[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahju|rind
reheahju suu poolne müür v. välisnurk. Ahjurinnal, ahjurinnas põles peerg. Toit oli ahjurinnale sooja pandud.

ainumalt ‹adv›
kõnek ainult, üksnes, ainuüksi. *.. et ainumalt sinule tuksumas rind! A. Haava. *Polnud nõnda puhas töö küll ainumalt vikati teha. Ka mees. V. Ilus.

rinda ette ajama vt rind

au|märk [-märgi]
eriliste teenete eest antav märk, näit. orden, medal. Aumärki andma, saama, vastu võtma, kandma. Suurel pidupäeval jagati aumärke. Kindralil rind aumärke täis.

au|raha
(hrl. endisaegne rinnas v. kaelas kantav) mündikujuline aumärk. Vana soldat – rind aurahasid ja riste täis. Oli saanud ustava teenistuse eest auraha.

avarus ‹-e 5› ‹s›

1. avar v. ääretu ruum, laiuv lagendik; kaugused. Ookeani avarused. Lõokeste lõõritus taeva sinavas avaruses. Inimene tungib maailmaruumi, kosmose avarusse. Steppide avarused. *.. kui rind avaruste õhku joob ja silmad kaugeile taevarannule kannavad .. F. Tuglas.
2. ruumiline lahedus, küllaldane laius v. suurus. Heledad tapeedid ning laiad aknad annavad toale avarust. Tahab, et kuuel, mantlil oleks avarust. Kannab vanu kingi nende avaruse pärast.
3. piltl mitmekülgsus, laiahaardelisus. Silmaringi, mõistuse, teadmiste avarus. Ülikoolilinna vaimne avarus.

dekoltee ‹15› ‹s›
sügav kaelaväljalõige naisterõivastel. Dekolteega kleit, pluus. Sügav, avar, suur, julge dekoltee. || sügava kaelaväljalõikega paljastatud kael, õlad, rind, selg. Naise alabastervalge dekoltee.
▷ Liitsõnad: seljadekoltee.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

ema|rind
emapiima sisaldav rind. Emarinda saama, andma. Emarinnaga toitma. Last emarinnast võõrutama. Laps imeb, võtab emarinda. Lapsele ei jätkunud emarinnast, pidi lehmapiima lisaks saama.

esi|rind
‹hrl. sisekohakäänetes› juhtpositsioon, eesotsas olek. Esirinda jõudma, astuma, tükkima, asuma. Esirinnas sammuma. Tõusis kaasaja prosaistide esirinda. Seente saagikuselt on Eestis esirinnas nõmmemetsad. Eesti on töötundide arvu poolest Euroopas esirinnas.

rinda ette ajama ~ lööma vt rind

hõiskama ‹hõisata 48›

1. hõiset v. hõiskeid kuuldavale tooma. Rõõmu pärast, lapse kombel hõiskama. Talgulised hõiskasid ja lärmitsesid. „Hoh-hoh-hoh-hoo-o-o-o!” hõiskas poiss täiest rinnast. Salkkond lapsi jooksis hõisates õue. Poisid hõiskasid laulda. *Oleksin võinud hõisata õhku uue ärkamisaja elurõõmu ja teguiha. F. Tuglas. || (lindude häälitsemise v. muusikariistade rõõmsalt kõlava heli kohta). *..tuiskasid siis [pääsukesed] vidiit-vidiit hõisates avatud kuuriuksest sisse ja välja.. O. Tooming. *Viiul hõiskas ja torupill ajas rõõmsat joru. M. Aitsam.
2. rõõmsalt valju häälega midagi hüüdma, hõikega midagi teatama. *„Noh, mis sa seal kannad?” küsis sulane.. – „Viiul, viiul!” hõiskas Arno temale vastu. O. Luts. *„Härra dr. Hermann?” hõiskas rentnik õnnetuhinal. „Teie oletegi härra dr. Hermann?” E. Vilde.
3. piltl rõõmustama, juubeldama; hooplema, kiitlema. Rind, süda hõiskas võidurõõmust. Vara veel hõisata, sest raskused on alles ees. Mille üle siin nii kangesti hõisata. Ära hõiska enne õhtut. *Korteriperenaine Eeva ei hõisanud oma allüürniku varajase ilmumise puhul. A. Beekman. *Nii kaltsus mehi polnud politruk Rein Mänd siin varem kohanud. Ega teisedki oma riietusega hõisata saanud. P. Kuusberg.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

kaelus ‹-e 4› ‹s›

1. kaelaava ümbritsev osa riietusesemel; krae. Kraega, kraeta kaelus. Särgi, kleidi, pintsaku kaelus. Tal oli seljas lahtise kaelusega särk. Kõrge kaelusega kampsun. Kaeluse haak, nööp. Kandis pitsist kaelusega kleiti. Kitsas kaelus pitsitas kaela. Tugev käsi haaras tal kaelusest kinni. Vihma valgus kaeluse vahele. Mantli, kasuka kaelus on üles tõstetud. *Kõigis mundripluusi kaelustes pidid olema puhtad valged kraed. V. Gross. || kaelaava, kaelaväljalõige. Kaelusest paistab tugevasti päevitunud kael, rind. *Alati leidus õnnelikke, kes kleidi kaelusesse võisid poetada välitempliga kolmnurga [= kirja]. L. Promet.
▷ Liitsõnad: jaki|kaelus, kleidi|kaelus, kuue|kaelus, pluusi|kaelus, sineli|kaelus, särgikaelus.
2. (teist värvi) sulgedest v. karvadest riba, (paksem) vööt linnu v. looma kaela piirkonnas. Sinikaelpardi valge kaelus. Isatutkaste kohevad kaelused. Nirgil on kaelus heledam või koguni valge.

kana|rind
med rahhiidi tagajärjel moondunud, kiiluna etteulatuv rinnak. Kanarinnaga nooruk.

karus1 ‹-e 4› ‹s›

1. karvkate (karusnahal, karustatud riidel). Toorkarusnaha, plüüsi karus.
2. karusnahk v. -nahad. *.. rind ja habras kael tõusid nooruslikult pihiku avarast dekolteest, mida kantis karus. H. Saari (tlk).

karvane ‹-se 4› ‹adj›

1. (rohkete) karvadega kaetud; karvadesse kasvanud (s.o. habetunud, pikajuukseline). Karvane loom, koeranäss. Oraval on lai karvane saba. Karvane mardikas, ämblik. Karvane kämmal, käsivars, rind. Hästi karvased sääred. Mehe põsed ja lõug olid enamasti karvased 'raseerimata'. Karvane kasukas, müts, krae. Villane lõng, riide vasak pool on karvane. Karvaste lehtedega taim. Mõnedel taimedel on karvased seemned. *.. madame Lemercier' salongis võis kohata kõige karvasemaid boheemlasi .. K. Ristikivi. | ‹substantiivselt› kõnek (pikajuukselise, habetunud, karvadesse kasvanud nooruki kohta). Noorte tantsuõhtule trügis sisse kamp nokastanud karvaseid. | bot (taime-, seenenimetustes). Karvane hunditubakas, lipphernes, piiphein, naistepuna. Karvane kannike. Karvane sõstar. Karvane riisikas. || piltl ebasile, nagu karvadega kaetud. Hööveldamata laua pind on karvane. Kaar ei tohtinud niitjal karvane olla.
▷ Liitsõnad: karedakarvane.
2. kõnek ebasõbralik, lahkusetu, karune; tõre, pahur. Kaaslaste vastu oli ta üsna karvane. Mees on võrdlemisi karvases tujus. Teiste norimine teeb Tõnise karvaseks. Niisuguse jutu peale läks meel veelgi karvasemaks. || toores, jäme, vulgaarne. Karvased vandesõnad. Tulijaile lendas vastu karvaseid märkusi. Ilgub kahjurõõmsat karvast naeru. || (ilmastiku kohta:) halba ennustav, halb, paha. Ilm muutus õhtupoolikul järjest karvasemaks. *Meri polnud kuigi karvane ja seepärast jõudsime edasi päris hästi. H. Sergo.
3. kõnek hrv rikas, jõukas. *Kuus või seitse tükki neid ju kogu suure kihelkonna kohta linnas gümnaasiumis käib, aga need on hoopis teist sorti, karvasemate inimeste lapsed. A. Hint.

kesk|keha
keha keskosa, hrl. kõhu piirkond. Vanamehe tüse keskkeha. *.. olid nende [= rüütlite] hobustel ainult rind ja pea rauaga kaitstud, aga keskkeha oli hoopis lahtine. E. Kippel.

rinda ~ rindu kokku pistma ~ lööma vt rind

korisema ‹37›
korinat kuuldavale tooma. a. (elusolendite kohta). Haavatu, surija korises. Kõht koriseb. Sooled lausa korisevad näljast. Haige hingas, köhis korisedes. Korisev hingamine, norskamine, hääl, oie. *Öösiti korises vana mehe rind järjest enam.. V. Uibopuu. *„Kurr! kurr!” korises ta [= ristlind] ühtjärgi ja ta suled olid kohevil kui tigedal kalkunil. A. Mälk. b. (millegi elutu kohta). Mädasoo, maapind ta jalge all nõtkus ja korises. Vett ei tule, torudes ainult koriseb ja mulksub. *Raba mätaste vahel korises ja pulbitses mülkaid. T. Braks. *Ta tõmbas piipu, nii et see hakkas korisema, kuid head suitsusõõmu kätte ei saanud. J. Kello.

krann1 ‹-i 21› ‹adj›
murd korralik, puhas. *Joost astus sisse – kraps, krann ja peen nagu ikka. Ta rind valendas, krae läikis, kaelaside oli laitmatult seotud .. E. Vilde.

krõbisema ‹37›

1. krõbinat andma (v. tekitama). Loog maas nii kuiv, et krõbiseb. Vahvel krõbiseb hammaste all. Mehe käes krõbises tikutoos. Valminud moonikuprad krõbisesid. Jalge all krõbises jääkirmetis, lumekooruke. Krõbisevaks kuivanud hein, puulehed. Kuiv krõbisev põdrasammal. Lapsed närivad krõbisevat koorikut, kuivikut. Šokolaad mähitakse krõbisevasse hõbepaberisse. Koera küüned krõbisesid toa põrandal. *Väljas krabistas peent vihma, plekk-katus krõbises. R. Kaugver.
2. kõnek körisema, ragisema. Krõbisev raugahääl. *Kuulen, kuidas ta rind – igavese suitsetamise tagajärjel – krõbiseb ning koriseb. O. Luts. || põdur, tõbine, haiglane olema. Krõbiseb teine juba pikemat aega. *Ei julgenud õhuakent ööseks lahti jätta, Ines oli hädas korduvate angiinidega, mine tea, võib jälle krõbisema hakata. A. Beekman.
3. hlv seletama, õiendama. Mis nad ilmaasjata peaksid krõbisema! Kaua ta mõtleb veel nõnda vastu krõbiseda? *Ahi oli ju soe, mis ta krõbises seal üleval [= laval], et tal külm on. O. Luts.

kukk ‹kuke 22› ‹s›

1. kana isaslind. Kuke hari, kannused, lokutid, sabasuled. Valge, kirju, leghorni, roodailendi kukk. Vana, noor kukk. Kukk kabistab kanu. Kuked kaklesid, nii et suled lendasid. Kukk viis kanakarja viljapõllule. Kukk kokutas, totutas ähvardavalt, kõristas hoiatavalt, kutsus kluksudes kanu kokku. Kukk soputas tiibu ja kires valjusti. Kukk laulis kolmandat korda. Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg. | (inimese kohta käivates võrdlustes). Käib rind ees nagu kukk. On ennast täis nagu kukk. Tähtis nagu kukk sõnnikuhunniku otsas. Istub nagu kukk õrrel. Kargavad kaklema nagu noored kuked. || (kujutisena). Aabitsakaane kukk. Kirikutorni kukk paistis kaugele. Gallia kukk 'üks Prantsusmaa sümboleid'. || piltl kõrgele murduv hääl; kõrgel toonil katkev hääl. Nooruki hääl kippus vahel kukke tegema. *.. siis tuli juba eestpoolt, kusagilt esimestest pinkidest ärritusest kukke viskav poisihääl: „Õpetaja Kreiser!” R. Saluri. *Sellest on nüüd juba üsna hulk aastaid möödunud, kui ma ühel kontserdil kukke lasksin, mu hääl katkes esimese oktaavi la'l. L. Promet.
▷ Liitsõnad: elu|kukk, kohi|kukk, tapa|kukk, tõu|kukk, võitluskukk; aabitsa|kukk, kaane|kukk, kiriku|kukk, tuulekukk.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› mõne muu kanalise isaslind. Laanepüü kukk ja kana. *Siis [= aprillikuus] kostab metsiste mängupaikadest kukkede laul. F. Jüssi. *.. tõusid tedred suure parinaga natukese maa pealt tema eest lendu – kõik noored kuked .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: faasani|kukk, kurvitsa|kukk, metsise|kukk, tedrekukk.
3. piltl (mehe, ka nooruki kohta). a. ennast täis, kelkiv v. riiakas mees. *Lapsi Aado koolitas kõvasti.., temasugune kukk tahtis ju teistest ikka igas asjas veel eeski olla! R. Roht. b. flirtida, kurameerida armastav mees. *„Ma arvan, sa .. vedasid ka veidikese tiivaripsu. Sul ju mängib see kuke veri veel vanas easki,” naerab Malmberg .. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: kiidu|kukk, riiukukk.
4. tulirelva (hrl. jahipüssi, revolvri) vinn, vinnastusseade, eriti selle nähtav osa. Vana suurte kukkedega jahipüss. Tõmbas kuke vinna. Kukk on vinna tõmmatud, vinnas. *.. haarab revolvri, tõstab meelekohale ja laseb kuke langeda. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: püssi|kukk, püstoli|kukk, revolvrikukk.
5. kõnek teat. tüüpi suusaklambri eesmine osa, mille taha kinnitub klambri kang. Kukega suusasidemed.

kumer ‹-a 2› ‹adj›
(joone v. pinna kohta:) väljapoole kaardus, väljapoole kaarjas; ant. nõgus. Kumerad prilliklaasid. Sõrmust kaunistas kumer kivi. Kumerad kuppelkatused. Vanaaegne kumera kaanega riidekirst. Tõi lauale suure kumerate külgedega savikannu. Kleidile võib teha kumera, kolmnurkse või sirge passe. Tüdrukul on kõrge kumer laup. Kumerad puusad. Kumer rind. Eit istus, käed kumeral kõhul ristis. *Taevast kaob kuu kumer laast .. M. Under.
▷ Liitsõnad: kaksik|kumer, lame|kumer, nõgus|kumer, pool|kumer, tasakumer.

kummis ‹adv›
(võlvina) kumer(as). Kõrge kummis laup. Astus uhkelt, rind kummis. Istus, selg kummis. Võimas kummis turjaga piison, pühvel. Puri, pluus, kardinad on tuulest kummis. Sillakaar on kummis jõe kohal. Kui konservikarp on kummis, osutab see konservi riknemisele. *.. istus võõras mees, kõrvitsana kummis kõhuke vastu lauaserva. A. Uustulnd.

kurgu|alune

1. ‹s› välimine, lõuaalune kurgupiirkond. Valge kurgualusega must koer. Kurgualune on suitsupääsukesel punakaspruun. *Särk oli [heinaniitmisel] juba ammugi selga kinni hakanud ja kurgualune ning rind liimendasid.. A. H. Tammsaare. || (varba puhul). Suure varba kurgualune on katki, lõhki.
2. ‹adj› kurgu piirkonnas, kurgu all asuv. Avas kasuka kurgualuse nööbi. *Räti kallal näppides vallandas naine ka kurgualuse sõlme.. E. Kippel.

kõõksuma ‹42›
takistatud hingamisel (näit. köhides, naerdes) õõnsakõlalist katkendlikku kõrvalheli andma. Mees köhis kõõksudes. Laps nuttis luksudes ja kõõksudes. Haige kisub kõõksudes hinge, ahmib kõõksudes õhku. Naeris kõõksudes. Ta kõõksus köhida, naerda, nutta. Ma otse kõõksusin naerust, naeru käes. Juba natuke pingutust võttis vanamehe kõõksuma. *Ei ole tal suurt tervist, rind kõõksub kuuldavalt, aga vaim on kange. A. Mägi. || selliselt luksuma, oksendama vms. *Oadu hammustab kuiva leiba ja luksub. „Mis sa kõõksud?” küsib Präll. H. Kiik. *Purupurjus Kilu seisis trepil, hoidis kahe käega käsipuust ja kõõksus. A. Uustulnd.

kätkema ‹42 või 37›

1. kuhugi peitma, varjule panema. *Üks sai selle eest [peksa], et varastatud vilja oli kätkenud, teine, et mõisa talgutel oli kakelnud.. M. Metsanurk. *Kes teab, kuhu voodri vahele ta rahavarud võisid olla kätketud.. M. Raud. || piltl (mõtteid, ideid jne.) millessegi panema, millessegi vormima. Poeet kätkeb luuletusse oma tundetulva. Lihtsaisse värssidesse on kätketud sügav elutõde. Vanasõnadesse kätketud õpetused. Rahvariideisse on kätketud meie esivanemate ilumeel.
2. endas peitma, endas varjama. sisaldama. Maapõu kätkeb tohutuid rikkusi. Meloodia, sümfoonia kätkeb endas rahvaviisi elemente. Missugust saladust need varemed küll võivad kätkeda? Riigipööre kätkes ohtu demokraatiale. *..kui palju poeesiat ja mõtet kätkevad väliselt kõige lihtsamad ja argipäevasemad [filmi]kaadrid. O. Utt. *..hallpeadki üldse pole vanad, / vaid kõigil leeki kätkeb rind.. A. Rammo.
3. peituma, varjul olema, sisalduma. *Elu ime kätkes seemnes, elu ja võidu ime! A. Kalmus. *Draama külgetõmbejõud kätkeb eelkõige Tiina karakteris. A. Järv.

körisema ‹37›
körinat andma, kuuldavale tooma. Sulus körisevad sead, põrsad. Vanamehe rind köriseb. Körisev hääl, köhatus, hingamine. Ta on aina haige, muudkui rögiseb ja köriseb. || rögiseva häälega, körinal rääkima v. laulma. „Ei mina jõua tõusta,” körises vanataat voodist. *„Ja-ah ... siis elavad õige jõukalt,” körises tiisikust põdeja noormees. O. Truu. *..Liide laulab, Tahvet katsub kaasa köriseda. A. Mägi.

külvi|rind
külviesi. Põld jagati hitsmetega külvirindadeks.

küpsema ‹42 või 37›

1. (tooreste toiduainete kohta:) (kuivas) kuumuses söödavaks roaks muutuma. Leivad küpsevad ahjus. Kartulid küpsevad lõkketuhas. Kalad küpsesid särisedes lõkke kohal vardas. Panime liha pannile küpsema. Roog küpseb tulel. | piltl. *Las nad küpsevad karistuse ootel. H. Pukk. || tugevasti päevituma. *Toomas seadis end paremini päikesesse. Selg oli tal pruunpunaseks küpsenud, nüüd saab ka rind oma osa. P. Kuusberg.
2. (vilja, puuvilja, marjade vms. kohta:) küpse(ma)ks muutuma, valmima. Viljapuude okstel küpsevad õunad ja pirnid. Päikesepoolsetel mäeveerudel küpsesid marjad, maasikad. Herned on küpsenud ja ootavad koristamist. Rukis küpses põuaga kiiresti. Tera ei jõudnud küpseda. Üleküpsenud vili kippus varisema. Vili on vahajaks küpsenud. *.. puistates laiali ohaka küpsenud õienupu, millest jäi õhku heljuma valgeid kergeid ebemeid. O. Tooming.
3. piltl (täielikult) välja kujunema, välja arenema, valmima. a. (inimeste kohta). Tüdruk oli naiseks küpsemas. Nooruk küpseb suguliselt. Igas töös inimene kasvab ja küpseb. Näitejuht küpseb koos oma teatriga. Temast küpses peagi hea ajakirjanik. *Võtnud alles küpsemata piigakese kaasa, heledapäise ja hapra.. K. A. Hindrey. b. (ühenduses olukordade, nähtuste vms.). Otsus, plaan küpses kiiresti. Tal küpses mõte juurat õppima minna. Eeldused selleks olid juba küpsenud. Kunstniku anne küpseb aastatega. Teatris on küpsemas rida lavastusi. Oli küpsemas streik, revolutsioon. Vastus oli visa küpsema. Küpses arusaamine, et endist viisi elada ei saa. Oli küpsenud vajadus koolielu ümber korraldada.

laba ‹11› ‹s›

1. tööriista, eseme vm. lai ja lame osa. Aeru, mõla, labida, hokikepi, kirve laba. Kolmnurkse labaga pottsepakellu. Leht koosneb labast ja rootsust. Udusule tüvik ja laba. || lai lame, mõnikord tiivakujuline tööorgan v. selle osa seadmetel ja masinatel. Vesiratta, turbiini, rootori, tiiviku labad. Ventilaatori labad tiirlesid. Pöörlevate labadega sõukruvi. Vana rataslaev pladistas oma labadega vett.
▷ Liitsõnad: aeru|laba, lehe|laba, propelleri|laba, sule|laba, tiiva|laba, turbiinilaba.
2. jala- v. käelaba; neid kattev suka, jalatsi v. kinda osa. Soki, suka, kinda laba. Sukkadele kooti uued labad. Parema, vasaku käe laba. Vana sääriku laba. *Ta ristluudele vaheliti pandud käed vajusid lahti, parema laba tegi nõutu liigutuse. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kinda|laba, saapa|laba, sukalaba.
3. kõnek abaluu piirkond; lihakehal labatükk. Rind, külg ja laba. Lamba laba. Labast valmistatud sink.
4. mets kirve vm. terariistaga tekitatud tüvevigastus. Labad ja sälgud.

lagendik ‹-diku, -dikku 30› ‹s›
looduslik lage koht v. maistu. Lai lagendik. Lagendik põldude ja heinamaadega. Jõudsime metsast välja lagendikule. Kasesalu keset lagendikku. *Nagu hall ahel liigub kartulipanijate lai rind mööda mustavat lagendikku edasi .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: jää|lagendik, liiva|lagendik, lume|lagendik, metsa|lagendik, põllu|lagendik, stepi|lagendik, veelagendik.

lahtine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. avatud, lahti olev, mittesuletud; ant. hrl. kinnine. Lahtine uks, värav, luuk. Lahtine raamat, märkmik, album. Lahtiste lõugadega krokodill. Kas ta lõi rusikaga või lahtise peoga? Lahtised vihmavarjud põrandal kuivamas. Magab lahtise akna all. Istub lahtise ahjusuu paistel. Hingab lahtise suuga, läbi lahtise suu. Särgi lahtisest rinnaesisest paistis karvane rind. Lamab lahtisi silmi ja ootab und. Kiirustab lahtisi hõlmu bussi peale. Lahtiste uste päev 'päev, millal teat. asutus on kõigile tutvumiseks avatud'. Lahtine 'vokaaliga lõppev' silp.
2. (pealt) katmata; ant. hrl. kinnine. Lahtised kartulivaod. Lahtine haud, kraav. Lahtised drenaažikaevud. Lahtine kirst, kast. Kärgedes oli nii lahtist 'kaanetamata' kui kaanetatud mett. Tarvitab lahtise sulega täitesulepead. Lahtised autod, vagunid, platvormid. Lahtine rõdu. Raamatuid oli nii kappides kui lahtistel riiulitel. Lahtine kamin, keris, kolle. Lahtine kaevandamine, kaeveõõs. Lahtisest peerutulest lambini oli pikk tee. Katel oli lahtisel tulel toidukeetmisest nõgine. Laht oli kinni külmunud, sadama ees oli veel lahtist vett. Lahtine 'avara vaateväljaga' maastik. Lahtine luumurd. Lahtine 'tupeta v. kokkumurdmata' nuga peos. Esineti lahtise taeva all 'väljas, mitte ruumis'. || millegagi ümbritsemata. Külgedelt lahtine rõdu. Lahtine õu. Lahtine 'ilma raamjoonteta külgedel ja all' tabel. Jõudsime roostikust välja lahtisesse vette. || mitte täiesti kattev v. vähe kattev. Lahtise kaelusega pluus. Lahtine jakk. Lahtised kingad, sandaalid. Lahtise kannaga, ninaga kingad. || (rõivast) katmata, paljas. Selga sügavalt lahtiseks jättev dekoltee. *.. olid nende [= rüütlite] hobustel ainult rind ja pea rauaga kaitstud, aga keskkeha oli hoopis lahtine. E. Kippel. || jaemüügiks taarastamata v. pakkimata. Lahtine õlu ja pudeliõlu. Lahtist piima kauplustes enam ei müüda. Pakivõi ja lahtine või. || muus varjundamata, katmata. Lahtine sordiinita piano. Liiga lahtine häälemoodustus, tooniandmine.
3. millegi külge kinnitamata v. lõdvalt kinnituv; kergesti (paigast) liikuv v. nihkuv; tervikust eralduv v. eraldunud; ant. hrl. kinnine. Lahtine krohv kukub seinalt maha. Lahtised tänavakivid, kõnniteeplaadid. Lahtistest kividest 'mördita laotud' müür, aed. Lahtised põrandalauad naksuvad. Värske lahtine lumi. Tuul keerutab lahtist tolmu, liiva. Pikkade lahtiste 'millegagi kinnitamata' juustega tüdruk. Üks hammas on lahtine ja loksub suus. Lahtise 'irduva' karvaga jänesenahkne krae. Kammi külge jäänud lahtised juuksekarvad. Lahtised lehed märkmiku vahel. Mul pole praegu lahtist 'kindla rakenduseta, vaba' aega, raha. *Andsin selle [= talu] kogu täiega riigile. .. Ainult mööbli ja muu lahtise vara võtsin kaasa. E. Rannet.
4. maata, kinnisvarata; alatise tööta v. elukohata; perekonnata, vallaline. Sulased, teenijatüdrukud ja muu lahtine rahvas. Juhutööle otsiti lahtisi inimesi. Tüdrukutel oli meheleminekuga raskusi, külas polnud lahtisi poisse.
5. üldsusele avatud, avalik; selline, kus igaüks võib osaleda; ant. hrl. kinnine. Lahtine koosolek, tund, kohtuistung. Lahtised meistrivõistlused kergejõustikus. Lahtine tenniseturniir. Lahtine tund 'näidistund'. Juhatus valiti lahtisel 'avalikul' hääletamisel. Lahtise tekstiga 'šifreerimata' radiogramm.
6. (lõplikult) lahendamata v. otsustamata; (lõplikult) selgumata. Küsimus on lahtine, jäi lahtiseks. Kuupäeva jätame esialgu lahtiseks. Poisi veerandihinne matemaatikas on alles lahtine. Jäi lahtiseks, kus kokku saadakse. Palju on veel vaieldavat, rohkesti on veel lahtisi otsi. Kes saab esimeheks? – See on veel lahtine.
7. aval, avameelne; ant. hrl. kinnine. Lahtise südamega inimene. Napsiklaasi juures muutus mees lahtisemaks ning usaldavamaks.Talle ei või ainsatki lahtisemat sõna poetada, räägib kõik edasi. Ta on lahtise 'varjamatu, otsese' ütlemisega. *Lahtised natuurid purskavad välja ja kaotavad enda, nutavad peatäie ja alustavad uue jõuga pärast pettumust või ebaõnne. V. Panso.
8. (suulise v. kirjaliku eneseväljenduse kohta:) kergelt, vabalt voolav, takerdumatu. Lahtise jutuga inimene. Lahtise keelega kuldsuu. Ta on meil vahel liiga lahtise keelega '(välja)lobiseja'. Lahtise sulega ajakirjanik. *Jassil on, nagu öeldakse, lahtine suuvärk. On temal lugusid .. I. Sikemäe.
9. vaba, takistamata. Nõudis laevasõidule, ettevõtte tegevusele lahtist teed. Korvpallimeeskonna mäng oli lahtine 'nõrga kaitsetegevusega'.
10. (kiiresti v. rohkesti) eritav v. erituv. Lahtine 'rögaga' köha. Lahtine 'rohke eritisega' nohu. Põeb lahtist 'batsille levitavat' tuberkuloosi. *.. kui oleksin vanaema lahtise kõhuga must lammas. F. Tuglas (tlk).

lainetama ‹37›

1. (veekogu kohta:) lainetena liikuma, laineis olema. Vesi, meri, järv lainetab. Veepind lõi lainetama. Torm pani vee, mere lainetama. || vett vm. vedelikku täis v. tulvil olema, sellest kaetud v. üle ujutatud olema; ujuma. Laud lainetas õllest. Pesuruumi põrand lausa lainetas. Rassisime nii, et higi lainetas. Kevadel lainetavad teed, tänavad porist. *.. nutab [naine] ka omi varbaid vaadeldes. Kae tillukesi varbakesi, ütleb, aga silmad lainetavad juba. A. Gailit. | ‹impers.› Iga päev lainetab sadada.
2. (tuules) lainetena edasi-tagasi liikuma; õõtsuma. Rukis lainetab nagu kollane meri. Metsaladvad lainetavad tuules. Jõe ääres lainetab pilliroog. Lainetav rukkipõld, nisuväli. Lipud lõid lehvima ning lainetama. Pikad juuksed lainetavad tuuletõmbuses. Laulupeoliste rongkäik lainetab ning voogab. Ümberringi lainetab udu. Taeval lainetavad virmalised. Rind lainetab ägedast lõõtsutamisest. Naerab nii, et kõht lainetab. *.. ja lainetas rüü ümber õlgade tal / ja kõrgele liiv tuiskas kapjade all. A. Sang (tlk). *.. kurvatooniline vana soldatilaul hakkas rulluvalt, tõusude ja mõõnadega lainetama halli, marsitaktis vappuva roodu kohal. A. Hint. || piltl (tunnete, meeleolude kohta). Me ei aima, millised tunded võivad teise rinnas lainetada. Viha lainetab põues. Rõõmus elevus, pidumeeleolu lainetab kogu linnas. Lapsepõlvemälestused panevad midagi sooja südames lainetama. *Hetkeks lainetab sügav lein ta näost üle .. E. Vilde.
3. (pinna, eseme v. vormi kohta:) laineline, lainjas olema. Rannas lainetavad luited. Aia ääres lainetavad lumehanged. Peegel, aknaklaas lainetab natuke. Pikad lainetavad juuksed lahtiselt seljal. *Rada lainetas mööda väikesi künkaid. A. Saareste (tlk). *Must poisipea lainetas lokkides .. P. Krusten. || priskusest voltis v. õõtsuv olema. *Oma lainetavad kehavormid sai emand Neuhoferi õllest .. E. Vilde.
4. hrv laine(te)na liikuma panema. *Ta [= erutatud kass] lainetas vööte seljas ning ajas saba krampsirgeks. K. Saaber. *Mind [= rohukõrt] tuulevägi lainetab, / pea üles, alla vintsutab – / aeg teeb nii armuga. L. Koidula.

lame ‹-da 2› ‹adj›

1. tasane, suuremate kõrgenditeta (ja süvenditeta). Lame tasandik, org, kiltmaa. Lame kui laud. Osa paate on kumera, osa lameda põhjaga. Kas panen lauale lamedad või sügavad taldrikud? Konveierilindi pind on lame või nõgus. Lamedate vuukidega müüritis. Lame rind. || väikese kallakuga, lauge. Lamedad katused. Enne finišit oli suusarajal lame tõus. Järsk nõlv kaevati lamedamaks. Ookeanil käis lame laine. Lame temperatuurikõver. Mürsu lame lennujoon. || lai ja madal, lapik. Lame kivi, leib. Lamedad viilid. Paeluss on lame nagu lint. Noorelt on hernekaunad lamedad. Sõlgi on pealt kuhikjaid, kumeraid ja lamedaid. Ühekorruseline lame ridamaja. Lame sõrmus. Lame nina, nägu. Jugapuu on lamedate okastega. Lame mütsilätu nagu pannkook peas. *Ükski moejoon ega riie ei päästa, kui oled lame nagu laudade vahelt läbi kistud. M. Traat.
2. piltl tavaline, igapäevane, hall; labane, banaalne; isiku- v. eripäratu, ilmetu. Lame vaheldusetu ning rõõmutu elu. Lamedad naljad, kiidusõnad tüütavad ära. Joobnu läheb käitumises lamedaks. Lame stiil, keel, etendus. Nõrgamõistuslikel on lame miimika. Tal on tugev, kuid lame hääl. *Koolis oli Paul mõistuse poolest lame ja tume .. J. Tuulik. *Oli lamedat kõnnakut, lamedaid liigutusi, nagu emapardil .. O. Luts.

lameda|võitu ‹adj adv›
pisut lame, lamedusele kalduv. Tal on lamedavõitu nägu, nina, rind. Lamedavõitu naljad.

langema ‹37›

1. hrl. oma raskuse mõjul allapoole liikuma. a. kukkuma. Maale langeb aastas umbes 1000 meteoriiti. Pommid langesid küladele ja linnadele. Niagara joa veemassid langevad 50 meetri kõrguselt. Lennuk langes õhuauku. Nägin unes, et langesin kuristikku. Luuk langes prantsatades kinni. Vihmapiisad langevad robinal katusele. Tasa langeb laia lund. Vabalt langev keha. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. b. hooga alla liikudes lööma. Puuraiuja kirves tõuseb ja langeb. Isa rusikas langes raksatades lauale. Hoop langes hoobi järele. c. vajuma. Külm õhk langeb allapoole, soe õhk kerkib ülespoole. Udu langeb (alla, maha). Kaste langeb maha. Eesriie langeb. Püksid on rebadele, sukad on lonti langenud. Juuksesalk langes jälle laubale. Haige põsed on lohku, silmad auku langenud. *.. pisarad hakkasid langema üle mu põskede .. J. Vahtra. d. alla vajununa rippuma. See on hea raske riie, langeb hästi. Rasketes voltides põrandani langev kardin. Ta paksud juuksed langevad kaunilt õlgadele. Taadi pikk habe langeb rinnale. e. (valguse ja varju kohta:) mingist suunast kuhugi v. millegi peale paistma. Kirjutamisel peab valgus langema vasakult või eest. Läbi paksude võrade langes metsa alla vaid ähmast valgust. Pliidisuust langeb ta näole punakat paistust. Puudest langesid teele pikad varjud. Küljelt langev valgusvihk. *Suur valgus on halastamatu, kui ta otse vanasse näkku langeb. E. Krusten. f. piltl. Kate, soomus langes silmadelt – mulle oli kõik selge. Vaekauss langes minu kasuks. Kodused tööd langesid ema õlgadele. Unustusehõlma, unustusse langema. Raske koorem langes südamelt. Uni langeb laugudele. Külale langeb õhtu, videvik, hämarus.
2. püsti- vm. normaalasendit kaotama, allapoole, kaldu, maha v. ümber kukkuma v. vajuma. a. (inimese v. looma kohta). Käpuli, kõhuli, ninuli, pikali, selili langema. Langes põlvili ema hauale. Langeb räntsatades toolile, voodile. Langes hoobist kössi, küüru. Haavatu langes lumme kummuli. Sõbrannad langesid ahhetades teineteisele kaela. Buss pidurdas järsult ja püstiseisjad langesid ettepoole. Jooksis, kuni langes hingetult maha. Pea langeb rinnale, longu, norgu. Käed langevad jõuetult rüppe, sülle. Kõht langeb üle püksivärvli. Hobusel langesid kõrvad lonti. *Siis langes ta oma armsale koldekivile puhkama, uinus lõpuks .. F. Tuglas (tlk). b. (esemete, rajatiste jms. kohta). Tõkkepuu langes ja sulges tee. Puuriit langes kolinal laiali. Vana küün on viltu, längakile, tiidakile langenud. Puu langes raginal. Mets langeb kirveste ja saagide all. Rohi langeb vikati all. See müür võib varsti kaela langeda. c. piltl oma positsiooni, seisu kaotama. Langes konkurentsis tahapoole, edetabelis teiselt kohalt kümnendale. Brigadir langes lihttööliseks. Riigid tekkisid ja langesid. Valitsus langes, tekkis valitsuskriis. *On ümber riike, troone, kroone langend .. G. Suits.
3. sõjas, võitluses, lahingus surma saama. Poeg langes tal sõjas, kodumaa eest. Au langenud kangelastele. Langes snaiperi kuulist. Lembitu langes Madisepäeva lahingus. || hrl van tapetuna surma saama. Langes vihamehe kuuli läbi. Olovernes langes Juuditi käe läbi. || vallutatuna võitja valdusse siirduma. Konstantinoopol langes türklaste kätte 1453. aastal. Muistsete eestlaste vabadusvõitluses langes viimasena Saaremaa.
4. laskuma, alanema; madalduma. a. (rõhtpinnaga teat. nurga all) laskuma. Maapind langeb laugelt, järsult mere suunas. Taevaskoja liivakivipaljandid langevad püstloodis jõkke. Lõuna poole langevatelt veerjatelt nõlvadelt oli lumi sulanud. Tee langeb orgu ning tõuseb jälle mäkke. Põlevkivikiht on paiguti maapinna lähedal, paiguti langeb sügavamale. Rind tõuseb ja langeb ärevusest. b. (hääle, tooni, intonatsiooni kohta). Hääl langeb pooltooni võrra. Tõusev, langev intonatsioon. *Ta hakkas ärevalt rääkima, kusjuures hääl langes kähisevaks sosinaks. P. Kuusberg. c. (mingi konkreetse v. abstraktse taseme kohta:) alanema, madalduma. Kuivaperioodil veepind jõgedes langeb. Põhjavee tase langeb suviti ning talviti. Elavhõbedasammas kraadiklaasis langeb. Õhutemperatuur langeb alla nulli. Õhurõhk, baromeeter langeb. Pinge vooluringis langes. Närvipinge, erutus, vererõhk langeb. Hommikuks palavik langes. Õppeedukus on langenud. Dollari kurss langes. Elatustase langeb, elukallidus tõuseb. Tööde tempo langeb. Uues koolis ta hinded halvenesid, matemaatika langes koguni kahe peale. Kardab, et tema prestiiž, autoriteet langeb. Meeleolu, tuju kippus langema. d. (kõlbeliselt, moraalselt) alla käima. Kuidas võib inimene nii sügavale, madalale langeda? On langenud looma tasemele. Ta pole veel nii kaugele langenud, et vargile läheks. Langenud hing, naisterahvas. *.. ähvardas sõrme tõstes: ".. Vaata ette, et sa ei lange! Au on kerge kaotada ..” J. Pärn.
5. sattuma. a. (millegi objektiks). Teiste pilke, põlu, viha alla langema. Niimoodi võid ilma naeruks langeda. Kohtu, karistuse, nuhtluse alla langema. Romaan langes ägeda kriitika alla. Pettuse, tagakiusamise, atentaadi ohvriks langema. Rahvas langes ikke, rõhumise alla. Talu langes haamri alla. Maja langes tuleroaks. b. (mingile objektile). Kahtlus langes temale, tema peale. Meile langes osaks suur õnn, au. Kogu vastutus langeb esimehele. Kellele liisk langes? Otsus langes mineku kasuks. Teatri valik langes noore autori näidendile. Eesti keeles langeb rõhk üldiselt esimesele silbile. Satub hämmeldusse, kui seltskonna tähelepanu temale langeb. Ehmatasin, kui mu pilk kellale langes. *Mulle langes [ankruvahi] esimene kolmandik, kella kaheksast kaheteistkümneni. H. Sergo. c. (mingisse olekusse, seisundisse; mingisugustesse tingimustesse). Minestusse, lovesse, sügavasse unne langema. Ta langeb kergesti kurvameelsusse, enesehaletsusse. Ära lange äärmusse, liialdusse. Ta on kaaslaste halva mõju alla langenud. Majanduslikesse raskustesse, viletsusse, võlgadesse langema. d. (kellegi valdusse, võimusesse, meelevalda). Sõjas vangi langema. Linn langes vaenlase kätte. Mitu kana langes rebase saagiks. Varitsejate küüsi, võimude kätte langema. Langes petise võrku. e. (mingile ajamomendile v. -lõigule). Vastlapäev langes sel aastal 20. veebruarile. Nendesse aastatesse langevad ta esimesed kirjanduslikud katsetused. Õunapuude õitsemine langes tänavu juunisse. Mitmed tähtsad sündmused langesid aasta viimastele päevadele. Ekskursioon langes nii kiirele ajale, et mul polnud võimalik sellest osa võtta.
6. kostma, kõlama. Järsult ning teravalt langesid käsklused. Tema kohta langes mõnitusi siit ja sealt. *Iga sõna, mis täna õhtul siin Kuressaare linnas meie vahel langeb, muudab maailma kaarti. L. Meri. *Nad kolm olid kohe, kui mõisaõues esimesed paugud langesid, jäneseväledusega metsa poole pakku pannud .. E. Vilde.
7. hrv jagunema. Hääled langesid pooleks. *Sellega olid vaidlejad kahte jakku langenud .. E. Särgava. *Sellest seisukohast langeb Liivi lüürika viide eri rühma .. F. Tuglas.

laud ‹laua 23› ‹s›

1. palgist lõigatud, oma pikkuse suhtes suhteliselt õhuke puitmaterjal ehitamiseks jm. Õhukesed, paksud lauad. Sirge, kaardus, kaardu kiskunud laud. Servamata, servatud, hööveldatud, sulundiga ehk punniga lauad. Virnastatud lauad, laudade virnad. Laudadest põrand, seinad, katus, tara. Laudu lõikama. Sein on laudadega vooderdatud. Aknad löödi laudadega kinni. Tal on rind, kõht lame nagu laud. || ‹hrl. liitsõna järelosana› sellisest materjalist (tarbe)ese v. millegi osa. Lokulaud on põikpuu küljes rippuv kuusepuust laud, mida lüüakse ühe või kahe puuhaamriga. Toober jookseb, sest lauad ja vitsad on kuivanud. Pikkvankri laud. *Kirjule postile kinnitatud hele laud juhatas, et jalakäijail tuleb tarvitada parempoolset kõnniteed .. M. Raud. *Lembitu: Nende pilk ei küüni kaugele. Nad käivad kui vanad härjad – lauad silmil. J. Sütiste. || ‹pl.› kõnek (kirstu, puusärgi kohta). Üks sai lauad, teine rauad v. ühele lauad, teisele rauad 'keegi tappis teise ning pandi vangiraudu'. || ‹pl.› kõnek suusad. *Mõtlesime suuskadega [üle lahe Soome sõita]. Aga selleks peavad head lauad olema. V. Ilus. *Armastan .. suusatada. Kuigi sel talvel olen ainult paar korda laudadele saanud. R. Kaugver. || ‹pl.› van (teatrilava kohta). *Teie lehest kuulen, et „Pisuhänd” Helsingis laudadele pääseb .. E. Vilde. *P. Pinna juhatusel läks ta [= „Estonia” operett] nii tantsutujulisena üle laudade, et saavutas haruldase kuulsuse. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: akna|laud, alus|laud, arve|laud, astme|laud, harja|laud, hoo|laud, hüppe|laud, iste|laud, joon|laud, kaane|laud, kande|laud, kase|laud, kasti|laud, katte|laud, keri|laud, kiige|laud, kirstu|laud, kisk|laud, koonla|laud, kuuse|laud, kõla|laud, käsu|laud, külje|laud, lae|laud, lennu|laud, liha|laud, loku|laud, lood|laud, lõike|laud, männi|laud, märk|laud, otsa|laud, paadi|laud, parda|laud, parketi|laud, peatsi|laud, pesu|laud, piida|laud, piir|laud, pind|laud, pori|laud, prill-|laud, profiil|laud, põhja|laud, põranda|laud, püti|laud, sae|laud, suusa|laud, sõtke|laud, talla|laud, tamme|laud, tara|laud, toobri|laud, tünni|laud, ukse|laud, unka|laud, vee|laud, voodri|laud, äratõuke|laud, äärelaud.
2. hrl. rõhtsast (puit)plaadist ja jalgadest vm. tugitarindist koosnev mööbliese. Väike, suur, kõrge, madal, ümmargune, ovaalne, nelinurkne, kokkukäiv laud. Poleeritud, lakitud, värvitud laud. Laua taga, laua ääres, laua ümber istuma. Istu laua taha ja hakka kirjutama. Pereisa koht on laua otsas 'laua lühemal küljel'. Poiss ronis laua otsa 'laua peale'. Lillevaas, raamat on laual. Põrutab rusikaga lauale, vastu lauda. Auto eest tuli sada tuhat krooni lauale laduda. Paneb, lööb lahkumisavalduse lauale. Ei joonud end kunagi laua alla 'purupurju, pikali'. *Doktoridissertatsiooni pole meie instituudis naljalt keegi päris plaaniliseks tähtajaks lauale pannud. E. Raud. || (söögilaua, toidulaua kohta). Rikkalik, luksuslik, vaene, kehv laud. Lauda katma, kaunistama, koristama. Road kantakse lauda, lauale. Laud neljale. Tegin sünnipäevalistele korraliku laua. Kas pidu tuleb lauaga või ilma? Laud 'lubatud, ettenähtud toidud' haavandtõbe põdejale. Tellib laua, paneb restoranis laua kinni. Külalised paluti lauda. Istusime lauda. Istuti lauas, tõusti lauast. Mida perele lauale panna? Angerjat on meie laual harva. Pikk laud 'lauatäis' pulmarahvast. Kui kõik korraga sööma ei mahtunud, sõid vanemad ja tähtsamad esimeses lauas 'esimeses voorus', nooremad teises lauas 'teises voorus'. Meie laud 'laudkond' laulis teise lauaga vastamisi. Rootsi laud 'eine serveerimise viis, mille puhul igaüks võtab valmispandud toitudest soovitava ning sööb seistes v. valib istumiskoha vabalt'. || lauamängu puust, papist vms. materjalist alus. Otsiti lauad ja nupud ning hakati kabet mängima. Paul Keres andis simultaani 39 laual. Lauale tekkis viigiseis. Võistlused ruudulisel laual 'males'. || kõnek armulaud. Õpetaja võtab kirikulisi lauale. Nad polnud mitu aastat laual käinud. *Mamma võis ju rõõmus olla, et ei tarvitse kitsas kirikuvankris Hallistesse lauale sõita .. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: aia|laud, baari|laud, büroo|laud, diivani|laud, eine|laud, eksami|laud, hommiku|laud, joogi|laud, jooma|laud, joonestus|laud, juurdelõikamis|laud, jõulu|laud, kaardi|laud, kabineti|laud, kantselei|laud, kapp|laud, kirjutus|laud, klapp|laud, kohtu|laud, kohvi|laud, kontori|laud, kooli|laud, koroona|laud, kõrtsi|laud, kõrval|laud, köögi|laud, külm|laud, labor(atoorium)i|laud, lahkumis|laud, lille|laud, lõikus|laud, lõuna|laud, male|laud, masinakirja|laud, müügi|laud, naaber|laud, nurga|laud, operatsiooni|laud, peegli|laud, peo|laud, pere|laud, piljardi|laud, pulma|laud, pühade|laud, raadio|laud, serveerimis|laud, sorteerimis|laud, sööma|laud, sünnipäeva|laud, tee|laud, televiisori|laud, triikimis|laud, tualett|laud, töö|laud, õhtu|laud, õpetajalaud; armatuur|laud, vibrolaud.
3. ‹liitsõna järelosana› tähistab mõningaid (endisaegseid) asutusi v. nende allüksusi
▷ Liitsõnad: aadress|laud, eine|laud, lugemis|laud, passi|laud, valvelaud.

lause ‹18› ‹s›

1. ühest v. mitmest üksteisele järgnevast sõnast koosnev lühim kõnelõik, mis ei ole otseses grammatilises seoses eelnevate v. järgnevate kõnelõikudega. Vestlus ei sujunud, vahetati vaid üksikuid lauseid. Kirjutab paar lauset. Rääkis mõne lausega, kuidas asi oli.
▷ Liitsõnad: hüüd|lause, kiil|lause, koond|lause, kõrval|lause, käsk|lause, küsi|lause, liht|lause, liit|lause, pea|lause, põim|lause, rind|lause, soovlause; juht|lause, löök|lause, tunnus|lause, vastulause.
2. mat teoreem. Pythagorase lause.
3. loog matemaatilises loogikas väide, mille puhul eeldatakse, et tema sisu tegelikkusele vastavuse määr on põhimõtteliselt kindlakstehtav
4. muus tavaliselt 2-3 fraasist koosnev helitöö lõik

lihaseline ‹-se 5› ‹adj›
(arenenud) lihastega. Jõumehe lihaseline keha, rind. Tal on lihaselised käsivarred, reied. Mehed on üldiselt lihaselisemad kui naised. Hurt on sale lihaseline koer. Veresoonte lihaselised seinad.

lõhkema ‹37›
lõhki minema, purunema. Õhupall, autokumm lõhkes. Tal lõhkes peas veresoon. Pimesool on lõhkenud. Rakud, vesivillid lõhkevad. Seemne kest lõhkeb, idu tungib välja. Pea valutab nii, et tahab lõhkeda. || plahvatama. Mürsk, miin lõhkeb. Lõhkekuul lõhkeb märgi tabamisel. Aurukatel lõhkes. Lõhkemata granaat. || lõhenema. Huuled, käed, sääred on tuulest, kuivusest lõhkenud. Noorel kasel on sile koor, vanal lõhkenud praguline korp. || piltl (millegi ülemäärase rohkuse kohta). Lõhkete kadedusest, kui Jaani uut maja näete. On armukadedusest, vihast, uudishimust, rõõmust ja õnnest, uhkusest, vihast lõhkemas. Süda tahab murest lõhkeda. *Võin haavu lüüa sulle – / ja endal lõhkeb rind! A. Haava.

rinda ette lööma vt rind

rinda ~ rindu kokku lööma vt rind

mees|riim
kirj ühesilbiline riim (näit. lind : rind)

mõõnama ‹mõõnata 48›

1. mõõnana alanema, vajuma, taanduma. Meri, vesi mõõnab. Mõõnates paljastab meri rannakivid. || (tagasi) voolama, voogama. Lained veerevad pahinal randa ning mõõnavad siis tagasi. *.. tõstsime Jacki autosse. Rahvas mõõnas laiali, nagu poleks midagi sündinud. E. Vilde. *Korrapärases hingamises tõusis ja mõõnas rind ning tuksus süda. E. Ellor.
2. piltl vaibuma, raugema, taganema, madalseisu langema. Lahingukära kord ägenes, kord mõõnas. Nooruses lõõmanud kired hakkavad mõõnama. Ärevus, hingepiin, süütunne mõõnas. Tervis halvenes ning loomevõime mõõnas. Pikkamisi mõõnab puna neiu näolt. *Ka äike oli saavutanud oma haripunkti ja hakkas mõõnama. P. Vallak.

mäe|rind
mäenõlv

märatsema ‹37›
väga ärritunult v. meeltesegaduses enesekontrolli kaotanult vägivaldselt käituma. Läheb marru, hakkab märatsema. Märatseb meeletus raevus. Joobnuna hakkab lõhkuma ja märatsema. Märatseb mõnda aega, siis läheb märatsushoog üle. Selline ülekohus ajab märatsema. Mis te tühja asja pärast sõimlete ja märatsete! Publik lausa märatses vaimustusest. Istun vaikselt, kuid mu hinges märatseb. Las märatseb end välja, pärast on jälle rahulik. Märatsemised märatsenud, jäi joobnu magama. Märatsev vaimuhaige, hull. Püüab märatsevat naist rahustada. *Märatsevad käed kahmasid toolid maast, lõid need vastu põrandat puruks .. E. Vilde. *.. kooliteenija hakkas märatsema, et viiendas klassis on hullumaja .. V. Panso. || (looma kohta:) ärritusest pöörasena tegutsema. *Aga see [= härg], kelle rind oli haavatud .. see märatses kaua, kargles verisena sinna-tänna teiste hulgas .. F. Tuglas (tlk). || piltl (terrori, vägivallavõimu jms. kohta). Kogu maal märatses reaktsioon, okupatsioonivõim, isikukultus, mustsada. Euroopas aastaid märatsenud sõda. Maad laostas ohjeldamatult märatsev katk. || piltl (loodusjõu vms. kohta). Väljas märatseb torm, tuisk. Ümberringi märatseb meri. Peas märatseb mõtete, tunnete segadik. Märatsev tulekahju, metsapõleng. Mängija käes märatsev trumm, klaver. *Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab .. M. Under.

naise|rind
Kaunilt vormunud naiserinnad.

nisa ‹11› ‹s›
imetajate piimanäärme sompjas lõpposa, kust järglane piima imeb (v. kust piima lüpstakse). Lehmal on neli nisa. Emisel on nisad kahe reana kõhul. Kitse, jänese, põdra nisad. Suure udara ja õrnade nisadega lehm. Enne lüpsmist tuleb udarat ja nisasid pesta. Tõmbas, pigistas nisast piima välja. *.. kuna aga pimedad pojad püüdsid ta [= koeraema] ümber niuksudes asjatult imeda ta jahtunud nisi .. E. Kippel. || hrl van v kõnek naise rinnanibu v. naise rind üldse. Toppis lapsele nisa suhu. Üks alles nisa otsas ja teine laps juba tulemas. *Lähendas [naine] seisjale oma pehme ja andumisvalmi ihu, riivates kikkis nisade kui kahe rusikaga mehe puusa .. M. Jürna.

nõgu ‹nõo 27› ‹s›
geogr ümbrusest madalam ümara, ovaalse v. korrapäratu põhijoonisega pinnavorm. Tektoonilised, liustikulised, erosioonilised nõod. Jõed voolavad orgudes, järved on nõgudes. Võrtsjärve, Peipsi nõgu. Näljastepp on mäestikevaheline nõgu. Vihmavesi koguneb maapinna nõgudesse. Põllul on nõgusid, kust vesi ära ei voola. || (suhteliselt madal ja väike) süvend, lohk. Kompostihunnik tuleb teha nii, et peal oleks vihmavett koguv nõgu. Magaja pea on vajutanud patja sügava nõo. *Ninatipul oli väike sälk, lõuaotsas juba märgatavam nõgu ja kuklas päris suur lohk. H. Lepik (tlk). *Higi nõrgub rindade nõkku .. L. Promet. || ‹allatiivis ja adessiivis› (väljendab seisundit:) lohku, lohus. Koer, kass ajab, tõmbab, veab ringutades selja nõkku. Purdelaud vajus jala, astumise all nõkku. Katus on keskelt nõkku jäänud nagu setuka selg. *.. teisel piht juba praegu pisut nagu vimmas, rind nõos, õlanukid ettepoole, pea longus. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ava|nõgu, lehter|nõgu, sulgnõgu; järve|nõgu, maismaanõgu; rinna|nõgu, seljanõgu.

ordeni|lint
vastavalt ordenile eri värvidest (hrl. triibuline) pael ordeni kandmiseks rinnas; ka teat. suuruses ribana ordeni asemel kandmiseks. Rind täis ordenilinte.

paaduma ‹37›

1. paakuma, paatuma. Põuast paadunud põllupind. Kõvaks paadunud muld. Ratsu rind oli verest paadunud. *Eriti raske oli sõnniku sissekünd paadunud kesapõllul. K. Põldmaa.
2. ‹hrl. nud-partitsiibis› hingelt tuimaks, kalgiks, ükskõikseks muutuma; millestki (hrl. halvast, pahelisest) visalt kinnipidavaks muutuma. Paadunud kurjategija, joodik, karjerist. Kõige paadunum looder. Teda peeti paadunud naistevihkajaks. Aastatega on tast saanud paadunud pedagoog. Kõik mehed, ka paadunud vanapoisid, lõid peol kaasa. Paadunud elumehelikkusega mängitud roll. *.. ja süda paadus kõvaks kui graniit.. V. Ridala.

pakatama ‹37›

1. (lõhkemiseni, rebenemiseni) paisuma, pingule, pungile minema; (lõhkemiseni, rebenemiseni) paisunud, pingul, pungil olema. Leotamisel, idanemisel seemned pakatavad. Kartulid kippusid keetmisel pakatama. Lõhki pakatanud koorega kastanimunad. Kirsid, ploomid pakatasid mahlast. Poisi taskud pakatavad igasugusest kraamist. Väikeseks jäänud pluus kippus kaenla alt pakatama. Priskusest pakatavad kehavormid. Verest pakatav punetav nägu. Laod pakatavad kaupadest. Aidad pakatasid viljast.
2. lõhenema, pragunema. a. (hrl. kuivusest, kuivamisel). Pakatanud muld, maa. Lõhki pakatanud seinapalgid, puunõud. Pakatanud krobelise koorega puu. Pakatanud nahk, huuled. Külmast veest ja tuulest pakatasid käed. Võidis pakatanud nägu salviga. b. (hrl. pungade kohta:) puhkema. Pungad, urvad, õienupud pakatavad. Puud, põõsad pakatavad roheliseks, lehte, õide. Kevadine pakatav mets. Valminud kupar pakatab ja seemned paiskuvad välja. | piltl. Väljas pakatab kevad. Pakatav lehekuu. c. (valguse, päikese kohta). *.. taas avarustes päike pakatab. J. Semper. *.. loodes pakatab loojak.. J. Kaplinski.
3. piltl tunnetest vm. tulvil olema v. tulvile minema. Süda, rind pakatab uhkusest, rõõmust, õnnest. Ta on tigedusest pakatamas. Ta otse pakatab tegevusihast. Tervisest ja elujõust pakatav nooruk. Laske tal rääkida, ta lausa pakatab uudistest. Elurõõmust pakatav luule. Kaunil suvehommikul pakatasid inimesed uutest lootustest.

piha|puu
murd aialatt. *Jalad ei pea libedal poril paigal, enne kui rind raksatab vastu aeda. Pihapuud painduvad edasi-tagasi.. A. Mägi.

pikne ‹-se 2› ‹s›

1. äike (peam. välgu ja müristamise kohta). Kõva, kange pikne võib palju kurja teha. Äkki kärgatas, raksatas, prahvatas pikne. Taevas on äikesepilved ja raksub pikne. Merel möllas torm ja sähvis pikne. Pikne on sisse löönud, maja põleb! Pikne lõi, süütas maja põlema. Pikne tabas kirikutorni. Pikne lõi puusse, kivi sisse. Pikne löönud põllul hobuse maha. Pikse ajal hoidke suurtest puudest eemale. Kui pikne läks mööda, hakkas sadama tihedat vihma. Lapsed kartsid pikset. Piksest murtud puud, purustatud mänd. || (võrdlustes seoses mingi jahmatama paneva ootamatusega). Uudis rabas kõiki nagu pikne selgest taevast. Ootamatu õnnetus tabas nende peret nagu pikne sinavast taevast. Seisin nagu piksest rabatud. Suri äkitselt, nagu piksest rabatud. *".. Hurrjah, peletisi, – siis nõnda teenitegi Jumalat?!” See oli jaanitulelistele nagu selgest taevast kärgatanud Issanda vihane pikne.. E. Kippel.
2. müt eesti rahvausundis äikest ja vihma käsutav ning seega viljakust andev haldjas. *Muist loodushaldjaist eriti suureks paisub indogermaani naabrite mõjul pikse roll, kellele ohverdatakse näit. põua puhul härg. O. Loorits.
3. (ägeda, sageli kärkimisega vihahoo kohta). Ära tee pikset 'ära raevutse', kus vaja pole. Hoiavad teineteisest kõrvale, aga küll ükskord lööb ikka pikne sisse. *No mul kargas ka rind pikset täis. Sa kurask, või zootehnik käib minu peale kaebamas! H. Lehiste. *Mehed üsna kohkusid: arvasid, et nüüd süttib Körberi viha põlema, et nüüd tuleb pikne ja müristamine.. E. Särgava.

pinev ‹-a 2› ‹adj›

1. vastuolusid ja lahkhelisid sisaldav, pingeline, täis pinget, ärev, närviline vms. Pinev rahvusvaheline olukord. Olukord riigis oli pinev, muutus järjest pinevamaks. Läbirääkimiste õhkkond muutus pinevaks. Sõjaeelne pinev meeleolu. Naabrite vahekord on sellest vahejuhtumist saadik pinev. Mu vahekord ämmaga oli pinev. Tuppa tekkis pinev vaikus. *„Mis sa lorad!” karjus ta pineva häälega, mis helises justkui pingul tross. H. Luik (tlk).
2. ootel olev, keskendunud, pingul. Kõik jälgisid toimuvat pineva tähelepanuga. Tunnetasin saali pinevat huvi. Ta vaatas mulle pineva pilguga näkku. *.. kõrvus kostis mitmehäälne vaikuse murduv sumin, mida inimene alati kuuleb, kui ta närvid on pinevas ootuses.. R. Roht.
3. pingutav, pingutust nõudev, pingeline. Pinevas sportlikus võistluses tuli meeskond Euroopa meistriks. Pinev ja närvesööv heitlus medalite pärast. Mängu, partii lõpp oli erakordselt pinev. *Töö ei olnud Joosepil pinev: koormad ei voorinud nii sagedasti.. M. Metsanurk.
4. hrv pingul, pinguldatud, prink. *Mu rind kujunes ja missugune rind! valge, pinev, voolitud nagu Medici Veenuse oma.. A. Saareste (tlk).

pingutama ‹37›

1. kinnituspunktide vahele tugevasti sirgu, pingule (1. täh.) tõmbama. Trossi, traati, telginööre pingutama. Pingutasime koormaköied kõvemini kinni. Pingutas kiivririhma lõua all koomale. Seljakoti rihmad pingutati parajaks. Pingutab pillikeeli. Kala pingutas õngenööri. Pinguta vibu! Poiss pingutas ragulkakumme nii pikale kui sai. Pingutab reguleerimiskruviga aparaadi vedrusid. Kutsar pingutab ohje. Kardinad pingutati raamile kuivama. Pingutab naha liistule. Aiapostide vahele pingutatud metallvõrk. Pingutab tünnile vitsad ümber. Üle jõe on pingutatud köistee. Tuul pingutab purjesid. Kõrge rind pingutab pluusi. || piltl liistule tõmbama, ahistama, pinnima. *Meid on peaaegu seitsesada aastat pingutatud ja pimedas hoitud. M. Traat.
2. midagi pingule (2. täh.), pingulolekusse viima (ja pingul hoidma), et tegevust tugevdada v. intensiivistada. a. (füüsiliselt). Tõstja pingutab käemuskleid. Kõhuliasendis pingutab laps nii kõhu- kui seljalihaseid. Pingutas kaela õieli, et paremini näha. Tuli pingutada sammu, et kaaslastele järele jõuda. Pingutab kaste tõstes kogu jõudu. Laulja pingutab häält. *Oleksin ka tahtnud olla mõnes niisuguses venes, et pingutada pihta, läigatada mõlaga veepritsmeid.. O. Kruus. b. (seoses meelelise v. vaimse tegevusega). Pingutab kõrvu, kõrva, kuulmist, aga midagi ei kosta. Oli juba videvik: tuli silmi, nägemist pingutada. Mari pingutab mälu, pead, et eilset meenutada. Pingutab ajusid, et eksamil läbi saada. Närvid on pingutatud: ma ei saa magada. Kuulasime pingutatud tähelepanuga. *Näiteks kartus „kahte” saada sunnib üht õpilast kõiki jõude pingutama, aktiviseerib vaimset tegevust.. A. Lunge.
3. millegi saavutamiseks vaeva nägema, millekski end kokku võtma, kogu jõudu mängu panema. Heinaajal tuli tublisti pingutada. Tööd on palju, tuleb kõvasti pingutada. Pingutame veel pool tundi, ehk jõuame põllu lõpetada. Andis pingutada, et teistele järele jõuda. Pingutas kogu jõust, et tempot säilitada. Jooksja pingutas end esikohale. Rabeles end pingutades vastase haardest lahti. Läbib pingutamata distantsi. Vanemad rassisid ja pingutasid laste heaks. Eksamite ajal pingutasime ennast tublisti. Kuidas ma ka ei pingutaks, aga mitte ei tule meelde. Ta ei pingutanudki, et mind aidata. Edu julgustas edasi pingutama. Ta on end suurkoolini välja pingutanud. Pea maas, pingutas hobune koormaga edasi.
4. koormavat pinget, pingutust põhjustama. Rohke lugemine pingutab silmi. Pingutav töö. Pingutav teekond, suusaretk. See sündmus pingutas veel kaua meeli. *Kaks pingutavat, uneta ööd oli tal selja taga. A. Kalmus.
5. pingutatud ebaloomulik, tehtud; ülemäärane, ülepingutatud. Algaja näitlejatari pingutatud olek, mäng. Võttis meid vastu pingutatud lahkuse, viisakusega. Peab pingutatud korrektsusega seadusetähest kinni.

rinda pistma, rinda ~ rindu kokku pistma vt rind

pluusi|rind
pluusi rinnaosa. Võttis poisi pluusirinnast kinni ja sakutas.

pringilt ‹adv›
(< prink). Seelik liibub pringilt ümber reite. Mantel pringilt ümber õlgade. Pringilt käsivart ümbritsev käevõru. Imetava ema pringilt paisuv rind. *Kuuel riiulil olid pringilt ridamisi juturaamatud. T. Kallas.

puhevil ‹adv›
kohevil; õhku täis, paisunud. Puhevil padi, soeng, kulmud. Hall puhevil pilv. Leevike kössitab, suled puhevil. Põdra puhevil sõõrmed. Puri on ettepoole puhevil. Kõnnib, rind puhevil ees. Puhevil pugudega linnud. Kleidi puhevil 'puhvis' varrukad. *Ta astus kongi, musta talaari voldid õhust puhevil.. T. Hallap (tlk). || piltl (oma positsioonist, rollist vms.) elevil, erutatud (ja ennast täis). Küll poiss on uhkusest, tähtsusest puhevil. Ta oli puhevil kui kalkun, nagu kukk. *Laekuriks hääletati Kalevi ettepanekul Ao, kes oli puhevil ja rahul. O. Remsu.

puna|rind
zool roostepunase kurgualuse ja pugualaga värvuline, punakurguke (Erithacus rubecula). Kuulsime punarinna trillerdavat vidistamist.

punase|karvaline
punaste karvadega. Punasekarvaline rebane, kaamel. Punasekarvaline rind.

punnituma ‹37›
hrv pungis olema, pungi minema, pungituma. Uhke kaarega punnituv rind. *Doktor Figginsi niigi juba poolkerajad silmamunad punnitusid prilliklaaside taga üllatama panevate mõõtmeteni. L. Meri (tlk).

puu ‹pl. gen puude e. murd puie 15› ‹s›

1. ka bot pikaealine kõrgema tüvega puittaim. Suur, tugev, kõrge, jäme, vana, põline, sirge, kõver, kidur, madal, okslik, laia võraga, sammaldunud, kõdunenud, haljas puu. Ilusad väikesed, noored puud. Puu tüvi, juur, kroon, võra, latv, harud, oksad, pungad, lehed, õied, koor. Hästi, halvasti laasunud puud. Puude vanuseklassid. Kärbitud, harvendatud, hooldatud puud. Metsavööndi, okasmetsa, Aafrika, meie metsade puud. Väljal kasvab üksik puu. Noored kased kasvasid tihedalt, puu puus kinni. Puudesse kasvanud küngas. Puudega palistatud tee. Puudeta stepp. Puud ja põõsad. Hiie pühad puud. Kolm põlve tagasi istutatud puud. Puu ajab lehti, läheb lehte, lehtib. Puud on leh(t)es. Lehti pole veel puus. Hiirekõrvus, hiirekõrvul, õitsvad puud. Puud langetavad, varistavad lehti. Lehed varisevad, langevad puudelt. Kollased lehed lipendavad puis, puil. Puu punetab sügisvärvides. Raagus, paljad puud. Puud kohisevad, õõtsuvad tuules. Puu kuivas ära, murdus. Elus, surnud puu. Puust tilgub, nõrgub mahla, vaiku. Mees raiub, langetab, lõikab, saeb metsas puid, võtab puid maha. Nad leidsid laanest paadiks paraja puu. Orav krõbistab puu otsas, puus, hüppab puult puule, puust puusse. Linnud laulsid puudel, puis. Lõime puude vilus laagri üles. Jalutavad puude, puie all. Viskas end puu alla pikali. Ronib puu otsa, puusse. Välk lööb kõrgesse puusse. Kass ei taha kuidagi puu otsast, puust alla tulla. Võtsin puu otsast, puust õuna. Puud on tänavu õunu täis, õuntest lookas. Raputab puude otsast, puudelt, puudest pirne (alla). Lapsed on puude otsas, puudes ja korjavad marju. Õnnetu poos end puusse. Mis sa seisad nagu puu. Prantsatab põrandale nagu kännult langev puu. Hea ja kurja tundmise puu, hea- ja kurjatundmise puu 'Piibli puu, kust Eeva õuna maitses'; ka piltl eetiline mõõdupuu, millegi kriteerium. Raha ei kasva, ripu puu otsas. Ega puu ühe laastuga lange 'asjad ei lahene ühe ropsuga'. Kus puud raiutakse, seal laastud langevad. *Ülal puies kohises tuul.. A. H. Tammsaare. *Puu kõduneb mullaks, muld kasvab puuks. L. Meri. | piltl. Ideest ajakiri luua on saanud, võrsunud elujõuline puu. Ta truuduseta mees kipub maitsma vilja võõrast puust. *.. meie maamees pole kuiv puu, et nagu tuld näitad, nii pahvatab lõkkele. O. Tooming. || ‹liitsõna järelosana› esineb mõnede rohttaimede ja põõsaste nimetustes, näit. banaani-, kikerpuu || selle puitunud osad materjali ja ainena, puit; puitmaterjal. Toores, kuiv, pehme, kõva puu. Puud tahuma, hööveldama, voolima, töötlema, immutama. Puu erikaal. Puu ei juhi elektrit. Ühest puust raiutud paat. Mööbli vana, rikutud puu. Hinnaline roosa puu. Peegliraam oli punasest puust. Eeben on must puu. Pigistas tooliserva nii kõvasti, et puu ragises. Puust lusikas, tööriistad, maja, tänavasillutis, linn. Puuga vooderdatud seinad. Heledad puust paneelid. Puu säilib ookeanisügavuses hästi. | piltl. Heast puust mees. Meie kaks oleme samast, ühesugusest puust. Rein on hoopis teisest, teisemast puust poiss kui unistaja loomuga Mart. Kõvast ja visast puust maarahvas. Need poisid pole pehmest puust. Ega vennaski viletsamast puust ole. Naine on tal kangest puust. Ta ei mõika midagi, on vist puust peaga 'puupea'. Priidu silm läks märjaks, ega temagi (süda) puust 'tundetu' ole. Käed on sul küll puust 'kohmakad, tuimad'.
▷ Liitsõnad: banaani|puu, kiker|puu, kuker|puu, kusla|puu, lauka|puu, lääts|puu, roosi|puu, sarapuu; aje|puu, apelsini|puu, aprikoosi|puu, balsa|puu, draakoni|puu, elu|puu, ema|puu, granaadi|puu, haava|puu, heki|puu, hiie|puu, hiigel|puu, hiigla|puu, hikkori|puu, hõbe|puu, hõlmik|puu, ilu|puu, isa|puu, juga|puu, jaanileiva|puu, juuda|puu, jõulu|puu, kadaka|puu, kakao|puu, kampri|puu, kaneeli|puu, kase|puu, kastani|puu, kauri|puu, kautšuki|puu, kiina|puu, kikka|puu, kirsi|puu, kohvi|puu, kont|puu, koola|puu, korgi|puu, kreegi|puu, kruvi|puu, kummi|puu, kuradi|puu, kuuse|puu, kõdu|puu, kääbus|puu, leedri|puu, lehise|puu, leht|puu, leiva|puu, lodja|puu, loorberi|puu, maasika|puu, mahagoni|puu, mammuti|puu, mandariini|puu, mandli|puu, mangli|puu, mango|puu, mangroovi|puu, masti|puu, metsa|puu, miinus|puu, moorus|puu, mudel|puu, mureli|puu, muskaadi|puu, männi|puu, mürri|puu, nelgi|puu, niine|puu, nime|puu, nääri|puu, ohvri|puu, okas|puu, oliivi|puu, paaks|puu, palgi|puu, palmi|puu, pargi|puu, pesa|puu, pihla|puu, pirni|puu, ploomi|puu, pluss|puu, pomerantsi|puu, poop|puu, pudel|puu, puks|puu, põlis|puu, põõsas|puu, pähkli|puu, pärna|puu, pöök|puu, püünis|puu, rahvus|puu, raud|puu, saare|puu, sandli|puu, sara|puu, seebi|puu, seedri|puu, seemik|puu, seemne|puu, sidruni|puu, tamarindi|puu, tamme|puu, taru|puu, tiik|puu, toome|puu, troopika|puu, tuhk|puu, tulbi|puu, tunga|puu, tutt|puu, tõlv|puu, türn|puu, vahtra|puu, veri|puu, viher|puu, viigi|puu, viina|puu, viir|puu, vilja|puu, villa|puu, virsiku|puu, võra|puu, õli|puu, õnne|puu, õue|puu, õuna|puu, äädikapuu; aju|puu, eebeni|puu, ehitus|puu, lama|puu, lüli|puu, malts|puu, nikerdus|puu, paberi|puu, papi|puu, puna|puu, tarbe|puu, vääris|puu, ümarpuu.
2. ‹hrl. pl.› puu (1. täh.) tüveosa ja/või jämedad oksad kütmiseks parajateks tükkideks lõigatuna, küttepuud, halud. Puid raiuma, saagima, lõhkuma. Mehed läksid metsa puid tegema. See kask tuleks puudeks lõigata. Puud laoti riita. Puud on varutud, otsas. Meil ei jätku talveks puid. Puud on kallimaks läinud. Kütad sa puude või briketiga? Pane pliidi alla veel paar puud juurde. Märjad puud ei taha tuld võtta. Poisid kannavad kuurist puid kööki. Vaigused puud praksuvad ahjus. Küll on head, kuivad, kõlisevad puud. Nende vahekord hingitseb nagu tuli toores puus. *Koolmeistri elu oli nagu tuli toores puus. J. V. Jannsen.
▷ Liitsõnad: ahju|puu, halu|puu, kaika|puu, kamina|puu, kütte|puu, lõkke|puu, pilpa|puu, pliidi|puu, põletis|puu, põletus|puu, sauna|puu, sega|puu, suitsutamis|puu, tulepuu; peeru|puu, pirrupuu.
3. ‹hrl liitsõna järelosana› teivas, kaigas, latt, palk vms. esemena v. eseme osana. Pani ukse riivi ja puu toeks taha. Sellest saab puu rõuguredelile. Nad panid puu toobri kõrvadest läbi. Lõhkus tara maha ja jättis puud sinnasamasse. Nüüd veel koormale puu peale ja köiega kinni! *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte.. F. Tuglas (tlk). || ‹liitsõna järelosana ka pl.› seadeldiste nimetustes, näit. riistapuu; rööbaspuud || riidepuu. Linnariided pandi puu peale, puule (rippuma). Pane püksid puusse. Võttis kasuka puult. Kapis on kõik puud riideid täis. || mesipuu, taru. Mesilaspere aeti puusse. Paar puud on uppi löödud ja mesilased minema heidutatud.
▷ Liitsõnad: kolgis|puu, marga|puu, paine|puu, riistapuu; kael|puud, kangas|puud, keri|puud, käär|puud, rööbaspuud; alus|puu, arssina|puu, kaare|puu, kaeve|puu, kande|puu, kanni|puu, kardina|puu, katla|puu, kinnitus|puu, koorma|puu, kärbise|puu, käsi|puu, külje|puu, küünar|puu, lasi|puu, lasila|puu, lõimepingutus|puu, masti|puu, meetri|puu, muris|puu, mõõdu|puu, paja|puu, parda|puu, pealis|puu, peele|puu, penni|puu, pesu|puu, pide|puu, piha|puu, pusi|puu, põik|puu, põsk|puu, püst|puu, raja|puu, raud|puu, redeli|puu, rind|puu, rist(i)|puu, rooli|puu, semmi|puu, selg|puu, sõlg|puu, talla|puu, toobri|puu, triik|puu, tõkke|puu, tüüri|puu, vahe|puu, valta|puu, viske|puu, võllapuu; püksi|puu, riidepuu; linnu|puu, mesi|puu, pakk|puu, raampuu.
4. tulenemist, arengut kajastav skeem
▷ Liitsõnad: keele|puu, sugupuu.
5. mat sidus ja tsükliteta graaf
6. ‹liitsõna järelosana› piltl mõnedes inimese kohta käivates liitsõnades
▷ Liitsõnad: asja|puu, lõuapuu.

põim|lause
keel pealausest ja kõrvallause(te)st koosnev liitlause, hüpotaks. Rind- ja põimlaused.

põksuma ‹42›

1. ärevusest, erutusest vms. kiiresti, ägedasti tuksuma (südame, ka rinnas, hinges pesitsevate tunnete kohta). Süda põksub kõvasti, kuuldavalt. Süda põksus hirmu, rõõmu pärast sees, põues. Süda hakkas, lõi ägedasti, valjemini, kiiremini põksuma. Aeg-ajalt kuulatasime põksuva südamega, aga midagi polnud kuulda. Ootasin südame põksudes, mis edasi saab. Võõras noormees pani tüdrukute südamed põnevusest põksuma. *Sõle all rind põksub sala:/ küll on magus loota! M. Under.
2. (mootorite, masinate kohta:) järske põksuga helisid kuuldavale tooma, selliselt töötama, popsuma. Poe ees põksus traktor. Paadimootor hakkab põksuma. || (kerge puksuva köhimise kohta). *Madis hakkas köhima, põksus natuke aega.. I. Sikemäe.

põruma ‹37›

1. (löögist, tõukest v. tugevast helist) rappuma, vappuma v. värisema (ja tumedat v. tärisevat heli andma); rappumise v. tõugete tõttu liikuma v. asendit muutma. Vanker põrub üle kivide sõites. Põrand põrub tantsijate jalge all. Aknad põrusid ja siis käis kärgatus. Uks langeb kinni, et seinad põruvad. Maa põrus lahingumöllus, plahvatustest. Lõi rusika lauale, nii et taldrikud põrusid. Rind päris põrub ärevaist südamelöökidest. Ratsanikul oli kiiver ninale põrunud. Klaasid on transportimisel katki põrunud. Paar pakki põrus autolt maha. Polt põrus pesast välja. Kruvid põrusid lahti. *Millal sild õhku lasti, seda ta ei teadnudki. Kogu see õhtupoolik põrus ja plahvatas. L. Vaher. || rappudes sõitma. Juba varahommikul põrusid linna munakividel vankrid – ikka turule. *Rong põrub Nõmme poole. H. Nõu.
2. ‹hrl. nud-partitsiibis› piltl aru kaotama, arust ära minema, nupust nikastama. Põrunud peaga, aruga inimene. See mees on pisut, päris, püsti, puhta põrunud. Egas ta ometi põrunud ole! Nii põrunud polnud neist keegi, et sellist juttu uskuda. On alles põrunud tüüp! *Meie poisi peas ei ole kõik kruvid kinni! Ma ütlen sulle, ema, ta hakkab veelgi enam põruma! E. Vilde.
3. kõnek läbi põruma (2. täh.) Sel eksamil põrusid pooled tudengid.

põu ‹põue 26› ‹s›
‹hrl. ainsuse sisekohakäänetes›
1. (poeetilisemas stiilis:) rind. Süda põksub, valutab põues. Lootust ja usku põues kandma. Rahutus, hirm, kartus, raske aimus puges põue. Heida põuest muremõtted! Põue täitis rõõmuärevus, paisutas uhkus. Oskas oma meelehärmi põue põhja peita. *Tunded, mida on iganes tundnud mu põu, / pole üksiku rõõmud ja valud. M. Nurme.
2. rinna ja riietuseseme vahe, riietusesemete vahe rinna kohal; rinnatasku. Kirja, ajalehte põue pistma. Libistas lendlehed põue särgi alla. Peitis raha põue. Torkas käe põue, et rahakotti võtta. Mees tõmbas põuest viinapudeli. Võttis vammuse, tuulepluusi, sõduripluusi põuest mõned paberid. Avasin hõlmad ja lasin tuulel põue puhuda. Peremees armastavat oma käsi teenijapiigade põuegi ajada. Poisi põu oli õuntest pungil. Mis sul seal on, põu nii punnis?
▷ Liitsõnad: ihupõu.
3. piltl sisemus; rüpp. Mägede põues leidub kulda. Nad põgenesid metsade, laante põue. Palju laevu ja varandusi on vajunud merede põue. Puhkab juba ammu mulla, emakese maa põues. Sambla põuest tärkasid sinililled. Päike ilmus esile pilvede põuest. *Veel on külma ööde põues, / härma-halla koidikul. J. Oro.
▷ Liitsõnad: maa|põu, metsa|põu, mullapõu.

püsti ‹adv›

1. maapinna, põranda vm. rõhtsa pinna suhtes umbes 90° nurga all(a), (enam-vähem) vertikaalses(se) asendis(se). a. (sirgelt) jalgadel(e). Mõned istusid, mõned seisid püsti. Ära kõigu, seisa püsti! Terve klass pandi püsti seisma. Müüjal tuleb terve päev püsti olla. Oli nõnda väsinud, et ei püsinud enam hästi püsti. Kukkus, aga ajas end kohe püsti. Ta on nii pikk, et ei mahu püsti tuppa astuma. Mulle pakuti istet, aga jäin püsti. Mäkke tõusmisel hoitakse ennast nii püsti kui võimalik. Püssilaskmine lamades, põlvelt ja püsti. Jõi kohvitassi püsti jala peal 'püstijalu' tühjaks. Poiss tõuseb laua taga(nt), toolilt, pingis(t) püsti. Ta ei saanud voodist kuidagi püsti. Upitas end vaevaliselt asemelt püsti. Kummargil, kükakil laps ajab end kohkunult püsti. Mees hüppas, krapsas, viskus püsti. Mihkel loivas, vedas end aegamisi püsti. Kohkusin, võpatasin kähku püsti, sähvatasin püsti nagu käsu peale. Ta visati kui vedruga, kui vibust lastud püsti. Kargas nagu nõelast torgatud, nagu ussist nõelatud püsti. Vinnab end seina najal, lauanurgale toetudes peaaegu püsti. On end poolenisti, pooleldi, kogu pikkuses püsti tõuganud. Haige ajas end küünarnukkidele püsti 'poolistuli'. Aita, tõsta mind püsti. Püsti tõusta, kohus tuleb! Noorsõduritele tehti püsti ja pikali (õppusel). Ratsutaja ajas end jalustele püsti. Koer kargas püsti ja jooksis karja juurde. Põlvili kukkunud hobune ajas end uuesti püsti. Pingviinid käivad püsti. *Lähed kohe püsti taeva. Pole aega surragi. A. Mälk. || (loomade kohta:) tagajalgadel(e). Hobune ajab end taga-, tagujalgadele püsti. Ratsanik rebis traavli kahele jalale püsti. Karu tõuseb tagumistele käppadele püsti. Koer on end peremehe najale püsti ajanud. Tuul on niisugune, et ajab sea püsti (väga tugeva tuule kohta). b. (ühe) otsaga ülespidi. Postid taoti maasse päris püsti. Telefonipostid, raadiomast pannakse püsti. Hakati lipuvarrast püsti ajama. Vana maja müürid on veel püsti, aga katus sisse langenud. Tara, plank seisab hädamisi püsti. Õhtuks saime heinakuhja püsti 'valmis'. Püsti olid veel söestunud puutüved. Telgid on alles püsti 'maha võtmata'. Tõsta tool püsti! 'õigetpidi'. Lõi labida mullahunnikusse püsti. Peremees lükkas äkke, redeli seina najale püsti. Lapsel on kepp püsti käes. Lusikas on pudru sees püsti. Lükkas ämbri ümber, aga tõstis selle kohe püsti. Tuul pillub kõrkjaid püsti ja pikali. Longus hein tõuseb jälle püsti. Torm ajas laineid püsti. Tõmbas palitukrae püsti. Joome, põhi püsti! 'joome põhjani, nii et klaasi põhi on ülespoole'. Pudelil on varsti põhi püsti 'pudel on varsti tühi'. Koer ajab koonu püsti. Märguandja tõstab käe püsti. Ütles, et annab alla ja ajas käpad püsti. Lendas, päkad püsti, selili. Uuris taevast, pea püsti. Juuksed on pealael täitsa püsti. Seisab, näpp, rusikas püsti. Koeral on üks kõrv püsti, teine lontis. Tüdruk istub, põlved püsti. Lehmadel on sabad nagu lipud püsti. Kass kõnnib, saba püsti. Torm kihutas suuri laineid püsti. Suits tõuseb otse püsti taeva poole. Kirjutab, tähed kord püsti 'otse, sirgelt', kord kaldu. Tühi kott ei seisa püsti. || (ka ühenduses uhkeoleku v. meeleolu, julguse, tuju säilitamisega). Kõnnib uhkelt, pea püsti. Naine viskas, ajas pea otsustavalt püsti. Solvus ja läks püsti 'sirge' seljaga minema. Pea püsti, kõik läheb mööda! Ära noruta, pea püsti! *Aga lugu oli igatahes paha, väga paha. Ainuke, kes pead püsti hoidis, oli Jürnas. A. Kalmus. c. (millegi üles-, valmisehitamise, püstitamise, rajamise kohta). Müürid, vahesein, sarikad saadi viimaks püsti. Sügiseks peab laut, külmhoone püsti olema. Vanaisa raius üksi tare püsti. Kuhu see hoone püsti lüüakse? Arutleti, kuhu uus maja püsti panna, püsti lüüa. Peagi saadi püsti kanala, kasvuhooned. Esialgu lõime püsti baraki ajutiseks peavarjuks. Laskis endale juba eluajal surnuaial hauasamba püsti panna. Harva pannakse elavale isikule monument püsti. d. (piltlikes väljendites). Me äri on tänini jalul püsinud ja jääbki püsti. Üksnes kohustused hoiavad teda püsti. Raskeimatel silmapilkudel hoidis teda püsti teadmine, et tuleb vastu pidada. Elas orjana, kuid ajas end püsti. Tema najal seisab terve asutus püsti. Kati hoiab kogu perel elulusti püsti. Tahtis tuju, vaidlust kuidagi püsti hoida. Majandus upitas end jälle pikapeale püsti. Kultuurgi ei seisa ilma rahata püsti. Vägev tüli aeti püsti. Lööme, paneme, seame, ajame 'korraldame' peo püsti! Tüdrukul on iseloom, mis end püsti ajab ja perutab. Uhkus ajas end püsti. Uurija ees on endiselt raske probleem püsti 'uurimisel, käigus'.
2. esile ulatuma(s), ette sirutuma(s), õieli. Meestel tõmbusid kaelasooned pingutusest püsti. On nii kõhn, et kondid, põsenukid on naha all püsti. Kõnnib uhkelt, lõug, rind, kõht püsti (ees). Sandil juba käsi tulija poole püsti. Pressitud seelikuvoldid hoiavad hästi püsti. *Aga kas keegi sellel päeval söögilauast kah puudu jääb? .. Seal on kõigil suud püsti peas ja käed pikal. A. Maripuu.
3. ‹vahel ka kokkukirjutatuna, näit. püstihull, püstirikas› täiesti, päris. Ta on vist püsti pime ja kurt. Vanamees on püsti pööraseks, ogaraks, metsaliseks, põrguliseks läinud. Need on ju püsti vargad, röövlid. Sa oled püsti juhm, ogar. Sedaviisi toimides oleksin ma ennast püsti tolaks teinud. Paljaste kätega karu vastu minna oli püsti rumalus. See on püsti lollus, sigadus, häbematus, pettus. Nüüd on päris püsti häda käes. Olime temaga püsti hädas. Poiss on püsti hirmu, jonni täis. Seni pole püsti nälga olnud, aga püsti rikas ma ka ei ole. Ta langes püsti vaesus(es)se. Naine on tal püsti kurat, saatan, kurivaim ise. Poisil on püsti kurat sees. Nüüd on püsti kurat lahti 'väga hull lugu'. Arvab, et temal õigus ja teisel püsti vale on. Saal oli inimesi püsti täis. *Ilm pööras end, taevas korjas pilve, jõgi näis püsti must. L. Promet.
▷ Liitsõnad: puupüsti.

raha ‹11› ‹s›

1. üldine ametlik maksevahend müntide ja rahatähtede kujul. Eesti esimene oma raha oli mark. Vene, Saksa, Soome raha. Meie rahas teeb see umbes 150 krooni. Endine raha ei kehtinud enam, palka maksti uues rahas. Kümnesendine, kroonine raha. Uus krabisev sajakroonine raha. Maa seest leiti vanu rahasid. Ta kogub vanu rahasid. Sularahaautomaadis olid ainult suured rahad 'suure väärtusega rahatähed'. Kas sul väiksemat raha ei ole? Ulatas mulle peotäie peent raha. Pani kaks raha lauale. Hakkas saadud raha üle lugema. Võttis pakutud raha vastu. Peitis oma raha ära. Viis raha panka. Käisin raha peeneks, pangatšekki rahaks vahetamas. Raha väärtus tõuseb, langeb. Riik trükkis raha juurde. Raha eest ei saanud enam midagi. Võin rahaga tasuda, võin anda toiduaineid. Ta ei võtnud meilt raha, andis niisama. Taskus oli auk, rahad veeresid kõlinal põrandale. Loodusrahvad on rahana kasutanud ka kaurikarpe. *.. sirutas Margusele kimbu võõraid rahasid tšervoonetsite vastu .. J. Semper.
▷ Liitsõnad: hõbe|raha, kuld|raha, metall|raha, nikkel|raha, paber|raha, peen|raha, pronks|raha, vaskraha; ehte|raha, hamba|raha, tsaari|raha, vahetus|raha, vale|raha, välisraha.
2. teat. rahasumma; kapital, vara (rahasummana arvestatult). Tuhat krooni oli suur, ilus, hea tükk raha. Selles äris liiguvad suured rahad. Suurte rahadega ärimehed. Metsa eest saab head raha. Ehitamine nõudis ränka, roppu raha. Valvurid olid raske rahaga ära ostetud. See kõik maksis, nõudis kallist, kõva raha. Must raha 'ebaseaduslikult saadud raha'. See on meie ühine raha. Riigi, ühistu raha(d). Tal on palju, kõvasti, vähe raha. Kui palju sul raha on? Anna mulle natuke raha. Tal tühjal ka mõni raha! 'tal ei ole raha'. Sel mehel on raha jalaga segada 'külluses, väga palju'. Raha teenima, koguma, korjama. Ajab lausa kühvliga raha kokku (suurte rahasummade saamise, suurte sissetulekute kohta). Tal raha jookseb 'tuleb' kogu aeg. Seltsimaja ehitati rahva käest kogutud raha(de)ga. Rehepeksumasin osteti mitme talu kokkupandud rahaga. Raha raiskama, läbi lööma, pillama, tuulde loopima. Ära asjata raha kuluta! Jõi oma raha(d) maha. Kaarte mängiti raha peale. See raha ei ole maha visatud 'asjata kulutatud'. Raha otse kadus sõrmede vahelt 'kulus, sai peaaegu märkamatult otsa'. Pani raha aktsiatesse, aktsiate alla. Matab oma raha talusse 'kulutab talu korrashoidmiseks ja edendamiseks'. Kellelegi, kelleltki raha laenama. Ma ei saa sulle laenata, mul pole praegu vaba raha 'sellist rahasummat, mida on võimalik kohe kasutada'. Küll on ihnus, ei raatsi raha välja anda. Hea kaup, aga maksab raha ka! Küll võib toidu ja riiete peale ikka raha minna! Ta on nüüd rahadega 'rohke rahaga, rikas' mees. Praegu on meil raha(de)ga kitsas. Ma olen rahast päris lage. Väljaminekud on suured, kust see raha küll võetakse! Kui firma pankrotti läheb, oleme oma raha(de)st ilma. Paras raha, tagasi pole vaja! Asi ei seisa rahas, vaid ettevõtmises. Teeb kõike ainult raha pärast. Sel mehel on kirg raha järele. Öeldakse, et raha eest saab kõike. Kel raha, sel õigus. Raha paneb rattad käima. Raha on hea sulane, aga paha peremees. Raha tuleb, raha läheb. Raha ei haise. Aeg on raha. *Varssadest kasvatatud hobused lähevad müügiks, toovad talusse raha. A. Kalman.
▷ Liitsõnad: abi|raha, adra|raha, bensiini|raha, elamis|raha, elatus|raha, esindus|raha, hoiu|raha, jooma|raha, joot|raha, kaasa|raha, kasvatus|raha, kirstu|raha, kolimis|raha, komandeeringu|raha, kooli|raha, korteri|raha, kosti|raha, krediit|raha, kulu|raha, kännu|raha, käsi|raha, küüdi|raha, leiva|raha, luna|raha, maa|raha, majapidamis|raha, ostu|raha, palga|raha, pea|raha, pensioni|raha, piima|raha, pileti|raha, prahi|raha, puhkuse|raha, päeva|raha, reisi|raha, rendi|raha, saba|raha, saia|raha, sauna|raha, suitsu|raha, söögi|raha, tasku|raha, tee|raha, toetus|raha, trahvi|raha, töö|raha, vahe|raha, vaku|raha, valu|raha, veo|raha, viina|raha, õlle|raha, õppe|raha, ülalpidamis|raha, üüriraha; sularaha.
3. kaelaraha. Kodaratega raha. Eesti naiste ehted olid suured kannaga rahad. *.. kaela riputas ta ühe idamaise hõbekee, millel rahad otsas ilustuseks. A. Kalmus. || kaelas kantav ametiraha. *.. riputas raha kaela ja sõitis keisri kulli alla õigust mõistma. A. Jakobson.
4. auraha. Sai vapruse eest raha rinda. Sõjamehel rind rahasid täis. *Ainult natuke pettunud oli poiss, et „suurel vennal” polnud ühtki risti ega raha rinnas. K. Ristikivi.

rebima ‹37›

1. tugevasti tõmbama, kiskuma, tirima. a. (rebenema pannes v. millegi küljest eraldades). Lapsed rebivad värvilistest paberitest kujusid. Pesumasin ei tohi pesu rebida. Üle aia ronides rebis ta riideid ja kriimustas käsi. Poiss tuli koju, püksid lõhki, katki rebitud. Rebisin kirja puruks, pisikesteks tükkideks, (kärtsti) pooleks, (kärinal) ribadeks. Rebis vana kodukitli tolmulappideks. Raamatust ei rebita lehti välja. Rebi mulle märkmikust, joonistusplokist üks leht. Rebitav seinakalender. Kirja, ümbrikku lahti rebima. Keegi on margi ümbriku pealt ära rebinud. Konduktor rebis rullist pileti. Vana tapeet tuleb seinalt ära, maha rebida. Rebis pakil paberi ümbert (ära). Rebis tee äärest peotäie rohtu. Torm rebis mitu puud juurtega välja, üles. Kui rebida sisalikult saba, kasvab selle asemele uus. Laps rebis kärbselt tiivad. Rehepeksumasin, mürsk rebis mehel käe otsast. Plahvatus rebis majal ukse eest. Tuul rebib pilvi, maast tolmu ja prahti lendu. Tikriokkad rebisid marjakorjajate käed verele, marraskile. Tööd on nii palju, et rebi end või tükkideks, puruks. Kasvõi rebitagu neljaks, aga mina ei räägi midagi! || hammaste v. küüntega midagi katki, millestki tükke välja kiskuma. Koer rebis teisel kõrva katki. Lõvid rebisid gaselli tükkideks. Hundid olla lehmamullika nii ära rebinud, et vaevalt tast elulooma saab. b. jõuga v. järsult tõmbama (ka asendi v. asukoha muutmisega); sikutama, sakutama; pingutades v. järsult tõmmates midagi tegema. Ära rebi teist patsist, juustest! Juukseid kammides ei tohi neid rebida. Kedagi käisest, hõlmast rebima. Tuul rebis pesu nööril, teekäijate riideid, aknaluuke. Haige rebis oma särgikaelust laiemale. Jõmpsikad hakkasid üksteist rebima ning rusikatega taguma. Poiss rebis tüdruku(t) tantsima. Tüdruk rebis end poisi käte vahelt, käest lahti. Kellegi käsi rebis mu eemale, tagasi. Pistis jooksu ja rebis teise ka kaasa. Mees rebiti autost välja. Röövlid rebisid ratsaniku sadulast. Kargas teisele kallale ja rebis ta pikali. Sõnavõtja rebiti tagasi istmele. Hobune kihutab nelja, isa rebib ohjadest. Ratsanik rebis hobuse tagajalgadele püsti. Rebis koera kaelarihma pidi tagasi. Rebis kiiruga mantli selga, põlle eest. Mees rebis naisel riided seljast. Hakkas kitsaid kindaid aeglaselt käest rebima. Poiss rebib mütsi sügavamalt silmile. Rebi tal mask maha! Kellelgi paguneid pealt, aurahasid rinnast rebima. Uks rebiti lahti, pärani. Rebi rool paremale, puri vasakule! Purjed rebiti alla. Rebisin kardina akna eest kõrvale. Nüüd rebis võõras jahinoa vöölt, saapasäärest laskeriista. Sõudjad rebisid kõigest jõust aere. Külamees rebib akordioni ja hõiskab laulda. Peitu pugenud laps rebiti sängi alt välja. Haavatu rebis end edasi ainult käte abil. Sõdurid rebivad mäest üles rasket kahurit. Auto rebis end ulgudes paigalt. Lennuk rebis end stardirajalt, maast lahti. Kotkas rebis end tiibadega rapsides lendu. Lassosilmus rebis lehma jalust. Äratatav rebis und täis silmalaud pilukile. c. piltl. Valu rebib sisemust. Hirm rebis südant. Järsku rebisid öist vaikust plahvatused. Erepunane kleit lausa rebis pilgu endale. See lause on kontekstist välja rebitud. Suure vaevaga rebisin end põnevast raamatust lahti, oma mõttelõnga katki. *Oo, kuidas te sõnad mu kuulmeid rebivad! H. Suislepp.
2. sport tõstekangi põrandalt otse, katkematu liigutusega sirgeile kätele (v. sangpommi sirgele käele) tõstma vrd tõukama Tõstja rebis 160 ja tõukas 209,5 kg. Ta rebis keskkaalu(s) maailmarekordi. Mitu kilo sa vasaku käega üles rebid? || (tennises:) reketit palli löömisel jõuliselt alt üles tõstma. Rebitud löök.
3. kõnek jõulise pingutusega v. spurtides võistlema, jooksma v. sõitma. Esikoha pärast rebis kolm meeskonda. Jooksjad rebisid peaaegu rind rinna kõrval. Võidusõitja rebis ennast kolmandaks. Viimasel sirgel õnnestus meie jalgratturil napilt ette rebida. Kohe stardist rebis (end) etteotsa soomlane. Lõpusirgel rebis jooksja end konkurentidest marulise spurdiga lahti.

rind ‹rinna pl. gen rindade e. rinde pl. illat rindadesse e. rinnusse e. rindu 23› ‹s›

1. rindkere eesmine (neljajalgsetel alumine) osa. Karvane, paljas, tätoveeritud rind. Lai, kummis, muskliline, sissevajunud rind. Ahta rinnaga mehike. Rinna ümbermõõt 'rindkere ümbermõõt'. Ta on rinnust nagu vaat. Marssimisel hoitagu rind ette. Mees lööb ringutades rinna laiali, õieli. Käib, rind ees ja pea seljas. Käed on rinnal risti, vaheliti. Lõug, pea vajub väsinult rinnale. Surub raamatu kõvasti rinna vastu. Koputab endale vastu rinda. Togib teist rusikaga rindu. Jookseb õpetajale mürtsti vastu rindu. Raskeid kaste tuli üle rinna upitada. Liikluse reguleerija on bussi poole rinnaga, küljega, seljaga. Kõnetatu pöördub (täie) rinnaga hääle suunas. Seisab, rind vastu lainet. Seadis sissetungijale rinna ette. Tema ees pandi tee rinnaga kinni. Ära murra rinnaga, võta mõistus appi! Ta on ikka niisugune rinnaga 'otse, jõuga' mineja, ründaja olnud. Seisab (täie) rinnaga 'otsusekindlalt, vapralt' oma sõbra, õigluse eest. Poisid satuvad tänaval rind rinnaga 'rinnutsi' kokku. Vennad rüselesid rind rinna vastu. Pea panevad nad maadlusmatil rinnad kokku. Vanaisa olevat metsas karuga rinnad kokku pannud. Mindi naaberküla poistega rinda mõõtma 'jõudu katsuma'. Taob rusikatega endale vastu rinda ja karjub, et pole süüdi. Isa surub, tõmbab poja oma rinnale. Tüdruk peitis näo sõbra rinnale. Naine viskub, langeb mehe rinnale, nutab ta rinna najal. Vanake tegi rinnale ristimärgi, lõi risti rinna ette. Koerad kargavad tulijale rindu. Sõdur sai kuuliga rinnust haavata. Kihutas vastasele kuuli rindu, lõi noa rinda. Süda on rinnas vasakul pool, vasardab, peksab rinnus. Haige kaebab rinnas, rinnus rõhumistunnet. Tal on pisted, valu rinde all, rinnas, rinnus. Rinde alt paistetas üles. Solvang mõjus nagu hoop rinde alla. Mäest allasõit võttis rinde alt külmaks. Toit jäi rindu kinni. Naine kannab last rinna all 'on rase'. Käristame, tõukame, tõmbame viina rindu, tõukame üle rinna kõnek joome viina. Kutsar tõmbas perutava hobuse pea rindu 'vastu rinda'. Ühel märal on rind hõõrdunud, teisel turi verine. Hoovis haukus laia rinnaga kuri koer. Julge hundi rind on rasvane. Kukk ajab uhkelt rinna ette. Valge, punase rinnaga 'rinnaesisega' lind. || (eeskätt rinna etteulatuvam koht näit. ulatuse v. vahemaa märkimisel). Vili kasvab, hanged on rindu. Vahel tuli rinnust saadik vees sumada. Lumi, rukis ulatus poistele rinnuni. Hobu on rinnani sohu vajunud. Haige lamab, tekk rinnuni tõmmatud. Tal on habe, püksid rinnuni. Finiš läbitakse rind rinna kõrval, peaaegu rind rinnaga. Matkakaaslane kõnnib temast rinna võrra ees, taga. Sportlane kaotas klubikaaslasele rinnaga 'rinna jagu maad'. 400 meetri jooksus õnnestus rivaali rinnaga võita. | piltl. Pakane tõmbab järve rinnale kaane. Ader lõikab maa rinda läikivaid vagusid. Taas tärkab kevadise looduse rinnas elu. Tuul surub täie rinnaga vastu akent. *See oli Kamtšatka rinnale suunatud pistoda: piraadikoobas polnud rannast kaugemal kui Naissaar Tallinnast. L. Meri. *.. ma kogun nii sitkust ja jõudu, et siis varsti eluga rinnad kokku panna. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: kana|rind, veri|rind, õhkrind; lamba|rind, vasikarind; puna|rind, sulis|rind, valgerind.
2. ka anat rindkere eesmises seinas 3. ja 6. roide vahel rinnanäärmest moodustuv poolkerajas paariline elund; see elundipaar; naiserind (mamma). Parem, vasak rind. Lopsakad, suured, tugevad, täidlased, väikesed, pringid, kõvad, kikkis, rippuvad, lotendavad, ümarad, paisuvad rinnad. Tal on kõrge, ilus, tugev rind. Neiu vaevumärgatav, puhkev rind. Poiss mudis, katsus tüdruku rinda, rindu. Rinnad on tühjad, piima täis. Haigus võttis rinnad kuivaks. Teda on toitnud ema rinna rammus piim. Ema annab, pakub väikesele rinda. Last rinnaga söötma. Noorik pani lapse rinna otsa, pistis lapsele rinna suhu. Kõige noorem poistest oli alles rinna otsas, rippus rinna küljes 'ka: oli alles rinnalaps'. Maimuke imeb, võtab ahnelt rinda. Laps võõrdus rinnast kiiresti, ei tahtnud enam rinda. Aastane laps tuleks rinnast võõrutada. Ta polegi rinda saanud. Rinda piimast tühjendama. Ema paneb küll lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe. *Eeva imestas, mida .. Hannes leidis selles linnunäoga naises, polnud tal puusa ega rinda. L. Promet. | piltl. *Varakult võeti mind teaduse rinnalt, / lahku ju lapsena koduk'se pinnalt.. Juh. Liiv. *Ta oli juba küllalt kaua imenud riigi rinda.. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: ema|rind, neitsi|rind, neiurind.
3. ‹hrl. pl.› hingamiselundkond, eriti kopsud; rind (1. täh.) nende asupaigana. Nõrgad, viletsad, rinnad. Rinnad kärisevad, körisevad, rögisevad, rigisevad, kõhisevad, karjuvad. Rind ragiseb. Rindu põdema. Kuri tõbi on rinda löönud. Tal on haige rinnaga poeg. Hingas vilisevi rinnu. Rinnad on kinni, umbsed, rasked 'hingata on raske'. Isa on rinnust kinni. Hing jääb rindu kinni. Poisid jooksid nii, et hing rinnus kinni. Vanakesel mattis rindu. Suitsetamine hakkas talle rindade peale. Jooksjate rinnad lõõtsutasid ägedasti, raskesti. Sukelduja tõmbas rinna õhku täis. Võõras ohkab rinna põhjast. Karjus, kuidas rinnast häält tuli. Ta rinnust tulid kuuldavale oiged. Metsas võis rinna täis hingata magusat kaselõhna. Kõik hingavad täie rinnaga, täiel rinnal värsket kevadeõhku. Seal said lapsed täiest rinnast, täie rinnaga, täiel rinnal laulda ja hõisata. Tunnistab täiel rinnal 'julgelt, otsustavalt', et on kommunist. *Ja hinga läbi nina, mitte läbi suu, muidu saavad rinnad liiga külma õhku.. O. Luts. *Andke mulle punased palged ja terve rind! V. Uibopuu. | piltl. *Ookeani lai rind hingas taas rahulikult ja kergelt. H. Sergo.
4. rinnaesist (1. täh.) v. rinda (1. täh.) kattev rõivaosa; rinnaesine (2. täh.) Särgil oli rind eest lahti, katki. Pluusi rind on nöörvoltidega kaunistatud, toiduplekke täis. Kooli lõpetajaile pannakse, kinnitatakse, pistetakse märgid rinda. Sõjamehel on rahad, kuldtäht rinnas. Vanaisa sai vahvuse eest risti rinda. Ta rind on ordenilinte täis. Tädi rinnal säras kuldne pross. Kannab kuue rinnal lilleõit. Valgest riidest rinnaga põll. Mikk võttis, hakkas, on Märdil rinnust kinni. Haarab, sasib, äsab tülitaja rinnad pihku. Rinnust raputama. *Mäletan üht rootsi madrust, kes tantsides alati tõmbas rinnad lahti.. J. Parijõgi. | piltl. Kahma elul rinnust!
▷ Liitsõnad: kampsuni|rind, kuue|rind, palitu|rind, pluusi|rind, särgi|rind, vestirind.
5. piltl rind (1. täh.) tunnete asupaiga ja võrdkujuna; süda, põu, hing. Rõhutud, raske, muserdatud rind. Rind on täis, tulvil armastust, kadedust, viha. Rind hõiskab ja juubeldab, ähvardab valust lõhkeda. Rind põksub, lainetab, tuksleb ärevalt, kirvendab meelepahast. Laul teeb rinna rõõmsaks. Uhkus paisutab nende rinda. Rind on tulevikuplaane täis. Oreli tume kohin jäi ta rinda püsima. Rinda asus nukrus, mure. Ärevus võttis rinnus aset. Igatsus tõusis, lõi, puges, tuli rinda. Lootus täidab rahva rinda. Noort rinda rõhuvad rasked mõtted. Pelg põgenes ta rinnast. Tusk laskus veskikivina rinnale. Hirm poisi rinnas aina kasvas. Rinnus mässab torm, keeb pahameel. Sul on südame asemel kivi rinnas, rinnus. Üks hääl mu rinnus ütles, et.. Rinnast kaob rahu. Naise rinda kõrvetas armukadedus. Poeedi rinnas leegitsevad õilsad tundmused. Ta kannab neiu vastu oma rinnas sügavaid tundeid. Rinda jäi närima, pakitsema kuri kahtlus. Tunneb rinnus tühjust. Head sõnad külvasid rinda usku. Korraga käib rinnust läbi imeline tunne. Kõigest ängistavast jääb rinnus nagu kitsaks. Süda lõhkeb rinnus, tahab rinnast välja hüpata. Ise noor tüdruk, aga kasaka hing rinnus. *Palju põles ta rinnas armastust orjakütkes rahva vastu. F. Tuglas. *.. [oli] asju näinud, mis ka tema rinna kuumaks tegid ja ta käe salaja rusikasse ajasid, sest ülekohus oli vahel liiga karjuv. E. Vilde.
6. rida, viirg, riba, esi; rinne (4. täh.) Lauskmaad piirab idast sakiline mägede rind. Üksteise järel randuvad lainete vahused rinnad. Hakid kerkivad nagu sõdurid nurmele rinda. Kõik hakkasid ühes rinnas minema. Puude langetamine käis mitmes rinnas. Langetajatele maksti palka rinna lõpetamisel. *Nagu hall ahel liigub kartulipanijate lai rind mööda mustavat lagendikku edasi.. E. Vilde. *Metsa oli mindud rinna: igaüks läks oma rinda mööda. A. Moora.
▷ Liitsõnad: esi|rind, külvi|rind, lõikus|rind, taga|rind, tule|rind, vastas|rind, võitlus|rind, väerind.
7. millegi eesmine, etteulatuv osa. a. laeval vm. (vee)sõidukil. Laev lõikab rinnaga laineid. Lained peksid vastu paadi rinda. *Üle veduri rinna aga valendab lumine habe. J. Semper. b. ahjurind. Ahju rinnas põles pimedal ajal peerg. c. mäekülg, nõlv, järsk sein. Kinkude rinnal õitses kevadlilli. Sealsete mägede rinnal karjatatakse loomi. Lained purunevad vastu rannakaljude rinda. Pärast mäemassi koristamist peab ee rind olema jälle vertikaalne. *Õige murrutöölise hing igatseb alati sinna, kus asub kalju püstloodis sein, rind, nagu siinpool öeldakse. M. Kesamaa.
▷ Liitsõnad: ahju|rind, ee|rind, kalju|rind, kingu|rind, mäerind.

rind|kere
ka anat kaela ja kõhu vaheline kere osa, tooraks. Rindkere eesmine, külg- ja tagumine sein. Rindkere painutused ette, taha. Arst koputab, kuulab, seob lapse rindkeret. Rindkeret läbi valgustama. Pani ümber rindkere kompressi. Hõõrus rindkeret lumega. Tunneb rindkeres pisteid. Inglise buldog on väga laia rindkerega koer.

rind|kuju
hrv rinnakuju. *.. ta nägi sellist und, et ta tukkus omaenese rindkujuna Eesti Rahva Muuseumis. H. Raudsepp.

rind|lause
keel liitlause, kus osalaused on rinnastusseoses, parataks

rindmik ‹-miku, -mikku 30› ‹s›

1. zool peast järgmine kehaosa lülijalgsetel. Mesilase pea, rindmik ja tagakeha. Rindmiku jäsemed.
▷ Liitsõnad: ees|rindmik, kesk|rindmik, pea|rindmik, tagarindmik.
2. looma rind. Orava rindmik ja käpad olid tumehallid. Kollase rindmikuga lind. || rinnaosa liha. *Siis pistis ta kahvli kanapoja rindmikku ja lahkas vihaselt õrna valget liha.. A. Kurtna (tlk).

rind|pael
kal võrgu äärepael

rind|pakk [-paku]
etn rindpuu (3. täh.)

rind|palk [-palgi]

1. veskitammi poste toetav ristpalk
2. tuuliku püstvõlli kinnituspalk

rind|puu
etn
1. kangastelgede eesosas asetsev ristpuu, millelt kangas läheb üle riidepakule
2. voki lühipostide kandepuu
3. rauapuud toetav ristpuu harkadra aiste all, rindpakk; harkadra käsipuu

rind|rivi
sõj kõrvutiste laevade asetsemine ühel joonel

rind|vits
murd rinnak; ribi. *.. äial rindvits ettepoole ja käed püksitaskutes.. A. Hint.

rinna|kamber
van rind, rinnakorv. *Südames pakitseb aga tung ja rinnakambris teeb kibedat valu. A. H. Tammsaare.

rinna|kapp [-kapi]
van rind, rinnakorv. *Surma valu krambid kiskusivad ta keha kerasse.. Kõht tõusis kramplikus valus rinnakappi.. F. Tuglas.

rinna|kast
van rind, rinnakorv. *Süda peksis ja peksab veel praegugi kärsitult; tema tippamised paneksid nagu kogu rinnakasti võdisema.. A. H. Tammsaare. *Siis tõmmati noaga [laibal] kurgu alt keskkehani, lõigati rinnakast noaga eest, võttes katte inimsüdamelt.. R. Morn.

rinna|kumerus

1. (naise)rinna kumerus, kumer rind. Kui rinnakumerust ei peetud ilusaks, kandsid korsetti ka mehed. Poisi silm seirab naiste rinnakumerusi. Mehe kämmal haaras neiu rinnakumerusi. *.. rist jäi helkima täpselt sinna, kus rinnakumeruste vahe kadus madala ja sirge kaeluseserva varju. J. Kross.
2. rõiva rinnaosa kumerus. Kujundas rinnakumeruse õlavoltide abil.

rinnakuti ‹adv›

1. rind rinna vastu v. vastas. Poisid seisavad rinnakuti ja maadlusmatš algab.
2. kõrvuti. *Rinnakuti Charles Darwini õpetusega tungisid noil aastail haritlasringidesse ka sotsialismi ideed.. H. Siimisker.

rinne ‹rinde 18› ‹s›

1. sõj. a. vastasega kokkupuutumise joon sõjatandril (lahinguväljal), ka see kokkupuuteala. Rinne läheneb, liigub lõuna poole, läks külast puutumata üle. Algasid lahingud pikal, laial rindel. Rünnati kogu rindel. Rindest murti läbi. Mis rindel, rinnetel su vanaisa sõdis? Mehed saadeti rindele, tulid rindelt. Ta langes rindel. Tagala varustab rinnet. Maa oli rinnete rõngas. | piltl. Olmekeemia tungib peale kogu, laial rindel. Töö käis täiel rindel. *Igalt sulisevalt veelt / ju hõngab kevad! Kevad täiel rindel! J. Kross. b. vägede lahingukorra vastasepoolne külg. *.. õhtu eel selgus, et ollakse juba kahe rinde vahel: üle aleviku algas kahurväe duell. E. Krusten. c. allüksuse (väeosa) rivi külg, mille poole sõjaväelased seisavad näoga. Rivi rinne. d. Teise maailmasõja aegne NSV Liidu kõrgeim operatiiv-strateegiline väekoondis. 3. Balti rinde väed.
▷ Liitsõnad: ida|rinne, lõuna|rinne, lääne|rinne, sõja|rinne, võitlus|rinne, väerinne.
2. piltl mingi tegevuse v. töö ala. Edusammud majanduse rindel. Onupoeg on tegev mitmel rindel. Rabab kahel rindel: tööl ja kodus. Naiste rindel olevat tal edu. *.. olid pankrotiolukorras elu kõik peamised rinded: majanduselu, kunst, perekond. H. Siimisker. || ühist eesmärki taotlevate inimeste kogu, liikumine. Rahvuslik, demokraatlik rinne. Streikijate seni ühtne rinne lagunes. Arstide rinne suitsetamise vastu.
▷ Liitsõnad: ideoloogia|rinne, kirjandus|rinne, kultuuri|rinne, kunsti|rinne, muusika|rinne, spordi|rinne, töö|rinne, uurimisrinne; isamaa|rinne, rahva|rinne, rahvus|rinne, ühis|rinne, ühtsusrinne.
3. bot mets enam-vähem ühel kõrgusel asuva lehestikuga ja hrl. ühte eluvormi kuuluvad taimed osana taimekooslusest. Puistu esimene, teine, kolmas rinne. Metsas kasvavad puud mitme rindena. Harilik jalakas kasvab hästi segametsade teises rindes. || rindevõra ühekõrgusel paiknevad harud
▷ Liitsõnad: puhma|rinne, puu|rinne, põõsa|rinne, rohu|rinne, sambla-sambliku|rinne, võra|rinne, võsarinne; ala|rinne, ülarinne.
4. rida, viirg, riba, esi; rind (6. täh.); äär, piir(iala). Kartulit võeti ühes pikas rindes. Ta marssis salga esimeses rindes. Oru talu piiras kaks küngaste rinnet. Kustpoolt pilvede rinne tuleb, sealt tuul puhuma hakkab. Veejuga paiskub laia rindena kuristikku. Pärast Põhjasõda pääses Venemaa laial rindel Soome lahe äärde. Igal vihusidujal oli oma rinne. *Paari ööga külmus sadamalaht kuni suudmeni ja suure mere rinnegi oli juba täis jääsuppi. A. Mälk. *Liivaterade summa võib osutuda mäeks, külma ja sooja õhu rinne äikesepilveks. L. Meri.
▷ Liitsõnad: koristus|rinne, külvi|rinne, laine|rinne, lõikus|rinne, pilve|rinne, põlemis|rinne, tulerinne.
5. hrv nõlv, rinnak, rind (7.c. täh.) *Oli päikesepoolseid kallakuid ja varjulisi rindeid vastu põhja. M. Raud.
▷ Liitsõnad: mäerinne.

rinnu ‹adv›
rinnutsi. a. rind rinna vastu v. vastas, (rinnad) vastamisi. Vennad on üksteisega ilmast ilma rinnu koos. *.. ennäe seda veidrat meest, / kes endiselt eluga rinnu / peab maadlema enda eest. J. Kärner. b. rinnaga. Komistas ja põrkas rinnu vastu puud. Ratsanik ajas rinnu rahvale peale. Astub rinnu vargale vastu. || ka piltl täiesti, otsustavalt. Oli sellele abielule rinnu vastu. *.. istusime valla nõukogus.. Seisime seal rinnu vaese rahva eest. M. Metsanurk. c. rind rinna kõrval; kõrvuti. Jooksjad jõudsid finišisse rinnu. Naised vihistavad rinnu vikateid. Nad on kogu elu rinnu rabanud. *Vitka sammus rinnu hobuse koonuga. H. Lepik (tlk).

rinnuli ‹adv›

1. rinnale toetudes v. toetuvaks; rinnaga; rinnukil(e). Tüdrukud on rinnuli laual ja joonistavad. Poisike vahtis rinnuli paadiserval vette. Sööb, peaaegu rinnuli üle kausi. Naabrid kõõluvad rinnuli aia najal. Joodik lamab rinnuli letil. Taat laskub, laseb rinnuli akna(laua)le. Upitas end kuidagiviisi rinnuli jääservale. Ootaja toetub, nõjatub rinnuli käsipuule. Istusin, rinnuli lauanurgale najatudes.
2. pikali, rind allpool v. allapoole; kõhuli. Kütt lamab rinnuli lõkke juures. Laps kukkus rinnuli maha, viskus kraavi rinnuli. Koer laseb heintele rinnuli. || ka sport (ujumise kohta:) kõhuli v. rinnuliujumise tehnikat kasutades. Rinnuli ujuma. Ta läbis 100 meetrit rinnuli ajaga ..
3. rind rinna vastas. *.. pani [rätsep] palksatades pikali iga poisi, kui rinnuli kokku mindi. K. Rumor. | piltl. *Ja siis oldi jälle mere ääres, nüüd juba merega rinnuli koos. K. Ristikivi.

rinnuli|asend
asend rind allpool

rinnutsi ‹adv›

1. rind rinna vastu v. vastas, (rinnad) vastamisi (võideldes v. võitlema). Mehed seisid rinnutsi ja haarasid üksteisel õlgadest. Põrkasin, juhtusin, jooksin uksel õega rinnutsi kokku. Sattusime tänavanurgal rinnutsi. Poisid katsuvad rinnutsi jõudu, maadlevad rinnutsi, on ilmast ilma rinnutsi koos 'maadlemas, kähmlemas'. Nad tormasid rinnutsi kokku, üritasid rinnutsi kokkuminekut vältida. Ta on karugagi rinnutsi seisnud. Metsa veeres satuti vaenlasega rinnutsi. Olen valmis Saatana endaga rinnutsi võitlema. Asuti tööga rinnutsi. Niisugust kividega rinnutsi rassimist pole siin talus veel nähtud. Viimaks pääses ta ookeaniga rinnutsi. Sattusime tugeva lumetormiga rinnutsi. Ta on ikka raskustega rinnutsi elanud ja alati toime tulnud. *Mägi on läinud rinnutsi kokku merega ja siis järsku alistunud, jätmata randa. L. Meri.
2. rinnaga; rinnuli. Poisid ajavad rinnutsi tugipuudele vajutades karusselli ringi. Surusin rinnutsi vastu ust. Mees astub rinnutsi röövlile vastu, lükkab ta rinnutsi toast välja. Hobune tormas härjale rinnutsi vastu külge, jooksis rinnutsi traataeda. Laev tungis rinnutsi lainetele vastu. Naine toetus rinnutsi akna(laua)le. Poiss kiikab rinnutsi üle reelingu. Joobnu vajus rinnutsi lauale. Taadid on rinnutsi väraval. Laps kukkus rinnutsi murule. *Hakkasin ennast kätega edasi tirima. Käsipidi kadakatuttidest kinni ning rinnutsi mööda lund edasi. J. Tuulik. || ka piltl otse, jõuga, otsustavalt, täiesti. Vaenlane tuli rinnutsi peale, sööstis rinnutsi rünnakule. Vaesem rahvas üritati rinnutsi koolist välja tõrjuda. Isa on rinnutsi poja otsuse vastu.
3. rind rinna kõrval; kõrvuti. Kanged suusamehed jõudsid rinnutsi finišisse. Jooksu lõpetasid poisid rinnutsi. Puud on tee veeres kenasti rinnutsi. Pead õppima teistega rinnutsi 'koos' elama.
4. rinnati. Harjutus sooritatakse varbseinal rinnutsi ja selitsi.

rinnutsi|võitlus
rinnutsimaadlus; võitlemine rind rinna vastas. *Rinnutsivõitluses, kus teineteisel kraesiiludest kinni võeti, rassisime tükk aega.. H. Raudsepp. *Rübelevale rinnutsivõitlusele, mis mõisaõues oli möllanud, järgnes siin taplus kauge maa pealt. E. Vilde.

rist ‹-i 21› ‹s›

1. (hrl. täisnurgi) lõikuvatest sirgjoontest moodustatud kujund v. märk; samakujuline ese. a. põikpuuga post, mille külge vanaaja kurjategijaid surema seoti v. naelutati. Jeesus löödi risti. Kurjategijad poodi risti(le). b. selline kujund v. ese maagilise v. sakraalse (meil hrl. ristiusu) sümbolina. Usulise sümbolina tuntakse risti peaaegu kõikjal maailmas. Preestril on rist rinna peal, õnnistamiseks käes. Katedraalil, kirikutornis sädeleb rist. Risti ette lööma, heitma, taguma 'käega ristimärki tegema'. Rangidele tehtud rist pidi hobust hoidma õnnetuste eest. Ta kardab mind kui kurat risti. Kreeka rist 'täisnurgi asetsevate võrdsete harudega rist'. Ladina rist 'täisnurkne rist, mille alumine haru on teistest pikem'. Antoniuse rist 'T-kujuline rist'. Andrease rist 'X-kujuline rist, mille keskel võib olla vertikaalne joon'. *Risti ja mõõgaga tungisid nüüd sakslased ühelt poolt, taanlased teiselt poolt eestlastele peale. A. Vassar. c. selline ese hauamärgina. Haual oli puust, kivist, marmorist rist. Kääbas on rohtunud ja rist längu, viltu vajunud. Sammaldunud ristid vanal surnuaial, kirikuaias. Ristideta hauad. d. samakujuline (kõrgem) aumärk. Georgi rist. Onu sai sõjas risti rinda. Ohvitseril oli rind riste ja aurahasid täis. e. selline märk embleemina, ornamendi motiivina, peremärgina vms. Skandinaaviamaadel on ristidega lipud. Kiirabiauto külgedele on maalitud punased ristid. Punane Rist 'rahvusvaheline organisatsioon, mille ülesandeks on sõjas v. loodusõnnetuste tagajärjel kannatada saanute abistamine'. Korraga ilmus nähtavale musta ristiga lennuk. Puust õllekannudele põletati riste ja südameid. *Ka seisis.. suurpurje sees Hansa rist, mastis nende punavalge vimpel. H. Sergo. f. ristamisi tõmmatud kriipsud allkirja asemel, meelespidamise v. mahatõmbamise märgina vms. Mehed tegid allkirja asemel kes risti, kes pöidlajälje. Tegi paberile kolm risti alla. Tõmbasin mitmele käsikirja lõigule risti peale. Külalise saabumise päeva ette tehti kalendrisse rist. Kuhu ma pean risti tegema! (imestus- v. üllatushüüatus hrl. ootamatu külalise, teo vms. puhul).
▷ Liitsõnad: haak|rist, kald|rist, niit|rist, põik|rist, ratas|rist, rõngasrist; haua|rist, kaelarist; kivi|rist, kuld|rist, malm|rist, puu|rist, raud|rist, sepis|rist, vaskrist; rüütli|rist, vabadus|rist, vapruserist.
2. ristumiskoht; ristmik. Kahe tee ristil tehti väike peatus. Hommikul oli raske liiklusõnnetus Narva maantee ja Veski tee ristil. Viaduktist kuni Tulika tänava ristini läksin joostes. Ootasime Mäo ristil Tallinna bussi. *Rannatee ristis tegi auto kaare ning Jaan sõitis uuesti küla poole tagasi. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: maantee|rist, sihi|rist, tee|rist, tänavarist.
3. risti. Rist on trump. *.. minagi õppisin [kaardimaste] tundma, mis on rist, mis on pott.. M. Metsanurk.
4. piltl raskused, mured, vaev; häda, nuhtlus, tülin, koorem. Elu pole muud kui rist ja viletsus. Igaüks peab oma risti kandma. Mis häda ja risti seal kõik kannatada tuli! Küll võib ikka rist olla joodikust mehega! Ise sa endale selle risti kaela võtsid. Ja sellise majaloksu oled sa endale ristiks kaela võtnud! Kellel nüüd sellist risti veel vaja peaks olema. Naabritega on üks igavene, viimane rist. Uus auto osutus rohkem ristiks kui rõõmuks. Kooselu muutus lõpuks mõlemale ristiks. Osa inimesi on ainult teistele ristiks maailma sündinud. Ema nägi lapsega ööd läbi risti ja vaeva. Selle poisi kasvatamisega nägid vanemad alles risti. Oh seda häda ja risti! Issanda rist ja viletsus! *Suvel aga veeresid päevad uniselt ja õhtul ei saanud õiget und, see oli üks rist igapidi. K. Ristikivi.
5. esineb kohkumist, pahameelt v. põlastust väljendavates hüüatustes. Issa(nda) rist! Sa püha rist, küll sa oled ikka tossike! Oh sina taevane rist, kui palav siin on! *Sa rist, ju koidab!/ Aeg otse lendab töö ja naljaga. J. Kross (tlk).

rõgisema ‹37›

1. krõgisema, prõgisema. Oksaraod rõgisevad jala all. *Pigistab viiulimehe kätt nii tugevasti, et teise haprad sõrmed aina rõgisevad. O. Luts.
2. rögisema. *Te olete haige, rind rõgiseb .. A. H. Tammsaare.

rõõgama ‹rõõgata 48›
murd körisema, rögisema. Rõõgav rind.

rütm ‹-i 21› ‹s›

1. korrapärane vaheldumine v. kordumine. a. (hingamis- ja südametegevuse kohta). Rind tõusis ja vajus hingamise rütmis. Pulsi korrapärane rütm. Veri tuikab soontes kindlas rütmis. b. (liikumise v. liigutuste kohta). Sammude, liigutuste rütm. Tüdruku rinnad rappusid käimise, astumise rütmis. Uisutajal kulus õige rütmi omandamiseks tublisti vaeva. Sõudjad hoidsid rütmi. Võimlemisharjutuses oli tempot, rütmi ja graatsiat. Paat õõtsus merega ühes rütmis. Töötajate käed toimisid masina rütmis. Väsimus kadus ja töö jätkus endises rütmis. *.. lasku ainult koodil vabamas ja ühtlasemas rütmis liikuda. M. Traat. c. muus erineva vältusega helide korrastatud ajaline järgnevus, kõigi muusikaelementide reeglipärane vaheldus. Punkteeritud, sünkopeeritud rütm. Rahvalaul liigub rahulikus monotoonses rütmis. Muusika võttis valsi rütmi. Marsi kaasakiskuv rütm. Orkestrandid kiirendasid rütmi. Trummid tagusid, raiusid rütmi. Jalg kõpsub muusika rütmis. Neiu hõljutas laulu rütmis keha. Neegrimuusika rütmid. Raske rütmiga rokk. || (ka muude, mittemuusikaliste helide kohta). Ookean kohiseb oma igaveses rütmis. Vagunirataste rütm. *.. hakkas [naaber] äkitselt hoopis teises rütmis ja kõrguses norskama. A. Vanapa. d. ka kirj samamõõduliste (v. muude tunnuste poolest sarnaste) kõneüksuste korrapärane kordumine tekstis (hrl. luuletuses). Kõne, lause rütm. Luuletuse, värsi rütm. Meetriline rütm. Ajaluulele on iseloomulik jõuline, dünaamiline rütm. Korrapärase rütmiga proosa. *Väga sagedaseks stiilivahendiks vanasõnades on rütm. E. Normann. e. (kompositsioonivahend filmi-, teatrikunstis:) tegevuspinge tõusu ja languse korrapärane vaheldumine; pildi v. heli kordumise seaduspärasus. Lavastuse, etenduse rütm. f. kunst (kompositsioonivahend arhitektuuris ja kujutavas kunstis:) värvis v. vormis korduvad detailid, mis annavad kunstiteosele liikuvust ja elavust. Joonte, kujundite, värvide rütm. Rangele klassikalisele rütmile allutatud idamaised ornamendid. Kunstniku maalid rajanevad laigu ja joone vahelduval rütmil. *Fassaadi liigendus ja rütm ning stiilne dekoor kuulub baroki valdkonda. H. Üprus.
▷ Liitsõnad: hingamis|rütm, liikumis|rütm, südamerütm; laulu|rütm, marsi|rütm, metro|rütm, polka|rütm, põhi|rütm, samba|rütm, tantsu|rütm, trummi|rütm, valsirütm; lause|rütm, luule|rütm, proosarütm.
2. (üldisemalt:) samasuguste v. sarnaste nähtuste vaheldumine looduses v. elus, inimtegevuses. Aastaaegade rütm. Tõusu ja mõõna rütm. Temperatuuri muutuste rütm. Taevakehade liikumise rütm. Pilvitusel on ööpäevane rütm. Organismile on oluline töö, puhkuse ja toitumise regulaarne rütm. Kindlas rütmis töörügamine. Inimese organism vajab väga rütmi. Tänapäevase elu, suurlinna rahutud rütmid. Haiglas möödusid päevad hoopis teises rütmis. Õnnetus viis elu pikaks ajaks tavalisest rütmist välja.
▷ Liitsõnad: aasta|rütm, bio|rütm, elu|rütm, päeva|rütm, sise|rütm, toitumis|rütm, töö|rütm, ööpäevarütm.

silikoon|rind
silikoonproteesi abil saavutatud tehisrind. Silikoonrindadega filmistaarid.

sini|rind
zool pruunika sulestikuga lind, kelle isaslinnul on sinine kurgualune (Luscinia svecica)
▷ Liitsõnad: luha-|sinirind, tundra-sinirind.

sisse
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna illatiivilõpuga›
1. millegi sisemusse, sissepoole, pealispinnast sügavamale v. millestki ümbritsetuks, kaetuks, varjatuks. Valas piima tassi sisse. Pani raha ümbriku sisse. Peitis varanduse maa sisse. Ärge astuge pori sisse. Saabaste sisse mahtusid ka villased sokid. Tegi endale heinte sisse aseme. Puuris seina sisse mitu auku. Puujuured ulatuvad sügavale maa sisse. Tee viib paksu metsa sisse. Algul elasin äärelinnas, pärast sain korteri linna sisse. Kuu kadus pilvede sisse. Jaanalind peitis pea liiva sisse. Kingitus pakiti karbi sisse. Keeras lilled paberi sisse. Mähi laps teki sisse. Seda toitu ei võta ma enam suu sissegi 'ei söö enam kunagi'. Vaatas naisele sügavasti silma sisse 'otse silma'. Sosistas naabrile midagi kõrva sisse 'kõrvaaugu juures'. Laev sõitis tuule sisse 'nii, et purjedesse tuli võimalikult palju tuult'. Sadam jääb 35 km jõe suudmest maa sisse '35 km sisemaale'. *Juss oli fakiir, neelas mõõka ehtsalt, aga Uugu mõõk läks käepideme sisse, kui ta otsa suhu pani. H. Kiik. || (inimese, tema siseelu kohta). Mis sinu sisse küll on läinud, et sa nii okkaline oled! *„Kes teda teab, miks ta enda maha laskis,” vastas eit, „kes teise sisse näeb.” A. H. Tammsaare. *Ta tahtis.., et see jääks mehe sisse, temale, Mildale kuulmatuks ja teadmatuks.. R. Põder.
2. millegi hulka, sekka lisaks. Hinna sisse on arvatud ka veokulud. Väiksed liigud käisid kauba sisse.
3. (pühkides) millegi vastu, millegi külge. Pühkis käed kaltsu sisse puhtaks. Pühib pihud põlle sisse. Kuivatas jalad vana räti sisse.
4. millegi raamidesse, piiridesse. Viga mahtus lubatud vahemiku sisse. *Kraavi peaks kaevama Pearu maa sisse, üsna tema krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. A. H. Tammsaare. | (ajaliselt). Jooksja tulemus mahtus kontrollaja sisse. Valmimistähtaeg peaks jääma kahe kuu sisse.
5. kasut. viitamaks olukorrale, seisundile, millesse siirdutakse. On aeg tõsta halastus ja ligimesearmastus jälle au sisse. Ära tõuka mind patu, hukatuse, õnnetuse, kiusatuse sisse! Nüüd oleme küll häda sisse sattunud. Tütar sai rikka elu sisse. *Sest igaüks, kes on ristitud Issanda nime sisse, on surnud oma vanale elule. A. Kalmus. *See kurbus tegi ta nii tühjaks, et ta uuesti une sisse vajus. M. Saat.
6. kasut. viitamaks objektile, millega seotud tegevusse paigutatakse kapitali, raha vms. Pani kogu oma raha väikeettevõtte sisse. Paigutas oma varanduse õigel ajal kaubalaevade sisse. Olen kogu oma nooruse talukoha sisse matnud. *.. meresõit ja kalaäri on ikkagi õnneasjad. Maa sisse pandud raha, see on kindel kapital. H. Sergo.
7. hrl van kasut. viitamaks olendile, asjale v. nähtusele, kellesse v. millesse, keda v. mida usutakse. Kõikumatu usk jumala sisse. Naine uskus tablettide tervistava toime sisse. *Ma usun sinu sisse, Anu, ja katsu sina ka kõigest omast väest minu sisse uskuda. J. Peegel.
8. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Töövõtted tuleb harjutada käe sisse. Need õpetused on mulle juba ammu pealuu sisse kulunud. Ütles teisele suu sisse, mida ta temast arvab. Ära mind selle supi sisse sega! Vanapoiss lausa upub raha sisse.
II. ‹adv›
1. sisemusse, sissepoole, pealispinnast sügavamale v. millestki ümbritsetuks, kaetuks, varjatuks; koostisesse, hulka, sekka. Lumi tuli saapasäärest sisse. Toppis jala püksisäärest sisse. Kingad lasevad vett sisse. Higinired jooksid avatud pluusikaelusest sisse. Kuiv puit ei võta naela sisse. Otsi sobiv kauss ja pane kompvekid sisse. Pani teele sõstramoosi sisse. Sööge nii palju, kui sisse mahub. Haigel ei lähe enam söök ega jook sisse. Mees kisub ahnelt suitsu sisse. Laps tõmbas sisse jäist õhku ja külmetus. Korvpallur viskas jällegi sisse 'korvi'. Väravavaht ei lasknud ühtegi palli sisse 'väravasse'. Kalamees viskas õnge sisse 'vette'. Sõnnik tuleb sisse 'maasse, mulda' künda. Lehm sattus sohu ja vajus sisse 'pehmesse pinnasesse kinni'. Vankrid vajusid porisel teel kuni rummuni sisse 'porisse kinni'. Välk lõi (majja) sisse. Auto sõitis eessõitjale tagant sisse 'otsa'. Kaupmees pakkis kauba sisse. Kirikutorni olla küla kauneim neitsi sisse müüritud. Kindlus piirati sisse. Määris ööseks jalad kreemiga, salviga sisse. Repertuaari sokutati sisse ka paar šlaagrit. Kontrolltöösse on paar viga sisse lipsanud. Hinded kanti päevikusse sisse. Artikkel läheb lehte sisse. || ka väliselt, pealispinnale nähtavaks. Pudelile tuli pragu sisse. Põletas kapale kirjad sisse. Pressis pükstele viigid sisse. Lõikasin habet ajades sisse. || auku, lohku. Ta on tugevasti kõhnunud, põsed, palged on sisse vajunud. Haige on näost üsna sisse langenud. Tõmba kõht sisse! Rind sisse, õlad ette! || siseruumi(desse), majja, katuse alla; muule kitsamalt piiritletud alale. Palun astuge, tulge sisse! Külalised paluti, kutsuti sisse. „Sisse!” hõigati toast. Astu vahel meile, meie poole ka sisse! (küllakutsena). Inimesi vooris sisse ja välja. Ruum oli rahvast täis, meie ei mahtunudki sisse. Ära sa koera sisse lase! Kedagi polnud kodus, me ei saanud sisse. Muud ei jää üle, tuleb aknast sisse ronida. Pane uks kinni, külm tuleb sisse! Seinapragudest lõõtsus sisse jäine tuul. Katus oli katki ja vihm sadas sisse. Pliit ajab suitsu sisse. Too pesud sisse, vihma hakkab sadama. Lilled tuleb enne külmade tulekut sisse tuua. Jõululaupäevaks toodi heinad sisse. Õhtul aeti loomad sisse 'lauta'. Ööklubisse, kinno ei lastud meid sisse, peeti liiga nooreks. Ta võetakse homme haiglasse sisse 'haiglaravile'. Millal rong sisse 'jaama' tuleb? Laev tuli sisse 'sadamasse'.
2. osutab inimese iseloomule, hingele, mõtetele, harjumustele. Mis sulle ometi sisse on läinud? Talle on nagu kurivaim, paha vaim sisse läinud. *Kui salavimm ja umbjonn jäävad sisse, välja harjumata, kalestub lapse süda.. M. Traat. || koos vastava verbiga osutab mingi hoiaku, harjumuse kujundamisele v. juurdumisele. Viisakus on poisile maast-madalast sisse kasvatatud. Hakkas lapsele varakult häid kombeid sisse harjutama. Püüab noortele suuri ideaale sisse istutada. Sisse juurdunud väärkujutlus. *Vanast Kreekast on meile koolipõlvest saadik sisse tuubitud ettekujutus, et seal valitsesid vaimsed huvid.. A. H. Tammsaare.
3. koos vastava verbiga osutab millegi purustamisele, kokkulangemisele v. hävimisele; katki, puruks, kokku. Poisil löödi, taoti nägu, hambad sisse. Keegi on akna sisse löönud, visanud. Küll siin on aknaid sisse pekstud! Kui lahti ei tee, lööme ukse sisse! Koobas, kaev varises sisse. Pehkinud katus ähvardab sisse vajuda. Lagi, korsten on sisse langenud. Äkki hakkasid kivid liikuma ja pinnas vajus mürinal sisse. *Ruhviseina rõhus meri küll sisse, aga ahtrisalong pidas vastu. H. Sergo.
4. esineb ühendites, mis osutavad mingisse olukorda, seisundisse, olekusse siirdumisele. a. (seoses millegi alustamisega, tegevusse rakendamisega, kasutusele võtmisega v. millegi käivitumisega). Õpetaja juhatas tunni sisse. Uus kirik õnnistati, pühitseti sisse. Kirikut sisse lööma 'jumalateenistuse algamise märgiks kirikukella lööma'. Lülitas raadio, televiisori sisse. Autojuht lükkas sisse kolmanda käigu. Viidi sisse mitmeid uuendusi. Riigis seati sisse eriolukord. Võtsime kohad, järjekorra varakult sisse. Võtke sisse lähteasend! Pidu sai õige hoo sisse. Õhtuks tuli väsinud meestele elu, eluvaim jälle sisse. Kassile tuli särts sisse, kui hiirt nägi. Taimed on jõudsa kasvuhoo sisse saanud. *Valmis sõrru ja alles lagakil laasmaa piiril oli Kurgla rahvas töörinde sisse võtnud. J. Kross. *Ta püüdis hobust tagasi hoida, kuid see oli paraja tuuri sisse saanud ja ei teinud märkamagi. H. Laipaik. b. (täbara olukorra, vahelejäämise puhul). Õpilane keerutas, rääkis ennast sisse. Jäi vahele ja vedas ka kaaslased sisse. Nii haledasti pole ma enne sisse kukkunud! Vaata ette, see tegelane mässib sindki sisse. Sisse lendasid, suli! c. (seoses millegi ettevalmistamisega järgnevaks kasutamiseks v. tegevuseks). Uus auto pole veel sisse sõidetud. Suusad tuleb korralikult sisse sõita. Trampliin, tee on sisse sõitmata. Latikate püügil on oluline püügikoht sisse sööta. Uued kingad tuleb sisse kanda. Orkester mängis uue loo sisse.
5. ‹muude tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustavate ühendverbide osana› näit. sisse andma, sisse keetma, sisse kirjutama, sisse magama, sisse maksma, sisse murdma, sisse nõudma, sisse ostma, sisse tegema, sisse tooma, sisse vedama, sisse vehkima, sisse võtma

sõgenema ‹37›

1. aru kaotama. Hirmust sõgenenud inimhulk. *.. rind joovastuses sõgenes. A. Sang (tlk). *Helme mõisas ori / suisa sõgenes, / piinajate paeltest / ära põgenes. Jak. Tamm.
2. hrv pimeda(ma)ks jääma, nägemist kaotama. Juba varem nõrga nägemisega vanamees sõgenes pikkamööda täielikult.

särgi|esine ‹s›
särgi rinnaesine. Lahtisest särgiesisest paistis mehe karvane rind.

särgi|rind
särgi rinnaosa. Kuuehõlmade vahelt välkus valge särgirind.

taeva|õndsus
taevalik õndsus. *Kolm korda suule ta suudles mind. / Siis taevaõndsuses paisus mu rind .. J. Sang (tlk).

takt ‹-i 21› ‹s›

1. muus helitöö väike osa, mis algab meetrumi rõhulisest üksusest ja hõlmab järgnevad rõhuta üksused. Kahe-, kolmeosaline takt. Kolmelöögiline takt. Taktid on ühesuguse kestusega. Kostsid masurka esimesed taktid. Vilistab paar takti. Takti lööma 'takti osi hrl. kä(t)eliigutustega osutama'. Dirigent lööb hoogsalt takti.
▷ Liitsõnad: ava|takt, eel|takt, lõputakt; liht|takt, liit|takt, segatakt.
2. millegi korrapärasest vaheldumisest sugenev liigendatus, (tegevuse, liikumise) rütm. Jalad liikusid muusika taktis. Tüdrukud õõtsutasid end laulu taktis. Poisid hoidsid marssides hästi takti. Üks-kaks, üks-kaks loeb võimlemisõpetaja takti. Oskab tantsides hästi takti pidada. Langesime taktist välja. Astusime ühes taktis. Kõndis naabri taktis. Pesukurikaga peab lööma taktis. Aerud langesid ja tõusid kiires taktis. Mehes sõudsid taktis. Magaja rind tõusis ja vajus ühtlases taktis. Käed liiguvad jooksu taktis kaasa. Me südamed löövad ühes taktis. Viljakoormad veeresid rehepeksumasina undamise taktis. Rongi raiuv takt. Pump peksis rahutut takti. || (tempo kohta). Tantsiti aina kiirenevas taktis. || (taktimõõdu kohta). 3/4 taktis tants. Kolm kaheksandikku on mõnusa hooga takt.
3. tehn sisepõlemismootori töötsükli osa, mille vältel kolb liigub ühest piirasendist teise. Neljataktilises mootoris vahelduvad neli erisugust takti.
▷ Liitsõnad: komprimeerimis|takt, paisumis|takt, surve|takt, töö|takt, väljalasketakt.
4. peenetundelisus, delikaatsus, mõõdutunne käitumises, taktitunne. Ilmutab suhtlemisel takti, suhtub kaaslastesse taktiga. Naisel oli piisavalt takti, et mitte naerma pursata. Lahendas olukorra pedagoogilise takti ja rikkalike kogemustega. Võlus kõiki oma peene taktiga. Takti nõudev ülesanne. Mees, kes tunneb takti. Räägib kõigest ilma igasuguse taktita.

teras ‹-e 4› ‹s›

1. toormalmist ja vanarauast saadav raua ja süsiniku sulam, kasutatavaim masinaehitusmaterjal. Legeeritud teras. Kuumus-, kulumiskindel teras. Damaskuse teras 'mustrilise pealispinnaga teras, bulatt'. Terast karastama, sulatama, tootma. Terasest traat, tööriistad, masinaosad, ehitusdetailid. Roostevabast terasest potid ja pannid. Terasest ja klaasist hooned. Kirves on heast terasest. || (sellest sulamist relva, selle tera kohta). *Siin on minu rind, noor kangelane, löö siia oma heleda terasega .. F. Tuglas (tlk). *Ei pääsenud Kasso väed üldse kastma terast võõrasse verre. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: automaadi|teras, ehitus|teras, instrumendi|teras, kiirlõike|teras, konstruktsiooni|teras, sarruse|teras, tööriista|teras, valu|teras, vedruteras; bessemer|teras, damask|teras, elektri|teras, eri|teras, konverter|teras, kroom|teras, kroomnikkel|teras, kvaliteet|teras, legeer|teras, martään|teras, nikkel|teras, sula|teras, süsinik|teras, vääristeras; kuuskant|teras, latt-|teras, leht|teras, nurk|teras, profiil|teras, riba|teras, rull|teras, valts|teras, ümarteras.
2. piltl miski, mis meenutab (kõvaduselt, vastupanuvõimelt v. värvuselt) seda sulamit. Võistlejatel on terasest närvid. Sportlik keha laseb endas aimata terast. Pilgus helkis kalki terast. Paksude kulmude alt välgatab silmade halli terast. *„Kui vaja, olen magamata kogu nädala, olen magamata kaks nädalat.” – „Sa oled terasest poiss.” J. Parijõgi.

tiss ‹-i 21› ‹s›
kõnek rind (2. täh.), nisa. Paljad tissid. Suurte tissidega naine. Imik ootab, tahab, nõuab tissi. Ema andis lapsele tissi 'imetas'. Laps saab tissi nii sageli, kui küsib. Ise juba suur poiss, aga ikka veel imeb tissi! Toppis röökivale lapsele tissi suhu. Inge pere muudkui kasvab: üks titt on alles tissi otsas, kui teine juba hakkama pandud. Laps võeti liiga vara tissi otsast ära 'võõrutati'. Sassile meeldivad prisked näitsikud, kellel on nii tissi kui tussi. Tahtis lehma lüpsta, aga ei saanud tissist piimatilkagi kätte.

tormikalt ‹adv›
(< tormikas). *Tormikalt ta rind kerkib ja vajub ning kulmude vahele tekib sügav kurd .. B. Alver.

tuksuma ‹42›

1. (südame, veresoonte kohta:) kokkutõmbumise ja lõtvumise vahelduvas rütmis pidevalt, tajutavalt pulseerima. Süda tuksub valjusti, tugevasti, kiiresti, aeglaselt. Haige süda tuksus ebaühtlaselt, nõrgalt. Tema süda on lakanud tuksumast 'ta on surnud'. Süda lõi ärevusest, rõõmust kiiremini, valjemini tuksuma. Erutusest tuksuval südamel, tuksuva südamega läks ta lavale. Neiu läheduses tuksus noormehe rind kirglikult. Lonks viina pani vere soontes kiiremini tuksuma. Tuiksoon tuksus paljal kaelal. Nägi ta laubal tuksumas vihasoont. Meelekohtades, peas tuksub pingutusest. | piltl. Mu süda tuksub igavesti sulle. Rinnus tuksus rõõmuärevus. || (hingeliste elamuste mõjul ka mõne muu kehaosaga seoses). Liisi suunurgad tuksusid – nutt polnud enam kaugel. Huuled tuksusid tagasihoitud naerust. Keha tuksus nutukrampides. | piltl. *Valus kurbus tuksus ta õhukesil huulil. F. Tuglas.
2. elama, elus olema. Jäägu seni kõik vanaviisi, kuni vanamees veel tuksub. Tema kehas tuksub veel elu. Kunstniku modelleeritud naisekeha on nii ehtne, et tundub otse tuksuvat. Kevadine maa tuksub ja pakitseb. *Kõikjal lume all oleksid nagu surisenud ja tuksunud kevadised elusooned. A. Kalmus. || piltl (reaalse tegelikkuse rütmilise kulgemise kohta). Tegelikult tuksus elu ka tühjana näival saarel. Suurlinna elu tuksub hoogsamalt kui provintsilinnas. Hommikul hakkas vabrik jälle tuksuma. Tsiviliseeritud maailma pulss tuksub järjest kiiremini.
3. (mootorite, masinate kohta:) rütmilisi popsuvaid v. põksuvaid helisid kuuldavale tooma; selliselt töötama. Mootor tuksub paadipäras kellamehhanismina. Masinate tuksudes manööverdas laev kai äärde. Süüteseade lakkas tuksumast. Hoolsa mehe auto tuksus veel vanuigi nagu õmblusmasin.

tõusma ‹tõusta, tõusen 44›

1. ülespoole, kõrgemale liikuma. a. (keegi v. miski mingi pinna suhtes). Tõusin mööda treppi pööningule, torni. Tõuseme mäele, mäkke, kinkudele. Tõusti Elbrusele. Tõusis ikka kõrgemale ja kõrgemale. Nüüd me enam ei tõuse, vaid laskume. Tõusis raskelt, jõudsal sammul. Eit tõusis pulkhaaval redelil ülespoole. Orkestrijuht on pulti tõusnud. Kapten tõuseb silda, sillale, laevatekile. Lind tõusis lendu, õhku. Lennuk tõuseb maast lahti. Allveelaev tõuseb pinnale. Laev tõuseb ja vajub lainetel. Lift tõusis ülakorrusele. Lipp tõuseb masti. Tõkkepuu tõuseb. Eesriie tõusis. Nui aina tõusis ja vajus ta käes. Korstnast tõuseb suitsu. Kraatrist tõusis tuhapilv. Jõelt tõuseb udu. Leil tõuseb pahinal lakke. Soe õhk tõuseb ülespoole. Kevadel hakkab kasemahl tõusma. Taimemahla tõusev ja laskuv vool. || ka astr (tähe v. taevakeha ketta ülaserva horisondile ilmumise kohta; taevakeha näiva liikumise kohta taevavõlvil). Päike tõuseb täna kell üheksa ja loojub viie paiku. Päike tõusis merest, metsa tagant. Kuu pole veel tõusnud. Jaapan on tõusva päikese maa. Tõusvad ja loojuvad tähed. Päike on kesktaevasse tõusnud. || kõrgemale nihkuma. Vöö on tõusnud kaenla alla. Seelik tõuseb üle põlvede. || piltl (ka püsiväljendite koosseisus). Vandesõnad tõusid kergelt ta keelelt lendu. Hele naisehääl tõuseb üle kuulajate peade. Painajalik mälestus tõusis taas pinnale. Kops tõuseb üle maksa (vihastamise kohta). Veri tõuseb pähe (ärrituse, vihastamise kohta). Viin tõusis pähe, latva 'hakkas pähe'. Tõuseb tippu, võimule. Tõusis karjääriredelil kiiresti. Tõusev täht äritaevas. b. istuvast v. lamavast asendist üles tulema, püsti(semat) asendit võtma. Mees tõusis ja lahkus. Tõusin külalist tervitama. Aitas kukkunud sõbral tõusta. Tuttav tõuseb minekule. Noormees tõusis liikvele. Peale etendust tõusis rahvas kolistades. Olin juba tõusmas, kui mind paluti veel hetkeks istuda. Tõuseb toolilt, kivilt, voodist. Tõusis lebamast. Oleme alles lauast 'söömast' tõusnud. Kergitab, asutab end tõusma. Kohus tuleb, palun püsti tõusta. Peapõrutuse kahtluse puhul ei tohi tõusta. Tundis, et ei suuda jalule tõusta. Tõusis voodis istukile. Tõusis istuli, istuma. Tõusis vaevaliselt põlvili. Koer tõuseb saba liputama. Karu tõusis tagajalgadele. | piltl. Pere on peale õnnetust taas jalule tõusnud. || end varvastele ajama. Tõuse kikivarvule, siis näed paremini. Baleriin tõusis varvastele. c. ka piltl (karvade, kehaosade vm. kohta:) püsti(semasse) asendisse liikuma, püsti(semat) asendit võtma. Kassi seljakarvad tõusid turri. Poisi juuksed tõusid uuesti püsti, turri. Habe tõuseb kikki. Koera kõrvad tõusid nakki, tirki. Hääletajate käed tõusevad üksmeelselt. Poisi rusikas tõusis. Ema käsi on kerge tõusma (löömiseks). See oli esimene kord, kui ta käsi inimese vastu tõusis (kellegi löömise kohta). || (ütlustes, mis väljendavad tõrget mingi soorituse suhtes). Mu keel ei tõusnud seda ütlema. Käsi ei tõuse kõrvakiilu andmiseks. Kas su käsi tõuseb isakodu lõhkuma? Jalg ei tõuse vihamehe majja astuma. *Minul elusa looma peale püss ei tõuse. J. Tuulik. || kõnek (suguliikme kohta suguvõimega ühenduses). Tal tõuseb, ei tõuse. || (taimevarre kohta; ka taimede liiginimetustes). Suure teelehe vars on lamav või tõusev. Tõusev maran. d. ärkama, peale ärkamist asemelt üles tulema, üles tõusma. Tõusis magamast väga vara. Meie peres tõustakse kell seitse. Tõuse, kõik on juba üleval! Mine õhtul varem magama, siis on hommikul kergem tõusta. Pidi äratuskella helisema panema, sest ei tõusnud ise kunagi. Tõuseb kanadega ühes, enne kukke ja koitu, poole öö ajal. Oled täna vasaku, pahema jalaga voodist tõusnud (kellegi paha tuju märkivalt). *Talu oli küll ärganud, aga rahvas polnud veel jõudnud tõusta. A. Kalmus. || (haigusest paranemisega seoses). Kui ta nüüd voodisse jääb, ei ta siis enam tõuse. Haigel on lootust alles kuu-kahe pärast jalule tõusta. || (taas ellu ärkamise kohta). Laps tõusis arsti abiga uuesti hinge. Peetrus seadis surnu luud kokku ja lausus: „Tõuse ellu!” Ta ilmus ootamatult kui tõusnud surnu. *Surnu ei tõuse ka siis, kui kogu maailm ta terviseks jooks. A. Uustulnd.
2. kõrgemaks muutuma, kõrgenema, kerkima. a. rõhtpinnaga teat. nurga all kõrgenema. Sealpool järve hakkab pinnas tõusma. Maapind, maastik tõusis aegamööda. Tee tõuseb siin oma 200 meetrit. Teatrisaali põrand on tõusev. Tõusvad istmeread. Sõõriksõlg tõuseb kergelt kuhja. Tõusev sirgjoon. Trepp, redel tõuseb peaaegu püstloodis. Rind tõuseb ja langeb ärevusest. Rind tõusis uhkusest kummi. b. (taseme, nivoo vms. kohta). Vesi tõusis üle tavalise taseme. Jõgi tõusis üle kallaste. Meri tõuseb. Piim tõusis keema. Vererõhk tõuseb. Õhutemperatuur ei tõusnud üle nulli, kümne kraadini. || (abstraktsemalt). Lõputööde tase tõuseb. c. paisuma. Tainas on tõusma pandud. Leib, saiategu tõusis astjas. d. (hääle, intonatsiooni vms. kohta). Kõneleja hääl tõusis ärritusest. Ingliskeelset küsimust iseloomustab tõusev intonatsioon. Tõusev ja laskuv heliredel.
3. (taimede kohta:) maapõuest üles tulema, tärkama; kasvama. Kuivast maast ei tõuse ühtki liblet. Sel aastal seeme ei tõusnudki. Põllumehed loodavad, et tõuseb hea oras. Porgandid on ühtlaselt tõusnud. Kännult tõusid võrsed. Üks puu langeb, teine tõuseb asemele.
4. kõrguma, kõrgusse kerkima, oma ümbrusest kõrgemale ulatuma. Taamal tõuseb mets. Linna ääres tõusevad tehasekorstnad. Laevamastid tõusid taevasse. Üle latvade tõusev trampliin. Järvest tõuseb kaunis saar. || mingi piirini ulatuma. Hanged tõusevad rinnuni. Kadakad ei tõusnud kõrgemale puude alumistest okstest.
5. (määralt, ulatuselt, astmelt, näitajatelt jne.) suurenema, kasvama; tugevnema; kiirenema. Palk, pension, honorar tõusis. Hinnad tõusevad 10% võrra. Aktsiate kurss tõuseb. Töötajate arv tõusis kahekordseks. Tiraaž tõusis. Abiellumus ei tõusnud, vaid langes. Aastatega on vilumus, vastupidavus tõusnud. Pinge tõusis viimse piirini, haripunkti. Tuul tõusis tormiks, maruks. Tuulepuhangud tõusevad ja vaibuvad. Ta viha aina tõusis. Mootorimürin tõuseb ja vajub. Aplaus tõusis tormiks. Pianist mängis üha tõusvas tempos. | piltl. Pärast sõda tõusid noorte meeste aktsiad enneolematult kõrgele. *.. Karin arvas tundvat, et tema kurss tõuseb viimasel ajal. A. H. Tammsaare.
6. paranema, ülenema. Meeleolu, enesetunne hakkas tõusma. Tuju tõusis topsi najal. Õppeedukus on tublisti tõusnud.
7. tekkima, sündima; ilmuma, (esile) tulema; kerkima. a. (millegi ehitatava, rajatava kohta). Südalinna tõuseb uus hotell. Ehitajate kätest tõusevad elumajad, tehased. Narva tõusis tuhast ja varemeist. Siin tõuseb tore talu. | van (millegi asutatava kohta). Põllumeeste seltsid on ellu tõusnud. *1921. aastal .. tõusis ellu Eesti Bibliograafia Asutis. J. V. Veski. b. nähtavaks v. kuuldavaks saama, kostma (hakkama). Pimedusest tõuseb (esile) kaame mehenägu. Silmisse tõusevad pisarad. Puna tõusis palgesse. Kibe naer tõuseb huulile. Paadist tõusis hüüdeid ja lärmi. Ukse tagant tõusis naeru. Saalis tõusis kihin ja kahin. c. välja kujunema, silma paistma (hakkama). Uued juhid tõusevad (esile) noorte seast. Meie keskelt tõusnud luuletaja. Uus prohvet on tõusnud. Poiss tõusis koolis esile hea joonistusoskusega. Tõusev intelligents, linnakodanlus. d. (muid kasutusi). Iiveldus, klomp, klimp, tükk, nutt tõusis kurku. Veremaitse tõusis suhu. Naise südamesse, hinge tõusis suur tänu. Unes tõusis kodu ta silme ette. Meelde tõusid vanaema sõnad. Jälle tõusis ärasõit päevakorda, päevakorrale. Tulipunkti, esiplaanile, tähelepanu keskpunkti tõusid kasvatusprobleemid. Asi tõusis ilmsiks, avalikuks. See töö tõuseb veel hinda. Tõusis kiusatus pintsli ja lõuendi järele. Ei tea, kas sellest ka kasu tõuseb. Küsimus tõuseb küsimusest. Paadis tõusis väike heitlus. On tõusnud kerge tuul.
8. ka piltl kellekski v. millekski saama, teat. positsiooni saavutama, edenema. Tal on kange soov direktoriks tõusta. Vallavanemaks tõusnud mees. Tõusis edukaks firmajuhiks, kaptenist kindraliks, väejuhi kohale, eesrindlaseks. Peremeheks tõusnud sulane. Ta on tõusnud tugevaks maletajaks. Meeskond tõusis liidriks, kolmandaks. Nad on meile kõvaks konkurendiks tõusnud. Noormees on tõusnud vormelisõitjate esirinda, esiridadesse, etteotsa. Oleme tõusnud jõukale, kindlale järjele. Sportlane on tõusnud (heasse) vormi. Silmapaistvaks teaduskeskuseks tõusnud ülikool. Rahvad ja kultuurid tõusevad ja langevad. Riik tõusis Euroopa kõige rikkamate hulka. Kuningapoeg tõuseb varsti troonile. On lihtne treial, aga loodab kõrge(ma)le tõusta. Tüdruk tõusis mu silmis 'arvamus temast paranes'.
9. võitlusse astuma, vastu hakkama, üles tõusma. Talupojad tõusid mõisnike vastu. Rahvas tõusis võitluseks. Kogu klass tõusis õpetaja kaitseks. *Siis lõpuks tõusis maa: tõusid üles hõimud, kes elutsesid steppides .. J. Selirand (tlk).

täis ‹indekl. adj adv›

1. millegagi täidetud v. täidetuks; midagi rohkesti sisaldav(aks).; ant. tühi. a. (anuma, ruumi vms. kohta:) midagi nii palju sisaldav(aks), kui mahub. Täis klaas. Täis korvid. Pungil täis tasku, kott. Kuhjaga täis kausid. Taldrik on triiki täis. Piripardani, servani täis kaljakapp. Pooleldi, poolest saadik täis pudel. Halge täis pliidialune. Paat on kala täis. Vett täis pang. Tünn on täis mis täis 'täiesti täis'. Kallas, valas pitsid täis. Vann jooksis täis. Taat paneb piibu täis. Pumpasin kummi täis. Korjas kruusi marju täis. Tõmbas kopsud õhku täis. Auto on täis laaditud. Raamatuid täis topitud riiul. Küün on heina täis tuubitud. Tuba on mööblit täis kiilutud. Tuba tossutati maast laeni täis. Haav on liigliha täis kasvanud. Auk betooniti täis. Ajage kraav täis! Tiik on täis kasvanud. Lumi tuiskas suud ja silmad täis. Täis suuga ei räägita. Kott on tühja täis 'kott on tühi'. Tal on taskud raha täis. Täis 'võiduga' ja tühi loos. | piltl. Kannatusekarikas on täis. Luiskas, valetas, puistas suud ja silmad täis. Sõimas naisel silmad täis. *.. [vürtspoodnik oled], kes ennast vaid täis puhub, et kellenagi paista .. K. A. Hindrey. || (kehaliste ilmingute kohta). Rinnad on piima täis. Suu valgus vett täis. Pisaraid täis valgunud silmad. Silmad tulid, tõusid vett täis. Silmad on, seisavad vett täis. Silmad on verd täis valgunud (punaste silmavalgete kohta). Õlu ajas seest täis (puhitustunde kohta). || (söönukssaamisega ühenduses). Kõht täis, meel hea. Kõht on liiga täis. Sööge nüüd kõhud kõvasti, tublisti head-paremat täis. Kõht sai väga ruttu täis. Vitsutas, virutas, pugis, litsus, tampis kere täis. Parkis pugu, mao täis. Karu puukis vatsa moosi täis. Larpis kere kasemahla täis. Õgis, toppis end täis. On end kõrini, kurguni, kaelani täis laadinud. Täis kõhuga on paha magada. b. (mingi pinna kohta:) vaba kohata kirjutamiseks, joonistamiseks jms. Täis vihik, märkmik, paberileht. Täis filmirull. Pildistas mitu filmi täis. c. palju inimesi sisaldav(aks); vabade kohtadeta. Hotell, buss on täis. Vagun on pungil, üsna täis. Täis topitud takso. Kontsert läks täis majale. Saal oli rahvast pooleldi, puupüsti täis. Film jooksis murdu täis saalidele. Haigla oli nii täis, et koridori pandi lisavoodid. Kõik kohad on täis 'hõivatud'. d. millegagi tihedalt, üleni kaetud v. kaetuks; midagi rohkesti enda küljes omav(aks). Pritsmeid täis seelik. Kortse täis nägu. Lapse käed on kriime täis. Lilli täis aas. Lett laoti kaupu täis. Taevas on tähti, vihmapilvi täis. Kuub on takjaid täis. Poiss on kuplaid täis. Seinad riputati pilte täis. Plank kleebiti plakateid täis. Lükkis sõrmed sõrmuseid täis. Lumi on rebasejälgi täis tipitud. Õunu täis puu. Koer on kirpe täis. Lapsed olid täiu täis. || (väljaheidetega äramäärimise kohta). Titt kakas püksid täis. Laps tegi ennast, püksid täis. Kärbsed on akna täis teinud. | piltl. Käis kaebamas ja tegi, laskis nii oma margi täis. Ta on ennast teiste ees täis teinud, täis tõstnud. *Käputäis nahahoidjaid ajas sõrad püsti. Pasandavad eesti nime täis. P. Kuusberg. e. ka piltl osutab üldisemalt millegi rohkele esinemisele kuskil. Kevadtuuli täis põld. Kõik kohad on laulu, lärmi, naeru, nuttu täis. Terve linn oli juttu täis. Pasundas sellest maad ja ilmad täis. Ära sa ilma täis puhu! Ajab kogu küla klatši täis. Klassituba on kihinat-kahinat täis. Kogu maja on tõrelemist täis. Õhk oli elektrit täis. Pinget täis vaikus. Aed täis sirelilõhna. Novell täis dramatismi. Päev täis askeldusi. Elu täis päikest. Tekst on roppusi täis. Töö on vigu, parandusi täis. Ajaleht on halbu uudiseid täis. f. piltl väljendab mingi emotsiooni v. seisundi võimuses olemist v. sellesse sattumist, osutab mingile juhtivale isikuomadusele vms. Oli, läks ähmi täis. Ta on armastust, ootust, vallatust, särtsu, elu, usku, energiat, optimismi, jonni, kiusu, kurjust, haledust täis. Püha viha täis. Oma õigust täis poisid. Koerust, vigureid täis lapsed. Piiga on uhkust täis läinud. Sõjamehed tuubiti riigitruudust täis. Peremees on kavalust täis. Jõumees on väge täis. Silmad hirmu, naeru, und täis. Nägu valgus laia naeru, nalja täis. Pea on mõtteid, unistusi, kavatsusi, tühja (tuult) täis. Valu, muret, kurbust täis süda. Rind kuuma tuska täis. Jalad, liikmed, luud-liikmed, pea on (kui) tina täis. Keha paiskus kuuma täis. Kondid on valu täis. Keha on kramplikke tõmblusi täis.
▷ Liitsõnad: pooltäis.
2. väljendab teat. piirini, normini, suuruseni jõudmist; osutab küllastuse saabumisele. Plaan on täis. Tegi päevanormi juba lõunaks täis. Pane kilo täis. Õpilaste arv klassis on täis. Vend on mul kaks meetrit täis. Külma tõttu ei kasvanud lehed täis. Ta on, sai viiskümmend täis. Poisike polnud veel kümmetki täis. Ring on, sai täis (väljendab millegagi lõpulejõudmist v. edasimineku puudumist). Päev sai oma ringi täis. Ring on täis: mees on koju tulnud. Poiss pääses kroonust, sest ei andnud mõõtu täis. Ta ei kannata enam valu välja, ta mõõt on täis. Jõi oma janu täis. Sõin isu täis. Tal on naistest himu täis. Ei jõua oma isu täis naerda. Nuttis oma jao täis. || ajaliselt otsa(s), läbi, mööda(s); käes v. kätte. Kontrolltöö tegemise aeg saab minuti pärast täis. Lepingu kehtivusaeg on täis. Nädal saab varsti täis, aga paranemismärke pole. Õnnetusest on nüüd seitse aastat täis. Vanaisa suri, sest ta aeg sai täis. Naise aeg 'rasedusaeg' sai täis, aga laps ei sündinud. *Et suurt usupuhastust ette võtta, selleks peab olema Martin Luther ja selleks peab aeg täis olema. M. Metsanurk.
3. (rahvapärastes ütlustes; vt. ka fraseoloogiaosa:) purjus, purju. Mees on maani täis. Pulmas oldi nädal otsa juua täis. On end silmini täis joonud. Ta on täitsa täis. Oled sa täis? Tõmbab, võtab, lakub, timmib, kaanib ennast täis. Jõi end eile kõrini, kaelani, silmini, otsani, surmani, korralikult, põhjalikult täis. Jäi pudelist õllest täis. Jootis kaaslase täis. On täis nagu pomm, pukk, siga 'väga purjus'. *„Purjus mis purjus. Täis,” ütles keegi vabandust paluval toonil. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: juuatäis.

vaid
I. ‹adv›
1. mitte rohkem kui, ainult, üksnes, kõigest. Mul on vaid 25 krooni järel. Laev oli saarest vaid kolme miili kaugusel. Kogunenud oli vaid mõnikümmend inimest. Praegu on neljast masinast käigus vaid üks. Sinna on maad vaid mõni kilomeeter. Ajaleht suutis ilmuda vaid paar aastat. Tempole suutsid vastu pidada vaid vähesed. Võimalustest on ära kasutatud vaid väike osa. Elasin seal vaid lühikest aega. Majast jäi järele vaid ahervare. Süüa anti vaid jaopärast. Tema kartused pidasid paika vaid osaliselt. Ta kõhkles vaid hetke. Vaatas mulle vaid korraks otsa. Küünal valgustas ruumi vaid ähmaselt. Teati vaid niipalju, et teda oli viimati nähtud esmaspäeval. Selle töö eest maksti väga vähe, vaid krosse. Ta isa oli vaid sulane. Ta on nende aastatega vaid veidi muutunud.
2. (välistab muud võimalused peale mainitu:) ainult, üksnes, ainuüksi. Seda teab vaid August. Koju jäi vaid vanaema. Räägin seda vaid sulle. Vaid vilets argpüks võib nii toimida. Siin ei kasvanud midagi, kõikjal vaid kivid. Rohelust on siin vaid varakevadel. Algul mängis ta vaid väikestes osades. Töörohkel perioodil käidi kodus vaid söömas ja magamas. Homsele ta ei mõtle, elab vaid tänasele. Ma olen kuulnud temast vaid halba. Kõik möödus, jäi vaid mälestus. Ma usun vaid seda, mida ise näen. Küsisin vaid, mis ta nimi on. Sellise jutu peale jäi meil üle vaid lahkuda.
3. (tähendus nõrgenemas, läheneb pigem rõhuadverbile ning võib ka ära jääda, ilma et lause sisu muutuks). a. (tavalisel rõhutamisel:) ainult. Selgituseks olgu vaid niipalju öeldud, et .. Tahtsid vaid midagi, kohe täideti su soov. Siin on kõike küllalt, võtke vaid. Võimalusi on, peab oskama vaid kasutada. See on täiesti võimalik, kui sa vaid tahad. Ta vaid naeratas ega öelnud midagi. See on talle vaid kasuks. Läks, kuhu vaid tahtis. Katsu sa vaid teda puutuda! Mõelda vaid 'ennäe imet' – peaaegu täismees, aga kardab pimedas! *Maasse vajuda, lendu tõusta tahaks, et vaid pääseda kaugemale! H. Ranna. b. mingi asjaolu soovitavuse v. võimalikkuse rõhutamisel täh. 'ainult, ometi'. Muidu tubli mees, kui vaid viina ei võtaks. Kui ta vaid ei märkaks selle raamatu puudumist! Oleks vaid isa kodus! Kui ta oleks vaid teadnud, mis teda kodus ootab.
II. ‹konj› vastandav sidesõna, esineb ainult eitava lauseosa v. lause järel
1. otseses vastanduses seob kaht lauseosa v. lauset, millest viimane esitab rõhutavalt juba eitatu asemele tegeliku vastanduse. a. korduvate lauseliikmete puhul. Seda ei teinud peremees ise, vaid sulased. See pole tema enda poeg, vaid kasupoeg. Toas polnud lauda, vaid ainult toolid. Tähtis pole vorm, vaid sisu. Ta ei kasvatanud kariloomi, vaid hobuseid. Ei mindud hulgakesi, vaid ükshaaval. Otsus ei sündinud äkki, üleöö, vaid ajapikku. Meie ei lähe teistega, vaid pisut hiljem. Viga pole mitte meis, vaid kusagil mujal. Ma ei tee seda mitte enese, vaid laste pärast. Halisemine ei paranda, vaid pigem halvendab olukorda. Ta ei rutanud koju otseteed, vaid tegi ringi. *Mitte öö, vaid udu oli neid varjanud. A. Hint. b. rinnastavalt seotud osalausete vahel. Mitte mina ei nori tüli, vaid tema ise alustas. Ei vajatud teda ennast, vaid vajati tema raha. Kogu aeg ei saa tööd teha, vaid vahel tuleb ka puhata. Vaene ei ole see, kellel vähe on, vaid see, kes palju tarvitab. *Paik, kus ta asus, polnud temale veel elumõtteks, vaid seal elades lootis ta elule mõtet leida mingisuguse kõrvalise tegevusega .. A. H. Tammsaare.
2. ‹sageli asendatav sidesõnaga ja› kaudsemas vastanduses alustab eelnevat väidet täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. korduvate lauseliikmete puhul. Laps ei kartnud võõrast sugugi, vaid ronis talle sülle. Ta ei kõhelnud enam, vaid astus naabrite poole sisse. Mees ei lausunud midagi, vaid hakkas minema. Ära salga, vaid räägi, kuidas asi oli! *Hämmeldunud sõbrad ei roninud enam raudteetammile, vaid jätkasid oma teekonda kitsal jalgrajal. E. Krusten. b. rinnastavalt seotud osalausete vahel. *Ei tunne väsimust me rind, / vaid kestab meie valve .. J. Kärner. *Kuidas sa teda [= palitut] kannad, kui külma ei olegi, vaid ainult vihma sajab .. K. A. Hindrey.

vajuma ‹vajun 37 või luulek vaon 42›

1. (aeglaselt, vähehaaval) allapoole, madalamale langema. Vajus põlvini lumme, astumisel üle kingade porisse. Eksis ja vajus laukasse. Jalad vajuvad pehmesse samblasse, sügavale lumme. Vajus läbi nõrga jää ja uppus. Uppuja vajus vee alla. Vankri rattad vajusid rummuni porri. Lekkiv paat vajus jõe põhja. Meremehed lahkusid päästepaatides vajuvalt 'uppuvalt' laevalt. Puu ujub vee peal, aga kivi vajub põhja. Õngekork hakkas vajuma. Sammal vajus jalge all nagu pehme käsn. Heinad küünis on alles vajumata. Sulav lumi oli juba üsna madalaks vajunud. Maapind kohati kerkib, kohati vajub. Vajuvale pinnasele ehitatud maja. Sõudjate aerud tõusid ja vajusid taktis. Kiigelaud kerkib ja vajub. Laskis raamatu käest põlvedele vajuda. Ta on nagu maa alla vajunud 'jäljetult kadunud'. | piltl. Mitu inimpõlve oli maamulda vajunud. Ta vajus üha enam võlgadesse. See sündmus on sügavale rahva hinge, mällu vajunud. Mure vajus südamesse. Uni vajus raskelt tüdruku laugudele. Unustusse, unustuse hõlma vajunud teos. Videvik, hämarus, pimedus on vajunud põldude, metsade üle. Ümbrus hakkas juba pimedusse vajuma. Küla vajus vaikusse. *Mitu nädalat on kaduvikku vajunud sellest ajast alates, kui hakkasin oma elukest kirja panema. G. Helbemäe. || endisest asendist allapoole libisema v. laskuma. Püksid vajusid rebadele. Juuksetukk vajub silmile, laubale. Juuksed on õlgadele vajunud. Magaja lõug on vajunud rinnale. Ta oli nutma puhkemas, suunurgad vajusid allapoole. Õhtu lähenes, päike vajus ikka madalamale ja madalamale. Päike oli metsa taha, juba looja vajumas. Külm õhk on raskem ja vajub allapoole. || (hrl. silmade, põskede kohta:) lohku, auku v. kotjaks langema. Ta jäi üsna otsa ja silmad vajusid auku. Haige põsed, palged on auku, lohku vajunud. Silmaalused olid kotti vajunud. *.. paljastas järsu liigutusega ainult särgiga kaetud kõhu. See oli tõesti koledasti auku vajunud, kõik roided tungisid teravalt esile .. V. Beekman.
2. püstiasendist (vm. normaalasendist) allapoole, kaldu, maha vm. asendisse langema v. laskuma. a. (inimese v. looma kohta). Vajus põlvili lapse hauale. Haavatu vajus kummuli lumme. Astus tuikudes paar sammu ja vajus siis oiates põrandale. Joobnu vajus röötsakile seina najale. Vajub väsinuna, raskelt toolile, taburetile, pingile, istmele, pehmesse tugitooli. Vanake vajub hingeldades kivile, lävepakule istuma. Haige tõusis voodis istukile, ent vajus kohe uuesti pikali. Pärast õhtusööki vajusid 'heitsid' mehed kohe voodisse, oma magamisasemetele. Buss pidurdas äkki ja püstiseisjad vajusid ettepoole. Tüdruk vajub poisile sülle, poisi käte vahele. Mees vajus raske koorma all looka. Eideke on aastatega õige kööku, kõverasse vajunud. Mehe turi on raskest tööst, vanadusest kühmu, vimma vajunud. Istuja keha on pisut kössi vajunud. Jõud oli otsas, käed vajusid jõuetult rippu. Naise pea vajus kurvalt longu. Koer vajus niutsudes istukile. *.. ja karu vajus [lasust] käppadele nagu hein vikati ees. F. Tuglas (tlk). | piltl. Nägu vajus naerule, naeru täis. Tüdruku nägu vajub pettumusest pikaks, järjest murelikumaks. Ta vajus hirmust otsekui pisemaks, pinevuse langusest nagu hoopis jõuetuks. Poiste samm vajus kuidagi tuimaks. Mõtted vajusid laokile. *.. kolmanda sõja-aasta üha enam laokile vajuv elu, veidi hooletu, ent vägagi raske .. A. Jakobson. b. (esemete, rajatiste vm. kohta). Vanad lösakile, längu vajunud majad. Kuuri sein on vildakile vajunud. Vana lauda katus on nõkku, päris looka vajunud. Õuevärav oli ripakile vajunud. Uksed on kiiva vajunud. Kapi uks vajus iseenesest ripakile. Laeva mast vajus ettepoole kaldu. Kääbastel on mõned ristid maadligi vajunud. Puri vajus lonti. Laev vajus ohtlikult viltu. Traktor, vanker, heinakoorem vajus külili kraavi. Purdelaud vajus astumise all nõkku. Katkine autokumm vajus lössi. Mehel on prillid ninaotsale vajunud. Puud on õunte raskuse all looka vajunud. Lilled on kuumusest longu, norgu vajunud.
3. langema, sattuma mingisse olekusse v. meeleolusse. Sügavasse, raskesse unne vajuma. Vajus voodis peagi unehõlma. Taat süütas piibu ja vajus mõttesse. Mees on sügava(i)sse mõtte(i)sse vajunud. Vajus vahel unistustesse. Vajub kergesti kurvameelsusse, enesehaletsusse, masendusse, hüsteerikasse. Ära siis selle tühja asja pärast nii norgu, longu vaju! Pärast ägedaid sõnu vajuti taas vaikimisse. *.. laotas murule päevateki .., kooris enda paljaks ning vajus samas mingisse letargilisse oleskellu. E. Vetemaa. *.. astus nišši, pööras näo ida poole ja vajus lühikesse palvesse. L. Metsar (tlk).
4. alanema, madalduma, langema. a. (mingi pinna kohta). Veepind järves vajub järjest. Lained tõusevad ja vajuvad. Rind tõusis ja vajus ärevusest, hingeldusest. *Vooreseljandik, mille serva mööda läks kitsuke rada, vajus järjest madalamaks .. E. Maasik. b. (hääle, tooni kohta). Rääkija hääl vajus sosinaks. Vanaisa laulev hääl kord paisus, siis taas vajus lugemisel. *Aga kui orelitoonid madalaks vajusid, kerkis kohe mahedalt esile õpetajahärra .. bariton. E. Rannet.
5. kõnek tulema v. minema, liikuma. Maja vajus võõraid mehi täis. Kogu seltskond vajus toast aeda. Küllap mehed vajusid kuhugi kõrtsi napsitama. Sina vaju nüüd koju! Vajus restoranis kutsumata minu lauda. Meestesalk vajus aegamisi kesklinna poole. Vajus 'põgenes, läks' mobilisatsiooni eest metsa. Rahvast vajus laadale murruna. Poisid vajusid küla peale luusima. Kuhu vajusid teised, sinna ka tema. Kamp vajus käratsedes leti ette. Pärast koosolekut vajus rahvas laiali. Mõned mehed vajusid vaikselt minema. Peoplats paistab juba, vajume aga edasi! Head inimesed küll, aga vajusid meile ristiks kaela. Varesed vajusid kisaga metsa. Lennukite laine vajus rinde poole. *Paraja ilusa tuulega vajusid mõlemad vened ida poole. K. A. Hindrey. || piltl (mitmesuguste nähtuste kohta:) edasi liikuma v. arenema. Tumedad vihmapilved vajusid metsa taha. Udu vajub merelt maa poole. Äikesemürin, tulistamine vajus kaugemale. Avatud aknast vajub tuppa õite lõhna. Päev hakkas juba õhtusse vajuma. Varjud on juba vajunud pikaks. *Siin tuultel on pehmed ja paitavad käed, / kui riivates üle sust vaovad .. R. Parve.

sisse vajuma

1. all olevasse pinnasse vajuma. Vajusime hangedes põlvini sisse. Rabapinnal vajub jalg sügavalt sisse. Maapind on pehme, vankrirattad vajuvad kuni rummuni sisse. Oli vihmane sügis ja kombainid vajusid põldudel tihti sisse. *Roomasin [jääl] tagasi, vajusin kalda lähedal uuesti sisse .. K. A. Hindrey.
2. sisse langema, kokku varisema. Katus, lagi vajus sisse. Hauaküngas oli sisse vajunud ja rohtu kasvanud. Koopad võivad sisse vajuda. Soine pind jalge all vajus sisse. || (keha, hrl. näo kohta:) lohku vajuma. Haige pale, põsed olid sisse vajunud. *Ta nägu oli kollane ja rind sisse vajunud. F. Tuglas.
3. kõnek sisse tulema v. minema. Hilisõhtul vajus minu juurde, minu uksest sisse paar sõpra. Mehed vajusid kohe lähimasse kõrtsi sisse. Pane uks lukku, äkki vajub veel mõni tüüp sisse!

vasika|rind
vasika rinnatükk. Lauale kanti angerjas tarrendis, vasikarind ja teised hõrgutised.

vastas|rind
opositsioon, vastasleer, vastaspool. Tugev, nõrk vastasrind. Kuulub peaministri vastasrinda. Valitsuse(ga) vastasrinnas olev saadikurühm. Vastasrinna parteid ühinesid. Komisjonis on kaks esindajat valitsusliidust ja üks vastasrinnast. Ta on vastasrinna mees.

veri|rind
med rinnaõõnde kogunenud veri, hemotooraks

vesi|rakk [-raku]
vesivill. *Rind valutas, kätele ja jalgadele olid tulnud vesirakud .. A. Hint.

vesi|rind
med vedeliku kogunemine kopsukelme õõnde, hüdrotooraks

väe|rind
van rinne. *Kahe leeri vahelt jooksis loogeldes läbi kristallselge veega oja, jaotades mõlemaid väerindu. J. Mändmets. *Mina, väerinnalt taganev ristisõdur! B. Kangro.

õhk|rind
med õhu sisaldumine kopsukelmeõõnes, pneumotooraks. Iseeneslik, osaline õhkrind. Õhkrinna ravi. Raviks tehtav õhkrind. Rindkerehaavade puhul areneb õhkrind.

õnnekus ‹-e 5› ‹s›
õnn, õnnetunne; õnnerikkus. Rind täis õnnekust. Pruutpaari nägudest tulvas õnnekust.

õõnestuma ‹37›
hrv õõnsaks muutuma. *Ta tugev rind nagu õõnestub ja vajub kokku .. N. Toiger (tlk).

äng ‹-i 21› ‹s›
hingeline rõhutud olek, hingeline ahistus, ängistustunne. Piinav, valus, raske, ärev, hingemattev äng. Üksijäämise, paratamatu lõpu äng. Tundis südames, hinges ängi. Kõik ümbritsev tekitas hinges ängi. Teda valdas selline äng, et tekkis tahtmine nöör kaela panna. Äng kipub südamesse, haarab südant. Südames on, südant pigistab äng. Äng kasvas talumatuks. Püüdis igati ängist vabaneda. Äng kaob, lahtub. Naeratas, et varjata oma ängi. Matkal unusid kõik mured ja ängid. | ‹adverbilaadselt› (rõhutud olekut märkivalt). Süda on nähtust ängis. Rind on valust ängis.
▷ Liitsõnad: valuäng.

ängistuma ‹37›
psüühiliselt ängistusse sattuma. Süda ängistus hirmust. Kuuldes tagaajajate hääli, põgeneja ängistus. || (kehaliste vaevuste tekkimise kohta). Rind kippus ängistuma nagu lämbumisel. *Briani sisikond ängistus, kui lennuk .. maandumiseks laskuma hakkas. V. Raud (tlk).