne üksus. Sugukondlik kogukond.
▷ Liitsõnad: ürgkogukond.
3. aj osalise omavalitsusega maa-alaline ja sotsiaalne üksus (küla, vald vms.). *.. iga kogukond, millel rohkem kui 300 hinge on, pidada oma kulul kooli asutama ja seda ülal pidama, kuna vähemad vallad seks võivat ühineda. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: küla|kogukond, linna|kogukond, vallakogukond.

kokku|kutse
kokkukutsumine; kokkukutsumise signaal. *Olid [mehed] harjunud hüppama une pealt ja jooksma päästepaadi juurde, kui tormiöil kajas läbi küla kokkukutse. A. Mälk.

kolama ‹37›
ilma kindla eesmärgita ringi hulkuma, uitama, luusima. Kolab mööda metsi, mere ääres. Kolas õhtuti mööda linna (ringi). Oli vaba aega ja sõdurid kolasid küla peal (ringi). Poiss kolab poole ööni väljas. Mis sa kolad võõras õues? „Kus sa mul jälle kolasid?” küsis ema poisilt. *Vahetpidamata kolab see koer teab kus ilmamaadel pulmast pulma .. E. Rannet. *Ta oli aastate kaupa mööda maad-ilma ümber kolanud. A. H. Tammsaare. || otsides ringi käima; kusagil tuhnides otsima. *„Läbi otsida kogu talu!” käsutas leitnant Siil asjalikult. Ja otsitigi. Kolati viimses kui unkas ja kolkas, torgiti läbi heinadki. R. Sirge. *Vaevalt söönud, läheb ta kohe tagakambrisse, kolab seal kapis ja kapi peal .. O. Luts.

kolgas ‹kolka 19› ‹s›
kõrvaline (mahajäänud) maanurk. Muust maailmast eraldatud metsatagune kolgas. Töötas vallakirjutajana kuskil mahajäänud kolkas. Maa kõige kaugemad kolkad. Sinna kolkasse ei tahtnud keegi õpetajaks minna. Siin kolkas võib inimene igavuse kätte surra! || nurk, sopp. *Poisid sattusid nii hoogu, et majas viimase kui urka ja kolka läbi nuhkisid. V. Raidaru.
▷ Liitsõnad: karu|kolgas, küla|kolgas, maa|kolgas, metsa|kolgas, provintsikolgas.

kolk ‹kolga 22› ‹s›
kolgas. *Ferney küla oli vilets ja mahajäänud kolk .. A. Aspel. *.. nuhkisin läbi kõik urkad ja kolgad .. O. Luts.

kolka|küla
Kauge metsade- ja soodetagune kolkaküla.

kompama ‹kombata 48›
kobama, kobades katsuma. Kompas sõrmedega jalga, pead, haiget põlve. Kompasin käega taskut – tühi! Poisid kompasid kotti, et teada saada, mis selles olla võiks. Lihunik kompas looma. Kompab käega ringi, mööda seina, kuni leiab lüliti. Tundsin, kuidas kellegi sõrmed kompasid mu keha. Vanake läheb kepiga teed kombates. Elevant kompas londiga puuoksi. | piltl. Helgiheitjate kiired kompasid öist taevast. Kompas silmadega jalgeesist. Ta pilk kompas naise sihvakat keha. *„Sina ju tead siinse küla elu,” kompas Aili. A. Uustulnd.

komöödia ‹1› ‹s›

1. lõbusasisuline, lõbusa lõpplahendusega näidend (üks dramaatika žanreid). Moliere'i, Tšehhovi, Kitzbergi komöödiad. Lustakas, jantlik komöödia. Kirjanik on kirjutanud mitu komöödiat. Teatris etendati, mängiti mingit komöödiat. Muusikaline komöödia 'operett'.
▷ Liitsõnad: karakter|komöödia, küla|komöödia, olustiku|komöödia, situatsiooni|komöödia, tragikomöödia.
2. piltl janditamine, komet, kometimäng, kometitegemine. Kogu see nn. omavalitsus oli lihtsalt komöödia. *.. tehakse pantide lunastamist – surematut salongikeste komöödiat. P. Viiding.

kondama ‹konnata 48›
murd hulkuma, (ringi) kolama. Poiss kondas sageli mööda linna, küla pidi (ringi). *.. kus kurat see naine siiski nii kaua kondab? V. Lattik. *Aga und ennast ei tulnud. Mõte muudkui kondas. E. Krusten.

kool ‹-i 21› ‹s›

1. õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased õpetajate juhtimisel omandavad teadmisi, oskusi ja vilumusi. Eesti, vene õppekeelega kool. Vaegnägijate, kurttummade kool. Üheksaklassiline kool. Lapsesõbralik kool. Kooli õpilased, õpetajad, direktor, õppekava. Töötab koolis õpetajana. Poiss õppis koolis hästi, lõpetas kooli medaliga. Ta jättis kooli pooleli, heideti koolist välja. Eeva pani tütre linna kooli. Ta käis Pärnus koolis. Laps läheb esimest aastat kooli. Mare oskas juba enne kooli 'kooliminekut, kooliskäimist' lugeda. Sellest poisist oleks tulnud suur mees, kui ta veel kooli 'kooliharidust' oleks saanud. Asulas avati uus kool. *Peale pühi tuleb praosti-härra ühes köstriga kooli katsuma.. O. Luts. || hoone, maja, kus asub vastav asutus, koolimaja. Kool asub lähedal. Endised õpilased kogunesid oma vanasse kooli. Vanemad kutsuti kooli. || koolikollektiiv (õpilased ja õpetajad). Saal oli suur: sinna mahtus kogu kool. Terve kool käis kevadel metsa istutamas. || vastavas asutuses toimuv õpetus, õppetöö. Kool algab hommikul kell 8. Pärast kooli ruttasid lapsed koju. Poiss puudus koolist põhjuseta. Lastel hakkab varsti kool peale. Pühapäeval ei ole kooli. || kursusetaoline teadmiste ja oskuste andmise sari. Noorte emade kool.
▷ Liitsõnad: abi|kool, alg|kool, elementaar|kool, era|kool, internaat|kool, kaugõppe|kool, kesk|kool, kihelkonna|kool, kiriku|kool, kloostri|kool, kodu|kool, kommerts|kool, kreis|kool, kroonu|kool, kõrg|kool, köstri|kool, küla|kool, linna|kool, maa|kool, ministeeriumi|kool, misjoni|kool, mõisa|kool, pikapäeva|kool, poiste|kool, rahva|kool, reaal|kool, riigi|kool, sega|kool, suur|kool, talurahva|kool, toom|kool, täiendus|kool, tütarlaste|kool, valla|kool, õhtu|kool, ühis|kool, ülikool; aiandus|kool, auto|kool, balleti|kool, eri|kool, kaevandus|kool, kalandus|kool, kaubandus|kool, keelte|kool, kodumajandus|kool, koka|kool, koreograafia|kool, kunsti|kool, kutse|kool, käsitöö|kool, lennu|kool, loomakasvatus|kool, majapidamis|kool, male|kool, meditsiini|kool, mere|kool, muusika|kool, poliit|kool, politsei|kool, põllumajandus|kool, põllutöö|kool, raudtee|kool, spordi|kool, sõja|kool, teatri|kool, tehnika|kool, tööstus|kool, vabriku|kool, õmbluskool; baas|kool, harjutuskool; matka|kool, perenaiste|kool, pühapäeva|kool, suvekool.
2. haridus-, koolisüsteem. Kool lahutati kirikust.
▷ Liitsõnad: töö|kool, ühtlus|kool, üldhariduskool.
3. mingisuguste oskuste omandamine, koolitus; kogemused, õppetund. Töö ajalehtede juures andis tulevasele kirjanikule kõva kooli. Tema hääl vajab veel kooli. Vabakava esitamises oli tunda head kooli. Tegi läbi karmi võitluse kooli. *„Teile tuleks tubli kool anda, siis vahest saaks teist asja!” arvas Parker joobnu südikusega. J. Nõmm. || kogemuste, koolituse andja, koolitaja. Vestlus on keeleõppimisel parimaks kooliks. Kirjanduse lugemine oli talle heaks kooliks. *Elu on kõige ülem kool ja avatud igaühele, aga ta kooliraha on liig kõrge.. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: eel|kool, elu|kool, hääle|kool, kehakool; palli|kool, suusa|kool, ujumis|kool, vehklemiskool.
4. koolkond (kirjanduses, kunstis, teaduses vm.). Iluuisutamises kujunes paarissõidus välja kolm koolkonda: inglise, viini ja saksa kool. *Ja nii on see kirjanik [= Dostojevski] hakanud kooli looma alles käesoleval sajandil.. O. Urgart.
▷ Liitsõnad: maalikool.
5. käitumiskultuur, kombed, kasvatus jms. Käitumises on tal vana hea kool. *Roogas on vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg.
6. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade dresseerimise asutus; viljapuude, marjapõõsaste, ilupuude ja -põõsaste paljundamise koht v. asutus
▷ Liitsõnad: puukool.

koolduma ‹37›

1. kooldu vajuma, minema v. tõmbuma, kõverduma. Kuused on lumest looka kooldunud. Pihlakate nõtked oksad kooldusid marjakobarate raskusest. Õngeritv kooldus looka. Purde palgid kooldusid raskuse all. Raamatutest kooldunud riiul. Rukis, hein kooldus tuulehoogudes. Lilled kooldusid valguse poole. Soojusest kõveraks kooldunud küünal. Raamatu kaas kooldus päikese käes. Kummardamisel kooldus ülakeha ette. Vimma kooldunud õlad, turi, piht, selg. Kiharaiks kooldunud juuksed. Mehe suunurgad kooldusid muigeks. || (elusolendi kohta:) oma keha kooldu tõmbama. Ratsanik kooldus kummargile hobuse turjale. Tüdruk kooldus naerust kõverasse. Ilves kooldus hüppeks.
2. kooldus olema. *Kuldi alumisest lõualuust kaugemale ülespoole kooldunud kihvad on ohtlikud lõikerelvad.. O. Tooming.
3. kaarena, loogana kulgema. *Ümber küla kooldub suure loogana Kõver väin. J. Smuul.
4. muganema, millelegi vastavat vormi omandama. Kingad koolduvad käimisel jala järgi. *Silmakirjaks võiks ju ka tema jüngriks, „valguse lapseks”, „ärganud hingeks” koolduda. E. Vilde.

koolitama ‹37›

1. kellelgi kooliharidust saada võimaldama, kellelgi koolis (eriti kesk- v. kõrgkoolis) õppida võimaldama. Lapsi koolitama. Õpetaja soovitas vanematel poega koolitada. Ema koolitas kuidagi Linda keskkoolist läbi. Enn koolitas end ise töö kõrvalt. *Võib-olla Arvedit õnnestub kuidagi algkoolist edasi koolitada.. V. Ilus. || koolis kellekski õppida võimaldama. Koolitas poja arstiks, advokaadiks. Koolitas oma mõlemast pojast insenerid. Kavatses tütrest haritud inimese koolitada.
2. hariduslikku ettevalmistust andma, välja õpetama. Ülikool koolitab spetsialiste väga paljudele erialadele. Neid koolitatakse kursustel raamatukogutöötajateks. Kutsealustest hakati sõjamehi koolitama. *Praegused Lahevere peremehed on suuremalt osalt tema [= kooliõpetaja] koolitatud ja kasvatatud. J. Mändmets. || (tud- ja mata-vormis lähedane tähendusele:) (algastmest kõrgemat) kooliharidust saama. Koolitatud inimene, mees. Ta oli oma aja kohta kõrgesti koolitatud. Koolitamata inimene. Ta on minust koolitatum. *..teie olete koolitamata ega kõlba mingi kõrgema ameti peale! M. Metsanurk. || (lauluhääle kohta:) harima, häälele kooli andma. Koolitatud hääl. Tal on ilus, kuid koolitamata hääl. Koolitas oma häält laulutundide võtmisega.
3. piltl õpetust andma; õpetama. Ma sind koolitan – või vastu hakkama! Selliseks karmiks oli teda elu koolitanud. Häda koolitab mehe targaks. *Pole sind isa hirmutanud, / pole sind ema õpetanud – / küllap sind küla koolitab! Jak. Tamm.
4. mets aiand noori puu- ja põõsataimi puukoolis v. metsataimlas kasvatama enne lõplikule kasvukohale istutamist

kool|meister
van ka kõnek kooliõpetaja. Sauga koolmeister Abram Holter. Ta oli tollal noor aateline koolmeister. Pidin pärast ülikooli koolmeistriks hakkama.
▷ Liitsõnad: kihelkonna|koolmeister, kodu|koolmeister, köster|koolmeister, küla|koolmeister, vallakoolmeister.

kooserdama ‹37›
hlv jõude ringi lonkima, ringi jõlkuma. Poisid kooserdasid küla peal. Mis sa kooserdad siin töö ajal (ringi)! Kus sa nii kaua kooserdasid? Ära kooserda siin teiste jalus! Ei tea, kus see kassiroju kooserdab. *Kumbki ei uskunud, et joodiku sunnik tagasi kooserdab. L. Vaher. *Tüdruk kooserdab öösel ümber, ei seisa kodus, päeval teine unine. A. H. Tammsaare.

kord1 ‹korra 22› ‹s›

1. märgib millegi toimumise korduvat v. korduvana käsitletavat ajamomenti. Kord nädalas, kuus, aastas. Üks kord suve jooksul. Puudusin koolist kaks, mitu korda järjest. Olen seal käinud korra või paar. Käis toas mõned korrad edasi-tagasi. Näidendit kanti ette esimest, teist, kolmandat korda. Mind võeti iga kord lahkesti vastu. Seda juhtus korra, mitte rohkem. Ma ei ole kordagi tööle hilinenud. Olen seda juttu kuulnud juba korda kümme, paaril korral. Tule mõni teine kord! Kui palju kordi olid nad õnnest unistanud! Nägin Tiitu viimast korda mais. Ta on käinud Helsingis viiel korral. Mitmendat korda sa seda raamatut loed? Kohtusime vaid üksikutel kordadel. Sel korral me kinno ei läinud. Asja arutamine lükati edasi järgmiseks korraks. Kord, korra kasutatud nõud. Probleem on olnud kõne all juba kümneid, lugemata arv kordi. Ole sa tuhat korda tänatud! (teat. tänuvormel). Narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda.
▷ Liitsõnad: lüpsi|kord, püksi|kord, söögi|kord, sööma|kord, söötmis|kord, toidukord.
2. juht, puhk. Mis niisugusel korral teha? Seis! Vastasel korral tulistan! Mul on raha häda korraks kõrvale pandud. *Viina just ... ei tohi säärastel kordadel võtta. A. Jakobson. *Ta [= kokk] oli käinud veel valvetõkkele õhtust korda süüa viimas. A. Kivikas.
3. järjekord, järg. Kelle kord on täna lõunasööki valmistada? Nüüd jõudis, tuli vastamise kord minu kätte. Triinu kord oli täna karja minna. Ta arvas, et nüüd on tema käes kord surra. Veskilised ootasid kannatlikult oma korda. Rukis oli koristatud, nüüd tuli kord suvivilja kätte.
▷ Liitsõnad: järje|kord, keedu|kord, küla|kord, külvi|kord, küüdi|kord, mineku|kord, vahi|kord, valvekord.
4. koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise v. vähenemise astmele (sageli koos komparatiiviga). Neli korda suurem, väiksem. Viisteist korda kiirem. Kümneid kordi odavam, lihtsam. Põldu oli rohumaadest kolm korda rohkem. Teenin sinust mitu korda vähem. Olen kaks korda nii vana kui sina. See luup suurendab kaks ja pool korda. Elatustase on tõusnud poolteist korda. Järve pindala vähenes kuivendamisel enam kui kolm korda, üle kolme korra. || matemaatikas korrutamise tehtemärkide (näit. x) sõnaline väljend. Seitse korda üheksa on kuuskümmend kolm. Toa põrand oli ruut: neli korda neli meetrit.
5. ring, tiir. Poiss jooksis kolm korda ümber maja. Andis päris käia, enne kui külale korra peale sain.

korraline ‹-se 5›

1. ‹adj› kindla korra järgi ette nähtud. Korraline istung, koosolek, kongress. Korraline puhkus. Korraline tegu aj regulaarne teokoormis, mitte abitegu. *Peale selle oli veel hulk igasuguseid korralisi ja mittekorralisi lõive ning makse, mis riigikassa heaks nõuti. R. Kulpa (tlk). || kindla, püsiva ametikohaga. Korraline õppejõud, professor.
▷ Liitsõnad: erakorraline.
2. ‹s› aj korrateoline. *Nimelt on nii 1803. kui ka 1805. aastast teada üheaegselt mõisasse nõutud korraliste arv. H. Ligi.
3. ‹s› van peredes kordamööda ülalpeetav isik, külakorda käija. *Üks selline elust nähtud ja huvitavalt joonistatud tüüp on ka Vokikeps, küla peredes korralisena elava kerjuse kuju. R. Alekõrs.

kosima ‹37›
abieluettepanekut tegema (ja naiseks võtma). Ta kosis neidu, kuid sai korvi. Kes selle tüdruku küll kord (endale) kosib? Jaak kosis naiseks, kaasaks küla nägusaima tüdruku. Sõitis naabervalda rikast pruuti kosima. Ta kosis lese rikkuse pärast. Sa kosi õige Maali ära! | piltl. *Küll oli armas mu armuke! / Surm tuli ja kosis ta omale.. A. Haava.

kost ‹-i 21› ‹s›
toit, söök, toidupoolis. Tänas kosti ja peavarju eest. Õpipoiss sai peremehelt prii korteri ja kosti. *.. palus politseihärrasid lahkelt tahapoole astuda, kus kost ja napsid külalisi ootasid. R. Kurgo. *Kodust kaasaantud kost viib mõtted kaugele tagasi.. J. Semper. || ‹hrl. allatiivis ja adessiivis› tasu eest kellegi juures (korteris ja) söögil olemine, kelleltki (korteri ja) söögi saamine. Võttis enda juurde üliõpilasi kostile, kosti peale. Poiss pandi linnas tädi juurde kostile. Metsatöölised olid ümbruskonna peredes kostil. Ta oli onu juures prii kosti peal. || kellelegi meeleheaks, kostitamiseks kaasa toodud v. antud söögi- v. joogipoolis, külakost. Tädi tõi külla tulles alati kosti kaasa. Ema viib, ostab lastele kostiks linnasaia. Võtan kostiks apelsine kaasa. Vanaisa saatis lapselastele kostiks õunu.
▷ Liitsõnad: küla|kost, laada|kost, linna|kost, pulmakost.

kraal ‹-i 21› ‹s›
geogr Lõuna-Aafrika sõõrikujuliselt paiknevate onnidega küla karjatarandikuga keskel

krants2 ‹-i 21› ‹s›

1. segavereline koer. Must, pruun, kirju krants. Tige, pulstunud karvaga krants. Kutsikast kasvas kõige tavalisem krants, ei mingi linnukoer. Küla krantsid hakkasid haukuma.
▷ Liitsõnad: karja|krants, koerakrants.
2. piltl hlv (pahandavalt, kurjustavalt nurjatu v. üleannetu inimese kohta). Sa häbemata krants! Ah sa krants, või salgama. Ära valeta, krants! See on küla kõige suurem krants ja riiukukk. Need poisid olid kõik parajad krantsid. *Tead, Rasmus, oled vana tegelase vastu ikka krants ja kaabakas olnud... H. Raudsepp. | ‹adjektiivselt›. Kõige krantsimadki poisid kuulavad ta sõna.

krapp1 ‹krapi 21› ‹s›

1. puust v. plekist neljakandiline ühe v. kahe kõraga karjakell. Lehmale, hobusele seoti krapp kaela. Lehmal oli krapp kaelas. Karjamaalt kostis krappide kõrinat, krõpsatusi, kolksatusi. || selline vahend müra tegemiseks, ka rahvaliku muusikariistana. *Hõigeldes ning krappide ja käristitega müra tehes aeti looma [= hunti] võrgu poole. A. Peterson.
2. hlv lobiseja, tühja jutu levitaja. Va neetud krapid jälle jutu lahti lasknud! *Seda ma sulle tasumata ei jäta! Igavene plärasuu... Küla krapp!.. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: külakrapp.
3. kõnek raadiotranslatsioonivõrgu reproduktor, valjuhääldaja, ka transistorraadio. Keerab seinal krapi lahti, mängima, kinni. Kas täna krapist ei tule midagi? *.. kui sul meeles seisab ja vähegi mahti on, siis too mulle see... see... see – pagana krapp, mida noored inimesed nüüd kaelas kannavad. E. Krusten.
4. hlv mingi vana, vilets ese v. riist. *Seinakella tiksumistki pole täna kuulda – küllap see vana krapp on heaks arvanud seisma jääda. O. Luts.

kubjas ‹kupja 19› ‹s›
aj feodalismiaegne talupojast ametiisik, eelkõige mõisasundija, kes hrl. juhtis ja jälgis hobuste-härgadega tehtavat mõisatööd. Kuri kubjas. Mõisa kubjas. Kubjas kärkis teolistega. Kupja kepp tantsis sageli teomeeste turjal. Kilter, kubjas, aidamees, need on põrgus kõige ees. Kubjas mõisas kuningaks, saks jumalaks. || piltl sundija, käskija. Mis kubjas sina mul oled? Kõht kõige kurjem kubjas taga sundimas. *.. kus Vambo töötab, sinna pole nõuandjat ega kubjast tarvis.. V. Saar.
▷ Liitsõnad: küla|kubjas, mõisa|kubjas, silla|kubjas, vallakubjas; turukubjas.

kudrus|kael
neiu (hrl. rahvaluules, ka ilukirjanduses arhaiseerivas stiilis). *Kas [kosi] mõni Kurgla küla kudruskael. Mõni säherdune, nagu su Epp ükskord oli. J. Kross.

kuikama ‹kuigata 48›
hrv
1. hüüdma, häälitsema. *Kaur lendas ennest täiest kõrist kuigates üle metsa.. H. Lepik (tlk). *Vaheldi kuikab poiss, heidab lamedaid lutsukive vette, kilkab ja sädistab tüdruk. L. Kibuvits.
2. kõlama, kõlavalt kaikuma. *Aga kas ei kuiganud hõisked kaks päeva üle küla. J. Mändmets.

kuke|laul
kuke kiremine. Jõudis peolt koju alles pärast esimest kukelaulu. Varahommikul rõkkas küla kukelaulust. Vanasti tõusti talvel kukelaulu, suvel päikesetõusu järgi. Kõik kurjad vaimud kartvat kukelaulu.

kultuur ‹-i 21› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum; sama teat. ajajärgul, rahval, teat. piirkonnas jne. Kultuuri areng, tõus, langus. Vaimne, aineline kultuur. Hellenistlik, keskaja, tänapäeva kultuur. Kristlik, islami kultuur. Rahvuslik, eesti, saksa kultuur. India, Aafrika, Idamaade rahvaste kultuur. Vana-Peruu kultuurid. Kõrge, madala kultuuriga riik. || arheol samast ajajärgust pärinevate ühiste iseloomulike tunnustega muististe rühm teat. territooriumil. Arheoloogilised kultuurid. Kammkeraamika, venekirveste, varaneoliitiline, rauaaja kultuur. Kesk-Dnepri, Djakovo, La Tene'i, Kunda kultuur.
▷ Liitsõnad: aadli|kultuur, antiik|kultuur, feodaal|kultuur, kõrg|kultuur, küla|kultuur, linna|kultuur, maa|kultuur, maailma|kultuur, massi|kultuur, neegri|kultuur, oma|kultuur, pseudo|kultuur, rahva|kultuur, rahvus|kultuur, renessansi|kultuur, salongi|kultuur, talupojakultuur.
2. mingil alal saavutatud tase. Sajandipikkune laulupidude kultuur. Suulise ja kirjaliku kõne, mõtlemise kultuur. Kõrge esteetiline, kirjanduslik kultuur. Suure sisemise kultuuriga inimene.
▷ Liitsõnad: ehitus|kultuur, elamu|kultuur, filmi|kultuur, hinge|kultuur, juhtimis|kultuur, kaubandus|kultuur, keele|kultuur, kirjandus|kultuur, kodu|kultuur, kohviku|kultuur, koori|kultuur, kunsti|kultuur, kõne|kultuur, käitumis|kultuur, laulu|kultuur, lava|kultuur, liiklus|kultuur, muusika|kultuur, mõtlemis|kultuur, olme|kultuur, sanitaar|kultuur, suhtlemis|kultuur, tantsu|kultuur, teatri|kultuur, teenindus|kultuur, tootmis|kultuur, tunde|kultuur, tõlke|kultuur, töö|kultuur, vaimu|kultuur, vormi|kultuur, väljendus|kultuur, värsikultuur; alasti|kultuur, kehakultuur.
3. viljeldav taimeliik, eriti kui seda vaadeldakse kasutamisviisi, kasvatamisnõuete vm. poolest teiste kultuurtaimedega ühte rühma kuuluvana. Vaheltharitavad, niisutatavad kultuurid. Tehnilised kultuurid, nagu lina, puuvill, päevalill, suhkrupeet. Kurk ja tomat on soojalembesed kultuurid. Uudismaale külvati esimese kultuurina kaer. Arutati, kui palju maad iga kultuuri alla võtta. || ‹sisekohakäänetes› (osutab millegi kultuurtaimena viljeldavusele). Münt oli ravimtaimena kultuuris juba antiikajal. Peamiselt lindude vahendusel on mõned taimed levinud kultuurist loodusmaastikku.
▷ Liitsõnad: aia|kultuur, avamaa|kultuur, eel|kultuur, heina|kultuur, hüdro|kultuur, järel|kultuur, karjamaa|kultuur, kasvuhoone|kultuur, katmik|kultuur, katse|kultuur, kaunvilja|kultuur, köögivilja|kultuur, marja|kultuur, mono|kultuur, puuvilla|kultuur, põllu|kultuur, rohumaa|kultuur, rühvel|kultuur, sega|kultuur, silo|kultuur, sööda|kultuur, teravilja|kultuur, toidu|kultuur, vahe|kultuur, vesi|kultuur, viinamarja|kultuur, vilja|kultuur, õlikultuur.
4. mets külvatud v. istutatud taimed v. noored puud; vastav külviala v. istandik. Kultuuri rajama. Kultuuride rohimine, tarastamine, harvendus, täiendus. Sajaani kuuse kultuur. Põdrakari on kultuure rüüstanud.
▷ Liitsõnad: istutus|kultuur, kase|kultuur, kuuse|kultuur, külvi|kultuur, metsa|kultuur, männi|kultuur, tammekultuur.
5. biol mõnede katse- ja uurimisobjektide (söötmel) kasvatamise moodus; selliselt kasvatatud mikroobid vms. Tuberkuloosipisikute, kooleravibrioonide kultuur. Pärmseente kultuurid. Kudede, bakteriofaagide kultuurid. Tööstuslikult saadakse piimhapet vadaku kääritamisel piimhappebakterite kultuuridega.
▷ Liitsõnad: bakteri|kultuur, juuretis|kultuur, koe|kultuur, mikroobi|kultuur, puhas|kultuur, pärmi|kultuur, segu|kultuur, vesikultuur.

kultuuri|vaene
Kultuurivaene kolgas, küla.

kunas ‹adv›
millal
1. a. otseses küsimuses. Kunas rong Tallinna jõuab? Kunas me üksteist jälle näeme? Kunas me hommikul tõusma peame? Kunas ja kus see juhtus? Sa tuled küll, aga kunas? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Kunas sa küll aru pähe võtad! Mine nüüd, kunas see parem aeg! Kunas see päev ükskord koidab! Kunas viin on enne seistes halvaks läinud! *.. meil lätlasil aga kõik majad ning õued mööda metsavahesid laiali, kunas sa kogud mehed kokku?! E. Kippel.
2. alustab sihitis-, aja-, täiend- vm. kõrvallauset. Ütle, kunas sa tuled. Küsisin isalt, kunas ta linna läheb. Ma ei tea, kunas ma selleks aega leian. Ei pannud tähele, kunas teised lahkusid. Ootasime, kunas meid koju sööma hüütakse. Rein tuli ja läks, kunas tahtis. *Lähemale nihkunud oli aeg, kunas saab tagasi pöörduda kodumaale. K. A. Hindrey. *Kunas ta küla pealt tuli, see oli tema asi.. V. Ilus.
3. osutab ebamäärast, juhuslikku aega. Võin tulla kunas tahes. Prügikaste tühjendati kunas juhtus. Lapsed hakkasid kodus talitama, sest ema tuleb ei tea kunas.
4. ‹korduvana, sidesõnalaadselt seob eri lauseosi ja lauseid› märgib olukordade vaheldumist. Ta käis sageli väljas: kunas kinos, kunas teatris, kunas sõprade pool. Kunas taat otsis piipu, kunas tikutoosi. *Kunagi ei saa temast õiget aru kätte, kunas luiskab, kunas räägib tõtt. E. Männik. *Kunas [poisipõnn] nutab, kunas naerab, kunas kilkab, kunas laulab. E. Maasik.

kuuluvus ‹-e 5› ‹s›

1. kuulumine mingisse koosseisu, süsteemi, liigitusrühma. Elanike rahvuslik, rassiline, etniline, sotsiaalne kuuluvus. Valla, küla territoriaalne kuuluvus. Taimede süstemaatiline kuuluvus. *Sugukonda kuuluvust arvestati vististi ema kui lastega lähemalt seotud vanema järgi.. L. Jaanits.
▷ Liitsõnad: klassi|kuuluvus, kokku|kuuluvus, ühtekuuluvus.
2. päraltolek, kuulumine kellegi valdusse. *See [= eksliibris] on omandimärk, mis näitab raamatu kuuluvust teatavale asutusele, raamatukogule või eraisikule. F. Puksoo.

kõhistama ‹37›

1. kõhinat tekitama, kõhisema panema. Tuul kõhistab haavalehti, peentes oksaraagudes. *..tuisk kergelt kõhistab veel järel saju. A. Suurkask. || (vaikse kõlatu naermise kohta). Kõhistab naeru, naerda. *Peeter naeris ligi, ka tüdrukud kõhistasid. E. Vilde. *Rauk itsitas kavalalt.. „Pealegi olen ma veel hull,” kõhistas rauk. A. Must.
2. vaikselt, salakesi kuuldusi levitama. *Küla peal kõhistavad, Mari teind sind leivast lahti.. H. Sergo. *Kõhistatavat, et siinpool nähtud öökülalisi, et meil olevat nüüd rasvased päevad ja pagan teab mida... E. Vilde.

kõhukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. (inimeste, harva ka loomade kohta:) suure kõhuga. Kõhukas mees, isand. Küla kõige kõhukam peremees. *Sõstrapõõsaste all seisis tal piimatass vana kõhuka siili jaoks. J. Rannap.
2. (esemete kohta:) suure ümbermõõduga; paks, tüse. Kõhukas heinakuhi, pudel, kann, kauss, savipott, õlleankur. Lauale toodi kõhukas tirin suppi. Kõhukas puhvetkapp. Lai kõhukas paat. Kõhukas portfell, kohver, rahakott, raamat, album, köide. Aktimapid paisusid päris kõhukateks. Matkajatel olid üsna kõhukad seljakotid.

kõla1 ‹11› ‹s›

1. hääle, heli üldine värving. Häälel on mahe, meeldiv, tume, tuhm, puhas, terav, kalk, rabe kõla. Metalse kõlaga hääl. Poisi hääl kaotas kõla ja muutus kähisevaks sosinaks. Ilusa kõlaga kell. Vioolal on mõnevõrra pehmem kõla kui viiulil. Oli hakanud emakeelt võõra kõlaga rääkima. Kõlalt lähedased sõnad. *Kilk-kõlk! kilk-kõlk! mats-pots! mats-pots! Juba hakkavad löögid siin-seal oma heledat kõla kaotama.. E. Vilde. || piltl mulje, mõju, mida miski avaldab; toon, varjund, mis millestki läbi kostab. Sel nimel on kurjakuulutav, salapärane kõla. Jutustuses kirjeldatud sündmusel on tugev ühiskondlik kõla. Luuletuse elujaatav kõla. *Rööbiti naljaga tekkis Vilde toodangusse varakult ka satiirilist kõla. A. Palm.
▷ Liitsõnad: häälekõla; eba|kõla, vastukõla.
2. heli v. helide kogum. Sammude kõla. Varsti kuulsin karjakellade kõla. *Kõikide kirikute kellad laotasid oma pühalikku kõla undavate vabrikute koori sekka. M. Raud. *Pole kuulda ühtki kõla: / maailm magab rahu-und. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: kolm|kõla, kooskõla.
3. kuuldus, kuulujutt. Varsti kogu ilm, terve küla kõla täis. Nojah, selline kõla meie pool ringi käib. Kõla juhtumist ulatus isegi naabervalda. *Tühi kõla – pole see Maslak elus ühtigi! O. Jõgi (tlk).

kõlin ‹-a 2› ‹s›

1. pisut tumedam, tuhmim kilin; helin. Kuljuste, klaaside, lauanõude kõlin. Ahelate kõlin. Sadamast kostab ankrukettide kõlinat. Tapluskära ja mõõkade kõlin lähenesid. Kannuste kõlinal lähenesid ohvitserid. Viskas peenraha kõlinal letile. *Heleda, kriiskavalt ajudesse lõikava kõlinaga purunesid aknaruudud.. A. Jakobson. | piltl. *Pane kõrvad kinni, et sõnade langemise kõlin ei eksitaks, ja mõõda inimest tegude järgi. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: kella|kõlin, rahakõlin; sõnakõlin; kilin-kõlin.
2. piltl kuulujutt, kiiresti leviv kuuldus, kõlakas. *Hommikul oli terve küla kõlinat täis, et Mikanor hakkavat oma rehalat lammutama. O. Jõgi (tlk).

kõma ‹11› ‹s›

1. kõmin. Kirikukellade kumisev kõma. Kahurite kõma. Keldris kostis eemalduvate sammude kõma. Seinale koputamisel kostis õõnes kõma. Äikesepilv lähenes, kostis ähvardavat kõma. *Ihaldasin end kaotada inimmassis, kurdistuda sadade häälte kõmast, autodemürast. T. Vint.
▷ Liitsõnad: jutu|kõma, kõnekõma.
2. kõmu, kumu, kuuldus(ed). Kõma käib, et äris ei olevat asjad korras. Või niisugune asi saladusse jääb, varsti küla kõma täis. *Mõne aja eest hakkas Moskva turgudel liikuma kõma, et tsaar olevat mere taga uppunud.. F. Tuglas (tlk).

kõmama ‹37›

1. kõmisema; kumedalt kajama. Kahurid kõmasid. Kõmab kõu. Kõmas mitu plahvatust. Kõmasid kirikukellad, trummilöögid, püssipaugud. Kojas kõmasid meeste rasked sammud. Trepikoda kõmas jooksusammudest. Sillutis kõmas vankrirataste all. Naeris, nii et tuba (vastu) kõmas. Käsklused kõmasid üle väljaku. *..kukkus säärase ägedusega järgmist saart raiuma, et mets kõmas käes. A. Liives. *..poe aknast kõmas jutuhäält. A. Mälk. | piltl. Kõmav paatos. *Teadlikult väldib M. Nurme kõmavaid sõnu ja õõnsaid fraase.. E. Nirk.
2. piltl (kuulduste, kuulujuttude levimise, nende rääkimise kohta). Kogu küla kõmab pärandusest, mille Mann olevat saanud.

kõmisema ‹37›

1. kõminat andma. Kõu kõmiseb. Kahurid kõmisevad. Tagus kõmisevat trummi. Sammud kõmisesid kangialuses. Koridor kõmises sammudest. Raudteesild kõmises, kui rong üle sõitis. Lähenes äike, metsa taga juba kõmises. Kogu rinne kõmises kahuritulest. Külmanud maa kõmises jalge all. Tornikell tagus mitu kõmisevat lööki. Kõmiseb nagu tühi tünn. || (inimhääle kohta:) kõminal, kõminaga kostma. Mehe hääl kõmises ähvardavalt. Märdi hääl kõmises üle teiste. Tema ümber kõmises ülbe naer. Laudade ümber, toast kõmises jutt. Tuba kõmises häältest. *„Rada vabaks!” kõmiseb vägev bass.. H. Pukk. || kõminal kulgema, kõminal liikuma. Maanteel kõmisesid sõidukid. *Vald on sul vaba, sõda kõmiseb järjest kaugemale.. M. Raud. || piltl (millegi ülespuhutud, paatosliku, kuid samal ajal tühise, sisutu kohta). *Ei tahaks olla juubelipäeval paljusõnaline ega kõmisev. V. Panso. *Seepärast ta vihkas peokõnesid, mis tihti kõmisevad tühjalt ja õõnsalt. I. Sikemäe.
2. piltl (kuulduste, kuulujuttude levimise, nende rääkimise kohta). Terve asutus kõmises varsti suurest uudisest. Küla lõi kõmisema, et Kännu Alma minevat mehele.

kõmpima ‹kõmbin 42›
(üksluiselt, raskelt) kõndima, astuma. Kõmpis mööda maanteed jaama poole. Pood oli suletud, tuli tuldud teed tagasi kõmpida. Bussipeatusest oli veel umbes kilomeeter, tükk maad jalgsi kooliteed kõmpida. Seda maad annab kõmpida. Nad on mitu tundi kõmpinud, kuid küla ei paista ikka veel. Jaan kõmpis juba hommikul kodunt minema. Kõmpisin trepist üles. Mitu saapapaari sai auklikuks kõmbitud. *Siis nad läksid, Tossu-emand tipates ees, härra Vaal kõmpides järel. E. Kippel.

kõmu ‹11› ‹s›
kuuldus(ed), jutt v. jutud, millel ei pruugi tõepõhja olla. Käib kõmu, et ta olevat mingi bande liige. Lõunaks oli juba kõmu lahti, et.. Selle kohta liikus igasugust kõmu. Terve küla oli sellest sündmusest kõmu täis. Küllap see on tühipaljas rahva, külanaiste kõmu. Ära levita igasugust kõmu! *Lõpuks laskis Tortandel kõmu lahti, et tööd mõõdetakse üle.. P. Kuusberg. || sensatsioonilised, põnevad kuuldused, jutud millegi ümber. Uus film, teos tekitas rohkesti, palju kõmu. Kõik toimus vaikselt, ilma igasuguse kõmuta. Ajakirjandus oli kõmu jahil.

kõnnisklema ‹37›
(vähehaaval, tasapisi) kõndima. *Kõnniskleme piki küla, imetleme õitelumme mattunud aedu.. P. Rummo. *Oo tule, kõnniskleme metsi, maanteid pidi.. J. Semper.

kõrgendik ‹-diku, -dikku 30› ‹s›
geogr ümbrusest kõrgemale kerkiv pinnavorm. Tee tõuseb kõrgendikule. Küla taga on väike kõrgendik. Merepõhjas on nõgusid ja laugjaid kõrgendikke.

kõrts ‹-i 21› ‹s›

1. endisaegne joogi- ja söögimaja, kooskäimiskoht, teeliste peatus- ja ööbimispaik. Kõrtsi pidama. Kõrtsi eeskamber, tagakamber. Laadalised söötsid ja puhkasid kõrtsi ees hobust. Mehed läksid kõrtsi, tulid kõrtsist, jõid kõrtsis pool toopi viina. Võttis mõisalt kõrtsi rendile. Öömajale jäädi kõrtsi. Kõrts kuradi kabel. || kõrtsis, kõrtsitoas olev rahvas. *Kõrts möirgas. „Pearu on sees!” hüüti mitmelt poolt. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kiriku|kõrts, küla|kõrts, maa|kõrts, mõisakõrts.
2. kõnek restoran, trahter, baar vm. joomakoht, sageli halvemat sorti joomakoht. Sadamas oli rohkesti meremeeste kõrtse. Prassis kõrtsides oma raha maha. Vanamees mujal ei seisagi kui kõrtsis 'joob kogu aja'. Peenemasse kõrtsi minekuks puudus raha. *..me istusime näitlejate kõrtsis, jõime veini ja sõime vähke.. M. Käbin (tlk).
▷ Liitsõnad: aguli|kõrts, sadama|kõrts, sala|kõrts, sopakõrts.

kõrtsi|hoone
*Kõrtsihoone neljal teeharul keset küla oli pikk kiviehitis, maakividest, punase kivikatusega. R. Roht.

kõrvaline1 ‹-se 5›

1. ‹adj› asjaga mitteseotud, asjasse mittepuutuv. Rääkis sosinal, sest kartis kõrvalisi kõrvu. Otsib vaikses paigas varju kõrvaliste silmade eest. Kõrvalistel isikutel on tehase territooriumil viibimine keelatud. Ära tegele tunnis kõrvaliste asjadega! *Arkadi tajus, et tänasel hommikul on kõrvalised jutud lubamatud.. A. Beekman.
2. ‹adj› mittepeamine, mittepõhiline; teisejärguline, ebaoluline, vähetähtis. Kõrvaline töö, tegevus. Kõrvalise tähtsusega asjaolu, sündmus. Tal on selles loos päris kõrvaline osa. Esialgne teema muutub aegamööda teoses kõrvaliseks. Harjuta, kõik muu on praegu kõrvaline! Töö on neile kõrvaline asi. Talle ei ole miski kõrvaline ega vähetähtis.
3. ‹adj› (keskusest, suurest liiklusest, käidavast paigast) kõrvale jääv, eemal asuv. Kõrvalised külavaheteed, metsarajad. Äärelinna kõrvalised tänavad. Kõrvaline paik, kolgas. Maja kõrvaline asukoht. Vana riidekirst seisis aidas kõrvalises nurgas. Istus seina ääres kõrvalises lauas. See oli keskustest eemal asuv kõrvalisem küla.
4. ‹adj› mujalt lähtuv, väljastpoolt tulev. Ta tuli toime ilma kõrvalise abita. Tõrjus tagasi kõik kõrvalised soovitused ja näpunäited. *..kui Tollil oli vaja kõrvalist tööjõudu, siis kutsuti sinna ikka kas Krõõt või Jüri. H. Kruus.
5. ‹s› kuhugi mittekuuluv, asjaga mitteseotud isik. Peaasi, et keegi kõrvaline asjast teada ei saaks. Olime omavahel, ühtegi kõrvalist ei olnud kuulmas. || keegi teine (mitte asjaomane ise). *Aga kui keegi nii viletsaks jääb, et ta ise enese eest põrmugi hoolitseda ei suuda, kõiges oma abituses kõrvalistele peab toetuma, on kaastunne kadunud. R. Sirge.
6. ‹s› (talus) teise juures elav, mõnikord ka selle ülalpidamisel olev inimene, manuline. Talus elas kõrvalisena vanem naisterahvas. *Nüüd on läinud koht käest ja kõik näeksid meelsasti, kuidas ta sureb viletsana, poja kõrvalisena, armuleivasööjana.. M. Metsanurk.
7. ‹s› van leivakõrvane. *..hankis endale külast leiba ja kõrvalist lisaks. H. Raudsepp.

maha kõrvetama
kõnek maha põletama. *Viie küla rajal oli sunnik maha kõrvetanud kõik küünid ja kuhjad. A. Murakin (tlk).

kõverdama ‹37›

1. kõveraks, kõverasse tõmbama; kõveraks tegema. Sõrmi, keha, selga, käsi kõverdama. Põlvest, puusaliigesest kõverdatud jalad. Küünarnukist kõverdatud käsi. Päikese külgetõmme kõverdab pidevalt Maa ja teiste planeetide teed. *Ühest kaugemast lõhest paistis tõepoolest imelikult kõverdatud pardaga laevapaat. A. Mälk. || (näoga ühenduses). Ta kõverdas pilkavalt, põlglikult, põlastavalt suud. Poiss kõverdas suu muigele. Tüdruk kõverdas põlglikult huuli. Kramp, muie kõverdas nägu. | piltl. *.. oskas matti võtta kust sai, ja õiguse kõverdas sinnapoole, kuhupoole tal kasulik oli. R. Roht.
2. kõveras, kägaras, kössis olema. *Ats oli istunud ahju äärde nurka pisut jalgu puhkama ja oli sinna magama jäänud. Seal ta nüüd kõverdaski. A. H. Tammsaare.
3. kõveriti kulgema v. minema; looklema. Tee kõverdas mägede vahel. *Kui ilusasti sinas jõgi! Nagu hõbenöör kõverdas ta läbi aasade.. Juh. Liiv. *.. pistis suure kisaga põõsast välja, küla poole välja peale ja sealt kaugelt kõverdades järvele. M. J. Eisen.

kõverus ‹-e 5› ‹s›

1. (< as kõver (hrl. 1. täh.)) Vanalinna tänavate kitsus ja kõverus. Kõverus on sage puidurike. Ruumi kõverus (üldises relatiivsusteoorias). || mat joone mittesirgjoonelisuse, pinna v. ruumi mittetasasuse mõõt. Pinna keskmine kõverus.
2. kõver moodustis, kõver koht, looge. Tee teeb küla kohal kõveruse. Keerdude ja kõverustega tähed. Maanteed mööda ringi minnes tuleb suur kõverus sisse. *.. tuulesööst oli meeste jäälaama üht otsa pidi Sõrve sääre maanuki kõverusse keerutanud. M. Rebane.
3. piltl ebaõiglus, ebaotsekohesus, valskus; ülekohus. Ta ei salli kõverust ega valskust. Astus alati välja ebaaususe ja kõveruse vastu. Kui Mats õigusega ei saanud, siis võttis kõverusega. Kes kõverust külvab, see viletsust lõikab. *Kel õigus, kel kõverus, võis vanajumal mõista, mitte maapealne kohus. A. H. Tammsaare.

käima ‹käia imperf käisin, käis 40›

1. astudes, kõndides, sammudes liikuma.; ant. jooksma. a. (eeskätt liikumisviisi v. -võimet silmas pidades). Jala, jalgsi käima. Lapsi tuli käies ja joostes. Vehib, vantsib käia. Varvastel, kikivarvul käima. Käib kergel sammul, nõtkelt, hiilivalt. Haige käib omal jalal. Ta käib kepi najal, kepiga, karkudega, proteesiga. Hoiab käies paremat jalga. Taktis, ühte jalga, sammu käima. Minu järel käies – marss! Ära nii kiiresti käi! Küürus, kühmas, lookas käima. Soe, käi või särgiväel. Ta oli nii nälginud, otsa lõppenud, et ei jõudnud käiagi. Laps õpib käima. Ta ei saa käia, jalg on haige. Poiss oskas kätel käia. Hobune käib sammu. *Siledal jääl käivad nad [= pingviinid] püsti nagu inimesed. J. Smuul. b. (muudel juhtudel). Teed käima. Ema käib köögi ja toa vahet. Käib mööda tuba edasi-tagasi. Mees käis koorma kõrval, natuke maad meie ees. Käisime tükk aega kõrvuti. Poisid armastasid salgas käia. Keegi käis uksest. Käib jalad rakku. Jälgib aknast mööda käivaid inimesi. Tükk maad on juba käidud. Käib nagu kass ümber palava pudru. Koer käib peremehe kannul. Sälg ei ole veel vankri ees käinud.
2. kuhugi minema ja sealt tagasi tulema (pole alati seotud kõndimisega, jalgsi astumisega). Külas, võõrsil käima. Ta käis möödunud nädalal kodus, maal, onu pool. Isa käis tihti linnas. Poes, turul, laadal käima. Marjul, seenel, kalal, jahil, õngel, tulusel käima. Arsti juures, arstide vahet, ravil, polikliinikus, rätsepa, kingsepa juures käima. Isa käis veskil tangu tegemas. Teatris, kinos, kontserdil, tsirkuses, peol, kirikus, kiigel käima. Pole mitu aastat armulaual käinud. Käis jaamas isal vastas. Laupäevaõhtul käidi saunas. Ehal, naistes, kosjas käima. Haiget vaatamas käima. Siin on vargad käinud. Sind käidi küsimas, taga otsimas. Mardilaupäeva õhtul käidi (mardi)sandiks. Kas käite sageli kohvikus? Käis hobusega sepal. Tüdrukul käisid mitmed kosilased. Ma ei ole seal, siin käinud. Kellegi jutul, palvel käima. Käisin ujumas, jalutamas, päikest võtmas. Kus sa lõunal, söömas käid? Ta käib seltsi koosolekutel, kooris laulmas. Pulmas, katsikul, sünnipäeval, matustel käima. Ta käis naabritel abiks. Haige ei käi toast väljas. Ma käisin teda saatmas. Tüdruk käinud salaja noormehega kohtumas. Kus te eile käisite? Käisime puhkuse ajal Ungaris. Suvel käis palju külalisi, turiste. Käin iga õhtu vannis. Asjal, poti peal, väljas käima. Vallavaene käis külakorda. Mees käis vargil. Vanaisa on käinud Türgi sõjas. Käisime paadiga sõitmas. Kalurid käisid merel. Aeg-ajalt käivad etendusi andmas külalisteatrid. Sadamas käib sageli välismaa(de) laevu. Kari käib sügisel heinamaadel. Kass on linnupesa kallal käinud. Surnute hingi arvati kodus käivat. || (töötamise, õpingutega seoses jne.). Koolis, ülikoolis käima. Tütar käib tal juba viiendas klassis. Tööl, karjas käima. Vanasti käidi mõisas teol, viinavooris. Käisin kursustel, komandeeringus. Kas sa sõjaväes, kroonus oled juba käinud? Lapsed käivad lähedases lasteaias. || ‹ma-infinitiivis ka› külastama, koduseid vaatama. Lapsed tulid pühadeks koju käima. Sõdur lasti kaheks nädalaks koju käima. Kas sa oled nüüd päriselt kodus või tulid ainult käima? *„Ah, noorperemees ka kodumail käimas,” naeris ta sõbralikult. O. Tooming.
3. ‹hrl. imperatiivis› kõnek minema, kasima. Käi tee pealt eest! Käi minema! Käige magama! *Ja nüüd käi tööle! Mikumärdil villast ei venitata! H. Raudsepp. *Nüüd käite tagasi Laanekurru. Teid ma kaasa ei võta. K. A. Hindrey. || (vandevormelites nördimuse, tugeva pahameele vms. väljendamiseks millessegi eitava suhtumise korral). Käi(gu) seenele, potilaadale, põrgu, kuu peale. Käi(gu) kuradile, kus kurat, mina ei tea kogu asjast midagi.
4. (teat. moel riietatud olemise, teat. riietuse kandmise kohta). Ta käib korralikult, kallilt, lihtsalt, näruselt riides. Poiss käis kulunud pintsakus. Ta käib ilma kübarata, paljapäi. Mulle meeldib hästi riides käia. Tüdruk käis nõelutud kleidiga. Loodusrahvad käisid alasti.
5. liikuma (mitte kõndimise kohta). Kiik käib kõrgele. Süstik käib edasi-tagasi. Kellapendel käib kindlas taktis. Sööjate lusikad käisid kausi ja suu vahet. Vasar käis üles-alla. Luud käib laias kaares. Pilved käivad madalalt. Päike hakkab kõrgemalt käima. Sooled käivad kubemes '(kellelgi) on song'. Käsi käis hellalt üle lapse juuste. Tal käis hea kaart (kaardimängus). Joobnu keel käis kangelt. Olen nii väsinud, et jalad käivad risti all. Mudisin sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Hobuste jalad käisid kui kedervarred. Linavästriku saba käis üles-alla. *".. Magusad söögilõhnad käivad üle küla,” seletas Simm. H. Laipaik. || (kiire töötamise puhul). Käed käivad kärmesti. Sukavardad, näpud käivad vilkalt. Laskis kirvel, rehal, nõelal käia. || sõitma, kurseerima; regulaarselt liikuma. Tallinna ja Tapa vahel käib palju ronge. Tuisu tõttu eile hommikul bussid ei käinud. Tallinnast Frankfurti käib lennuk. Laev käib plaani järgi üle päeva. On hilja, trammid ei käi enam. Kirjad käisid Tartu ja Viljandi vahet. Post käib aeglaselt. || (ukse, värava vms. avanemise ja sulgumise kohta). Jalgvärav käis ja siis oli kuulda kaugenevaid samme. Uks käis ja lävele ilmus võõras mees. Uks ei käi hästi. Aken, sahtel käib raskelt. || puhuma (tuule kohta). Kevad oli külm, tuuled käisid põhjast ja idast. Käisid esimesed tormihood. *Juba kase ladvalt lehed langvad, / kõle tuul käib üle kesamaa.. L. Koidula. || lainena, lainetusena liikuma; lainetama. Lained käivad kõrgelt, madalalt. Vesi käib üle paadi, parda. *Torm tuli. Peipsi kees ja käis. J. Sütiste. || paiskuma, lendama; hoovama. Sädemed käisid vastu taevast. Tulesammas, leek käis kõrgele. Pori ja vesi käib jooksmisel üle pea. Säuhti! käis kopsikutäis külma vett talle kaela. Šampanjapudeli kork käis vastu lage. Kuum leitsak käis vastu nägu. *Viina ja õlle lõhn käis tal suust ning ninast. E. Vilde. || kukkuma. Andis sellise hoobi, et teine käis pikali, uperkuuti, istuli, ninali. Käis plartsti! ülepeakaela vette. Poiss käis koos tooliga põrandale. || hooga millegi pihta minema (hrl. löögi kohta). Sõnade kinnituseks käis rusikahoop vastu lauda, vastasele otse pähe. Laks! käib käsi vastu kõrva. Piits käis siuh! ja piits käis säuh! Mats! käib hoop vastu turja. *„Tolvan!” käis laks soldatile vastu põske. R. Sirge. || järsku läbistama (tunde, aistingu, mõtte v. selle välise ilmingu kohta). Aeg-ajalt käivad valuhood. Haigel hakkasid krambid käima. Külmavärinad, kuumad hood käivad üle keha. Hirmujudin käib üle ihu, läbi keha. Kerge puna, naeruvine käis korraks üle näo. „Aga kui ma ei suuda!” käis mõte läbi pea. Haigutused käivad. *Marial käis magus valu läbi südame, kui ta don Alfredot nägi.. L. Promet. || liikvel olema, ringi liikuma, levima. Tema kohta käisid mitmesugused jutud. Käivad visad kuuldused, et.. Käib kumu, kõlakas, et ta olevat surnud. Uudis käis suust suhu. *Ta rääkis sellest oma tuttavatele edasi ja niiviisi läkski kuulujutt käima. E. Raud. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekann, raamat, lendleht käib käest kätte. Raamat käis tunni ajal pingist pinki. Mõis käis korduvalt käest kätte. *Klaas käis suu pealt suu peale ja jutt hakkas ladusamalt jooksma. O. Tooming. || tellituna korrapäraselt saabuma. Talle käib kolm ajalehte ja mitu ajakirja. Kas sul „Eesti Loodus” käib? || piltl kulgema, liikuma; arenema. Loodus, elu käib oma rada. Sõda ja viletsus käivad käsikäes. Sõja kannul käisid nälg ja katk. Tema teed ja ettevõtmised käivad laialt. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Needus käis nende kannul. Sõda käis kaks korda üle maa. Armastus käib kõhu kaudu. Tema mõtted käisid teisi radu. Aegamööda asjad käivad.
6. töötama, talitlema. a. (masinate, seadmete vms. kohta). Mootor, masin ei lähe käima. Ei saa masinat käima. Pani, lõi tsikli, propelleri, masina, mootori käima. Mootor prahvatas, kargas käima. Laskis, pani veski käima. Kell käib täpselt. Kell loksus, täksis käia. Käib nagu kellavärk. Magnetofon käib. Loosirattad pandi käima. Elektriga käiv marjapress. Raha paneb rattad käima. b. ‹muudel juhtudel, hrl. ma-infinitiivis› tegutsema, toimima. Ettevõtet, töökoda, restorani, kohvikut, kõrtsi käima panema. Elektrijaam peab aasta lõpuks käima minema. Oli tegemist, enne kui ajakirja käima saime. Sõjasügisel ei saadud koole õigel ajal käima. *Ma räägin härra Kihule – temal on suured ärid käimas. M. Metsanurk. *Ma panen vahepeal kohvivee käima [= tulele]... L. Metsar.
7. toimuma. Töö käib hommikust õhtuni. Streik käib juba teist nädalat. Käis sõda, lahing, tulevahetus, võitlus elu ja surma peale. Käis äge kaklus. Lauas käis elav vestlus, üsna tavaline jutt. Vaidlus käib uue romaani ümber. Laupäeviti käis pesemine ja puhastamine. Kõrvaltoas käib mürgel ja möll. Käib igavene kauplemine ja tingimine. Läbirääkimised on käimas. Saalis käib koosolek. Siin on midagi kahtlast käimas. Linnas käisid vahistamised. Mis pidu teil siin käimas on? Kultuurimajas käib tants. Kinos käis esimene seanss. Käimas on ettevalmistused pulmadeks. Saalis käib näidendi proov. Maal käib sügiskünd, kibe ehitamine. Juurdlus käib edasi. Meil käib remont. Tartus on käimas korvpalliturniir. Ajakirja veergudel käis äge diskussioon. Kuidas see mäng käib? Ta rääkis, kuidas elu laagris käib. Sinu käes käib see lihtsalt. Ah nii see teil siis käibki. Kõik käib kindlate reeglite järgi. Õppetöö koolides käib emakeeles. Töö käis käsitsi, masinatega, täie hooga. Jutt käis mõistu, mitmes keeles. Vestlus käis sõbralikus toonis. Kella ei olnud, ajaarvamine käis umbkaudu. Nõnda on see käinud põlvest põlve.
8. käiku sooritama. a. (males, kabes). Etturiga, lipuga, kuningaga käima. Valge käis e2 – e4. Must oda käib f7. Valge, musta kord on käia. Tamm käis mööda diagonaali. b. (kaardimängus). Ta käis ruutut, trumpi, kolm korda järjest ristimasti. Käib ässaga, kümnega, emandaga.
9. kurameerima, kurameerivalt kellegagi sõbrustama. Käis kogu üliõpilaspõlve ühe blondi tütarlapsega. Liikusid jutud, et Ivar käivat Edaga. Ema ei lubanud, et tütar poistega käib. Nad käisid enne abiellumist mitu aastat. Sa ehk ei tahagi abielluda, tahad niisama käia.
10. kulgema, suunduma, ulatuma. Tee käis vinka-vonka. Talveteed käivad silmalt üle soode ja rabade linna. Oja käis loogeldes ja kaareldes läbi heinamaa. Voored käivad loodest kagusse. Ühest seinast teise käisid tahmunud parred. Ka üksikusse metsatallu käib elektriliin. Piir käinud vanasti tükk maad lõuna poolt. Üle jõe käib rippsild. Mööda rästiku selga käib siksakiline joon. Üle selja käis sinine vorp. *Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt.. K. A. Hindrey.
11. kõlbama, (tarvitamis)kõlblik olema, sobima; vastu pidama. Käib kah! Pole uut vaja osta, vana käib veel mõne aja. Need saapad käivad selle talve veel. Esialgu käib see töö, tuba küll, eks pärastpoole või paremat otsida. Kui kohvi ei ole, käib tee ka. Kui paremat paberit pole, käib ka see asja ette 'kõlbab kuidagi ka'. *Passi peal on Eduard Hallik, aga töö juures käib Eedi küll. H. Lumet. || midagi v. kedagi edukalt asendama, millegi, kellegi ülesannetega toime tulema. Rulli keeratud kampsun käib tal padja ette. Tuhatoosi eest käib mõranenud taldrik. *Uus radist aga käis täie eest ja tundis asja. H. Sergo. *Ma tundsin end müügileti taga mehe ette käivat.. H. Raudsepp.
12. käärima (hrl. õlle kohta). Õlu käib, hakkas käima. *.. veel hilja öösel kuuleb Lea läbi oma neitsiune, kuis surutis tõrres käib ja viin sorinal astjasse jookseb. F. Tuglas.
13. (kahjustavalt) mõjuma; (kahjustavat) mõju avaldama. See töö käib tervisele, närvidele, närvide peale. Terav valgus käib silmadele, silmade peale. Kitsad kingad käivad varvaste peale. See müra käib kõrvadele. *Selle adraga ei tahtnud sulanegi künda, sest see käivat käte peale kui kurivaim. M. Mõtslane.
14. kellegagi, millegagi seotud olema, kedagi, midagi puudutama; maksev olema, kehtima. See korraldus meie kohta ei käi. Kelle kohta see märkus käib? Ta ei eitanud tema kohta käivaid kuuldusi. See nimetus käib eeskätt nooruki kohta. Teema kohta käiv kirjandus on hoolikalt läbi töötatud. *Iga tasane sosin ja naeruturtsatus näis käivat tema pihta. V. Gross. *Ketserite kohta käib seadus, et nad avalikult põletatakse. A. Hint.
15. kuuluma. a. (millegi juurde, hulka, sisse, alla). Aunimetuse juurde käis veel preemia. See käib tema ametikohustuste hulka. See käib seaduse, paragrahvi alla. Tema aastakäik ei käi enam mobilisatsiooni alla. *Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. E. Särgava. b. mingiks otstarbeks sobima v. ette nähtud olema. Moosipurkide peale käib tsellofaanpaber. Kuhu see mutter, kruvi käib? Niisuguse kübara juurde käib sulg. *Liiati arvas onu Juhan teadvat, et kalasupi juurde käib ilmtingimata valge viin.. H. Väli. *Harilikku filmilinti, mis fotoaparaadis käib, teadsid kõik. H. Pukk.
16. kõlama. a. kuuldav olema, kostma. Tema bassihääl käib üle koori. Elaguhüüded, heakskiiduhüüded käivad üle saali. „Tuld!” käis käsklus. Jutt käis valjult. Vanatädil käis iga asja peale „oh issand!”. Läbi oru käis sarvehüüd. Käis väike sulps. Käisid mõned paugud. Käis ilmatu kõmakas, kärgatus, raksatus, praks, hele plaks. Eemal käis paar tumedat mütsatust, tasane naksatus. Sammud käisid matsudes. Käis vabrikuvile, märgukell. *Ikka veel õites käib sumin... P. Haavaoks. b. sõnastatud olema. See laul käis umbes sedamoodi. Sõna-sõnalt käis ütlus nii. Ei mäleta enam, kuidas see salm täpselt käis.
17. ajaliselt edenema teat. ajalõigu sees. Käivad mängu viimased minutid. Suurem poiss oli viieaastane; väiksem käis kolmandat. Ta on kaheksateist täis ning käib üheksateistkümnendat. Taat käib üheksandat aastakümmet. Suvi käis esimest nädalat. *Kell käib keskhommikut.. H. Kiik. *Noh, Mirdi, millal sa siis lüpsma tuled? Õhviti käid esimest poega. M. Nurme.
18. (ihade, himude, tahtmiste jms. intensiivse esinemise kohta). Poisil käivad neelud õunte järele. Tüdruku himu käis ehete järele. Ei, sinnapoole ta iha ei käinud. *Sest vähema kui professoriameti järele ei käinud Karli plaanid. P. Viiding.
19. teat. viisil suletav olema. Uks käib lukku, haaki, konksu, riivi. Mantel käis eest haakidega kinni.
20. van mingis suunas asetsema. *Opman Rosenbergil oli .. kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt õue, osalt aia poole käisid. E. Vilde. *Ta [= tuba] oli õhtu pool küljes ja aknad käisid rohuaeda. J. Mändmets.
21. olema. See käib minu põhimõtete, vaadete vastu. See töö käib mul üle jõu, üle mõistuse. *Väga tore värv: miski ei käi üle kastanpruuni. G. Meri (tlk).
22. kõnek toimima, talitama. Ta käiski selle soovituse järgi. Tuleb põhikirja järgi käia. Ma katsusin isa õpetust mööda käia. *.. küünlapäevasel peakoosolekul käisime oma vana põhikirja ja määruste järgi.. A. Hint.

[kellegi] käpa alla, [kellegi] käpa alt, [kellegi] käpa all
(kellegi) meelevalda, ülemvõimu v. mõju alla; (kellegi) ülemvõimu, kontrolli, meelevalla v. mõju all; (kellegi) ülemvõimu, kontrolli, meelevalla v. mõju alt. Püüdis kogu küla oma käpa alla saada. Temast pole vastuhakkajat, ta on täiesti peremehe käpa all. Ta oli mõjukas poiss – hoidis kogu poistekampa oma käpa all. *Laske jalga, jookske minema ta käpa alt. R. Saluri.

käsi|puu

1. (rööpne) kaitsepuu trepi, silla, rõdu jne. serva kohal. Silla, trepi käsipuu on katki. Purdel on kummalgi pool käsipuu. Tuletorni viib käsipuuga keerdtrepp. Nõjatub, toetub käsipuule. Hoiab, haarab rõdu käsipuust kinni.
▷ Liitsõnad: trepikäsipuu.
2. põikpuu, millest käega kinni hoitakse v. millele käega toetutakse. a. etn adrakäsipuu. *..küla taga aga higistasid mehed adra käsipuude taga.. Juh. Liiv. b. käetugi. *Laua ette oli lükatud käsipuudeta tool ja Maamets ei leidnud kätele õiget paika, jättes nad lõpuks põlvedele.. O. Tooming.
3. lasila. Sidus hobuse käsipuu külge. *Värava kõrval, käsipuu juures, söövad matuseliste hobused. O. Luts.

kokku käsutama
mitmelt poolt kohale käsutama. Kogu küla mehed käsutati vallamajja kokku.

kätte
I. ‹adv›
1. käsutusse, kasutusse, omandusse, valdusse, osaks vms. Asula käis lahingutes käest kätte. Uusasukatele mõõdeti maatükid kätte. Sai selle riide odavalt kätte. Sain palga, päranduse kätte. Nõuab võla kätte. Õpilastele anti koolitunnistused kätte. Isa andis alt heinu kätte. Jüts ei saanud riiulilt moosipurki kätte. Luges, sõi seda, mis kätte juhtus. Telegramm, kiri, kutse ei läinud kätte. Varastatud asjad saadi kätte. Küll ma toimetan selle paki talle kätte. Poiss sai käsu kätte karja minna. Töömeestele jagati ülesanded kätte. Ta sai oma nahatäie, karistuse kätte. Koer tiris kõik ära, mis kätte sai. | (abstraktsemas ühenduses). Asumaadel tuli iseseisvus kätte võidelda. Raha andis talle kätte piiramatu võimu. Mul ei õnnestunud tõde, selgust kätte saada. Sai alles paari tunni pärast õige tööhoo, hea tuju kätte.
2. (hrl. kinnipüüdmise, tabamisega seoses:) meelevalda, võimusesse. Kurjategija, bandiidid, põgenik saadi kätte. Siit peiduurkast ei saa meid keegi kätte. Põgeneme, muidu jääme vaenlasele kätte. Sain õngega ainult paar viidikat kätte. Ta saadi varguse pealt kätte. Hobune ei andnud end karjamaal kätte. Koer sai jänese kätte. Äikesepilv kerkib, viimaks jääme veel kätte.
3. sellisesse olukorda, kus keegi v. miski on (ruumiliselt v. ajaliselt) tabatud v. tabatavas seisus. Sain eesminejad varsti kätte. Ta sai mind veel kodust kätte. Leidis maja, õige tee juhatuse järgi kergesti kätte. Sind polnud kuigi hõlpus kätte leida. Helistasin mitmele sõbrale, kuid ei saanud kedagi kätte. Kallas, rand, tuletorn, küla paistis kätte. Koerte haukumine kostis selgesti kätte. || saabunud v. saabumas. Õhtu, öö, videvik, suvi, heinaaeg jõudis kätte. On jõudnud kätte aeg tõde teatavaks teha. Vanadus kipub kätte. Rahast tuleb puudus kätte. Toiduga tuleb kitsas kätte. *Vihm jõuab enne kätte, kui heina jõuame üles korjata. J. Mändmets. *Pimedus tuli ruttu kätte.. A. Saal.
4. ‹ühendverbi osana› esineb osutamist, tutvustamist, teatavaks tegemist väljendavais ühendverbides. Näita külalisele tema tuba kätte! Jäljed juhatasid kätte põgeniku peidupaiga. Meister näitas töövõtted kätte. Dirigent andis lauljatele hääle kätte. Ta võib ülemustele kätte rääkida, mis sa ütlesid. *„Volmer on surnud,” seletab Tahvet. „Unes näidati kätte..” A. Mägi.
5. (ühenduses oskuste omandamisega, harjutamisega:) selgeks, täielikult omandatuks. Õpetab poisile ameti kätte. Töövõtted tuleb kätte õppida, õpetada. Sai koolis lugemisoskuse, saksa ja inglise keele kätte. Harjutas klaveril paar pala kätte.
6. ‹koos verbidega minema, jääma, surema jms.› käes, valduses, käsutuses. Hobune lõppes kätte ära. Tomatid lähevad kätte mädanema. Piim läheb hapuks kätte. Poiss läheb laisaks kätte. *..küll oleks aeg meite Taavilgi naine võtta, muidu kipub vaata et vanapoisiks kätte jääma teine. E. Maasik.
7. käsile, tegemiseks. Sa võta kätte ja käi linnas ära. *Kui ukse- ja aknapiidad korda said, siis võttis peremees kätte põrsasulu. R. Roht. *Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber. E. Bornhöhe.
8. ‹ühendverbi osana› näit. kätte maksma, kätte tasuma
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi omanduseks, valdusse, kasutusse, käsutusse. Stenby lepinguga läks Põhja-Eesti Taani kätte. Poeg võttis talu enda kätte. Varandus läks võõraste kätte. Maa läks riigi kätte. Andis raha sõbra kätte hoiule. Anna raamat tema kätte! Ta kahmab, haarab kõik enda kätte. Viskas lihatüki kassi, koera kätte. Seltsi juhtimine läks konservatiivsete ringkondade kätte. Ülekaal läks vastaste kätte. Haaras jutuotsa enda kätte. || ülesandeks, tehtavaks, sooritada, korraldada. Seda tööd, ülesannet ei usaldata iga inimese kätte. *Kahju, et jõudu polnud üksinda tselluloositehase ehitustöid enda kätte võtta. P. Kuusberg.
2. võimusesse, meelevalda. Linn langes vaenlase kätte. Ta langes sakslaste kätte vangi. Kurjategija anti võimude, kohtu kätte. Ära jäta mind kiskjate kätte! *Pidi see Kosta noorest peast ka just selle naise kätte sattuma. H. Kiik.
3. millegi (hrl. ilmastikunähtuste) mõju v. toime alla. Laev sattus tormi kätte. Teelised jäid pimeda kätte. Jäi saju, vihma, tuisu kätte. Riputas riided päikese kätte kuivama. Läksin välja värske õhu kätte. Lilli ei tohi pakase kätte viia. Tuleb nurgast valguse kätte. Ma ei saa sind jätta siia nälja ja külma kätte. *Kas sa usud, et me jääme sõja kätte? J. Sütiste.
4. millegi tagajärjel, tõttu, mõjul, mingil põhjusel, millestki tingituna. Koolera, katku, sõjas saadud haavade kätte suri palju inimesi. Loomad lõppesid toidupuuduse kätte. Ma olin nõrkemas janu kätte. Ma suren häbi, igavuse kätte! 'mul on hirmus häbi, igav'. Nad olid lämbumas naeru kätte. Vili kõrbes päikese kätte.
5. märgib, et mingis järjestuses v. reas jõutakse kellenigi v. millenigi. Vastamise järg jõudis minu kätte. Mis sa kibeled, küll tuleb kord ka sinu kätte! *..viimaks tuli [söögilauas] järg magustoidu kätte.. E. Särgava.
6. piiblipärases pruugis märgib, et mingi karistus langeb kellegi osaks, kellegi arvele. *Mõtlesime kibedalt muiates, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. T. Vint.

küla ‹11› ‹s›

1. väikseim maa-asula. Suur, väike, jõukas, vaene küla. Kiviaja, keskaja, tänapäeva küla. Pikavere küla. Küla keskel on paar suuremat maja. Külas oli kümmekond talu. Kust külast ta pärit on? Tee viib läbi küla. Auto sõitis küla vahele. Läksime külast abi otsima. Ära mine seda küla peale kuulutama! Üle küla 'terve küla kohta kõige parem, kaunim jne.' tüdruk. Otsin sind küla mööda, pidi taga. Varsti terve küla jutte täis. || selle elanikud. Kogu küla jooksis kokku. Kui nii teed, saad külale naeruks. Kuidas küla minuga, nõnda mina külaga. *Miina poeg Herbert on küla silmis oma parimas meheeas. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: ahel|küla, haja|küla, rida|küla, sumb|küla, tänavküla; kaluri|küla, kiriku|küla, kodu|küla, kolka|küla, metsa|küla, moona|küla, mägi|küla, naaber|küla, pisi|küla, popsi|küla, põlis|küla, ranna|küla, sauna|küla, vaba|küla, vabrikuküla; olümpiaküla.
2. ‹tihti sisekohakäändeis adverbilaadselt› koht v. inimesed väljaspool kodu, eriti koht, kus võõrusel käiakse. Ta käis mul eile külas. Tule mulle vahel külla! Läksin sõbrale külla. Isa tuli sugulaste poolt külast. Läksin küla peale 'kedagi külastama'. Küla leib on magus.
3. lastek külaline, külaonu, külatädi, võõras inimene. *„Ei küla tee sulle kurja midagi!” ütles Taali ja võttis lapse sülle. – „Anna parem külale terekätut!..” A. Mälk.

küla|aineline
külaelu käsitlev, maa-aineline. Külaainelised jutustused.

küla|arhitektuur
maa-arhitektuur

küla|arst
maa-arst

küla|ehitis
maaehitis

küla|eit
Külaeided armastasid teisi taga rääkida.

küla|elamu
Lõuna-Eesti külaelamud.

küla|elanik

küla|elu
A. Kitzbergi „Tuulte pöörises” kujutab külaelu.

küla|haritlane
maaharitlane. Koolmeistrid, vallakirjutajad jt. ärkamisaja külaharitlased.

küla|iludus
maakoha ilus inimene (hrl. naine). *Ja siis võtaks ta naise, kas või Paula, selle külailuduse.. M. Metsanurk.

küla|inimene
maainimene. Spekulandid petsid teadmatuid külainimesi.

küla|jutt [-jutu]

1. küla peal, ümberkaudu räägitav jutt; külauudised. Istu, aja natuke külajuttu! Kas sa usud siis neid külajutte? *Masti Pärni mured on temale külajuttude järgi ennegi teada.. H. Sergo.
2. kirj külaelu kujutav jutustus (kasut. varasema kirjanduse kohta). A. Kitzbergi külajutud.

küla|kaev
küla ühine kaev

küla|kaker
murd külakost. *Murumäe taat ei jätnud maitsmata minia saadetud külakakreid. M. Raud.

küla|kalmistu
väike maakalmistu. Vana, mahajäetud külakalmistu.

küla|kapell
väike rahvaliku muusika ansambel hrl. maakohas

küla|karjane
külakarjus

küla|karjus
kogu küla karja hoidev karjus, külakarjane

küla|kaunitar
külailudus

küla|kauplus
väike kauplus külas, külapood. Külakaupluses müüdi nii toiduaineid kui ka tööstuskaupu.

küla|kaupmees
külakaupluse müüja, külakaupluse pidaja, külapoodnik

küla|kehvik
kehv (3. täh.) inimene maakohas. Sulased, maatamehed, popsid jt. külakehvikud.

külake(ne) ‹s›
(< dem küla (1. täh.)) Metsade keskel oli paar külakest.

küla|keskkond
külale omane, külas esinev keskkond, külamiljöö

küla|kiik
küla ühiskiik. Noored käisid jaaniõhtul külakiigel kiikumas.

küla|kirik
väike maakirik

kirik keset küla vt kirik

küla|kodanlus
maakodanlus

küla|kogukond
aj ühise territooriumi alusel moodustunud kogukond, külakond. Patriarhaalne külakogukond. Külakogukonna ühine maavaldus.

küla|koht
küla (1. täh.) Külakohas on kombeks kõiki vastutulijaid tervitada.

küla|kolgas
maakolgas. Mahajäänud külakolgas. Töötas õpetajana kusagil külakolkas.

küla|komöödia
kirj külaelu käsitlev komöödia

küla|kool [-i]
aj vallakool. Käis kolm talve külakoolis.

küla|koolmeister
van maakoolmeister

küla|kord [-korra]
omaaegne vallavaeste ülalpidamisviis, kus talud neile kindlaksmääratud järjekorras peavarju ja toidust andsid. *Jääd vanaks, vaata, siis ei saa kohta vaestemajja. Käi külakorda ja palu suutäit.. J. Mändmets. | piltl. *Algul .. polnud mul kuskil elada, käisin sugulaste juures külakorda. O. Kruus.

küla|kost
külalise, külastaja kaasatoodud söögi- ja joogipoolis. Toob, viib külakostiks õunu, maiustusi, veini, toidupoolist. Vanaemal oli kompsus lastelastele külakosti. | piltl. Maarahvale toovad aeg-ajalt külakosti pealinna teatrid.

küla|krapp
piltl (kuulu)juttude levitaja külas. *Teie lakardid, teie tallalakkujad, teie kerjajad, teie külakrapid, – teie julgete siin ausaid inimesi laimata.. E. Vilde.

küla|kubjas
van kümnik (1. täh.)

küla|kuhi
kõnek naljaks üksteise otsa pikali tõugatud inimesed, hrl. lapsed. *Vahel tehti „külakuhja”: keegi tõugati põrandale, teine, kolmas ja neljas talle peale, kuni enamasti kõik olid hunnikus. M. Metsanurk.

küla|kurnaja ‹1› ‹s›
jõukas külaelanik, kes ekspluateerib vaesemaid. *Oma kolmekümne hektariga ja aeg-ajalt peetud päevilistega polnud ta veel mingi külakurnaja, nagu nüüd uus termin vallas ringi käis. K. Saaber.

küla|kõrts

küla|kümnik
kümnik (1. täh.)

küla|laps [-e]
maalaps. *Mu ametivennad vahtisid [lokaalis] ümber kui külalapsed, kes esimest korda linnas.. M. Metsanurk.

küla|laul
lorilaul, simmanilaul. *Istusid poisid [õitsil] tule ümber, laulsid lõbusaid külalaule.. J. Vahtra.

küla|laulik
(lori)laulude tegija maakohas. Külalaulikute laulud levisid harilikult suuliselt.

küla|leib
külas, külalisena v. külakostina saadav toit (vastandatuna kodusele toidule)

küla|maja
Jõudsime esimeste külamajadeni.

küla|mees

1. meessoost külaelanik; maamees. Jakob oli teistest külameestest rohkem kooliharidust saanud. *Ta juhatas siin kahte Üksnurmelt linna käsutatud külameest.. J. Kross.
2. (hrl. maal võõra mehe poole pöördumisel). Kas külamees on kaugelt? „Hei, külamees, kas vankri nurgale võtad?” küsis teekäija. *„Tea, kas olen õiges kohas või,” küsis võõras kärisevalt. – „Kui teaks, mis kohta külamees otsib?” küsis Taavi. A. Mälk.

küla|mehelik
külamehele (1. täh.) omane v. iseloomulik. Külamehelik rääkimislaad, keelepruuk.

küla|meister
küla meistrimees. *Kogu sisustus on ilmsesti külameistri töö.. O. Tooming.

küla|miljöö
külakeskkond. Kirjanik annab teoses hästi edasi omaaegset külamiljööd.

küla|moor
külaeit. *.. hoidusid aga külamooride silma alla sattumast, et vältida lõksutamist. A. Uustulnd.

küla|mutt
külaeit

küla|naine
naissoost külaelanik. Ema oli lihtne külanaine.

küla|noor ‹s›
külas elav noor inimene. Külanoored käisid kiigemäel laulmas ja tantsimas.

küla|noorsugu
külanoored

küla|nõukogu
nõuk (haldusorgan ja haldusüksus NSV Liidus). Külanõukogu esimees, sekretär. Elukohatõendi võtsin külanõukogust.

küla|olustik
Külaolustiku tõepärane kujutamine romaanis.

küla|onu
hrl lastek võõras mees; külamees. Ütle külaonule tere! Löö külaonule patsi! *„Tere, tere ka, siitpere rahvas!” – „Tere, tere, külaonu! – Eks võta istet ja puhka jalgu.” E. Vilde.

külapidi ‹adv›
mööda küla. Poisid armastasid käia, hulkuda külapidi. *Napsist pidas Reedik juba varem lugu, kuid kunagi ei joonud end purju ega jäänud külapidi töllerdama. O. Tooming.

küla|pidu
Käis külapidudel tantsimas.