[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 682 artiklit, väljastan 250.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

ahel ‹-a 2› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› kett (näit. endisajal vangide) köitmiseks, millegi kinnitamiseks. Ahelate kõlin. Ahelaisse panema, neetima. Ahelais orjad. Vangid vabastati ahelaist. Tulekolde kohale kookude või ahelate otsa riputati keedupajad. Ta on nagu ahelatega kodu külge needitud. *Kõlistas [koer] korra ahelaga ja vigises jälle. A. Maripuu. || piltl (millegi kammitseva, köitva, takistava v. ikestava, rõhuva kohta). Kuulsuse ahelad. *Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: jala|ahel, kaela|ahel, käe|ahel, paja|ahel, raud|ahel, vangiahel(ad); abielu|ahel, jää|ahel, orjaahel(ad).
2. üksteisele järgnevate esemete, nähtuste, faktide, sündmuste, ka inimeste jne. pidev rida. Jõekallast palistav hõbepajude ahel. Rahvatantsijate värvikad ahelad staadionimurul. Terve ahel kauneid järvi. Paljudes kõrgmolekulaarsetes ainetes paiknevad süsinikuaatomid ahelana. Assotsiatsioonide, järelduste ahel. Sündmuste ahel. Helgemad hetked elupäevade hallis ahelas. See oli vaid üks lüli mu tööde ja ettevõtmiste pikas ahelas.
▷ Liitsõnad: arengu|ahel, elektri|ahel, koralli|ahel, kõrval|ahel, pea|ahel, süsiniku|ahel, toitumisahel.

aheldama ‹37›

1. ahela(i)sse panema, ahela(te)ga köitma; ahela(i)s pidama, ahela(i)s hoidma. Vangid aheldati lossikeldri seina külge. Aheldatud käed, jalad. Aheldatud Prometheus. Vanal ajal olid raamatud vahel lugemispuldi külge aheldatud. Aheldavad köidikud, ketid, vangirauad. Koera aheldanud kett oli katkenud.
2. piltl kammitsema, köitma; piirama, takistama. Raske haigus aheldas ta voodisse, voodi külge. Naised ei taha olla enam kodu külge aheldatud. Graniitkallaste vahele aheldatud jõgi. Pakane kaanetab järved ning aheldab jõed. Hirm aheldas ta paigale, jalad ei kuulanud sõna. Mõtlemist, fantaasiat ei ahelda miski.

ainuüksi ‹adv›

1. ainult, üksnes. Ta ei teinud seda ainuüksi enda pärast. Tänapäeva naine ei lepi ainuüksi kodu ja köögiga. Seda tean ainuüksi mina. Ainuüksi lubadusest ei piisa. *.. kuid nuhi sõbraks olla võib ainuüksi nuhk! B. Alver. *See oli öeldud nõnda, et seda sai mõista ainuüksi kui siirast tunnustust. I. Sikemäe. || kõike muud v. kõiki muid arvestamata v. kõrvale jättes, muu(de)st rääkimata. Kui palju uusi maju on ehitatud ainuüksi Tallinnas. Vaenlane kaotas ainuüksi langenutena 5000 meest. Ainuüksi viimase aastakümne jooksul on asula elanike arv kahekordistunud.
2. päris üksinda, päris üksi, ihuüksi. *Tihti viibis ta ainuüksi ja tundide kaupa oma kunstitemplis .. A. Saal. *.. ma kardan! Ainuüksi metsas ja öö tuleb! A. Kitzberg.

ajutine ‹-se 5› ‹adj›
mittealatine, teatavaks v. mõneks ajaks arvestatud, mõnda aega kestev; mittepüsiv, mööduv. Ajutine asetäitja, kohusetäitja, töötaja, elanik. Ajutine tõend. Ajutine valitsus. Ajutine peavari, kodu, ehitis, juhtmestik. Ajutine hind. Ajutine töövõimetus, äraolek, asendamine. See nähtus on ajutine. Esineb ajutisi kasvuraskusi. Vajaksin seda raamatut ajutiseks kasutamiseks. Ta jäi saarele vaid ajutiseks. *.. viin oli kõik mured ainult ajutiseks, mõneks lühikeseks silmapilguks eemale peletanud. E. Männik. || ajuti esinev. Ajutine järv, jõgi, voolusäng.

alg|kodu
algne elupaik v. pärinemisala. Kreeka hõimude, slaavlaste, soome-ugri rahvaste algkodu. Muinasjuttude algkodu on otsitud Indiast.

almanahh ‹-i 21› ‹s›
hrl. kirjandus- ja kunstialane, sageli perioodiline koguteos. Almanahh „Kunst ja Kodu”. Tema esimesed värsikatsetused ilmusid kooli almanahhis.
▷ Liitsõnad: kirjandus|almanahh, kunstialmanahh.

altar ‹-i, -it 2› ‹s›

1. kirikl lauda meenutav hrl. kaunistatud pealmikuga alus, mille ääres toimetatakse usutalitusi; ka selle lähem (tihti võrega piiratud) ümbrus. Põlvitab altari ees. Leerilapsed astuvad altari ette. Õpetaja astub altarisse, on altaris. Altaril on süüdatud küünlad.
▷ Liitsõnad: kapp|altar, kodu|altar, pea|altar, tiibaltar.
2. relig looduslik v. rajatud ohverdamiskoht. Altarilt tõusis ohvrisuits. | piltl. Need, kes ohverdasid oma elu isamaa altarile.
▷ Liitsõnad: ohvrialtar.

apteek ‹-teegi 21› ‹s›

1. asutus ravimite valmistamiseks retsepti järgi, samuti ravimite jt. meditsiinikaupade müügiks. Käisin apteegist rohtu toomas. Ostsin apteegist ravimeid.
▷ Liitsõnad: linna|apteek, maa-|apteek, valve|apteek, veterinaar|apteek, väliapteek.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› kogum ravimeid esmaabiks v. eriotstarbeks
▷ Liitsõnad: auto|apteek, kodu|apteek, käsi|apteek, reisiapteek.

arest ‹-i 21› ‹s›
jur
1. lühiajaline vabadusekaotuslik karistus. Huligaanitsejad said 10 ööpäeva aresti, neid karistati 10-ööpäevase arestiga. Talle määrati kolm päeva aresti. Endine peaminister määrati kodusesse aresti, on koduses arestis.
▷ Liitsõnad: kodu|arest, lihtarest.
2. eelvangistus
3. vara arestimine. Vara pandi aresti alla, varale pandi arest.

armastus ‹-e 5› ‹s›

1. sügav kiindumus. a. kellessegi, eriti vastassoost isikusse. Platooniline, meeleline, erootiline, seksuaalne armastus. Suur, sügav, puhas, tõeline, kirglik, ennastsalgav, hell, õrn, pime armastus. Õnnetu, keelatud armastus. Armastus esimesest silmapilgust, esimene armastus. Armastus tekib, tärkab, kustub. Noormees avaldas neiule armastust. Püüab võita tütarlapse armastust. Nad abiellusid armastusest. Ainult õhust ja armastusest ära ei ela. Mehe armastus naise vastu. Ema armastus laste vastu. Vennalik, emalik armastus. Perekonnas valitses üksmeel ja armastus. Vana professorit meenutati tänutunde ja armastusega. Armastus kõige elava vastu. b. (elutu objekti puhul ka nõrgenenult:) eriline huvi, meeldumus. Armastus looduse, kodu ja töö, teatri, kunsti vastu. Ei teinud seda raha pärast, vaid armastusest asja vastu.
▷ Liitsõnad: ahvi|armastus, asja|armastus, elu|armastus, ema|armastus, enese|armastus, inim|armastus, isamaa-|armastus, jumala|armastus, kodumaa-|armastus, korra|armastus, lapse|armastus, lapsepõlve|armastus, laste|armastus, laulu|armastus, ligimese|armastus, looduse|armastus, looma|armastus, maa-|armastus, muusika|armastus, noorus|armastus, puhtuse|armastus, rahu|armastus, sala|armastus, spordi|armastus, tarkuse|armastus, teatri|armastus, tõe|armastus, töö|armastus, vabaduse|armastus, vanemate|armastus, vastu|armastus, venna|armastus, õearmastus.
2. suguline läbikäimine, armatsemine. Füüsiline, kehaline armastus. Ostetav, raha eest saadav armastus.
▷ Liitsõnad: vabaarmastus.
3. kõnek armastatu. Tal on nüüd uus armastus, pikk blond poiss. *Vassili, mu Vasjake! Vaat sina oled mu tõeline, õilis armastus! L. Promet.
▷ Liitsõnad: lapsepõlve|armastus, noorusarmastus.

armastus|tunne
Tuleb kasvatada lastes armastustunnet kodu ja looduse vastu.

arutu ‹adv›
tohutult, määratult, arutult, tohutu, määratu. Arutu pikk järjekord. Arutu rikas mees. Arutu suured kivid. Arutu palju rahvast koos. Kodu on kusagil arutu kaugel.

ase|aine

1. teist (näit. kallimat, kvaliteetsemat v. raskesti kättesaadavat) ainet v. materjali asendav aine v. materjal. Kautšuki, tsemendi, kohvi aseaine. Odav, kehv, täisväärtuslik aseaine.
2. piltl miski (harvemini keegi), mis (v. kes) osaliselt v. kuidagimoodi midagi (v. kedagi) asendab. Lastekodu on ikkagi kodu aseaine. Armastust polnud, oli vaid selle aseaine. *.. on vaid üks hädaasi, üks peremehe aseaine .. M. Mõtslane.

astuma ‹42›

1. ühe, paari, mõne sammu võrra kuhugipoole liikuma. Paar sammu astuma. Jalg on valus, ei või kuidagi astuda. Astume akna juurde, nurga taha. Astuge ettepoole, tahapoole, lähemale, juurde, ligi. Bussi, vagunisse astuma. Palun, astuge edasi! Ratsanik astus sadulast. Astusime õuest tuppa, kööki, rõdule, vaipa mööda mõne sammu akna poole. Ma ei astu enam kunagi üle tema läve. Kui sa üle koera astud, astu ka üle saba. | piltl. Ta astus julge, otsustava sammu. Valitsus astus samme hariduse edendamiseks. || jalaga millegi peale, otsa v. sisse sattuma v. vajutama. Kellelegi jala peale, varbale, kannale astuma. Orgi, naela, klaasikillu otsa astuma. Vaata, et sa porri ei astu! Otsis mahakukkunud prille, kuni astus need puruks, katki. Ta oli endale pinnu jalga astunud. Ära peale astu! Ta viskas suitsuotsa maha ja astus jalaga surnuks.
2. sammuma, kõndima, käima; sammudes, käies minema. Astub kiirel sammul mööda tänavat kodu poole. Tükk maad minna, annab astuda. Üksinda astub väsinud rändur oma teed. Läheb kuulmatult, kikivarvul astudes. Marssige korralikult, astuge ühte jalga. Pärimäge hobune sörkis, vastumäge astus sammu. Hakka aga astuma 'hakka minema'. Aeg on hiline, tuleb astuma hakata. *.. harva astus pimedaid metsaradu inimese jalg. J. Saar. | piltl. Elu astub oma paratamatut rada. Tuleb ajaga ühte sammu astuda. *Ees astub armuõpetus / ta kannul kaubakavalus .. A. Haava.
3. ‹hrl. illatiiviga› midagi, mingit tegevust jms. alustama, midagi tegema hakkama, millegi juurde asuma. Uus valitsus astus ametisse. Komisjon ei jõudnud veel tegevusse astuda. Astuti võitlusse ükskõiksuse ja loiduse vastu. Kellegagi kirjavahetusse, kontakti, ühendusse, sidemetesse, suhetesse, läbirääkimistesse astuma. Oleks tore temaga tutvuda ning vestlusse astuda. Noored astuvad ellu. Kirjandusse astus ta hilja, täies meheeas. Sõjas purustatud tehased astusid varsti jälle rivisse. Mängu astusid hoopis uued tegurid. Kuningas astus troonile. Ta ei astu kunagi kahtlastesse sobingutesse. Kirjanik astus 70. eluaastasse. Abielusse, abiellu astuma 'abielluma'. Jõusse astuma 'jõustuma, kehtestuma'. *Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma .. A. H. Tammsaare. || mingi organisatsiooni, seltsi vms. liikmeks hakkama. Parteisse, ametiühingusse astuma. Skaudiks astuma. Seltsi liikmeks astuma. || kuhugi õppima, tööle, teenistusse asuma. Kooli, tehnikumi, ülikooli, majandusteaduskonda, magistrantuuri astuma. Ta oli vabatahtlikult armeesse astunud. *.. veetis suve maal, astus sügisel pedagoogilistele kursustele .. E. Krusten. || mingit usku omaks võtma. Luteri, vene, katoliku usku astuma.
4. piltl saabuma, tulema, jõudma. Mõne minuti pärast astume uude aastasse. Uued rõõmud ja mured astuvad meie ellu. Uus põlvkond astus ajaloo areenile. Vanad lähevad pensionile, noored astuvad asemele. Kellegi palge, silma ette astuma. 13. sajandisse astus siinne rannikuala peaaegu inimtühjana.

asutama ‹37›

1. midagi rajama, looma. Kodu, perekonda asutama. C. R. Jakobson asutas „Sakala”. Asutati kool, instituut. Poisid asutasid oma orkestri. Kavatsen maja juurde iluaia asutada. Sinna asutati linn, koloonia. Millal asutati Meleski klaasikoda? Selts „Säde” asutati Valgas 1902. a. 1970. a. asutati eesti kirjanduse aastapreemia. Asutav kogu 'uue riigi loomisel põhiseaduse väljatöötamiseks kokkukutsutav esinduskogu'. *Sinna [künkale] asutati ööleer, tehti leegitsev lõke .. F. Tuglas (tlk).
2. end (millekski, mingiks tegevuseks jne.) valmis seadma, valmistuma, ettevalmistusi tegema. Külalised asutasid (ära) minema, minekule. Vanemad asutavad tööle, lapsed kooli (minema). Hakati teele, pikale reisile asutama. Ema asutas loomi talitama. Asutasime juba magamaminekut. Kuhu sina end asutad, kas peole? *Miski küpseb ja valmib, miski alles asutab puhkema. L. Hainsalu. || kuskil sisse seadma. Kuhu tema enese asutab? *„Tänan,” kummardas Lutsar asjalikult ja asutas ennast otsekohe laua äärde. L. Promet. *Ega Matis rumal pole, et sooservale elamist asutab. A. Beekman.

asüül ‹-i 21› ‹s›

1. varjupaik, koht, kus jälitatavad (näit. poliitilised põgenikud) omavad isikupuutumatust
2. peavarjutute kodu v. ööbimispaik

atsissina ‹1› ‹s›
van kõnek tsaariaegne puhastatud valge viin. *On küll piiritus, kodu kangemaks viinaks tempida kui harilik atsissina, aga läheb ka selgelt sihukese pakasega. E. Vilde.

eel
I. ‹postp› [gen]
1. (ajaliselt:) vahetult enne. Õhtu, hommiku, päikesetõusu, loojangu eel. Äikese eel on õhk raske. Pühade eel oli palju sõitjaid. Esimese maailmasõja eel. Valimiste eel. Keskendus stardi eel. Surma eel. | ‹ka prep› [part] hrv luulek. *.. eel koitu väsis raju tusk – / kõik oli korraga kui surnud. J. Sütiste.
2. hrv (ruumiliselt:) ees. *Ja õhtu taevas helendas mu eel .. G. Suits.
II. ‹adv› van ees a. tulevikus, saabuvana, kättejõudvana. *Ta ju kuulis praegu, et eel on matused. O. Luts. b. kellestki varemalt, enne. *Kui nad pärale jõudsid, laskis ta Asta eel ära minna ja hakkas alles siis .. aeglaselt sama teed kodu poole sammuma. J. Kärner. c. (ruumiliselt). *Jaak läks eel, Mihkel käis järel. J. Mändmets. *Pruunikalt eel näeb punavat kaugete metsade latvu .. V. Ridala.

eesel ‹-sli, -slit 2› ‹s›

1. hobusest väiksem hrl. hall pikakõrvaline veo- ja kandeloom (Equus asinus). Istus eesli selga. Eesli vali kisa. Koormakandja eesel. Kangekaelne nagu eesel.
▷ Liitsõnad: ema|eesel, hobu|eesel, isa|eesel, kodu|eesel, koorma|eesel, metseesel.
2. piltl (rumala, taipamatu, põikpäise inimese kohta, ka sõimu- ja kirumissõnana). Oh sa eeslite eesel! Olin viimane eesel, et sind uskusin! Ja meie, vanad eeslid, ei taibanud! *Eesel! Kes teeb siin nalja? H. Raudsepp.
3. eeslimäng. Poisid mängisid eeslit.

eha|hämarik
Tihenevas ehahämarikus kiirustati kodu poole.

ehkki ‹konj›
möönev sidesõna; sün. kuigi, olgugi et, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mehed jätkasid tööd, ehkki hakkas sadama. Ma kartsin veidi, ehkki kartuseks polnud põhjust. Ta toetas veel lapsigi, ehkki ta enda majanduslik olukord polnud just kiita. Ta ei tunne korralikult linna, ehkki on seal aastaid elanud. Ta ei tulnud, ehkki lubas. Ehkki ta kedagi kaasa ei kutsunud, tormasid kõik talle järele. Ehkki ta on veel võrdlemisi noor mees, hakkavad juuksed meelekohtadel juba halliks tõmbuma. *Ta ei lähe mööda, ehkki me pole teab mis suured tuttavad, ja istub mu kõrvale. L. Promet.
2. alustab piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. Ta on suurte kogemustega mees, ehkki ilma erihariduseta. Ta tuli, ehkki hilinemisega. Need marjad on vitamiinirikkad, ehkki mitte kõige maitsvamad. Räägiti (ehkki seda eriti ei usutud), et ta olnud vanasti röövel. *Ja üks säärane salakõrts oli ka mamsel Siilivälja kodu, ehkki hoopis suurejoonelisem kui kõik teised. A. Jakobson.

e|-kool [-i]
ped Interneti-põhine kooli ja kodu vahelise suhtlemise keskkond. E-kooli kasutama. E-kooli sisenema. Vaatas e-koolis lapse hindeid.

elajas ‹-ja, -jat 2› ‹s›

1. (hrl. mingi negatiivse emotsionaalse hinnanguga öelduna:) loom. Käis elaja kombel neljakäpuli. Ahmib süüa nagu elajas. Röögib kui elajas. *Jah, eks hunt ole ikka kuri elajas küll! E. Kippel. || kariloom; veis. *Ühel väga ilusal suvisel päeval hoidis ta karjamaal oma elajaid .. J. Pärn. *Vahest sekka kuuldub .. mõne mäletsedes lamava elaja inisemist. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kari|elajas, kodu|elajas, maja|elajas, metselajas.
2. (sõimusõna). Sa alatu elajas! Ma talle, vanale elajale, alles ütlen! Käed küljest, sa elajas! *Teie siga, lurjus, elajas... ütlesin ma talle kohe! A. Jakobson.

elamine-olemine ‹elamise-olemise, elamist-olemist 5› ‹s›
elamine (hrl. 2., 3. täh.) Missugune tuleb elamine-olemine mehekodus? *Kiitis Rita elamist-olemist, vaidles temaga ja kõneles oma elamisest-olemisest nii, nagu oleks ka temal maal jõukas ja peen kodu. V. Gross.

elektroonika ‹1› ‹s›

1. teaduse ja tehnika haru, mis uurib ja rakendab vaakumis, gaasides, pooljuhtides jm. keskkondades ja nende piiril liikuvate laengutega seotud nähtusi
▷ Liitsõnad: krüo|elektroonika, kvant|elektroonika, mikro|elektroonika, pooljuht|elektroonika, raadioelektroonika.
2. elektronseadiste kasutamisel põhinev aparatuur, elektronseadmed
▷ Liitsõnad: kodu|elektroonika, olmeelektroonika.

endine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. varem kellekski v. millekski olnud, varem kasutusel olnud, kunagine; ant. praegune. Endine õpetaja, direktor. Endised õpilased, sõbrad, tuttavad, naabrid. Tema endine abikaasa, naine, mees. Saare endised elanikud. Minu endine kodu. Sündis endises Kaagjärve vallas. Kool asus endises mõisamajas. Endised metsaalad, põllud. Endine maantee oli rohtu kasvanud. Endisel lagedal väljal on nüüd uued majad. Endised lubadused olid unustatud. Tema endisest ilust polnud palju säilinud. || varasemasse, möödunud aega kuuluv, muistne. Endised ajad, inimesed.
2. selline nagu varem, muutumatu. Elab endist viisi. Jättis abiellumisel endise nime. On oma endises jõus. Elu läks endist rada. Kõik jäi endiseks. Leidsin kodukoha eest endisena. *Peeter käis sageli Leena pool, kuid nende vahekord ei olnud enam endine. H. Sergo.

ergutama ‹37›

1. elavamale, intensiivsemale tegevusele õhutama v. julgustama; innustama, virgutama, hoogu v. indu andma; tagant sundima. Kedagi tööle, aktiivsele tegevusele ergutama. Sõnadega, lubadustega ergutama. Kellegi huvi, uudishimu ergutama. Ergutati üksteist hüüetega, naljatustega. Poolehoidjate kohalolek ergutas teda vaidlust jätkama. Perenaine ergutas külalisi sööma ja jooma. Väsinud aju ergutati kange kohviga. Vihtlemine ergutab vereringet. Kiitused ergutavad õpilasi usinusele. Ergutab teda kõrgemasse kooli astuma. Hobust piitsaga, ohjadega kiiremale käigule ergutama. Ergutava toimega ravim. *Kodu lähedus ergutab Kuura sörgi üsna nobedaks traaviks. M. Raud. *Aga niipea kui põllutöö läks täide hoogu, siis polnud muud kui erguta iseend ja looma tagant, et ei jääks jänni. A. H. Tammsaare.
2. el elektrimasina tööks vajalikku magnetvälja tekitama

erksalt ‹adv›
(< ergas). Publik elas võistlustele erksalt kaasa. Üleskutsele reageeriti erksalt. Jäi erksalt kuulatama. Koera kõrvad olid erksalt kikkis. Kodu lähedust tundev hobune astub erksamalt. Ärkasin erksamalt kui muidu. Kevadloodus rohetab erksalt.

filee1 ‹15› ‹s›
kok pehmeim osa kodu- v. metsloomade lihast mõlemal pool selgroogu; linnu rinnaliha; kala seljaliha; eelnimetatud lihaosadest valmistatud praad
▷ Liitsõnad: kala|filee, kana|filee, vasika|filee, veisefilee.

hani ‹hane 12› ‹s›

1. paksu tiheda sulestikuga suur pikakaelaline (vee)lind, esineb mets- ja koduhanena (Anser). Hanede ränne. Kostis hanede kaagatamist. Jahimees laskis kaks hane. Hanesid karjatama. Rumal nagu hani. Emdeni, hiina, holmogori, tuluusi hani. Suur hall hani. Kohalik valge hani. Praetud hani lisanditega.
▷ Liitsõnad: hall|hani, juht|hani, kodu|hani, lauk|hani, mardi|hani, mets|hani, raba|hani, rasvahani.
2. hlv rumal, lihtsameelne inimene, eeskätt naine. Keda sa haneks pead? Otsi hanesid mujalt! Ta oleks viimane hani, kui sind usuks. *„Siin on elanud keegi kunstihaige hani,” mõtles ta.. A. Kaal.

harimatu ‹1› ‹adj›
ilma hariduseta, väheste teadmistega; ant. haritud. Harimatu inimene, tõusik, mats. Harimatu maa, rahvas, kodu. Harimatusse keelepruuki kuuluv väljend. Ta on peaaegu, üsna, päris, täiesti harimatu.

helisema ‹37›
heledat, kõlavat heli andma; kõlisema. Kitarri-, viiuli-, kandlekeeled helisevad. Laual helises telefon, äratuskell. Hakkasid helisema kirikukellad, vaskkuljused. Kaunilt helisesid kristallpokaalid. Till-till-till, helises kelluke. *Külmunud männioksad helisesid murdes nagu purunevad jääpurikad. L. Metsaalt. || (kaunilt) kõlama. Toas helises rõõmus naer, laul. Lauluviis heliseb kõrvus. Hakkas helisema koori eeslaulja kõrge tenor. Pillimehed panid lood helisema. Tema hääles helises kahetsus, nukrus, vaikne palve. Oma kiitus haiseb, võõra kiitus heliseb. || (vastu) kajama, kaikuma. Õu helises laste rõõmsatest häältest. Kevadel heliseb õhk lindude sillerdustest. *Tänini oli ta ikka kodu all mõistnud põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. A. H. Tammsaare. || piltl (tunnete, meeleolu kohta). Rõõm, õnnetunne heliseb rinnas. *Noorte inimeste saatus peab publikus helisema panema kaastunde ja valu.. O. Tooming.

hiir ‹-e, -t 34› ‹s›

1. väike, saleda keha ja pika sabaga näriline. Väike, suur hiir. Hall, valge hiir. Hiir krõbistab, piiksub. Hiired rikuvad ja hävitavad toiduaineid. Nagu hiir lõksus. Laps oli nurgas vait kui hiir. Hiilib vaikselt, tasa kui hiir. Kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu.
▷ Liitsõnad: juttselg|hiir, kaelus|hiir, kodu|hiir, maja|hiir, mets|hiir, pisihiir.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb väikeste hiirt (1. täh.) meenutavate loomade nimetustes
▷ Liitsõnad: nahkhiir.
3. info arvutihiir. Optiline, juhtmeta, traadita hiir. Vajuta hiire parempoolset nuppu.

hing1 ‹-e 22› ‹s›

1. hingamine, hingetõmme; hingeõhk, sisse- v. väljahingatav õhk. Köhahoog, tolm, tuisk matab hinge. Haigel matab jälle hinge. Kuumus, leil, suits, lehk lõi, pani, võttis hinge kinni. Rõõmust, põnevusest, hirmust, ärritusest jäi mul hing (rindu) kinni. Jooksin, köhisin nii et hing (rinnus) kinni. Põgenesin toast, hing ehmatusest kurgus. Tõmbasin sügavalt, kergendatult hinge. Mees tühjendas õllekapa ühe hingega. Ujun juba viis meetrit ühe hingega. Ta pidas vee all mitu minutit hinge kinni. *Vanamees vedas vilinal hinge ja ärgitas uuesti. A. Maripuu. | piltl. Kell seinal tõmbas kähisedes hinge ja lõi raginal kuus pauku. || (vähestes ühendites:) õhk, gaas. Õlu tuleb ankrusse hinge alla 'õhutihedalt kinni' panna. Õlu on vaadis hinge all. Kork ei pea hinge. *Jannsen kahmas oreli sõrmiste järele, et alustada laulu... Kuid orelil polnud hinge sees.. E. Särgava.
2. elu, eluvõime; elujõud, eluvaim. Hinge kallale kippuma. Sul ainult tühipaljas hing, ei muud midagi. Jookse, kui sul hing armas. Mehele jäi hing vaevalt sisse. Surijal on veel hing sees. Tal on hing väljas, välja minemas. Köhib, nutab kas või hinge seest. Ega ta enam hinge tõuse. Keegi ei jäänud, kedagi ei jäetud hinge. Uppunu saadi hinge. Sain, pääsesin hingega tulema. Palgast jätkus ainult selleks, et perel kuidagi hinge sees hoida, pidada. Süüa sai parajasti niipalju, et hing sees seisis. Ussil on visa hing. Pühadeks võeti seal hing välja. Kalamees peab kassi ikka hinges. Ei tulnud peole enam endist hinge sisse.
3. sisemaailm, eelkõige tundmuste ja tahte ala; ka nende kujuteldav asu- ja lähtekoht (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). Hinge ilu, suurus, ülevus. Ta on uhke, alandliku, nurjatu hingega. Otsiva, rahutu, õilsa, ülla hingega inimene. Fantaasiarikka, ilutseva hingega luuletaja. Hing kisendab kellegi, millegi järele. Hing igatseb midagi kaunist. Hing väriseb, on hirmul, ärevil. Mu hing aimab halba. Tema hing ei teadnud pettusest midagi. Jäta, jätke mu hing rahule! Hing jääb millegagi rahule, on millegagi rahul. Sõi ja jõi, mida hing himustas. Hing keeb vihast, raevust. Hinges keeb, käärib viha. Kartus, tusk poeb, jääb hinge. Nukrus, igatsus tükib hinge. Need sõnad läksid hinge, hakkasid hinge (kinni). Teiste naer ja pilge lõikas küürakale hinge. Hinge kogunes sappi, vimma. Pilkest jäi okas hinge. Kes teise hinge näeb. Venna surm jättis ta hinge sügava jälje. Poisi hinges tõusis trots. Hingelt noor, vana. Hingelt haige, muserdatud inimene. Oma hingelt on ta väikekodanlane. Ta hinges valitses rõõm ja rahu. Oma hinge põhjas uskus ta, et kõik pöördub veel heaks. Kahetsen juhtunut hinge põhjast '(üli)väga'. Olin hinge põhjani '(üli)väga' liigutatud, vapustatud. Kurbus, mure ahistab, rõhub, täidab hinge. Kadedus näris ta hinge. See vihje pani hinge kipitama, kripeldama, pakitsema. See jutt kosutas mu hinge. Kirjanik kirjutab sellest, mis hingel (kibeleb). Silmad on hinge peegel. Eidekesel on tüdimatu hing, temast jätkub kõikjale. Mitte igaühel pole sellist kanget hinge 'sellist tugevat tahtejõudu v. iseloomu'. Sel noormehel pole õiget ehitaja hinge. Maainimese hing igatseb põldude ja heinamaade järele. Ise noor tütarlaps, aga kasaka hing rinnus. Võõras ei mõista teise rahva hinge. *Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale, vaid ka loojale enesele. F. Tuglas. || (südametunnistusest; moraalse vastutuse ja kõlbeliste tõekspidamistega seotud tundemaailmast). Minu hing on sellest puhas, ei tea sellest midagi. Eksimus piinas, koormas, vaevas hinge. See kuritegu lasus tema hingel. Neid patte, seda süüd minu hingel, hinge peal pole. Varastamise pattu ta oma hingele, hinge peale ei võta. Keeldumise korral jääb selle inimese elu teie hingele, hinge peale. Räägib kõik viimseni hingelt, hinge pealt, hinge tagant ära. Paadunud hingega inimene. *Pealegi polnud tema teada Külasoo naistel midagi niisugust hinge taga, mida nad praegu kartma peaksid. A. Hint. || (kirglikust kaasaelamisest; innust, sisemisest põlemisest, (tegevus)õhinast). Näitleja mängus polnud hinge. Laulab, mängib, töötab hingega. Andus täie hingega oma tööle, uuele harrastusele. Ta teeb kõike hingega. Elu ilma elamusteta on hall ja hingeta. Mees juba üle viiekümne, kuid energiat ja hinge nagu noortel. || (kõrvutatuna v. vastandatuna ühelt poolt kehale, füüsilisele, välisele; teiselt poolt kainele mõistusele, vaimule). Reis tuli kasuks ihule ja hingele. Ise vastutan nii oma ihu kui ka hinge eest. Välise asjalikkuse all peitus hell hing. See mees on ju lausa robot: tal pole raasugi hinge. Mõõk tapab ihu, kuid sõna surmab hinge. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. || piltl (millelegi elutule tema iseloomulikku ilmet andvast eripärast). Igal linnal on oma hing. See omapärane muusika kajastab rohtlate hinge.
4. (filosoofias, religioonis, mütoloogias:) mittemateriaalne surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. a. Hinge surematus. Hingede rändamine, ümberkehastumine. Surmaga arvati hinge kehast lahkuvat. On usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. b. (ristiusuga seotud kujutlustes). Sul on patune hing. Hing läheb taevasse, põrgusse. Hing saab, läheb hukka. Ära saada oma hinge hukatusse. Kurat püüab, võrgutab hingi. Vanakuri, saatan päris tema hinge. c. (loomade, loodusesemete hingestatusest). Muistne inimene arvas, et igal loomal, linnul, puul, kivil, metsal, veel jne. on oma hing.
5. elusolend, hingeline, hrl. inimene. Ta on kuldne, truu, lihtsameelne, romantiline hing. See rahutu, väsimatu hing ei püsi kusagil paigal. Sa oled õnnetu, kadunud hing. See on üks müüdav, nurjatu, vilets, äraostetav hing. Liina, hea hing, on siin kõik korda seadnud. Tema, vaene hing, ei aimanud midagi. Pastor hurjutas jutluses koguduse eksinud, patuseid hingi. Siin ei tunne meid ükski, mitte ainus hing. Mitte kusagil ainustki elavat hinge. Õues ei olnud (inimese) hingegi. Oleks ta seal ainsatki meesterahva, naisterahva hinge kohanud. Lauda- ja majauksed pärani, aga õues mitte hingegi, välja arvatud koer. Ära räägi sellest ühelegi hingele. Surnud hinged 'mingi organisatsiooni, seltsi passiivsed, töös mitteosalevad liikmed'. || retoorilistes hüüatustes ja küsimustes kõneleja enda kohta, samuti familiaarses, kurjustavas v. retoorilises pöördumises kellegi teise poole. Mis sa hing ütled, kostad! Mis sa hing teed, ette võtad, peale hakkad! Söö, joo, maga niipalju kui soovid – mis sa hing veel tahad! Kuhu sa hing lähed? Kui kaua sa hing ikka kannatad! Kuidas ma, vaene hing, õpin, kui vaikust ei ole? Kuidas sa, armas hing, välja näed! Kus te, saatana hinged, logelesite? *„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor. A. H. Tammsaare. || (hrl. inimeste arvu, hulga väljendamisel). Sissid tapsid majas viimse kui hinge. Tal oli seitse hinge peret. Perekonnas oli kuus hinge. Meid on siin koos mõnikümmend hinge. Mõisnikul oli mitusada hinge talupoegi. Teolisi oli vähemalt poolsada hinge. Vallamaksu võeti kaks ja pool rubla igalt hingelt. *Ja sõrajalgseid, neid lehmi, neid kah mõni mitu-setukümmend hinge... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: inim|hing, mees|hing, naishing; kaunis|hing, õilishing; kuradi|hing, saatana|hing, vaenlasehing.
6. piltl (kellestki, millestki olulisest, põhilisest, kesksest). a. mingi kollektiivi, organisatsiooni, ettevõtte, ürituse vms. innustaja, eestvedaja, juhtiv isiksus. Ta on seltsi, näiteringi, ettevõtte, ürituse, matka hing. Laudkonna, seltskonna hingeks näib olevat noor neiu. Meie kodu hing on hakkaja ja energiline vanaema. b. lemmikharrastus, -tegevus, huviala, millega tegelemine on kujunenud vajaduseks. Sport ja muusika – need on poisi hing. Aed ja peenrad on eide hing. *Korvpalli oli tal hea mängida ja see oligi ta hing. V. Saar. c. millegi elustav tuum, põhiolemus. Kunsti sisu ja hing on peidetud ta sügavustesse. *Et lühidus on vaimukuse hing, /../ teen lühidalt.. G. Meri (tlk).

hobune ‹-se 4› ‹s›

1. veoks, sõiduks ja ratsutamiseks kõige üldisemalt kasutatav koduloom (Equus caballus). Prževalski, araabia, ardenni, eesti, soome, tori hobune. Külma- ja soojaverelised hobused. Kõrb, raudjas, must, valge, hall, võik hobune. Erk, peru hobune. Hobust rautama, valjastama, saduldama, (saani, vankri) ette rakendama. Hobust nõõtama, kannustama, peatama. Istub hobuse(le) selga. Talutab hobust suu kõrvalt. Jalutab, kõnnitab õues hobust. Hobune hirnub, hingub, korskab, nooskab, ohutab, puristab, turastab. Hobune krõmpsutab kaeru, lingutab kõrvu. Hobune püherdab, perutab, lõhub, raiub takka üles. Pane hobune ette, rakkesse. Hobune on juba vankri ees, rakkes. Võta hobune eest, rakkest lahti. Puhkas hobust, sidus hobuse lasila külge. Hobune on kihutamisest märg, valges vahus, ära v. vahule aetud. Lapsed mängivad hobust. Sul lausa hobuse isu, tervis. Teeb tööd, köhib nagu hobune. Vigureid täis kui mustlase hobune. Naine suur kui hobune. See jutt ajab hobusedki naerma. Hobustega tuleb, härgadega läheb '(haiguse kohta)'. Hobust hoia kui venda ja köida kui varast. || (koos sõiduki v. veokiga, ka hobusemehega). Talle saadeti hobune jaama vastu. Lapsed viidi hobusega kooli. Vanasti käidi hobustega vooris. *Sulane läks poodi, Arno ja Teele jäid hobuse peale ootama. O. Luts.
▷ Liitsõnad: aisa|hobune, juht|hobune, jõude|hobune, kodu|hobune, künni|hobune, küüt|hobune, mets|hobune, mära|hobune, noor|hobune, post|hobune, priipassi|hobune, raskeveo|hobune, ratsa|hobune, ruun|hobune, sõidu|hobune, sõjaväe|hobune, traavi|hobune, tõu|hobune, täkk|hobune, töö|hobune, veo|hobune, voori|hobune, võidusõiduhobune; kepp|hobune, kiik|hobune, mängu|hobune, puuhobune.
2. sport neljajalgne polsterdatud hüppe- ja hooglemisriist. Hüpped üle hobuse. Hobusel hooglemine.

hoidja ‹1›

1. ‹s› (< tgn hoidma). Labidavarre, tüürikangi hoidja. Korra ja puhtuse hoidja. Unustab hoidja, tabab püüdja. *Räägiti, et Martini rattal olid veel sõjaeelsed kummid peal. Ta oli säärane hoidja, et temast suuremat ümberkaudu ei teadnud. V. Ilus. || ‹hrl. liitsõna järelosana› elukutse- v. ametinimetustes, näit. laekahoidja | (lapsehoidja kohta). Kaheaastasele lapsele vajatakse hoidjat. Poiss kiindus oma hoidjasse. || ‹hrl. liitsõna järelosana› hoidev ese, näit. järjehoidja
▷ Liitsõnad: laeka|hoidja, lao|hoidja, lapse|hoidja, maja|hoidja, raamatukogu|hoidja, riide|hoidja, riigi|hoidja, ukse|hoidja, varahoidja; kodu|hoidja, kõrvale|hoidja, naha|hoidja, pesa|hoidja, poolehoidja; järje|hoidja, rinna|hoidja, soki|hoidja, sukahoidja.
2. ‹adj› kõnek kokkuhoidlik, säästlik. Hoidja inimene.
▷ Liitsõnad: kokkuhoidja.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

hoolde|kodu
vanurite ja invaliidide hooldusasutus. Vaimupuuetega noorte hooldekodu. Vanamemm viidi hooldekodusse, elab nüüd hooldekodus.

hoolitsema ‹37›

1. kellegi v. millegi vajadusi rahuldama, kellegi v. millegi eest hoolt kandma. a. kellegi jaoks vajalikke olme-, majanduslikke vm. tingimusi looma, kedagi hoolega (1. täh.) ümbritsema. Kellegi eest hästi, halvasti, armastusega, emalikult, püüdlikult hoolitsema. Hoolitseb kui oma lapse eest. Ta hoolitses võimalust mööda ka nooremate õdede-vendade eest. Juba päris noorena pidi ta hakkama ise enda eest hoolitsema. Perekonna eest hoolitses ainuüksi isa. Minu ülesanne on hobuste, katseloomade eest hoolitseda. Hoolitsev abikaasa, poeg, põetaja. Hoolitsev 'hoolitsust väljendav' hääl, pilk. *„On sul külm,” hoolitses mees ja tõmbas naise oma hõlma. L. Hainsalu. b. midagi heas seisundis, korras hoidma, hooldama. Hoolitseb väga oma keha, hammaste, juuste, habeme eest. Mees oli hoolitsetud ja nooruslik. Hoolitsetud välimus, käed, küüned. Tuleb rohkem, paremini hoolitseda aia, lillepeenarde eest. Ema hoolitseb kodu ja majapidamise eest. Kõikjal on tunda perenaise hoolitsevat kätt. *Isegi talvel jätab ta [= Taškent] oma hoolitsetud puude ja põõsastega aia mulje... R. Sirge.
2. tegema, toimima v. korraldama nii, et miski teoks saaks v. olemas oleks; midagi tagama, kindlustama. Puhtuse ja korra eest hoolitsema. Kellegi heaolu, mugavuse eest hoolitsema. Teadusasutused peavad hoolitsema teadlaste järelkasvu eest. Mina hoolitsen söödava-joodava eest. Neiu hoolitses (selle eest), et vaasis oleks alati lilli. *Kurat, ma ise hoolitsen, et seda tööd niiviisi vastu ei võeta! E. Rannet.

hubane ‹-se 4› ‹adj›
koduselt mugav, mõnus, õdus. Hubane ja kaunis kodu. Hubane paik, puhkenurk, miljöö. Hubane jalutuskäik, vestlus, vaikus. Uus lugemissaal, kohvik on väga hubane ja mugav. Laualamp levitab hubast valgust. Mitmekesi on hubasem: aeg kulub kiiremini. Veetsime siin koos nii mõnegi hubase tunnikese. Õhtu möödus hubases meeleolus. Hubane nali, tuju, olemine. Hubane on kohvitassi juures mõtteid vahetada. Seltsis (on) segasem, hulgas hubasem.

hädaldama ‹37›
häda kurtma, häda kaebama, hrl. liialdatult; kaeblema, halama. Ärge hädaldage iga tühja asja pärast! Hakkas, pistis valjusti, suure häälega hädaldama. Mille üle sa hädaldad? „Mis nüüd saab?” hädaldab eit. Nägu, näoilme oli hädaldav. Hädaldav kisa, jutt, hääl, toon. *..läks Jankel koorem küüru otsas kodu poole ja hädaldas, et malka saab. E. Enno. | piltl. *Ümbruses hakkasid hädaldama udusireenid.. P. Rummo.

igatsema ‹37›
igatsust tundma, igatsust tundes midagi soovima, ihkama, ihaldama; (pilgu, häälega jne.) igatsust väljendama. Igatseme vaikust ja rahu. Oma kodu oli ta eluaeg igatsenud. Oi, kuidas ma olen sind igatsenud kõik need pikad aastad! Tüdruk igatseb kallima järele. Igatses oma töölaua, Tartu järele. Igatsen teda näha. Igatseb koju tagasi. Võta kõik, mis süda igatseb! Poiss igatseb endale jalgratast. Igatsen terveks saada, siit välja pääseda. Igatseme tagasi neid ammuseid aegu. Hing igatseb õnne. Maa igatseb vihma. Igatsev pilk, hääl. Igatsevad silmad. Kurb, igatsev meloodia. *Enne nutsin ja igatsesin, enne unistasin ja juurdlesin, praegu aga naeran oma elu üle.. A. Gailit. *Kuidas oli igatsenud, et lõppeksid kord sajud.. V. Saar.

taga igatsema
igatsust tundma kellegi v. millegi kaotatu, minetatu järele. Igatseb taga vanu aegu, oma kodu. Igatses taga oma surnud naist. Küll ma hakkan sind taga igatsema!

igatsus ‹-e 5› ‹s›
nukker, hell tunne, mis sisaldab endas (unistuslikku) soovi, iha millegi v. kellegi järele. Palav, kirglik, valuline igatsus. Armunute igatsus teineteise järele. Igatsus kaugete maade, kevade, millegi tundmatu järele. Tunneb igatsust kodukandi, omaste järele. Süda on täis igatsust. Imelikud igatsused hinges. Vanaemal on kange igatsus näha lapselapsi. Ootan igatsusega haiglast pääsemist. Poisi suur igatsus oli kord sõjameheks saada.
▷ Liitsõnad: armu|igatsus, kodu|igatsus, sala|igatsus, õnneigatsus.

ilus ‹-a 2› ‹adj›

1. esteetiliselt meeldiv, kaunis; kunstielamust pakkuv. Ilus naine, mees, laps, poiss. Ilusaim tüdruk terves linnas, kogu ümbruskonnas. Ilusad silmad, juuksed, käed, liigutused. Ilusa kehaga võimleja. Ilus hobune, hirv, põder. Ilusad lilled, pargipuud. Ilus loodus, maakoht, rand. Ilusad punased õunad. Ilus pilt, maal, vaas. Ilus maja, kodu, mälestussammas. Ilusad tantsud. Ilus hääl, laul, muusika. Aknast avanes ilus vaade. Tegeleb kõige ilusaga. Kui ilus võib seal olla! Kahekümneaastane tüdruk ja kolmeaastane märatsälg on kõige ilusamad. Tõrvakändki on ilus, kui ära ehitad. | (nõrgenenud tähenduses). *Aga siis leidis ta ühel ilusal päeval, et aiaauk ongi juba kinni. A. H. Tammsaare. *Ühel ilusal hommikul oli kõik .. vald kisa täis .. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: ime|ilus, piltilus.
2. praktika, tegeliku elu nõudeile vastav (seetõttu väliseltki kauniks peetav, muljet avaldav). Ilus talvetee. Ilusad põllud, viljad, orased. Ilus rukis, ristik, ädal. Jõhvikad, maasikad olid ilusad. Tükk ilusat läbikasvanud liha. Nad said ilusa suure korteri. Kaasmängija andis ilusa söödu. Valitsevad ilusad 'selged, päikesepaistelised' ilmad. Sel aastal oli ilus suvi, talv.
3. hea, kiiduväärt, tubli, viisakas, kombekohane. Ilus tegu. Pole ilus valetada. Polnud temast ilus teiste häda puhul rõõmu tunda. Väga ilus, et tedagi ei unustatud. *Tüdrukud, need hoidsid endid ikka ühte .. ja just nende hulka minna ei olnud Arno arvates ilus. O. Luts. | iroon. Ilusad tulemused, tagajärjed küll! Ilus sõber, pole midagi ütelda! Ilus kord valitseb selles majas! *Üks töötab ja teine magab, ilus küll! M. Traat. || lahke, sõbralik. Oleksid nad ühegi ilusa sõna öelnud! *„Ma saan ju ilusast jutust ka aru,” pomises ta.. V. Gross.
4. mõnus, meelepärane, tore; õnnelik. Ilus puhkus, olemine. Ilusad kavatsused, lootused. Ilusaid lubadusi on ennegi antud! Mis viga ilusaid sõnu teha. Said ilusat põlve pidada. Ilusad unenäod. Elu on ilus. Ilus oli teda kuulata. Koos veedeti mõned ilusad päevad. || (teatavaksvõtmist, nõustumist väljendava sõnana). *„Sellest jätkuks... enam kui vajagi,” ütles Andres. „Ilus. Ja kui ei jätku, tule tagasi,” ütles onu. A. Jakobson.
5. kõnek kaunis suur v. rohke, tubli, priske, kopsakas, kenake vms. Ilus raha, sissetulek, teenistus. Palk oli ilus. Hind kah ilus! Võiks ilusa kopika kokku ajada. Ilus summake jäi tasku. Said mehed ilusa noosi! Sellest on mõni ilus aasta möödas.

internaat|kodu
hooldamist vajavate vanade ja invaliidide kodu

invaliidide|kodu
hoolekandeasutus, kus invaliidid v. hooldamist vajavad raugad tarbe korral võivad elada, saades riigilt täieliku ülalpidamise

isa|kodu
vanematekodu, lapsepõlvekodu. Noored lahkusid isakodust. Isakodust tõi ta kaasa radikaalse mõtteviisi.

jakk2 ‹jaki 21› ‹s›
külgedelt alla rippuva pika karvaga Sise-Aasia veis (Bos mutus)
▷ Liitsõnad: kodu|jakk, ulukjakk.

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

jaoks ‹postp› [gen]
tarvis, tarbeks
1. kasut. osutamisel olendile, esemele, protsessile vm., kelleks v. milleks miski on määratud, kellele v. millele miski v. keegi on ette nähtud v. tuleb kasuks, keda v. mida silmas pidades midagi tehakse, miski toimub v. on olemas. Iga lapse jaoks oli sai. Võta minu jaoks vihmavari kaasa. Poisi jaoks on mul vitsad soolas. Sinu jaoks ehin end iga päev. Enda jaoks jäi ainult töö. Armastav mees leiab alati naise jaoks aega. Tehke minu jaoks ka ruumi. Korjab lõkke jaoks puid. Rõivaste jaoks ehitati seinakapid. Asjad olid reisi jaoks valmis pandud. Olid juba kohal lauad lae ja põranda jaoks. Ei jätkunud raha lennupileti jaoks. See riie on mantli jaoks liiga õhuke. Selle töö jaoks on mehejõudu vaja. Hakkasin artikli jaoks materjali koguma. Naine pidi olema ainult kodu jaoks. Piima jaoks võttis ta nõu kaasa. Mees ostis tulemasina jaoks bensiini. Lõuna-Eesti jaoks varusime ekskursiooni viimased päevad. *Ah sina see oledki, kes kõik taplused ja tavad tulevaste põlvede jaoks üles märgib. J. Sütiste.
2. kasut. isiku, olendi vm. märkimisel, kellel on teat. kindel suhtumine millessegi (samas funktsioonis on alaleütlev kääne harilikum). Minu jaoks oled sa nüüdsest peale õhk. Marilase jaoks on nimetusel tšeremiss halvustav varjund. Laste jaoks pole tööl ja mängul selget piiri. Hiire jaoks on kass kõige koledam loom. *Võllas! See oli tema jaoks kõige valusam sõna. E. Krusten.
3. hrv tähenduselt lähedane postpositsioonile kohta. Tüdrukul on iga sõrme jaoks kümme poissi. Poiss on viieaastase jaoks väga asjalik ja tõsine. *Mind võeti kah pool vägisi voori ühes, et siis nagu iga hobuse jaoks mees. O. Luts.

juhtme|vaba
ilma juhtme(te)ta. Juhtmevaba hiir, klaviatuur, mikrofon, lauatelefon, valgusti. Juhtmevaba kodu.

jumal ‹-a 2› ‹s›
religioonis kõrge(i)m üleloomulik olend v. jõud, keda austatakse ja teenitakse. a. ‹ka pl.› Muistsed jumalad. Kreeklaste, roomlaste, germaanlaste jumalad. Jumalatele ohverdama, ohvreid tooma. Jumalaid kummardama, teenima, appi hüüdma. Puupakust jumal aidanurgas. Vaaraod peeti maapealseks jumalaks. Tantsib, laulab nagu noor jumal 'eriti hästi, hiilgavalt'. b. ‹ristiusu kirjanduses suurtäheliselt sg.› Jumal; sün. Issand, Jehoova, Looja. Kolmainus, kõikväeline, kõikvõimas, suur jumal. Jumala arm, nimi. Jumala viha, vits. Jumalat paluma, tänama, uskuma. Jumalale lootma, end jumala hoolde andma. Jumal olgu neile patustele armuline! Jumalat eitama, teotama. Jumalast taganema. Jumala tahtmine sündigu. Nii on jumalast seatud. Jumal on ta ära, enese juurde kutsunud 'ta on surnud'. Muusik, kunstnik jumala armust 'sünnipärase andega'. Palun, vannutan sind jumala nimel 'härdasti, tungivalt'! Jumalast mahajäetud 'üksildane, kõrvaline' maanurk. Jumal kõrgel, kuningas kaugel. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli. c. rahvapärastes ütlustes, täh. tugevasti nõrgenenud. Vaatan siin seda jumala ilma. Tule söö, jumala loomake! Jumala õnn, et juhtusid täna siia tulema. Istub jumala rahus, jumala rahuga ahju kõrval. Heinaajal sadas iga jumala päev. Iga jumala öö kooserdab poiss küla peal. Annaks jumal, et kõik hästi läheks! Toas on niisugune segadus, et tule jumal appi. Jumal appi, kui jonni täis võib üks inimeseloom olla! Issand jumal, tuli on lahti! Armas jumal, kust ta sellise mõtte peale tuli? Oh sa mu jumal, kui suureks on Kati kasvanud! Uhke nii et jumal hoidku. Jumal hoidku, mis seal kõik ära tehti! Hiljaks jäin, jumal paraku. Jumal teab 'keegi ei tea', kus poiss jälle kolab. Tegi, nagu oleks käsil jumal teab kui 'eriti, väga' tähtis töö. See pole jumal teab kui 'kuigi' kallis. Jumal nendega 'olgu (peale)', las räägivad mis tahavad. Tehku nagu tahab, jumal temaga! Jumalale tänu, kõik on hästi. Pääsesime, jumal tänatud, õigel ajal varju alla. d. piltl austus-, ihalusobjekt, ideaal. Kogu eluks jäi kunst ta jumalaks. Raske on korraga mitut jumalat teenida 'mitmele eri harrastusele pühenduda'. *..raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: armastus|jumal, kodu|jumal, sõja|jumal, tarkusejumal; maa|jumal, päikese|jumal, tule|jumal, veejumal; eba|jumal, peajumal.

jumalaga ‹interj›
(hüvastijätusõna). Jumalaga, sõbrad! Jumalaga, kallis kodu! Ütles kõigile jumalaga. Jätab sõpru, sõpradega jumalaga. Jääme aga siis pealegi jumalaga. Sõitis ära jumalaga jätmata. || (millestki ilmajäämise, sunnitult loobumise kohta). Oli sunnitud kooliga, õpingutega, töökohaga jumalaga jätma. Jumalaga nüüd kõik suured tulevikuplaanid!

justament ‹adv›
kõnek (rõhutab, tõstab esile, kinnitab midagi:) just, nimelt, täpselt. Justament nii, nõnda. Justament minu mõte! Justament sind ma otsisingi. Poiss oli justament isa nägu. Justament kell 6 olen kohal. Planguauk oli justament nii lai, et mahtusin läbi pugema. Tahan justament niisuguseid kingi nagu temal. Räägin justament nii palju, kui heaks arvan. Vaata seda kivi seal: justament karu mis karu. *Ja seal ta läks juba oma pikkade, aeglaste, justament täismehe sammudega, kodu poole. O. Luts. *Ega nemad saa läbi! Justament nagu kass ja koer... T. Braks. || (otseses kõnes väljendab nõusolekut kaaslase jutuga, annab esitatud küsimusele jaatava vastuse:) jah, just nii. *„See taskukell on teie oma?” küsis minult president. „Justament,” vastasin ma. J. Lintrop.

jõudus ‹-dsa, -dsat 2› ‹adj›
kiiresti ja hästi edenev, kiire ja edukas. Jõudus areng, edasiminek. Jõudsa kasvuga taim, laps. Tõttas jõudsal sammul kodu poole. Paat kandus jõudsas voolus nobedasti edasi. Jämeda lõngaga on jõudus kududa. Kased on jõudsad kasvama. Hulgakesi on jõudsam teed käia. Toetas jalad kõvasti maha, et oleks jõudsam tirida.

jänes ‹-e 4› ‹s›

1. pikkade kõrvade ja tagajäsemetega ning lühikese sabaga taimtoiduline loom (Lepus). Jänese käpad, saba. Jänese jäljed. Jänes jookseb, hüppab. Koer ajab jänest. Jänestele peetakse jahti. Jänes närib puukoort. Arg kui jänes. Ega töö jänes ole, et ta eest ära jookseb. || küülik. On juba mitu aastat jäneseid pidanud. Silmad punased nagu angoora jänesel. || jänese- v. küülikunahk karusnahana. Lastekraed on tihti jänesest. Jänes on kasukaks kerge, aga vähe vastupidav.
▷ Liitsõnad: hall|jänes, valgejänes; kodu|jänes, metsjänes.
2. piltl argpüks, pelgur. Poleks uskunud, et sa selline jänes oled. Ära ole jänes, siin pole ju midagi karta! *Ja see, et Endel niisugune jänes oli ning minema lippas, solvas teda. V. Saar.
3. kõnek piletita reisija. Jänest, jänesena sõitma. Puges jänesena laeva ja sõitis Ameerikasse. Kontrolör tabas trammis jänese. || aj tsunfti mittekuuluv käsitööline. *1615. aastal kurdeti, et rätsepatöö alal on „jäneseid” rohkem kui ausaid meistreid. O. Karma.
▷ Liitsõnad: bussi|jänes, trammi|jänes, tsunftijänes.
4. kõnek valges vahus lainehari. Meri on valgetes jänestes. *Jälle olid jänesed merel. Nii öeldakse valgete laineharjade kohta. H. Jõgisalu.
▷ Liitsõnad: tuulejänes.

jää|keegel
sport veeremäng jääl, milles kumbki meeskond püüab heita kivid „kodu” keskpunktile võimalikult lähedale. Jääkeeglit mängima. Jääkeegli meistrivõistlused. Jääkeegli harrastajad.

jöntsima ‹42›
lühikeste (raskete) sammudega liikuma; väsinult v. vastumeelselt kõndima; lentsima, vantsima. Jöntsib igasuguse ilmaga kooli ja kodu vahet. Poiss jöntsis heinalistele süüa viima. Laps muudkui jöntsib ema sabas. Näe, sealt ta jöntsibki tulla. *..[taat] jöntsis raskelt ning vaevaliselt tare poole tagasi. H. Sepamaa (tlk).

kaapima ‹kaabin 42›

1. (terava esemega) kraapides midagi millegi küljest eraldama v. midagi puhastama. Kaladelt kaabiti soomused. Kaapis kivi küljest tüki sammalt. Kaapisin kausi pudrust puhtaks. Võttis noa ja hakkas porgandeid, noori kartuleid kaapima. Naine kaapis nõgist potti. Söögilaud oli puhtaks kaabitud ja nühitud. Kaapis žiletiga oma lõua puhtaks. Kaapis juhtmete otsad haljaks. *Ta kaapis luuatöngiga saapaid puhtaks .. O. Tooming. || millegi vastu pühkides, kraapides puhastama. Kaabib uksematil, trepi ees jalgu. Kaapis jalad matil suurest porist puhtaks.
2. kraapimisega uuristama v. esile kraapima. Rebane kaabib endale uru. Koer on kaapinud augu aia alt läbi. Kaapis oma nime koopa seina. Poiss hakkas kätega mulda laiali kaapima. Hobune, täkk hirnub ja kaabib rahutult (jalaga) maad. Põdrad kaapisid lume alt sammalt. *Lakas kaapis Akke enda sügavale poolpehkinud heinapuru sisse .. M. Traat.
3. (pühkides, kraapides) kokku koguma, kokku kraapima. Kaapis mahavalgunud terad uuesti kotti. *Päeval oli ähvardanud äikesepilv, nad olid siis rehadega kõvasti kaapinud ja pooljoostes suuri seljatäisi kandnud. E. Tennov. | piltl. Ta on ahne mees, kes kaabib kõik endale.
4. pinda mööda kraapides tõmbama; kratsima. Kass kaabib käpaga ust. Koer kaapis käppadega valutavat koonu. Kaapis sääsekuplades oleva naha verele. *.. pärnaoksad kahisesid ja kaapisid lakkamatult katust, nagu paluks keegi sisselaskmist. J. Kärner.
5. (korduvalt) kaapama (1. täh.) Teomees kaapis alandlikult paruni, härra kintsu, põlve. Jalga, jalaga kaapima 'kraapjalga tegema (tervitamisel)'. *Ta otsib sahtlist kammipooliku, kaabib sellega pealael siledaid ja õhukesi musti juukseid .. S. Truu.
6. kõnek kiiresti, tormates minema. Poiss pani kodu poole kaapima. *Tema teguviisist oleks võidud nii aru saada, et lõi vedelaks ja kaapis kaebama. L. Hainsalu.

kaas|anne
perioodilisele väljaandele lisatav iseseisev trükis, mis hrl. pole põhiväljaandega sisuliselt seotud. Ajakirja „Pere ja Kodu” kaasanne "9 kuud”. Sajandi alguskümnendeil ilmus rohkesti ilukirjandust ajalehtede kaasannetena.

kaasik1 ‹-u 2› ‹s›
kasemets, kasesalu. Kure talu kaasik. Õueaia taga kaasikus kukkus kägu. Tee ääres oli männikuid ja kaasikuid.
▷ Liitsõnad: aru|kaasik, kodu|kaasik, sookaasik.

kablutama ‹37›

1. murd köietama. *.. karjamaale kablutatud lehmad ahmivad aplalt sinkjashaljast mahlakat rohtu. R. Sirge.
2. kõnek kiiresti kergelt liikuma. Õde kablutas rõõmsalt kodu poole.

kaduma ‹kaon 42›

1. teadmata paika sattuma v. minema, nii et on raske v. võimatu üles leida; puudu jääma v. olema. Kindad, võtmed, kiri, pliiats on kadunud. Karjapoisil kadus lehm. Tagaaetav kadus jälitajate käest. Ta läks ja kadus. Poiss oli mitu päeva kadunud. On nagu maa alla, nagu tina tuhka kadunud. Ta kadus nagu vits vette. Kadunud asjad, loomad. Kütt jäi metsas jäljetult kadunuks. Mehi peeti teadmata kadunuks. Politsei poolt kadunuks kuulutatud isik. *Aidast kaob vili, taganurme küünist on pooled heinad ära viidud. R. Sirge.
2. (mingi takistava teguri tõttu) lakkama nähtav olemast. Peagi kadus maa silmist. Tee kaob põõsaste vahele, kaugusse. Majad kadusid jõelt tõusvasse uttu. Mäetipp kadus pilvedesse. Jõgi kadus metsa taha. Taamal kadus pimedusse väike metsatukk. Ta silmad peaaegu kaovad pikkade kulmukarvade alla. *Tuiskas. Kadusid maa ja taevas, külatänavad ja needki kaks kõrget sangleppa, mis siin kasvasid. L. Promet.
3. kusagilt, hrl. kellegi eest, juurest, nähtavalt, silmapiirilt (kiiresti) ära minema, lahkuma. Kaob kiiresti toast, nurga taha. Oskab parajal, õigel ajal kaduda. Vihastus ja kadus oma tuppa. Pidas õigemaks salaja kaduda. Tegi oma töö ja kadus jälle. Võtab õnged ja kaob jõele. Kao minema! Kao mu silmist, silme alt! Kaduge mu majast! Tee, et sa (siit) kaod! Kaome, enne kui meid märgatakse! Kõige targem on sul siit mõneks ajaks kaduda. Lapsed sirgusid ja kadusid laia maailma. Kadus nagu tuul 'tuulekiirul'. Pardipere kadus kõrkjatesse. Hiir kadus ahju alla. Õngekork kaob vee alla. Vesi kadus maa sisse. Päike kadus ja videvik laskus tasandikule. Üks pirukas teise järel kadus poisi suhu. Ehmatuse tõttu kadus näost viimane kui verepiisk.
4. (aja kohta:) mööduma; kuluma. Nädalad, aastad kadusid kui unes. Suvi on kiire kaduma. Aeg kadus käest lennates, niisama tegevusetult. Noorus kaob märkamatult. Päev kaob päeva järel, ilma et midagi juhtuks. *Suve kolm kuud olid kadunud pingelises töös .. A. Hint. || (tee, vahemaa kohta). *Tunnid möödusid, miilid kadusid. J. Smuul.
5. (vähehaaval) olemast lakkama. See sõna on käibelt, tarvituselt kadumas. Vanad kombed, tavad kaovad aegade jooksul. Meelemärkus, teadvus kadus. Esimene lumi, udu kadus kiiresti. Vahe linna ja maa vahel hakkab üha enam kaduma. Selle teose tähtsus ei kao kunagi. Tööpuudus pole kuhugi kadunud. Murdevead on visad kaduma. Tsüklonid tekivad ja kaovad. Omaaegne kiviktaimla on kadunud. Maakeralt on kadunud palju loomaliike. Kadunud rahvad, riigid. Teda peeti elule, ühiskonnale kadunud inimeseks. Mul ei kao meelest see päev. *Teadis ülihästi, et vanad külad kaovad .. V. Saar. || otsa saama, lõppema, ära jääma. Uni, isu, elurõõm on kadunud. Jõud kadus kätest ja jalgadest. Väsimus, roidumus, valu, hirm, vaimustus, elevus, igavus kadus. Hiljutine kõhklus ja kohmetus olid kadunud. Poiste julgus hakkas kaduma. Lõpuks mu kannatus kadus. Laste huvi uue mänguasja vastu on kadunud. Kadus vajadus sunduse järele. Naer kadus kuulajate näolt. Punetus kaob ihult. Raha kaob tühjale-tähjale, sõrmede vahelt. Huvitavad raamatud kaovad kiiresti kaupluselettidelt. Kadunud kahtlused, lootused, illusioonid. Jutulõng kadus käest 'jutt valgus laiali v. soikus'. Umbrohi ei kao. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. P. Kuusberg. || ‹hrl. nud-partitsiibis› surema, surma läbi lahkuma. Helmi on oma kadunud ema moodi. Minu kadunud vanaisa oli meistrimees. Mis siis saab, kui vanemad ükskord kaovad! Kaob isa, kaob kodu, kaob ema, kaob pere. *Kui ma ka varsti kaon, mul jääb ometi poeg, kes elab edasi .. J. Kärner. || lakkama kuuldav olemast, vaibuma. Koerte haukumine kadus ikka kaugemale. Kaugenevad sammud, hüüded kadusid peagi kõrvust. Kaja kadus kaugusse. *Mõne sekundi pärast kadusid kõik hääled äikesemürinasse. H. Pukk.
6. kadunud otsas, läbi, hukkumisele v. läbikukkumisele määratud. Kui karuga vastamisi satud, siis oled kadunud (hing). Kõik on päästmatult kadunud! *„Olen igapidi kadunud mehike!” mõtles ta ahastades. „Vangiraudadest ei päästa mind enam ükski ime ega vägi!” P. Vallak.
7. ‹ma-infinitiivis adverbilaadselt koos verbidega minema, jääma, saama› kaotsi. Vend jäi sõjas kaduma. Käsikiri on kaduma läinud. Vaata, et ükski pakk kaduma ei läheks! Aega läks asjatult kaduma. Halva kuuldavuse tõttu läks tekstist palju kaduma. Temas on õpetaja kaduma läinud. *Kui isa sõjas kaduma sai ja ema ikka haiglane oli, siis jäi kogu talu raskus Elli kanda. A. Valton.

kana ‹7› ‹s›

1. kanaliste hulka kuuluv munade ja liha pärast peetav kodulind; eeskätt vastav emaslind. Kirju, must kana. Valge leghorni, plimutroki kana. Kõrge, madala harjaga kana. Hauduja, poegadega, hea muneja kana. Noored kanad hakkavad varsti munele. Kanu söötma, kasvatama, pidama. Kanad kaagutavad, kõõrutavad. Kanad munevad hästi. Kukk ja kanad siblivad õues. Sügisel kanad ajavad sulgi. Kana lendab õrrele, õrrelt alla. Reas nagu kanad õrrel. Läheb (koos) kanadega 'vara' magama. Tõuseb (koos) kanadega 'vara' üles. Pime kana leiab ka tera. Muna on targem kui kana. Muna õpetab kana. | (toiduna). Praetud, grillitud kana. Täna sõin lõunaks kana.
▷ Liitsõnad: kodu|kana, liha|kana, muna|kana, noor|kana, nuumkana.
2. mitme muu kanalise emaslind. *.. õige pulmamängu haripunkt langeb [metsistel] siiski aprillikuule, kui kanad kah juba mängu tulevad. Siis kostab metsiste mängupaikadelt kukkede laul. F. Jüssi.
▷ Liitsõnad: faasani|kana, metsise|kana, tedrekana.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› mitmetes muudes (rahvapärastes) linnunimetustes
▷ Liitsõnad: kalju|kana, lume|kana, nurm|kana, pärl|kana, raba|kana, roo|kana, tiigi|kana, vesikana.
4. piltl (naise kohta). a. hlv (rumalavõitu, tühise naise kohta). *Ja kujuta ette, see kana solvus: kuidas ma võivat teda kahtlustada. E. Krusten. b. hrv (hellitussõnana naise, neiu kohta)
▷ Liitsõnad: kodukana.

kant ‹kandi 21› ‹s›

1. kahe nurgi asetseva pinna v. tahu ühinemisserv, vahel ka vastav pind v. tahk. Laua, kapi, kasti teravad kandid. Telliste kandid on transportimisel rikutud. Viili kandid. Arheoloogid leidsid kulunud kantidega jahvekivi. Mutril on kuus kanti. *Poisi sile nägu läks nukiliseks, lõualuude kant tungis äkki esile .. M. Rebane. | piltl. Küll elu talt kõik teravad kandid maha nühib.
2. riietusesemele äärisena õmmeldud riide- v. nahariba. Kitsas, lai kant. Kantidega kostüüm. Särgi, põlle, kleidi kandid. Kandiga õmblus, palistus. Kandiga kaunistatud põll, kaelaava. Karusnahkse kandiga kapuuts. Peas oli tal ümmargune punase kandiga müts. || (üldisemalt:) külge püstloodselt ümbritsev ääris. *..lillepeenar, millele murumätaste halja kandiga oli antud südame kuju. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kaunistus|kant, palistus|kant, äärekant; käise|kant, püksikant.
3. (ebamääraselt:) teat. ümbruskond, ümbrus, piirkond, maanurk. Tartu, Viljandi, Abja, Avinurme kandi mees. Ta on Kunda kandist pärit. Ta elas kusagil Pelgulinna, Sõle tänava kandis. Ühe kandi inimesed. Ma pole teda varem siin(pool) kandis näinud. Seal kandis oli kõvasti sadanud. Siia kanti on mujalt rahvast tulnud. Siinset kanti ma tunnen hästi. See oli talle täiesti võõras kant. Meie kandis seda kommet ei ole. Kust kandi mehi olete? See kant siin on metsavaene. Me elame samas kandis. Uudis levis igasse kanti. Hulkus sadama kandis ringi. Raudtee kandist kostis püssipauke. || teat. suund, külg, ilmakaar. Kust kandist on täna tuul? Mehed lähenesid majale mitmest kandist. Nad olid eksinud ega teadnud, kus kandis on kodu. Maantee on hoopis teises kandis. Te lähete ju valesse, teise kanti. Ehmunud lapsed põgenesid igaüks ise kanti. Keeras end peegli ees mitut kanti. Kõmpisin linnakese kümmet kanti 'väga mitmes suunas' läbi. Uuris autot igast kandist. *Meri otse tuppa ei paista, aga kolme kanti on ta ometi siinsamas kaldakinkude taga .. A. Hint. | piltl. Tema huvid kaldusid teise kanti. Teada ju, kuhu kanti tema mõte hoiab. Puudus üksmeel: igamees vedas, kiskus ise kanti. Jutt pööras, keeras ohtlikku kanti, ohtliku kandi peale. Tal pea lõikab, jagab iga kandi pealt. Poiss hoiab juba kolmekümne kanti. *Palju seda uut esimeest siiski usaldada võib või mis kanti mees ta üldse on? R. Vellend.
▷ Liitsõnad: kodu|kant, sünnikant.
4. kõnek vaatlus- v. käsitlusaspekt, millest millelegi v. kellelegi lähenetakse. Asja kaaluti mitmest kandist, mitut kanti, mitme kandi pealt. Andmed on mitut-setut kanti kontrollitud. Seda võis kümmet kanti 'väga mitut moodi' tõlgendada. Asju tuleb õige kandi pealt vaadata. Tore mees igast kandist. Ta on igat kanti tubli mees. Mis kandi pealt ka ei vaataks, ikka miski ei klapi. Mõne kandi pealt, mõnest kandist on ta imelik mees. Las õpib elu ka sellest kandist, selle kandi pealt tundma.
5. kõnek kantmeeter. Viissada kanti kände, kive. Tee sillutamiseks kulus mitukümmend kanti kruusa.

kaotama ‹37›

1. mingite asjaolude tõttu kaduda (1. täh.), kaduma minna laskma (hrl. esemete kohta); ant. leidma. Kaotas vihmavarju, taskuräti, rahakoti, mantlivöö. Olen oma raamatu, sulepea kuhugi kaotanud. Laps kaotas kindad. Kaotasin taskust kümme krooni. Leidis kaotatud asja üles. Hobune kaotas raua. Ta kaotas rahvamurrus oma kaaslased. Matkajad kaotasid teeraja. Koer kaotas jänese jäljed.
2. olemasolevast ilma jääma, seda minetama. a. (varanduse vm. omatavaga ühenduses). Riik kaotas sõjas neljandiku oma territooriumist. Kaotas ettevõtte pankrotistumisel kogu oma vara. Ta kaotas selle tehinguga paarsada krooni. Kaotas kaardimängus kenakese summa, kihlveoga pudeli veini. Peremees kaotas loomataudi läbi kaks lehma. Teenistust, (töö)kohta kaotama. Sõjamöllus kodu, peavarju kaotanud inimesed. Ründas, ent kaotas siis palli. Valge eksis ja kaotas etturi. Põdrapullid kaotavad jaanuaris-veebruaris sarved. Laev kaotas tormis purjed. Puud kaotavad sügisel oma lehestiku. b. (ühenduses tervisliku olukorra ja füüsilise ning psüühilise seisundiga). Kaotas sõjas mõlemad jalad. Kaotas tööõnnetusel parema käe. Mees kaotas nägemise, kuulmise. Haavatu kaotas rohkesti verd. Ta kaotas töövõime. Kaotas närvivapustuse tagajärjel kõnevõime. Kaotas raskete läbielamiste tõttu mõistuse, aru. Ta on tublisti kaalus kaotanud. Meelemärkust, teadvust kaotama. Sõrmed kaotasid painduvuse. Laulja on kaotanud hääle. Kaotas tasakaalu ja kukkus. c. (seoses isikutega). Vaenlane kaotas lahingus surnute ja haavatutena mitu tuhat sõdurit ja ohvitseri. Ta kaotas autoõnnetusel mehe ja kaks poega. Kaotasin juba õige noorelt oma vanemad. Toitja kaotanud perekond. Kaotasime teise linna ülekolimisega oma sõbrad. Ta on naisele kiivas, kardab teda kaotada. Seltskond ei lasknud teda tulema, sest ei tahetud kambameest kaotada. d. (muid, abstraktsemaid tarvitusi). Elu kaotama. Ära julgust kaota! Ta oli lootust, kannatust, rahu, enesevalitsust, närve kaotamas. Ta on kaotanud au, väärikuse, sündsustunde. Ta kaotas igasuguse mõõdutunde. Tüdruk kaotas süütuse. Mees on kaotanud usu oma võimetesse, oma tavalise jutukuse, mõju teiste üle. Kõneleja kaotas mõttelõnga. Juhid ei tohi kaotada sidet rahvaga. Ta on kaotanud teiste lugupidamise, usalduse. Ta on kaotanud huvi kõige vastu. Soodsat võimalust kaotama. Ta on meie silmis palju kaotanud. Sa ei kaota midagi, kui selle filmi vaatamata jätad! Pärija kaotas oma õigused. Rahvas kaotas vabaduse. Seadus on kaotanud jõu, kehtivuse. Probleem on kaotanud oma tähtsuse, aktuaalsuse. Nii kaotab asi mõtte. Isegi lemmikharrastus oli ta jaoks võlu kaotanud. Lennuk kaotas juhitavuse. Riie on kaotanud esialgse värvuse. Kingad, kübar on kaotanud vormi. Päevavalguses kaotas paik igasuguse romantika. Laul on kaotanud populaarsuse. Energiat, soojust kaotama.
3. hävitama, likvideerima, kõrvaldama. Kaotati pärisorjus, rahvuslik rõhumine, viimased feodaalkorra jäänused. Valitsus kaotas tsensuuri, sõjaseisukorra, kitsendused. Kurjategijad püüdsid kuriteo jälgi kaotada. Püüdis lahke sõnaga laste võõristust kaotada. Ähvardas vaenlased maa pealt kaotada. Ihuvilja kaotama 'aborti tegema v. teha laskma'. Miski ei suutnud ebausku kaotada. Paar võileiba kaotasid esialgse näljatunde. Rohi kaotas sügelised, valu. Rahu kosutab, vaen kaotab. *.. paljude jalgade astumine ja jutukõmin kaotas vaikuse. A. Mälk.
4. (mängus, võitluses jne.) vastas(t)ele alla jääma, võidetuks osutuma; ant. võitma. Mängu, matši, võistlust, teatejooksu kaotama. Kaardimängus, males, jalgpallis kaotama. Meeskond võitis, naiskond kaotas. Poolaeg kaotati 26:32 ja kogu mäng 53:71. Eesti noored kaotasid tasavägises mängus Gruusiale. Kaotasin talle kaks partiid. Suurmeister tegi raske vea ja kaotas võiduseisust. Kaotas 400 m jooksus oma peamisele konkurendile rinnaga. Kaotab liidrile 3 sekundiga, 2 punktiga. Fašistlik Saksamaa kaotas sõja. Diviis kaotas ühe lahingu teise järel. Kaotasin kihlveo, (kohtu)protsessi.
5. (aja kohta:) ettenähtust rohkem v. asjatult kulutama. Pingutas küll, kuid ei suutnud kaotatud aega tasa teha. Ei tohi aega kaotada – ruttu teele! Ei olnud lennuilma, nii kaotasime terve päeva. Kaotas sillast ringiminekuga mitu väärtuslikku minutit.

kaotus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kaotamine, minetamine, ilmajäämine; konkreetne minetus. Ajutine töövõime, teadvuse kaotus. Haav on väga paha: ähvardab parema jala kaotus. Teda ähvardab koha kaotus. Kodu kaotust ei korva miski. Vanematele oli ainukese tütre kaotus rängaks hoobiks. Eesti kunstnikkonda on tabanud valus kaotus. Materiaalsed kaotused. Tema kui võimeka spetsialisti mujale asumine oli tehasele suur kaotus. *Kodupaigast loobumine on üsna tihti tõsine psühholoogiline kaotus. J. Kangilaski. || ‹hrl. pl.› lahingus, sõjas rivist väljalöödud elavjõud ja sõjatehnika. Vaenlane kandis suuri kaotusi elavjõus ja tehnikas. Väeosa kaotused esimeses lahingus olid tühised. Vastane jätkas kaotustest hoolimata visa vastupanu. Kõrgustik vallutati väheste kaotustega. Rühmas on kaotusi: üks mees sai surma, kaks haavata.
▷ Liitsõnad: aja|kaotus, etturi|kaotus, materjali|kaotus, palli|kaotus, tempo|kaotus, vabaduse|kaotus, vigurikaotus; aru|kaotus, enese|kaotus, isu|kaotus, jõu|kaotus, kaalu|kaotus, mälu|kaotus, pea|kaotus, teadvuse|kaotus, töövõime|kaotus, verekaotus.
2. lüüasaamine, vastas(t)ele allajäämine (võitluses, võistluses); ant. võit. Eesti maleva kaotus Madisepäeva lahingus. Armee sai ühe kaotuse teise järel. Kaotus korvpallis, tennises, males. Mäng lõppes kaotusega. See variant viib kaotusele. „Kalev” sai vastaselt 0:2 kaotuse. Meie naiskonnal tuli vastu võtta esimene kaotus. Tal on turniiritabelis 1 võit, 3 viiki ja 7 kaotust. Kaardimängus tabasid teda aina kaotused. Oldi kaotuse äärel 'kaotamas', suudeti aga mäng siiski viigistada.
▷ Liitsõnad: loobumis|kaotus, punkti|kaotus, seljakaotus.

karu ‹11› ‹s›

1. suur kohmakas pruuni kuni musta pika karvaga kiskjaline imetaja, pruunkaru (Ursus arctos). Taltsutatud karu. Karu hambad, nahk, jäljed. Karu möirgab, mõmiseb. Karu tõusis kahele jalale püsti. Karu käib kaerapõllul, mesipuude kallal. Karud magavad talveund. Karu murdis lehma (maha). Jahimehed lasksid maha, tapsid karu. Kohmakas nagu karu. Mees on tugev kui karu. Karul on ühe mehe tarkus, seitsme mehe jõud. Vana karu ei õpi tantsima. || piltl suur kohmakas v. mitte eriti taibukas; ‹liitsõna järelosana› (ka muude karu omadustega) inimene. *Rahvatantsu ometi tegin kunagi. Ei tea, kuidas minusugune karu küll kargama pandi. M. Traat.
▷ Liitsõnad: ema|karu, isa|karu, koopakaru; mängu|karu, plüüskaru; jooma|karu, kodu|karu, köögi|karu, mere|karu, möira|karu, müra|karu, töökaru.
2. ‹liitsõna järelosana› zool esineb mitmes muus loomanimetuses
▷ Liitsõnad: bambus|karu, huul|karu, jää|karu, kaelus|karu, kukkur|karu, nina|karu, pesu|karu, prill|karu, sipelgakaru.

kass ‹-i 21› ‹s›

1. kaslaste hulka kuuluv koduloom, kodukass (Felis catus domesticus). Suur hall, must kass. Vana, noor, isane, emane kass. Siiami, angoora kass. Rekk, solgutatud, hulkuv kass. Kass näub, kräunub, karjub, turtsub, lööb nurru. Kass küünistas last. Kass varitseb hiirt, lindu. Kass peseb silmi. Ära väntsuta, solguta kassi! Lapsed mängivad kassiga. Koera nähes tõmbas kass küüru selga. Pani nagu kass kribinal puu otsa. Tal on kassi silmad 'väga terav, hea nägemine'. Elab nagu kuninga kass 'elab muretult, lahedalt'. Magaja kassi suhu ei jookse hiir. Kui kassi kodus pole, siis on hiirtel pidu. Kass ja koer ei lepi iial kokku. || (mingi muu kaslase kohta). *Esiteks on neil [= lõvidel] väga heitlik iseloom nagu kõigil kassidel. H. Riikoja (tlk).
▷ Liitsõnad: ema|kass, hulkur|kass, isa|kass, kodu|kass, rööv|kass, tõukass; määrkass.
2. ‹liitsõna järelosana› (mitmes muus looma-, harvemini kala- v. linnunimetuses)
▷ Liitsõnad: kalju|kass, kääbus|kass, luite|kass, meri|kass, mets|kass, mägi|kass, ooker|kass, pampa|kass, roo|kass, vihmakass.
3. ‹hrl. pl.› kõnek alpinistidel mäesaapa külge kinnitatav terasteravikuga ronimisvahend

kasvu|kodu
kasvuaastate kodu, lapsepõlvekodu. Juhan Liivi kasvukodu oli Rupsi külas.

katus ‹-e 4› ‹s›

1. hoone ülemine, peam. sademete ja külma eest kaitsev osa. Maja, hoone, sauna, rõdu katus. Järsk, lame, tasane, murtud katus. Tellistest, sindlitest, laudadest katus. Tõrvapapiga kaetud katus. Katus toetus sammastele. Katus oli sammaldunud, katki, jooksis läbi. Katust katma, lööma 'katust peale tegema'. Katust parandama, lappima. Korstnapühkija ronis katusele, katuselt alla. Maja saab, viiakse sügiseks katuse alla. Uus laohoone, kuivati on juba katuse all. Vihmapiisad, raheterad rabisevad vastu katust. Katus vajus lumekoorma all sisse. Parem varblane peos kui kümme katusel. || kattev osa sõidukil, esemel vms. Auto, vaguni, mootorpaadi katus. Kartulikoopa katus. Katusega kaevurakked, puuristid. | piltl. Oksad pea kohal moodustasid tiheda katuse. Himaalajat kutsutakse vahel maailma katuseks.
▷ Liitsõnad: eterniit|katus, kivi|katus, klaas|katus, kõrkja(s)|katus, laast(u)|katus, laud|katus, mätas|katus, papp|katus, pilbas|katus, pilpa|katus, pilliroo(g)|katus, plekk-|katus, roo(g)|katus, ruberoid|katus, sindel|katus, sindli|katus, tellis|katus, õle|katus, õlgkatus; kald|katus, kelp|katus, koonus|katus, kuppel|katus, külg|katus, lagi|katus, lamp|katus, mansard|katus, otsa|katus, poolkelp|katus, ripp|katus, rõht|katus, sarik|katus, terav|katus, täiskelp|katus, viilkatus; häda|katus, kaitse|katus, varikatus.
2. piltl maja, hoone, peavari, kodu (hrl. koos postpositsioonidega alla, all, alt). Temaga on võimatu ühe, ühise katuse all elada. Sellist inimest ei taha keegi oma katuse alla. Välja minu katuse alt! Üle hulga aastate viibis ta jälle oma vanemate katuse all. *Need [= vabadikud] on inimesed, kellel üksainus katus õue peal ja natuke kapsamaad. A. Kaal.

kaunike(ne) ‹-se 5›

1. ‹adj› üsna v. võrdlemisi suur, kenake. Kogunes kaunike hulk uudishimulikke. Neiu sai kaunikese kaasavara. Laual oli kaunike virn raamatuid. Poisid olid kaunikeses mänguhoos. Nad on selles töös omandanud kaunikese vilumuse.
2. ‹adj s› õige v. üsna kaunis; õige v. üsna kaunis ese, inimene vm. Pea tehtud pilla-palla, kaua tehtud kaunikene. Kaugelt toodaks kaunikene, üle ilma ilusakene. *Isamaa hiilgava pinnalla paistab / kodu mul kaunike, kallike .. L. Koidula. || (hellitussõnana tütarlapse kohta). Tema kaunike võttis ka peost osa. *Nõnda ma teda kord ilmsigi nägin – / traktoril kaunike istus. D. Vaarandi.

kaunis ‹kauni, kaunist; kaunite 17 või kauniste 19› ‹adj›

1. esteetiliselt meeldiv, ilus (sageli ilusast pisut poeetilisem). Kaunis naine, tütarlaps, nooruk. Näolt, kehalt, rühilt kaunis. Kaunid käed, jalad, silmad, õlad. Pruut, neiu oli noor ja kaunis. Kaunis maastik, rand, mägijärv. See on eriti, haruldaselt, erakordselt, ääretult kaunis paik. Buss peatus kaunis kohas. Pühajärve kaunis loodus. Munamäelt avaneb kaunis vaade. Juubilar sai kimbu kauneid roosiõisi. Kes ei sooviks endale kaunist kodu! Puhas ning kaunis linn. Kaunis ornament. Kaunid värvitoonid. Kaunis hääl, muusika, meloodia. Nägu ilmestas kaunis naeratus. Kaunid kunstid (üldnimetusena arhitektuuri, skulptuuri, muusika, luule, maali-, näite- ja tantsukunsti kohta). Mis kaunis, see kallis. | (taimenimetustes). Kaunis tarn, kuldking.
▷ Liitsõnad: ime|kaunis, loodus|kaunis, vormi|kaunis, värvi|kaunis, ülikaunis.
2. selge, päikesepaisteline, meeldiv. Kaunis suveõhtu, kevadpäev. Ilmad püsisid pikemat aega kaunitena. Kevad on kauneim aastaaeg.
3. sisemiselt v. sisult väärtuslik, ilus; õnnelik, meeltülendav vms. Need olid kaunid elamused, mälestused. Juhtunu tundus kauni muinasjutuna. See oli tema elu kauneim hetk. Tegelikkus kujunes kaunimaks kõige julgemaistki unistustest. *Kaunis on elu kaunina elatud. F. Tuglas.
4. van üsna suur v. rohke, kenake, ilus. Kokku kogunes kaunis hulgake rahvast. *Peasissetuleku allikaks oli põllumeestel .. lina, mille kaalust sügise algul ka kaunist hinda maksti. V. Ilus.

kaunistama ‹37›

1. kauni(ma)ks tegema, ilustama, dekoreerima. Kodu, peoks ruume kaunistama. Naine kaunistas end peegli ees. Praad, salatid ja tordid kaunistati alati maitsekalt. Koosviibimisi võib ka muusika ja lauluga kaunistada. Põletuskirjadega kaunistatud õllekapp. Vanikute ja lilledega kaunistatud saal. Tikanditega kaunistatud särk, rahvarõivad. || ehteks olema. Majaesist kaunistasid lillepeenrad. Seinu kaunistavad maalid. Tema nägu kaunistas must habe, sõbralik naeratus. Kude kanga kaunistab. | iroon. Vihikulehte kaunistasid tindiplekid. *.. Andrei kandis ikka veel hirmsa öö täkkeid oma näos. „Kes sind on nõnda kaunistanud?” imetlesid sõbrad. L. Promet.
2. piltl tegelikust kaunimana esitama v. paista laskma, ilustama. Kaunistamata elutõde. *Muinasjuttudes on elu sageli kaunistatud, ülekullatud .. E. Nirk.

ringi keerama

1. tuldud suunda tagasi keerama, vastupidisesse suunda keerama, ümber keerama. Keeras ringi ja hakkas tagasi minema. Tal oli tahtmine kannapealt ringi keerata. Kitsas käigus oli vaevu ruumi end ringi keerata. Auto, buss keeras ringi. Vanamees keeras hobuse ringi ja logistas kodu poole tagasi.
2. täisringi v. -ringe keerama. Kruvi, mutter keerab ringi.

keerlema ‹keerelda 49›

1. ringe v. keerde tegema; oma keskpunkti v. telje ümber liikuma, pöörlema; selliselt mingis suunas edasi liikuma. Propeller, vurrkann keerleb. Vesi keerles kärestikes. Paat keerles veekeerises ühe koha peal. Karussell keerleb. Kraavi paiskunud vankri rattad keerlesid veel mõnda aega. Koer ajas keereldes oma saba taga. Esimesed tantsupaarid keerlesid põrandal. Keerlesime valsirütmis. Okstelt keerlesid alla esimesed kolletanud lehed. Keereldes langesid esimesed lumehelbed. Tule kohal keerles suitsu ja sädemete pilv. Tolm tõusis keereldes õhku. Aur keerles paja kohal. Vool kandis edasi keerlevaid jääpanku. Taeva poole, üles keerlev suitsusammas. *Näis, nagu keerleks tuba ta silmade ees ratast-ringi .. E. Männik. || tiirutama, siia-sinna sagima. Mesilased keerlesid mesipuude kohal. Kärbsed keerlesid loomade ümber. Jõe kohal keerlesid kajakad. Koerad keerlesid meeste jalus. Lapsed keerlesid laadaliste hulgas ringi. Poisikesed keerlesid uudishimulikult ümber auto. *Miilu keerleb ta läheduses, jälgib vanaisa iga kriipsu, mis see paberile tõmbab .. L. Promet.
2. piltl mõtete, jutu vms. liikumise kohta (millegi ümber, mingis valdkonnas v. mingis suunas). Jutt, jutulõng, vestlus keerles eelmise päeva sündmuste, uue filmi ümber. Meeste mõtted keerlesid kodu ja koduste ümber. Diskussioon keerles põhiliselt kahe probleemi ümber. Majandusmeeste peas keerles see mõte juba ammugi. *Ma olin noor, mu veri oli kuum, tuhanded unistused ja igatsused keerlesid minus. J. Kärner.
3. käänakuid, lookeid, keerde tehes kulgema. Tee keerles mööda mäekülge. Pargis keerlevad kõnniteed. Oja keerleb nagu sisalik läbi heinamaa. *.. trepp keerles ümber kõrge posti – aina ringi, ringi, ringi. J. Tamm (tlk).
4. mitte paigal püsima, keerutama, visklema. Õpilased muutusid rahutuks, nihelesid ja keerlesid pinkides. Ta rähkles ja keerles kinnihoidjate käte vahel. Tal silmad keerlevad peas. *Kuis kaisutuste kires keerles keha! M. Under.

kell kukub ~ kukkus
millekski ettenähtud aeg saab, sai täis. *.. tegi oma tööpäeva ära ja kui kell kukkus, seadis ta sammud kiiresti kodu poole. T. Vint.

kerima ‹37›

1. (lõnga, nööri vms.) kerasse, rulli, vihti (v. kerast, rullist, vihist lahti) keerama. Lõnga (kerasse) kerima. Toas kedrati, haspeldati ja keriti. Keris nööri ümber käe, oheliku randme ümber. Kerib õngenööri rullile, ümber lati. Kerisin köie kokku, lahti. Korstnapühkija keris köie vihti. Okastraat oli puntrasse keritud. Kerisin lindi tagasi ja vaatasin filmikatkendi uuesti üle. *.. vints hakkab vaierit tagasi kerima ja üksteise järel kerkivad öisest merest batomeetrid. J. Smuul. *Jana kandis turjal rulli, millelt must kaabel oli maha keritud. L. Metsar (tlk). | piltl. *Salongi akendest paistis, kuidas looklev jõelint end kaugusse lahti keris .. L. Mölder (tlk). *Heidame nüüd pilgu lõunasse ja kerime aja tagasi. L. Meri. || hrv riiet keerama, käärima. *Seejärel keris ta seelikusaba vöö vahele ja hakkas lapiga sopast vett kokku koguma. A. Beekman.
2. piltl heietama (2. täh.) Jutulõnga, juttu, mõttelõnga kerima. *Nad arutasid ja kerisid ikka ja ikka samu mõtteid, teemasid ja küsimusi .. A. Jakobson.
3. kerasse, kõverasse tõmbama v. kerasolekust sirgu ajama. Uss keris end lahti, mättal rõngasse. Koer, kass keris end tulepaistel kerra. Kerisin end kägarasse, kõverasse. Keris end voodis teki sisse. Keris end diivaninurka istuma. Jalgu toolile, istumise alla kerima. *.. küljeli heintel, põlved lõua alla keritud. P. Vallak. *Nõnda kerib enda kokku siil, kui vaenlane lähedal. E. Vilde.
4. kõnek kärmesti käima, minema, ka jooksma, siia-sinna askeldama. Poiss keris minema. Sõi ja keris kohe magama. Soobel keris nõlvakust üles ja sealt puu otsa. *.. Hedvig kerinud vahepeal oma pikkadel ning peentel putkedel kui tuul kodu poole .. E. Vilde. *.. hakkas kohe mööda tuba kerima kibekiires reisiettevalmistuses. E. Tennov. | piltl. *Ta mõtted käivad teisi teid, kerivad ta enese isiku ümber .. V. Uibopuu. || ‹hrl. imperatiivis› hlv kasi, kasige. Olete meil jalus, kerige minema! Sina keri kus seda ja teist! Keri põrgu, kuradile, potilaadale, kuu peale! Et sa siit minema kerid! Sa võiksid õige seenele kerida! *Ei võta vastu! Las kerib iga nelja tuule poole! A. Kurfeldt (tlk).

kerkima ‹37›

1. ülespoole, kõrgemale liikuma, tõusma. Eesriie kerkis. Põhjast, mudast kerkis mulle. Piimale kerkib seismisel koor peale. Küll kangutati, aga kivi ei kerkinud. Lained kerkisid ja vajusid. Kleidiserv oli üle põlve kerkinud. Hääletamisel kerkis kätemets. Narilt kerkis paar pead. Kõnetatu kulmud kerkisid üllatusest. Vankri järel kerkis tolmupilv. Silmapiiri tagant kerkis suitsu. Järve kohale kerkis udu. Päike kerkib järjest kõrgemale. Taevale kerkisid mustad pilved. *Oh, kuidas see tükk [= tantsulugu] jalad kerkima ja hüppama pani .. M. Metsanurk. | piltl. Pane tähele, see mees hakkab veel ametiredelil kerkima! Ta kerkib teiste hulgast esile oma andekuse ja töökusega. *Sügavast südame põhjast kerkis jaa-sõna mõlema huultele .. E. Vilde.
2. (taigna kohta:) kohevaks paisuma. Taigen kerkib, pandi kerkima. Leib, sai kerkis hästi (taignana v. küpsedes).
3. kõrgemaks muutuma, kõrgenema. Raba keskkoha poole pinnas kerkib. Ähijärvest lõuna pool hakkab maapind kerkima. *.. kohati kerkib maapind väikesteks ümarikkudeks mäeselgadeks .. R. Roht. || kõrgusse kasvama. Rabapind kerkib aastatega. Uue kodu seinad muudkui kerkivad. Maja on kerkinud paari korruse võrra. Ema küpsetab kooke – koogikuhi kausis aina kerkib. *Eriti visa kerkima on saar, mitte nagu lepp või toomingas.. H. Sergo. || määralt, ulatuselt suurenema, tõusma. Viljahinnad kerkisid. Palgad kerkisid vähe. Ta viha kerkis veelgi. *„Peaks aga palavik kerkima,” kuulen teda ütlevat, „kõlistage siis kliinikusse ..” B. Alver.
4. esile, oma ümbrusest kõrgemale ulatuma. Korallsaared kerkisid vaevu üle veepinna. Kalju kerkib merest müürina. Taamal kerkib taeva poole koonuseline aherainemägi. Tallinna keskel kerkib järskude nõlvadega Toompea. Mõlemal pool teed kerkivad kõrged lumehanged.
5. tekkima, sündima; ilmuma, ilmsiks tulema. a. (ehitamisega, töötamisega ühenduses). Puumajade asemel kerkivad kivihooned. Kerkivad uued koolid, haiglad, tehased. Varemetele kerkis uus linn. Metsade keskele on kerkinud asula. Kerkivad uued elamurajoonid, tööstuskeskused. Kalmule kerkis vägev ausammas. Väljadele kerkisid viljarõugud, heinamaadele kuhjad. b. nähtavale (v. kuuldavale) tulema. Nähtavale kerkima. Merest hakkas kerkima saare rand. Udu seest kerkisid taluhooned, puud. Pimedusest kerkis meie ette mingi kogu. Ta kerkis nende kõrvale nagu maa alt välja. Talle kerkisid pisarad silmi. Higi kerkis otsaesisele, laubale. Poisi näole kerkis muie, naeratus. Ta suunurkadesse kerkib naeruvine. Mehe näkku kerkis vihapuna. c. (abstraktsemalt). Esiplaanile, päevakorrale, tähelepanu keskpunkti kerkima. Meie ette kerkisid uued ülesanded, nõuded, probleemid. Ta mällu, teadvusse, kujutlusse, (vaimu)silme ette kerkisid pildid minevikust. Kerkib küsimus, mis teha edasi. Tahes-tahtmata kerkib oletus, et.. Kerkis vajadus käsiraamatu järele. Kerkis kavatsus sõita Musta mere äärde. Meis kerkisid teatavad kahtlused, lootused. Ma tundsin endas viha kerkivat. Peagi kerkis uus mure, takistus. Maa kohale kerkis sõjaoht. Kirjandusellu kerkis uusi nimesid.

kesa|naine
hrv abielunaine, kelle mees on pikemat aega ära mujal. *Maiste äraolekul ta [= tädi] külastas iga päev „vaest kesanaist”, aga kui mees oli kodu, siis Hulda omakord kippus tädi Alma juurde. J. Kärner.

kihavus ‹-e 5› ‹s›
kihav-olu; kihamine. *Mitte vindunud rahu ei ole sinu kodu – sinu kodu on kihavus ja kobrutus .. E. Vilde.

kihelkond ‹-konna 22› ‹s›
aj
1. muinaseestlaste halduslik-territoriaalne üksus (kuni 13. sajandini). Muistsed maakonnad jagunesid kihelkondadeks. Muistses Järvas oli kolm kihelkonda.
▷ Liitsõnad: muinaskihelkond.
2. maakiriku koguduse piirkond (Eestis 13. saj. kuni aastani 1925); ajaloolis-etnograafiliste (ka keeleliste) iseärasustega ala ka hiljem. Paistu, Vändra, Hanila kihelkond. Mulgimaa kihelkonnad. Ta läks kirikuõpetajaks teise kihelkonda. Igas kihelkonnas kujunes oma murrak. See oli üle kihelkonna kuulus talu. || selle ala rahvas. Varsti teadis seda kogu kihelkond. *Ja kui Sass .. oleks nõnda öelnud, siis oleks kogu kihelkond kiitnud tema mõistlikku meelt .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kodu|kihelkond, naaberkihelkond.

kihin ‹-a 2› ‹s›

1. vedeliku mullide ajamisest, hõõrdumisest, liikumisest vms. tingitud terav, sihisev kahin. Soodavee kihin. Tuiskava lume kihin. *.. kuulatas laine taganemisel mõõnaliivade kihinat .. N. Baturin.
2. vaiksest summutatud rääkimisest, ärevast kõlatust sosistamisest, naerust vms. tekkiv nõrk müra. Nende sõnade peale tõusis kuulajate hulgas kihin ja kahin. *Siis hakkasid mõisateel helisema aisakellad; kihin käis klassitoast läbi .. J. Parijõgi. *Siis turtsatab keegi noor preili ja hakkab kihinal naerma, püüdes seda kihinat summutada taskuräti abil. O. Luts.
▷ Liitsõnad: naerukihin.
3. sagin, sagimine, kihamine. *Aga ka lossikaitsjad ei maganud. Nagu ärritatud herilaste pesas tõusis üleval [müüril] kihin ja kahin, tõrvalondid valgustasid pimedust .. E. Bornhöhe. *Asjata otsis ta seni inimeste kihinast ühtegi nägu, mis talle kallist kodu veel kord elavamalt meelde oleks tuletanud. E. Vilde.

kindlustus ‹-e 5› ‹s›

1. kindlustamine, kindla(ma)ks muutmine. *.. majaehituse kindlustuseks tuleb külida rohkem lina ja üldse pidada hoolt selle eest, et oleks, mis aitaks rohkendada Kuresooba rahavara. M. Raud.
2. maj kindlustusfondi summadel baseeruv rahalise hüvitamise moodus, hrl. kellegi haiguse v. surma v. mingi õnnetuse korral. Kohustuslik, vabatahtlik kindlustus.
▷ Liitsõnad: auto|kindlustus, elu|kindlustus, ettevõtte|kindlustus, haigus|kindlustus, isiku|kindlustus, kasko|kindlustus, kodu|kindlustus, laste|kindlustus, liiklus|kindlustus, pensioni|kindlustus, ravi|kindlustus, reisi|kindlustus, riski|kindlustus, sega|kindlustus, sotsiaal|kindlustus, tule|kindlustus, vara|kindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus.
3. sõjaline kaitseehitis; kindlustis. Raudbetoonist kindlustused. Linna ümbritses kindlustuste vöönd. Vanalinnas on säilinud ringmüürid, bastionid ja muud kindlustused.
▷ Liitsõnad: kivi|kindlustus, muld|kindlustus, nõlva|kindlustus, ranna|kindlustus, raudbetoon|kindlustus, välikindlustus.
4. tagatis, garantii. *Laenu kindlustuseks .. pidi Martin alla kirjutama veksliplangile. H. Sergo. *.. pole mingisugust kindlustust, et kaup pärale jõuab... I. Pau.

kirjand ‹-i 2› ‹s›
mingil teemal kirjutatud lühem töö kirjaliku väljendusoskuse harjutamiseks v. selle kontrollimiseks (koolis, kõrgemasse õppeasutusse astumisel). Õpilaste kirjandid. Eksamitööks oli kirjand. Kirjutage kirjand teemal „Minu kodu”! Õpetaja parandab kirjandeid. Paremad kirjandid loeti klassis ette. Poiss sai kirjandi eest viie.
▷ Liitsõnad: eksami|kirjand, klassi|kirjand, kodu|kirjand, küpsus|kirjand, lõpu|kirjand, võistluskirjand.

kits ‹-e 22› ‹s›

1. veislaste hulka kuuluv keskmise suurusega sõraline imetaja (Capra); hrl. vastav kodustatud (emas)loom piima, villa ja liha saamiseks (Capra hircus). Angoora kits 'villa saamiseks peetav kitsetõug'. Kitsi kasvatama, pidama. Kitse lüpsma. Habemik kits. Kits mökitab. Kits on köies. | piltl hlv. Pahandas lehmade üle: „Need kitsed ei anna piima ega midagi.”. || hlv (naise kohta). *Mis tema [= Benita], kripsitud kits, küll minu pojale sisse söötis? A. Beekman.
▷ Liitsõnad: besoaar|kits, kalju|kits, keerdsarv|kits, kodu|kits, villakits.
2. metskits; ‹liitsõna järelosana› ka mõne muu imetaja kohta. Ennevanasti oli metsades palju kitsi. Jookseb, kargab nagu kits.
▷ Liitsõnad: lume|kits, mägikits.
3. sport nahaga polsterdatud, reguleeritava kõrgusega võimlemisriist pealispinnaga 36 x 60 cm. Hüpati üle kitse.
4. raam telliste kandmiseks seljal. Telliseid kanti vanasti ehitustel kitsega.
5. släng koputaja

koda ‹koja 27› ‹s›

1. etn ürgne elamu, hrl. koonilise püstteibaist sõrestikuga ning lahtise tulekoldega keskel. Neenetsi, samojeedi koda. || (hilisemal ajal:) (lattidest kooniline) suveköök. *Suvine keedukoht oli väljas õues, roovikutest „koda” .. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: püst|koda, suitsu|koda, suvekoda.
2. (arhailise varjundiga, sageli ka poetiseerivas stiilis:) maja, hoone; kodu. Talle olid vürstide ja kuningate kojad avatud. *Mina tõotasin peremehe surivoodi juures, et valvan ta koda ja naist nagu tema oma silm. B. Alver. *Üks on minul püham koda – / minu vanemate maja! – / Vaikne, lihtne eesti talu. A. Haava. | piltl. Oma koda kalju peale ehitama 'oma elu kindlale alusele rajama'. Oma koda liiva peale ehitama 'oma elu ebakindlale alusele rajama'. || ‹hrl. liitsõna järelosana› esineb mõnedes asutuste, ettevõtete, töökodade nimetustes. *Harjusin oma raamatuid köita viima sinna kotta, kus ligines meistri 5-aastane juubel .. J. Semper.
▷ Liitsõnad: isa|koda, jumala|koda, keisri|koda, kohtu|koda, kuninga|koda, kõla|koda, püha|koda, rae|koda, sammas|koda, tsaari|koda, vangi|koda, vürstikoda; kaalu|koda, kauba|koda, klaasi|koda, köite|koda, mõtte|koda, mündi|koda, parkali|koda, pesu|koda, sae|koda, sepi|koda, trüki|koda, töö|koda, valu|koda, vanutus|koda, vase|koda, viina|koda, värvimis|koda, õllekoda.
3. välisukse ja sisemiste ruumide vaheline eesruum (hrl. maamajades). Rehetoa, sauna koda. Astusin trepilt kotta. Jättis mantli kotta. Pani pakid kotta maha. Kojas oli poolhämar.
▷ Liitsõnad: ees|koda, trepi|koda, tuule|koda, vahekoda.
4. pol parlamendi põhiline struktuuriüksus. Inglise parlamendil on kaks koda.
▷ Liitsõnad: alam|koda, saadikute|koda, ülemkoda.
5. kutsekoda. Õpetajate Koda. Arstide Koda.
6. anat südamekoda. Vasaku koja kokkutõmbel paiskub veri vasakusse vatsakesse.
7. zool selgrootute (näit. limuste, käsijalgsete, paljude juurjalgsete) keha ümbritsev kõva kate. Tigude, karpide kojad. Ammoniidid olid enamasti spiraalse kojaga.
▷ Liitsõnad: karbi|koda, limuse|koda, lubikoda.
8. bot koldvetikate ja silmviburvetikate tselluloosist rakuümbris
vrd ema|koda
vrd lapse|koda
vrd luku|koda
vrd nõelakoda

kodu ‹illat kodusse e. koju iness kodus e. kõnek kodu 11› ‹s›

1. kellegi püsiv elupaik (korter, majapidamine vms.) sisustuse ja muu varaga, sageli kaasa arvatud ka seal elav perekond v. omaksed. Mugav, hubane, moodne, maitsekalt sisustatud kodu. Ta kasvas üles kehvas paljulapselises kodus. Oma kodu looma, rajama, asutama, korras hoidma. Neil on väike, kuid ilus kodu. See on meie endine, uus, tulevane kodu. Koduta hulkur. Tema kodu on Tallinnas. Ühiselamutuba oli nende kodu. Kodust lahkuma. Astub, läheb kodu poole. Tuli oma koju tagasi. Tuli sõjaväest, koolivaheajaks koju käima. Jäin täna haiguse pärast koju. Läks töölt kohe koju. Saatis tütarlapse koju. Poeg elab vanemate juures kodus. Ta on kodus, kodust ära. Teised läksid külla, vanaperenaine jäi kodu hoidma. Aja kari metsast koju! Naine pühendas end kodule ja lastele. Tundke end nagu kodus 'vabalt, mugavalt'. Parem kurjas kodus kui heas külas. || (vahel ka laiemalt:) kodumaa. *Kui kellelgi on tema rahvus kallis, siis tehku ta midagi, mis leiab tähelepanu ja lugupidamist mitte ainult kodus, vaid ka välismaal .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: isa|kodu, lapsepõlve|kodu, linna|kodu, maa|kodu, noorpõlve|kodu, peiu|kodu, pruudi|kodu, päris|kodu, suve|kodu, sünni|kodu, vanematekodu.
2. asupaik, asumisala, esinemispaik. See kaljusaar on koduks paljudele merelindudele. *Rahvarunodes, eriti loitsudes esinev Põhjala – see on kõige kurjuse ja tigeduse, külma ja pimeduse, nälja ja haiguste kodu .. A. Annist.
▷ Liitsõnad: alg|kodu, ürgkodu.
3. teat. (ajutist) elu- v. puhkepaika andev asutus; selle ruumid. Meremeeste kodu 'teat. hotelli tüüpi asutus'. Invaliidide, puuetega laste kodu. *Peavarju on Irma leidnud ühe heategeva seltsi kodus. R. Roht.
▷ Liitsõnad: laste|kodu, puhke|kodu, päeva|kodu, vanade|kodu, väikelastekodu.

kodu|abiline
kodustes majapidamistöödes abistav palgaline (naisisik). Vajatakse koduabilist lapselisse peresse. Teenis koduabilisena sugulaste juures.

kodu|aed
kodu (hrl. oma elamu) juurde kuuluv aed. Need lilled sobivad eriti väikesesse koduaeda.

kodu|apteek
kodus vajalik v. olemasolev ravimi- ja esmaabivahendite varu (hrl. komplekt)

kodu|arest
selline vabaduse piiramine, kus ei ole lubatud kodust lahkuda, kodune arest. Toimus riigipööre, endine peaminister on koduarestis.

kodu|armastus
armastus kodu vastu. Lastel puudus koduarmastus.

kodu|baar
kapp v. kinnine riiul alkohoolsete jookide hoidmiseks kodus

kodu|eesel
kodustatud eesel

kodu|eestlane
Eestis elav eestlane; ant. väliseestlane

kodu|elektroonika
kodus kasutatavad elektririistad (raadiod, televiisorid, kodumasinad jm.), olmeelektroonika

kodu|haldjas
folkl maja-, koldehaldjas

kodu|hani
hallhanest põlvnev kodulind

kodu|hiir [-e]
zool hoonetes ja nende ümbruses elutsev hall hiir (Mus musculus)

kodu|hobune
kodustatud metshobustest põlvnev hobune (Equus caballus)

kodu|hoidja

1. ‹s› see, kes (teiste äraolekul) kodu, ka laste v. loomade järele vaatab. Isa-ema läksid linna, koduhoidjaks jäi vanaema. Läheb koer kodunt ära, on kukk koduhoidja.
2. ‹adj› Kass on koduhoidja loom.

kodu|hõllandus
hrv luulek koduigatsus. *Meil koduhõllandus südameis, / jõud vabades meestes, meis, püsib .. E. Hiir.

kodu|hõllaus ‹-e 5› ‹s›
hrv luulek koduhõllandus. *Veel meheealise luuletaja maapaopõlves seguneb koduhõllausega igatsus ema järele .. A. Sang.

kodu|igatsus
igatsus kodu järele; kojuigatsus. Tunneb võõrsil koduigatsust. Sõdurit, meremeest vaevas koduigatsus.

kodu|juust
kohupiima meenutav toorjuust

kodu|jõgi
kodulähedane, kodukandi jõgi. *Väike oli see meie jõgi, kuid meile oli ta kaunis ja salapärane kodujõgi. J. Saar.

kodu|jänes
(kodu)küülik

kodu|kakk
zool metsades ja parkides puuõõntes, ka hoonetes elutsev varesesuurune tuhkhalli v. roostepruuni sulestikuga kakk, suurispeakull (Strix aluco)

kodu|kali [-kalja]
kodus, kodusel teel valmistatud kali. Tõi kannuga kodukalja.

kodu|kallas
kodupoolne kallas, kodurand. *Kodukalda asemel hakkas meile nüüd lähenema võõras kallas teisel pool järve. O. Luts.

kodu|kana

1. kana kui kodulind
2. piltl vaimsete huvideta, üksnes oma kodule ja perekonnale pühenduv naine. *Abielludes aga muutusid harilikuks kodukanaks, kellel pole enam muu tähtis kui mees ja lapsed. S. Kabur. || van (hellitavalt naise, abikaasa kohta). *Ja sina tahaksid teda hea meelega enesele kodukanaks tuua, eks ole tõsi? J. Pärn.

kodu|kanake(ne)
(< dem kodukana) (naise kohta). Läks endale kodukanakest kosima.

kodu|kant
kellegi kodulähedane piirkond. Kodukandi rahvas, noormehed, murrak. Läks pärast kooli lõpetamist kodukanti tagasi. Tuli üle hulga aja kodukanti vaatama.

kodu|kari [-kari]
aj talupoegade ilma kohtuta karistamine mõisates ihunuhtlusega v. lühiajalise arestiga

kodu|kass
zool metsikutest kassiliikidest põlvnev koduloom

kodu|kasvanud partits

1. oma pinnal kujunenud, mittevälismaine. Hoiatas rahvast välismaiste ja kodukasvanud võimumeeste eest.
2. ilma vastavaalase ettevalmistuse v. hariduseta, kodukootud (2. täh.) Kodukasvanud literaat, esteet, mõttetark.

kodu|katus
(kodu kohta). Magasin selle öö veel kodukatuse all. Pere kogunes üle hulga aja jälle kodukatuse alla.

kodu|kaunistamine ‹-se 5› ‹s›
kaunistav hoolitsus kodu ja selle lähema ümbruse eest

kodu|keel
kodus, kodukandis kõneldav keel

kodu|keemia
kodumajapidamises kasutatavad keemiatooted. Pesupulber, nõudepesuvahend jm. kodukeemia.

koduke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem kodu). *Kallis, armas koduke / sinust mõtlen ma .. Jak. Tamm.

kodu|keskjaam
asutuse, ettevõtte vms. sisetelefonijaam. Hotelli, ministeeriumi kodukeskjaam.

kodu|kihelkond
kihelkond, kust keegi on pärit. Töötas pärast seminari lõpetamist kodukihelkonnas õpetajana.

kodu|kino
kodune audio-videoaparatuur, mis võimaldab vaadata filme kino helisüsteemile lähedase kõlaga. Samsungi kodukino. Uue põlvkonna kodukino.

kodu|kirjand
kodutööna kirjutatud kirjand

kodu|kits
zool metsikust kitsest põlvnev koduloom (Capra hircus)

kodu|kittel
kodus kantav kittelkleit

kodu|kleit
kodus kantav kleit. Vahetas tööriided mugava kodukleidi vastu.

kodu(s) ~ koju käima
pärast surma endises elupaigas kummitama. *Teda [= ülespoonud toapoissi] öeldi selles toas ka vahel kodus käivat ja märulit tegevat .. A. Kitzberg.

kodu|koer
zool peam. hundist põlvnev koduloom, koer (Canis familiaris)

kodu|koht
koht, kust ollakse pärit v. kus asub kellegi kodu, kodupaik. Külastas üle hulga aastate oma kodukohta. Töötas mitu aastat kodukohas kooliõpetajana.

kodu|kolle

1. kodus olev tule- ning küttekolle. Eri rahvastel on kodukoldega seotud mitmesugused uskumused.
2. kodu (hrl. koos perekonnaga, lähedaste inimestega). Igatsus oma kodukolde järele. *Siia .. püüab igaüks kodukollet soetada, majakest osta. R. Sirge.

kodu|kool [-i]

1. kellegi kodus avatud väike erakool. Alide Ertel pidas mitu aastat isatalus kodukooli.
2. aj kodus enne kooliminekut saadav algõpetus, koduõpetus

kodu|kooliõpetaja
koduõpetaja. Töötas pärast gümnaasiumi lõpetamist mitu aastat mõisates kodukooliõpetajana.

kodu|kooliõpetajanna
koduõpetajanna

kodu|koolmeister
van koduõpetaja

kodu|kootud ‹-tu, -tut 2›
‹adj› ‹eestäiendina indekl.›
1. kodus kootud, omakootud. Kodukootud riidest ülikond, palitu. Kodukootud sall, vaip, põrandariided. Tal olid jalas kodukootud villased sokid. Kodukootud villane seelik. || piltl enda loodud (hrl. sealjuures algeline, saamatu). Kodukootud tarkus, filosoofia.
2. piltl eriettevalmistuseta v. hariduseta, isehakanud, kodukasvanud (2. täh.) *.. samuti nagu Martin, olime kõik isehakanud ja kodukootud ajakirjanikud. E. Maasik. || kodumaine, kodukasvanud (1. täh.) Seda ei teinud välismaalased, vaid meie oma kodukootud spetsialistid.

kodu|kord [-korra]
asutuse, organisatsiooni vms. töökord, toimimisjuhendid. Riigikogu, kooli, sanatooriumi, raamatukogu kodukord. Kodukorra kohaselt peab kella 23 alates laagris valitsema öörahu.

kodu|kotus
murd kodu, kodukoht. *Mu meelen kuldne kodukotus, / ma sageste näe und veel sest .. A. Rennit.

kodu|kultuur
kodude ja nende ümbruse üldine ilme (kujundus, korrastus jms.), ka nende ilmet määrav vaimulaad. Kõrge kodukultuur.

kodu|kuub
kodus kantav (kerge) kuub. Istus teleri ees kodukuues ja toatuhvlites.

kodu|käija
folkl oma endises kodupaigas kummitamas käiv surnu. Vanas majas kollitanud kodukäijad. Hakkas karjuma, nagu näeks ta kodukäijat.

kodu|käimine
folkl surnu kummitamine oma endises kodupaigas

kodu|käsitöö
tarbeesemete valmistamine kodus käsitsi; selliselt valmistatud tarbeese. Talurahva, rahvakunstimeistrite kodukäsitöö. See linik on kodukäsitöö.

kodu|käsitööline
kodukäsitöö tegija

kodu|küla
küla, kust keegi on pärit v. kus on kellegi kodu. Pöördusin pärast sõda kodukülla tagasi. Ta on oma kodukülas lugupeetud mees.

kodu|küpsetatud partits

1. kodus, kodusel teel küpsetatud. Koduküpsetatud leib.
2. piltl kodukootud. Jäi oma koduküpsetatud tarkusega peagi jänni. *M-nja, mu koduküpsetatud mõttetark, valgusta siis mind ja ütle, mis on see elu, ah? I. Isop.

kodu|küülik
ulukküülikust põlvnev koduloom

kodu|lammas
peam. mägilambast põlvnev koduloom

kodu|laps [-e]

1. (endisajal:) koolis mittekäiv, kodus õppiv laps. *Pastori koostatud nimekirja alusel jaotati noorukid igal aastal kodulasteks ja koolilasteks. L. Andresen.
2. (tänapäeval:) kodus kasvav laps (vastandina lasteaialapsele)

kodu|lee
kodukolle (hrl. 2. täh.) *Vähe koduleel / sain rõõmu tunda kasvuajast. / Peaaegu laps ma olin veel, / kui välja läksin isamajast. A. Sang (tlk).

kodu|lehekülg
info koduleht. Minu isiklik kodulehekülg. Firma koduleheküljel tutvustati uusi tooteid.

kodu|leht
info firma, asutuse v. eraisiku võrgulehekülg, kus asuvad põhiandmed ja -lingid . Kas sa tead Eesti Keele Instituudi kodulehe aadressi? Lisainfot saad muuseumi kodulehelt. Külastage meie kodulehte.

kodu|leib
koduküpsetatud leib

kodu|linane
kodus kootud linane. Kodulinane riie.

kodu|lind
ulukitest kodustamise tulemusena kujunenud, kasu v. ilu pärast kasvatatav lind. Peale kanade peeti meil teisi kodulinde vähe.

kodu|linlane
kodulinna elanik

kodu|linn
linn, kust keegi on pärit v. kus on kellegi kodu. Pöördus pärast mitmeaastast äraolekut kodulinna tagasi. Tema kodulinn on Võru.

kodu|loodus
kodukandi, ka kodumaa loodus

kodu|loolane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
kodu-uurija. Agarad koduloolased uurivad koduümbruse ajalugu.

kodu|looline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
koduloo (1. täh.) alale kuuluv, kodulooga seostuv. Kodulooline uurimistöö. Koduloolised ekskursioonid.

kodu|loom [-a]

1. ulukitest kodustamise tulemusena kujunenud, kasu v. ilu pärast kasvatatav loom. Koer on meie kõige esimene koduloom. Koduloomadest kasvatati kõige enam veiseid. Tema ainsad koduloomad olid kukk ja kana. | piltl. *Aga kui ta teisi naisi taga ajab, ei siis tast küll kodulooma saa. K. Ristikivi.
2. nlj (inimese parasiitputukate kohta). *Lutikas on koduloom ja konti pole ta veel kellelgi rikkunud. A. H. Tammsaare.

kodu|lugu

1. algkooli õppeaine, mis annab algteadmisi lähema ümbruskonna loodus- ja ühiskonnanähtustest
2. kodukoha looduse, kultuuri, ajaloo ja majanduse üldülevaateline käsitlus

kodu|luule
kirj kodu ja kodukohta käsitlev luule. E. Enno on kirjutanud südamlikku koduluulet.

kodu|lähedane
Kodulähedased põllud. Kodulähedane kool.

kodu|maa

1. maa, riik, kust keegi on pärit v. mille kodanik ta on. Meie kodumaa Eesti. Ta sängitati kodumaa mulda. Aino oli taas oma endisel kodumaal.
2. maa, piirkond, kust miski pärineb. Kartuli kodumaa on Ameerika. Teepõõsa kodumaaks peetakse Hiinat. Inglismaa on ragbi kodumaa.
3. ‹i-mitmuse väliskohakäändeis, hrl. adverbiaalselt› kodukant, kodulähedane ala. Teda ei nähtud vahel kodumail nädalate kaupa. Millal sa kodumaile, Vahastule, lähed? Ta on pikemat aega kodumailt ära.

kodu|maalane
kellegi kodumaalt pärit inimene. Kohtas võõrsil ka paari kodumaalast. *Ta seisab parem teistest pisut eemal, vaatleb kodumaalasi üle kaua aja ja laseb end vaadelda .. O. Luts.

kodu|maatu ‹adj›
ilma kodumaata. Kodumaatud palgasõdurid.

kodu|maine [-maise]

1. kodumaa päritoluga, mittevälismaine; kodumaal esinev. Kodumaised kaubad, tooted, seadmed. Kodumaised taimed, puud.
2. kodumaal, oma maal toimuv v. tegutsev. *Ta [= Vilde] töötas esiti kodumaises saksa ajakirjanduses ja siis Riias ning siirdus seepeale Saksamaale .. F. Tuglas.

kodu|maja
Eemalt paistis kodumaja.

kodu|majandus

1. kodune majapidamine, kodumajapidamine. *Lina kõrval omas kanep eesti kodumajanduses väga väikest osatähtsust. H. Kuma.
2. kodundus

kodu|majapidamine
kodune majapidamine

kodu|masin
masin kodutööde hõlbustamiseks, majapidamismasin. Tolmuimeja, pesumasin, mikser jt. kodumasinad.

kodu|meri
kodulähedane meri; kodumaa meri. Läänemeri on meie kodumeri.

kodu|mesilane
zool hrl. tarudes elav kodustatud mesilane, meemesilane (Apia mellifera)

kodu|mesindus
tänapäeva arenenud mesindus (vastandatud omaaegsele metsamesindusele)

kodu|mets
kodu juurde kuuluv, kodulähedane mets. Talvised puud saadi kodumetsast.

kodu|muld
kodumaa, kodukoha muld. *Kord veel tagasi tahaksin / leida kodutee, / kodumullas siis magaksin / välja kõik silmavee. M. Under.

kodu|murre
kodukohas kõneldav murre. Nad rääkisid omavahel kodumurdes, kodumurret.

kodu|nugis
kivinugis

kodu|nurk
maanurk, kust keegi on pärit; kodukant. Tema kodunurgas Toris on see komme tänini tuntud. Kirjutas lookesi oma kodunurga elust. *Mul on nii hea meel näha kodunurga inimest! Üle hulga aja! R. Roht.

kodu|nurm
kodukoha nurm. *.. nii salapäraselt nagu kodunurmel ei sahise ükski teine rukkipõld. J. Saar.

kodu|paik
kodukoht. Alatskivil on Juhan Liivi sünni- ja kodupaik. Külastasin üle hulga aastate oma kodupaika. Toonekured on oma kodupaigale truud.

kodu|part
zool sinikaelpardist põlvnev kodulind (Anas domestica)

kodu|perenaine
mitte tööl käiv pereema

kodu|pind [-pinna]
hrl piltl kodumaa v. kodukoht. Enne olümpiamängudele sõitmist pidas meeskond katsevõistlused kodupinnal.

kodu|planeet
Meie koduplaneedi lähim naaber on Veenus.

kodu|poolis
teiste äraolekul valmistatud parem toit, era. Vanaema tegi pere äraolekul lastele pisut kodupoolist.

kodu|publik
kodumaine v. kodupaiga vaatajaskond. Meeskond kaotas matši kodupubliku suureks meelehärmiks. Kodupubliku ees polnud ansambel ammu esinenud.

kodu|puskar
kodus aetud puskar. *August rüüpas pudelist kõva kodupuskarit, hammustas soolasilku peale. E. Tennov.

kodu|põld

kodu|raamatukogu
kodus leiduvad, koju muretsetud raamatud. Soetas endale ajapikku korraliku koduraamatukogu.

kodu|rahu

1. kodus valitsev rahu, üksmeel, rahulik läbisaamine, sõbralikud suhted jms. Kellegi kodurahu rikkuma, segama. Andis naisele järele kodurahu huvides. *Ennule ja emale oli klaver ainult kodurahu häirijaks. E. Õun.
2. üksikute rühmituste rahumeelne läbisaamine. Riigis valitses ajutine kodurahu. *Aga kodurahu ja oma erakondade leppimist ei edendanud [seltsi] pidu mitte. F. Tuglas.

kodu|rahvas
kõnek
1. kodused. Tervita kodurahvast minu poolt! Kas kodurahvas sinu kavatsusest juba teab? *Selle tüdruku nimi oli õieti Adele, aga kodurahvas hüüdis teda lühidalt Teeleks. O. Luts.
2. kodumaal, kodukohas asuvad inimesed. Üht-teist on siiski väliseesti kirjandusest ka kodurahva lauale jõudnud.

kodu|rand
kodumaa, kodupaiga rand. Hiivati ankur ja peagi jäi kodurand kaugele selja taha.

kodu|rott
zool hoonetes elutsev pruunikasmust rott (Rattus rattus)

kodu|rõivas
kodus kantav rõivas

kodu|saar
saar, kus keegi elab v. kust keegi on pärit. Praam viis muhulased kodusaarelt mandrile.

kodu|sadam
sadam, kust laev on pärit. Laeva kodusadamaks oli Liverpool. Laev jõudis kodusadamasse.

kodu|sein
‹hrl. pl.› (kodu, koduse ümbruse kohta). Vanaperenaine väljus harva koduseinte vahelt. Nädalalõpuks tõmbuvad inimesed koduseinte vahele. „Kalev” kaotas ka Tallinnas, koduseinad ei aidanud seekord.

kodu|siga
zool Euroopa ja Aasia metssigadest põlvnev koduloom

kodu|sisustus
maja- v. korterisisustus. Kehv, vanamoodne, luksuslik kodusisustus.

kodu|soojus
(hrl. kodust saadava helluse kohta). Laps vajab kodusoojust.

kodu|sõda
sõda riigi eri rühmituste vahel. Hispaania kodusõda. Keskaegsetes feodaalriikides oli tihtipeale kodusõdu. Vastuolud viisid kodusõjani. | piltl. Abielupoolte lahkhelide tõttu valitses majas kodusõja õhkkond.

kodu|talu
talu, kust keegi pärit v. kus on kellegi kodu. Nägi eemalt kodutalu katuseid. Vanem poeg jäi pärast isa surma kodutallu peremeheks.

kodu|tanum
kodutänav. Jõudis kodutanumale. || kodukant. Lõpuks naasis mees jälle kodutanumale maatöö juurde.

kodu|tarbija
kodune (1. täh.) tarbija. Gaasi, elektri, vee tööstustarbijad ja kodutarbijad.

kodu|tare
kodumaja. *Ta ronis kiiresti aknast sisse, tundis otsekohe kodutare tuttavat hõngu .. Mart Kalda.

kodu|tee
koju viiv tee v. teekond; kojuminek. Keeras maanteelt ära koduteele. Kohtas koduteel paari sõpra. Meil on ühine kodutee. Laev asus koduteele. *Siin tunti end ajutiste inimestena, kel kodutee varsti jalge all. L. Promet.

kodu|teenindus
inimeste teenindamine nende kodudes

kodu|tehnika
kodus kasutatavad masinad ja seadmed. Telerid, muusikakeskused, pesumasinad, õhupuhastid jm. kodutehnika.

kodu|tehtud partits
kodus, enda valmistatud. Kodutehtud õlu, küünlad.

kodu|tunne
kodus viibimise tunne, kodune tunne. Siinne loodus meenutas kodumaad, nii et hinge tuli kodutunne.

kodutus ‹-e 5› ‹s›
(< as kodutu). Nüüd, kus kodu enam ei olnud, taipas ta, mida tähendab kodutus.

kodu|tuvi
zool kaljutuvist põlvnev tuvi, kes elutseb asulates poolmetsistunud paigalinnuna

kodu|tänav
tänav, kus asub kellegi kodu. Jõudis viimaks kodutänavasse, kodutänavale. Pööras, keeras sisse kodutänavasse. Kodutänavas oli talle tuttav iga maja.

kodu|töö
kodune, kodus tehtav töö (ka selle tulemus). Naiste kodutööks oli ketrus ja kangakudumine. Kontrolliti õpilaste kodutöid.

kodu|tööndaja ‹1› ‹s›
maj kodutööndusega tegelev isik. Avinurme kodutööndajad valmistasid puunõusid.

kodu|tööndus
maj kodus toimuv toodete valmistamine müügiks ja tasuline teenuste osutamine

kodu|töönduslik
kodutöönduse alale kuuluv, kodutööndusega seostuv. Kodutöönduslik tootmine.

kodu|tütar
Kaitseliidu allorganisatsiooni „Kodutütred” liige

kodu|uks
Noormees saatis tüdruku koduukseni.

kodu|uss
folkl majauss

kodu|-uurija
kodu-uurimisega tegelev isik. Rapla, Viljandi kodu-uurijad.

kodu|-uurimine ‹-se 5› ‹s›
mingi paikkonna uurimine inimeste poolt, kes on selle kohaga tihedasti seotud päritolu, töö v. elukoha tõttu

kodu|vabariik
vabariik, kus keegi elab v. kust ta on pärit

kodu|vald
vald, kust keegi on pärit v. kus keegi elab. Tammsaare koduvallas Albus on praegu tema majamuuseum.

kodu|varblane
zool inimasulate juures elutsev varblane (Passer domesticus)

kodu|vein
kodus valmistatud vein

kodu|veis
zool ürgveisest põlvnev koduloom (Bos taurus)

kodu|vesi
‹hrl. pl.› kodumaa piirides esinev veekogu; kodukandi veekogu. Laev jõudis koduvetesse. Peled kasvab Eesti järvedes kiiremini kui koduvetes Siberis.

kodu|viin
kõnek kodusel teel valmistatud viin, kodupuskar

kodu|villane ‹adj›

1. kodus kedratud v. kootud villane. Koduvillane lõng. Koduvillane riie. || vastavast riidest valmistatud. Koduvillane kuub, jakk, seelik. Püksid olid tal koduvillased.
2. piltl tahumatu, puuduliku kasvatuse v. haridusega; kodukootud. Koduvillane maapoiss. Koduvillane filosoofia.

kodu|visiit
arsti käik haige juurde koju

kodu|võimlemine
kodune võimlemine tervise tugevdamiseks

kodu|väi
naisevanemate kodus elav väimees. Koduväiks minema. Noormees tuli talusse koduväiks.

kodu|väljak
kodukoha (ka kodumaa) spordiväljak. Meie meeskond võitis eile koduväljakul 3:1.

kodu|värav
koduõue värav. Ta saatis mind koduväravasse, koduväravani. Loomad ootasid koduvärava taga sisselaskmist.

kodu|õde
kodus haigeid abistav meditsiiniõde. Paljud insuldijärgsed haiged vajavad koduõe abi.

kodu|õendus
haigete (ka imikute, raukade) hooldus kodus, koduõe tööga seonduv õenduse haru. Koduõendus on on Eestis uus teenus. Loengukursus koduõendusest.

kodu|õlu
kodus, kodusel teel valmistatud õlu. Saaremaal tehakse kanget koduõlut. Laual oli toop kobrutava koduõllega.

kodu|õpe
ped laste õpetamine kodus. Koduõppe kord, tunniplaan. On koduõppel. Laps jäi, määrati koduõppele.

kodu|õpetaja
endisajal palgaline laste õpetaja ja kasvataja perekonnas, kodukooliõpetaja. Töötas mõisates koduõpetajana. Oli paar aastat ühes Peterburi kaupmeheperekonnas koduõpetaja.

kodu|õpetajanna
naiskoduõpetaja, kodukooliõpetajanna