[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abstraktsionistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
abstraktsionismile omane, selle laadis v. põhimõtetel loodud. Abstraktsionistlik laad, graafika, skulptuur.

aine|käsitlus
kirj aine, teose lähtematerjali käsitlemise laad. Romaani novaatorlik ainekäsitlus.

ajast-arust ‹adv›
ajast ja arust, iganenud. *Ajast-arust on su [luule] laad. / Sind ei trüki ajalehed .. A. Sang.

ande|laad [-i]
võimete laad, nende iseärasused. Erineva andelaadiga luuletajad.

eepiline ‹-se 5› ‹adj›

1. kirj jutustav. Eepiline kirjandus, luule. Eepilised rahvalaulud. Teose eepiline laad.
▷ Liitsõnad: lüro-eepiline.
2. üllas-rahulik, kiretu. *Eepilises rahus puhkab Niilus .. A. Alle. *.. [kõneles] vähimagi elavuseta, eepilise ühetoonilisusega tundide kaupa .. M. Sillaots (tlk).

ehitus|laad [-i]

eksperimentaalne ‹-se 2› ‹adj›
eksperimentidel rajanev, katseline, katse-. Eksperimentaalne meetod, uurimissuund, uurimus. Eksperimentaalsel teel saadud andmed. Noortele meeldib selle lavastuse eksperimentaalne laad.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|laad [-i]
eluviis, elukorraldus. Askeetlik, pillav, hiilgav elulaad. Talupoeglik, väikekodanlik elulaad. Ameerika elulaad. Harjunud elulaadist kinnipidamine.

eri-
‹liitsõna esiosana›
1. spetsiaalse iseloomuga, eriline (2. täh.); näit. eriauhind, -fond, -harjutus, -harrastus, -huvi, -istung, -kaart, -kavatsus, -kokkulepe, -komisjon, -komitee, -korraldus, -korrespondent, -kursus, -luba, -nimestik, -nõue, -nõupidamine, -näitus, -osakond, -otstarbeline, -otstarve, -paragrahv, -preemia, -rong, -saade, -seeria, -sisuline, -soodustus, -talong, -tasu, -teade, -uurimine, -uurimus, -vahend, -varustus, -vorm, -väljaanne, -väljaõpe || erialane, kutse-; näit. eriaine, -arst, -distsipliin, -haridus, -haru
2. spetsiifiline, eriliste omadustega, eriline (3. täh.); näit. erijoon, -keel, -laad, -laadne, -nüanss, -omadus, -oskus, -pära, -pärane, -pärasus, -tunnus, -varjund
3. ‹omadussõnadega ja neist tuletatud abstraktnimisõnadega› lahkuminev, erinev, mitmesugune; näit. eriaegne, -aegsus, -mahuline, -nimeline, -palgeline, -suunaline, -tekkeline, -tüveline, -vanune, -viisiline, -värviline

eri|laad [-i]
eriline, spetsiifiline laad; omapära. Klassitsismi erilaadi määrab tema huvi antiikkunsti vastu. Kunstniku ande erilaad polnud sobiv suurvormide loomiseks.

esinemis|laad [-i]

esitus|laad [-i]
Rahvalaulude esituslaad. Artikkel on esituslaadilt ebaühtlane.

esseistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
esseele omane; essee laadis kirjutatud. Esseistlik stiil, laad. Esseistlik reisikiri.

frivoolsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as frivoolne). Frivoolsusse kalduv sõnastus. *Isegi Pompeji majade toretsev laad ja kunsti paigutine frivoolsus viitab mugavale jõudeelule. F. Tuglas. || frivoolne väljend, märkus vms. Frivoolsusi rääkima.

groteskne ‹-se 2› ‹adj›
tõelisust naeruväärsuseni moonutav; veider, kentsakas, pentsik. Groteskne laad, kuju, situatsioon. Groteskne parukas, grimm, mask. Joonistuse figuurid olid grotesksetes proportsioonides. Ta maitse näib muutuvat ikka grotesksemaks.

heli|laad [-i]
muus laad. *Muusikas esineb peamiselt kaks kõlaliselt erinevat helilaadi: mažoor (rõõmsailmeline, helge) ja minoor (nukrailmeline, karge). R. Päts.

hinge|laad [-i]
mõtte- ja tundelaad, psüühiline laad. Kunstniku, maamehe, looduslapse hingelaad. Praktilise, väikekodanliku hingelaadiga inimene. Hingelaadilt on ta romantik. Oled sentimentaalse hingelaadiga unistaja.

ilme ‹18› ‹s›

1. iseloomu v. psüühilise seisundi kajastus näol, näoilme; (inimese) välimuse v. käitumise laad. Näo ja silmade ilme. Heatahtlik, lahke, sõbralik ilme näol. Väsinud, põlglik, rusutud, murelik ilme. Tema ilme väljendas imestust. Mehe ilme ei tõotanud head. Krõbistab mõtlikul ilmel kuivikut. Manasin näole rõõmsa ilme. Sõbrad märkavad ta pettunud, kohkunud, kinnist ilmet. *Kuid mitte ainult ta kont, mis oli suur ja tugev, ei andnud talle vanainimeslikku ilmet. Seda ilmet kandis ta ka näol, liigutustes, kõnnakus.. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: hirmu|ilme, kahetsus|ilme, kannataja|ilme, masendus|ilme, naeru|ilme, näo|ilme, tüdimus|ilme, õnneilme.
2. millegi väline laad, iseloomulik(ud) v. tunnuslik(ud) joon(ed). Loodusel on juba sügisene ilme. Maakoha ilme on muutunud täielikult. Üliõpilased annavad ilme kogu linnale. Vaidlused said üha ägedama ilme. Ajakiri sai uue ilme. Meeleavaldus omandas poliitilise demonstratsiooni ilme.
▷ Liitsõnad: välis|ilme, üldilme.

impressionistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
impressionismile v. impressionistile omane, impressionismi stiilivahendeid rakendav. Impressionistlik maal, luuletus, helitöö. Impressionistlik (esitus)laad, stiil.

ise|laad [-i]
erilaad, omapära. Kunstniku, kirjaniku iselaad. *Maltsvetlaste püüd oma ettevõttele iselaadi anda .. soetas siin veel otsuse kogu asja kõige hoolega salajas pidada. E. Vilde.

ise|loom [-u]

1. inimese käitumises ja suhtumises ilmnevad põhilised, püsivamad psüühilised omadused, karakter. Iseloomu mehisus. Elav, kinnine, hea, halb, äkiline, raske iseloom. Iseloomu kasvatama. Iseloomud ei sobi. Iseloomult vaikne, tossike. Rahvuslik iseloom 'ühele v. teisele rahvusele omane psüühiline eripära'. || looma käitumislaad. *Igal koeral on oma iseloom. Murra oli jonnakas. J. Kaidla.
2. tugev tahe, visadus, püsivus. Sel mehel, tütarlapsel on iseloomu. Iseloomuga inimene, naine, mees. *Sahkerdagu vanad, meie – noored – ilmutame iseloomu. H. Raudsepp.
3. isiksus (2. täh.), natuur. *See [= naine] oli julm, haiglaselt despootlik iseloom. B. Alver. *Ning sellises võitluses on edu ainult Loki-taolistel visalt edasirühkivatel iseloomudel. O. Kool.
4. millegi eripärased jooned, millegi (põhi)olemus v. laad. Palk sõltub töö iseloomust. Oma iseloomult juhuslik nähtus. Majandusliku iseloomuga streigid. Kasvatusliku iseloomuga sunnivahend. Artikli ründav iseloom. Tootmise ühiskondlik iseloom.
▷ Liitsõnad: kaitse|iseloom, klassi|iseloom, põhi|iseloom, üldiseloom.

isik ‹-u 2› ‹s›

1. üksik inimene, inimkollektiivi üksik liige. Tähtis, tuntud, kõrgemalseisev, mõjukas isik. Kahtlane, politsei järelevalve all olev isik. Kuuse-nimeline isik. Buddhat peetakse ajalooliseks isikuks. President ja temaga kaasas olevad ametlikud isikud saabusid lennuväljale. Kõrvalistel isikutel sisenemine keelatud! Diplomaat tunnistati sellel maal ebasoovitavaks isikuks. Kuriteo kordasaatja ja põgenik on ilmselt üks ja sama isik. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Isikut tõendav dokument. Isiku kindlakstegemine. Ma ei kuulnud seda asjaosalistelt endilt, vaid kolmandatelt 'kõrvalistelt' isikutelt.
▷ Liitsõnad: üksikisik; ameti|isik, era|isik, tsiviilisik; mees|isik, naisisik; katseisik.
2. inimese individuaalne olemus v. laad, isiksus (1. täh.) Kõige olulisemat osa kasvatuses etendab kasvataja isik. Allest kui kirjanikust kõneldes on raske mööda minna tema isikust. *Kõrtsi pahesid võis veelgi suurendada kõrtsmiku isik, kui ta ainult ahnitsevale kasusaamisele välja läks... H. Raudsepp.
3. keel grammatiline kategooria, mida väljendatakse isikuliste asesõnadega mina, sina, tema v. meie, teie, nemad; pööre (verbidel). Esimene isik 'kõneleja'. Teine isik 'see, kelle poole kõneleja pöördub'. Kolmas isik 'see, kellest v. millest on juttu'.
4. jur õiguste ja kohustuste kandja. a. (inimese kohta). Füüsiline isik. b. (organisatsiooni kohta). Juriidiline isik.

isiksus ‹-e 5› ‹s›

1. inimese individuaalne olemus v. laad, tema käitumist määravate omaduste kogum. Isiksuse kahestumine. Kodus kujuneb välja lapse isiksus. Ümbrus vormib, kujundab isiksust. Õpilastele avaldab suurt mõju õpetaja isiksus. Pärilik on ka selline isiksuse omadus nagu temperament.
2. iseseisev, küps, kordumatu eripäraga inimene. Isiksuse võlu. Huvitav, omapärane, loov isiksus. Ainulaadne, ere, tugev isiksus. Teda peeti erakordseks isiksuseks. Ta oli meie kultuuriloo silmapaistvamaid isiksusi.

ist ‹-u 21› ‹s›

1. hrv istumine. *Kõik ist ja ast ja tung ja toon / on tuppe ehmund siinseis majus.. J. Sütiste.
2. tehn kahe kokkukuuluva detaili (ava ja võlli) seostatuse laad
▷ Liitsõnad: lõtk|ist, pingist.

jagu ‹jao 27› ‹s›

1. (jaotatud v. jagatud) osa millestki v. kelledestki. a. (üldiselt). Suurem jagu heina on juba tehtud. Juurviljaaiast on väike jagu maasikate all. Üks jagu tüdrukuid läks ujuma, teised jäid kaldale peesitama. Perekonna hauaplats on surnuaia uues jaos. Õlgkatust ehitati jagude kaupa. Skandinaavlased on suuremalt jaolt pikka kasvu. Istuti enamalt jaolt vaikides. b. (antav v. saadav) osa; annus, portsjon; norm. Sõi oma jao ära ja küsis lisagi. Jättis laste jao leiba kappi. Söödajagamiskonveierilt tuleb igale loomale tema jagu. Ega sa ilma jää, annan sulle omast jaost. Kümnik hakkas kraavikaevajatele jagusid välja mõõtma. Võtke julgesti, nüüd on jao aeg! Sai oma jao (näit. tõrelda, pahandada, peksa). c. kõnek (osutab kellelegi kuulumist). See pall on vist Marju jagu. Esimesed saapad, mis on päriselt tema enda jagu. Räägitakse, et Anna laps on Mihkli jagu 'Mihkel on lapse isa'. d. van kindla suurusega osa (koos järgarvuga märgib murdarvu). Kolm jagu aasta(s)t on meri jääs, üks jagu jäävaba. Heinateost sai peremees kaks jagu, saunik ühe jao. Sega kaks jagu vett ja kolm jagu viina. Neljanda jao ruumi võttis ahi ära. *..linnast [on] kolmas jagu hinda rohkem lubatud, kui mõis seda võib anda. Jak. Liiv. *..kolmas, neljas või ka viies jagu põldu iga aasta lina alla läheb. C. R. Jakobson.
▷ Liitsõnad: linna|jagu, maailmajagu.
2. mingi struktuuri koostisosa. a. raamatu v. filmi alaosa, jaotis. Romaani I osa koosnes kahest peatükkideks liigendatud jaost. „Sõda ja rahu” on film neljas jaos. b. sõj kõige madalam, 6-12 sõjaväelasest koosnev taktikaline allüksus. *Piki magistraalkraavi kallast viis ta oma jao edasi, nad pidid koos rühma teiste jagudega jõudma rannamaantee joonele.. J. Peegel. c. van kooliklass v. selle alajaotis. Kreiskooli ülem jagu e. sekunda. *..selle ettevalmistusega võis ta pääseda ainult kihelkonnakooli või siis linnakooli esimese klassi teise jakku.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: jalaväe|jagu, laskur|jagu, luure|jagu, sapööri|jagu, sidejagu.
3. hulk, määr. a. (üldiselt). Vilja on veel hea jagu koristada. Igal inimesel peab olema paras jagu auahnust. *..püstiseisjaidki jätkus kiriku istmeteta uksepoolde veel maailmatu jagu. J. Kross. | üks jagu, üksjagu; kõnek teat. määral, küllaltki palju. Üks jagu loll lugu. *..ühtekokku sai vedusid kohe üks jagu. H. Lehiste. b. (hrl. koos mõõtu v. hulka märkivate sõnadega:) määr v. hulk, mille võrra midagi kas on olemas, jääb üle v. puudu. Kaalus ostjale naela jao liha. Pange põhjas on vahest liitri jagu vett. Paadi parras oli paari vaksa jagu veest väljas. Kaevamisega jõuti ainult mõne meetri jagu edasi. Käia jääb veel kilomeetri jagu. Väljasõit lükkus tunni jao edasi. Paari tänava jagu tuleb jalgsi minna. Tõusis edetabelis koha jao ülespoole. Kui ühed lahkusid, jäi teistele seda jagu lahedamalt ruumi. Lapse kingad peavad olema kasvamise jagu suuremad. Tal on habet ainult udukarva jagu. Ripsmed on juustest varjundi jagu tumedamad. Juuksekarva jagu jäi puudu. On temast pea jagu, pea jao pikem, lühem. On teadmistelt kõigist pea jagu, pea jao 'tublisti, tunduvalt' üle. c. määr v. hulk, mis millessegi läheb, millekski kulub, millekski vajalik on. Paari sao jagu loogu jäi vihma kätte. Eterniiti on ainult elumaja katuse jagu. Luuletusi on tal kogunenud juba raamatu jagu. Lõhub nädala jao puid valmis. Toiduaineid anti laost välja päeva jagu korraga. Kas said une jao juba täis? *..Elli võis üsna rahulikult edasi nutta, kuni jagu täis. A. H. Tammsaare.
4. kõnek liik, laad, sort. Paksemat, õhemat jagu riie. Korjas nõidumiseks seitset jagu rohtusid. Külvas segamini mitmest jaost seemneid. Tal on kõik lapsed ühte jagu, puha tüdrukud. Mõni jagu inimesi armastab kiuselda. *Peegelsepad on vabrikus nooremat jagu keskealised mehed. J. Kross. *Leenardile meeldib tema tõmmu näojume.. ja töö juures alati paljad prisket jagu käsivarred. H. Kiik. || (aja määratlustes). On veel eilset jagu purjus. Hommikust jagu ööd hakkas sadama. See oli vist sügisest jagu talve.

joon ‹-e, -t 34› ‹s›

1. ümbrusest millegi poolest erinev kitsas pinna osa, kriips, kitsas triip. Must, punane joon. Jäme, peen, pidev, katkendlik, sirge, kõver, murtud, laineline, looklev, ühtlane, paisuv, ahenev joon. Vihiku jooned. Pliiatsiga, sulega tõmmatud joon. Võrkpalliväljakut piirab valge joon. Tõmbas sõnale joone alla. Kuul lendas üle 18 m joone. Mõne julge joonega, jõuliste, arglike, rahulike, närviliste joontega visandatud portree. Tõmmake jooned joonlauaga, vaba käega. Tumedaid triipe Päikese spektris nimetatakse Fraunhoferi joonteks. | piltl. Teost läbib punase joonena isamaa-armastuse idee. Tõmbab enda ja alluvate vahele selge, terava joone. Jutustuses on kasutatud eredaid värve ja julgeid jooni. || mat geomeetriline kujund, millel on ainult üks mõõde (pikkus). Liikuva punkti jälge nimetatakse jooneks. Joon on pinna piir. Punkt asetseb joonel. || kriips, mis eraldab põhiteksti märkustest, seletustest, lisalugudest. Võõrsõnade seletused antakse joone all. Jutustus ilmus ajalehes joone all. || teat. punkte ühendav kujuteldav sirge. Kaevikute, kindluste joon. Mehed asusid ühele joonele. Võtab, rivistab salga joonele. Vaenlane paisati Tartu – Pärnu joonele. || vaoke näos, peopesas vm. Põlglik, trotslik, kibe, valuline joon suu ümber. Näkku ilmusid äkki lõbusad, muhedad, teravad jooned. || (inimkeha v. selle osade piirjoonte kohta). Hoiab, peab, säilitab saledat joont. Puusade kumer joon. Korrapäraste, peente joontega nägu. || (rõivastuse iseloomuliku lõike, eseme, ruumi vm. tegumoe kohta). Moodne joon rõivastuses. Sportliku joonega jalatsid, mantel. Moodsa joonega auto, suvila.
▷ Liitsõnad: abi|joon, kaar|joon, kald|joon, katkend|joon, kesk|joon, kriips|joon, kriips-punkt|joon, kruvi|joon, kõver|joon, külg|joon, lõike|joon, murd|joon, ots|joon, paralleel|joon, pikendus|joon, punkt|joon, puute|joon, põik|joon, püst|joon, ring|joon, rist|joon, rõht|joon, rööp|joon, siksak|joon, sirgjoon; pliiatsi|joon, sule|joon, tuši|joon, vabakäejoon; demarkatsiooni|joon, finiši|joon, horisondi|joon, juht|joon, jõu|joon, keskpäeva|joon, lahingu|joon, laske|joon, lennu|joon, lõike|joon, lõpu|joon, lähte|joon, murde|joon, murru|joon, märk|joon, neeldumis|joon, noodi|joon, polaar|joon, pööri|joon, ranna|joon, relvarahu|joon, rinde|joon, samakõrgus|joon, samarõhu|joon, samasügavus|joon, samatemperatuuri|joon, siht|joon, stardi|joon, taga|joon, telg|joon, tule|joon, tunnus|joon, vabaviske|joon, väravajoon; elu|joon, kurbus|joon, käe|joon, mure|joon, naeru|joon, põlgusjoon; kontuur|joon, moe|joon, piir|joon, voolu|joon, äärejoon; kukla|joon, lauba|joon, lõua|joon, näo|joon, piha|joon, puusa|joon, rinna|joon, säärejoon.
2. piltl (iseloomulik) omadus, suge, asjaolu v. külg milleski. Negatiivsed, positiivsed, väärtuslikud jooned. Isikupärased, iseloomustavad, omapärased, spetsiifilised jooned. Loomingu individuaalsed jooned. Rahvuslik joon meie muusikas. Kirjaniku keeles leidub murdelisi jooni. Sõprade iseloomus on palju ühiseid jooni. Pojas on isa jooni. Vastutulelikkus on temas väga sümpaatne joon.
▷ Liitsõnad: eri|joon, murde|joon, sugulus|joon, võrdlusjoon.
3. piltl suund mõtlemises, tegutsemises vms.; (käitumis)laad. Riigi joon välispoliitikas, rahvusküsimuses. Oma joont ajama. Õiget, ranget joont pidama, ellu viima. Sirge joonega mees. Areng toimub tõusvas joones. Peab oma joonest kangekaelselt kinni. Laske samas joones edasi. Elumehe lai joon. Ta käitumises, olekus on soliidset, suurt joont. *Jutu juhatab joonele tibama hakanud vihm. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: pea|joon, põhi|joon, sihtjoon; käitumis|joon, süžeejoon.

joonistus ‹-e 5› ‹s›

1. joonistamise tulemus, joontega v. heleda-tumeda vaheldusena söe, kriidi, sule, pliiatsi v. pintsli abil pinnal kujutatu; vastav graafika liik. Lapsed tõid oma joonistused õpetaja kätte. Näitusel oli välja pandud ka A. Vabbe joonistusi.
▷ Liitsõnad: kriidi|joonistus, pintsli|joonistus, pliiatsi|joonistus, sule|joonistus, söejoonistus.
2. pildi, maali joonelemendid ning nende laad (hrl. vastandatult koloriidile, värvikäsitlusele). Värvid on hästi tabatud, aga joonistus on puine, saamatu. Värvimeelt vähe, ent joonistus see-eest vaba, elegantne, tugev, virtuooslik.
3. ‹hrl. liitsõna esiosana› joonistamine; näit. joonistusalbum, joonistusvihik

jutustamis|laad [-i]
Isikupärane, rahvalik jutustamislaad.

jutustus|laad [-i]
jutustamislaad. Kirjaniku jutustuslaad on humoorikas.

kammerlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tundmuslik, (enesesse) süvenev; vaos hoitud, paatoseta. Muusiku, kunstniku, lavastaja kammerlik laad, stiil. Kõlaiseloomult kammerlik koor. Näitlejate kammerlik mäng. Meie varasem maalikunst oli sageli kammerlik. *Viiul tundus minu jaoks liiga kammerlikuna. Temast ei võinud loota muusikalise laava põletavat hoogamist. G. Ernesaks.
2. vähese arvu tegelastega; väikest esitusruumi nõudev. *.. väliselt on see ju kammerlik ooper, milles tegevust ja kõiki keskseid stseene kannavad neli-viis peategelast. V. Kivilo.

kamm|laad [-lae]
etn soaraam (kangastelgedel)

karakter ‹-i, -it 2› ‹s›

1. iseloom. Tal on kindel karakter. Tugeva, nõrga karakteriga inimene. Karakterit kasvatama. Temaga ei saa keegi läbi, tal on õudne karakter. Sa ei tunne veel tema karakterit! *Eestlaste karakter olla sulam indoeuroopa dünaamikast ja uurali staatikast .. L. Meri. || tugev iseloom, tugev tahe. Sel poisil on karakterit, liiga teha endale ei lase. Leida on karakteriga tüdruk. || (üldisemalt:) laad. Eesti ja armeenia muusika on oma karakterilt väga erinevad.
▷ Liitsõnad: inimkarakter.
2. kõnek teat. iseloomuga inimene. Nõrk karakter nõustub kõigega. *Oled kaval ja keeruline karakter, Filosoof ... E. Rannet.
3. kirj teater selgesti väljenduva isikupäraga kirjanduslik kuju; tegelaskuju. Tüüpilised karakterid. Teose kõige õnnestunumaks karakteriks on peategelane. „Maa ja rahva” Logina Peter on keerukas ja vastuoluline karakter. Näitlejana kehastas ta väga mitmesuguseid karaktereid.
▷ Liitsõnad: meelis|karakter, põhikarakter.

kirjutus|laad [-i]
Raamatu vooruseks on asjalik kirjutuslaad.

kliima ‹6› ‹s›
mingi paikkonna geograafilisest asendist tingitud pikaajaline ilmade laad ja rütm, ilmastu. Mereline, maritiimne, mandriline, kontinentaalne, arktiline, lähistroopiline kliima. Pehme, kuiv, tervislik kliima. Siberi kliima on karm. Kliima kujunemine, muutumine, soojenemine, külmenemine, kõikumine. Siinne kliima on soodus viinamarjakasvatuseks. Meie kliimas see taim ei kasva. | piltl. Poliitilise kliima tervenemine.
▷ Liitsõnad: kõrbe|kliima, makro|kliima, mandri|kliima, mere|kliima, mikro|kliima, mussoon|kliima, mäestiku|kliima, polaar|kliima, ranniku|kliima, tehis|kliima, troopikakliima.

kujundus|laad [-i]
Omapärane, range, humoristlik kujunduslaad.

kujutamis|laad [-i]
*Need romaanid erinevad nii kujutamislaadilt ja sõnastusviisilt kui ka probleemiasetuselt .. P. Kuusberg.

kujutlus|laad [-i]
Kirjeldus sõltub kirjeldaja kujutluslaadist.

kujutus|laad [-i]
Rahulik, humoristlik, naiivne, lihtsustatud kujutuslaad.

kultuuri|poliitika
kultuuriküsimuste lahendamise ja kultuurialade arengu suunamise laad. Riigi kultuuripoliitika.

kõne ‹6› ‹s›

1. rääkimine, kõnelemine; selle viis v. laad. Häälikud esinevad kõnes, tähed – kirjas. Valdab saksa keelt nii kõnes kui kirjas. Lapse kõne areneb järk-järgult. Hammaste puudumisel muutub kõne ebaselgeks. *..talle meeldisid selle vana meremehe järsk kõne ning tema tahumatult nurgelised laused. E. Männik. || vestlus, kõnelus, keskustelu, jutt; arutlus. Oli kuulda laia venekeelset kõnet. Neist asjust pole meil kõnet olnud. Ta taipas kohe, millest oli kõne. Kõne alla, kõneks tulid, võeti mitmesugused probleemid. Valitsuse istungil oli kõne all majandusreform. Kõne all olev taim esineb meil ainult saartel. *Aga ärge tema abikaasa kuuldes minu asja kõnesse võtke, preili Eeva! E. Vilde. *Vallakirjutaja hakkas naerma, nii et köster pidi silmad üles tõstma ja oma kõne opmanikaasaga pooleli jätma. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: kiir|kõne, lava|kõne, murdekõne.
2. keel keel, kasutatuna inimestevahelises suhtlemisprotsessis. Suuline, kirjalik kõne. Kõnet tajuma, uurima. Artikuleeritud kõne. Kõne areng on seotud mõtlemise arenguga. Kõne süntees 'inimkõne sarnase tehiskõne tekitamine kõnesüntesaatoriga'. Seotud kõne 'kindlaid rütmi- ja rõhuolusid arvestav kõne, hrl. luule'. Sidumata kõne 'proosa'. || (grammatiliste kategooriate nimetustes). Jaatav kõne 'verbikategooria, mis väljendab tegevuse v. olemise esinemist'. Eitav kõne 'verbikategooria, mis väljendab tegevuse v. olemise eitamist v. keelamist (käskivas kõneviisis)'. Otsene kõne 'kõneleja sõnade edasiandmine muutmatul kujul'. Kaudne kõne 'kõneleja sõnade edasiandmine teise isiku poolt ümberjutustatuna'.
▷ Liitsõnad: inim|kõne, vaegkõne; autori|kõne, keeld|kõne, riim|kõne, sisekõne.
3. see, mida keegi räägib, ütleb, jutustab, jutt. Kes su kavalaid kõnesid usub! Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. *Nooh, sul alati niisugused jumalavallatud kõned suus... O. Luts. *Ta polnud muidugi saanud oma kõrvu sulgeda ümbritseva maailma kõnede ees. K. Ristikivi. | piltl. Silmade kõne. *..sõja-aastail olid isegi naised õppinud mõistma ning kartma relvade halastamatut kõnet. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: kahe|kõne, keerd|kõne, kiidu|kõne, manitsus|kõne, mõistu|kõne, nalja|kõne, noomitus|kõne, sala|kõne, vigur|kõne, ülistuskõne; lille|kõne, vormi|kõne, värvikõne.
4. avalik sõnaline ettekanne. Pikk, asjalik, kõrgelennuline kõne. Kõne oli liiga akadeemiline. Direktori kõne kooli lõpuaktusel. Advokaadi, prokuröri kõne kohtus. Pidas vägeva, sütitava kõne. Pöördus rahva poole lühikese kõnega. Kõne kestis 10 minutit. Peoõhtut alustati kõnega. Presidendi kõnet kuulati suure tähelepanuga. Ta nõudis oma kõnes uuendusi.
▷ Liitsõnad: agitatsiooni|kõne, aktuse|kõne, aruande|kõne, ava|kõne, avamis|kõne, haua|kõne, ilu|kõne, juubeli|kõne, kaitse|kõne, kihutus|kõne, kohtu|kõne, lahkumis|kõne, laua|kõne, lõpu|kõne, matuse|kõne, miitingu|kõne, mälestus|kõne, parlamendi|kõne, peo|kõne, programm|kõne, pulma|kõne, raadio|kõne, süüdistus|kõne, televisiooni|kõne, tervitus|kõne, trooni|kõne, tänu|kõne, uusaasta|kõne, vastus|kõne, õnnitluskõne.
5. telefonikõne. Mul oli, pidasin vahepeal mitu kõnet. Kõnet valima, vastu võtma, ümber suunama, ootele jätma. Võtame kõne 'helistame' hr. Kanarbikule! Vanasti telliti kõned kaugejaama vahendusel. Kõne Tartuga katkes.
▷ Liitsõnad: ameti|kõne, era|kõne, kauge|kõne, kiir|kõne, välkkõne.

kõne|laad [-i]
kõnelemise laad, kõnelemisviis. Aeglase kõnelaadiga mees.

käitumis|laad [-i]
*.. [kooli] kasvandike väline käitumislaad pidi olema lihvitud ja linlik. H. Puhvel.

käsitlus|laad [-i]
ainestiku, teema jms. käsitlemise, esitamise, kujutamise üldine laad, käsitlusviis. Impressionistliku käsitluslaadiga kunstnik. Kunstis, kirjanduses valitses realistlik käsitluslaad. Need teosed erinevad nii ainestikult kui ka selle käsitluslaadilt.

laad ‹-i 21› ‹s›

1. olemust määravad omadused v. eripära, iseloom; sellest sõltuv liik, kategooria vm. jaotus. Rahvalaulude nukker laad. Inimeste erinev psüühiline laad. Artikli poleemiline laad. Valude laad maohaavandite puhul. Laadilt lüürilised luuletused. Sentimentaalses laadis jutustused. Pole tahetud loobuda laulupidude traditsioonilisest laadist. Film võlub oma optimistliku laadiga. Majanduslikku, poliitilist laadi põhjused. See on hoopis teist laadi raamat. Juhuslikku laadi vead. Teatreid on mitut laadi. Tütar on läinud isasse, pojad on rohkem ema laadi. Nad on õige ühte laadi – raske vahet teha. *Viimane oli enam linna- kui maamehe laadi nii riietuse kui kogu oleku poolest. E. Vilde. *Kõneleja juhib mõisavalitseja mingisugusesse ruumi, mis rohkem kolikambri kui elutoa laadi kannab. O. Luts.
▷ Liitsõnad: aine|laad, ande|laad, elu|laad, eri|laad, esitus|laad, hinge|laad, käsitlus|laad, loome|laad, loomu|laad, luule|laad, maitse|laad, meele|laad, mõtte|laad, mängu|laad, põhi|laad, tunde|laad, vaimu|laad, väljendus|laad, ütlemislaad.
2. muus eri kõrgusega helide funktsionaalne järgnevus (näit. duur, moll), helilaad

laad ‹lae, laadi 21› ‹s›
püssi- vm. käsitulirelva pära, kaba. Sõrmed kramplikult automaadi lae ümber. Surub lae vastu õlga ning tulistab.
▷ Liitsõnad: püssilaad.

laad|ruum
laadungiruum. *Avatud lõugadega greiferid ahmisid laadruumist mitmetonniseid suutäisi .. H. Sergo.

loom ‹-u 21› ‹s›

1. iseloom, karakter, loomus. Kinnise, lahtise loomuga inimene. Ta on tasase, vaikse, pehme, aeglase, alandliku, lahke, lõbusa, elava, kärsitu, tulise, äkilise, hakkaja, uhke, ülbe loomuga. Loomult vaikne, tasane, elav, äkiline. Ta on loomu poolest isasse (läinud). Kahte nii ühesugust, erinevat, vastandlikku loomu annab otsida. *Aja jooksul harjus Eeva mehe loomuga, kehitas õlgu ja leppis sellega. L. Promet.
2. millegi (põhi)olemus v. -laad. Tuleb tegutseda, asi on kiire loomuga. Luuderohi nagu kõik ronitaimed ronib loomu poolest ikka ülespoole. *.. kust tõbi tuleb ja mis loomu ta on. J. Hurt. *Väideti, et uus kirjaviis on eesti keele loomu kohane, on ainus loomulik kirjaviis. A. Kask.
3. van loodus. *.. ja kes tahab rikkuda seda loomu igavest seadust, on jõle inimene. A. Saal. *Eluvaim käib läbi loomu, / taimi ehib ta .. Juh. Liiv.

loome|laad [-i]
loomingu eripära. Loomelaadilt väga erinevad kunstnikud. Juhan Liivi loomelaadi iseloomustab lihtsus.

loomis|laad [-i]
loomingu-, loomelaad

loomu|laad [-i]
iseloom, selle eripära. Eestlase loomulaad ei talu laia pateetikat.

loomus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
iseloom. a. inimese v. looma iseloom, loomulaad. Tal on hea, halb, vaikne, pehme, rahutu, äge loomus. Hea, halva, vaikse, pehme, rahutu, ägeda loomusega inimene. Eestlase kinnine loomus. Põikpäisus on tal loomuses. Mu loomus tõrgub totrusi kaasa tegemast. Öeldakse, et harjumus on teine loomus. Ta on kummaline, vastuoluline loomus. *Selle jutuka ja sõbraliku tütarlapse eksalteeritus ja impulsiivsus justkui ei sobinud minu maavillase loomusega. L. Hainsalu. b. millegi iseloom, laad, eripära. Skulptor peab arvestama materjali loomust. Liigutuste reflektoorne loomus.
▷ Liitsõnad: inimloomus.

luule|laad [-i]
Väljakujunenud poeedil on enamasti oma isikupärane luulelaad.

maalimis|laad [-i]
Igal kunstnikul on oma maalimislaad.

maastik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›

1. geogr looduslikult ühtlase ilmega maa-ala, kus korduvad teat. pinnavormid, taimkatteüksused, inimtegevuse avaldused jms.; (igapäevasemas tarvituses:) teat. maa-ala välisilme, värvide ja vormide laad vaatevälja ulatuses. Looduslikud, inimtegevusega muudetud maastikud. Tasane, mägine, soine maastik. Vooremaa, Šveitsi maastik. Maastiku omadused, tundmaõppimine. Turistid imetlevad loodusilu, kauneid maastikke. Maastik on siin üksluine. Maastikul kaardita, kaardi järgi orienteerumine. Lõunamaine, sügisene maastik. Jälgisin rongiaknast mööda libisevat maastikku.
▷ Liitsõnad: ava|maastik, järve|maastik, karsti|maastik, kultuur|maastik, kuppel|maastik, kuu|maastik, kõrbe|maastik, loodus|maastik, luite|maastik, metsa|maastik, murd|maastik, mägis|maastik, nõmme|maastik, park|maastik, puhke|maastik, põllumajandus|maastik, raba|maastik, soo|maastik, tehis|maastik, tundra|maastik, tööstus|maastik, vooremaastik; suve|maastik, sügis|maastik, talvemaastik.
2. kunst seda kujutav maal vm. kunstiteos, peisaaž. Tiziani, Gauguini maastikud. A. Laikmaa Itaalia maastikud. Kunstnik on maalinud portreid ja maastikke. Siia seinale sobiks mõni maastik.

maastiku|pilt
mingi maastiku üldilme; selle laad vaatevälja ulatuses. Saaremaa maastikupilti kuuluvad kadastikud. Maaparandustööd muudavad kahtlemata maastikupilti. || seda esitav kunstiteos, foto v. kirjeldus. Seintel on natüürmordid ja maastikupildid. *Tuglas andis juba „Hingemaas” tagasihoidlikke maastikupilte, maastik valitses „Jumala saares”. N. Andresen.

mast2 ‹-i 21› ‹s›

1. mängukaartide sama sümboliga rühm. On olemas neli masti: risti, poti ehk pada, ärtu ja ruutu. Püüdis sohki teha ja vale masti käia. Vaatasin kaarte: mastil polnud viga, ka trumpe oli.
▷ Liitsõnad: kaardimast.
2. ‹hrl. partitiivis v. elatiivis› kõnek liik, sort, laad. Seal on mitut, igat masti mehi. Jaan on sootuks teist masti kui Viktor. Igat masti sulisid liigub ringi. Võid juba arvata, mis masti tegelane ta on! Nad pole vennaga üldse ühte masti, ühest mastist mehed. *Ühest rauast leidis ta [= kütt] pruunkollast masti ilma sabata nudi soobli .. N. Baturin. *Papal särk puhas. Nööbid ühest mastist, korralikult ette õmmeldud. L. Promet.

meele|laad [-i]
tundelaad; loomus. Erksa, kinnise, rõõmsa, avala, vagura meelelaadiga inimene. Ta on meelelaadilt äkiline, tormakas. Poiss on meelelaadilt isasse.

mest ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. partitiivis v. sisekohakäänetes› kõnek
1. kamp, salk, rühm, seltskond. Tule, istu meeste mesti! Tule meie kampa, löö meiega mesti. Nad tulid neljakesi mestis. Muidu vaikne mees, aga teistega mestis kuraasi täis. Üksi ei tule toime, siis kutsus sõbrad mesti. Oodake pisut, ma löön ka mesti! Kuidas sina selle seltskonnaga mesti sattusid? *Nõnda oligi mu sugulaste, hõimude ja tuttavate kirju mest meil laupäeva õhtul kõige uskumatumal kombel koos .. J. Kross. || (üldisemalt ühel nõul oleku v. ühes laadis tegutsemise kohta). Eks agronoom ja direktor ole ühes mestis. Sulle ei või rääkida, sa oled pererahvaga mestis. Ah, need on ühe mesti mehed kõik! *Aimasin niigi, et selles majas olid kõik köögitüdrukust kuni peremeheni välja riigikukutajatega ühes mestis. H. Sergo. *Neist peredest võrsusid ülbed noorhärrad, kes neljakümne esimesel aastal lõid sakslastega mesti .. E. Tennov.
2. liik, sort, laad, mast. Seal oli koos mitut mesti, mitmest mestist rahvast. Liigub ringi igat mesti sulisid. Mind huvitab, mis mesti mees ta päriselt on. *No kurat, mina pole seda mesti mees, kes endaga mängida laseb! V. Gross. *Vaat sellepärast, et minu mesti mehed ei hooli ilmaski sihukesest sandist asjast! A. Jakobson.

mood ‹moe, moodi 21› ‹s›

1. ajastu üldine maitselaad, mis määrab suuresti rõivastuse (jm. inimese välimuse juurde kuuluva), samuti ka tarbeesemete, ruumide, sisustuse, kirjanduse, kunsti vm. laadi ja ilme; mingite väärtuste suhteliselt lühiajaline tunnustatus. Moega kaasas käima, moodi järgima, moodi taga ajama. Mood näeb ette, nõuab, dikteerib. Mood vaheldub kiiresti. Mõni aasta tagasi olid sellised kleidid, pluusid, kingad moes, nüüd on nad moest läinud, nüüd on hoopis uued moed. Moest läinud esemed. Moest läinud kaabud, lipsud, muster. Käib viimase moe järgi riides. Sellised soengud, selline meik on nüüd moes. Kas praegu on moes tume või hele mööbel? Sellised ehted lähevad võib-olla kunagi uuesti moodi. Habe on jälle moes. Biitmuusika, abstraktne kunst on moes. Suurepärane laulja, aga ta pole enam moes 'populaarne'. Kõik peavad koera, koerad on moes. Millal tuli saunsuvilate ja saunapidude mood? Inimene ei tohi olla moe ori. || ‹pl.› (moodsate rõivamudelite kohta). Uued Pariisi moed. Saksa moed on praktilised. Vanemale inimesele ei sobi ekstravagantsed moed.
▷ Liitsõnad: habeme|mood, juukse|mood, kinga|mood, kleidi|mood, kübara|mood, mantli|mood, meeste|mood, naiste|mood, riide|mood, suur|mood, ülikonnamood; maksi|mood, midi|mood, minimood; kevad|mood, suve|mood, sügis|mood, talvemood.
2. tava, harjumus, komme. Rumal, paha, vastik mood küüsi närida. Tal on veider mood omaette, iseendaga rääkida. Kust ta sellise halva, lolli moe on saanud, õppinud? Üksteise peale kaebamine ei olnud moeks. Nutt, pisarad on naiste mood oma tahtmist läbi viia. Väga ootamatu ettepanek – aga see on juba kord Jaani mood! Tal on selline uhkustamise, praalimise, ilkumise mood. Varem Antsul vandumise moodi ei olnud. Ega ta seda tõsiselt võtnud, rääkis rohkem moe pärast. Mis mood see on, olgu emale vastu toriseda! See pole küll kellegi mood poole päevani sängis lesida! Kassil on mood voodis padja peal magada. Mustlase hobusel öeldakse mitmesugused vigurid ja moed küljes olevat. *.. näe, isegi maaplikad jooksevad rohkem poiste kui poisid nende järele. See nüüd niisuke uus aeg ja uus mood. A. H. Tammsaare.
3. olek, olemus; kuju. Vaikse, argliku, häbeliku, tasase, lahke, leebe moega neiu. Terase, asjaliku, targa, aruka moega poiss. Ausa, uhke moega isand. Naabrid on lepliku moega inimesed. Ta on kinnise loomu ja salaliku moega. Kuidagi väsinud ja haiglase moega. Ära ole nii õnnetu, hädise moega. Sa täna nii mossis moega. *.. ülituttava moega valged majad, mis eemalt püüdsid pilku, polnud lähedalt kuigi meeldivad. V. Saar. *Juba Reinu välispidine mood on isevärki: tilluke mehike, tedretähniline nägu ja nösinina .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: keha|mood, pinna|mood, tegumood.
4. ‹hrl. partitiivis, adessiivis v. komitatiivis koos adjektiivse täiendiga› viis, komme. Tuntuks võib saada mitut moodi, mitmel moel. Kas sa muud moodi, muul moel ei osanud seda asja ajada? Seda ülesannet saab lahendada kaht(e) moodi. Las jääb kõik vana, endist moodi. Ta püüdis igat moodi 'igati' äri ajada. Astub aeglasel, tähtsal moel. Jutustas seda lugu oma rahulikul, muhedal, asjalikul moel. Püüdsin teda ühel ja teisel, õige mitmel moel mõjustada. Mingil moel, mingi moega ta lõpuks ülikooli lõpetas. Sellest ei pääse mingil moel mööda. Sel moel, selle moega saigi temast kirjanik. Niiviisi, selle moega sa kaugele ei jõua. Ta rääkis sellest niisuguse moega, et kuulajail hakkas kõhe. Kuidas elu läheb? – Keskmist moodi. Sa pead mind aitama. – Mis moel? Nad said haledal moel, haledat moodi 'hullusti' petta. Tal vedas roppu moodi, tal oli roppu moodi 'väga ohtrasti' õnne. *Lõhnasime mõlemad koledal moel nitrolaki järele .. K. Saaber. *Elu on santi moodi [= ääretult] ebaõiglane! V. Lattik. || ‹määrsõnaga› kõnek. *Mis kuradi moodi see ometi juhtuda sai? J. Tuulik. *Igav. Pagana moodi igav ... A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: ise|moodi, kuidagi|moodi, mis|moodi, miskit|moodi, muud|moodi, naa|moodi, nii|moodi, nõnda|moodi, oma|moodi, seda|moodi, teist|moodi, üht(e)moodi; hiigla|moodi, hullu|moodi, mehemoodi.
5. ‹genitiivis täiendiga, hrl. substantiivi järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult mingit sarnasusvõrdlust: kellegi, millegi sarnane v. sarnaselt). Ta on välimuselt isa, loomult ema moodi. Pikk kuuri moodi ehitis. Mingi koera moodi loomake. Mingisugune sineli moodi mantel seljas. Kollakas vaha moodi aine. Poiss kires kuke moodi. Ta ei näe põrmugi professori moodi välja. Lõnguse moodi riides noorukid. Tahaks kord inimese moodi elada. Rukist lõigati siis veel esiisade moodi. Ta istub türklase moodi ristisjalu. Elad koos huntidega, käitu hundi moodi. Öösel sadas lund, nüüd on päris talve moodi. Jüri moodi poiss küll ei ole. See oli kangesti Joeli moodi ärbelda oma rikkusega. *.. preili Luige, üks teie moodi preili kõndis rannas kunstnik Liibusega. P. Vallak.
6. [part] liik, laad. Sõpru on mitut moodi. *Sealt kostis juba selle uut moodi pilli, lõõtsmoonika hääli .. A. Kalmus.

moodus ‹-e 4 või -e 5› ‹s›

1. viis, laad. Uusi õppetöö mitmekesistamise mooduseid. Lõõgastumise, pingemaandamise mooduseid on mitmeid. Kõige otstarbekam moodus informatsiooni saada. See moodus probleemi lahendamiseks ei sobi, tuleb leida midagi muud. *Tihtilugu tõuseb su põllenurk silmile – see on sinu moodus mõtlemiseks. E. Vetemaa.
2. keel kõneviis
3. filos olemisviis, mööduv omadus, mis on esemetel ja nähtustel vaid teatud olekuis

muusika|teooria
muus muusikateaduse osa, ka õppeaine muusikalistest põhiteadmistest (noodikiri, laad, helistik, meetrum, rütm jms.). Muusikateooria õpikud.

mõtlemis|laad [-i]
Tema vaimu- ja mõtlemislaadis on palju prantslaslikku.

mõtlemis|viis [-i]
mõtlemise isikupärane laad, mõtlemislaad; mõtteviis. Autoritaarne, radikaalne mõtlemisviis. Virvel on ehtnaiselik mõtlemisviis. Aeglase mõtlemisviisiga inimene.

mõtte|laad [-i]
mõtteviisi eripära; mõtteviis. Väikekodanlik, religioosne, konservatiivne, isamaalik, rahvuslik mõttelaad. Kainelt arvestav praktilise mõttelaadiga mees. Mõttelaadilt erinevad inimesed. Autor on hästi tabanud maainimeste mõttelaadi.

mängu|laad [-i]
Näitleja realistlik, ekspressiivne, vaos hoitud mängulaad. Orkestri mängulaad oli bravuurne. Kaks hoopis erineva mängulaadiga tennisisti.

münt3 ‹mündi 21› ‹s›
laad, värving. *Tugev nasalisatsioon annab eesti keelele erilise mündi. P. Ariste. *See on hoopis teist münti mees, kui ma kedagi teist nende seast olen näinud. J. Järv.
▷ Liitsõnad: kõlamünt.

nägu ‹näo 27› ‹s›

1. inimese pea esikülg (juuste piirist alalõua alaservani); ka anat (facies). Lai, kitsas, ümmargune, nurgeline, ovaalne nägu. Meeldiv, jumekas, rohmakas, rõugearmiline nägu. Hallide juustega, kuid noore näoga naine. Nägu nagu kitsejälg 'väike ja kitsas', nagu (täis)kuu 'ümar (ja priske)'. Kortsus, kipras, krimpsus nägu. Tedretähed, armid, sügavad kortsud näos, näol. Valge, kahvatu nägu. Näost valge, kahvatu (nagu lubi, lubjatud sein). Nägu on külmast sinine, iiveldusest roheline, väsimusest hall, pisaraist märg. Läheb, langeb, kukub näost valgeks, kahvatuks, kaameks. Läheb, lahvatab näost, üle näo punaseks. Veri tõuseb, lööb näkku. Nägu tõmbub punaseks, lööb õhetama. Näost punane kui keedetud vähk. Punetab, õhetab, lõkendab näost (nagu tulekuri). Pese oma kriim nägu puhtaks! Krimpsutab, väänab, moonutab nägu. Nägu venis pettumusest pikaks. Nägu hirmust moondunud. Mis viga, sul pole inimese nägu, oma nägu(gi) peas 'oled näost võõras, moondunud'? Nägu läheb, tõmbub muigele, naerule, nutule, naeruseks, nutuseks. Nägu rõõmsalt naerul, naerune. Miks oled nii nutuse, nutul näoga? Mehel lõi nägu rõõmust särama, mees lõi näost särama. Oled sellel fotol natuke võõra näoga. Pöörab näo kõrvale, ära. Varjab, katab näo kätega. Kallistavad, nägu näo vastu surutud. Pühib näolt pisaraid, higi. Magab näoga seina poole. Määris kreemi, tupsutas puudrit näole. Näo poolest, näolt kena tüdruk. Tunnen, tean teda vaid näo järgi, nägu pidi. Punane värv ei ole talle näo järgi 'ei sobi'. Mõni õpetaja panevat hindeid näo järgi 'meeldivuse alusel'. See nägu tundub tuttav. Tal on hea nägude mälu, hea mälu nägudele, nägude peale. Poeg on väga isa nägu 'näolt isaga sarnane'. Kaksikud, vend ja õde on ühte nägu 'näolt sarnased'. Mina oma õega küll ühte nägu 'näolt sarnane' ei ole. Teda oli näkku, vastu nägu löödud. Tal oli nägu sisse, üles pekstud. Kes on su nägu kribinud, äestanud? Kass võib küüntega näkku karata. Vinge, jäine tuul puhub näkku. Sisenemisel lõi suits, leitsak, aur näkku. Näkku vaatama, vahtima, jõllitama. Paneb, torkab, pistab, viskab, lööb suitsu, paberossi, sigareti, sigari näkku 'suhu'. Näo ees 'avalikult, asjaosalise juuresolekul' lipitseb ja kiidab, tagaselja kirub. Ütleb igaühele tõtt näkku 'otse, avalikult'. Naeris teisele kahjurõõmsalt näkku. | piltl. Tuleb raskustele, ohule näkku vaadata, mitte haliseda ega peitu pugeda. || looma pea esikülg. Armsa ümmarguse näoga kass. Buldogi tömbi koonuga nägu. Öökullil on suuresilmne sõõrjas nägu. || millegi esikülg, palgepool. Kuu, Päikese nägu. Mündi nägu ehk avers. Maja on ehitatud näoga vastu hommikut, nägu hommikusse. Äratuskell oli seatud näoga voodi poole. Õis pöörab näo päikesele vastu. *Veetorni tuuleratas käis aeglaselt ringi, nägu vastu lõunat .. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: silmnägu; inim|nägu, mehe|nägu, naisenägu; ahvi|nägu, hobuse|nägu, kuu|nägu, linnu|nägu, nirgi|nägu, nuku|nägu, rotinägu.
2. näoilme. Kaval, pettunud, õnnetu, hapu nägu. Ta on kavala, rõõmsa, pettunud, õnnetu näoga. Teeb tähtsa näo (pähe, ette), tähtsat nägu. Tähtis nägu peas, ees. Seletab midagi tähtsa näoga. Nägu läks, tõmbus rõõmsaks, kurvaks, pilve. Probleem võttis näo tõsiseks, murelikuks. Käib rahuloleva, mureliku, pilves, mossis, kurja, kannataja, süüdlase näoga ringi. Silmitseb, takseerib asjatundliku näoga. Tõotab pühaliku näoga. Jäi mulle ütlemata lolli näoga otsa vahtima. Võib kõige süütuma näoga valetada. Mõnel on näost näha, lugeda, et valetab. Nägu nalja, häda täis 'naljane, hädine'. Ei olnud talle näkku kirjutatud 'näost (ja olekust) näha', et ta varas on. Näis, mis(suguse) näo ta teeb 'kuidas reageerib', kui meie plaanist teada saab. Mis(suguse) näoga '(ilme ja) enesetundega' ta tuleb mult andeks paluma? Löö või lükka, väsinud hobune ei tee teist nägugi 'ei tee väljagi, ei reageeri'. Teeb näo 'teeskleb', nagu poleks küsimust kuulnudki. *Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit surmasuust põgenema. A. H. Tammsaare. || grimass. Teeb peegli ees nägusid. Teeb niisuguse näo nagu sidrunit süües. *Insener laksutas lapsele keelt ja tegi naljakaid nägusid. L. Promet.
▷ Liitsõnad: ingli|nägu, naerunägu.
3. kõnek hrl hlv inimene, tüüp. Igasuguseid kahtlasi nägusid liigub ringi. Seal on uusi nägusid, keda ma veel ei tunne. Lunis igalt tuttavalt näolt laenu. Pool liitrit viina näo kohta, näo peale. Iga nägu pani, andis viielise, klapiti viieline näo pealt. Arve tuli sada krooni nägu. *Aga mis nägusid siia kokku ajab! Mulgimaa punnpõselised perepojad. Endised vürtspoodnikud .. E. Tennov. *Lugematu arv nägusid, lõpmatu „sinade” ja „teiede” vahel laveerimine. J. Jõerüüt.
▷ Liitsõnad: ahvi|nägu, kelmi|nägu, kirve|nägu, röövli|nägu, saatana|nägu, sindri|nägu, sunniku|nägu, varga|nägu, võllanägu.
4. piltl ilme, pale. a. välimus, väljanägemine; vorm, kuju v. ilming. Ilma kõrvata pole tassil õiget nägu. Linna nägu on tundmatuseni muutunud. Pärast vihma on tänavail puhtam nägu. Kulunud vaibal pole enam miskit nägu. Vaata, melonitaim on niisugust nägu. Iga torn oli ise nägu 'isesugune'. Mitut nägu 'mitmesuguseid' troopilisi puuvilju. Näo poolest ilusad õunad, aga hapud. Toal hoopis teine nägu, kui kardinad on ees. Üks ärika, lõunamaalase, kunstniku nägu mees käis sind otsimas. Poiss on suur, juba mehe nägu võtmas. Uuslinna majad on üsna ühte, sama nägu. Kevadisel päeval on suve nägu, aga talve hambad. Ilm on kahtlast nägu, läheb vist sajule. Asi paistab seda nägu, et oleme siin ülearused. Väga seda nägu kui hammustushaav. Tahab oma äritsemisele seadusliku näo anda. Neil kingadel ei ole nägu ega tegu 'ilusat välimust ega kõlblikkust'. Alatusel on lugematuid nägusid. Sademeid oli nii vihma kui lume näol. Puhastusained pulbri, pasta või aerosooli näol. Annetuste näol kogutud raha. Mis näol sa tasu tahad, kas rahas või natuuras? Põllu nägu näitab põllumehe tegu. *Loodus on ikka huvitav, esinegu ta missugusel näol tahes. E. Vilde. *Ta hakkab oma jutu otsast uuesti kinni, kordab seda teisel näol, teises järjes .. A. H. Tammsaare. b. olemus, eripära, (eri)laad. Noore põlvkonna nägu avaldub tema tegudes. Ajalehe poliitiline nägu. Noorkirjanik alles katsetab, otsib oma nägu. Peidab oma õiget, tõelist nägu lõõbi ja veiderdamise taha. Oma näoga noor tekstiilikunstnik. *.. aga minu siseilm on võtnud teise näo selle tagajärjel, mis on minust üle käinud. P. Krusten.
5. hrv nägemine. *Küll öösel unes nägin / üht rasket nägu ma: / üks lillepõõsas kasvas / mu aias üksinda. L. Koidula. || näoks, näo pärast teistele nägemiseks; moepärast. Tööd tehti ainult näo pärast. Metsa kõndima minnes võtsin näoks marjakorvi kaasa. *Ja egas mina kuigi palju [ei söö]. Ma niisama näo pärast, et kõhtu petta. F. Tuglas. || nägudeni kõnek nägemiseni. Nägudeni (siis)! Jääme nägudeni.

näo|laad [-i]
näo laad (v. ilme). *Näolaadki ei olnud veel kindlat kuju omandanud; oli alles lapselikult valmimata. M. Sillaots.

näo|lõige
näo laad. Idamaise näolõikega naine.

näo|plaan
näokuju; -laad. Ovaalse, ümmarguse, nurgelise näoplaaniga mees. *.. aga näoplaani ja silmavaate poolest olid nad ühtemoodi – ühe isa-ema lapsed. A. Hint.

olemis|laad [-i]
*Tema senine elav, päikesepaisteline olemislaad kadus, ta ei tundnud enam millestki õiget rõõmu .. K. Ristikivi.

olu|kirjelduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
hrl nõuk olukirjeldusele omane. Jutustuse olukirjelduslik laad.

ornamentika ‹1› ‹s›
kunst ornamentidega kaunistamise kunst, selle laad; ornamentaalsete elementide kogum. Kunstikoolis õpetati ka ornamentikat. Klassitsistlik ornamentika toetus antiigi ornamentikale. Geomeetriline ornamentika. Paljud tarbekunstnikud kasutavad rahvakunsti ornamentikat.
▷ Liitsõnad: inim|ornamentika, loom|ornamentika, taimornamentika; lõike|ornamentika, põletusornamentika.

plaan1 ‹-i 21› ‹s›

1. kavatsus, mõte, nõu, tegevuskava. Tal on hea, hiilgav, kaval, nurjatu plaan. See on päris arutu, rumal plaan. Kõik eduka mehe plaanid õnnestusid, täitusid, läksid täide, on teoks saanud. Suured plaanid on luhtunud, tühja jooksnud, vett vedama läinud. Teostamata, nurjunud plaanid. Ta pea on ilusaid plaane täis. Vanemad laitsid töölemineku, taluostmise plaani maha. Poistel on plaanis ülikooli astuda. Mul pole täna õhtul midagi erilist plaanis. Volli tuli välja julge plaaniga. Pühenda ka mind oma plaanidesse! Kuidas seda plaani ellu viia? Sellest plaanist ei tule midagi välja. Uudis lõi mu plaanid segi. Ta seisab meie plaanidel tee peal ees. Filmiga on režissööril omad plaanid. Mis plaanid sul tema suhtes on? Mõeldi ja tehti suuri plaane. Hoia, et ta su plaanist teada ei saa! Plaan, kuidas põgeneda, oli valmis. Ema plaani järgi, kohaselt peaksime homme ära sõitma. Kas sa väikest lõunasööki ei taha plaani võtta? Tegin plaani teaduskonda vahetada. Junga haub plaani laevalt lahkuda. *Tema peakeses hakkasid mõtted idanema, plaanid tärkama.. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: ehitus|plaan, elu|plaan, kosja|plaan, puhkuse|plaan, suve|plaan, tegevus|plaan, tuleviku|plaan, äraminekuplaan; kallaletungi|plaan, kättemaksu|plaan, mässu|plaan, põgenemis|plaan, sala|plaan, sõja|plaan, vallutusplaan.
2. ka maj tegevuskava mingiks ajavahemikuks; seda kajastav dokument. Riigieelarve on majanduse tähtsaim plaan. Tööstuse, põllumajanduse, loomakasvatuse arendamise plaan. Tehas annab toodangut üle plaani. Ettevõte, majand ei täitnud plaani, ületas plaani. Külvatud on 15% plaanist. Filmistuudio, kirjastuse, tsehhi plaan. Töörühm esitas haridussüsteemi reorganiseerimise plaani. Plaanide korrigeerimine. Ta on koostanud õpingute plaani. Staabis valmis lahingu plaan. || ülesehitus, kavand. Kavatsetava teose plaan. Õpilased peavad koostama kirjandi plaani. Aita mul ettekande plaan valmis teha.
▷ Liitsõnad: aasta|plaan, kuu|plaan, kvartali|plaan, poolaastaplaan; generaal|plaan, kalender|plaan, kompleks|plaan, koond|plaan, perspektiivplaan; ehitus|plaan, finants|plaan, ilmumis|plaan, jaotus|plaan, kalapüügi|plaan, kassa|plaan, kasumi|plaan, kirjastamis|plaan, krediidi|plaan, külvi|plaan, majandus|plaan, müügi|plaan, püügi|plaan, rahvamajandus|plaan, raie|plaan, realiseerimis|plaan, remondi|plaan, tootmis|plaan, turustamis|plaan, töö|plaan, tööjõu|plaan, varumis|plaan, õppeplaan; individuaal|plaan, operatiivplaan.
3. millegi toimumise ajakava; seda kajastav tabel, graafik vms. Rongid väljuvad plaani järgi. Võistluste plaani kohaselt algab sprint kell kaks. Korrapidamise, eksamite plaan.
▷ Liitsõnad: päeva|plaan, rongisõidu|plaan, sõidu|plaan, tunniplaan.
4. maapinna, asula, ehitise vm. objekti rõhtprojektsiooni vähendatud kujutis (joonisena v. joonistena). Arhitektil valmis uue maja plaan. Korteri plaan. Kindluse, Tartu linna plaan. Krundi, aia, pargi plaan. Topograafiline plaan. Plaan mõõdus 1 : 3000. *Arvad, et see nii ilmaaegne kritseldus on? See on Mustasoo plaan. O. Luts.
5. jäädvustatava objekti kujutise mõõtkava filmi- v. fotokaadris. Filmis on rohkesti suures plaanis kaadreid. Meest filmiti, näidati suures plaanis. Kaamera tõi saatejuhi suurde plaani.
▷ Liitsõnad: detail|plaan, kaug|plaan, kesk|plaan, täis|plaan, üldplaan.
6. kõnek välimus, väljanägemine. *Plaani poolest meeldis talle ka uus laev.. A. Hint. *Muidu minia ju ilusa plaaniga, kas pole? J. Semper. || (väljanägemiselt, olemiselt:) kellegi v. millegi moodi, laadi. Kai küll mehele ei saa, ta on nii vanatüdruku plaani. *Oled näostki muutunud teiseks. Rohkem isa plaani. A. Tulik. *Kõik toad on lossis ühte plaani: / sünk pruun ja kulla nukker hõõg.. H. Jürisson.
7. hrl piltl tasand. Näitlejal on rolli alltekst, s. o. teine plaan, avamata jäänud. Erinevatel ajalistel plaanidel kulgevad sündmused. Perekond jäi teisele plaanile 'tagaplaanile'. Kohmetu kriitik oli seltskonnas alati teisel või kolmandal plaanil. *..igas teises lauses peitus mingi teine plaan, mingi raskesti tabatav kahemõttelisus. T. Kallas. *Mõnevõrra saab reljeefis edasi anda ka mitut plaani, kaugust, perspektiivi. O. Kangilaski.
▷ Liitsõnad: esi|plaan, tagaplaan.
8. laad; vaatenurk, aspekt. Satiirilises plaanis jutustus. Käsitleb seda nähtust ajaloolises, üldfilosoofilises plaanis. Tunnen bioloogiat vaid kõige üldisemas plaanis. Peaosatäitjale oli omane lüüriline plaan. *Ja eetilises plaanis mõistan ma teie praegust käitumist täiesti. E. Vetemaa.

põhi|iseloom
põhiolemus v. -laad. Olevi põhiiseloomus puudub igasugune variserlikkus. Tema loomingu põhiiseloom on optimistlik.

põhi|laad [-i]
millegi põhiline laad; sellest sõltuv liik vms. Elutunde, mõtteviisi põhilaad. Raamatu kirjeldav põhilaad. Põhilaadilt lüüriline luuletus. Meeste riietuses on kaks põhilaadi: klassikaline ja sportlik.

põhi|loom [-u]
põhiolemus v. -laad. Põhiloomult on ta lahke ja sõbralik. Forell on põhiloomult paigakala. Põhiloomult erineb tema armastusluule Underi omast täielikult. *Tema põhiloomuks oli alati olnud mingi kindel ja selge hoiak. K. Ainver.

pühenduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
pühendusele iseloomulik. Luuletuse pühenduslik laad.

püssi|laad [-lae]
püssi (puust) osa, mille külge kinnitub püssitoru. Virutas püssilaega vastase pikali. *Ats laskus põlvili, pani püssilae vastu vasakut õlga ja sikutas parema käega päästikut. A. Kalman.

püügi|viis [-i]
püügi moodus, püügi laad. Lubatud, keelatud püügiviisid. Traalpüük, noodapüük, võrgupüük ja teised püügiviisid. Kirptirguga püük on kalasportlaste hulgas laialt levinud püügiviis. Jahisaagi tabamiseks kasutatavad püügiviisid.

retro ‹6› ‹s›
retrospektiivne teos (eriti film), laad v. käsitlus; minevikku pööratus, retrospektiivsus. Armastab kinos vaadata 1930. aastate retrosid. Mood on pöördunud retrosse. Moes on retro.

rokokooline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
rokokoole iseloomulik v. omane, rokokoolik. Rokokooline laad, stiil. Rokokooline looming.

rustikaalne ‹-se 2› ‹adj›
ruraalne. Rustikaalse viimistlusega fassaad. Rustikaalne rohmakavõitu aiamööbel. Maalide, ehete rustikaalne laad.

ruum ‹-i 21› ‹s›

1. ‹ilma piiritleva laiendita› (üldse:) see kolmemõõtmeline ja lõputu, kus kõik eksisteeriv paikneb ja toimub. Ühel hetkel aeg ja ruum kadusid mu jaoks, olin väljaspool ruumi ja aega. Absoluutne ruum. Tühi, liikumatu ruum.
▷ Liitsõnad: aeg|ruum, ilma|ruum, küber|ruum, maailma|ruum, taeva|ruum, täheruum.
2. ‹piiritleva laiendiga› mingi ala, piirkond; võimu-, mõjupiirkond. Vaenlane hoiab maantee ja metsa vahelist ruumi tule all. Majadevahelisse ruumi ehitatakse laste mänguväljakud. Kuidas tagada julgeolekut Balti ruumis? Euroopa Liidu ruumis elab umbes 360 miljonit inimest. *.. oli vaja kuidagi ära määratleda endise N. Liidu territooriumil tekkinud uus geopoliitiline ruum. M. Mihkelson (tlk).
▷ Liitsõnad: õhuruum.
3. ruumi (1. täh.) osa, mis on pindadega piiratud (näit. tuba, saal jne.). Väike, kitsas, madal, avar ruum. Tühi ja kõle ruum. Soojad, puhtad ruumid. Valgustatud, pime ruum. Ta vajas koosoleku pidamiseks suurt ruumi. Ruume üürima. Terve maja koosnes ühest ruumist. Mõisatalli hämar ruum on jahe. Tantsuring töötab kooli ruumes. Apteegi, töökoja, kaupluse ruumid. Ta kodu tähtsaim ruum on köök. Trükimasinate, meistrite ruum. Ruumi meeleolu. Vihma eest mindi ruumi varjule. Tüdruk seisis ruumi keskel. Asjad vedelesid mööda ruume laiali. Ruume lukustama, tuulutama, koristama. Kustutasin ruumis tule. Mis ruumi see uks viib? Koobastik koosneb seitsmest käikudega ühendatud ruumist.
▷ Liitsõnad: abi|ruum, aida|ruum, altari|ruum, ameti|ruum, aparaadi|ruum, büroo|ruum, dispetšeri|ruum, duši|ruum, ees|ruum, eksami|ruum, ekspositsiooni|ruum, elu|ruum, harjutus|ruum, hoiu|ruum, jalutus|ruum, juhi|ruum, kamina|ruum, kassa|ruum, katla|ruum, kaupluse|ruum, keldri|ruum, klassi|ruum, klubi|ruum, kohtu|ruum, kohviku|ruum, kontori|ruum, kooli|ruum, koori|ruum, koosoleku|ruum, kõrtsi|ruum, kõrval|ruum, köögi|ruum, külmutus|ruum, kütte|ruum, laad|ruum, laadungi|ruum, laeva|ruum, lao|ruum, lasti|ruum, lava|ruum, leili|ruum, magamis|ruum, majandus|ruum, majapidamis|ruum, masina|ruum, meeskonna|ruum, mängu|ruum, müügi|ruum, näituse|ruum, olme|ruum, oote|ruum, operatsiooni|ruum, orkestri|ruum, pagasi|ruum, paki|ruum, pesemis|ruum, pesu|ruum, piima|ruum, poe|ruum, proovi|ruum, puhke|ruum, pumba|ruum, pööningu|ruum, raamatukogu|ruum, riidehoiu|ruum, riietus|ruum, sahvri|ruum, sanitaar|ruum, sauna|ruum, sise|ruum, soojendus|ruum, söögi|ruum, taga|ruum, teenindus|ruum, tootmis|ruum, treeningu|ruum, triikimis|ruum, tualett|ruum, töö|ruum, vahe|ruum, vahtkonna|ruum, valve|ruum, vastuvõtu|ruum, võimlemis|ruum, võlv|ruum, üüriruum.
4. millegi v. kellegi kuhugi mahtumiseks piisav v. vajalik vaba koht. Võtke end koomale, mul ei ole siin ruumi. Nihutas end, et lapsele ruumi teha. Tegi kapis raamatutele ruumi. Andsin tõttajatele ruumi. Annab sandile toas ruumi. Saialill ei jäta teistele taimedele ruumi. Autol pole ümberpööramiseks piisavalt ruumi. Ruumi jäi ülegi. See kapp võtab toas palju ruumi. Paljukest see vanainimene ikka ruumi võtab! Paadis oli ruumi ainult kahele. Püüdsin kottidele ruumi leida. Vaatajate jaoks oli saalis liiga vähe ruumi. Ruumi puudusel ei saanud kõik soovijad sisse tulla. Teekonna kulgedes annavad põllud ruumi metsadele. Laskis rihma järele, et kõhule ruumi teha. Neil on vaba ruumi laialt, küllalt, napilt. Küll on siin toas palju ruumi! | piltl. Raske elu jättis unistustele vähe ruumi. On nii närvis, et mõtlemisele ruumi ei jää. Hirm tegi ruumi tüdimusele. Sul pole enam mu südames ruumi. Ta teostes leidub ruumi üksnes seiklejatele. Luuletaja annab ruumi ka kirjeldustele. Skandaal ei jätnud asjalikuks kriitikaks ruumi.
▷ Liitsõnad: arengu|ruum, astumis|ruum, kasvu|ruum, liikumis|ruum, mängu|ruum, valikuruum.
5. maht (2. täh.) Piiratud ruumi tõttu on bibliograafia valikuline. Nii põhjaliku käsitluse jaoks on entsüklopeedia ruum liiga napp.
6. kõnek ruumimeeter. *.. õue peal nelikümmend ruumi kasepuid riidas.. A. Beekman.

rütmika ‹1› ‹s›

1. õpetus rütmi olemusest ja seadustest, rütmiõpetus
2. muusikapala, luuletuse, kõne vms. rütmi laad. Stravinski muusika sugestiivne rütmika. Džässi erk, tantsuline rütmika. Eesti rütmikas esinevad põhiliselt trohheus ja daktül. || (üldisemalt:) kellegi, millegi rütmiline külg. *Igale loomaliigile omane rütmika jääb esialgu püsima ka siis, kui katseloomad viia üle uuele ööpäeva režiimile. M. Epler.
3. psüühilist motoorikat ja kõnerütmi korrigeeriv õppeaine lasteaias, algklassis, erikoolis ja psühhoteraapias

sentimentaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. tundeline, tundlev; halemeelne, härdameelne. Lapsepõlve meenutamine muutis ta alati sentimentaalseks. Kuuvalgusel ollakse tihti sentimentaalsemad kui muidu. Ta on sentimentaalne haletseja. Sentimentaalne hingelaad. Sentimentaalsed tunded. *.. ühed said [joomalauas] üleliia rõõmsaks, hakkasid laulma ja ropendama, teised muutusid sentimentaalseks, hakkasid nutma.. A. Kitzberg. *Vana aja inimene oli kõike muud, aga mitte sentimentaalne. Raske eluvõitlus.. ei lubanud tundmusi hellitada. A. Kruusberg.
2. tundelisust esile kutsuv, tunnetega liialdav, tundmusterohkelt ilutsev. Sentimentaalne luuletus, laulutekst, film. 19. sajandil loeti palju pisaraterohkeid nõretavalt sentimentaalseid rahvaraamatuid. Raamatu läilalt sentimentaalne laad, toon. Tädi sentimentaalne kannikeselõhn. Taskurätile oli tikitud sentimentaalseid õiekesi. *Ma lähen ehitan masinaid, nii palju masinaid, et teie sentimentaalsed majad ja idüllilised pildid kaovad selles tohutus rauariigis lihtsalt ära... M. Traat.

sentimentalistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
sentimentalismile omane, sellega seotud, sellesse kuuluv. Sentimentalistlik teos, meetod. *.. halearmsas stiilis, imeliste juhtumuste ja kokkusattumuste ohtras pakkumises ning õnnelike lõppude eelistamises näib aga jätkuvat veel sentimentalistlik laad. O. Kruus.

soa|laad [-lae]
kangaspuude osa: raam, millesse kinnitatakse suga

sort ‹sordi 21› ‹s›

1. headusjärk, väärtusklass. a. (tootel). Ekstra, kõrgema, I sordi jahu. Suurem osa piimast läks teise sorti. Kolmanda sordi tubakas. Esimese sordi heeringas on teise sordi omast kallim. Veinidest pruugib ta ainult kõrgemaid sorte. Tundub olevat paremat sorti konjak. See on kehvemat sorti kangas. *See [= viin] toodi Tartust.., alam sort punase, kõrgem sort valge lakiga korgitud. H. Raudsepp. b. (laiemalt millegi v. kellegi väärtust hinnates). Valisime keskmist sorti kõrtsi. Kas paremat sorti paati pole? Need filmid on kõige odavamat sorti värk. See tsikkel on esimese sordi riist. Ta sihib uhkemat sorti tüdrukuid. Peab Minnit madalamat sorti naiseks. Alamat sorti rahvas. Ukse taga seisis keegi paremat sorti isand. Jalad on tal kõrgemat sorti. Vahendaja osutus esimest sorti närukaelaks. *Ega kündja ole lihtinimene. Ta nagu veidi kõrgemat sorti.. A. Kalmus.
2. põll aiand hrl. aretuse tulemusena saadav majanduslike ja bioloogiliste omaduste ning morfoloogiliste tunnuste poolest sarnaste taimede kogum. Minu isa aretatud sordid. Sellest liigist on aretatud tuhatkond sorti. Varajased, hilised sordid. Viljapuude külma-, talvekindlad sordid. Maasika tihedapuhmikulised, magusad sordid. Datli kohalikud sordid. Savimuldadele sobivad sordid. Saagikuse, maitseomaduste poolest erinevad sordid. Rajoonitud sordid. Külvati kolme sorti otra, parimat sorti lina. 'Ants' ja 'Ando' on head sorti kartulid. Aias kasvavad 'Kuldrenett', 'Talvenauding' ja mitmed teised sordid.
▷ Liitsõnad: daalia|sort, datli|sort, kaera|sort, kapsa|sort, kartuli|sort, kirsi|sort, lille|sort, muru|sort, nisu|sort, odra|sort, pirni|sort, ploomi|sort, riisi|sort, roosi|sort, rukki|sort, taime|sort, teravilja|sort, tomati|sort, tubaka|sort, viljapuu|sort, õunasort; sügis|sort, tali|sort, tööstus|sort, valik|sort, võrdlus|sort, võõrsort; aretus|sort, ema|sort, hübriid|sort, kloon|sort, liin|sort, populatsioonsort; lemmik|sort, uudissort.
3. mingi(te) tunnus(t)e põhjal eristatav (ja liigitatav) esemete, olendite, nähtuste rühm; liik, laad, tüüp, mast. Küpsetasin nelja sorti pirukaid. Siin on igat sorti jalavarje, alates sussidest ja lõpetades saabastega. Panin pesu kappi sortide järgi: linad vasakule, käterätid paremale. Armastab sibulat, küüslauku ja muud seda sorti söödavat. Eelistab paksemat sorti suppe. Palun üks väiksemat sorti kapsapea. Pliiatsikarbis oli kolme sorti sinist: hele-, tume- ja lillakassinine. Ta on hoopis teist sorti kui vend. Mart on sinu sorti inimene. Ta on seda sorti naisi, kelle ilu muutub aastatega ainult küpsemaks. Poiss on väänkael, isemeelset sorti. Too naine on sitkemast sordist. On üks sort inimesi, kes kunagi millegagi rahul pole. Siin töötab inimesi igast sordist. Kannatas kahte sorti rahvas: lapsed ja päris vanad. Tahaksin abiliseks mõnd nooremat sorti inimest. Seda sorti hulljulgus viib elu edasi. Laseb lendu igat sorti toorusi. Mul on mitut sorti muresid. Algas tugevamat sorti paduvihm. *Olevat kunstnik ja see sort on ikka rehkendamises nõrk.. H. Raudsepp. || sarnase tehnoloogiaga (sarnase retsepti järgi) valmistatud toodete rühm
▷ Liitsõnad: juustu|sort, leiva|sort, vorsti|sort, õllesort.

stiil ‹-i 21› ‹s›

1. (kunstis, kirjanduses, muusikas:) autorile, voolule, koolkonnale v. ajastule omane väljendus- v. kujutuslaad, sellele iseloomulikud ühtsed jooned. Joonia, dooria, korintose stiil. Romaani, gooti stiil. Klassitsistlikus stiilis kõrtsihoone. Mauri stiili ehitised. Inglise stiilis park. Ruumid on kujundatud rahvuslikus, idamaises stiilis. Louis XV stiilis sisustatud salong. Ajalooline stiil (iseloomulik tervele ajastule). Nägime väga erinevas stiilis maju. Iga tuba oli eri stiilis. Stiilide mitmekesisus, segu, vaheldumine. Kirjaniku lopsakas, rahvalik, ladus stiil. Värvikas keel ja elegantne stiil. Teose toretsev, peenutsev stiil. Raskepärane, arhailine stiil. Kroonikate vanapärane stiil. Tolle ajastu teostele oli omane ülespuhutud stiil. Õpetajale ei meeldinud kirjandi stiil. Toimetaja kohendas tõlke stiili. Luuletuse lõpp langeb stiilist välja. Stiilist tunneb autorit. Range, vaba, homofooniline, polüfooniline stiil muus (iseloomustab kompositsioonitehnikat). *Kes kirjutab ilusat stiili, näeb ilusat sisu. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: ampiir|stiil, antiik|stiil, barokk|stiil, biidermeier|stiil, juugend|stiil, koloniaal|stiil, pseudo|stiil, renessanss-|stiil, rokokoo|stiil, segastiil; arhitektuuri|stiil, ehitus|stiil, kirja|stiil, kunsti|stiil, tarbekunstistiil; sõnastusstiil; džässi|stiil, laulustiil.
2. ka keel suhtlussituatsioonile ja -eesmärgile vastav keelekasutuse viis. Igal žanril on oma stiil. Kirjanduslik, publitsistlik stiil. Kõrge, madal stiil. Asjaajamises kasutatakse ametlikku stiili. See lause on bürokraatliku stiili näide. Vaba, kõnekeelne stiil.
▷ Liitsõnad: ajalehe|stiil, följetoni|stiil, kantselei|stiil, kõrg|stiil, neutraal|stiil, null|stiil, proosa|stiil, tarbe|stiil, teadus|stiil, telegrammistiil.
3. (isikupärane) elamis-, käitumislaad v. tegevusviis; (spordis:) sooritusviis. Inimese oma stiil avaldub kõiges, mis ta teeb. Igasugused klaarimised ja seletamised ei sobi minu stiiliga. Tänavatel hulkuda ja lulli lüüa – see on tema stiil. Etteteatamata äraolek ei käi tema stiiliga kokku. Selles stiilis töötades sa kaua vastu ei pea. Teenindamises muudeti, vahetati stiili. Suurepärase stiiliga hüpe. Ujub üsna viletsas stiilis. Iluuisutaja hakkas õppima uut stiili. *Mihkel vihtles klassikalises stiilis: toetas jalad lakke ja peksis need tulipunaseks.. J. Peegel. *Mina olen ärimees.. ja ma armastan kõnelda ameerika stiilis, see tähendab lühidalt ja otse. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: elu|stiil, hüppe|stiil, jooksu|stiil, juhtimis|stiil, kõne|stiil, laulu|stiil, mängu|stiil, suhtlus|stiil, sõidu|stiil, töö|stiil, ujumis|stiil, vestlusstiil; flopp|stiil, rull|stiil, vabastiil.
4. rõivastuse laad. Eelistab riietuses klassikalist, sportlikku stiili. Romantiline stiil rõhutab figuuri. Omaette mõisteks on rõivamoes muutunud rahvuslik stiil.
▷ Liitsõnad: riietus|stiil, rõivastusstiil; etno|stiil, retro|stiil, safaristiil.
5. stiilikus, stiilsus. Lavastusel, näitlejas on stiili. Tema olekus, käitumises oli suurt stiili. Sisustus on luksuslik, kuid stiili võiks enam olla.

sõidu|maneer
sõitmise laad, sõidustiil. Julge, riskiv, rahulik sõidumaneer. Igal autojuhil on oma sõidumaneer.

sõnastus|laad [-i]
Autori sõnastuslaad on varieeruv, teoseti erinev.

talu|poeglikkus ‹-e 5 või -e 4›
(< as talupoeglik). Eesti rahvuslik laad tähendas talupoeglikkust, maalähedust. Ehete arhailine talupoeglikkus.

tekstuur ‹-i 21› ‹s›

1. millegi loodusliku iseloomulik ehituslaad. a. mets puidu lõikepinnal avanev peam. läbilõigatud aastarõngastest tekkiv muster, toim, süü, puidukiri. Saar on tuntud ilusa tekstuuri poolest. b. geol kivimit moodustavate mineraalosakeste ruumilisest paigutusest johtuv kivimi ehituse laad. Kivimi struktuur ja tekstuur. Massiivne, fluidaalne, vöödiline, läätseline, kildaline tekstuur. Joomeline, peenekurruline tekstuur. Settekivimile on iseloomulik kihiline tekstuur. Mandlikivi tekstuuriga spiliit. c. füüs keem kristallide v. molekulide suunast ja jaotusest johtuv polükristalse v. amorfse aine ehituslaad, toim
▷ Liitsõnad: silmistekstuur.
2. muus muusikalise materjali kohastikune paigutus ja liigendus, muusika vertikaalne struktuur, faktuur. Homofooniline, polüfooniline tekstuur.
3. trük tihe põimunud trükikiri, gooti trükikirja liik

teostus|laad [-i]
Kunstniku teemad on jäänud samaks, nende teostuslaad on aga muutunud. Teostuslaadilt on need filmid erinevad.

tinglik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
suhteline, (kokku)leppeline, reaalselt mitteeksisteeriv. Loomingu periodiseerimine on alati tinglik. Piirid nii looduses kui ühiskonnas on üsna tinglikud ja liikuvad. Kauguse mõiste on suuresti tinglik. Kütid kasutavad loomadest rääkimiseks tinglikku, mõistukõnelist keelt. Tundmatud taimed tähistati esialgu tinglike nimetustega. Linna tinglikuks sünnipäevaks loetakse selle esmamainimist. Autor kujutab oma juttudes tinglikku väikest inimest. Poksitreeningul kasutatakse tinglikku vastast. Romaan loob oma, tingliku maailma. Tinglik tõenäosus (matemaatikas). *On haruldane õhtu, pika polaarpäeva tinglik õhtu. Päike ripub madalal pimestavalt valge jää kohal, ta ei looju .. J. Smuul. || (kunstiloomingus:) tegelikkust mitte täpselt kopeeriv, vaid kujundlikult edasiandev. Mõne arvates on ooper liiga tinglik žanr. Ta valis kõige vähem tingliku teose, mis näis talle loomulikuna. Kunst jääb alati tinglikuks. Nüüdisaegne proosa kasutab rohkesti tinglikke väljendusvahendeid. Mida tinglikum laad, seda suurem üldistusjõud.

toim ‹-e 22› ‹s›

1. tekst kude, koekiri, koemuster. Jämeda toimega riie. Katsus näpuga vaiba toime. Mantli varrukasuud olid toimele kulunud.
2. tekstuur, süü. a. puidukiri. Puidu peen, ühtlane, sile toim. Seedripuu toim. Lõikab puud piki, vastu toime. b. geol kivimiosakeste asetus. Halli tumedaviirulise toimega hauakivi.
▷ Liitsõnad: puutoim.
3. piltl (inimese kohta:) liik, sort, laad. Mees oli päris lihtsa toimega. *.. vend sul veab sunnitöölisekäru, – mõtlesin, et sina ise oled ehk teist toime. A. Hint.

toitumis|laad [-i]
zool arenguliselt v. eluea jooksul kujunenud toitumise eripära. Nirk ja kärp on ühesuguse toitumislaadiga.

tootmis|suund
üldine kallak, laad, suunitlus tootmises. Majandi põhiliseks tootmissuunaks oli karjakasvatus.

toretsema ‹37›
(ülimalt, liialdatult) toredana olemas olema v. silma paistma, uhkeldama; toredust taga ajama. Linna südames toretseb mitu uut hoonet. Väljaku ääres toretseb õigeusu kirik. Lossipargis toretsesid raidkujud. Toas toretseb plüüsmööbel, uhke diivan. Seintel toretsesid maalid. Tubade aknad toretsevad uute kardinatega. Keset lauda toretsevad kristallvaasis roosid. Sirelid toretsevad oma lillas õiekülluses. Ballil toretsesid ohvitserid oma paraadmundrites. Kukk toretses kanakarja keskel. Daamide riietus muutus toretsevaks. Kanti toretsevaid ehteid. Kuberneri loss oli ülimalt toretsev. Suurte toretsevate tähtedega õnnitluskaart. Toretsevas stiilis loodud maal. Suurnike hulgas levis toretsev eluviis. Toretsevas sõnastuses pühendusluule. Iluaia kujunduses valitses toretsev, rohkete detailidega küllastatud laad. *Vanda pani tähele, et siin toretsevate meeste ja naiste kõrval liikus suur hulk ka üsna odavalt riides inimesi .. R. Sirge. *.. tüdruk oli toretsev, norija, käitus ülbelt, ja bai otsustas, et just niisugust ongi talle vaja. B. Kabur (tlk).

tunde|laad [-i]
tundeelu eripära, emotsionaalne laad. Naiselik, mehelik tundelaad. Tundelaadilt külm naine. Ekspressionism on tema tundelaadile võõras. Tundelaadilt ja maailmavaatelt sarnased inimesed. Uus põlvkond on teistsuguse mõtte- ja tundelaadiga. Romantilise ajastu tundelaad. || teose tundmuslik laad. Sentimentaalse, lüürilise tundelaadiga romaan. Ta on teinud tundelaadilt romantilisi filme.

tunnus ‹-e 4› ‹s›

1. ka biol esemete v. nähtuste iseloomulik omadus, mille alusel saab neid omavahel võrrelda ja üksteisest eristada; erijoon. Olulised, ebaolulised tunnused. Kvantitatiivsed, kvalitatiivsed tunnused. Taksonoomilised, süstemaatilised tunnused. Atavistlikud, dominantsed tunnused. Eriomased, olemuslikud, uuritavad tunnused. Looma päritolu tehti kindlaks kaudsete tunnuste järgi. On organisme, kellel on nii taime kui looma tunnuseid. Rahvaluule iseloomulik tunnus on tema kollektiivne laad. Mandrilise, merelise kliima tunnused. || loog mõiste oluline, eristav omadus. Üksikud, üldised tunnused.
▷ Liitsõnad: eri|tunnus, eristus|tunnus, liigi|tunnus, liigitus|tunnus, määramis|tunnus, otsi|tunnus, pea|tunnus, põhi|tunnus, püsi|tunnus, rassi|tunnus, soo|tunnus, sordi|tunnus, sugu|tunnus, žanri|tunnus, takseer|tunnus, tõu|tunnus, vormi|tunnus, välis|tunnus, ühis|tunnus, üksiktunnus.
2. miski, mis millelegi viitab v. mille järgi midagi järeldatakse v. oletatakse, äratundmist võimaldav märk. a. (nähtuse v. ilmingu kohta:) tundemärk. Teol puudusid kuriteo tunnused. Liikumine on üks kõige silmanähtavamaid elu tunnuseid. Kortsud on vananemise tunnus. Otsustusvõimetus on nõrkuse tunnus. Kandilist lõuga peetakse tahtejõu tunnuseks. Selline ükskõiksus on läheneva lõpu tunnus. *.. Karini arvates oli kaklemine kõige kindlam armastuse tunnus. A. H. Tammsaare. || haigustunnus, sümptom. Palavik on üks põletiku tunnuseid. Mürgituse tunnused on iiveldus ja oksendamine. Hambasööbija esimene tunnus on tume laiguke hambavaabal. Öine higistamine võib olla mingi haiguse tunnuseks. b. kellelegi iseloomulik detail v. ese (näit. auastme tähisena, millegi sümbolina). Valged kokardid olid Soome sõdalase tunnused. Varrukail puudusid auastme tunnused. Tunnusteta sõduripluus. Politseikomissari sinisel mundril helkisid kuldsed tunnused. Tanu on abielunaise tunnus. Valitsuskepp ja kroon on kuningavõimu tunnused. *.. jumalatari tunnus, millele on antud kerge laeva kuju, osutab mereteed pidi sissetoodud kultusele. L. Meri.
▷ Liitsõnad: haigus|tunnus, mürgistus|tunnus, riknemis|tunnus, surmatunnus; eraldustunnus.
3. keel grammatilist tähendust kandev afiks. Tüved, liited ja tunnused. Mitmuse, lihtmineviku tunnus. Oleviku kesksõna, käskiva kõneviisi, umbisikulise tegumoe tunnus. Ainsusel, algvõrdel puudub tunnus.
▷ Liitsõnad: aja|tunnus, arvu|tunnus, käände|tunnus, pöördetunnus.
4. mat arvuliste v. mittearvuliste väärtustega muutuja
▷ Liitsõnad: arv|tunnus, nominaaltunnus.

tõug1 ‹tõu, tõugu 21› ‹s›

1. mingi kodulooma, kodustatud putuka vms. isendite kogum, mida iseloomustavad ühtne põlvnemine ning kodustamise ja pidamise kestel kujunenud ühesugused pärilikud omadused. Koduloomade tõud. Kohalik, parandatud tõug. Tõu kujundamine, täiustamine. Tori tõugu hobune. Orlovi tõugu traavel. Suur valget tõugu siga. Eesti punast tõugu veis, kari. Eestis kasvatatakse peamiselt kaht tõugu veiseid. Lehm, emis on head tõugu. Puhast tõugu, puhtast tõust loomad. Märasid ristati teist tõugu täkkudega. Linnukoerte, teenistuskoerte tõud. Ebamäärast tõugu koer. Mis tõugu see kass on? Karpkala tõud.
▷ Liitsõnad: hane|tõug, hobuse|tõug, kalkuni|tõug, kana|tõug, kassi|tõug, kitse|tõug, kodulooma|tõug, koera|tõug, küüliku|tõug, lamba|tõug, linnu|tõug, looma|tõug, mesilas|tõug, pardi|tõug, ratsahobuse|tõug, sea|tõug, tuvi|tõug, veisetõug; ilu|tõug, liha|tõug, muna|tõug, naha|tõug, peekoni|tõug, piima|tõug, villatõug; kultuur|tõug, maa|tõug, sega|tõug, stepitõug.
2. pärilike omaduste v. etniliste tunnuste poolest kokku kuuluvad inimesed; sugu; teat. liik (inimesi, rahvast). Ta on talupoja, matsi tõugu. Minia ei ole meie tõugu, on võõrast tõugu. Tüdruk oli oma ema tõugu: saleda keha ja sihvakate säärtega. Tema kehahoiakust ja kõnnakust on märgata Martensite tõugu. Üks esiisadest olevat meresõitjate tõust olnud. Mees on ehtsat eesti tõugu. Saarlased on hoopis teist tõugu kui mandriinimesed. Tugevat, kanget tõugu rahvas. Teda peeti alamat tõugu inimeseks. Pisut äkilist tõugu naine. Ma olen sellist tõugu, et söö, palju tahad, paksuks ei lähe. Nad on rügajat tõugu mehed. Ta pole jutumeeste tõugu. On seda tõugu naisi, kes kõike teha oskavad. On tekkinud uus tõug inimesi. Teadlased on üks visa tõug. *.. juba muiste olnud mäeharja pärgav põlishiis .. soome tõugu hõimudele püha. L. Meri. *Jutuvadamise suhtes oli Marie väga naiste tõugu .. R. Janno. || van (inim)rass. *Mustad ja kollased tõud moodustavad aga tegelikult suurema osa inimkonnast. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: inim|tõug, rahvatõug.
3. (esemete, nähtuste jms. kohta:) liik, sort, laad. Vanaemal on kaht tõugu teesid, raudrohust ja kummelist. Mehe ilu on hoopis teist tõugu kui naise oma. *.. mida jättis puudu kuum leil, seda tegid tasa mitut tõugu pudelid. A. H. Tammsaare.

tämber ‹-bri, -brit 2› ‹s›
hääle v. pilli eriomane kõla laad, kõlavärving. Heli, hääle tämber. Ansambli õhuline tämber. Tämbrilt tumedakõlaline lauljanna. Maheda tämbriga tiibklaver. Ta viiulil on väga ilus sügav tämber. Kaunis, meeldiv, pehme, rahulik, madal, metalne tämber. Sai kingituseks putkepilli, mille tämber on midagi flöödi ja oboe vahepealset. Sama tugevuse ja kõrgusega helisid saab eristada tämbri järgi. | piltl. Lüürilise tämbriga poeem.
▷ Liitsõnad: heli|tämber, hääletämber.

töö|meetod
mingi töö sooritamisel kasutatav üksikoperatsioonide laad ja järjekord, tööviis

uudislikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as uudislik). *Omanäoline laad ka päris tavaliste probleemide puhul annab sageli tuntule uudislikkuse mündi. J. Peegel.

vaatlema ‹vaadelda 49›

1. kestvamalt tähelepanelikult vaatama (1. täh.), tähelepanelikult silmitsema. Vaatles huviga pilte, maale seinal. Vaatlesime pargis puid ja põõsaid. Kõnnime linnas ringi ja vaatleme uhkeid hooneid. Astronoomid vaatlevad teleskoobi abil tähti. Hakkas huvitavat taime, maast võetud kivikest vaatlema. Võõras vaatles teraselt ümbruse loodust. Vaatlesin huviga kuulsat daami, vastu tulevat võõrast. Vaatles ennast peeglist. Armastas vaadelda teiste toimetusi ja askeldusi. Vaadeldav ese, objekt. Teadus oli varasematel aegadel üksnes vaatlev ja kirjeldav. Mulle meeldib kirjaniku vaatlev, konstateeriv laad.
2. (uurides) käsitlema. Teoses vaadeldakse talurahvaliikumist Lõuna-Eestis 19. sajandi keskpaiku. Autor vaatleb ersa- ja mokšamordva keelt koos ühtse mordva keelena. Seda nähtust on vaadelnud mitmed uurijad. Vaatleb probleemi mitmest aspektist. Vaadeldav aeg, ajajärk, periood.

vaimu|laad [-i]
vaimne omapära, loomulaad, mõtteviis. Rahva vaimulaad. Inglise, prantsuse, eesti vaimulaad. Meie vaimulaadile võõras nähtus. Vennastekogudusele oli omane vagatsev vaimulaad. Kunstniku otsiv vaimulaad. Oma vaimulaadilt, vaimulaadi poolest oli ta romantik.

valitsemis|kord [-korra]
valitsemise üldine laad; valitsemissüsteem. Demokraatlik, despootlik valitsemiskord. Riigi valitsemiskord on aja jooksul teinud läbi mitmeid muudatusi.

viis1 ‹-i 21› ‹s›

1. see, kuidas midagi tehakse v. kuidas miski toimub, tegevuse v. toimumise laad; moodus, meetod, võte. Meeldiv oli see viis, kuidas ta käitus. Viis, kuidas neid sõnu öeldi, ei äratanud usaldust. Laste õpetamise ja kasvatamise viise on mitmeid. See on ainus, parim viis teda toetada. Leidub teinegi viis, kuidas seda teha. Igaüks leidis endale meelepärase viisi aega veeta. Palavik on üks organismi nakkusega võitlemise viise. Ohutuse tagamise viisid. Reljeefi kujutamise viisid. Viljade ja seemnete levimise viisid. Purjede kinnitamise mitmesugused viisid. *.. enamikul juhtudel ei seisa süü mitte höövlis, vaid mehes, kes hööveldab, ja viisis, kuidas ta hööveldab .. A. Hint.
▷ Liitsõnad: arvestus|viis, ehitus|viis, elu|viis, enesekaitse|viis, esitus|viis, ettekande|viis, hindamis|viis, hoidmis|viis, hävitus|viis, hääldus|viis, istumis|viis, julgestus|viis, järjestus|viis, kaevandamis|viis, kandmis|viis, karistus|viis, kasvatus|viis, kaunistamis|viis, kaunistus|viis, kinnitus|viis, kirja|viis, kirjutus|viis, konserv(eer)imis|viis, kontrollimis|viis, koristus|viis, korje|viis, kujundus|viis, kujutus|viis, kulgemis|viis, kõne|viis, kõnelemis|viis, käitumis|viis, käsitlus|viis, käsitsemis|viis, käsitus|viis, külvi|viis, lahendus|viis, lennu|viis, levi(mis)|viis, liikumis|viis, liimimis|viis, liitmis|viis, lähenemis|viis, lülitus|viis, maadlus|viis, maakasutus|viis, maalimis|viis, matmis|viis, moodustus|viis, mullaharimis|viis, mõtlemis|viis, mõtte|viis, mähkimis|viis, mängu|viis, märkimis|viis, niisutus|viis, nurkamis|viis, nülgimis|viis, paigutamis|viis, paigutus|viis, pakke|viis, paljunemis|viis, parkimis|viis, pidamis|viis, pidurdus|viis, piinamis|viis, puhtimis|viis, puurimis|viis, põlluharimis|viis, püügi|viis, raie|viis, rakendus|viis, ravi(mis)|viis, reguleerimis|viis, rehepeksu|viis, ronimis|viis, rääkimis|viis, seismis|viis, seostus|viis, sidepidamis|viis, sidestus|viis, sidumis|viis, sigimis|viis, signaliseerimis|viis, stantsimis|viis, suhtlus|viis, suitsutamis|viis, suusatamis|viis, sõdimis|viis, sõidu|viis, sõjapidamis|viis, sõnamoodustus|viis, sõnastus|viis, säilitamis|viis, säilitus|viis, söömis|viis, söötmis|viis, talitus|viis, taltsutus|viis, tapa|viis, tarvitus|viis, tegu|viis, tegutsemis|viis, tekke|viis, tekkimis|viis, teostus|viis, tervitus|viis, tihendus|viis, toimimis|viis, toitumis|viis, tolmlemis|viis, trüki|viis, tulistamis|viis, tulistus|viis, tõestus|viis, tõrje|viis, töötlemis|viis, töötlus|viis, uisutamis|viis, ujumis|viis, vaate|viis, vaatlus|viis, võitlus|viis, väljendus|viis, õppe|viis, ütlemisviis.
2. harjumus, komme, mood, tava. Naiste viis on iga asja pärast muretseda. Kassil on laua peal käimise viis. Koeral oli rumal viis akna all kükitamas käia. Mul pole viisiks raha laenata. Kas see on kellegi viis nii valetada! Kandis pikka seelikut, nagu seal viisiks oli. Igal maal oma viis. Igal talul oma taar, igal perel oma viis. Hunt heidab küll karva, aga mitte viisi. *Kosjas peab ikkagi ära käima .. Seesugune on mehe viis .. F. Tuglas.
3. ‹adessiivis v. partitiivis› kombel, moel, moodi; teel. a. ‹koos eelneva (ühilduva) omadus-, arv- v. asesõnaga; mõnikord on asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga: ülekohtusel viisil e. ülekohtuselt›. Imelikul viisil ei tea ma sest loost midagi. Räägib aeglasel, rahulikul viisil. Käitub ülekohtusel viisil. Tegi seda harjunud viisil. Tahab teenida ausal viisil. Kodusel viisil valmistatud juust, või. Elati vaest viisi. Teeb väikest viisi tööd edasi. Kõik on endist, vana, uut viisi. Õpib keskmist viisi. Töö toimus kolmel viisil. Seda saab tõlgendada mitut viisi, mitmel viisil. Haigus andis end tunda igal võimalikul viisil. Igaüks on õnnelik omal viisil. Mil viisil saaks sind aidata? Just sel viisil saadki oma asjad korda. Ta ei ole mingil viisil süüdi. Seda tuleb teha järgmisel viisil. Kas ta ei saanud muud viisi, muul viisil oma asju ajada? Kui jätkad samal viisil, lõpetad halvasti. *Nõnda väikse rahvaarvuga ei saa meie riik mingit viisi vägevaks areneda. A. Antson. b. [gen] ‹hrl. nimisõna järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult võrdlust eelneva nimisõnaga: poisikese viisil 'nagu poisike' jne.). Käib pikkamisi vanainimese viisil. Elab ausa mehe viisil. Kuidas sa julged niiviisi varga viisil aknast sisse tulla! Oskas karjapoisi viisil huilata. Ega ta sinu viisi valeta. Hullab poisikese viisi. Rõõmustas lapse viisil. Poiss oskas koera viisi haukuda. Käitu ometi inimese viisi(l) 'mõistlikult'. *Maas liikudes kepsleb harakas varblase viisil .. M. Mäger.
▷ Liitsõnad: iga|viis, ise|viis, kuidagi|viis, mis|viis, naa|viis, nii|viis, nõnda|viis, oma|viis, seda|viis, teist|viis, üht(e)viisi; endist|viis, vanaviisi; era|viis, sunniviisil.

vorm1 ‹-i 21› ‹s›

1. eseme, keha välistest joontest moodustuv (ruumiline) tervik, (välis)kuju. Kausi vorm. Kandilise vormiga klaas. Lopsaka vormiga tirin. Vaase toodeti mitmes vormis ja mõõdus. Ümara vormiga tool. Lihtsa, suursuguse vormiga ehitis. Savi võtab, saab meistri käe all sobiva vormi. Savinõud olid saleda ja kompaktse vormiga. Uuel leival oli uudne vorm. Kingad on kaotanud oma (esialgse) vormi. Kübar on vormist väljas. *.. sinise teekannu kumeral küljel väriseb tulekuma, suuruselt ja vormilt kui vaskraha. L. Kibuvits. | (abstraheeritult). Geomeetrilised vormid. Maalikunstnikku huvitavad värv, vorm ja valgus. Ehituskunstis valitsesid pehmelt voolava siluetiga vormid. || ‹hrl. pl.› kehavorm (hrl. naisekeha kumeruste kohta). Naiselikud vormid. Neiu keha on pehmete vormidega. Imekenade vormidega kaunitar. Ümarate vormidega paksuke. Kitsas kostüüm tõi täiel määral esile naise lopsakad, täidlased vormid. Liibuv kleit rõhutas daami täiuslikke vorme. Noore keha neitsilikud vormid. *Ta pilk kobas Eva vorme kerge lillelise suvekleidi alt. L. Anvelt. *Tiina-Mai on liigagi kribu .. Minul on konti ja vormi kenakesti rohkem. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: keha|vorm, näovorm; karsti|vorm, kuhje|vorm, mikro|vorm, nõrg|vorm, pinna|vorm, sulg|vorm, tehisvorm.
2. kuju, milles miski esineb v. avaldub; viis, laad, moodus, kuidas miski toimub v. on korraldatud. Haiguse kliinilised vormid. Bronhiaalastma, ekseemi vormid. Südamepuudulikkuse rasked vormid. Tuberkuloosi lahtine, kinnine vorm. Abielu jt. kooselu vormid. Juhtimise vormid ja meetodid. Ettevõtluse vormid. Streik kui töötüli lahendamise äärmuslik vorm. Kirjanduslik kohus on arutelu, millele on antud kohtupidamise vorm. Populaarses vormis käsitlus, ülevaade. Keeldumine kõlas igati viisakas vormis. Ülemuse ülbus võttis kõige vastikumaid vorme. Vabas vormis avaldus, taotlus. Ettekandele järgnes vabas vormis diskussioon. *Kuulajate pahameel inspektori vastu hakkas võtma avaliku lärmi vormi. V. Gross. || väline komme (mingil moel toimida v. käituda). Vastasrindlastele anti sõna pelgalt vormi pärast, täiteks 'ilma et sel sisulist tähtsust oleks, moepärast, kombetäiteks'. Toriseb ainult vormi pärast.
▷ Liitsõnad: avaldumis|vorm, avaldus|vorm, ekspluateerimis|vorm, elu|vorm, esinemis|vorm, lasumis|vorm, liikumis|vorm, müügi|vorm, omandi|vorm, riigi|vorm, saate|vorm, tegevus|vorm, töö|vorm, valitsemis|vorm, valitsus|vorm, õppevorm; haigus|vorm, närvivorm; keele|vorm, riimi|vorm, stroofivorm; eri|vorm, sega|vorm, vahevorm.
3. ka filos sisu väline avaldus ja struktuur; teose vms. ülesehituslik külg, teat. väljendusvahendite kogumina realiseeruv struktuur. Sisu ja vormi vastavus. Sisu tingib, määrab vormi. Vorm ei vasta sisule. Uus sisu on valatud vanasse vormi. Otsib oma ideele sobivat kunstilist, muusikalist vormi. Vormi suhtes nõudlik poeet. Üks on kindel – vormi valdab ta hästi. Sonett on luuletus, mis on kirjutatud kindlas vormis. Esseeromaani vormis teos. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma .. F. Tuglas. || keele struktuuriline külg. Vormilt jaatav, sisult eitav lause. || loog arutluse mõtteelementide ühendamise skeem. Loogikaline vorm.
▷ Liitsõnad: kunsti|vorm, luule|vorm, muusika|vorm, proosa|vorm, romaani|vorm, runo|vorm, soneti|vorm, värsivorm; lühi|vorm, pisi|vorm, põhi|vorm, siirde|vorm, suur|vorm, vahe|vorm, väike|vorm, üleminekuvorm; mina|vorm, päevikuvorm.
4. keel grammatiline sõnakuju, muutevorm. Morfoloogilised vormid. Pöörd-, käändsõna vormid. Tegusõna pöördelised, käändelised vormid. Umbisikulise tegumoe, kaudse kõneviisi vormid. Nõrga-, tugevaastmelised vormid. Nimetav maa ja omastav maa on homonüümsed vormid. Sõnatüvi võib eri vormides olla erineva kujuga.
▷ Liitsõnad: sõnavorm; aja|vorm, käände|vorm, mineviku|vorm, tulevikuvorm; alg|vorm, analoogia|vorm, erand|vorm, kulu|vorm, liht|vorm, liit|vorm, muute|vorm, paralleel|vorm, pea|vorm, põhi|vorm, rööbik|vorm, rööpvorm.
5. biol väikseim liigisisene süstemaatikaüksus (arengutingimusist v. kasvukohast johtuva erisusega); (ökoloogias:) organismide mittesüstemaatilise rühmitamise üksus. Kapsa teisendid ja vormid. Hariliku vahtra kevadpunane vorm. Hundi rohked alamliigid ja vormid.
▷ Liitsõnad: looma|vorm, taimevorm; aed|vorm, kääbus|vorm, leina|vorm, põõsas|vorm, püramiid|vorm, relikt|vorm, siirde|vorm, suve|vorm, tüüpvorm; elu|vorm, kasvuvorm.
6. plank, blankett. Avalduste, taotluste vormid. Tuludeklaratsiooni vorm A. Täitis aruande vormi.
▷ Liitsõnad: näidisvorm.
7. ka tehn vahend, šabloon, mille abil antakse millelegi kindel kuju; kujutisega ese, millelt saadakse tõmmis. Saviplaatide vormid. Küünlad valati plekist vormidesse. Sulametall tardus vormis. *Peensepa töökojas leidus alati ka mõningaid vorme. V. Konsap.
▷ Liitsõnad: küünla|vorm, liiva|vorm, piparkoogivorm; kips|vorm, liiv|vorm, metall|vorm, muld|vorm, press|vorm, valuvorm; trükivorm.
8. küpsetamiseks (ja küpsetisele soovitud kuju andmiseks) kasutatav nõu; nõu, milles tarduv toit saab soovitud kuju. Plekist, klaasist vorm. Kuumakindel, lahtikäiv vorm. Vormis küpsetatud leib. Valas, pani taina võiga määritud vormi. Võttis, kummutas jahtunud koogi vormist välja. Ladus kartuliviilud rasvatatud vormi. Sült tõsteti vormidesse jahtuma. Želee on vormides juba tarretunud.
▷ Liitsõnad: juustu|vorm, keeksi|vorm, koogi|vorm, küpsetus|vorm, leiva|vorm, pudingi|vorm, tordivorm.
9. ‹hrl. liitsõna järelosana› vormiroog. Kartuli-sinihallitusjuustu vorm.
▷ Liitsõnad: juurvilja|vorm, kala|vorm, kartuli|vorm, kilu|vorm, kohupiima|vorm, leiva|vorm, liha|vorm, makaroni|vorm, rabarb(e)ri|vorm, riisi|vorm, saia|vorm, seene|vorm, sibula|vorm, silguvorm.
10. vormiriietus; munder. Eesti politsei vorm. Raudteelase, tsiviillenduri vorm. Kannab kaitseliitlase vormi. Paneb, tõmbab vormi selga. Tal on vorm seljas. Vorm istub tal seljas nagu valatult. Mereväelase vormis mees. Kapten oli täies vormis. Igal koolil oli oma vorm. Õpilastelt nõuti vormi kandmist. || kõnek riietus üldse. Tüdruk oli oma igapäevases vormis – teksapükstes ja kampsunis.
▷ Liitsõnad: kooli|vorm, madruse|vorm, mereväe|vorm, miilitsa|vorm, ohvitseri|vorm, pioneeri|vorm, politsei|vorm, skaudi|vorm, sõjaväevorm; paraad|vorm, pidu|vorm, rivi|vorm, suve|vorm, talve|vorm, välivorm.
11. treenitusest, tervisest jm. tingitud üldine seis(und), (sportlase) jõudlusvõime teat. hetkel; hea kehaline v. vaimne seis(und). Sportlik vorm. Ujuja füüsiline vorm on kadestamisväärne. Võistleja on heas, kehvas vormis. Maadleja pole veel saavutanud parimat vormi. Räägiti uisutaja suurepärasest, hiilgavast vormist. Ta ei suutnud end võistlusteks vormi ajada. Töötahe on kunstnikku vormis hoidnud. Näitleja on säilitanud oma loomingulise vormi. Ma ei ole täna vormis, töötegemisest ei tule midagi välja. Ta on küll pensionil, kuid ikka veel endises jõus ja vormis. *Sportlane kaotab vormi treeninguta, haritlane pideva mõttetööta. L. Hainsalu. || (sale-oleku, trimmis keha kohta). Figuuri vormi viima. Näeb kõvasti vaeva, et vormis püsida. Sööb vähe, et mitte vormist välja minna. Sõi end vormist välja. Noor naine, aga täiesti vormist väljas. Pärast lapse saamist on ta vormist välja läinud. *.. kuid ta [= naise] ihu on inetult vormist väljas: piht vimmas ja kõht kummis. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: ala|vorm, hiilge|vorm, kõrg|vorm, suur|vorm, tippvorm; mängu|vorm, võistlus|vorm, võitlusvorm.

vormi|käsitlus
vormi käsitlemise laad (loometöös). Juugendlik, akadeemiline, traditsiooniline, vanamoeline vormikäsitlus. *Monumentaalseile pannoodele ei kõlvanud tahvelmaali võtted ega vormikäsitlus. V. Beekman.

vurhv ‹-i 21› ‹s›
kõnek (klanitud) välimus; olek, laad. Preili on siin vurhvi poolest number üks. Naine oli peenema vurhviga, peenemat vurhvi. Uued kingad andsid vurhvi juurde. Tüdrukuid leidus seal igat vurhvi. Hommikul oli poiss täiesti vurhvist väljas 'korratu, halva välimusega'. Kipud ikka rohkem vanaisa vurhvi võtma. Poiss tahab kangesti täismehe vurhvi 'mõõdu' välja anda. Linnahärra, talutaadi vurhvi vanamees. *Ranitsad olid meil saksa vurhvi – vasikanahksete lakkadega. J. Peegel.

välis|ilme
väline laad. Tema välisilmest ei oska midagi välja lugeda. Kunstnik andis raamatule kauni välisilme. Hoone on välisilmelt pilkupüüdev.

välis|laad [-i]
biol haabitus. Taim meenutab välislaadilt sõnajalga.

väljendus|laad [-i]
väljenduse laad. Lihtne, isikupärane väljenduslaad. Väljenduslaadilt erinevad autorid. Vanem rahvalaul oli peamiselt retsitatiivse väljenduslaadiga.

värvi|käsitlus
värvide kasutamise laad (loometöös). Ekspressionistlik värvikäsitlus. Kunstniku värvikäsitlus on muutunud julgemaks.

üld|ilme
üldine (välis)ilme; üldine laad. Maastiku, linna üldilme on vahelduv. Üldilmelt on saar liivane ja luiteline. Baltikumi arhitektuuri üldilmes võib leida ühiseid jooni. Vaatamata peatoimetaja vahetumisele jäi ajakirja üldilme endiseks.

üld|laad [-i]
üldine laad, põhilaad. Freskode üldlaad oli elujaatav ja rõõmus.

ütlemis|laad [-i]
väljenduslaad. Rahvalaulu eripärane ütlemislaad. Tõlkija on suutnud edasi anda ka autori ütlemislaadi.