[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aidu-raidu ‹interj›
hrv. *Aidu-raidu ratas katki, / minul vaesel vanker katki. K. E. Sööt.

ais ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. puu (hrl. on neid paar), mille külge v. millede vahele veoloom rakendatakse ning millest ta veokit, sõidukit, põllutööriista veab; ka vastav puu käru vms. käsitsi lükkamiseks v. vedamiseks. Vankri, ree, saani, adra aisad. Vankril läks teine ais katki. Hobune on terve päeva aiste vahel olnud. See noor hobune pole veel aiste vahele saanud. Hobune sikutas, mees ise aitas aisast tõmmata. Kärule tuleb panna uued aisad.
▷ Liitsõnad: lohistusaisad.
2. veoki aisa meenutav osa mõnel esemel. Kiige aisad. Voki aisade vahel veereb vokiratas.

aken ‹akna 20› ‹s›

1. hrl. raamitud klaasiga avaus valguse ja õhu sissepääsuks hoone, sõiduki vms. seinas v. laes; selle (klaasitud) raamid, ka aknalaud. Tubade, trepikoja, kaupluse, karjalauda, vagunite aknad. Kõrged, avarad, laiad, suured, madalad, väikesed, kitsad, terava-, ümarakaarelised aknad. Kahe-, kolmekordsed aknad. Sisse-, väljaavanev aken. Toa nurkmine aken on aeda, tänava poole. Laes oli väike aken. Aknad on valgustatud, säravad tuledes. Aknad on jääs, udused, higised, mustad. Ühes aknas on veel tuli. Akna all on lillepeenar. Tuul on akende pealt. Istusin toas akna all. Keegi on akna taga, ronib aknast sisse. Vaatan aknast välja. Aknast paistab vanalinn. Aknal on eesriie ees. Aknale ilmus ema. Ava aken, tee aken lahti. Pane aken kinni, sule aken. Kas aken on haagis? Aknad pärani lahti. Tuul lõi akna kinni. Vihm rabistab vastu akent. Koputasin tasa aknale. Lõi, viskas kiviga akna sisse, katki. Aknaid ette panema, pesema, puhastama. Akent klaasima, värvima. Lava kaeti akendega. Aknal 'aknalaual' õitsevad lilled. Rinnutas aknal 'aknalaual'. | piltl. Peeter I raius akna Euroopasse. *.. vaata, silmad on südame aknad, / head nagu halbagi peites. R. Parve.
▷ Liitsõnad: auto|aken, bussi|aken, kaar|aken, kabiini|aken, katuse|aken, keldri|aken, klapp|aken, köögi|aken, lae|aken, lava|aken, lükand|aken, nurga|aken, otsa|aken, petik|aken, poe|aken, pööningu|aken, sise|aken, taga|aken, topelt|aken, vaate|aken, vaguni|aken, võlv|aken, välis|aken, õhu|aken, ümaraken.
2. info määratletud piiridega andmeesituse osa arvutiekraanil, kuva osa. Brauseri, faili, programmi aken. Klõpsates väiksele pildile avaneb uus aken. Turvaliseks töökeskkonnast väljumiseks sulge aken. Avanenud aknas näed täpsemaid juhiseid.
3. kõnek vähemalt akadeemilise tunni v. koolitunni pikkune vaba aeg loengute v. koolitundide vahel. Õpetaja kurdab, et tunniplaanis on palju aknaid. Kahe loengu vahele jääb aken.
4. hrv kõnek taimedest vaba koht rohtu täis kasvanud veekogus. Kalamehed teevad rohtu kasvanud jõekäärudesse aknaid.

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

asemel

1. ‹postp› [gen] millegi muu, kellegi teise asendajana, samas funktsioonis. Või asemel tarvitati margariini. Raha asemel anti toiduaineid. Parema jala asemel oli tal protees. Tormas, nagu oleksid tal jalgade asemel tiivad. Ta on nii tundetu, nagu oleks tal südame asemel kivi. Tegi allkirja asemel kolm risti. Saksa keele asemel sai asjaajamiskeeleks eesti keel. Lavatsi asemel hakati magamiseks kasutama sängi. Mitme väikese võla asemel oli nüüd üks suur. Pettumus oli suur – oodatud suure jõe asemel väike nire! Ühe rõhuja asemel oli nüüd kaks. || kellegi teise ülesannetes, eest. Mine sina täna minu asemel! Ema asemel talitas täna loomi naabrinaine. Ta vastas kiiresti minu asemel. || kellegi teise olukorras. Ma ei tea, mis ma tema asemel oleksin teinud. || kasut. osutamiseks, et mingit oodatud, vajalikku v. normaalseks peetavat tegevust v. olukorda asendab mingi muu tegevus v. olukord. Andekspalumise asemel põrnitses ta vihaselt. Alustas otsustava rünnaku asemel läbirääkimisi. Jalutuskäigu asemel võiksime minna kinno. Läks kalastamise asemel seenele. Vihma asemel sadas lörtsi. Kolme päeva asemel kulus neli päeva. Kasu asemel saadi kahju. | ‹ühendsidesõna osana› selle asemel et vt et
2. ‹adv› asendajana, kellegi v. millegi kohal, paigal. Kui üks väsis, oli kohe teine asemel. *Juhtus midagi katki või rikki minema, oli kohe uus valmis ja asemel. R. Soar.

astuma ‹42›

1. ühe, paari, mõne sammu võrra kuhugipoole liikuma. Paar sammu astuma. Jalg on valus, ei või kuidagi astuda. Astume akna juurde, nurga taha. Astuge ettepoole, tahapoole, lähemale, juurde, ligi. Bussi, vagunisse astuma. Palun, astuge edasi! Ratsanik astus sadulast. Astusime õuest tuppa, kööki, rõdule, vaipa mööda mõne sammu akna poole. Ma ei astu enam kunagi üle tema läve. Kui sa üle koera astud, astu ka üle saba. | piltl. Ta astus julge, otsustava sammu. Valitsus astus samme hariduse edendamiseks. || jalaga millegi peale, otsa v. sisse sattuma v. vajutama. Kellelegi jala peale, varbale, kannale astuma. Orgi, naela, klaasikillu otsa astuma. Vaata, et sa porri ei astu! Otsis mahakukkunud prille, kuni astus need puruks, katki. Ta oli endale pinnu jalga astunud. Ära peale astu! Ta viskas suitsuotsa maha ja astus jalaga surnuks.
2. sammuma, kõndima, käima; sammudes, käies minema. Astub kiirel sammul mööda tänavat kodu poole. Tükk maad minna, annab astuda. Üksinda astub väsinud rändur oma teed. Läheb kuulmatult, kikivarvul astudes. Marssige korralikult, astuge ühte jalga. Pärimäge hobune sörkis, vastumäge astus sammu. Hakka aga astuma 'hakka minema'. Aeg on hiline, tuleb astuma hakata. *.. harva astus pimedaid metsaradu inimese jalg. J. Saar. | piltl. Elu astub oma paratamatut rada. Tuleb ajaga ühte sammu astuda. *Ees astub armuõpetus / ta kannul kaubakavalus .. A. Haava.
3. ‹hrl. illatiiviga› midagi, mingit tegevust jms. alustama, midagi tegema hakkama, millegi juurde asuma. Uus valitsus astus ametisse. Komisjon ei jõudnud veel tegevusse astuda. Astuti võitlusse ükskõiksuse ja loiduse vastu. Kellegagi kirjavahetusse, kontakti, ühendusse, sidemetesse, suhetesse, läbirääkimistesse astuma. Oleks tore temaga tutvuda ning vestlusse astuda. Noored astuvad ellu. Kirjandusse astus ta hilja, täies meheeas. Sõjas purustatud tehased astusid varsti jälle rivisse. Mängu astusid hoopis uued tegurid. Kuningas astus troonile. Ta ei astu kunagi kahtlastesse sobingutesse. Kirjanik astus 70. eluaastasse. Abielusse, abiellu astuma 'abielluma'. Jõusse astuma 'jõustuma, kehtestuma'. *Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma .. A. H. Tammsaare. || mingi organisatsiooni, seltsi vms. liikmeks hakkama. Parteisse, ametiühingusse astuma. Skaudiks astuma. Seltsi liikmeks astuma. || kuhugi õppima, tööle, teenistusse asuma. Kooli, tehnikumi, ülikooli, majandusteaduskonda, magistrantuuri astuma. Ta oli vabatahtlikult armeesse astunud. *.. veetis suve maal, astus sügisel pedagoogilistele kursustele .. E. Krusten. || mingit usku omaks võtma. Luteri, vene, katoliku usku astuma.
4. piltl saabuma, tulema, jõudma. Mõne minuti pärast astume uude aastasse. Uued rõõmud ja mured astuvad meie ellu. Uus põlvkond astus ajaloo areenile. Vanad lähevad pensionile, noored astuvad asemele. Kellegi palge, silma ette astuma. 13. sajandisse astus siinne rannikuala peaaegu inimtühjana.

džemm ‹-i 21› ‹s›
keedis, milles puuviljad v. marjad on katki keenud ja siirup tarretisetaoline

fono|lukk [-luku]
lukk, mida saab avada uksetelefoni abil. Fonolukk on katki, ei tööta.

hammustama ‹37›

1. hammastega millestki tükki, pala eraldama ja (söömiseks) suhu haarama; hammastega purustama v. katki lõikama. Hammustab õuna küljest suure tüki, paraja suutäie. Lapsed hammustavad vaheldumisi ühest ja samast saiapätsist. Hammustab redise pooleks, pähkli puruks. Õmblustöö lõpetanud, hammustas neiu niidi katki. Hai võib hammustada inimesel jala, käe otsast. *Hammustavad üks ja teine ja söövadki sedaviisi terve võileiva ära. O. Luts. || (söömise kohta). Poiss hammustas isukalt saia ja vorsti. Ta hammustas pudru juurde, kõrvale ka leiba. *Mehed rüüpasid viina alla, sülitasid ja hammustasid saia peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ja ei sülitanud üldse mitte. A. H. Tammsaare.
2. hambaid (ka suiseid, astelt) sisse suruma v. muljudes kokku pigistama. Haukuja koer ei hammusta. Kass küünistas ja hammustas mu kätt. Rott hammustas ta sõrme katki, veriseks. Poiss hammustas kinnihoidjat käest. Uss hammustas teda kanda. Sääsed, kihulased, kärbsed, kirbud, lutikad, sipelgad hammustavad. Huulde hammustama. | piltl. Külm, pakane hammustab ninaotsa ja põsenukke. *Aga elu hammustab valusasti igaüht, kellel kaitsjat ei ole. A. Jakobson.
3. piltl teravas toonis, salvavalt midagi ütlema. Hammustav küsimus, vastus. Hammustav pilge, iroonia. Hammustavad sõnad. *Ja nõnda hammustabki neiu: „Käisin, kus käisin – tegin, mis tegin: on mul vaja sinule sest aru anda!” E. Vilde. *„Näed, agronoom, kuidas meil lookesed on.” – „On nagu vaja,” hammustas Juursalu otsekohe vastu. V. Ilus.

hargi|vahe [-vahe]

1. kõnek kahe jala vahe; harude vahekoht pükstel. Ründaja saatis palli läbi kaitsja hargivahe väravasse. Viigipükste hargivahe rebenes katki. Räppari pükstel oli hargivahe põlvini.
2. vulg mehe v. naise suguelund

hekseldama ‹37›
heinu, põhku, õlgi, rohtu vms. heksliteks tegema, hekslimasinast läbi ajama. Ristik hekseldati ja tehti siloks. | piltl. Hiired olid kõik raamatud katki hekseldanud.

hõõrduma ‹37›
liikudes teise keha pinda puutuma. Üksteise vastu hõõrduma. Peeneks, puruks hõõrduma. Läikima hõõrduma. Sandaalide nahktallad olid libedaks hõõrdunud. Pliiatsikiri hõõrdub kergesti tuhmiks. Kohvri nurgad on katki, ära hõõrdunud. Jaht hõõrdus vastu kaid. *Kingad olid kauasest kandmisest halliks hõõrdunud.. O. Tooming. || (mõne kehaosa kohta:) hõõrumise tagajärjel hellaks, valulikuks, põletikuliseks muutuma. Jalg on (ära) hõõrdunud. Hõõrdunud koht, kand, varvas. Peopesad on hellaks, punaseks, rakku, villi hõõrdunud. *Tuleb armetu jalaväevoor vahule aetud ja ebasobivaist rakmeist verele hõõrdunud hobustega. J. Peegel.

hõõruma ‹42›

1. peale surudes, muljudes edasi-tagasi v. ringliigutusi tegema. Pulbriks, puruks, katki hõõruma. Näppude vahel peeneks hõõruma. Läikima, libedaks, puhtaks hõõruma. Hõõrub kätega uniseid silmi. Hõõrub haiget kohta. Hõõrub keha märja rätikuga üle. Hõõrub naha kuivaks, punetama. Hõõrub heameele pärast kahjurõõmsalt käsi. Hõõrub sõrmi üksteise vastu. Hõõrusin munakollase vahule. Villaseid esemeid ei tohi pestes tugevasti hõõruda. Kass hõõrub end vastu perenaise sääri. Hõõrub krampi kiskuvat jalga, valutavat selga. Hõõrub kreemi näole. Kuivanud köömned hõõrutakse varte küljest lahti. *Tuleks Vitja jalapäkki hanerasva ja tärpentiniga sisse hõõruda.. L. Promet. || (naha hellaks tegemise v. vigastamise kohta). King hakkas hõõruma. Saapad on jalad, kannad, varbad rakku, villi hõõrunud. Rangid on hobuse kaela veriseks, verele hõõrunud.
2. piltl nägelema, tülitsema. Ei saa omavahel läbi, hõõruvad kogu aja. *Meie väike kamp hõõrub omavahel ja on morn ning pahuksis. H. Väli.

häda ‹11› ‹s›

1. ahistav, raske, ähvardav, hingevalu tekitav olukord; oht, õnnetus. a. (üldiselt). Sõda, nälg, taudid ja muud hädad. Rusuv, muserdav häda. Kellelegi oma häda kaebama, kurtma. Kedagi hädast välja aitama. Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul. Häda (on) käes. Häda tuleb kätte. Häda ajal on hea nõu kallis. Meist on juba kõik võimalikud hädad üle käinud. Hädasid tuli aknast ja uksest. Häda temale, kui ta julgeb vahele segada. Suures hädas hakkas ta appi hüüdma. Läksin haiglasse viimase häda sunnil. Häda ajal hoidis terve pere kokku. Oh häda! Kaotasin rahakoti. Kus sõda, seal häda. Häda õpetab albi targemaks. Häda ei anna häbeneda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Häda ajab härja kaevu. Häda murrab ka raua katki. *Palju oli nüüd Ükskülas kurtmist ja häda – seal nutsid naised oma meeste ja lapsed langenud isade pärast. E. Kippel. b. majanduslik kitsikus, puudus, viletsus. Alaline puudus ja häda. Häda vaatas sisse uksest ja aknast. Vaeslapsena on ta palju häda ja viletsust näinud. Kulutas raha ära ja on nüüd püsti hädas. Häda õpetab paluma, hea põli hooplema. *Mis ma kõik hädaga ära ei teinud, et kuidagi lapsi toita! R. Roht. c. kimbatus, mure; raskused; vaev, rist. Ta on nii iseteadlik, et päris häda kohe. Poistega on igavene häda, ei taha õppida. Rõivastega on häda, need on väikseks jäänud. Jälle häda, võti ei keera. Jäi hätta aruande kirjutamisega, keemiaülesannetega. On hädas oma töödega. Olin hädas, mida vastata. Hädas kärbeste ja sääskedega. Küll nägi ema temaga häda ja vaeva. Häda 'halb' vaadata, kuidas loomad solistavad vees. *Ta ei tea midagi varustamise hädadest ja pole tema asigi seda teada. J. Peegel. | läbi häda, hädaga vaevaliselt, hädavaevu; vaevaga, raskustega. Räägib inglise keelt läbi häda. Joobnu ajas end läbi häda püsti. Läbi häda on ta oma poega koolitanud. Sain hädaga tulema. *Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: loodus|häda, mere|häda, näljahäda.
2. haigus, tõbi, valu, viga. Sisemine häda. See mul juba vana häda. Haige kaebab oma häda. Käsi teeb häda. See rohi aitab mitme häda vastu. Peale muude hädade on tal veel selg haige. Saunaga raviti vanasti mitmesuguseid hädasid. Kas said kukkudes häda? Koer ei teinud talle vähematki häda. Parem häda kaugel kui rohi ligi. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. *Kust ma endale häda külge sain, selle kohta oli igaühel oma arvamine. J. Mändmets. | (taimede, esemete vms. puhul). Põud võib ka vanale metsale häda teha. *..kas kukub kivi vastu potti või pott vastu kivi, ikka saab häda pott. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: hinge|häda, ihu|häda, mao|häda, neeru|häda, surmahäda.
3. viga, puudus, miski häiriv. Supil pole häda midagi. Pole sul siin häda midagi. Häda on selles, et ma ei sobi autojuhiks. Sel jalgrattal on mitu häda. Ta teenis vähe, selles kogu häda seisiski. *Mis tal seal häda magada! Lai kott, põhku pealegi pooleni täis topitud. A. Antson. *Pükstel polnud suuremat häda, ajasid asja ära.. H. Sergo.
4. vajadus, tarvidus. Mõni häda mul seda teistele kõnelda. Mis häda tal õppida, kui ilma saab. Ilm on pehme, kinnastest ja kasukast pole häda. Ega mul sest raamatust häda ole, aga kui võimalik, siis ostaksin. Mis häda pärast ma peaksin valetama. Tuli hädaga 'et hädasti vaja' lapsehoidjaks hakata. Häda korral 'kui hädasti vaja' võin ka ise kombaini juhtida. *Õige häda mul teid toita või kasida! Võtan oma kimpsud ja lähen. R. Sirge. *Ma ei räägi ausatest inimestest, keda häda ajab ehitama, vaid sulidest.. P. Kuusberg. || pakiline vajadus, kiirus, rutt. Mehel kibe häda teele asuda. Ega mul söögist häda ole, kõht polegi veel tühi. Võla maksmisega on aega, ega mul häda ole. *Oli sul häda mehele minna?! Ei võinud oodata.. M. Metsanurk. || loomulik vajadus. On sul suur või väike häda? *Aga halb peremees ei lase hobusel isegi siis seisma jääda, kui tol häda tuleb. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: aja|häda, raha|häda, unehäda; kaka|häda, kuse|häda, pissi|häda, sitahäda.

hädatsema ‹37›

1. kaebama, kurtma, hädaldama. Mis seal ikka nõnda hädatseda! „Mis nüüd küll saab?” hädatseb ema. Hädatsev hääl, toon. *Oh, Jaan Imelik saab igal pool läbi, peaasi – hädatseda ei maksa. O. Luts.
2. häda täis olema. *Kits.. keerutab hädatsedes köit vaia ümber: kui saaks köie katki, läheks ise [lüpsile]... M. Rebane.

isolatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. isoleeritus, eraldatus; eraldamine v. eraldumine. Ajutine, kestev, osaline, täielik isolatsioon. Püüti pääseda sõjalisest, poliitilisest, kultuurilisest isolatsioonist.
2. isoleeraine, -vahend, -kiht. Kaabli isolatsioon on rikutud, katki. Isolatsioon on korras, tuleb uuendada. Juhtmeots puhastati isolatsioonist. Puitu ei või ilma isolatsioonita panna vastu vundamenti.
▷ Liitsõnad: heli|isolatsioon, hüdro|isolatsioon, soojusisolatsioon; uurde|isolatsioon, välisisolatsioon; asbest|isolatsioon, kummi|isolatsioon, lakk|isolatsioon, paber|isolatsioon, plastmass|isolatsioon, puuvill|isolatsioon, õhkisolatsioon.

jaksama ‹jaksata 48›
suutma, võimeline olema. a. (kehaliste võimete kohta). Ei jaksa enam tööd teha. Laps ei jaksa nii pikka maad käia. Haige jaksab juba voodist tõusta. Teeb, jookseb, karjub, nagu jaksab. Puhake, et jaksaksite edasi minna. Vaenlane lõhkus ja purustas, kuidas jaksas. Sõid nii palju, kui vähegi jaksasid. Hobune ei jaksa enam vedada. *Peksis last, mis käsi jaksas, peksis vitsa katki.. M. Under. b. (psüühiliste nähtuste kohta, mitmes ühendis vananev). Ei jaksa enam temaga elada. *Aga jaksan ma seda siis uskuda. E. Vilde. *..Kiir pomiseb midagi enese ette, otsekui ajapuuduse üle kaevates, aga ei jaksa Imeliku kutsele ometi vastu panna. O. Luts. c. (varalise, majandusliku olukorra kohta). Ta ei jaksanud osta nii kallist kasukat. Jaksan pulmalisi sööta ja joota küll. Peremees ei jaksanud enam sulast pidada. Jaksab üksi lapsi kasvatada.

jant ‹jandi 21› ‹s›

1. sekeldus, askeldus. Palju janti oli turba äraveoga: kuidagi ei saanud autot. Silla pärast igavene jant: jälle katki. Küll oli janti, enne kui asjad korda sain.
2. tembutus, naeruväärne tegu, rumal nali. Niisugust janti pole enne nähtud. Insener tegevat igavest janti: minevat nüüd hoopis maalriks. *Ajate rahva kokku ja nüüd hakkate välja ajama. Mis janti siin tehtakse? T. Braks.
3. (jämekoomiline) naljamäng, farss. Mängiti kerget, tühist, labast janti.

jope|lukk [-luku]
Jopelukk on katki läinud. Külm ilm on, tõmba jopelukk kinni.

juhe ‹juhtme 17› ‹s›

1. el painduv hermeetilise kestata elektrijuht elektrienergia edastamiseks, sideliinideks, elektrimasinate mähisteks vms. Kummi-, plastmassisolatsiooniga juhe. Juhtme sooned, isolatsioon, kest. Juhtmeid vedama, paigaldama, maha võtma. Torm on juhtmed katki rebinud. Kas juhe on korras? Juhtmete otsad ühendati, juhtmed otsati. Juhe on voolu all.
▷ Liitsõnad: alumiinium|juhe, bimetall|juhe, elektri|juhe, faasi|juhe, installatsiooni|juhe, isoleer|juhe, kuulo|juhe, maandus|juhe, montaaži|juhe, null|juhe, nöör|juhe, paljas|juhe, raadiotranslatsiooni|juhe, sisestus|juhe, telefoni|juhe, vask|juhe, voolikjuhe.
2. tehn toru, kraav vms. vedeliku, gaasi vm. aine kuhugi suunamiseks
▷ Liitsõnad: auru|juhe, gaasi|juhe, mördi|juhe, nafta|juhe, prügi|juhe, toru|juhe, veejuhe.
3. murd juhivits. Vitsaväätidest juhtmetega vanker.
4. ‹hrl. pl.› murd maasse löödud hargid, millel kuivatatakse märgi kalavõrke

juhe on koos, juhe jookseb kokku
kõnek (seisundi kohta, kus ei saa enam millestki aru, pea ei võta; sellise seisundi tekkimise kohta). Jättis töö tänaseks katki, sest juhe jooksis kokku, oli koos.

järama ‹37›
(tugevasti, jõuliselt) närima. a. (hammastega, suuga). Järab kuivikuid, leivakannikat, koorukesi, vintsket kamarat, vorsti. Nii tugevate hammastega võiks toorest lihagi järada. Hiired on viljakotid katki järanud. Jänesed on jälle õunapuude koort järamas käinud. Pliiatsi ots on ära järatud. Jäägu kondid koerte(le) järada. Puu kallal järavad üraskid. Koide(st) järatud kasukas. b. piltl (purustamise, kulutamise vms. kohta). Traktoriroomikutest järatud rohukamar. Lained on kalda alt õõnsaks järanud. *Taamal, väljaserval, töötab kivipurustaja. Kräuhat, kräuhat, järab too peeneks suuri, halle kive. L. Kibuvits. *Kaua veel jätkub see / roostena järav kannatus? R. Parve. c. piltl (tüütu töö tegemise, tüütavate juttude, norimise v. näägutamise kohta). Selle ülesande kallal pean veel tükk aega järama. Toimetaja töö on käsikirja järada. *..klammerdusin oma aruannete külge ja järasin neid kella viieni.. R. Saluri. *Eit aina järab mu elukommete kallal.. H. Lehiste.

järel
I. ‹postp› [gen]
1. (liikumisel) ruumiliselt kellegi v. millegi taga. Ta sammus kohe minu järel. Nad väljusid üksteise järel. Ta käis mu järel nagu vari. Poisid käisid tropis tema järel. Tiris last kättpidi enda järel. Orkestri järel tuli esimene pataljon. Tõmbas ukse enese järel kinni. Kõndis vankri, adra järel. Laev liikus puksiiri järel. Kohe veduri järel on postivagun.
2. (ajaliselt). a. pärast mingit sündmust v. millegi (ka liikumise) ajalist vältamist. 1905. a. revolutsiooni järel. Suve järel tuleb sügis. Naine kolis mehe surma järel mujale. Nii paljude aastate järel ei suuda kooliaega enam täpselt meenutada. Käis iga poole tunni järel õues. Mees hakkas umbes kümneminutise käigu järel hingeldama. Linn vallutati alles mitmepäevase võitluse järel. Mõningate ettevalmistuste järel istuti lauda. „Eks ma siis tulen,” ütles ta hetkelise vaikimise järel. Juba esimeste lausete järel hakkas kõneleja erutus vähenema. Mõne kilomeetri järel tegime peatuse. Vaatas mõne sammu järel tagasi. Pill tuleb pika ilu järel. b. osutab tihedale ajalisele järgnevusele; enamasti kordub sel juhul ka põhisõna. Tal läheb suits suitsu järel. Mitu sulge läks üksteise järel katki. Auto auto järel vuras mööda. *Nagu õhtusöök söödud, pani Meeta padavai metsa ja tassis koju kandami kandami järel [pohli]. V. Lattik. *Haige haige järel näitas arstile ette oma ihuhädad.. L. Mölder (tlk).
3. mingis järjestuses kellestki v. millestki tagapool. Meie võistkond tuli Leedu järel teiseks. Kohtla-Järve on Tallinna ja Tartu järel suuruselt kolmas linn Eestis.
4. midagi v. kedagi kusagilt ära toomas, kätte saamas vms. Käis postkontoris posti järel. Käis palga, honorari järel. Käis õhtul lasteaias laste järel.
5. järgi. *Anna päralt on tuba, mille ta oma käe järel sisse seadis. E. Rängel. *Aga nüüd oli ka tema sunnitud jõnglase tujude järel tantsima. J. Lintrop.
II. ‹adv›
1. liikumisel ruumiliselt taga v. tagapool. Mina läksin ees, Jaan tuli järel. Laps tuli joostes, koer järel. Ta käis mul tükk aega järel. Vedas käru järel. Autol oli teine trossiga järel. Ta kihutas nii, et paks tolmupilv järel. Vedas oma kanget jalga nagu kooti järel. || piltl toeks, toetamas, seljataga. *Märtsipäikesel on juba jõud järel... V. Lattik.
2. ajaliselt kellestki v. millestki hiljem. Üks ütles sõnad ees, teised kordasid järel. *Mba hüppas ees, Ines järel, ja nad maandusid viimasel hetkel.. B. Kabur. || osutab ühtlasi kellegi eeskujul toimimisele. Kuidas vanemad ees, nõnda lapsed järel.
3. arengult, tasemelt, saavutustelt, edasijõudmiselt tagapool. Naabrid on heinatöödega meist tublisti järel. Ta oli koolis minust paar klassi järel. Vend on õest õppimises järel. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast taga. Su kell on järel 'kell näitab vähem, kui ajaliselt tegelikult on'. Kell oli viis minutit, pool tundi järel.
4. säilinud, alles. Mul on veel pisut šokolaadi järel. Viimasest palgast on ainult paarkümmend krooni järel. Tuli oli oma töö teinud ja majast paljalt müürid järel. Vadjalastest on järel vaid mõni vanake. Vanast kaadrist on vähe järel.
5. kõnek oma olemasoluga kellegi vabadust, tegevust piiramas, kellelegi takistavaks asjaoluks. Ega naisegi elu kerge olnud – kaks last järel. *Ilma hariduseta, talu ja pere järel – mis sai ta veel ette võtta. E. Priidel.
6. kõnek tulemuseks, tagajärjeks; sün. taga. Näpistas nii et sinised plekid järel. *..ega kantsi seina sisse auku järele jäänud, ikka nina läks lössi ja veri oli järel. A. Kitzberg.
7. kedagi kusagilt ära viimas, toomas, kätte saamas, otsimas. Hommikul viin lapsed lasteaeda, õhtul käin neil seal järel. *..tore härraslik teener käis täna mul järel ja viis mu ühte majja.. E. Vilde.

jätma ‹jätta, jätan; jäetakse, jäetud 47›

1. (edasi) olla laskma. a. (kuskil, mingis kohas). Jätsime suurema osa raamatuid kastidesse. Kari jäeti ikka ööseks välja, koplisse. Kas teda üldse enam kooli jättagi? Olen kahjuks prillid koju jätnud. Jätsin vihmavarju rongi, sae metsa, võtme lukuauku. Ärge jätke raha lauale! Masin jätab umbrohuseemneid terade hulka. Majast on kohale jäetud ainult alusmüürid. b. (seisundis, olukorras, asendis, tegevuses). Röövlid jätnud mehe ellu, hinge. Hea, et nad su luud-kondid terveks jätsid. Nad on mu ammu rahule jätnud. Otsust ei tehtud, asi jäeti lahtiseks. Kavatsesin selle saladuseks, saladusse, salajasse, enda teada jätta. Kas sina jätsid ukse haagist lahti? Jättis teise jala üle reeserva rippu. Jutt jättis kuulajad kahtlema, kahevahele. Küsimus jäeti kaalumisele, vaatluse alla. Töö korraldamiseks on rühmajuhile üsna vabad käed jäetud. Sõpra ei tohi hätta jätta. Jätame tordi terveks, lahti lõikamata. Jättis juuksed ööseks patsi. Jättis söögiajalgi mütsi pähe. Jäta kingad jalga! Ära jäta mänguasju põrandale laiali, vedelema. Kontrolltööde vihikud korjati kokku, kodutööde omad jäeti kätte. Jättis poes käimata, kinno minemata, töö tegemata. Sellele küsimusele jätan vastamata. Masin jättis pesu mustaks. Tsarism jättis lihtrahva harimatuks, hariduseta. Seadus jäeti jõusse. Põlispuu jäeti kasvama. Ära jäta kirvest õue roostetama! Laualamp jättis toanurgad hämarusse. Jättis asja vanaviisi, seks, nagu oli. Seekord jätame niisama, järgmine kord juba karistame. Seda asja me nii ei jäta! Seda ma talle ei jäta 'maksan kätte, teen tagasi'. Ära jäta, hakka vastu! Niisugused sõnad jäta hammaste taha 'välja ütlemata'. Eksamikonkurss jättis ta ülikooli ukse taha 'ta ei saanud üliõpilaseks'. c. (mingiks otstarbeks, kellegi v. millegi jaoks). Üks leib tuleb varuks jätta. Ühe põrsa jätsid nad tõuloomaks. Parim vili jäetakse seemneks. Töö ei jätnud puhkuseks mahti. Majade vahele, aedade alla, muruplatsideks on jäetud rohkesti ruumi. Teise õuna jätan õe jaoks, õele. Miks sa kõik ära jagad, jäta ikka enesele ka! Jättis ühe toa poja tarvis. Ei jätnud talle vähimatki lootust. Jättis endale õiguse, võimaluse lepingust loobuda. d. (mingi ajani). Õpetaja jättis küsitluse tunni lõpuks, järgmiseks korraks. Punased õunad jäeti jõuludeks. Jätan kirja kirjutamise homseks. Pulmad jäeti sügiseks, sügise peale 'ei peetud enne kui sügisel'.
2. mingisuguseks muutma v. muutuda laskma, mingisse olukorda v. seisundisse minna laskma v. siirma. Põllud jäeti sööti. Jättis õppimise unarusse, lohakile, hooletusse. Asjad olid laokile, ripakile jäetud. Uued sündmused jätsid vanad varju, unustusse. Palun jäta mind nüüd üksi. Lapsed jätsid mängu pooleli, katki, soiku. Ta olevat nüüd joomise vähemaks, vähemale jätnud. Jättis perekonna abita, toeta. Jättis hobuse seisma ja ronis vankrilt maha. Sõda jättis meid peavarjuta. Ma ei saa lapsi koju omapead jätta. See amet jätab meid nälga. Jätsin kõik nähtu täpselt meelde. Direktor jättis puhkusele minnes peainseneri oma asetäitjaks. Poisid jätsid tüdrukute palli enda kätte. Jättis teised narriks, lolliks.
3. tulemust, tagajärge v. järelmõju andma, millegi ilmumist v. tekkimist põhjustama. Jänes oli jätnud lumele värsked jäljed. Liköör jättis kuuele pleki. Auto kihutas mööda, jättes õhku paksu tolmupilve. Traktor jätab taha sirged künnivaod. Põletushaav jätab suure armi. Ära jäta liiga suuri, väikesi sõnavahesid! Solvumine, pettumine oli jätnud ta südamesse okka. Mees jättis endast hea mulje.
4. (lahkudes) loovutama, (üle v. edasi) andma. Jättis kohvrid pakihoidu, üleriided garderoobi hoiule. Jäta võti mati alla, küll ma sealt leian. Lapsed jätsime vanaema hoolde. Jättis lambad suveks metsavahi juurde söödale. Jätan sulle igaks juhuks oma aadressi. Jätsin talle sõna, teate. Isa jättis pojale päranduse, suure summa päranduseks, pärandusena maja. Jätke avaldus siia, küll mina ta edasi annan. Jätsin arve maksmise sõbra hooleks. Veranda jäeti suvitajate kasutada, kasutusse. Ära jäta võid hiirtele solkida! Kilpkonn jätab munad päikese haududa. Jätkem kriitikute otsustada, kas töö on õnnestunud. Jätsin pildi talle mälestuseks. Talle jäeti kõige viletsam tuba, kõige väiksem näidendiosa. Kahtlane, kas saan kõik mulle jäetud korraldused täidetud. Mees on kaevanduses oma tervise jätnud. Sõjas jätsid paljud oma elu. Jätab naiste pärast kas või hinge. || (lahkumistervitusega seotud väljendites). Jättis kõigiga kättpidi jumalaga. Jätsime hüvasti, nägemiseni. Jätsin head tervist, head päeva, head õhtut ja läksin koju. Tormas head aega jätmata minema.
5. lõpetama, lakkama, järele jätma; hülgama, maha jätma. Jäta jutt, loba, nutt, virin! Ta ei jäta ikka veel jonni. Kumbki ei jätnud oma õigust. See mõte, lootus tuleb jätta. Kas sa jätad juba kord! Jätke meelitused, toorused, maotud naljad! Jätame need kurvad mõtted. Mina enne ei jäta, kui töö valmis saan. Kass jättis näugumise. Õppimist, kooli mina ei jäta. Mees jättis jooksiku püüdmise, jälitamise. Sass olevat jätnud viina ja tubaka, joomise ja suitsetamise. Ühe naise jätab, teise võtab. Oma lapsi, peret ta ei jäta. Inimesed jätsid oma kodud ning põgenesid sõja eest. *Mu isamaa on minu arm, / ei teda jäta ma. L. Koidula.

jääma ‹imperf jäin, jäi 41›

1. olema, püsima. a. (kuskil, mingis paigas). Sõitke teie maale, ma jään linna, siia, paigale. Haige peab veel mõneks ajaks voodisse, haiglasse, koju jääma. Sellise ilmaga jääme parem tuppa, katuse alla. Hobune komistas, kuid ratsanik jäi sadulasse. Toit jäi praeahju, pliidile, lauale. Jääge telefoni juurde, kohe tuleb kaugekõne. Jään õhtuni tehasesse, tööle. Mul on töövihik koju jäänud. Võti jäi minust varna, otsi sealt. Jäin kööki nõusid pesema. Jäin tädi juurde ööd, ööseks, ööbima. Jäime nende juurde ka õhtueinele, õhtueineks. Kuhu ta nii kauaks jääb? Kuhu sa eile jäid 'miks sa eile ei tulnud'? Palju kalureid on merre jäänud 'meres hukkunud'. Sõtta jäänud 'sõjas langenud' mehed. Näidend jääb ka selle hooaja mänguplaani. Jäägu see vana lugu minevikku. Otsus on seni ainult paberile jäänud. Mure jäi hinge, südamesse, hingele, südamele. Päike on nii hele, et silmad jäid õue 'näevad ruumi valguses esialgu halvasti'. Ega talv taevasse jää. b. (mingis suunas). Meie aknad jäävad õue poole. Köök jääb esikust minnes vasakule, vasakut kätt. Kärestik jääb siit pool kilomeetrit vastuvoolu. Teest paremale jääb kasevõsa, vasakule heinamaa. Linnusest itta jääb sügav org. Maja jääb sinna metsatuka taha. Kuhupoole siit vaadates Tartu jääb? Mehe nägu jäi vastu valgust, pimedusse, meie poole. c. (kellenagi v. millenagi, mingis seisundis, asendis, olukorras v. tegevuses). Jääme alati sõpradeks. Mats jäi surmani poissmeheks. Ausus on jäänud ta iseloomulikemaks jooneks. Kavatsus jäigi ainult kavatsuseks. Hunt jääb ikka hundiks. See on mulle tänini mõistatuseks jäänud. Tema parimaks tulemuseks kõrgushüppes on jäänud 1.20. Jäi kindlaks, ustavaks, truuks. Silmad jäid kuivaks, pisarateta. Ta ilme jäi muutumatuks, külmaks, tõrjuvaks. Tüdrukud ei saanud ta vastu ükskõikseks jääda. Hea, et nahk terveks jäi. Parandamiskatsetele vaatamata jäi raadio tummaks. Näitus jääb avatuks 30. novembrini. Laev on jäänud tänini kadunuks. Rekordaeg jäi talle saavutamatuks. Kõik jääb vanaviisi, endiseks. Jäägu see jutt meie vahele. Jäi kahevahele, keda uskuda. On siiani jäänud äraootavale seisukohale. Lahendus jääb veel mõneks ajaks küsimärgi alla. Jääge asja juurde, viisakuse piiridesse! Jäi oma ütluse, tunnistuse, sõna juurde. Jään selle juurde, et.. Ära mulle muid jooke paku, ma jään morsi juurde 'joon ainult morssi'. Jäi püsti, märkamata pakutud istet. Ta suu, süda jäi endiselt lukku. Trahv, karistus jäi jõusse. Vana valukoda jäi tegevusse. See ütlus on jäänud tänapäevani käibele, kasutusse, pruuki. Avar siluett jääb ka tänavu moodi. K. J. Petersoni looming jäi ligi 100 aastaks käsikirja. Jalale 'püsti, kasvama' jäänud rukis, nisu. Huige jäi pikalt kajama. Mis te seal koperdama jäite? Jäi lootma teiste abile, õnnelikule juhusele. Jäi rahulikult istuma, lamama. Ma ei jää viha kandma. Ta looming jääb aegadeks püsima. Jäid kestma kuumad põuased päevad. Jäi imekombel ellu, elama. Jäi õppimisega kuue klassi peale pidama. Poiss jäi klassikursust kordama, teiseks aastaks, istuma. Poeg jäi sõjast tagasi tulemata. Asi on siiani jäänud lahendamata. Jäi teadmata, mida tema sellest arvab. Sula tõttu jäid suusavõistlused pidamata. Mul jäi eile saunas käimata. See jääb minust tegemata, küsimata, proovimata. Vaidluses jäid poisid isa poolele. Tüli põhjus jäi asjaosaliste endi teada. Ilm jäi terveks nädalaks tuisule. Õpetussõnad jäid mõjuta, tagajärjeta. Jäi vastuse võlgu. Oskusest jääb veel puudu, vajaka. Kingsepp jäägu oma liistude juurde. d. lahkumistervitusega seotud väljendites. Jää(ge) hüvasti, jumalaga, terveks! Jääme nägemiseni!
2. säilima; alles, üle v. järel olema. Jääb lootus paremale tulevikule. Jäägu küpsised tagavaraks. Tal jäi selles asjas ikkagi väike kahtlus. Tal jääb lugemiseks vähe aega, mahti. Lemmikharrastuste jaoks jäävad õhtutunnid. Sulle jääb päev mõtlemisaega. Ei jää muud kui käsku täita. Ärasõiduni on jäänud täpselt tund. Nüüd ei jää muud nõu kui ise küsima minna. Jääb soovida paremat. Jääb oodata, millal tulemused avaldatakse. Hilinenutele jäid ainult seisupiletid. Kangast on jäänud vaid väike rest. Pärast mööbli ostmist jääb meile üsna vähe raha. Kolmest pojast oli emale ainult üks jäänud. Jääb veel veerand tundi tööd, siis on kõik valmis. Temasse pole jäänud kübetki noorusesärtsu. Kõik jääb sulle. Koduni jääb siit ainult kilomeeter. Tuul kahistas sügisest puudele jäänud lehtedes. Tassi on jäänud tilgake kohvi. Kontrolli, et töösse ei jääks vigu! See on mul emast jäänud sõlg. Põletushaavadest jäävad armid. Lumistest saabastest jäid põrandale loigud. Turbast jääb põledes palju tuhka. Matkast jäid head mälestused. Temast on jäänud soodne mulje. Kohvist jäävad riidele plekid. Klaasile jäi kriim. Pehmele asfaldile, pehmesse asfalti jäid sügavad kontsajäljed.
3. muutuma, saama. a. (kellekski, millekski v. mingisuguseks). Jäi leseks, vaeslapseks. Korrapidajaks jääb Mari. Jäi turniiril kolmandaks. Võttis enda töölt lahti ja jäi koduperenaiseks. See on nüüd vanaks moeks jäänud. Jäi ise narriks, lolliks, turakaks. Äkki jäi kõik väga vaikseks. Vihm, sadu jäi hõredamaks. Korter on perekonnale väikeseks jäänud. Ta jäi haigeks, vanaks, kurdiks, pimedaks, rasedaks. Kleit on mulle kitsaks, laiaks, lühikeseks, napiks jäänud. Jalad on istumisest kangeks jäänud. Sa oled kõhnemaks jäänud. Kass on rojuks, niruks jäänud. Liikumine jäi järjest aeglasemaks. Värvitud pind jäi ühtlane, sile, krobe. Valmis vaiba pikkuseks jääb 4 meetrit. b. mingisse olukorda, seisundisse v. tegevusse siirduma v. sattuma. Mees jäi norgu, longu, lonti, mossi. Kasv jäi kängu. Jääb kergesti vinti, purju, jommi. Ehitustöö jäi soiku, katki. Mäng jäi viiki. Aed jäi rääma, sööti. Jäi räbalasse, kaltsu, nälga. Lugu hakkab juba unustusse jääma. Ütlesin nii, et ta suu jäi lukku. Imestusest jäi suu lahti, ammuli. Tuul vaibus, purjed jäid rippu. Viilimine kõrvalruumis jäi vait. Kes kärbestest mürki maitses, kohe siruli, pikali jäi. Põllutööd on neil jäänud ripakile, lohakile. Jäi jänni, kimpu, hätta, pigisse, puntrasse, häbisse. Jäi lõunata, rahata, toetuseta, toitjata. Jäin tühjade kätega. Jäi kleidi väele, paljajalu, püksata. Jääd ise süüdi. Jooksin, et mitte hiljaks jääda. Vili jäi lume alla. Küla jäi sõja jalgu. Kas jääd mu vastusega rahule? Jäi leetritesse, angiini. Rääkis, kuni teine nõusse jäi. See töö on vahepeal unarusse jäänud. Jäi sügavasti mõttesse. Jäädi kalda äärde ankrusse. Jäi pankrotti, petise õnge, naiste mõrda. Jään puhkusele 25. juunist. Kell on juba palju, jääme õhtule 'lõpetame tööpäeva'. Eelmised teosed jäävad uusima kõrval varju. Pöördusin nii, et jäin temaga küljetsi. Mulle jäävad luuletused kergesti meelde, pähe. Mis sulle näituselt silma jäi? Arutluselt jäi kõrva, et.. Vaata, et sa direktorile pihku ei jää! Laps jääb õhtuks vanaema hoolde. See soo jääb uudismaa alla. Töö valmimine jääb sügise peale. Maja jäi noorte päralt. Laev jäi tormi kätte. Jäid tulemisega hilja peale, pimeda peale, öö peale. Jäi metsas öö kätte, pimeda kätte. Jäin unne, tukastama, tukkuma. Sinna jäi pilk peatuma, pidama. Jäi jahmunult kuulama, vaatama. Pidime äärepealt toppama jääma. Kuula, kell jäi seisma. Jäin uuesti magama. Viimaks jäi muutlik tuul kagusse pidama.

kael ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. pead ja keret ühendav kehaosa. Kaela lihased. Kaela jämedus, ümbermõõt. Pikk, peenike, lühike, jäme, punetav, lumivalge, kortsuline kael. Kael on haige, kange. Turske kaelaga mees. Mässis salli ümber kaela. Istuvad kaelani, kaelast saadik meres. Käsi on sidemega kaelas. Sõdureil ripuvad automaadid kaelas. Rätik, krae, lips on kaelas. Panin salli, lipsu kaela. Võttis salli kaelast. Nad tõusid kikivarvule ja ajasid kaela õieli. Poisid sirutasid, küünitasid, õiendasid uudishimulikult kaela. Poiss uudistas lähenejat, kael õieli. Laps võttis emal kaela ümbert kinni. Sõbrannad langevad teineteisele kaela. Kellelegi kaela hakkama, viskuma. Lahkujad nutavad teineteise kaelas. Lehmal on kell, kett kaelas. Mullikale seotakse lõõg kaela. Ratsul kael kenasti rõngas. Rangid on hobusel kaela katki hõõrunud. Murdis kanal kaela kahekorra. Kahekuine kannab kaela, kolmekuine koogab, viiekuune mõistab vitsa. | piltl. Lillekestel vajunud kaelad longu. || kaelani piltl täiesti, üleni, läbinisti; kõrini. Sipleb kaelani võlgades. Kaelani märg 'läbimärg'. *Kõik oli räägitud ja kuuldud, kõik olid kaelani tüdinenud .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: härja|kael, kõõr|kael, luige|kael, põdra|kael, rõngaskael.
2. piltl kitsas osa v. koht. a. mingi eseme, taime, elundi vm. peenike, kitsas v. kitsenev (sageli ka teisi osi ühendav) osa. Pika kaelaga pudel. Kitsa, laia kaelaga vaas, kolb. Püssilae kael. Viiuli, mandoliini, kitarri, harfi kael. Säärsaapad ei tohi kaelast kitsad olla. Sibula kael. Reieluu, õlavarreluu kaela murd. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. b. kitsas ühendav koht maismaa-aladel v. veekogudel, ka tänavatel. Poolsaare, väina kael. Järved on kitsa kaela kaudu ühenduses. Pööras Vana turu kaelast Viru tänavasse.
▷ Liitsõnad: emaka|kael, hamba|kael, juure|kael, järve|kael, lae|kael, lahe|kael, maa|kael, mere|kael, roidekael.
3. ‹hrl. sisekohakäänetes› kasut. sageli fraseologismilaadseis ühendeis (piltlikus vananenud v. kõnekeelses pruugis ka gen. peale, peal, pealt konstruktsioonina) adverbi ja postpositsiooni funktsioonis. a. ‹illatiivis› ülalt (kellelegi) peale; (ülalt) alla, maha, otsa vms. Ründajaile pilluti linnusest kive, tuld ja tõrva kaela. Puu ähvardas saagijale kaela tulla. Okstelt tilkus vett kaela. Tuul keerutas katustelt lund kaela. Vaata, et laps endale laualt midagi kaela ei tõmba! Komistas ja kukkus eesminejale kaela. Lagi, vanad hooned on kaela langemas. Valas kogu oma viha õe kaela. Kallab oma viha süütuile kaela. b. piltl häirivaks, tülikaks koormaks peale, kanda, taluda; häiriva koormana peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära. Võlad tekkisid, tulid kaela. Neil on suured maksud, võlad kaelas. Saaks ainult võlad kaelast! Saavad veel endale ebameeldivusi kaela. Ei taha sõbrale häda kaela saata. Sa tood meile õnnetuse kaela! Saad ühe sekelduse kaelast, juba teine asemel! Kahtlus langes Jüri kaela. Ära aja, veereta oma süüd teiste kaela. Nad püüdsid igati süüd endi kaelast ära ajada. Ta ei taha vastutust enda kaela võtta. Kohapidamise mured olid Eltsu kaelas. Saaks ometi selle jama kaelast ära! No nüüd on nuhtlus kaelas! Lähevad, tulevad teistele lausa nuhtluseks, ristiks kaela. Sai endale joodiku mehe kaela. Sai kutsumata võõrad kaelast ära. Sadas kaela arvukalt küsimusi, süüdistusi. *.. nüüd on minu kord teenima hakata. Aitab mul sinu kaela peal elamisest. V. Ilus. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena, teha, toimetada; ülesandest, sooritamisest, toimetamisest ära. See suur töö oli kõik meie kaelas. Kõik toimetused jäid minu kaela. Talle laoti igasuguseid ülesandeid kaela. See töö, asi, asjaõiendus on jälle kaelast ära. Eksamid said kaelast ära. *Pärast seda vajusid jälle argipäevaaskeldused üksteise võidu kaela. O. Kruus. c. kallale, ahistama; kallal, ahistamas; kallalt, ahistamast ära. Vaenlane langes ootamatult kaela. Vaata et saadab sulle politsei kaela! Revidendid tulid kaela. Sai võlausaldajad kaelast ära. Hakkame minema, vihm on varsti kaelas. *.. kõrtsmik oma võla nõudmisega oli ka kaela peal. J. Pärn. d. ‹illatiivis› kõnek kaotuse osaliseks (mingis mängus), kolki. Meie võistkond sai täna jälle kaela.
4. ‹liitsõna järelosana› märgib inimest v. looma, harvemini taime
▷ Liitsõnad: ihnus|kael, kenus|kael, kudrus|kael, kure|kael, kõver|kael, nadi|kael, näru|kael, sini|kael, säni|kael, võru|kael, väänkael.

kahvel1 ‹-vli, -vlit 2› ‹s›

1. kahe- kuni neljaharuline riist toidu söömiseks ja serveerimiseks. Roostevabad kahvlid. Kolme-, neljaharuline kahvel. Kasutab söömisel nuga ja kahvlit. Tõstis kahvliga lihatüki taldrikule.
▷ Liitsõnad: kala|kahvel, koogi|kahvel, tordikahvel; aadamakahvel.
2. teat. kahe haruga detail mõnel masinal, sõiduriistal. *Tal [= jalgrattal] on küll vänt katki ja kahvlil mõra sees. R. Lahi.
▷ Liitsõnad: esi|kahvel, tugikahvel.
3. kõnek (males:) olukord, kus ratsu tulistab korraga kaht vigurit. Kahvlit panema, saama.

kaksama ‹kaksata 48›

1. kõnek järsku, ühe korraga (katki, küljest, lahti) rebima, äkki tõmbama. Kaksas rohukõrre pooleks. Kaksas niidi hammastega katki. Kaksasin kraavikaldalt peotäie rohtu. Kaksas oksa küljest paar lehte ära. Poiss kaksas kuke sabast mõned suled. Laskis haige hamba välja kaksata. *.. püksata ei julge sinna sisse hüpatagi, sägad ja sammalselgadega haugid kaksavad otsast kõik, mis kaksata on. R. Saluri. || raske töö v. pingutamisega ära venitama, ära katkestama. *Need [= turbapätsid] ju vesised ja rasked nagu plönnid, kaksad ennast juba varakult rinde alt ära. L. Kibuvits.
2. murd kõigest jõust jooksma, põgenema. *Ent nüüd, kui märkasid hädaohu tõsinemist, rahustajate ülekaalu, olid esimesi mehi, kes pistsid kaksama .. R. Sirge.
3. hrv koksama. *Ma sulle kaksan rusikaga pähe! V. Sõelsepp.

kand ‹kanna 23› ‹s›

1. jalapöia tagumine osa. Kanna all on suur vill. King on kanna katki hõõrunud. Kõigutab end kandadelt varvastele. Astus orgi kanda, kanna orgi otsas katki. Astub eesminejale kannale. Koer kargas poisile kandu kinni. Keeras, pöördus kanna peal(t), kannal(t) 'otsekohe, jalamaid' ringi ja läks. Jooksis, nii et kannad välkusid, et kannad käisid kuklasse 'väga kiiresti'. *.. rattad ajavad [hobustele] kandu, hobused ei suuda vastu hoida, pistavad lõhkuma .. O. Jõgi (tlk). | piltl. Rahvas ägas okupantide kanna all.
▷ Liitsõnad: jalakand.
2. jalapöia tagumist osa kattev kinga, saapa, suka v. soki osa. Lahtise kannaga, kannata tuhvlid, kingad. Ma ei oska sokile kanda kududa. Lõi tervitades kannad kokku. Kinga kand hõõrus jala villi. Parem korts kannas kui vill varbas. *Hommikul saavad terved sukad jalga, õhtuks kannad puha maas. E. Maasik. || kõnek saapa, kinga konts. *.. sülitas ta koni suust põrandale ja astus kannaga peale. H. Kross. *Kannad [kingadel] jälle viltu tallatud, vii aga kingsepa kätte ... Ü. Tuulik.
▷ Liitsõnad: kinga|kand, saapa|kand, soki|kand, sukakand.
3. millegi tagumine v. alumine, hrl. kuhugi külge kinnituv osa. Vikati, kirve kand. Masti kand. Kannaga nööp. Kannaga, kannata krae. 18. sajandist peale kasutati ehetena ka kannaga hõberahasid. Võlvi kand.
▷ Liitsõnad: nõela|kand, sibula|kand, suusa|kand, vikatikand.
4. ree-, saani-, kelgujalase tagumine osa, millel saab sõidu ajal seista. Hüppas ree kanna peale. *Aune ja Eeva sõitsid palgikelgu kandadel priiküüdiga koolini. H. Lepik (tlk).

kanepi|piim [-a]
etn piima aseainena kasutatud valge piimjas vedelik, mida saadi kanepijahule v. katki tambitud kanepiseemnetele vee lisamisel

kanna|rihm
tagant ümber kanna käiv jalanõu- v. suusarihm. Suusatamisel läks kannarihm katki. Sandaali kannarihm hõõrus jalga.

kannikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. leiva- v. saiapätsi otsatükk, nukk, konts; üle terve pätsi lõigatud paks leiva- v. saiaviil. Lõikas leiva otsast, leiva pealt tubli kannika. Leivast on järel viimane kannikas. Tal oli kaasas vaid paar kannikat leiba. Poisil oli käes kannikas saia. Ära anna kannikat enne käest, kui päts käes on. *.. talle maitses kannikas muust leivast magusamini. P. Kuusberg. || piltl leib, elatis. Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale. *Aga ükspäinis niikaua, kuni ta [= skraa] kaitseb meie kannikat ja kasu ja õigust. J. Kross.
▷ Liitsõnad: kasu|kannikas, leiva|kannikas, saiakannikas; sandikannikas.
2. kõnek tuhar. Poisil on püksitagumik katki, kannikad aina välguvad. Andis lapsele laksu kannikatele, mööda kannikaid. *.. ta ütles teistele .., et temale suur paise kannika otsa olla ajanud. O. Luts.

kapsa|raud
varre külge kinnitatud kõver terariist kapsaste ja loomasööda peenestamiseks. Kapsad, peedilehed raiuti kapsarauaga katki. Kõver nagu kapsaraud.

kaputt ‹adv›
kõnek katki, mokas; omadega läbi, otsas. Ratas kaputt ja koorem kraavis. *Jalg on kaputt. Ja oligi õnneasi, et ta ainult jalga riivas, see kuuli risu ... A. Jakobson. *.. ta sokutas küll poisi kooli, aga minu raha oli kaputt ... J. Bedia (tlk).

kartuli|võtja ‹s›

1. kartulisaaki koristav inimene. Kartulivõtjad küürutasid vagude kohal.
2. kõnek kartulivõtmismasin. Kartulivõtja läks katki.

katkama ‹katkata 48›
hrv (katki) rebima, murdma. *Ma vaatlen, kuulan, lille katkan / ja haistan .. J. Kärner.

katkema ‹37›

1. (kaheks tükiks) katki minema, murduma, purunema. Lõng, nöör, köis, tross, kett, rihm katkes. Viiulil katkes keel. Traat, kummipael katkes pingutamisel keskkohast. Nõrk hanguvars võib tõstmisel katkeda. Kammimisel kippusid juuksed katkema. || katkenud lagunenud, katkine. Katkenud kuub, mantel, riided. Katkenud seljaga, kaantega köide. Tapeet seintel on paiguti katkenud.
2. ajutiseks pooleli jääma, katkestatud saama, seiskuma (seoses vahe, lünga, pausi jne. tekkimisega). Ööselgi ei katkenud tehastes töö. Trammiliiklus katkes avarii tõttu. Sõja ajal katkenud uurimistöö jätkus uue hooga. Seltsi tegevus katkes mitmeks aastaks. Klaverimäng, vaidlus katkes natukeseks, mõneks minutiks. Vahepeal nende kirjavahetus katkes. Side keskusega, ühendus saarega on tormi tõttu katkenud. Jutt, jutulõng, kõnelus vahetevahel katkeb. Aeg-ajalt mõte nagu katkes. Jutustab midagi erutusest, ärevusest katkeval häälel.
3. lakkama, lõppema, otsa saama. Sadu katkes sama järsku, kui oli alanudki. Tema elu(tee) katkes ootamatult. Rasedus katkes iseeneslikult. Katkesid viimased sidemed kodumaaga. Lõpuks katkes kannatus, enesevalitsus.

katkestama ‹37›

1. ajutiseks pooleli jätma, milleski vahet tegema v. tekitama. Nad katkestavad mõneks päevaks töö. Laeva lossimine katkestati hommikuni. Sajule vaatamata vaatlusi ei katkestatud. Katkestab väsimuse tõttu lugemise. Lektor katkestab hetkeks loengu. Suurmeister katkestas partii halvemas seisus. Treeningud tuli lihaserebestuse tõttu pikemaks ajaks katkestada. Õppimine, tehase rekonstrueerimine toimub tootmistööd katkestamata. Liiklus on halbade teeolude tõttu katkestatud. Aeg-ajalt katkestasid vaikust püssipaugud. || kellegi jutule vahele segama v. rääkima. Kõnelejat katkestati kiiduavaldustega, vahelehüüetega. Ta katkestas mind, minu jutu ootamatu küsimusega. Õpetaja kuulas vastuse katkestamata ära.
2. (ootamatult, enneaegselt) lõpetama, lõppu tegema. Rasedus katkestati tervislikel põhjustel. Sportlane pidi võistluse suusa murdumise tõttu katkestama. Mees katkestas oma sugulastega igasuguse läbikäimise. Niisuguse naisega pole lihtne vahekorda katkestada. Tekkinud vaikuse katkestas Jürka oma küsimusega. Varajane surm katkestas ta loomingu.
3. kõnek füüsiliselt tugevasti pingutama, rasket tööd tegema; sellise töö v. pingutamisega tervisele liiga tegema, tööga tapma. Ärge niimoodi katkestage, las mina aitan ka! Hobune katkestab koormat vedada. Oli enese ränga tööga, tõstmisega ära katkestanud. Katkestavad kottidega veel kõhu ära, naba paigast. On alles lõuapuu, katkesta või kõht naeruga! Virk käib viis korda, laisk katkestab korraga. Meri tapab noore mehe, kare katkestab noore härja. *Hea, kui tüdruk .. kuhugi parema otsa peale pääseb. Aitab sellest, et ema end päevast teise karjalaudas katkestab – küll loomasööta, küll joomaämbreid vedides. A. Maripuu.
4. katki tegema, rebima v. lõikama. Palju ei puudunud, et löögiriist katkestanuks mehe kaelasooned. *Juuste kammimine toimugu rahulikult ja aeglaselt, sest ka rutates ja rebides võib neid katkestada. I. Tarmak.

katki ‹adv›

1. risti(pidi) pooleks, kaheks osaks, murdunuks; ristipidise murruga. Lõikasin nööri katki. Tüdruk hammustab niidi katki. Mantlil läks tripp katki. Lehm tõmbas keti katki. Rooste oli traadi katki söönud. Murrab kepi, vitsa katki. Rehal on mõned pulgad katki. Mees tõstis hanguvarre katki. Sõuavad aerud katki. Murdis kukkudes käeluu katki. Jutt lõigati nagu noaga katki. | piltl. „Aitab juba,” lõikasin eide jutuvoolu katki. *Sõda tungis maale, lõikas katki rahuliku elu ja töö. I. Sikemäe.
2. puruks, tükkideks, kildudeks; (purunedes v. katkedes) kasutamiskõlbmatu(ks), lõhki, rikki(s) vms. Lõi akna katki. Vaas, pudel läks kukkudes katki. Laps tegi kogemata mänguasja katki. Auto, mootorratas, raadio, pardel, lüliti on katki. Sild oli katki. Rebis kirja katki. Kingad, sokid, saapatallad kulusid katki. Sukad, kindad, püksipõlved, käiseotsad on katki. Oksad rebisid kleidi, pluusi katki. Hammustab pähkli katki. Marjad pressitakse, surutakse katki. Keedetud kartulid tambitakse nuiaga katki. || (naha, kehapinna kerge vigastuse kohta). Kass kriipis lapse käe katki. Kukkusin põlve katki. King on kanna katki hõõrunud. Laps kratsib enda katki. Rangid hõõrusid hobusel kaela katki. No on alles lugu, naera end kas või katki.
3. pooleli, sinnapaika (hrl. mingi tegevuse katkestamise v. sellest loobumise, ka katkemise, lõppemise kohta). Pidin selle mõtte, nõu, kavatsuse, plaani katki jätma. Poiss jättis õppimise, kooliskäimise katki. Lapsed jätavad mängimise katki. Streikijad jätsid töö katki. Jätame selle jutu seekord katki. Kaup, asi, sõit jääb nüüd küll katki. Need tööd jäid katki. Uni jääb külmatundest katki. *„Teil on see kihlus nüüd Mihkliga katki?” – „Katki.” M. Metsanurk.
4. korrast ära, halvasti, hullusti. Kui juba tema nii räägib, siis peab midagi katki olema. Ei ole midagi veel katki, kui nad veidi hilinevadki. Kõik on korras, katki pole midagi. *„Selle tüdrukuga on midagi katki,” ütles vana kalur, kui Maret oli läinud. A. Gailit.

katkine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
katki olev. Katkine traat, juhe, kepp. Katkine aknaklaas, pudel, taldrik, tass, kauss. Katkine katus, tool. Katkised riided, püksid, kindad, sokid, saapad. Katkise voodriga palitu. Katkised käed, põlved. Paar hammast olid tal katkised.
▷ Liitsõnad: poolkatkine.

katus ‹-e 4› ‹s›

1. hoone ülemine, peam. sademete ja külma eest kaitsev osa. Maja, hoone, sauna, rõdu katus. Järsk, lame, tasane, murtud katus. Tellistest, sindlitest, laudadest katus. Tõrvapapiga kaetud katus. Katus toetus sammastele. Katus oli sammaldunud, katki, jooksis läbi. Katust katma, lööma 'katust peale tegema'. Katust parandama, lappima. Korstnapühkija ronis katusele, katuselt alla. Maja saab, viiakse sügiseks katuse alla. Uus laohoone, kuivati on juba katuse all. Vihmapiisad, raheterad rabisevad vastu katust. Katus vajus lumekoorma all sisse. Parem varblane peos kui kümme katusel. || kattev osa sõidukil, esemel vms. Auto, vaguni, mootorpaadi katus. Kartulikoopa katus. Katusega kaevurakked, puuristid. | piltl. Oksad pea kohal moodustasid tiheda katuse. Himaalajat kutsutakse vahel maailma katuseks.
▷ Liitsõnad: eterniit|katus, kivi|katus, klaas|katus, kõrkja(s)|katus, laast(u)|katus, laud|katus, mätas|katus, papp|katus, pilbas|katus, pilpa|katus, pilliroo(g)|katus, plekk-|katus, roo(g)|katus, ruberoid|katus, sindel|katus, sindli|katus, tellis|katus, õle|katus, õlgkatus; kald|katus, kelp|katus, koonus|katus, kuppel|katus, külg|katus, lagi|katus, lamp|katus, mansard|katus, otsa|katus, poolkelp|katus, ripp|katus, rõht|katus, sarik|katus, terav|katus, täiskelp|katus, viilkatus; häda|katus, kaitse|katus, varikatus.
2. piltl maja, hoone, peavari, kodu (hrl. koos postpositsioonidega alla, all, alt). Temaga on võimatu ühe, ühise katuse all elada. Sellist inimest ei taha keegi oma katuse alla. Välja minu katuse alt! Üle hulga aastate viibis ta jälle oma vanemate katuse all. *Need [= vabadikud] on inimesed, kellel üksainus katus õue peal ja natuke kapsamaad. A. Kaal.

katuse|laud
Mõned katuselauad olid mädanenud, katki.

kaup ‹kauba 23› ‹s›

1. ostu-müügi objekt v. objektid; maj töö saadus, mis on määratud mitte valmistaja oma tarbeks, vaid müügiks. Kaupade tootmine, väljalase, ettetellimine, turustamine. Kauba hind, omahind. Defitsiitne, otsitav, hinnaline, allahinnatud, välismaa kaup. Kaup oli odav, kallis. See on minev, nõutav, esimese sordi kaup. Kaupa, kaupu reklaamima, pakkuma. Vahetamine kaup kauba vastu. Laod, kauplused, lauad olid kaupa täis. Tasus, maksis kauba eest kassasse. Poodi toodi uut kaupa. Rändkaupmees laotas oma kauba laiali. Elav kaup 'orjad v. prostituudid'. Kuidas kaup, nõnda hind. Kelle laps, selle nimi, kelle kaup, selle hind.
▷ Liitsõnad: bakaal|kaup, eksport|kaup, galanterii|kaup, gastronoomia|kaup, hooaja|kaup, import|kaup, kaalu|kaup, kangas|kaup, karusnaha|kaup, keemia|kaup, keraamika|kaup, klaas|kaup, kondiitri|kaup, kosmeetika|kaup, kultuuri|kaup, laada|kaup, laiatarbe|kaup, liha|kaup, majapidamis|kaup, metall|kaup, olme|kaup, pakend|kaup, parfümeeria|kaup, poe|kaup, praak|kaup, pudu|kaup, puiste|kaup, puit|kaup, raua|kaup, riide|kaup, rohu|kaup, sala|kaup, sega|kaup, spordi|kaup, tarbe|kaup, toidu|kaup, transiit|kaup, trikoo|kaup, tööstus|kaup, tüki|kaup, uudis|kaup, vahetus|kaup, valmis|kaup, väljaveo|kaup, õmbluskaup.
2. kokkulepe ostu-müügi, vahetuse, teenistuse, töö, teat. ülesande vms. kohta; sellise kokkuleppe tingimus(ed); kauplemine. Kaupa tegema, sobitama. Kaup, kaubad tehti kindlaks, maha. Me ei saanud kaupa, kaubale, kaupu kokku. Maksis rohkem, kui kaubas ette nähtud. Tingiti küll kaua, aga kaup ei sobinud. See kaup on kindel. Joodi kauba kinnituseks. Ta ei pidanud kaubast kinni. Mõlemad olid kaubaga rahul. Tüdruk võeti korterisse niisuguse kaubaga, et ta aitab majapidamistöödel. Sellist kohustust polnud küll kauba sees. Kaup jäi katki 'ei jõutud kokkuleppele'. Marjad sain kaubaks 'ära müüdud'. Müüvad kasuliku kaubaga oma maja maha. Kaup on vanem kui meie. Sugulased omad, aga kaup võõras. *".. Mul on suve peale käed löödud ja mis südamega ma keset kibedat tööaega kaubast lahti ütlen,” vastas nüüd Anu .. J. Peegel. *Kaup on nii, et juba täna õhtul pean linnas tagasi olema. A. Hint. || mingi (kaval) tehing, nõks v. võte, toimimisviis. Ei ta selle kaubaga oma vastastest jagu saa. *Iida minevikust teadsin veel niipalju, et ta oma praeguse mehe oli kosinud kavala kauba ja petise tööga .. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: aasta|kaup, karjase|kaup, kihla|kaup, kosja|kaup, lehma|kaup, müügi|kaup, ostu|kaup, pettuse|kaup, päeva|kaup, raha|kaup, rendi|kaup, sohi|kaup, suilise|kaup, sulase|kaup, töökaup.

keel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. toitu haarata, segada, maitsta ja neelata aitav ning häälitsemisel osalev liikuv elund suuõõne põhjas, inimesel tähtis ka kõneelundina. Inimese, looma keel. Keele näärmed, lihased. Roosa, punane, täpiline keel. Liigutab keelt suus. Tõmbas keelega üle margi. Keelde, keelt katki hammustama. Keelt suust välja ajama. Poiss näitas vastasele õrritavalt keelt. Laksutasin vaimustatult keelt. Köögist tulevad lõhnad panid keelt limpsama. Koeral palavaga keel ripakil, suust väljas. Kutsikas limpsab poisil keelega üle põse. Lehmal on kare keel. Rähnil on pikk kidaline keel. Maol on kaheharuline keel. || (kõneelundina, hrl. piltlikes ütlustes rääkimisviisi, kõnetakistust, jutu usaldatavust vms. iseloomustades; vt. ka fraseoloogiaosa). Eidel on väle, nobe, osav keel. Keelega jahvatama on nad meistrid. Mure, hirm nööris tal keele kinni. Tahtis midagi ütelda, aga keel liikus kangelt, ei kuulanud sõna. Ennem kuivagu mu keel, kui seda ütlen. Jäi uskuma petise valelikku keelt. Aina lubavad mesimagusal keelel. Selle mehe teravat keelt tuleb karta. Meelitajal on libe keel. Kuri keel on teravam kui nuga. *Ja uskuda ei maksa ka, kui keegi sindki kergel keelel sõbraks nimetab. E. Krusten. || loomade vastav elund lihasaadusena. Menüüs on keel hernestega. Kulinaariakauplusest saab keedetud keelt.
2. piltl kuju poolest keelt (1. täh.) meenutav osa millelgi. a. pikk kitsas kaugele esileulatuv maa-, jää- vm. riba. Neem ulatub kitsa keelena kaugele merre. Mägedest voolab alla suure liustiku keel. Sooja õhu keel ulatub kaugele põhja. b. kinga v. saapa paeltealune poollahtine nahalapp. Kingal, saapal on keel rebenenud. c. võtme osa, mis lukustusriivile vajutades kas suleb v. avab luku. Võtmel murdus keel. d. seotises tapi väljaulatuv osa. Keelega harktapp. e. piitsavarre külge kinnituv nöör v. rihm, piug. Piitsa keel. Tõstab käe piitsaga, selle keel vihiseb läbi õhu. f. leegi v. laine ladvaosa, hari, tipp. Leekide punased keeled. Lainete keeled limpsivad rannakive. g. ‹liitsõna järelosana› esineb taimenimetustes
▷ Liitsõnad: jää|keel, kaalu|keel, laava|keel, laine|keel, leegi|keel, liustiku|keel, luku|keel, lume|keel, piitsa|keel, rihma|keel, riivi|keel, suitsu|keel, tapi|keel, tuisu|keel, tule|keel, võtmekeel; karu|keel, käo|keel, mao|keel, peni|keel, ussi|keel, ämmakeel.
3. inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja. a. (üldiselt). Mõtlemine toimub keele abil. Keele teke, areng, struktuur, foneetiline süsteem. Suuline, kirjalik keel. Loomulikud, kunstlikud keeled. Žestide keel. b. (mingi rahva v. rahvuse suhtlemisvahendina). Soome, araabia, poola, jakuudi, hotentoti keel. Indoeuroopa, soome-ugri, turgi, semi keeled. Germaani, romaani, slaavi keeled. Läänemeresoome, volga, permi, ugri keeled. Samojeedi keeled. Aglutineerivad, flekteerivad, inkorporeerivad keeled. Analüütilised, sünteetilised keeled. Elavad ja surnud keeled. Klassikalised keeled 'kreeka ja ladina keel'. Keelt õppima, omandama, õpetama. Ta oskab, valdab, räägib, kõneleb vabalt mitut keelt. Mees õppis ära, selgeks rootsi keele. Kuidas see sõna vene keeli on? Vastas puhtas, vigases, aktsendiga läti keeles. Keelte peale oli tüdrukul annet. Jutuajamine käis, toimus inglise keeles. Nende kodune keel oli saksa keel. Tal paljud keeled käes, selged. Teos tõlgiti mitmesse keelde, paljudesse keeltesse. Tõlgib ungari keelest eesti keelde. Mis keeles ma pean vastama? Tekst oli trükitud kolmes (kohalikus) keeles. Šveitsis on neli ametlikku keelt. Tallinna, tartu keel. c. (eripärane) keelepruuk, väljendusviis v. stiil. Õpilaste, sõdurite, tudengite keel. Ilukirjanduse keel. Rahvaluule, vanasõnade keel. Ajakirjanduse keel. Esseede viimistletud, lihvitud keel. Maarahva, dialoogi lopsakas keel. „Kalevipoja” keel. Tammsaare, Tuglase, Kangro keel. Kunstipärane keel. Ilmekas, väljendusrikas, värvikas, kujundirohke, varjundirikas keel. Ajalehe keel oli kuiv, igav, trafaretne, hall, šablooniline. Raamat oli kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel tõlkijal on hea, ladus keel. Keelelt kehv, kesine teos. Juba keelest on kuulda, et oled siin võõras.
▷ Liitsõnad: alg|keel, alus|keel, antiik|keel, ema|keel, eri|keel, hõimu|keel, häälik|keel, inim|keel, kirja|keel, kirjandus|keel, kultuur|keel, lähte|keel, maailma|keel, maa|keel, murde|keel, mustlas|keel, naaber|keel, pisi|keel, põhi|keel, rahvus|keel, riigi|keel, sala|keel, sega|keel, substraat|keel, sugukonna|keel, sugulas|keel, suhtlemis|keel, sõsar|keel, tehis|keel, tuleviku|keel, vahendaja|keel, vahendus|keel, viipe|keel, võõr|keel, vähemus|keel, välis|keel, õppekeel; ajalehe|keel, all|keel, ameti|keel, argi(päeva)|keel, eriala|keel, ilukirjandus|keel, kantselei|keel, kaubandus|keel, kiriku|keel, kohtu|keel, kõne|keel, käibe|keel, laste|keel, luule|keel, norm|keel, normaal|keel, nüüdis|keel, oskus|keel, piibli|keel, proosa|keel, raamatu|keel, rahva(luule)|keel, salongi|keel, sõduri|keel, tarbe|keel, teabe|keel, teadus|keel, tehnika|keel, tänapäeva|keel, õpilas|keel, ühis|keel, üld|keel, üliõpilaskeel.
4. piltl sõnadeta väljendus v. informatsioon millegi kaudu (hrl. eelneb vastav sõna genitiivis). Pilkude, miimika, liigutuste keel. Mesilaste, sipelgate, loomade keel. Signaalide keel. Helide keel. Arvude keel on selge ja täpne. Kunstnik annab muljeid edasi värvide, kujundite keeles. Igal kunstiliigil on oma keel ja väljendusvahendid. *Ja ema sõnade järgi pidid ristipandud nuga ja kahvel lauakommete keeles tähendama, et sööja pole veel lõpetanud. H. Pukk. *Siin tõlkis Mart Saar metsade kõnet laulude keelde .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: filmi|keel, heli|keel, kujundi|keel, tantsu|keel, vormikeel.
5. sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks
▷ Liitsõnad: algoritmi|keel, programmeerimis|keel, sümbolikeel.
6. kõnek kasut. inimese kohta. a. sõj informatsiooni saamiseks kinni püütud vaenlane. Luurajatel on ülesanne hankida, kaasa tuua keel. Mehed saadeti keelt püüdma. b. ‹hrl. pl.› kadedad, laimavad, pahatahtlikud vms. inimesed (millegi levitajaina, edasikandjaina). Kurjad keeled rääkisid tüdrukust igasugust halba. Hakka nüüd kõiki kadedaid keeli uskuma! *Nüüd oli Liinale selge, et kolmandad keeled olid temast ette jõudnud. O. Tooming.
7. millegi traatjas pinguldatud osa. a. muus üle kahe tugialuse pinguldatud häälestatav heliallikas, pillikeel. Tšello, kontrabassi, mandoliini, kitarri, harfi, tsitri, klaveri keeled. Sooltest, metallist keeled. Näppis, sõrmitses pilli keeli. Mängija sõrmed hakkavad keeltel nobedalt liikuma. Viiulil katkes keel. Tõmbab poognaga üle keelte. Vanematel kanneldel oli kuus keelt. | piltl. Hinge, südame keeled. Mälestus puudutas tema hinges kõige hellemaid keeli. Oskab teise südames õige keele helisema panna. *Mingi keel Joonas tõmbus uuesti pinevile. A. Hint. b. reketiraamile kinnituv reketi nöörjas osa
▷ Liitsõnad: bassi|keel, kandle|keel, klaveri|keel, pilli|keel, reketi|keel, sool|keel, teras|keel, viiulikeel; hinge|keel, südame|keel, tundekeel.

keelitama ‹37›
veenma, rääkima, et keegi midagi teeks v. tegemata jätaks. Sõbrad keelitasid teda kohale jääma. Teda keelitati sellest mõttest loobuma. Keelitasin teisigi matkale. Meest tuli tükk aega keelitada, enne kui ta nõustus. Meelitas ja keelitas kõiki üritusest osa võtma. Hakkas keelitama, et heitku ma magama. Kuidas ka isa ei keelitanud, Mihkel jättis ikkagi edasiõppimise katki. „No mis sa sinna lähed!” keelitasid teised. „Ära sellest kellelegi räägi,” keelitasin Jaaku.

kella|klaas
kella (3. täh.) katteklaas. Kellaklaas läks katki.

kella|vedru
kella (3. täh.) käitav spiraalvedru. Kellavedru oli katki. Ta oli pingul nagu kellavedru.

kett1 ‹keti 21› ‹s›
üksteisega järjestikku liikuvalt ühendatud (metall)lülide kogum. Pikk, lühike, tugev kett. Kinnitas paadi ketiga silla külge. Jalgrattal on kett maha läinud. Ankur ripub keti otsas. Koer on keti otsas. Pika ketiga hõbeuur. Käevõru, medaljoni kett läks katki. | ‹sisekohakäänetes› (osutab kellegi v. millegi kinnitamisele, kinniolekule v. sellest olukorrast vabanemisele). Pani koera ketti. Koer on ketis. Laskis koera ketist lahti. Pani hobuse ädalale ketti. Lehm, hobune on aasal ketis. Silla küljes oli mitu paati ketis. Uks on ketis. Ta pani ukse ketti ja avas alles siis praokile. | piltl. Võtsime üksteisel käest kinni ja moodustasime keti. *Mina, mu laps, lapselapsed ja nende lapsed, üks pikk kett .. A. Ertel.
▷ Liitsõnad: ajami|kett, ankru|kett, jalgratta|kett, kaela|kett, kaitse|kett, kella|kett, koera|kett, kraana|kett, käe|kett, köietus|kett, looma|kett, randme|kett, ratta|kett, trengi|kett, ukse|kett, uuri|kett, veo|kett, ülekandekett; hõbe|kett, kuld|kett, plaatina|kett, pronks|kett, vaskkett.

kibadi-kobadi ‹adv›
hrv kobamisi, kuidagiviisi, ligadi-logadi. *.. kui nad oma prantsuskeelse jutu Eeva tulles katki jätsid ja tihti üsna kibadi-kobadi maakeeles tema poole pöördusid. J. Kross.

kinder|kont
kõnek (inimesel:) kederluu; (loomal:) tagumise jala koodiots. Sai nuudiga vastu kinderkonti. *.. ma märkasin ka, et looma jalg oli kinderkondi pealt katki .. E. Maasik.

kipitama ‹37›

1. kergelt, torkivalt valutama; kibe olema. Selg, turi kipitab päikesest. Ihu kipitab sääskede hammustustest. Marraskil põlv hakkas kipitama. Nõgesed panid jalasääred kipitama. Hommikuks tekkis nohu ja kurk kipitas. Tolm pani nina kipitama. Nina kipitas tolmust. Suits, higi, seep pani silmad kipitama. Siin on vingu, kurgus ja silmades hakkas kipitama. Külm vesi võttis sõrmeotsad kipitama. *Eilsed villid lähevad tal peos üksteise järel katki ja kipitavad kangesti .. O. Luts.
2. kerget valu, torkivat v. kibedat tunnet tekitama. Tolm kipitab ninas ja kurgus. Seep kipitab silmas. Jood kipitab nahal. *Heledalt hõõguva ahju tule õhk otse kipitas ihul .. M. Raud. || piltl (seoses hingeliste elamustega). Nutt kipitas kurgus, oli kurgus kipitamas 'nutt oli tulemas, keegi oli nutma puhkemas'. Pisarad kipitasid kurgus. *Aga öelda, et kõik oli vale, kõik oli halb, et midagi niisugust poleks üldse pidanud tegema? Just see ongi, mis kipitab. V. Lattik.
3. piltl (mingi asjaolu, tundmuse kohta:) mitte rahu andma, rahutuks tegema; torkima, kripeldama, kibelema. See tunne, mõte kipitas tal üha hinges. Tal vist kipitab midagi, mingi mure hinge peal, südame peal. See asjaolu pani mehe hinge kipitama. *Ta oskas süüdlast liigutada, ta pehmemaid tundmusi kipitama panna. E. Vilde.
4. midagi väga (teha) tahtma, kibelema. *Aga Johannes oli juba ammugi kipitanud ringmängu mängima ja tantsima. E. Krusten. *.. tal kipitas teada saada, kas ehk sealpool ka midagi veel tuha all hõõgub .. E. Vilde.

kirve|vars
Kirvevars läks katki. Kirvevarred tehakse saarest, pihlakast või kasest.

kiskuma ‹kisun impers kistakse, kistud 42›

1. tõmbama, tirima, sikutama. Haaras tüdrukul käest ja kiskus ta tantsima. Poiss kiskus end kinnihoidjate käest lahti. Püüdis portfelli minu käest ära kiskuda. Keegi kiskus teda mantlihõlmast tagasi. Mehed kiskusid köit täiest jõust enda poole. Kiskusin uppuja paati. Palgid kisti jõest kaldale. Ta kiskus nöörist, ohjadest. Kiskus suure vaevaga jala porist. See niit ei lähe kiskudeski katki. Kiskus teist juustest, karvust, habemest. Kiskus magajal teki pealt. Kiskusin ukse jõuga lahti. Kiskus endal pintsaku, särgi seljast, säärikud jalast. Kisub kindad käest, kätte. Kiskus endal maski eest. Kiskusin kiiresti püksid, säärikud jalga, tööriided selga. Kiskus end pesuväele, alasti, endal viimase kui katte ült. Hakkas jahe ja ta kiskus hõlmad koomale. Poisil oli soni silmadele kistud. Kiskus mõõga tupest. Kiskus taskust pungil rahakoti. Laps kiskus endale riiulilt raamatud kaela. Tuul kiskus puud looka, rebis ja kiskus riideid. Vool kiskus paadi keerisesse. | piltl. Raske on koos tegutseda, kui igaüks kisub ise kanti. On kogu võimu enda kätte kiskunud. Rahvad kisti sõtta. Teda kisti tahtmatult sekeldustesse. Kisud oma jutuga endale õnnetust, pahandusi kaela. Ta kisub kõiges enda poole 'on omakasupüüdlik'. Tema naer, vaimukus oli pisut kistud 'tehtud, kunstlik'. *Aegamisi kiskus sügisene hommik merelt pimeduse. A. Mälk. || tugevasti v. hooga midagi kusagilt küljest v. seest ära rebima; kitkuma, katkuma. Kisub tangidega lauajuppidest naelu. Miinikild kiskus käe otsast. Kiskus haava sidumiseks särgihõlmast tüki. Ma ei räägi midagi, kistagu või keel suust. Kiskus plangust paar lauda lahti. Kiskusin pudelil korgi pealt. Peerge kisti kuivast lõmmust. Kaskedelt kisti tohtu, pärnadelt niint. Torm kiskus puid juurtega maast. Laps kiskus liblikal tiivad ära. Lehm kiskus keti katki. Kiskus kirja puruks, pisikesteks tükkideks. Ta riided olid lõhki kistud. Torm kiskus purjed räbalaiks. Käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või tükkideks. Iga sõna otsekui kisu tal suust (vähese jutuga inimese kohta). Kisu jänestele tee äärest rohtu. Metsa alt kisti sammalt. Kiskus peast paar juuksekarva. Tuul kisub puudelt lehti. || tõmmates tugevasti, energiliselt midagi tegema. Mees kiskus kõigest väest sõuda. Hobused kiskusid koormat vedada. *.. kisub [Kaarli] pilli, nii et maailm mürab, ja laulab vägevast kõrist Kaasa .. R. Roht. || kõnek (tugevasti sisse tõmmates) suitsetama. Piipu, paberossi, sigaretti, sigarit kiskuma. Mehed kiskusid pläru, plotskit, suitsu, mahorkat, „Priimat”. || (tugeva tuuletõmbuse, tõmbetuule kohta). *Leidsid sina ka endale koha – siin kisub hullemini kui korstnas. O. Tooming.
2. (märgib millegi asendi v. olukorra muutmist); tõmbama. a. (aluseks tegija, sooritaja). End kõverasse, küüru, kössi, kühmu, kägarasse, vimma kiskuma. Kiskusin käe rusikase. Mees kiskus pea õlgade vahele ja pani jooksu. Tüdruk kiskus huuled prunti. Poiss kiskus näo mossi, viltu, virilaks, naerule. Kiskusime imestusest silmad pärani. Siil kiskus end kerra. Koer kiskus saba jalgade vahele. Kass kiskus küüru selga. b. (aluseks põhjustaja). Valu kiskus mehe liigendnoana kõverasse. Tal kiskus kramp näo viltu. Jooksvast konksu kistud sõrmed. Ere valgus kisub silmad kissi. Tuul, lahkumiskurbus kiskus vägisi silmad vesiseks. *.. nüüd olid aastad ta kokkupoole kiskunud, ent praegugi oli tal veel pikkust küllalt. A. Hint.
3. (märgib millegi asendi v. olukorra muutumist); tõmbuma. Lauad kiskusid kuivamisel kaardu. Uks on kiiva kiskunud. Kasetoht kisub põledes krussi. Mehe turi kisub juba kühmu. Parem jalg kiskus krampi. Sõrmed hakkasid tööga kronksu kiskuma. Seda nähes kiskusid mul käed rusikasse. Nahk on kätel kipra kiskunud. Ta nägu, suu kiskus muigele. Kulmud kiskusid pahaselt kortsu. Laup kiskus murekortsudesse. Mehe nägu kiskus pilve, murelikuks, vihast tumepunaseks. Silmad kiskusid valguse käes kissi.
4. kippuma mingis suunas arenema, muutuma v. minema; mingile olukorrale lähenema. Taevas kisub pilve. Ilm kisub vihmale, sajule. Hommikutaevas kisub juba heledamaks. Päev kisub juba õhtusse, õhtule. Väljas kisub hämaraks, pimedaks, videvikuks, videvikule, valgeks. Ilmad hakkavad juba kevadele, kevadesse kiskuma. Tänavu kisub varakult külmale. Tuul hakkas loodesse kiskuma. Aeg, suvi kisub sügisesse, sügise poole. Rukkipead hakkasid juba valkjaks kiskuma. Paat kiskus vägisi kaldasse. Lennuk kiskus tugevasti suunast kõrvale. Jutt kisub vägisi poliitika peale. Asi hakkab viltu, kiiva, halva poole kiskuma. Tal kisuvad juuksed varakult halliks. Nende huvid kiskusid lahku. Toredasti alanud päeva lõpp kiskus kurvaks. Aastaid kisub tal juba 60 ligi. Tütarlapse süda kisub noore meremehe poole.
5. vastupandamatult, tugevasti kuhugi v. midagi tegema meelitama, tõmbama. Meri kisub noorukeid vastupandamatu jõuga. Raamat kisub lugema. Valsihelid lausa kisuvad tantsima. Kaunid roosid kiskusid pilgu ligi. Jahimehekirg kiskus teda püssiga metsa. Uudishimu kiskus last tänavale. Süda kisub laste, perekonna, sõprade juurde. Veri kiskus noorukit näitemängu tegema. | ‹impers.› Sellisel kaunil kevadpäeval kisub maale, loodusesse. Tundis, kuidas teda kiskus selle tüdruku poole. Meest kisub vägisi kõrtsi poole. Sain vaevalt mõne päeva linnas olla, kui tundsin, et kisub koju tagasi. Teised läksid suvilasse, kuid mind ei kisu sinna. Tüdrukut kisub hullama.
6. kestvamalt mingis olukorras v. tundes püsima v. vastavat olukorda saavutada püüdma. Mees solvus ja hakkas minu vastu vimma kiskuma. Vanamees kiskus endamisi naeru, naerda. Tüdruk hakkas tasakesi nuttu kiskuma 'nutma'. Hakkas purjuspäi riidu, tüli kiskuma. Pole ma öelnud talle midagi, kisub niisama kiusu. *Pidite ju hirmsat viha kiskuma, üksteisest kauges kaares mööda käima. J. Rannap.
7. kaklema, kisklema, tülitsema. Koerad kiskusid, nii et karvatutid lendasid. Poisid läksid omavahel kiskuma. Väimees kisub äia ja ämmaga. Kui kassid kisuvad, siis hiired hüppavad. *Omavahel ei saa need pisiorganisatsioonid millegipärast läbi ja kisuvad. H. Sergo.
8. katki rebides hammustama, hammaste v. küüntega rebima. Koer kiskus käe, sääre veriseks, püksisääre lõhki. Sai kurja koera käest kiskuda. Hunt, karu kiskus mullikat. Kulli kistud kanast ei saanud enam asja.
9. midagi v. kedagi mitte rahus olla laskma, midagi kätte võtma, puutuma v. käperdama. Lapsed kipuvad kõiki asju kiskuma. Ära kisu, lase olla! *.. ta tõrjus kärsitult kobavad käed tagasi, öeldes: „Anna mulle rahu, ära kisu mind!” A. H. Tammsaare.
10. mingist kohast ülemäära, takistavalt pingul, kitsas olema. Kuub, kleit kisub kaenla alt. Mantel kisub tagant. Püksid on muidu parajad, ainult värvli kohalt kisub veidi.
11. hrv uudismaad algeliste vahenditega rajama. *See oli Koltse Ebe, Koltse metsas uudsepõlde kiskuva lasterikka mehe tütar. A. Mälk. *Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde? A. Kitzberg.

klaas ‹-i 21› ‹s›

1. peam. silikaatide sulatisest toodetav valgust läbilaskev habras tahke amorfne materjal. Klaasi valmistamine, tootmine. Õhuke, paks, värviline, lihvitud, mustriline klaas. Kildumatu, purunematu, tulekindel klaas. Optiline klaas 'pliiklaas'. Klaasist nõud, helmed. Klaasist sein. Klaas purunes. Sile, läbipaistev nagu klaas. Jää helkis nagu klaas. Ega sa klaasist (ei) ole kõnek (öeldakse inimesele, kes seisab millegi ees ja takistab sellega nägemist). Lahustuv klaas 'leelismetallisilikaatidest koosnev vees lahustuv sulam, kasut. vesiklaasi valmistamiseks'. Orgaaniline klaas 'polümeeridest saadav läbipaistev plastmass, pleksiklaas'. Vulkaaniline klaas 'teat. klaasja ehitusega kivim'.
▷ Liitsõnad: barüüt|klaas, flint|klaas, jää|klaas, kristall|klaas, kroon|klaas, kvarts|klaas, lubi|klaas, matt|klaas, opaal|klaas, piim|klaas, pleksi|klaas, plii|klaas, rubiin|klaas, silikaat|klaas, suitsu|klaas, vaht|klaas, valuklaas; akna|klaas, filigraan|klaas, leht|klaas, lihv|klaas, peegli|klaas, pudeli|klaas, tahvel|klaas, vitriiniklaas; sula|klaas, vesiklaas.
2. klaasist (1. täh.) ese v. selle osa. a. plaat, ruut. Akna sisemine klaas on katki. Plahvatus lõi akendest klaasid välja. Klaasidega raamatukapp. Kirjutuslaua klaas. Taimi kasvatati lavades klaasi all. b. väike nõu joomiseks, näit. tee- v. napsiklaas (vahel ka selle sisu kaasa arvatud). Mees jõi, rüüpas klaasist. Jõi klaasi tühjaks. Valas viina, õlut, piima klaasidesse. Klaasid valati ääreni täis. Miks tema klaas on tühi, poolik? Klaasi põhjas oli veel pisut teed. Joodi, vahetevahel löödi klaase kokku. Tõstan klaasi teie terviseks! (joomistoost). Mehed kummutasid agaralt klaase 'jõid vahetpidamata'. *Nad olid pool päeva klaasi taga jorutanud .. O. Tooming. || klaasitäis. Klaas piima, teed, morssi. Jõi paar klaasi veini. Teine klaas joodi pererahva terviseks. *Nõnda valas ta klaasi klaasi järel endal kurgust alla. A. H. Tammsaare. c. muu ese v. selle osa. Lambil, laternal oli klaas tahmunud. Mehel olid ees paksude klaasidega prillid. Käekella klaas. d. (klaasesemete, klaastoodete kogumõistena). Tšehhi klaas on maailmakuulus.
▷ Liitsõnad: joogi|klaas, kokteili|klaas, konjaki|klaas, likööri|klaas, limonaadi|klaas, morsi|klaas, mõõte|klaas, napsi|klaas, piima|klaas, pits|klaas, rohu|klaas, šampuse|klaas, tee|klaas, vee|klaas, veini|klaas, viina|klaas, õlleklaas; eseme|klaas, esi|klaas, kaitse|klaas, katse|klaas, katte|klaas, keedu|klaas, kella|klaas, kraadi|klaas, kupu|klaas, lambi|klaas, preparaadi|klaas, prilli|klaas, suurendus|klaas, tule|klaas, tuule|klaas, ukse|klaas, uuriklaas.
3. mer endisajal laevadel kellakõlksatus vahisoleku pooltunni tähistamiseks (üks kõlksatus iga möödunud pooltunni kohta), ka vastav pooltund ise. *Vaht kilistas südaööd – löödi kaheksa klaasi. A. Kaskneem.

klaasima ‹42›
klaasi(de)ga varustama, klaase ette panema v. klaasiga katma. Aknaid klaasima. Aiandis klaasitakse lavaraame. Kellaklaas läks katki, tuleb lasta kell uuesti klaasida. Viisin pildi klaasida. Osaliselt klaasitud ustega kapp. Klaasitud 'klaasakendega' veranda.

klirdi ‹adv interj›
klirinal, klirinaga. Klaas läks klirdi katki. *Klirdi! Laterna klaas lendas kildudeks. J. Üksi.

klirr ‹interj adv›
annab edasi hrl. klaasi klirisemist. Klaas läks klirr katki. *Klirr, kukkus kilde vastastoast põrandale. L. Kibuvits.

koht ‹koha 22› ‹s›

1. (kõige üldisemalt:) ruumi, pinna, joone punkt v. piirkond; (hrl. kitsamalt:) maa-ala, piirkond, paik maastikul, looduses; asu-, toimumispaik. Looduslikult kaunid kohad. Eesti lumerohkeim koht. Seda kohta ei ole kaardile märgitud. Pealetung algas mitmest kohast korraga. Kõrts oli hea koha peal: teede ristumiskohas. Maja asub pisut kõrvalises kohas. Tee on mõnes kohas halb. Kõrgematelt kohtadelt on lumi juba sulanud. Jõudsin ikka samasse kohta tagasi. Paistab, et oleme õigesse kohta jõudnud. Madalamates kohtades on põld veel pehme. Sellele taimele sobivad poolvarjulised kohad. Jões on kärestikulisi kohti. Ära hüppa vette tundmatus kohas! Otsiti kaevu puurimiseks sobivat kohta. Matkajad istusid tuulevarjulisse kohta puhkama. Kus kohas sa elad? Kus kohal see juhtus? Kust kohast sa selle kivi leidsid? Kuhu kohta me puu istutame? Temataoliste koht pole meie hulgas. Mul ei ole kohta, kus elada. Jooksjad asusid kohtadele. Asus rivis oma kohale. Pealtvaatajad võtsid aegsasti mäeveerul kohad sisse. Jälgis kõike kohalt liikumata. Poiss seisis nagu kohale naelutatud. Koera koht pole toas. Riiulile ei leidunud toas enam kohta. Vana koli koht on pööningul. Raamatud tuleb oma kohale tagasi panna. Pange, jätke kõik asjad omale kohale! Igal asjal olgu kindel koht. Tõstis asju ühest kohast teise. *.. mul oli korraga selge, et ei siin ega selle tüdruku seltsis ei ole minu koht. M. Metsanurk. | piltl. Ta pole veel leidnud oma kohta elus. Feodaalkord loovutas koha kapitalismile. Need laulud on võitnud kindla koha meie kooride repertuaaris. || ‹mitmuse väliskohakäänetes› (kasut. vahel keskusele vastandatud provintsi, perifeeria ja neis esinevate asutuste märkimiseks); siin adverbid kohapeal, kohapeale, kohapealt sobivamad. Kohtadel oodati keskuse korraldusi. Kohtadelt saabunud teadetest nähtub, et .. || (asutuse, maja, ruumi vm. kohta). Klubid, teatrid, kinod jm. avalikud kohad. Kohvik oli koht, kus kokku saadi. Mul ei tule võõras kohas und. Varas toimetati kindlasse kohta. See ajakiri oli veel ainus koht, kus sai midagi tõsisemat avaldada. Hea koht kõnek käimla, WC.
▷ Liitsõnad: allika|koht, ankru|koht, asu|koht, asula|koht, avarii|koht, ehitus|koht, einestamis|koht, elu|koht, hargnemis|koht, haua|koht, hiie|koht, hoiu|koht, hukkamis|koht, jalutus|koht, joogi|koht, jooma|koht, kaevu|koht, kalapüügi|koht, kalme|koht, kasvu|koht, kaubitsemis|koht, keedu|koht, keeru|koht, kinnipidamis|koht, kinnitus|koht, kodu|koht, kogunemis|koht, kohtumis|koht, koolme|koht, koondumis|koht, kooskäimis|koht, kudemis|koht, kultus(e)|koht, kuriteo|koht, kurvi|koht, käänu|koht, laagri|koht, laske|koht, leiu|koht, lemmik|koht, linna|koht, lodu|koht, lohu|koht, läbikäigu|koht, lähetus|koht, lähte|koht, maa|koht, maabumis|koht, maandumis|koht, marja|koht, matmis|koht, matuse|koht, müügi|koht, nõupidamis|koht, ohverdus|koht, pagendus|koht, parkimis|koht, peatus|koht, peidu|koht, pesa|koht, pesemis|koht, pesitsus|koht, plahvatus|koht, prügiveo|koht, puhke|koht, pöörde|koht, püügi|koht, raie|koht, randumis|koht, ristumis|koht, seene|koht, sidumis|koht, siht|koht, sonni|koht, sooniku|koht, suitsetamis|koht, sukeldumis|koht, suplemis|koht, suplus|koht, suvitus|koht, söötmis|koht, sündmus|koht, sünni|koht, talvitumis|koht, talvitus|koht, tapmis|koht, tegevus|koht, tekke|koht, telkimis|koht, ukse|koht, vaate|koht, vaatlus|koht, varitsus|koht, veevõtu|koht, võistlus|koht, väljasõidu|koht, õnge|koht, õnnetus|koht, äravoolu|koht, ööbimis|koht, ühinemis|koht, ülekäigu|koht, ülesõidu|koht, üleveokoht.
2. kindel ettenähtud paik istumiseks, kuskil asumiseks, viibimiseks (mingis ruumis). a. (istekoht). Rida 7, koht 8. Saal oli viimse kohani välja müüdud. Kellelegi, kellegi jaoks kohta hoidma, kohta kinni panema. Kellelegi kohta pakkuma. Kas see koht on vaba? Vahetasime naabriga kohad. Sain rongis, lennukis aknaaluse koha. Õpilane istus kohale, vastas kohalt. Pärast tantsu lõppu saatis noormees tütarlapse kohale. b. (asumiseks, viibimiseks). Ehitati uus paarisaja kohaga haigla. Lasteaias on sada kohta. Hotellis polnud ühtki vaba kohta. Õpilased kindlustatakse kohaga ühiselamus. Valmis 250 kohaga laut 'laut 250 looma jaoks'.
▷ Liitsõnad: au|koht, iste|koht, kajuti|koht, magamis|koht, seisukoht; haigla|koht, sõime|koht, voodi|koht, õpilaskoht.
3. keha, eseme, hoone jne. kitsam piirkond. Haige, valus, muljutud, marraskil koht. Sai kolmest kohast haavata. Ristluude kohalt hakkas valutama. Pehme, hea koht kõnek tagumik, istmik. Lõikab õuna küljest plekilised kohad ära. Pirukas on mõnest kohast kõrbenud. Kampsun on mitmest kohast katki. Katus jookseb mitmest kohast läbi. Siin pole keegi puhastanud – tolmu kõik kohad täis. || piltl teat. (häiriv, vaeva tegev, puuduseks olev) asjaolu, nähtus, seik kellelgi v. milleski. Ma tunnen suurepäraselt tema nõrku kohti. Pilge tabas vastase hella kohta. Teose, teooria nõrgad kohad ilmnesid peagi. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümne-aastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: luupekse|koht, meele|koht, oimu|koht, põlve|koht, ristluu|koht, taljekoht; haava|koht, joote|koht, jätku|koht, keevitus|koht, liite|koht, murru|koht, oksakoht; kesk|koht, vahekoht; eba|koht, kitsaskoht.
4. katkend, osa, lõik, lause vms. Kriipsutas raamatus tähtsamad kohad alla. Lugemine jäi huvitava, põneva koha peal pooleli. Luges kirjast paar kohta ette. Mõni koht ettekandest jäi selgusetuks. Orkestriproovil korrati raskemaid kohti. *Jutt algas nagu samast kohast, kus see kevadel Jürna lahkudes oli katkenud. A. Kalmus.
5. ameti-, töö-, teenistuskoht. Sain hea, korraliku, tasuva, kõrgepalgalise koha. Soe koht 'mugav, rahulik, tasuv teenistus- v. töökoht'. Töötab vastutusrikkal, juhtival kohal. Vakantne, vaba koht. Kohta vahetama, kaotama. Kedagi kohalt vallandama, teisele kohale üle viima. Kedagi kohale kinnitama, määrama. Ta edutati kõrgemale kohale. Ta võeti kohalt maha, vabastati töökoja juhataja kohalt. Võttis end kohalt lahti, tuli koha pealt ära. Asub uuele kohale. Sai joomise pärast kohalt lahti. Asutuses koondati kolm kohta. Töötab kahel kohal, poolteise kohaga. Tööline jäi kohata. Talle öeldi koht üles. Otsib paremat kohta. Käis mitmel pool kohta kuulamas. Vaatan endale kontorisse mingi väikese koha. Talle pakuti meistri kohta. Seltsi esimehe, osakonnajuhataja koht. || saadikukoht. Konservatiivid said parlamendis üle poole kohtadest.
▷ Liitsõnad: direktori|koht, inseneri|koht, kirjutaja|koht, kojamehe|koht, koolmeistri|koht, laborandi|koht, madruse|koht, ministri|koht, teenija|koht, treeneri|koht, valvuri|koht, õpetaja|koht, õpipoisikoht; põhi|koht, töökoht.
6. asend, seisund, positsioon. Auhinnalised kohad. I ja III koht kuulusid meie sportlastele. P. Keres tuli esimesele kohale, saavutas esimese koha. Mitmendal kohal meie võistkond on? Naiskond langes tänavu paari koha võrra tahapoole. Esimesed kohad läksid külalisvõistlejatele. Hiina on elanike arvult esimesel kohal maailmas. Aiandus on hõivanud ta elus tähtsa, keskse koha. P. Vallakule kuulub eesti novelli arenguloos silmapaistev koht. Kaks kohta pärast koma.
▷ Liitsõnad: auhinna|koht, esi|koht, medali|koht, punktikoht; juhi|koht, liidrikoht.
7. talumajapidamine (eelkõige selle maa). Suur, väike, kehv, vilets, jõukas koht. Kohta pidama. Ostis koha mõisa käest päriseks. Andis koha rendile, müüs ära. Koha päris vanem poeg. Vanaperemees kirjutas koha tütre nimele. Koht on võlgades, läheb oksjoni alla. Koha peal oli tublisti võlga.
▷ Liitsõnad: asuniku|koht, isa|koht, kandi|koht, kolmepäeva|koht, kuuepäeva|koht, ostu|koht, popsi|koht, puumaa|koht, rendi|koht, sauna|koht, talu|koht, uudismaa|koht, vabadiku|koht, üksjalakoht.
8. teat. ajaline moment v. pikem lõik. Ütle siis parajal kohal sõna sekka. 19. sajandi 30-ndad ja 40-ndad on meie ajakirjanduse ajaloos tühi koht. *Temal oli elus aga kümnete aastate pikkune tühi koht. J. Mändmets.

koja|mutt
kõnek kojanaine. *.. kas kojamutt on [katki löödud] aknaruudu pärast juba uurimas käinud? H. Rammo.

koksama ‹koksata 48›

1. kergelt lööma. Koksab muna katki. Koksasin kinganinaga tee peal olevat kivi. Vihane kukk koksas nokaga poisile vastu sõrmi. Õllekannud koksati enne joomist kokku. *Ise aga astus pliidi juurde, koksas paar puutükki peenemaks .. R. Sirge. || viga tegevalt lööma. Vaenlase sõdur koksati püssipäraga uimaseks. Röövlid koksasid teekäijale pähe ja võtsid ta raha. *.. suuremad [põngerjad] luusisid abajate roolõugastes, nuiadega läbi jää hauge koksates .. A. Uustulnd.
2. kergelt millegi vastu puutuma, millegi vastu sattuma. Paat koksas küljega vastu kivi. Koksas taganedes küünarnuki vastu kapi serva.

koksima ‹42›
korduvalt (kergelt) lööma, (kergelt) taguma, toksima. Ema koksib mune pannile. Koksis vasaraga kivi küljest paar kildu. Koksisin pähkleid katki. Koksis pliiatsiotsaga vastu lauda. Mune koksima 'keedetud mune otsapidi vastamisi lööma (rahvakombena)'. *Jaan .. koksis pinu ees puuhalud peenemaks. L. Vaher. *No, kurat, ega hullul lihunikul või lasta naist ja lapsi surnuks koksida. J. Kärner.

kollane ‹-se 4›

1. ‹adj› võilille õite, sidruni, õlgede värvi. Kollane värv, värvus. Liiva-, vahakarva kollane. Kollane liblikas, seen. Valminud murakad, varsakabja õied on kollased. Taevas on suur kollane täiskuu. Kollane pael, pluus. Väävel on kollane. Kollane kui sidrun. Nõlvak oli võililledest kollane. Fooris põles kollane tuli. Nahal on kollane laik. Kaselehed läksid juba kollaseks. Haige oli näost kollane. Laiguti on oras kollaseks tõmbunud. Sõrmed on suitsetamisest kollased. Belgia koondise jalgrattur sõitis kollases liidrisärgis. Kollane pass, pilet 'endisaegne lõbunaiste kollasevärviline tunnistus'. Kollane rass 'mongoliidse põhirassi endisaegne nimetus'. *.. kuidas nad noort inimest närisid, aina kadedusest, suurest kollasest kadedusest! L. Kibuvits. | (taime-, harvemini loomanimetustes). Kollane mesikas, käoking, võhumõõk, vesikupp, kivirik, karikakar, ülane, hobukastan. Kollane pilvik, lehtrik, hüüvik, kärbseseen. Kollane teetigu, anakonda.
▷ Liitsõnad: ere|kollane, erk|kollane, hallikas|kollane, hele|kollane, kahkjas|kollane, kahvatu|kollane, kuum|kollane, käre|kollane, mahe|kollane, matt|kollane, mürk|kollane, pruunikas|kollane, punakas|kollane, rohekas|kollane, roosakas|kollane, särav|kollane, tuhkjas|kollane, tuhm|kollane, tuli|kollane, tume|kollane, valkjas|kollane, õrnkollane; apelsin|kollane, kanaari|kollane, karikakar|kollane, koor|kollane, kreem|kollane, kuld|kollane, leek|kollane, merevaik|kollane, mesi|kollane, messing|kollane, oliiv|kollane, päevalill(e)|kollane, pärgament|kollane, safran|kollane, sapp|kollane, sidrun|kollane, sinep|kollane, tibu|kollane, vaha|kollane, vask|kollane, või|kollane, võilill(e)|kollane, väävel|kollane, õlgkollane.
2. ‹adj› põnevust, sensatsiooni taotlev, kõmu-. Kollane kirjandus, ajakirjandus. *Mainiksin sopakirjanduse ja muu kollase kõmuloomingu kasvu .. J. Barbarus.
3. ‹s› see, mis v. kes on kollane (1. täh.). a. kollane värvus; kollane värv v. värvaine. Kaskedes on juba rohkesti kollast. Kollasega värvima. b. kõnek kollasesse rassi kuuluv inimene. *Eurooplane on sajandid olnud mustade, kollaste ja punaste isandaks .. A. H. Tammsaare. c. kõnek munakollane, rebu. Munad löödi katki – valge ühte, kollane teise tassi.
▷ Liitsõnad: kaselehe|kollane, lehekollane; kaadmium|kollane, kroomkollane.

kombekas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek kombinesoon, kombe. Paksu kombekaga on mõnus lumes mütata. Uue kombeka lukk läks katki.

kosja|kaup
kosimisega seotud läbirääkimised. Kosjakaupa sobitama. Kosjakaubad tehti kindlaks. Pruut jättis kosjakaubad katki.

koss ‹-i 21› ‹s›
kõnek
1. jalg. *On mul kossid kõverad või vaatab silm kõõrdi? L. Promet. *Põmm ja ... ja elukas sirakile, kossid taeva poole! H. Pukk.
2. (suur) jalats, kott [kota]. Kossid on katki. Viis oma kossid kingsepale parandada. *Teisel päeval istus [kingsepp] Traatjalg .. vanal toolilogul ja klopsis kiiresti kossidele rupsikuid alla. E. Männik.
▷ Liitsõnad: kinga|koss, saapakoss.
3. kossimäng; selles tarvitatav münt v. luu. Kossi mängima.

kraapima ‹kraabin 42›

1. kõva, terava v. kareda esemega korduvalt mingit pinda mööda (kraapsti) tõmbama; sel teel midagi puhastama, uuristama vms. Kraabib lusikaga pudrust pajapõhja. Kraapis tikuga, tikust tuld. Kraabib aknalt küünega jääd. Värv ei lähe maha pestes ega kraapides. Koer kraapis käppadega ust, ukse taga. Okkaline põõsas kraapis käed katki, riided lõhki. Paat kraapis juba põhjaga kiviklibu. Matil kraabitakse püüdlikult jalgu. Perenaine kraabib luuakontsuga põrandat, kõnniteelt kõntsa. Kraabi trepp lumest puhtaks! Loomi tuli kammiga hoolikalt kraapida. Riiviga, noaga kraapisin kaladelt soomused. Kraabib lõua, põsed habemetüükast puhtaks. Kraapis oma nimetähed puukoorde, liivakivisse. | piltl. Jäine tuul kraapis nägu nagu raspel. *Aeg kraabib ja muudab natuke välist koort, aga inimene ise jääb samaks. A. H. Tammsaare. || kratsima, sügama. Põrsaile meeldib, kui nende selga kraabitakse. Karjakrants kraabib hoolega kirpe 'kraabib end kirpude pärast'. || mulla sisse, pinnasesse auku v. lohku tegema, mulda teise kohta tõmbama. Koer kraabib auku. Kutsikas kraapis kondi mulla sisse. Suslikud kraabivad endale urud. Poiss kraapis jalaga kruusa laiali.
2. kokku kraapima. a. Taat kraabib kotipõhjast tubakat ja topib piipu. *Kapten kraapis põlemata puutükid hoolikalt lõkkesse.. L. Metsar (tlk). b. Rikkust, vara kraapima. Kraapis suurema osa üldisest sissetulekust endale. *Vanaisa rühmas ja kraapis eluaja, aga pärandas võlad sulle. R. Sirge.

krahh ‹interj adv›
krauh, raks. *Kaks tundi käis nii et kõlises, ja siis – krahh! Väntvõll katki. V. Härmaste.

kraksti ‹adv interj›
kraksuga, kraksatades. Kraksti murdus oks. Kraksti! pliiats oligi katki.

kratsima ‹42›

1. (millegagi) kraapima v. kriimustama. Nad kratsisid oma nime pehmesse liivakivisse, koopa seina. Kratsis mantlilt küünega värviplekki. Naised olid valmis üksteisel kas või nägu puruks kratsima. Kassipoeg kratsis ja küünistas kinnivõtja käsi. *.. kõnnitee lohkudes läikleb loigukesi ja reejalased kratsivad tihti juba asfalti. H. Pukk. | piltl. Südamesse, hinge jäi kratsima kahtlus. *Pikad kõrvu kratsivad tugevad viilitõmbed ei lakanud. P. Kuusberg. || ihu (küüntega) kergelt kraapima, sügama. Kratsis pead, selga, kaenlaalust, rinda, jalasäärt. Kratsis ihu verele, veriseks. Kratsib end kaenla alt, seljast. Mehed kratsisid nõutult kukalt, kõrvatagust. Kratsisin vistriku katki. Koer kratsib kirpe 'kraabib end kirpude pärast'.
2. hrv keelt peksma, kedagi taga rääkima. *Kus nüüd vana Vainu Jüri on!? Kurtis ja kratsis, et ma olen ta poja ära rikkunud, et see ei armasta maad, et see paneb pahaks talutööd .. V. Saar.

kribima ‹37›

1. kõva terava asjaga kriipima, kriimustama v. küünistama. Noateraga, naelaga, kivikilluga kribima. Kribib küünega aknaklaasilt värvilaiku. Tüdruk on vihane, vaata et kribib sul veel küüntega näo lõhki. Kass kribis lapsel käe katki. Ohakad, kadakaoksad kribivad paljaid jalgu. Lauaplaadid on kõik ära kribitud. *Lained valgeküünelised / kuldset liiva kribivad. A. Alliksaar (tlk).
2. kiiresti ronima, ka end kuhugi rebima. Orav kribib puud mööda üles, alla. Kass kribis puu otsa, katuseharjale. *Liide lõkendab ja itsitab, kohendab undrukut, katsub köitpidi ülespoole kribida. Käed ei võta vedu. A. Mägi.
3. kiiruga, hooletult midagi kirjutama, kritseldama. Jüri kribis püstijalu mõned laused paberile. *.. ja kribib suure kiiruga brošüüri sisekaanele oma Oamaru aadressi. V. Beekman.

kriimustama ‹37›

1. marraskile, katki, ka pealispinnasse kriime tõmbama. Okastraat, kibuvits kriimustas valusasti jalasääri. Puuoksad ja põõsad kriimustasid ta mitmest kohast veriseks. Mööbel, kapp, põrand sai kolimisel kriimustada. Kriimustatud lauaplaat, parkett. Kõvem mineraal kriimustab pehmemat. Mannerjää kriimustatud aluspõhi. || küünistama. Kes su näo katki kriimustas? Ta hammustas ja kriimustas kui metsloom. Kass kriimustas last küüntega. || piltl sõnadega, ütlemisega kergelt haavama v. solvama. Teise märkus, järsk toon kriimustas teda pisut.
2. end mingi kõva v. terava asja vastu marraskile, katki, kriimuliseks kiskuma. Kriimustas põõsastest läbiminekul käsi ja jalgu. Poiss kriimustab kukkudes veidike põlve. Kus ta on oma näo, sõrme veriseks, ära kriimustanud?

kriipima ‹kriibin 42›
(vähehaaval, kergelt) kraapima v. kriimustama. Laps kriibib sõrmega, küünega aknaklaasilt jääkorda. Kriipis lusikaga pajapõhja. Kirjamärgid kriibiti vahasse, kasetohule. Põõsaste okkad kriipisid käsi ja jalgu. Puu oksad kriipisid vastu akent. Koera küüned kriipisid põrandat. Sulg kriibib paberit. *Kingad pane siiski vanad. Uutele kriibid seal jutid peale. L. Vaher. | piltl. Südant kriipisid muremõtted, kahtlused. || küünistama. Kes su näo katki kriipis? Ma kriibin sul silmad puruks, lõhki! Kass kriipis poisi käsi.

krõks ‹interj adv›
annab edasi krõksumist, prõks. Hammustas krõks ja krõks pähkleid katki. Krõks, krõks teevad oksad jalgade all. *Krõks! Ja eeskirjade rikkuja talongis ilutses kena ümmargune auk. H. Pukk.

krõksti ‹adv interj›
krõksatades, krõksuga. Tüdruk hammustas pähkli krõksti katki. Keeras krõksti lülitit. Krõksti! Purgi serv murdus.

krõps1 ‹-u 21› ‹s›

1. krõpsatus. Mehed kuulatavad tähelepanelikult iga pisematki krõpsu. Iga krõps peletab linnud lendu. Televiisoris käis krõps ja pilt oligi kadunud. *Tera läks hamba all katki ilusa krõpsuga. H. Sergo.
2. ‹hrl. pl.› kõnek kartulikrõps. Ostis suure koti sibulamaitselisi krõpse.
3. kõnek (seksimise kohta). Teevad krõpsu.

kukkuma2 ‹kukun 42›

1. raskusjõu tõttu allapoole liikuma (hrl. kiiremini kui langema). Ära roni, kukud (maha, alla)! Kukkus pimedas auku, kraavi. Alpinist kukkus jääprakku, kuristikku. Auto kukkus sillalt jõkke. Kivi kukkus vastu maad, sulpsti vette. Seeme kukub mulda. Leivatükk kukkus laua alla. Nuga, taldrik kukkus käest. Pommid kukkusid linna taha. Lennuk kukkus kivina maa poole. Vaas kukkus katki, kildudeks. Nii kõrgelt võib ju surnuks kukkuda. Puudelt kukub jämedaid tilku kaela, krae vahele. Trambivad seal lae peal, nii et krohv kukub. Jõgi kukub rannaastangult kohiseva joana (alla). Mida kõrgemalt kukud, seda enam haiget saad. Käbi ei kuku kännust kaugele. *Paadi esiosa tõuseb üles, samas kukub laksatades vastu vett. M. Kesamaa. *.. kraavid ei kuku küllalt [= neil pole küllalt langust], jõgi seisab liig täis. A. H. Tammsaare. | piltl. Tere kukkus nii moka otsast. *.. kaitses teda südilt iga kõvera sõna vastu, mis teiste suust juhtus kukkuma. E. Vilde.
2. püsti-, istumis- vm. normaalasendit kaotama, sellest välja langema. Kukkus ninali, silmili, otseti, käpuli, kõhuli, külili, selili, pikali, istukile, istuli (maha). Uisutaja komistas ja kukkus. Käima õppiv laps kukub palju. Libedal tänaval inimesed muudkui kukkusid. Buss pidurdas nii järsult, et seisjad kukkusid robinal üksteise otsa. Kukkus põlve marraskile, jalaluu katki, muhu pähe. Haaras lauast kinni, et mitte kukkuda. Joobnul ja lapsel on kukkudes padi all 'kukuvad pehmelt, end vigastamata'. Hobune kukkus kiirel traavil üle kaela. Puuriit kukkus kolinal laiali. | piltl (üllatuse, ootamatuse kohta). *Tornimäe Pire kukkus pepuli, kui küsisin, kas ta tuleb mulle naiseks. O. Tooming. || senist seisundit, positsiooni kaotama. Inglismaal olevat jälle valitsus kukkunud. Ei see direktor kuku, tal on mõjukad kaitsjad.
3. vabalt (pehmelt) rippuma (hrl. riideeseme kohta), langema. Linane riie ei kuku hästi. Kleidi pihaosa kukub kergelt vööle. Lai vabalt kukkuv rüü, mantel, kleit. Raskelt kukkuvad kardinad. Õlgadele, laubale kukkuvad lokid.
4. (järsult) alanema, langema. Baromeeter kukub, ilm läheb halvale. Rahakurss kukub. Maa-, viljahinnad olid jälle kukkunud. Ta matemaatikahinne on kukkunud viielt kolmele. *Söödakapsas praegu seda piima hoiabki. Kui kapsas kaob, kukub ka piim.. O. Anton.
5. kõnek järsku mingisuguseks muutuma, mingisse teise (psüühilisse) seisundisse minema. Kukkus näost valgeks, punaseks, ära. Silmad kukkusid pärani, suureks, ümmarguseks, märjaks. Suu kukkus imestusest lahti, pärani, ammuli. Kukkus ehmatusest tummaks. *.. Miitra kukkus tulivihaseks, lõi perenaise kaevu juurde maha. P. Vallak. *Oh sa jumal, mäherdune pauk! Jumal, kõrvad kukkusid lukku .. E. Särgava.
6. kõnek järsku v. ootamatult kuhugi v. mingisse olukorda sattuma. Kust, kuidas sina siia kukkusid? Kukkusin kuuks ajaks haiglasse. Sellise teo eest võib vanglasse, vangi, türmi, trellide taha, vee ja leiva peale kukkuda. Läksin lihtsalt külla, aga kukkusin sünnipäevale. Ta pole sellele tööle juhuslikult kukkunud. Kukkus halba seltskonda, kampa, punti, röövlite küüsi, varitsejate võrku. Nüüd oleme küll portsu otsa kukkunud! Küll vanamees kukkus hoogu, hasarti! Minule kukub ikka tühi loos. Hüüdnimi on talle küll paras kukkunud. Et see mulle ka varem meelde ei kukkunud! *„Kuidas sa nende lauda kukkusid?” küsisin ma Kivimaalt.. L. Metsar.
7. äkki midagi hooga tegema hakkama. Kukkus kärkima, sõimama, räuskama, tänitama, meie peale karjuma. Naine kukkus hädaldama, kurtma, halisema. Kus kukkus hooplema, suurustama, laiutama, ennast kiitma! Kukkus nutma, töinama, vesistama. Kukkus naerma, lõkerdama, itsitama, köhima, läkastama, aevastama. Mees oli jälle jooma, pummeldama kukkunud. Kukkus tantsu, tööd vihtuma, pikalt ja laialt seletama. Kukkus sööma, õgima, helpima. Hobused kukkusid lõhkuma. Pull kukkus möirgama ja maad kaapima. Koerad kukkusid raginal haukuma. Küll kukkus sadama, tuiskama!

kuluma ‹37›

1. pideva kasutamise, hõõrdumise vms. tõttu järjest väiksemaks, õhemaks v. kehvemaks muutuma. Pehme pliiats kulub kiiresti. Kandis ühtsama palitut, kuni see narmendama, narmale, näruks, räbalaks, katki kulus. Vanal hobusel on kulunud hambad. Vikat, nuga on lausa kriipsuks kulunud. Mereranna kivid on lainetest siledaks, ümmarguseks kulunud. Mäed on aegade jooksul madalamaks kulunud. Muhklikuks kulunud põrand. Autokummidelt on muster juba kulunud. Rahatasku, kohver on peaaegu värvituks kulunud. Luuad on kontsuks kulunud. Paikab hõredaks, viledaks kulunud püksipõlvi. Kasukas, läkiläki oli üsna karvutuks kulunud. Küüned on kraapimisest (peaaegu) lihani kulunud. Masinad on kaunikesti kulunud. Palju mängitud heliplaat on kähisema kulunud. Mis liigub, see kulub. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kulunud 'äraelanud' välimusega mees. Tuimaks kulunud inimene. Lühemaks kulunud sõna. *Minu kangus ei kulu. See kõveneb! M. Raud. || ‹hrl. nud-partitsiibis› sagedasest kasutamisest mõju kaotama, tüütult tuntuks, trafaretseks, äraleierdatuks muutuma. Tabavad ütlused, võrdlused kuluvad, kui neid liiga tihti tarvitada. Kulunud käibetõed, sõnakõlksud, fraasid. Tema oskab ka kõige kulunumad anekdoodid värskeks rääkida. Luuletus on igav, kulunud riimide ja kujunditega. Näidendi sündmustik hargneb tuttavate kulunud skeemide järgi. Ähvardus on kulunud võte, see mulle ei mõju. Meloodial pole muidu vigagi, ainult et tüütuseni kulunud. *Kulunud naeratus püsis Lota näol.. M. Nurme.
2. (millekski, millegi peale) tarvis minema, ära kasutatud saama. Suurem osa palka kulus söögi, viina, lõbustuskohtade peale. Raha kulus võlgade katteks. Sõidu peale, sõiduks ei kulu rohkem kui paar päeva. Suure pesu pesemiseks kulub palju seepi. Kleidiks, kleidile, kleidi peale kulub kaks ja pool meetrit riiet. Lina kulus kangasteks, kanep purjeriideks ja köiteks. Õhtupoolik kulus ümbrusega tutvumiseks. Jalgsi kulub Viru väljakult Balti jaama jõudmiseks kümme minutit. Toitu kulub suures peres palju. Tööga kulus aeg käest. *Rein jäi trepile niikauaks peatuma, kui kulub aega paberossi süütamiseks. O. Tooming.
3. (aja kohta:) mööduma, minema. Aeg kulus pikkamisi, tasapisi, visalt, märkamatult. Päevad, nädalad kulusid kiiresti. Sellest on kulunud juba aastaid. Tund kulus tunni järel. Öö kulus ootuses, vaidlustes. Ei kulunud nädalatki, kui ta oli juba kõigiga semu. Kulus tükk aega, enne kui ta nähtavale ilmus, kuni kõik kogunesid. Kevad ja suvi kulusid kibekiires töös. Kogu ta elu oli kulunud vaesusega võideldes.
4. kõnek vaja minema, vaja olema; tulema, pidama. Pärast tööd kulub veidi puhata, ringi vaadata. Selle üle kuluks mõelda. Mulle kuluks paarsada krooni laenu. Põhjalikumaks retsenseerimiseks oleks kulunud rohkem aega. Ei saa anda, kulub mulle eneselegi. Õunu tuli tänavu rohkem kui meile kulub. Võta nii palju kui kulub! Oleks kulunud endalgi sekka lüüa. Sellele poisile kuluks kaigast, malka, paar tulist, kere peale anda. Nii tige pull kuluks maha lüüa või lihaks teha. Seda kuluks sinulgi teada, osata. *„Praegu kuluks midagi hästi tahedat hinge alla,” unistas Veski. P. Kuusberg. *Sind kuluks veidi õpetada, saaks ehk meeski. H. Angervaks.

läbi kuluma
kulumise tõttu katki minema v. tarvitamiskõlbmatuks muutuma. Kingatallad on läbi kulunud. Pintsaku küünarnukid, sukakannad kuluvad kiiresti läbi. Läbikulunud masinaosad. | piltl. Ta oli küll tugev mees, kuid pikapeale kulus läbi.

kurgu|alune

1. ‹s› välimine, lõuaalune kurgupiirkond. Valge kurgualusega must koer. Kurgualune on suitsupääsukesel punakaspruun. *Särk oli [heinaniitmisel] juba ammugi selga kinni hakanud ja kurgualune ning rind liimendasid.. A. H. Tammsaare. || (varba puhul). Suure varba kurgualune on katki, lõhki.
2. ‹adj› kurgu piirkonnas, kurgu all asuv. Avas kasuka kurgualuse nööbi. *Räti kallal näppides vallandas naine ka kurgualuse sõlme.. E. Kippel.

kõks ‹interj adv›
‹hrl. korduvana› annab edasi kerge löögi heli. *Kõks, kõks, lööb ta mune katki.. L. Kibuvits.

kõksatama ‹37›
korraks kõksuga millegi vastu minema v. lööma, kõksu tegema. *Niipea kui selline vint vastu kivi kõksatas, oli ta katki.. A. Uustulnd. *„Mehin,” kõksatas mees kergelt kannad kokku. R. Sirge.

kõksti

1. ‹adv interj› kõksuga, kõksatades. Lõin kõksti muna katki. Kõpsas kõksti pliiatsiotsaga vastu lauda.
2. ‹adv› (millegi äkki, järsku, ootamatult toimuva kohta). Ei teatud veel ootama hakatagi, aga tema juba kõksti kohal.

käe|luu
hrl. käsivarres olev luu. Käeluu on katki.

käis ‹-e 4› ‹s›

1. käsivart kattev riietuseseme osa, varrukas. Kuue, jaki, pluusi, kleidi, mantli, palitu käis on katki. Laiade, pikkade käistega mantel. Lühikeste käistega pluus. Käisteta jakk, särk. Käärisin käised üles. Käised on küünarnukkideni üles keeratud. Pühkis käisega näolt higi. Võttis mul käisest kinni. Peatas möödaminejat käisest. Patrullil oli punane lint ümber käise.
▷ Liitsõnad: jaki|käis, kasuka|käis, kleidi|käis, kuue|käis, pintsaku|käis, pluusi|käis, sineli|käis, särgikäis; puhvkäis.
2. ‹pl.› etn särgi peal kantud lühike pikkade varrukatega kahar naiste pluus. Käiseid kanti Põhja-Eestis ja saartel. *Tal [= Annikol] olid seljas kaselehekollased käised ja lepakoorepruun umbkuub. A. Kalmus. *Liisu korjas pulmaehted ült, võttis käised ja küüdu seljast.. H. Sergo.

kärisema ‹37›

1. katki, lahti rebenema, (kärinal) katkema. Riided, püksid on mitmest kohast katki, puruks kärisenud. Pintsak kärises õmblustest. Kott kärises lõhki. Taskuräti serv on veidi kärisenud. Paberileht kärises võtmisel pooleks. Kärisenud diivanikatte vahelt paistsid karvatordid. Haav kärises lahti. | piltl. Udu, pilveloor kärises mõnes kohas. Sõprussidemed kärisevad. Hing, süda käriseb suurest valust. Lõhe nende vahel kärises järjest suuremaks. Feodaalkord kärises kõigist õmblustest. (Ega) topelt ei kärise 'ega sellest halba ole, kui midagi topelt saab'.
2. (hääle, heli kohta:) ebapuhast ragisevat (kõrval)kõla andma; tärisema, särisema. Ärritusest, külmetusest, joomisest hakkas mehe hääl kärisema. Kostab rukkiräägu kärisev hääl. Seinakell tagus mitu kärisevat lööki. Mootorsaag tungis kärisedes puusse. Kadakas põles kärisedes. Kärisev ja ragisev valjuhääldi, raadioloks. *Põrisedes ning kärisedes veeres sõiduk jaamaagulist välja.. R. Roht. || (sellise häälega rääkimise, naermise v. laulmise kohta). *„Noh, jumalapoeg, mis sa ristiinimestele kuulutad?” käriseb Märt. A. Mägi. *Viskuti üksteise kaela, pill mängis, kärises laul. L. Promet.
3. käredalt rääkima, õiendama vms.; käredalt haukuma. Mis sa kärised! Käriseb iga tühise asja pärast. Kunagi ei ole ta millegagi rahul, käriseb ja säriseb nagu kadakas. *..jälle nagu oleks ta kuulnud, kuidas Kännu koerad äkki kärisema pistsid.. O. Jõgi (tlk).

käristama ‹37›

1. katki, lõhki rebima; tükki, riba küljest ära rebima. Käristas naela otsas kasuka, kleidi katki. Käristas särgi, lina ribadeks, et haava siduda. Juku käristas vihikust paar lehte, ajalehe küljest tüki. Käristas kirja, ümbriku lahti, tükkideks. Käristas endale leheservast plärupaberit. *Kiirustades parandab Juulius Reinap lõhevõrku. Viimane torm on seda tublisti käristanud.. R. Vellend. *..miski tohutu jõud käristas kuuskede küljest pikki pinde. A. Beekman. || kiskuma, sikutama, katkuma. Käristab juustest, habemest. *..ning läheb siis, läheb ja käristab oma „vasika” nahklõõtsa, nii et keeled vinguvad.. A. H. Tammsaare. | piltl. Tööd on nii palju, et kärista ennast või lõhki. Tuul käristas pilved, udu laiali. Need sündmused käristasid valusalt tema hinge, tundeid, südant. Äkki käristas vaikust püssipauk. *..kõhulihastes käristas mingi valu.. T. Kallas.
2. kärisevat heli, kärinat (1. täh.) tekitama. Automaadid käristasid raevukalt. Rohus käristas rukkirääk. Käristav lajatus, mürtsatus, kõuemürin. Mehed käristasid ärajoonud häältel laulda. Joosep käristas teiste jutu peale naeru. || kasut. tegevuse (näit. tulistamise, masinatega töötamise jne.) märkimiseks, millega kaasneb kärin, särin, pragin vms. Kärista mootorrattaga otsemaid linna! Käristas püstolist paar pauku õhku. *Hommikul keetis ta kohvi, lõunaks käristas ta panni peal sealiha ja keetis kartuleid või kapsaid. A. Kitzberg.
3. kõnek midagi ägedalt v. käredalt lausuma, kärinal õiendama. Eit muudkui aga käristas taadi kallal. *„Mis aulised saksad soovivad?” – „Sinu lontrus olep!” käristab hull krahv. Juh. Liiv.
4. kõnek midagi rasket tõstma, vinnama, tirima, tassima vms.; rasket tööd tegema. Käristab vilja redelitele, heinu kuhja, viljakotte vankrile. Käristasime päev läbi laudas sõnnikut tõsta. Tule ka, käristame kastid autosse. Käristab sõuda, tööd teha. *„Küll sai seal käristada,” lausus Mart Ristik.. „Nüüd kasvab Kerisemäel rukis..” E. Krusten. || kõnek (tugevasti) trimpama, tinutama, vägijooke pruukima. *Kärista sina [viina], vana Mihkel... Nõndaks! Ja olgu ta terviseks, see magus mahl... A. Jakobson.
5. kõnek välja käristama (2. täh.), välja tegema. *Kuule, Andres, kärista sina õige veel paar potti õlut otsa – mul ei ole praegu raha.. A. Taar.

kärtsti ‹adv interj›
kärtsatades, kärtsudes, kärtsatusega. Tõmbas kärtsti riide katki. Murdis kepi kärtsti pooleks.

käega lööma ~ heitma ~ viskama
millegi suhtes (ka vastava käeliigutusega) oma ükskõiksust, tüdimust, pahameelt vms. väljendama; millegi üritamisest loobuma, midagi katki, pooleli jätma, midagi omasoodu minna laskma. „Ah jätame selle jutu!” lõi mees tüdinult, pahaselt käega. „Midagi pole vaja!” heidab tüdruk käega. Ena mul asja kurvastada, viska käega! Poiss oli laisk, lõi edasiõppimisele käega. Lõi teiste hoiatustele käega ja läks ikka. Miks sa ohvitserikarjäärile käega lõid? Lööks kõigele käega ja läheks minema. *Klassis langes tema kurss hoopis. Tema peale löödi juba käega, nagu tehti mitme teisegagi. A. H. Tammsaare. *Visati käega: mõni asi, sellega meid juba ei hirmuta! F. Tuglas.

käsi|puu

1. (rööpne) kaitsepuu trepi, silla, rõdu jne. serva kohal. Silla, trepi käsipuu on katki. Purdel on kummalgi pool käsipuu. Tuletorni viib käsipuuga keerdtrepp. Nõjatub, toetub käsipuule. Hoiab, haarab rõdu käsipuust kinni.
▷ Liitsõnad: trepikäsipuu.
2. põikpuu, millest käega kinni hoitakse v. millele käega toetutakse. a. etn adrakäsipuu. *..küla taga aga higistasid mehed adra käsipuude taga.. Juh. Liiv. b. käetugi. *Laua ette oli lükatud käsipuudeta tool ja Maamets ei leidnud kätele õiget paika, jättes nad lõpuks põlvedele.. O. Tooming.
3. lasila. Sidus hobuse käsipuu külge. *Värava kõrval, käsipuu juures, söövad matuseliste hobused. O. Luts.

külg ‹külje 22› ‹s›

1. inimese v. looma vasak- v. parempoolne kehaosa, eriti roiete piirkond. Parem, vasak külg. Laps surub end vastu ema külge. Küljes, külje sees pistab. Küljed valutasid kõvast asemest. Surus käe vastu külge. Istusime tihedalt, külg külje vastas, küljed vastamisi. Lööb, tonksab, müksab kaaslasele küünarnukiga külge. Panin palitu külje alla 'asemeks'. Tüdruk viskles voodis unetult küljelt küljele. Keeras enda teisele küljele. Sel ajal pööras ta alles teist külge 'magas'. Külg külje kõrval 'ligistikku, tihedas kokkupuutes' elama, töötama. Vasturünnak tuli küljelt 'külje suunast'. Pea, keha külg (näit. linnul). Lõi hobusele piitsaga vastu külge. Kass nühib oma külge vastu mu jalgu. Koer jookseb, külg ees. Lehm oli poolest küljest saadik ojas. | (riietusesemel). Kuub on külje pealt katki. || eseme v. ruumi vasak- v. parempoolne pind. Kapp koosneb kahest küljest, põhjast, laest, tagaseinast ja ustest. Tellisel nimetatakse külgedeks kõige laiemaid tahkusid. Laev kaldub vasakule küljele. Lained õõtsutavad paati küljelt küljele. Sõitis teisele autole külje pealt sisse. Kaeveõõne küljed.
▷ Liitsõnad: looma|külg, seakülg.
2. eset piirav välispind; eseme v. maastikuobjekti üks (väline) pool. Ülemine, alumine külg. Mäe külgedel kasvab mets. Kivi päikesepoolsel küljel ei kasva sammalt. Maasika üks külg oli juba punane. Koogi üks külg on kõrbenud. Medali teine külg on sile. Vorstidel keerati pannil teine külg. Mantlil pöörati teine külg 'sisemine, pahem pool välisküljeks'. Istusime põõsa tuulealusesse külge maha. *Õue lahtine külg avanes põhja, nii et päikest nähti siin vähe. E. Rängel.
▷ Liitsõnad: ahju|külg, ala|külg, all|külg, esi|külg, mäe|külg, taga|külg, väliskülg.
3. lehekülg. Ajaleht pühendas sündmusele terve külje. Kuulutused on ajalehe viimasel küljel.
▷ Liitsõnad: kuulutuskülg.
4. piltl omadus, iseloomulik joon, esinemisvorm vms.; vaatenurk. Trükise sisuline, tehniline külg. Kunstiteose esteetiline külg. Tutvuti linna muusikaelu organisatsioonilise küljega. Asja majanduslik, rahaline külg. Igal asjal on oma(d) head ja halvad küljed. See kõik oli asja väline külg. Püüdis end näidata paremast, tugevamast küljest. Näeb kõiki asju halvemast küljest. Küsimust arutati igast küljest. Kirjandus peab valgustama elu kõiki külgi. Nähtuse positiivsed, negatiivsed küljed. Siin on kirjeldatud protsessi üksikuid olulisemaid külgi. Joonistamine oli koolis tema kõige nõrgemaks küljeks. Kust küljest ka küsimusele läheneti, ikka oli asi halb. Lool ei puudunud ka oma naljakas, koomiline külg. || konstruktsioon (ühest küljest ...) teisest küljest vastandab kaht asjaolu, täh. 'ühes suhtes ... teises suhtes, ühelt poolt ... teiselt poolt'. Ühest küljest tuli see asjale kasuks, teisest küljest aga tegi kahju. *Seda tuleb kõike arvesse võtta. Teisest küljest ei tohi ka unustada materiaalset baasi.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: varju|külg, vormikülg.
5. suund, kant. Eesti on kolmest küljest ümbritsetud veega. Siit näeme eset samaaegselt kolmest küljest: pealt, eest ja kõrvalt. Tuul puhus pikemat aega ühest küljest. Kanad jooksid mitmesse külge laiali. Mindi laiali, igaüks ise külge. Meil pole ühine tee, mina lähen teise külge. Kuhu külge nad läksid? *Juba ammu horisondi lõunapoolsele küljele kerkinud pilv paisus silmanähtavalt.. N. Kaplinski (tlk).
▷ Liitsõnad: alltuule|külg, ida|külg, lõuna|külg, lääne|külg, pealtuule|külg, põhja|külg, tuulekülg.
6. mat hulknurka piirav sirgjoone lõik. Ruudu neli külge. Kolmnurgal on kolm külge.
▷ Liitsõnad: lähis|külg, vastaskülg.

kündma ‹künnan 45›

1. pinnasekihti harimise eesmärgil adraga ümber pöörama. Sügavalt, madalalt kündma. Adraga, hobusega, härgadega, traktoriga kündma. Kesa, sööti, uudismaad, kõrrepõldu kündma. Kartuleid kündma 'harkadraga muldama'. Asus, hakkas, läks kündma. Kündis esimese vao üle põllu. Künnab kesapõllul, kartulimaal. Pisut põldu jäi veel künda. Isa on väljal kündmas. Kesa tahab veel kord läbi künda. Kündsime karjamaa põlluks. Kündis põllu kartuli alla 'kündis põldu, et sinna kartuleid maha teha'. Kündis adra katki. Kündmata, küntud põld. | piltl. Hariduspõldu kündma.
2. piltl. a. (meresõitmise kohta). Laevad künnavad merd. Kuunar künnab ninaga laineid. Vana kapten on juba kakskümmend viis aastat merd kündnud. Ta künnab merd tüürimehena, pootsmanina. b. vagusid, uurdeid tegema, uuristama vms. Vana emis kündis ninaga kartulivaod lahti. Jääliustik kündis maismaa pinda. Elu on ta näkku kortse ja vagusid kündnud. *Pommikild kündis käsivarre pikalt luuni läbi. P. Kuusberg. *Hipi tõstis käed ja kündis harali sõrmedega läbi juuste.. J. Rähesoo (tlk).

küps ‹-e, -et 2 või -e, -e 22› ‹adj›

1. toiduna valmis küpsetatud. Toit on juba küps. Küps liha, kala. Kartulid, kaalikad on juba küpsed. Kuklid said ruttu küpseks. Praad ei ole veel päris küps. Mida palavam ahi, seda küpsemad leivad.
▷ Liitsõnad: poolküps.
2. (vilja, puuvilja, marjade vms. kohta:) valminud, nii et seemned on idanemisvõimeliseks saanud. Küps mari, seeme. Küpsed maasikad, ploomid, kirsid. Oder, kaer, rukis, nisupõld on varisemiseni küps. Õunad söödi enne ära, kui nad küpseks said. Küpsed pähklid tulevad kergesti tupest välja. Küpsena on tera kõva. Küps vili variseb kergesti.
▷ Liitsõnad: kold|küps, koristus|küps, kuld|küps, lõikus|küps, piim|küps, täis|küps, vaha|küps, üliküps.
3. piltl täielikult väljakujunenud, väljaarenenud, valminud. a. (ealt). Ma pole enam poisike, vaid küps mees. Ta oli täies õitsengus küps naine. Täiesti küps mets. *Ta oli aastatega küpsemaks, mitte aga vanemaks läinud. P. Kuusberg. | (vahel eriti kesk- v. vanema ea kohta). Täidlane küpses eas daam. See rõivas sobib vaid küpsemale eale. Küpsesse keskikka jõudnud inimene. Küpsete aastate elutarkus. Küpsemates aastates mees. b. millekski, millegi tegemiseks täiesti valmis. Küps kunstnik, helilooja, sõnameister. Selles maalis on tunda küpse meistri kätt. Poliitiliselt, ideoloogiliselt küps inimene. Küps abiellumiseks, abielluma. Nooruk pole küps iseseisvalt tegutsema, otsustama. Erik osutus neis küsimustes minust küpsemaks. Küps ja kaine mõistus. Muld on külviks küps. *Rahva eluvaim oli pärast sõjaraskusi taas küps eneseteostuseks. K. Saaber. c. (seoses olukorda, nähtusi vms. märkivate sõnadega:) väljakujunenud, valmis. Nõu, kava, plaan, otsus oli küps, sai peagi küpseks. Küps hinnang, arvamus. Seaduseelnõu ei ole veel küps vastuvõtmiseks. Teos ei ole avaldamiseks küps. Asi, asjad, kaup räägiti küpseks. Aeg oli kõigi meelest küps töid alustada. Küpsemal arupidamisel jäeti plaan katki. Kirjaniku, kunstniku küpse, küpsema loomingu periood, kõige küpsem teos. Küps lavastus, stiil. See oli küpse klassitsismi periood. Küps uurimus, ülevaade. Etendus sai küpseks mõne nädalaga. Rünnata tohtivat alles siis, kui seis on küps. *Päev lausa särab küpse suve ilust. P. Haavaoks.
▷ Liitsõnad: eba|küps, elu|küps, hilis|küps, sugu|küps, varaküps; avaldamis|küps, ekraani|küps, esitamis|küps, ilmumis|küps, kunsti|küps, lava|küps, mängu|küps, raie|küps, trükiküps.
4. kõnek omadega läbi, otsas; pehmeks tehtud, muserdatud. Kui ta veel mõne pitsi võtab, siis on ta varsti küps. Ta on hirmust täiesti küps. *Vanamees siin. Nüüd olen ma küps! O. Luts. *„Jalad on korras! Aga käed?” küsib Kalle. – „Parem on küps ... Ja pea!” ütleb Oskar. H. Laansalu.
5. kõnek (värvitooni kohta:) küllastunud, sügav. Suvemaastiku küps roheline. Maalija viimase aja loomingus valitsevad peamiselt küpsed pruunid toonid.

küünar|nukk [-nuki]

1. küünarluu ülemise otsa piirkond, küünarpea. Terav küünarnukk. Küünarnukk on marraskil. Küünarnukkideni üleskääritud käised. Küünarnukist kõverdatud käsi. Nõjatus küünarnukkidega lauale. Haige ajas end voodis küünarnukkidele, toetus lamades küünarnukile. Lõin, tonksasin, müksasin talle küünarnukiga ribide vahele. Pressis end küünarnukkidega teed tehes rahvasummast läbi. Püüdsin teda küünarnukist toetada. | piltl (väevõimuga teetegemise, trügimise sümbolina). Ta pääses elus edasi küünarnukkide varal. *„Nüüd otsustavad küünarnukid ja tutvused kõrgete isikutega,” rääkis ta. A. Kaal. || anat küünarluu ülemise otsa ülespoole suunatud jätke (olecranon). Küünarnuki murd.
2. vastav koht varrukal. Pintsaku, särgi küünarnukk. Kuue küünarnukk on kulunud, katki. Küünarnukkidele õmmeldi paigad peale.

küünar|pea
küünarnukk. Käised olid küünarpeadeni üles kääritud. Toetas küünarpead lauale. *.. vanema [poja] varrukas oli küünarpeast katki. F. Tuglas (tlk).

küünistama ‹37›
küüniste v. küüntega katki, marraskile tõmbama. Kass küünistas lapse käed katki. Tüdruk küünistas kinnihoidja käsi. Ta küünistas mul näo veriseks. Koerad kiunusid ja küünistasid ust. | piltl. Mure, kurbus küünistas ta südant. || (vahel ka teravate esemete kriimustamise, katki kraapimise kohta). Vaata, et sa põõsas oma käsi ei küünista! *Oksad rebisid katki ta kleidi ja okkad küünistasid ta sääri ning silmi.. H. Väli. *Äkked küünistavad välihalli koplikamarat. J. Üts.

laabakil ‹adv›

1. lääbakil; lösakil. Värav laabakil, hing katki. Istub, tukub laabakil pehmes tugitoolis. *.. sellepärast kaklevad teispere kuked, kuni on mõlemad üleni verised ja väsimusest laabakil maas. A. H. Tammsaare.
2. lohakil, lohakalt laiali ning vedelemas, pilla-palla. Asjad, toidunõud kõik laual laabakil. *Koorem hagu pilla-palla / metsas laabakil on maas. V. Sõelsepp.

lina|luu
linavarre puitunud kiht. Lõuguti või linamasina abil murti linaluud katki ning eemaldati nad kiudude küljest ropsimõõga või ropsimasinaga.

lirts ‹interj adv›
annab edasi lirtsamise heli. Sülitas lirts ja lirts põrandale. Vesi tuli lirts üle kinga. Hammustas jõhvika lirts katki.

luksuma ‹42›

1. vahelihase kramplike kokkutõmmetega kaasnevalt järsult ning iseloomulike kõõksatustena sisse hingama. Summutatult, valjusti luksuma. Laps luksub, tal on vist külm, mähkmed märjad. Nutab nuuksudes ja luksudes. Luksudes ja kõõksudes naerma. || luksatustega, nende vahel v. saatel rääkima. *„Ta ise tun... tunnistas mulle ... üles!” luksus Anni ja pühkis pisaraid .. A. Hint.
2. piltl. a. (lindude häälitsuste kohta). *Sarapikus lööb ööbik luksuma, jätab aga viisi äkitselt katki .. E. Vilde. b. (mingi eseme tekitatud helide kohta). *Flööt luksub naerda teispool taevakummi .. B. Alver. *All söögitoas aga hakkas kell, mis lõi kesköötundi, äkki luksuma ja vaikis, nagu oleks ta millestki ehmunud. K. Ristikivi.
3. hrv mulksuma, vulksuma. *Ja jões sulksub ja luksub vesi, jäätükid tulevad kiiruga pärivett .. L. Kibuvits.

luud-kondid ‹luude-kontide› pl
kõnek inimese luud, ihuliikmed, luud-liikmed, eriti jäsemed. Kukud alla, murrad luud-kondid katki. Auklikul teel murra või luud-kondid. Poja luud-kondid puhkavad kusagil võõras mullas. Vanainimese, reumahaige luud-kondid valutavad. Gripp tuleb vist kallale, just nagu murrab luudes-kontides.

lõhkuma ‹lõhun 42›

1. lõhki v. tükkideks lööma, ajama jne.; katki tegema, purustama. Puid lõhkuma. Pliidipuud lõhu peenemad. Palk lõhuti kiilude abil lõhandikeks. Kaevu ümbert tuli kangiga jääd lõhkuda. Kive, müüri lõhkuma. Linnupesi ei tohi lõhkuda. Kui tülli lähevad, siis lõhuvad mööblit ja toidunõusid. Poiss lõhkus talve jooksul kahed suusad. Ei hakka ma rallisõiduga oma autot lõhkuma. Tuul lõhub katust. Kivine põld lõhub masinaid. Metsatöö lõhub jalatseid ja rõivaid. Puujuured olid lõhkunud kõnnitee asfaltkatte auklikuks. Lõhun ukse maha! Ole ettevaatlik, lõhud veel vaasi ära! Rattarööbastest lõhutud muru. Tööst veriseks lõhutud käed. Päeva lõhud, aasta parandad. *Leib oli kõva kui jääkamakas, lõhu või kirvega. L. Promet.
2. piltl hävitama, kahjustama. Perekonda lõhkuma. Ebaedu lõhub eneseusaldust. Selline elu lõhub närve. Veduriviled lõhkusid öist vaikust. Tervikut, stiilipuhtust lõhkuv detail. *Tervist lõhub see alaline viinapruukimine. H. Kiik.
3. midagi energiliselt, intensiivselt tegema (hrl. kiirete jõuliste liigutustega). a. peksma, lööma, kolkima. Kargab kallale, lõhub teise läbi, lõhub teisel kere kuumaks. Lõhub piitsaga hobust. Kange vihtleja, lõhub, nii et vihalehed lendavad. b. vehkima, lööma, taguma. Rabeleb, lõhub käte ja jalgadega. Laps lõhub teki pealt ära. Hani lõhub tiibadega, tahab lendu tõusta. Lehm ei lase lüpsta, lõhub jalaga. Lõhub sääski peletades sabaga. Hobune lõhub tagant üles. *Üks [ratsanik] lõhkus nagu hull mõõgaga, aga teha ta meile midagi ei saanud. A. Kitzberg. c. kõvasti koputama, taguma, kolkima. Lõhub ukse, värava taga, nõuab sisselaskmist. *Teenija lõhkus ukse pihta. „Härra! Härra, sõidule jääte hiljaks!” E. Oja. d. (hrl. südame kohta:) pekslema, taguma. Süda lõhub ja pea on uimane. Külmavärinad käivad ja pulss lõhub. Meelekohtades lõhub nagu haamriga. e. tormama, kihutama. *Küll lõhkus poisike päikese veeruni mööda metsa paigast teise, aga ei leidnud kadunud lehma. F. R. Kreutzwald. *Las ma lõhun veel mööda maailma ringi, kuni saab tahtmine kord täis. K. A. Hindrey. f. (hobuse kohta:) ette rakendatuna juhtimisele allumatult galoppima. Hobune kardab autot, võib lõhkuma hakata. Täkk läks, pistis, pani lõhkuma. g. rõhutab teise verbiga väljendatud tegevuse intensiivsust. Lõhub tööd teha, töötada. Suvel lõhkusin niita, kraavi kaevata. Lõhub tantsida, tantsu. Koer lõhub haukuda. Orkester lõhub mängida. Lõhub, paugub köhida. Lõhuvad kaarte mängida. Pea lõhub valutada. Vanainimese kondid lõhuvad kurja ilmaga valutada.

lõikama ‹lõigata 48›

1. noaga, kääridega vm. terariistaga laaste, viilusid, tükke, lõike millestki eraldama, sälku, täket vms. tekitama; midagi (soovitavat vormi andes) lõhki, pooleks vm. osadeks tegema; lõikeriistaga töötlema. Noaga, kääridega, lambaraudadega, saega, skalpelliga, žileti(tera)ga lõikama. Leiba, saia, liha, juustu, vorsti lõikama. Kartulid lõikame pooleks, viiludeks, kuubikuteks. Paberit, pappi, riiet, klaasi lõikama. Lõikab kala ühe noatõmbega lõpustest sabauimeni lahti. Lõika konservikarp lahti. Raamat on lahti lõikamata. Lõika ajalehest see artikkel välja. Vaata, et sa endale sisse, noaga pöidlasse, žiletiga põske ei lõika. Poistel on kombeks oma nime puutüvesse, koolipinki lõigata. Küüsi lõikama. Oli lasknud endal juuksed lühikeseks, maha, poisipeaks lõigata. Hekki tuleb lõigata. Lähme metsa puid, palke lõikama. Saekaater lõikab laudu. Palgid lõigatakse laudadeks. Katuselaaste, sindleid lõikama. Turvast lõigati õhukese terava turbalabidaga. Vikatit lõigatakse vikatinoaga. Kraavi lõikama 'kraavi kaevama'. Vilja lõikama 'sirbiga lõigates v. niites koristama'. Vankrirattad lõikavad kõrrepõldu sügavad rööpad. Uusmaasaajale lõigati suurtalust tükk maad. Linooli, puitu, metalli lõigatud joonis. Halvasti lõigatud kuub. Metalle lõigatakse peamiselt metallilõikepinkidel. Tooriku töötlemisel lõigatakse sellelt laaste. Nii paks udu, et lõika või noaga. Ülemus astus sisse, jutt lõigati nagu noaga katki, pooleks. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mida külvad, seda lõikad. Kes tuult külvab, see tormi lõikab. *Isa lõikab laua juures suure pika noaga tubakat .. M. Traat. | piltl. Laev lõikab laineid. Pääsukese tiivad lõikavad vihinal õhku. Tantsupaarid lõikavad parketil hoogsaid kaari, poognaid. || kõnek opereerima; kastreerima, kohitsema. Teda on mitu korda lõigatud. Tal lõigati pimesool, osa magu välja. Taheti lõigata, aga haige polnud nõus. Põrsaid, kulti, täkku lõikama. Ähvardanud teisel munad maha lõigata. || (terariista lõikevõime kohta). Vikat lõikab hästi nagu habemenuga. Nuga, saag on nüri, ei lõika.
2. piltl teravat, hrl. ebameeldivat, valulist vm. aistingut v. tunnet tekitama. a. teravalt valutama. Lõikav valu rinnus. *.. lõikas Jüri Vihuri kätesse ja jalgadesse otse väljakannatamatu valu. H. Sergo. b. teravat, häirivat aistingut esile kutsuma. Vile, sireen, trammirataste krigin, ukse kägin lõikab (valusalt) kõrva, kõrvu. Ere valgus lõikas silma, silmadesse. Põrandalaki terav hais lõikab ninna. Lõikav hääl. c. hinge-, südamevalu tegema. Solvang lõikab hinge, südamesse. Lõikab (südant, südames) nagu nüri saega, kreissaega. Lõikav pilge. *Esimest korda oma abielus tunneb Andres, et Krõõda sõnad võivad südamesse lõigata. A. H. Tammsaare. d. (järsku) teravalt teadvusse tungima; teadvusse, mällu sööbima. Upun, lõikas mul läbi pea. Lapsepõlvesündmused lõikavad eredalt mällu. *Kas oli see unenägu või jampsimine, .. aga meelde on ta mulle lõiganud teravalt. J. Parijõgi. *Aga kui siis tuule puhang niutsatas korstnas, lõikas hirmuvärin läbi südame. A. Mälk. e. (tuule, madala temperatuuri kohta:) teravat külmatunnet tekitama. Tuul, tuisk lõikab hammustavalt näkku. Lõikav külm, pakane.
3. midagi läbima, millestki üle kulgema (ning sel teel osadeks jaotama), millegagi lõikuma. Sirge AB lõikab sirget CD punktis P. Juhe liigub magnetväljas selle jõujooni lõigates. Põhjaga paralleelse tasapinnaga lõigatud tüvikoonus. Magistraalkraav lõikab heinamaa pooleks, kaheks. Maanteelint lõikab viljavälju. Värsked jänesejäljed lõikasid meie rada. Vanaisa otsaesist lõikavad sügavad vaod. Autojuht lõikas kurvi sirgeks. Autolaternate valgusvihud lõikavad pimedust, udu. || suunduma, tungima. *.. ainult Via Appia lõikas takistusist hoolimata nöörsirgelt edasi. F. Tuglas. *Veidi aja pärast lõikas teine auto kõrvalrajalt ette. T. Kokla (tlk).
4. piltl (millegi pealt) teenima, (vahelt)kasu, tulu saama; midagi osaks saama. Kasu, profiiti lõikama. Ärimees oskab (igalt poolt, igast asjast, igas asjas) lõigata. Osav mees lõikab, kust vähegi annab. Defitsiitse kauba pealt annab lõigata. Ihaldab kuulsust, au, kiitust lõigata. Reeturid lõikavad rahva põlgust ja viha. *Härrale kerkisid majad, aga mina lõikasin aina sõimu ja sajatusi. I. Sikemäe.
5. piltl (teis(t)e juttu katkestades) teravalt, järsult ütlema, nähvama. „Ole vait!” lõikas Jaan. „Mis see sinu asi on,” lõikas teine talle vastu. *„Tuhkagi te ei tea,” lõikas Paul vahele ja naeratas siis hädiselt oma järskude sõnade pehmendamiseks. R. Kaugver.
6. kõnek lööma, nähvama. Haaras vitsa ja lõikas poisile mööda paljaid sääri. Lõikab hobusele piitsaga. *Laterdavad seljataga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist .. A. H. Tammsaare. || sport palli (teatava liikumissuuna ja pöörlemise saavutamiseks) riivamisi lööma. Lõigatud palling, löök.
7. kõnek jooksma, tormama, lippama. Pani, pistis lõikama. Üks lõikab ees, teine lippab järel. *Ja lõikabki noor rätsep Ülesoolt tulisi jalu koju .. O. Luts. *.. Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand noor mära mõisa soo peal. A. H. Tammsaare.
8. kõnek taipama, jagama. Sel mehel pea, nupp, kolu, kuppel lõikab. Mul (pea) ei lõika. *Tudeerigu need, kelle rahakott kannab ja aru lõikab .. R. Sirge.
9. kõnek (nägu, ilmet) tegema. Poiss lõikas koledaid lõustu, et teisi naerma ajada. *Kääbus viskas poole viinast alla, lõikas kibeda näo, tõmbas hinge .. M. Metsanurk. *Saamel köhatab ja lõikab veidraid irveid. B. Alver.

läbi
I. ‹prep postp›
1. ‹hrl prep› [gen] mingi ava, ruumi, keha, keskkonna ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teiselt välja; nii et miski jääb (takistades v. soodustades) vahele. Ronis, hüppas, vaatas läbi akna välja. Rong läheb läbi tunneli. Tuli minna läbi pika koridori. Piilub läbi ukseprao, lukuaugu. Auto vajus läbi jää. Piim kurnati läbi marli. Läbi eesriiete paistab valguskuma. Uurib marke läbi luubi. Maastiku värvid olid tumedad nagu läbi päikeseprillide, päikeseprillide läbi vaadates. Tee valatakse läbi sõela. Külm tungib läbi riiete. Läbi sideme immitses verd. Karjub läbi ruupori. || kaudu, mööda, pidi. Hingab läbi suu. Räägib läbi nina. Vantsisin läbi metsa koju. Jõgi lookleb läbi luha, heinamaa. Tee viib läbi põldude, niitude. || mitme samalaadse v. paljude samalaadsete esemete, objektide vahelt, samalaadse keskkonna seas(t), keskel(t). Lirtsab läbi hammaste sülitada. Kattis näo kätega ja piilus meid läbi sõrmede. Läbi puurivarbade sirutus ahvi käsi. Läbi puulehtede, puulehtede läbi sillerdab valgust. Pahameelenurin käis läbi rahvahulga. Artikkel ilmus ajakirjas läbi mitme numbri. *Surnuaia poolt kostsid läbi tuule ja tuisu inimeste hääled ja koerte haukumine. O. Luts. || (piltlikes väljendites). Mõte käis läbi pea. Läbi südame käis hirmuviirg. Mul tuli see nagu läbi udu meelde. Läbi häda sai asi korda aetud.
2. ‹postp prep› [nom gen] kogu teat. ajavahemiku kestel, selle algusest lõpuni. Eile sadas päev läbi. Istub päevad läbi üksi kodus. Olin öö läbi üleval. Metsatööd käisid talv läbi, talve läbi. Lapsed olid suvi läbi, suve läbi maal. Mägikuurortides saab aasta läbi, läbi aasta suusatada. Olime kõik need aastad läbi kirjavahetuses. Nii see on olnud läbi aegade. *Küla .. on pillavalt toomingais ja õiteilus, ööbikud laulavad läbi öö .. D. Vaarandi. *Ööd läbi nüüd vantsin väljas .. J. Kross.
3. ‹prep› [gen] mingi seisundi ajal, kestel, seda katkestades. Kuulsin läbi une, et keegi tuli. Seletab midagi läbi nutu, läbi naeru. Naer läbi pisarate.
4. ‹postp› [gen] kellegi v. millegi vahendusel, tõttu, kaudu v. abil, mingil teel. Langes vaenlase käe läbi. Kuningas oli sellest oma maakuulajate läbi teada saanud. Mitme tuttava läbi õnnestus ehitusmaterjali saada. Pääses nagu ime läbi. Mõisteti surma mahalaskmise läbi. Surma läbi lahkunud kallist isa mälestavad lapsed. Suu- ja sõrataudi läbi hukkus palju põtru. Kohtusime, pääsesime ainult õnneliku juhuse läbi. *Nõnda siis saigi Sass Mareti suu läbi kõik teada .. A. H. Tammsaare. *Mina olen tema läbi kannatanud rohkem kui teie .. A. Hint.
5. esineb fraseologismides, näit.:. Läbi lillede ütlema. Läbi mustade, roosade prillide nägema, vaatama. Läbi paksu ja vedela minema. Läbi sõrmede vaatama.
II. ‹adv› ‹hrl. ühendverbi osana›
1. esineb ühendites, mis väljendavad liikumist, kulgemist, suundumist v. suunamist mingi ava, ruumi, keha, keskkonna, ala, pinna vms. ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teisest välja; midagi pidi, millegi kaudu, üle millegi. Kapp ei mahu uksest läbi. Ei saa niiti nõelasilmast läbi. Kahest toast tuli läbi minna. Auto oli jääst läbi vajunud. Puges, trügis, pressis end inimeste vahelt läbi. Juured, oksad põimuvad üksteisest läbi. Tuul puhub mantlist läbi. Pomm lõi kolmest korrusest läbi. Tunnel kaevati jõe alt läbi. Jalg läks lumekoorikust läbi. Kõne, jutt kostab seinast läbi, seinad kostavad läbi. Kardinad paistavad läbi. Soost kaevati kraav läbi. Küla vahelt läheb tee läbi. Tee oli umbe tuisanud, autod ei saanud, pääsenud läbi. Sõitsime Tartust läbi. Katus jookseb läbi, sajab läbi. Kingad lasevad vett läbi. Liha aetakse hakkmasinast läbi. Lauad tuleb veel höövelmasinast läbi lasta. Tõmbasin, kriipsutasin kirjutatu läbi. || mööda. Laske, lubage (mind) läbi! Sportlased marssisid tribüüni eest läbi. || (piltlikes väljendites). Hea mõte sähvatas, välgatas, käis peast läbi. Hirmujudin käis südame alt läbi. Koosoleku otsus kanti protokollist läbi. Dokumendid käivad kaadriinspektori käest läbi. Kuigi asja hoiti salajas, imbus, tilkus siiski ühtteist läbi. See vale paistab läbi.
2. esineb ühendites, mis väljendavad (mööda minnes) korraks sisseastumist. Töölt tulles astusin poest läbi. Tule meilt mõnikord läbi. Käi kantseleist läbi ja võta allkiri. Turist ainult jookseb muuseumidest, näitustelt läbi. Tahaksin korraks kodunt läbi põigata.
3. esineb millegi terviklikkuse katkestamist, millessegi augu, lõhe vms. tekitamist väljendavates ühendites. Rihma, köit, nööri, juhtmeid läbi lõikama. Torkab nahast naaskliga augu läbi. Trellid viiliti läbi. Redelil on osa pulki läbi saetud. Tal on jalg sõjas läbi lastud. Vesi murdis tammi läbi. || (piltlikes väljendites). Karjatus lõikas öise vaikuse läbi. Jutt nagu lõigati läbi, kui ülemus sisse astus.
4. katki, tarvitamiskõlbmatu(ks). Rõivad kuluvad läbi, ülikond on täiesti läbi. Kulutab kingad ühe suvega läbi. Saabastel on tallad läbi. Vool katkes, keegi on korgid läbi lasknud. Triikraud põles läbi. Autol on mootor läbi. Taskulamp ei põle, patarei on vist läbi.
5. otsa, otsas. Raha, palk, stipp on läbi. Oskab raha läbi lüüa. Lõi vanemate vara läbi. Toiduvaru oli, sai paari päevaga läbi. || (ruineeritud tervise, kurnatuse, väsimuse jne. kohta). Tervis, närvid, süda, kopsud on läbi. Tal on jalad, käed, selg läbi. Eksamisessiooni lõpuks olin päris läbi. || (lootusetu olukorra kohta). Läbi, pole enam mingit lootust! *Äriga on nagunii asjad läbi. Varanatuke, mis on, see on naise nimel .. M. Metsanurk.
6. (ajaliselt:) mööda(s), otsa(s). Suvi, puhkus on läbi, saab varsti läbi. Tööaeg, vastuvõtuaeg, tähtaeg on läbi. Kas eksamid on läbi? || (teat. arv minuteid) rohkem kui (ümardatud kellaaeg). Kell on veerand kolm läbi. Minu kell on kolm minutit kaheksa läbi. || (õppeasutuse vms. lõpetamise kohta). Tal on kool, ülikool, instituut, tehnikum, kursused läbi.
7. esineb suhtlemist, omavahelist sobimist vms. väljendavates ühendites. Oleme küll naabrid, aga läbi me suurt ei käi. Nad saavad (omavahel) hästi läbi. Rääkisime asja omavahel läbi.
8. esineb hakkamasaamist, toimetulemist väljendavates ühendites. Tuli vähesega, piskuga, kitsalt läbi ajada. Saame ilma teie abita läbi. Ta ei saa paki sigarettidega päeva läbi. Katsume kuidagi palgapäevani läbi tulla. Tuli läbi ajada petrooleumilambiga, oma jõu ja nõuga. *.. ta polnud jutukas tüdruk, ajas jah ja eiga läbi. L. Promet. *.. kuidas ta tudengina ka oli ... vedas kuidagi läbi, jah? A. Liives.
9. esineb õnnestumist, kordaminemist, eesmärgile jõudmist väljendavates ühendites. Mis ta pähe võtab, selle ta ka läbi viib. See nali, vigur, number, nõks ei lähe (sul) läbi. Püüab oma arvamust, seisukohta läbi suruda. Pressib vahendeid valimata oma tahtmise läbi. Kas said eksamil läbi? Ettepanek läks läbi. Kandidaat ei läinud valimistel läbi. Toimetaja ei lasknud artiklit läbi. Sinu mees lööb igal pool läbi.
10. esineb ebaõnnestumist, ebaedu väljendavates ühendites. Kukkus, lendas eksamil läbi, professor olevat ta läbi kukutanud. Film, kandidaat kukkus läbi.
11. algusest lõpuni, kogu ulatuses; üleni, täiesti; põhjalikult, üksikasjalikult. Läbi lugema, elama, põdema, otsima, uurima, mõtlema, kaaluma. Läbi peksma, kolkima, klobima, nüpeldama, sugema. Läbi noomima, hurjutama, näägutama, pragama, sõimama. Teretasin kõik kättpidi läbi. Olen kõik tuttavad läbi helistanud. Kobas, katsus taskudki läbi, tuhnis kõik sahtlid läbi. See mees on poole maailma läbi käinud. Jooksin kogu linna, kõik kauplused läbi. Järv traaliti läbi. Sõjaväeosa kammis metsa läbi. Katseandmed töötatakse läbi. Kaup on läbi müüdud. Arst vaatas haige läbi. Seda pole me veel koolis läbi võtnud. Vihm leotab rõivad läbi. Pesu on leos, pärast pesen läbi. Tainas tuleb korralikult läbi segada, läbi sõtkuda. Leib, liha on hästi läbi küpsenud. Toit tuleb korralikult läbi mäluda.

lökutama ‹37›
murd hobusega (sörki) sõitma. *.. oma ruuna aisade vahele pistis ning kibekiiret rukkiseemendamist katki jättes vallamaja poole lökutas. R. Sirge.

löts ‹-u 21›

1. ‹s› millegi (pool)vedelalt pehme kukkumisel vm. järsul liikumisel tekkiv heli. Muna, tomat kukkus lötsuga katki. Kostsid võitegemise lötsud.
2. ‹adj› (vesiselt) pehme. Soojas seisnud löts või. Lötsud marjad.
3. ‹s› miski (vesiselt) pehme. Või on soojaga nagu löts. Maasikad lähevad ämbri põhjas lötsuks, lötsu.

lötsti ‹interj adv›
lötsuga, lötsudes. Andis lötsti musu. Muna kukkus lötsti katki. Pani pehmet võid lötsti ja lötsti lusikaga purki. *Mutt kukkus lötsti pingile. Lüpsik vajus küljeli kummelitele. E. Tegova.

lööma ‹lüüa, lõin 40›

1. lööki v. lööke andma, löögiga v. löökidega mingisse seisundisse viima, kuhugi suunama vms. Lööb rusikaga, peoga, jalaga, vitsaga, piitsaga. Lööb õrnalt, kõvasti, valusasti, kõigest jõust. Nähvab, laksab, raksab, virutab, äigab, kopsab, patsab lüüa. Lööb nii et nätsub, laksub, mürtsub, lööb nätsuga, laksuga, mürtsuga, lööb nätsti, laksti, mürtsti. Lööb pähe, näkku, kõhtu, allapoole vööd. Lööb teise jalust maha, pikali, uimaseks, sandiks, surnuks. Lööb teisel hambad kurku, silma siniseks, kulmu lõhki, huule verele, nina verd jooksma, vere välja. Ära löö, valus on. Mehed hakkavad, lähevad lööma 'kaklema'. Lõin joostes varba vastu kivi, kukkudes põlve marraskile. Lõi teisel noa käest, mütsi peast. Lõi halu pooleks, aknaklaasi katki, kausi puruks, tükkideks. Pann on mõlki, lömmi, lössi löödud. Löö suhkrupea küljest tükke. Vanasti löödi vargal käsi otsast. Lõi tulekivist, tulerauaga tuld. Lõin kirjale templi peale. Löö paar muna pannile. Ma löön su selja lumest puhtaks. Eit muudkui lõi risti ette. Lõin palli auti, üle otsajoone, väravasse. Meeskond lõi kolm väravat. Lööb vaia, teiba maasse, kirve puusse, naela seina. Välk lõi kõrgesse kaske, majja sisse, lauda põlema. Rahe on õrnemad taimed puruks löönud. Maaslamajat ei lööda. Küsija suu peale ei lööda. || löögi andmisega kellekski kuulutama. Rüütliks lööma. Ants lõi Peetri kulliks. || naelte, pulkade vm. sisselöömisega kinnitama, (sel teel) midagi millegagi katma. Katust lööma. Lõin katuse peale. Aialatid lüüakse postide külge, lattide külge lüüakse lipid. Lööme nagi seina, pildi seinale. Kingadele löödi kontsaplekid. M. Luther lõi oma 95 teesi Wittenbergi lossikiriku uksele. Kristus löödi risti, ristile. Plekiga, nahaga löödud uks. *Seal Kõrbojal on kena laudadega löödud ja tumeroheliseks värvitud lahe ja ruumikas elumaja. A. H. Tammsaare. || löömist meenutavate liigutustega vm. rütmilise liikumisega midagi tegema. Võtsime vikatid ja läksime heina lööma 'niitma'. Kaare löön, siis puhkan. Munakollane, koor tuleb vahule, vahtu lüüa 'kloppida'. Löö 'pumpa' mulle pang vett. Aitab pumpamisest, ära kaevu tühjaks löö. Süda, pulss lööb 'tuksub' normaalselt, rahulikult, aeglaselt, tugevasti, kiiresti, korrapäratult, nõrgalt. Sekretär lööb 'kirjutab masinal, tipib' koosolekukutseid. Ta lööb kiiresti, vigadeta. Masin lööb 'stantsib' plekist, plastmassist vajalikke detaile. Linn hakkas oma raha lööma 'müntima'. *Sel ajal istus ema piimakambri lävel ja lõi võid. Juh. Liiv.
2. löögiga heli tekitama. Trummi, gongi, trianglit lööma. Lööb klaveril paar akordi. Kellamees lööb hingekella. Kella lüüakse, kuskil vist põleb. Lokku lööma '(endisajal) tööaja alguse v. lõpu kuulutamiseks lokulauda taguma'. Klaasi lööma '(endisajal) vahikorra vahetuse kuulutamiseks märgukella lööma'. Lööb keelega laksu, sõrmedega nipsu, kätega plaksu, jalaga tümpsu. Kala lõi sabaga lupsu, sulpsu. || kella heli (täistunni vm. märkimiseks) kuuldavale laskma. On südaöö, raekoja kell lööb 12 kumisevat lööki. Kas see kell lööb ka? Kell lõi pool kaks. Kell on kaks löömata 'pole veel kaks'. Tulekahjukell lööb, kuskil vist põleb. Kirikukellad löövad.
3. (hooga liikudes) paiskuma. Tuuleiilid löövad näkku. Lained löövad üle parda, vastu kaldakive. Tuli levib, leegid löövad juba räästani. Lõi välku ja müristas. Kohvilõhn lõi juba lävel ninna. Häbist, piinlikkusest lõi veri näkku.
4. piltl purustavat hoopi andma, purustama. Vaenlast lööma. Sõjas, lahingus lüüa saama. Ta lõi eelkõneleja väited pihuks ja põrmuks. || võitma, võitu saavutama; ületama. Meie korvpallimeeskond lõi vastast 78:72. Noor odaheitja lõi kõiki oma konkurente. Tribüünidel juubeldati – kaugushüpperekord oli löödud 7 sentimeetriga. || tugevasti mõjuma. Häält pole sel poptähel ollagi, ta lööb oma vambiliku seksapiiliga. || (lauamängudes:) käigu tegemisega nuppu mängureeglite kohaselt laualt eemaldama. Partii oli pingeline: esimene malend löödi alles 32. käigul. Järgmisel käigul lööb must vanker h7 – h3. || löödud (ka:) lüüa saanud, kaotanud; masendatud, rõhutud meeleolus vms. Astub löödud inimese raskel sammul. Tudeng oli eksamil läbikukkumisest väga löödud.
5. (otsustavalt, järsku ning) energiliselt midagi tegema. Lööb koorma peale ja läheb. Löö masin käima. Löö uks lukku ja ära kedagi sisse lase. Lapsed löödi hommikul vara maast lahti. Lööb pläru ette, suitsu, piibu näkku. Lõi kähku riided selga, kaabu pähe. Lõin kingad läikima. Hobune löödi aiste vahele. Suli löödi vangi, trellide taha. Lõi talu paari aastaga korda. Lööb lahkumisavalduse lauale. Lõi käed mehele ümber kaela. Näljane lõi ahnelt hambad leivasse. Kuri koer võib hambad säärde lüüa. *.. siis laske [kitsepraad] pannil pruuniks ja lööge potti hauduma. V. Lattik. || (keha v. mõne kehaosa asendi järsu muutmise kohta). Lööb end sirgu, sirgeks. Lööb pea kuklasse, jalad harki, jala üle põlve, käe tervituseks kõrva äärde. Lööb käed puusa, laiali, üle pea. Lööb silmad, pilgu seinale, kellale. Lind lõi tiivad laiali, suled kohevile. *.. siis lõid kõik lehmad korraga sabad selga ja kihutasid tulisel ajul järve .. J. Vahtra. || põikama. Mul õnnestus end kõrvale lüüa ja kokkupõrget vältida. *Ta lõi end tee kõrval kasvava kahe suure kadaka varju. J. Mändmets. || (vägisi, sunniga kuhugi saatmise kohta). Looderdajad löödi tööle, töölt minema. Jaan löödi kaheks kuuks kordusõppustele. || piltl heitma, viskama. *Kuu tõusis maja tagant ja lõi selle varju üle õuemuru. F. Tuglas. *Päike tõuseb .. ja lööb oma esimesed kiired Tallinna tornidesse. A. Hint.
6. midagi hoogsalt (ja kestvalt) tegema (vahel täh. nõrgenenud kuni ühendi verbiks vormistajani). Tantsu, tralli, lusti lööma. Uperpalli, uperkuuti, hundiratast lööma. Talled löövad kepsu. Vurrkann lööb tiiru, keeru. Uss lööb õnge otsas vinksu. Kalad löövad jões lupsu. Laulu, vilet, lärmi lööma. Kass lööb nurru. Luuslanti, luuslanki lööma. Loodrit lööma 'looderdama'. Litsi lööma 'liiderdama, hoorama'. || mängima, taguma. Mehed lõid päev läbi kaarte. Noored kogunesid õhtuti palli lööma. Poisid lõid jalgpalli, vutti. || pidama. Lahingut lööma. Koosolekul löödi ägedaid sõnalahinguid. || kokku ajama, hankima. Kasu, profiiti, ränka raha lööma. *Romaanidega on mõnedki eesti kirjanikud endale kapitali löönud. O. Luts.
7. järsku mingisuguseks muutma, mingisse uude seisundisse viima. Autotuled lõid tee valgeks. Järsk valgus lööb silmad pimedaks. Püssipauk lõi kõrvad lukku. Tuulehoog lõi lipud lehvima, purjed paisuma, soengud sassi. Vapustus, õnnetus lõi ta nagu segaseks. Ehmatus lõi pea klaariks. Uudis lõi mu tummaks, pahviks, kogu küla kihama. Ootamatu vahejuhtum lõi plaanid segi. Mees löönud südame kõvaks ja hakanud minema. Kevadel lõi soe vihm puud lehte, maa haljaks, rohetama.
8. (järsku) hakkama; järsku mingisuguseks muutuma, mingisse seisundisse üle minema, kuhugi asuma jne. Õitsema, õitsele lööma. Mets lööb rohetama, muru haljaks, kaasik hiirekõrvule. Idataevas lõi helendama, valgeks, pilve. Seelik lõi tuult täis, kohevile. Heinaküün lõi üleni leegitsema. Vesi lööb lainetama, keema. Purjed lõid laperdama. Prilliklaasid lõid uduseks. Mets lõi kohama, mühama. Põsed lõid õhetama, punetama. Tundsin, et lõin vankuma, vaaruma, tuikuma. Süda lõi värisema, põlved lõid nõrgaks. Silmad löövad särama. Ta nägu lõi muhelema, laiale naerule, pilve, tõsiseks. Lõin kartma, araks, kõhklema, põnnama. Süda lõi äkki valutama, haledaks. Ihu lõi imelikuks, üleni higiseks. Nahk lõi sügelema, korpa. Silmade ees lõi mustaks, virvendama. Mootorid lõid mürisema, laevakere lõi võbisema. Kogu klass lõi kihama. Ta positsioon, autoriteet lööb kõikuma. || järsku ilmuma, (kuhugi) tekkima. Valu lõi sisse, kõhtu, pähe, kuklasse, südamesse. Kramp lõi jalga. Haava sisse lõi põletik. Pisted löövad rindu. Gripile lõi juurde kõrvapõletik. See on paha köha, võib kopsugi lüüa. Seale olid täid selga löönud. Naermisel löövad ta põskedesse armsad lohukesed. Halvasti õmmeldud mantlil lõid käeaugu kõrvale voldid. || kõnek kellegagi seltsima, ühinema, liituma. Me lähme jahile, kas lööd ka (meie, meiega) kampa? Kolm-neli meest löövad punti, mesti ja hakkavad äri ajama. Ära sa nende, nendega nõusse löö! Sõjavägi lõi rahva, ülestõusnute poolele. *Lõpuks oli Vähkmann nõus kompanjoniks lööma. O. Luts. *Löövad äkki paari, rahad ja firmad kokku .. A. Hint. || kuhugi asuma. Matkajad lõid männiku alla laagrisse. *Prussakaid on kivide vahele pesitsema löönud .. V. Uibopuu. || hrl van (kellekski) hakkama. *Olin ma üks issanda lollkapsas, kui lõin siia orjaks! Nüüd ei saa enam lahti kah! R. Roht.

löömine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. (< tn lööma). Poissi karistati pinginaabri löömise pärast. Löömine ja kaklemine. Seinte löömine vineeriga. Ma ei kuulnud kella löömist. Käimine ja löömine malemängus. Üritab senise rekordi löömist. Müntide löömine.
▷ Liitsõnad: alla|löömine, araks|löömine, augu|löömine, kaasa|löömine, kartma|löömine, katki|löömine, katuse|löömine, kella|löömine, kepsu|löömine, kinni|löömine, kokku|löömine, kurni|löömine, käega|löömine, käe|löömine, külge|löömine, lahku|löömine, lahti|löömine, laiali|löömine, litsi|löömine, loku|löömine, lulli|löömine, lupsu|löömine, lõhki|löömine, lõkkele|löömine, läbi|löömine, läikima|löömine, lärmi|löömine, lömmi|löömine, lössi|löömine, maha|löömine, mööda|löömine, palli|löömine, patsi|löömine, pilli|löömine, pooleks|löömine, puruks|löömine, püsti|löömine, raha|löömine, risti|löömine, rüütliks|löömine, sekka|löömine, sisse|löömine, sulpsu|löömine, surnuks|löömine, tagasi|löömine, takti|löömine, tralli|löömine, trummi|löömine, uppi|löömine, vastu|löömine, viltu|löömine, või|löömine, välgu|löömine, välja|löömine, värava|löömine, õitsele|löömine, ära|löömine, üleaisa|löömine, üle|löömine, üles|löömine, ümberlöömine.
2. kõnek tüli, tülin, sekeldus, tegemine. Korterisaamisega oli löömist, igavene löömine. Load on korras, sellega ei tohiks mingit löömist olla, tulla.

maas ‹adv›

1. (lamamas, lebamas) maapinnal vm. aluspinnal. Lamas pikali, selili, sirakil, maoli, kõhuli maas. Ära rooma maas, määrid rõivad ära! Nuttis lausa kummuli maas. Palus põlvili maas andestust. Langenuid ja haavatuid oli loogu maas. Jalg libiseb, ja oledki käpuli maas. Aed, tara on risakil maas. Oksi, risu, tuulest murtud puid vedeleb maas. Paks rukis on kohati maas 'lamandunud'. Kuiv loog on maas. Hommikul oli paks lumi maas. Uus vaip on suures toas maas. Poiss on juba katuselt maas. *Hommikul, kui ahe on maas, viib ta poisi rehe alla .. M. Traat. || kõnek (haigena pikali). Olin haigena, haigevoodis maas. Poiss on palavikuga, palavikus, kopsupõletikuga maas. Murdis jalaluu, oli mitu nädalat maas. *Üks väike kriimustus [= haav], ja mees on maas mitmeks nädalaks. E. Krusten.
2. (põllu- ja aiakultuuride kohta:) maha tehtud, kasvamas. Kevadised põllutööd on tehtud ja vili maas. Kas teil on kartulid, oder juba maas? Kapsad istutasime maha, nüüd on aedvili kõik maas. Neil oli tänavu paar vakamaad lina maas. *Suur põld oli juba maas, juunikuu käes, ja orastel ei võinud ometi roomiktraktoriga tallata .. M. Traat.
3. langetatud, allapoole suunatud; alla lastud, alla tõmmatud vms. Koer jookseb lõhna ajades, nina maas. Pea püsti, ära käi, pea maas! Poisid seisid noruspäi, pilk, silmad maas. Mõnel on kasuka krae üles tõmmatud, mõnel maas. Läkiläki kõrvad maas. *Ka Priit on rahutu. Hoiab nina maas .. H. Pukk. *Teistel koertel on sabaots ikka püsti, aga hullul koeral ei ole, hullul koeral on saba maas, sedasi sorus. J. Parijõgi.
4. kõnek pealt v. küljest ära; katki, lõhki jne. See maja lammutatakse ära, katus ongi juba maas. Võta mantel maha, mul on juba pintsakki maas. Seinalt oli värv, krohv laiguti maas. Mees tundub palju noorem, kui habe on maas. Noorsõduritel on pead paljaks aetud, kõigil juuksed maas. Jälle on jalgrattal kett maas. Sokkidel on kannad maas 'läbi kulunud'. Sukal on silm maas 'hargnenud'. Peopesad veritsesid, nahk oli maas. *Tea sa looma südant sisse! Kui sähvab sarvega – teisel [lehmal] kõht maas! A. Mälk.
5. kõnek taga, järel, maha jäänud. Oleme graafikust maas. Ta on praegu teisel kohal, poole punkti võrra liidrist maas. Meie suusataja on juhtijast praegu kolm sekundit maas. *.. Kaarel on oma isast nii kehalt kui sisult nigelam, poeg Kalle omakorda temast mõtlemiselt maas, poisil pole mõistust ollagi .. H. Kiik.
6. kõnek ära, langenud, maha võetud. Ta on nüüd sale poiss, rasv maas, liigsed kilod maas. Poistel oli kohe minekuõhin paar pügalat maas. *Suur mure oli ta südamelt maas. Laps oli saanud omale nime. A. Mälk.

masina|rihm
(näit. rehepeksumasina ülekanderihma kohta). *Ja siis juhtub viperus .. – masinarihm läheb jätkukohalt järsku katki, nagu oleks masinasse lastud palju rasket või märga vilja .. M. Traat.

hea mehe poolest
heast tahtmisest, heast südamest, abivalmidusest. Naabrid tulid hea mehe poolest vahel appi. Annan sulle hea mehe poolest nõu: jäta see plaan katki!

minema ‹minna, lähen, läksin, läks, mingu, mingem (e. lähme e. läki), minev, läinud, minnakse, mindud 39›

1. (eesmärgile osutamata:) (eemaldudes) edasi liikuma. a. (kulgeva inimese v. looma kohta). Seal metsaserval liigub keegi, ei saa aru, kas läheb või tuleb. Läheb kõndides, aeglaselt jalutades, komberdades, kepile toetudes, joostes, hüpeldes, puusi hööritades. Läheb kas või neljakäpukil, roomates. Longib, vehib, tipib, sibab minna. Mari läks ees, teised tema kannul. Mindi mööda metsasihti. Läksime tükikese maad. Kas läheme jala või hobusega, jalgrattaga, bussiga? See on pikk maa, annab minna. Lähme rutem, kiiremini! Jänes läheb pikkade hüpetega, hölpsat-hölpsat. Mees magab vankris, hobune läheb omapead. Läheb sammu, sörki, galoppi. Jälgedest on näha, et siit on läinud suur koer. b. (sõiduki vm. liikuva objekti kohta). Süst läheb lainetel kui nool. Sputnik läheb üle tähistaeva. Jõel läheb jää suure raginaga. Pilved tulevad ja lähevad. *Läks suitsev rong kesk udust ööd. M. Heiberg. *Mööda lõpmata teed / lähevad reed .. V. Ridala.
2. eesmärgipäraselt (eemale) liikuma, kuhugi v. midagi tegema suunduma. Poodi, kaubamajja, kinno, külla minema. Lähme, käime seal ära! Läki teele! Kuhu ta pidi minema, kuhu ta lubas minna? Läheb jõele, jõe äärde. Lähme siit veidi kaugemale! Kas sa pulma, koosolekule lähed? Peaks minema naabrimehe jutule. Lähme korraks aeda, sauna juurde. Poiss läinud kapi kallale. Hommikul läheb kari metsa, õhtul tuleb koju. Lähen nädalaks maale. Ehale, naistesse, tädiranda, kosja minema. Tööle, õppima, kooli minema. Homme mindavat puid istutama. Pere läks luhta heinale. Marjule, seenele, jahile, kalale minema. Kalurid läksid võrke sisse laskma. Kas lähete jalutama? Lähen toon piima. Läks põõsa taha asjale. Ära nii sügavale vette mine! Tule, lähme tantsima. Lähme juubilari õnnitlema. Läks kööki nõusid pesema. Kes siis nii vara magama läheb? Kuhu sa vastu ööd ikka lähed! Ma pean õhtul valvesse minema. Hädalistele tuleb appi minna. Läks istus kõige viimasesse lauda. Kaugele reis läheb? Sõtta, lahingusse, rünnakule, luurele minema. Sõjaväkke, aega teenima, kroonusse, sõduriks minema. Läheb sepale selliks, õpipoisiks. Läks linna autojuhiks. Lähen suvel karja, karjaseks. Rebane läinud kanavargile. Kass läheb hiirejahti. Loomad läksid paha peale. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Mine metsa, põrgusse, potilaadale, kassisaba alla! Ah, mine persse! || (suunatud v. juhuslike liigutuste v. liikumise kohta). Käsi läheb käisesse, tasku. Sõrm läks päästikule. Pall läks korvi, väravasse. Nael läks hõlpsasti seina. Niit ei läinud nõela taha. Paks püree läheb halvasti läbi sõela. Pilv läheb päikese ette. Päike läheb pilve taha. Hoop läks vastu õlga, põlve. Vaikse ilmaga läheb suits otse üles. Tolm läheb suhu, ninna. Mul läks midagi kurku. Laudlinale on küünlarasva läinud. Pind läks jalga, küüne alla. | piltl. Ta läks nii kaugele, et süüdistas mind plagieerimises. Ärge minge kergema vastupanu teed. Naljadega ei tohi liiga kaugele, liiale minna. Need sõnad läksid talle südamesse, hinge. See päev, sündmus läheb ajalukku. Majapidamine, kord läheb allamäge. Jutt läks oma rada. See lugu läheb homsesse lehte. Oletus läks märki, täppi, täkkesse. *Siis läks naerune vaade jälle üle hommikuse vee maamärke jälgima. O. Kool.
3. lahkuma, kuhugi mujale siirduma, (mõnikord ainult öeldisverbi tugevdavalt:) ära. Külalised asutavad juba minema. Kured on läinud, luiged on veel minemata. Kontoris tuleb koondamine, ei tea veel, kes jäävad ja kes lähevad. Raske on kodumaalt võõrsile minna. Lõi ukse kinni ja läks oma teed. Pärast lühikest nõupidamist mindi laiali. Millal buss, rong, laev läheb? Jooksis, lippas, kihutas, tormas, pühkis, lendas, pani (tulistjalu, padavai) minema. Katsu, et sa siit kiiremini minema saad. Hüppesse, pakku, redusse minema. Koer hiilis minema, saba jalge vahel. Vanker sõitis, veeres minema. Viige ta minema. Saadeti, aeti, kihutati, peksti, kupatati minema. Ta löödi töölt minema. Hirmutas linnud marjapõõsaste kallalt minema. Ehmatad, peletad une minema. Viska need vanad kotad minema! || (ajades v. ähvardades). Tee, et minema saad! Käi, kasi, kao minema! Välja mu majast, minema! Kukemait, kas saad minema! || piltl surema. Ta on väga haige, päris minemas. Igaühel tuleb kord (mulda, mulla alla) minna, keegi ei ela igavesti. Temal oli juba aeg manalasse minna. Siit ilmast minema. Teise ilma minema. *Aga nägu oli tal [= surnul] ilus, väga vaikselt vist läks. R. Kaugver. || (tegevust, elukorda, omandust v. alluvust vahetades) millelegi v. kellelegi muule siirduma. Jutt läks teistele teemadele, muudele asjadele. Läks sörgilt kõnnile. Ta olevat taimtoidule läinud. Läks mehele 'abiellus'. Ei see tüdruk Jürile (naiseks) lähe. Noored kurameerisid paar kuud ja läksid siis paari. Läksin erru, pensionile, kergemale tööle. Meie teeme töö, aga raha läheb tema taskusse. Hiljem läks maja pärijatele, pärijate kätte. Küla läks ühe valla alt teise alla. *Võru on läinud, Narva on läinud, kui kaua me siin sedaviisi juperdame! H. Susi.
4. kaduma, (ära) kuluma. a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma. Kohver on läinud, keegi on ta vist ära varastanud. Ei leia rahakotti kusagilt, läinud mis läinud. Mis läinud, see läinud, tagasi seda enam ei saa. Kui on trumm läinud, siis mingu ka pulgad! Maja, auto läks võlgade katteks. Kui avarii teed, on su juhiload läinud 'võetakse ära'. Kevad käes, varsti on lumi läinud. b. (millegi peale) kuluma. Kui palju sul kuus korteri peale läheb? Suur osa palgast läheb toidu peale. Mida rohkem raha saad, seda rohkem läheb. Mingu või viimane kopikas, aga auto peab saama! Üle saja krooni on läinud, kuhu see mul küll läks? Sügisel ja talvel läks palju petrooleumi. Kleidile, kleidiks läheb oma 4 meetrit riiet. Ütle, kui palju see sul maksma läks! Pani 'kulutas' restoranis ühe õhtuga pool palka minema. Pole viga, see raha läks asja ette. *.. näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. A. H. Tammsaare. c. (aja kohta:) mööduma, kuluma. Kui kiiresti küll aeg läheb! Aega läks, aga asja sai! Läks tükike, hulk aega. Tervet päeva selle töö peale küll ei lähe. Ja nii läks päev päeva järel. Paar tundi läks tarbetu tegevuse nahka. Palju aega läks kaotsi. Meenutati läinud aegu. See oli läinud pühapäeval, nädalal, aastal, suvel, sajandil. *Ja laevade peal / tema paremad aastad on läinud. J. Smuul. d. piltl. Kas sa mäletad veel või on sul see juba meelest läinud? See on ammu moest läinud. Kõik lootused on läinud. Õnn ja armastus – kõik on läinud! *.. ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud. A. H. Tammsaare.
5. oma seisundit, olekut v. asendit muutma; senisest erinevaks muutuma. a. (elusolendiga toimuvate füüsiliste, füsioloogiliste, psüühiliste jm. muutuste kohta). Ta on priskeks, paksuks läinud. Mehel on pealagi paljaks läinud. Ihu läheb kananahale. Kulm, otsmik läheb kortsu. Juuksed lähevad halliks. Läheb näost punaseks, valgeks, kahvatuks. Jalg läheb paiste(sse), siniseks. Silme ees läheb mustaks. Käed läksid kärna, paiste. Kõht läheb tühjaks. Vanainimese sõrmed lähevad konksu ja kõveraks. Tuju läheb halvaks, heaks. Meel läheb haledaks, härdaks, nukraks. Mängijad läksid järjest enam hoogu. Silmad lähevad märjaks seda meenutades. Ära sellepärast pabinasse, ärevusse, ähmi (täis) mine. Ei maksa ägedaks, marru, hasarti, põlema minna. Tüdrukud läksid kihevile. Suu läheb ammuli. Silmad lähevad imestusest suureks, pärani. Nägu läheb pilve, mossi, naerule. Kas ta on hulluks, lolliks, jaburaks, segaseks läinud? Tal läks mõistus segi. Laps on ulakaks, ülekäte läinud. Mees läks vihaseks. Loll läheb kergesti lõksu, mõrda 'saab petta'. See mees läheb joomisega põhja. Poiss on logardiks, pätiks läinud. Vanad kurdavad alati, et noored on raisku, hukka läinud. Lehmal läheb karv siledaks, läikima. Toakoer kippus liiga rammusaks, rasva minema. Kõrvad lähevad kikki, lonti, lingu. Saba läheb püsti, rõngasse, sorgu. Karv läheb turri, hambad lähevad irevile, paljaks. Pull läks kurjaks, tigedaks. Hobune on kaerte peal jõudu 'tugevaks, jõuliseks' läinud. *Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad. A. H. Tammsaare. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms. muutuste kohta). Järv läheb järsku sügavaks. Puud lähevad lehte, mets läheb roheliseks, sirelid lähevad õide. Ilm läheb külmaks, külmale, sulale, soojaks, soojale, vihmale, sajule. Läheb vist tormile, tuisule. Tuul on suureks läinud. Väljas läheb juba valgeks, pimedaks. Taevas läheb selgeks, pilve. Puud lähevad härma. Seened on vanaks läinud. Nuga on roostesse läinud. Katki, pooleks, tükkideks, kildudeks, lömmi, mõlki minema. Kott läks lõhki. Nöör läks umbsõlme. Uks läks sneprisse, lukku, riivi. Lukk läks rikki. Kevadel lähevad teed põhjatuks, poriseks. Seelik läks istudes kortsu. Toit läks soojaga halvaks. Lärm, kära läks suureks. Käru läks kummuli, uppi, uperkuuti. Talu läks pankrotti. Õhk läheb lämbeks, paksuks, raskeks. Nende kooselu läks võimatuks. Asi läheb halvaks, tõsiseks. Nüüd läks meil kiireks. Elu läheb räbalaks, viletsaks, viltu. Kõik kipub untsu, nässu, nurja minema. Nüüd sa läksid oma jutuga küll metsa. Unistused lähevad harva täide. Igavaks siin küll ei lähe. See ennustus võib tõeks minna. Seekord läks veel õnneks 'õnnestus, läks korda'. Ega sellepärast veel ilm hukka lähe! Kogu ettevõtmine läks tühja. c. välimuselt v. loomult kellegi sarnaseks kujunema. Vanem poeg on isasse läinud, noorem jälle emasse. Tal pole sarnasust ei isa ega emaga, oleks nagu pulmalistesse läinud. Kellesse ta niisugune küll on läinud! *Ta näis minevat noorusepäevade Jakobisse. Ilmalik trall oli tema kõrvadele magusam inglite laulust .. O. Tooming. *.. erineb oma isast, .. arvatavasti on ta läinud mõnesse kaugemasse esivanemasse .. M. Traat.
6. protsessi v. tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema. Mootor ei tahtnud käima minna. Uus elektrijaam läheb käiku. Lind läks lendu. Maja läks välgust põlema. Ahi läks hõlpsasti küdema, kütte. Kohvivesi läks keema. Haav läks mädanema. Mahl on käärima, pealt hallitama läinud. Selline kuuldus, kumu on liikuma, liikvele läinud. Istutasin kadaka, aga see ei läinud kasvama. Koerad läksid purelema. Eks katsu minna rahva vastu! Läheb nüüd sulane peremehega maid jagama! Läksid omavahel vaidlema, nägelema, tülli, riidu, raksu, käsitsi kokku, kaklema, kiskuma. Läks vaidluseks, ütlemiseks, nägelemiseks, tüliks. Nüüd läheb löömaks, mölluks, madinaks, raginaks. Hommikul läheb sõiduks. Traktoristidel kippus palgapäeviti viinavõtmiseks minema. *Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh! O. Luts. | läks! las läheb, las minna. Tähele panna! Valmis olla! Läks! *.. (valab Filosoofile veiniklaasi konjakit täis): Läks! E. Rannet.
7. sujuma, edenema, arenema. Kuidas elu, töö läheb? – Läheb ka, mis seal ikka. Kuidas sul koolis, eksamil läks? – Läks üle ootuste hästi. Seekord läks halvasti, kehvasti. Sul võib haprasti minna. Alati ei lähe nii, nagu soovime. Eks näe, kuidas tal kauplemisega läheb. – Mis seal minna! Sain asjad korda, kõik läks libedasti. Ei tea, mis saab või kuidas läheb. Ära muretse, las minna nagu läheb. Harjuta rohkem, küll hakkab minema. Töö ei lähe ega lähe, tee mis tahad. Sul, sinu käes läheb puude ladumine nagu päris metsamehel. Sai jalad alla, elu hakkas minema. Kõik asjad läksid korralikult. Jutt hakkas kuidagimoodi minema. Kuidas lükkad, nõnda läheb. *On mehi, kellel ei õnnestu hobustega, leidub teisi, kellel ei lähe linadega. R. Sirge. || kujunema, juhtuma. Läks nii, et ma ei saanudki tulla. Kahju, et nõnda läks. Ega see teisiti võinudki minna. See asi läks küll viltu.
8. sobima, kõlbama, sünnis olema. See kübar läheb sulle hästi. – Peab minema, kui teist ei ole. Minusugusele see korter ehk kuidagi läheks. Punased värvitoonid lähevad talle. Igale mehele habe ei lähe. See pole viisakas, see lihtsalt ei lähe. See nõu ei lähe. *Kuidas see ikka läheb, et kooliõpetaja lõhub puid. E. Männik.
9. mahtuma; mõõtmetelt sobima. Topi kott nii täis kui vähegi läheb! Siia ei lähe enam midagi. Kõht on nii täis, et enam ei lähe suutäitki. Saunapatta läheb 15 pange vett. Kilosse läheb marju poolteist liitrit. Need kingad ei lähe mulle jalga. Sinu mantel mulle selga ei lähe. Püksid lähevad lahedasti jalga. Proovisin sõrmust sõrme, aga ei läinud.Raamatud on riiulil nii tihedalt, et käsi ei lähe vahele.
10. tarvis, vaja olema, ära kuluma. Jämedamad puud läksid ehitusmaterjaliks. Seda läheb sul endal tarvis. *Ustel valvavad virgad, enamasti nahkpõlledes poesellid ja küsivad igalt mööduvalt maainimeselt: „Noh, peremees, noh, peremees, mis läheb?” O. Luts. *".. Või läheb ehk enne magamist üks topka?” – „Ei lähe ühtigi,” vastas onu. E. Männik.
11. ostetav, nõutav, menukas olema. Vanamoelised rõivad ei lähe, kes neid ostab. Kirjastaja kartis, et selline raamat ei lähe. Sõnaraamatud lähevad nagu soojad saiad. *Lugu on nõnda, et meie leht enam viimasel ajal ei lähe. M. Metsanurk.
12. teat. suunas paiknema v. kulgema; selliselt liikumist v. läbipääsu võimaldama. Esikust läheb üks uks kööki, teine tuppa. Kuhu see tee läheb? See tee läheb Paide peale, Türi poole. Raudtee läheb läbi metsa. Jõgi teeb siin käänaku ja läheb kirdesse. Koobas, kust pidi minema tee põrgusse. Näitas kaardilt, kus(t) rindejoon läheb. *Kahelt poolt ta [= pulli] kaelast läksid jämedad ketid käevarrepaksuste raudpostideni .. F. Tuglas.
13. etenduma. „Kuningal on külm” läheb „Vanemuises” suure menuga. Kõik etendused läksid täissaalile. O. Lutsu „Kevade” läks üle 200 korra. Kinos läks suure menuga üks Tarzani-film.

mitu-setu ‹mitme-setme, mitut-setut 17› ‹pron›
kõnek (ebamääraselt:) õige mitu. „Kevadet” olin lugenud mitu-setu korda. „Viimset reliikviat” nägin mitmed-setmed korrad. Ta ei tulnud meile mitmel-setmel päeval. Juttu oli mitmest-setmest asjast. Pintsak oli mitmest-setmest kohast katki. Mitmel-setmel põhjusel jäi linna minemata. Ema keelas tütrel mitmeks-setmeks ajaks peol käimise ära. Ostis mitme-setme krooni eest maiustusi. Ta on pidanud mitmeid-setmeid ameteid.

murdma ‹murran 45›

1. surudes, painutades, väänates v. muul viisil millegi terviklikkust rikkuma, selle kuju v. asendit muutma. a. millegi suhteliselt kõva ja rabeda terviklikkust rikkuma. Katki, pooleks, puruks, tükkideks murdma. Murdsin ridva lühemaks. Vang murdis kongi trellid eest. Murdsin puust paar oksa, põõsast endale paraja vitsa. Murrab põlvel painutades raks ja raks kuivi oksi lõkkesse. Murrab peenralt tulpe, nartsisse. Murrab leivakääru pooleks, leiva küljest palasid, raasukesi. Murdsin šokolaaditahvli tükkideks. Paasi, dolomiiti murtakse kivimurdudes. Torm murdis puid, kuusel ladva ära. Tuulest murtud puu. Linu lõugutades murti linaluud (katki). Kukkudes võib murda kaela, jala-, käeluu. Ära hammusta pähkleid, võid hamba murda. Hoia, et sa ronides luid-konte ei murra! Murtud tiivaga lind. Vesi on murdnud tammi, murdnud tammi läbipääsuks augu. *Vihaga mõtles ta aknaaugu suuremaks murda .. A. H. Tammsaare. | piltl. Talve selgroog on murtud. Jää on murtud 'takistused on kõrvaldatud'. b. millegi suhteliselt sitke eseme, kehaliikme vm. kuju v. asendit muutma. Kõveraks, kahekorra, vinklisse murdma. Murdsin paberilehe pooleks, neljaks, kahekorra kokku. Poiss murdis naksudes sõrmi. Naine halas ja murdis ahastades käsi. Jõumees murrab hobuseraua sirgeks. Mehe käed murti selja taha. Kallaletungijal murti puss käest 'kätt pigistades sunniti pussi langetama'. Haarab teisel ümbert kinni ja murrab ta maha, pikali. Liigendist murtav haavlipüss, taskunuga. Saehambaid murdma 'räsama'. Murtud joon 'murdjoon'. *Vahelduva eduga tuuseldasime ja murdsime üksteist. M. Traat. | piltl. Haigus, palavik, gripp murdis mehe voodisse. Murtud toon 'värvide segamisel saadud mahe, vähese intensiivsusega värvitoon'.
2. (jõuga) kuhugi tungima. Osavalt põigeldes murran palliga vastase korvi alla. Öösel olevat purustatud aknast, läbi akna suvilasse, lõhutud uksest keldrisse murtud. Rahvasumm tungleb perroonil, üritab täistuubitud rongile murda. Murdis 'tegi' endale küünarnukkidega rahvahulgas teed. Tükil oli menu, rahvas lausa murdis teatrisse. Kummargil ja külg ees murdsime tuisus ning lumetormis edasi. | piltl. *Kolmest küljest murrab üle Sõrve / meretuulte vaibumatu jõud. J. Smuul. *Samal silmapilgul murdis puudealusesse hämarusse esimene aovalgus. H. Laipaik.
3. ka füüs laine murdumist, levimissuuna muutumist esile kutsuma. Prisma murrab valguskiiri, murrab erivärvilisi kiiri erinevalt. Ionosfäär murrab ning peegeldab raadiolaineid. *.. aknaserv murdis [päikese]kiiri, heitis põrandale vikerkaare. E. Vetemaa.
4. (kiskja kohta:) saaklooma tapma. Kass murrab hiiri, rotte. Hunt murrab lambaid, rebane kanu. Karu murdnud lehma. Ega hunt hunti murra. Ei susi omast karjast murra. | piltl. Katk murdis oma ohvreid. *Mina olen sihuke mees: uss ei kisu, surm ei murra, konstaabel ei aja käsi külge. A. Mälk.
5. piltl millestki seni kehtinust, arvestatavast, järgitavast jms. üle astuma, seda mitte arvestama v. järgima; midagi rikkuma, hävitama, olematuks muutma. Kokkulepet, lepingut, tõotust, traditsiooni, vannet, lubadust, sõna murdma. Mees olevat naisele truudust murdnud. Miski ei suutnud murda tema elutahet, tahtejõudu, optimismi, meelekindlust, vaprust, võitlusvaimu, vabadusiha, usku vabadusse. Kellegi vastupanu murdma. Tema upsakus, ülbus, kangekaelsus on nüüd murtud. Püüdis piitsaga hobuse kangust murda. Päike käib juba kõrgemalt, talve võim on murtud. Minu mured on nüüd murtud. || füüsiliselt v. vaimselt ruineerima, muserdama, hävitama. Haigus, ebaõnnestumine, õnnetus, mure murdis mehe. Raske töö murdis isa tervise. Ta teovõime on halvatud, ta on täiesti murtud meeleolus. Tütarlaps hakkas murtud häälel oma õnnetusest rääkima. Ihult ja hingelt murtud inimene.
6. (intensiivse töötamise kohta:) rabama, rügama. Murrab tööd (teha). Murrab kände juurida, uudismaad teha. Ränk töö – murra kui sunnitööline! Sa ära nii hirmsasti murra, sa pole maatööga harjunud.
7. vigaselt ja kangelt (eriti valesti hääldades) võõrkeelt kõnelema. Võõras ütles mõned laused üsna murtud keeles. *.. eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. A. H. Tammsaare. *Murrab ja väänab [õpetaja] sõnu, saksa sorti mees. A. Mägi.
8. murdlema. Küll karidel meri murrab! *Saare idapoolsel, teravalt merre ulatuval neemel murrab raginal ookeani igavene ummik. R. Sirge.
9. tuimalt, pakitsevalt valutama, nagu rebima. Pea kohiseb ja kontides murrab, vist tuleb gripp kallale. Vist läheb vihmale, reuma murrab kontides, jalgades, puusas. *Suurt [käsi] ei valuta, aga tuhiseb imelikult ja vahete-vahel nagu murrab. R. Roht.
10. kõnek küljendama (varemalt). Veerud murtakse poognateks.

murre1 ‹murde 18› ‹s›

1. murdmine v. murdumine; murdekoht. Oks, roigas läks paari murdega katki. Ühe jalaluu murre. *.. nägi ta enda ees vana kuivanud soomändi, millel latv pealt ära ja murde läheduses pehastunud oksatüügas. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: häälemurre; läbi|murre, sisse|murre, väljamurre.
2. murd koht katuse ja seina v. katuse ja lae vahel. *.. leiti Kuressaare kiriku remonteerimisel kahl vanu pabereid. Need olid visatud vist aastasadu tagasi sinna murde alla .. J. Mändmets. *.. eks inimesel ikka kindlam tunne, kui mullika jaoks heinaköts murdesse mutsitud. A. Uustulnd.

mõni mõis
(millegi kohta, millel pole tähtsust, millele ei maksa tähelepanu pöörata). Läks katki, siis läks – mõni mõis! *„Sul on trikoo tagurpidi seljas!” – „Ah, mõni mõis! Olgu!” heitis Olev ükskõikselt vastuseks. H. Pukk.

mäda|muna

1. mädaks läinud muna. Viljastamata munast tuleb haudumisel mädamuna. Purunenud mädamuna vastik lehk. Hoiab oma pojukest nagu mädamuna 'õrnalt, nii et katki ei läheks'.
2. laste teat. pallimäng

mölin ‹-a 2› ‹s›

1. ebaselge mulina moodi häälitsus v. heli. Vasikate mölin. Kardab härja mölinat. *Enne hakkas see äravaevatud [grammofoni]plaat kurjakuulutavalt kähisema .. ja siis tuli mingi ebamäärane mölin .. A. Eskola.
2. hlv möla, loba. Joobnute mölin. Mis sa mölised, jäta mölin! Kas oli, tuli mu puudumise pärast mölinat 'ütlemist'? *.. filmi ajal ei saanud ka oma räpast mölinat katki jäetud. R. Saluri.

nahk ‹naha 23› ‹s›

1. hulkraksete loomade keha väliskeskkonna mõjustuste eest kaitsev, väliskeskkonnast ärritusi vastu võttev ning hingamises ja ainevahetuses osalev õhuke tihe väliskate. a. (inimesel). Sile, elastne, pehme, õrn nahk. Rauga kortsus, kare, krobeline nahk. Tal on hele, valge, tume, tõmmu, punakas nahk. Kuiv, rasune, normaalne nahk. Vistrikuline, villiline, sügelistest kahjustatud, nahavähist haavandunud nahk. Kollatõbisel läheb nahk kollaseks. Nahk külmast sinakas, lilla. Haige hall, tuhakarva, kahvatu nahk. Torkab süstlanõela nahast läbi, naha alla. Naha alla on kogunenud mäda. Verevalum naha all. Nahale korjunud tolm, mustus, higi tuleb maha pesta. Nahka hooldama, ravima. Lööve lõi nahale. Pigmendilaigud, sünnimärgid nahal. Nahk punetab, sügeleb, kiheleb, kipitab, praguneb, lõheneb, kestendab, ketendab, kõõmetab. Okkad kriimustasid nahka. Nahk on katki, marraskil, haudunud. Hoia jalgu nii kuumas vees kui nahk vähegi kannatab. Proovime, kelle nahk rohkem leili kannatab. Ülestõusnud talupoegi peksti nii, et nahk narmendas. Selg, turi ajab nahka 'marrasknaha sarvkiht eraldub helbekestena'. Tööga läks nahk soojaks, kuumaks, palavaks, märjaks, higiseks, leemendama. See töö võtab päris naha märjaks. Nahk seljas märg. Ära mine kuuma, märja, higise nahaga külma, tuule kätte. Lõhub tantsu, tantsida, nii et nahk aurab, suitseb, tolmab. Noor nahk venib, vana rebeneb. b. (loomal). Elevandil on paks nahk. Muti nahk on lühikese tiheda sametja karvaga. Kass sõi hiire koos naha ja karvadega. Hobune väristab nahka. Maod ajavad nahka. Vihmaussi limane nahk.
▷ Liitsõnad: alus|nahk, marrask|nahk, pärisnahk; ihu|nahk, kõhu|nahk, lima|nahk, näo|nahk, pea|nahk, suunahk.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes nahkjate moodustiste nimetustes
▷ Liitsõnad: ees|nahk, lennu|nahk, neitsi|nahk, sõba|nahk, trummi|nahk, ujunahk; mao|nahk, põienahk.
3. kõnek nahkjas, kilejas kattekiht, kest, koor. Supile, kissellile, pudrule, keedetud piimale tuleb jahtumisel nahk peale. Lapsed ei taha nahaga putru, naha peab pealt ära võtma. Vorstil tuleb enne seibideks lõikamist nahk ära tõmmata. Seenekübara limane nahk. Paksu nahaga oad, karusmarjad. Marjade seemned ja nahad kipuvad mahlapressi ummistama.
▷ Liitsõnad: piima|nahk, pudru|nahk, supi|nahk, vorstinahk.
4. piltl. a. (inimese ihu ja hinge kohta; vt. ka fraseoloogiaosa). Ajasid mul eksamiga hirmu naha vahele, nahka. Tal on hirm nahas, nahk hirmu täis. Külm hakkas naha vahele tikkuma. Ma tean, olen seda omal nahal tunda saanud, omal nahal proovinud. Meie teame oma naha peal, mis sõda tähendab. Igaühele on oma nahk armas, kõige lähemal. Kui midagi juhtub, siis sinu nahk vastutab, sa vastutad oma nahaga. Mõtles päris nupuka vale välja, et oma nahka päästa. Seekord pääsesid terve nahaga. Tähtsad tegelinskid värisevad oma naha pärast. b. hrl hlv (halva v. väga kõhna inimese kohta). On üks kuradi nahk, käis meie peale kaebamas! Kiidad seda, kes parajasti võimul – müüdav nahk selline! Eesti sõjaväes hüüti vanasti üleajateenijaid nahkadeks. *Ema pesi tütre selga. „Halasta küll, missugune nahk sa oled, nagu silguniisk.” J. Madarik. c. ‹partitiivis koos ase- v. omadussõnalise täiendiga› kõnek väljendab laadi v. liiki. Direktor paistab hoopis teist nahka mees olevat kui endine. Heino on niisugune minu nahka pehme loomuga mees.
▷ Liitsõnad: kuri|nahk, saatana|nahk, sindri|nahk, sunnikunahk.
5. looma keha väliskate nülituna, pargituna v. nahkesemeteks töödelduna (mõnikord ka kunstnaha ja sellest esemete kohta). Parkimata, pargitud nahk. Nahka nülgima, (maha) võtma. Õhuke pehme, paks jäik nahk. Nahalt eemaldatakse enne parkimist karvkate, marrasknahk ja nahaalune sidekude. Karuslooma nahk on karusnahk. Naha värvimine, viimistlemine. Nahk on moes, nahast tehakse igasuguseid rõivaid. Nahast jalatsid, portfellid, kindad, rakmed, rihmad. Nahka köidetud raamat. Mis nahka sa kraeks tahad, mis nahka kraed sa tahad? Kas see on ehtne nahk või imitatsioon?
▷ Liitsõnad: ahvi|nahk, hermeliini|nahk, hobuse|nahk, hundi|nahk, hõberebase|nahk, härja|nahk, hülge|nahk, inim|nahk, jänese|nahk, kala|nahk, karakull|nahk, karu|nahk, kassi|nahk, kitse|nahk, koera|nahk, kopra|nahk, kotiku|nahk, krokodilli|nahk, küüliku|nahk, lahitsa|nahk, lamba|nahk, lehma|nahk, linnu|nahk, looma|nahk, lõvi|nahk, mao|nahk, metslooma|nahk, metssea|nahk, morsa|nahk, mullika|nahk, muti|nahk, naaritsa|nahk, nirgi|nahk, nugise|nahk, nutria|nahk, ondatra|nahk, orava|nahk, piibri|nahk, piisoni|nahk, pulli|nahk, põdra|nahk, rebase|nahk, roti|nahk, rästiku|nahk, saarma|nahk, sea|nahk, sinirebase|nahk, soku|nahk, soobli|nahk, susliku|nahk, talle|nahk, tiigri|nahk, tšintšilja|nahk, tuhkru|nahk, uluki|nahk, ussi|nahk, varsa|nahk, vasika|nahk, veise|nahk, viigrinahk; antiik|nahk, glassee|nahk, jalatsi|nahk, juht|nahk, karus|nahk, kasuka|nahk, katte|nahk, krae|nahk, kroom|nahk, kunst|nahk, kübara|nahk, lakk|nahk, laust|nahk, läik|nahk, marmor|nahk, naturaal|nahk, park|nahk, pastla|nahk, pealse|nahk, peen|nahk, pinsoli|nahk, praak|nahk, pronks|nahk, raag|nahk, rakme|nahk, rihma|nahk, rõiva|nahk, saapa|nahk, safian|nahk, seemis|nahk, šagrään|nahk, ševroo|nahk, talla|nahk, tehis|nahk, toor|nahk, veluur|nahk, voodri|nahk, väärisnahk; riidesordid ahvi|nahk, kuradi|nahk, tondinahk.

naks ‹interj adv›
annab edasi järsu vajutamise, murdmise vms. heli. Vajutab purgile kaane naks peale. Lööb, hammustab pähkleid naks ja naks katki. Hammustas, tõmbas, lõikas niidi naks katki. Nätske komm jäi naks ja naks hammaste külge kinni.

naksama ‹naksata 48›

1. midagi naksuga, naksakuga tegema (hrl. lööma, lõikama, tõmbama). Naksab kirvega paar kuuseoksa, naksab noore kase juure pealt maha. Naksab noaga nööri pooleks, näpitsatega traadi läbi. Pähkel naksa haamriga katki. Naksab paar pikaks kasvanud kulmukarva välja. Naksab hobust piitsaga, ohjaotsaga. *Siis märkas mees, et naine on stopperi uuesti käima naksanud. O. Kruus. | piltl. „Olen mina sinu tegude üle aru pärinud?” naksas tüdruk vastu.
2. (hammastega) napsama, pigistama, näksama. Tige koer kipub säärest naksama. Vähk võib oma sõrgadega valusasti naksata. Hobune püüab tee äärest rohtu naksata. Külm naksas põsest kinni. *.. ja jõuab [koer] veel viimsel pilgul oina tagumisest jalast kinni naksata. M. Traat.

naksti

1. ‹adv interj› naksudes, naksatades, naksuga. Vajutab noa naksti kinni. Tõmbab niidi, pigistab traadi naksti katki. Surub purgi kaane naksti kinni. Lõikab lindi naksti kääridega läbi. Liimised sõrmed kleepuvad naksti ja naksti üksteise külge. *.. hüppab Karu [koer] üles ja kisub tal hammastega naksti! mütsi peast. L. Promet.
2. ‹adv› kõnek kiiresti, kähku. Selle asja korraldame naksti ära. Eksam sai tehtud nagu naksti. *Nii kui ta kohvri korraks maha pani, nii olid sa naksti juures. E. Raud.

nikastama ‹37›
ülemäärase sirutamise v. painutamise tagajärjel liigesekihnu ja -sidemeid venitama v. osaliselt rebestama (nõnda, et liigest moodustavad luuotsad ei nihku paigalt). Nikastas hüpates jalga, jala (ära). Nikastas pesu pestes kätt, nikastas käe randmest ära. Lonkab nikastatud jalga. || nikastuma. *Ükskõik, kas käed saavad häda, jalg nikastab või läheb katki .. U. Masing. || piltl arust ära minema, peast põruma. *Või nikastas ta telefoniposti otsast kukkudes tõesti oma mõistuse? E. Krusten. *„Kuule, nikastanud oled või?” puuris Thea näpuga laupa. L. Promet.

niuguma ‹niun 42›
hrv kiunuma. *.. kuidas Tuks niugus haledasti, kui külapoisid viskasid tal kiviga jala katki. E. Õun.

nublakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek
1. nupuke, kerake. *Hüva, eks siis või ju osta voodi. Nikeldatud nublakatega. H. Rajamets (tlk). *.. topid kõike unustades põue sileda koorega nublakaid, tamme all aga ootab sind juba kojamees luuaga. M. Lott (tlk). || nublu, nolk. *.. sisistas läbi hammaste: „Sa saatana nublakas, käid siin spioonimas.” H. Mänd.
▷ Liitsõnad: kera|nublakas, õunanublakas; poisinublakas.
2. mingi mehhanismi (suhteliselt väike) detail; jublakas, jupp. Traktor seisab, mingi nublakas on katki läinud. Ei oska mootorit uuesti kokku panna, nublakaid kipub üle jääma. *Pidin passima, et .. pätid viinaraha hankimiseks mingeid nublakaid [masinate] küljest ära ei keeraks. V. Beekman.

nuga ‹noa 24› ‹s›

1. mitmesuguse otstarbega (ning vastava kuju ja ehitusega) terariist käsitsi lõikamiseks. Noa tera, selg, ots, pea. Kahe teraga, korgitseriga, käänispeaga nuga. Teeb oma liigendiga noa lahti, paneb noa kinni. Nuga on paksu, õhukese, laia, kitsa, hambulise teraga. Terav nuga lõikab hästi. See nuga on nii nüri, et ei lõika hapupiimagi. Nuga tuleb teritada, (teravaks) ihuda, käiata. Noaga lõikama, voolima, vestma, nikerdama, peenestama, tükeldama. Nätske leib jääb, hakkab lõigates noa külge. Määrib või leivaviilul noaga laiali. Laps õpib noa ja kahvliga sööma. Nuga vääratas, lõikasin noaga sõrme, nuga lõikas sõrme. Roogivad kalu, nii et noad välguvad. Pean veel lõuast noaga üle käima 'habet ajama'. Tal tuleb maohaavandi pärast noa alla 'operatsioonile' minna. Korra on ta sellepärast juba noa all 'operatsioonil' olnud. Lõi teisele noa(ga) selga, rindu. Äraandja sai noa selga. Ähvardas teist noaga: „Kui lähemale tuled, annan nuga, saad nuga!” Kellelegi nuga kõri peale panema, kõri peal hoidma (ka ahistamise, sundimise kohta). Õhk on nii paks, et lõika või noaga. Valu lööb rindu, nagu noaga lõikab. Need sõnad lõikasid nagu noaga südamesse. Karjatus lõikas vaheda noana õhku. Viha närib hinges, lõikab kui nüri noaga. Jutt katkes nagu noaga lõigatult. Pill vaikis ja tants lõigati nagu noaga katki. *Vedur vilistas kiledalt ja läbilõikavalt nagu karjuks tapaloom noa all. B. Kabur (tlk). | piltl. *.. kui taevast lõikasid / helgiheitjate noad. J. Semper.
▷ Liitsõnad: aedniku|nuga, aia|nuga, elektriku|nuga, fileerimis|nuga, habeme|nuga, hakk|nuga, jahi|nuga, juustu|nuga, kaabli|nuga, kaap|nuga, kabja|nuga, kingsepa|nuga, kirurgi|nuga, kiti|nuga, klaasi|nuga, koka|nuga, krohvi|nuga, kärje|nuga, käänispea|nuga, köögi|nuga, laua|nuga, leiva|nuga, liha|nuga, lihuniku|nuga, liigend|nuga, lusika|nuga, naha|nuga, paberi|nuga, pook|nuga, puss|nuga, puuvilja|nuga, sadulsepa|nuga, sule|nuga, tasku|nuga, uurde|nuga, võinuga.
2. tööriista, seadme v. masina lõikav osa. Hakkmasina, höövelmasina nuga. Niidumasina noad. Kolme noaga kapsariiv. Vertikaalselt liikuva noaga juurdelõikusmasin. Adral on künniviilu lahtilõikav nuga.
▷ Liitsõnad: hööveldus|nuga, ketas|nuga, lõike|nuga, vertikaalnuga.

nõel ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. peenike tikjas teravaotsaline (metallist) vahend õmblemiseks, torkamiseks, kinnitamiseks jne. Lühike, pikk, peenike, jäme, suure silmaga nõel. Koonilise, tömpja, tahulise teravikuga nõel. Kõige tavalisem nõel on õmblusnõel. Kingsepa- ja sadulsepatöös kasutatakse kõveraid nõelu. Muistsed luust, pronksist nõelad. Supsib niiti nõela taha ajada. Ei saa kuidagi niiti nõela taha. Niit tuli nõela tagant ära. Õmbleb nii, et nõel välgub. Osta mulle kiri nõelu! Torkas nõelaga sõrme, villi katki. Kapsapea kohta on mõistatus: lipp lipi peal, lapp lapi peal ilma nõela pistmata. Hambad, küüned kui nõelad. Nõeltena teravad okkad. Tigedad teravad silmad kui nõelad. Poiss on terane kui nõel. Otsi kui nõela heinakuhjast. Istub, on just nagu nõeltel, nõelte otsas, nõelte peal 'tunneb end ebamugavalt, on rahutu, ärritatud, närviline'. *Tollimehed! Ju sa seda rahvast tunned? .. Igavesed nõelad. A. Mälk. || (süstla õõnesnõela kohta). Süstla nõel. Ei saa nõela veeni. || (kinnitus- v. ilunõela kohta). Õlarätt oli õlgadel nõeltega kinnitatud. Ta kaelasidet ehtis pärliga nõel. Keeras juuksed krunni ja pistis selle mõne nõelaga kinni. || kõnek mehaanilise helipea teravik. Grammofonil on nõel kulunud, tuleb uus nõel panna. Teemandist, korundist nõel.
▷ Liitsõnad: ehis|nõel, filee|nõel, grammofoni|nõel, graveerimis|nõel, haak|nõel, heegel|nõel, ilu|nõel, juukse|nõel, kasuka|nõel, kingsepa|nõel, kinnitus|nõel, kompassi|nõel, konks|nõel, koti|nõel, kübara|nõel, lipsu|nõel, luu|nõel, löök|nõel, magnet|nõel, masina|nõel, metall|nõel, märk|nõel, nõelumis|nõel, nööp|nõel, pastla|nõel, piibu|nõel, pronks|nõel, puit|nõel, purje|nõel, ravi|nõel, rinna|nõel, räti|nõel, rätsepa|nõel, sadulsepa|nõel, suka|nõel, süstla|nõel, teras|nõel, tikkimis|nõel, tugi|nõel, vedru|nõel, võrgu|nõel, õmblusmasina|nõel, õmblus|nõel, õõnesnõel; kuiv|nõel, külmnõel; madu|nõel, merinõel.
2. kõnek hrl piltl (mitmesuguste nõeljate esemete v. moodustiste kohta). a. magnetnõel. Magnetkompassi nõel. b. (putukate) astel. Skorpioni torkevalmis nõel. Mesilase nõel jääb tavaliselt inimese kehasse ja tuleb välja tõmmata. c. okas, oga. *Nõeltest laasunud alumised [kuuse]oksad ei varjanud põgenejat .. O. Kruus. *Madu on nüüd oma vihas võimetu: peksab ennast vastu siili nõelu ja piike .. K. Põldmaa. d. (millegi muu nõelja kohta). *Me näeksime Oleviste [kiriku] päikeses helkivat nõela .. J. Smuul. *Aias tärkavad juba noore rohu helerohelised nõelad .. B. Alver (tlk).
▷ Liitsõnad: härma|nõel, jää|nõel, lumenõel.

nõu2 ‹part nõu 14› ‹s›

1. juhatus, näpunäide, nõuanne, õpetus, soovitus. Tulin sinult nõu küsima, otsima, saama. Anna nõu, mis teha. Kelle käest saaks asjalikku nõu? Kuula, võta kuulda vanema inimese nõu, tee tema nõu järgi. Nüüd on hea, hüva nõu kallis. Ehk ema oskab nõu anda. Andis nõu värbamisest kõrvale hoida. Ta ei keelanud oma nõu, oli meile nõu ja jõuga abiks. *.. ma oleks paremini Jütsi käest võinud nõu võtta kui Ennu käest! L. Koidula.
2. väljapääsu võimaldav, lahendust pakkuv abinõu v. teguviis. Pole muud nõu kui andeks paluda. See on tõesti ainuke nõu. Ei aita muu nõu, tuleb arst kutsuda. Ei jää muud nõu (üle) kui kaotatud raamat välja maksta. Räägi emale, ehk tema teab nõu. Selle häda vastu leiame nõu. *.. Tiidrik tahtis ükskõik mis nõuga, hea või halvaga, isa paati saada ja koju sõita .. A. Hint. || kõnek abi. Kas tuled mulle nõuks, nõusse heina tegema? Vahel käib tal naabrinaine nõuks, nõus kraamimas ja süüa tegemas.
▷ Liitsõnad: abinõu.
3. mõte, kavatsus, plaan. Mis sul nüüd nõuks on? Tal on kindel nõu edasi õppima minna. See on väärt, kiita nõu, see nõu pole laita. Teised püüdsid ta nõu maha teha. Lõpuks ta jättiski selle nõu (katki). Haudub (tema vastu) kurja nõu. Kardan, et tal pole meiega head nõu. Poiss hakkas traktoristiks, olgugi et isal oli temaga teine nõu. Ära lahkumise, põgenemise nõust kellelegi räägi, muidu läheb see nõu tühja, nurja. Panid ühisel nõul töökoja käima. *Alati oli ta vanglast lahkunud nõuga ennem surra kui varastada.. F. Tuglas. *.. asuti kirstu kallale, punnitati, katkestati ja jäeti nõuks – ei jaksa. O. Jõgi (tlk).
▷ Liitsõnad: sala|nõu, sõja|nõu, vandenõu; eelnõu.
4. ‹kohakäänetes› seisukoht, arvamus; seisukoha, arvamuse jagamine. Meie kahekesi olime alati ühes nõus, ühel nõul. Selles asjas ma ei ole sinuga nõus, ühel nõul. Teevad kõike ühel nõul 'üksmeeles'. Ema oli ikka laste nõus. Ära nende, nendega nõusse hakka, löö. Kas sinagi oled nüüd nende nõus? Katsu ta oma nõusse saada, rääkida, meelitada. Kõigepealt tuleb tema meie asjaga nõusse saada. Veenge, kuni ta nõusse jääb. Olen nõus 'samal arvamusel', et see lahendus ei kõlba. Olen ettepanekuga väga, täiesti nõus. Olen nõus osa võtma, aitama, laenama. Kas oled nõus? – Nõus.
5. tarkus, taip, aru. Küsige targematelt, kui endal nõust puudu tuleb, nõu otsa saab, nõu otsas. Ma ei oska enam midagi teha, olen nõust lahti, minu nõu enam ei aita. See asi tuleb sul omast nõust, omal nõul, oma nõuga korda saada. Mis ei saa jõuga, saab nõuga. Tuleb aeg, tuleb nõu. Nõu aitab meest, nõõ! hobust. *.. jah, tulgu ometi [onu] ja võtku poiss esile, sest tema nõu ei hakka. O. Luts.

nägema ‹näha, näen, nägin, nägi, nähku, nägev, näinud, nähakse, nähtud 42›

1. silmadega, silmade vahendusel, nägemisaistingu(te) kaudu tajuma (valgust, värvust, esemete kuju, mõõtmeid ja asukohta ruumis). Näeb hästi, selgesti, halvasti, ähmaselt. Näeb paremini lähedale, kaugele. Ta näeb ainult vasaku silmaga. Pime ei näe. Hämaraks läheb, ei näe enam lugeda. Vanad silmad ei näe peenikest kirja. Tehke valgust, muidu ei näe. Vaata terasemalt, siis näed. Kas sa näed seda üksikut puud seal? Vaatetornist näeb, ulatub (silm) nägema kümnete kilomeetrite kaugusele. Kõik on näha nagu peo peal, peopesal. Nende prillidega ma ei näe. Seda võib näha palja silmaga, mikroskoobi all. Kui õigesti näen, on tulijaid kaks. Nägin üle hulga aja tuttavaid paiku. Teda pole tööl näha olnud, vist on haigeks jäänud. Enne ei usu, kui oma silmaga näen. Nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista. Kedagi oma ihusilmaga 'isiklikult, otseselt' nägema. Teiste nähes ja kuuldes. Kedagi polnud nägemas. Niisugust asja pole minu silmad enne näinud. Valvurite (silma) nägemata ei pääse siia keegi. Pealt näha 'väliselt' kena inimene. Ma ei või, taha teda silma otsas(ki) näha, ma ei või, taha ta varju(gi) näha 'ei salli teda'. Merehaige ei võinud toitu nähagi. Rohi kasvab lausa silma nähes, silmnähtavalt 'väga kiiresti'. Surm, nälg on silmaga näha 'väga ligidal, saabumas'. Haige vist järgmist hommikut, päeva, suve enam ei näe 'sureb enne'. | (tegelike nägemisaistinguteta). Und, unenägusid nägema. Mida sa unes nägid? Näeb viirastusi, kummitusi, tonte, vaime. Nägi vaimus, kuidas ta rikkaks saab. *Näen nagu topelt. Ukse taga koputajana kujutlen end avajana .. I. Jaks. || (tähelepanuga, süvenenult) vaatama. Olen seda filmi, etendust, näitust juba näinud. Anna kirja mulle ka näha! Kas saaksin seda raamatut lähemalt näha? Töö käib, nii et lust näha. Ilus näha, kuidas noored tantsivad. Komberdab nii vaevaliselt, et kahju, häda näha. Reisib, et maailma näha. Loomaaias on lapsel palju näha. Näe kui ilus maja! Võta näe see õun! Näe, näete, niimoodi tuleb sellest kinni hoida. || märkama, tähele panema. Kas sa oled kuskil mu prille näinud? Ei jõudnud näha, kes see oli. Ei näinud, millal sa mööda läksid. Nägin teda juba suurelt kaugelt. Nägi silmanurgast, et poiss teda vaatab. Loeb nii, et ei näe midagi, mis ümber toimub. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Küll ma näen, kui poiss väiksematele peaks liiga tegema. Näidendi elust nähtud tüübid. Teise silmas näed pindu, oma silmas palki ei näe. *Sa näed ainult võõramaa naisi, aga Iisraeli häbi ja viletsuse jaoks pole sul silmi! H. Raudsepp. || (nägemise kaudu) teada saama, millegi üle otsustada võima. Nägin ajalehest, et hakkad maja müüma, et su maja on müüa. Hobuse vanust näeb hammastest. Nägin ta silmist, pilgust, olekust, et midagi on juhtunud. Näeb käejoontest, kaartidelt tulevikku. Näost näha, et valetab. Kaugelt, silmaga näha, et mees on purjus. Temast näeb kohe, et on õige inimene. *Sest näeme, et meie esivanemad ka südame poolest kaunis haritud olid .. C. R. Jakobson. || kellegagi kohtuma, kedagi kohtama, kellegagi koos viibima. Tere, Jaan, rõõm näha üle hulga aja! Saab sindki harvasti näha! Pean sind kiires asjas kohe nägema. Jääb siis nii, et homme näeme. Kui näeme, räägime pikemalt. Näeksin sind millalgi meeleldi enda pool. Tahaks vanu koolikaaslasi näha ja mälestusi heietada. Ei tea, kas näemegi veel kunagi.
2. aru saama, mõistma, tõdema. Nüüd ma näen, mis mees sa oled. Ta ei osanud näha viletsuse tõelist põhjust. Tuleb õppida ka enese vigu nägema. Näen, et olen siin soovimatu külaline. Näen, et sa pole millestki õppust võtnud. Nägime, et mingit lootust enam ei ole. Nägi, et teda on petetud. Varsti nähti, et niimoodi elu ei lähe. Näen küll, mis tal mõttes on. Näed nüüd, et mul oli õigus. Lugu oli näe(d) nii: .. Näed ju, et mul on kiire. *Ja vaata: kuu või paari pärast ma juba näen, et võib elada isegi Narvas. O. Luts. || kõnek (hrl. etteheitvalt:) taipama, märkama; oskama. Ei näe ta ka halva ilmaga kodus istuda, pühapäevalgi puhata. Kas sa ei näinud suud pidada, vastu hakata, õigel ajal koju tulla, heast võimalusest kinni hakata! Nägid riidu minna, näe leppida ka. *Mis sa peaksid küll kohmitsema, kui ei näe magada! R. Sirge. *Oleksin juba ammu surra näinud, ma vilets inimeseloomake! A. Jakobson.
3. tajuma, tunnetama; (ette) aimama. Ma ei näe selles midagi imelikku, taunitavat, halba. Ei näe põhjust, vajadust kohtuda. Näen temas sõpra, võistlejat. Mida küll poisid selles tüdrukus näevad? Ta näeb igas inimeses (midagi) head. Näeme tihtipeale üksnes nähtuste pealispinda. Muud väljapääsu olukorrast ma ei näe. Keegi ei osanud temas tulevast kuulsat heliloojat näha. Juhtumis nähti provokatsiooni. Näen selles ohtu, ähvardust, halba ennet. Pillerkaaritavad, nagu näeks kadu, viimsetpäeva. *Kondid valutavad. Näevad vist teisi ilmu. R. Sirge. | piltl. Elu kainelt, roosilisena, mustades värvides nägema.
4. kogema, tunda saama. a. (kellegi kohta). Ta on elus mõndagi, ühte ja teist, risti ja viletsust näinud. Vaeva, häda, muret, näguripäevi, nälga, puudust nägema. On nähtud häid ja halbu päevi, aegu. Oled tikandi kallal, tikandiga, tikkides palju vaeva näinud. Nägi kurja vaeva, et ärkvel püsida. Sellist tormi, nii vihmast suve pole enam ammu nähtud. Kes kõik pühad peab, see kõik näljad näeb. *Ta sinu rõõmust rõõmu näeb .. L. Koidula. *Aga Eedule anti näha viletsat elujärge. Ta lapsed said õnnetult otsa. A. Schmuul. b. (millegi kohta). See põrand pole ammu luuda näinud. Põld pole mitu aastat sõnnikut näinud. Sellist laulupeorongkäiku polnud Tallinna tänavad enne näinud. Kaevikuelu näinud sinel. *Oli palju ohtusid ja uhkeidki päevi näinud see rand. A. Mälk.
5. (tulevikus) teada saama, milleski selgust saama. Saab näha, kas jõuame õhtuks valmis. Eks me näe, mis sest välja tuleb. Elame, näeme! Sellest tuleb suur pahandus, küll te näete. Eelöeldust näeme, et asjad polegi halvad. Tahaks näha, mis ta selle peale kostab. Siis nähku kõik, kellel meist oli õigus. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare.
6. soovima, tahtma. Igaüks meist näeks hea meelega, et meie lapsed oleksid edukad. Näeks meeleldi, et mees viinast, suitsetamisest loobuks. Keda näed oma järglasena, asetäitjana? *Seda nähti isegi hää meelega, kui saksa soost õpetajate poole saksa keeles pöörduti. K. A. Hindrey. || heaks arvama. Tehke, nagu ise näete. *Kui sa ei taha Tallinnasse sõita, siis tee, mis sa ise näed. J. Kärner.
7. hrv näima, paistma. *Tema näeb nagu aimavat või oletavat .. A. H. Tammsaare.
8. ‹imperatiivi v. indikatiivi 2. pöörde vormid adverbi- v. interjektsioonilaadselt› kõnek (kasut. nõrgenenud tähenduses). a. tähelepanu juhtides, seletades, nentides v. kinnitades. Näe(d) oledki tagasi. Tahab näe(d) kangesti kooli minna. Mõnel, näed sa, on niisugune iseloom. Näed, kuidas olid lood. Näed siis, kui hästi (läks). Tema, näete, otsustas teisiti. Ei ole näe(d) aega saanud. Plaanitsed küll, aga läheb näe(d) teisiti. Läks näed sa meelest ära. Ei anna näe(d) kätte, tee mis tahad. Tule ära! – Näe(d) mitte ei tule! Näed seal inimest, muudkui jonnib vastu! b. imestust, halvakspanu vms. väljendades v. kirudes. Näe imet, või tema naisemees! Kas sa näe, või sina oled vanaemaks saanud! Näe nalja, või temal on õigus! Näe, mida tema teada tahab! Näe maita, või katki läks. Näe aga näe, kui uhkeks läinud. Näed siis, seisa ometi paigal! Näe(d) nüüd, oota mind ka! Näe(d) kus kurivaim, ei lähe ega lähe niit nõela taha.

näpistama ‹37›

1. pöidla ja (esimese) sõrme vahele haarates pigistama. Kedagi käsivarrest, kintsust, ninast, kõrvast näpistama. Kellegi käsivart, kintsu, nina, kõrva näpistama. Näpista teda, et ta tukkuma ei jääks. Ai, ära nii kõvasti, valusasti näpista! Näpistab nii, et sinised plekid jäävad järele. *Noorik pidi õhtuti .. tema pihtu näpistama ja voolmeid triikima .. E. Vilde. || millegi muu vahele haarates pigistama. Vähk näpistab sõrgadega. Hani näpistas poissi nokaga. Metallaasa harusid võib tangidega kokkupoole näpistada. *Puhastas haava piiritusega, näpistas paar klambritki peale .. H. Sergo.
2. piltl (millegi justkui pigistava v. näriva kohta). a. (hirmu, mure jm. negatiivse emotsiooniga seoses). Hirm, mure näpistab südant, südames. Hinge näpistav piin, tusk. *Ta hääl värises [kurbusest] ja mul endalgi näpistas kurgust. J. Semper. b. (terava näljatundega seoses). Nälg näpistab (kõhtu). Kõht, kõhus näpistab. Tundis näpistavat nälga. *.. putukad peitu on pugenud – / nälg tuleb [linnukestel] nokka näpistama. O. Kangilaski. c. teravat külmatunnet tekitama; ära külmetama, ära võtma. Külm, pakane näpistab nina, kõrvu, põski, varbaid. Mahe lõunatuul paitab, külm põhjatuul näpistab. Kui öösel halla teeb, siis näpistab kurgid, tomatid, kartulipealsed ära. Külmast näpistatud pihlakamarjad on maitsvad. *.. talvepakane aga näpistavat just lopsakalt kasvanud ja vesiseid [viljapuude] oksi. H. Kiik.
3. pigistades millelgi osa v. tükki otsast eraldama. Istutamisel näpistatakse istiku juur lühemaks. Küünla tahti, peergu näpistama. Aedmaasikaid korjates näpistatakse viljavars küünega läbi. Näpistas vistrikul mädapea maha. Nelgil tuleb külgpungad ära näpistada. Võta tangid, näpista traat katki. Näpistas saiasisust raasukesi ja pistis suhu. || piltl millestki niigi napist teatavat väikest osa mingiks eriotstarbeks eraldama. Eks lugemiseks tule uneajast, öötunde näpistada. Uued kingad peab saama, nii palju annab ehk toidurahast näpistada. Kõhu kõrvalt näpistatud kroonid. Töörohked päevad ning lühikeseks näpistatud ööd. *Palju sul veel püülijahu kirstunurgas on, saad ehk pisut ka sealt neile [= tütre perele] näpistada, suvel leivakasteks, kartulitorkeks. A. H. Tammsaare.

näpsti ‹adv interj›
napsti. *Urve lõikas näpsti niidi katki .. V. Gross.

närima ‹37›

1. korduvalt (ja tugevasti) hammustades millegi küljest osakesi eraldama, neid hammaste abil peenestama. Kõva leiba, koorukesi, kuivikuid, piparkooke, porgandit, pähkleid närima. Kõvu kompvekke ära näri, vaid lutsuta. Tal pole hambaid, millega närida. Katki, puruks, tükkideks närima. Toit tuleb hästi peeneks närida, ei tohi närimata alla neelata. Närib kondi ümbert liha, kondi lihast puhtaks. Koer närib raginal konte. Hobune närib krõmpsutades heinu. Jänesed närivad õunapuude koort. Rotid on põrandasse augu närinud. Sead närivad küna. Tal on rumal komme küüsi närida. Hobuste näritud lasipuu. Näljakannikat närima 'nälgima'. *Ah, kuidas ta sõi! Ta näris ja neelas, otsmikul sügavad kortsud. F. Tuglas. || hammastega, hamba all muljuma (ilma katki v. läbi hammustamata). Pliiatsit, sulepead närima. Närib mõtlikult huult. Hobune närib suuraudu. *.. näris ooberst Aminoff erutunult oma vurruotsi .. E. Kippel. || kehva tööriistaga v. ebaühtlaselt lõikama. Närib oma nüri noaga leiva küljest viilakuid. Sain selle saega puurondi ikka pooleks näritud. Närib paksu riiet, plekki lõigata. Inetult näritud juuksed, habe. | piltl. Jäälõhkuja närib end läbi paksu jää. Rooste närib rauda. Ajahambast näritud seinapalgid. Rõugetest näritud nägu. *.. mehed aga närivad tummade pilkudega savipõrandat. A. Sinkel. *Ja aastaid on ikka ka – närib seitsmenda kümne kallal, on sellesse juba mitme hea aastaga sisse närinud. E. Krusten.
2. piltl korduva ning tüütava rääkimise, etteheidete, süüdistuste v. irisemisega kiusama. Mis sa tast kogu aeg närid? Jäta mind rahule, ära näri. Närivad aina mu hinge kallal. Tähenärija leiab alati, mida närida, millest kinni hakata. Näriv arvustus. *Peremeestele ei julgenud kilter külge hakata, seda enam näris aga sulastega. M. Metsanurk. *Aga sina tuled ja hakkad meid närima, et me muud ei teegi, kui rügame aga tööd ja ostame asju. R. Saluri.
3. piltl piinama, vaevama. a. (valu jms. kehalise aistingu kohta). Reuma närib luid-liikmeid. Ilm vist muutub: kontides närib. Jooksva närib vasakut puusa. Näriv näljatunne kõhus. Tuim näriv valu. *Tead, mul närib külje sees vähem ... kui ma olen natuke rüübanud .. J. Kross. b. (tunnete, mõtete kohta). Mure, hirm närib südant, hinge. Mind hakkas kuri kahtlus närima. See mõte, kujutelm on mind närinud juba pikemat aega. Näriv uudishimu ei andnud rahu. Näriv süütunne, kadedus, kiivus.

näsima ‹37›

1. (hrl. kehvade hammaste v. toidu vintskuse tõttu) aeglaselt närima; vähehaaval ning pikkamööda sööma. Rüüpa teed peale, mis sa kuivalt näsid. Armastab telerit vaadates midagi näsida. Näsib vorstijuppi, koorikut, kamarat, rabarberivart. Muudkui näsib süüa. Kitsed on heinakuhja juures näsimas käinud. Põder näsib sammalt, puude noori võsusid. *Vanad linnud karjusid nii haledasti, kui Milli [= kass] nende poegi näsis .. A. H. Tammsaare. *.. hobused on söönud kõik rohu ja näsivad juba juuri .. L. Metsar (tlk). || hammastega, hamba all läbi v. katki hammustamata muljuma. Näsib mõtlikult heinakõrt, pliiatsiotsa. Koer näsib nohinal oma pikkadest karvadest kirpe. *Nad [= koerad] heitsid nende ette maha, võtsid saapad käppade vahele ja hakkasid nende sääri näsima. F. Tuglas.
2. nüsima. Näsib habet lühemaks (lõigata). *.. ja sellega [= nüri noaga] pean mõne sirgema pihlaka kallal näsima kaua aega .. O. Luts. *Niisugust külmunud [palgi]jurakat näsib ta [= saag] minutit viis. V. Lattik. *Õled ei kõlba ju katuseks, / kui me nüriga [nüri sirbiga] näsime. J. Bergmann.
3. hrv mudima, nässutama. *Võttis kiirelt pingi kõrvalt oma mütsi ning hakkas seda kätega näsima .. A. Gailit.

nässu ‹adv›

1. kägarasse, lömmi; puruks, katki. Istus kogemata kaabu nässu. Vajutab suitsuotsa tuhatoosi nässu. Kohver vajub istumise all nässu. Sõitis auto vastu posti nässu. Lõi teisel nina nässu. *Jalgrattaga tegi Jürka proovi, aga selle tallas ta enne nässu, kui jõudis sõitma õppida .. A. H. Tammsaare. || piltl (nõrkenuna) lösakile, maha. *Aga kes jõudis neid [= uniseid lapsi] nüüd veel pesta, kui nad käte vahel täiesti nässu vajusid. L. Promet. *.. tuli hoiduda täiest liitristki [viinast], et mitte nässu jääda ja vankrilt maha kukkuda. R. Roht.
2. korrast ära, rikki. Raadio, teler, pardel läks nässu. Kui aparaati ei tunne, võid ta kergesti nässu ajada, keerata. Selline elu ajab närvid nässu.
3. nurja, untsu. Miski ei õnnestu, kõik kipub nässu minema. Algajal fotograafil lähevad pildid sageli nässu. Vihm ajas meie plaanid nässu. Rätsep keeras mul ülikonna, püksid nässu. *Kaks kokka ajavad toidu harilikult ikka nässu. E. Vetemaa.

nässus ‹adv›

1. kägaras, lömmis; katki, puru. Vana nässus kaabulott peas. Raamatul on lehed nässus. Noatera on kahekorra nässus. Nässus 'tokerdanud, pulstis' karvaga nälginud hunt. Jalgratta kumm on nässus 'tühi'. *Latern [autol] katki ja poritiib natuke nässus, mis see siis ära ei ole! O. Kruus. *Teised [= sõdurid] kägaras ja nässus, magavad norsates nende [= vahisõdurite] selja taga. O. Luts. || piltl (inimese kohta:) lömmis, loppis, vormist väljas. Ta on täna kuidagi nässus ja tujust ära. Norus ja nässus nagu hunnik õnnetust.
2. korrast ära, rikkis. Teler, raadio, pardel on nässus. Mootor on nässus, mootoris on midagi nässus. Närvid on nässus.
3. nurjas, untsus. Fotod on täiesti nässus. Ta läheb mehest lahku, neil on elu nässus. Minu asjad on nässus, minuga on sandid lood. *Kõik see minu elu on üks nässus kraam. B. Alver. *Kirjutades ei paranenud Theo tuju. Ta tundis, et see päev on õhtuni nässus. M. Unt.

nöksima ‹42›
murd toksima. Nöksib kiiniga pliidihagu katki.

olema ‹olla, olen, (ta) on, olin, ollakse; ‹eitavas kõnes ka vormid:› pole, polnud, poleks, polnuks, polevat, polnuvat, poldaks, poldud, poldavat 39›

1. väljendab subjekti (olendi, eseme, sündmuse, nähtuse, seisundi, olukorra vm.) üldist, antud hetkel v. minevikus eksisteerimise fakti: eksisteerima, olemas olema. a. (üldse, tegelikkuses). Olla või mitte olla? Ma mõtlen, järelikult ma olen. Oli kord üks kuningas. Siis oli kõigest puudus. Ei ole head ilma halvata. On sündmusi, mis ei unune. On inimesi, kes tahavad teiste tööst elada. Juhtus olema halb ilm. On nähtusi, mille olemust tänini ei tunta. Vanaduse vastu ei ole rohtu. Olema hakkama, olemas olema, olemast lakkama. See tegu oleks võinud olemata olla. Vanaisa ei ole enam 'suri, on surnud'. On ainult üks pääsemisvõimalus. Ei ole muud nõu kui ise selgusele jõuda. Pole muud kui istuda ja oodata. Toit on valmis, pole muud kui sööma istuda. On oht haigestuda leetritesse. Raskusi on, aga neist saame üle. On põhjust arvata, et.. Kas sellest on abi, kasu, tulu? Temas on näitlejat. Seda on näha, kuulda, tunda. Sellest oli ajalehes lugeda. Süüa tuleb muretseda, ükskõik, kas raha on või pole. b. (mingis kohas, kuskil). Metsa all on veel lund. Tänaval oli palju rahvast. Toas polnud kedagi. Köögis oli kärbseid musttuhat. Väljas on sügis, porine, pakane, kõva tuul. Peol oli olnud tore. Kas laual võid on? Temast polnud seal jälgegi. Kotis oli ainult kroon raha. Majas ei ole veevärki. Õhus on äikest. c. (mingil ajal, millalgi). Praegu on talv, veebruar, aasta 1986, 20. sajand, õhtu, tööaeg. Täna on soe, vihmane, tuuline ilm. Homme koolitööd ei ole. Praegu on juba aeg minna. Rongi väljumiseni on veel kümme minutit. Kunagi oli selle metsa asemel küla. Lambal oli 'sündis' eile utetall. d. (kellegi v. millegi valduses, omanduses, käsutuses). Mehel on uus ülikond, suured majad, loks auto. Mitu last neil on? Kas teil juhtub tikku olema? Meil ei ole midagi süüa. Mul ei ole kohta, kus elada. Neil ei ole kinos käimiseks aega. Kas sul on mahti see töö ära teha? Tal on ju võimalus lepingust loobuda. Tal on mantel seljas, saapad jalas, põll ees, piip hambus, kohver käes. e. (kellegagi v. millegagi ühtekuuluvana: osana, omadusena, tunnusena, funktsioonina, seisundina, protsessina, tegevusena jne.). Tal on käharad juuksed, ilusad silmad, paras kasv, parajalt pikkust. Kirvel on puust vars. Tal on talenti, eeldusi, võimeid, jaksu, jõudu, visadust (midagi teha). Mul pole isu, tahtmist, lusti, soovi kinno minna. Tal oli hirm, häbi, kõhe tunne. Mul polnud asjast aimugi. Mis sul viga, häda on? Mul on peavalu, paha olla. Mul pole midagi selle vastu. Juulal oli armastus Mihkli vastu. Meil polnud pileti muretsemisega mingit vaeva, tüli, raskust. Tema kurbusel, rõõmul polnud piiri. Tal ei ole endasse usku. Poisil polnud kaaslastega õiget klappi. Isal on palju tööd ja tegemist. Kõigil oli kiire, temast kahju. Mul pole sellega mingit asja, tegemist. Tal ei olnud kuskil püsi, asu, rahu. Kas teil on midagi öelda? Teil on õigus. Sul ei ole põhjust, alust, tarvidust seda teha. Tal on kombeks, moeks, viisiks kutsumata külla tulla. Tal on midagi südamel, plaanis, kavas, mõttes. Tüdrukul oli nutt varuks, nutt kurgus, hirm nahas. Asjal on oma mõte sees. Tal oli hale, kurb, halb, lõbus, piinlik, soe, külm, valus. Tal on hea olla. Sinuga on raske vaielda. Pole sul vastu joriseda midagi. Mul on ootamisest villand, isu täis, isu otsas, kõrini. f. (kellelegi v. millekski mõelduna v. määratuna). See kingitus on ema jaoks, too teine sulle. Raamat on Mardile. See tee on jalgratastele, jalakäijatele. Need lõngad on heegeldamiseks, heegeldustööks. Mul on su abi vaja, tarvis. Sulle oleks vitsa, malka vaja. „Mida teile võiks olla?” küsis müüja. Kas mulle kirja ei olnud? Võõrastel(e) on sissepääs keelatud.
2. väljendab subjekti eksisteerimisprotsessi: asetsema, asuma, paiknema, viibima; elama; funktsioneerima, käituma. a. (mingis kohas). Ta on maal, linnas, Siberis, koolis, kodus, kodunt ära, apteegis, aias, toas. Laev on merel, sadamas. Sadam on veel kaugel. Vaas on laual, riiulil. Maja on tee ääres, orus, jõe kaldal, teistest eemal. Ta oli juba väravast väljas. Olemegi päral, kohal. Kus ta on? Sisukord on raamatu lõpus. Viga on temas endas. Koer oli rebase kannul. Hobused on trepis. Olin sugulaste pool, haiglas, ööd võõrastemajas. Õlu on all, vaht on peal. | piltl. Ta nimi on pidevalt kõigi suus. Luuletus on peas. Pühad, lõikusaeg on ukse ees. Südames oli rõõm, kurbus, valu. Nutt, pisarad ei olnud kaugel. Ta oli oma sõiduvees. Oleme omadega enam-vähem mäel. Asi on selles, et.. Seal see asi nüüd on! b. (mingil ajal). Olen varsti tagasi. Olin ammu enne teisi kohal. Olime möödunud pühapäeval maal. c. (mingis tegevuses, milleski osalemas). Olen kalal, jahil, õngel, noodal, tulusel, marjul, seenil. Vend on õitsil, veskil, karjas, õunavargil. Olime pulmas, matustel, külas. Oleme kohvil, lõunal. Olen tööl, reisil, praktikal. Olen praegu dieedil, ravil. Kes on roolis, aerudel? Poiss on õngede kallal ametis, tegevuses õngede korrastamisega. Ta on tegev mitmes ühingus. Olime ootel, valvel. Olin just kinno minemas, koju tulemas. Auto on remondis, paranduses. See sõna on juba mõnikümmend aastat käibel, tarvitusel, kasutusel. Mis siin teoksil on? Vili on jahvatusel, töö on tegemisel. Olen juba varahommikust peale liikvel. Mullikas oli terve talve nuumal. d. (mingil viisil, vahel viisi näitamata). Kuidas olla – minna või mitte minna? Nii peenes seltskonnas ei oska kuidagi olla. Tema oskab ülemuste ees olla. Ole viisakalt, vagusi, vait! Keegi ei ole jõude. Las ma olen natuke aega rahus. Lase kass olla, ära kiusa teda. Kuidas sa elad ja oled ka? Kuidas asjad, lood on? Vaata, nii on lood. Asi, lugu, asjalugu on niisugune, et.. Oli, kuidas oli, aga kuidagi ikka oli. Võib ju olla, et.. Kõik on nii, nagu peab. Kuidas teil seal kodus on? Ole nii nagu omas kodus. e. (mingis (ajutises) olukorras, seisundis v. suhtes). Mees oli purjus, joobnud, jokkis, vintis, täis. Olin ärevuses, mures, mõttes, pabinas, närvis, elevil, lusti täis, pinevil, kahevahel, marus, norus, turris, hirmul, halvas tujus, tujust ära, ähmi täis. Lapsed on kodus üksi, omapäi, omaette. Ettepanekuga oleme päri, nõus. Kas te olete minu poolt või vastu? Oled juba nii vara ärkvel, üleval, jalul. Nad on teineteisega tülis, pahuksis, riius, sõjajalal. Ta on hädas, jännis, pigis, kehval järjel, kõigile võlgu. Poiss oli kui tulistel sütel. Olen oma toidul, omas leivas. Olime jooksust päris läbi, otsas, võhmal. Nüüd oleme sinuga tasa. Aparaat on korrast ära, nässus, rikkis, mokas. See asi on nüüd korras, juttis, joones, kombes. Majapidamine on tal laokil, räämas, ui-ai. Särk on poriga koos. Koeral on saba rõngas, sorgus. Uks on lahti, kinni, lukus, irvakil. Puud on raagus, pungas, õites, hiirekõrvul. Akna klaasid on katki. Käsi on paistes, krampis. Teed on umbes. Taevas on pilves. Meri on jääs. Ma pole praegu vormis. Kas kaubad on koos? Prillid on alles, kaotsis. Raha on läbi, otsas. Tema aeg on ümber. Raskem osa teest on möödas. Vihm on üle. Õhtu on käes. Mis siin lahti on? 'mis on juhtunud v. mis toimub'. Kell oli 6, kui Sohvi tuli. f. (mingis asendis v. suunas). Ta on püsti, pikali, põlvili, kummargil, kägaras, siruli, laatsakil. Klaasid on kummuli kuivamas. Lipuvarras oli otse, veidike viltu, kaldu. Majad on vastastikku. Aknad on lõunasse, põhja, õue poole, tänavale. Istujad olid näoga, seljaga üksteise poole. Vaadake, et rivis oleks kõigi varbad ühel joonel! Täisnurkse kolmnurga kaatetid on teineteise suhtes risti. g. (kellegagi v. millegagi koos; kellestki v. millestki eraldi). Ära karda, ma olen sinuga. Ta soovis minu seltsis olla. Praegu oleme veel koos, varsti enam mitte. Olin temaga ühel kursusel, ühes klassis. Poisid on kogu aeg ninapidi koos. Õu ja aed on eraldi, aed on õuest eraldi. Rõõm ja kurbus on alati käsikäes. Kes on sinuga kaasas? Kas kohv on koorega või ilma? Too mees on enne Marit juba kümne teisega olnud (armuvahekorra kohta). Miina on 'kurameerib' nüüd Mihkliga.
3. iseseisva tähenduseta v. väga üldise tähendusega olles iseloomustab koos predikatiivi v. adverbiaaliga subjekti omadust, olemust, tunnust, kuuluvust (kuhugi v. kellelegi) jms.. a. klassifitseerib, identifitseerib v. defineerib subjekti. Ta on kunstnik, õpetaja, treial. Varblane on lind. Sääsk on putukas. Meie oleme inimesed. Igaüks on oma õnne sepp. Tallinn on Läänemere tähtsamaid sadamaid. Ukraina pealinn on Kiiev. See tütarlaps on minu venna pruut. Mis ta nimi on? Tema nimi on Raimo Saar. Ta on üks Järvidest, üks Järvisid. „Hund” on saksa keeles koer. Einstein on relatiivsusteooria rajaja. Mikroskoop on suurendusseade. Koer oli ta alatine kaaslane. Kes te olete? See on minu poeg Arno. Kes teist on Jaan? Jaan olen mina. Mina olen Jaan. Kaks korda kolm on kuus. Kahe ja kolme korrutis on kuus. Ta on 36-aastane. Üks sentimeeter on kümme millimeetrit. Mütsi hind on 50 krooni. „Nissan” on levinumaid autosid. Äri on äri. Sõda on sõda, mis parata. Kaks meest on ikka kaks meest. b. iseloomustab subjekti laadi. Vesi on soe. Ämber oli raske. Kui hea on olla noor! Ta nägu on kahvatu, tedretähti täis. Kingad on pruunid, pruuni värvi, kõrge kontsaga, ninast kitsad, mulle parajad. Poiss oli väikest kasvu, valget verd, lokkis juustega. Ta on andekas, hea peaga, keeltes tugev. Mees on aeglane, rahuliku loomuga. Ta on just niisugune, nagu mees peab olema. Ta on kahtlane tüüp, isevärki mees, üle küla poiss, igal pool esimene. Ole ikka mees! Igaüks peab olema iseenese üle peremees. Ta on kasvatusküsimustes täielik võhik. See ülesanne on kerge, keeruline, raskesti täidetav, mulle jõudu mööda, erilise tähtsusega. Sinu jutt ei ole eriti loogiline, usutav, kuulamist väärt. Ei ole ilus vanematele inimestele vastu vaielda. Tema süda on süüst puhas. Selle asja pärast ole üsna mureta. Tuba oli akendeta. Oli see nüüd tark tegu? Näidendist ei olnud suuremat asja, näidend ei olnud suurem asi. Oleks rumalus loobuda sellest võimalusest. Nüüd on hea nõu kallis. Käsk on vanem kui meie. Pikuke see suvi siis ära ei ole! Lobisemine pole kunagi kasuks. Keegi on kellelegi koormaks, nuhtluseks, ristiks kaelas, risuks ees. Poiss on tööl juba päris asja eest, täie mehe eest. Tahan olla samasugune kui teised. Kleit on põlvini, allapoole või ülespoole põlvi. Poeg oli isale õlast saadik, õlani. Tema tervis polnud kiita, laita. Kohver oli kerge kanda. Sa oled nagu karu. Olen väsinud kui koer. Maja oli nagu maja kunagi, nagu maja ikka. Tüdruk on ema nägu, täiesti emasse. Nende sarnasus on lausa rabav. Oskar on jõu poolest Aadust üle. Olen näljane nagu hunt. Kas see pilet on veel kehtiv? Olin ta käitumisest liigutatud, rabatud, ärritatud, pahv. Olgu ta tuhandest terve! (tänuvormel). Oma on ikka oma. c. osutab subjekti (kellegi) omanduses v. käsutuses olekut, kuuluvust kellelegi v. millelegi, millegi olemasolu kellelgi. Idee oli sinu, tegutse! Sinul, sinu käes on vägi ja võim. Mul on niisugune tunne, arvamus. Rätik on õe jagu. Nokk on tal nagu kure oma. Tulevik on noorte päralt. Terve korter oli minu käsutuses. Küpsised olid laste jaoks. d. osutab subjekti päritolu. Kust kandist sa (pärit) oled? Ta on (pärit) Tartust, Saaremaalt, töölisperekonnast. Kust niisugune jutt pärit on? See tsitaat on „Iliasest”. Arhitektuurimälestis, raamat, skulptuur on 16. sajandist. Apelsinid on Marokost, õunad Ukrainast. Kiri on ema käest, emalt. Kas ta on Mardi tütreid? See mõte oli sinult. Kas sa oled kuu pealt, et seda ei tea? Ma olen ajalehe juurest, aiandist. e. osutab subjekti ainet, materjali. Sõrmus on kullast. Kirjutuslaud on tamme(puu)st. Kringel oli pärmitaignast. Sild on raudbetoonist. Sinu süda on lausa kivist. Anna meile ka, ega meiegi suud sarvest ei ole!
4. abiverb verbi liitaegade koosseisus. a. isikulise tegumoe täisminevikus. Olen, oled, on, oleme, olete, on kaotanud. Ei ole, pole kaotanud. Oleksin, oleksid, oleks, oleksime, oleksite, nad oleksid kaotanud. Ei oleks, poleks kaotanud. Olgu kaotanud! Ärgu olgu kaotanud! Olevat kaotanud. Ei olevat, polevat kaotanud. b. umbisikulise tegumoe täisminevikus. On kaotatud. Ei ole, pole kaotatud. Oleks kaotatud. Ei oleks, poleks kaotatud. Olgu kaotatud! Ärgu olgu kaotatud. Olevat kaotatud. Ei olevat, polevat kaotatud. c. isikulise tegumoe enneminevikus. Olin, olid, oli, olime, olite, nad olid kaotanud. Ei olnud, polnud kaotanud. Olnud kaotanud. d. umbisikulise tegumoe enneminevikus. Oli kaotatud. Ei olnud, polnud kaotatud. Olnud kaotatud.
5. esineb mõningates püsiühendites, mis väljendavad:. a. möönmist, nõusolekut, (ka eitavat) kinnitust. Olgu kuidas on (, aga teha see töö tuleb). Olgu mis on (– ma lähen). Sa tuled ju ka, eks ole? Eks ta ole (, või ta vale). Mis sa teed või oled! Olgu muud mis on (, aga joodik ta ei ole). Olgu, olen nõus. Olgu pealegi. Olgu siis nii! Ja olgu olla (kõik tipp-topp korras)! Ei ole [kedagi v. midagi] ollagi. Tüdruk on kena, pole midagi öelda. Nad ilmselt liialdasid, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Sinust on ta ikkagi ette, olgu küll, et sa muidu üsna tore poiss oled. b. tõrjumist, halvakspanu, pahandamist. Las olla (pealegi), kulub sulle endalegi ära. Ole (mul) nüüd asja, juttu! Ole sind oma lobaga! Seal see (asi nüüd) on! Mis jooksmine see olgu! Mis jutt see olgu! Mis mood see on (teiste asjades sorida, kaebamas käia)! See pahandus oleks võinud olemata olla. c. suhtlusvormelites palvet ning tänu vm. soovimist. Ole armas, aita natuke. Ole hea, võta millist tahad. Tõstke ette, olge kena! Ole, olge terve (söötmast, aitamast)! Ole meheks (aitamast, et appi tulid)! Ole, olge (tuhandest) tänatud! – Ei ole tänu väärt.

ostu|kaup

1. ostetav(ad) ese(med), mida kodusel teel ei valmistata
2. kokkulepe ostmiseks. Sobitati, tehti ostukaupa. Ostukaup jäi katki. Ostukaubast ei saanud asja, ei tulnud midagi välja.

paberi|puru
Peenike paberipuru. Katki rebitud kirjast ei jäänud muud järele kui peotäis paberipuru.

pagana ‹adv›
‹adjektiivi ja adverbi laiendina› väga, ülimalt, kangesti, kuradi(ma) vrd pagan (3.d. täh.) Pagana ilus loom! Pagana piinlik olukord. Pagana põhjalik mees – hullem kui mõni professor! Pagana kindla käega sohver. Maal oli pagana hea olla. Pagana raske on talle vastu vaielda. Mõnikord on tööpäev nii pagana pikk. Pilt mõjub pagana ehtsana. Poiss on pagana suureks kasvanud. Mul on sellest pagana hea meel. Pagana õigel ajal hakkas sadama. Ikkagi pagana tore, et see nii läks! Ega asi olegi nii pagana hull. Sellistes asjades on mul pagana hea nina. Asi edenes pagana visalt. Kübar sobib sulle pagana hästi. Pagana harva on saanud kinos käia. Jaam jääb siit pagana kaugele. Tal on nii pagana palju tegemist. Rikkis masinast on pagana vähe kasu. *Kange vanamees on sul, pagana kange! Sitke mees! Üle kõrvenurga! A. H. Tammsaare. *See oli ikka üks pagana kõva põrakas, ime, et luu katki ei läinud.. R. Vaidlo.

pahandus ‹-e 5› ‹s›

1. halbade tagajärgedega tegu, pahategu, kahjutegu. Rotid olid sahvris palju pahandust teinud. Lapsed, ärge tehke pahandust! Rahe tegi maal palju pahandust. Mine tea, mis pahandusi on poiss koolis jälle teinud. Pahandusega hakkama saanud noorukid. Perenaine tabas kassi otse pahanduse pealt. See marakratt on iga hetk pahanduse peale valmis. Kuidas sul see pahandus juhtus, et vaas katki läks? *„Sa sinder, kel sihukest pahandust tarvis oli!” kurjustas Traatjalg. E. Männik. *.. kutsika hooldaja peab varahommikul olema viuh! voodist väljas ja koeraga õues, et pahandus põrandavaibale tulemata jääks.. J. Aare.
2. ebameeldiv vahejuhtum, konfliktsituatsioon, kerge tüli, riid, sõnelus; pahandamine (2. täh.) Mul oli hommikul mehega pahandus. Kas sul tööl pahandusi ka on olnud? Sellest võib ainult suurt, paksu pahandust tulla. Kel seda pahandust vaja on! Meil oli siin väike pahandus lahti jäetud värava pärast. Pahandus tekkis sellest, et sa polnud luba küsinud. Kui koju läksin, oligi pahandus käes. Niisugune tegu võib neile suure pahanduse kaela tuua. Pisike pahandus paisus suureks tüliks. Iga päev tuli ette pahandust ja kaebamist. Pilapildist oleks võinud pahandus(t) tulla. || piltl ebameeldivus, õnnetus. *Lainest väljatulekuga on tegemist svertpaatidel. Seda tuleb teha sujuvalt, muidu võib tulla pahandusi. H. Lind.
3. mure, tüli(n). Puudega oli pahandust palju, enne kui nad lõhutud said. Esimestel päevadel oli kutsikaga palju pahandust. *Vähe annab see elajaloom piima, aga pahandust palju. L. Kibuvits. *Ma küll valmistan teile pahandust, aga mis sa ikka teed – süda valutab sees... A. Antson.

paik1 ‹paiga 23› ‹s›

1. (kõige üldisemalt:) ruumi, pinna, joone punkt v. piirkond; (hrl. kitsamalt:) maa-ala, piirkond, koht maastikul, looduses; asu-, toimumiskoht. Kauged, võõrad, tuttavad paigad. Ajaloolised, pühad paigad. Kalevipoja nimega seotud paigad. Eesti kaunimad paigad. Mahajäetud, üksildane, kõrvaline paik. Kõrgemad paigad on juba tahedad. Varjulistes paikades oli veel lund. Mitmes paigas tekitas rahe kahjustusi. Hunt oli neis paigus haruldane kiskja. Pariis oli paik, kuhu kõik igatsesid. Lume, prügi mahapaneku paik. Sobivamat paika maja ehitamiseks on raske leida. Leidsin roosipõõsale paraja paiga. Näitas paiga, kust võisime juua saada. Pane tööriistad oma paika tagasi. Haavatu vajus sealsamas paigas kokku. Püüdsime endale pealtvaatamiseks raja ääres paremat paika leida. Kool on ikka samas, endises paigas, samal, endisel paigal. Rändas aina paigast paika, (ühest) paigast teise. Elas kogu elu ühes ja samas paigas. *Victorile ustavad inimesed olid näinud Elenit kaunis kahtlastes paikades, väljumas hommikuti barakkidest.. M. Mutt. | piltl. Kõik asetus nagu iseenesest oma (õigele) paigale. Rahale leiti varsti paras paik. Nende peres ei ole ebaaususel paika. || (ettevõtte, asutuse, maja, ruumi kohta). Otsustasime mõnes peenemas paigas einestada. Klooster oli paik, mida maksis vaadata. Klubi on meeldiv kooskäimise paik. Kui sa ei leia paremat, lähemat paika, ööbi minu pool. Võõras paigas magan ma halvasti.
▷ Liitsõnad: ankru|paik, asula|paik, asu|paik, elamis|paik, esinemis|paik, finiši|paik, harjutus|paik, haude|paik, heite|paik, hoiu|paik, hukkamis|paik, jahi|paik, jalutus|paik, jooma|paik, jootmis|paik, kalapüügi|paik, karjatamis|paik, kodu|paik, kogunemis|paik, kohtumis|paik, kokkutuleku|paik, koondumis|paik, kudemis|paik, kultuse|paik, kuriteo|paik, laagri|paik, lahingu|paik, lao|paik, leiu|paik, lemmik|paik, lõbustus|paik, maabumis|paik, maandumis|paik, majutus|paik, matmis|paik, meelis|paik, mängu|paik, ohvri|paik, pani|paik, parkimis|paik, peatus|paik, peidu|paik, pelgu|paik, pesa|paik, pesitsemis|paik, pesitsus|paik, puhke|paik, püha|paik, randumis|paik, redu|paik, riituse|paik, sadama|paik, stardi|paik, suitsetamis|paik, suplus|paik, surma|paik, suvitus|paik, sündmus|paik, sünni|paik, talvitus|paik, tegevus|paik, turva|paik, ujumis|paik, vaatlus|paik, varitsus|paik, varju|paik, viske|paik, võistlus|paik, võtte|paik, väljasõidu|paik, õnnetus|paik, ööbimispaik.
2. kindel ettenähtud koht istumiseks, viibimiseks (mingis ruumis). Akna all, saalis, esimeses reas on veel mõned vabad paigad. Kõigile külalistele ei jätkunud laua ääres paika. Ainus paik, kus pere kokku sai, oli söögilaud. Kass kerib end oma armsamasse paika diivaninurka. Leidsime nurgataguse paiga, kus suitsu teha. Pühapäevakalamehed olid juba jõekäärus paiga sisse võtnud.
▷ Liitsõnad: au|paik, iste|paik, lamamis|paik, magamis|paik, seisu|paik, toetus|paik, voodipaik.
3. kitsam piirkond, punkt, koht. a. (kehal, esemel). Kõik paigad valutavad pärast rasket tööd. Käsi on mitmest paigast sinine. Löök tabas mind parajasse paika. Tekk on paarist paigast katki. b. (ruumis). Kõik paigad on kodus läbi otsitud, aga saapaid ma ei leidnud. Kolikambris pole astumiseks ka paika. c. kirja- v. kõnekoht. Ma ei leia seda huvitavat paika (kirjas, raamatus) nii kiiresti üles. Jutt jätkus samast paigast, kus see hommikul pooleli jäi.
▷ Liitsõnad: keskpaik.
4. ameti-, töö-, teenistuskoht. *.. kes pole õige mees õigel kohal, sellele ütlete, et mine ära. Tehku paik vabaks tublimale. O. Tooming. || kellegi (õige) tegutsemiskoht, ametiala vms. Tema (õige) paik on müügileti, autorooli taga. Naise õige paik olevat kodu. *.. ning teiseks pole teie paik mitte siin saalis härrade hulgas, vaid seal – klaveri taga! E. Vilde.
▷ Liitsõnad: ameti|paik, tööpaik.
5. ‹ainsuse kohakäänetes adverbilaadselt› märgib oma õigel, ettenähtud kohal olemist, sellele kohale seadmist v. sellelt kohalt liikumist (enamasti ka paigalseisust liikuma hakkamist). Pildid, mööbel on juba paigal, paigas. Seavad kapi, mootori paigale, paika. Asetas torujupi paika, paigale. Kive, uut asfaldikihti paika panema. Vedasime juhet ja panime mikrofone paigale. Hakkas roovlatti paika passitama. Hauasammas sai täna paika. Sättis lipsu ilusasti paigale, paika. Nikastatud käsi pandi paika, paigale. Rühm, (ühte viirgu) paigale! Liigutab toole paigalt, paigast. Rong nõksatas paigast, paigalt. Mehed ei liigu paigast, paigalt. Koorem nihkub paigast, paigalt. Keegi ei liikunud, ei liigutanud end paigastki. Väänas jala paigast (ära). Kott on nii raske, et tõsta, venita või naba paigast (ära). *Velsker Markus tiris röökiva sakslase käe paika. J. Peegel. *Sõitsid linna sisse, panid hobuse paigale ja asusid siis poodi minema. L. Tigane. | piltl. Asi on paigas 'korras, kombes', sai paika 'korda, kombesse'. Sassiläinud inimsuhteid on raske paika saada. Asjad hakkavad tasapisi paika minema. Elu paneb, seab kõik (asjad) paika. Mehed istuvad õlletoobi ääres ja sätivad ilmaasju paika. Asi, töö, läbirääkimised ei nihku paigast. Ta on justkui poole aruga inimene, kellel on midagi paigast ära. *„Lähen panen ta ajud paigale,” otsustas Mare. Ja läks. J. Smuul.

pakk ‹paku 21› ‹s›

1. jämeda laasitud puutüve otsast saetud (lühem) tükk; mets liik ümarpuitu. Jäme, jändrik, okslik pakk. Lahedad pakud on kerged lõhkuda. Tükeldas langetatud tüved paraja ahjuhalu pikkusteks pakkudeks. Tõrvatud paadid seati pakkudele kuivama. Pakul, paku otsas istuma. Vanaisa istus pliidi ette pakule. Haod raiuti pakul katki. Liharaiumise pakk. Paku peal oli hea vaiu teritada. Jalad paistes, jämedad kui pakud. Kuidas pakk, nõnda talb.
▷ Liitsõnad: iste|pakk, kase|pakk, kuuse|pakk, laastu|pakk, männi|pakk, puu|pakk, raie|pakk, sae|pakk, sindli|pakk, tamme|pakk, tapa|pakk, tüve|pakk, vineeripakk; kanga|pakk, mesi|pakk, painde|pakk, pesapakk.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana›. a. tahutud vm. viisil töödeldud puitdetail, näit. liipri-, lävepakk b. mingi riista keskne puitosa, kuhu muud osad kinnituvad, näit. höövlipakk
▷ Liitsõnad: liipri|pakk, läve|pakk, trüki|pakk, uksepakk; höövli|pakk, äkkepakk.
3. aj jalapakk. *Röövli seeme! .. Pakku ja rauda lasen ma teid panna.. J. V. Jannsen. *.. soovisid last selleks, et ta oleks minule mu eksitusis takistuseks, nii-öelda pakuks jalus? A. H. Tammsaare.

pannal ‹pandla 20› ‹s›

1. riietusesemete, rihmade jms. kinnitus- (ja kaunistus)vahend. Metallist, plastmassist pannal. Neljakandiline, ümmargune, ovaalne pannal. Riidega ületõmmatud pannal. Vöö, püksirihma, kinga pannal. Läikiva pandlaga vöörihm. Pandla tilguti ehk keel. Kahe keelega pannal. Vöörihmal läigib merekooli pannal. Vöö käib pandlaga kinni. Tõmbas, pani rihma pandlaga kinni. Tee, võta pannal lahti! Avas vöörihma pandla. Võtsin rihma pandlast lahti. Pannal oli lahti tulnud, katki läinud, ära kadunud. || juukseklamber. Juuksed olid pandlaga kinni pandud. Pane pannal pähe. Üks juuksesalk oli pandla alt välja tulnud.
▷ Liitsõnad: hõbe|pannal, kuld|pannal, metall|pannal, pronks|pannal, raud|pannal, vaskpannal; juukse|pannal, kinga|pannal, kübara|pannal, püksi|pannal, rihma|pannal, vesti|pannal, vööpannal; ehis|pannal, ilupannal.
2. bot mõnedel seeneliikidel paksend seeneniitide rakuvaheseinte kohal

patsatama ‹37›

1. korraks v. järsku patsuma. Kartulikott langes patsatades porri. Lõi endale patsatades vastu põlve. Keegi kukkus patsatades põrandale.
2. patsuga langema v. kukkuma, millegi vastu põrkama v. paiskuma. Riidenutsak patsatas põrandale. Pall patsatas vastu seina. Portfell patsatas pingile. Tüdrukuke patsatas kõhuli lumme. Okstelt patsatab sulalund. Patsatas väsinult toolile. Miski patsatas vastu ust. *.. samblale patsatasid katki noored lõhnavad linnumunad. E. Tennov. || langeda v. põrgata laskma. Patsatas ajalehepaki lauale. *Sakslase .. huuled patsatasid lopsaka suudluse Helmi põsele. J. Madarik.
3. patsuga lööma, patsama. Karu patsatas käpaga taru pihta. Patsatas peoga põlvele. Küülik patsatab tagakäppadega vastu puuripõrandat.

peksma ‹peksta, peksan 44›

1. korduvalt v. kestvalt (kiiresti) lööma, taguma, kloppima; löömist meenutavaid kiireid liigutusi tegema. Purustajad peksid kõik katki, sodiks. Peksis vihaga nõud puruks, mööbli segamini. Metsakustutajad peksid hutjadega leeke. Hakkas vaiu, teivast maa sisse peksma. Poisid peksid keppidega kastaneid alla, maha. Peksime treeningul poksikotti. Peksis rusikatega (vastu) ust. Peksab külmast kohmetanud käsi vastamisi. Mehed naersid ja peksid käsi vastu põlvi. Peksis kannatamatult jalaga vastu maad. Peksis meeleheites pead, peaga vastu seina. Propeller peksis vett, vee vahule. Teravad oksad peksid nägu, näkku. Lapsed kargasid püsti ja peksid kätega oma mullaseid riideid. Tüdruk jonnib ja peksab jalgadega. Kukk peksis vihaselt tiibu, tiibadega vastu külgi. Koer hakkas niutsuma ja sabaga kahele poole peksma. *Seljakott peksis teda sammude taktis vastu abaluid.. O. Tooming. || (sademete, tuule, lainete vms. kohta). Vihm, lumi peksab näkku, vastu nägu. Jämedad vihmapiisad peksid robinal vastu akent, katust. Tuul peksab lobjakat vastu silmi. Rahe on vilja puruks, hulga teri maha, põllud segi peksnud. Torm oli peksnud suured jäävallid rannale. Lained peksavad üle parda. Sellise tormiga peksab küll paadisadama liiva täis. *Välgud peksid lapiti ja püstloodis alla. L. Vaher.
2. lööke, hoope nuheldes jagama, peksa andma, nuheldes korduvalt lööma. Kedagi vitsaga, malgaga, rihmaga, nuudiga, piitsaga, keppidega, rusikatega peksma. Vastu jalgu, pähe, näkku peksma. Peksis lapsi, naist. Peksis lapse tagumiku kirjuks, triibuliseks. Peksis mul turja siniseks. Vaeseomaks, (pool)surnuks, vigaseks, sandiks, veriseks peksma. Mis sa sellest poisist peksad! Mehed hakkasid tabatud varast peksma. Mõisas peksti talupoegi. Sandarmid peksid meeleavaldajad laiali. Peksis tõrkuvat hobust. Omad vitsad peksavad. *Peksteski põle minu eit nii hea kui oli sinu eit peksuta. A. H. Tammsaare. | piltl. Elu on mind küllalt peksnud. || kõnek purustavaid hoope andma; hävitama. Vaenlast peksma. Diviis peksti taganemisel puruks, sodiks, pihuks ja põrmuks. *Kõik eesti jõud koondati Võnnu alla paruneid peksma.. R. Sirge. || kõnek (spordis:) kedagi võitma, kellestki jagu saama. Aga me neid eile peksime korvpallis!
3. põllutaimedest teri v. seemneid eraldama (masindades, tagudes jne.). Rukist, nisu, kaera, ristikuseemet, hernest, linakupraid peksma. Vanasti peksti reht kootidega, vartadega. Pool rukkist on veel peksmata. Kombain lõikab ja peksab korraga. *Rukkihakid olid juba nurmedel ja esimesed rehed pekstud.. A. Kalmus.
4. (südame, pulsi kohta:) ägedasti tuksuma, pekslema. Süda peksab rõõmu pärast, hirmust, ärritusest, jooksust. Süda peksis meeletult, ärevalt, kärsitult, kuuldavalt, nagu vasaraga. Süda peksab nii, et tahab lõhkeda, rinnust välja karata. Erutus pani südame peksma. Süda hakkas ärevusest tugevasti peksma. Käed värisevad ja meelekohtades peksab.
5. kõnek hoogsalt, energiliselt, otsustavalt midagi tegema. a. kedagi kusagilt v. kuhugi vägisi ajama, kihutama. Lubas tütre oma katuse alt minema peksta. Peksa see suli minema! Pekske kogu see loodrite kamp laiali! Peksin poisi juba varahommikul tööle. *Aja nad välja! Peksa nad kõik sohu ja rappa! M. Jürna. b. (mängimise kohta:) taguma. Poisid peksid pimedani jalgpalli. Kõrvaltoas pekstakse doominot. Trummi, klaverit peksma. *Keegi mängib viiulil vanaaegset viit, keegi peksab tamburiinil takti. R. Roht.

sisse peksma
löökidega purustama; puruks, katki peksma. Öösel peksti kolm akent sisse. Ta lubas sul küljekondid sisse peksta.

pigistama ‹37›

1. kinni haarates v. vajutades, pitsitades tugevat survet avaldama, suruma, muljuma, litsuma. Pigistab mu käsivart, mind käsivarrest. Vastane pigistas kahe käega mehe kõri, meest kõrist. Pigistas nii, et sõrmenukid olid valged. Pigistas hüvastijätuks, teretusel, tänades minu kätt. Ema pigistab lapse vastu rinda. Poiss pigistas tüdruku enese vastu. Nad pigistasid ja kallistasid teineteist. Pigistas mind nii, et mul jäi hing kinni. Pigista mu kaelasooni. Pigistas kivi tugevamini pihku. Pigistas marjad läbi sõela. Pigistab juuksed kuivaks, käsnast vee välja. Tühjaks pigistatud sidrun. Pigistab tuubist pastat. Hakkas endal vistrikke pigistama. Midagi katki, lõhki, puruks pigistama. Kägarasse, nutsakusse pigistatud paber. Pigistasin käe(d) rusikasse. Pigistas suu kitsaks triibuks, silmad hindavalt pilukile. Pigistab lõuapärad vastamisi. Mees pigistas monokli silma. Pigistas näo käte vahele, raamatu kaenla alla. Mehe sõrmed pigistasid kramplikult lauaserva. Pirnid olid tee peal pigistada saanud. Lapsed said inimmurrus tublisti pigistada. *.. sageli pigistasid [naised] pea vastu pead ja siis käis kõrvast kõrva väle sosin.. A. Gailit. | piltl. Tal ei olnud enam jõudu vastu puigelda: pettumus oli ta tühjaks pigistanud. Värsket annet ei saa tardunud kaanonite raamidesse pigistada. *Hallitanud kongimüürid pigistasid, muljusid hinge. P. Kuusberg. || piltl ahistama, vaevama, piinama (hingeliste elamuste v. orgaaniliste aistingute kohta). Südant pigistas valu, hirm, äng, õudne mõte. Ängistus pigistas kõri. Pigistav valu, tunne südames. Tunneb pigistavat nälga. Külm pigistab varbaid. Kramp pigistab sääremarja. *Ei ta jäänud osavõtmatuks, kui mure kedagi pigistas.. L. Promet. | ‹impers.› Pigistab südames, kõris, meelekohtades. Oli nii hale, et rinnus hakkas pigistama. Südant pigistas iseäralikult.
2. (jalanõude, riietusesemete vms. kohta:) liiga tihedalt keha ümbritsema, liiga kitsas v. väike olema. Saabas, särgikaelus, vöö, müts pigistab. Vasak king pigistab ninast. Pintsak pigistab õlgadest. Uued säärikud pigistasid natuke. Mugavad rõivad ei pigista kusagilt. Kui pigistab, siis lasen sidet lõdvemale.
3. hrl. millegi saamiseks v. saavutamiseks survet avaldama; kellegi elu raskeks tegema. Niikaua pigistasid, kuni tuli lahkumisavaldus kirjutada. Talumehi pigistati maksudega. Liiakasuvõtjad, võlausaldajad hakkasid üha hullemini pigistama. Vanaperemeest pinniti ja pigistati metsas redutavate poegade pärast. Kuidas ka mehi ei pigistatud, ülestunnistust nad kätte ei saanud. Kõige rohkem pigistati eraettevõtjaid, väikeettevõtteid. *Nõuan Maxilt rohkem raha. Ta on koi, täielik koi, aga tean, kuidas teda pigistada. M. Metsanurk. || piltl vaevama, kannatusi valmistama. Nälg hakkas mehi pigistama. Tööpuudus pigistas kehvemaid. Elu pigistab neid igast kandist.
4. millegi arvel kokku hoidma v. kelleltki (hrl. vastava isiku kokkuhoiu arvel) hankima. Pigistame kõhu kõrvalt ja ostame televiisori. Ema pigistas, kust sai, et tütar võiks muretult õppida. Pisukesest toidurahast pidi pigistama veel ka riiete jaoks. Viissada krooni on mul koos, teist niisama palju saab kodunt, kodustelt pigistada. *.. põllutööministeerium ei jätvat kasutamata juhust, kus rikkalt pursuilt vabariigi kassa kasuks natuke pigistada saab. R. Roht. | piltl. Ehk pigistad minu jaoks mõne minuti?
5. pingutusega midagi tegema. a. surutult, erilise rõhuga v. otsekui vastu tahtmist lausuma. „Olgu!” pigistas ta läbi hammaste. „Isa on surnud,” pigistas poiss kähinal kurgupõhjast. Vanamees pigistab hammaste vahelt paar vandesõna. Pigistas tagasihoidliku vabanduse üle huulte. *„On see õige, mis sa räägid?” pigistas Toomas. J. Mändmets. b. pingutades, kuidagimoodi, raskustega esile tooma. Naeru pigistama '(sunnitult) naerma'. Pigistas virila naeratuse huulile. Pigistas silmist isegi paar pisarat. Pigistas finišisirgel endast, masinast, hobusest viimase. Ta on vähese jutuga, iga sõna lausa pigista tal suust. Niisuguses situatsioonis ei pigista ma ühtki häälitsust oma kurgust.
6. kõnek jooma, rüüpama (alkoholi pruukimise kohta) v. sööma. Ulatas kaaslasele klaasi viinaga: „Pigista, Juhan!” Süüa veel on, pigista, poiss! *Viin on küll kõva, soome piiritus. Vee võtab silma, kui suutäie pigistad. A. Mägi.

pilve|räbal
piltl korrapäratu kujuga, just nagu katki rebitud pilv. Tuuleiilidest räsitud pilveräbalad. Hõredad, narmendavate äärtega pilveräbalad. Taevas kihutasid hallid pilveräbalad. Pilvkate lagunes: taevas oli ainult mõni üksik pilveräbal. Kuu tuli vahetevahel pilveräbalate vahelt välja. Pilveräbalais 'nendega kaetud' taevas. Taevas pole ainsatki pilveräbalat 'taevas on täiesti pilvitu'. *Ühel sügisesel hommikul, kui udu tõusis hallideks pilveräbalateks ning hakkas tibutama, helises telefon. A. Beekman.

pine2 ‹6› ‹s›
murd peenike nöör v. kitsas õhuke kiud, mis hoiab koos kaht osa. *Pine [ammul] läks katki, isa – kas teed uue? A. Haava (tlk).

pinn2 ‹-i 21› ‹s›
kõnek häda, vaev. *.. Pätsul otseteed / on koon ja käpad pakus kinni. / Päts saab seal tunda hirmsat pinni.. J. Kross (tlk). *Teed on meil halvad. Sillad katki. / Mis pinn on poris plagada! B. Alver (tlk).

pitsuma ‹37›
hrl med pitsitusse sattuma; pitsituses (kinni) olema. Suured hemorroidid võivad sulgurlihase kokkutõmbumisel pitsuda. Neerukivid pitsuvad kusejuhas. Võõrkeha pitsus söögitorus. Pitsunud song. Villid peopesas pitsusid katki.

piuks ‹-u 21› ‹s›
piuksuv häälitsus v. heli. Varane lind tegi mõne piuksu. Oli see hiir, kelle piuksu ma kuulsin? Lapse iga piuks on läbi seina kuulda. Ta tegi pilliga paar piuksu ja jättis siis asja katki. || ‹eitusega› kõnek märgib täielikku vaitolemist, vaikust: mitte sõnagi, mitte ühtegi häält v. heli. Piuksugi ei tulnud mu suust. Lapsed ei teinud teki all piuksugi. Sellest isale mitte üks piuks! Mitte üks piuks, mitte piuksugi ei tohi ta sellest seiklusest kuulda. Ja nüüd olge vait, mitte üks piuks enam! Telefonist ei kostnud enam piuksugi. *Harmoonium nohises ja kahises, aga häält ei tulnud. Taavet tõmbas kõik registrid lahti – ei tulnud piuksugi. M. Metsanurk.

plaks ‹-u 21› ‹s›

1. heledalt kõlav löök, selle terav plaksuv heli, laks. Lööb endale plaksu laubale, põlve pihta. Andis poisile heleda plaksu vastu kõrvu. Laps sai tagumikule plaksu. Pani kõva plaksuga raamatu kinni. Aplausi pole, kostab ainult mõni plaks. Lõi sõrmedega plaksu. Piitsa vinguv plaks. Kukk tegi enne kiremist tiibadega mitu plaksu. *Taavi kuulis, kuidas ta lükkas heleda plaksuga padruni rauda. A. Viirlaid.
▷ Liitsõnad: kabja|plaks, käte|plaks, piitsaplaks.
2. muust tegevusest (näit. püssilasust, millegi lõhkemisest) tekkinud samalaadne heli. Kostsid laskude plaksud. Hele plaks vintpüssist. Õhupall läks plaksuga katki. Klaas oli külm: kohvi valamisel käis plaks ja klirin. Jäätunud puutüvi pragunes plaksuga. Pesu lipendas ja lõi tuules plaksu. Plaksuga 'paberi äravõtmisel plaksuvad' kommid. Tüdruk andis poisile plaksuga musi.
3. kõnek (mingi ootamatuse kohta). Jäid pankrotti, vaat kus plaks! *.. ta esitas paar-kolm päeva hiljem muu jutu sees niisuguseid kontrollküsimusi, et poiss lendas sisse nagu plaks ja plaks. V. Lattik.

pliiats ‹-i 2› ‹s›
südamikust ja (puit)ümbrisest koosnev kirjutus-, joonistus- ja joonestusvahend. Harilik, keemiline, must, värviline pliiats. Kõvad ja pehmed pliiatsid. See pliiats on keskmise kõvadusega. Ära kirjuta nüri pliiatsiga. Nõelteravaks teritatud pliiats. Pliiatsi süda, süsi 'südamik' läks kogu aeg katki. Kasutas Faberi firmamärgiga pliiatseid. Õpetaja kriipsutas vigased sõnad punase pliiatsiga läbi. Ära näri pliiatsit! || (kosmeetikavahend). Ta tõmbas huultele pliiatsiga tugevad kontuurid. Joonistas alalaugudele pruuni pliiatsiga peened jooned. || ‹hrl. liitsõna järelosana› mingi aine pliiatsikujuline pulk
▷ Liitsõnad: grafiit|pliiats, pasta|pliiats, tindi|pliiats, täite|pliiats, vilt|pliiats, värvipliiats; joonestus|pliiats, joonistus|pliiats, kopeer|pliiats, kontori|pliiats, puusepapliiats; pastell|pliiats, söepliiats; putukatõrjepliiats.

plint ‹plindi 21› ‹s›
kõnek splint, lõhis. Vindi plint on katki.

plõksatama ‹37›
korraks plõksuma, plõksuga uude seisu minema; plõksu saatel toimuma; plõksuga midagi tegema; klõpsama. Võti plõksatab lukuaugus. Telefonitorus plõksatas. Uks plõksatab lahti, kinni. Välgumihkel plõksatas põlema. Nööp plõksatab eest. Marjad lähevad plõksatades katki. Plõksatan laelambi põlema. Naine plõksatas medaljoni kaane lahti.

plõksima ‹42›
plõksutama. Poisid plõksisid hernepüssidega. Plõksib pähkleid hammastega katki. Laskur plõksib märklaua pihta.

poisi|põnn
väike poiss, poisike. Nuttev, kilkav poisipõnn. Poisipõnn kukkus põlve katki. Neil on kodus kaks poisipõnni.

poisi|võrukael
ulakas poiss. *Kana jala on Kupu-Kaie poeg eile katki visanud, see suur poisivõrukael! Juh. Liiv.

pommis ‹adv›
purjus, jommis. Pommis taadid üritavad laulu. Ta on päris, üsna, kenakesti pommis. Kukkus pommis peaga, pommis päi oma jala katki.

pooleks ‹adv›

1. kaheks osaks; kaheks osaks katki. Valijate hääled langesid kandidaatide vahel pooleks. Vahesein jagas toa pooleks. Teeme kasu, rahad pooleks. Triigitud lina pannakse algul kaks korda pikuti pooleks. Paber murti pooleks. Pähkleid pooleks hammustama. Õuna pooleks lõikama. Pooleks löödud, raiutud halud. Ta murdis saia keskelt pooleks. Kukkusin käeluu pooleks. || (piltlikes väljendites). Ema lõikas ta jutu (nagu noaga) pooleks. Naera kas või vats pooleks. Tööd on nii palju, et kisu või ennast pooleks.
2. kahes enam-vähem võrdses osas. Klassis on poisse ja tüdrukuid pooleks. Ta hääles oli pooleks ärritus ja valu. Naine jõi veini veega pooleks. || kahe peale, kahasse. Maksame arve pooleks. *..meil tuleb vist veel tükk aega sinu ülikonna ning mantliga pooleks läbi ajada. E. Männik. || millegagi koos, millegi kaasnedes, kaasabil vms. Elati hirmuga pooleks. Ta käis näljaga pooleks koolis. Ütlesin seda nutuga, naeruga, naljaga pooleks. Pettusega, õnnega pooleks saadud võit. Hädaga pooleks valminud töö.

portfell ‹-i 21› ‹s›

1. suurem hrl. ühe sanga ja luku v. lukkudega mapp paberite, raamatute vms. kandmiseks. Nahast portfell. Uhiuus, narmendav, kulunud portfell. Mitme vahega, kolme lõõtsaga portfell. Pungil, kõhukas portfell. Koolilaste portfellid. Mehel oli portfell käes, näpus. Ta kannab portfelli. Portfelli üks lukk on katki. Pista kaustik portfelli! || piltl (käsikirjade varu kohta). Toimetuse portfell on tühi. Noorel kirjanikul on portfellis esimene novellikogu. *Aga eesti algupärandite portfell on teatrites endist viisi kõhetu.. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: kooli|portfell, lõõtsportfell.
2. piltl ministri ametikoht, ministriportfell. Peaministri, haridusministri portfell. Talle anti justiitsministri portfell. Uues valitsuses on neli portfelli naiste käes. Mõned ministrid vahetasid portfelle. Portfellid on jagatud. Portfellita minister 'eriülesannetes, kindla võimkonnata minister'.
▷ Liitsõnad: ministriportfell.

pragisema ‹37›
praginat kuuldavale laskma; praginaga põlema, murd(u)ma vms.; ragisema. Tuli, lõke pragiseb (põleda), lõi pragisema. Haod pragisevad ahjus. Küünal, tattnina põleb vaikselt pragisedes. Jala all pragiseb jääkirme kildudeks, katki. Telefonis pragiseb miski. Vanaisa pragisev piip. Pragisev püssituli. *.. vihm pragises vastu trellidega aknaid.. E. Vilde.

praks ‹interj adv›
annab edasi praksumist, praksatust. Murrab priks! praks! hagu. *Astus sammu, astus kaks, / sillakene katki praks! A. Grenzstein.

praks ‹-u 21› ‹s›
(murdumise) lühike terav heli. Jala alt kostab kuiva oksarao kerge praks. Hiilija ei teinud ühtki praksu. Hammas läks praksuga katki. Haod põlevad heledate praksudega.

praksama ‹praksata 48›

1. praksatama. Külm praksas vahetevahel aiateibas.
2. praksatusega murdma, lööma vms. Praksas pähkli katki, malga pooleks.

praksatama ‹37›
korra v. äkitselt praksuma; selliselt murduma vms. Kuivad oksaraod praksatavad jalge all. Jääkirme purunes praksatades. Kepp murdus nii et praksatas. Puu praksatas tules, pakase käes. Soos praksatavad jahimeeste püssid. Praksatab äike. Vibu praksatab pooleks. Pähkel praksatab lahti, katki. *Oli tunne, et kohe praksatab pujuraagudest pikk valge tuleleek.. V. Luik.

praksti ‹adv interj›
praksatades, praksuga. Hanguvars läks, murdus praksti pooleks, katki. *Talla alla jäi kuivanud oks, praksti! M. Rahu.

pressima ‹42›

1. tugevasti suruma, vajutama, lükkama, litsuma. Pressi marjad lusikaga puruks. Aken pressiti katki. Poiss pressib aerudele. Ta pressib end nurka. Traktor pressib siloauku kinni. Pressib käte vahel savikamakat. Pressisin paistes jala kuidagi saapasse. Sünnitaja peab väituste ajal pressima. Tuul pressis jää kalda äärde. Rahvas pressib (end) bussi. Laps pressiti ukse vahelt sisse. Lükkasin poissi, aga see pressis vastu. Pressige end koomale, kokku, ettepoole. Ligistikku, üksteise ligi pressitud inimesed. Kohvrisse pressitud riided. | piltl. Mure pressib maadligi. || tungima. Vänge adrulõhn pressib ninna. Muda pressib varvaste vahele. Nahapooridest pressis higi. Pisarad pressivad silma.
2. ka tehn pressi abil suruma, survetöötlema. Freesturvas pressitakse pätsideks. Põhk pressitakse pallidesse. Vormides kokkupressitud juustumass. Pressitud tubakas, tee, pärm. Tablettideks pressitud pulber. Masin pressib detaile. Kakaoubadest pressitakse õli. Nahka, nahasse pressitud ornament. Raamatu pressitud kaaned. Pressitud mustriga tapeet. Pressitud plastnõud. || aurutades triikima. Isa pressib pükse. Pressis pintsaku läbi märja lapi siledaks. Pükstesse pressitud viigid. Pressimata ülikond. Sisse pressitud, maha pressimata voldid.
▷ Liitsõnad: külmpressima.
3. (end) pingutama; midagi pingutades tegema. Kui kõvasti pressida, teenib siin hästi. Poiss pressib mõtelda. Ta pressib oma töötulemustega kõigist ette. Pressisin end läbi häda küpsustunnistuseni. || pingutades, ka vastupanu ületades liikuma. Paat pressib tormis edasi. Villis pressib üle kändude, läbi sopa. Sellest nõlvast jooksuga üles ei pressi. Pressi koju! Finišisirgel pressis Rein ette. Vaenlase väed pressisid päevas mitu kilomeetrit edasi. *Lähikonna kohvikusse, kuhu tavaliselt oli kolme minuti tee, pressisin ennast vastu tuult vähemalt veerand tundi. T. Kallas.
4. pealekäivalt nõudma, survet avaldades v. vägisi, vastupanu kohates midagi tegema. Pressi isa käest raha. Ta pressib palka juurde. Vanemad pressivad poissi ülikooli. Küll pressib talle naiseks, sõbraks. Milleks võõraste juurde külla pressida? Pressisin endale putru alla, sisse 'sõin vägisi, vastu tahtmist'.
5. vihaselt, vastumeelselt, pingutuse v. vaevaga midagi ütlema. „Käi põrgu!” pressis ta läbi hammaste, kurgu põhjast, vihaselt. Pressib vaevaliselt, et tal on hirmsad valud. Kähinal, hingeldades pressitud ähvardus, palve.

priks ‹interj adv›
annab edasi praksatust, prõksatust (kasut. hrl. koos sõnadega praks v. prõks). Priks ja praks purunesid tassid. *Iga silmapilk võis mõni oks priks ja prõks katki minna. A. Kaal.

prill ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. kahe (optilise) prilliklaasiga varustatud nägemist parandav, korrigeeriv v. silmi kaitsev seade (ainsuslikuna kõnekeelsem v. vanemas keelepruugis kasutatud). Suured, kitsad, ümmargused prillid. Suurte klaasidega prillid. Pluss-, miinusklaasidega prillid. Tugevad, nõrgad prillid (optiliste prilliklaaside suure v. väikese valguskiirte murdmise tugevuse kohta). Kuld-, hõbe-, traatraamidega, raamideta prillid. Sarvraamis prillid. Heleda raamiga tumedad prillid. Tal on rohelised 'roheliste raamidega v. klaasidega' prillid. Keegi prillidega mees. Ta kannab prille. Isal on prillid ees, nina peal, ninal. Pani prillid ette, nina peale, ninale. Võttis prillid eest, nina pealt, ninalt ära. Taat seab prilli pähe. Vaatab läbi, üle prilli(de). Ma ei näe enam ilma prilli(de)ta lugeda. Arst kirjutas talle prillid. Prillid läksid, lõid uduseks. Pühi prillid puhtaks. Prilli(de)l on sang katki. Võtame ujuma minnes lestad ja prillid kaasa. *Otsis karbist igivanad prillid, seadis paelad üle kõrvade. O. Jõgi (tlk). || ‹sg.› kõnek prille kandev inimene, prillikandja. *Prillil keerutab suus veel üks küsimus, aga ta mõtleb alles. A. Pervik (tlk). || piltl (osutab kelle v. millisest vaatenurgast asju nähakse). Ta näeb elu sotsioloogi prilliga. Vaatab maailma ülemuse prillide läbi. Nägin meremeheelu poeetiliste prillidega. *Iga kirjanik näeb kõike ainult oma aja prilli läbi. V. Tork.
▷ Liitsõnad: kaitse|prill, kuld|prill, kuulde|prill, lugemis|prill, lume|prill, miinus|prill, näpits|prill, pluss|prill, päikese|prill, ravi|prill, sarv|prill, sukeldumis|prill, tolmu|prill, võluprillid.
2. väliselt prille meenutav ese v. moodustis. Must valgete prillide ja maniskiga kass. Seale saadi prill ninale ja keerutati suu kinni.

prilli|sang
prilliraami osa, mille abil prillid toetuvad kõrva taha. Parempoolne prillisang läks katki.

pross ‹-i 21› ‹s›

1. kinnitusnõelaga varustatud rinnaehe. Hõbedast, kullast, merevaigust pross. Jaki hõlmu hoiab koos liblikakujuline pross. Ta seab lõuaalust prossi. Prossi nõel on katki.
▷ Liitsõnad: hõbe|pross, kuldpross.
2. ehit vahepulk v. -varb aknaraamil, prossipulk. Akna raampuud ja prossid. Surus klaasi ühes prossidega sisse. Kasvuhoone klaaskate kinnitatakse puidust või metallist prossidele.

prõks ‹-u 21› ‹s›
hrl. millegi murdumise lühike kerge heli, kerge praks. Raokeste murdumise tasased kuivad prõksud. Käis väike prõks ja lambiklaas oligi katki. Surus sule prõksuga pooleks. Ükski prõks ei häirinud vaikust. *Kuival päeval pakatab [aaskannikese] kupar prõksuga, paisates valminud seemned laiali. L. Viljasoo.

prõksak ‹-u 2› ‹s›
prõks(atus). *Muidugi kostab kohe väike prõksak ja päevavarju vars on katki. O. Luts.

prõksama ‹prõksata 48›

1. prõksatama. Teeklaas prõksas katki.
2. prõksatusega murdma vms. Prõksas pilpa põlve peal pooleks.

prõksatama ‹37›
korra v. äkitselt prõksuma; prõksuga purunema. Oksaraag prõksatab jala all. Pähkel prõksatas kaheks, katki. Tass prõksatas puruks, tükkideks. Kuiv pilliroog prõksatab pooleks nagu tuletikk.

prõksutama ‹37›
prõksuma panema, prõksuda laskma; prõkse tekitades midagi tegema. Prõksutab kindanööpi kinni ja lahti. Prõksutab närviliselt lülitit, lülitiga. Pähkleid, päevalilleseemneid (süüa) prõksutav poiss. Päevapiltnik prõksutab hommikust õhtuni. *Kuumus prõksutas katki peegleid, nagu oleks tegu hapra jääkirmetisega. L. Ariva (tlk).

pudel ‹-i 2› ‹s›
korgiga suletav kitseneva ülaosaga hrl. silindriline (vedeliku)anum. Klaasist, plastikust, alumiiniumist pudel. Liitrine, pooleliitrine pudel. Lapik, kandiline pudel. Täis, tühi, poolik pudel. Tegi, keeras pudeli lahti. Pani, korkis pudeli kinni. Täitis pudeli veega ja kallas, valas jälle tühjaks. Võtan, joon, rüüpan pudelist lonksukese külmarohtu. Pudelisse topitud karusmarjad. Suur vitskorvis pudel kääriva veiniga. Mees lõi pudelil kaela maha. Selle pudeli suu on katki. Pani haigele jalgade juurde kuumad pudelid. Nii särtsakas tüdruk, et ei püsi pudeliski paigal. Annad sa titele rinda või pudelit 'pudelist piima'? || ka piltl kõnek alkoholipudel, selle sisuks olev alkohoolne jook. Pudel ei tohi peolaualt puududa. Mehed istuvad pudeli taga. Ta ei saa ilma pudelita elada, otsib pudelist lohutust, uputab mured pudelisse. Võta pudelist julgust! Taat ajab pudeliga asjad korda, maksab puuveo pudeliga kinni. Paari pudeli eest saab töö tehtud. Pean liikudeks pudeli tooma, välja tegema. Poiss on hakanud pudeli poole piiluma, sageli pudelit kaisutama. Palju te neid pudeleid kergitasite, kummutasite? Pudel on külaliste(l) keeled pehmeks teinud. Ta pistab, paneb kogu palga pudelisse. Kõik meie vara on pudelisse läinud. || pudelitäis. Pudel piima, vett, veini. Jõi paar pudelit õlut. Veame pudeli konjaki peale kihla. Limonaadi joob poiss pudeli korraga ära nagu nalja.
▷ Liitsõnad: klaas|pudel, kristall|pudel, plastmasspudel; brändi|pudel, džinni|pudel, joogi|pudel, konjaki|pudel, lahusti|pudel, likööri|pudel, limonaadi|pudel, lõhnaõli|pudel, mahla|pudel, napsi|pudel, peedi|pudel, petrooli|pudel, piima|pudel, rohu|pudel, šampanja|pudel, tindi|pudel, tuši|pudel, vee|pudel, veini|pudel, viina|pudel, viski|pudel, õli|pudel, õllepudel; luti|pudel, pliidi|pudel, soojendus|pudel, süüte|pudel, termospudel; originaal|pudel, tasku|pudel, vigurpudel.

pudru|nui
toidu tampimise nui. Surus köögiviljad pudrunuiaga katki, pu(d)ruks.

puhki ‹adv›
murd lõhki, katki. Paise läheb puhki. *Suure ilma nähes pragunevad [perekonnad] puhki kut puunõud valju päikese käes. J. Tuulik.

pulk ‹pulga 22› ‹s›

1. hrl. mingi otstarbega ja ümmarguseks v. tahuliseks töödeldud külgedega väiksem piklik puutükk; lühem sirge (puidust) kepp v. varb. Kadakane, haavapuust pulk. Peenike, jäme, terava otsaga pulk. Redeli ülemine pulk on katki, puudu. Ta ronis redelil kolm pulka kõrgemale, võttis kaks pulka korraga. Voodivõre, puuri pulgad. Püstistest pulkadest värav. Rehal tuleb paar pulka vahetada. Löö rehale uued pulgad sisse. Pistis pulga oherdiauku. Pani astjale pulga ette. Panin palitu seina sisse löödud pulga otsa, pulka rippuma. Pulkadest rest saunapõrandal. Toolikorju pulk on lahti. Hiinlased söövad riisi pulkadega. Peenestab lauad kandilisteks pulkadeks. Ta treib pitsipunumiseks pulki. Vanaisa lõikas, voolis pulka. Laps on maast mingi pulga leidnud. Pulgaga jäätis 'pulgajäätis'. Väikevend istub jalgratta pulga peal. Meestejalgratas on pulgaga ja naistejalgratas pulgata. Roostetanud pulkadega äke. Priit on nagu pulk külmast kange. Ta tõmbas end sirgu nagu pulk. Kui trumm on läinud, mingu ka pulgad 'kui kaotatud on oluline, pole vähem tähtsast enam asja'. Pani ukse laste eest pulka 'sulges ukse pulga abil'. Nüüd on äril pulk ees, pulk peal 'äri on takistatud, tõkestatud'. *Vaikus, kõik väravad on pulka pistetud.. Pulk on ka oma värava obaduses. O. Jõgi (tlk). || sellise kujuga tükk mingit ainet. Palun pulk pärmi. Väärismetall valati sõrmejämedusteks pulkadeks. Pulkades 'pulgakujulisteks tükkideks pressitud v. pakitud' lõhkeaine. || sellise kujuga ese (enamasti on olemas täpsem liitsõnaline nimetus). Määrib huuli hügieenilise pulgaga 'hügieenilise huulepulgaga'. Pulgad 'malenupud' malelaual. *Ei tea, kas tema arvud nii kirjud olid või mõtted mehel tööst eemal, käsi pani tihti pulga [= pliiatsi] pihust maha ja pühkis läbi juuste.. L. Koidula. *Täiesti mõeldav, et ta end ühel päeval üles poob. Või, tänase järgi oletades, hakkab naistele ja lastele oma pulka [= suguliiget] näitama. L. Promet. || kõnek väike havi. Kalamehe noosiks oli kolmekilone havi ja paar pulka kah.
▷ Liitsõnad: aia|pulk, arvestus|pulk, arvutus|pulk, huule|pulk, istutus|pulk, jäätise|pulk, kala|pulk, keedu|pulk, kinnitus|pulk, kirjutus|pulk, kriidi|pulk, kudumis|pulk, kulmu|pulk, kurni|pulk, lagritsa|pulk, magasi|pulk, male|pulk, mõõdu|pulk, nagi|pulk, pesu|pulk, pitsi|pulk, pärmi|pulk, redeli|pulk, reha|pulk, seebi|pulk, segamis|pulk, sõime|pulk, söömis|pulk, šokolaadi|pulk, takti|pulk, tapi|pulk, teate|pulk, tolli|pulk, trummi|pulk, vaheliku|pulk, vaku|pulk, vägi|pulk, värava|pulk, äkke|pulk, ümarpulk; bambus|pulk, lepa|pulk, magnet|pulk, pilliroo|pulk, puu|pulk, raua|pulk, raudpulk; havipulk.
2. kõnek osa, detail, tükk. Traktoril on mingi pulk katki, mõned pulgad puudu. Isa võttis, lahutas, lammutas jalgratta pulkadeks. Ta viis vana mööbli viimse pulgani kolikambrisse. See on viimase kui pulgani ta enda ehitatud maja. Poiss on jõudnud juba kaks mootorratast pulkadeks sõita.
3. piltl koht hierarhias v. mingil (väärtus)skaalal. Ta abikaasa on astunud karjääriredelil veel mõned pulgad edasi, ta on jõudnud ühiskonnaredeli kõrgeimale pulgale. Peeter on hierarhiaredeli alumise pulga mees. Nad on ametiredeli eri pulkadel. Olen tast mitu pulka madalamal, üritan temaga ühele pulgale tõusta. Osakonnajuhatajad peaksid ühe pulga peal olema. Ära sea inimest jumalaga ühele pulgale. Vanaema pani varastamise ja valetamise ühe pulga peale. Missuguse pulga peal su arvutamisoskus seisab? *Ta lapsed aga ronivad riigiteenistuses pulgast pulka kõrgemale. J. Pärn.
4. van kõnek rubla. *„Näe, mul käsirahagi käes – kolm pulka, – vahi!” Itsitades tõmbas ta kägarasse kortsutatud rahapaberi taskust.. E. Vilde. *Aga see on kindel, enne kui neist meestest saad jagu, kuluta ikka ära oma kolmsada pulka. J. Mändmets.

pulma|nõu
abiellumiskavatsus. Neil on kindel pulmanõu. Pulmanõu jäi, jäeti katki.

purema ‹pureda 37 või murd purra, purin, purrakse 39›

1. hammustades viga tegema. Koer pures postiljoni. Meie koer ei pure. Poiss sai koera käest, koeralt pureda. Ei lähe mina sinna koerte pureda. Meie koer armastab säärest pureda, pureb vihaselt sääremarja, kätt. Penid on hane kaela katki purenud. Rebane pures kana surnuks, vigaseks. Nende pere hobune kipub purema. Sääsed, parmud purevad paljast keha. Lutikatest, kirpudest kupla puretud mehed. *Ta [= koer] ärkas äkki sellest, et kirp teda keset selga puri. F. Tuglas. | piltl. Purev pakane. *Oleksin pidanud sinu jätma sinna lagedale väljale tuulte purra.. A. Gailit. || sõnadega kallale tungima, teravalt ütlema, solvama. *Ennemalt nii leplik poisike pureb nüüd Jorhi, kus ta iganes võib.. O. Luts.
2. närima. a. (süües). Puresin kuiva leiba. Hammustas liha ja pures seda isuga. Söödi kiirustades, ei mallatud toitu peeneks pureda. Orav pureb pähklit. Koidest puretud kapp. *Ja mis siin söödi? Küllap vist kogu aja pureti silku ja joodi teed? R. Roht. b. (hamba all muljudes, läbi hammustamata). Naine pureb huuli. Ta pures hammastega huult, nii et vere maik suus. Hambaid (ühte) purema 'hambaid kokku suruma'. Tüdruk pures vihaselt padjanurka. Hobune pureb suuraudu. c. piltl vaevama, piinama. Teda pureb ränk tõbi, kõrge palavik. Pead pureb tuim valu. Külm pures varbaid. Vastamata küsimused purevad hinge. Kurjad sõnad purevad südant. Südames pureb mure. Kibedad mõtted purevad ajus. Meest pures kahtlus, igatsus, kadedus, üksindus. Purev kirg, nälg.
3. piltl lagundama, purustama, rikkuma. Rooste pureb rauda. Jõgi pureb liivaseid kaldaid. Pommikildudest puretud müür. Vankriratastest puretud tee. Tormi puretud katused. Ajahambast puretud loss, mäeahelik. Hallitusest puretud raamatuleheküljed. Päikeselõõsast ja tuultest puretud nägu. Rõugetest puretud palged. Rängast peksust puretud selg.

läbi purema

1. läbi närima, katki hammustama. Lammastel on kõrid läbi puretud.
2. läbi uuristama, ära lagundama, ära rikkuma. Rooste pureb raua läbi. Vesi on kaldad läbi purenud. Tõbi pures ta otsast otsani läbi. Närvid on läbi puretud.

purk ‹purgi 21› ‹s›

1. laia suuga hrl. silindriline anum (millegi hoidmiseks v. säilitamiseks). Klaasist, plekist purk. Pooleliitrine, liitrine, sajagrammine purk. Suur, väike purk. Täis, tühi, poolik, kinnine purk. Purki avama, sulgema, kaanetama, täitma, tühjendama, pesema. Purk läks katki. Valas tulise moosi purkidesse. Kallas purgi sisu kaussi. Ahmib seeni otse purgist. Sõi purgi korraga tühjaks. Silgud, kurgid laoti purki. Ta säilitab liha purkides. Riiulid on purke täis. Leideni purk 'vanim kondensaatoritüüp: metallfooliumiga kaetud dielektrilisest materjalist purk'. | (ühekordselt kasutatava plekist konservipakendina). Kondenspiima purk. Pilseni õlle purk. || purgitäis. Purk moosi, mett, oliive, Mulgi kapsaid, kohvi. Palun purk koort. Ostsin kaks purki valget värvi. Vaseliin maksab viis krooni purk.
▷ Liitsõnad: borši|purk, keedise|purk, kompveki|purk, konservi|purk, koore|purk, kurgi|purk, majoneesi|purk, mee|purk, moosi|purk, rohu|purk, seene|purk, supi|purk, vekk|purk, õllepurk; klaas|purk, plekkpurk.
2. släng televiisor, telepurk. *Orvi .. keeras televiisorile selja. Redi jäi ekraanile möirgama. Ta ei saanud sealt purgist välja, et Orvile järele tulla. A. Beekman.

puru ‹adv›

1. katki. Kõik aknad on puru. Jalad, kondid, nahk on kukkumisest, kriimustustest puru. Sild, laev, masinad on puru. Kleit on lõhki, sootuks puru. Linn on täitsa, päris, poolenisti, peaaegu puru. *Anname lihtsalt peksa. Lööme suu puru. M. Kivastik.
2. ‹hrl. liitsõna esiosana› väga, täiesti; näit. puruloll, -rikas, -vaene, -väsinud

puruks ‹adv›

1. katki, tükkideks, kildudeks, lõhki, rusudeks, sodiks, kasutamiskõlbmatuks, vigastatuks. Tõmbasin kirja puruks. Virutas, tagus pudeli vastu puud puruks. Aken on puruks visatud. Puruks löödud tänavalatern. Pillas tassi puruks. Taldrik läks puruks. Mees peksis kirvega ukse puruks. Kalur raiub jääkaant puruks. Hiired on raamatu puruks närinud. Kääriv õlu pressis vaadi puruks. Hobune rebib päitsed, keti puruks. Kala kiskus õnge puruks. Puruks tõmmatud pael. Tellingud varisesid puruks. Helikopter kukkus puruks. Paat paiskus vastu kaljusid puruks. Munad kukkusid puruks. Tampis tabletid uhmris puruks. Ta lubas mu luud ja kondid puruks murda. Hundid on jänese puruks kiskunud. Särk on puruks rebitud, käristatud. Tuul lõi purjed puruks. Rahe on orased puruks peksnud. Muru sõtkuti, sõideti puruks. Karla ajas traktoriga aia puruks. Linn on puruks pommitatud. Kõik sillad tulistati, lasti puruks. Ema vajutas, surus marjad lusikaga puruks. Kartulid keesid puruks. Rutjus, litsus putuka jala all puruks. Sa pigistad mu puruks! Jää pressib laeva puruks. Ära jalgratast päris puruks aja. Täiesti puruks sõidetud auto. King on jala puhta puruks hõõrunud. Peep kukkus põlve puruks. Lõi oma varba vastu kivi puruks. Sõitis enda puruks. *„Ma kratsin su silmad puruks,” ähvardas naine. A. H. Tammsaare. | piltl. Ta on kõik mu tunded puruks tallanud. Puruks rebitud armusidemed. Naera või puruks! Nad pidid endid puruks naerma. On end kodu ja töö vahet lipates puruks rebinud. Tegi uue romaani pihuks ja puruks 'maatasa, pihuks ja põrmuks'.
2. piltl (kellegi v. millegi hävitamise, äravõitmise kohta). Punased löödi, peksti puruks. Sõjavägi, garnison, valvemeeskond, rünnak, mäss on puruks löödud. Puruks löödud luuresalk. Litsume, tallame vaenlase puruks! *Kleon hooples, et ei jäta sõdimist enne kui Sparta pole täielikult puruks sõtkutud ja pihuks ning põrmuks tehtud. L. Metsar (tlk).
3. van väga, täiesti, puru-. Vana mees oli puruks väsinud. *.. See on puruks ununud. J. V. Jannsen.