[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abielu|voodi
Lai abieluvoodi. Nad olid 20 aastat abieluvoodit jaganud.

ahenema ‹37›

1. ahtamaks, kitsamaks muutuma, kitsenema. Külma mõjul veresooned ahenevad. Metsatee ahenes jalgrajaks. Silmad ahenesid kitsaks piluks. Peipsi aheneb Mehikoorma juures kitsaks järvekaelaks. Ülespoole ahenevad sambad. Piiramisrõngas linna ümber ahenes iga päevaga. Kanjon on ülalt kilomeetreid lai, all aheneb saja meetrini.
2. piiratumaks, väiksemaks muutuma, kitsenema. Tema huvid ning harrastused on järjest ahenenud. Turustusvõimalused kippusid ahenema. Vanainimeste üha ahenev eluring. *Küsimused vaikides lahenesid, / enese muredki ahenesid. K. E. Sööt.

ahi ‹ahju 32› ‹s›
seade, ehitis, milles kütuse põlemisel vm. keemilise reaktsiooni tagajärjel, samuti elektrienergia muundumisel eraldub soojus. a. (ruumide kütmiseks, toidu valmistamiseks). Tellistest, pottkividest, kahhelkividest ahi. Lai madal Vene ahi. Kõrge püstlõõriga Hollandi ahi. Valgeks lubjatud ahi. Ahju kolle, lõõrid, põrand, lagi. Pottsepp teeb, laob ahju. Ahju kütma. Pane tuli ahju, ahi küdema. Tegin tule ahju. Ahi köeb hästi, ajab suitsu sisse. Küdevat ahju tuleb segada, et tukid ühtlaselt ära põleksid. Ahi on köetud. Perenaine pani leivad ahju. Liha on ahjus. Just ahjust võetud, tulnud saiad. Taat kobis ahju peale magama. b. ‹hrl. liitsõna järelosana› tehn (tehnoloogiliseks kuumutamiseks). Ühe-, mitmekorruseline ahi. *Ahjude loitel hõõguv sulatis siin / retordist vormidesse surutakse .. G. Suits.
▷ Liitsõnad: elektri|ahi, gaasi|ahi, grill(imis)|ahi, kahhel|ahi, keris|ahi, leiva|ahi, malm|ahi, plekk|ahi, pott|ahi, prae|ahi, raud|ahi, rehe|ahi, röstimis|ahi, sauna|ahi, suitsu|ahi, suitsutus|ahi, tellis|ahi, toa|ahi, umb|ahi, vanniahi; induktsioon|ahi, kamber|ahi, karastus|ahi, kuivatus|ahi, kuumutus|ahi, kõrg|ahi, küpsetus|ahi, lubja|ahi, martään|ahi, muhvel|ahi, põletus|ahi, pöörd|ahi, sulatus|ahi, šaht|ahi, tellise|ahi, tiigel|ahi, toru|ahi, trummel|ahi, tunnel|ahi, tõrva|ahi, utte|ahi, valuahi.

akna|laud
akna sisemises allääres asetsev plaat. Lai aknalaud. Aknalaual on lillepotid. Toetub, nõjatub aknalauale.

arm ‹-i 21› ‹s›
paranenud koekahjustuse (hrl. haava) jälg. Suur, sügav, lai, värske arm. Üle põse jooksis pikk punetav arm. Haav kasvas küll kinni, kuid arm jäi järele. Tal on põsel, säärel, suu limaskestal, peas, kubemes arm. Armidest moonutatud nägu. Keha täis arme. Rõuged jätsid armid näkku, näole. Puutüvel on pommikildude armid. | piltl. *Sõda niigi jätab armid, / hingevead ja kombed karmid .. U. Laht.
▷ Liitsõnad: haava|arm, kuuli|arm, mõõga|arm, operatsiooni|arm, põletus|arm, rõugearm.

armjakk ‹-jaki 21› ‹s›
lai paksust riidest palitu (vene talupoegadel)

asfalt|tee
asfalteeritud tee. Lai asfalttee.

avar ‹-a 2› ‹adj›

1. kaugele, kaugusse ulatuv; lai. Avarad põllud, väljad, niidud, lagendikud. Avar stepp. Jõudsime lahest välja avarale merele. Tornist avanes avar vaade ümbrusele. Avarad kaugused kutsuvad. Noortele on lahti avar maailm. *Ja soo kohal oli taevas lõpmata avar, lage, mõõtmatu. R. Roht.
2. ruumikas, lai, suur. Avarad toad. Sai avarama korteri. Avarate uste ning akendega saal. Tagauksest pääseb avarasse hoovi. Avarad puiesteed ja tänavad. Heledad tapeedid teevad ruumi nagu avaramaks. *Köök oli avar nagu karjakoppel .. L. Tigane. || (rõiva v. jalatsi kohta:) (küllalt) lai, lahe. Avar kleit, pluus. Kuub, mantel on avaraks jäänud. Avara kaelusega särk. Avara dekolteega õhtukleit. Saapad osta avarad. *Ja suvine riie pidi avar olema, muidu ei pääseks õhk ligi. O. Luts.
3. mitmekülgne, laia haardega; (kõike) mõistev, arusaav, salliv; võimalusterikas. Konverentsi temaatika on avar. Avara silmaringiga inimene. Imetleti tema avarat mõistust. Nüüd on avaramad võimalused õppimiseks. Avara hingega, avara südamega inimesed. Otsisime avaramaid olusid.

avarduma ‹37›

1. avara(ma)ks muutuma, laienema. Tänav avardub väikeseks väljakuks. Silmad avardusid imestusest, rõõmust. Silmaring, teadmised avarduvad. Võimalused, perspektiivid avardusid. Mateeria mõiste üha avardub. *Pragu [jääs] oli aga juba üle paari sülla lai ja avardus ühtesoodu. A. Mälk. *All sädeleb ja läigib laht, avardudes kaugemal mereks .. A. Hint.
2. pilgule laialt avanema; avarana kaugusse ulatuma, laiuma. Munamäe tornist avardub vaade Haanjamaale. Meie silmade ees avardub ääretu meri. *Pea kohal avardub sinise taeva ääretus .. F. Tuglas. *Akna taga avardus hall, udune, savisegase poriga kaetud uulits .. A. Jakobson.

avenüü ‹14› ‹s›
lai tänav, hrl. tänavpuiestee. Manhattani 5. avenüü.

bulvar ‹-i, -it 2› ‹s›
lai tänavpuiestee (ka ringtänavana). Pariisi bulvarid.

eeposlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
eeposele omane. Lai eeposlik kujutuslaad.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

ekraan ‹-i 21› ‹s›

1. kiirgust hajutav, peegeldav, neelav v. muundav pind nähtava kujutise saamiseks. Suure ekraaniga televiisor. Raadiolokaatori ekraanile ilmus laeva kujutis. || kinoekraan, kinolina. Uus film tuleb varsti ekraanile.
▷ Liitsõnad: kino|ekraan, radari|ekraan, televiisoriekraan; lai|ekraan, panoraam|ekraan, ringekraan.
2. tehn pind helilainete peegeldamiseks soovitud suunas. Teatrilava akustiline ekraan. Piirdehekk toimib akustilise ekraanina, peegeldades osa tänavamüra tagasi.
3. tehn varjestav pind, varje. Gaasiballooni kuumenemise eest kaitsev ekraan. Freesimistöödel tuleb kasutada ekraani või kaitseprille.
▷ Liitsõnad: kaitse|ekraan, vahe|ekraan, varjestusekraan; metall|ekraan, vesiekraan.
4. mat projektsioonipind

elu|mees
(üleolevalt enesekindel) elunautija ja naistekütt. Noor, algaja, tulevane elumees. Kogenud, osav, peenike, vilunud elumees. Läbipõlenud elumees. Elumehe kalduvused, vabad kombed, lai joon. Püüab elumeest mängida, elumehena paista. Tütarlaps oli alevi tuntuima elumehe võrku langenud. Ta pole kunagi elumees olnud. *.. oli 15-aastane, aga juba täielik elumees – võttis viina, suitsetas ja külastas preilisid .. R. Roht. || elurõõmus seltskondlik mees. *Suu naeratas tal rõõmsalt, silmad vaatasid elavalt – ühesõnaga, tulija oli lustiline elumees. M. Morritson.

elu|viis [-i]
elamisviis, elulaad. Algeline, rändav, kollektiivne eluviis. Tagasihoidlik, kasin, lai, praaliv eluviis. Paikne, istuv, tubane eluviis. Kerged, korratud, kõlvatud eluviisid. Tuleb oma eluviisi muuta. Parasiitliku eluviisiga isik. Öise eluviisiga loom. Eluviisi poolest, eluviisilt paikne loom. Uuritakse kalade, lindude eluviise.
▷ Liitsõnad: ränd|eluviis, rööveluviis.

esi ‹ee, ett 36› ‹s›
ees olev töötamisriba, -lõik. a. põllutöödel, näit. rukkilõikusel, niitmisel, linakitkumisel. Puhas, sasitud, kitsas, lai esi. Jõudis oma eega lõpule. Läks uuele eele. Esi lõppenud, tõmmati hinge. *.. niidetud viimne kui esi, lõpul on päevane orjus .. J. Kärner. b. mäend töörinne kaevanduses. Ee edasinihkumine. *.. kui esi sisse ei varise, töötan vahetuse ära, variseb sisse – lähen üle teise eesse. K. Täht (tlk). c. (juhuslikumalt muude tööde kohta). Otsijad käisid metsa ete kaupa läbi.
▷ Liitsõnad: külvi|esi, lõikus|esi, tööesi; koristus|esi, läbindusesi.

esplanaad ‹-i 21› ‹s›

1. lai tänav, mille keskel on puiestee; avar väljak suure hoone ees
2. aj kindluse ja linna vaheline lage hoonestamata ala

et ‹konj›

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

fassong ‹-i 21› ‹s›
tegumood, (rõiva-, kinga- jne.) lõige. Uus, moodne, ilus fassong. Kas õmmelda selle fassongi järgi? *„Kes teil mantli fassongi aitas valida?” küsis professoriproua. E. Rängel. || kuju, vorm. Kübar on fassongist väljas. Heast nahast jalats püsib kaua fassongis. Peab püüdma ennast fassongis hoida. *.. seljas lai seelik, millel pole enam värvi ega fassongi. R. Roht.

film ‹-i 21› ‹s›

1. õhukese painduva atsetüültselluloosist põhimikuga lindi- v. lehekujuline fotomaterjal, filmilint. Ülitundlik film. Filmi ilmutama, kinnistama, kopeerima. Kerisin filmi poolile. *„Tõnu, tule ja vaata, mis mu filmil viga on,” astub fotograaf tuppa, filmilint näppude vahel. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: leht|film, rullfilm; negatiiv|film, positiiv|film, pöördfilm; kitsas|film, lai|film, mikrofilm; värvusnegatiiv|film, värvuspositiivfilm.
2. (kino)ekraanil demonstreerimiseks määratud teos, kinematograafiateos. Kunstiline, populaarteaduslik film. Kaljo Kiisa film „Hullumeelsus”. Prantsuse filmide nädal Poolas. Filmi demonstreerima, nägema, vaatama. Kinos jookseb praegu põnev film. Kinos näidatakse, linastatakse uut filmi. See näitleja on mänginud mitmes filmis.
▷ Liitsõnad: amatöör|film, anima|film, armastus|film, ballett|film, dia|film, dok|film, dokumentaal|film, heli|film, joonis|film, kino|film, komöödia|film, kriminaal|film, kroonika|film, lai|film, laiekraani|film, lühi|film, multi|film, mängu|film, nuku|film, näidend|film, ooper|film, panoraam|film, portree|film, reklaam|film, revüü|film, seeria|film, seiklus|film, spordi|film, stereo|film, super|film, sõja|film, tele(visiooni)|film, tumm|film, tõsielu|film, ulme|film, vaate|film, värvi|film, õppe|film, õudusfilm.

galerii ‹14› ‹s›

1. pikk kitsas ruum v. kaetud käik. a. (ümbritsev) sammaskäik v. rõdu hoone sise- v. välisküljel. Lahtine galerii hoone lõunaküljel. Basiilika kesklöövi galeriid. Ümber sisehoovi käis lai kahekorruseline galerii. b. pargiarhitektuuris omaette ehitisena rajatud sammaskäik. Halva ilmaga jalutati pargis galeriis. c. hrl. rohke ühepoolse valgustusega (ühendus)ruum hoones. *.. hakkas saalist välja ja läbi piljarditoa ning galerii teetoa poole minema. J. Kross. d. (ühendus)käik. Maju ühendav, majadevaheline galerii. Bastionide maa-alused galeriid. Põhjavesi uuristab maasiseseid galeriisid.
▷ Liitsõnad: külg|galerii, ringgalerii; võlvgalerii.
2. ruum v. ehitis kunsti-, eriti maalikogu jaoks; kunstikogu, -muuseum. Dresdeni galerii. Tretjakovi galerii. Klassikalise kunsti galerii.
▷ Liitsõnad: foto|galerii, kunsti|galerii, maali|galerii, skulptuurigalerii.
3. van kõige ülemine rõdu teatris, tsirkuses v. mujal. Galeriil olid kõige odavamad piletid. Kooliõpilased vaatasid etendusi ikka galeriilt.
4. piltl pikk rida, rodu. Suurmeeste, tüüpide, karakterite galerii. Kirev kõrvaltegelaste galerii.

garnituur ‹-i 21› ‹s›

1. ühtekuuluvate esemete kogu, komplekt. Söögitoamööbel on müügil harilikult garnituuridena. Raku tuuma kromosoomide garnituur. *Tüdrukul on seljas lilleline siidkleit, üle õlgade teise garnituuri kuuluv hele jakk. J. Smuul. || trük samanimeliste trükikirjade komplekt, mis sisaldab kõiki kirjasuurusi, -paksusi ja -lõikeid
▷ Liitsõnad: elutoa|garnituur, magamistoagarnituur; habemeajamis|garnituur, kirjutus|garnituur, rehepeksugarnituur; maitseaine|garnituur, teelauagarnituur.
2. (ääre)kaunistus, ilustus. Lai õlgkübar lilledest garnituuriga. Pitsist garnituur. Valge garnituuriga kandekott.

haare ‹haarde 18› ‹s›

1. haaramine; haaramisel kujunenud (kinnihoidmis)seisund v. pigistus. Käte, sõrmede, lõugade haare. Kiire, energiline, kindel, raudne haare. Käsi kõverdub haardeks. Äkiline haare, ja liblikas on käes. Haare lõdveneb. Ta oli võtnud mu käe haardesse. Poiss rebis end vastase haardest lahti. Mees võttis ootamatu, tugeva, järsu haardega neiul kätest kinni. | piltl. Põgeneja sattus helgiheitjate haardesse.
2. sõj manööver vastase ümberpiiramiseks; ümberpiiramisseisund. Vaenlase väeosa oli sattunud peaaegu täielikku haardesse.
3. käsitletava v. tehtava ulatus, laius, sügavus. Teaduse haare avardub iga aastaga. Romaani ajaline haare. Mõtete, unistuste julge haare. Ehitustööde haare on lai. Laia haardega kunstnik, kirjanik. *Oleks mul raha või selle ekvivalente, oleks mul haaret, väljapeetust, siis korvaks see mu põlguse füüsilise töö vastu .. V. Vahing.

hea|südameline ‹-se 5› ‹adj›
van heasüdamlik. *..tema lai heasüdameline nägu venis [heast tujust] veel laiemaks ja näis pisut hiilgavat.. O. Luts.

heegel|pits
heegeldatud pits. Kitsas heegelpits taskurätiku ääres. Lai, valge, värviline heegelpits. Heegelpitside mustrid. Heegelpitsist krae.

heina|kaar

1. esi, mida üks vikat heinas niidab. Lai, kitsas, pikk heinakaar. Lõi esimese heinakaare. Pere oli hommikust saadik heinakaarel. Võta heinakaarelt naine, aga mitte kirikuteelt.
2. sellelt eelt niidetud heinaviirg. Heinakaared on paksud, õhukesed. *Teisel päeval kaarutab traktorist heinakaari veel paar korda ja riisub need lõpuks vaalu. H. Kiik.

hiigla

1. ‹adv› üliväga, tohutult, määratult, hiigla- (2. täh.). a. ‹adjektiiviga›. Hiigla kõrge, lai. Hiigla jäme, tugev. Hiigla tark, tore, vahva mees. Jüri on hiigla pikka kasvu. See on hiigla huvitav, põnev. Hiigla rumal, täbar lugu. Kõigil oli hiigla hea meel, et ma nõustusin. Sa oled hiigla tubli. Hiigla moodsa sisustusega korter. b. ‹adverbiga›. Hiigla hästi, kiiresti, kaua. Poiss käitus hiigla kavalalt, väljakutsuvalt. See oli hiigla ammu. Ärkasin hiigla vara. Tal on hiigla palju, vähe aega. Nad elasid linnast hiigla kaugel.
2. ‹indekl. adj› ‹substantiiviga, hrl. kokkukirjutatav›. Ta teadis hiigla hulga laule. *Ja nemad suudaksid ühisel jõul hiigla rahvavalgustamistöö korda saata. F. Tuglas.

hobuse|naer
hirnuv naer. Naist ärritas mehe lai hobusenaer.

huvi|piirkond
Lai, kitsas huvipiirkond. See küsimus ei kuulu minu huvipiirkonda.

häda ‹11› ‹s›

1. ahistav, raske, ähvardav, hingevalu tekitav olukord; oht, õnnetus. a. (üldiselt). Sõda, nälg, taudid ja muud hädad. Rusuv, muserdav häda. Kellelegi oma häda kaebama, kurtma. Kedagi hädast välja aitama. Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul. Häda (on) käes. Häda tuleb kätte. Häda ajal on hea nõu kallis. Meist on juba kõik võimalikud hädad üle käinud. Hädasid tuli aknast ja uksest. Häda temale, kui ta julgeb vahele segada. Suures hädas hakkas ta appi hüüdma. Läksin haiglasse viimase häda sunnil. Häda ajal hoidis terve pere kokku. Oh häda! Kaotasin rahakoti. Kus sõda, seal häda. Häda õpetab albi targemaks. Häda ei anna häbeneda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Häda ajab härja kaevu. Häda murrab ka raua katki. *Palju oli nüüd Ükskülas kurtmist ja häda – seal nutsid naised oma meeste ja lapsed langenud isade pärast. E. Kippel. b. majanduslik kitsikus, puudus, viletsus. Alaline puudus ja häda. Häda vaatas sisse uksest ja aknast. Vaeslapsena on ta palju häda ja viletsust näinud. Kulutas raha ära ja on nüüd püsti hädas. Häda õpetab paluma, hea põli hooplema. *Mis ma kõik hädaga ära ei teinud, et kuidagi lapsi toita! R. Roht. c. kimbatus, mure; raskused; vaev, rist. Ta on nii iseteadlik, et päris häda kohe. Poistega on igavene häda, ei taha õppida. Rõivastega on häda, need on väikseks jäänud. Jälle häda, võti ei keera. Jäi hätta aruande kirjutamisega, keemiaülesannetega. On hädas oma töödega. Olin hädas, mida vastata. Hädas kärbeste ja sääskedega. Küll nägi ema temaga häda ja vaeva. Häda 'halb' vaadata, kuidas loomad solistavad vees. *Ta ei tea midagi varustamise hädadest ja pole tema asigi seda teada. J. Peegel. | läbi häda, hädaga vaevaliselt, hädavaevu; vaevaga, raskustega. Räägib inglise keelt läbi häda. Joobnu ajas end läbi häda püsti. Läbi häda on ta oma poega koolitanud. Sain hädaga tulema. *Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: loodus|häda, mere|häda, näljahäda.
2. haigus, tõbi, valu, viga. Sisemine häda. See mul juba vana häda. Haige kaebab oma häda. Käsi teeb häda. See rohi aitab mitme häda vastu. Peale muude hädade on tal veel selg haige. Saunaga raviti vanasti mitmesuguseid hädasid. Kas said kukkudes häda? Koer ei teinud talle vähematki häda. Parem häda kaugel kui rohi ligi. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. *Kust ma endale häda külge sain, selle kohta oli igaühel oma arvamine. J. Mändmets. | (taimede, esemete vms. puhul). Põud võib ka vanale metsale häda teha. *..kas kukub kivi vastu potti või pott vastu kivi, ikka saab häda pott. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: hinge|häda, ihu|häda, mao|häda, neeru|häda, surmahäda.
3. viga, puudus, miski häiriv. Supil pole häda midagi. Pole sul siin häda midagi. Häda on selles, et ma ei sobi autojuhiks. Sel jalgrattal on mitu häda. Ta teenis vähe, selles kogu häda seisiski. *Mis tal seal häda magada! Lai kott, põhku pealegi pooleni täis topitud. A. Antson. *Pükstel polnud suuremat häda, ajasid asja ära.. H. Sergo.
4. vajadus, tarvidus. Mõni häda mul seda teistele kõnelda. Mis häda tal õppida, kui ilma saab. Ilm on pehme, kinnastest ja kasukast pole häda. Ega mul sest raamatust häda ole, aga kui võimalik, siis ostaksin. Mis häda pärast ma peaksin valetama. Tuli hädaga 'et hädasti vaja' lapsehoidjaks hakata. Häda korral 'kui hädasti vaja' võin ka ise kombaini juhtida. *Õige häda mul teid toita või kasida! Võtan oma kimpsud ja lähen. R. Sirge. *Ma ei räägi ausatest inimestest, keda häda ajab ehitama, vaid sulidest.. P. Kuusberg. || pakiline vajadus, kiirus, rutt. Mehel kibe häda teele asuda. Ega mul söögist häda ole, kõht polegi veel tühi. Võla maksmisega on aega, ega mul häda ole. *Oli sul häda mehele minna?! Ei võinud oodata.. M. Metsanurk. || loomulik vajadus. On sul suur või väike häda? *Aga halb peremees ei lase hobusel isegi siis seisma jääda, kui tol häda tuleb. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: aja|häda, raha|häda, unehäda; kaka|häda, kuse|häda, pissi|häda, sitahäda.

härja|turi
tugev lai turi. Härjaturjaga mees.

ilmatu ‹adv›
kõnek väga, tohutult, äärmiselt, maailmatu. Ilmatu suur, pikk, lai. Ilmatu palju, kõvasti. Ilmatu sügav jõgi. Ilmatu uhke, tore kink. Seista, oodata tuli ilmatu kaua. Oda lendas ilmatu kaugele. Ilm oli ilmatu palav. Aasta lõpp alles ilmatu kaugel.

ilmatuma
kõnek
1. ‹adv› väga, tohutult, ilmatu. Ilmatuma suur, pikk, lai. Ilmatuma kõvasti.
2. ‹indekl. adj› määratu, tohutu. Tulid ilmatuma pahandused. Ilmatuma hulk inimesi.

ise|laadne
erilaadne, omapärane, isesugune. See raamat, töö, ülesanne on veidi iselaadne. Temas on midagi iselaadset. „Vanemuine” on iselaadne teater. *Ta lumivalge lai ürp näis olevat päris iselaadne: üks käis süsimust, teine rõkkavpunane. J. Vahtra.

istme|koht
istekoht (2. täh.) Lai istmekoht. Otsis istmekohale toetust. *.. püksid olid takused ja vanad, istmekohalt ja põlveotstest lapitud. A. H. Tammsaare.

istmik ‹-miku, -mikku 30› ‹s›
kehaosa, millel istutakse, tagumik. Lai, paks, pehme, kondine istmik. Istus rahutult, istmikku kehitades. Tõmbas jalad istmiku alla. Istub, üks jalg istmiku all. Laps ukerdas, istmik püsti. Sai laksu vastu istmikku. Isa tegi poisi istmiku tuliseks. Libistasin end istmikul kaldast alla. || pükste istmikukoht. Püksid olid veel üsna uued, kuid istmik oli juba läikima hakanud.

jakk1 ‹jaki 21› ‹s›
eest lahti käiv ülakeha kattev varrukatega pealisrõivas, tänapäeval hrl. naistel. Villane, kootud, karusnahkne, paks, õhuke jakk. Jaki krae, hõlmad. Vabalt langev, kehasse töödeldud, pikk, lühike jakk. Jakk on paras, kitsas, liiga avar, lai. Tüdruk pani, tõmbas jaki selga, võttis jaki seljast, tegi jaki nööbid lahti. Jaki all oli valge pluus. Kostüüm koosneb harilikult jakist ja seelikust. Mõned naised olid mantliga, mõned jakiga. 19. sajandi lõpul hakkasid naised kandma sitsist jakke.
▷ Liitsõnad: boolero|jakk, kimono|jakk, kostüümi|jakk, laste|jakk, naiste|jakk, pidžaama|jakk, samet|jakk, siid|jakk, suusa|jakk, talvejakk.

jala|laba
labajalg. Pikk, lühike, kitsas, lai jalalaba.

jalane ‹-se 4› ‹adj›
üks jalg pikk, lai, kõrge v. sügav

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

joon ‹-e, -t 34› ‹s›

1. ümbrusest millegi poolest erinev kitsas pinna osa, kriips, kitsas triip. Must, punane joon. Jäme, peen, pidev, katkendlik, sirge, kõver, murtud, laineline, looklev, ühtlane, paisuv, ahenev joon. Vihiku jooned. Pliiatsiga, sulega tõmmatud joon. Võrkpalliväljakut piirab valge joon. Tõmbas sõnale joone alla. Kuul lendas üle 18 m joone. Mõne julge joonega, jõuliste, arglike, rahulike, närviliste joontega visandatud portree. Tõmmake jooned joonlauaga, vaba käega. Tumedaid triipe Päikese spektris nimetatakse Fraunhoferi joonteks. | piltl. Teost läbib punase joonena isamaa-armastuse idee. Tõmbab enda ja alluvate vahele selge, terava joone. Jutustuses on kasutatud eredaid värve ja julgeid jooni. || mat geomeetriline kujund, millel on ainult üks mõõde (pikkus). Liikuva punkti jälge nimetatakse jooneks. Joon on pinna piir. Punkt asetseb joonel. || kriips, mis eraldab põhiteksti märkustest, seletustest, lisalugudest. Võõrsõnade seletused antakse joone all. Jutustus ilmus ajalehes joone all. || teat. punkte ühendav kujuteldav sirge. Kaevikute, kindluste joon. Mehed asusid ühele joonele. Võtab, rivistab salga joonele. Vaenlane paisati Tartu – Pärnu joonele. || vaoke näos, peopesas vm. Põlglik, trotslik, kibe, valuline joon suu ümber. Näkku ilmusid äkki lõbusad, muhedad, teravad jooned. || (inimkeha v. selle osade piirjoonte kohta). Hoiab, peab, säilitab saledat joont. Puusade kumer joon. Korrapäraste, peente joontega nägu. || (rõivastuse iseloomuliku lõike, eseme, ruumi vm. tegumoe kohta). Moodne joon rõivastuses. Sportliku joonega jalatsid, mantel. Moodsa joonega auto, suvila.
▷ Liitsõnad: abi|joon, kaar|joon, kald|joon, katkend|joon, kesk|joon, kriips|joon, kriips-punkt|joon, kruvi|joon, kõver|joon, külg|joon, lõike|joon, murd|joon, ots|joon, paralleel|joon, pikendus|joon, punkt|joon, puute|joon, põik|joon, püst|joon, ring|joon, rist|joon, rõht|joon, rööp|joon, siksak|joon, sirgjoon; pliiatsi|joon, sule|joon, tuši|joon, vabakäejoon; demarkatsiooni|joon, finiši|joon, horisondi|joon, juht|joon, jõu|joon, keskpäeva|joon, lahingu|joon, laske|joon, lennu|joon, lõike|joon, lõpu|joon, lähte|joon, murde|joon, murru|joon, märk|joon, neeldumis|joon, noodi|joon, polaar|joon, pööri|joon, ranna|joon, relvarahu|joon, rinde|joon, samakõrgus|joon, samarõhu|joon, samasügavus|joon, samatemperatuuri|joon, siht|joon, stardi|joon, taga|joon, telg|joon, tule|joon, tunnus|joon, vabaviske|joon, väravajoon; elu|joon, kurbus|joon, käe|joon, mure|joon, naeru|joon, põlgusjoon; kontuur|joon, moe|joon, piir|joon, voolu|joon, äärejoon; kukla|joon, lauba|joon, lõua|joon, näo|joon, piha|joon, puusa|joon, rinna|joon, säärejoon.
2. piltl (iseloomulik) omadus, suge, asjaolu v. külg milleski. Negatiivsed, positiivsed, väärtuslikud jooned. Isikupärased, iseloomustavad, omapärased, spetsiifilised jooned. Loomingu individuaalsed jooned. Rahvuslik joon meie muusikas. Kirjaniku keeles leidub murdelisi jooni. Sõprade iseloomus on palju ühiseid jooni. Pojas on isa jooni. Vastutulelikkus on temas väga sümpaatne joon.
▷ Liitsõnad: eri|joon, murde|joon, sugulus|joon, võrdlusjoon.
3. piltl suund mõtlemises, tegutsemises vms.; (käitumis)laad. Riigi joon välispoliitikas, rahvusküsimuses. Oma joont ajama. Õiget, ranget joont pidama, ellu viima. Sirge joonega mees. Areng toimub tõusvas joones. Peab oma joonest kangekaelselt kinni. Laske samas joones edasi. Elumehe lai joon. Ta käitumises, olekus on soliidset, suurt joont. *Jutu juhatab joonele tibama hakanud vihm. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: pea|joon, põhi|joon, sihtjoon; käitumis|joon, süžeejoon.

joonistama ‹37›

1. esemeid, elusolendeid, loodust vms. mingil pinnal joonte (ning heledate ja tumedate pindade) abil kujutama. Pilti, portreed, mustrit joonistama. Poiss joonistab hästi. Pliiatsiga, sulega, söega joonistama. Joonistas pildi peast, foto järgi, natuurist. Laps joonistas kriidiga tahvlile hobuse, kepiotsaga liivale ringe ja rattaid. Joonistas minust mõne suletõmbega šarži, karikatuuri. || piltl (joonistamist meenutavast liigutusest v. liikumisest, mis ei jäta püsivat jälge). Kõneleja joonistas käega õhus laia poolringi. Kajakas lendab suuri kaari joonistades mere kohal. Välgud joonistasid taevale heledaid siksakke. *Kuulaik.. joonistas kaltsudest kootud põrandariidele kitsa akna ahtad ruudud. A. Hint.
2. piltl looma, kujundama. a. (sõnade abil). Ilmekalt, suure meisterlikkusega joonistatud meremehekuju. Kirjanik on joonistanud realistlikke pilte tänapäeva ühiskonnast. b. (iseenesest, looduslikult). Pakane joonistas jäälilled aknale. *..tal oli sirge nina, peenelt joonistatud suu ja lai lõug. A. Kurfeldt (tlk).
3. kõnek (enda kasuks) kombineerima. Paremat palka joonistama. Selle (töö)koha peal paljut midagi endale ei joonista. Joonistasime siit mõned kilod.

juga ‹joa 24› ‹s›

1. vedeliku, gaasi, puistaine vms. (paiskuv v. purskuv) hrl. suhteliselt väikese läbimõõduga voolus; kiirtevihk. Peen, jäme, kitsas, lai juga. Geisrist paiskuvad kuuma vee võimsad joad. Voolikust pahises kuuma auru juga. Äge vihm piitsutas maad viltuste jugadena. Veri jookseb, purskab joana. Uksest paiskus sisse jäise õhu juga. Piibusuitsu hall juga. Juga valget tolmu. Terad voolavad lõputute jugadena kottidesse. Valgus langes tuppa laia joana. Juga eredat valgust. Pimedust läbistavad leekkuulide joad. || liikumisest millelegi, eriti veepinnale tekkinud jälg, viir, joom. *Laksti lõi suur haug luhas ja ujus minema, juga veepinnal järel. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: auru|juga, gaasi|juga, kiirte|juga, liiva|juga, piima|juga, suitsu|juga, tolmu|juga, tossu|juga, tule|juga, udu|juga, vahu|juga, valgus|juga, vee|juga, vere|juga, vihma|juga, välgu|juga, õhu|juga, õlijuga.
2. geogr järsk vee langus jõesängi astangult. Keila, Jägala, Narva juga. See on mäestikujõgi, millel leidub rohkesti jugasid.
3. viiruna, joonena leviv (sageli emotsioonidest tingitud) aisting. Külm juga käis südame alt läbi. Kuum juga jooksis mul üle selja. Valu läbistas teravate jugadena ta allkeha. Tuline juga jooksis kurgust alla. *Isa oli surnud. Valus juga jooksis läbi südame. M. Möldre.
▷ Liitsõnad: rõõmu|juga, valujuga.

justament ‹adv›
kõnek (rõhutab, tõstab esile, kinnitab midagi:) just, nimelt, täpselt. Justament nii, nõnda. Justament minu mõte! Justament sind ma otsisingi. Poiss oli justament isa nägu. Justament kell 6 olen kohal. Planguauk oli justament nii lai, et mahtusin läbi pugema. Tahan justament niisuguseid kingi nagu temal. Räägin justament nii palju, kui heaks arvan. Vaata seda kivi seal: justament karu mis karu. *Ja seal ta läks juba oma pikkade, aeglaste, justament täismehe sammudega, kodu poole. O. Luts. *Ega nemad saa läbi! Justament nagu kass ja koer... T. Braks. || (otseses kõnes väljendab nõusolekut kaaslase jutuga, annab esitatud küsimusele jaatava vastuse:) jah, just nii. *„See taskukell on teie oma?” küsis minult president. „Justament,” vastasin ma. J. Lintrop.

juukse|pannal
Juukseid hoidis koos lai valge juuksepannal.

jõgi ‹jõe, jõge 28› ‹s›
looduslik vooluvesi, mis maapinna kallakuse tõttu voolab püsivalt tema enese kujundatud süvendis. Narva, Kasari, Pedja jõgi. Siberi jõed. Jõe ülem-, kesk- ja alamjooks. Suur, väike, lai, kitsas, madal, sügav, vaikne, kärestikuline, selgeveeline, mudane, kalarikas jõgi. Jõgi on kiire vooluga, kivise põhjaga, selge veega. Jõgi voolab, jookseb, lookleb läbi heinamaa. Jõgi vahutab, kohiseb. Jõgi suubub merre, järve. Jõge paisutama, sulgema, tõkestama. Jõgi süvendati, juhiti uude voolusängi. Üle jõe, jõest üle viib sild, purre. Jõele ehitati tamm, pais. Jões on vesi tõusnud, alanenud. Lapsed olid omapäi paadiga jõe peale läinud. Kukkus sillalt jõkke. Käisime jões suplemas. Lähen jõele vett tooma, tulen jõelt vett toomast. Püüab jõe ääres, jõel, jõest kala. Jõelt tõuseb udu. || piltl (kellegi v. millegi rohke liikumise, voolamise kohta). Tribüüni eest möödus demonstrantide jõgi. *Noored istusid vaikselt.. ega märganud, kuidas aja kuldne jõgi neist mööda voolas. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: haru|jõgi, hiigla|jõgi, lisa|jõgi, metsa|jõgi, mäestiku|jõgi, mägi|jõgi, parvetus|jõgi, pea|jõgi, piiri|jõgi, sala|jõgi, tasandikujõgi; inim|jõgi, laava|jõgi, tulejõgi.

järve|karp [-karbi]
zool peamiselt järvedes elutsev lai õhukesekojaline karp (Anodonta)

kaarel ‹-rla, -rlat 2› ‹s›
murd (raba)murakas. *Raba on ääretult lai, kasvatab kaarlaid ja jõhvikaid. M. Aitsam.

kaela|side [-me]
meestel ümber kaela hrl. särgi krae alla kinnitatav ja eest sõlme seotav v. juba valmistamisel valmis sõlmitud spetsiaalne kaunistav riidelint, lips. Kitsas, lai, tume, hele kaelaside. Kandis musta kaelasidet. Sidus kaelasideme korralikku sõlme. Seadis, kohendas endal kaelasidet. Paneb kaelasideme ette, kaela. Kaelaside oli viltu vajunud. Laskis kaelasideme lõdvemale.

kahar ‹-a 2› ‹adj›

1. rohkete harudega, tihedalt haraline. Kahar kask, kastan. Kaharad põõsad. Kahara võraga, krooniga puu. Vana kaharate okstega tamm. *.. ümberringi kasvas tihe kahar rohi. O. Samma (tlk). | (taimenimetustes). Kahar nurmikas, parthein.
2. vabalt langev, kohevalt lai (hrl. naiste riietusesemete kohta). Alt kahar kleit. Neiu armastas kaharaid seelikuid.
3. kähar (1. täh.), säbrus. *Hõbehall säbrus juus ja kaharad kulmud. L. Kibuvits. *.. kaharad pilvetordid värvusid punaseks .. M. Pau (tlk).

kaheinimese|voodi
Lai kaheinimesevoodi.

kaheksateist(kümmend) ‹kaheksateistkümne, kaheksatteist(kümmend) e. kaheksatteistkümmet, kaheksateistkümnesse, kaheksateistkümnete, kaheksateistkümneid, kaheksateistkümnetesse e. kaheksateistkümneisse› ‹num›
põhiarv 18. Kaheksateist jagub kolmega. Viissada kaheksateist. Kaheksateist sajandikku. | (kellaaja kohta). Kell on kaheksateist ja viis minutit. Rong saabub kaheksateist nelikümmend. || hulgalt, koguselt 18. Kaheksateist meetrit lai, pikk. Tal võis aastaid olla kaheksateist või üheksateist. Neid kaheksatteistkümmend autasustati. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Buss (nr.) 18 sõidab Nõmmele.

kaksipidi ‹adv›

1. kahte moodi, kahte viisi; nii või teisiti (kõhklemisel). Sellest võib kaksipidi aru saada. Vastust ei saanud kaksipidi mõista. Polnud ei kaalumist ega kaksipidi mõtlemist: kõik oli selge. Teda vaevasid kaksipidi mõtted.
2. kahele poole, kahes suunas. *Kino lai klaasuks käis kaksipidi kinni-lahti, inimesi ruttas etendusele. P. Vallak. *Uksel tekkis kaksipidi tõuklemine, segadus .. R. Sirge.

kant ‹kandi 21› ‹s›

1. kahe nurgi asetseva pinna v. tahu ühinemisserv, vahel ka vastav pind v. tahk. Laua, kapi, kasti teravad kandid. Telliste kandid on transportimisel rikutud. Viili kandid. Arheoloogid leidsid kulunud kantidega jahvekivi. Mutril on kuus kanti. *Poisi sile nägu läks nukiliseks, lõualuude kant tungis äkki esile .. M. Rebane. | piltl. Küll elu talt kõik teravad kandid maha nühib.
2. riietusesemele äärisena õmmeldud riide- v. nahariba. Kitsas, lai kant. Kantidega kostüüm. Särgi, põlle, kleidi kandid. Kandiga õmblus, palistus. Kandiga kaunistatud põll, kaelaava. Karusnahkse kandiga kapuuts. Peas oli tal ümmargune punase kandiga müts. || (üldisemalt:) külge püstloodselt ümbritsev ääris. *..lillepeenar, millele murumätaste halja kandiga oli antud südame kuju. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kaunistus|kant, palistus|kant, äärekant; käise|kant, püksikant.
3. (ebamääraselt:) teat. ümbruskond, ümbrus, piirkond, maanurk. Tartu, Viljandi, Abja, Avinurme kandi mees. Ta on Kunda kandist pärit. Ta elas kusagil Pelgulinna, Sõle tänava kandis. Ühe kandi inimesed. Ma pole teda varem siin(pool) kandis näinud. Seal kandis oli kõvasti sadanud. Siia kanti on mujalt rahvast tulnud. Siinset kanti ma tunnen hästi. See oli talle täiesti võõras kant. Meie kandis seda kommet ei ole. Kust kandi mehi olete? See kant siin on metsavaene. Me elame samas kandis. Uudis levis igasse kanti. Hulkus sadama kandis ringi. Raudtee kandist kostis püssipauke. || teat. suund, külg, ilmakaar. Kust kandist on täna tuul? Mehed lähenesid majale mitmest kandist. Nad olid eksinud ega teadnud, kus kandis on kodu. Maantee on hoopis teises kandis. Te lähete ju valesse, teise kanti. Ehmunud lapsed põgenesid igaüks ise kanti. Keeras end peegli ees mitut kanti. Kõmpisin linnakese kümmet kanti 'väga mitmes suunas' läbi. Uuris autot igast kandist. *Meri otse tuppa ei paista, aga kolme kanti on ta ometi siinsamas kaldakinkude taga .. A. Hint. | piltl. Tema huvid kaldusid teise kanti. Teada ju, kuhu kanti tema mõte hoiab. Puudus üksmeel: igamees vedas, kiskus ise kanti. Jutt pööras, keeras ohtlikku kanti, ohtliku kandi peale. Tal pea lõikab, jagab iga kandi pealt. Poiss hoiab juba kolmekümne kanti. *Palju seda uut esimeest siiski usaldada võib või mis kanti mees ta üldse on? R. Vellend.
▷ Liitsõnad: kodu|kant, sünnikant.
4. kõnek vaatlus- v. käsitlusaspekt, millest millelegi v. kellelegi lähenetakse. Asja kaaluti mitmest kandist, mitut kanti, mitme kandi pealt. Andmed on mitut-setut kanti kontrollitud. Seda võis kümmet kanti 'väga mitut moodi' tõlgendada. Asju tuleb õige kandi pealt vaadata. Tore mees igast kandist. Ta on igat kanti tubli mees. Mis kandi pealt ka ei vaataks, ikka miski ei klapi. Mõne kandi pealt, mõnest kandist on ta imelik mees. Las õpib elu ka sellest kandist, selle kandi pealt tundma.
5. kõnek kantmeeter. Viissada kanti kände, kive. Tee sillutamiseks kulus mitukümmend kanti kruusa.

kantima ‹kandin 42›

1. üle kandi (1. täh.) lükates teisaldama v. üle kandi paiskuma. Kiviplaati kanditi küljelt küljele. Klaasesemeid sisaldavaid kaste ei tohi kantida. *Kast oli alt laiem, et see laeva õõtsumisel kantima ei hakkaks. R. Kurgo.
2. puitmaterjali kanti (1. täh.) töötlema. *.. Kirka, laiaõlgne mehejurakas, kantis aga kirvega palki. P. Mõtsküla (tlk). *.. lõikas saekaater laudu ja kantis palke. P. Vallak.
3. kandiga varustama, ääristama. Raamimisel kanditi piltide ääred tumeda paberiga. Nahaga kanditud mantel. Paelaga kanditud müts. Kanditud taskud, õmblused, nööpaugud. *Vaskplekiga kanditud trepituhvid valmistasid lõbu oma nagisemisega .. V. Gross.
4. kanti moodustama, kandina ääristama. Hommikumantli hõlmaservi ja varrukasuid kandib ühevärviline riie. *Peeglit kantis lai nikerdatud puuraam .. R. Vaidlo.
5. kõnek teise suunda keerama (hrl. tuule kohta). Tuul kipub kantima. Tuul kantis (end) loodesse, üle ida kirdesse. *Tuule oli öösel vähe lääne poole kantinud, puhus paraja nohinaga. H. Sergo.
6. piltl raha vm. vara ühelt asutuselt, isikult v. kontolt (ebaseaduslikult) teisele üle kandma. Kantisid riigi raha oma taskusse, erakapitaliks. Polikliiniku vara kanditi erafirma arvele.

kapott ‹-poti 21› ‹s›

1. mootorikate. Tõstis autol kapoti üles. Autojuht heitis pilgu kapoti alla.
2. endisaegne lai kleit v. ülerõivas

karu|turi
piltl lai võimas turi. Kotte kannab suur karuturjaga mees.

karvane ‹-se 4› ‹adj›

1. (rohkete) karvadega kaetud; karvadesse kasvanud (s.o. habetunud, pikajuukseline). Karvane loom, koeranäss. Oraval on lai karvane saba. Karvane mardikas, ämblik. Karvane kämmal, käsivars, rind. Hästi karvased sääred. Mehe põsed ja lõug olid enamasti karvased 'raseerimata'. Karvane kasukas, müts, krae. Villane lõng, riide vasak pool on karvane. Karvaste lehtedega taim. Mõnedel taimedel on karvased seemned. *.. madame Lemercier' salongis võis kohata kõige karvasemaid boheemlasi .. K. Ristikivi. | ‹substantiivselt› kõnek (pikajuukselise, habetunud, karvadesse kasvanud nooruki kohta). Noorte tantsuõhtule trügis sisse kamp nokastanud karvaseid. | bot (taime-, seenenimetustes). Karvane hunditubakas, lipphernes, piiphein, naistepuna. Karvane kannike. Karvane sõstar. Karvane riisikas. || piltl ebasile, nagu karvadega kaetud. Hööveldamata laua pind on karvane. Kaar ei tohtinud niitjal karvane olla.
▷ Liitsõnad: karedakarvane.
2. kõnek ebasõbralik, lahkusetu, karune; tõre, pahur. Kaaslaste vastu oli ta üsna karvane. Mees on võrdlemisi karvases tujus. Teiste norimine teeb Tõnise karvaseks. Niisuguse jutu peale läks meel veelgi karvasemaks. || toores, jäme, vulgaarne. Karvased vandesõnad. Tulijaile lendas vastu karvaseid märkusi. Ilgub kahjurõõmsat karvast naeru. || (ilmastiku kohta:) halba ennustav, halb, paha. Ilm muutus õhtupoolikul järjest karvasemaks. *Meri polnud kuigi karvane ja seepärast jõudsime edasi päris hästi. H. Sergo.
3. kõnek hrv rikas, jõukas. *Kuus või seitse tükki neid ju kogu suure kihelkonna kohta linnas gümnaasiumis käib, aga need on hoopis teist sorti, karvasemate inimeste lapsed. A. Hint.

kasuka|rihm
kasuka peal kantav lai pandlaga vöörihm

kasvatama ‹37›

1. põllukultuure, taimi viljelema v. loomi pidama. Teravilja, rukist, nisu, otra, maisi kasvatama. Kartuleid, juurvilja, kurke, tomateid, kõrvitsaid kasvatama. Lõunas kasvatatakse troopikapuuvilju, viinamarju, teed. Majand kasvatas lilli, roose. Isa kasvatas aias peenardel tubakat. Need taimed on enda kasvatatud seemnest. Loomi, karja, hobuseid, lambaid, hõberebaseid kasvatama. Kasvatas sead peekoniks. Linde, kanu, hanesid, kalkuneid, parte kasvatama. Tiikides hakatakse kalu kasvatama.
2. millegi kasvamist võimaldama v. soodustama (ka selle tulemusena mingeid tooteid andma). Väetamata maa ei kasvata vilja. Kirsid õitsesid küll, aga marju otsa ei kasvatanud. See õunapuu kasvatab magusaid õunu. Rukis kasvatab alles kõrt, pead. Puu kasvatas endale vägeva võra. Peenrad kasvatasid ainult umbrohtu ja maltsa. Nii rikkalikku viljasaaki pole need maad varem kasvatanud. Lambad on suve jooksul pika villa selga kasvatanud. *Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik .. B. Alver.
3. millelgi kasvada laskma. Habet, vuntse, patse kasvatama. Poiss kasvatas endale pikad juuksed. Kasvatab hea elu peal kõhtu. Poiss on maatööks noor, las kasvatab veel konti. | piltl. *Talle ei antud aega sammalt selga kasvatada ega isiksusena tarduma hakata .. E. Nirk.
4. piltl põhjustama, tekitama. Raske töö on taadile küürugi selga kasvatanud. *.. läikles tumedalt vesi, millel lained kasvatasid juba väikesi, valgeid harjakesi. A. Mälk.
5. rohkendama, suurendama, lisama. Kogus ja kasvatas oma vara. Jõudu, rammu kasvatav toit. Vastase loidus kasvatas ründajate julgust. Kõik see ei kahandanud, vaid hoopis kasvatas üldist uudishimu. Okupantide omavoli kasvatas rahva rahulolematust. Inimestes tuleb kasvatada distsipliini. *Tuul ulub ja kasvatab hangi. M. Nurme. || looma, välja arendama. Uurija kasvatas nendest faktidest terve teooria. || kudumisel järgmise rea silmade arvu suurendama, laiemaks kuduma. Sukka, sukasäärt, kinnast kasvatama. Kasvatage järgmises reas kolm silma juurde!
6. laste, noorukite eest (vanemana, hooldajana) hoolitsema; õpetama ja suunama, käitumist ja kombeid õpetama vms. Teda kasvatas võõrasema. Kohus otsustas poja jätta ema kasvatada. Kasvatas tütre suureks. Poiss jäi pärast vanemate surma päris võõraste kasvatada. Abielupaar võttis endale lastekodust väikese tüdruku kasvatada. Püüdis oma lastest kasvatada tublisid ja ausaid inimesi. Kool õpetab ja kasvatab noori. Ta on abielus ja kasvatab kaht tütart 'tal on kaks tütart'. Kohe näha, et halvasti kasvatatud noorukid. Mind on lapsest peale kasvatatud tööd austama. Kuldnokapaar kasvatas lennuvõimeliseks seitse poega. || (hrl. täiskasvanud inimest) mõjutama, sihikindlalt suunama; kelleski mingit kindlat joont arendama. Autor tahab oma teostega lugejat õpetada ja kasvatada. Ta kasvatati kuulekaks käsutäitjaks. Peame kasvatama oma iseloomu. Kogemused kasvatavad inimest. Küll sinust meri, sõjavägi mehe kasvatab. Kollektiivi, kirjanduse, kunsti kasvatav mõju. *Õnneks olin ettenägelik ja kasvatasin endale toimetuse sekretärist ise asetäitja .. O. Tooming.
7. van korrutama. *„Kasvata mõeldud numbrit kahega!” – „Kasvatasin!” M. J. Eisen.

katma ‹katta, katan; kaetakse, kaetud 47›

1. mingi aine v. esemega pealt, väljastpoolt kaitsma v. varjama; mingit kaitsvat v. varjavat kihti v. eset peale paigutama. Tänav kaeti asfaldiga, põrand linoleumiga, seinad plaatidega, tapeediga. See pind kaetakse värviga, lakiga, glasuuriga. Riidega kaetud poolkasukas. Plüüsiga kaetud diivan. Kattis augu pealt okstega (kinni). Koorem kaeti presendiga. Katab voodi, magava lapse tekiga. Haige tuleb soojalt kinni katta. Katmata pea, keha, käsivarred, sääred. Tüdruk kattis poisil selja tagant kätega silmad (kinni). Nägu oli kaetud looriga. Aken on katmata, kaetud. Katust katma 'katust lööma v. tegema'. Kattis lehekülje lehekülje järel tiheda kirjaga. Pilved katsid sinise taeva. Suits ähvardas katta päikese. | piltl. Puudusi, vigu kinni katma. || riietust, kehakatet muretsema v. sellega varustama. Tal oli suur pere toita ja katta. Mees toitis ja kattis ennast kalapüügiga, metsatööga. *Katab, koolitab, teeb neist [= lastest] korralikud inimesed .. A. Jakobson. || söömiseks ja joomiseks vajalikku (ka toidunõusid) lauale paigutama; kedagi söögi ja joogiga võõrustama. Laud kaeti rõdule, saali. Ema katab söögitoas lauda. Seekord tuli katta viiele. *Nata ema .. vaatleb mõttes külalisi. Tean, ta loeb nüüd võõraid, et kõigile kaetaks. B. Alver.
2. varjavaks v. kaitsvaks kihiks, katteks olema, millelgi (sellisena) laiuma v. lasuma, paiknema vms. Paks lumi, kaste, hall katab maad. Suurt osa Gröönimaast katab igijää. Paene tasandik on kaetud õhukese rähkmullaga. Lompe, vett katab õlikord. Ookean katab üle 70 % Maa pinnast. Seinu katavad värvirõõmsad tapeedid. Põrandat katab paks vaip. Käsivarsi katsid küünarnukkideni ulatuvad kindad. Päikese eest kattis nägu lai kübar. Lauda katab lumivalge lina. Kingad olid kaetud paksu tolmukorraga. | piltl. Hämarus, öine pimedus kattis maad. Kõike katab kord unustus. || kusagil, millegi pinnal (tihedalt) kasvama v. suurel hulgal esinema. Põlde kattis tihe oras. Rannikut katab männimets. Rand on kividega kaetud. Taime lehed on karvakestega kaetud. Linnumuna oli pruunide tähnidega kaetud. Nägu katsid punased täpid ja laigud, tedretähed. Tihe must habe kattis põski.
3. vajadusi, nõudmisi rahuldama; millelegi täielikult vastama. Terasetoodang kattis täielikult oma maa vajadused. Eestis katab elanikkond suurema osa C-vitamiini tarvidusest kartuli söömisega. Tehas suutis katta vaid poole, kolmandiku nõudmisest. Metsa juurdekasv ei suutnud raiet katta. || tasuma, korvama, hüvitama. Seltsi kulud kaetakse liikmemaksudest. Katame räimede vajaku teise kalaga. Saadud summa katab ainult osa võlast.
4. mingit tegevust, liikumist toetama v. soodustama. a. sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumist vm. liikumist julgestama. Lennukid katsid maavägede operatsioone õhust. Ainsa kuulipildujaga katavad nad oma väeosa taandumist. b. sport vastasvõistkonna mängijate liikumist, sööte, pealeviskeid vms. takistama (näit. jalg-, korv- ja veepallis). Vastasmängijaid kaeti hoolega üle platsi. Vasakkaitsja peab katma vastaspoole paremäärt. Vastasmeeskond ei suutnud meie mängijaid alati katta.
5. üle kostma, summutama, matma. Aplaus katab kõneleja viimased sõnad. Orkester kippus solisti katma. Kohati ähvardavad vask- ja löökpillid orkestris keelpille katta. *.. nad [= veoautod] katsid ju oma põrinaga puutelgedega vankrite kauni klõbina. L. Kibuvits.
6. teat. vahemaad läbima. Sprinter kattis distantsi 10,2 sekundiga. See vahemaa loodetakse katta paari päevaga. Lennuk katab selle maa paari-kolme tunniga.

keep ‹keebi 21› ‹s›
õlgadel kantav varrukateta pealisrõivas; käisteta mantel. Veekindel, kapuutsiga keep. Noormees kandis keepi, tal oli keep üll, õlgadel. Tõmbasin keebi selga. Keebis mees, tütarlaps. *.. lai ja punetav raehärra Beelholt, lühike hallikasroheline nirginahkse servaga keep mustal vammusel .. J. Kross.
▷ Liitsõnad: plastikaat|keep, vihmakeep.

keskelt
I. ‹postp› [gen]
1. keskkohast, keskpaigast. Soise ala keskelt kaevati kraav läbi. Jõe keskelt kostis appihüüdeid. Rivi keskelt astus välja kaks vabatahtlikku. || millestki, kellestki ümbritsetud kohast. Väikeste kuuskede keskelt ilmus nähtavale põder. *Nooda päras rabeles enese väikeste kalade keskelt ilus suur sudak peale. A. Kitzberg.
2. kellegi, millegi hulgast, seast, ringist. Meie keskelt on ootamatu surma läbi lahkunud.. Nad valisid endi keskelt kolm saadikut. *.. ta leidis kergesti sõpru nii omataoliste boheemlaste kui ka rahakate tõusikute keskelt. J. Kärner.
3. (ajaliselt:) keskpaigast (peale). Sajab juba juuni keskelt peale. Algab oma kirjeldustega sündmuste keskelt peale.
II. ‹adv› keskkohast, keskpaigast (ka staatiliselt). Kurki tuleb koorida keskelt otsa poole. Tal on juuksed keskelt lahku kammitud. Lõi raamatu keskelt lahti. Lõikasin leivapätsi keskelt pooleks. Võta kangist keskelt kinni! Keskelt oli heinamaa kuivem. Kivi on keskelt nõgus. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas.

kikkima ‹kikin 42›
hrv kikki ajama; kikki keerama. *Ta lai nägu naeris ja pumatiga teravaks kikitud vurruotsad liikusid nina all nagu katsesarvekesed. E. Männik.

kile|kõõlus
anat lai õhuke kõõlus (aponeurosis)

kirve|laba
kirve lai osa

kitsas ‹kitsa 19› ‹adj›

1. ristsuunas väikese ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala, kehaosa vms. puhul); ant. lai. Kitsas sild, aken, värav, voodi. Pikk kitsas tuba, trepikoda, käik. Pööningule viib kitsas trepp. Kitsas tee, purre. Vanalinnas on tänavad kitsad. Käik muutus järjest kitsamaks. Rebis paberi küljest kitsa riba. Kitsa ninaga kingad. Kitsas ava. Kitsas org, kuristik, neem, poolsaar, väin. Siin on saare kõige kitsam koht. Tal oli piklik kitsas nägu. Kitsad huuled, õlad, puusad, kulmud. Sukellindudel on pikk kitsas keha. Naermisel ahenesid silmad kitsaks piluks. Taimel on kitsad lehed. Kitsas kuusirp. || pigistav, hädavaevu kinni ulatuv. Püksid on värvlist kitsad. Pintsak on õlgadest kitsas. Kleit, pluus, särgikrae on kitsaks jäänud. Kuub oli vöökohalt nii kitsas, et nööbid ei andnud hästi kinni. Kitsad kingad.
2. ruumilt, mahutavuselt ebapiisav; ant. hrl. avar. Mu korter on suurele perele võrdlemisi kitsas. Kari kasvas ja laut jäi kitsaks. Lastel oli kahekesi voodis kitsas. Bussis, kajutis oli kitsas. Õu on lastele mängimiseks kitsas. | piltl. Kõike ei saa suruda reeglite kitsastesse raamidesse.
3. väikese ulatusega, piiratud. Uurimus haarab võrdlemisi kitsast ajalõiku. Käsitletavate probleemide ring on kitsas. Kitsas teema. Kitsam eriala. Kirjandus kitsamas mõttes. Teatri repertuaarivalik oli üsna kitsas. See definitsioon on liiga kitsas. Kitsa silmaringiga inimene. Liiga kitsas arusaamine elunähtustest. Lähtus ainult oma kitsastest huvidest. Tegutsemisvõimalused olid uues paigas hoopis kitsamad. || väikest inimeste hulka haarav. Võim Eestis kuulus kitsale baltisaksa ülemkihile. Etendus on mõeldud kitsamale ringkonnale. Ta tutvuskond on võrdlemisi kitsas. Sündmust tähistati kitsas perekondlikus ringis. *Õhtul seisis ees kitsam nõupidamine peaministri juures. P. Kuusberg.
4. hrl. majanduslikult, harvemini mingis muus suhtes raskevõitu, täbar. Majanduslikult kitsad olud. Kitsad ainelised tingimused. Tal on rahaga pisut kitsas käes. Pidu jäi kitsaste aegade tõttu pidamata. Toiduainetega läks kord-korralt ikka kitsamaks. Talvel tuli metsloomadel toiduga kitsas kätte. Lilledega on praegu kitsas. *Aga tal on kitsad päevad ka praegu... Ametist tahavad lahti kangutada... K. A. Hindrey.

kivi|lahmakas ‹s›
lai, lame kivi. Kaevas maa seest välja mitu suurt kivilahmakat. Kivilahmakatest laotud müür, aed.

km
kilomeeter. 10 km kaugusel. Saar on kuni 15 km lai. 15 km suusatamine.

kott|kleit
sirgelõikeline lai kleit. Tiiul oli seljas kottkleit.

kraav ‹-i 21› ‹s›

1. kuivenduse v. niisutuse otstarbel pinnasesse kaevatav hrl. trapetsikujulise ristlõikega väike tehisveejuhe. Kraavi põhi, nõlv, perv. Suur, kitsas, lahtine, lai, sügav kraav. Kraavi kaevama, lõikama, puhastama. Kraavidega kuivendatud heinamaad. Kraavid olid kinni kasvanud. Kraav on kuiv, ääreni vett täis. Poiss hüppas üle kraavi, kukkus kraavi. Rabasse tõmmati kraavid sisse. Kraavis voolab vesi. Auto läks, sõitis kraavi. Partisanid lasksid vaenlase ešeloni kraavi.
▷ Liitsõnad: dreeni|kraav, ema|kraav, haru|kraav, kanalisatsiooni|kraav, koguja|kraav, kuivendus|kraav, maantee|kraav, magistraal|kraav, niisutus|kraav, pea|kraav, piirde|kraav, piiri|kraav, põllu|kraav, raba|kraav, sala|kraav, soo|kraav, tee|kraav, toru|kraav, uudismaa|kraav, vee|kraav, äravoolu|kraav, ühenduskraav.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› kaitse vm. otstarbel kaevatud (pikk) süvend. Linnust piiras vall ja veega täidetud kraav. Vundamendi jaoks rajati lai kraav.
▷ Liitsõnad: jooksu|kraav, kaitse|kraav, tankitõrje|kraav, vallikraav; kaabli|kraav, püünis|kraav, silo|kraav, tõkke|kraav, vundamendikraav.

krabama ‹37›

1. kiiresti (kinni) haarama, krahmama. Krabas poisil juustest, käest, õlast kinni. Püüab ohjad oma kätte, pihku krabada. Krabasin teda, tal varrukast, käisest. Krabas laualt õuna, maast kivi. Kähku krabati paberid laualt kokku, maast üles. Nad krabavad kohvrid ja ruttavad rongile. Rahvamurrus krabati kelleltki rahakott ära. Vargapoiss piilus aina ringi, kust saaks midagi krabada. Ema krabab nutva lapse sülle. Okstest kinni krabades õnnestus ülespoole ronida. Valvur krabas relva järele. Poisi käsi krabas mütsi järele. Kass krabas hiire kinni.. *.. nüüd hakkate mul tantsima: kõik salakütid kraban kinni. H. Lepik (tlk). *.. maailm on suur ja lai, raha vedeleb maas, vaja ainult võtta. Aga kähku tuleb krabada. A. Mägi. || kõnek naist käperdama. Poisid kippusid tüdrukuid krabama. *„Noh, seda liha on sul luude peal ju kaunis kenasti, ära tembuta midagi!” üritab September Liidet vähe krabada. V. Lattik.
2. hrv kiiresti (krabinal) midagi tegema. Poiss krabas mantli selga, saapad jalga. *Krips, kraps! lööb [kass] küüned tüvesse ja krabab oksale. L. Promet.

krinoliin ‹-i 21› ‹s›
võrudega kohevil hoitav lai kellukjas 19. saj. kasutusel olnud (alus)seelik. Krinoliiniga kleit. Krinoliinides ja pitsides daamid. *Mõisas oli üks paks madam Evert ja veel teisi, kõik krinoliinides; kuidagi ei mahtunud nad ustest läbi ja toas istuma. A. Kitzberg.

kroon ‹-i 21› ‹s›

1. valitseja võimu tähistav kullast (v. hõbedast) ja kalliskivide ning pärlitega kaunistatud võrukujuline sakkidega peaehe. Keisri, kuninganna kroon. Troonipärijale pandi pidulikult kroon pähe. Kuningal oli kuldne kroon peas. Kolmeharuline kroon ja kuueharuline täht Rakvere vapil. | piltl. Lainetel on peas valged kroonid. *.. terava otsaga sarved oleksid põdrale kaugelt kasulikumad kui see haraline kroon, mida ta peab kandma. H. Rajandi (tlk).
▷ Liitsõnad: au|kroon, keisri|kroon, kuld|kroon, kuninga|kroon, paavsti|kroon, vürstikroon; juukse|kroon, kibuvitsa|kroon, märtri|kroon, võidukroon.
2. monarhistlik valitsus v. valitseja. Briti krooni alamad, asumaad. Saar kuulutati Hispaania krooni valduseks. *Siis vannu truudust tema kõrgusele / kui rüütel, et ei lakka sõna kuulmast / ja et ei tõsta mässu krooni vastu.. G. Meri (tlk).
3. mitme Euroopa riigi suurem rahaühik. Eesti, Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Tšehhi kroon. Sai viissada krooni honorari. Kaup maksis 15 krooni 25 senti. Mõne(d) krooni(d) ju sealt ikka teenis.
4. piltl tipp(saavutus); kõrg- v. haripunkt. Pidustuste, kangelastegude krooniks oli.. Inimest nimetatakse sageli looduse krooniks. J. Straussi loomingu krooniks võib pidada operetti „Nahkhiir”. *Ja tänase päeva krooniks oli Neptuni ning kuradite pidu muusikasalongis. J. Smuul. || mingi äärmusasjaolu kogu eelnenu halva, ebameeldiva tipuna. See oli kõikide hädade ja õnnetuste, kõigi äparduste kroon. Kõigele krooniks hakkas veel hammas valutama.
5. võra. Kuuskede tihedad kroonid. Tamme lai, võimas roheline kroon. Kahara krooniga pärn, vaher. Puude kroonid on üksteisesse põimunud. Läbi puuhiiglase paksu krooni ei tungi maapinnale ainsatki päikesekiirt.
▷ Liitsõnad: puukroon.
6. bot sisemine, kroonlehtedest koosnev õiekatte ring, mis ümbritseb emakaid ja tolmukaid, õiekroon
7. (loomulik v. tehislik) hambakroon. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. Hammaste kullast, metallist kroonid. Hambale pandi uus kroon.
8. astr Päikese atmosfääri kõige hõredam osa, mis on täieliku päikesevarjutuse ajal nähtav hõbedaselt hiilgava pärjana
9. etn kaunistuseks lakke riputatud õlgedest, roost jm. moodustatud ese. *Eriti Lääne-Eestis ja saartel olid pidulikul puhul toa ehteks söögilaua kohale riputatud, õlgedest ja roost valmistatud kroonid. T. Habicht.
▷ Liitsõnad: nääri|kroon, pulmakroon.

kuidagi ‹adv›

1. annab öeldavale teat. näivuse, mingisugusena tundumise varjundi: (just) nagu, otsekui; mingil määral, pisut, natuke, veidi. Ta näib kuidagi murelik, häbelik, elevil, kohmetu. Kõik olid kuidagi loiud ja tülpinud. Ihu on kuidagi roidunud. Tüdruku pilk oli kuidagi tõrjuv. See koht tundub kuidagi tuttav. Vastas kuidagi ebaledes, kõhklevalt. Lugema õppisin kuidagi märkamatult, iseenesest. Sadu lõppes kuidagi äkki. Ta on kuidagi arenenum kui teised lapsed. Videvik muudab metsaaluse kuidagi salapäraseks. Kuidagi kõhe on öösel läbi surnuaia minna. Ta riietus tundub kuidagi maitsetu(na). Kuidagi ebamugav, piinlik, imelik on seda küsida. Kogu see põhjendus on kuidagi ajast ja arust.
2. mingil kombel, moel v. viisil. Tahaksin teda kuidagi aidata. Katsu kuidagi üksi hakkama saada. Püüab oma tegu kuidagi õigustada. Need sündmused on omavahel kuidagi seotud. Olime kuidagi sohu sattunud. Ehk saame ta kuidagi oma nõusse. Kas saaks kuidagi teie juures öömaja, teie juurde öömajale? Kui kuidagi elaks selle külma aja üle! Sadat krooni ei saa, seitsekümmend viis ehk veel kuidagi. || suuri vaevu, hädaga, raskustega, vaevaliselt, mitte päris korralikult. Suutsin kuidagi koduni komberdada. Pugesin kuidagi läbi planguava. Kuidagi tulime ülesandega toime. Raha oli vähe, aga kuidagi tuldi ots otsaga kokku. Poiss vedas end eksamitel kuidagi läbi. *.. jõudnud õppetükke ainult kuidagi-kuidagi vaadata .. L. Tigane. || ‹eitusega› mitte mingil kombel, moel v. viisil; mitte mingil juhul, üldse mitte. Siia ei mahu me (mitte) kuidagi ära. Ei suuda seda (mitte) kuidagi uskuda. Täna ei saa ma küll (mitte) kuidagi tulla. (Mitte) kuidagi ei tahaks veel minema hakata. Töö ei edenenud kuidagi. Nüüd ei jõua me enam kuidagi õigeks ajaks jaama, rongile. Need asjad ei sobi omavahel (mitte) kuidagi kokku. Pluus ei läinud pesus kuidagi puhtaks. Haav ei tahtnud kuidagi kinni kasvada. Ma ei tunne end kuidagi solvatuna. *.. mets ei ole kuidagi üle paari versta lai ja igast küljest on võimalik lagedale pääseda. E. Särgava.

kukkuma2 ‹kukun 42›

1. raskusjõu tõttu allapoole liikuma (hrl. kiiremini kui langema). Ära roni, kukud (maha, alla)! Kukkus pimedas auku, kraavi. Alpinist kukkus jääprakku, kuristikku. Auto kukkus sillalt jõkke. Kivi kukkus vastu maad, sulpsti vette. Seeme kukub mulda. Leivatükk kukkus laua alla. Nuga, taldrik kukkus käest. Pommid kukkusid linna taha. Lennuk kukkus kivina maa poole. Vaas kukkus katki, kildudeks. Nii kõrgelt võib ju surnuks kukkuda. Puudelt kukub jämedaid tilku kaela, krae vahele. Trambivad seal lae peal, nii et krohv kukub. Jõgi kukub rannaastangult kohiseva joana (alla). Mida kõrgemalt kukud, seda enam haiget saad. Käbi ei kuku kännust kaugele. *Paadi esiosa tõuseb üles, samas kukub laksatades vastu vett. M. Kesamaa. *.. kraavid ei kuku küllalt [= neil pole küllalt langust], jõgi seisab liig täis. A. H. Tammsaare. | piltl. Tere kukkus nii moka otsast. *.. kaitses teda südilt iga kõvera sõna vastu, mis teiste suust juhtus kukkuma. E. Vilde.
2. püsti-, istumis- vm. normaalasendit kaotama, sellest välja langema. Kukkus ninali, silmili, otseti, käpuli, kõhuli, külili, selili, pikali, istukile, istuli (maha). Uisutaja komistas ja kukkus. Käima õppiv laps kukub palju. Libedal tänaval inimesed muudkui kukkusid. Buss pidurdas nii järsult, et seisjad kukkusid robinal üksteise otsa. Kukkus põlve marraskile, jalaluu katki, muhu pähe. Haaras lauast kinni, et mitte kukkuda. Joobnul ja lapsel on kukkudes padi all 'kukuvad pehmelt, end vigastamata'. Hobune kukkus kiirel traavil üle kaela. Puuriit kukkus kolinal laiali. | piltl (üllatuse, ootamatuse kohta). *Tornimäe Pire kukkus pepuli, kui küsisin, kas ta tuleb mulle naiseks. O. Tooming. || senist seisundit, positsiooni kaotama. Inglismaal olevat jälle valitsus kukkunud. Ei see direktor kuku, tal on mõjukad kaitsjad.
3. vabalt (pehmelt) rippuma (hrl. riideeseme kohta), langema. Linane riie ei kuku hästi. Kleidi pihaosa kukub kergelt vööle. Lai vabalt kukkuv rüü, mantel, kleit. Raskelt kukkuvad kardinad. Õlgadele, laubale kukkuvad lokid.
4. (järsult) alanema, langema. Baromeeter kukub, ilm läheb halvale. Rahakurss kukub. Maa-, viljahinnad olid jälle kukkunud. Ta matemaatikahinne on kukkunud viielt kolmele. *Söödakapsas praegu seda piima hoiabki. Kui kapsas kaob, kukub ka piim.. O. Anton.
5. kõnek järsku mingisuguseks muutuma, mingisse teise (psüühilisse) seisundisse minema. Kukkus näost valgeks, punaseks, ära. Silmad kukkusid pärani, suureks, ümmarguseks, märjaks. Suu kukkus imestusest lahti, pärani, ammuli. Kukkus ehmatusest tummaks. *.. Miitra kukkus tulivihaseks, lõi perenaise kaevu juurde maha. P. Vallak. *Oh sa jumal, mäherdune pauk! Jumal, kõrvad kukkusid lukku .. E. Särgava.
6. kõnek järsku v. ootamatult kuhugi v. mingisse olukorda sattuma. Kust, kuidas sina siia kukkusid? Kukkusin kuuks ajaks haiglasse. Sellise teo eest võib vanglasse, vangi, türmi, trellide taha, vee ja leiva peale kukkuda. Läksin lihtsalt külla, aga kukkusin sünnipäevale. Ta pole sellele tööle juhuslikult kukkunud. Kukkus halba seltskonda, kampa, punti, röövlite küüsi, varitsejate võrku. Nüüd oleme küll portsu otsa kukkunud! Küll vanamees kukkus hoogu, hasarti! Minule kukub ikka tühi loos. Hüüdnimi on talle küll paras kukkunud. Et see mulle ka varem meelde ei kukkunud! *„Kuidas sa nende lauda kukkusid?” küsisin ma Kivimaalt.. L. Metsar.
7. äkki midagi hooga tegema hakkama. Kukkus kärkima, sõimama, räuskama, tänitama, meie peale karjuma. Naine kukkus hädaldama, kurtma, halisema. Kus kukkus hooplema, suurustama, laiutama, ennast kiitma! Kukkus nutma, töinama, vesistama. Kukkus naerma, lõkerdama, itsitama, köhima, läkastama, aevastama. Mees oli jälle jooma, pummeldama kukkunud. Kukkus tantsu, tööd vihtuma, pikalt ja laialt seletama. Kukkus sööma, õgima, helpima. Hobused kukkusid lõhkuma. Pull kukkus möirgama ja maad kaapima. Koerad kukkusid raginal haukuma. Küll kukkus sadama, tuiskama!

kuletuma ‹37›
murd kulukarvaliseks tõmbuma, koltuma, luituma. *.. võsastiku järel algas pahemal lai kuletunud kassikäpaline karjasööt .. R. Sirge. *Sa sirvid päevi nagu värsikogus lehti, / kus kuletunud paberil on tuhmund read.. R. Parve.

kušett ‹-šeti 21› ‹s›
(kitsas) seljatoeta diivan hrl. lamamiseks. Kitsas, lai kušett. Heitis kušetile pikali. Istu siia kušetile! Lamasin, puhkasin, pikutasin veidi kušetil. Lapsed magasid kušetil.

kõhukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. (inimeste, harva ka loomade kohta:) suure kõhuga. Kõhukas mees, isand. Küla kõige kõhukam peremees. *Sõstrapõõsaste all seisis tal piimatass vana kõhuka siili jaoks. J. Rannap.
2. (esemete kohta:) suure ümbermõõduga; paks, tüse. Kõhukas heinakuhi, pudel, kann, kauss, savipott, õlleankur. Lauale toodi kõhukas tirin suppi. Kõhukas puhvetkapp. Lai kõhukas paat. Kõhukas portfell, kohver, rahakott, raamat, album, köide. Aktimapid paisusid päris kõhukateks. Matkajatel olid üsna kõhukad seljakotid.

kõla|pind [-pinna]
(soodus) keskkond, kus millelgi on vastukõla, märgatav mõju. Üleskutsel oli rahva hulgas lai kõlapind. Ettepanek ei leidnud mingit kõlapinda. Luule kõlapind on tänapäeval tunduvalt avardunud. Teose patriootilised ideed leidsid noorukites soodsa kõlapinna.

kõnni|tee

1. jalakäijate tee tänava v. maantee ääres. Kitsas, lai kõnnitee. Asfalteeritud, paeplaatidega sillutatud kõnnitee. Astus kõnniteelt sõiduteele. Läheb mööda kõnniteed. Jalakäijad liiguvad kõnniteel. Kõnniteeta tänav.
2. jalgtee. Aia, pargi kruusatatud kõnniteed.

kõrkjane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
kõrkjatega kaetud, kõrkjaid täis kasvanud. Lahesopi kõrkjased kaldad. Jõgi muutus kõrkjaseks padrikuks. *Kõigepealt on siin jõgi, parajalt lai ja parajalt kõrkjane. R. Vaidlo.

käe|laba
labakäsi, kämmal. Kitsas, lai käelaba. Äigas käelabaga üle lauba. Mehel käelabad nagu labidad.

käe|labidas
kõnek suur lai käsi. *Priit astus lähemale, pani oma käelabida Mardi käele.. V. Saar.

käe|laiune
nii lai kui labakäsi, kämblalaiune. Käelaiune rihm, riba.

käsi ‹käe, kätt 36› ‹s›

1. inimese v. ahvi ülajäse randmest sõrmeotsteni; ülajäse tervikuna, õlast kuni sõrmeotsteni. Parem, vasak käsi. Tal on suur, väike, kitsas, lai käsi. Külmad, soojad, mustad, pesemata, puhtad käed. Pahklikud, korpas, krobelised, rakkus, karedad käed. Paljad, kinnastatud käed. Käsi pesema, kuivatama. Käega katsuma, puudutama, silitama. Pühkis käega otsaesist. Käega näitama, viipama. Käed valutavad, külmetavad, on külmast sinised. Käed on pakkidega kinni, punumisega ametis. Kätt andma, pakkuma, pigistama, raputama, suruma (näit. teretamisel). Sirutab tervitades, ulatab hüvastijätuks käe. Mehed andsid lepingu kinnituseks kätt. Minu käsi selle peale (kindla väitmise v. nõusoleku vormel). Pani käed palveks risti, nagu palvetades kokku. Hõõrub rõõmu pärast, rahulolevalt käsi. Käsi plaksutama. Pealtvaatajad ahhetasid ja lõid jahmunult käsi kokku. Mehed vedasid kihla ja Juhan lõi vahemehena nende käed lahti. Käsi taskusse panema, pistma. Seisis, käsi taskus. Tõstab tervituseks käe kõrva äärde. Kätt rusikasse suruma, pigistama. Käsi on rusikas. Kätt suudlema. Kätte kinni hakkama, kargama. Kindaid kätte panema, käest tõmbama. Ühes käes on kinnas, teine on paljas. Õllekann, pudel käis käest kätte. Halge anti edasi käest kätte. Haarab, kahmab labida, kangi kätte. Pole mahti raamatut kätte võttagi. Võõral on ühes käes kohver. Tal oli kirves, kepp käes. Annab, viskab palli käest. Käest kinni hoidma, lahti laskma. Pillas kausi käest maha. Pea vajub kätele. Süütas värisevi käsi sigareti. Käsi raudu panema. Vangid istusid seotud, raudus käsi. Valib oma käega loosipileti. Haarasin mõlema käega paadiservast kinni. Käsi on sidemega kaelas. Käed väsisid, surid ära. Käed all, ees, kõrval. Käsi püsti. Käed üles! Tegin oma käele haiget. Sain käest haavata. Käsi sai vigastada. Õpilased tõstsid tunnis agaralt kätt. Kätt, käega lehvitama. Vehib käega sääski eemale. Seisab, käed puusas. Kindla käega laskur. Tugevate kätega mees. Küünarnukist kõverdatud käsi. Laps sirutas käed emale vastu. Võtan kompsu käe otsa. Laskis oma pikad käed abitult rippu. Ringutas meeleheites käsi. Ei oska midagi peale hakata, laotab ainult nõutult käsi. Ema haaras lapse käte vahele. Rabelesin püüdjate käte vahelt lahti. Käe alt kinni võtma. Käsi kaela ümber, rinnale vaheliti panema. Mind kanti kätel autoni. Tal käed-jalad terved. Ahvi, inimahvi käsi. Käsi peseb kätt. | piltl. Surma, nälja kondine käsi. Pakane pigistas jäise käega. Saatuse karm käsi. Talve käsi. *Sõja käsi hakkas meid kobama. R. Vaidlo. || (elukutsest, soost, east jne. sõltuvate iseärasustega). Tal on sepa, viiuldaja, klaverimängija käed. Vanainimese, lapse, naise käsi. Remont nõuab mehe kätt. *Ei oska [ametit ära] arvata. Mõnele vaatad näkku ja kohe on klaar. Või kui nägu ei räägi, siis räägivad käed. A. Liives.
▷ Liitsõnad: inimkäsi; kunst|käsi, kunstniku|käsi, kura|käsi, laba|käsi, puu|käsi, sepa|käsi, terekäsi.
2. piltl sümboliseerib isikut, kes midagi teeb (enamasti adjektiivide vm. sõnadega lähemalt määratletud). Metrood ehitasid tuhanded käed. Üks tundmatu käsi oli kalmule lilli toonud. Võõrad käed ei hoolinud hoonetest. Virgad käed asusid appi. Lahke käsi tõi toidu lauale. Maja vajab hoolitsevat kätt. Saadetis jõudis pärale mitme käe läbi. Poiss on nüüd heades kätes. Kiri sattus õigetesse kätesse. Raamat on läbi käinud paljudest kätest. Tulevik on meie endi kätes. Su vastane on kõva käsi. Küllap süütas hooned kuri käsi 'kurjategija, pahatahtlik inimene'. *Ei olnud suurt tööd, sest oli püügivaheaeg ja jõude käsi oli linnas isegi küllalt. J. Parijõgi. || kõnek üks vajalikest mängupartnereist kaardimängus; bridžis ka mängija, kelle kätte mäng jääb; ant. laud. Üks, neljas käsi on puudu. Viimane käsi 'tagakäsi'. Käsi käis, võttis.
▷ Liitsõnad: rakkus|käsi, raud|käsi, siidkäsi; ees|käsi, tagakäsi.
3. piltl sümboliseerib töötamist, tegutsemist, toimimist; võim, mõjuvõim. Poisil kätt 'käega töötamise oskust' selle peale, selleks on. Et ma kooli sisse sain, selle juures aitas pisut kaasa tuttava direktori käsi. Süütaja käe läbi sai tuleroaks mitu maja. Siia metsade taha vaenlase käsi ei ulatunud. *Seda ma talle ei jäta, ta peab mu kätt maitsta saama! E. Vilde. || ‹koos laiendiga› iseloomustab tegutsemise, toimimise, suhtumise laadi. Tal on virgad, osavad, nobedad käed. Tal on kuldsed käed: kõike ta oskab teha. Vanemad andsid, jätsid lastele elukutse valikus vabad käed. Tegi seda armastava, õrna käega. Mehel oli kõigis ettevõtmistes õnnelik käsi. Sõuab hoogsa käega. Koristab kärmel käel tuba. Laeva, lennukit juhiti kindla käega. Siin kitsi käega ei oldud. Perenaine kandis lahke käega toite lauale. Meid kostitati laial käel 'ohtrasti, kokku hoidmata'. Ta võeti lahkel käel 'lahkesti' vastu. Kunstnik jagas heldel käel autogramme. Vürst lõi valjul käel korda. Valitseb riiki raudse, tugeva, kange käega. Korra loomiseks on kõva, kõvemat kätt vaja. Tema üle oli, teda varjas võimukandja kaitsev käsi. Majapidamises on tunda korraliku peremehe kätt. Teoses on märgata toimetaja kätt. Elu pakkus ohtral käel 'ohtrasti' üllatusi. *Vabandage seda korralagedust! Poissmehe asi! Pole naise hoolitsevat kätt majas! A. Maripuu.
▷ Liitsõnad: kunstniku|käsi, meistrikäsi.
4. hrl van esineb ühendites, mis väljendavad ettepanekut abielluda, selle vastuvõtmist v. tagasilükkamist. Palus vanematelt tütre kätt. Sulane saanud peretütre käe ja pool talukohta. *Ta on aus ja jõukas mees, aga ma lükkasin ta käe tagasi. Juh. Liiv.
5. van käekiri. *Täna sain kirja, mille ümbrikul tundsin ära Tamaara käe. M. Metsanurk. || allkiri. Panin oma käe ka lepingule alla. *Vaata, siin on üks kiri aastast 1601, sellel on koguni kuninga käsi all. H. Sergo.
6. pool, külg, suund. Paremat, head kätt. Vasakut, pahemat kätt. Kumbagi, mõlemat kätt laiusid viljaväljad. Kummalgi käel olid uhked majad. Õnnetuses oli süüdi vale kätt sõitev hobusemees. Pannakse istuma peoperemehe paremale käele. Tema ühel käel istus kooliõpetaja, teisel köster. *Nii saadavad sind teel kõndides kivitarad hüva ja kura kätt.. J. Peegel.

kätis ‹-e 4› ‹s›

1. hrl. mitmekordsest riidest lai varrukavärvel (meestesärkidel, kleitidel jm.), mansett. Tärgeldatud kätised. Kätistega käised. Laiade kätistega kleit. Pintsakukäistest paistsid triiksärgi kätised.
2. sõrmedeta v. ka labata kindavars randme kaitseks külma vastu (näit. kaluritel)

kübar ‹-a 2› ‹s›

1. hrl. vormitud põhjaga ja laiema servaga peakate. Naiste, meeste kübarad. Kõrge, madal kübar. Kitsa, laia äärega, kitsa-, laiaääreline kübar. Sulgedega, paeltega, looriga kübar. Vildist, õlest kübar. Moodne, vanamoeline kübar. Kübarat kandma. Kübar oli mõlkis. Panin kübara pähe. Kübar on peas. Jaak võttis kübara peast, lükkas kübara kuklasse, kergitas tervituseks kübarat. Küüntest kübar 'muinasjuttudes küüntest valmistatud peakate, mis teeb selle kandja nähtamatuks'. Kuidas pea, nõnda kübar. | piltl. *.. lambile oli kirjust paberist kübar pähe lõigatud. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: samet|kübar, vilt|kübar, õlgkübar; kaap|kübar, kauboi|kübar, kõva|kübar, panama|kübar, torukübar; kevad|kübar, suve|kübar, sügiskübar.
2. seene viljakeha ülemine lai osa. Seene kübar. Männiriisikail on punapruun kübar. Kevadkogrits on käärulise ja voldilise kübaraga.
3. millegi kattev, tagumine osa. Padruni kübar.
▷ Liitsõnad: juure|kübar, sõrmkübar.

kükitama ‹37›

1. kükakile laskuma. Ema kükitas lapse ette. Poiss kükitab kive silmitsema. Kükitas lehma alla ja hakkas lüpsma. Kükitan ahjusuu ette end soojendama. Kükitas, et laua alla vaadata. Jänes kükitas rohukõrte varju.
2. kükakil olema. Lüpsja kükitab lehma all. Kükitasime tule ümber. Kükitab ahjusuu ees ja topib puid ahju. Elli kükitab peenarde vahel ja kitkub umbrohtu. Turuservas kükitasid mõned käsikaubitsejad. || (loomade ja lindude istumise kohta). Kanad kükitavad õrrel. Hakid kükitavad puude otsas. Orav kükitab oksal. Jänes kükitab teerajal. Kass kükitas ahjusuu ees. || millelgi (hrl. kõveras ebamugavalt) istuma. Tooliserval, pinginurgal, madalal järil kükitama. Bussis ei olnud vaba istekohta, sellepärast tuli oma kohvri otsas kükitada. Jüts kükitas suure kivi otsas. *.. poiss püsti vankris, tüdruk kükitamas redeliserval. R. Sirge. *Me kükitasime eile öösel puhvrite peal.. R. Saluri. || oma loomulikke tarbeid (kükkasendis) õiendama. Et väljakäiku ei olnud, käidi põõsastes kükitamas. *.. keset vagunit oli auk, kus käidi kükitamas. A. Viirlaid. *Nimelt oli Tagapere koeral see rumal viis, et tema kippus Eespere akende alla või toa ette kükitama. A. H. Tammsaare.
3. piltl (sageli halvustava varjundiga:) konutama, ühe koha peal olema v. elama. Kükitasime rongi oodates jaamas. Ilusa ilmaga ei maksa toas kükitada. Ta ei käi kusagil, muudkui kükitab raamatute taga. Niipea kui vaba aega, kükitab Juku õngega järve ääres. Ta ei tahtnud eluaeg kehval töökohal, väikeses alevis kükitada. Kaua ma ikka kodus kükitan – vaja õige tööle minna. Juhan kükitas paar päeva redus. Metsavennad kükitasid aastate kaupa metsas. *Ässitad teisi, ise poed varjule. Kus sa lahingu ajal kükitasid? P. Kuusberg.
4. piltl asuma, seisma. Lahe kaldal kükitasid madalad puumajad. Saod kükitavad kuhja ümber. Nurgas kükitab lai ahi. Kuivale tõmmatud paadid kükitavad kaldal. Siin-seal mätaste vahel kükitasid kuusetaimed. *Kartulikuhi kükitas metsniku lauda taga.. O. Tooming. *.. nälg kükitas kõhus ning rinnakambris.. A. H. Tammsaare.
5. ‹objektiga›. a. murd istutama. Kapsaid kükitama. *Ta kükitas mul kõik kohad roose täis.. R. Saluri. b. kuhugi panema, tegema, asetama. *Ei tea, kes küll säärase imeköksi [= onni] siia kükitas, lapsele paras. O. Tooming. c. hrv kellelgi kusagil oma loomulikke tarbeid õiendada laskma. *Päeval mängisid liivakastis lapsed, õhtuti kükitas kvartalirahvas siin oma koeri. M. Veisserik (tlk).

künnis ‹-e 4› ‹s›

1. uksealune lävepakk; lävi. Kõrge, madal künnis. Maja, sauna, sepapaja, eeskoja, köögi künnis. Peatus kõheldes künnisel. Seisab, istub künnisel. Astusin üle künnise tuppa. Perenaine ilmus toa künnisele. Ma pole enam ammu üle selle maja künnise astunud 'selles majas käinud'.
▷ Liitsõnad: uksekünnis.
2. ‹hrl. väliskohakäänetes› piltl millegi vahetu lähenemisaeg v. algus. Kolmekümnendate aastate, 19. sajandi künnisel. Uue ajastu, I maailmasõja künnisel. Oli jõutud vabamate aegade, tähtsate sündmuste künnisele. Ta on kuuekümnenda eluaasta künnisel. Instituut on ületanud veerandsaja künnise. Andmed ulatuvad 14. saj. künniseni. *.. Theo loobub teda aitamast nüüd, just sel hetkel, kui ta seisab oma edu künnisel. M. Hange (tlk).
3. geogr suhteliselt lai laugenõlvaline piklik kõrgendik. Madalad künnised. Künnise nõlv. Künniste ahelik. Vooremaa künnised ja seljakud. Künnistel kasvab mets. Veealune, saartevaheline künnis.

laam ‹-a 23›

1. ‹s› suur lai tükk, avar pind v. ala, lahmakas. Vetikate laamad veepinnal. Ajujää suured laamad. All orus järve hõbedane laam. Põllud künti ühte laama kokku. Rand kaugeneb, puud sulavad kokku roheliseks laamaks. Udu roomas laamadena piki orgu. *Juba on seal .. okste räga nii rohkesti, et on raske juba liikudagi selles laamas. M. Raud. || laamas lademes; tihedalt koos, summas. Oksarisu ja prahti oli metsa all laamas (maas). *Aknalaudadel on laamas taldrikuid ja pudeleid. L. Promet. *.. suruvad läbisegi mehed ja naised – terve hulk vajub laamas ukse alla, nii laialt kui koda lubab. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: jää|laam, pilve|laam, põllu|laam, udu|laam, veelaam.
2. ‹adj› murd (hrl. tule kohta:) laialdane, üldine, laus-. Laam tuli käis katusest välja. *Peeter ei tahtnud laamas lumes sumada ja pöördus linna poole tagasi. E. Tennov.

laamits|regi
(laamitsaga). Lai laamitsregi.

laatsakas ‹-ka, -kat 2›
kõnek
1. ‹adj› vormitult lai ning lohmakas. *Maarik [= lehm] tundis maad oma laatsaka, pinnase ebatasasusi täitva kõhu all soojenevat .. O. Jõgi (tlk).
2. ‹s› lai ning lohmakas ese v. olend. *.. ja asetas mu ette lauaploki, laia nagu laatsaka. H. Suislepp.

laba ‹11› ‹s›

1. tööriista, eseme vm. lai ja lame osa. Aeru, mõla, labida, hokikepi, kirve laba. Kolmnurkse labaga pottsepakellu. Leht koosneb labast ja rootsust. Udusule tüvik ja laba. || lai lame, mõnikord tiivakujuline tööorgan v. selle osa seadmetel ja masinatel. Vesiratta, turbiini, rootori, tiiviku labad. Ventilaatori labad tiirlesid. Pöörlevate labadega sõukruvi. Vana rataslaev pladistas oma labadega vett.
▷ Liitsõnad: aeru|laba, lehe|laba, propelleri|laba, sule|laba, tiiva|laba, turbiinilaba.
2. jala- v. käelaba; neid kattev suka, jalatsi v. kinda osa. Soki, suka, kinda laba. Sukkadele kooti uued labad. Parema, vasaku käe laba. Vana sääriku laba. *Ta ristluudele vaheliti pandud käed vajusid lahti, parema laba tegi nõutu liigutuse. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kinda|laba, saapa|laba, sukalaba.
3. kõnek abaluu piirkond; lihakehal labatükk. Rind, külg ja laba. Lamba laba. Labast valmistatud sink.
4. mets kirve vm. terariistaga tekitatud tüvevigastus. Labad ja sälgud.

laba|käsi
(hrl. inimesel:) kämmal (ja sõrmed). Kitsas, lai labakäsi. Labakätt katab kinnas.

labrukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek laabruk. Käis alati mingis maani ulatuvas labrukas. Kleit lai nagu labrukas.

ladvik ‹-u 2›

1. ‹s› kõrgkiht, koorekiht, ladvakiht. Ühiskonna jõukas ladvik. Riigi valitsev ladvik. Koor kuulub meie taidluskooride ladvikusse.
▷ Liitsõnad: partei|ladvik, võimuladvik.
2. ‹s› hrv latv; ladvastik. *Küll neid [= rannamände] meretuul on räsind, / pikki aastaid painutand. / .. ladvik aga – lai kui muru – / vägevasti kohiseb. A. Kaal.
3. ‹adj› hrv pealiskaudne, pinnaline. *Elutarkuse ja elutundmise asemel lokkas ja valitses ladvik diplomitarkus. J. Barbarus.

lagamik ‹-miku, -mikku 30› ‹s›
suur lai väli, (maa)tükk vms. Heinamaad on neil igavene lagamik. Tulekahju hävitas hea lagamiku metsa. Tehaste ümber tuhamägede lagamik. *.. öösse mattub taevas hall / ja meriselg, kõik vete lagamik. V. Ridala.
▷ Liitsõnad: lume|lagamik, põllu|lagamik, veelagamik.

lagendik ‹-diku, -dikku 30› ‹s›
looduslik lage koht v. maistu. Lai lagendik. Lagendik põldude ja heinamaadega. Jõudsime metsast välja lagendikule. Kasesalu keset lagendikku. *Nagu hall ahel liigub kartulipanijate lai rind mööda mustavat lagendikku edasi .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: jää|lagendik, liiva|lagendik, lume|lagendik, metsa|lagendik, põllu|lagendik, stepi|lagendik, veelagendik.

lahmakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› suur lai tükk; suur hulk. Lahmakas maad, põldu, metsa. Krohv oli lahmakatena, lahmakate viisi alla varisenud. Murdis suure lahmaka plaadisaia. Paetükid on suured – mõnda lahmakat annab tõsta. Viskas talle lahmaka vett kaela. *.. annab mulle kojugi [õppida] mitu ülesannet ja kenakese lahmaka vene keelt. O. Luts.
▷ Liitsõnad: jää|lahmakas, kivi|lahmakas, maa|lahmakas, metsa|lahmakas, pae|lahmakas, põllulahmakas.
2. ‹s› lahmav hoop, löök. Andis teisele lahmaka vastu nägu. *Iga koolituppa mineja [= kaarte mänginud koolipoiss] sai [köstrilt] lahmaka turja pihta. H. Prants.
3. ‹adj› kõnek suur ja lai ning kohmakas v. tahumatu. Vanaaegne lahmakas kontorilaud. Lahmakas majalobudik. Töömehe lahmakad käed. Murdis leiva küljest lahmakaid tükke. || liiga avar ning vormitu. Lahmakad tuhvlid, kalossid jala otsas. Lahmakas presentmantel seljas. *.. ülikond oli nii lahmakas, otsekui oleks õmmeldud pilkases pimeduses. O. Luts. || kogukas, kerekas, paks. Lahmakad turumutid. *Ta oli liiga lai ja lahmakas, et endale üha tihenevas rahvamurrus teed teha .. A. Jakobson. || (inimese käitumise, oleku v. väljendusviisi kohta:) tahumatu; jäme, robustne. Ta on ebanaiselikult lahmaka oleku ning kõnnakuga. Lahmakad anekdoodid ning laadanaljad. Nende jutus on lahmakaid argoosõnu. *See lahmakas elupilt maailmasõja- ning revolutsiooniaegsest Tartu agulite õhkkonnast .. J. Kärner. *.. naerab oma laia ning lahmakat naeru. V. Panso.

lai ‹laia 23 komp laiem superl kõige laiem› ‹adj›

1. ristsuunas suure ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala vms. puhul); ant. hrl. kitsas. Lai maantee, tänav, jõgi, kraav. Lai voodi. Laiad väravad, aknad, uksed. Lai trepp. Uus lai sild üle Emajõe. Lai org, poolsaar, väin. Saare põhjaosa on laiem, lõunaosa aheneb. Kanjoni kõige laiem koht. Maa-alune käik muutus laiemaks. Nüüd kantakse laiu vöösid. Laia äärega kübar. Moes olid alt laiad püksisääred. Laia kontsaga, laia ninaga kingad. Laiade triipudega riie. Lai kangas. Kas kardin on selle akna jaoks küllalt lai? Tuba oli 5 meetrit pikk ja 3 meetrit lai. || (inimese v. looma kehakuju, vormide, kehaosade kohta). Küll ta on turjast laiaks läinud. Lapsed pugesid isa laia selja taha peitu. Laiade õlgadega maadleja. Ajas oma laia rinna ette. Laiad (laba)jalad. Mehel on käed laiad kui labidad. Ta on laiade puusadega, puusadest lai. Nägu lai nagu täiskuu. Laiad mustad kulmud. Madal lai nina. Lai laup. Kukkus libedal teel, nii pikk kui lai ta oli 'täies pikkuses'. Koer on neil laiaks 'paksuks' nuumatud, end laiaks söönud. *See oli keskmisest kõrgemat kasvu ja õige laia kondiga aasta viiekümnene mees. J. Kross. || (naerust veninud näo v. suu kohta). Nägu, suu venis laiale naerule. Nägu laial naerul, laia naeru täis. Tal on alati lai naeratus, irve näol. Räägib oma kordaminekust, endal nägu heameelest lai. || mingist lähte- v. keskpunktist suhteliselt kaugele ulatuv; suure kaarega. Võngete lai amplituud. Postide, talade vahed ei tohi olla liiga laiad. Tal on lai silmade vahe, laiad põsesarnad. Lai viibe, käeliigutus. Laiade tiivalöökidega lendav kurg. Poisil on laiad 'peast eemale hoidvad' kõrvad. Tantsivad valssi kauni laia keerutusega. Tegime laia kaare ümber laugaste, läksime laugastest laia kaarega mööda. Vett tuleb voolikust laias kaares. || suure läbimõõduga; (deformeerununa) normaalsest v. esialgsest suurema läbimõõduga (ning õhem). Vahtral, kapsal on laiad lehed. Kõrvad laiad kui kobrulehed. Laiad baretid on moes. Vana laia võraga tamm. Sadas laia lund, laiu räitsakaid. Laia põhjaga kastrul, kann. Laia suuga, laia kaelaga pudel. Tindiplekk levis aina laiemaks. Laiaks astutud, litsutud tikutoos, karp. Laiaks istutud padi. Laiaks magatud põhukott. Buss on nii täis, et laiaks litsuvad. Lõi kärbse laksti laiaks. || (liiga) avar. Sulle on see mantel lai. Kuub, seelik on laiaks jäänud. Püksid on värvlist laiad. Muidu mugavad kingad, aga mulle veidi laiad.
▷ Liitsõnad: topeltlai.
2. igas suunas suure ulatusega, avar, kaugele ulatuv. Laiad laaned, sood, rabad. Ümberringi lai ääretu stepp, kõrb, meri. Mindi laia ilma õnne otsima.
3. (hrl. millegi abstraktse kohta:) suure ulatusega, ulatuslik, avar. Lai teema, probleem, küsimuste ring. Laiemas mõttes tähendab kirjandus kogu trükisõna. Kitsam ning laiem eriala. Laia silmaringiga inimene. Siin on laiemad võimalused enesetäiendamiseks, edasiõppimiseks. Tegevus laial rindel. Puhtteadusliku kirjanduse levik pole kuigi lai. Tehase toodete sortiment on lai ning laieneb veelgi. || suurt inimeste hulka haarav, suurele hulgale mõeldud. Teos jõudis laiema avalikkuse ette aastaid hiljem. Noore viiuldaja esmaesinemine laia kuulajaskonna ees.
4. kõnek (kõne, laulu jm. kohta:) valjuhäälne (ja vabalt voolav). Pidu käis, toast kostis laia laulu, lärmi. Suuvärk on tal hea, lai jutt käib kogu aeg. Laseb laia vene keelt. Kostab laia voorimehesõimu. Läheb laia vilet lastes küla poole.
5. kõnek (käitumise, maneeride jms. kohta:) suureline, tähtis, praaliv. Laia joonega mees armastab korraldada hiilgavaid vastuvõtte. Ta on nüüd mingisugune direktor ning lai mees. Mõisnikud elasid laia elu. Tahab kangesti tähtis olla ning laia tegelast mängida. Püüab end tähtsaks teha ja laiaks ajada. *„Ei, noor laevnik, nii see asi siin ei käi,” lõi islandlane end laiaks. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: hiigel|lai, ülilai

laialdane ‹-se 5› ‹adj›

1. (pinna v. ruumi kohta:) suur ja lai, avar. Laialdane maa-ala, territoorium. Laialdane tsüklon Põhja-Euroopa kohal. Laialdased üleujutused. Harilik kadakas on laialdase levilaga. *Kaks mugavat tuba ja laialdane letiruum oli seal. K. Rumor.
2. arvukas, suur, paljusid hõlmav. Tal on laialdane tutvuskond, laialdased sidemed. Laulja on võitnud laialdase populaarsuse, tunnustuse. *Kooli pere oli küllaltki laialdane: klasse oli kuni 14 ja õpetajaid suur hulk. J. V. Veski.
3. ulatuslik ning mitmekülgne v. mitmekesine. Tal on laialdased teadmised. Vanalinnas käivad laialdased restaureerimistööd. Uuele filmile tehti laialdast reklaami. Tööpõld on meil laialdane.

laia|võitu ‹adj adv›
pisut lai. See mantel on talle laiavõitu. Õlgadest laiavõitu kleit.

lai|ekraan
ekraan, mille laius on võrreldes kõrgusega suhteliselt suur (näit. kinos, televiisoril, arvutil)

lai|film
fot 70 mm laiune filmilint; sellisele lindile tehtud film

lai|käpp
(karu kohta). *.. hakka ümber kaela laikäpale, kui ta su kaeranurme räsib .. M. Traat.

lai leht vt leht

lai pomm vt pomm

lai|saba
mitmes suunas asetsevate kiharatega karakull. Laisabast kasukas, krae.

laiuke(ne)2 ‹-se 5› ‹adj›
(< dem lai). Nõnda laiukene see meie põlluriba ongi.

lai|uss
zool üks paelusse (Diphyllobothrium latum)

lai|võrk
info arvutivõrk, mis kasutab järjestikuseid liine ja mille ulatus ületab 1 km. Kohtvõrk ja laivõrk.

lame ‹-da 2› ‹adj›

1. tasane, suuremate kõrgenditeta (ja süvenditeta). Lame tasandik, org, kiltmaa. Lame kui laud. Osa paate on kumera, osa lameda põhjaga. Kas panen lauale lamedad või sügavad taldrikud? Konveierilindi pind on lame või nõgus. Lamedate vuukidega müüritis. Lame rind. || väikese kallakuga, lauge. Lamedad katused. Enne finišit oli suusarajal lame tõus. Järsk nõlv kaevati lamedamaks. Ookeanil käis lame laine. Lame temperatuurikõver. Mürsu lame lennujoon. || lai ja madal, lapik. Lame kivi, leib. Lamedad viilid. Paeluss on lame nagu lint. Noorelt on hernekaunad lamedad. Sõlgi on pealt kuhikjaid, kumeraid ja lamedaid. Ühekorruseline lame ridamaja. Lame sõrmus. Lame nina, nägu. Jugapuu on lamedate okastega. Lame mütsilätu nagu pannkook peas. *Ükski moejoon ega riie ei päästa, kui oled lame nagu laudade vahelt läbi kistud. M. Traat.
2. piltl tavaline, igapäevane, hall; labane, banaalne; isiku- v. eripäratu, ilmetu. Lame vaheldusetu ning rõõmutu elu. Lamedad naljad, kiidusõnad tüütavad ära. Joobnu läheb käitumises lamedaks. Lame stiil, keel, etendus. Nõrgamõistuslikel on lame miimika. Tal on tugev, kuid lame hääl. *Koolis oli Paul mõistuse poolest lame ja tume .. J. Tuulik. *Oli lamedat kõnnakut, lamedaid liigutusi, nagu emapardil .. O. Luts.

lampass ‹-i 21› ‹s›
(lai) värviline pael (vormi)pükste küljeõmblusel. Kindralil on punaste lampassidega püksid. Frakipükstel on läikivad lampassid.

lapendama ‹37›
laperdama. Puri lapendab tuules. Lai lapendav ürp seljas. *.. hakkab puhuma niiske tuul, pannes vaheaia postidel vedeleva vana räimevõrgu lapendama. R. Vellend.

lapergune ‹-se 5› ‹adj›
(ebakorrapäraselt) lame ning lai, laperik, lapik. Lapergune naeris, kaalikas. Lapergune taskupudel, lüpsipang. Väikese laperguse kiviga on hea lutsu visata. Lestakala on lapergune nagu pannkook. Vajutab kotletid lapergusemaks ning paneb pannile. Vahtis, nina vastu klaasi laperguseks litsutud, aknast sisse.

lapik ‹-u 2› ‹adj›
lapergune, laperik. Lapikud nööbid, helmed, kõrvitsaseemned. Lapik taskupudel, puusepapliiats. Sõrgkangi üks ots on lapik. Lapikutest paetükkidest laotud kiviaed. Poisid viskasid lapikute kivikestega lutsu. Saarmal on lai lapik saba. | (ähvardades). Ma löön selle kuradi suli lapikuks!

lapsatama ‹37›
hrv laksatama. *.. suur lai latikas kukkus lapsatades ta selja taha. R. Roht.

largo ‹6› ‹s›
muus lai aeglane osa muusikateoses

lasu ‹11› ‹s›
lai madal hunnik vm. kindla kujuta kuhjum. Kõrge lasu sõnnikut. Paelahmakate lasu ehitusplatsil. Terve lasu kirju, pabereid, ajalehti laual. On ilmatu lasu pliidipuid valmis lõhkunud. Riided on lasus tooliseljal. Tõi igavese lasu 'väga palju' toidukraami. Vanamees on paks nagu lasu. *.. vesti all kumer lasu kõhtu .. P. Krusten. | piltl. Esitas enese õigustamiseks terve lasu ilusaid põhjendusi.
▷ Liitsõnad: kivi|lasu, liiva|lasu, lume|lasu, paberi|lasu, riide|lasu, sõnnikulasu; lihalasu.

latakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› (vormitult) suur, lai ja lame. Latakad kapsalehed. Latakate kõrvadega emis. *Keskel [laual] troonis ilmatu latakas praepann, hangunud pekitükid peal .. A. Maripuu.
2. ‹s› miski (vormitult) suur, lai ja lame; suur tükk, lahmakas; lai ja lame tükk v. asi. Krohv, värv langes latakatena maha. Latakas põldu, heinamaad, nahka, puukoort. Märga lund sajab latakatena. Sülitas lataka põrandale. Suur konn, igavene latakas. Leib on latakaks, latakasse vajunud.
▷ Liitsõnad: kivi|latakas, konna|latakas, lehe|latakas, lume|latakas, pori|latakas, sülje|latakas, tahma|latakas, värvilatakas.
3. ‹s› kõnek hoop, lahmakas. Sai teiselt, andis teisele lataka vastu vahtimist.

lauk2 ‹laugu 21›

1. ‹s› looma otsmikult ninale kulgev (lai) valge vööt. Lauguga hobune, lehm, kutsikas. Hobusel on lauk otsa ees. || kõnek lauguga hobune vm. loom. Paneb laugu vankri ette.
2. ‹adj› lauku omav, lauguga. Lauk hobune. Laugud härjad.
3. ‹s› juukselahk. Lauk keskel, vasakul, paremal pool. Tõmbas juustesse kammi otsaga sirge laugu. Kas mu lauk on otse? Lauk on kõver nagu täi teerada. Lauku kammitud, soetud, aetud juuksed. *Juuksed olid tal hallikad, laugus ja pehmelt pea ligi. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: otselauk.
4. ‹s› hrv laik; triip. *Ja tuhmuvad ja murenevad [ohvrikivi] ümmargused augud, / .. ja õõnsusi jo täitvad hallituste laugud .. V. Ridala. || etn triipude rühm kangal, eriti kootud vaibal. Laukude ja tausta vahekord vaibas.

lausaldane ‹-se 5› ‹adj›
hrv (üsna) lausk. *See [= lai nõgu] oli lausaldane väli. A. Saareste (tlk).

laus|tuli
midagi üleni haaranud tuli, lai tulelõõm. Maja, küün oli laustules.

lehe|laba
bot lehe põhiline osa. Leht koosneb harilikult lehelabast ja leherootsust. Lai, kitsas, hõlmine lehelaba.

lehe|latakas
suur lai leht. Vahtra märjad lehelatakad.

lai leht
tähtis isik, lai pomm. Ta on nüüd mingi asjamees ja lai leht, kes meiesuguseid enam ei tunne. Mängib laia lehte.

lehv ‹-i 21› ‹s›
liblikjalt aasadeks seotud v. kinnitatud lai pael, vöö vms. Mängukarule, kutsikale seoti lehv kaela. Punaste lehvidega patsid. Tüdrukukesel on lehv peas. Seob põllepaelad lehvi, vöö lopsakaks lehviks. Lehv kui liblikas. Lehviga tuhvlid, kingad.
▷ Liitsõnad: siidlehv.

leiva|laud
söögilaud. *Ei tahaks teiste leivalauas istuda, kuigi see leivalaud oleks mu lihase poja oma .. P. Vallak. | piltl. Rikkal on lai, vaesel kitsas leivalaud.

lest ‹-a 22› ‹s›

1. õhuke lai moodustis; kest. Lubi kukkus lestadena laest alla. Selles pähklis oli tuuma asemel kuivanud lest. Supiherned poetatud, viisin tühjad lestad küülikutele süüa. *Aga neid [= hernekaunu], mis päikese pool ei ole, neid ei tahaks raha eestki süüa ... Nii lestad alles .. A. Jakobson. | piltl. *.. lõbu nad [= kirjutised] ei paku, tuimad, kõhnad lestad, päris aganad kirjanduse salves. E. Vilde. || ujulest. Veelindudel on lestadega jalad, lestad varvaste vahel. *See [= linnutalitaja] kummardus parajasti ühe sinaka pardi kohal ja õiendas selle lesta kallal. F. Tuglas. || ujumislest. Akvalang, mask ja lestad kuuluvad akvalangisti varustusse. Lestadega ujumine.
▷ Liitsõnad: herne|lest, oalest; kõrvalest.
2. zool ovaalse ühelt küljelt paksema lapiku kehaga kala Euroopa rannavetes (Platichtys flesus). Lest ujub laperdades. Suitsutatud, kuivatatud, praetud lest. Lesta võiks rohkem müügil olla. || ‹liitsõna järelosana› paljude lestaliste seltsi kuuluvate kalade nimetustes
▷ Liitsõnad: prae|lest, suitsulest; hiid|lest, meri|lest, soomuslest.
3. zool ämblikulaadne lestaliste seltsist
▷ Liitsõnad: kõdu|lest, nugi|lest, pahk|lest, samet|lest, sarv|lest, sule|lest, sügelis|lest, süüdik|lest, vesi|lest, võrgendilest.

lesta|taoline
lai ja õhuke nagu lest

levik ‹-u 2› ‹s›
levimine; levimus. Nakkushaiguse levik tõkestati. Laulu ootamatult lai levik. Suure levikuga raamat, ajaleht.

liblik|lips
lai ristlips

lihavalt ‹adv›
(< lihav). *Mehe nägu oli lihavalt lai .. V. Uibopuu. *.. lihavalt kasvas rukis Impivaara põllul. F. Tuglas (tlk).

liimitsema ‹37›
hrv liimerdama. *.. lai valg sooja ja liimitsevat verd lõikheina riivatud haavast. M. Raud. *.. mitte nagu harilik higi, vaid liimitsev, otsekui kärbsepaber. E. Vetemaa.

liinine ‹-se 4› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. arv liine (6. täh.) pikk v. lai
▷ Liitsõnad: kaheksa|liinine, kümneliinine.

liist ‹-u 21› ‹s›

1. kitsas piklik, hrl. õhuke ning vähemalt ühelt poolt tasane puidust, metallist vm. materjalist kinnitus- v. kaunistusriba. Liitekohad kaetakse liistudega, liitekohtadele lüüakse liistud peale. Dekoratiivsed liistud. Tõrvapapist katusepaanide servad kinnitatakse liistudega. Lauaplaat ääristatakse väärisvineerist liistuga. Kipsornamentidega liist seina ja lae piiril. || tekst tugevdav (ning kaunistav) riideriba. Liistuga tasku, kinnis.
▷ Liitsõnad: akna|liist, ehis|liist, katte|liist, metall-|liist, piki|liist, puu|liist, põik|liist, põranda|liist, tapeedi|liist, äärisliist; päisliist; kant|liist, nööbi|liist, taskuliist.
2. õhuke lõik, liistak. Lõikus kartulid, peedid liistudeks. Igale sööjale oli liist praetud soolaliha.
▷ Liitsõnad: kartuli|liist, leiva|liist, lihaliist.
3. jalatsite valmistamisel kasutatav puidust, plastmassist v. metallist vorm. Jalatsid tehakse liistu peal. Kitsas, lai, mugav liist. Pigistav king tuleks tõmmata liistu peale, kinga tuleks liistu peal venitada. Kingsepp jäägu oma liistude juurde. || piltl (mingi mudeli, malli v. etaloni kohta). Koosolek käis harjunud liistu järgi. Tegelikkus ei lase end alati teooria liistule tõmmata.

lips1 ‹-u 21› ‹s›

1. (meeste) kaelaside. Lai, kitsas, must, täpiline, triibuline lips. Seob lipsu kaela, paneb lipsu ette. Kannab alati lipsu, ei käi kunagi lipsuta. Lips on otse, viltu. Võtab lipsu kaelast, eest ära. Kohe teine tunne, kui lips lõua all. Lips on ees kui linnutiib.
▷ Liitsõnad: kiisu|lips, kiki|lips, liblik|lips, ristlips.
2. kõnek lehv. Ilusad lipsudega kingad. Sidus pakile paela ümber ja tegi lipsu peale.

lobe ‹-da 2› ‹adj›

1. lai, avar, lohvakas. *Vihe tuul .. tungis linase särgi lobedast kaelaaugust sisse .. O. Jõgi (tlk). *Ja mu meeled / seisavad irdu / otsekui vitsust / lobedad nõud. J. Semper. | piltl. Ta on lobeda suuga, plärab liiga palju.
2. lopsakas, lihav, mahlakas. Lobedad peedipealsed, kapsalehed, vesivõsud. Kanad nokkisid lobedat vesiheina.
3. piltl ladus, sorav. Ta on lobe suhtleja. Pettis oma lobeda jutuga kuulajad ära.

lohev ‹-a 2› ‹adj›
hrv lohva, avar. *Ta öösärk oli õlgadest lai ja rinnalõikelt lohev .. K. Rumor.

lohmakalt ‹adv›
(< lohmakas). Käib lohmakalt taarutades. On lohmakalt riides. Liiga lai pintsak mõjub lohmakalt. Lohmakalt suur naisterahvas.

lootsik ‹-u 2› ‹s›
laudadest tehtud lamedapõhjaline sõudepaat. Kalameeste lootsikud. Kaarjate külgedega lai lootsik. Mindi lootsikuga üle jõe. Kingad, kalossid on suured nagu lootsikud.

lopsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. jõudsalt ning (mahlaka ja) tugevana kasvav v. kasvanud. a. (taimede kohta). Lopsakas rohi, oras, vili. Suurte lopsakate lehtedega kapsad. Lehmad söövad lopsakat ristikuädalat. Liigirikas ning lopsakas alusmets. Lopsaka kasvuga põõsad, puud. Mõnel sõstrapõõsal on lopsakad marjad, mõnel peenikesed ja kidurad. Lopsakas südasuvine rohelus. b. (juuste jm. karvade kohta). Lopsakad juuksed, patsid, kulmud, vurrud. Ta kunagine lopsakas juus on hõredaks jäänud. Lopsaka täishabemega mees.
2. (inimese vm. olendi keha v. mõne kehaosa kohta:). a. lihav, täidlane, priske. Laiapuusaline lopsakas naisterahvas. Naine oli kehalt lopsakas, lopsaka kehaga, lopsakate vormidega. Lopsakad käsivarred, kintsud, rinnad, puusad. Paksud lopsakad huuled. Lopsakad lotid lõua all. Suur lopsakas ämblik. *Aeglasevõitu ja lopsaka Anna kõrval on tündersepalesk ootamata käbe luider eit. J. Kross. b. suur. Lopsaka kasvuga, lopsakat kasvu noormees. *Ühtlasi tõuseb värava lähedalt üks loom, haigutades ja oma lopsakaid kõrvu raputades. O. Luts.
3. (hrl. piiskade v. lumeräitsakate kohta:) suur, jäme, lai. Langes esimesi lopsakaid vihmapiisku. Sajab laia lopsakat lund. Lopsakate pintslilöökidega maalitud maastik. *Jahe ja rõske oli: vankriredelite külge korjus sõidul lopsakaid veetilku .. R. Sirge.
4. piltl rikkalik; värvikas, mahlakas. Lopsakas fantaasia, muinasjutulooming. Rahvakeele lopsakad ütlemised, võrdlused. Lopsaka ütlemisega, sõnaga, huumoriga mees. Kirjeldab oma seiklusi lopsakates värvides. Põlispuud annavad õuele lopsaka maalilise ilme. Lopsaka ornamendiga tiitelleht. Lopsakate kroogetega valge pluus. Tal on mõnus lopsakas hääl.

lott2 ‹loti 21› ‹s›

1. (inimesel:) rasvavolt v. lõdvalt lotendav nahakurd lõua all. Ta on näost paksuks läinud, lottki lõua all. Laulab nii, et lott võdiseb. *.. iga neljakümneseks saav mees peab valima, kas kasvatada kõht ette ja lott lõua alla või jääda naiste silmis mehelikuks. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: lõua|lott, rasvalott.
2. (hrl. veisel:) nahavolt rinnal, rinnalott. *.. ta [= pulli] lai lott kaela all lipendas jooksul. V. Uibopuu. *.. pikk puss aetakse lauda pimedikus seale lihavasse lotti. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: rinnalott.
3. lõuaalune nahatekis mõnedel lindudel, lokuti. Kuke hari ja lott. Vana isakalkuni veripunane lott.

luht ‹luha 22› ‹s›

1. suurvee ajal üleujutatav ala oru lammil, jõe v. järve kaldal, lamminiit. Emajõe, Kasari luhad. Lai luht kahel pool jõge. Mindi luhta heinale. Luht on niidetud, loos.
▷ Liitsõnad: jõe|luht, järveluht.
2. murd luga; kõrkjas. *.. sauna taga luhta täis kasvanud ojas lõid konnad oma lusti. A. Hint. *Ado istus vanale tuttavale luhtadest põhjaga tagakambri toolile .. M. Raud.

lume|king
‹hrl. pl.› jalanõu alla kinnitatav lai võretald lumel vm. pehmel pinnasel käimiseks, (lume)rääts

lume|labidas
lai labidas lume käsitsi koristamiseks

lume|laud

1. sport jalgade külge kinnitatav lauake, millel seistes sõidetakse mööda mäekülge alla. Lumelauaga sõitma.
2. ‹hrl. pl.› endisaegne lühike lai suusk; nlj suusk. Ega asjata öelda, et norralased sünnivadki, lumelauad all.

lusika|kaha
lusika lai nõgus osa. *Aga lusikakaha peab sea alumise lõua moodi olema, seda teadis Vargamäe Andres kaljukindlalt. A. H. Tammsaare.

lõug ‹lõua pl. illat lõugadesse e. lõugu(sse) pl. iness lõugades e. lõugus pl. elat lõugadest e. lõugust 23 ‹mitmuse paralleelvormid esinevad mõnedes ühendites v. (pool)adverbiaalselt›› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› näo liikuv alaosa, mille toeseks on alumine lõualuu, alalõug. Ümar, pehme, terav, esiletungiv, lai, kandiline, nurgeline lõug. Puhtaks, siledaks raseeritud lõug. Karvane, habetunud lõug. Lohuke, vaoke lõua otsas. Lõua otsas on habemetutt. Lott lõua all. Sügab, näpib mõtlikult lõuga. Ajab lõua õieli, ette, püsti. Lõug väriseb hirmust. Väristab, võbistab lõuga nagu nutu eel. Süljenire valgub mööda lõuga alla. Tukkuja lõug vajus rinnale. Vihmakuub lõuani kinni nööbitud. Seob pearätiku otsad lõua alla sõlme. Paneb viiuli lõua alla, surub lõua viiulile. *Ja see nimi [Ruut Tarmo] on kui rusikas lõuga või puss rindu. V. Panso.
▷ Liitsõnad: ila|lõug, kõver|lõug, lott|lõug, viltulõug.
2. ‹hrl. pl.› ennekõike selgroogsete suuava piiravad teineteise vastu käivad pea osad, mille toeseks on hammaste vm. vastavate moodustistega lõualuud; vastavad moodustised selgrootutel; suu; hrl kõnek v vulg (inimese kohta). Hobuse, lehma, sea, hundi, mao, vaala, haugi lõuad. Ülemine, alumine lõug. Krokodill ajas lõuad pärani, haaras saagi lõugade vahele, lõugu(sse). Kass tuleb, hiir lõugade vahel, lõugus. Hiir pääses kassi lõugade vahelt, lõugust. Koera lõuad laksatasid kokku. Laksutab lõugu nagu näljane hunt. Putuka, mesilase lõuad. Siga lätsutab laia lõuaga (süüa) 'suure suuga, isukalt'. Haigutab laia lõuaga 'suu pärani'. Inimesel on lõuad ja mälumislihased nõrgemini arenenud kui ahvil. Vastu, mööda lõugu andma, saama. Mis sa irvitad, ilmast ilma lõuad laiali! Koerad haukusid poole lõuaga 'loiult, vähe' nagu omainimese peale. | piltl. *Välja sülitavad inimesi uste lõuad. M. Under. || ‹hrl. pl.› kõnek vulg (kõneelundina hrl. liigset lobisemist väljendavates ütlustes; vt. ka fraseoloogiaosa). Tal head lõuad, küll ta enda välja räägib. No on sel naisel lõuad (peas)! Tal on lõuad paraja koha peal. Ei maksa irvhammaste lõugade vahele, lõugu sattuda. Ära ilmaaegu lõugu kuluta, ma ei lase end pehmeks rääkida. Hoidku lõugu kokkupoole, hoidku lõuad koos, koomal 'ärgu rääkigu ülearu(st)'. Talitse, taltsuta oma lõugu!
▷ Liitsõnad: loba|lõug, lora|lõug, pläralõug.
3. piltl (vastavat pea osa meenutava tööriista, mehhanismi v. eseme kohta). Tangide lõuad. Poole lõuaga 'kulunud kahaga' lusikas. *Nagu mingi saurus või ürgkaelkirjak kraapsab ta [= ekskavaator] oma vägeva lõuaga vanast kraavist põiki läbi. A. Kaal. *.. käsiks neil rahakoti lõuad avada ja selle sisu merre valada. A. Uustulnd.

läsu ‹11› ‹s›
hlv lasu. Istub diivanil, lai kui läsu. *Las lähen paksuks nagu vana läsu .. A. H. Tammsaare. *.. kõik need jõud ühinenult muljuvad nad [= sõjaväe] läsuks. A. Saareste (tlk).

maa|-arst
maal töötav arst. Maa-arstil on tavaliselt lai tööpiirkond. || kõnek haiguste parandaja rahvameditsiinis

maailmatu ‹adv›
kõnek väga, tohutult, äärmiselt, ilmatu. Maailmatu suur, pikk, lai, kõrge. Maailmatu raske kandam. Maailmatu uhke soeng. Maailmatu tursked mehed. Kaupmees olnud maailmatu rikas. Poisid kõndisid maailmatu tähtsatena ringi. Tõnis oli maailmatu mürakas mees. See on ju maailmatu kaugel. Minek võtab maailmatu palju aega.

maan|tee
mootorsõidukitele (endisajal hobuveokitele) liiklemiseks sobiv tee. Asfalt-, betoon-, kruus-, mustkattega, munakivisillutisega maantee. Lai sirge, kitsas käänuline maantee. Tartu–Tallinna maantee. Aegviidu asub Piibe maantee ääres. Eesti maanteed. Maanteel sõitsid autod. Läksime mööda maanteed. Külatee viib välja (suurele) maanteele. Maantee tolmab, on porine. Maanteede ehitamine, korrashoid. || (sellisest teest kujunenud linnatänava nimes). Narva, Pärnu, Tartu, Paldiski maantee. Ta elab Tartus Riia maanteel.
▷ Liitsõnad: postmaantee.

madal ‹-a 2›

1. ‹adj› ümbrusest v. mingist alustasandist suhteliselt vähe ülespoole ulatuv, väikese kõrgusega, alt ülespoole, püstsuunas lühike.; ant. kõrge. a. (esemete, loodus- v. tehisobjektide kohta). Madal maja, müür, tara, laud, ahi. Madalad uksed. Toad olid madalad. Koobas muutus järjest madalamaks. Väikese kaldega madal katus. Astub üle madala lävepaku. Madalate jalgadega voodi, laud. Riiul on kapist poole madalam. Madala kontsaga, madalad kingad. Madal krae. Tuli põleb madala leegiga. Keerab lambitahi madalamaks, tule väiksemaks. Madala seljatoega tugitool. Mööda järvepinda jooksid madalad lained. Madalad soomännid, põõsad. Madal võsa. Põuaga jäi oder madalaks, kõrs lühikeseks. Madalaks pöetud hekk, muru. Tihe madal rohi. Madalate mätastega soomaa. Vesi voolab kõrgemast kohast madalamasse. Kõrgeid mägesid meil pole, ainult madalad künkad, kuplid, voored. Madal poolsaar, neem. Jõe üks kallas on kõrge, teine madal. Madalamad põllud on vee all, pehmed. *.. maapind muutus madalamaks ja algas ääretu soo .. E. Kippel. | bot (taimenimetustes). Madal kask, jalakas. Madal aster. Madal mustjuur, unilook, peiulill, kadakkaer. b. (inimese, looma, ka nende kehaosade v. -vormide kohta). Madal, kõverate madalate jalgadega mägrakoer. Plika oli paks ja madal (nagu seeneädal). Kass teeb end vastu maad surudes madalaks. On ta kõrget või madalat kasvu? Madal laup, otsaesine. Lai ja madal nina. *.. tekkis tuppa lühiajaline vaikus, mida segas vaid madalate rindade all kannatava hallipäise härrastaadi tasane hingamiskahin. A. Jakobson. | piltl. *Kas minusugune tohib siis riielda? Minusugune olgu rohustki madalam ... V. Lattik. *Mure muljus inimesi madalaks. A. Beekman.
2. ‹adj› maapinnale vm. aluspinnale suhteliselt lähedal asuv (v. sellisena tunduv); ant. kõrge. Madalamatelt okstelt saab õunu paremini kätte. Madal lagi. Madalatel partel kuivas vili. Vanad kanad olid kõrgemal, noored madalamal õrrel. Madal maad mööda rulluv udu. Reaktiivlennukid sööstsid madalal lennul üle linna. Madalad vihmapilved. Taevas oli hall ja madal. Päike käib sügisel madalas kaares. Madal talvine päike.
3. ‹adj› väikese sügavusega, ümbritsevast v. külgnevast pinnast suhteliselt vähe allapoole ulatuv; ant. sügav. Madal tiik, järv, jõgi, meri, kaev. Laht on üsna madal. Jõe madalast kohast käidi jalgsi läbi. Sulpsisime läbi madala vee teisele kaldale. Siin on (vesi) nii madal, et ujuda ei saa. Madalaim madal-, kõrgvesi. Läbi selge vee paistab madal järvepõhi. Madal kraav, süvend, kaevik. Madal künd. Madal taldrik, vaagen. *Ta suuskles jõesirget pidi; lumi oli siin madalam kui orgudes ja sopkanõlvadel .. N. Baturin.
4. ‹adj› (hinna, koguse, määra, intensiivsuse kohta:) väike (hrl. arvudes väljendatuna); ant. kõrge. Madal palk, töötasu, honorar. Lina hinnad olid madalad. Madal laenuprotsent, toll. Korteriüür on meil madal. Madalad viljasaagid. Madal keskmine hinne, keemispunkt. Madal õhutemperatuur. Piima rasvaprotsent on mõnel lehmal kõrgem, mõnel madalam. Taimede valgusisaldus on üldiselt madal. Madal vererõhk. Madal surve. Madal pöörlemissagedus. Mootor käib madalatel tuuridel.
5. ‹adj› arenguastmelt, tasemelt tublisti alla normaalse; kvaliteedilt vilets; ant. kõrge. Põllumajanduse, tööstuse, hariduse, kultuurielu tase oli üsna madal. Nende luuletuste tase on veel madal. Elustandard, tööviljakus, õppeedukus on suhteliselt madal. Madal teenindus-, käitumiskultuur. Madala kvalifikatsiooniga töötajad. Madala toiteväärtusega juurvili. Põlevkivi kütteväärtus on võrdlemisi madal. *.. rahvas seisab seal väga madalal järjel ja kaebab tihti vaesuse üle. J. Pärn. | piltl. *Aga polnud Anton nii palju mehest madalam ühti, kui Juhan algul arvas. Poiss leidis pruudi .. H. Sergo. || vähest tunnustust pälviv. Sai harjutusel oodatust madalama hinde. *Miks on lüpsja prestiiž paljude noorte silmis madal? V. Lind.
6. ‹adj› seisuselt, positsioonilt, teenistusastmelt, auastmelt, sünnipäralt kellegagi võrreldes tublisti allpool olev v. koguni mittetäisväärtuslikuks peetav. Kõrgemad ja madalamad seisused. Madalast seisusest, ühiskonnakihist noormees. Madalama päritoluga, madalat päritolu mees. Ta oli madalast soost ning tal polnud sidemeid. Madalamad ametnikud, ülemad, vaimulikud. Madalamas auastmes sõjaväelane. Viidi karistuseks madalamale ametikohale. Madalama astme kohus. Bridžis on risti pakkumisel kõige madalam mast. Madalaks põlatud pärisorine maarahvas. *Säherduseks lõbuks [= käperdamiseks] ep olnud see taluinimene kõrgestisündinule siiski mitte liiga madal ... E. Vilde.
7. ‹adj› ilma ülevuseta, tavaline, igapäevane, argine. Provintsielu oli tema jaoks liiga hall ja madal. Klassitsism jaotas kõik žanrid kõrgeteks ja madalateks. *Ent üle kõige valitses nukker, kirglik ja oma egoismis võimas Deemon, kes ei suutnud elada madalat, ajaliku ristiinimese elu ... K. Saaber.
8. ‹adj› moraalselt alaväärtuslik, närune, vääritu; labane. Madalad kihud, instinktid, kired. Armukadedus on madal tunne. Madala hingeeluga, madalate kalduvustega inimene. Madal ja närune on nuhi tegevus. Madal omakasupüüdlikkus, kadedus, lipitsus, uudishimu. Kõik see, mis sa räägid, on nii jälk ja madal! Inimene ei tohi olla nii väiklane ja madal. Teater ei saa joonduda kõige madalamale maitsele. Vangilaagri madalas toores keskkonnas tekkinud madal robustne släng. *Mirka nõuab, et teenitaks Ilu. Ülejäänud objektid on madal ajaviide. L. Ruud.
9. ‹adj› (heli, hääle kohta:) väikese võnkesagedusega; ant. hrl. kõrge. Madalad helid, toonid. Madal register. Tal on ilus madal bariton. Madalaim häälerühm segakooris on bass. Alt on madal naisehääl. Tal on madalam hääl, ta pole tenor. Naine kõneles madala rinnahäälega. Madal jorisev laevavile. *Korra kuulis Laos kellegi madalat naeru ... või krooksus kusagil konn. H. Laipaik. || vaikne, tasane; tuhm. Hääl erutusest madal. Vaatas ringi ja alandas hääle madalamaks. *.. all ei tundunud vähimatki tuulehingust, aga männid kahisesid ometi, madala vaevalt kuuldava kahinaga. F. Tuglas.
10. ‹adj› keel (vokaalide kohta, mille hääldamisel on keeleselg suhteliselt madalal). Eesti vokaalidest on madalad a ja ä.
11. ‹s› madala (3. täh.) veega ala meres, järves v. jões, madalik (2. täh.) Hiiu, Tallinna madal. Laevasõidule ohtlikud madalad. Rannikumere kalarikkad madalad. Laev sõitis, sattus madalale. Toodrid, poid, tulelaevad hoiatavad meresõitjaid madalate eest.
▷ Liitsõnad: liivamadal.

magamis|diivan
magamiseks sobiv diivan. Lai magamisdiivan.

magistraal ‹-i 21› ‹s›

1. suur keskne liiklustee. Pöörasime Tallinna – Pärnu magistraalilt kõrvalteele. Südalinna ühendab uue elamurajooniga lai magistraal. Pärnu maantee on üks Tallinna elavaima liiklusega magistraale.
▷ Liitsõnad: auto|magistraal, kiir|magistraal, liiklus|magistraal, raudtee|magistraal, ring|magistraal, transiitmagistraal; gaasi|magistraal, veemagistraal.
2. kõnek magistraalkraav. *.. Tikusoosse on vaja kaevata magistraal. E. Krusten.

magistraal|kraav
põll vee äravoolu peakraav. Lai sirge magistraalkraav. Soo kuivendamiseks kaevati kuni jõeni magistraalkraav.

majesteetlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
suursugune, väärikas; (mõõtmeilt, ilult jne.) võimas, aukartustäratav. Majesteetlik isand, vanem daam. Majesteetliku rühiga mees. Seisab majesteetlikus poosis. Põder on majesteetlik loom. Majesteetlikud mäed, kaljud. Lai jõgi oli tõeliselt majesteetlik. Valge reisilaev, majesteetlik ookeanihiiglane. *Nüüd tõuseb mees majesteetliku aeglusega .. E. Vetemaa.

mantel ‹-tli, -tlit 2› ‹s›

1. mitmesuguse kuju ja tegumoega ülerõivas. Meeste, naiste, laste mantlid. Pikk, lühike, lai, taljes, kehasse töödeldud, raglaanlõikega mantel. Õhuke, kerge, paks, voodrita, sooja voodriga, vatiiniga, karusnahkne, karusnahkse kraega mantel. Mantel on juba võrdlemisi kulunud. Jakist on vähe, nüüd käiakse juba mantliga. Paneb, ajab mantli selga. Võtab mantli seljast (maha). Mehel oli mantel seljas ja müts peas. Miks sa mantlis, mantliga istud? Mantel õlgadel, üle õla. Mantel eest lahti. Nööbi oma mantel kinni. Dominikaani mungad kandsid musta, kapuutsiga mantlit. | piltl. *.. valge mantli ja rohelise mütsiga õigeusu kabel .. J. Piiper. || lindude selja ja tiibade kattesulestik. Hõbekajakal on sinihall mantel.
▷ Liitsõnad: drapp|mantel, koverkot|mantel, kummi|mantel, nahk|mantel, nailon|mantel, plastikaat|mantel, present|mantel, sametmantel; hommiku|mantel, kasuk|mantel, keiser|mantel, kevad|mantel, klošš|mantel, kolmveerand|mantel, ranna|mantel, suve|mantel, sügis|mantel, talve|mantel, telk|mantel, tolmu|mantel, vihmamantel.
2. kõnek (peksmise kohta:) nahatäis, keretäis. Sai niisuguse mantli, et mäletab. *Küll me talle veel ükskord mantli anname, kui ta järele ei jäta! V. Beekman.
3. zool. a. limuste ja käsijalgsete keha seljapoolelt külgedele alla rippuv ning keha kattev nahakurd b. mantelloomade keha kattev sültjas väliskest, tuunika
4. tehn väliskest, ümbris vms. (ka manteltoru, ratta väliskummi vms. kohta)

mantoo ‹15› ‹s›
lai naistemantel

meeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
SI-süsteemi põhiühikute hulka kuuluv pikkusühik (tähis m). 6 meetrit 30 sentimeetrit. Jõgi on umbes 300 meetrit lai. Ritv on viis kuni kuus meetrit pikk. Kuplid ja seljakud tõusevad ligi 150 meetrini. 5 meetrit riiet. Mis selle riide meeter maksab? Mõni meeter eemal, kaugemal. Paar, mõnikümmend meetrit edasi. Vahemaad võis olla meetrit kakssada. Mitme meetri paksune mullakiht. Üle kahe meetri mees. 100 meetri jooks, 1500 meetri uisutamine. Tuli 200 meetris '200 meetri jooksus' teiseks. Ronisin meeter meetrilt ülespoole. Meeter on 100 sentimeetrit, 1000 millimeetrit. Mõõtmine meetrites. Jooksev meeter 'meeter pikkusmõõduna, kui laiust vm. mõõtmeid ei arvestata'. || meetripikkune mõõtmisvahend (meetripuu vms.). Müüja mõõtis meetriga riiet.
▷ Liitsõnad: alg|meeter, arhiivimeeter; deka|meeter, detsi|meeter, kilo|meeter, kilogramm-|meeter, milli|meeter, sentimeeter; kant|meeter, kuup|meeter, ruumi|meeter, ruut|meeter, tihumeeter.

meisterdis ‹-e 5› ‹s›
miski valmis meisterdatu. *Parv oli tugev lai alusetaoline meisterdis. A. Murakin (tlk).

mere|väli
merelagendik. *Nende ees oli lai mereväli. A. Kalmus.

meri ‹mere, merd 13› ‹s›

1. maismaasse lõikunud v. avaookeanist saarte v. veealuste kõrgendikega eraldatud (sageli suvaliste piiridega) maailmamere osa; (üldisemalt:) mandreid ümbritsev ühtne veemass. Atlandi, India, Vaikse ookeani mered. Põhja-Jäämere moodustavad kümmekond merd. Must, Valge, Kollane, Punane meri. Arktilised, troopilised mered. Läänemeri on suhteliselt mageda- ja madalaveeline meri. Avar, lage, otsatu, rannatu meri. Vaikne, tuuletu, tormine, vahutav meri. Rannalähedane meri. Kõrge 'kõrge lainetusega' meri. Meri mühab, mühiseb, kohab, kohiseb, möirgab. Merel on torm. Torm vaibus ja meri rahunes. Meri on lahti, jääs. Maa kerkib, meri taganeb. See on mitme mere, seitsme maa ja mere taga 'väga kaugel'. Laevad, meremehed lähevad merele. Kalurid käisid merel 'kalastamas'. Laevad sõidavad, künnavad merd. Sõitis mitu aastat merd 'oli meremees'. Ta on purjetanud kaugetel meredel. Poisid ihkavad merele, meri tõmbab neid. Jõed suubuvad merre. Merest püütakse kalu jm. mereloomi. Meri toidab inimest nagu põldki. Üksik saar keset merd. Uitasime mere ääres, sõitsime mere äärde. Käisin meres ujumas. Ta uppus merre. Peipsi on lai nagu meri. Merena voogav kuldne nisuväli. *.. paadid ja noodad olid ennegi mitme peale. Üksi-kaksi ei saagi merd püüda .. A. Hint. || soolaseveeline suur siseveekogu. Kaspia meri.
▷ Liitsõnad: ava|meri, ilma|meri, kodu|meri, kõrg|meri, laug|meri, lõuna|meri, maailma|meri, madal|meri, polaar|meri, põhja|meri, ranniku|meri, sise|meri, süva|meri, šelfi|meri, troopika|meri, ulgu|meri, vahe|meri, ääremeri.
2. piltl (tohutu hulga, paljuse kohta). Laulupeoliste kirendav meri. Väljakul oli inimeste meri. Lennujaamas oli vastuvõtjaid terve meri. Viljapuuaedades on õite meri. Leegid lõid kõrgele, sädemete meri tõusis taevani. Vanalinna punaste kivikatuste meri. Lippude, loosungite meri. Ta ei oska olulist näha, vaid upub faktikeste ja pisiasjade merre. Kannatuste, igatsuste, tundmuste meri. Rahvast oli nagu merd 'väga palju'. *Sügistuul mühises väljas, maailm oli peidetud pimeduse merre .. F. Tuglas. *Pahandust muidugi mereni, kasvõi röögi ... F. Kõlli.
▷ Liitsõnad: aja|meri, elu|meri, inim|meri, liiva|meri, lille|meri, pilve|meri, rahva|meri, tule|meri, udu|meri, õiemeri.
3. tumeda laiguna paistev tasane madal ala Kuul. Vaikuse, Viljakuse, Unistuse meri. Kuu mered.

miider ‹-dri, -drit 2› ‹s›
tekst (lai) kõva pael värvli tugevdamiseks, miidripael. Seeliku miider.

mill ‹-i 21› ‹s›
kõnek
1. miljon. Korter läks maksma kaks milli.
2. millimeeter. Pragu on paar milli lai.

mistõttu ‹adv›
küsiv-siduv sõna: mille pärast, mille tõttu
1. otseses küsimuses. Mistõttu vili õieti ikaldus? Mistõttu ta tulemata jäi?
2. alustab kaudküsimust vm. kõrvallauset. Ütle, mistõttu vili ikaldus. Vastased on enam-vähem võrdsed, mistõttu heitlus kulgeb vahelduva eduga. Paneelide vuugid on halvasti isoleeritud, mistõttu niiskus tungib tubadesse. Raha oli vähe, mistõttu osa vajalikke oste jäi tegemata. *Taevatelgil pole kuud, mistõttu Vltava lai veepind on süsimust .. L. Metsar (tlk).

muru|hari
põll väikeste tipmetega madal lai hari (hrl. kanal)

muudkui

1. ‹adv› (ajalist jätkuvust väljendavana:) üha, ühtelugu, kogu aeg, aina, alatasa. Kogu aeg muudkui tülitsevad. Laps muudkui viriseb. Poiss ei püsi kodus, muudkui laaberdab mööda küla. Küll sul on põli: muudkui istud soojas toas. Muudkui vatrab, ära tüütab juba. Autod muudkui voorivad mööda. Sina muudkui magad, tõuse juba üles. Ilmad muudkui läksid külmemaks. Muudkui sajab ja sajab. Aeg muudkui lendab. *Ja kõik need linnud muudkui vudisid, muudkui vudisid, muudkui lasid edasi ja tagasi. V. Luik.
2. ‹adv› (piiravana, muid võimalusi välistavana:) ainult, üksnes, vaid. Ei kusagil maad, muudkui lai veeväli ümberringi. Töö ja muudkui töö, millekski muuks pole aega. *Siis jäi kõik vaikseks, muudkui aknad olid valged ja tähed särasid. A. Mälk. *Taavet kipub üldse liiga tähtsaks minema. Muudkui kamandab. E. Raud.
3. ‹adv› (rõhumäärsõna:) aga, vaid. Muudkui lähme, mis kutset me ootame! Hakka muudkui jälle otsast peale! Streigivad ja nõuavad muudkui palka juurde. Naised hakaku muudkui süüa tegema. Kihuta minema, löö talle muudkui sõit sisse. Hakkame siis muudkui astuma. Kui vanad õunapuud ei kanna enam, muudkui maha, muudkui saag sisse. *Kuid haigele üteldi siiski rahustuseks, et lõikus on õnnestunud, et nüüd muudkui tervis tuleb. P. Vallak.
4. ‹konj› möönev sidesõna, alustab mööndlauset, mis piirab v. osaliselt eitab eelnevas väidetut. Ta on tore mees, muudkui elu on ta eraklikuks teinud. Mantel on valmis, muudkui nööbid veel ette ajada. *Aga see oli muidu ikka päris ilus hobune veel, muudkui jalad olid töntsid .. J. Parijõgi. *Kõik oli jäänud vana viisi, muudkui papi raamatukogu paisus aasta-aastalt .. A. Murakin (tlk).

mäe|selg
(lai lauge) mäehari

määratu ‹adv›
tohutult, määratult. Määratu suur, pikk, lai. Tööd on määratu palju. *„Päh!” naeris Körber määratu magusasti, nii et Jannsenil hakkas piinlik. E. Särgava.

mültuma ‹37›
kinni kasvama; ummuksis kõdunema. Metsa-, rabajärv mültub, on mültumas. Laugastikuks mültunud järv. *Vesi aurab, soo kuivab, sammal aga mültub ja turvastub. K. Põldmaa. *Lai järvepära mültub roostesooks .. B. Kangro.

müüri|hari
Hiina müür on kuus meetrit lai, müüriharjal sillutatud tee.

neegerlikult ‹adv›
(< neegerlik). Neegerlikult lai nina ja tume nahk.

niidu|kaar
Hea niitja niidukaar on lai. *Koheva, tahenenud heina vaal on kümme korda kogukam niidukaarest. H. Kiik.

niisama ‹adv›

1. ilma erilise põhjuse, tagamõtte v. eesmärgita, muidu; muuseas; ilma erilise otstarbeta. Ma niisama (jutujätkuks) mainisin, küsisin. See oli niisama suusoojaks öeldud. Lobiseti niisama tühja-tähja. Hulgub niisama ringi, tööd ei viitsi teha. Tee midagi, ära istu niisama. Oota ja vahi siin niisama, asja ees, teist taga. Ega ta niisama tulnud, tal oli asja ka. Auto seisab niisama, keegi temaga ei sõida. Võta spinning endale, mis ta niisama vedeleb. Ega naisevõtt ole niisama 'lihtne, keerukuseta' asi. *Ega see kõik niisama pole, et võtad ohjad pihku ja aidaa. E. Rängel. || midagi erilist ette võtmata v. muutmata. Ei kutsunud arsti, ei võtnud mingit rohtu, valuhoog läks niisama mööda. Kas kaevata kohtusse või jätta niisama? Seda asja ma niisama ei jäta! Heitis niisama koos riiete ja kingadega pikali. Ära pane lampi põlema, näeb niisamagi. Elas mehega niisama, registreerimata. *Niiskevõitu heina ei tohi niisama küüni panna. Ta rikneks, läheks kopitama .. H. Kiik. || vastutasuta. Võta niisama, sinu käest ma raha ei tahagi. *Niisama ei saa midagi, tappagi ei saa enam ilma eest. M. Traat.
2. (võrdlustes:) sama. Poeg on tal niisama pikk ja sihvakas kui ta ise. Tervis on tal niisama vilets kui minulgi. Midagi ei selgunud, olen niisama tark kui ennegi. Vihm lakkas niisama järsku, nagu oli alanudki. Tean sellest niisama vähe kui teisedki. Neil on 3 hobust ja niisama palju lehmi. Kutsikas oli niisama pikk kui lai. *„Jah, siin on ilus!” vastan niisama tasa. O. Luts. || (võrdluseta:) nii. Sellest loost sa niisama lihtsalt välja ei rabele. Niisama paljukest see masin vastu pidaski. *„Siis niisama kaugele saimegi!” sosistasid mehed .. H. Sergo.
3. samuti. Kui teised jõuavad, siis jõuan mina niisama. Käed on väsinud, jalad niisama. Jaanipäevast hakkas sadama, niisama nagu möödunudki aastal. Ta ei näe looduse ilu, niisama ei kuule ta linnulaulu. Ta õpetused ajavad naerma niisama kui anekdoodid. Lapsed – üks niisama kui teine – kartsid pimedasse tuppa minna. *.. on ta ju ise niisama üks küsija, otsija elus. M. Under. *Ta leidis uue laskmisviisi, niisama, nagu ta uue palumisviisi oli leidnud. O. Luts.

nina ‹7› ‹s›

1. inimese ja selgroogsete loomade hingamisteede algusosa ning haistmisorgan. a. (inimesel). Suur, väike, madal, lai, kõrge, pikk, terav, sirge, kongus, nõgus, kõver, viltune, lömmi löödud, ülespidi otsaga, taevasse vaatav nina. Kreeka nina 'profiilis sirgjooneline nina'. Nina ots, selg, tiivad. Tal on nösus, nipsis nina. Nina on (külmast) punane, punetab külmast. Nina on märg, vesine, tatine. Nina nohiseb, luriseb, löriseb, tilgub. Nohistab, luristab, löristab, tõmbab, veab nina, ninaga. Nina on kinni, nohune. Nina nuuskama, pühkima, harima, rookima. Nina nokitsema, nokkima, urgitsema. Nina jookseb verd. Katsub näpuga ja nuusutab ninaga. Nina krimpsutama, kirtsutama. Nina sügeleb. Tõmbab, veab ninaga õhku, lõhna. Lõhn, lehk hakkas, lõi, tungis ninna. Nii vastik hais, et hoia nina kinni, peos. Külm näpistab nina, hakkab ninasse (kinni), nina kallale. Lapsed vaatavad aknal, ninad vastu klaasi. Me hingame kas läbi nina või suu kaudu. Räägib, iniseb läbi nina. Pomises, pobises (endale) midagi nina alla. Paneb, sätib prillid ninale. Vanaisa loeb, prill(id) ninal. Võtab prillid ninalt. Ta loeb palju, kogu aeg on nina raamatus. Tõstis nina raamatust. Lapsed, ärge vahtige kaevu, kaevukoll võtab ninast kinni! Tahab alati igal pool oma ninaga 'ninapidi' juures, jaol olla. Ära ninaga kirjuta 'meenutus kirjutajale, kelle nina on kirjutatavale liiga lähedal'. Silm sirkel (ja) nina vinkel (silma järgi, mõõduvahendit kasutamata tehtava töö kohta). Lähme tuppa nina 's.o. ka ennast' soojendama. Ära krimpsuta ühti nina, võid vahel mustemat tööd ka teha! Esteedid kirtsutasid põlglikult nina. Neil on inimene maha lasta nagu nina nuusata. Ants näitas Heinole isa selja tagant narrimiseks pikka nina 'pani harali sõrmedega käe(d) ninale pikenduseks otsa'. Habe mehe au, nina mehe nägu, kübar mehe kõrgus. *.. ei olnud keegi nii peene ninaga, et ei oleks ära kannatanud keskmist raipehaisu .. A. Kork. *.. ta on mulle nii omaseks saanud nagu silm peas ja nina näos .. E. Vilde. b. (loomal). Koer jookseb lõhna ajades ringi, nina maas. Külm nagu koera nina. Koer nuusib, nina pikal toidu poole. Hunt ulub, nina taeva poole, vastu taevast. Näe, seal juba nina kartulihunnikus! Hobune nuhutab nina(ga). Pullile pandi rõngas ninasse. Põdral on hea nina, tunneb kaugelt inimese lõhna. Torka vasikal nina piima sisse, siis õpib ise jooma.
▷ Liitsõnad: kong|nina, kotka|nina, kulli|nina, kõver|nina, nosu|nina, nõgu|nina, nöbi|nina, nöps|nina, nösu|nina, püst|nina, sadul|nina, tömpnina; kärss|nina, ratas|nina, rõngas|nina, terav|nina, vibunina.
2. kõnek inimene, isik; ka halvustavalt tegelase, asjamehe kohta. Iga nokk tuleb norima, iga nina tikub õpetama. Tähtsad, suured ninad sõidavad limusiinidega ette. Ära lase iga(l) nina(l) ennast käsutada. Viina arvestati, osteti pudel nina peale. Kingiraha koguti 10 krooni nina pealt. *Kus veel on nina välja ilmunud! Käsib aru anda ... V. Ilus.
▷ Liitsõnad: nalja|nina, napsi|nina, nõgi|nina, tahma|nina, tatt|nina, tindi|nina, viinanina.
3. kõnek taip, vaist, oskus midagi nagu õhust, nagu haistes välja uurida v. ennustada. Vaat kus on mehel nina, niisuguse asja aimas ette! Naistel on eriline nina kõike märgata. Küll ta välja nuhib, tal on hea, terav nina. *Kas oli Liina nina, see tähendab taip, teravam kui ühelgi teisel? K. Ristikivi. *Mõned rääkisid ka, et Vakkusel on nina, mingi kuues meel, millega ta end alati vee peal hoiab. R. Sirge.
4. hrl. esiletungiv, eenduv (ees)ots, tipp. Adra nina. Laeva, paadi, lennuki nina. Auto ootas juba ukse ees, nina linna poole. Paat keeras nina vastu tuult. Paat jooksis ninaga kaldaliiva(le). Üks istus paadi ninas, teine päras. Kirvetera eesnurk on nina, taganurk kand. Vanaaegne ninaga 'eenduva mootoriosaga' buss. Kinga, saapa, suka, soki nina ja kand. Laia, tömbi, terava ninaga kingad. Saapatald on ninast lahti. Lahtise ninaga tuhvlid. Rautatud ninadega saapad. Kingad olid suured, nina(de)sse tuli paberit toppida. Traktor tõmbab nii, et nina tõuseb püsti. Teisel suusal murdus nina. Lilled, taimed tärkavad, torkavad ninad mullast välja. || poolsaare, neeme tipp, maanina. Kõpu poolsaare Ristna nina. *Leidsin siis neeme ninas vene, lükkasin lainetele ja katsusin põgeneda. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: adra|nina, kinga|nina, laeva|nina, maa|nina, neeme|nina, paadi|nina, saapa|nina, suusanina; veenina.
5. lastek (vahtrapuu tiibvilja kohta, mida lapsed kinnitavad näpitsana nina otsa). *Ta imestas, et vahtrapuule on alles jäänud ainult ninad ja et pajud on oma lehtedega kogu teeraja .. sillutanud. L. Promet.

noh
I. ‹interj› esinedes lause alguses v. teatava sõna ees v. järel annab öeldavale tugevama tundetooni, rõhutab teatavat suhtumist
1. alustab tuttavlikku (sageli imestust, üllatust väljendavat) küsimust; omaette lausena väljendab küsimust v. vastuküsimust. Noh, kuidas sul siis elu läheb? Noh, kuidas elad? Noh, kas saite asjad korda? Noh, mis Tartu pool ka uudist? Noh, kuhu nüüd? Noh, mis see siis tähendab? Noh, kas siis nalja teha ka enam ei tohi? Kas sa tead, keda ma linnas nägin? – Noh? Sul on üks naljakas komme. – Noh? *Ma teadsin, mis kirjas oli, ent küsisin ometi: „Noh?” L. Promet. *„Noh, seljakont ajab tuld välja küll?” rohmas Mart .. küsida. H. Väli.
2. alustab tuttavlikku tervitust vm. suhtlusväljendit. Noh, terekest kah! Noh, nägemiseni siis! Noh, kõike head teile! Noh, adaa! Noh, aitäh sulle! Noh, olge tänatud kõige hea eest! Noh, õnn kaasa!
3. rõhutab palvet, soovitust, kehutust, millekski veenmist v. õhutamist. Noh, näita ometi mulle ka! Tule kaasa, noh, ma üksi ei julge minna! Ära nüüd nuta, noh. Noh, roni aga kähku autosse. Noh, las käia! Noh, võta ometi, kui pakutakse! Noh, palun nüüd kõiki lauda. Noh, noh, tehke kiiresti! Noh, ruttu-ruttu, muidu jääte ilma! Noh poisid, hakkame minema. Noh räägi ometi, mis siis juhtus.
4. rõhutab möönmist, millegagi v. kellegagi nõustumist. Noh, seda minagi arvasin. Noh, võtku see pealegi endale. Noh, võin ju proovida. Noh miks ma ei aita, muidugi aitan. Noh olgu (nii, pealegi), ma tulen. Noh hästi, nõndaks, heakene küll. Noh seda parem. Ei noh, nõu pole laita. Ei noh, tingimata lähme.
5. rõhutab, kinnitab väidet, väite tõesust. Ma ei taha, noh! Kas sa olid tõesti eile Pärnus? – Olin, olin, noh! Ma üksi lihtsalt ei julge, noh. Tunnen küll, noh, miks ma Jaani ei tunne! Usu, usu, ufo oli noh! Kes tegid? – Külapoisid, noh.
6. rõhutab parastust, meelepaha, hurjutamist, ähvardust. Noh, nägid nüüd! Noh, said, mis tahtsid! Noh, seda võis arvata! Noh, seda me veel vaatame! Noh, see nali ei lähe tal läbi. Noh, Peetrist pole nagunii asja.
7. rõhutab vastandamist, uuele mõttele siirdumist v. öeldu täpsustamist. Auto oleks hea asi, noh aga pole ju raha. Tuleval aastal, noh siis olen juba pensionil. Kui siin pole tööd, noh, maailm on lai.
II. ‹adv› rõhutuna annab öeldavale kõhkleva, ebaleva varjundi. Laena, noh ütleme, paarsada krooni. Läheb veel noh nii pool tundi. Võtame noh kas või sellegi näite. Noh, ma ei tea ütelda, kas tulen või ei. Noh, kes seda enam täpselt mäletab. Käis see, noh, mis ta nimi nüüd oligi.. Poeg võib tal olla noh (umbes) 5–6-aastane. *.. sest mõistan poola keelt ... noh nii ... peaaegu mitte sugugi. O. Luts. *.. nii noor ja värske nagu ... noh roosinupp. R. Sirge.

nokk ‹noka 22› ‹s›

1. zool pikenenud näoluudest ning üla- ja alalõualuust moodustunud sarvkestaga kaetud elund lindudel toidu haaramiseks ja kinnihoidmiseks, samuti kaitsmiseks ning ründamiseks. Pikk, lai ning lame, kõver, konksjas nokk. Kulli, hane, pelikani, pardi, varblase nokk. Kanad söövad nokkade kobinal põrandalt teri. Varblane haarab leivatüki noka vahele, nokka. Varblasel on leivatükk noka vahel, nokas. Tihane toksib, täksib nokaga rasvatükki. Rähn koputab, põristab nokaga vastu puutüve, töötab nokaga nagu peitliga. Kotkas rebib nokaga verist liha. Kuked peksavad, löövad teineteist nokaga. Linnupojad ootavad toitu, nokad pärani. Toonekurg plagistab nokka. Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu. || nokklooma pardinokataoline sarvestunud nahaga kaetud koon
▷ Liitsõnad: ala|nokk, ülanokk; linnunimedes kuld|nokk, luits|nokk, naaskel|nokk, ristnokk.
2. zool nokaliste pistmis-imemissuised, iminokk. Sääse, lutika nokk.
▷ Liitsõnad: iminokk.
3. piltl (millegi linnunokka meenutava kohta). a. mütsinokk, -sirm. Läikiva nokaga, nokata müts. *Küll oli ta ise katsunud valge niidiga seda musta nokka mütsile ette ajada, aga niit harunes varsti ja laskis noka ripakile .. A. H. Tammsaare. b. seadme, mehhanismi jms. (rõhtsuunas) eenduv osa. Kraanade nooled ja nokad. Poomi, pukspriidi nokk. *Kraanad seisid, nokad norus .. L. Promet. c. tööriista, seadme vm. konksjalt väljaulatuv osa. Höövlipaku, kiini, kirve nokk. d. (kannu, anuma) tila. Kohvi-, õlikannu nokk. *Muuli perenaise suu seisis torus nagu lüpsiku nokk. E. Tegova.
4. kõnek nina, nospel; suu, lõuad, mokk. Mis sa luristad, tee, pühi nokk puhtaks. Poiss lubas teisel noka lõhki, viltu lüüa. Sai vastu nokka. Andis, tõmbas talle vastu, mööda nokka. *.. nokk püsti ja nägu tark peas, aga püksitagumik lõhki. F. Tuglas. *Sosistades pistsid nad [= mehed] nokad kokku .. E. Vilde.
5. hlv nolk, naga. *Kurram, siis hakkasid meiega norima paar linnamoodi nokka .. A. Jakobson. *Vaata, kus nokk! Või tema ütleb, et tal pole ühtegi krooni .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: kolla|nokk, poisi|nokk, pudru|nokk, sitanokk; hobusenokk.

noolduma ‹37›
nooljalt, noolsirgelt suunduma; noolena paiskuma, lendama. Pikad sirged puutüved noolduvad taeva poole. Tänavad noolduvad kiirtena keskväljakule. Leegid noolduvad kõrgele. *Lai asfaltpael aga nooldub edasi, kaob silmapiiri taha ... R. Sirge. *Noore abti südamest nooldus läbi magus ehmus .. A. Murakin (tlk).

noor ‹-e, -t 34›

1. ‹adj› suhteliselt alles lühikese eaga, suhteliselt lühikest aega eksisteerinud. a. (inimese kohta:) suhteliselt lühikest aega elanud, mitte veel elatanud; alles lühikest aega teat. alal tegutsenud, teat. seisundis olnud. Noored inimesed, poisid, mehed, tüdrukud, naised. Olin siis veel õige, päris noor. Noor seitsmeteistkümneaastane neiu. Meie jääme vanaks, noor põlvkond kasvab peale. Küll on inimene noorena, noorest peast rumal. Keegi ei jää igavesti nooreks. Tal on noored vanemad. Väga noor vanaema, vaevalt neljakümnene. Sa oled minust aasta noorem. Jaan on meist kõige noorem, ta oli meie klassis noorim. Noor õpetaja, esimest aastat tööl. Noore näitleja esimene peaosa. Noor abielumees, alles kuu aega tagasi võttis naise. Karl Burman noorem 'juunior'. Noores eas õpitud amet. Noorem ja keskmine kooli-iga. Noores põlves olime kõvad laulumehed. Inimene on seni noor, kuni ta süda, hing on noor. Vana mees, aga nii noore näoga. Vaata sina, sul noored terased silmad. Las tema jookseb, tal noor kerge jalg. Noor veri mängib, vemmeldab. *Kas sellest veel küllalt ei ole, kui ma oma noore elu siia [tallu] matan?! T. Lehtmets. b. (looma kohta). Noored kuked proovivad juba laulda. Noor koer tahab mängida, hullata. Mehel on rammu nagu noorel karul. Müüa noor lüpsmatulev lehm. c. (taimede jms. kohta). Noored viljapuud, marjapõõsad. Noor mets, männik, kaasik. Noortest käbidest punetav kuuselatv. Pähklid on korjamiseks alles liiga noored. Hiirekõrvul või noores lehes kased. Männi noored võrsed. Maikuu noor haljus, rohelus. Lehmad lasti noore rohu peale. d. (alkohoolse joogi kohta:) värske v. laagerdamata. Noor õlu. *See vein on küll pisut noor. Aga vanemad aastakäigud on keldrisse müüritud. H. Raudsepp. e. (loodusobjektide, -vormide, -nähtuste kohta:) suhteliselt hiljuti tekkinud; uus, värske; (aasta-aja, ööpäeva mingi järgu, aga ka muude loodusnähtuste jms. kohta:) varane, algav, puhkev, kujunemisjärgus olev. Noor kurdmäestik. Nooremad ja vanemad ladestud, ladejärgud, ladestikud. Nooremad kivisöekihid. Muhu on noor saar. Galaktika nooremad tähed. Kas praegu on noor või vana kuu? Sügisel noore jää aegu. Jänese jäljed noorel lumel. Asusime juba hommikul noore valgega teele. Noore koidu õrn puna. Pühapäeval võis põõnata noore lõunani. Kevadest sai noor suvi. Atlandilt saabub meile noor tsüklon. Öösel tõusis tuul, hommikul oli juba noor torm. *Oli juba noor öö ja ma ei teadnud, kuhupoole minna. O. Tooming. *Kui kohale jõudsime, oli Viireküla poe juures noor laat. H. Sergo. f. (objektide, rajatiste, institutsioonide, tegevusalade, millegi ajaliste järkude jms. kohta). Noor linn, spordibaas, haljasala, park. Noored Aafrika riigid. Noored instituudid, uurimiskeskused. Raadioastronoomia on noor teadus. Vanem, keskmine ja noorem kiviaeg. *Peatee pole lai autopromenaad, nagu neid kohtab noorematel kalmistutel .. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: igi|noor, puru|noor, tuli|noor, verinoor.
2. ‹s› ‹hrl. pl.› noor inimene; nooruk. Noorte ja vanade vahekord. Lapsed ja noored. Puberteediealised, murde-eas noored. Õppivad, töötavad noored. Kesk-, kõrgharidusega noored. Noortel on omad harrastused, huvid. Noorte maailmameistrivõistlused jäähokis. Küla noored tulid kiigele kokku. Vanad vaatasid noorte lusti pealt. Parem vana habeme all kui noore piitsa all. Noorel nugise, vanal varese silmad.
▷ Liitsõnad: kooli|noor, küla|noor, linna|noor, maa|noor, töölisnoor.

nosu ‹11› ‹s›

1. lühike ja tömp ese v. moodustis. a. (lühikese varrega) piip, piibunosu. Taat ei võtnud rääkideski nosu suust. Kõval piibumehel on alati nosu ees. *.. pannud piibule tule peale ja istunud kõrtsilaua taha oma nosu suitsetama. F. R. Kreutzwald. b. (lühike lai) nina; nosunina. Kui tuled, saad vastu nosu. *Ta libistas käe üle kolme siidise [lapse] peanupu ja üle soojade, niiskete nosude. J. Kross.
2. hlv (inimese kohta:) toss(ike), nohik. Kuidas sa sihuke nosu oled! *„Ikkagi nosu mis nosu,” mõtles Ella, „ei juttu, ei ettevõtmist”. O. Tooming.

nosu|nina
lühike ja lai nina. Nosuninaga ja punnpõskne tüdruk. Tal on nosunina.

nõu1 ‹part nõu 14› ‹s›

1. anum, riist, mahuti. Puust, savist, plekist, portselanist, klaasist, vasest, alumiiniumist, plastmassist nõud. Potid, pannid, ämbrid, astjad, tünnid, purgid, kausid, liuad, taldrikud, tassid ja paljud teised majapidamises vajalikud nõud. Tühjad, täis nõud. Kurkide hapendamiseks sobiv nõu. Sangaga, kaanega, kõrvadega nõu. Madal, kõrge, lai, kitsas nõu. Otsige igaüks mingi nõu, lähme marjule. Võikirn oli omaaegne võitegemise nõu. Etnograafiamuuseumis näeme vanaaegseid nõusid. || (toidu-, lauanõude kohta). Varsti saab süüa, köögis kolistatakse nõudega. Pärast sööki tuleb nõud puhtaks pesta.
▷ Liitsõnad: alumiinium|nõu, email|nõu, fajanss|nõu, hõbe|nõu, klaas|nõu, laud|nõu, malm|nõu, plekk|nõu, portselan|nõu, pronks|nõu, puu|nõu, savi|nõu, toht|nõu, vasknõu; aurutus|nõu, hautamis|nõu, jahutus|nõu, jooma|nõu, kande|nõu, keedu|nõu, kätepesu|nõu, loputus|nõu, lüpsi|nõu, mõõdu|nõu, pesu|nõu, segamis|nõu, sulatus|nõu, tarbenõu; joogi|nõu, jää|nõu, leiva|nõu, liha|nõu, piima|nõu, sööda|nõu, söögi|nõu, süte|nõu, vee|nõu, veini|nõu, viiruki|nõu, õllenõu; köögi|nõu, labori|nõu, lauanõu; jalanõu.
2. van (töö)riist, vahend. Kalapüüdmise, jahipidamise nõud. *Olid temal siis ikka nõud, miska seda teha [hambaid välja tõmmata], alati karmanis .. O. W. Masing. *Lahutab lina lauale, paneb [kohtu]kulli ja kirjutuse nõud sinna peale. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: abinõu.

nägu ‹näo 27› ‹s›

1. inimese pea esikülg (juuste piirist alalõua alaservani); ka anat (facies). Lai, kitsas, ümmargune, nurgeline, ovaalne nägu. Meeldiv, jumekas, rohmakas, rõugearmiline nägu. Hallide juustega, kuid noore näoga naine. Nägu nagu kitsejälg 'väike ja kitsas', nagu (täis)kuu 'ümar (ja priske)'. Kortsus, kipras, krimpsus nägu. Tedretähed, armid, sügavad kortsud näos, näol. Valge, kahvatu nägu. Näost valge, kahvatu (nagu lubi, lubjatud sein). Nägu on külmast sinine, iiveldusest roheline, väsimusest hall, pisaraist märg. Läheb, langeb, kukub näost valgeks, kahvatuks, kaameks. Läheb, lahvatab näost, üle näo punaseks. Veri tõuseb, lööb näkku. Nägu tõmbub punaseks, lööb õhetama. Näost punane kui keedetud vähk. Punetab, õhetab, lõkendab näost (nagu tulekuri). Pese oma kriim nägu puhtaks! Krimpsutab, väänab, moonutab nägu. Nägu venis pettumusest pikaks. Nägu hirmust moondunud. Mis viga, sul pole inimese nägu, oma nägu(gi) peas 'oled näost võõras, moondunud'? Nägu läheb, tõmbub muigele, naerule, nutule, naeruseks, nutuseks. Nägu rõõmsalt naerul, naerune. Miks oled nii nutuse, nutul näoga? Mehel lõi nägu rõõmust särama, mees lõi näost särama. Oled sellel fotol natuke võõra näoga. Pöörab näo kõrvale, ära. Varjab, katab näo kätega. Kallistavad, nägu näo vastu surutud. Pühib näolt pisaraid, higi. Magab näoga seina poole. Määris kreemi, tupsutas puudrit näole. Näo poolest, näolt kena tüdruk. Tunnen, tean teda vaid näo järgi, nägu pidi. Punane värv ei ole talle näo järgi 'ei sobi'. Mõni õpetaja panevat hindeid näo järgi 'meeldivuse alusel'. See nägu tundub tuttav. Tal on hea nägude mälu, hea mälu nägudele, nägude peale. Poeg on väga isa nägu 'näolt isaga sarnane'. Kaksikud, vend ja õde on ühte nägu 'näolt sarnased'. Mina oma õega küll ühte nägu 'näolt sarnane' ei ole. Teda oli näkku, vastu nägu löödud. Tal oli nägu sisse, üles pekstud. Kes on su nägu kribinud, äestanud? Kass võib küüntega näkku karata. Vinge, jäine tuul puhub näkku. Sisenemisel lõi suits, leitsak, aur näkku. Näkku vaatama, vahtima, jõllitama. Paneb, torkab, pistab, viskab, lööb suitsu, paberossi, sigareti, sigari näkku 'suhu'. Näo ees 'avalikult, asjaosalise juuresolekul' lipitseb ja kiidab, tagaselja kirub. Ütleb igaühele tõtt näkku 'otse, avalikult'. Naeris teisele kahjurõõmsalt näkku. | piltl. Tuleb raskustele, ohule näkku vaadata, mitte haliseda ega peitu pugeda. || looma pea esikülg. Armsa ümmarguse näoga kass. Buldogi tömbi koonuga nägu. Öökullil on suuresilmne sõõrjas nägu. || millegi esikülg, palgepool. Kuu, Päikese nägu. Mündi nägu ehk avers. Maja on ehitatud näoga vastu hommikut, nägu hommikusse. Äratuskell oli seatud näoga voodi poole. Õis pöörab näo päikesele vastu. *Veetorni tuuleratas käis aeglaselt ringi, nägu vastu lõunat .. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: silmnägu; inim|nägu, mehe|nägu, naisenägu; ahvi|nägu, hobuse|nägu, kuu|nägu, linnu|nägu, nirgi|nägu, nuku|nägu, rotinägu.
2. näoilme. Kaval, pettunud, õnnetu, hapu nägu. Ta on kavala, rõõmsa, pettunud, õnnetu näoga. Teeb tähtsa näo (pähe, ette), tähtsat nägu. Tähtis nägu peas, ees. Seletab midagi tähtsa näoga. Nägu läks, tõmbus rõõmsaks, kurvaks, pilve. Probleem võttis näo tõsiseks, murelikuks. Käib rahuloleva, mureliku, pilves, mossis, kurja, kannataja, süüdlase näoga ringi. Silmitseb, takseerib asjatundliku näoga. Tõotab pühaliku näoga. Jäi mulle ütlemata lolli näoga otsa vahtima. Võib kõige süütuma näoga valetada. Mõnel on näost näha, lugeda, et valetab. Nägu nalja, häda täis 'naljane, hädine'. Ei olnud talle näkku kirjutatud 'näost (ja olekust) näha', et ta varas on. Näis, mis(suguse) näo ta teeb 'kuidas reageerib', kui meie plaanist teada saab. Mis(suguse) näoga '(ilme ja) enesetundega' ta tuleb mult andeks paluma? Löö või lükka, väsinud hobune ei tee teist nägugi 'ei tee väljagi, ei reageeri'. Teeb näo 'teeskleb', nagu poleks küsimust kuulnudki. *Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit surmasuust põgenema. A. H. Tammsaare. || grimass. Teeb peegli ees nägusid. Teeb niisuguse näo nagu sidrunit süües. *Insener laksutas lapsele keelt ja tegi naljakaid nägusid. L. Promet.
▷ Liitsõnad: ingli|nägu, naerunägu.
3. kõnek hrl hlv inimene, tüüp. Igasuguseid kahtlasi nägusid liigub ringi. Seal on uusi nägusid, keda ma veel ei tunne. Lunis igalt tuttavalt näolt laenu. Pool liitrit viina näo kohta, näo peale. Iga nägu pani, andis viielise, klapiti viieline näo pealt. Arve tuli sada krooni nägu. *Aga mis nägusid siia kokku ajab! Mulgimaa punnpõselised perepojad. Endised vürtspoodnikud .. E. Tennov. *Lugematu arv nägusid, lõpmatu „sinade” ja „teiede” vahel laveerimine. J. Jõerüüt.
▷ Liitsõnad: ahvi|nägu, kelmi|nägu, kirve|nägu, röövli|nägu, saatana|nägu, sindri|nägu, sunniku|nägu, varga|nägu, võllanägu.
4. piltl ilme, pale. a. välimus, väljanägemine; vorm, kuju v. ilming. Ilma kõrvata pole tassil õiget nägu. Linna nägu on tundmatuseni muutunud. Pärast vihma on tänavail puhtam nägu. Kulunud vaibal pole enam miskit nägu. Vaata, melonitaim on niisugust nägu. Iga torn oli ise nägu 'isesugune'. Mitut nägu 'mitmesuguseid' troopilisi puuvilju. Näo poolest ilusad õunad, aga hapud. Toal hoopis teine nägu, kui kardinad on ees. Üks ärika, lõunamaalase, kunstniku nägu mees käis sind otsimas. Poiss on suur, juba mehe nägu võtmas. Uuslinna majad on üsna ühte, sama nägu. Kevadisel päeval on suve nägu, aga talve hambad. Ilm on kahtlast nägu, läheb vist sajule. Asi paistab seda nägu, et oleme siin ülearused. Väga seda nägu kui hammustushaav. Tahab oma äritsemisele seadusliku näo anda. Neil kingadel ei ole nägu ega tegu 'ilusat välimust ega kõlblikkust'. Alatusel on lugematuid nägusid. Sademeid oli nii vihma kui lume näol. Puhastusained pulbri, pasta või aerosooli näol. Annetuste näol kogutud raha. Mis näol sa tasu tahad, kas rahas või natuuras? Põllu nägu näitab põllumehe tegu. *Loodus on ikka huvitav, esinegu ta missugusel näol tahes. E. Vilde. *Ta hakkab oma jutu otsast uuesti kinni, kordab seda teisel näol, teises järjes .. A. H. Tammsaare. b. olemus, eripära, (eri)laad. Noore põlvkonna nägu avaldub tema tegudes. Ajalehe poliitiline nägu. Noorkirjanik alles katsetab, otsib oma nägu. Peidab oma õiget, tõelist nägu lõõbi ja veiderdamise taha. Oma näoga noor tekstiilikunstnik. *.. aga minu siseilm on võtnud teise näo selle tagajärjel, mis on minust üle käinud. P. Krusten.
5. hrv nägemine. *Küll öösel unes nägin / üht rasket nägu ma: / üks lillepõõsas kasvas / mu aias üksinda. L. Koidula. || näoks, näo pärast teistele nägemiseks; moepärast. Tööd tehti ainult näo pärast. Metsa kõndima minnes võtsin näoks marjakorvi kaasa. *Ja egas mina kuigi palju [ei söö]. Ma niisama näo pärast, et kõhtu petta. F. Tuglas. || nägudeni kõnek nägemiseni. Nägudeni (siis)! Jääme nägudeni.

nöbi|ninaline
nöbininaga. Nöbininalised plikad. Lai nöbininaline nägu.

omakorda ‹adv›

1. (ise) samuti, (ise) ka. Temalt küsitakse ja tema küsib omakorda. Ronime omakorda koopasse. Nüüd asub tema omakorda ründama. Isa noomis tütart omakorda. Haigused suurendasid omakorda üldist viletsust. *„Näe, näe,” tunnistab nüüd võõras omakorda meie selli. „Peep ka siin!..” O. Luts.
2. jällegi, uuesti (edasi); järgnevalt taas, omalt poolt (tagasi). Liigid jagunevad omakorda alaliikideks. Naftast omakorda saadakse bensiini. Puud laotakse riita ja sealt omakorda autodele. Asjaolu, millest omakorda oleneb kõik järgnev. *Lai jõgi muutus kitsamaks, siis omakorda ojaks, viimaks ojakeseks .. A. Kaskneem.
3. seevastu, omalt poolt (vastu), aga, jälle(gi). Mina omakorda arvan, mõtlen, otsustan, teen hoopis nii. Teised käisid mööda poode, tema omakorda otsis muuseume ja näitusi. Pojale tegi lugu nalja, ema omakorda oli murelik. Poisid pühkisid õue, tüdrukud omakorda koristasid tubades. Eks katsu rahulikuks jääda, kui teine omakorda riidu kisub! *Isa ütleb, et need on joovikad, ema vastu, et hoopis sinikad, Mari-tädi aga omakorda nimetab neid lillakateks. L. Kibuvits.

ookeani|laine
Lai, tugev ookeanilaine.

ora ‹11› ‹s›
naasklist jämedam, hrl. ühest otsast teravnev tugev metallvarras. Tegi naaskli või oraga augud ette. Puunõudele tehti sangaaugud tulise oraga. Mulla sulamise mõõtmiseks on sentimeeterjaotistega ora. Suitsutamiseks lükiti kalad orade otsa. Küpsetasime lõkkel ora otsas šašlõkki. Rinnus pistab, torgib nagu tulise oraga. Ora pees ja teine tules 'on hirmus kiire, hirmus palju tegemist'. Otsast kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus kana kohta).
▷ Liitsõnad: piibu|ora, proovi|ora, põletus|ora, raudora.

ots ‹-a pl. part otsi e. otsasid 29 või -a 22› ‹s›

1. tipmine osa. Ahju otsa peal kuivasid pirrupuud. Jänese pikad tumedamate otstega kõrvad. Skaala osuti ots. Okste peenikesed otsad. Õis on valge, aga tolmukate otsad kollased. Ülespidi otsaga nina. Juuste otsad on haralised, murdunud, katkenud. Sõrmedel on jämedad, tömbid, peenenevad otsad. Suure varba ots oli villi hõõrdunud. Kummist, metallist otsaga kepp. Mõõga, noole, noa terav ots. Sirge, kõvera otsaga käärid, naaskel. Pliiatsi ots on nüriks kulunud. Need kudumisvardad on paraja otsaga, ei torgi sõrme. Hakkan kinda otsa kahandama, kokku võtma. Sõrmkübaraid on otsaga ja otsata. || piltl juhtpositsioon. Tahab igal pool, igas asjas otsa enda kätte haarata.
▷ Liitsõnad: keele|ots, kepi|ots, lõua|ots, nina|ots, noa|ots, noole|ots, näpu|ots, oda|ots, piitsa|ots, põlve|ots, saba|ots, sarve|ots, sõrme|ots, tiiva|ots, täägi|ots, varbaots.
2. (ristküliku- v. risttahukakujulise) eseme lühem v. väiksema pindalaga külg. Liniku otstes olid narmad. Vanaaegne kõrgete otstega voodi. Puuriida otste tugipuud. Võtsime pingi otstest kinni ja tõstsime ta teise kohta. Söögi ajal oli pereisa koht laua otsas. Riidekirstu otstes olid kandmiseks sangad. Vaadi otsad. Sissekäik on maja otsast. Laut on otsaga tee poole. Elamu otsas 'otsaseinas' on suur aken. Maja otsas 'otsa juures' kasvab suur kask. Niitis sauna otsast 'otsa juurest' nõgesed maha.
▷ Liitsõnad: jalg|ots, pea|ots, peatsiots.
3. algus v. eesosa. Esimene, eesmine ots. Niidi ots ei mahtunud nõelasilmast läbi. See jutt on otsast lõpuni vale. Hakkas mitu korda otsast peale. Kui saaks elu uuesti otsast alustada! Võttis laulu otsa üles 'alustas laulu'. Pööras otsa ümber ja läks tuldud teed tagasi. Oleme rohimise otsaga juba tee ääres väljas. Praelõhn ulatus köögist otsaga tuppagi. Aitas poegade elu, pojad otsa peale 'järjele'.
▷ Liitsõnad: algus|ots, eesots.
4. algus ja/või lõpp(osa), eesosa ja/või tagaosa, ülemine ja alumine v. eesmine ja tagumine pool. Tee, tänava ots. Kas teil on kohad rea keskel või otsa peal? Sõlmis lõnga katkenud otsad kokku. Kandiliseks tahutud otstega palgid. Muna tömp ja terav ots. Palgi tüvepoolne ja ladvapoolne ots. Maja toapoolne ots oli palkidest, laudaosa kivist. Eesmine, tagumine, alumine, ülemine ots. Kust otsast ma peale hakkan? Nad polevat asjaajamisega õigest otsast alustanud. Kumba otsa pidi see riistapuu pihku võtta? Küla ühes otsas on apteek, teises pood. Otsast otsani täis kirjutatud paber. Jutt on otsast otsa(ni) 'läbini, täielikult' vale. Maja laguneb igast otsast 'üleni, igalt poolt'. See jutt on mõnda otsa pidi 'mõneti' kahtlane, pole kuskilt otsast 'üldse mitte' õige. Me pidavat mingit otsa pidi, kuskilt otsast sugulased olema. | piltl. Arutelul jäid mitmed otsad lahtiseks, jäi lahtisi otsi. Autor pole näidendi lõpus osanud kõiki otsi kokku viia, kokku vedada. Kõne hakkab lõppema, esineja võtab juba otsi kokku.
▷ Liitsõnad: tee|ots, trepi|ots, tänava|ots, vaoots.
5. lõpp(osa). Järjekorra ots ulatus poest tänavale. Tema järel läheksin kas või maailma otsa. Tulvaveel ei paistnud otsa olevat. Nüüd on ootamisel ots. Talvel nagu ei tulekski otsa. Naiste tööl ei ole otsa. Ülekohtule peab ots tulema. Igaühe kannatusel on ükskord ots peal. Räägiti viimsestpäevast ja maailma otsast. Aidad olid otsani 'täielikult' vilja täis. Olen selle asja otsani 'täiesti, lõplikult' unustanud. || surm, hukk, elu lõpp. Tahtis endale, oma elule otsa teha. Justkui nägi, aimas oma otsa ette. Tundis, et ta ots on lähedal. Tema ots oli hirmus, õnnetu. Viimasel otsal, viimases otsas 'elu lõpul' oli ta halvatud. || kõnek (paljust, suurt hulka rõhutavates väljendites). Kus selle söögi ots, mis pulmadeks tehti! Kus nende õunte ots tänavu! Kus selle häbi ots! Kus see kahju ots, kui minemata jätad.
▷ Liitsõnad: lõpu|ots, patsi|ots, pära|ots, taga|ots, vuntsiots; eluots.
6. ‹liitsõna järelosana›. a. väike (järelejäänud) osa millestki, jupp, näit. niidiots b. nlj väikest kasvu olend, näit. poisiots
▷ Liitsõnad: niidi|ots, paku|ots, resti|ots, sigareti|ots, suitsu|ots, tikuots; poisi|ots, seaots.
7. teekond, teelõik kahe punkti vahel. Laev jõudis pikalt otsalt kodusadamasse. Kaugemad otsad jäid noorematele bussijuhtidele. Järgmine ots tuleb Tallinnast Riiga. See praam on kogu aeg Rohuküla ja Heltermaa vahelist otsa sõitnud. Sõitsime trammiga mitu otsa lihtsalt sõidulõbust. Vedada on kaugele, rohkem kui kaks otsa päevas ei jõua. Poodi on kaugevõitu käia: 5 kilomeetrit ots. Autojuht tegi lisateenistuseks musti 'ebaseaduslikke' otsi.
▷ Liitsõnad: jooksu|ots, reisi|ots, veoots.
8. kõnek teenistus, töö(võimalus). Käib sadamas ja raudteejaamas juhuslikke otsi tegemas. Raskeks läheb, peab hakkama mõne kergema otsa peale. Juhata mulle üks tasuv ots. Mul on praegu priima ots käes. Kas sul mingit paremat otsa ei paista? Tahtis linna mõne peenema otsa peale.
▷ Liitsõnad: era|ots, laadimis|ots, töö|ots, äriots.
9. (hrl. meremeeste kõnepruugis:) laeva kinnitusköis. Laev valmistus otsi andma. Laev hakkab kohe otsi sisse võtma. Laev andis otsad (lahti) ja reis algas. Otsad päästeti kai küljest ja laev hakkas aeglaselt eemalduma. Otsad tehti klaariks ja jaht liugles merele. Varsti kinnitame otsad Tallinnas. Laevast anti otsad kaile. Paadist hüüti, et kaldal olijad otsa vastu võtaksid. | kõnek. Vanamees olevat hiljaaegu otsad andnud 'surnud'.
▷ Liitsõnad: kinnitusots.
10. otsmik, laup. Kõrge, madal, kumer, lai ots. Lükkas juuksed otsa eest, otsalt tagasi. Istus, ots käele toetatud. Rätik, müts on sügavalt otsa peale, otsale tõmmatud. Hirmuhigi tuli otsale. Töötas nii, et ots higist leemetas. Laksas endale peoga otsa ette, vastu otsa. Üle otsa käis neiul juukseid hoidev pael. Lehmal, hobusel oli lauk otsa ees. *Arno pall tabas Lauri just otsa ette.. O. Luts.

otsa|esine ‹s›
ots (10. täh.), laup, otsmik. Madal, kõrge, lai otsaesine. Kortsus, kipras otsaesine. Kortsutas otsaesist. Ema suudles tütart otsaesisele. Töötas, nii et higipiisad otsaesisel. Lükkas juuksed otsaesiselt kõrvale.

ovaalne ‹-se 2› ‹adj›
ovaali kuju omav. Ovaalne nägu. Ovaalse kiviga sõrmus. Ovaalne pilt, peegel, laud. Ta küüned olid ovaalseks viilitud. Kartulimardikas on ovaalse kehaga.
▷ Liitsõnad: lai|ovaalne, piklik|ovaalne, ümarovaalne.

paarkümmend ‹paarikümne, paarikümmend, paarikümnesse, paarikümnete, paarikümneid, paarikümnetesse e. paarikümneisse› ‹pron›
umbes kakskümmend. Paarkümmend inimest, hobust, kassi. Saarel pesitseb oma paarkümmend linnuliiki. Taim sisaldab ligi paarkümmend mitmesugust ravitoimega ainet. Ligi paarikümnes filmis mänginud näitleja. Enam kui paarikümnesse keelde tõlgitud teos. Osavõtjaid oli paarikümne ringis, paarikümne ümber. Paarkümmend meetrit lai liivariba. Sammu paarkümmend eemal. Valgast paarikümne kilomeetri kaugusel. Paarkümmend, paar-kolmkümmend aastat tagasi. Rohkem kui paarikümne aasta eest. Üle paarikümne suve on ta veetnud Pühajärvel.

paarteist(kümmend) ‹paariteist(kümne), paariteist(kümmend), paariteistkümnesse, paariteistkümnete, paariteistkümneid, paariteistkümnetesse e. paariteistkümneisse› ‹pron›
umbes kaksteist. Paarteist(kümmend) meest. Paarteist meetrit lai, pikk. Vähemalt paarteist meetrit kõrged lained. Paariteist(kümne) meetri sügavune kanjon. Vaevalt paariteist(kümne) ruutmeetri suurune tuba. Viimase paariteist(kümne) aasta jooksul. Üksikesemete arv muuseumis ulatub paariteistkümne tuhandeni. Paariteistkümnele leheküljele mahtuv uurimus.

pada|konn
kärnkonn. *Suured padakonnad krooksuvad kuski ürgselt ja madalalt.. R. Roht. | hlv (võrdlustes). Eit on paks, lai nagu padakonn. Suu oli tal lai nagu padakonnal. Löön su laiaks nagu padakonna! Kükitab nagu va padakonn ega viitsi midagi teha. *.. aukohal istus enesega rahulolev Luise justkui padakonn.. A. Liives.

padruni|vöö
padrunitaskutega vöö. Lai padrunivöö ümber.

paekivi|trepp
Lai kulunud astmetega paekivitrepp.

pael ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. pikk kitsas ribakangas, harvem lõngadest punutud nöör, mida kasutatakse kaunistamiseks, tugevdamiseks, kooshoidmiseks, kokkusidumiseks jms.; (kitsam) lint, (peenike) nöör. Kootud, punutud pael. Linasest, villasest lõngast palmitsetud pael. Lai, kitsas pael. Kunstsiidist, kuldkarrast pael. Värvilised, kirjud, triibulised, sakilised paelad. Ostsin mitu meetrit paela. Punasest siidist pael peas, juustes. Paelaga kanditud äär. Paeltega seotav müts. Sidus juuksed paelaga kokku. Medaljon oli paelaga kaelas. Pikkade paeltega põll. Pasteldel on paelad taga. Pane tennistele paelad peale! Sidus paela(d) kinni, sõlme ja tegi lipsu peale. Pael oli (kõvasti) sõlmes, läks sõlme, paelal oli sõlm sees. Sidus pakile paela ümber, harutas paki ümbert paela lahti. Sidus paki paelaga kinni, kaks kompsu paelaga kokku. Jalutab õues, kutsikas pika paela otsas. Sidus kelgule, mänguautole paela külge, taha. Külmast kohmetanud sõrmed ei saanud paelu lahti. Kõrvik oli lõua alt paela seotud. Lükkis helmeid paela otsa, paela taha, paela. || kõnek (sõjaväelise auastme tähistamiseks õlakuil, varrukail). Lihtne reamees, pole ühtki paela peal. Kaks paela õlakuil. Kapteni varrukail oli kolm kuldset paela. *Ammuks ma ise kursandi paelad tüürimehe omade vastu vahetasin. H. Sergo. || piltl (millegi pika, lookleva v. kaugusse kulgeva kohta). Tee tolmune pael. Jõe sinine, hõbedane, sätendav pael. Asfaldi märg pael. All orus lookles maantee kitsas pael.
▷ Liitsõnad: atlass|pael, brokaat|pael, dekoratiiv|pael, ehis|pael, heegel|pael, hõbe|pael, ilu|pael, isoleer|pael, juukse|pael, järje|pael, kaarus|pael, kapron|pael, kaptaal|pael, kard|pael, kaunistus|pael, kinga|pael, kinnitus|pael, koti|pael, krook|pael, kuld|pael, kummi|pael, kübara|pael, lauba|pael, miidri|pael, muaree|pael, mütsi|pael, otsmiku|pael, pastla|pael, patsi|pael, pea|pael, pesu|pael, põlle|pael, püksi|pael, rips|pael, rist|pael, rull|pael, saapa|pael, sakk|pael, samet|pael, siid|pael, siksak|pael, suka|pael, sutašš|pael, sämp|pael, sääre|pael, taft|pael, tress|pael, vitsel|pael, vöö|pael, õla|pael, ääre|pael, äärispael; jõe|pael, maanteepael; hääle|pael, keelepaelad.
2. ‹hrl. pl.› tugevast nöörist püünis metsloomade ja lindude püüdmiseks. Paelu (üles) panema. Seadis jänestele paelu. Püüab paeltega, paelaga oravaid, tetri. Paelas visklev, paelust pääsenud lind. || ‹sisekohakäänetes› piltl (kammitsas v. kellegi/millegi kütkes olemise v. sellest pääsemise kohta). Oleme eelarvamuste paelus. Olin veel oma hiljutiste mõtete paelus. Sõnad pääsesid paelust ja jutt hakkas voolama. *Sa ei pääse iialgi minu käest, niisama vähe kui mina sinu paelust pääsen. E. Bornhöhe. *Nägid ju, et ma kohe sinu tütre paelu sattusin.. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: jänese|pael, linnupaelad.

pael|öölane
zool öölane, kelle suurtel tagatiibadel on lai sinine, punane v. kollane vööt (Catocala)

pale ‹pale 6 või palge illat palgesse e. palge 18› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› põsk. Perenaise punased prisked palged. Krimpsu kuivanud, kortsuliste paledega vanainimene. Jämedad pisarad jooksid tal üle palgete. Erutusest hõõguvad palged. Lapse paled hõõguvad palavikust. Kahvatud lohkus, auku vajunud paled.
2. (hrl. arhailise v. poeetilise varjundiga:) nägu. Haige kahvatu pale. Pühib palgelt higi. Veri, puna tõusis palgesse. Rahuilme palgel. Kitsas tedretähine pale. Lai priske pale. Ema kortsuline pale. Ta palgelt paistis valu ja kurbus. Õnn toob jume palgesse. Valust, vihast moondunud pale. Jahimees tõstis, pani püssi palge 'laskeasendisse' ja tulistas. *Kuni vesi kuumenes, pesi vanamees palet ja kammis habet. A. Mälk. | piltl. Loojuva päikese punetav pale. Lillelise palgega seinakell.
▷ Liitsõnad: kooljapale.
3. (mõnede esemete külgmiste osade kohta). a. (rangidel:) padi, rangide sisekülje polster. *.. selle eest oli rangi pale riidest, paks ja pehme, mis looma kaelale kunagi liiga ei teinud. A. Kitzberg. b. (kirvel:) külg, laba. Kirjatud palega kirves.
4. piltl omapära, eripära, nägu (2. täh.), ilme. a. (väline). Kodulinna pale on praeguseks tundmatuseni muutunud. Lilled annavad aiale rõõmsa palge. *Ikka teine pale nüüd sel Saaremaal ja kogu riigil. A. Mälk. b. (sisemine). Väljakujunenud, oma palgega kirjanik, luuletaja. Kunstniku loominguline pale. Kui ta vihastub, tuleb ta õige pale välja. Rikas vaimne pale. Inimliku palge kaotanud lurjus.
▷ Liitsõnad: inim|pale, kunstnikupale.

palistus ‹-e 5› ‹s›

1. riide palistamisel tekkiv ääris. Ühekordne, kahekordne, lai, kitsas palistus. Masinaga, käsitsi õmmeldud palistus. Dekoratiivsed palistused. Kleidi allääre palistus on lahti hargnenud.
▷ Liitsõnad: kleidi|palistus, liht|palistus, pilupalistus.
2. piltl ääris, serv. *Nad on jõudnud lagedale rannaribale, mis lookleb ahta palistusena mere ja kalda vahel. B. Alver.

paneel ‹-i 21› ‹s›
ehit
1. puittahveldis siseruumide seinte alaosal; ka kividega vm. materjaliga kaetud v. erivärviline siseseinte alaosa. Tumedast tammest paneelidega kaunistatud saal. Valgeks lubjatud seinu kaunistas lai värviline paneel.
▷ Liitsõnad: tamme|paneel, vineerpaneel.
2. tööstuslikult toodetav raudbetoonist vm. materjalist suur plaadikujuline ehitusdetail. Välisseina, vahelagede paneelid. Paneelidest monteeritud elamu. Paneeli kõrgus võrdub korruse kõrgusega ja laius kandvate põikseinte vahekaugusega.
▷ Liitsõnad: kergbetoon|paneel, raudbetoonpaneel; katuse|paneel, lae|paneel, seina|paneel, sokli|paneel, välispaneel; katte|paneel, tugipaneel; ribi|paneel, õõnespaneel; suurpaneel.
3. mäend pea- ja paneelistrekkidega piiratud rõhtsate maavarakihtidega kaevandusvälja koristuseks ettevalmistatud osa
4. tehn seadme v. aparaadi terviklik osa, mis hrl. koosneb plast- v. metallplaadist ja sellele kinnitatud elektriahelaelementidest
▷ Liitsõnad: isoleer|paneel, juhtimis|paneel, valgustuspaneel.
5. info brauseri alamaken
6. maj püsivastajaskond (statistikas)

pannal|vöö
pandlaga vöö. Lai, kitsas pannalvöö.

pann|kook [-koogi]
‹hrl. pl.› pannil vedelast taignast praetud (väike) ümmargune kook. Kobedad, krõbedad, pruuniks praetud pannkoogid. Võiga, õliga praetud pannkoogid. Õhukesed, paksud pannkoogid. Liha-, kohupiimatäidisega pannkoogid. Õhtuks teeme, praeme pannkooke. Kas sa sööd pannkooke keedisega või suhkruga? Berliini pannkook 'rasvas v. õlis keedetud väike ümmargune (moosi)täidisega pirukas'. Nägu lai ja lame kui pannkook.

paraad|trepp
suurema, esindusliku hoone paraadukseni viiv lai välistrepp. Lossi, häärberi, vallamaja paraadtrepp. Tõllad, autod sõitsid paraadtrepi ette, paraadtreppi. Külalised laskusid mööda paraadtreppi aeda. || lai sisetrepp. Lossi saali viiv paraadtrepp. Paraadtrepist üles minnes jõuti saali.

parandžaa ‹14› ‹s›
etn Kesk-Aasia muhamediusuliste naiste lai, keha peast jalgadeni kattev mantel seljale köidetud valevarrukatega. Parandžaad kandev naine.

paspartuu ‹14› ‹s›
pildi tausta moodustav paksemast paberist v. kartongist ääris, raamis, kant. Lai valge paspartuu oli akvarellile sobiv taust. Hele papist paspartuu.

pastori|talaar
pastori lai must ametirüü

pea|trepp
peasissekäigu trepp; paraadtrepp. Esinduslik, lai peatrepp. Kaubamaja, koolimaja peatrepp. Härrastemaja peatrepp. Läksin otse peatrepist üles. *Varsti seisis kaks kinnist tõlda, kutsar ja tallipoiss pukkides, mõisa peatrepis.. E. Vilde.

pea|vöö
etn villastest lõngadest põimitud lai pael Setu naistel liniku sidumiseks ümber pea

peenar ‹peenra 20› ‹s›

1. hrl. ristkülikukujuline pinnakõrgendik lillede v. köögivilja, ka puutaimede kasvatamiseks. Madal, kõrge, lai, kitsas, ümmargune peenar. Pikk peenar kurke. Umbrohtu kasvanud peenar. Peenraid tegema, kaevama, rohima, kastma. Lapsed pandi peenraid kitkuma 'umbrohtu peenardelt kitkuma'. Herned külvatakse otse peenrale. Istutas peenrale kaks rida astreid. Maja ees peenral õitsevad gladioolid. Kanad on peenardes, siblisid peenrad üles. Aja poisid aiast välja, muidu tallavad peenrad ära.
▷ Liitsõnad: aedvilja|peenar, astri|peenar, herne|peenar, istiku|peenar, juurvilja|peenar, kaalika|peenar, kapsa|peenar, kurgi|peenar, köögivilja|peenar, lille|peenar, maasika|peenar, mooni|peenar, paljundus|peenar, peedi|peenar, porgandi|peenar, püsilille|peenar, roosi|peenar, sibula|peenar, tomati|peenar, tubakapeenar; hari|peenar, vaippeenar.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› (muude piklike, hrl. looduslike pinnakõrgendike kohta). Seisab põlluvahelisel peenral. Läksime laugastevahelisi peenraid pidi. *Pearu jooksis õueväravast välja ja siis mööda peenart edasi, mis seisis kesa ja rukki vahel. A. H. Tammsaare. *Öövalgust oli just parasjagu nii palju, et lautrikivide peenar paadinina ees õigel ajal paistma hakkaks. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: adru|peenar, muda|peenar, muru|peenar, piiri|peenar, põllu|peenar, raba|peenar, teepeenar.

peo|pesa
peo keskmine osa, peo õõnsus. Väike, lai, külm, niiske peopesa. Rakkus peopesad. Peopesad tõmbusid higiseks. Poisi peopesad olid pisut määrdunud. Hakkas sõrmi üksteise järele peopessa rusikasse suruma. Peopesades on suured rakud. Libistas peopesaga üle lapse juuste. Katsus peopesaga poja kuuma laupa. Ta luges mulle mõned mündid peopesale. Tagus aplodeerides oma peopesad tuliseks. Vajutas lõua peopesade vahele, peopesadesse ja jäi mõttesse. Kõik oli selgesti näha, nagu peopesal. Küla paistab mäeküljelt nagu peopesal 'väga selgesti'. *.. ta tunneb siinset õue, õuetagust ja kogu ümbrust nagu oma peopesa. R. Vaidlo.

pesu|korv
lai lamedapõhjaline korv (kuiva) puhta pesu jaoks. Peergudest, laastudest, vitstest punutud pesukorv. Vastsündinu magas pesukorvis.

pesu|kumm
peam. pesuesemetes kasutatav kummipael. Puuvillane, viskoossiidist pesukumm. Lai, kitsas pesukumm.

pesu|pits
pesu (ja muude riiete) kaunistamiseks kasutatav puuvill-lõngast pits. Kitsas, lai pesupits. Pesupitsiga kaunistatud voodipesu, pluus.

piaal ‹-i 21› ‹s›
lai kõrvata teetass Kesk-Aasia rahvastel. Portselanist piaalid. Piaalidesse valati kanget rohekasmusta teed. Jõi piaalist, mitu piaali teed.
▷ Liitsõnad: portselan|piaal, teepiaal.

pikalt ‹adv›

1. (suhteliselt) pikka aega, kaua kestvalt; ant. lühidalt. Meremehed on pikalt kodust eemal. Seda ametit pidasin päris pikalt. Kui pikalt võib veel sõda kesta? Viimast korda oli pikemalt sünnikodus eelmisel suvel. Kevad oli pikalt külm. Koosolekut valmistati pikalt ette. See mees peab pikalt viha. Istungil tehti pikalt juttu linna heakorrast. Sellel teemal kavatseme pikemalt peatuda. Maletaja mõtles pikalt iga käiku. Uksekell helises kaks korda lühidalt, üks kord pikalt. Vedur huilgas pikalt. Hobune hirnus pikalt. Keegi koputas pikalt uksele. Poiss vilistas, peeretas pikalt. Ärge laske end pikalt paluda. Kirjutas sellest kõigest pikalt ja põhjalikult. Kristi rääkis pikalt 'üksikasjades, põhjalikult' oma koolielust. Sellest pole mõtet pikalt, pikemalt tääkida. Seletas, jutustas, rääkis, kõneles kõigest pikalt ja laialt 'põhjalikult'. Mis siin pikalt mõelda ja arutleda: asi on selge. Pikalt aru pidamata võttis ta suuna metsatukale. Pikemalt kaalumata pahvatasin oma arvamuse välja. Suudles tüdrukut pikalt suule. Vaatas mulle pikalt-pikalt otsa. Silmitsesin teda pikalt. Vaatasime teekäijale pikalt järele. Haigutas pikalt. Tõmbas suitsu pikalt ja mõnuga. Ta pilk peatus pikalt Hellel. *Sest väin oli sel aastal pikalt lahtist jääd täis ja keegi polnud mitmel nädalal linna pääsenud. J. Kross. || ‹eitavates lausetes› (kuigi) pikka aega, (kuigi) kaua v. kauaks. Tal pole enam pikalt elupäevi. Sellise ameti, eluviisi puhul tervis küll pikalt vastu ei pea. Anne ei pidanud pikalt lesepõlve, vaid läks uuesti mehele. Teemoonast ei piisanud kuigi pikalt. Päikesepaistelist aega polnud pikalt, varsti hakkas jälle sadama. Hommikune külm õhk ei lasknud pikalt magada. Ma ei kavatse teid pikalt tülitada. Ega mul midagi pikalt rääkida ei ole. Me ei lasknud end pikalt paluda. *Teadagi, kui elu peale enam pikalt kindel ei ole, siis võtad, mis võtta annab. E. Maasik.
2. aegamööda, pikkamisi, pikaldaselt. Mehed astusid pikalt ja raskelt. Töö kulges pikalt ja vaevarikkalt. Aeg venis pikalt. Ta võtab pikalt vedu, aga kui tegutsema asub, on väsimatu. *.. pahandas ta postipoiste üle, et need väga pikalt sõitvat.. E. Särgava. *Pikalt kiigub paadikene / mööda jõge edasi.. L. Koidula.
3. (ruumiliselt:). a. kaugele (välja, esile) ulatuvalt. Mees sirutas jalad pikalt välja. Poiss ajas huuled pikalt torru. Haned lendasid, kaelad pikalt ees. *Selle paiga vastas, kus ta seisis, ulatus pikalt jõkke lai siledatest jõekividest luide. J. Pärni (tlk). || kõnek (kasut. kellegi minemaajamisega, kellestki lahtiütlemisega ühenduses). Käi pikalt, ma ei taha su varjugi näha! Ta lunis minult viinaraha, aga ma saatsin ta pikalt. *Sakslasi avalikult pikalt saata ei või, sest siis pannakse kõik õiged mehed kinni.. H. Susi. b. pikas ulatuses, ulatuslikult. Kalvis on pikalt sõmerat liivaranda. Trepp keerles pikalt. Hobune seisis, lakk pikalt alla rippumas. Ujuja oli liidrist küllaltki pikalt 'üsna kaugel' maas. *Ainult aeru sunnil hoiti laevade pead õiges koosis. Laine jooksis pikalt ja tuli idast. A. Kalmus.

pikk ‹pika 22 komp pikem superl kõige pikem e. pikim› ‹adj›
ant. hrl. lühike(ne)
1. ruumiliselt (suhteliselt) suure pikkuse v. ulatusega. Suur pikk mees. Pikk sale naine. Pikk ja sihvakas noormees. Korvpall vajab pikki mängijaid. Ta on teistest pea jao pikem. Heli on meie klassi tüdrukutest kõige pikem. Surnuna näis ta pikemana kui elus. Hästi pikka kasvu mees. Kukkus maha, nii pikk kui lai ta oli 'täies pikkuses'. Pikad käed, sõrmed. Pikkade jalgadega poisivolask. Pikk peenike kael. Tal on pikk, kõhn nägu. Pikkade juustega, patsidega tüdruk. Pikk hall habe. Küll tal on pikad ripsmed! Su küüned on liiga pikaks kasvanud. Pika nokaga lind. Pika karvaga hobused. Pika villaga lambad. Pikk kuusk, mänd. Õuekask on pikaks kasvanud. Lepad on pikas urvas. Pere istus pika söögilaua ääres. Meil pole nii pikka redelit, mis lakaluugini ulatuks. Pika varrega lusikas. Pika kaelaga pudel. Päris pikk pliiats. Pikad õled. Pikk Peeter 'keskmine sõrm'. Maailmatu pikk sild, rehehoone. Pikk ja pime koridor. Pikk kleit, jakk, mantel. Tal oli seljas pikk kuub, palitu. Poiss kandis juba pikki pükse. Pikkade varrukatega pluus. Pikk sall kaela ümber. Pikkade säärtega veesaapad. Kummipael venis üha pikemaks. Pikk veealune seljandik, moreenküngaste rida. Pikk puiestee. Õhtused varjud venisid järjest pikemaks. Ootajate järjekord oli pikk. Saba on pikk, mina küll seisma ei jää. Pikk-pikk nimekiri. Pikk artikkel, kiri. Valemi pikk tuletus. Tee linna oli võrdlemisi pikk. Sinna on veel pikk maa minna. Pikk merereis. Võtsime ette pika teekonna. Astusin pikkade sammudega värava poole. Ta ujus pikkade, aeglaste tõmmetega. Orav teeb pikki hüppeid. Pikk pai sulle! Pikk 'pika lennujoonega' pall. Hindeks oli kolm pika miinusega. Pikk vangerdus '(males:) käik, kus kuningas liigub algseisust kahe välja võrra vasakule'. Pikka nina näitama, tegema 'kellegi õrritamiseks, narrimiseks harali sõrmedega kätt v. käsi pikenduseks nina otsa asetama'. Sul on hirmus pikk keel 'räägid, lobised liiga palju'. | piltl. Elu läheb pikkade sammudega edasi. Tunnetuse tee on pikk. | ‹substantiivselt›. Korvpall on pikkade mäng. Seni võtab lühike marja maast, kuni pikk kummardab. | keel. Esimese, teise silbi pikk vokaal. Pikk silp. Pikk ja lühike mitmuse osastav. | bot (taimenimetustes). Pikk tarn, penikeel, merihein. || (hrl. koos arvuliste suurustega:) teatava pikkusega. Mees on meeter üheksakümmend pikk. Pisemad pääsukesed on napilt 10 cm pikad. Jõgi on 18 km pikk.
▷ Liitsõnad: hiigel|pikk, hiigla|pikk, ime|pikk, pool|pikk, täis|pikk, ülipikk.
2. ajaliselt (suhteliselt) kaua kestev v. kestnud. Õppeaeg oli väga pikk. Olen selles ametis olnud juba pikka aega. Seda raamatukogu kasutan juba pikemat aega. Ta ei lukusta ust ka siis, kui lahkub kodunt pikemaks ajaks. Esimest korda üle pika aja magasin rahulikult. Tere üle pika aja! Eks seda olnud pikkade aegade jooksul kogetud. Pikki aastaid tuli taluda rõhujate survet. Vanal talul oli seljataga pikk ajalugu. Tal on palju huvitavat rääkida oma pikast elust. Soovime juubilarile pikka iga ja head tervist! Ega meil siin enam pikka olemist, põlve pole. Temasugusel viletsal töömehel ei ole sel kohal pikka pidu, pidamist. Raske ning pikk majanduskriis. Rahvas oli pikast sõjast väsinud. Tehti pikki ettevalmistusi. Pikk reis, lend. Tekkis pikk vahe, enne kui järgmine teos ilmus. Pikk polaaröö. Pikk põuane suvi. Päevad muutusid lühemaks ja ööd pikemaks. Varsti tulevad pikad pühad. Tööpäevad venisid pikaks. Üsna pikk rännak, jalutuskäik. Liiga pikk koosolek, ettekanne. Asjaajamine, kohtuprotsess venis pikaks. Olen pikast istumisest kangeks jäänud. Leidsin ta pika otsimise peale. Uks avati alles pikema koputamise peale. Pika pealekäimise, mõtlemise peale ta nõustus. Pikem pärimine ärritas teda. Me ei pidanud pikka nõu, aru. Ilm seab end pikale sajule. Vikerkaar kuulutab pikka vihma. Nende jutt venis pikaks. Ta ei rääkinud sellest midagi pikemat 'lähemat'. Ta ei kandnud, pidanud pikka viha. Rüüpas pika sõõmu õlut, tõmbas pika sõõmu suitsu. Hobuse pikk hirnumine. Tulistas automaadist pika valangu. Pikk signaal, vile. Andsin ukse taga kaks pikka kella. Heitis mulle pika tähendusrikka pilgu. Vaatas mind pika pilguga 'uurivalt, tähelepanelikult'. Pill tuleb pika ilu peale. Parem pikk ja peenike nälg kui lühike ja jäme. || sellisena tunduv, aeglaselt mööduv. Pikad vaevarikkad aastad. Pikki aastaid tagasi hoitud viha. Küll on ootamine pikk! Öö tundus pikk. Laeva oodates veetsime sadamas pikki tunde. Päevad olid pikad ja hallid. Ebaoluliste sündmustega aeg tundub pikana. *Öö talvine nii igav, pikk – / ei tule und, ei tule und... / Aeg venib nii kui igavik.. A. Alle. || aeglane, pikaldane. Teised jõudsid ette, olin pikema toimega. Pika mõtlemisega, taipamisega inimene. Ta on üsna pika taibuga.
▷ Liitsõnad: hiigel|pikk, hiigla|pikk, igavik|pikk, ime|pikk, ülipikk.
3. esineb mitmesugustes (näoilmega seotud) pettumist, ebaõnnestumist vms. esile toovates väljendites. Nägu venis pettumusest, üllatusest, ootamatusest pikaks. Uudis, teade võttis meeste näod pikaks. Tingimusi kuuldes venisid meeste näod järjest pikemaks. Midagi kahtlast ei leitud, otsijad läksid pika ninaga minema. Käis kosjas, kuid saadeti pika ninaga tagasi. *Nüüd läks Salme mokk pikaks ja ta hakkas kaptenile vastu porisema. H. Väli.

pilgu|püüdja

1. ‹s› tähelepanu endale tõmbav isik, ese v. selle detail. Kena tüdruk, lausa pilgupüüdja kohe! Vaateaknal peab ikka olema mingi pilgupüüdja. Kleidil oli pilgupüüdjaks lai rullkrae, vööpannal, punane kunstlill. Ajakirja tekstilehekülge liigendavad pilgupüüdjad: suuretähelised pealkirjad, fotod jms.
2. ‹adj› hrv pilku endale tõmbav. *.. koorijuht pidi ikkagi koori välisilmele mõtlema ja pilgupüüdjamaid lauljaid ettepoole tooma. G. Ernesaks.

pilve|alune

1. ‹adj› lauspilves (taevaga), hrl. soe ja sumbunud. Pilvealune hall ilm. On pilvealune hommik, ennustatakse sadu. *Aga öö oli ometi vaikne, mõttes ja pilvealune. Toas valitses hämarus. E. Krusten. *Must pilvealune taevas hakkas juba halliks tõmbuma.. H. Sergo.
2. ‹adj› pilvkatte all v. peal esinev. Pilvealune 'pilvede all puhuv' pagi. Pilvealune 'läbi pilvkatte paistev' päike ei andnud kuigi palju sooja.
3. ‹s› pilvkatte alune, hrl. sellele lähedane õhuruum. *Vajuva tulekera [= päikese] kiirtest helkis pilvealune silmipimestava kollase säraga.. E. Rannet. *Lai, erepunane välk läbistas pilvealuse, järgnev müristamine pani juba õhu võnkuma. A. Sepp.

pink ‹pingi 21› ‹s›

1. hrl. kõva jalgadega iste, mis enamasti mahutab mitut istujat. Pingi jalad, iste, seljatugi. Valgeks värvitud puust pink. Lai, kahest lauast kokkulöödud pink. Lihtne, ilma seljatoeta pink. Tahapoole painutatud seljatoega pink. Puiestee pingid. Pikad pingid kahel pool lauda, seina ääres. Pingi peal on kõva istuda. Istus pingil(e), pingi otsal(e). Tegi endale ööseks aseme kahele pikale pingile. Kohver on vagunis pingi all. Ainult esimesed pingid olid kuulajaid täis. Tagumistelgi pinkidel ei olnud vabu kohti. Kaebealuste pink. Varumängijate, vahetusmängijate pink (võistlustel). || kooli- v. kirikupink. Klassiruumis oli kolm rida pinke. Vanamoelised ülestõstetava klapiga pingid. Õpilane istub pingis. Õpetaja käskis tal pinki istuda. Tagumisest pingist tõusis, tuli välja pikk poiss. Istusime temaga seitse aastat ühes pingis. Kellegagi koos pinki nühkima, kulutama 'koos koolis käima'. Matuselised võtsid istet esimestes pinkides.
▷ Liitsõnad: kivi|pink, puu|pink, tsementpink; ahju|pink, aia|pink, kalmistu|pink, kiriku|pink, kohtu|pink, kooli|pink, pargi|pink, pikk|pink, sauna|pink, seinapink; aeru|pink, iste|pink, jala|pink, kiige|pink, lüpsi|pink, sõudepink; pära|pink, tagapink; häbi|pink, karistus|pink, süü|pink, trahvipink; muldpink.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› pinki (1. täh.) meenutav töö- vm. vahend; tööpink. Rukkirabamise pink.
▷ Liitsõnad: automaat|pink, frees|pink, graveer|pink, höövel|pink, karussell|pink, keermestus|pink, kruu|pink, lihv|pink, metallilõike|pink, puur|pink, puusepa|pink, revolver|pink, teritus|pink, tisleri|pink, trei|pink, töö|pink, valtspink; peksu|pink, pesu|pink, piina|pink, rabamis|pink, tuuli|pink, võimlemispink.
3. mingi eseme v. seadeldise lauakujuline osa, mille külge miski kinnitub. Keskelt kitsama, väliskujult viiulit meenutava pingiga vokk.
▷ Liitsõnad: naagel|pink, vokipink.

lai pomm
(suurustaja, enese tähtsaks tegija kohta). Ta mängis pidulauas laia pommi. Oma kodus on see mehike lai pomm.

poort ‹poordi 21› ‹s›

1. nöör, lint v. riba hrl. rõivaste ääristamiseks, äärispael. Punaste poortidega valge jakk. Pärlitest poort pruutkleidil. Seelikuserva kaunistas lai poort. Poortidega kübar, pärg. Tapeedi ülemine serv kaeti paberist poordiga.
2. mer veesõiduki külg. Paadi, jahi poordid. Laeva parem, vasak poort. Tõrvatud, värvitud poordid. Hoia poort vastu lainet! Tuul puhus poordist 'küljelt'. Laev lengerdas poordist poorti.
3. sport hokiväljakut ümbritsev madal sein. Surus vastasmängija (vastu) poorti. Mängija saadeti kaheks minutiks poordi taha. Poordist, poordilt põrkunud litter.
4. kõnek autokasti külg v. ots. Allalastud poortidega auto. Ronis üle tagumise poordi autokasti.

praam ‹-i 21› ‹s›

1. lai lamedapõhjaline väikese süvisega (pukseeritav) kaubalaev. Liiva-, söe-, tellise-, puulastiga praam. Praamile laaditi kaupa. Puksiir veab enda järel kahte praami. Aurik võttis praami puksiiri. *Tilluke pukser pukseeris lohmakat praami. A. Vanapa.
▷ Liitsõnad: liiva|praam, söepraam; jõe|praam, merepraam.
2. kõnek parvlaev. Praami allalastavad pealesõidusillad. Auto, buss, rong sõidab praamile.

pragu ‹prao 27› ‹s›
(kitsas) lõhe, pilu, mõra. Lai, kitsas pragu kaljuseinas. Suured, väikesed praod maapinnas, puukoores. Risti, pikuti kulgevad, jooksvad praod. Praod ja lõhed. Kukkus üle jää minnes prakku, hüppas üle pragude. Põrandalaudade vahelised praod. Uks läheb lahti ja keegi lipsab prao vahelt sisse. Igast praost puhub tuult. Praod topitakse kinni. Pane midagi prao vahele. Klaasil on pikk pragu sees. Pragusid täis kauss, taldrik. || piltl ebakõla. *Ja siin lõi meestevahelisse mõnusasse mõistmisse pragusid ja mõrasid. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: akna|pragu, juus|pragu, jää|pragu, kalju|pragu, koore|pragu, krohvi|pragu, kuivamis|pragu, külma|pragu, müüri|pragu, pae|pragu, pilve|pragu, põranda|pragu, seina|pragu, uksepragu.

profiil ‹-i 21› ‹s›

1. (näo) külgvaade. Klassikaline, kaunis, naeratav, terav, tahumatu profiil. Tal on roomlase profiil. Näen esinejat profiilis. Keera end profiili. Huvitava profiiliga naine. Teda filmiti otsevaates ja profiilis. Armeenlasele tüüpiline ninaselja profiil. Profiilis eksponeeritud puitfiguur. *.. ta oli vaimustuses oma unistusteprintsi uljast profiilist – sirgest, veidi kondisest ninast, laiast lõuast ja .. prunti aetud suust. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: poolprofiil.
2. läbilõige, lõige (2. täh.). a. geogr maastiku vertikaalse läbilõike kujutis maa-ala läbivat joont v. riba pidi. Kajaloodi abil koostatud merepõhja profiil. || (maastiku pinnareljeefi kohta). Silme ees avanes huvitava profiiliga kõrgustik. Algaja jaoks liiga raske profiiliga suusarada. b. geol aluspõhja v. pinnakatte läbilõike vertikaalne kujutis, geoloogiline profiil c. (ökoloogias:) hrl. ühel sirgel paiknev proovialade rida, mis asetseb maastikus nii, et on võimalik läbida ja iseloomustada erisuguseid kooslusi d. tehn maantee v. raudtee piki- v. ristlõikejoon, teeprofiil e. tehn töödeldud materjali, näit. profiilmetalli ristlõike kuju. T-kujulise, karbikujulise profiiliga tala.
▷ Liitsõnad: kompleks|profiil, maastiku|profiil, mulla|profiil, piki|profiil, põik|profiil, rist|profiil, teeprofiil; I-|profiil, karp|profiil, nurk|profiil, ruut|profiil, rööp|profiil, T-|profiil, ümarprofiil.
3. (masina- v. ehitusosa) piirjoon; (ehis)serv. Ekraanil on nähtav töödeldava detaili profiil. Vundamendi, samba profiil. Lihtsa profiiliga aknaraamid. *.. seinas rippus keerulise profiiliga raamis päevapildi suurendus.. P. Viiding.
4. tüüpiliste põhijoonte kogum; iseloomulik suund, tegevusala, kallak; omapära. Oma profiili muutnud tehas. Karakteerse loomingulise profiiliga näitleja. *Mõni kalurikolhoos kasvatab naaritsaid, mõni kevadkurke .. teie ei teagi, mis tähendab lai profiil! T. Kallas.

prospekt ‹-i 21› ‹s›

1. lai sirge tänav. Peterburi peatänav Nevski prospekt. Kreenholmi prospekt Narvas.
2. tutvustav trükis. Suvituslinna, sanatooriumi pildirohke prospekt. Leidis postkastist kindlustusseltsi prospekti.
▷ Liitsõnad: reklaam(i)|prospekt, turismiprospekt.
3. raamatu kavand, lühike ülevaade. Sõnaraamatu, õpiku prospekti arutelu.

pudru|pada [-paja]
Pudrupada podiseb tulel. | piltl. *Praegu elab kogu inimkond alles keemisajajärgus. Ja päris pudrupada on see suur, lai Venemaa.. J. Kärner.

pugu ‹11› ‹s›

1. paljude loomade peam. toidumahutina talitlev söögitoru lai osa. Metsise mahukas pugu. Sipelga, vihmaussi pugu.
2. kõnek kõht. Sulle on kena pugu ette kasvanud. Käib ringi, pugu ees. Toppige oma pugud täis. Pista aga pukku! Hiirgi tahab pugu täita. | piltl. Segumasin keerutab oma ümmargust pugu. Jõel liiguvad laia puguga lodjad.
3. linnu puguala. Valgete pugudega pääsukesed.

puies|tee
korrapärase puudereaga hrl. mõlemast küljest ääristatud tee, allee. Lai pärnadega palistatud puiestee. Mõisapargi hooldatud puiesteed. | (tänavanimedes). Vabaduse puiestee. Kaarli puiestee.
▷ Liitsõnad: kalda|puiestee, ringpuiestee; saare|puiestee, sanglepapuiestee.

puldan|kate
puldanist kate. Puldankattega veoauto. *.. seal seisis petroolinõu tulehakatusega, tormilatern ning lai puldankate lumetuisu ajaks. V. Anslan.

pullakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› prullakas, puljas. Lai pullakas nägu. Pullaka turjaga pakikandja. *.. Mees pundunud, pullakas, paks. V. Ridala.
2. ‹adj› punnis, jõllis. *.. vahin välja pullakast vaskrandiga illuminaatorist.. Ü. Tuulik.
3. ‹s› hrv kerajas ese. *Natukese aja pärast leidis tüdruk imeliku pulstunud kera.. Ta keeras seda käes ja pistis igaks juhuks märja pullaka taskusse. M. Rebane.

purre ‹purde 18› ‹s›
kitsas kerge sild jalgsi üleminekuks. Kitsas, lai, igerik, käsipuuta purre. Õõtsuv, võnkuv, ebakindel purre. Kahest pikast lauast, paarist palgist tehtud purre. Kividele asetatud purre. Seadis mõned puud purdena üle nõrga jää. Üle jõe viib purre. Laugastest üle kulgevad plankudest purded. Metsaveeres käib purre üle kraavi. Lähen purret mööda üle oja, lähen purdest üle. Purre nõtkus jalge all. Puhkasime purdel, jalad vees. Poisid ei pääsenud purdel üksteisest mööda. *Silda ei ole, on purre. R. Roht. | piltl. *Mööda erekollast purret / .. astub kuu üle järve.. A. Suuman. *Lõhest, mis meie vahel eile .. tekkis, ei vii enam purret üle. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: kraavi|purre, latt|purre, laud|purre, plank|purre, puu|purre, soopurre.

pussak ‹-u 2›

1. ‹s› etn lai kootud meestevöö. Telgedel kootud triibuline pussak. Punase pussakuga keskelt kokku, kinni tõmmatud üleriided. Mehed vallandasid peale sööki oma pussakud. Pistis kirve vartpidi pussaku vahele. *Kohe tema taga tuli pika habemega vanamees, karupidi kasukas seljas, pussak keha ümber. F. Tuglas.
2. ‹s› murd pussnuga. *Nii et – talupojaga sõprust teha... Mnjaa... Torgata talle pussak pihku, et ta rüütlil teise muna maha võtaks... J. Kross.
3. ‹adj› hrv saamatu, tossike. *Kuidas sa teda tahtsid? Noorest peastki inetu kui kakupoeg, mustad juuksepulstid tolknemas. Ja tööle pussak. S. Karja.

pussakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› etn lai kootud meestevöö, pussak. Laia pussakaga vöötatud ürp. Mees haaras pussaka vahelt noa. *Hinno tõmbas enesele halli vammuse selga, köitis pussaka ümber keha.. E. Kippel.
2. ‹s› murd kott, komps, pusa. *.. nägi, kuidas Pavel õueaeda astus ning lontsakil seljakoti õlalt maha viskas, ja sest linnavurhvi pussakast sai ta aru: tahab kartuleid viia. O. Jõgi (tlk).
3. ‹s› kõnek miski vilets, kõlbmatu. *.. sind ei julge üldse enam inimeste hulka lasta, kogub endale kaltse. Mis pussakaid sa kogud.. V. Vahing. *Sokk läheb higist käkrunud kapukaks, vanub ja venib kasutuks pussakaks. H. Lepik (tlk).
4. ‹adj› kõnek vilets, kehv, kõlbmatu. *.. uksest astus saali mees, kelle pussakad ja määrdunud riided saali taustal silma paistsid. A. Valton.

putuk|väike
väga väike, pisitilluke. *Lai lage meri avas oma päratu kurgu.. Kuid putukväike paat ei küsinud sellest. M. Rebane.

puu|kandmik
puukandik. *Talitaja ütles midagi ning kõndis kohe edasi, lai puukandmik harevile aetud sõrmedel. A. Jakobson.

puusa|partii
kõnek puusad. *Mehelikult sirged õlad .. näisid igatahes üleliia kondised, tavatult lai puusapartii aga oli küllaltki tõhusaks naissoo tunnuseks. A. Maripuu.

puu|voodi
puitvoodi. Kitsas, lai, kaheinimese puuvoodi. Laudpõhja ja õlekotiga puuvoodi. Vedrumadratsiga, võrguga puuvoodi. Puuvoodi kägiseb, krigiseb, kääksub.

põhi|laud
(vankri) põhjaks olev laud v. lauad; põhjalaud. Plaanvankri põhilaud oli täis kotte ja kaste. Otsiti lai saelaud, millest lõigati voodi põhilauad. *.. vesi ka kõige sügavamal enam ei ulatunud ülemale kui ainult vankri põhilaudadeni. M. Raud.

põimitis ‹-e 5› ‹s›
hrv põiming (1. täh.) *.. rööpad põimuvad üksteisest läbi.. Raudtee on nagu õlgpael, nagu lai põimitis õlest... L. Kibuvits.

põld ‹põllu 21› ‹s›

1. haritav maa valdavalt lühiealiste kultuuride kasvatamiseks, põllumaa; maa, kus külvikorra järgi midagi kasvatatakse, nurm. Viljakas, kivine, liivakas põld. Kehv põld annab vähe saaki. Mõisa, talupoegade põllud. Põldu harima, kündma, äestama, väetama, seemendama. Vedas põllule sõnnikut. Põldudel kasvas korralik vili. Võtsime põllul kartuleid. Põldudelt on vili juba koristatud. Oder kippus juba põldu minema 'varisema'. Võsastunud kõnnumaa asemel laiuvad siin nüüd põllud. Tal on põldu lai lahmakas käes. Raiesmikust tehti põldu juurde. Kas põld juba traktorit kannab? Põlde ei või välja kurnata. Narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda. *Olgu maa nii vilets kui tahes, aga sellele, kes ranna ääres põldu peab, annab meri väetist.. R. Sepp (tlk). | piltl. Katsetused omaloomingu põllul. See on mu esimene samm ajakirjanduslikul põllul. Terminoloogias on veel palju kündmata põldu. *Meie päevil künnavad islandlased oma väikeste kalalaevadega kartmatult vahuseid põlde.. V. Beekman. || sellele külvatav seeme; sellel kasvav vili. Põldu maha tegema. Neil on põllud juba ammu maas. Mehed tahavad põllu õhtuks kokku saada.
▷ Liitsõnad: heina|põld, herne|põld, hirsi|põld, kaalika|põld, kaera|põld, kapsa|põld, kartuli|põld, katse|põld, köögivilja|põld, lina|põld, lutserni|põld, maisi|põld, mooni|põld, naeri|põld, nisu|põld, odra|põld, orase|põld, peedi|põld, porgandi|põld, päevalille|põld, riisi|põld, ristiku|põld, rukki|põld, seemne|põld, segavilja|põld, sibula|põld, suhkrupeedi|põld, suvivilja|põld, talinisu|põld, talivilja|põld, tatra|põld, teravilja|põld, tomati|põld, viki|põld, viljapõld; ale|põld, kesa|põld, kõrre|põld, künni|põld, lõikus|põld, mõisa|põld, põlis|põld, ranna|põld, söödi|põld, uudismaapõld; haridus|põld, keele|põld, kirjandus|põld, kooli|põld, kultuuri|põld, kunsti|põld, luule|põld, muusika|põld, proosa|põld, raamatu|põld, teadus|põld, tegevus|põld, töö|põld, usu|põld, vaimupõld.
2. osa külvikorra maa-alast, väli. *Maa jagati kahte ossa: söödajuurikad ning kartul ühel pool, vikk ja ristik teisel pool. Säärane kahe põllu süsteem andis Rihmale vajaliku aastasööda kätte.. R. Sirge.

põlis|laas
põline laas. Sügav, suur, lai põlislaas. Alutaguse, Siberi põlislaaned. Põgenikud rajasid põlislaande uue küla.

põllu|lahmakas ‹s›
suur lai põld. Suur, mitmekümnehektarine põllulahmakas.

päratu ‹adv›
tohutult, väga. Päratu suur, lai, pikk. Päratu rikkad mehed. Päratu kõrge lagi. Päratu raske kohver. Päratu tark mees. Ahi köeti päratu kuumaks. Päratu palju aastaid tagasi. Sa olid päratu kaua ära. Kevad on nii päratu kaugel.

pärna|võra
Lai tihe pärnavõra.

läbi pääsema

1. kuskilt läbi v. millegi kaudu liikuda saama, midagi läbida võimalik olema. Soost ei pääse me läbi. Seal oli sügav vesi, kuidas ta küll läbi pääses! Autoga siit läbi ei pääse. Kas siit majade vahelt pääseb läbi järgmisele tänavale? || läbi mahtuma. Hädavaevalt pääsesime pargitud autode vahelt läbi. Käik oli parajasti nii lai, et inimene läbi pääses. Nii tihedast padrikust ei pääseks usski läbi.
2. eksamil, katsetel läbi saama. Kuigi eksamitel olid nõudmised ranged, pääsesid kõik läbi.

püstine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
püstloodne, vertikaalne; püstiasendis, püsti asetsev, püsti hoidev. Mäenõlv on järsk, kohati peaaegu püstine. Püstine kaljusein. Püstiste seintega kraav, mürsulehter. Püstised müürid. Tee veeres on hiiglasuur püstine kivimürakas. Püstised praod graniidis. Hüppel olgu kehaasend püstine. Ahvid omandasid arenedes püstise kõnnaku. Ronib püstist keerdtreppi mööda torni. Lauad kinnitati püstiste postide külge horisontaalselt. Ilusa püstise võraga õunapuu. Püstine põõsas, kadakas. Püstise varrega taim. Sookask on püstiste okstega. Timutil on tugev püstine kõrs. Taime püstised 'varre suhtes väikese nurga all asetsevad' lehed. Püstise õisikuga, püstiste õitega lill. Segavili kasvab hästi püstisena. Algul koristati püstisemat vilja, siis lamandunut. Metskitse sarved on püstised. Vesipapil on püstine saba. Poiss kammib oma püstist harjasjuust. Tüdruku pisut püstisel nina(otsa)l ilutsevad tedretäpid. Püstine kaelus, krae. Tal on terav keel ja alati püstine pea. Isa kulmude vahel on kaks püstist kurdu. Tormist püstine meri. *Mõnikord lähen mööda tasandit. Läbi püstise raske vihma. Läbi viltuse kerge lume. N. Baturin. | (taimenimetustes). Püstine hiirehernes, luste, elulõng. || (paberil, riidel) otse, sirgelt alt üles v. ülalt alla kulgev. Kirjutab ilusa püstise käekirjaga. Tõmba üks püstine ja üks kaldus joon. Teeb õmblustöö ääred püstise palistuspistega üle. || esile ulatuv. *Aabeli pruudil Millal oli nii lai ja püstine tagapool, et Veranda tundis piinlikkust ülejäänud poegade pärast, kes sellelt silmi ei saanud ära pöörata. L. Promet.
▷ Liitsõnad: poolpüstine.

raam ‹-i 21› ‹s›

1. ümbritsev (dekoratiiv)liist, ääris. Nelinurkne, ümmargune, ovaalne, nikerdatud raam. Lai, kitsas raam. Pildil on lihtne raam. Pilti raami panema. Kirjutuslaual on hõbedases raamis foto. Peegli punasest puust raam. Surmakuulutus oli mustas raamis 'musta joonega ümbritsetud'. *Sinu tahvli raamid on aga niisama mustad nagu ennegi .. O. Luts. | piltl. Naise nägu musta rätiku raamis oli väga valge. *Härrasmaja sirged sambad tõusid põõsaste raamist. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: peegli|raam, pildiraam; hõbe|raam, kuld|raam, metall|raam, puuraam; leinaraam.
2. ümbritsev äärispuu (vm. ääristav tugi), kuhu miski kinnitatakse, pingutatakse jne. Akende raamid valendasid. Akendele pandi uued raamid. Tal on mustade, kuldsete raamidega prillid. Raamsae raam. Mesilastarusse pandi uusi kunstkärjega raame juurde. Pestud kardinad tõmmati raamile.
▷ Liitsõnad: akna|raam, lava|raam, mantel|raam, paaris|raam, ukseraam; prilli|raam, sarvraam; kopeer|raam, kuivatus|raam, kärje|raam, maalimis|raam, niie|raam, sae|raam, sihiku|raam, suurendus|raam, taru|raam, tikke|raam, tikkimis|raam, traat|raam, õmblusraam.
3. ristkülikukujuline alus (näit. lamamiseks). Haavatu, haige lamas raamil. Magasin laudadest kokkulöödud raamil. Puusärk tõsteti raamile.
▷ Liitsõnad: alus|raam, kande|raam, koolja|raam, magamis|raam, surnuraam; pakiraam.
4. taladest v. poltidest koosnev veoki, sõiduriista, masina kere toes. Veoauto, buldooseri, mootorratta, kultivaatori raam. Raamiga auto. Külvimasina aluseks on raam. Kombainid vajusid pehmel põllul raamini sisse. || jalgratta kolmnurkne toes. Isa sõitis jalgrattaga, laps raamil. *Õppis, ise poolviltu raami vahel, jalgratast tallama .. A. Vanapa. || ehit postidest ja riividest koosnev jäigalt ühendatud kandetarind
▷ Liitsõnad: raud|raam, tugiraam; jalgrattaraam.
5. ‹hrl. pl.› piltl millegi (piiritletud, kindlaks määratud) ulatus, piirid. Ajalimiit seadis ettekandele kindlad raamid. See läheks juba käsitletava teema raamidest välja. Tippnõupidamise raames toimunud riigijuhtide kohtumised. Õppuste raames kuulati mitmesuguseid loenguid.