[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

puru silma ajama vt puru

faktitiiv ‹-i 21› ‹s›
keel mittepöördsõnalisest tüvest tuletatud sihiline pöördsõna, näit. puru/stama, eemal/dama, suure/ndama

haige ‹1›

1. ‹adj› mingit haigust põdev; halvas tervislikus seisundis olev, mitteterve vrd haige (2. täh.) Haige inimene. Ta on raskesti, väga haige. Ma ei ole sugugi haige. Vihastas, ehmatas end päris haigeks. Jäi päev-päevalt haigemaks. Haige käsi, jalg, süda, maks, hammas. Kopsud on haiged. Lapsel on kõht haige. Haige koer, lehm. Põõsaste noorendamiseks tuleb aeg-ajalt välja lõigata kuivanud ja haiged oksad. | piltl. Haige aeg. Haige kirjandus, kunst. || valus, valutav. Selg jääb kummardamisest haigeks, on kummardamisest haige. Eilsest pidutsemisest oli tal pea haige. *.. maatöö oli teinud ta kondid kangeks, lihased haigeks. P. Vallak. || murelik, kurb, nukker. *Udusse upuvad sihid kõik eel / haige on süda ja väsinud meel. G. Suits. *Mida lähemale jõudis päev, kus teised pidid Vana-Võhmale tagasi sõitma, seda haigemaks muutus Olevi meel. V. Saar.
▷ Liitsõnad: pool|haige, puru|haige, surma|haige, ülihaige.
2. ‹s› mingit haigust põdev, mitteterve inimene. Haigete vastuvõtt. Haigete külastamise kellaajad. Lamav haige. Kergete, raskete haigete palat. Haige vajab rahu, on meelemärkuseta, suremas. Haige paranes hästi. Haige eest hoolitses tema õde. Haiget põetama, ravima, talitama. Arst kuulas, opereeris haiget. Haigele tehti vereülekanne.
▷ Liitsõnad: astma|haige, difteeria|haige, düsenteeria|haige, gripi|haige, hüpertoonia|haige, jooksva|haige, jooma|haige, katku|haige, koolera|haige, kopsu|haige, leepra|haige, leetri|haige, maksa|haige, mao|haige, mere|haige, mumpsi|haige, nakkus|haige, neeru|haige, närvi|haige, podagra|haige, rahhiidi|haige, reuma|haige, roosi|haige, rõuge|haige, sarlaki|haige, sugu|haige, suhkru|haige, südame|haige, tiisikus|haige, tuberkuloosi|haige, tüüfus|haige, vaimu|haige, vähihaige; haigla|haige, operatsiooni|haige, palaviku|haige, voodihaige; mees|haige, naishaige; ebahaige; surmahaige.
3. ‹s› ‹sg. partitiivis seoses verbidega saama, tegema› valu, häda, viga; hingevalu. Põlv teeb haiget. Poiss sai puu otsa ronides haiget. Tegi oma käitumisega emale haiget. Mida kõrgemalt kukud, seda rohkem haiget saad. *Vabandage, kui tegin teile sõnadega haiget. J. Mändmets.
4. ‹adj s› piltl midagi kirglikult harrastav; ‹hrl. liitsõna järelosana› midagi kirglikult harrastav isik. Ta on lihtsalt haige raamatute, seiklusfilmide järele.
▷ Liitsõnad: jalgpalli|haige, kaardimängu|haige, kino|haige, korvpalli|haige, male|haige, margi|haige, moe|haige, raamatu|haige, spordi|haige, tantsu|haige, teatri|haige, televiisori|haige, tennisehaige.

hapu ‹6› ‹adj›

1. maitselt jõhvikatele, sidrunitele, äädikale vms. iseloomulik. Hapud õunad, marjad, kreegid, kirsid, pohlad. Hapu mahl, morss, keedis. Viinamarjad olid võrdlemisi, üsna hapud. Kali on juba liiga hapu. Leivatainas on hapum kui tarvis. Kapsad, kurgid on väga hapud. Piim, koor on hapuks läinud. Hapu vein. Suus oli maomahla hapu maik. Ta soovis juua midagi haput. Ta armastab haput. Ma ei saa süüa haput. | (lõhnast). Köögist lõi vastu mingi hapu lõhn, hais. Ta kandis tubakasuitsust ja hapust higilehast läbi imbunud kuube. || hapnemise tõttu riknenud (hrl. ka hapu maitsega). Hapuks läinud kala, lihapirukad. Õlu on kuumaga hapuks läinud. Eilne puder, seenekaste, supp on juba hapu. | piltl. Hapuks läinud jutt, uudis. *..heidavad hapuks läinud nalja, kisuvad vägisi naeru, kui muidu ei tule.. E. Bornhöhe.
▷ Liitsõnad: kibe|hapu, magus|hapu, puru|hapu, tulihapu.
2. piltl (ebameeldivate elamustega seotud:) pahur, rahulolematu, mõru, viril vms. Hapu muie, naeratus, grimass. Poiss kuulas ema manitsusi hapul ilmel, hapu näoga. Tuju, meeleolu muutus järjest hapumaks. Äpardusest läks meel hapuks. Naine tegi oma virisemisega mehe elu hapuks. *Mina ütlesin selle peale hapu häälega: „Nojah.” V. Ilus.
3. van happeline. Hapud mullad.

heina|puru
pudenenud ja purukshõõrdunud heinakõrred ja -libled. Raputas heinapuru rõivastelt.

hõõrmed ‹17› ‹s› pl
hõõrumisel tekkinud puru

ilm2 ‹-a 23› ‹s›
maailm (hrl. vabamas, kõnekeelsemas stiilis, osas ühendites vananev). a. maakera koos seda asustava inimkonnaga; inimesed, rahvas, avalikkus; teatav ringkond, mingi eri- v. huvialaga seotud inimesed; maapealne elu vms. Maine, seesinane ilm. Lapsed kasvavad ja lähevad laia ilma. Ilmas juhtub mõndagi. Mujal ilmas on jälle teisiti. Kõigest pole vaja kogu ilmale kuulutada. Sai ilma naeruks. Tulevad kas või ilma otsast kohale. Terve ilm oli juttu täis. Ega raha ilmast otsas pole! Ei tema tunne veel ilma ega inimesi. Mees on palju mööda ilma rännanud. Teevad lõpuks ilma ees valelikukski. Tema tahab näidata, et ilmas ometigi õigust leidub. Tead sa kurja ilma alati uskuda. Vanad inimesed kurtsid ilma hukas olevat. Lahkus siit ilmast, läks, kolis teise ilma 'suri'. Ilm õpetab inimese, raske koorem hobuse. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Üks paigake siin ilmas on, / kus varjul truudus, arm ja õnn. L. Koidula. b. piltl teatavad nähtused tervikuna, omaette süsteemina. Inimese sisemine, vaimne ilm. Kogu tema tunnete ilm on segi paisatud.
▷ Liitsõnad: all|ilm, kunsti|ilm, maa|ilm, pool|ilm, spordi|ilm, teaduse|ilm, tuleviku|ilm, välisilm; mõtte|ilm, sise|ilm, tahte|ilm, tunde|ilm, vaimuilm.

itsi tegema
säru, vingerpussi tegema. *Ma neile kivisaadanatele veel kord itsi teen, nii et nad mäletavad. Puuaiad maha, kiviaiad asemele! A. H. Tammsaare. *Mingit punakaartlast seal polnud. Puru tegi koolipoistele itsi. R. Sirge.

jää|puru
Liuväli puhastati uisutamisel tekkinud jääpurust.

karsklane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
alkohoolsete jookide mittetarvitaja (vahel ka mittesuitsetaja). Põhimõtteline, täielik, absoluutne karsklane. Nad pole just karsklased, kuid üle tervisenapsi ei võta. *.. pakkus oma kaaslastele sigaretti, unustades, et nad olid karsklased. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: maru|karsklane, puru|karsklane, täiskarsklane.

kihelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. (kergelt) sügelema. Nahk, selg kiheleb. Sääskedest puretud käsivarred kihelevad. Ninas kiheleb ja ajab aevastama. Kratsis kihelevat ihu, peanahka. *Et kihelevaid sarvi rutemini nahast vabastada, nühivad sokud neid vastu puid ja põõsaid. K. Põldmaa.
2. piltl mitte rahu andma; midagi väga teha tahtma, kibelema. Pillilugu pani tüdrukute jalad kihelema. Mehel kihelevad käed töö järele. Poistel kihelesid rusikad kakluse järele. *No mistarvis tahad sa endale suvilist võtta? Nagu kiheleks sul raha taskus. A. H. Tammsaare.
3. rahutult nihelema, kihevil olema, kibelema. Kiheleb istmel, nagu oleksid tal sipelgad kallal. Ta hakkas oma koha peal kihelema.
4. hrv kihama, sagima. *.. oli sõjaväel läbi käia ääretu kõrbemaa, täis teravaid sõmerkive ja kihelevaid siuge. A. Tassa. *Kõrgel on tähti, nagu oleks suur käsi sätendavat puru vastu laotust paisanud, mis helgib ja kustub ja virvendab ja nagu kiheleb sädemetena. K. A. Hindrey.

kiisa|puru
hlv kiisad. *Kõiki kalasorte ei olegi enam, saad va kiisapuru .. A. Kaal.

kivi|puru
kivide purustamisel v. murenemisel tekkinud väikesed kivitükid, kiviprügi. Peen kivipuru.

klaasi|puru
Klaasikoja põrand oli kaetud värvilise klaasipuruga.

koi|auk
koiliblikate röövikute tekitatud auk (riides, puidus vm.). Kampsun, riie on koiauke täis. Seinapalkide koiaukudest oli põrandale kollakat puru pudenenud.

koi|puru
kõnek koiliblikate röövikute poolt täiesti rikutud ese. Kapis seisnud kindad olid lausa koipuru. Vana kummut on täielik koipuru.

kondi|puru
kõnek väga kõhn inimene v. loom, kondibukett. *Seegi kondipuru [= hobusesetukas] aiva tihti peab vedama troskat .. O. Luts.

kuiv ‹-a 22›
I. ‹adj›
1. veeta vm. vedelikuta, väga vähese veega vm. vedelikuga. Põuasel ajal jäävad väikesed tiigid, ojad, kraavid kuivaks. Kaev on juba teist aastat kuiv. Lihatünn on soolveest kuivaks jooksnud. Vili on juba kastest kuiv. Pühkis põranda, laua kuivaks. Väänas pesutüki, põrandakaltsu kuivaks. Hõõrusin enda vannilinaga kuivaks. Merehädalised pääsesid õnnelikult kuivale maale. Äigas silmad rätikunurgaga kuivaks 'pühkis pisarad ära'. Haavatu jooksis verest kuivaks. Mehed ähvardasid kõrtsi kuivaks 'jookidest tühjaks' juua. Rahustas imikut kuiva 'toidupudelita' lutiga. Et suutäis liiga kuiv poleks, rüübati kalja peale. Sõime ainult kuiva 'kastmeta' keedukartulit, kuiva 'võita vm. lisandita' leiba. Enamasti oldi kuival toidul 'keetmist mittevajaval valmistoidul'. Silmad on kuivaks nutetud 'nii palju nutetud, et pisaraid enam ei teki'. Bronhiidiköha on algul kuiv, hiljem vähese rögaga. | piltl. Keegi ei jäänud kuiva suuga, kuiva kurguga, kuiva keelega 'kõik said (alkohoolset) jooki'. Üliõpilaste töömalevas valitseb kuiv seadus 'alkoholikeeld'. Noortele on vaja oma kuiva 'alkoholita' kohvikut. *Kust sa nüüd seda [= raha] said? Kelle sa kuivaks laenasid? H. Sergo.
2. niiskuseta v. vähese niiskusega. Teed, tänavad on tolmavalt kuivad. Põllul on kõrgemad kohad juba liiga kuivaks tõmbunud. Muld on kuiv nagu tuhk. Kuiv metsaalune, nõmm, aruniit. Jusshein on tüüpiline kuivade alade taim. Maailma kuivim kõrb. Kuivaks tõmbunud sai, leib. Kuiv kooruke. Kuiv oks murdus jala all. Sületäis kõlisevalt kuivi kasehalge. Võtab metsas kuivi 'kuivanud' puid maha. Taime lehtedele on tekkinud kuivad pruunid laigud. Kuiv loog on maas. Kuiv(ad) hein(ad) veeti küüni. Karjale peab piisama põhku, turvast jm. kuiva allapanu. Vilju on nii kuivi kui mahlakaid. Sellest soonikust kuiva jalaga, kuivi jalu 'jalgu märjaks tegemata' läbi ei pääse. Pesu nööril on juba kuiv. Lapsele pandi kuivad mähkmed. Suu, kurk tõmbus erutusest kuivaks. Taignasse oli jäänud kuivi jahutompe. Sadas, tuiskas kuiva tuhkjat lund. Kuiv jää 'tahke süsinikdioksiid, mis normaalrõhul kiiresti aurustub'. Kuiv õhk, leil, kuumus. Kuivad kuumad tuuled. || sademeteta v. väga väheste sademetega. Kuiv kliima. Kuiv kevad, suvi, sügis. Ennustatakse kuiva aastat. On oodata kuivi ilmu. Kuival ajal tekivad kergesti metsatulekahjud. Heinaajal on kuiv päev kulda väärt. Kuivad välgud, kuiv äike 'järgneva vihmata'.
3. osutab millegi olulise puudumisele v. selle väga vähesele olemasolule. Nahk ta kätel oli kuiv 'vähese rasueritusega, väherasune' ja ketendav. Kuiv kõõm eraldub helvestena. Kuiv 'vähese rasvasisaldusega, väherasvane' puuder, kreem. Kana kuiv rinnaliha. Kas armastad kuivi või rasvaseid küpsiseid? Kuiv vein 'väikese suhkrusisaldusega naturaalne viinamarjavein'. Viimastel sekunditel löödud värav päästis meeskonna kuivast 'ainsagi väravata' kaotusest. Kuiv skoor '0 : 0' püsis mängu lõpuni.
4. kõhn, kõhetu, kuivetu. Kuiv kõhetu vanamees. Kuiv sooniline kael, kortsuline käsi. Kuivad teravad põsenukid. Araabia hobune on kuiva kehaehitusega.
5. (igavust äratavalt) asjalik, ametlik; ilma tundetoonita, külmalt ükskõikne, kiretu. Kuiv ettekanne, loeng, kirjutis, protokollistiil. Kuivad reeglid. Kuiv tuupimine. Kuiv faktide loetelu. Mis on kuivade arvude taga? Tuntud tõdede kuiv korrutamine. Suurmeistrid mängisid kuiva ilmetu partii. Kuiv käitumine, viisakus. Raamatu kuiv asjalikkus. Kuiv akadeemiline maalimislaad. Tal on omapärane kuiv huumor. Kuiv ja kalk inimene, pedant. Kuiv teoreetik, kabinetiteadlane.
6. kõnek ettevalmistav, tehnika omandamiseks võtteid, liigutusi jm. mehaaniliselt kordav; sellisena üksluine. Sõduritele tehti kuiva rividrilli. Suusatajad tegid kuiva trenni. Enne jääle pääsemist olid hokipoistel kuivad saalitreeningud.
7. järsk ja terav ning ühtlasi kõlatu. Teravad kuivad köhatused. Ta hääl oli kuiv ja kõlatu. Kuiv kõle naer. Varese kuiv kraaksatus. Kostsid laskude kuivad plaksatused. *Äkki rebenes Antoni kurgust esile paar kuiva nuuksatust.. A. Jakobson.
II. ‹s›
1. kuiv ilm; kuivus. Nädal aega oli kuiva, siis tulid jälle sajud. Kui heinaajal ometi kuiva peaks! Juunikuu kuiv pani heinakasvu kinni. Kuiva all kannatanud põllud. Ilm läheb kuivale. Kuivaga peab aeda kastma.
2. ‹esineb hrl. väliskohakäänetes› maa (vastandina veele), veest vaba, kuiv ala v. pind. Saarmas liigub kiiresti nii vees kui kuival. Ujumisliigutuste õppimist tuleb alustada kuival. Ahmib õhku nagu kala kuival. Tõmbas, vedas paadi veest kuivale. Vesistelt kohtadelt tuli hein kuivale välja kanda. Vesi taganes ja kivid jäid kuivale. Mere ja kuiva piiril oli paks adrukiht.
3. ‹hrl. pl.› veealune liivane madalik meres. Rannarahval olid lähemad kuivad täpselt teada. *Sadama ahtast suudmest väljas, pealpool peaaegu alati kohisevaid kuivi sattus paat raskesse lainetusse. A. Mälk.
Omaette tähendusega liitsõnad: krõbe|kuiv, krõps|kuiv, kõsu|kuiv, paber|kuiv, puru|kuiv, tuhk|kuiv, tulikuiv; metsa|kuiv, põua|kuiv, päikese|kuiv, toa|kuiv, õhukuiv; koristus|kuiv, säilituskuiv; pool|kuiv, ülikuiv

kõhn ‹-a 23› ‹adj›

1. (elusolendite kohta:) õhukese nahaaluse rasvkoega, vähese lihaga luudel, kuivetu, lahja. Pikk kõhn vanamees. Lapsed olid hirmus, väga kõhnad. Jäi kehva toidu peal kõhn(em)aks. Ta oli pärast haigust kohutavalt kõhn – täielik luu ja nahk. Kõhna näoga mees. Ta on näost kõhn. Kõhnad, kuid tugevad käed. Kõhn setukas, hobusekronu. Hobune oli kõhn nagu luukere. *Kas sa ei näe, et mullikas on kõhn kui redel.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kont|kõhn, luu|kõhn, puru|kõhn, ülikõhn.
2. piltl. a. õhuke ning vähe sisaldav. Kõhn ajakiri, luuletuskogu. Kõhn rahakott. *Seal kõik sellised, et ega kõhnema kukruga inimest naljalt inimeseks pea. H. Laipaik. b. vilets, nigel, kehv; vähene, napp, kasin. Kõhn söögipoolis, viljasaak. *Kümme vakamaad kõhna sooveert ja mõnikümmend vakamaad mädasood – see oli kõik. R. Roht. *..siis ta hädaldab, et ristisõja ajal vajuvad kroonilaeka tulud vahest pisut kõhnemaks. H. Saari (tlk).

küpsise|puru

leiva|puru
*Lenda [tuvi] üle pargimuru, / poetan sulle leivapuru. H. Mänd.

loll ‹-i 21›

1. (inimese v. looma kohta:) rumal, taipamatu; lihtsameelne. a. ‹adj› Ta on nii loll, et midagi ei taipa. Tema arvates on kõik teised lollid, tema üksi tark. Loll kui oinas, labidas, lauajalg, labakinnas, pastel, saabas. Ta on üks lollimaid klassis. Ära mine enam seletama, teed end ainult lolliks. Ei tahtnud küsida, et mitte lootusetult loll paista. Ta oli loll, et nii palju maksis. Loll varas, kes niisugust asja võttis. Kutsikas on alles loll ja lontu. Loom pole loll, et kõike sööb. Eeslit peetakse lolliks loomaks. Olime alles noored ja lollid. Mis teab loll laps armastusest! Ära ole loll, et kõike usud. Loll olin, et teda usaldasin. Tuleb ikka minna, sai talle lollist peast, lolli peaga lubatud. Jätsin lolli aruga võtmed ukse ette. b. ‹s› Igale lollilegi arusaadav. Olin suur loll, et sinu nõu kuulda ei võtnud. Otsi lolli, kes sulle laenab. Ehk leiangi mõne hea südamega lolli. Vaadake seda lolli, kes igaüht usub. Ainult loll oleks kinnivõtmist ootama jäänud. Lolli on kerge tüssata. Kiitusega püüa lolle. Rabasin tööd teha nagu viimane loll. Mis sa, loll, ennast nii palju vaevad! see on trikk lollide õngevõtmiseks. Oh ma lollide loll! Lolle ei künta ega külvata. Üks loll võib rohkem küsida, kui kümme tarka vastata. Loll saab kirikus ka peksa. *.. ega temagi see ainus loll pidanud olema, kes palgaga läbi ajab. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: loom|loll, puru|loll, püsti|loll, toruloll.
2. kõnek hull, poole aruga, napakas, ogar, segane. a. ‹adj› Ta olevat vanast peast lolliks läinud, põrutusest lolliks jäänud. Kas oled loll või muidu rumal! On enda lolliks joonud. Tööd on nii palju, et mine või lolliks. Sa võid teise niimoodi lolliks ehmatada. Nii kuum on, et võtab peast lolliks. Loll peast, hakkab tüli norima! b. ‹s› Sündinud, parandamatu, vaikne, lausa hullumaja loll. Lollil lolli teod. Loll on loll, lolliga pole midagi peale hakata. Mis sa lollist kiusad! Mängib lolli, et teda tööle ei pandaks. Mis sina, loll, sinna otsisid! Tuulab ringi nagu loll. „Miks ta nii arvab?” – „Küsi lolli!”.
3. (tegude, jutu jms. kohta). a. ‹adj› arutu, rumalust, lollust ilmutav. Jäi mulle lolli näoga otsa vahtima. Tal tuli loll mõte vanas eas noor naine võtta. See on tõesti loll tegu, plaan. See on loll jutt, mis ta ajab lolli juttu. Mingi loll eelarvamus, kartus. Ärge tehke lolli nalja, lolle tükke. Lihtsalt loll oleks hakata vastu vaidlema. See on loll süüdistus, kahtlustus, käsk. Kirjandis oli tal paar lolli viga. Tal on loll komme, mood, harjumus küüsi närida. Tal tuli mingi loll tuju peale. b. ‹s› lollus (2. täh.) Ära sa lolli tee, et lähed. Temast räägitakse igasugust lolli. Poiss olevat koolis midagi lolli teinud. Ära pane tähele, mulle meeldib vahel lolli ajada 'lollusi rääkida'.
4. ‹adj› (piinlikult) rumal, narr. Äärmiselt loll kokkusattumus, juhus. Loll lugu, et eksamil läbi kukkusin. Oled sattunud lolli supi sisse. Meie olukord oli lollimast lollim. Asi läks kõige lollimal kombel nurja. Püüdsin oma lolle pisaraid varjata. Tal on lolli moodi 'väga' vedanud. Tema eest on loll ennast arana näidata. Loll tunne on minna raha laenama. Loll on seista ja pealt vaadata, kui teised tööd teevad.

lume|puru
lumepihu. Tuul keerutab lumepuru näkku, katustelt alla.

luu|puru
Supikausi põhja jäi peenikest luupuru. Kiiska on paha süüa, see on lausa luupuru.

maha lööma

1. löögiga v. löökidega maha kukkuma panema, maha raiuma, pikali lööma. Hakkas õunu ridvaga puu otsast maha lööma. Lapsed olid kogemata vaasi laualt maha löönud. Löö prügi, puru, lumi mantlilt maha. Võta kirves, löö paar noort kuuske maha. Löödi uksed maha. Mõrtsukal löödi pea maha. Rahe lõi vilja maha. Õhtuks oli pool heina maha löödud. || (pilku, vaadet) allapoole suunama. Lõi silmad häbelikult, kohmetult, häbistatuna maha.
2. kõnek ära tapma, surnuks lööma. Vaenlased löödi armutult maha. Välk lõi karjamaal lehma maha. Mul on õigus, löö või maha! *.. tegin pehmet saia ja ühe raskema kana lõin maha .. M. Raud.
3. kõnek (ära, maha) pidama. Linna kaitsjatel tuli raske lahing maha lüüa. *Vardja oli juba paar tantsugi maha löönud .. L. Metsar.

lüüt ‹lüüdi 21› ‹s›
murd tolm, väga peenike kuiv puru. *Tolmused veskipoisi riided seljas, nägu lüüdist valge. H. Sergo.

metalli|puru
Metallipuru pühiti töölaualt maha. || piltl (metallraha kohta). *Ainult peremehe korporandist poeg või tütar näeb linnas siniseid kümnelisi [= kümnekroonilisi], vanamehel aga kõliseb taskus ainult metallipuru. E. Männik.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

mült ‹mülda 22› ‹s›
murd tolm, pihu, puru. Veski oli valkjat mülta täis. *.. aga mitte kuskil polnud enam Mariid. Oli õhku hajunud, suitsusesse mülta. E. Tegova.
▷ Liitsõnad: jahu|mült, lume|mült, tuisumült.

noor ‹-e, -t 34›

1. ‹adj› suhteliselt alles lühikese eaga, suhteliselt lühikest aega eksisteerinud. a. (inimese kohta:) suhteliselt lühikest aega elanud, mitte veel elatanud; alles lühikest aega teat. alal tegutsenud, teat. seisundis olnud. Noored inimesed, poisid, mehed, tüdrukud, naised. Olin siis veel õige, päris noor. Noor seitsmeteistkümneaastane neiu. Meie jääme vanaks, noor põlvkond kasvab peale. Küll on inimene noorena, noorest peast rumal. Keegi ei jää igavesti nooreks. Tal on noored vanemad. Väga noor vanaema, vaevalt neljakümnene. Sa oled minust aasta noorem. Jaan on meist kõige noorem, ta oli meie klassis noorim. Noor õpetaja, esimest aastat tööl. Noore näitleja esimene peaosa. Noor abielumees, alles kuu aega tagasi võttis naise. Karl Burman noorem 'juunior'. Noores eas õpitud amet. Noorem ja keskmine kooli-iga. Noores põlves olime kõvad laulumehed. Inimene on seni noor, kuni ta süda, hing on noor. Vana mees, aga nii noore näoga. Vaata sina, sul noored terased silmad. Las tema jookseb, tal noor kerge jalg. Noor veri mängib, vemmeldab. *Kas sellest veel küllalt ei ole, kui ma oma noore elu siia [tallu] matan?! T. Lehtmets. b. (looma kohta). Noored kuked proovivad juba laulda. Noor koer tahab mängida, hullata. Mehel on rammu nagu noorel karul. Müüa noor lüpsmatulev lehm. c. (taimede jms. kohta). Noored viljapuud, marjapõõsad. Noor mets, männik, kaasik. Noortest käbidest punetav kuuselatv. Pähklid on korjamiseks alles liiga noored. Hiirekõrvul või noores lehes kased. Männi noored võrsed. Maikuu noor haljus, rohelus. Lehmad lasti noore rohu peale. d. (alkohoolse joogi kohta:) värske v. laagerdamata. Noor õlu. *See vein on küll pisut noor. Aga vanemad aastakäigud on keldrisse müüritud. H. Raudsepp. e. (loodusobjektide, -vormide, -nähtuste kohta:) suhteliselt hiljuti tekkinud; uus, värske; (aasta-aja, ööpäeva mingi järgu, aga ka muude loodusnähtuste jms. kohta:) varane, algav, puhkev, kujunemisjärgus olev. Noor kurdmäestik. Nooremad ja vanemad ladestud, ladejärgud, ladestikud. Nooremad kivisöekihid. Muhu on noor saar. Galaktika nooremad tähed. Kas praegu on noor või vana kuu? Sügisel noore jää aegu. Jänese jäljed noorel lumel. Asusime juba hommikul noore valgega teele. Noore koidu õrn puna. Pühapäeval võis põõnata noore lõunani. Kevadest sai noor suvi. Atlandilt saabub meile noor tsüklon. Öösel tõusis tuul, hommikul oli juba noor torm. *Oli juba noor öö ja ma ei teadnud, kuhupoole minna. O. Tooming. *Kui kohale jõudsime, oli Viireküla poe juures noor laat. H. Sergo. f. (objektide, rajatiste, institutsioonide, tegevusalade, millegi ajaliste järkude jms. kohta). Noor linn, spordibaas, haljasala, park. Noored Aafrika riigid. Noored instituudid, uurimiskeskused. Raadioastronoomia on noor teadus. Vanem, keskmine ja noorem kiviaeg. *Peatee pole lai autopromenaad, nagu neid kohtab noorematel kalmistutel .. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: igi|noor, puru|noor, tuli|noor, verinoor.
2. ‹s› ‹hrl. pl.› noor inimene; nooruk. Noorte ja vanade vahekord. Lapsed ja noored. Puberteediealised, murde-eas noored. Õppivad, töötavad noored. Kesk-, kõrgharidusega noored. Noortel on omad harrastused, huvid. Noorte maailmameistrivõistlused jäähokis. Küla noored tulid kiigele kokku. Vanad vaatasid noorte lusti pealt. Parem vana habeme all kui noore piitsa all. Noorel nugise, vanal varese silmad.
▷ Liitsõnad: kooli|noor, küla|noor, linna|noor, maa|noor, töölisnoor.

nukerdama ‹37›
murd
1. rusikatega, sõrmenukkidega (silmi) hõõruma; (peos, käte vahel) mudima. Laps nukerdab unisena, nuuksudes silmi. Kui puru on silmas, siis ära silma nukerda. Nukerdab närviliselt käsi, habet. Nukerdab hellitlevalt koera kõrva tagant. Nukerdab kõvaks kuivanud jalarätid pehmeks. Mis sa sest taskurätist nukerdad?
2. nokitsema, nokerdama; kohmerdama. Andis mitu päeva nukerdada, aga masina saime korda. *Ainult Jaan istus vaikselt ja nukerdas noaga mingisuguste pulkade ja pilbaste kallal. H. Väli. *.. jäi ta [= isa] ometi veel kauaks vaia kallale nukerdama. Ta nukerdas seda kauem, mida suuremat kiusatust ta kojuruttamiseks tundis. E. Krusten.

näri|puru
näritud puru putukate v. nende vastsete käikudes. Kooreüraskite pruuni näripuruga täidetud käigud.

nässus ‹adv›

1. kägaras, lömmis; katki, puru. Vana nässus kaabulott peas. Raamatul on lehed nässus. Noatera on kahekorra nässus. Nässus 'tokerdanud, pulstis' karvaga nälginud hunt. Jalgratta kumm on nässus 'tühi'. *Latern [autol] katki ja poritiib natuke nässus, mis see siis ära ei ole! O. Kruus. *Teised [= sõdurid] kägaras ja nässus, magavad norsates nende [= vahisõdurite] selja taga. O. Luts. || piltl (inimese kohta:) lömmis, loppis, vormist väljas. Ta on täna kuidagi nässus ja tujust ära. Norus ja nässus nagu hunnik õnnetust.
2. korrast ära, rikkis. Teler, raadio, pardel on nässus. Mootor on nässus, mootoris on midagi nässus. Närvid on nässus.
3. nurjas, untsus. Fotod on täiesti nässus. Ta läheb mehest lahku, neil on elu nässus. Minu asjad on nässus, minuga on sandid lood. *Kõik see minu elu on üks nässus kraam. B. Alver. *Kirjutades ei paranenud Theo tuju. Ta tundis, et see päev on õhtuni nässus. M. Unt.

paberi|puru
Peenike paberipuru. Katki rebitud kirjast ei jäänud muud järele kui peotäis paberipuru.

paljas ‹palja 19› ‹adj›

1. katmata, katteta, ilma millegi tavaliselt katva v. varjavata. a. alasti, rõivasteta. Paljas keha, ihu. Võttis, kooris enda paljaks. Rannaliival mängis paljaid lapsi. Paljad sääred, reied. Kõht, tagumik paljas. Paljaste rindadega. Katkistest sukkadest paistsid paljad varbad. Paljaste käte, jalgadega. Poiss oli paljas kui porgand. Palja peaga 'ilma peakatteta'. *On argipäev, plaaž pole nii tüütult paljast liha täis tuubitud.. R. Kaugver. || ainult teat. rõivastusesemes, ilma selle peal kantavata. Paljais sukis, paljaste sukkadega. Palja aluspesu väel. Jooksis palja särgiga õue. On juba nii soe, et võib palja kleidiga käia. b. juusteta, habemeta. Paljas läikiv pealagi. Noorsõduritel aeti pea paljaks. Paljaks raseeritud nägu, lõug. *..peainsener, terava nina ja paljaste meelekohtadega mees, istus oma kabinetis.. M. Traat. c. karvadeta, sulgedeta. Roti-, hiirepojad sünnivad paljaina. Tapetud kanad olid paljaks kitkutud. Tõuke on paljaid ja karvaseid. *Nad [= linnupojad] on täiesti paljad, ainult pea peal on mõned helehallid ebemed. J. Piik. d. lehtedeta, raagus. Leppadel on veel lehti, kased on juba paljad. Paljaks jäänud mets, kaasik. || (taimeosi katvate karvakesteta). Paljaste õievartega taim. *Näiteks on pöögi noored lehed roodude kohalt kaetud pikkade peente karvadega, kuid täiskasvanuna on lehed paljad. A. Vaga. e. taimkatteta. Paljad kaljud, kaljusaared, karid, rahnud. Rohukamarata paljas paas. Suur osa kõrbest on täiesti paljas. Rukkiorases on paljaid laike. Põud on põllud paljaks kõrvetanud. Samblast paljaks kaabitud kivi. || ärasöödud, lühikeseks näritud rohuga. Lambad närisid õueaia paljaks. Karjakoplid on paljad, loomad ei saa sealt enam süüa. || puudeta, metsata; lage. Puudeta, paljas raba, heinamaa. Sügisesed põllud on paljad. Marjanaised tegid raba ühe päevaga jõhvikatest paljaks. f. lumeta, lumetu. Sel kevadel läks maa varakult paljaks. Tee oli paljas, reega ei pääsenud enam läbi. Jaanuar oli paljas, alles veebruaris tuli lumi. Paljas talv. Paljas 'lumeta' külm. g. katva, pehmendava kihita. Magab paljal põrandal, pingil, lavatsil. Palja maa peal oli külm istuda. h. kestata, kooreta, tupeta, ümbriseta; katva, kaitsva, isoleeriva kihita. Paljas mõõk. Kõrrelistel on paljad, pungasoomusteta pungad. Paljad, isoleerimata elektrijuhtmed. Paljad, krohvimata kiviseinad. Paljad, värvimata puupaneelid. Koer ajas, tõmbas urisedes hambad paljaks. Muudkui irvitab, hambad paljad. i. piltl varjamata, peitmata, alasti. Koorusid välja paljad, alasti tõsiasjad, faktid. Paljas, ilustamata tõde. *See oli paljas äri, kus jõuti edasi ainult äärmise närususega. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: poolpaljas.
2. varanduseta, omandita, vaene. Okupeeritud maad riisuti, rööviti paljaks. Sõja läbi paljaks jäänud inimesed. Kolm korda kolida olevat sama, mis üks kord paljaks põleda. Paljas kui kirikurott, püksinööp. Rikas ta pole, aga päris paljas ka mitte. Ta on enda paljaks joonud. Kes läheb vaesele vaderiks või paljale pulma. *Marta oli ju nõnda paljas tüdruk, et tema äratoomiseks poleks tarvis olnud hobustki saata.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: puru|paljas, puu|paljas, tühipaljas.
3. pelk, puhas. a. lisanditeta; lahjendamata, ehtne. Lapsed sõid paljast moosi, mett. Sõi paljast liha ilma leivata. Mis sa paljast leiba sööd, pane võid ka peale. Haige tahtis paljast vett. Paljas piiritus, äädikas. b. (vastab adverbidele ainult, vaid, üksnes). Seekord pääses ta palja ehmatusega. See ei saa paljas juhus olla. See on sul paljas kujutlus, sundmõte. Paljas mõte sellele ajab hirmu peale. Paljastest sõnadest, lubadustest on vähe. Välismaareis jäi paljaks unistuseks. Palja käsutamisega ei saavuta midagi. See on tal paljas jonn, kelkimine. *Sest mis aitab paljas noorus, kui pole kangust. A. H. Tammsaare. *Ja Illimar oli kuulnud, et juba paljas see lõhngi purju paneb. F. Tuglas.

peen ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. suhteliselt väikese läbi-(ning ümber)mõõduga, peenike(ne).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peened taimevarred. Peened nõtked oksad. Kõrsheina peen ja tihe juurestik. Peene tüvega sookask. Peen ora. Peente varrastega kootud sall. Medaljon oli peene keti otsas. Peene kontsaga kingad. Peene otsaga pintsel. Sael on peened hambad. Peentest lattidest tara. Kepp läheb ühest otsast peenemaks. Lõhkus kõik saetud puud peeneks. Hästi peen niit, lõng, nöör. Peen 'peenest lõngast' kalev. Peen linane riie. Peene 'peentest kiududest koosneva' villaga lammas. Peened veresooned. Peen suitsujuga, piimanire. Peened sääred, jalad, käsivarred. Pikad peened sõrmed. Peen kongis nina. Peene pihaga noorik. Peene kondiga kõhetu mees. Lapse kael oli haigusega na peeneks jäänud. Õde on sinust peenem. Maani kleit tegi teda pikemaks ja peenemaks, kui ta oli. b. (hrl. tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peened jooned, triibud, nöörvoldid. Pideva peene joonega tõmmatud kontuur. Peened kõrges kaares kulmud. Peened kortsud näos. Mitu peent kurdu otsa ees. Klaas oli täis peeni pragusid. Kivimi peened lõhed ja praod. Peent kirja on raske lugeda. Tiheda peene käekirjaga täidetud leheküljed. *Saarlased olid jõudnud juba saare varju, laine muutus peenemaks, enam ei visanud vett üle parda. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ime|peen, juus|peen, jõhv|peen, niit|peen, nõel|peen, piits|peen, pilbas|peen, raag|peen, tikk|peen, ülipeen.
2. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda, harvemini eseme kohta), peenike(ne); ant. jäme. Peen kruus, valge liiv. Murenenud kivimite peen puru, peen prügi. Peen tubakapuru, põhupraht. Peen pulber, jahu. Hästi peen püül. Riputas peent suhkrut peale. Peent jahutolmu oli kogu veski täis. Timutil on väga peen seeme. Sadas, tibas, piserdas peent vihma. Peened liivaterad, lumekübemed. Peened värvilised helmed. Peened haavlid. Peened higipisarad, tedretähnid näol. Klaas purunes peenteks kildudeks. Peeneks hakitud muna, sibul. Peeneks raiutud peedi- ja kapsalehed. Peeneks jahvatatud kriit. Mälus toidu, pudistas leiva, hõõrus terad peeneks. Külje all peeneks kulunud põhk. Murdis tiku peeneks pihuks. Peen 'väikeseauguline' sõel, riiv, võrgulina. Rukkitera jääb, pohlad jäävad tänavu peeneks. Peenemad kartulid jäid seemneks. *Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|peen, pihu|peen, pool|peen, tolm|peen, tuhk|peen, udu|peen, ülipeen.
3. äärmiselt üksikasjalikku tööoskust ja täpsust nõudev; detailne, ülimalt täpne, peenike(ne). Peen ja aeganõudev töö. Õpetas tütarlastele peent näputööd. Juveliiri peen töö. Peenema rauatöö mees. Mul pole enam silmi nii peene töö jaoks. Peen tikand, nikerdus. Peene ornamendi ja töötlusega mõõga käepide. Peenem viimistlus, lihv. Peene konstruktsiooniga süst. Peen orkestratsioon. G. Reindorffi illustratsioonide peen läbijoonistatus. Kõige peenemate üksikasjadeni läbimõeldud kava. Peen arvepidamine väljaminekute kohta. Peened 'täpsed' mõõtmised, mõõteriistad. *Meid köidab ürgaja kunstnike peen vaatlusoskus, anne rõhutada kujutatava kõige olulisemaid tunnuseid. K. Põllu. || (meelte, vaistu kohta:) vähimaidki varjundeid eraldav, tundlik, terav. Peen haistmine, kõrv. Peen vaist, instinkt. Tal on peen nina kahtlaste asjade tabamiseks.
4. vaevumärgatav, raskesti eraldatav v. taibatav, varjatud, kerge. Peen naeratus, muie suunurkades. Peen iroonia. Peen vihje, nüanss. See oli vaid peen nali. Peened värvivarjundid. Jahikoera nina eraldab kõige peenemaid lõhnu. Nii peent vahet ei oska keegi teha.
5. kvaliteetne, väärtuslik, omas liigis parimate hulka kuuluv. a. paremast materjalist, kallihinnaline, elegantne, luksuslik. Peened road, söögid, joogid, napsid, veinid. Pudel peenemat viina. Laual oli peeni hõrgutisi. Kõige peenemad lauanõud! Peen linnaülikond, kübar. Peened kõrge kontsaga kingad. Peen pesu. Peenes riides noormees. Peen välismaa ümbrik. Peen Prantsuse lõhnaõli. Peen lõhn, aroom. *.. ka peenemat linna seepi pojakese pesemiseks poest koju toonud. R. Kolk. b. kõrgemasse, varakamasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, härrandlik. Peen daam, härra, preili, kavaler. Peenem inimene juba sellisesse kohta ei tule. Eerik oli peen mees ja alati elegantselt riides. Linnas elavad sugulased olid hirmus peened. Peenem rahvas, seltskond, linnaosa. Peen restoran, kohvik, lokaal, kõrts. Peatusime kõige peenemas hotellis. Läheme kuhugi peenemasse kohta sööma. Teenis teenijana peentes majades. Õppis peenes koolis. Puhtam ja peenem amet, töökoht. Ta on maast madalast peenema eluga harjunud. Peen kasvatus, toon. Peened kombed. Peen käitumine. Peente maneeridega mees. Tal oli peen saksa nimi. Orhideed – see on midagi väga peent! Pidas ennast liiga peeneks, et koristaja kohta vastu võtta. Tahab igatpidi peen välja näha. Pidas end oma kolleegidest paremaks ja peenemaks. Peen oli natuke klaveril klimberdada, esietendustel käia. *Osata jääl liuelda näis peen, kuulus hea tooni hulka. E. Õun. *Ikka rohkem kiskus teda tädi juurde, kus kõik oli parem, peenem ja avaram. V. Saar.
6. (ülekantumate tähendusvarjundite märkimiseks, eriti sisemiste väärtuste puhul:) hea, asjatundlik, sügav, viimistletud, lihvitud, valitud; õilis, meeldiv. Peen inimesetundja, interpreet. Põhjalik ja peen eksperimentaator. Peen muusikatundmine, psühholoogiline analüüs. Peen lavastus, avangukäsitlus. Peen diplomaatia, taktika. Hingelt peen inimene. Kunstniku peen isikupära. Temas oli peent huumorimeelt. Autori peen ja hingestatud lürism. Värvitoonide peen harmoonia. Tõelise „Suislepa” peen maitse. Kadakasuitsu peen aroom. Peen värvigamma, kunstimaitse. *Hobune on peen ja puhas loom, tundlik nagu viiul. M. Traat.
7. (näo, näojoonte kohta:) meeldiv, peenejooneline, sümpaatne, ka intelligentsusest tunnistust andev. Peente näojoontega naine. Jälgisin ta peent profiili. *Ilus, peen nägu, suured, natuke kurvailmelised silmad. K. Ainver.
8. kaval, osav, riukaline, peenike(ne). Peen sell, kelm, suli, väljapressija. Väga peen karjerist. Peen nipp, trikk. Mis peene nõksuga ta sisse pääsis? Pidas peent plaani. Ajab peent poliitikat. Pole midagi öelda, peened poisid, oskavad äri teha! *Vast oli maailm tõesti peamiselt kelmide ja variseride maailm ning Valt Vilmergi oli seda peenel kombel... L. Anvelt.
9. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peenike(ne). Karjub peene kileda häälega. Peen piuksuv hääl. Räägib, laulab peene häälega. Tüdruk nuttis imeliku peene häälega. Tihased siutsuvad peene häälega. Kostab peent vilinat.
10. (raha kohta:) väikese väärtusega. Raha peeneks 'väiksema väärtusega üksusteks' vahetama. Peent raha oli tal ainult mõnikümmend senti. Kas te saate mul sajakroonise peenemaks vahetada?

pihu ‹11› ‹s›
puru, tolm, peened kübemed v. piisakesed. Tuul tõi peent pihu silma. Hooti sadas peent pihu. Algul tuli hooti pihu, siis hakkas laia lund sadama. Pudendas õlekõrre näppude vahel pihuks. Purskas suutäie vett pihuks. Selle ilma vägevatest jääb järele vaid põrm ja pihu 'eimiski'. Tagaajajaid tuli nagu pihu ja põrmu 'palju, suurel hulgal'. Tüdrukut vaadatakse nagu rõõsa piima peal pihu. || pihuks (hrl. ühenduses sõnadega põrmuks v. puruks:) puruks, sodiks; maatasa, täiesti maha; olematuks. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Aegade jooksul on hooned pihuks ja põrmuks varisenud. Ähvardas vastased pihuks ja põrmuks teha. Arvustus tegi teose pihuks ja puruks. Professor lõi pihuks kõik mu argumendid. Kogu ta mehisus varises pihuks ja põrmuks. Viimne lootus oli langenud pihuks.
▷ Liitsõnad: lume|pihu, tolmu|pihu, vihmapihu.

prügi ‹11› ‹s›
tarbetu puru, mustusekübemed, rämps, pühkmed, jäätmed, praht. Tuul lennutab prügi (näkku). Võta prügi silmast välja. Puhub reväärilt mingi prügi ära. Pehme riie võtab hirmsasti prügi külge. Piima sisse, marjade hulka on liivateri, okkaid ja muudki prügi sattunud. Kõik kohad on prügi ja prahti täis. Küll on prügi maha loobitud. Pühi põrand prügist puhtaks! Laps mängis pühkmehunnikus prügi sees. See ämber on prügi ja too solgi jaoks. Vii prügi välja! | piltl. Tunnen end ta ees tühipaljaks prügiks muutuvat. || kõnek prügikala. *Ahvenad-haugid, iga masti prügi ja suur soomkala võib oodata, angerjas mitte. J. Rannap. || kõnek raha (üleolevalt selle rohkust rõhutades). *Kui sa nüüd tahad ja mõistad mees olla .. siis võid hea kamalutäie va prügi taskusse toppida. E. Vilde.

pude ‹-me 3› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. pudenenud osake, kübe, puru. Toidulaualt kukkunud pudemed. *Okaspuud nõrgusid vaiku ja poetasid rohelisi pudemeid mu jalge ette. J. Semper.
2. piltl väike (tähtsusetu) osake, kild. Juhuslikult kuuldud kõneluste pudemed. Teame maailmaruumist vaid pudemeid. *Mis liigset tarkust saab nüüd naise juuste all peidus olla! Tühised pudemed! A. Beekman.

pudi ‹11› ‹s›
väikesed peened tükikesed. a. (hrl. leotatud toiduna). Teeb lapsele saiast ja piimast pudi. Hambutut rauka peab pudiga toitma. Murenda küpsised pudiks. *Ats sõi ja kiitis: „Vaat see on alles pudi, seda söö kas või kõht lõhki.” A. Kalman. | piltl. *Vihastagem parem siis, kui teater tõhusat puremist nõudva vaimutoidu asemel läbinämmutatud magedat pudi pakub. L. Tormis. b. (puru v. prahina). Küpsis on taskus pudiks läinud. Paberitest jäi ainult pudi järele. Õled olid voodikotis pudiks, pudile hõõrdunud. Korjas kildude seast suuremad tükid pihku ja peenema pudi prügikühvlile. | piltl. Tal on tuhat krooni ja pisut peenikest pudi (peale).

puru silma puhuma vt puru

puru silma puistama vt puru

puru ‹adv›

1. katki. Kõik aknad on puru. Jalad, kondid, nahk on kukkumisest, kriimustustest puru. Sild, laev, masinad on puru. Kleit on lõhki, sootuks puru. Linn on täitsa, päris, poolenisti, peaaegu puru. *Anname lihtsalt peksa. Lööme suu puru. M. Kivastik.
2. ‹hrl. liitsõna esiosana› väga, täiesti; näit. puruloll, -rikas, -vaene, -väsinud

puru1 ‹11›

1. ‹s› mingi aine peenikesed osakesed, kübemed, raasud. Madratsist pudiseb õlgede puru. Raputas taskutest puru välja. Anna suitsu, mul on ainult puru järel. Leivast on natuke puru kappi jäänud. Kook tundus suus kuiva puruna. Kui palju ma lahustuva kohvi puru tassi panen? Kivisöe puru. Pehkinud känd pudenes peenikeseks puruks. *.. [tüdruk] rebis ilusatest lilledest pärga peeneks puruks. M. Mutt. | (peenestatud toidu kohta). Poisi suu on puru täis. Nämmutab suus puru. *Kas ta sulle puru koa teeb? .. Küll ta teeks, kui ma tema puru sööks.. E. Vilde. || peenike praht, prügi. Põrand on puru täis. Marjade hulka on palju puru sattunud. Raputas riided purust puhtaks. Pühkis nööbi ühes puruga laualt ära. || kübe, raas. Üks puru läks silma. Noppis varrukalt purusid. Koogist on ainult purud järel.
▷ Liitsõnad: agana|puru, heina|puru, jää|puru, kaneeli|puru, kipsi|puru, kivi|puru, klaasi|puru, kondi|puru, koogi|puru, koore|puru, küpsise|puru, laastu|puru, lehe|puru, leiva|puru, lume|puru, metalli|puru, näri|puru, paberi|puru, peen|puru, puidu|puru, puur(imis)|puru, raua|puru, sae|puru, saia|puru, sule|puru, söe|puru, teemandi|puru, tee|puru, tellise|puru, tubaka|puru, turba|puru, viili(mis)puru; koi|puru, ussipuru.
2. ‹s› midagi tähtsusetut, väärtusetut, tühist. Siin müüakse igasugu puru. Ta põlgab ilmalike askelduste tühja puru. Maailm on paljas puru. See, mis ühele tühine puru, on teisele hulk vaeva. Ta räägib selget puru kokku, ajab puru. *Siit viis auto parema kala otseteed kombinaati, kuna kiisk ja muu puru kasutati ära loomasöödaks. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: kiisapuru; tühipuru.
3. ‹s› kõnek raha. Seda va puru on tal laialt käes. Meil pole selle puru puudust kunagi olnud. Peale jäätiseostu jäi poistele ainult pisut peenikest puru tasku. Tädi peres pole kunagi üleliigset puru.
4. ‹s› (millegi rohkust märkides). Põld on lausa kivide puru. Sirelid on tänavu üksainus õite puru. Hinneteks pole tal päevikus muud kui kahtede puru. Saia sees on rosinaid nagu puru 'väga palju'. Selle äriga tuleb raha kui puru. *Sa ju näed ise, Maali, mihuke see mu uus must rätik on ... paljas aukude ja paikade puru veel... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: õiepuru.
5. ‹adj› katkine. Mu saapad on täitsa purud. Poisil jälle prillid purud ja silm sinine. *.. kaltsakad könutavad, mütsid õieli, püüdes oma mitte veel päris purudest suupillidest helisid välja meelitada. P. Nemvalts (tlk).

puru silma ajama ~ puistama ~ puhuma
valetama, vassima, keerutama. Talle on nii lihtne puru silma ajada. Miks me peaksime teineteisele puru silma puistama? Ära aja puru silma! Ta ei lase endale puru silma puhuda. Et kaaslastele puru silma puistata, tõstab pokaali korraks huultele. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma.

puru taga

1. (millegi katkiminemise v. -tegemise kohta:) tükid taga. Kihutab nii, et puru taga. *.. vaadake, mis hirmsad hambad mul on! Kui hammustan, on puru taga! R. Rimmel. *Ah, häda on nende sulastega .. Kui neile järele ei vaata, siis on kohe puru taga. H. Angervaks.
2. (väga ägeda käitumise kohta). *Vene keelt ja vene vaimu tema [= komissar] vallamajadest peaasjalikult nõudis. Kust ta seda ei leidnud – puru taga. A. Kitzberg. *Küll otsime sulle ahju taha sooja koha, kus tuletad meele aegu, kus sai kaubeldud ja tingitud, nii et puru taga. E. Vaigur.

puru2 ‹11› ‹s›
van porrulauk

puru|alasti
täiesti alasti, ihualasti. *.. kuumus kippus liiga tegema. Lamasin õhtupooliku kois purualasti. H. Sergo.

puru|haige ‹adj›
väga, läbinisti haige. Puruhaige inimene. Vanaisa tundis enese puruhaige olevat. Poisid olid teel puruhaigeks jäänud, jõudsid puruhaigetena koju. Ta on armastusest puruhaige.

puru|hall [-i] ‹adj›
täiesti, üleni hall. Ta pea on juba puruhall. *.. puruhall, suure kõrisõlmega mees kõneleb käriseva häälega.. L. Kibuvits.

puru|hull ‹adj›
täiesti hull. *Vanamees on puruhull oma roomlastega. Meie ei jõua keegi enam alla neelata, mis ta meile sisse topib. K. Ristikivi.

puru|hunnik
Pühkis puruhunniku kühvlile.

puru|igav
väga igav. *.. õpetus oli puruigav, tundus mõttetu tuupimisena, tuima päheõppimisena.. B. Kangro.

puru|ilma ‹adv›
täiesti, päris ilma. *Kuid jumalamuidu ja puruilma ta heldus kah vilja anda ei täinud. H. Sergo.

puru|jommi
kõnek päris, täiesti purju. Tüdrukud jootsid vanamehe purujommi.

puru|jommis
kõnek päris, täiesti purjus. Purujommis tüürimees. Ta läks purujommis peaga kalale. Vennaksed on päris purujommis. *.. ta oli joonud parajalt, ei olnud lausa purujommis.. T. Kokla (tlk).

puru|joobnu
purupurjus inimene. *Kõik – välja arvatud paar purujoobnut – olid ühel nõul.. A. Hanko (tlk).

puru|joobnud
purupurjus. Purujoobnud mees. Oli nii purujoobnud, et ei leidnud kodu üles. Räntsatas purujoobnuna voodile.

puru|joobnult
purujoobnuna. Magab purujoobnult tee veeres.

puru|joodik
lausjoodik. *Purujoodik polnud Aado siiski kunagi. Ta jõi, aga pidas piiri. R. Roht.

puru|juhm
väga, eriti juhm. *Võtame näiteks meie linnapea – täielik eesel! Purujuhm! H. Limberg (tlk).

puru|jutt [-juti]
(kiire liikumise, ägeda toimimise kohta). Kihutas nii, et purujutt taga. *.. laseme [sõidame] vaat' selle metsatukani ja siis kohe purujutiga tagasi. R. Janno. *Neero võttis kui raginal, nii et purujutt taga! Pärast kuulsin, et mõnel olnud kintsud lõhki, teistel säärtes hamba-augud.. M. Metsanurk.

puru|kahju
väga, äärmiselt kahju. *Kahju, purukahju, et te ei mäleta! E. Vilde.

puru|kaine
täiesti, absoluutselt kaine. Purukained töömehed. *Läkski pokkerimänguks lahti. Nemad olid kõvasti vintis, mina aga purukaine. H. Sergo.

puru|kala
prügikala. *Siimul oli nimelt tihe viidikamõrd, mis .. igasugu purukala enda pujuse taha pettis. H. Sergo.

puru|karsklane
täiskarsklane. *Purukarsklane Annes polnud, vahel sünnipäeval maitses klaasikese.. P. Kuusberg.

puru|kehv
puruvaene. *Maa, mida keegi teine enam ei tahtnud, jäeti .. sellele purukehvale põllumehele, kes kuidagi ei jõudnud renti tasuda.. A. Antson.

puru|kook [-koogi]
hästi sõmer muretaignakook

puruks ‹adv›

1. katki, tükkideks, kildudeks, lõhki, rusudeks, sodiks, kasutamiskõlbmatuks, vigastatuks. Tõmbasin kirja puruks. Virutas, tagus pudeli vastu puud puruks. Aken on puruks visatud. Puruks löödud tänavalatern. Pillas tassi puruks. Taldrik läks puruks. Mees peksis kirvega ukse puruks. Kalur raiub jääkaant puruks. Hiired on raamatu puruks närinud. Kääriv õlu pressis vaadi puruks. Hobune rebib päitsed, keti puruks. Kala kiskus õnge puruks. Puruks tõmmatud pael. Tellingud varisesid puruks. Helikopter kukkus puruks. Paat paiskus vastu kaljusid puruks. Munad kukkusid puruks. Tampis tabletid uhmris puruks. Ta lubas mu luud ja kondid puruks murda. Hundid on jänese puruks kiskunud. Särk on puruks rebitud, käristatud. Tuul lõi purjed puruks. Rahe on orased puruks peksnud. Muru sõtkuti, sõideti puruks. Karla ajas traktoriga aia puruks. Linn on puruks pommitatud. Kõik sillad tulistati, lasti puruks. Ema vajutas, surus marjad lusikaga puruks. Kartulid keesid puruks. Rutjus, litsus putuka jala all puruks. Sa pigistad mu puruks! Jää pressib laeva puruks. Ära jalgratast päris puruks aja. Täiesti puruks sõidetud auto. King on jala puhta puruks hõõrunud. Peep kukkus põlve puruks. Lõi oma varba vastu kivi puruks. Sõitis enda puruks. *„Ma kratsin su silmad puruks,” ähvardas naine. A. H. Tammsaare. | piltl. Ta on kõik mu tunded puruks tallanud. Puruks rebitud armusidemed. Naera või puruks! Nad pidid endid puruks naerma. On end kodu ja töö vahet lipates puruks rebinud. Tegi uue romaani pihuks ja puruks 'maatasa, pihuks ja põrmuks'.
2. piltl (kellegi v. millegi hävitamise, äravõitmise kohta). Punased löödi, peksti puruks. Sõjavägi, garnison, valvemeeskond, rünnak, mäss on puruks löödud. Puruks löödud luuresalk. Litsume, tallame vaenlase puruks! *Kleon hooples, et ei jäta sõdimist enne kui Sparta pole täielikult puruks sõtkutud ja pihuks ning põrmuks tehtud. L. Metsar (tlk).
3. van väga, täiesti, puru-. Vana mees oli puruks väsinud. *.. See on puruks ununud. J. V. Jannsen.

puru|kuiv

1. väga kuiv. a. niiskuseta, vedelikuta. Purukuiv hagu, liiv, õlgkatus. Purukuiv hein kõhiseb. Sammal on purukuiv. Toit tundus purukuivana. Tänavu sajab, aga mullu oli suvi purukuiv. *Haigele inimesele ongi niiske õhk parem kui purukuiv. L. Kibuvits. b. määrdeta. *Silm rattaid sihib igalt äärelt, / kaeb lõiketeri, uurib määret / ning ühmab: – Sunnik, purukuiv... J. Sütiste.
2. väga kuivetu. *Lemmitsa purukuiv sõrmekonks libises mööda neid kibedaid pille. P. Vallak.
3. piltl väga kuivalt asjalik, ülikiretu, elulisuseta. Purukuiv akademism. Purukuivad kirjandusteosed. Teda peetakse purukuivaks ratsionalistiks.

puru|kõhn
väga kõhn, luukõhn. Purukõhn hobusekont.

puru|kübe
*Eh, nüüd peab iga purukübe olema kadunud õuelt.. F. Selg.

puru|küps
väga, täiesti küps. *Näe, raskusest seal küürus oks, – / ning pots! ja pots! / käib korvi puruküpseid õunu. T. Lehtmets.

puru|lahja
väga lahja, purukõhn. *.. volksab majanurga taha suur ja purulahja peni! L. Kibuvits. *Ja lapsed ei tunne oma häbistatud purulahjat isa.. J. Oks.

puru|laisk
väga, üdini laisk. Purulaisad poisid. *Sa jääd ju omadega püstihätta, vaene ja purulaisk, nagu sa oled! A. Alas (tlk).

puru|lihtne
väga, äärmiselt lihtne. *„See on ju purulihtne värk,” seletas Aadam mõnikord poistele, kes tema silmamõõdu eksimatust kauguste määramisel imestasid. H. Sergo.

puru|loll
täiesti, läbinisti loll. Puruloll vanamehekõbi. Sain purulolli kirja. Ta on ju puruloll. Mind tehti purulolliks. Ainult puruloll ei taipa, milles asi.

puru|lõug
kõnek pudrulõug. *„Sa oskad juba valetada, mu purulõug.” „Jah, isa,” kõlas lapse vastus. A. H. Tammsaare.

puru|must
kõnek äärmuslikult tagurlik. *Hulk aastaid .. teine teispool fronti sõdinud – mina purumustade balti parunite landesveeri vastu, tema jälle punaste poolel meie vastu.. A. Hint. *„Tõruke on ju purumust Hiiumaa natsionalist,” kaebas Vesiloik lõõpivalt. I. Sikemäe.

puru|mäda ‹adj›
täiesti, läbinisti mäda(nenud). *Eks katusealused ole seal juba ammu purumädad ja kokku langenud.. H. Sergo.

puru|noor
väga noor. *Venemaalt tuli täiendus: mobiliseeritud, enamasti noored ja purunoored mehed. J. Peegel.

puru|paljalt ‹adv›
(< purupaljas). a. Lapsed jooksid purupaljalt vihma all. *Minu tulbid keeras lätlane ajalehepaberisse, aga vestluskaaslasele torkas Ants need purupaljalt kotti. U. Buschmann. b. Läks purupaljalt linna, aga tagasi tuli rikka mehena. c. See oli purupaljalt õnnelik juhus.

puru|paljas

1. ilma igasuguse katteta, täiesti katmata. Jõepervel mängisid purupaljad jõnglased. *Viitasin näpuga oma purupaljastele labajalgadele, mis pealt alles õuekülmast punased nagu peedilehed. H. Sergo. *.. üksikud puukroonid, mis olid praegu talviselt purupaljad.. J. Bedia (tlk).
2. ilma igasuguse varanduseta, väga vaene. Ta on purupaljas saunamees. Nad abiellusid purupaljastena. Purupaljaks põlenud perekond. Jäi peale pankrotti purupaljaks. *See on kodu purupaljas. / Kapilogu, laud ja säng. A. Rammo.
3. hrv pelk, paljas (3. täh.) *Peab olema purupaljas õnn ja saak otse sülle jooksma, kui säärase pilkasega midagi saad. H. Sergo.

puru|patune
läbinisti patune. *.. siis süttis Jehoova viha põlema oma purupatuse rahva peale.. O. Luts.

puru|pommi
kõnek purujommi. *Sõber, kellega ma purjutasin, jäi varsti purupommi. L. Metsar (tlk).

puru|pommis
kõnek purujommis

puru|positiivne
üli-, läbinisti positiivne. Näidendi purupositiivne peakangelane.

puru|purju
väga purju. Jõi ennast purupurju. Pillimees on purupurju joodetud.

puru|purjus
väga purjus. Purupurjus madrus, pulmarahvas. Viskist purupurjus kamraadid. Ta on nii purupurjus, et lällutab, kakerdab, taarub. Kukkus, sest oli lihtsalt purupurjus. *Purupurjus Kilu seisis trepil, hoidis kahe käega käsipuust ja kõõksus. A. Uustulnd.

puru|reaktsiooniline
ülireaktsiooniline. Purureaktsioonilised seisukohad.

puru|riie
teat. viimistluseta puuvillriie. *Ma käisin ju siiamaani ilma mütsita, pea pururiidest käterätiku sisse mähitud.. M. Prääts (tlk).

puru|rikas
väga rikas. Pururikas filantroop. Kullakauplejad on pururikkad mehed. Leidis pururikka pruudi. Ta on üleöö pururikkaks saanud. See kuurort on taskukohane ainult pururikastele.

puru|rumal
väga, äärmiselt rumal. Pururumal naine, nägu, jutt. Pähe tikuvad pururumalad mõtted. Ta tütred on otse pururumalad. Koolis käimata jääd pururumalaks. Oleks pururumal sõitmata jätta.

puru|sakslane
kõnek läbi ja läbi sakslane. *Nüüd siis, kus jälle Saksamaal ära käis ja ennast Hitleri vaimu täis pumpas .. on mees äkki ise purusakslaseks muutunud. E. Rängel.

puru|sant

1. ‹adj› väga vilets, äärmiselt kehv. See kohv on küll purusant. *.. hobune sul purusant ja vigane. P. Vallak.
2. ‹s› väga vilets ja/või vigane inimene v. loom. Ei sellest purusandist ole tööks enam asja.

puru|tagurlane
äärmine tagurlane. *Mõisnik ..[oli] purutagurlane, kes valitses karmilt oma arvukaid pärisorje ning tegeles vaid põllumajandusega.. B. Linde.

puru|tagurlik
äärmiselt tagurlik. Purutagurlik ajaleht. Purutagurlikud vaated.

puru|tark
väga tark. *.. ei õpi.. Kes on pururumalad või enda meelest purutargad. S. Truu.

puru|tõsi
tõsi mis tõsi, sulatõsi. Usu või mitte, aga see on purutõsi.

puru|tõsine
väga, täiesti tõsine. Ta on purutõsine inimene. Vaatas teiste nalja purutõsise näoga pealt.

puru|tõsiselt
väga, täiesti tõsiselt. Ta suhtub kõigesse nii purutõsiselt. Naljahammas rääkis seekord asjast purutõsiselt.

puru|tühi ‹adj›
täiesti tühi. Purutühjaks riisutud majad. *.. raputas lauale viis tuliuut kümnelist. Vajutas siis purutühja kukru tagasi taskusse. E. Tegova.

puru|vaene
väga vaene. Puruvaesed talunikud. Võttis naiseks puruvaese tüdruku. Poisi vanemad olid puruvaesed. Ta on puruvaeseks jäänud. Puruvaene küla.

puru|vale
täiesti, läbinisti vale. Puruvale jutt. Ega ta ometi puruvalet rääkinud.

puru|valesti
täiesti valesti. *Ühte kohta laulavad nad puruvalesti. Hääled vajuvad ära nagu tallamata heinavirn. M. Traat.

puru|vana

1. ‹adj› väga vana, igivana. Puruvana munk, hallpea. Taat on puruvanaks elanud, saanud. Puruvana kott, tool, hütt. Puruvanad kingad. *Tema nägu oli puruvana, habemetüügas täiesti hall.. H. Sergo.
2. ‹s› zool suur tõmmupruun ehmestiivaline putukas (Phryganea)
3. ‹s› ehmestiivalise putuka kojaga varustatud vastse rahvapärane nimetus. Puruvana koda, kest, tupp. Söödaks otsib kalamees oja põhjast puruvanasid. Puruvanad olid kivi all peidus. *Ilusad rasvased puruvanad. Kui nüüd ainult kala oleks. J. Kello.

puru|vanake

1. puruvana (3. täh.) Korjasime jõe põhjast puruvanakesi.
2. väga vana inimene. *Kes teab, äkki oleks mõni neist Markust nähes veel .. küsinud, kust Orvi seesuguse puruvanakese välja kaevas! A. Beekman.

puru|vanameelne
äärmiselt, läbinisti vanameelne. Puruvanameelne professor.

puru|venemeelne
äärmiselt venemeelne. *Otse füüsiliselt Ahas ei saanud sallida venelast. Selles oli süüdi puruvenemeelne kroonukool.. A. Kivikas.

puru|vigane

1. väga paljude vigadega. Kirjutab puruvigases inglise keeles. Räägib puruvigast vene keelt.
2. täiesti vigane, tõsise kehaveaga. *Silmadega oli rebane puruvigase linnu juba mitu korda ära söönud. H. Jõgisalu.

puru|vihane
väga vihane, tulivihane. Puruvihased vaidlejad. Õpetaja tuli puruvihasena klassi. Kõik olid nii puruvihased, et kole.

puru|võõras
täiesti võõras, võhivõõras. Puruvõõras tütarlaps. Sattusin puruvõõrasse linna. *Läksime nagu kaks puruvõõrast. Inge ees, mina tema järel. H. Pukk.

puru|väsinud partits
väga väsinud. Puruväsinud töömehed. Õhtuks olime puruväsinud. Nad on sõidust puruväsinud. Puruväsinud jalad. Vahib puruväsinud pilguga enda ette. Tundis end puruväsinuna. Lapsed jõudsid koju puruväsinutena. Töötas end puruväsinuks.

puru|väsinult
puruväsinuna. Jõudis puruväsinult koju. Vajub puruväsinult voodisse.

puru|õnnetu
väga õnnetu. *.. ärgates oli poiss puruõnnetu, et loomad olid vedanud suured vaod kreemkollasesse linavaipa. M. Mõtslane.

puru|üksi
täiesti üksi. *Niisiis oli Aal oma muredega puruüksi. H. Sergo.

puru|üksinda
puruüksi

puu|paljas
täiesti paljas. a. hrv ihualasti. Puupaljad lapsed sulistavad vees. Naine kooris end võõraid häbenemata puupaljaks. b. hrv täiesti raagus. Aias on vaid lumi ja puupaljad oksad. c. väga vaene, puru-, verivaene. Puupaljas kerjus, hulkur, põgenik. Nad on puupaljad inimesed. Sellelt seiklejalt polegi midagi võtta, puupaljas teine. Nad põlesid puupaljaks. Röövlid tegid reisimehe puupaljaks. Naine oskas abielu lahutades mehe puupaljaks koorida, petta. Kõrtsmik müüdi oksjonil puupaljaks. Terve küla on puupaljaks varastatud, riisutud, laastatud. Ta on end puupaljaks joonud, kaardilauas puupaljaks jäänud. Perepoeg nais puupalja plika, peretütar läks puupaljale poisile mehele. Kuhu tal vanuigi puupaljana minna? *Kui palju me ka tööd ei rügaks, ikka oleme puupaljad, ikka on meil hambad varnas. L. Seppel (tlk).

puu|punane
punapuu puru v. laastudega keetmisel saadud pruunikaspunane värvus

puu|puru
puidupuru. Tõmbas ukse nii kõva pauguga kinni, et puupuru lendas krae vahele. | piltl (tuima, maitsetu söödava kraami kohta). *Aga ostan ühe [maisitõlviku], katsun – puupuru. Sülitan välja. R. Roht.

puurimis|puru
puurpuru

puur|puru
puurimisel tekkiv puru, puurimispuru, puurmed

puu|sinine
sinipuu puru v. laastudega keetmisel saadav tumesinine värvus, viiulivärv

põrm ‹-u 21› ‹s›

1. pihu, peenike puru, kõdu. Pehkinud palk pudenes puutumisel põrmuks. Maas lebavad lehed ja oksaraod kõdunevad, saavad peagi põrmuks. Tuul pillutab tuleasemelt halli põrmu. Sõdalasi tuli nagu pihu ja põrmu 'palju, suurel hulgal'. *Ja preester täidab kiviriista pühitsetud veega, sinna riputades põrmu templi põrandalt, mis vee vihaks teeb.. H. Raudsepp. | piltl. Tore plaan oli pudenenud põrmu. *Kuid päevad ei pudene põrmu, / ära ei voola kui vesi. M. Under. || põrmuks ‹hrl. ühenduses sõnaga pihuks› puruks, sodiks; maatasa, täiesti maha; olematuks. Lamp kukkus põrandale pihuks ja põrmuks. Vaenlane peksti, löödi pihuks ja põrmuks. Arvustajad tegid näidendi pihuks ja põrmuks. Ta teeb sind pihuks ja põrmuks. Kogu ta mehisus varises pihuks ja põrmuks. Mitmed linnad muudeti, tehti tuhaks ning põrmuks. Kõik lootused, plaanid pudenesid, langesid põrmuks.
2. (vaimulikus ning sellest lähtunud kõnepruugis:) muld, mullapõu; maapind, selle tolm. Langenute laibad on ammu põrmuks saanud, muutunud. Varsti ei ole temast rohkem järel kui peotäis põrmu. Põrmust tärkab kevadel uus elu. Vennad puhkavad ammu põrmus. *.. istus lõpuks halli raugana kalmistul, surm vikatiga selja taga. Põrmust olid sa saadud ja põrmu läksid jälle tagasi. H. Raudsepp. || (madalana v. alandatuna oleku, ka kõige kaduva kohta). Põlvitas, lamas, oli jumala ees põrmus. Palvetaja on hardalt põrmus maas. Nüüd sa püherdad põrmus ja halad armu! Tema igaühe ees põrmus ei rooma 'ei alanda ennast'. Ori langes isanda jalge ette põrmu. Püüdis teist oma pilguga põrmu suruda. Palub tuhas ja põrmus, et andku ma võlgu. Võidetute lipud heideti põrmu. Olen end iseenese jõul põrmust üles töötanud. Inimene on maa peal nagu ussike põrmus. *Olen alandatud põrmuni, olen teotatud ja häbistatud. M. Metsanurk. *Sinu rõõmud roostetavad ja mured murenevad, kõik on ajalik ja põrm, ainult su laps elab üle su ea.. L. Hainsalu. || (kellegi v. millegi tühiseks, väärtusetuks peetava, mittearvestatava kohta), null. Tunneb end teise kõrval päris põrmuna. See poiss oli tüdrukule põrm. Kaaslaste arvamused on temale põrm.
3. surnukeha (v. selle maised jäänused). Kunstniku põrm tuhastati, sängitati maamulda. Ta maine põrm jäi ühishauda. Kirst, urn lahkunu põrmuga. Tema isa põrm puhkab võõras mullas. Kirjaniku põrm toodi kodumaale, maeti ümber Metsakalmistule. Kapteni põrm õmmeldi purjeriidesse ja heideti merre. Rahu tema põrmule! *Ema põrm oli pestud ja valge puhta linaga kaetud. E. Õun.
4. väga väike hulk. a. kübe, raas(uke). Põrm soola, pipart. *Ta ei sööks ühtegi põrmu, kuid ta teab, et ta ei tohi söömata lauast tõusta.. V. Saar. *Pole tal mõistuse põrmugi, / pole tal aru aimukestki.. Jak. Tamm. b. (võrdlemisi väikese ajahulga kohta:) ivake, natuke, veidike. Kell lõi põrmu aja eest seitse. Oodake veel põrm aega! *„Kuidas see Toomas selle põrmu ajaga ta nii tümaks ja vaeseomaks jõudis teha?” pani imeks Nigula Juhan.. P. Krusten. c. ‹eitusega› (abstraktsete mõistete kohta:) raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm 'mitte sugugi'. Mulle ei meeldi see asi mitte üks põrm. Poiss on käest ära, mitte põrm 'sugugi, üldse' ei kuula sõna. Ma ei ole pahane, mitte üks põrm. *Vaadake mind – kas mul on hirmu? Mitte põrmu. E. Vilde. d. põrmugi ‹adverbilähedaselt, hrl. eitusega› sugugi, üldsegi; natukestki; vähimalgi määral. Jalg ei valuta enam põrmugi. See kõik ei meeldinud talle põrmugi. Ma ei hooli põrmugi sellest, kas sa valetad või ei. Mul polnud temast põrmugi kahju. Mina pole selles põrmugi süüdi. See asi ei huvita neid põrmugi. Läksime põrmugi pelgamata edasi. Sind ei või põrmugi usaldada. Korsten ei tõmmanud põrmugi. Ta pole põrmugi kuri. Olukord pole põrmugi paremaks, halvemaks läinud. Märt pole põrmugi usklik mees. Kas sul põrmugi häbi ei ole? Muutunud polnud ta nende aastatega mitte põrmugi. Ma ei karda teda mitte põrmugi. Töö ei edenenud mitte põrmugi. Ega ma ei eksita? – Mitte põrmugi. *Tuli välja, et Kristin polnud ka masohhist. Põrmugi mitte. E. Vetemaa. *.. aga ka siis oleksin ma nõus Soonikut [= talu] sinu nimele kirjutama, kui sa seda põrmugi tahad. A. H. Tammsaare.

püüdma ‹püüan 45›

1. midagi v. kedagi kätte saada üritama; selle üritamisega kätte saama. a. (liikuvat objekti) oma kätesse, haardesse, puudutatavaks. Poiss püüab palli kinni. Ta ei oska palli õhust püüda. Suutis kapi otsast kukkuva raamatu veel lennult püüda. Viskas tikukarbi üles ja püüdis selle taas pihku. Jüri lippab mängukaaslast püüdma. Püüdsin ta koridoris kinni 'peatasin ta' ja ütlesin, et on vaja rääkida. Külarahvas püüab kiini jooksvat lehma. Poisid püüdsid kassi kinni. Noormees püüdis neiu käed oma pihkudesse. Surija püüab poja kätt. Laps püüab päikesekiiri. *Vastasseinas nari all püüab deliiriumihaige kuradeid.. A. Kaal. || piltl järele, sama kaugele v. samale tasemele. Stardis mahajäänud sportlane ei suutnud enam juhtgruppi (kinni) püüda. Botvinnik üritas veel viimaseski partiis turniiri liidrit püüda. b. millegi sisse v. peale. Avas kraani ja püüdis veejoa pudelisse. Filter püüab puru kinni. Tüdruk püüab valguselaiku peeglile. Püüdsin vikerkaare kaadrisse. c. (saagiks kalastamisel v. jahti pidades). Kala, kalu püüdma. Mehed püüavad võrguga, rüsadega, mõrdadega, noodaga, õngega kalu. Lõunaks oli püütud kümmekond ahvenat, latikat. Ott püüdis suure kala kinni. Kalalaevad käivad Atlandil heeringat püüdmas. Suurem osa kalasaagist püüti mais. Kalurid läksid avamerele püüdma. Kalatiik püüti tühjaks. Poiss tahab suurena merd püüdma 'merel kalastama' hakata. Vähki püütakse kahvaga. Merekarpe, pärleid püüdma. Vanaisa püüdis jäneseid paeltega ja rebaseid raudade ning lõksudega. Mindi karu püüdma. Noorena püütud põdravasikad lasevad end kodustada. Püüti ja rõngastati hulk linde. Liblikaid püüdma. Kass on püüdnud juba mitu hiirt kinni. Pääsukesed püüavad putukaid. Kalad püüdsid kaldalt visatud leivapalukesi. d. kinnipidamiseks, vahistamiseks, karistamiseks. Pätte, vargaid püüdma. Põgenikku püüti kui metslooma. Haarangul püüti põgenikud peagi kinni. Püütakse roolijoodikuid. e. ka piltl oma kasutusse, valdusse; endale kuuluvaks. Lootsime tänaval vaba takso kinni püüda. Puri püüab tuult. Pärani aknad püüdsid värsket õhku. Ei see tüdruk hakka poisse püüdma. Jutat püüavad kõik siinse kandi noormehed. Kedagi endale naiseks, meheks püüdma. Teenijatüdruk üritab peremeest võrku püüda. Vaba mees ei lase naistel end lõksu püüda. Ta püüab kui kurat sõbra hinge 'tahab teda oma meelevalda saada'. Poiss jättis kooli pooleli ja läks pikka rubla 'suurt palka v. töötasu' püüdma. Ta püüab parajat hetke, et öelda midagi tähtsat. Püüdis hulk aega eetrist kodukandi raadiojaama. Püüdsin sest jutuvadast kinni vaid mõne üksiku lause. See poiss püüab teadmisi lausa õhust. Poeg püüab linnas rikkust, õnne, haridust. Omakasu püüdev mees. Püüan su sõprust. Sinilindu püüdma 'hrl. kättesaamatu unistuse täitumist lootma ja selles suunas tegutsema'. Ta aitas mind kasu püüdmata. Kes arg on, ärgu püüdku mehe nime. Mees, kes püüab südameid. Ta ei suutnud õe pilku kinni püüda. Kena neid kõndis pilke püüdes 'endale pilke tõmmates' puiesteel. Maja ees püüab pilku suur roosipõõsas. Pilku püüdev 'silma hakkav, atraktiivne' vaateaken. Püüdsin ahnelt iga su sõna. Üritan eile kummitanud mõtet uuesti kinni püüda. Ära mine pätsiga leiba püüdma. || tajuma. Loom püüdis õhust võõra lõhna. Ta erksad kõrvad püüdsid kinni vähimagi krõbina. Eide silm ei suuda enam kaugust püüda. Silmad püüdsid taamal tumeda kogu.
2. kõnek kedagi petma, sisse vedama, alt tõmbama. Ära tule mind püüdma nende asjadega! Kiitmisega püüa lolle! Nii lihtlabaste trikkidega minusugust ei püüta. Võltsija, kes püüdis õnge kogenudki margikogujad. Meid üritati narriks püüda. *Mätta Maali.. kutsus [poissi] igasuguste ettekäänete all, et olevat vaja midagi tõsta ja et pind olevat läinud jalga, – aga keda sa püüad. R. Tiitus.
3. midagi püüdlikult tegema, pingutama. Püüdsin ja püüdsin, aga ikka läks asi untsu. Sai soodsa töökoha ja püüab nüüd kas või nahast välja, ihust ja hingest, kõigest hingest. Kogu klass püüab, mis jaksab. Ta ei osanud korralikult tantsida, aga püüdis väga. Poiss püüdis küll, ent käekiri tuli ikka kole. Püüa hoolega! Tunnustus pani püüdma. Sa ei püüagi, sa püüad liiga vähe. Kuidas Tartu korvpallurid ka ei püüdnud, vahe jäi püsima. Kui püüad kõigest väest, saad üle igast mäest. *Kuidas meie ikka elasime ja olime, kui olime noored! Kõrvu püüdsime ja tapsime tööd teha! R. Sirge.
4. püüdlema, edasipüüdlik olema, pürgima. Õpib nagu hull, sest püüab ikka ülespoole. Peab aina edasi püüdma paremuse poole. Teadus püüab tõe poole. Nüüd oli tal eesmärk, mille poole püüda. Mul pole enam kuhugi püüda. Lilled püüavad päikese poole. *Tal pidi midagi püüda olema, tal pidi eesmärk silmas seisma, mida vaja saavutada. E. Vilde. *On midagi saatuslikult traagilist vaimses töös. Vaim püüab sügavale alla ja kõrgele üles. A. H. Tammsaare.
5. ‹hrl. da-infinitiiviga› üritama, proovima, katsuma. Vaenlast püüti Emajõel kinni pidada. Arreteeritu püüdis põgeneda. Püüab magada, aga uni ei tule. Püüa õigeks ajaks tulla! Looder, püüab teiste kulul elada. Püüan oma töödega, muredega ise toime tulla. Püüdis aknast sisse piiluda, saladuse jälile saada. Püüti lõket süüdata. Püüan naeratada, asja selgitada, teist juttu teha. Haige ei püüdnudki tõusta. Vangis püüdis endalt elu võtta. Ära püüa teistest targem olla, mulle prügi silma ajada. Laps püüdis tubli olla. Ta püüdis ilmselt ülemustele pugeda. Püüdis otsesest vastusest kõrvale hiilida. Kui õige püüaks tülitsejaid lepitada? Lahkusin, püüdmata pisaraid varjata. Vastas, rõõmsat nägu teha püüdes. Teda on püütud mõjutada. Püüdsin tema heaks teha kõik, mis võimalik. Püüa arvata, kes tuli. Püüdkem kõigiti nende usaldust õigustada. Püüdis naise meele järele olla, pojale aru pähe panna. Püüa säilitada rahu, mõelda millelegi muule! Püüan end veenda, lohutada, kaitsta. Seda nähtust, probleemi on juba aastakümneid püütud lahendada. Püüti välisturgudele pääseda. Koer püüdis poissi hammustada. Ta ei jõudnud tööd valmis, kuigi püüdis (jõuda). Kas sa usud mind? – Püüan. Ma arvan, et ta püüdis head, kuid kukkus halvasti välja. Silmad püüavad läbi pimeduse puurida. See väljapanek, raamat püüab anda ülevaate sillaehituse ajaloost. Malmist nupud püüdsid pronksi muljet jätta. *Tugevad tuulekeerud aga püüavad teekäijat maha paisata. A. Kaal.

rabisema ‹37›
rabinat andma (v. tekitama), krabisema. Paeklibu, liiv, kuluhein rabiseb jalgade all. Kahutanud lumi rabises suuskade all. Vees rabisesid jäätükid. Kuivanud puulehed rabisevad. Katus rabises sajus(t). Oksad rabisesid tuules. Poisid jooksid nii et põõsad rabisesid. Heinakõrred peksid rabisedes vastu kummikuid. Rattakummid rabisevad kruusal. Koera küüned rabisesid põrandal. Katusel rabises vihm. Piisad rabisesid vihmamantlil. Raheterad kukuvad rabisedes vastu akent. Kuulipildujavalangud rabisevad laeva terasplaatidel. *.. teeraja kruusal rabises kellegi lähenevaid samme ... M. Raud. || rabinat tekitades, rabinal kukkuma, langema, liikuma, kulgema vms. Vihm, rahe rabiseb aknale, katusele, vastu akent, vastu katust. Puudelt rabises kaela vihmapiisku. Hakkas rabisema tüütavat vihma. Raputas puud ja pähklid, õunad rabisesid alla. Viljapeadest rabises küpseid teri. Laest rabises puru põrandale. Okstelt rabises kuivi okkaid krae vahele. Pisarad rabisesid raamatule. Pommikillud rabisesid nagu raheterad vastu seina. Esimesed liivapeotäied rabisesid hauda. Jalge eest rohust rabises lendu lind. *.. [inimesed] vaatasid üksildaste müüride poole. Korraga hakkas sealt rabisema püssilaske. O. Jõgi (tlk).

raha|puru
kõnek raha. Laena mulle natuke, sul seda va rahapuru ikka on. Või tal seda rahapurugi vähe on! *Oleks aga seda va rahapuru natuke rohkem käes! A. Kaal.

raua|puru
raua töötlemisel tekkiv puru. Magnet tõmbab rauapuru külge.

reaktsiooniline ‹-se 5› ‹adj›
poliitilist reaktsiooni pooldav v. teostav, tagurlik. Reaktsiooniline valitsus. Reaktsiooniliste vaadetega poliitik. Võeti vastu veel reaktsioonilisem põhiseadus. Loeb kõige reaktsioonilisemat ajalehte.
▷ Liitsõnad: puru|reaktsiooniline, ultrareaktsiooniline.

ribe ‹-me 3› ‹s›
hrv kribe, puru, raas. *Pea kohal kihutavad pilved lagunevad läbipaistvaiks ribemeiks .. L. Promet.

ribistik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
ribide kogum, ribid teat. süsteemina. Tiheda ribistikuga vahelagi. *Eesmine mast on poolest saadik puru, ahtriplangud peaaegu veepiirini välja ära kistud – seal paljastub laeva ribistik. T. Tasa (tlk).

riipima ‹riibin 42›
kriipima. Riibitud pinnaga muistsed majapidamisnõud. Riibitud keraamika 'riipekeraamika'. Riipis sõrmedega laualt puru kokku. *„Teeme veel ühe pudeli lahti,” võtab ta võõra riibitud kohvrist uue pudeli.. N. Baturin.

rikas ‹rikka 19›

1. ‹adj› palju varandust omav, varakas; ant. vaene. Rikas ärimees, pankur, perekond. Ta on väga rikas mees. Pole nad teab mis rikkad midagi. Mu isa on siinkandis üks rikkamaid, kõige rikkam, rikkaim. Tahab rikkaks saada ja lähebki järjest rikkamaks. Kuld teeb rikkaks, aga õnnelikuks ei tee. Lootis ratsa, püstijalu 'kiiresti' rikkaks saada. Laulatati rikast paari. Ta võttis üsna rikka naise. Siin koolis käivad rikaste vanemate lapsed. Rikkamad inimesed söövad restoranis. See oli põhjatu, ilmatu, lõpmata rikas talu. Rikas asutus, organisatsioon. Rootsi on rikas riik. || kõnek palju maksev, kallis. Tal on rikkad riided. Need olid rikkad pulmad. *Rikas näib tema mantel ja palmiku sääd.. B. Alver. || midagi väärtuslikku, varandusena käsitletavat omav. Olen rikas siis, kui mul on sõbrad. Lastega pere on alati rikas.
▷ Liitsõnad: hirm|rikas, puru|rikas, päratu|rikas, püsti|rikas, ülirikas.
2. ‹s› varakas inimene; ant. vaene. Rikkad ja vaesed. Rikas kardab röövimist. Elab rikaste linnajaos. Käib rikaste juures last hoidmas. Rikkad hoidsid külas omaette. On tekkinud uued rikkad. Enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki saab.
▷ Liitsõnad: küla|rikas, suur|rikas, uusrikas.
3. ‹adj› midagi hrl. heaks, kasulikuks, väärtuslikuks peetavat rohkelt sisaldav v. omav; ‹liitsõna järelosana› rohke. Tammede poolest rikas puiestik. Maavarade poolest rikas maa. Turbast rikas kant, piirkond. Liikidelt rikas loomastik. Vanalinn on ajaloomälestistest rikas. Karula ümbrus on rikas järvedest. Orgaaniliste ainete rikas veekogu. Nektarist rikkad õied. Need olid muljetest, rõõmudest rikkad päevad. See on mälestustest rikas paik. Näitleja oli saanud mänguvõimaluste poolest rikka rolli. Tabavate ütluste poolest rikas näidend. Ta jutt on rikas kõrvalepõigetest. Rikast kullasoont tookord ei leitudki. Rikas 'liiga rohkelt kütust sisaldav' küttesegu. Rikas 'rikastatud' rauamaak. *Sääsel sääred liiga pikad, / rasva poolest vähe rikkad. E. Enno. *.. ajad on pahad ja raha puuduse poolest olen ma praegu rikas küll. J. V. Jannsen.
▷ Liitsõnad: ahastus|rikas, allika(te)|rikas, ande|rikas, andide|rikas, armu|rikas, detaili|rikas, elamus|rikas, elanike|rikas, elevus|rikas, energia|rikas, fantaasia|rikas, fluori|rikas, hapniku|rikas, hoovuste|rikas, huumori|rikas, huumus|rikas, idee|rikas, juhtumus|rikas, jõhvika|rikas, jõu|rikas, kala|rikas, kalori|rikas, kaltsiumi|rikas, kannatus|rikas, kiusatus|rikas, kivi(de)|rikas, kolesteriini|rikas, kombinatsiooni|rikas, korese|rikas, kuivaine|rikas, kujundi|rikas, kulla|rikas, kuulsus|rikas, kõmu|rikas, kära|rikas, laste|rikas, leelise|rikas, lehe|rikas, leiu|rikas, liigi|rikas, lille|rikas, linnu|rikas, lootus|rikas, lubja|rikas, luule|rikas, lõhna|rikas, lärmi|rikas, maagi|rikas, mahla|rikas, marja|rikas, metalli|rikas, metsa|rikas, mineraalaine|rikas, mustika|rikas, mõju|rikas, müra|rikas, naudingu(te)|rikas, nüansi|rikas, ohu|rikas, ohvri(te)|rikas, ootus|rikas, osooni|rikas, piina|rikas, pildi|rikas, pinge|rikas, proteiini|rikas, päikese|rikas, rahva|rikas, rasva|rikas, raua|rikas, rõõmu|rikas, räni|rikas, saagi|rikas, sademete|rikas, seene|rikas, seiklus|rikas, soode|rikas, soola(de)|rikas, sõna|rikas, sõnavara|rikas, sündmus|rikas, süsivesikute|rikas, teene(te)|rikas, tegevus|rikas, toitaine(te)|rikas, toite|rikas, tulemus|rikas, tunde|rikas, tundmus|rikas, tähendus|rikas, tähe|rikas, tärklise|rikas, töö|rikas, uluki|rikas, uraani|rikas, vaeva|rikas, vaheldus|rikas, vaigu|rikas, vaimu|rikas, valgu|rikas, valgus|rikas, valu|rikas, varju|rikas, varjundi|rikas, vastuolu(de)|rikas, vastutus|rikas, vee|rikas, vere|rikas, vihma|rikas, vilja|rikas, vitamiini|rikas, võidu|rikas, võimalus(te)|rikas, võsa|rikas, vähi|rikas, väljendus|rikas, värvi|rikas, õie|rikas, õli|rikas, õnne|rikas, õnnistus|rikas, ärevusrikas.
4. ‹adj› omadustelt hea, väärtusi sisaldav v. omav, väärtuslik. a. saagikas, viljakas. Seal, kus loodus, maa rikkam, elatakse paremini. Rändrahvas otsis rikkamaid jõgesid ja metsi. Traalid sõitsid rikkamatesse vetesse. Põllumees loodab, et tuleb rikas aasta. Hea, rikas muld. b. mitmekülgne, mitmepalgeline, sisukas, huvitav. Tal on rikas fantaasia. Väikese rahva rikas minevik, ajalugu. Meil seisab ees rikas tulevik. Ta elu on olnud väga, mõõtmatult rikas. Elati põneval ja rikkal ajal. Need on olnud rikkad päevad. Rikka hingeeluga, sise-, mõttemaailmaga inimene. Rikas isiksus. Näidendi rikas alltekst. Näitleja rikas mäng. Sel luuletajal on peen ja rikas keel. Rikas raamat, romaan. Sisult, keelelt rikkamaks muutunud kirjandus. *Valusat üksindust tundes / leidsin su kuuma suu. / Hetk sai siis rikkaks kui aasta.. A. Sang.
▷ Liitsõnad: intonatsiooni|rikas, kõla|rikas, maitse|rikas, meloodia|rikas, temporikas.
5. ‹adj› rikkalik, külluslik vrd rikas (4. täh.) Saak osutus väga rikkaks. Sügisaia rikas andam. Imetlesin tema musta rikast juust. Rikka kasvuga habe. Rikkas õierüüs õunapuuaed. Piimatoodete valik on senisest rikkam. Meie mõistatuste repertuaar on rikas. Kunstnik kasutas oskuslikult värvi rikkaid võimalusi. Järvestiku rikas taime- ja loomariik. Rikas sõnavara, kartoteek, raamatukogu. Rikka häälega laulja. *Valge ja punane villane lõng segunevad rikkaks kirjaks – kolmnurki selles, nelinurki, triipe ja tähne. L. Kibuvits.

rindapidi ‹adv›
rindupidi. *„Konnapoeg!”.. ägestus Puru ja tõmbas poisi rindapidi enesele peaaegu sülle. R. Sirge.

rumal ‹-a 2›

1. ‹adj› piiratud mõistusega, raske taibuga, väheste vaimuannetega, kõva peaga, juhm, loll, ebaintelligentne; lihtsameelne; ant. tark. Rumalale inimesele peab kõike mitu korda seletama. Enda meelest on ta üksi tark, teised kõik rumalad. Vanaisa pole küll koolis käinud, aga ega ta sellepärast veel rumal ole. Piiblijutt viiest mõistlikust ja viiest rumalast neitsist. Ta on pisut, lausa, täiesti rumal. Klassikaaslased peavad Atsi rumalaks. Eeslit peetakse kõige rumalamaks loomaks. Kass ei ole koerast rumalam. Rumal kui hani, oinas, saabas. Töö on rumalate inimeste ja vanade hobuste päralt. Parem tark ja vaene kui rumal ja rikas. *Liiga terved inimesed näisid sageli pinnalised, pealiskaudselt ükskõiksed, isegi rumalad, kuna haigete vaimukusel polnud vahel piiri. J. Barbarus. *.. ega seegi rumal pea ole just rumalamaist rumalam. F. Tuglas (tlk). || nõrkade v. väheste teadmistega, arenemata, harimatu. Ta on noorusest rumal. Kes ei õpi, jääb rumalaks. Olen nii rumal, et ei tea selle sõna tähendust. Laps on alles rumal, ei tunne elu. Ta ei häbenenud end sõbrast rumalamaks tunnistada. Käitub rumala poisikesena. *Oleme rumalad inimesed, haridust on meil ainult kopika eest. O. Tooming. || nõrgamõistuslik, vaimselt ebanormaalne. Jäi, läks vanuigi peast rumalaks. Lapse surm tegi ema rumalaks. Esineb rumalaks õppimise juhte. *Tead, kui tööinimene saab palgale, siis sööb end rumalaks, rasv hakkab hinge matma. H. Kiik. || (terve mõistusega inimese kohta, kui see käitub v. tegutseb ebaotstarbekalt, kohatult, rumalasti, lollisti). Rumal tüdruk, laskis end pehmeks rääkida. Ega ma rumal ole, et sind uskuma jään! See oli temast väga rumal, et ta saladuse välja lobises. Kuidas ta võis küll nii rumal olla! Kulutas rumalast peast, rumala peaga 'mõtlematult' terve kuupalga tüdruku peale. *Rumal inimene: kes siis rehe ajal tunniks puhkama istudes nägu peseb. H. Kiik. *Nad teevad puha ulakust ja neile teeb nalja, kui saavad kedagi kuidagi sisse vedada ja rumalaks teha. R. Roht.
2. ‹s› selline inimene. Ainult rumal ei hinda haridust. Ära hooli rumalate jutust! Jaak pole rumalate hulgast. Rumalaid on ilmas ikka rohkem kui tarku. Aktiivsed rumalad on kõige ohtlikumad. Tark teab, mis ta räägib, rumal räägib, mis ta teab. Targad sõdivad sõnadega, rumalad rusikatega. *Mõistlik mõistab ise, rumalale näita näpuga – ta'p saa siis ka aru. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: puru|rumal, püstirumal.
3. ‹adj› (tegude, jutu jms. kohta). a. arutu, lollust, rumalust ilmutav. Tegi rumala näo, nagu poleks midagi kuulnud. Mis rumalat juttu sa ajad! Mul tuli mingi rumal tuju, mõte. Täiesti rumalad süüdistused, küsimused. Vastase ratsukäik oli üsna rumal. Lihtsalt rumal oleks teda haletsema hakata. Rein saab igast asjast rumala naljaga üle. See oli nüüd küll minu elu kõige rumalam ost! b. kõnek paha, halb, ebameeldiv; (piinlikult) narr; kahju; suur, jube, kole. Väänas rumalal viisil jala välja. Lapsel on rumal mood nina urgitseda. Neetult rumal lugu! Olen sattunud väga rumalasse olukorda. Lapsed on jälle mõne rumala tembu teinud. Saagita on rumal kalalt koju minna. Kole rumal, et sain sellest nii hilja teada. Rumalast uhkusest pole head loota. Rumalamat ametit Enn ei tea kui lapsehoidmine. Rumala juhuse tõttu sattus ta just nüüd tuppa astuma. Jalg teeb lausa rumalat valu. Tal juhtub töös vahel väga rumalaid vigu. Tühisest asjast tuli rumalaid sekeldusi. *Minu toal on niisugune rumal ahi, et see sugugi kütmata sooja ei taha anda. Juh. Liiv. c. ropp, rõve, siivutu. Ütles ühe väga rumala sõna. Laulab purjus päi rumalaid laule. Ära kuula seda rumala suuga vanameest! *Kui arvab, et tal on õigus, võib ükskõik millise ülemuse rumalasse kohta saata. J. Peegel.

rusu ‹11› ‹s›
‹hrl. pl.› midagi purunenut v. purustatut, millegi tükk v. jäänus; vare [-me]. Hoonete, lennuki rusud. Jões vedeles purunend silla tükke ja muud rusu. Uhkest linnast olid järele jäänud ainult rusud. Maavärin mattis rohkesti inimesi rusude alla. Rusude all peitus vana asulakoht. Koer otsib rusude alt, vahelt oma peremeest. Vana kloostri rusudele ehitati uued majad. Väljapääs kindlusest oli rusudes. Sõda jätab maha rusu(de)s linnad ja külad. Rusuks sõidetud auto. Orkaan muutis sadamaehitised rusudeks. Mis auto see ka on, lihtsalt üks vana rusu. *Tuhk jalgade all oli alles soe, kohati hõõgus veel süsi, kui ta jalanukiga rusus kaapis. K. A. Hindrey. || kivimi murenemisel tekkiv puru; geol rusukalle. Temperatuurikõikumised ja vesi murendavad kaljud rusuks. | piltl. Armastuse, õnne rusud. Hädaldab kokkuvarisenud õhulossi rusude all. Riigi majandus on sõja tõttu rusudes. Lootused on lõplikult rusuks tehtud, pekstud 'hävitatud, purustatud'. Rusu(de)ks langenud, varisenud 'hävinenud, luhtunud' unistused.
▷ Liitsõnad: ahju|rusu, auto|rusu, kalju|rusu, kivi|rusu, laeva|rusu, lennuki|rusu, maja|rusu, torni|rusu, ummistus|rusu, varingurusu.

räbu ‹11› ‹s›

1. murd puru; rägu. Varisenud müüri räbu. Metsaalune on risu ja räbu täis. *.. [tulid töömehed,] tuues kaasa õlihõngusid, kivisöe ja rauatolmu ja muu räbu läpastust. J. Barbarus. *Peenem räbu ja oksad köideti kubudeks.. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: kivi|räbu, lume|räbu, oksaräbu.
2. tehn šlakk. a. metallisulatuses vedelmetalli pinnale tekkiv kergsulav mineraalse sulami kiht, mis tahkudes muutub kivi- v. klaasitaoliseks aineks. Räbu koostis, tihedus, viskoossus, temperatuur. Räbul on väiksem erikaal kui malmil. Vedel räbu. Granuleeritud räbu. Räbust valmistatud mineraalvatt. b. koldes kütuse põlemisel tekkiv mineraalne jääk
▷ Liitsõnad: kõrgahju|räbu, rauaräbu.

sabisema ‹37›
sabinat andma (v. tekitama). Põõsad sabisesid: keegi liikus seal. Iga liigutuse puhul sabisesid heinad. Lumi krabises ja sabises jalge all. Vihm sabises puude lehtedes. || sabinal kukkuma, sadama vms. Laest sabises põrandale puru ja liiva. Lumi sabises vastu akent. Kergete hoogudena sabises vihma. *Padriku õueaia tagant mööda minnes sabises midagi Mattiase ette rohule, nagu oleks orav kuuseladvast käbi kukutanud. S. Ekbaum.

sadama ‹sajan 42›

1. ‹hrl. 3. isikus, ka impers.› (sademete langemise kohta). Sajab vihma, lund, lumelörtsi, rahet. Vihma sadas ladinal, nagu oavarrest 'väga tugevasti'. Hakkas sadama peent uduvihma, laia lund. Ladistas, tibutas vihma sadada. Öösel on (vihma) sadanud. Öö läbi sadas vahetpidamata. Väljas sajab. Väljas tibas, tibutas, ladistas, soristas sadada. Lähme kuhugi varju: vihma sajab kaela. Lumeräitsakad sajavad vastu akent. Tänavu sadas lumi külmumata maale. Ega sadu enne ei lakka, kui pilved on tühjaks sadanud. Kõrbealadel sajab harva. Sadagu või aiateibaid, pussnuge (alla) 'ükskõik kui tugevasti v. ükskõik mida', mina lähen ikka. | piltl. Sulle lausa sajab raha. Sportlastele sadas auhindu ja medaleid. *Ja siis laseb Jumal tuld ja tõrva sadada, ja kõik teised rahvad [peale iisraellaste] saavad otsa. E. Enno. *Ka arstile ei saja niisama taevamannat pottidesse. O. Tooming. || (ühenduses tulemuse, tagajärje osutamisega). Heinad sadasid märjaks. *Sõudsid mööda teeäärsed raudteeputkad, pooleldi hange sadanud põõsad.. O. Samma (tlk). *Kuuse all puhkasime. Puud sadasid vihma kaela. L. Promet.
2. ‹hrl. 3. isikus› tihedasti, suurel hulgal alla kukkuma, alla langema vms. Puudelt sajab (alla) koltunud lehti. Vana maja laest sajab kaela puru ja liiva. Müüridelt sadas ründajatele kaela nooli ja kive. Põlevast hoonest sadas tukke ja sädemeid. Vingusid kuulid ning sadas pomme ja granaate. *.. ärge, mehed, minge tulele liiast lähedale, lagi võib iga sekund sisse langeda, seinapalgid võivad selga sadada. E. Maasik. | piltl. Askeldusi, töid, ülesandeid sadas kaela. Äpardusi, ebameeldivusi, muresid sadas vahetpidamata kaela. || (löömise, peksmisega ühenduses). Piitsahoobid, vemblahoobid sadasid hobusele, loomadele selga. Rusikahoobid sadasid mehele näkku, kõhtu, pähe. Hoope hakkas sadama nagu klopitaks vana kasukat. Mees võitles vihaselt: tema mõõgahoobid sadasid nii vasemale kui paremale. Mesilaste nõelapisteid sadas kaelale ja käsivartele. *Üks hoop teise järele sajab [kurikaga] triibulise riidetüki selga. Juh. Liiv. || (üldisemalt:) kukkuma, langema. Vaas sadas riiulilt kildudeks. Puu otsast sadas selga suur kookospähkel. Mingi pehme asi sadas mulle ülalt kaela. Iga pomm tundus pähe sadavat. Pihta saanud lennuk sadas eemale sohu. Ole ettevaatlik, et sa seal kuristikku ei saja! Vaata et sa lakaluugist, katuselt, puu otsast alla ei saja! Mine kaugemale, sajan sulle äkki veel ülalt kaela. *Hulda küünarnukihoop käis vastu Andrease külge, nii armutult, et mees põrandale sadas. H. Sergo.
3. ‹hrl. 3. isikus› piltl rohkel arvul kuuldavale tulema. Esinejale sadas igast kandist küsimusi. Sadasid kümned, üha uued küsimused. Olukorra kohta sadas sapiseid märkusi. Sadas etteheiteid, manitsusi, mitmesuguseid ettepanekuid. Meeste suust sadas ähvardusi. Nüüd hakkas kõrgemalt poolt käske ja korraldusi sadama. Meie aadressil sajab teravmeelsusi, pilget. Mehed on vihased: sajab sajatusi, sõimu. Meistrile sajab tellimusi lähemalt ja kaugemalt. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
4. kõnek ootamatult, äkki kuhugi ilmuma. Kust sina siia sadasid? Kust tonti sa nii äkki sadasid, ei teadnud oodatagi! Meile sadasid revidendid kaela. *.. praegusel ajal ei võinud ju ilmas teada, millal ja kust rüüstajad ja põletajad linna-alevitele kaela võisid sadada. J. Kross.

sae|puru
saagimisel tekkiv puupuru. Maas oli hunnik saepuru. Saepurust pressitud plaadid. Toit oli suus maitsetu nagu saepuru.

saia|puru
Lauale on pudenenud saiapuru.

sambla|puru
Tõusis mättalt ja pühkis riietelt samblapuru.

sant ‹sandi 21 komp sandim e. kõnek sandem superl kõige sandim e. kõnek kõige sandem›
I. ‹adj›
1. laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, sellisena rahulolematust äratav, vilets, halb, paha. a. (esemete, ainete vms. kohta). Santi kaupa ei osta keegi. Lahja sant vein. See tubakas on võrdlemisi sant. Tööpere nurises sandi toidu üle. Loomad ei taha süüa santi kopitama läinud heina. Toit, liha on sandiks läinud 'riknenud'. Sandist käsikirjast ei saagi tulla head raamatut. Sant, kivine maa. Sandid põllud. Orased tänavu väga sandid ei olnud. Metsa vahel läks tee sandimaks. *.. vesi neis kaevudes oli seistes nii sandiks läinud, et ta joomiseks ei kõlvanud. E. Vilde. b. (füüsilise v. psüühilise seisundi, ka võimete vms. kohta). Tervis on sant, muutus sandiks, läks järjest sandimaks. Süda läks sandiks, ajab oksele. Sant tunne kõhus, kontides, südames. Mul on täna nii sant olemine, nii sant olla. Enesetunne on sant. Isal on nägemine sant. Poisil on sant mälu, pea. Urmas on sant laulumees. Eilse pärast on kole, kangesti sant tunne. Sant tuju, meeleolu. Tuju on sandimast sant 'väga halb'. Vaatas mulle nii süüdistavalt otsa, et mul hakkas päris sant. Seda logelemist oli kohe sant vaadata, näha. *Ega sõjas üksi püssiga. Need on need kõige sandemad, kes saadetakse tukiga tulle. Sääl on muid asjamehi.. A. Mägi. c. (tegevuste, nähtuste vms. kohta). Laideti meeste santi tööd. Sant poliitika. Sant saksa keele oskus. Sant käekiri. Võõra teenistuses ei olnudki elu kõige sandim. Kirub oma santi saatust. See oli sul küll väga sant mõte. Nägin öösel santi und. Sellest piimast jäi sant maik suhu. Küll keldris oli sant hais. Kas on midagi santi juhtunud? Tulgu mis tuleb, praegusest sandimat enam ei saa olla. *Mart arvas, et kakskümmend tsentnerit selle suvega on hektari peale vähe, santi moodi vähe, kui mõelda, et oder. O. Anton.
2. negatiivsete eetiliste omadustega, iseloomult halb; moraalselt vääritu, laiduväärt. Tige ja sant inimene. Sant mees. Sandid kaaslased, sõbrad. Jauram polnud kõige sandim peremees. Uued naabrid on võrdlemisi sant rahvas. Vangivalvur polnud kõige sandimate hulgast. Lapsed olid oma ema vastu sandid. Sandi iseloomuga naine. Sandid kombed, kalduvused. Poiste sant ülalpidamine. See oli sant tegu. Tüdrukul on sant kuulsus. || ebasõbralik, ebalahke. Suhted naabritega on sandid. Ta ei ole mulle öelnud ühtegi santi sõna. *.. lihaval kreisiülemal oli õige sant nägu ees. A. Hint.
3. ebasoodus, ebameeldiv, mittekasulik. Sant ilm. Ilm(ad) on sandiks läinud. Tänavune talv oli metsloomadele eriti sant. Sant kartuliaasta. Praegu on kõige sandim aeg pikaks teekonnaks. Olukord oli üsna sant, sandimast sandim. Olime sandis olukorras, seisukorras. Võrdlemisi sant võimalus. Sant lugu, kui see kõik õige on. Minuga, minu tervisega on asi sant, asjad sandid. Haigus võttis sandi pöörde. Üpris sandid tulemused. Väga sandi sisuga teadaanne. Millal ma sulle santi nõu olen andnud! Sellest linnast on mul kõige sandimad mälestused. Jahimeestel oli täna sant õnn.
4. tülikas, ebamugav, raske. Täiskiilutud bussis oli sant sõita. Vastu tuult on rattaga sõitmine küllaltki sant. Pimedas toas oli ka sant olla. *Või oled kuski vahepeal, siis pressivad sind jälle sotsid ja pursuid mõlemad – veel sandim.. R. Janno.
II. ‹s›
1. (alatiseks) vigane inimene, invaliid. Pime sant. Käteta ja jalgadeta sant. Ühe jalaga, puujalaga sant. Kaotas sõjas käe, nüüd eluaegne sant. Karkude najal komberdav sant. Tuli sõjast tagasi sandina. Jäi vigastusest sandiks. Tulid mitmekesi kallale ja peksid noormehe sandiks. Raske tõbi tegi mehe sandiks. Töömees kukkus tellingutelt sandiks. Võeti jalg maha, nüüd sant valmis, sant mis sant. Ta on sant – lonkab teist jalga.
▷ Liitsõnad: pool|sant, puru|sant, sõjasant.
2. kerjus. Sandid palusid almust. Andis sandile 20 senti. Kirikuvärava juures kerjasid sandid. Külakorda käivad sandid 'vallavaesed'. Palu oma palka tema käest nagu sant. Sandi kott ei saa kunagi täis. Lase sant sauna, sant tahab ka lavale. Kes võib santi sundida, kui sant ei taha kõndida. *„Sõida põrgu oma karbonaadi ja viinatilgaga. Kes siin õige sinu sant on,” kurjustas Press. R. Tiitus. || ka hlv (vaese inimese kohta). Tal on ikka vara ka, ega ta mõni sant pole. *Teil pole ju hinge taga punast krossigi! Te olete ju sandid! Kaltsakad! J. Piik (tlk).
▷ Liitsõnad: kiriku|sant, vallasant.
3. mardi- v. kadrisant. Mardi- ja kadripäeval käidi sandiks.
4. (kerge kirumissõnana). Kes teda santi uskuda teab! *Vanaisa sirutab: / „Selg, näh, sant, jäi kangeks.” J. Kaidla.

puru silma ajama ~ puistama ~ puhuma vt puru

sodi ‹11› ‹s›

1. rämps, praht, saast. Põrand on sodi täis. Pühkis sodi laualt prügikorvi. Mis sodi su taskutes küll on! Õngitseb küünte alt musta sodi välja. Kraavid on sodi ja kõntsa täis.
2. püdel mass, löga, lödi. Auto pritsis meid lume ja soola sodiga üle. Liiga kaua keenud kartulid on päris sodid. *.. kartulikuhi, mis matmata, muutub ühe ööga külmavõetud sodiks! K. Saaber. *Kärjed heideti katlasse ja keedeti sulaks. Ja kui see sodi seisma pandi ja hangus, siis tuli sinna kollane vaharatas peale. H. Raudsepp.
3. miski madalakvaliteediline, väheväärtuslik. See pole puhas hõbe, vaid mingi sodiga segatud. Karbis oli vanu nööpe, haake ja muud sodi. Sai sodi võetud ja nüüd on pea haige. Ei taha igasugust sodi lugeda. Mis sodi ma küll kokku rääkisin!
4. ‹sg. nom. ja transl. adverbilaadselt› puru(ks), katki, löma(ks). Sääreluud on puhta sodi. Auto esiots on sodi. Kast kukkus ja kõik nõud olid sodi. Peksis köögis kõik sodiks. Mürsukild lõi käe korralikult sodiks. Torm lõhub püünised sodiks. Sõitis jalgratta sodiks. Kukkus end sodiks. Ta teeb su sodiks, kui võlg maksmata jääb. Kihutab, kuni sodi taga 'kuni on sodi'.

soonimis|puru
mäend (tekib soonimisel)

sule|puru
(hrl. võrdlustes). Kaklevad nii et sulepuru taga 'ägedasti'. *Kui oleks olnud.. üksainuski õige diviis. Üksainus! Oleksime löönud nii, et sitt ja sulepuru. H. Susi.

söe|puru

tee|pakk [-paki]
Raputas teepaki põhjast veel pisut puru. Teepakis oli kümme kotikest teed.

tee|puru
peenestatud teelehed ja -pungad

tellise|puru
telliste purustamisel v. murenemisel tekkinud väikesed tellisetükid. Punase tellisepuruga kaetud jalgrada. Müürist pudeneb tellisepuru.

telliskivi|puru
tellisepuru. Telliskivipurust punakad jalgrajad.

terase|puru
terase töötlemisel tekkiv puru

tiivas ‹-e 4› ‹s›
suurema linnu (näit. hane, pardi) tiib pühkimisvahendina. Pühkis tiivasega puru laualt kokku.

tola ‹11›

1. ‹s› (õukonnas, tsirkuses, laadal vm.:) narr, kloun, palaganitegija, pajats, veiderdaja. Igas õukonnas pidi ikka oma tola olema. Punase ninaga tolad veiderdavad ja lahutavad laadaliste meelt. Räägi tõsiselt, ära mängi tola! Elu kui tsirkus, kus üks mängib suuremat, teine väiksemat tola.
▷ Liitsõnad: laada|tola, palagani|tola, pulma|tola, tsirkusetola.
2. ‹s› tobu, lollpea, loll (ka sõimusõnana). Sellest saab iga tolagi aru. Kes see tola küll Manni ära võtma peaks? Ta on nendest kõige suurem tola. Seisis siin ja ootas tüdrukut nagu vana tola. Oh mind igavest tola, lasin end ninapidi vedada. Ants, tola, jäigi ta juttu uskuma. Kas teie, tolad, ka midagi teate! Oled küll tola mis tola! *Need kaabakad olid tal koos salakaubakoormaga niisama hästi kui käes, ja ta tola laskis neil nina eest ära joosta! A. Kasemaa.
3. ‹adj› poole aruga, napakas; lollust ilmutav. Poiss pidavat natuke tola olema. See mees on küll päris tola! Ta on ju tola kui äsjasündinud vasikas! Kelm oli mehe jälle tolaks teinud. Ühesugused tobud kõik, üks tolam kui teine. Ta tegi nüüd küll tola tembu. Mis tola juttu sa ajad! *Ta ei olnud ei erand ega tuulepea. Ja seda tolam võis kogu ta eraelu kõrvalt välja paista ... T. Kallas.
▷ Liitsõnad: puru|tola, püstitola.

tormi jooksma

1. tormijooksuga vallutada v. alistada püüdma. Soldatid jooksid linnale, kindluse peale tormi. *.. oli [Taavi] Balkani mägedes türklaste peale tormi jooksnud, jalga haavata saanud, laatsaretis viibinud .. A. Hint.
2. millegi hankimiseks kuhugi tormama, kuhugi jaole jooksma; mingil eesmärgil kedagi ründama. Odavatele kaupadele joosti esialgu tormi. Põnevatel aegadel jooksid inimesed ajalehtedele tormi. Daamide valsi ajal jooksid tütarlapsed kenale noormehele lausa tormi. Reporterid jooksid kuulsale sportlasele tormi. *Kõik jooksevad tormi seda ilmaimet vaatama. H. Pukk. *Ei noh, ega see suur ahven ole mõni särjenolk, kes iga puru peale tormi jookseb. H. Väli.

toruli ‹adv›
torukile v. torukil. Ajas huuled, mokad naljakalt toruli. Ajab vilet, huuled toruli. *„Vaada sedaviisi,” puhus Mihkel toruli suuga kännult puru eemale. E. Tegova.

tubaka|puru
Sigarette otsides leidis ta tasku põhjast ainult näputäie tubakapuru.

turba|puru
peenestatud turvas. Kuiv turbapuru pressitakse brikettideks. Seemneid kihitati külvikastides turbapuruga. Turbapuru on hea soojusisoleermaterjal.

tõsi ‹tõe, tõtt 36› ‹s›

1. tegelikku olukorda kajastav, ses mõttes õige ütlus, jutt vms.; see, mis on päriselt olemas. Teie ei usu, aga see on tõsi. Uskumatu, kuid tõsi. Tahan teada tõtt. Vannun, et rääkisin tõtt. Kas ta räägib tõtt või valetab? Pole kerge tõtt valest eraldada. Kõneled sa tõtt või pilkad? Teeb ta nalja või on see tõsi? On see tõsi, mis sinust lehes kirjutati? See on selge tõsi, mis ta räägib. Kas see on ikka päris tõsi, et te ära sõidate? Pole tõsi, selle oled sa ise välja mõelnud! Selles jutus pole sõnagi, teragi, raasugi tõtt. Neis sõnades peitub omajagu tõtt. Teile pole veel täit tõtt öeldudki. Tuleb endale tõtt tunnistada: töö ei laabu. Ütlesin sõbrale tõtt näkku. Kuulujutt ei vastanud tõele. Kas vastab tõele, et ta on abiellunud? Tema võtab kõike tõe pähe, tõena. On see tõsi või ainult sinu ettekujutus? Haige pidas unenäoks seda, mis tegelikult oli tõsi. Ärevad aimdused osutusid tõeks. Ettekuulutus muutus tõeks. Ennustus sai, läks tõeks 'täide'. Ole aga mees oma sõna tõeks tegema 'teoks tegema'. Tõtt öelda 'ausalt öelda, tegelikult', see ei puutu minusse. Söö, mis küps, räägi, mis tõsi. *Ma olen alati armastanud luiskamist ning teatrit – kus miski tõsi pole ja seetõttu kõik võimalikuks osutub .. A. Kivirähk.
▷ Liitsõnad: eba|tõsi, puru|tõsi, sula|tõsi, surmtõsi.
2. (möönva, öeldu paikapidavust kinnitava sõnana; ka vastavates ühendites). a. tõesti, tõepoolest. Tõsi, ta abiellub. Tõsi, kuld on midagi muud kui hõbe. Tõsi see on, et ta jäi vanatüdrukuks. Uhke ta oli, see on tõsi. Nägu on, tõsi mis tõsi, koledasti habemesse kasvanud. Muidu on ta igati tubli poiss, see on tõsi. Ilus ümbrus siin, see on sula tõsi. See on poisi esimene ülikond, jumala tõsi. Ta on tubli tööinimene, mis tõsi, see tõsi. Tõsi küll, ega temalgi kõik libedalt lähe. b. tõega ‹adverbilaadselt› tõesti, tõepoolest; tõsiselt. Kas ta tõega tuleb? Või kartis ta tõega, et teine saladuse välja räägib? Ja tõega, üks silm oli hoopis suurem kui teine. Ma tõega ei tea, kuidas seda teile ütelda. *Nii et sa räägid päris tõega, et mina võiksin siin, selles toas kohe tööd teha? M. Raud.

tõsine ‹-se 4› ‹adj›

1. mitte naeratav, mitte muhelev, mitte muigav. Teised naersid, aga poiss oli tõsine. Ära ole nii tõsise näoga! Nägu muutus tõsiseks. Püüab olla kangesti tõsine, kuigi ajab naerma. Naine tõmbus tõsiseks. Sunnib end vägisi tõsiseks. Kõik jäid üsna tõsiseks. Ema jutt võttis tütre tõsiseks. Juhataja võtab tõsise hoiaku. Täna oled sa tõsisem kui tavaliselt, kas on midagi juhtunud? Ta on alati nii tõsine ja kurb. Tõsine ilme, pilk. Tõsised silmad. || selline, kes loomu poolest vähe naerab, mõtliku olekuga, mitte lõbu taga ajav ega kergemeelne. Vaikse ja tõsise olemisega poiss. Tõsise loomuga tütarlaps. Tõsise ellusuhtumisega inimene. Ta on üks tõsine mees – viina ei võta, suitsu ei tee. Eestlased tunduvad lõunapoolsetele rahvastele reserveeritud ja tõsised. Mida vanemaks ta saab, seda tõsisemaks läheb.
▷ Liitsõnad: asjalik|tõsine, karm|tõsine, puru|tõsine, surm|tõsine, sügav|tõsine, sünk|tõsine, tormtõsine.
2. mitte naljaka sisu v. laadiga; oluline, kaalukas, sügav; selline, mis nõuab keskendumist v. järelemõtlemist, mitte kergelt võetav. Mõned näidendid olid tõsise, mõned koomilise sisuga. Tõsisematele lauludele järgnesid lõbusamad. Naine kippus tõsist juttu naljaks pöörama. Sellelt mehelt tõsist sõna ei kuule. Vesteldi tõsistel teemadel. Mul pole selle poisi vastu mingeid tõsisemaid tundmusi. See on tõsine töö, mitte naljategemine. Ei maksa tõsiste asjadega naljatleda. Võtaks midagi tõsisemat ette. Mul on tõsisematki teha kui pilvi vahtida. Sel teemal on kirjutatud mitmeid tõsiseid uurimusi. Räägib tarka ja tõsist juttu. Meil on üks tõsine jutt maha rääkida. Elu on tõsine asi. Abielu on tõsine samm. Tegemist on tõsise probleemiga. Need on tõsised küsimused. Tõsine hetk, silmapilk. On sul mõni tõsine 'mõjuv' põhjus koolist puudumiseks? || mitte ajaviiteline, süva-. Tõsine ja soliidne ajakiri. Loeb tõsist kirjandust. Kuulab tõsist muusikat.
3. tõeline; õige, korralik; tubli. a. (inimese kohta). Tõsine kristlane, ristiinimene. Tegemist on tõsise teadlasega. Temast on saanud tõsine põllumees. Tõsist töömeest temast ei tulnudki. *.. tõsine kunstnik ei too oma kunstilisi veendumusi kunagi ohvriks publikule. V. Vaga. | (looma kohta). *.. müü see tembutis maha ja muretse tõsine hobune. E. Tennov. b. (muu kohta). Konserv pole mingi tõsine toit. 30-aastaselt tegi ta oma esimese tõsise merereisi. Meil oli sõna tõsises 'otseses' mõttes surm suu juures. *.. mis talvel sügava lumega Vargamäel ikkagi teha. Tõsine elu ja tegevus algab siin alles kevadel. A. H. Tammsaare.
4. kindel, siiras. Kas see on sinu tõsine kavatsus? Tal on tõsine tahtmine õppida.
5. raske, ohtlik, halb, kardetav. Kopsuvähk on väga tõsine haigus. See pole mingi süütu tervisehäire, vaid tõsine tõbi. Vigastus polevat kuigi tõsine. Kukkumisel olid tõsised tagajärjed. Haige seisukord on tõsine. Asi pole pooltki nii tõsine, kui sa arvad. Asi läheb tõsiseks, see on selge. Asi võttis tõsise pöörde. Juhtunud on midagi tõsist. *.. võiks korragi talle tohtri tuua, ehk on midagi tõsisemat. A. H. Tammsaare.
6. keskmist ületav, suur (4. täh.); kõva, korralik, põhjalik, tubli. Varustamisega oli tõsiseid raskusi. Olukord teeb mulle tõsist peavalu, muret. Kooli lõpetamine nõudis poisilt tõsist pingutust. Näen selles tõsist ohtu. Tekib tõsine kahtlus, kas .. Mul oli tõsine hirm. Tõsine kuritegu, seaduserikkumine. Lapse surm oli emale tõsine hoop. Sõnanaginast tõusis tõsine tüli. Hing ihkab tõsist löömingut. Poiss on ära teeninud tõsise keretäie. Hea tahtmise ja tõsise tööga saab nii mõndagi korda saata.
7. igati arvestatav, tugev. Ta on tõsine ja ohtlik vastane. Mobiilsidest on kujunenud tõsine konkurent tavalisele telefonivõrgule.

tühi ‹tühja 32›

1. ‹adj› mitte millegagi täidetud, mitte midagi sisaldav; selline, kust miski puudub.; ant. täis. a. (anuma, ruumi vms. kohta). Tühi tünn, karp, pudel, kohver, kapp. Tühi taara. Tühi küün, ruum. Kast on täiesti tühi. Puid ei ole, pliidialune on tühi. Klaas on tühi mis tühi. Jõi pitsi põhjani tühjaks. Sõi oma taldriku tühjaks. Koputas piibu tühjaks. Pooleldi tühjaks joodud kohvikann. Ämber on tühi. Põua ajal on kaevud tühjad. Auto on tühjaks laaditud. Kallas tikutoosi lauale tühjaks. Läks tühja korviga turule. Varrukas ripub tühjana. Silmakoopad näisid tühjad. Tühjaks läinud õhupall, madrats. Tühjaks lastud kummid. Salved, aidad on tühjad. Püss oli tühi, laadimata. Söö, neela suu tühjaks! Tühjad sooled korisevad. Lehma udar tuleb tühjaks lüpsta. Tühjaks jooksnud silm. Haavatu jooksis verest tühjaks. Oksendas ennast tühjaks. Olin läbi nagu tühjaks pigistatud sidrun. Pool suud on hammastest tühi. Loomadest ja lindudest tühjaks jäänud mets. Jõgi on kaladest tühi. Vähipüüdjad on järve tühjaks püüdnud. Põõsad on marjadest tühjaks söödud. Tühjaks korjatud pähklipuu. Aku, patarei on tühi 'laenguta'. Täis ja tühi 'võiduta' loos. Tal on ainult kaks tühja kätt, muud ei midagi. Täiesti tühi vaikus. Loodus ei salli tühja kohta. Meri, jääväli, taevas on tühi 'lage'. Ümberringi on vaid neli tühja seina. Tühi kott ei seisa püsti. | piltl. Tühi tünn tümiseb. Tühja tünni kõmistama. Ideest jäi järele ainult tühi kest. Pataljon jooksis verest tühjaks. || (näljatunde, söömata oleku kohta). Kõht on tühi. Kannatas tühja kõhtu. Seda rohtu ei tohi võtta tühja kõhuga. Ära kõhtu tühjaks jäta! Kere on tühi. Marsib tühja vöövahega edasi. Lapsed karjuvad tühja kõhtu. Tühi kõht on kõige parem kokk. || rahatu, rahast lage. Rahakott, tasku, kassa, arve on täiesti tühi. || (varastamist märkivates ühendites). Nad plaanivad panka tühjaks riisuda. Korter on tühjaks tehtud, tühjaks varastatud. || piltl (selle kohta, et miski on ammendatud). Laenuallikad on tühjaks ammutatud. Tühjaks kirjutatud teema. Repertuaar on tühjaks mängitud. b. selline, kuhu pole kirjutatud, trükitud, joonistatud vms. Tühi lehekülg. Tühi rida, lahter. Allkirja jaoks on jäetud tühi koht. Sõnade vahel olgu veidi tühja ruumi. Tühi tahvel. Teeristidel seisid tühjad viidad. Tühi videokassett. c. selline, kus ei ole inimesi (v. on vähe inimesi); liikluseta; vaba; asustamata, asukateta, elaniketa. Varahommikuti on tänavad tühjad. Sügisel jääb rand tühjaks. Perroon on päris tühi. Rong on peaaegu tühi, tühjem veel kui eile. Tühi lava. Mängiti peaaegu tühjale saalile. Etendus läks tühjale majale. Kell helises ja fuajee jäi tühjaks. Tühjad tooliread. Tühi takso. Leidsime kohvikus tühja laua. Palatis pole ühtki tühja voodit. See korter on kaua tühi seisnud. Maja on täiesti tühi. Külad on tühjaks jäänud. Sajandi alguses oli see saar veel tühi. Ameerikas oli palju tühja maad. *Rauad saate mõlemad! Tühjale maale [= Siberisse] lähete eluajaks! E. Vilde. d. piltl (mõtete, emotsioonide puudumise v. millestki vabanenud oleku, tühjusetunde vms. kohta). Pea on tühi. Nuttis end tühjaks. Leidis inimese, kellele ennast tühjaks rääkida. Räägib suu, südame tühjaks. Ta süda on tühi ja puhas. Naersime end tühjaks. Ootas, kuni teine end tühjaks karjub. Tal oli tühi tunne. Süda ja hing jäid tühjaks. Seisis tühjana, vapustatuna. Olen jälle kuidagi tühi, nagu lahkunuks keegi lähedane. Pettumus oli ta tühjaks pigistanud. || (pilgu, ilme kohta:) mitte midagi väljendav, ilmetu, tardunud, nüri. Tühi pilk. Tühja pilguga silmad. Näol on tühi, äraolev ilme. Väsinud tühja ilmega eideke. Näod on tühjad, neis pole midagi. Tühjad, mitte midagi mõistvad silmad. Haige tühjad selged silmad. *Ja ema pilk oli nii imelik – ka nagu tühi. Et vaatab ja ei näe ... L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: pool|tühi, õhutühi; inimtühi.
2. ‹adj› asjatu, tarbetu, mõttetu, ilmaaegne, niisama; tegeliku v. sügavama sisuta, tähtsusetu, ebaoluline, tühine. Tühjad lootused, unistused, lubadused. Ilma lasteta näib elu tühi. Nende võrdlemine on tühi töö. Kõik on tühi töö ja vaimunärimine. Ära näe tühja vaeva! See on tühi kartus, midagi ei juhtu. Sel suvel polnud tühja vahtimist. Pea on täis tühja tarkust. Ära jahi tühja ebausuga! Tühi ettekujutus kõik. Ta ei pea tühjadest kombetalitustest lugu. Ajab tühja jonni. Teeb tühja kära. See polnud tühi viisakus. Maksab tühja masina eest niisugust raha! Mõni saab mõisa, tema ei saanud tühja hobustki. Ära hakka selle tühja solvangu pärast kohut käima! Mis sa sest tühjast külmetusest, hambavalust kardad! Ah, see on tühi asi! Mis maksab inimelu? – Tühi puru kõik. See on tühi täpe! Haigus ei tule tühjast tuulest 'eimillestki'. Ta arvamus on mulle tühi õhk 'ükskõik, eimiski'. || (sisutu v. alusetu jutu kohta). Tüütab meid tühja lobaga. Viideti aega tühja lobisemisega. Ära aja tühja juttu. Levitab tühje jutte. See on tühi lora, lori. Peab teise juttu tühjaks pläraks. Teeb tühje sõnu. Tühi kuulujutt, kumu. Tühja lõksutamist ta ei salli. || kunstiväärtuseta; (sügavama) sisuta v. tähenduseta, formaalne. Riiulil oli ainult tühja lugemist. Pilt on tehniliselt hea, kuid tühi. Vahetati mõned tühjad laused. Tühjad fraasid, sõnakõlksud. || (sisutu, kerglase elu v. inimese kohta). Elab lõbusat, aga tühja elu. Kulutas aega tühjadele ettevõtmistele, lõbustustele. Kogu õhtu läks tühjale kurameerimisele. Tühi sõnakõlksutaja, kiitleja. Tühjad ja albid tüdrukud. || kehtetu. Kihlus on tühjaks tunnistatud. *Teie leping on tühi, see ei maksa .. A. Saal. || hrv suuruselt väike, tühine. *Kaupmehed ostsid igalt poolt tühja hinna eest jänesenahku .. F. R. Kreutzwald.
3. ‹s› miski v. keegi asjatu, tarbetu, ebaoluline, tühine; eimiski. Küsib, pärib kõiksugust tühja. Mis sa tühjast loed! Ega see koer, tühi, hammusta. Millega see mees tühi ehitab? Poisid läksid tüdruku tühja pärast tülli. Ei ole tast tühjast perenaist. Raha, tühja, saab ikka. Ära nüüd tühje karda! Ah viin, mis ta tühi hea on! Ei tee see külm, tühi, midagi. Palju see lehm tühi ikka sööb. Ei tea, kas ta tuleb appi? – Ega ta tühi vist tule. Ega tal tühjal viga pole (tunnustavalt). Pea on tühja täis. Norib tühjast tüli. Ehitab oma plaanid tühja peale. Taskud on tühja täis 'raha pole üldse'. Aja tühi asjale, karga ise kannule. || tühjus. Silmad vahivad, puurivad tühja.
4. ‹s› vanapagan, vanatühi (hrl. esineb nõrgenenult rahvapärastes väljendites). Saadab joodiku kus tühi. Võtaks tühi, kus täna on alles koerailm. Võtku tühi, kui see pole minu raha. Jättis töö kus tühi. Et tühi teda võtaks! Tühi teda võtku! Tühi temaga, nendega! (kasut. käegalöömise, ükskõikse suhtumise puhul).
▷ Liitsõnad: vanatühi.
5. ‹s› vaesus, puudus. Tühi toob tüli majasse, majja. Tühi tuli kätte ja nälg.
6. tühja ‹adverbilaadselt›. a. asjata, tarbetult, ilmaaegu, niisama, tulutult. Rabad, askeldad, pingutad tühja. Mis siin tühja vaielda. Lapsed ei pea niisama tühja õues keksima. Sõitis tühja, arsti ei olnudki. Ära tühja looda! Päevad kaovad tühja. On tühja elanud. Tühja kulutatud aeg. Ta on jälle tühja tõrelda saanud. Mis sa tühja nutad, muretsed. Mootorid mürisesid tühja. Ära lase veel niisama tühja joosta! Kohtumine lõppes tühja. b. esineb rahvapärastes ütlustes; kasut. juhul, kui midagi ei peeta oluliseks. Tühja ka(h), jäägu nii. Tühja ka, käib küll. Paljugi mis räägitakse, tühja ka. Ah tühja, ei tahagi süüa. Mis tühja, ära selle väikese asja pärast ära mine. Tühja sest vaasist, ostame uue. Maksab mis ta maksab, tühja sellest. Tühja häbist! Tühja sa sest seelikust nii palju triigid. Tühja! Kui reisist asja ei saa, sõidan koju. Tühja nüüd! Mis sa tühja! Tühja temaga, sinuga, nendega! c. eitab teatavat tegevust, olukorda, omadust täiel määral. Tühja ta seda meile öelda tohib. Tühja ta sinna seltsi kuulub. Tühja sa vanaisa mäletad. Tühja ma seal magasin. Olla uhke tüdruk. Tühja! d. (millegi nurjumist, luhtumist, ebaõnnestumist märkiva sõnaühendi koosseisus). Kõik läheb tühja. Ennustus läks tühja. Rõõmustas, et jahilkäik ei ole tühja läinud. Lootus langes tühja. Ajas kogu me plaani tühja. Kuri nõu aeti tühja. Aeg kadus tühja. Nali lendas tühja.
7. tühjagi ‹adverbilaadselt, hrl. eitusega› mitte midagi, mitte sugugi, üldse mitte. Ei mäleta tühjagi. Tühjagi ta ei oska. See kõik ei tähenda tühjagi. Ei tule sest reisist tühjagi. Ära karda tühjagi. Homme on eksam, aga ma ei tea tühjagi. Tundus, et liigub, aga ei liikunud tühjagi. Ei ta vaidle enam tühjagi. Arvas, et saab hakkama, aga tühjagi. Sul hakkab külm. – Ei hakka tühjagi. Kas see tähendab õnnetust? – Tühjagi.

uskuma ‹usun impers usutakse e. ustakse, usutud e. ustud 42›

1. kellegi v. millegi olemasolu ja mõjujõudu kindlaks v. võimalikuks pidama, ilma et seda tõestatud oleks. Kristlased usuvad Jumalasse, muhameedlased Allahisse. Loodusrahvad uskusid vaime, haldjaid, tonte. Usub paradiisi ja põrgusse. Usutakse hinge surematusse, hauatagusesse ellu. Paljud usuvad imesid, unenägusid, endeid. Kas sa usud telepaatiat, horoskoope, käevaatamist? Pettunud inimene ei usu enam armastust, armastusse. || usklik olema. Isa õpetas lapsi maast-madalast uskuma ja palvetama. *Kes usub, sellele pole surm kohutav, sest surm on osa elust. O. Tooming.
2. milleski veendunud olema, milleski v. kelleski mitte kahtlema. Usun paremasse tulevikku, meie ürituse õnnestumisse. Uskus ikka kindlamini, et kõik oli juhtunud just nõnda. Ma ei suuda seda uskuda, mida temast mulle räägiti. Tühipaljaid sõnu ei usu ükski ametnik, ikka tahab ta kõike näha paberi peal. Jahimehejutte ei maksa alati uskuda. Ta oli nii tõsise näoga, nagu usuks ta tõepoolest, mida räägib. Keegi ei tahtnud alguses surmasõnumit uskuda. Uskus oma jõusse. Usu, temast võib veel suur mees tulla. Ma ei usu teid mitte üks põrm. Sõbrad peavad teineteist uskuma ja usaldama. Kes usub iseendasse, seda usuvad ka teised. Ravitsejaisse ta ei uskunud. *Usu või ära usu, tööga kaob häda nagu uss mättasse! K. Ader. *Mina rääkisin tõtt, tema valetas, aga mind ei kuulatud ega ustud rohkem kui teda. A. H. Tammsaare. || usaldama (1., 2. täh.); van usaldama (3., 4. täh.) Kollektiiv peab oma liidrisse uskuma. Ära sa seda kelmi usu! Ega linnavurlesid uskuda tea. Ta on nii muutunud, et ma ei usu oma silmi 'ei usu, mida näen'. Vaatas rääkijat kahtlevalt, nagu ei tahaks ta oma kõrvu uskuda 'ei usuks seda, mida kuuleb'. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Veel kardetavam on Peipsi jäälagunemise ajal. Siis on teda raske uskuda, raske uskumata jätta. Juh. Liiv. *Aga uskuge oma saladus minu kätte .. J. Järv. || lootma. Nii suurt vedamist ei osanud ta uskudagi.
3. kellegi v. millegi suhtes mingil arvamusel olema, arvama, oletama. Poleks uskunud, et lapsega nii palju tüli tekib. Usutagu pealegi, et ta on ära sõitnud. Uskusin rahvamurrus korraks Ellet nägevat. Temast ei us(u)tud suuremat töötegijat. *Ma usun, lapsed, meil on paremaidki jutuaineid. E. Vilde. *„Mulle teeb suurt au, isand kuningas,” vastas Ibrahim, „et usud mind selle targa ning eduka mehe järglaseks.” H. Saari (tlk).
4. julgema, tihkama, usaldama. Poiss jäi vait ega uskunud enam iitsatadagi. Tea, kas usub teist pitsi enam võttagi. *Noh, aga pilliroo juurde parve vaatama ei usu keegi minna? O. Luts.

ussi|puru
kõnek röövikute poolt täiesti rikutud ese, läbinisti ussitanud puuvili vm. Vanast kummutist oli järel vaid ussipuru. Tänavused õunad on lihtsalt ussipuru.

vaene ‹-se 4›

1. ‹adj› varatu v. vähese varaga, rahatu; ant. rikas. Vaene inimene. Täitsa, päris, hirmus vaene mees. Vaene maatööline, saunamees, moonakas, poesell, agulikingsepp. Ta oli küla vaesemaid peremehi. Agulis elas tavaliselt vaesem rahvas. Vaesed vanemad ei suutnud oma lapsi koolitada. Üks vendadest oli rikas, teine vaene. Ta on ju nii vaene, et elab poolnäljas. Toetati majanduslikult kõige vaesemaid. Enne elas jõukalt, nüüd on vaeseks jäänud. Sõda on rahva vaeseks teinud. Vaene talu, rendikoht. Elas vaesest vaesemana 'väga vaeselt'. Ta on vaene nagu kirikurott. Vaene sant on see, kes ilma kotita kerjab. Mets vaese mehe kasukas.
▷ Liitsõnad: kerjus|vaene, puru|vaene, sant|vaene, verivaene.
2. ‹s› varatu v. vähese varaga inimene; ant. rikas. Kõik küla vaesed tulid kokku. Vaeste linnaosa. Linna ääremaadel olid vaeste hurtsikud. Saarel elasid vaesed ja rikkad kõrvuti. Rikas otsib rikast, vaene ajab vaesega läbi. Ligimesearmastaja pastor käinud sageli vaeseid külastamas. Ega vaesel toitu valida pole. Kes vaest varrule kutsub või puujalga pulma. Kes vaesele õigust teeb. *Mõisa käest sai iga vaene kaks kolmandikku rukkeid .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: vallavaene.
3. ‹adj› (haletsevalt, kahetsevalt, kaasatundvalt kellegi v. millegi raskes, halvas olukorras oleva suhtes). Oh sa vaene laps küll! Vaene mees, mis sinust nüüd saab? Tal vaesel mehel ei vedanud elus. Mis pidi vaene naine üksi peale hakkama! Vaene poiss, mul on temast südamest kahju. Vaene Maria, ta oli armunud! Mis sest vaesest orvust saab! Vaesed kalamehed, kes sellise tormiga merel on. Issand olgu sellele vaesele patusele armuline! Tema, vaene hing, ei aimanud ju midagi. Ta seisis minu ees nagu vaene patune. Mis sa sest vaesest loomast piinad! Vaesed lehmad palava ja parmude käes! Mu vaene süda valutab tema pärast. *See vaene maja on tõesti õnnetu koha peal. A. Liives.
4. ‹s› (haletsevalt:) vaeseke. Mis ta vaene peab tegema, kui teda kõikjal põlatakse! Kas tal vaesel on, kuhu täna ööseks minna? Oh mind vaest, kuidas ma ometi selle unustasin! Ja Joosep, vaene, ka veel selle ilmaga väljas! Prouale, vaesele, ei rääkinud sellest keegi. Loomad, vaesed, ka laudas söömata. *„Kas ootasite mind?” – „Jah.” – „Vaene! Ma olen nii suur süüdlane! .. ” R. Roht.
5. ‹adj› vilets, kehv, nigel, kesine; ‹liitsõna järelosana› nappus, vähesus. Vaene ja väeti linnupoeg. Põllumaa on siin vaene, enamasti liivasoss. Maavaradelt vaene piirkond. Tundra on taimeliikide poolest vaene. Sõjajärgne vaene aeg. Tänavu on viljasaagi poolest vaene aasta. Vitamiinide ja mineraalide poolest vaene toit. Oma inglise keele vaese oskuse tõttu on tal suhtlemisel raskusi. Mõtete poolest, mõtetelt vaene kirjutis. Vormiliselt vaene luule. Kultuurilugu tundmata oleksid meie teadmised palju vaesemad. Päevast päeva üksluine vaene argielu. Sul on võrdlemisi vaene fantaasia. Söögipoolisega oli vabadikuperes üsnagi vaene lugu 'vilets olukord'. *Poja tervis vaene, vaesem kui kunagi enne, armuline proua. E. Vilde. *.. aga päris ilma meheta on naisterahval ikka kole vaene elada. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: algatus|vaene, ande|vaene, aru|vaene, elamus|vaene, fantaasia|vaene, fosfori|vaene, hapniku|vaene, huumus|vaene, idee|vaene, kaaliumi|vaene, kala|vaene, kalori|vaene, kriitika|vaene, kujundi|vaene, kultuuri|vaene, laste|vaene, leiu|vaene, liigi|vaene, linnu|vaene, lubja|vaene, lume|vaene, lämmastiku|vaene, maitse|vaene, marja|vaene, metsa|vaene, mõtte|vaene, nalja|vaene, pinge|vaene, poeesia|vaene, proteiini|vaene, puude|vaene, päikese|vaene, raha|vaene, rasva|vaene, raua|vaene, saagi|vaene, sademe(te)|vaene, seene|vaene, sisu|vaene, soola|vaene, stiili|vaene, sõna|vaene, sündmus(te)|vaene, süsivesikute|vaene, taimestiku|vaene, takti|vaene, teabe|vaene, tegevus|vaene, toidu|vaene, toitaine(te)|vaene, tulemus|vaene, tunde|vaene, vaimu|vaene, valgu|vaene, vee|vaene, vere|vaene, vitamiinivaene.

vaesus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. rahatu, varatu olek; ant. rikkus. Talupoegade vaesus oli suur. Rahva vaesus kasvas, süvenes. Sõja järel valitses kõikjal vaesus. Mees häbenes oma vaesust. Elati, vireleti äärmises vaesuses. Vaesusest oli raske välja rabelda. *Eluaeg rassite, aga vaesus vahib uksest ja aknast sisse. M. Talvest.
▷ Liitsõnad: puru|vaesus, verivaesus.
2. kehvus, nigelus; vähesus. Põhjaalade taimestiku kidurus ja vaesus. Argielu hallus ja vaesus. Kirjutis kannatab kohati väljendusliku vaesuse all. Ideede vaesus. Ebakindlaks tegi teda kogemuste vaesus.
▷ Liitsõnad: ande|vaesus, fantaasia|vaesus, hapniku|vaesus, huumus|vaesus, idee|vaesus, liigi|vaesus, lume|vaesus, maitse|vaesus, sademe(te)|vaesus, takti|vaesus, tunde|vaesus, vaimu|vaesus, vee|vaesus, verevaesus.

vana ‹7›

1. ‹adj› kaua elanud, pika eaga; ant. noor. Vana inimene. Vana aednik, õpetaja, tööline. Vana Sass. Naine on näost, väljanägemiselt vanaks jäänud. Ega see kübar mind vanaks tee? Vanul päevil, vanas eas 'vanaduses, eakana'. Taat võis muretult oma vanad päevad lõpetada. Vanemates aastates brünett. Vanema põlve kirjanik. Võttis veel vanast peast 'vanuigi, vanana' naise. Mida mu vanad silmad veel nägema peavad! Ta on juba vanem 'vanapoolne' mees. Vanem vend andis nooremale tuupi. Klassi vanim õpilane. Laps on luti imemiseks liiga vana. Ta pole selle filmi vaatamiseks piisavalt vana. Noorem, keskmine, vanem kooliiga. Vanem generatsioon pelgab tänapäevast tehnikat. Ärgu see vana känd, vana muld tulgu õpetama! Vana mees, aga varsa aru. || (loomade, taimede kohta). Vana kass, koer, hobune. Vanad männid.
▷ Liitsõnad: igi|vana, iid|vana, muld|vana, puru|vana, vara|vana, üli|vana, ürgvana.
2. ‹adj› selline, mis on ammu tekkinud v. olemas, kaua kestnud, varase(ma)st ajast pärit; ant. hrl. uus. Vana park, linnaosa, sild, maja, reheahi. Tallinn on vana linn. Vana, isaisadelt päritud talukoht. Kogub vanu maale, raamatuid, münte. Tartu vanim kool. Tekstiilitööstus on vanemaid tööstusharusid. Vana vein läheb aina paremaks. Vana asustusala, muinasleid. Vanad ürikud, kroonikad. Vanast hõbedast lauanõud, ehted. Vanad kogemused kulusid marjaks ära. Ümiseb üht vana viisi. Loos, laulus korratakse vanu motiive. Vana meremehetarkus. Tegi seda meie vana sõpruse nimel. Vana kombe kohaselt. Tuli vanu arveid õiendama. Vana võlg tahab tasumist. Vana arm ei roosteta. Käsk on vanem kui meie. || ajast v. rohkest kasutamisest kahjustatud, kulunud; pruugitud; kehtetu. Vanad paigatud püksid. Käis vanas kulunud riides. Ei tahtnud endale vana ülikonnaga häbi teha. Vana roostetanud konservikarp. Vana aukuvajunud diivan. Vana, närtsinud nahk. Aeti vanade majariistadega läbi. Vana koli. Vana paadiloks. Vanad autokummid visati ära. Vana värv kraabitakse pinnalt maha. Lipitud-lapitud vana katus. Ostis vana auto. Õde käib venna vanade tossudega. Vana pilet. || riknenud; hukka, käest ära (läinud). Vana või, rasv. Haav, haigus on lastud vanaks minna. *Kana pidavat sa kohe ära sööma, sest see võivat vanaks minna. K. A. Hindrey.
3. ‹adj› kunagine, endine, mitte praegune; varasem, selline, mille kõrval v. asemel on uuem; ant. uus. Vanades jõesängides rohetavad nüüd niidud. Vana sõjatee läks siit. Kohtusin vana koolivennaga. Vana esimees on ammu pensionil. Mis sest vanast asjast enam meelde tuletada! Vanu haavu lahti käristama. Nad tahavad vanu õigusi tagasi. Ega praegu enam vana aeg pole. Vanal Vene ajal. Vanal hallil ajal. Vana korra ajal. Ta pole vanas kodus enam kordagi käinud. Tahaks vanasse kohta tööle tagasi minna. Ta on maetud vanale kalmistule. Surnuaia vana osa. Taime vanad ja uued juured. Kas ostame vana või värsket kartulit? Need on juba vanad uudised. Vana vihik on täis, võta uus! Palju sa vanas rahas palka said? Vana Testament. Vana kirjaviis. Vana Maailm 'Euroopa, Aasia ja Aafrika'. Vanem kiviaeg 'paleoliitikum'. Vana 'Juliuse' kalender. Vanad keeled 'eeskätt klassikalised vanaaja keeled (kreeka, ladina)'. Vanad 'muistsed' germaanlased, kreeklased, roomlased, egiptlased, eestlased. Vana Tallinn (Tallinna vana osa kohta). || (tunnustavalt:) varasematele aegadele omaselt rangem, nõudlikum. Vana kooli eriteadlane. *Roogas oli vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg. || möödunud v. mööduvasse aastasse puutuv. Vana aasta ärasaatmine. Saadab sõbrale veel vana aasta lõpu sees kirja. Head vana aasta lõppu!
4. ‹adj› selline nagu enne, endine, muutumatu; sama. Kõik läheb seal vana viisi, vanal viisil edasi. Algul jäid asjad vana moodi. Elu läheb vana rada. Külastused jätkusid vanas vaimus. Saatis veel vanas usus paar kirja samal aadressil. Suhtub sõbrasse vana lugupidamisega. Ta on ikka oma vanas olekus: rõõmus ja häirimatu. Mängib pilli vanas tuntud headuses. Pärast päevapikkust kõndimist jõuti vanasse kohta tagasi. Võti käib meil vanas kohas. || sageli kasutatav, traditsiooniline, kulunud. Jälle see vana nali, vabandus! See on neil vana laul!
5. ‹adj› (kellegi kohta:) kauaaegne, ammuaegne, ammune. Küll ta oskab, ta ju vana põllumees, karjakasvataja. Poiss on juba üsna vana õngitseja. Nad on vanad suitsumehed. Ta on siin vana olija. Oleme vanad tuttavad, sõbrad. Kokku said vanad konkurendid. Tehase vana kaardivägi. Üks vana sõber on parem kui kaks uut.
6. ‹adj› vanem komp positsioonilt kõrgem, astmestikus eespool vrd vanem- Vanem skribent. Ta on aukraadilt sinust vanem.
7. ‹adj› (hrl. koos arvuliste suurustega:) teatava vanusega. Kui vana sa oled? Sama vana kui mina. Ta sai viis aastat vanaks. Neli kuud vana kassipoeg. Hunt elab kuni 15 aastat vanaks. Viis poega vana lehm. Oma kolm nädalat vanad ajalehed. Pool aastat vana maja. Ligi tuhat aastat vana linn.
8. ‹adj› kasut. püsiühendeis. a. (tugevdavalt mütoloogiliste olendite nimetustes). Vana kurat. Vana sarvik, sarviline. Vana tühi. Nagu vana õelus ise. b. ka hlv (inimese kohta:); igavene, kuradi(ma). Sa vana jäär! Vana hani, oinas! Sa vana sinder! Vana narr! Vana kalts, tola, ahv! Kes seda vana rebast ei tunne! Oota sa, vana nõid! c. taevakehade rahvapärastes nimetustes. Vana Sõel 'Hüaadide täheparv'. Vana 'Suur' Vanker. Vanad Sauatähed 'kolm ridastikku tähte Kotka tähtkujus'. d. (hundi kohta). Vana hall. e. muid juhte. Vana valge 'valge viin'. Kardab jääda vanaks tüdrukuks van vanatüdrukuks.
9. ‹adj› kasut. kahaneva kuufaasi kirjeldamisel; sellise kuu paistmise aeg. Vana kuu tõusis taevasse hilja. Lehtpuud soovitati raiuda vanal kuul. *Ka seinatoppimise sammal, keldriks vajalikud kivid ning ahjumaterjal tuli hankida vanas kuus. T. Habicht.
10. ‹adj›. a. päris, tõeline. Vana valge, pime juba käes, väljas. Vana videvik, öö ammu käes. Tugev tuul tõusis vanaks maruks. Mardipäevaks oli vana talv käes. Palju kell on? – Vana päev juba. b. hääbuv, vaibuv. *Eemal ulgumerel nähti veel vaibuva põhjatuule jälgi: .. kerget vana laine kohamist karidel, laiad väljad vaikivat vett. A. Mälk.
11. ‹s› (kellegi kohta). a. vana inimene (sg. sagedamini mehe kohta); isa; lastek vanaema v. vanaisa. Hoolitsus vanade eest. Lahke, tarmukas, energiline vana. Vana on veel üsna kõbus. Täitsa vana! Vana andis talu pojale üle. Mis su vana sellest arvab? Tule vana sülle! Homme lähme vanale külla. Vanal varese, noorel nugise silmad. b. ‹pl.› vanemad. Vanad kasvatasid üles viis poega. c. kõnek (ülemuse kohta). Kõik kutsusid kaptenit, kiprit laeval vanaks. Sõdurid usaldavad oma vana. Poistega oli vana range. Sai vana käest peapesu. d. (looma kohta). Talled kepsutavad vana ümber.
▷ Liitsõnad: jõulu|vana, näärivana; järve|vana, metsavana.
12. ‹s› miski endisaegne, varasemast tuntud v. teada. Uue võitlus vanaga. Hoiab vanast kinni. Ripub vana küljes. Hääbuv, manduv vana. Aeg-ajalt tuleb vana korrata.

vana|kurat
kurat. Talle on vanakurat ise sisse läinud. Kaupmees on vanakuradi endaga ka nõus lepingut tegema. Mine või vanakuradi vanaema juurde, mul ükskõik! Poiss on andekas nagu vanakurat. Kaval nagu vanakurat. Must nagu vanakurat. || (kirumissõnana). Oh sa vanakurat, õng on puru.

vehkima ‹vehin 42›

1. hoogsalt midagi v. millegagi üles-alla v. edasi-tagasi liigutama, vi(i)butama; hoogsalt edasi-tagasi, üles-alla liikuma; sähvima. Vehib kõndides kätega. Püüdis käega vehkides autot peatada. Vehib (käega) suitsu laiali. Vehkis tõrjuvalt kärbseid eemale. Kaldalt vehiti paadimehele: hoia paremale. Seletasid vastastikku kätega vehkides nagu tummfilmis. Vehkis tuulikuna käsi. Ettekandja vehib rätiga laualt puru maha. Hakkas endale lehvikuga tuult vehkima. Imik vehib käsi ja jalgu, käte ja jalgadega. Ära vehi noaga! Vehib mõõgaga. Kepiga, piitsaga ägedalt vehkima. Rätikut, rätikuga vehkima. Tüdruk vehib rõõmsalt kirjaga. Ära vehi, vaata, kuhu sa lööd. Kukk vehib tiibu, tiibadega. Hobune, koer vehib pead, peaga, saba, sabaga. Käed vehkisid hoogsalt. Lendasid kivid ja vehkisid rusikad. Koera saba hakkas ägedasti vehkima. Välgud vehivad taevalael. *Öösiti paukusid aiateibad ja vehkisid virmalised. J. Saar. | piltl. Akna taga vehivad puud raevukalt okstega. Tuulik vehib oma tiibadega. || piltl (ulja, mõtlematu sõna- vms. kasutuse kohta). Vehib oma väidetega. *Miks me siin asjata sõnadega vehime. M. Metsanurk.
2. kiiresti kõndima, hoogsalt edasi liikuma. Vehkis huupi läbi pimeduse edasi. Andis ikka vehkida, et teistega sammu pidada. Läheb vehkides koju. Vehkis rutuga minna. Hobune vehib tulla, nagu jalad võtavad. Poiss peab jala, jalgsi kooli vehkima. Oli suure kiiruga teistest juba ette, mööda vehkinud. Poisid vehkisid kilomeetrit viis. Siit on koju tükk maad, jalgrattagagi annab vehkida. *.. ühteviisi vehkis ta läbi Helsingi, Pariisi või Tartu sügislörtsi. F. Tuglas. *Taavi lidub ees ja mutt vehib takka järele. E. Maasik.
3. (ägedate edasi-tagasi, üles-alla liigutustega) midagi hoogsalt tegema. Dirigent vehib takti. Vehkis hoolega kirjutada, ülesandeid teha. Mehed vehkisid august liiva välja. Vehitakse niita, heina teha. Vehitakse kive kanda. Vehib tööd (teha). Kogu päeva vehiti ja kiirustati. Vehime ruttu kõhu täis (süüa). Noored vehivad tantsida, tantsu. Mehed on vehkinud metsas raha teenida. *Juss vehkis oma vikatiga ees, Mari järel .. A. H. Tammsaare.

vihane ‹-se 4› ‹adj›

1. viha tundev, seda väljendav; väga pahane, kuri, tige. Olin vihane, et mind ei usuta. Ema on pahanduse pärast väga vihane. Tüdruk oli poisi peale vihane. Petetud mees sai vihaseks. Ta oli nii vihane, et oleks teisele kallale tormanud. Põrnitseb vihase näoga. Isa heitis pojale vihase pilgu. Ta hääl muutus vihaseks. Vihased sõnad, žestid. Vihane koer oli valmis säärde kinni kargama. || loomu poolest kuri. *Karula mõisas olnud väga vihase südamega kubjas. J. Lattik.
▷ Liitsõnad: maru|vihane, pool|vihane, puru|vihane, tuli|vihane, äkkvihane.
2. (intensiivsuselt) äge, kange; raevukas. Vihane võitlus, lahing. Vaenlane avaldas vihast vastupanu. Poiste vahel käis vihane kaklus. Kõige vihasem uue korra vihkaja oli endine parteijuht. Töö peale on Rein vihane vend. Möllas vihane raju. Meri on täna vihane. Mere vihane kohin. Laine läheb järjest vihasemaks. Tuul puhus järskude vihaste iilidena. *Näe, keerab sealt kirdest päris vihast värvi pilvi kokku. Äkki annab öösel siia kõva äikesevihma selga. E. Rannet. || piltl (haavade vms. kohta:) mädanev v. mädanema kippuv; ohtlik. Vihane vistrik nina all. *.. [haav] mädanes tugevasti, kuid polnud siiski eriti vihase iseloomuga. A. Jakobson.

viili|puru
viilimisel tekkiv puru, viilmed

võe(h) ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. imestust, üllatust. Võeh, kui palju inimesi on kokku tulnud! Võeh, võeh, või see poiss on siis Miku poeg. Võe? Kas sa kuuled! *„Võeh – sul raha kui puru!” lõi Lull üllatudes käsi kokku. R. Vellend. b. pahameelt, halvakspanu. Võeh, võeh, kas sul häbi ei ole! Võeh, kus mul eestkostja! Võeh! Küll aga olete toa täis tossutanud! c. kergendust, mõnutunnet. Võeh, see on siis nüüd möödas! Mudi mu kaelasooni, jah sealt, võeh-võeh-võeh. d. kurtmist, hädaldamist; kaastunnet. Võeh, kui kiiresti lendab aeg! Võeh! võeh! laske mind lahti! Ah vanemad surnud? Võeh, võeh, siis oled orvuke! *Ehk praegu pole härrakest enam olemaski, võeh heldeke! R. Janno. e. (küsilause lõpus) küsimust. *Noh, kas hakkad juba ükskord tulema võeh? A. Kivikas. *Aga mis sa arvad, et ei ole võeh? E. Särgava.

võõras ‹võõra 19›

1. ‹adj› selline, kellest v. millest mitte midagi ei teata, keda v. mida ei tunta, tundmatu. Võõras inimene, mees, tüdruk. Uustulnukana olen veel kõigile võõras. Võõrad maad, riigid, rahvad. Võõras teerada. Sattus täiesti võõrasse kohta. Mets muutus järjest võõramaks. Ümberringi kostis võõraid keeli. Kuulis talle võõra linnu häälitsust. Meil võõrad taimeliigid, kalad, loomad. Telefonile vastas võõras mehehääl. See on hoopis võõras nimi, ma pole seda varem kuulnud. Kunstlikult moodustatud sõnad on rahvale võõraks jäänud. Algaja kirjanik, tema looming on lugejale veel võõras. Talutöö ei olnud talle päris võõras. Miski inimlik pole mulle võõras. *.. alles seal muutus kallas võõramaks ja tee põnevamaks. E. Park. || teistest erinev; harjumatu, kauge; raskesti mõistetav. Immigrantide tavad ja arusaamad on kohati võõrad. Poiss tundis end oma suurte unistustega siinses väikekodanlikus keskkonnas võõras olevat. Eredad värvid on graafikule võõrad. Kunstliku suulaega on esiti võõras süüa. Ta käitumisse oli ilmunud võõraid jooni. Vormiriietuses muutus poeg kohe emale võõramaks. Lastele võõraks jäänud isa. Demokraatlikule riigile on jõhker välispoliitika võõras. Linnalapsele näis mets alati võõras. *.. aga mul on ikka nagu võõras mõtelda, et naisterahvas teeb tegemist lõhkeainega. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: elu|võõras, inim|võõras, keha|võõras, liigi|võõras, loodus|võõras, tehnikavõõras; puru|võõras, umb|võõras, võhi|võõras, võnnuvõõras.
2. ‹adj› kellelegi teisele kuuluv, teise oma. Käis võõras aias õunavargil. Ära topi oma nina võõrastesse asjadesse! Teda peetakse suureks võõra vara raiskajaks. Laps ei oska veel vahet teha, mis oma, mis võõras. Kägu muneb võõrasse pesasse. Pole ilus võõraid kirju lugeda. Esines võõra nime all. Võõral väljakul on raskem võita kui kodus. *Rannakadakate vahel üleskasvanud poiss tundis juba võõra leiva maitset ja hinda. H. Sergo.
3. ‹s› see, keda ei tunta, tundmatu. Ukse taga seisis keegi võõras. Kust võõras pärit on? Võõras tutvustas ennast müügiagendina. Sirutas võõrale käe. Kõnetas võõrast, kes talle vastu juhtus. Ema keelas võõra käest kompvekki vastu võtta. Poiss pandi juba kuueaastaselt võõraste juurde karja. Vanake ei tahtnud kellelegi tüliks jääda, ei võõrastele ega omastele. Öeldakse ikka, et võlg on võõra oma.
4. ‹s› (hrl. vananevas pruugis:) külaline. Oodatud, kutsutud võõras. Meile tuleb õhtul võõraid. Seal peres osatakse võõraid vastu võtta. Pulmapeol oli palju võõraid: alates naabritest kuni kaugete sugulasteni. Täna olete kõik minu võõrad. Ega pidu ei parane, kui võõraid ei vähene. *.. oli pilgar suur kokku kutsutud, / peole ausale kõik võõraks palutud .. A. Annist (tlk).
▷ Liitsõnad: au|võõras, kont|võõras, peo|võõras, pidu|võõras, pulma|võõras, supel|võõras, suvevõõras.

väsinult ‹adv›
väsinuna, väsimust tundes. Tööst väsinult istuti sööma. Vajus surmani väsinult voodisse. Jalad tuikasid väsinult.
▷ Liitsõnad: puru|väsinult, ramp|väsinult, surmväsinult.