[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 159 artiklit

abi|elu
mehe ja naise (hrl. ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu. Õnnelik, harmooniline, õnnetu, nurjunud, purunenud abielu. Registreeritud, registreerimata, seaduslik, faktiline, fiktiivne abielu. Kiriklik, ilmalik abielu. Lasteta abielu. Abielu sõlmima, abiellu astuma. Abielu rikkuma, lahutama. Kas ta on abielus või vallaline? Kellega ta abielus on? Tal on esimesest abielust kaks last. *Talud võtsid naisi ... karju kositi ... ametitega heideti abiellu. M. Raud.
▷ Liitsõnad: ainu|abielu, armastus|abielu, mõistus|abielu, proovi|abielu, rühma|abielu, sega|abielu, vaba|abielu, visiitabielu.

arv ‹-u 21› ‹s›

1. kvantiteeti väljendav üks matemaatika põhimõisteid. Arvud ühest kuni sajani. Positiivsed, negatiivsed arvud. Konkreetne, abstraktne arv. Ühe-, mitmekohaline arv. Paaritud arvud. Suur, astronoomiline arv. Arve liitma, lahutama, korrutama, jagama. Arvu taandama. Leiame ruutjuure arvust 16. Kirjutage arv 71 Rooma numbritega. || ‹sg.› kellegi v. millegi hulk v. kogus. Tallinna elanike arv. Kuulajate arv ulatus tuhandeni. Romaani lehekülgede arv. Tohutu arv rändrahne. Rahvast oli suurel, tohutul arvul kokku tulnud. Piiratud, piiramatul, suuremal arvul. Riik on laste ajutraumade arvult maailmas esikohal.
▷ Liitsõnad: aasta|arv, absoluut|arv, alg|arv, detsimaal|arv, imaginaar|arv, irratsionaal|arv, järg|arv, kahend|arv, kogu|arv, kompleks|arv, kontroll|arv, kord|arv, kümnend|arv, liht|arv, liit|arv, massi|arv, murd|arv, mõõt|arv, naturaal|arv, näit|arv, paaris|arv, põhi|arv, rahva|arv, ratsionaal|arv, reaal|arv, sega|arv, suht|arv, trüki|arv, täis|arv, vastand|arv, õnne|arv, üldarv.
2. keel objektide hulka (hrl. ainsust v. mitmust) märkiv grammatiline kategooria, nuumerus

asustus ‹-e 5› ‹s›

1. asustamine; asustumine. Hiiumaa asustuse algus.
2. geogr teat. maa-ala rahvastik ja asulastik. Tihe, hõre asustus. Pideva asustuse tekkimine, asustuse levik. Kiviaegne asustus paiknes peamiselt veekogude rannikuil. || (loomade kohta). Toonekure esialgne asustus oli meil hajus.
▷ Liitsõnad: haja|asustus, inim|asustus, püsi|asustus, sega|asustus, üleasustus.

elanikkond ‹-konna 22› ‹s›
kõik mingi paiga v. ala elanikud kokku. Ahvenamaa rootslastest elanikkond. Alevi elanikkond on viimaste aastate jooksul kasvanud, kahanenud. Kahemiljonilise elanikkonnaga linn. Liiklusalane selgitustöö elanikkonna hulgas. Sõja järel oli saare elanikkonnast ainult pool alles. Riigi töövõimelise elanikkonna rakendatus on üle 90 protsendi.
▷ Liitsõnad: linna|elanikkond, maa|elanikkond, põhi|elanikkond, sega|elanikkond, tsiviilelanikkond.

enese, enda ‹ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse ‹nom. puudub›› ‹pron›

1. laiendab verbi, viidates tegevuse subjektile (hrl. elusolendile). a. ‹objektina›. Tüdruk kammib ennast. Soojendasime end lõkke ääres. On enda hästi ära peitnud. Ta ei lase ennast petta. Pakkus ennast abiks, appi kolima. Ära sega end teiste asjadesse! Ta kauples enese tööle, sulaseks, puid saagima. Tundke end nagu kodus! Ajas enda sirgu, püsti, istukile. Sõime endid liiga täis. Ta hindab end üle. Mul tuleb ennast kõvasti pingutada. Võta end kokku! Püüa ennast talitseda, vaos hoida! Ei maksa end killustada mitme töö vahel. Tühi kõht tuletas end meelde. Haigus hakkas ennast jälle tunda andma. See muudatus ei õigusta end. Linakasvatus ei tasunud end ära 'ei andnud (loodetud) tulu'. || koos transitiivse verbiga vastava refleksiivse verbi asemel. Ta tõmbas enese kössi, küüru. Mees viskas enese riietes voodile. Ätt toetab ennast kepi najale. Tahate end täielikult spordile pühendada. Puud sirutavad end kõrgusse. Igal pool laiutab end lepavõsa. b. ‹adverbiaalina›. Teeb endale etteheiteid. Ei anna armu enesele ega teistele. Talupojad said endile perekonnanimed. Lase endale hea maitsta! Nad ei lasknud seda enestele kahte korda öelda. Endasse sisendatud eelarvamus. Ta kannab endas uut elu. Hoolib enesest liiga vähe. Jättis endast hea mulje. Inimene võib metslooma endaga ära harjutada. Pani mu enese kõrvale istuma. Võtan selle ülesande enda peale. Jalutajad võtsid endi alla kogu kõnnitee. Ta on sageli enesesse tõmbunud, süvenenud, sulgunud. Pilved kannavad endas rahet. Mida see raamat endast õieti kujutab? Teater tõmbab teda üha enam enda poole. Olen seda eneses 'endamisi, omaette' mitu korda mõelnud. Pomises enda ette 'omaette, endamisi' arusaamatuid sõnu. c. objektilise v. adverbiaalse atribuudina deverbaalsubstantiivide juures. Laps ei tule enda pesemisega toime. See töö nõuab enda pingutamist. Ta võttis seda enesele vasturääkimisena. Ta näost paistab enesega rahulolu. Ta on kaotanud usu endasse.
2. ‹genitiivse atribuudina possessiivpronoomeni oma asemel› hrl. rõhutab kuuluvust tegevuse subjektile. Andis raamatu enda nime all välja. Võta minu pliiats ja anna enda oma mulle. Ta on enese meelest kangesti tark. Mind jäeti enese hooleks. Enda muredest pole tal kombeks rääkida. Tegi tüdruku enese omaks.

fosfaat ‹-faadi 21› ‹s›
keem fosforhappe sool v. ester. Anorgaanilised, orgaanilised fosfaadid.
▷ Liitsõnad: kaltsium|fosfaat, sega|fosfaat, super|fosfaat, söödafosfaat.

hein ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. niitudel, põldudel vm. kasvav rohi, mida kasutatakse tavaliselt loomasöödana. Suur, paks, tihe hein. Pikk, lühike, kõva hein. Hein kasvas hea, halb, vilets, kidur. Osa põlde on heina all. Heina niitma. *Nende kõigiga pidi jõudma mäele veel enne, kui vikat sai heina. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: aasa|hein, aru|hein, kultuur|hein, lamba|hein, luha|hein, maa|hein, metsa|hein, niidu|hein, põld|hein, põllu|hein, sega|hein, soohein; kulu|hein, leht|hein, ristikhein; alus|hein, pealis|hein, seemnehein.
2. ‹hrl. pl.› loomasöödaks mahaniidetud ja tavaliselt ka kuivatatud rohi. Kuiv, märg, haljas, värske, toores hein. Sületäis, koorem, saad, kuhi heinu. Heina tegema. Heinu, heina kaarutama, riisuma, kokku panema, kuivatama, laiali laotama, hanguma. Heinad veeti metsast koju. Heinu, heina saadu, kuhja, küüni panema. Hobusele pandi heinu ette. Sel aastal saadi heintega läbi. *..kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda oleks võidud heinaks teha. A. H. Tammsaare. || ‹hrl. väliskohakäändeis adverbilaadselt› heinategemine, heinategu, heinatöö. Heinal käima. Heinale minema, sõitma. Nad tulid heinalt koju. Olime terve nädala soos heinal. *..milline värviderikkus valitseb siin juuni alguses ja enne heina.. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: aasa|hein, aru|hein, kultuur|hein, lamba|hein, lehma|hein, luha|hein, maa|hein, metsa|hein, niidu|hein, press|hein, põld|hein, põllu|hein, ristik|hein, sega|hein, soo|hein, vitamiinhein.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb paljudes rohttaimede nimetustes
▷ Liitsõnad: aru|hein, (h)eller|hein, huul|hein, härg|hein, juss|hein, kaste|hein, kera|hein, lõik|hein, maarja|hein, meri|hein, nälg|hein, oras|hein, rebas|hein, täht|hein, vesi|hein, võtme|hein, ängelhein.

indeks ‹-i 2› ‹s›

1. mat füüs keem arvule v. tähele (sellest madalamale v. kõrgemale) väikekirjas lisandatav eristav, eriväärtusi märkiv vms. number, täht vm. sümbol (näit. x₁, x₂, x_n, aⁿ, v_t); millegi arvu v. hulka tähistav numbrike. Valemis H₂O näitab indeks, et molekulis on kaks vesinikuaatomit.
2. maj suhtarv, näitamaks kas majandusliku nähtuse keskmist muutumist v. mingi(te) teguri(te) mõju suurust majanduslikule resultaadile
3. ka antr kahe mõõdu suhe
▷ Liitsõnad: kuju|indeks, nina|indeks, näo|indeks, peaindeks.
4. ka bibl hrl. numbritest, tähtedest v. mõlemaist koosnev leppemärk. Toimiku indeks. || sihtnumber. Kirjadele ärgu unustatagu märkimast indeksit.
▷ Liitsõnad: posti|indeks, raamatukoguindeks; number|indeks, sega|indeks, tähtindeks.
5. (aine-, nime)register; nimestik, loetelu. Raamatu, entsüklopeedia indeks. Töö on varustatud põhjaliku, suurepärase indeksiga.

iroonitsema ‹37›
ironiseerima. *„Ära isa sega, isakesel on vaim peal,” oli Mare tollal iroonitsenud.. R. Vellend.

jagelus ‹-e 5› ‹s›
sõnelus, nääklus, tüli. Mina ennast teie jagelusse ei sega. *..kui ilus olla olnud nende tutvumine tol sügisel.. ja kui kiiresti algasid igapäevased jagelused! V. Gross.

jagu ‹jao 27› ‹s›

1. (jaotatud v. jagatud) osa millestki v. kelledestki. a. (üldiselt). Suurem jagu heina on juba tehtud. Juurviljaaiast on väike jagu maasikate all. Üks jagu tüdrukuid läks ujuma, teised jäid kaldale peesitama. Perekonna hauaplats on surnuaia uues jaos. Õlgkatust ehitati jagude kaupa. Skandinaavlased on suuremalt jaolt pikka kasvu. Istuti enamalt jaolt vaikides. b. (antav v. saadav) osa; annus, portsjon; norm. Sõi oma jao ära ja küsis lisagi. Jättis laste jao leiba kappi. Söödajagamiskonveierilt tuleb igale loomale tema jagu. Ega sa ilma jää, annan sulle omast jaost. Kümnik hakkas kraavikaevajatele jagusid välja mõõtma. Võtke julgesti, nüüd on jao aeg! Sai oma jao (näit. tõrelda, pahandada, peksa). c. kõnek (osutab kellelegi kuulumist). See pall on vist Marju jagu. Esimesed saapad, mis on päriselt tema enda jagu. Räägitakse, et Anna laps on Mihkli jagu 'Mihkel on lapse isa'. d. van kindla suurusega osa (koos järgarvuga märgib murdarvu). Kolm jagu aasta(s)t on meri jääs, üks jagu jäävaba. Heinateost sai peremees kaks jagu, saunik ühe jao. Sega kaks jagu vett ja kolm jagu viina. Neljanda jao ruumi võttis ahi ära. *..linnast [on] kolmas jagu hinda rohkem lubatud, kui mõis seda võib anda. Jak. Liiv. *..kolmas, neljas või ka viies jagu põldu iga aasta lina alla läheb. C. R. Jakobson.
▷ Liitsõnad: linna|jagu, maailmajagu.
2. mingi struktuuri koostisosa. a. raamatu v. filmi alaosa, jaotis. Romaani I osa koosnes kahest peatükkideks liigendatud jaost. „Sõda ja rahu” on film neljas jaos. b. sõj kõige madalam, 6-12 sõjaväelasest koosnev taktikaline allüksus. *Piki magistraalkraavi kallast viis ta oma jao edasi, nad pidid koos rühma teiste jagudega jõudma rannamaantee joonele.. J. Peegel. c. van kooliklass v. selle alajaotis. Kreiskooli ülem jagu e. sekunda. *..selle ettevalmistusega võis ta pääseda ainult kihelkonnakooli või siis linnakooli esimese klassi teise jakku.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: jalaväe|jagu, laskur|jagu, luure|jagu, sapööri|jagu, sidejagu.
3. hulk, määr. a. (üldiselt). Vilja on veel hea jagu koristada. Igal inimesel peab olema paras jagu auahnust. *..püstiseisjaidki jätkus kiriku istmeteta uksepoolde veel maailmatu jagu. J. Kross. | üks jagu, üksjagu; kõnek teat. määral, küllaltki palju. Üks jagu loll lugu. *..ühtekokku sai vedusid kohe üks jagu. H. Lehiste. b. (hrl. koos mõõtu v. hulka märkivate sõnadega:) määr v. hulk, mille võrra midagi kas on olemas, jääb üle v. puudu. Kaalus ostjale naela jao liha. Pange põhjas on vahest liitri jagu vett. Paadi parras oli paari vaksa jagu veest väljas. Kaevamisega jõuti ainult mõne meetri jagu edasi. Käia jääb veel kilomeetri jagu. Väljasõit lükkus tunni jao edasi. Paari tänava jagu tuleb jalgsi minna. Tõusis edetabelis koha jao ülespoole. Kui ühed lahkusid, jäi teistele seda jagu lahedamalt ruumi. Lapse kingad peavad olema kasvamise jagu suuremad. Tal on habet ainult udukarva jagu. Ripsmed on juustest varjundi jagu tumedamad. Juuksekarva jagu jäi puudu. On temast pea jagu, pea jao pikem, lühem. On teadmistelt kõigist pea jagu, pea jao 'tublisti, tunduvalt' üle. c. määr v. hulk, mis millessegi läheb, millekski kulub, millekski vajalik on. Paari sao jagu loogu jäi vihma kätte. Eterniiti on ainult elumaja katuse jagu. Luuletusi on tal kogunenud juba raamatu jagu. Lõhub nädala jao puid valmis. Toiduaineid anti laost välja päeva jagu korraga. Kas said une jao juba täis? *..Elli võis üsna rahulikult edasi nutta, kuni jagu täis. A. H. Tammsaare.
4. kõnek liik, laad, sort. Paksemat, õhemat jagu riie. Korjas nõidumiseks seitset jagu rohtusid. Külvas segamini mitmest jaost seemneid. Tal on kõik lapsed ühte jagu, puha tüdrukud. Mõni jagu inimesi armastab kiuselda. *Peegelsepad on vabrikus nooremat jagu keskealised mehed. J. Kross. *Leenardile meeldib tema tõmmu näojume.. ja töö juures alati paljad prisket jagu käsivarred. H. Kiik. || (aja määratlustes). On veel eilset jagu purjus. Hommikust jagu ööd hakkas sadama. See oli vist sügisest jagu talve.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

kaup ‹kauba 23› ‹s›

1. ostu-müügi objekt v. objektid; maj töö saadus, mis on määratud mitte valmistaja oma tarbeks, vaid müügiks. Kaupade tootmine, väljalase, ettetellimine, turustamine. Kauba hind, omahind. Defitsiitne, otsitav, hinnaline, allahinnatud, välismaa kaup. Kaup oli odav, kallis. See on minev, nõutav, esimese sordi kaup. Kaupa, kaupu reklaamima, pakkuma. Vahetamine kaup kauba vastu. Laod, kauplused, lauad olid kaupa täis. Tasus, maksis kauba eest kassasse. Poodi toodi uut kaupa. Rändkaupmees laotas oma kauba laiali. Elav kaup 'orjad v. prostituudid'. Kuidas kaup, nõnda hind. Kelle laps, selle nimi, kelle kaup, selle hind.
▷ Liitsõnad: bakaal|kaup, eksport|kaup, galanterii|kaup, gastronoomia|kaup, hooaja|kaup, import|kaup, kaalu|kaup, kangas|kaup, karusnaha|kaup, keemia|kaup, keraamika|kaup, klaas|kaup, kondiitri|kaup, kosmeetika|kaup, kultuuri|kaup, laada|kaup, laiatarbe|kaup, liha|kaup, majapidamis|kaup, metall|kaup, olme|kaup, pakend|kaup, parfümeeria|kaup, poe|kaup, praak|kaup, pudu|kaup, puiste|kaup, puit|kaup, raua|kaup, riide|kaup, rohu|kaup, sala|kaup, sega|kaup, spordi|kaup, tarbe|kaup, toidu|kaup, transiit|kaup, trikoo|kaup, tööstus|kaup, tüki|kaup, uudis|kaup, vahetus|kaup, valmis|kaup, väljaveo|kaup, õmbluskaup.
2. kokkulepe ostu-müügi, vahetuse, teenistuse, töö, teat. ülesande vms. kohta; sellise kokkuleppe tingimus(ed); kauplemine. Kaupa tegema, sobitama. Kaup, kaubad tehti kindlaks, maha. Me ei saanud kaupa, kaubale, kaupu kokku. Maksis rohkem, kui kaubas ette nähtud. Tingiti küll kaua, aga kaup ei sobinud. See kaup on kindel. Joodi kauba kinnituseks. Ta ei pidanud kaubast kinni. Mõlemad olid kaubaga rahul. Tüdruk võeti korterisse niisuguse kaubaga, et ta aitab majapidamistöödel. Sellist kohustust polnud küll kauba sees. Kaup jäi katki 'ei jõutud kokkuleppele'. Marjad sain kaubaks 'ära müüdud'. Müüvad kasuliku kaubaga oma maja maha. Kaup on vanem kui meie. Sugulased omad, aga kaup võõras. *".. Mul on suve peale käed löödud ja mis südamega ma keset kibedat tööaega kaubast lahti ütlen,” vastas nüüd Anu .. J. Peegel. *Kaup on nii, et juba täna õhtul pean linnas tagasi olema. A. Hint. || mingi (kaval) tehing, nõks v. võte, toimimisviis. Ei ta selle kaubaga oma vastastest jagu saa. *Iida minevikust teadsin veel niipalju, et ta oma praeguse mehe oli kosinud kavala kauba ja petise tööga .. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: aasta|kaup, karjase|kaup, kihla|kaup, kosja|kaup, lehma|kaup, müügi|kaup, ostu|kaup, pettuse|kaup, päeva|kaup, raha|kaup, rendi|kaup, sohi|kaup, suilise|kaup, sulase|kaup, töökaup.

keel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. toitu haarata, segada, maitsta ja neelata aitav ning häälitsemisel osalev liikuv elund suuõõne põhjas, inimesel tähtis ka kõneelundina. Inimese, looma keel. Keele näärmed, lihased. Roosa, punane, täpiline keel. Liigutab keelt suus. Tõmbas keelega üle margi. Keelde, keelt katki hammustama. Keelt suust välja ajama. Poiss näitas vastasele õrritavalt keelt. Laksutasin vaimustatult keelt. Köögist tulevad lõhnad panid keelt limpsama. Koeral palavaga keel ripakil, suust väljas. Kutsikas limpsab poisil keelega üle põse. Lehmal on kare keel. Rähnil on pikk kidaline keel. Maol on kaheharuline keel. || (kõneelundina, hrl. piltlikes ütlustes rääkimisviisi, kõnetakistust, jutu usaldatavust vms. iseloomustades; vt. ka fraseoloogiaosa). Eidel on väle, nobe, osav keel. Keelega jahvatama on nad meistrid. Mure, hirm nööris tal keele kinni. Tahtis midagi ütelda, aga keel liikus kangelt, ei kuulanud sõna. Ennem kuivagu mu keel, kui seda ütlen. Jäi uskuma petise valelikku keelt. Aina lubavad mesimagusal keelel. Selle mehe teravat keelt tuleb karta. Meelitajal on libe keel. Kuri keel on teravam kui nuga. *Ja uskuda ei maksa ka, kui keegi sindki kergel keelel sõbraks nimetab. E. Krusten. || loomade vastav elund lihasaadusena. Menüüs on keel hernestega. Kulinaariakauplusest saab keedetud keelt.
2. piltl kuju poolest keelt (1. täh.) meenutav osa millelgi. a. pikk kitsas kaugele esileulatuv maa-, jää- vm. riba. Neem ulatub kitsa keelena kaugele merre. Mägedest voolab alla suure liustiku keel. Sooja õhu keel ulatub kaugele põhja. b. kinga v. saapa paeltealune poollahtine nahalapp. Kingal, saapal on keel rebenenud. c. võtme osa, mis lukustusriivile vajutades kas suleb v. avab luku. Võtmel murdus keel. d. seotises tapi väljaulatuv osa. Keelega harktapp. e. piitsavarre külge kinnituv nöör v. rihm, piug. Piitsa keel. Tõstab käe piitsaga, selle keel vihiseb läbi õhu. f. leegi v. laine ladvaosa, hari, tipp. Leekide punased keeled. Lainete keeled limpsivad rannakive. g. ‹liitsõna järelosana› esineb taimenimetustes
▷ Liitsõnad: jää|keel, kaalu|keel, laava|keel, laine|keel, leegi|keel, liustiku|keel, luku|keel, lume|keel, piitsa|keel, rihma|keel, riivi|keel, suitsu|keel, tapi|keel, tuisu|keel, tule|keel, võtmekeel; karu|keel, käo|keel, mao|keel, peni|keel, ussi|keel, ämmakeel.
3. inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja. a. (üldiselt). Mõtlemine toimub keele abil. Keele teke, areng, struktuur, foneetiline süsteem. Suuline, kirjalik keel. Loomulikud, kunstlikud keeled. Žestide keel. b. (mingi rahva v. rahvuse suhtlemisvahendina). Soome, araabia, poola, jakuudi, hotentoti keel. Indoeuroopa, soome-ugri, turgi, semi keeled. Germaani, romaani, slaavi keeled. Läänemeresoome, volga, permi, ugri keeled. Samojeedi keeled. Aglutineerivad, flekteerivad, inkorporeerivad keeled. Analüütilised, sünteetilised keeled. Elavad ja surnud keeled. Klassikalised keeled 'kreeka ja ladina keel'. Keelt õppima, omandama, õpetama. Ta oskab, valdab, räägib, kõneleb vabalt mitut keelt. Mees õppis ära, selgeks rootsi keele. Kuidas see sõna vene keeli on? Vastas puhtas, vigases, aktsendiga läti keeles. Keelte peale oli tüdrukul annet. Jutuajamine käis, toimus inglise keeles. Nende kodune keel oli saksa keel. Tal paljud keeled käes, selged. Teos tõlgiti mitmesse keelde, paljudesse keeltesse. Tõlgib ungari keelest eesti keelde. Mis keeles ma pean vastama? Tekst oli trükitud kolmes (kohalikus) keeles. Šveitsis on neli ametlikku keelt. Tallinna, tartu keel. c. (eripärane) keelepruuk, väljendusviis v. stiil. Õpilaste, sõdurite, tudengite keel. Ilukirjanduse keel. Rahvaluule, vanasõnade keel. Ajakirjanduse keel. Esseede viimistletud, lihvitud keel. Maarahva, dialoogi lopsakas keel. „Kalevipoja” keel. Tammsaare, Tuglase, Kangro keel. Kunstipärane keel. Ilmekas, väljendusrikas, värvikas, kujundirohke, varjundirikas keel. Ajalehe keel oli kuiv, igav, trafaretne, hall, šablooniline. Raamat oli kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel tõlkijal on hea, ladus keel. Keelelt kehv, kesine teos. Juba keelest on kuulda, et oled siin võõras.
▷ Liitsõnad: alg|keel, alus|keel, antiik|keel, ema|keel, eri|keel, hõimu|keel, häälik|keel, inim|keel, kirja|keel, kirjandus|keel, kultuur|keel, lähte|keel, maailma|keel, maa|keel, murde|keel, mustlas|keel, naaber|keel, pisi|keel, põhi|keel, rahvus|keel, riigi|keel, sala|keel, sega|keel, substraat|keel, sugukonna|keel, sugulas|keel, suhtlemis|keel, sõsar|keel, tehis|keel, tuleviku|keel, vahendaja|keel, vahendus|keel, viipe|keel, võõr|keel, vähemus|keel, välis|keel, õppekeel; ajalehe|keel, all|keel, ameti|keel, argi(päeva)|keel, eriala|keel, ilukirjandus|keel, kantselei|keel, kaubandus|keel, kiriku|keel, kohtu|keel, kõne|keel, käibe|keel, laste|keel, luule|keel, norm|keel, normaal|keel, nüüdis|keel, oskus|keel, piibli|keel, proosa|keel, raamatu|keel, rahva(luule)|keel, salongi|keel, sõduri|keel, tarbe|keel, teabe|keel, teadus|keel, tehnika|keel, tänapäeva|keel, õpilas|keel, ühis|keel, üld|keel, üliõpilaskeel.
4. piltl sõnadeta väljendus v. informatsioon millegi kaudu (hrl. eelneb vastav sõna genitiivis). Pilkude, miimika, liigutuste keel. Mesilaste, sipelgate, loomade keel. Signaalide keel. Helide keel. Arvude keel on selge ja täpne. Kunstnik annab muljeid edasi värvide, kujundite keeles. Igal kunstiliigil on oma keel ja väljendusvahendid. *Ja ema sõnade järgi pidid ristipandud nuga ja kahvel lauakommete keeles tähendama, et sööja pole veel lõpetanud. H. Pukk. *Siin tõlkis Mart Saar metsade kõnet laulude keelde .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: filmi|keel, heli|keel, kujundi|keel, tantsu|keel, vormikeel.
5. sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks
▷ Liitsõnad: algoritmi|keel, programmeerimis|keel, sümbolikeel.
6. kõnek kasut. inimese kohta. a. sõj informatsiooni saamiseks kinni püütud vaenlane. Luurajatel on ülesanne hankida, kaasa tuua keel. Mehed saadeti keelt püüdma. b. ‹hrl. pl.› kadedad, laimavad, pahatahtlikud vms. inimesed (millegi levitajaina, edasikandjaina). Kurjad keeled rääkisid tüdrukust igasugust halba. Hakka nüüd kõiki kadedaid keeli uskuma! *Nüüd oli Liinale selge, et kolmandad keeled olid temast ette jõudnud. O. Tooming.
7. millegi traatjas pinguldatud osa. a. muus üle kahe tugialuse pinguldatud häälestatav heliallikas, pillikeel. Tšello, kontrabassi, mandoliini, kitarri, harfi, tsitri, klaveri keeled. Sooltest, metallist keeled. Näppis, sõrmitses pilli keeli. Mängija sõrmed hakkavad keeltel nobedalt liikuma. Viiulil katkes keel. Tõmbab poognaga üle keelte. Vanematel kanneldel oli kuus keelt. | piltl. Hinge, südame keeled. Mälestus puudutas tema hinges kõige hellemaid keeli. Oskab teise südames õige keele helisema panna. *Mingi keel Joonas tõmbus uuesti pinevile. A. Hint. b. reketiraamile kinnituv reketi nöörjas osa
▷ Liitsõnad: bassi|keel, kandle|keel, klaveri|keel, pilli|keel, reketi|keel, sool|keel, teras|keel, viiulikeel; hinge|keel, südame|keel, tundekeel.

kindlustus ‹-e 5› ‹s›

1. kindlustamine, kindla(ma)ks muutmine. *.. majaehituse kindlustuseks tuleb külida rohkem lina ja üldse pidada hoolt selle eest, et oleks, mis aitaks rohkendada Kuresooba rahavara. M. Raud.
2. maj kindlustusfondi summadel baseeruv rahalise hüvitamise moodus, hrl. kellegi haiguse v. surma v. mingi õnnetuse korral. Kohustuslik, vabatahtlik kindlustus.
▷ Liitsõnad: auto|kindlustus, elu|kindlustus, ettevõtte|kindlustus, haigus|kindlustus, isiku|kindlustus, kasko|kindlustus, kodu|kindlustus, laste|kindlustus, liiklus|kindlustus, pensioni|kindlustus, ravi|kindlustus, reisi|kindlustus, riski|kindlustus, sega|kindlustus, sotsiaal|kindlustus, tule|kindlustus, vara|kindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus.
3. sõjaline kaitseehitis; kindlustis. Raudbetoonist kindlustused. Linna ümbritses kindlustuste vöönd. Vanalinnas on säilinud ringmüürid, bastionid ja muud kindlustused.
▷ Liitsõnad: kivi|kindlustus, muld|kindlustus, nõlva|kindlustus, ranna|kindlustus, raudbetoon|kindlustus, välikindlustus.
4. tagatis, garantii. *Laenu kindlustuseks .. pidi Martin alla kirjutama veksliplangile. H. Sergo. *.. pole mingisugust kindlustust, et kaup pärale jõuab... I. Pau.

kiusama ‹kiusata 48›

1. oma tegevuse v. käitumisega kellelegi (sihilikult) ebameeldivusi tekitama, kedagi (sihilikult) kimbutama; kellegi kallal norima v. kedagi narrima. Kiusas oma naabrit igasuguste tempudega. Kui ma tema kiusu märkasin, püüdsin ka vastu kiusata. Poiss torkis ja kiusas teist, kuni see nutma hakkas. Ära kiusa endast väiksemat! Poisid hullasid ja kiusasid tüdrukuid. Lase lahti, mis sa minust kiusad! Teda pilgati ja kiusati igasuguste juttudega. Lehmad justkui kiusasid karjapoissi, tükkides kogu aeg vilja. Sajused ilmad otsekui kiusasid põllumeest. *„No mis sina siis nõnda murelik?” kiusas sulane [Juulit]. „Või leinad Leevi meierit?” F. Tuglas.
2. vaevama, piinama, mitte rahu andma. Palavik kiusab juba teist päeva. Teda kiusas uni. Rännukihk on mind kiusanud juba mõnda aega. *Mõtted tulid kallale, kiusasid, tulid uuesti. Ü. Tuulik.
3. ahvatlema, meelitama, kiusatusse viima. Kuri, kurat kiusas patule. „Tule, seal ei sega meid keegi!” – „Ära kiusa mind.” Miski nagu kiusas mind seda ütlema. *Kinni olles kiusasid teda [= koera] veel eriti metsa ja karjamaa võlud, linnu- ja loomalõhnad. R. Sirge.

kompott ‹-poti 21› ‹s›

1. puuvilja- v. marjakonserv suhkrusiirupis. Kompotte säilitatakse purkides või pudelites.
2. kuivatatud puuviljade segu; sellest keedetud magustoit
Omaette tähendusega liitsõnad: marja|kompott, ploomi|kompott, puuvilja|kompott, sega|kompott, õunakompott

kool ‹-i 21› ‹s›

1. õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased õpetajate juhtimisel omandavad teadmisi, oskusi ja vilumusi. Eesti, vene õppekeelega kool. Vaegnägijate, kurttummade kool. Üheksaklassiline kool. Lapsesõbralik kool. Kooli õpilased, õpetajad, direktor, õppekava. Töötab koolis õpetajana. Poiss õppis koolis hästi, lõpetas kooli medaliga. Ta jättis kooli pooleli, heideti koolist välja. Eeva pani tütre linna kooli. Ta käis Pärnus koolis. Laps läheb esimest aastat kooli. Mare oskas juba enne kooli 'kooliminekut, kooliskäimist' lugeda. Sellest poisist oleks tulnud suur mees, kui ta veel kooli 'kooliharidust' oleks saanud. Asulas avati uus kool. *Peale pühi tuleb praosti-härra ühes köstriga kooli katsuma.. O. Luts. || hoone, maja, kus asub vastav asutus, koolimaja. Kool asub lähedal. Endised õpilased kogunesid oma vanasse kooli. Vanemad kutsuti kooli. || koolikollektiiv (õpilased ja õpetajad). Saal oli suur: sinna mahtus kogu kool. Terve kool käis kevadel metsa istutamas. || vastavas asutuses toimuv õpetus, õppetöö. Kool algab hommikul kell 8. Pärast kooli ruttasid lapsed koju. Poiss puudus koolist põhjuseta. Lastel hakkab varsti kool peale. Pühapäeval ei ole kooli. || kursusetaoline teadmiste ja oskuste andmise sari. Noorte emade kool.
▷ Liitsõnad: abi|kool, alg|kool, elementaar|kool, era|kool, internaat|kool, kaugõppe|kool, kesk|kool, kihelkonna|kool, kiriku|kool, kloostri|kool, kodu|kool, kommerts|kool, kreis|kool, kroonu|kool, kõrg|kool, köstri|kool, küla|kool, linna|kool, maa|kool, ministeeriumi|kool, misjoni|kool, mõisa|kool, pikapäeva|kool, poiste|kool, rahva|kool, reaal|kool, riigi|kool, sega|kool, suur|kool, talurahva|kool, toom|kool, täiendus|kool, tütarlaste|kool, valla|kool, õhtu|kool, ühis|kool, ülikool; aiandus|kool, auto|kool, balleti|kool, eri|kool, kaevandus|kool, kalandus|kool, kaubandus|kool, keelte|kool, kodumajandus|kool, koka|kool, koreograafia|kool, kunsti|kool, kutse|kool, käsitöö|kool, lennu|kool, loomakasvatus|kool, majapidamis|kool, male|kool, meditsiini|kool, mere|kool, muusika|kool, poliit|kool, politsei|kool, põllumajandus|kool, põllutöö|kool, raudtee|kool, spordi|kool, sõja|kool, teatri|kool, tehnika|kool, tööstus|kool, vabriku|kool, õmbluskool; baas|kool, harjutuskool; matka|kool, perenaiste|kool, pühapäeva|kool, suvekool.
2. haridus-, koolisüsteem. Kool lahutati kirikust.
▷ Liitsõnad: töö|kool, ühtlus|kool, üldhariduskool.
3. mingisuguste oskuste omandamine, koolitus; kogemused, õppetund. Töö ajalehtede juures andis tulevasele kirjanikule kõva kooli. Tema hääl vajab veel kooli. Vabakava esitamises oli tunda head kooli. Tegi läbi karmi võitluse kooli. *„Teile tuleks tubli kool anda, siis vahest saaks teist asja!” arvas Parker joobnu südikusega. J. Nõmm. || kogemuste, koolituse andja, koolitaja. Vestlus on keeleõppimisel parimaks kooliks. Kirjanduse lugemine oli talle heaks kooliks. *Elu on kõige ülem kool ja avatud igaühele, aga ta kooliraha on liig kõrge.. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: eel|kool, elu|kool, hääle|kool, kehakool; palli|kool, suusa|kool, ujumis|kool, vehklemiskool.
4. koolkond (kirjanduses, kunstis, teaduses vm.). Iluuisutamises kujunes paarissõidus välja kolm koolkonda: inglise, viini ja saksa kool. *Ja nii on see kirjanik [= Dostojevski] hakanud kooli looma alles käesoleval sajandil.. O. Urgart.
▷ Liitsõnad: maalikool.
5. käitumiskultuur, kombed, kasvatus jms. Käitumises on tal vana hea kool. *Roogas on vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg.
6. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade dresseerimise asutus; viljapuude, marjapõõsaste, ilupuude ja -põõsaste paljundamise koht v. asutus
▷ Liitsõnad: puukool.

koor1 ‹-i 21› ‹s›

1. suurem kollektiiv ühiseks laulmiseks, harvemini orkestripalade esitamiseks. Ühehäälne, mitmehäälne koor. „Vanemuise” koor. Koori dirigent, liikmed. Koori kontsert, harjutused. Koori juhatama. Laulan oma asutuse kooris esimest tenorit. Kõnede vaheajal laulis koor. Koor on ringreisil. Kooris on üle 100 laulja. Laulupeost osavõtvad koorid. | piltl. Lindude koor. Imetlejate koor ülistab teda taevani. *Kevaditi krooksusid konnade tohutud koorid.. H. Raudsepp. || folkl eeslaulja teksti ja meloodiat täpselt v. varieerides kordavad järellauljad || teater Vana-Kreeka teatris rühm inimesi, kes lauldes v. deklameerides tegevust kommenteeris (vahel ka sekkus sellesse)
▷ Liitsõnad: isetegevus|koor, kammer|koor, kiriku|koor, kontsert|koor, kooli|koor, koond|koor, kõne|koor, külalis|koor, laste|koor, laulu|koor, mees|koor, mudilas|koor, muusika|koor, nais|koor, noorte|koor, pasuna|koor, pilli|koor, poiste|koor, rahva|koor, sega|koor, taidlus|koor, teatri|koor, tipp|koor, valik|koor, õpilas|koor, ühend|koor, üliõpilaskoor; ingli|koor, linnukoor.
2. muusikalise lavateose osa, mida kannab ette suurem lauljate rühm. Palverändurite koor Wagneri ooperist „Tannhäuser”. Operetis on mitu head aariat ja koori.
▷ Liitsõnad: lõpu|koor, ooperikoor.
3. paljude helide, häälte üheaegne kostmine. *Löögid, üksikud lasud, kukkuvate kehade mütsatused ja karjed sulasid üheks kooriks. P. Kuusberg. || kooris ‹adverbilaadselt› läbisegi, ühekorraga, palju hääli v. mitu häält koos. Naerdi kooris. Lapsed vastasid õpetajale kooris. „Elagu!” karjusid kõik kooris. Vangid hakkasid kooris armu paluma. *Aga taltsutas ennast, kui vaatas lastele, kes olid hakanud hirmu pärast nutma, kõik kooris. P. Viiding. *Külakoerad hakkasid äkki kooris haukuma. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: kiidu|koor, kisa|koor, naeru|koor, vilekoor.
4. hrv hulk. *..ja pühalikult särab / sääl kõrgel tähte' koor. A. Haava.

koos|seis

1. isikud, kellest koosneb mingi kollektiiv, asutus, organ, organisatsioon vms. Valitsuse, komitee, kohtu, seltsi, koori koosseis. Delegatsiooni koosseis määrati kindlaks. Ekspeditsiooni, uue asutuse koosseis pole veel komplekteeritud. Täna esitab ooperit teine koosseis. Võistkond ei esine seekord oma kõige tugevamas koosseisus. Kontrollimiseks määrati viieliikmeline komisjon koosseisus .. Täies koosseisus 'kõik, ilma erandita'. Üksus kaotas viimastes lahingutes peaaegu kolmandiku oma koosseisust. || ettenähtud ametikohtade kogum. Koosseisus pole ette nähtud käskjala kohta. Koosseisude koondamine, suurendamine.
▷ Liitsõnad: alg|koosseis, allohvitser|koosseis, duubel|koosseis, isik|koosseis, ohvitser|koosseis, põhi|koosseis, rea|koosseis, sega|koosseis, varukoosseis.
2. koosnevus teat. tunnus(t)e alusel a. (mingi isikute kategooria kohta). Elanikkonna rahvuseline, rassiline koosseis. Üliõpilaste sotsiaalne koosseis. Seltsi liikmeskonna koosseis. b. (mingi looma- v. taimeühenduse kohta). Loomastiku, puistu, viljapuude liigiline koosseis. Populatsiooni sooline koosseis.
3. teat. kogum, kuhu miski halduslikult v. muus suhtes kuulub. Vallad kuuluvad maakondade koosseisu. Pataljon kuulub rügemendi koosseisu.
4. veerem. Reisi-, kaubarongi koosseis. Vagun haagiti rongi koosseisust maha.
vrd kuriteokoosseis

kultuur ‹-i 21› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum; sama teat. ajajärgul, rahval, teat. piirkonnas jne. Kultuuri areng, tõus, langus. Vaimne, aineline kultuur. Hellenistlik, keskaja, tänapäeva kultuur. Kristlik, islami kultuur. Rahvuslik, eesti, saksa kultuur. India, Aafrika, Idamaade rahvaste kultuur. Vana-Peruu kultuurid. Kõrge, madala kultuuriga riik. || arheol samast ajajärgust pärinevate ühiste iseloomulike tunnustega muististe rühm teat. territooriumil. Arheoloogilised kultuurid. Kammkeraamika, venekirveste, varaneoliitiline, rauaaja kultuur. Kesk-Dnepri, Djakovo, La Tene'i, Kunda kultuur.
▷ Liitsõnad: aadli|kultuur, antiik|kultuur, feodaal|kultuur, kõrg|kultuur, küla|kultuur, linna|kultuur, maa|kultuur, maailma|kultuur, massi|kultuur, neegri|kultuur, oma|kultuur, pseudo|kultuur, rahva|kultuur, rahvus|kultuur, renessansi|kultuur, salongi|kultuur, talupojakultuur.
2. mingil alal saavutatud tase. Sajandipikkune laulupidude kultuur. Suulise ja kirjaliku kõne, mõtlemise kultuur. Kõrge esteetiline, kirjanduslik kultuur. Suure sisemise kultuuriga inimene.
▷ Liitsõnad: ehitus|kultuur, elamu|kultuur, filmi|kultuur, hinge|kultuur, juhtimis|kultuur, kaubandus|kultuur, keele|kultuur, kirjandus|kultuur, kodu|kultuur, kohviku|kultuur, koori|kultuur, kunsti|kultuur, kõne|kultuur, käitumis|kultuur, laulu|kultuur, lava|kultuur, liiklus|kultuur, muusika|kultuur, mõtlemis|kultuur, olme|kultuur, sanitaar|kultuur, suhtlemis|kultuur, tantsu|kultuur, teatri|kultuur, teenindus|kultuur, tootmis|kultuur, tunde|kultuur, tõlke|kultuur, töö|kultuur, vaimu|kultuur, vormi|kultuur, väljendus|kultuur, värsikultuur; alasti|kultuur, kehakultuur.
3. viljeldav taimeliik, eriti kui seda vaadeldakse kasutamisviisi, kasvatamisnõuete vm. poolest teiste kultuurtaimedega ühte rühma kuuluvana. Vaheltharitavad, niisutatavad kultuurid. Tehnilised kultuurid, nagu lina, puuvill, päevalill, suhkrupeet. Kurk ja tomat on soojalembesed kultuurid. Uudismaale külvati esimese kultuurina kaer. Arutati, kui palju maad iga kultuuri alla võtta. || ‹sisekohakäänetes› (osutab millegi kultuurtaimena viljeldavusele). Münt oli ravimtaimena kultuuris juba antiikajal. Peamiselt lindude vahendusel on mõned taimed levinud kultuurist loodusmaastikku.
▷ Liitsõnad: aia|kultuur, avamaa|kultuur, eel|kultuur, heina|kultuur, hüdro|kultuur, järel|kultuur, karjamaa|kultuur, kasvuhoone|kultuur, katmik|kultuur, katse|kultuur, kaunvilja|kultuur, köögivilja|kultuur, marja|kultuur, mono|kultuur, puuvilla|kultuur, põllu|kultuur, rohumaa|kultuur, rühvel|kultuur, sega|kultuur, silo|kultuur, sööda|kultuur, teravilja|kultuur, toidu|kultuur, vahe|kultuur, vesi|kultuur, viinamarja|kultuur, vilja|kultuur, õlikultuur.
4. mets külvatud v. istutatud taimed v. noored puud; vastav külviala v. istandik. Kultuuri rajama. Kultuuride rohimine, tarastamine, harvendus, täiendus. Sajaani kuuse kultuur. Põdrakari on kultuure rüüstanud.
▷ Liitsõnad: istutus|kultuur, kase|kultuur, kuuse|kultuur, külvi|kultuur, metsa|kultuur, männi|kultuur, tammekultuur.
5. biol mõnede katse- ja uurimisobjektide (söötmel) kasvatamise moodus; selliselt kasvatatud mikroobid vms. Tuberkuloosipisikute, kooleravibrioonide kultuur. Pärmseente kultuurid. Kudede, bakteriofaagide kultuurid. Tööstuslikult saadakse piimhapet vadaku kääritamisel piimhappebakterite kultuuridega.
▷ Liitsõnad: bakteri|kultuur, juuretis|kultuur, koe|kultuur, mikroobi|kultuur, puhas|kultuur, pärmi|kultuur, segu|kultuur, vesikultuur.

laane|püü
zool sega- ja okasmetsades elutsev pruunikirju hakisuurune paigalind (Tetrastes bonasia)

laskma ‹lasta, lasen, lasksin e. lasin, laskis e. lasi, lasku, laskev, lasknud, lastakse, lastud 44›

1. lubama, võimaldama, mitte takistama. a. ‹imperatiivi jaatavas kõnes kasutusel ka lühivorm las› midagi teha v. juhtuda. Lase mind, mul minna. Ema, lase meid, meil veel mängida, las me mängime veel. Ärge laske tal midagi rasket tõsta. Laskem tal rääkida, las ta räägib. Lase neid, neil natuke magada, las nad magavad natuke. Las(ke) ma laulan, laske mul laulda. Las sadada, saab magada. Tal ei lastud suudki lahti teha. Ta ei lase endaga mängida, end petta. Sa ei lase teisi, teistel rahus olla. Töö ei lase hinge tõmmata. Ära lase end segada, kõrvale tõrjuda, nurka suruda. Ma lasksin ta akna alla istuma, järjekorras endast ette. Lase mind, mul rahulikult istuda. Las(e) ma proovin ka. Poiss tahtis musi võtta, aga tüdruk ei lasknud. Maksis arve ära ja laskis takso minema. Õhuke papp laseb end rulli keerata. See asi laseb end paremini korraldada. Kuub laseb aimata, et mees on kõhnemaks jäänud. Ära lase välja paista, et oled pettunud. b. kuhugi v. kuskilt pääseda. Me ei lase sind kuhugi, jääd koju. Laske lapsed õue hullama. Talutütar ei lasknud sulaspoissi ligi, oma aita. Kõiki koore ei lastud laulupeole. Lehmad lasti laudast karjamaale, ädala peale. Laske leivataldrik siiapoole! c. mingisse seisundisse minna. Millal sind puhkusele, pensionile lastakse? Vangid lasti vabaks, mees lasti vangist vabaks. Laseb lihased lõdvaks. Ära lase piima hapuks minna. Ta laseb kõik nässu, lörri, untsu minna. Põllud on umbrohtu (kasvada) lastud, käest ära lastud, raisku lastud.
2. kuhugi allapoole, madalamale, sügavamale langeda, vajuda võimaldama. Lasksime ankru vette, põhja. Laseb ämbri kaevu ning võtab vett. Kirst lasti hauda. Ribakardinad, rulood lasti (akende) ette. Lasksin kirja postkasti. Võrku, noota, põhjaõngi vette laskma. Polnud mahti käsi rüppe lasta. Vahepeal ujub, siis laseb jälle jalad põhja. Laseb traksid õlgadelt, püksid rebadele. Laseb end redelipulgalt rippu. Laseb lapse sülest põrandale. Laseb süüdlaslikult pea norgu. Laseb pea viltu ja kuulatab. Koer laskis kõrvad lonti ja saba sorgu. Mõned taimed lasevad kuivaga lehed longu. Päästepaadid lasti vette. Lipud lasti poolde vardasse. Lase uks sneprisse. *Poiss laskis pea tüdruku sülle .. F. Tuglas. || laskuma; heitma. Lase voodisse, kušetile pikali. Laskis vaiba peale kõhuli, käpuli. Laseb end seljakile kiiktooli. Laps laskis rohu sisse kükakile. Armulaualised lasevad altari ette põlvili. *Kõrtsmik laskis rinnuli letile. A. H. Tammsaare.
3. kuskilt v. kuhugi voolata võimaldama, voolama panema, jooksetama. Laseb kraanist vett, vaadist õlut. Lase vesi jooksma, vett potti, vann vett täis. Paisjärv lasti kuivaks. Kas tänavu kasemahla laseme? Laskis kümme tilka tinktuuri lusikasse, lusika peale. Lase (hea) lonks, punnsuutäis! Terad, vili lasti kottidest salve. Kasvuhoonemuld lastakse läbi sõela. Hoia pihk all, lasen sulle päevalilleseemneid. Sülitab, laseb läbi hammaste lirtsu. Katlast lasti aur välja. Tõmbab piipu ning laseb suust suitsurõngaid. *Katsume, kumb kummal vere laseb! .. Tule mehe vastu! Tule soolikaid laskma! A. H. Tammsaare. || kõnek (kusemise v. roojamise kohta). Vett, kust laskma. Laseb pissi voodisse. Laskis pika sorina. Nii kange häda, et lase või püksi. Oli püksid täis lasknud. Koer laseb iga puu ja posti peale sirtsu. Olen rahast nii lage, et koer laseb jala peale.
4. (hoogsalt) mingit heli tekitama v. häälitsema. Vilet, laulu laskma. Kass laseb nurru. Laps laseb joru, viripilli. Laseb laia naeru. Muusikat tantsuks lasti plaatidelt. Lase, pillimees, üks polka! Koer laskis kuuldavale pika kaebliku ulu. Laseb suupillil lugusid. || (jutu, kõne kohta). Ta laseb juba ladusasti saksa keelt. Lase kuulda, lase tulla, mis sul öelda on. || kõnek. Peeru, puuksu, paha haisu laskma 'peeretama'. *Natukese aja pärast laseb Sass ema süles parinal kõhutuult .. M. Traat.
5. midagi tegema. Kukerpalli, uperpalli laskma. Sõrmedega nipsu, nippi, keelega laksu laskma. Lase piim soojaks, vesi keema. Laskis seeliku pikemaks, laiemaks. Lase tuli surnuks 'kustuta valgus'. Üks teeb kõike hoolikalt, teine laseb, kuidas juhtub. Tuttav töö, lase või pimesi. Laske samas, vanas vaimus edasi! *Pista siis juuretis hakkama, lase meile üks tubli tegu leiba. R. Sirge. || mingi tööriista või masinaga töötama; töötlema. Lase puuriga, oherdiga auk sisse. Kirves on nüri, tahab natuke käia peal lasta. Juuksed lasti nulliga 'väga madalalt' maha. Ära nii madalalt künna, lase sügavamalt. Käsitsi õmblemine on igav, mis viga masinaga lasta. *.. siis sega neid [= villu], kraasi kaks korda ja lase ka lõngaks, nii et näpud kuumavad. E. Vilde.
6. (kiiresti, hoogsalt) liikuma (käima, jooksma, sõitma, tantsima jne.). Perenaine laseb toa ja aida vahet. Päev läbi lasime kauplusi mööda. Laseb noolelt kodu poole. Laseb suvi läbi palja jalu. Lase nagu orav rattas, nagu süstik edasi-tagasi. Laseme siit otse, silmnäolt üle põllu. Laseb ülejala kodu poole. Hobused lasevad sörki, traavi, galoppi. Vasikad lasevad koplis ringiratast. Lasksime head, kiiret sõitu. Lase auto heinakuhja kõrvale. Vastlapäeval lasti liugu, kelguga mäest alla. Tantsu laskma. *.. ma ei pidanudki teed, vaid lasksin silmalt läbi soo .. M. Metsanurk. *.. laseb teine reinlendrit, polkat, polkamasurkat, galoppi, aagenpitsi ja labajalga nii mis laksub. A. H. Tammsaare.
7. midagi kellelgi teha paluma v. käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma. Õpetaja laseb õpilastel vastata, lugeda, luuletusi pähe õppida. Laskis endale uue ülikonna õmmelda. Tahan lasta (endast) pilti teha. Ostja lasi riidetüki üle mõõta. Laskis majale uue katuse panna. Lasksid end kiriklikult laulatada. Laskis end mehest lahutada. Noorsõdureid lasti gaasimaskides joosta, roomata. Mõisnik laskis talupoegi peksta. Laskis nad vangi panna, hukata, üles puua. || vahendaja kaudu mingit sõnumit edasi andma (soovi v. käsu puhul ka lühivormiga las). Tädi laseb teid kõiki tervitada. Professor laseb teatada, et tema loeng jääb täna ära. Las ta võtab mulle ka pileti. Las nad tulevad meile jaama vastu. Las ema katsub teda ümber veenda.
8. (hrl. käsi)tulirelvast tulistama; muud laskeriista vinnastusest lahti päästma ning sel teel noolt vm. (märgi suunas) lendu paiskama; (ka märgi tabamise kohta). Püssi, püstolit, õhupüssi, vibu laskma. Vintpüssiga, jahipüssiga, ammuga laskma. Püssist kuuli, kuulipildujast valangut, kahurist mürsku, vibust v. vibult noolt, lingust kivi laskma. Sihib ja laseb. Seisa, või ma lasen! Laskis hoiatuspaugu õhku. Märki, märklaua pihta laskma. Parti, rebast, hunti laskma. Laskis endale kuuli pähe. Maja on kuulidest sõelapõhjaks lastud. Küla lasti leekkuulidega põlema. Lasti värvilisi rakette. Lastud jänes jahipaunas. Vigaseks lastud põder. *.. et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all [kükitamas]. Lase või soolaga, ei kuula teised mädandid .. A. H. Tammsaare. || õhkima. Silda, kindlust õhku laskma. Partisanid olid raudtee lõhkeainega puruks lasknud.

lugeja ‹1› ‹s›

1. (< tgn lugema (I. 1. täh.)) Las ta loeb, ära lugejat sega. Lugejate konverents raamatukogus. Dante „Jumalik komöödia” jõudis ka eesti lugejani, eesti lugeja kätte. | ‹adjektiivselt›. Eestlased peavad end lugejaks rahvaks. || lugija. *.. kõik õpetajad olevat platsis: vene papp, luteruse papp ja seitsmenda päeva adventistide lugeja – vend Alfred Peepson .. A. Hint.
2. (< tgn lugema (II. 1. täh.)). a. mat murrujoone pealne arv murrus. Murru lugeja ja nimetaja. b. info automaatseade info sisestamiseks andmekandjalt, riider; füüs loendur. Eemaldas maksekaardi lugejast.
▷ Liitsõnad: CD-|lugeja, kaardi|lugeja, ribakoodi|lugeja, sõrmejäljelugeja.

lülitus ‹-e 5› ‹s›
lülitamine; lülitumine; el juhtmete abil ühendatud elektriseadiste ja -seadmete kogum; elektriahela elementide ühendusviis
▷ Liitsõnad: jada|lülitus, kolmnurk|lülitus, rööp|lülitus, sega|lülitus, tähtlülitus.

mahl ‹-a 23› ‹s›

1. taimsetes v. loomsetes kudedes leiduv vedelik. a. taimne rakumahl. Piimohaka, võilille valge piimjas mahl. Mõnede troopikapuude mahlast saadakse kautšukit. Murtud oksast nõrgus, tilkus mahla. Kase ja vahtra mahla lastakse mahlajooksu ajal joogiks. Kevadel hakkab mahl puudes liikuma. b. loomne rakumahl; ‹hrl. liitsõna järelosana› (mõnikord ka:) nõre. *Selles õhulossis varitseb ämblik saaki, siin imeb nad ka verest ja mahladest tühjaks. K. Põldmaa. || hautamisel, praadimisel v. keetmisel välja nõrguv vedelik. Liha, kala haudus omas mahlas.
▷ Liitsõnad: aaloe|mahl, kase|mahl, piim|mahl, raku|mahl, taime|mahl, vahtra|mahl, õiemahl; lihamahl; koe|mahl, mao|mahl, seede|mahl, soolemahl.
2. kok peam. puuviljadest, marjadest v. juurviljadest väljapressitud v. -aurutatud vedel toiduaine. Naturaalsed mahlad. Mehu on viljalihaga mahl. Lahjendatud mahl. Tegi, pressis marjad mahlaks. Klaas mahla.
▷ Liitsõnad: apelsini|mahl, aprikoosi|mahl, aroonia|mahl, juurvilja|mahl, jõhvika|mahl, kirsi|mahl, kookos|mahl, kurgi|mahl, maasika|mahl, mango|mahl, marja|mahl, mustika|mahl, ploomi|mahl, porgandi|mahl, puuvilja|mahl, rabarberi|mahl, sega|mahl, sidruni|mahl, sõstra|mahl, tomati|mahl, vaarika|mahl, viinamarja|mahl, õunamahl; kase|mahl, vahtramahl.
3. piltl (elujõu, pulbitseva energia vms. kohta). *Aegamööda nad kosusid, nende kurnatud kehasse tuli uut mahla .. A. Sang (tlk). *Ah, milline nauding nõnda ringutada ja tunda mahlade salapärast käärimist oma kehas. J. Kärner.

meie|vaheline
Ära sina end meievahelistesse asjadesse sega.

mets|kurvits
roostepruuni sulestiku ning väga pika nokaga sega- ja lodumetsade lind, (mets)nepp, korbits (Scolopax rusticola)

miski ‹millegi, midagi, millessegi, milleski, millestki, millelegi, millelgi e. milgi, milleltki, millekski e. mikski, millenigi, millenagi, milletagi, millegagi›, miski ‹kõnek 1›
I. ‹pron› umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib teadmata v. lähemalt määratlemata eset, nähtust v. asjaolu. a. ‹jaatavas lauses›. Miski kõlksatas vastu kivi. Miski teeb talle muret. Naises puudus see miski, mis äratab mehes iha. Miski inimlik pole talle võõras. Ees mustas miski: mingi põõsas vist. Miski takistas mind Salmest rääkimast. Lõin jala millegi vastu ära. Tal on midagi sinu vastu. Kas on midagi juhtunud? Tal oli alati midagi laste jaoks kaasas. Kas tal on millestki puudu! Milleski võib tal õigus olla. Iga väide peab millelgi põhinema. Ta loodab millelegi. See asi võib veel millekski kõlvata. Ja lähedki niisama, ilma milletagi? Olen kleidi millegagi ära määrinud. || hrv (ka elusolendite kohta). Miski krabistab põõsas. Miski nagu liigutas seal. || märgib teat. hulga, määra teadmata v. ebamäärase suurusega (hrl. väikest) osa. Midagi ta ju teadis, aga eksamil sellest vaevalt piisaks. Midagi võin sulle laenata, aga tervet summat küll mitte. Kas said seletusest aru? – Midagi sain. || (halvustavalt). Ah, elu või miski! Mees või midagi – laseb ennast naisel ülal pidada. Tema ka mõni sõber või midagi! b. ‹eitavas lauses› mitte ükski asi v. asjaolu. Selle haiguse vastu ei aita miski. Miski ei sega teda tööd tegemast. Ma ei vihasta millegi peale. Sellest ei tule midagi välja. Ma ei tea sellest asjast mitte (kui) midagi. Ma ei ole milleski süüdi. Polnud millestki kirjutada. Näib, et ma ei kõlba millekski. Ta ei paistnud millegagi silma. || ‹vormilise eituseta› kõnek. Mis uudist? – Midagi. Mida sa õhtul teed? – Midagi, keeran magama. c. (püsiühendites). Õhtuks oleme kodus nii kui midagi 'kergesti, hõlpsasti, nagu nalja'. Selle kandami viin seljas ära nagu midagi. Pole midagi 'pole viga', valu läheb üle. Midagi ei olnud parata 'teha v. vastu öelda', tuli minna. Ta ei pea õpetustest, õpetajatest midagi 'ei hooli, ei pea lugu'.
2. ‹adjektiivselt› kõnek osutab, et ese, nähtus v. asjaolu on teadmata v. lähemalt määratlemata. a. ‹jaatavas lauses› mingi, mingisugune. Miski valge asi vilksatas mööda. Anna miski kauss, kuhu suppi panna. Seal ootas mind miski üllatus. Talle peaks midagi rohtu andma. Otsi leiva kõrvale midagi rüübet. Kas tal on midagi viga? Koduleib on hoopis midagi muud 'teistsugune, parem' kui poeleib. Milgi viisil ronisime august välja. Milgi kombel, moel tuli sellest määrusest mööda hiilida. b. ‹eitavas lauses› mitte mingi, mitte mingisugune. Miski vägi teda ei peata, teda ei saa miski väega peatada. Ei ole miski ime, et ta mehele ei saa. Mul ei ole selle looga midagi pistmist. Pole tal midagi häda. Ei tea endal midagi süüd olevat. Ei ole temast midagi abi. Ei ole enam midagi magamist, päike juba pooles taevas. *Iseenesest ei olnud mul miskit isu ära minna. R. Kaugver. | hlv. Sina pole miski sõber. Antsust pole midagi esimeest. See pole miski hobune, kui vedada ei jaksa.
3. midagi hrl kõnek (rõhusõnana möönab, kinnitab eitavat väidet, umbes täh.:) ühti(gi). Sind visatakse koolist välja! – Ei visata midagi. Ei lähe sa midagi, ootad meid ka. Ei ta löö midagi, ainult ähvardab. Ära nuta midagi, küll saame hakkama. Ei ole ta hull midagi. Ei ole hilja midagi, käime ikka ära. Aega pole midagi palju, peame kohe minema.
4. ‹adverbiaalselt› kõnek osutab määra, koguse v. hulga ebamäärasusele, ligikaudsusele: umbes, ligikaudu. Ta võib midagi sada kilo kaaluda. Midagi kolme meetri ümber peaks riiet minema.
II. ‹s› hrv väärt, hinnatav asi, asjaolu v. isik. Oma talu – see on juba miski. Sel ajal oli töökus miski, millest lugu peeti. Poiss tahtis tüdruku silmis miski olla. *Need plakatid ise olid midagi! Linnas trükitud, parimal paberil .. R. Roht.
▷ Liitsõnad: eimiski.

möks ‹-i 21› ‹s›
kõnek püdel mass, möga, mögin. Sega kohupiim, munad ja maitseained parajaks möksiks ja vala taigna peale. *Kuule, kui sulle seda grimmi ja muud möksi peale ajada, siis oled päris kihvt tüdruk. R. Kaugver.

mört ‹mördi 21› ‹s›
ehit müürimiseks ja krohvimiseks kasutatav sideaine, peene täitematerjali ja vee kivistuv segu. Kerge, raske mört. Mörti segama, tegema. Mördi margid. Mörti markeeritakse survetugevuse ja külmakindluse järgi. Veetihe, heli summutav mört jt. eriotstarbelised mördid. Ilma mördita laotud kivimüür. Mördiga silutud sein, täidetud palgivahed seinas.
▷ Liitsõnad: eri|mört, krohvi|mört, müürimört; kips|mört, lubi|mört, savi|mört, sega|mört, tsementmört.

mösla ‹6› ‹s›
kõnek püdel (määrimis)segu. Sega kohupiim, koor ja muna parajaks möslaks ja pane vormi.

müüritis ‹-e 5› ‹s›
ehit
1. loodus- v. tehiskividest müüritu, müür. Muistsed lubimördiga müüritised on ajahambale vastu pannud. Põllukividest müüritis.
▷ Liitsõnad: kerg|müüritis, kuiv|müüritis, pae(kivi)|müüritis, puhas|müüritis, põllukivi|müüritis, sega|müüritis, silikaat(kivi)|müüritis, tellis(kivi)müüritis.
2. tehn ahju, kolde, katla vm. soojust isoleeriv, kõrgele temperatuurile ja keemilisele toimele vastupidav tellistest vms. konstruktsiooniosa. Ahju šamott-tellistest müüritis.
▷ Liitsõnad: ahjumüüritis.

nais|rühm
naistest koosnev rühm. Rahvatantsupeol esinesid sega-, mees- ja naisrühmad.

närv ‹-i 21› ‹s›

1. anat pindmisi närvilõpmeid v. meeleelundeid kesknärvisüsteemiga ühendav perifeersesse närvisüsteemi kuuluv närvikiudude paeljas kogum. Motoorsed, aferentsed, eferentsed närvid. Enne hamba plombeerimist suretati närv, tõmmati närv välja. Vigastatud, katkenud, läbilõigatud närv.
▷ Liitsõnad: istmiku|närv, kaela|närv, kodarluu|närv, kolmik|närv, kukla|närv, naha|närv, näo|närv, peaaju|närv, sega|närv, seljaajunärv; haistmis|närv, kuulmis|närv, liigutus|närv, maitsmis|närv, nägemis|närv, tundenärv.
2. ‹hrl. pl.› kõnek (inimese psüühika ja selle ilmingute, nagu käitumise, tahte, vaimse suutlikkuse jne. kohta, eriti mitmesugustes väljendites, mis räägivad närveerimisest, ärritumisest, enesevalitsuse v. psüühilise tasakaalu kaotamisest). Tugevad, kõvad, raudsed, terasest, karastatud, head, nõrgad, kehvad närvid. Tugevate, raudsete närvidega inimene. Rahulik, lausa närvideta mees. Närv(id) on pingul, pinge all, üles kruvitud. Selline elu käib, hakkab närvide peale, närvidele, võtab närvid läbi, sööb närvid seest. Närvid on läbi, mokas, nahas, nässus. Puhka, lõdvesta närvi, närve. Käis sanatooriumis närve kosutamas. Säästa närve, ära raiska, kuluta närve. Ei jätku närve õiendada, kohut käia. Närvid ei pea vastu, ütlevad üles, närv viskab üle. Võta end kokku, ära kaota närve. Selline asi ajab närvi. Ära iga tühja asja pärast närvi mine. Ta on hirmsasti närvis. Ärge pange ta närve proovile, ärge mängige ta närvidel. Filmis on närve kõditavaid õudusstseene. *Noorhärra, teil hakkavad närvid tulema .. Närvid olid tulnud. Ei olnud isu, öösel piinas unepuudus. J. Lintrop. *Artistid lasksid Nete [juhendavad] sõnad ühest kõrvast sisse, teisest välja, sest närv oli peal. E. Tegova.
3. kõnek millekski vajalik kutsumus, anne, võime; püsi, kannatlikkus, enesevalitsemine vm. Igaühel pole närvi selleks tööks. Tal pole auahnuse närvi. Ega kirjanikuks, näitlejaks saa õppida, kui selleks pole närvi. Kohalikel võistlustel saavutab häid tulemusi, kuid suurvõistlusteks pole tal närvi. Sel kasvatajal on laste peale närvi. Tuimast tööst on vähe, kui puudub vajalik närv. *Peale muu polnud tal üldse närvi naljamängu jaoks .. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ajakirjaniku|närv, koomiku|närv, kunstniku|närv, naeru|närv, nalja|närv, näitleja|närv, võistlejanärv.

paar ‹-i 21›
I. ‹s› kaks kokkukuuluvat, mingis mõttes tervikut moodustavat ühesugust v. ühelaadilist eset v. olendit
1. (kahekaupa esinevate v. kasutatavate, harvem kaheosaliste esemete kohta). Paar pastlaid, saapaid, kingi, sukki, sokke, kindaid. Ostis kaks paari uusi kummikuid. Paar säravaid silmi, tugevaid töökäsi. Kaks paari jalgu. Kolm paari suiseid. Paar kõrvarõngaid, käeraudu, suuski, suusakeppe, uiske, aere. Veski töötab kahe paari kividega. Tegime kümme paari vihtu. Pildiloto põhineb piltide valikul paaride järgi. Kromosoomide paar. Jõudude, muutuvate suuruste paarid. Üks paar võrdseid nurki. Vöö oli kinnitatud kahe paari haakidega. Kingad on ühest, samast paarist. Need kindad on eri paarist. Sokid ei ole ühest, samast paarist. Paar pesu 'särk ja püksid'. Paar nuge-kahvleid 'nuga ja kahvel'. Paar pükse, sukkpükse 'ühed püksid, sukkpüksid'. Lippas tuhatnelja kodu poole, nagu oleks tal kaks, sada, mitu paari jalgu all.
▷ Liitsõnad: jala|paar, jalatsi|paar, jõu|paar, jäseme|paar, kalossi|paar, kihva|paar, kinda|paar, kinga|paar, kivi|paar, kõrva|paar, käte|paar, pastla|paar, pesu|paar, püksi|paar, ratta|paar, riimi|paar, rööpa|paar, saapa|paar, sarika|paar, sarve|paar, silma|paar, soki|paar, suka|paar, sussi|paar, suusa|paar, sõna|paar, uisu|paar, viisu|paar, vitsapaar.
2. kaks koos esinevat, töötavat v. tegutsevat inimest v. looma. a. (inimeste kohta). Elli ja Ester moodustavad töö juures paari. Raielangil töötasid mehed paaridena. Igale paarile anti ämber. Bridži mängitakse kahe paariga. Meie klassis oli kaks paari kaksikuid. Koomikute paar. Tagumist, viimast paari mängima. Kooliajal olime sõbratariga lahutamatu paar. Tüdrukud jalutasid paaridena koridoris. Võtke paaridesse! Paariks loe! Paarid on täis, keegi ei jäänud üksikuks. Pallipüüdmist harjutati paarides. Võistlejad loositi paaridesse. Jäätantsus tuli esikohale Kanada paar. Paras paar, paar parajaid 'halvustav v. irooniline ütlus kahe mingis mõttes ühesuguse, samaväärse inimese kohta'. b. (loomade kohta). Paar härgi. Teenistuskoerte valvas paar. Sulased töötasid kahe paari hobustega. *Ilus kõrbide paar, mära ja ruun olid tõesti märjad, päris nõrgusid.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: esi|paar, finaal|paar, jäätantsu|paar, mees|paar, nais|paar, sega|paar, tennise|paar, võistluspaar; hobuse|paar, härjapaar.
3. kaks hrl. eri sugupoolde kuuluvat inimest v. looma. a. (abielupaari, armastajapaari kohta). Armunud paar. Registreeritud, registreerimata, laulatatud, lahutatud paar. Armunute, vanakeste paar. Nad on kena, ilus, suurepärane, ideaalne, nagu loodud paar. Üks paar suudles pargipingil. Pühapäeval oli laulatusel kolm paari. Meie ees istus üks hallipäine paar. Vanale paarile pakuti istet. Nad olid nii noor paar, et neil ei olnud veel lapsigi. Meist sinuga oleks tulnud ebavõrdne paar. Tiiust ja Antsust võib paar saada. Kodukandis peeti Annet ja Peetrit kurameerijaks paariks. Ruumid jaotati lihtsalt: üks paaridele, teine üksikutele. *Vana Tuvide paari – Jaani ja Anu – ainus poeg langes Poolamaal. L. Kibuvits. b. kaks koos elavat v. pesitsevat looma v. lindu. Leevikeste, metskitsede paar. Kaks paari koovitajaid pesitseb siin lähedal. Kolmandal eluaastal saavad toonekured suguküpseks ja heidavad paaridesse. Nurmkanad elavad paaridena. Kui ka emalinnud on pääsukestel pärale jõudnud, moodustuvad paarid. Oravate ühel paaril võib aastas olla 20 järeltulijat. c. tantsupaar. Põrandal keerlesid tantsivad, tantsijate paarid. Valsitaktis tiirlevad paarid. Mõned paarid läksid tantsima. Üks paar teise järel läheb põrandale. Tantsupõrand oli tihedalt paare täis. Rahvatantsurühmal on iga paari jaoks kaks komplekti rahvariideid.
▷ Liitsõnad: abielu|paar, armastaja|paar, noor|paar, pruut|paar, vanapaar; kuldnoka|paar, kure|paar, linnu|paar, luigepaar; mees|paar, nais|paar, rahvatantsu|paar, sega|paar, tantsupaar.
4. ‹hrl. pl.› murd kaelkoogud hrl. koos nende otsas olevate ämbritega. Läks paaridega vett tooma. Võttis seasöögi paaridega õlale. || kaks ämbritäit (hrl. kaelkookude otsas). Too üks paar vett! Vinnas eile kümme paari vett sauna. *Viilip toob teiste kaevust paarid vett ja kaob siis. R. Kõvamees.
▷ Liitsõnad: veepaar.
5. ‹hrl. pl.› murd sarikas. Katust kannavad paarid. *.. seal [= talli katuses] oli mitmesuguseid auke, kust immitses alla roosakat valgust, heites heledaid laike tolmustele paaridele. V. Uibopuu.
6. murd aampalk, tala. Parte kandjaiks on kaks tugevat tala ehk paari. Pukktuuliku ülemistele paaridele toetub võlliks olev pöörpakk. *Paremat kätt, ukse kanna taga rippus paari küljes kaks-kolm katla kooku. R. Soar.
▷ Liitsõnad: katuse|paar, laepaar.
II. ‹pron› kaks v. mingi muu umbmääraselt väike arv üheliigiliste olendite, esemete, nähtuste vms. hulgast, kaks-kolm, mõni. Paar leevikest istus oksal. Kohtasime paari tuttavat. Paar-kolm suuremat poissi võiks(id) appi tulla. Toas oli(d) laud ja paar tooli. Võtsin kaasa paar taskurätti. Astus paar sammu lähemale. Ajasime paar sõna juttu. Tahaksin teiega paar sõna rääkida. Paari hüppega oli ta trepist all. Tegi paar tiiru linna peal. Pärast paari pala tegi orkester vaheaja. Ainult paaril õpilasel olid kõik viied. Käisime veel paaris kohas sees. Seda ei saa paari-kolme lausega ära seletada. Mõned majad olid veel püsti, paaril aknadki terved. Ega meil suurt pidu ei olnud, ainult paar õnnesoovijat astus läbi. Ega mul lambaid ei olegi rohkem kui paar ainukest. *Kuskilgi kaugemas talus haukusid paar koera: üks pikkamööda, laisalt, uniselt.., teine käredalt, ruttu, vihaselt.. S. Truu. *Kummutile oli siginenud paar õuna. Sõin ühe ära, kaks jäid alles. Ü. Tuulik. || (koos mõõtu, hulka, määra väljendavate sõnadega). Paar pakki võid, paar vagu kartuleid, paar liitrit marju, paar peotäit pähkleid. Paari kilomeetri kaugusel. Paar kraadi üle nulli. Rahvaarv oli kasvanud paarile miljonile. Paarile-kolmele leheküljele jäädvustatud sündmus. Paar korda, paaril korral, korda paar, kord või paar on sulle helistatud. Pits või paar sai konjakit võetud. Teeksime õige paar õlut, paarid õlled! Tuul oli nõrk, võib-olla pall või paar kõige rohkem. Paar piiska kukkus, ega suurt vihma ei tulnudki. Sukasilmad olid paari sõrme laiuselt üles jooksnud. Raamat ei maksnud rohkem kui paar krooni. *Oli vaikne mehike ja niipea kui paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres. A. H. Tammsaare. || (mitmesugustes ajalistes seostes). Paar päeva, paaril päeval, paari päevaga. Paar tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Paar-kolm aastat tagasi. Kord paari päeva jooksul. Paaril viimasel talvel, viimasel paaril talvel. Iga paari kuu tagant käib ta ema vaatamas. Paar minutit varem, hiljem. Vend on minust paar aastat vanem. Toitu jätkus ainult paariks-kolmeks päevaks. Ärasõiduni oli jäänud paar tundi, tundi paar, tund või paar. Ootas päeva, ootas paar. Paari päeva, päeva paari eest kuuldud uudis. Paari aasta, aasta paari pärast on maja katuse all. Paari päevaga, päeva paariga toimunud muutus. Peatume selles hotellis päeva või paar. Oli tulnud nädalaks või paariks, nädalaks-paariks, nädalaks, paariks. Ta oli saanud puhata ainult paar-kolm hommikueelset tundi. Paar kõige kibedamat päeva puudus ta töölt. *See on Arno ema, kes vaevalt paari tunni osa maganud on.. O. Luts.

pada|äss
potiäss. Padaäss on õnnetuse kaart. | hlv (võrdlustes). Istub kui padaäss ega märka kohta pakkuda, minema hakata. *„Kuidas ei sega!” särtsus Leeni põlema. „Tema onn keset õue just nagu padaäss..” H. Sergo.

perekonna|asjad pl
kõik perekonnaga seotu, perekonnasuhted jms. Sassiläinud perekonnaasjad. Kas ta perekonnaasjad on korras? Ära sega end teiste perekonnaasjadesse! Ta ei armasta rääkida oma perekonnaasjust.

perekonna|elu
Õnnelik, harmooniline, vaikne perekonnaelu. Nad heitsid paari ja alustasid perekonnaelu. Ära sega end teiste perekonnaellu!

pistmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. (< tn pistma). Nõelaga pistmine. Ahjunurga sees oli piht peeru pistmiseks. Ei jäänud isegi aega paremate riiete selga pistmiseks. Ei olnud abi mõne suli pogrisse pistmisest. Ostis nähtavasti pistmistega kohtuhärrad ära.
2. ‹üksnes sg. partitiivis› tegemine, kokkupuude, asjaõiendus, asi. Mul pole temaga, selle looga mingit, miskit, midagi, vähimatki pistmist. Kellelgi pole meiega pistmist, teeme, mis tahame. Mis meil nendega pistmist, suitsetagu pealegi. Tädi ajal ei olnud meil enam naabritega otsest, suuremat pistmist. Ju sul minuga ikka pistmist on, et sa ootama jäid. Teistel ärgu olgu sellega pistmist, mis ma kodus teen. Teeb oma tööd ja muuga pole tal pistmist. Põllutöölisel polnud veistega vähematki pistmist. Poliitikaga meil pistmist pole olnud. Isal oli Volli õppimisega alati pistmist. Vanamooril on iga asjaga pistmist 'õiendamist'. Ära sega end asjadesse, kus sul pole midagi pistmist. Niikaua kui ma siin elan, tuleb mul ikka ja jälle kohalikega pistmist. Selle asutusega tal enam pistmist ei tule. *Ausus jätke kus pagan! Aususega pole sel vähimatki pistmist. R. Kaugver. *Vana [= laeva kapteni] poolt on kõva käsk – ohvitseridel ja meestel ei tohi pistmist olla. A. Hint. || ühine, ühtekuuluv, kokkukuuluv (asjaolu, nähtuse vm. kohta). Tõelise kunstiga on neil soperdistel vähe pistmist. Mis neil paberitel oli teadusega pistmist? Su fantaseeringutel pole tõsiasjadega suurt midagi pistmist. *Kunstil ja poliitikal pole teineteisega kõige vähematki pistmist, deklareeris Walden. V. Adams.

puder ‹pudru, putru 32› ‹s›

1. pehme toit, mis on valmistatud jahu, kruupe v. tange vees v. piimas keetes; muudest toiduainetest pehmeks ühtlaseks massiks keedetud (ja tambitud v. mikserdatud) toit. Paks, vedel, sõmer, kliisterjas puder. Keedab, hautab tasasel tulel putru. Puder haudub, keeb (tulel). Puder on põhja kõrbeda lastud, põhja kõrvetatud. Pane pudrule võisilm sisse. Muredast kartulist tuleb parem puder. Poisid, pudrule! Putru ei sööda nii kuumalt, kui keedetakse 'asjaoludel lastakse pisut selgineda'. Sul on pudrust 'nõrgad, kohmakad' sõrmed. *Õhtusel pudrul [pudru söömisel] teatas Käsper, et valvetõke .. on määratud nende rühmast. A. Kivikas.
▷ Liitsõnad: hirsi|puder, jahu|puder, kaera(helbe)|puder, kruubi|puder, manna|puder, odra(tangu)|puder, riisi|puder, tangu|puder, tatrapuder; herne|puder, kartuli|puder, munapuder; katsiku|puder, titepuder.
2. pudrutaoliselt pehme mass. Vihmadest pudruks muutunud tee. Jalad vajuvad püdelasse pudrusse. Lahesopp on kaetud jäise pudruga. Makaronid keesid pudruks, pudrule. | (ähvardustes). *.. trambin su pudruks nagu kasaka hobune purjus laadamehe. F. Tuglas (tlk). *Me peksame su näo nii pudruks, et ema ka ei tunne poega. A. Viirlaid.
▷ Liitsõnad: jää|puder, lumepuder.
3. piltl kõnek segadus, segaminiolek, jama. Ta tormab ikka kõige palavama pudru sekka. On sandimastki pudrust välja rabeldud. On su pea putru täis või? Küll ajab putru suust välja, räägib putru kokku. *Nüüd hakkas Jalustelt tulema inglise ja ladina keele putru. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: sasi|puder, sega|puder, sõnapuder.

pung ‹-a 22› ‹s›

1. bot kõrgemate taimede võsu (hrl. soomustega kaetud) alge, milles on kasvukuhikuga lõppev varrealge ja lehe- v. õiealgmed. Pungad paisuvad, pakatavad, puhkevad. Kevad paisutab pungi. Kastani kleepuvatest pungadest ilmusid noored lehehakatised. Puud lähevad punga 'puude pungad suurenevad', on alles pungas 'lehte minemata'. Osa sireliõitest on veel pungas, puhkemata. Kartulimugula pungadest kasvavad kevadel maapealsed võsud. Vegetatiivne pung 'kasvupung'. Generatiivne pung 'õiepung'. Uinuvad pungad 'puude puhkeolekus püsivad pungad, mis pärast puu maharaiumist arenevad uuteks võsudeks'. | piltl. Rahvusliku kirjanduse pungadeks ja võsukesteks oli rahvaluule.
▷ Liitsõnad: idu|pung, kaenla|pung, kasvu|pung, külg|pung, ladva|pung, lehe|pung, lisa|pung, puhke|pung, püsi|pung, seemne|pung, sega|pung, sigi|pung, südamiku|pung, tali|pung, tipu|pung, uuenemis|pung, vilja|pung, võsu|pung, õie|pung, õisikupung; kase|pung, lille|pung, papli|pung, pihlaka|pung, õunapuupung.
2. biol vegetatiivselt paljuneva organismi kehal uueks isendiks arenev väljasopistis. Pärmseente, juurjalgsete, käsnade, sammalloomade pungad.
3. van rahakott, tengelpung. Taskust oli kadunud pung tuhande rublaga. Võttis punga põuest ja maksis. Toppis raha väikesesse kulunud punga. Pungas pole krossigi. Ära tühja pungaga parem poodi minegi.
▷ Liitsõnad: hõbeda|pung, nahk|pung, raha|pung, tengelpung; kitsipung.

puu ‹pl. gen puude e. murd puie 15› ‹s›

1. ka bot pikaealine kõrgema tüvega puittaim. Suur, tugev, kõrge, jäme, vana, põline, sirge, kõver, kidur, madal, okslik, laia võraga, sammaldunud, kõdunenud, haljas puu. Ilusad väikesed, noored puud. Puu tüvi, juur, kroon, võra, latv, harud, oksad, pungad, lehed, õied, koor. Hästi, halvasti laasunud puud. Puude vanuseklassid. Kärbitud, harvendatud, hooldatud puud. Metsavööndi, okasmetsa, Aafrika, meie metsade puud. Väljal kasvab üksik puu. Noored kased kasvasid tihedalt, puu puus kinni. Puudesse kasvanud küngas. Puudega palistatud tee. Puudeta stepp. Puud ja põõsad. Hiie pühad puud. Kolm põlve tagasi istutatud puud. Puu ajab lehti, läheb lehte, lehtib. Puud on leh(t)es. Lehti pole veel puus. Hiirekõrvus, hiirekõrvul, õitsvad puud. Puud langetavad, varistavad lehti. Lehed varisevad, langevad puudelt. Kollased lehed lipendavad puis, puil. Puu punetab sügisvärvides. Raagus, paljad puud. Puud kohisevad, õõtsuvad tuules. Puu kuivas ära, murdus. Elus, surnud puu. Puust tilgub, nõrgub mahla, vaiku. Mees raiub, langetab, lõikab, saeb metsas puid, võtab puid maha. Nad leidsid laanest paadiks paraja puu. Orav krõbistab puu otsas, puus, hüppab puult puule, puust puusse. Linnud laulsid puudel, puis. Lõime puude vilus laagri üles. Jalutavad puude, puie all. Viskas end puu alla pikali. Ronib puu otsa, puusse. Välk lööb kõrgesse puusse. Kass ei taha kuidagi puu otsast, puust alla tulla. Võtsin puu otsast, puust õuna. Puud on tänavu õunu täis, õuntest lookas. Raputab puude otsast, puudelt, puudest pirne (alla). Lapsed on puude otsas, puudes ja korjavad marju. Õnnetu poos end puusse. Mis sa seisad nagu puu. Prantsatab põrandale nagu kännult langev puu. Hea ja kurja tundmise puu, hea- ja kurjatundmise puu 'Piibli puu, kust Eeva õuna maitses'; ka piltl eetiline mõõdupuu, millegi kriteerium. Raha ei kasva, ripu puu otsas. Ega puu ühe laastuga lange 'asjad ei lahene ühe ropsuga'. Kus puud raiutakse, seal laastud langevad. *Ülal puies kohises tuul.. A. H. Tammsaare. *Puu kõduneb mullaks, muld kasvab puuks. L. Meri. | piltl. Ideest ajakiri luua on saanud, võrsunud elujõuline puu. Ta truuduseta mees kipub maitsma vilja võõrast puust. *.. meie maamees pole kuiv puu, et nagu tuld näitad, nii pahvatab lõkkele. O. Tooming. || ‹liitsõna järelosana› esineb mõnede rohttaimede ja põõsaste nimetustes, näit. banaani-, kikerpuu || selle puitunud osad materjali ja ainena, puit; puitmaterjal. Toores, kuiv, pehme, kõva puu. Puud tahuma, hööveldama, voolima, töötlema, immutama. Puu erikaal. Puu ei juhi elektrit. Ühest puust raiutud paat. Mööbli vana, rikutud puu. Hinnaline roosa puu. Peegliraam oli punasest puust. Eeben on must puu. Pigistas tooliserva nii kõvasti, et puu ragises. Puust lusikas, tööriistad, maja, tänavasillutis, linn. Puuga vooderdatud seinad. Heledad puust paneelid. Puu säilib ookeanisügavuses hästi. | piltl. Heast puust mees. Meie kaks oleme samast, ühesugusest puust. Rein on hoopis teisest, teisemast puust poiss kui unistaja loomuga Mart. Kõvast ja visast puust maarahvas. Need poisid pole pehmest puust. Ega vennaski viletsamast puust ole. Naine on tal kangest puust. Ta ei mõika midagi, on vist puust peaga 'puupea'. Priidu silm läks märjaks, ega temagi (süda) puust 'tundetu' ole. Käed on sul küll puust 'kohmakad, tuimad'.
▷ Liitsõnad: banaani|puu, kiker|puu, kuker|puu, kusla|puu, lauka|puu, lääts|puu, roosi|puu, sarapuu; aje|puu, apelsini|puu, aprikoosi|puu, balsa|puu, draakoni|puu, elu|puu, ema|puu, granaadi|puu, haava|puu, heki|puu, hiie|puu, hiigel|puu, hiigla|puu, hikkori|puu, hõbe|puu, hõlmik|puu, ilu|puu, isa|puu, juga|puu, jaanileiva|puu, juuda|puu, jõulu|puu, kadaka|puu, kakao|puu, kampri|puu, kaneeli|puu, kase|puu, kastani|puu, kauri|puu, kautšuki|puu, kiina|puu, kikka|puu, kirsi|puu, kohvi|puu, kont|puu, koola|puu, korgi|puu, kreegi|puu, kruvi|puu, kummi|puu, kuradi|puu, kuuse|puu, kõdu|puu, kääbus|puu, leedri|puu, lehise|puu, leht|puu, leiva|puu, lodja|puu, loorberi|puu, maasika|puu, mahagoni|puu, mammuti|puu, mandariini|puu, mandli|puu, mangli|puu, mango|puu, mangroovi|puu, masti|puu, metsa|puu, miinus|puu, moorus|puu, mudel|puu, mureli|puu, muskaadi|puu, männi|puu, mürri|puu, nelgi|puu, niine|puu, nime|puu, nääri|puu, ohvri|puu, okas|puu, oliivi|puu, paaks|puu, palgi|puu, palmi|puu, pargi|puu, pesa|puu, pihla|puu, pirni|puu, ploomi|puu, pluss|puu, pomerantsi|puu, poop|puu, pudel|puu, puks|puu, põlis|puu, põõsas|puu, pähkli|puu, pärna|puu, pöök|puu, püünis|puu, rahvus|puu, raud|puu, saare|puu, sandli|puu, sara|puu, seebi|puu, seedri|puu, seemik|puu, seemne|puu, sidruni|puu, tamarindi|puu, tamme|puu, taru|puu, tiik|puu, toome|puu, troopika|puu, tuhk|puu, tulbi|puu, tunga|puu, tutt|puu, tõlv|puu, türn|puu, vahtra|puu, veri|puu, viher|puu, viigi|puu, viina|puu, viir|puu, vilja|puu, villa|puu, virsiku|puu, võra|puu, õli|puu, õnne|puu, õue|puu, õuna|puu, äädikapuu; aju|puu, eebeni|puu, ehitus|puu, lama|puu, lüli|puu, malts|puu, nikerdus|puu, paberi|puu, papi|puu, puna|puu, tarbe|puu, vääris|puu, ümarpuu.
2. ‹hrl. pl.› puu (1. täh.) tüveosa ja/või jämedad oksad kütmiseks parajateks tükkideks lõigatuna, küttepuud, halud. Puid raiuma, saagima, lõhkuma. Mehed läksid metsa puid tegema. See kask tuleks puudeks lõigata. Puud laoti riita. Puud on varutud, otsas. Meil ei jätku talveks puid. Puud on kallimaks läinud. Kütad sa puude või briketiga? Pane pliidi alla veel paar puud juurde. Märjad puud ei taha tuld võtta. Poisid kannavad kuurist puid kööki. Vaigused puud praksuvad ahjus. Küll on head, kuivad, kõlisevad puud. Nende vahekord hingitseb nagu tuli toores puus. *Koolmeistri elu oli nagu tuli toores puus. J. V. Jannsen.
▷ Liitsõnad: ahju|puu, halu|puu, kaika|puu, kamina|puu, kütte|puu, lõkke|puu, pilpa|puu, pliidi|puu, põletis|puu, põletus|puu, sauna|puu, sega|puu, suitsutamis|puu, tulepuu; peeru|puu, pirrupuu.
3. ‹hrl liitsõna järelosana› teivas, kaigas, latt, palk vms. esemena v. eseme osana. Pani ukse riivi ja puu toeks taha. Sellest saab puu rõuguredelile. Nad panid puu toobri kõrvadest läbi. Lõhkus tara maha ja jättis puud sinnasamasse. Nüüd veel koormale puu peale ja köiega kinni! *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte.. F. Tuglas (tlk). || ‹liitsõna järelosana ka pl.› seadeldiste nimetustes, näit. riistapuu; rööbaspuud || riidepuu. Linnariided pandi puu peale, puule (rippuma). Pane püksid puusse. Võttis kasuka puult. Kapis on kõik puud riideid täis. || mesipuu, taru. Mesilaspere aeti puusse. Paar puud on uppi löödud ja mesilased minema heidutatud.
▷ Liitsõnad: kolgis|puu, marga|puu, paine|puu, riistapuu; kael|puud, kangas|puud, keri|puud, käär|puud, rööbaspuud; alus|puu, arssina|puu, kaare|puu, kaeve|puu, kande|puu, kanni|puu, kardina|puu, katla|puu, kinnitus|puu, koorma|puu, kärbise|puu, käsi|puu, külje|puu, küünar|puu, lasi|puu, lasila|puu, lõimepingutus|puu, masti|puu, meetri|puu, muris|puu, mõõdu|puu, paja|puu, parda|puu, pealis|puu, peele|puu, penni|puu, pesu|puu, pide|puu, piha|puu, pusi|puu, põik|puu, põsk|puu, püst|puu, raja|puu, raud|puu, redeli|puu, rind|puu, rist(i)|puu, rooli|puu, semmi|puu, selg|puu, sõlg|puu, talla|puu, toobri|puu, triik|puu, tõkke|puu, tüüri|puu, vahe|puu, valta|puu, viske|puu, võllapuu; püksi|puu, riidepuu; linnu|puu, mesi|puu, pakk|puu, raampuu.
4. tulenemist, arengut kajastav skeem
▷ Liitsõnad: keele|puu, sugupuu.
5. mat sidus ja tsükliteta graaf
6. ‹liitsõna järelosana› piltl mõnedes inimese kohta käivates liitsõnades
▷ Liitsõnad: asja|puu, lõuapuu.

rebell ‹-i 21› ‹s›
ülestõusnu; mässaja, vastuhakkaja. *Nüüd kaarnategi lärm ei sega / ristteid, kus kord rebelle poodi. A. Sang.

rent ‹rendi 21› ‹s›

1. kinnisvara ajutine kasutamine kokkulepitud, lepinguga määratud tingimustel, rendivahekord. Maad, talu, kaevandust, tehast, saeveskit rendile andma. Peremees ise pidas poodi, talu oli tal rendil, rendi peal. Maad osta me ei jõudnud, võtsime ühe talu rendile. *Kuid Benjamin Liiv ühes naaberkantniku Joosep Keskiga hakkas nõudma, et ka neid rendi peale lastaks. F. Tuglas. *Pealegi, kes takistab teisi, et ka nemad igaüks head plärakat riigiraba rendile ei võta .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: põlis|rent, pärusrent.
2. tasu sellise kasutamise eest; omaniku tulu rentnikule kasutada antud vara eest. Renti maksma. Kallis, odav rent. Mõisnik, peremees tõstis renti. Rentnik palus, et saaks esimese aasta pidada kohta ilma rendita. Peremees elas talust saadavast rendist.
▷ Liitsõnad: diferentsiaal|rent, loonus|rent, maa|rent, mõisa|rent, naturaal|rent, pooletera|rent, raha|rent, sega|rent, teorent.

ripe ‹rippe 18› ‹s›

1. rippumine; rippasend. Rippader töötab traktori rippes. Tennisist sooritas pallingu ilma reketit rippesse laskmata. *Jaak ise on läinud näost valkjamaks, ta käed langevad lõdvalt rippele. E. Vilde. || sport rippumine võimlemisriistal käte v. jalgadega kinni hoides. Ripe varbseinal, kangil, rööbaspuudel. Rippesse minek. Rippes hooglemine, käte kõverdamine. Rõngastel algavad harjutused tavaliselt rippest.
▷ Liitsõnad: kinner|ripe, sega|ripe, varvasripe; kägar|ripe, nurk|ripe, taga|ripe, tiri|ripe, uppripe.
2. tehn elektriliini juhtme kinnituspunkti ja allavajunud osa madalaima punkti vaheline kaugus püstsihis. Rippe suurus. Ripet reguleerima.

rühm ‹-a 22› ‹s›

1. tervikuna käsitatav (väike) hulk v. kogum olendeid, esemeid, loodusobjekte vm.. a. (üheskoos tegutsevate olendite v. lähestikku paiknevate asjade kohta); salk. Õues mängis rühm poisse. Lõkke ümber istus rühm mehi. Üksnes väike rühm inimesi pääses põgenema. Linna peal liikus kolme-neljamehelisi meremeeste rühmi. Teedel rändas inimesi, küll üksikult, küll rühmadena, rühmade kaupa. Rahvas kogunes rühmadesse. Tüdrukud hoidsid omaette rühma. Koolist koju läksid poisid harilikult ühes rühmas koos. Lepatriinud kogunevad talvitumiseks suurtesse rühmadesse. Väike hoonete rühm. Mäekingul on rühm madalaid maju, hooneid. Saarte, järvede rühm. Rändrahnude rühm metsa all. Lilli ei istutata peenrale ridadena, vaid rühmadena. b. ühise eesmärgi, ühiste huvide v. ideedega seotud isikute grupp v. rühmitus. Vanalinn on täis turistide rühmi. Matkajuht viis rühma mägedesse. Rühm ajakirjanikke külastas Taanit. Sotsiaaldemokraatlikus liikumises oli palju erinevaid rühmi. c. allosa mingis struktuuris. Skautide rühm. Pioneerimaleva, üliõpilaste ehitusmaleva rühmad. Lasteaias on lapsed jaotatud rühmadesse. *Nelja aasta õpilased, neli rühma ehk jagu istusid ühes ruumis. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ametiühingu|rühm, balleti|rühm, ettevalmistus|rühm, huvi|rühm, hääle|rühm, initsiatiiv|rühm, juht|rühm, julgestus|rühm, katse|rühm, kontroll|rühm, koond|rühm, laste|rühm, lasteaia|rühm, luure|rühm, löögi|rühm, löök|rühm, majandus|rühm, maleva|rühm, matka|rühm, mees|rühm, mudilas|rühm, mängu|rühm, nais|rühm, näite|rühm, operatiiv|rühm, parlamendi|rühm, pea|rühm, pikapäeva|rühm, pioneeri|rühm, politsei|rühm, põhi|rühm, pääste|rühm, rahvatantsu|rühm, saadiku|rühm, sega|rühm, sõime|rühm, tantsu|rühm, treeningu|rühm, turismi|rühm, töö|rühm, uurimis|rühm, vastas|rühm, vestlus|rühm, võimlemis|rühm, võitlus|rühm, õpi|rühm, õpilas|rühm, õpperühm; hoone|rühm, inim|rühm, kalme|rühm, lihas|rühm, puude|rühm, värsirühm.
2. sõj hrl. jagudest koosnev kompanii (v. patarei) koosseisu kuuluv allüksus. Keset küla kompanii peatus ja jagunes rühmadeks. *Frobelius sai ordeni, ta ülendati allohvitseriks ja talle anti rühm. R. Roht. *Esimene rühm, jagude kaupa, edasi marss! A. Kork.
▷ Liitsõnad: laskur|rühm, luure|rühm, majandus|rühm, sapöörirühm.
3. sarnas(t)e tunnus(t)e põhjal ühte kategooriasse kuuluv hulk v. kogum (mingis liigituses v. süstemaatikas); liik, tüüp, klass. Vetikad kuuluvad taimede algelisemasse rühma. Tulbid liigitatakse õitsemisaja ja õie ehituse järgi nelja rühma. Magmakivimid jaotatakse mitmesugusteks rühmadeks. I, IV rühma veri. Eri päritoluga laensõnade rühmad keeles. Jagab inimesed kahte rühma: head ja halvad. || rahvuslike, sotsiaalsete vm. tunnuste poolest ühesugune osa elanikkonnast, klassist v. ühiskonnast. Etnilised rühmad. Elanikkonna sotsiaalsed rühmad.
▷ Liitsõnad: keelpilli|rühm, pillirühm; looma|rühm, sordi|rühm, taime|rühm, tõurühm; ida|rühm, keele|rühm, lõuna|rühm, lääne|rühm, murde|rühm, murraku|rühm, põhjarühm; mõiste|rühm, null|rühm, toote|rühm, vanuse|rühm, vererühm; hõimu|rühm, rahva|rühm, rahvus|rühm, sugulus|rühm, vähemusrühm.
4. keem. a. sarnaste omadustega elemendid perioodilisussüsteemis (paiknevad perioodilisustabelis püstreas). Halogeenide, leelismetallide rühm. b. orgaanilise ühendi molekuli teat. osa. Funktsionaalne rühm (määrab ühendi kuulumise mingisse kindlasse klassi). || ‹liitsõna järelosana› radikaal
▷ Liitsõnad: alarühm; amino|rühm, hüdroksiid|rühm, hüdroksüül|rühm, karboksüül|rühm, metüül|rühm, nitro|rühm, nitroso|rühm, sulfamiid|rühm, sulfoon|rühm, vinüülrühm.
5. mat teat. hulk algebralistes struktuurides. Lõplik, pidev, lineaarne, sümmeetriline rühm.

sega|abielu
eri rahvusest inimeste abielu. Eesti-usbeki segaabielu. Juutide segaabielud. Segaabielust sündinud lapsed.

sega|aktsiaselts
maj aktsiaselts, mille aktsionärid kuuluvad eri kategooriatesse (ka eraisikud ja riigiettevõtted). Eesti-Rootsi segaaktsiaselts.

sega|ala
Baltlaste ja läänemeresoomlaste segaala.

sega|ansambel
mees- ja naislauljaist ansambel; harilikust erineva koosseisuga instrumentaalansambel (näit. viiulid koos mõne rahvapilliga)

sega|arv
mat täisarvust ja lihtmurrust koosnev arv

sega|asustus
asustus mitmest rahvusest inimestega. Põhja-Läti aladel on esinenud läänemeresoome ja balti hõimude segaasustust. Setumaa on ikka olnud segaasustusega piirkond.

sega|eeskava
erinevat laadi numbritega (näit. laul, tants, deklamatsioon jne.) eeskava. Segaeeskavaga peoõhtu.

sega|ehitis
eri materjalidest (näit. kivist ja puidust) ehitis

sega|elanikkond
eri rahvustest koosnev elanikkond. Segaelanikkonnaga linn, piiriala.

sega|fosfaat
põll väetisena kasutatav superfosfaadi ja fosforiidijahu segu

sega|hein
liblikõieliste ja kõrreliste segust koosnev hein

sega|infektsioon
med mitme liigi mikroobide samaaegselt tekitatud infektsioon (näit. haava puhul), seganakkus

sega|jõusööt [-sööda]
põll mitut liiki tera- ja kaunviljast, rohujahust, vitamiinipreparaatidest jm. ainetest kombineeritav söödasegu

sega|kasvaja
med eri koeliike sisaldav kasvaja

sega|kaup
mitmest liigist koosnev kaup. Laevast lossitakse segakaupa: konserve, jalanõusid, majapidamistarbeid jm.

sega|kauplus
segakaupa (näit. nii riiet kui jalatseid) müüv kauplus. Toiduainete, tööstuskaupade segakauplused.

sega|kava
segaeeskava

sega|keel
kahest v. enama keele sugemeist koosnev keel. Vanade kirikuraamatute imelik eesti-saksa-ladina segakeel. Pursib veidrat soome-eesti segakeelt. Kõik pidžinid on segakeeled.

sega|keelne
segakeeles kõneldud v. kirjutatud. Ümberringi kostis segakeelset juttu.

sega|kirjaline
mitut liiki kirjaga. Segakirjaline riie.

sega|komisjon
hrl. eri riikide esindajaist koosnev komisjon. Venemaa – Ameerika Ühendriikide segakomisjon.

sega|kompott
mitmesugustest erinevatest puuviljadest v. marjadest kompott. Ploomi-õuna-rosina segakompott.

sega|kool [-i]
tütarlaste ja poiste kool

sega|koor [-i]
nais- ja meeslauljate koor. Segakoori häälerühmad on sopran, alt, tenor ja bass. Segakoor „Endla”. Laulupeol esinesid nii mees-, nais- kui segakoorid.
▷ Liitsõnad: vilistlas|segakoor, üliõpilassegakoor.

sega|koosseis
erinevat liiki isikuist koosseis. Ansambel esines segakoosseisus 'nais- ja meeslauljad; lauljad ja pillimehed'.

sega|kristall
geol kahest isomorfsest keemilisest ühendist koosnev kristall

sega|kultuur

1. kultuur, mille viljelejad kuuluvad eri rahvusesse vm. eri rühma. Euroopa tsivilisatsiooni sugemetega paapua-malai segakultuur. *Õigesti on peetud vajalikuks küll uurida külaelu ja moodsa linnakultuuri baasil kujunevat segakultuuri.. J. Linnus.
2. põll mets eri taimeliikidest koosnev kultuur. Kaera-viki segakultuur. Tamme-pärna segakultuur.

sega|kvartett
nais- ja meeslauljatest koosnev kvartett

sega|küla
segarahvastikuga küla. Eesti randades esines rootsi-eesti segakülasid.

sega|lülitus
el elektriahela elementide lülitusviis, mille puhul kasut. nii jada- kui rööplülitust

segama ‹37›

1. tülitama, häirima, (mingis tegevuses v. seisundis) tülinaks, takistuseks, häirijaks (ees) olema. Öelge, kui ma segan. Vabandage, ega ma ei sega? Nõuab, et teda vahelerääkimisega ei segataks. Haige vajas rahu, teda ei tohtinud segada. Ära sega teisi töö juures! Ebaviisakas oleks teda nii hilisel tunnil segada. Ma ei taha neid oma muredega segada. Täna on siin rahulik, keegi ei tule segama. Laht kihises paatidest, nii et need kippusid üksteist segama. Teadlast segab, kui iga raamat pole oma õigel kohal. Sagedased telefonikõned hakkasid segama. Midagi võõra käitumises segas mind. Poiss on nii süvenenud arvutimängudesse, et ei lase end kellestki ega millestki segada. Õpilane segab tundi oma märkustega. Lapsed ei tohi täiskasvanute juttu segada. Mis sa segad teisel peremeest mängida! Vihmane ilm kippus heinatööd segama. Kiiremat liikumist segasid põrandal jalus vedelevad riided. Haige jalg segab kõndimist. Väljast kostev lärm segas öörahu. Nälg segas mõtteid kontsentreerimast. Rahutus segab teda lugemast. Kärbsed hakkasid juba varahommikul und segama. Sportimine ei seganud muusikaharrastust. Ainult kella tiksumine segab vaikust. Kahjuks pean teie rõõmu segama. Võõra tulek segas armastajate idülli. Aknast avanes segamata vaade merele. Segavad asjaolud. Segatud tuul mer takistuse taga olev tuul.
2. millessegi toimuvasse sekkuma sellest osavõtmise v. selle katkestamise eesmärgil. Jutu vahele, jutu sekka segama. „Pole tõsi!” segas Ain end jutusse. Segas end meie perekonna asjadesse. Ära sega end asjadesse, mis sinusse ei puutu! Miks sa segad ennast võõraste ellu? Pole mõtet teiste inimeste vahele segada. *Esimestel päevadel ei sega ta end suuremat talupidamisse.. O. Luts. || millegagi (hrl. negatiivsega) end siduma v. seotud olema; kedagi teist millessegi tõmbama. Ta on segatud mingisse kahtlasse, tumedasse loosse. Hoidub eemale, et mitte end kaklusse segada. Skandaali on segatud hulk tähtsaid tegelasi. Osutus olevat poliitikasse segatud. Ära sega mind selle supi sisse!
3. aine v. materjali kogumi osi (mingi vahendiga) liigutama, nii et nende omavaheline seis pidevalt muutub. Segab kohvi, teed. Segab puulusikaga putru, et see põhja ei kõrbeks. Laske pidevalt segades siirupil keema tõusta. Ema segas panges seasööki. Hakkis aaloelehed peeneks ja segas siis purgis hoolikalt segi. Savi, betooni segama. Segab tuld, puid ahjus. Võttis roobi, segas söed laiali ja pani siibri kinni. Et vili ühtlaselt kuivaks, tuleb teda vahetevahel segada. Mutid segavad mulda. Ventilaator segas rasket õhku ringi.
4. kahest v. enamast kokkupandud ainest (liigutades) midagi valmistama v. tekitama. Segage muna, jahu ja piim taignaks. Leivatainasse segati vanasti aganaid. Segab sooja piima sisse mett. Segas endale ühe tassi lahustuvat kohvi. Segan punase veini veega pooleks. Kokk segab maitseaineid hakklihale juurde. Toidu hulka on liiga palju vürtse segatud. Veinisse oli unerohtu segatud. Rammusatest koostisosadest segatud pasteet. Kokteili, grokki segama. Segas endale mitmest mahlast sobiva joogi. Apteeker segab rohtu, pulbreid, salve. Mört segatakse lubjast, liivast, tsemendist ja veest. Segu saamiseks tuleb koostisained hästi läbi segada. Kunstnik segab värve. Kollasele musta juurde segades saadakse roheline. *Linase riide lõhn segas enese suitsuliha lõhnaga – nii tuntud eesti aitade lõhn. A. Kitzberg. | piltl. Puhtad segamata toonid. *Paabeli torni ehitamise loos räägitakse, kuidas inimeste keeled segati.. T. Paul. *Imestada saab ehk ainult seda, kui pentsikult hullus ja selgus minu õemehe meeles ja vaimus segi on segatud. J. Kross. || midagi teiselaadilist sekka, hulka lisama. Aednik segas peenarde mullasse kõdusõnnikut ja tuhka. Sibulate ja pekitükkidega segatud tangupuder. Aastad on juustesse seganud halli. Halliga segatud juuksed. Lumega segatud vihm. Pisaratega segatud naer. Braavohüüetega segatud aplaus. *Kas näed, kui õigel teel oli minu kunsti-instinkt, kui ta käskis realismile ajakohast romantikat hulka segada! E. Vilde. *Villu oli segamata verega [= puhastverd] eesti mees.. E. Bornhöhe.
5. asetust, järjekorda muutma. Kaarte, doominokive segama. Tõstab segatud kaardipaki pooleks. || segi ajama, ära vahetama. *Ehk olen nii mõndki unustanud, ehk olen päevad seganud.. A. H. Tammsaare. *Muidugi ei tule stiili segada stiliseerimisega.. N. Andresen.
6. segaseks, arusaamatuks muutma. Vastane segas raadiosaateid. Jänes segab jälgi. Viin segab mõistust. Ära sega oma juttudega inimeste meeli! *Ta silmad olid töntsid ja mõte segatud. A. Schmuul.
7. kõnek jampsima, segast juttu ajama; jutuga keerutama. Mis sa segad, sa tead väga hästi, mis ma kuulda tahan! *Harrigi hakkas segama, ei kõnelnud sugugi asjalikult. A. Tigane. *Aga peast oli kogu aeg selge. Ainult sellel hommikul, kui ta läks, hakkas jälle segama. A. Pervik.

sega|mahl
kahest v. mitmest mahlast segatud mahl

vahele segama
millessegi takistavalt, korrale kutsuvalt, nõu andes sekkuma, segama (2. täh.) Segab teiste töödesse ja tegemistesse vahele. Me peame erakondade poliitikasse vahele segama. Mina end sellesse asjasse vahele ei sega, tehku mis tahavad. Noortel pole sobiv vanade jutule vahele segada. Kõik rääkisid korraga, üksteisele vahele segades. Kõned muutusid nii ässitavaiks, et politsei oli sunnitud vahele segama, „Nii ei ole hea,” segas isa vahele. *.. iga inimene valib oma saatuse, teine ei saa vahele segada, valikud tuleb teha ise.. M. Unt.

sega|meetod
meetod, milles on teise v. mitme meetodi elemente

sega|meteoriit
astr raud- ja kivimeteoriidi vahevorm

sega|mets
okas- ja lehtpuudest koosnev mets. Männi-kase segamets. Eestis on esikohal segamets kuuse, kase, männi ja haavaga. || mets segapuistu. Männi-kuuse segamets. Haava-kase-lepa segamets.

sega|mört
ehit mört, milles on sideaineks kaks v. mitu ainet

sega|müüritis
ehit kahest erinevast kivimaterjalist (näit. looduskividest ja tellistest) müüritis

sega|nakkus
med segainfektsioon

sega|organisatsioon
eri komponentidest koosnev organisatsioon. Et tegemist on segaorganisatsiooniga, võetakse sinna nii mees- kui naisüliõpilasi.

sega|paar [-i]
(näit. tennises, lauatennises, iluuisutamises, rahvatantsus:) eri sugupooltest moodustuv paar

sega|paarismäng
sport mäng, kus omavahel võistlevad kaks segapaari (näit. tennises, lauatennises). Tennises kaotas meie paar segapaarismängus Tšiili paarile.

sega|palk [-palga]
eri laadi osadest koosnev palk. *Tööpoisid said sellal segapalka – riiet, raha ja lina. A. Kivikas.

sega|perekond
eri rahvustest vanematega perekond. Vene-eesti segaperekond.

sega|puder

1. mitmest ainest valmistatud puder. Jahu-kartuli segapuder.
2. piltl virvarr, segiolek. Lennujaamas valitses keelte segapuder. Milline erisuguste vaadete ja arvamuste segapuder! Sellest arvude ja valemite segapudrust ei saa midagi aru. Segapuder hirmust, kahtlustest ja lootusest. Raamatupidamise paberites avastati täielik segapuder.

sega|puistu
mets mitut liiki puudest koosnev puistu; ant. puhtpuistu. Männi-kase-lepa segapuistu.

sega|pundar

1. segi olevad, puntrasse keerdunud ja põimunud asjad. Võrgus oli kalade ja vetikate segapundar. Võtab lõngavihi kätte, et segapundart kuidagi lahti harutada.
2. piltl (segase, keerulise olukorra kohta). Pea valutab mõtete segapuntrast. Nõnda küsimusi esitades läks ta järjest enam segapuntrasse. *Kõik on mingis lahendamatus segapuntras, ei oska enam midagi mõelda ega millestki aru saada. I. Saks (tlk).

sega|puud pl
mitut liiki puudest küttepuud. Ostetakse kuivi lõhutud segapuid.

sega|rahvastik
mitmest rahvusest koosnev rahvastik. Piirialade segarahvastikuga külad.

sega|rass
kahe rassi segunemisel kujunenud inimrass. Uurali rass ja lõunasiberi rass on segarassid.

sega|rent
aj rent, mida tasuti osalt rahas, osalt teo v. loonusena

sega|rong
reisi- ja kaubavagunitest koosnev rong

sega|rühm
Rahvatantsijate segarühm 'mees- ja naistantsijate rühm'.

sega|salat
salat mitmesugustest toiduainetest (näit. köögiviljad, makaronid, riis, kala, seened) ja kastmest

sega|saun
saun, milles on mehed ja naised korraga

sega|seisuslane ‹-se 5› ‹s›, segaseisuslased pl
aj iseseisvus- ja pärisorjusvastases liikumises osalenud eri seisustest vene haritlased 18. saj. lõpus ja 19. saj., raznotšiinetsid

sega|seltskond
mitte ühesugune, erinevat laadi seltskond. Oli kuulda nii saksa, inglise kui vene keelt – täielik segaseltskond. Kas on oodata ainult mehi või tuleb segaseltskond? Pulma kogunes segaseltskond – alates pruutpaari noortest sõpradest ja lõpetades suguvõsa vanimate liikmetega.

sega|stiil
mitme stiili elemente sisaldav stiil. Mauri ja romaani segastiil. Vanavene ja baroki segastiil. Segastiilis hoone.

sega|süsteem
eri elementidest süsteem

sega|takt
muus kahe- ja kolmeosalistest lihttaktidest moodustuv takt

sega|tehnika
mitme kunstitehnika võtete kasutamine ühes ja samas töös. Segatehnikas illustratsioonid.

sega|tilgad pl
van tinktuuride segu. Küsis apteegist segatilku.

sega|toiduline ‹-se 5›
ka zool
1. ‹adj› nii teistest loomadest kui taimedest toituv. Segatoiduline loom, lind.
2. ‹s› selline olend. Pruunkaru jt. segatoidulised.

sega|toit
loom- ja taimtoidust koosnev toit

sega|toitmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
imiku toitmine rinnapiima ja kunstliku toiduga

sega|tõug
kahe v. mitme puhta tõu segu. Segatõugu koer.

sega|tõuline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
segatõugu. Segatõulised lehmad, lambad.

sega|tüübiline ‹-se 5› ‹adj›
segatüüpi kuuluv. Segatüübiline kogumik.

sega|tüüp
kahe v. mitme tüübi segu. Segatüüpi teater. Ta pole puhtalt ei atleetilise ega püknilise kehaehitusega, vaid segatüüpi.

sega|verd ‹indekl. adj›
segavereline. Abiellus tõmmunahalise segaverd naisega. Segaverd kari ei anna nii suurt toodangut kui tõukari.

sega|vereline ‹adj›
eri rahvusest v. rassist vanemaid omav; segatõugu. Neegrite ja hispaanlaste segaverelised järglased. Segavereline täkk, krants. | ‹substantiivselt›. Tahiti elanike hulgas on palju segaverelisi. *Lihtsad prantsuse kütid, kes meelsasti indiaanlannadega naitusid, olid andnud juba põlvkonna segaverelisi.. O. Volmer. *Karja juures leidis ta märkida, et ei olevat küllalt puhas tõug – olevat palju segaverelisi hulgas. M. Mõtslane.

sega|vili
seemnete saamiseks koristatav tera- ja kaunviljade segu. Kaera ja herne segavili. Peluskist kirju segavili.

sega|vorm
eri tüüpide tunnuseid omav vorm. Maovähi segavorm.

sega|väetis
põll lihtväetiste mehaanilisel segamisel saadav väetis

sega|värviline
mitmevärviline, mitme värvitooniga. Kirev segavärviline lillepeenar.

sega|värvus
liitvärvus

seltskond ‹-konna 22› ‹s›

1. mingi sündmuse, olukorra, tegevuse v. muuga seoses koos viibiv inimeste rühm. Lõbus, lustlik, rõõmus seltskond. Kirju, rahvusvaheline, valitud seltskond. Sõprade seltskond. Meil siin rohkem meeste seltskond. Õllesaalis istus seltskond kalureid. Sattusin mulle vastumeelsesse seltskonda. Postitõllas sõitis seltskond omavahel võõraid isikuid. Külla sõideti suure seltskonnaga. Nokastanud seltskond vajus kärarikkalt tuppa. Saabuti üksikult ja seltskondadena. Seltskonnas, kus oli naisi, käitus ta kavalerlikult. Paljud suitsetavad ainult seltskonnas. Ta armastas niisugust seltskonda, kus sai silma paista, seltskonna hing olla. Lahkusin eile õhtul varakult seltskonnast. Istusime mõnusas seltskonnas. *Albena mustasilmses öös mürtsub orkester, seltskonnad kobarduvad viigipuude alla.. L. Hainsalu. || seisuslikku, varanduslikku vm. ladvikusse kuuluvate isikute omavahel suhtlev ringkond. Püüdis pääseda kõrgemasse, paremasse seltskonda. Tütred olid juba selles eas, et seltskonda astuda. *Kutsuda [ballile] aga tahetakse ministrid, kindralid .., meie suurärimehed, pangahärrad, ühe sõnaga – meie parem seltskond. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: jahi|seltskond, jooma|seltskond, näite|seltskond, peo|seltskond, pulma|seltskond, reisi|seltskond, saunaseltskond; mees|seltskond, nais|seltskond, sega|seltskond, tõusikseltskond.
2. kaaslased, seltsilised, kellega koos ollakse, suheldakse; suhtlemisringkond. Aino seltskond on paar temaealist neidu. Tal ei ole (õiget) seltskonda. Seltskonnast hoolimata olen üksi. *Tüdruk pääseb nüüd hoopis teise seltskonda, omasuguste haritud inimeste hulka. L. Promet.
3. (kellegi) selts, juuresolek; kellegagi koos viibimine. Naiste seltskonnas muutus ta alati kohmetuks. Oli väsinud külastajate tüütust seltskonnast. Miks otsib ta just minu seltskonda? Kas võin sulle oma seltskonda pakkuda? Vihamehed pidid taluma teineteise seltskonda. Teda nähti tihti brüneti neiu seltskonnas. Tore, et sa tulid, sinu seltskond teeb mulle rõõmu. Olen sulle seltskonna eest tänulik. Ma lähen, ei taha sind oma seltskonnaga kauem koormata. Ma ei vaja kellegi seltskonda. Koer armastab inimese seltskonda. *Üksiolek rõhub mind. Seltskond samuti. A. Kurtna (tlk). *Küllap olin ka ainus mees, kelle seltskonda Vilipp oma naise usaldas. O. Tooming.
4. van ühiskond. *Tahaks midagi teha, midagi seltskonna kasuks, mingisugust rahvatööd.. M. Metsanurk.

semu ‹11› ‹s›

1. sõber, sõbramees, omamees. Tore, hea, vahva semu. Kord olime suured semud, nüüd oleme võõramaks jäänud. Üle aastate kokkusaanud semud. Jüri on Antsuga vana semu. Temast paremat semu ei leidugi. Nad on omavahel alati head semud olnud. Temale on igaüks semu ja sõber. Me oleme temaga kooliajast semud. Küll mõni semu su hädast välja aitab. Sa oled küll mu semu, aga ära ennast minu asjadesse sega. Ära häbene, siin on kõik omad semud! *„Tere, semu! Kas sa mind enam ei tunne?” V. Saar.
▷ Liitsõnad: koolisemu.
2. kõnek (familiaarselt v. kerge halvustusega:) poiss, noormees; tegelane, kuju, tüüp. Üks semu tegi auto kapotil ratsasõitu. Need pealinna semud on ju uhkust täis. Ega sinusugust semu tea uskuda. *Seal seisis paar tuttavat semu uut puhvetineiut sihtimas. A. Pervik. *„Tskae, matsid pidasid meid salakauba semudeks...” lausus Mario lõbusalt. K. Rumor.

sisse
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna illatiivilõpuga›
1. millegi sisemusse, sissepoole, pealispinnast sügavamale v. millestki ümbritsetuks, kaetuks, varjatuks. Valas piima tassi sisse. Pani raha ümbriku sisse. Peitis varanduse maa sisse. Ärge astuge pori sisse. Saabaste sisse mahtusid ka villased sokid. Tegi endale heinte sisse aseme. Puuris seina sisse mitu auku. Puujuured ulatuvad sügavale maa sisse. Tee viib paksu metsa sisse. Algul elasin äärelinnas, pärast sain korteri linna sisse. Kuu kadus pilvede sisse. Jaanalind peitis pea liiva sisse. Kingitus pakiti karbi sisse. Keeras lilled paberi sisse. Mähi laps teki sisse. Seda toitu ei võta ma enam suu sissegi 'ei söö enam kunagi'. Vaatas naisele sügavasti silma sisse 'otse silma'. Sosistas naabrile midagi kõrva sisse 'kõrvaaugu juures'. Laev sõitis tuule sisse 'nii, et purjedesse tuli võimalikult palju tuult'. Sadam jääb 35 km jõe suudmest maa sisse '35 km sisemaale'. *Juss oli fakiir, neelas mõõka ehtsalt, aga Uugu mõõk läks käepideme sisse, kui ta otsa suhu pani. H. Kiik. || (inimese, tema siseelu kohta). Mis sinu sisse küll on läinud, et sa nii okkaline oled! *„Kes teda teab, miks ta enda maha laskis,” vastas eit, „kes teise sisse näeb.” A. H. Tammsaare. *Ta tahtis.., et see jääks mehe sisse, temale, Mildale kuulmatuks ja teadmatuks.. R. Põder.
2. millegi hulka, sekka lisaks. Hinna sisse on arvatud ka veokulud. Väiksed liigud käisid kauba sisse.
3. (pühkides) millegi vastu, millegi külge. Pühkis käed kaltsu sisse puhtaks. Pühib pihud põlle sisse. Kuivatas jalad vana räti sisse.
4. millegi raamidesse, piiridesse. Viga mahtus lubatud vahemiku sisse. *Kraavi peaks kaevama Pearu maa sisse, üsna tema krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. A. H. Tammsaare. | (ajaliselt). Jooksja tulemus mahtus kontrollaja sisse. Valmimistähtaeg peaks jääma kahe kuu sisse.
5. kasut. viitamaks olukorrale, seisundile, millesse siirdutakse. On aeg tõsta halastus ja ligimesearmastus jälle au sisse. Ära tõuka mind patu, hukatuse, õnnetuse, kiusatuse sisse! Nüüd oleme küll häda sisse sattunud. Tütar sai rikka elu sisse. *Sest igaüks, kes on ristitud Issanda nime sisse, on surnud oma vanale elule. A. Kalmus. *See kurbus tegi ta nii tühjaks, et ta uuesti une sisse vajus. M. Saat.
6. kasut. viitamaks objektile, millega seotud tegevusse paigutatakse kapitali, raha vms. Pani kogu oma raha väikeettevõtte sisse. Paigutas oma varanduse õigel ajal kaubalaevade sisse. Olen kogu oma nooruse talukoha sisse matnud. *.. meresõit ja kalaäri on ikkagi õnneasjad. Maa sisse pandud raha, see on kindel kapital. H. Sergo.
7. hrl van kasut. viitamaks olendile, asjale v. nähtusele, kellesse v. millesse, keda v. mida usutakse. Kõikumatu usk jumala sisse. Naine uskus tablettide tervistava toime sisse. *Ma usun sinu sisse, Anu, ja katsu sina ka kõigest omast väest minu sisse uskuda. J. Peegel.
8. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Töövõtted tuleb harjutada käe sisse. Need õpetused on mulle juba ammu pealuu sisse kulunud. Ütles teisele suu sisse, mida ta temast arvab. Ära mind selle supi sisse sega! Vanapoiss lausa upub raha sisse.
II. ‹adv›
1. sisemusse, sissepoole, pealispinnast sügavamale v. millestki ümbritsetuks, kaetuks, varjatuks; koostisesse, hulka, sekka. Lumi tuli saapasäärest sisse. Toppis jala püksisäärest sisse. Kingad lasevad vett sisse. Higinired jooksid avatud pluusikaelusest sisse. Kuiv puit ei võta naela sisse. Otsi sobiv kauss ja pane kompvekid sisse. Pani teele sõstramoosi sisse. Sööge nii palju, kui sisse mahub. Haigel ei lähe enam söök ega jook sisse. Mees kisub ahnelt suitsu sisse. Laps tõmbas sisse jäist õhku ja külmetus. Korvpallur viskas jällegi sisse 'korvi'. Väravavaht ei lasknud ühtegi palli sisse 'väravasse'. Kalamees viskas õnge sisse 'vette'. Sõnnik tuleb sisse 'maasse, mulda' künda. Lehm sattus sohu ja vajus sisse 'pehmesse pinnasesse kinni'. Vankrid vajusid porisel teel kuni rummuni sisse 'porisse kinni'. Välk lõi (majja) sisse. Auto sõitis eessõitjale tagant sisse 'otsa'. Kaupmees pakkis kauba sisse. Kirikutorni olla küla kauneim neitsi sisse müüritud. Kindlus piirati sisse. Määris ööseks jalad kreemiga, salviga sisse. Repertuaari sokutati sisse ka paar šlaagrit. Kontrolltöösse on paar viga sisse lipsanud. Hinded kanti päevikusse sisse. Artikkel läheb lehte sisse. || ka väliselt, pealispinnale nähtavaks. Pudelile tuli pragu sisse. Põletas kapale kirjad sisse. Pressis pükstele viigid sisse. Lõikasin habet ajades sisse. || auku, lohku. Ta on tugevasti kõhnunud, põsed, palged on sisse vajunud. Haige on näost üsna sisse langenud. Tõmba kõht sisse! Rind sisse, õlad ette! || siseruumi(desse), majja, katuse alla; muule kitsamalt piiritletud alale. Palun astuge, tulge sisse! Külalised paluti, kutsuti sisse. „Sisse!” hõigati toast. Astu vahel meile, meie poole ka sisse! (küllakutsena). Inimesi vooris sisse ja välja. Ruum oli rahvast täis, meie ei mahtunudki sisse. Ära sa koera sisse lase! Kedagi polnud kodus, me ei saanud sisse. Muud ei jää üle, tuleb aknast sisse ronida. Pane uks kinni, külm tuleb sisse! Seinapragudest lõõtsus sisse jäine tuul. Katus oli katki ja vihm sadas sisse. Pliit ajab suitsu sisse. Too pesud sisse, vihma hakkab sadama. Lilled tuleb enne külmade tulekut sisse tuua. Jõululaupäevaks toodi heinad sisse. Õhtul aeti loomad sisse 'lauta'. Ööklubisse, kinno ei lastud meid sisse, peeti liiga nooreks. Ta võetakse homme haiglasse sisse 'haiglaravile'. Millal rong sisse 'jaama' tuleb? Laev tuli sisse 'sadamasse'.
2. osutab inimese iseloomule, hingele, mõtetele, harjumustele. Mis sulle ometi sisse on läinud? Talle on nagu kurivaim, paha vaim sisse läinud. *Kui salavimm ja umbjonn jäävad sisse, välja harjumata, kalestub lapse süda.. M. Traat. || koos vastava verbiga osutab mingi hoiaku, harjumuse kujundamisele v. juurdumisele. Viisakus on poisile maast-madalast sisse kasvatatud. Hakkas lapsele varakult häid kombeid sisse harjutama. Püüab noortele suuri ideaale sisse istutada. Sisse juurdunud väärkujutlus. *Vanast Kreekast on meile koolipõlvest saadik sisse tuubitud ettekujutus, et seal valitsesid vaimsed huvid.. A. H. Tammsaare.
3. koos vastava verbiga osutab millegi purustamisele, kokkulangemisele v. hävimisele; katki, puruks, kokku. Poisil löödi, taoti nägu, hambad sisse. Keegi on akna sisse löönud, visanud. Küll siin on aknaid sisse pekstud! Kui lahti ei tee, lööme ukse sisse! Koobas, kaev varises sisse. Pehkinud katus ähvardab sisse vajuda. Lagi, korsten on sisse langenud. Äkki hakkasid kivid liikuma ja pinnas vajus mürinal sisse. *Ruhviseina rõhus meri küll sisse, aga ahtrisalong pidas vastu. H. Sergo.
4. esineb ühendites, mis osutavad mingisse olukorda, seisundisse, olekusse siirdumisele. a. (seoses millegi alustamisega, tegevusse rakendamisega, kasutusele võtmisega v. millegi käivitumisega). Õpetaja juhatas tunni sisse. Uus kirik õnnistati, pühitseti sisse. Kirikut sisse lööma 'jumalateenistuse algamise märgiks kirikukella lööma'. Lülitas raadio, televiisori sisse. Autojuht lükkas sisse kolmanda käigu. Viidi sisse mitmeid uuendusi. Riigis seati sisse eriolukord. Võtsime kohad, järjekorra varakult sisse. Võtke sisse lähteasend! Pidu sai õige hoo sisse. Õhtuks tuli väsinud meestele elu, eluvaim jälle sisse. Kassile tuli särts sisse, kui hiirt nägi. Taimed on jõudsa kasvuhoo sisse saanud. *Valmis sõrru ja alles lagakil laasmaa piiril oli Kurgla rahvas töörinde sisse võtnud. J. Kross. *Ta püüdis hobust tagasi hoida, kuid see oli paraja tuuri sisse saanud ja ei teinud märkamagi. H. Laipaik. b. (täbara olukorra, vahelejäämise puhul). Õpilane keerutas, rääkis ennast sisse. Jäi vahele ja vedas ka kaaslased sisse. Nii haledasti pole ma enne sisse kukkunud! Vaata ette, see tegelane mässib sindki sisse. Sisse lendasid, suli! c. (seoses millegi ettevalmistamisega järgnevaks kasutamiseks v. tegevuseks). Uus auto pole veel sisse sõidetud. Suusad tuleb korralikult sisse sõita. Trampliin, tee on sisse sõitmata. Latikate püügil on oluline püügikoht sisse sööta. Uued kingad tuleb sisse kanda. Orkester mängis uue loo sisse.
5. ‹muude tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustavate ühendverbide osana› näit. sisse andma, sisse keetma, sisse kirjutama, sisse magama, sisse maksma, sisse murdma, sisse nõudma, sisse ostma, sisse tegema, sisse tooma, sisse vedama, sisse vehkima, sisse võtma

sooda ‹6› ‹s›

1. näit. pesemisainete tootmisel ja pesemisvahendina kasutatav vees hästi lahustuv värvuseta kristalne aine, naatriumkarbonaat, pesusooda. Arvutage sooda protsendiline koostis. Kaltsineeritud sooda. *.. et ma pool eluiga pesen pesu? Ja kuis veel pesen: ainult seebi, sooda ja sooja veega.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kristall|sooda, pesusooda.
2. küpsetamisel, karastusjookide valmistamisel jm. kasutatav vees lahustuv kristalne aine, naatriumvesinikkarbonaat, söögisooda. Sega sooda ja jahu omavahel. Võttis veerand lusikatäit soodat. Jõi viskit soodaga 'soodaveega'.
▷ Liitsõnad: söögisooda.
3. esineb naatriumhüdroksiidi ehk seebikivi paralleelnimetuses: kaustiline sooda

sõna|vool [-u]
jutuvool, sõnatulv. Jutustaja sõnavoolule ei näi lõppu tulevat. *Ei sega teise vohavale sõnavoolule vahele. Las ta sapp jookseb tühjaks .. K. Helemäe.

sööt ‹sööda 22› ‹s›

1. toit loomadele. Veiste, hobuste, sigade, kanade, hõberebaste sööt. Talvised, suvised söödad. Taimsed, loomsed, mineraalsed söödad. Silo on mahlakas sööt. Annab, toob lehmadele sööda ette. Kopitanud hein söödaks ei kõlba. Jahimehed varuvad ulukitele sööta. Sügise poole hakkas karjamaal sööta väheseks jääma. Osa teraviljast ja kartulitest läheb söödaks. Lõpnud hobused läksid rebastele söödaks. Kalarapped heideti kajakatele söödaks. *.. ja soovitakse talle „puhka rahus”, kuigi kõik teavad, et laip on maetud ussidele söödaks. V. Adams. | piltl. Rongitäis sõdureid – ainult magus sööt suurtükkidele. Viskasime uusi oksi lõkkesse tulele söödaks. || ‹väliskohakäänetes› kõnek (koduloomade teisale toidule andmise v. seal toidul olemise kohta). Lambad anti, viidi talveks naabertalusse söödale. Lehm oli talvel naabrite laudas söödal.
▷ Liitsõnad: elatus|sööt, haljas|sööt, jõu|sööt, karjamaa|sööt, kore|sööt, kuiv|sööt, kõrs|sööt, lauda|sööt, liha|sööt, lisa|sööt, mineraal|sööt, põhi|sööt, rohu|sööt, sega|sööt, siirde|sööt, silo|sööt, sügis|sööt, talve|sööt, tera|sööt, toorsööt; hobu|sööt, kala|sööt, karja|sööt, lamba|sööt, lehma|sööt, linnu|sööt, looma|sööt, seasööt.
2. toit, toidupala peibutusvahendina; kal õngepüügil kasutatav peibutis kala ligimeelitamiseks. Söödaga varustatud püünis. Karu meelitati söödaks pandud raipega. Jäi sööda lähedale rebaseid varitsema. Vanasti lasti hunti söödalt 'sööda juures', sööda pealt. Paneb juustutükikese hiirelõksu söödaks. Vähid ronisid söödale. Kalapüügil kasutatakse söödaks, söödana usse, väikekala, tehisputukaid. Sööt vingerdas konksu otsas. Poisid panevad õngedele söödad otsa. Päeval muutub kala loiuks ega taha sööta võtta. | piltl. Lubadus on paljas sööt, mille peale ei maksa minna. Uhket värvilist pakendit kasutatakse ostjate söödaks. *Dorrit on sööt, mis ohvitseri sinu maja juurde meelitab. E. Raud.
▷ Liitsõnad: elus|sööt, meelitus|sööt, mürk|sööt, peibutus|sööt, pette|sööt, putuk|sööt, tehis|sööt, õngesööt; hundi|sööt, kala|sööt, karu|sööt, rebase|sööt, roti|sööt, vähisööt.

maha tegema

1. (seemneid, istikuid) mulda, maa sisse kasvama panema, külvama, maha panema. Vilja maha tegema. Tegime tänavu odra liiga vara maha. Kui palju sa kartuleid, kapsaid maha tegid? Põllumeestele õpetati, kuidas ube ja herneid maha teha. Kevadised ilmad lasksid põllu 'vilja' korralikult maha teha.
2. halba hinnangut andma, arvustama, laitma, halvustama. Poiss püüdis oma võistlejat tüdruku ees kõigiti maha teha. Ta ei tee kunagi teisi maha. Arvustus oli raamatu põhjalikult maha teinud. Teatrikriitik tegi lavastuse maani maha. Ise teha ei oska, aga maha tegema on meister.
3. kõnek maha kirjutama (1. täh.) Tüdruk tegi ülesande pinginaabri pealt maha.
4. kõnek kokku leppima, (midagi) lõplikult otsustama. Tegime lõpuks kapteniga kauba(d) maha ja asusin tööle. Tegime algusest peale maha, et kumbki ei sega end teise asjadesse. Asi on otsustamata, pole veel midagi kindlat maha tehtud. Tehti maha, et pidu toimub laupäeval. Tegin endamisi maha, et mina sinna enam kunagi ei lähe. See oli nagu maha tehtud – igal pühapäeval sadas.
5. hrv (hinna kohta:) alla jätma. *Kui ostja oled, / teen hinnast maha. H. Mänd.

tehnika ‹1› ‹s›

1. loodusjõudude ja -varade rakendamisel põhinevate teadmiste, töövõtete ja -oskuste kogum; vastav rakendusteadus. Tehnika areng, ajalugu, võidukäik. Vanaaja, 20. sajandi, tänapäeva tehnika. Teaduse ja tehnika revolutsioon, uusimad saavutused. Kõrgelt arenenud tehnika ja tööstus. Füüsika etendab tehnikas väga tähtsat osa. Uus lennuväli ehitatakse tehnika viimase sõna järgi. Poiss tunneb suurt huvi tehnika vastu.
▷ Liitsõnad: agro|tehnika, andmetöötlus|tehnika, arvuti|tehnika, arvutus|tehnika, digi(taal)|tehnika, ehitus|tehnika, elektro|tehnika, foto|tehnika, galvano|tehnika, heli|tehnika, helio|tehnika, hüdro|tehnika, intellekti|tehnika, kosmose|tehnika, ohutus|tehnika, psühho|tehnika, püro|tehnika, raadio|tehnika, raketi|tehnika, sanitaar|tehnika, side|tehnika, soojus|tehnika, sõja|tehnika, süsteemi|tehnika, zoo|tehnika, trüki|tehnika, valgus|tehnika, valgustustehnika; nüüdistehnika.
2. tehniliste vahendite kogum; masinate, seadmete, mehhanismide jms. kogum. Ajakohane, tänapäevane, moodne tehnika. Mahajäänud tehnika takistab tootmist. Uue tehnika rakendamine. Päästeteenistuse suur probleem on tehnika puudumine.
▷ Liitsõnad: büroo|tehnika, lahingu|tehnika, lava|tehnika, meditsiini|tehnika, mõõte|tehnika, puur(imis)|tehnika, põllumajandus|tehnika, pääste|tehnika, ravi|tehnika, side|tehnika, stuudio|tehnika, sõjatehnika.
3. mingi sihipärase tegevuse võtete ja meetodite kogum; selliste võtete ja meetodite valdamine. Tantsija demonstreeris suurepärast, esmaklassilist tehnikat. Maadlejatel tuleb veel tehnikat viimistleda. Ujujate väsimatu töö tehnika kallal. Imetlesime maailmameistrite tehnikat. Hea tehnikaga ründemängija. Rahul ei oldud harjutuste tehnikaga. Kõladega kudumine on üks vanemaid vöökudumise tehnikaid. || kunstiteose loomise menetlus. Kunstnik viljeleb mitut tehnikat. Mustvalget tehnikat kasutav graafik. Välja oli pandud mitmesuguses tehnikas eksliibriseid.
▷ Liitsõnad: arvutus|tehnika, digi(taal)|tehnika, foto|tehnika, graafika|tehnika, heegel|tehnika, hingamis|tehnika, hüppe|tehnika, jooksu|tehnika, kaunistus|tehnika, kirja|tehnika, kompositsiooni|tehnika, kudumis|tehnika, kunsti|tehnika, kõne|tehnika, käsitöö|tehnika, külvi|tehnika, laskumis|tehnika, laulu|tehnika, lugemis|tehnika, luule|tehnika, löögi|tehnika, maadlus|tehnika, maali(mis)|tehnika, mnemo|tehnika, mängu|tehnika, operatsiooni|tehnika, paljundus|tehnika, pidurdamis|tehnika, pintsli|tehnika, pöörde|tehnika, riimi|tehnika, skulptuuri|tehnika, stardi|tehnika, sõidu|tehnika, söödu|tehnika, tantsu|tehnika, teostus|tehnika, trüki|tehnika, tõste|tehnika, viiulimängu|tehnika, viske|tehnika, vokaal|tehnika, värsitehnika; akvarelli|tehnika, aplikatsiooni|tehnika, filee|tehnika, filigraani|tehnika, fresko|tehnika, graveer(imis)|tehnika, guaši|tehnika, intarsia|tehnika, joon|tehnika, kohrutus|tehnika, kollaaž|tehnika, laastu|tehnika, lõike|tehnika, mosaiigi|tehnika, mosaiik|tehnika, narmas|tehnika, niello|tehnika, noalõike|tehnika, panus|tehnika, pindpõime|tehnika, prits|tehnika, punumis|tehnika, puulõike|tehnika, põime|tehnika, põletamis|tehnika, põletus|tehnika, retušš|tehnika, riba|tehnika, rips|tehnika, rüiu|tehnika, sega|tehnika, sõlm|tehnika, söövitus|tehnika, sügavtrüki|tehnika, tempera|tehnika, vaselõike|tehnika, vesivärvi|tehnika, voolimistehnika.

teineteise ‹teineteist, teineteisesse e. teineteise 5 ‹sg. nom. puudub›› ‹pron›
vastastikune asesõna
1. näitab, et tegevus v. vahekord kahe olendi, asja v. nähtuse vahel on vastastikune. a. ‹verbi laiendina›. Jüri ja Mari armastavad teineteist. Nad silmitsesid teineteist uurivalt. Ärge teineteist segage! Vennad täiendavad teineteist vastastikku. Nad mõlemad pidasid teineteist vastamisi süüdlaseks. Me tunneme teineteist hästi. Kass ja koer ei salli teineteist. Jaanil ei sega töö ja lõbu teineteist. Neil oli lausa vajadus teineteist kiusata. Ats ja Juhan ajasid kordamööda teineteist taga. Õde ja vend suhtuvad teineteisesse hoolitsevalt. Ants ja Peeter on teineteises pettunud. Me ei saanud teineteisest aru. Nad jäid teineteisele järjest võõramaks. Kes nad teineteisele on? Õed teevad harilikult ise teineteisele soenguid. Sõbrad surusid teineteisel kätt. Nad on teineteiselt palju õppinud. Lapsed sobisid teineteisega hästi. Nad hoiavad teineteise ümbert kinni. Ema ja isa sammuvad vaikides teineteise kõrval. Mõlemal oli teineteisele palju rääkida. Ülesanne kahest teineteisele vastu kihutavast rongist. Teineteisest kaugel asetsevate silmadega poiss. Poiss peletas koerad teineteisest eemale. Teoses vastandatakse teineteisele kaht ellusuhtumist. *Ta ei tohi isale ütelda: isa! ega see talle: poeg! nad peavad salgama teineteise. V. Uibopuu. b. ‹substantiivi laiendina›. Teineteise aitamist peavad mees ja naine endastmõistetavaks. Teineteisest lahkumine tundub neile võimatuna. Nende armastus teineteise vastu oli kadunud. Nad kaotasid usu teineteisesse. Vanaisa ja pojapoeg pesid vastastikku teineteise selga. Poiss ja tüdruk hoiavad teineteise kätt. Nad teavad teineteise elust väga vähe. Mehed lõid klaasid kokku teineteise terviseks. Neile meeldivad teineteise riided. Teineteise harjumusi tuleb abiellumisel arvestada. Nad valvavad kordamööda teineteise und.
2. osutab, et kaks olendit, asja v. nähtust on omavahel järjestikuses seoses. Mait ja Tiit sörkisid teineteise sabas kodu poole. Kaks eeslit lähevad teineteise kannul. Teineteise järel tulevad aastad pole vennad.

teraline2 ‹-se 5› ‹adj›

1. teradest [2] koosnev, teradena esinev v. neid sisaldav; granulaarne. Teraline aine, materjal. Kalamari on teraline toode. Teraline kohupiim 'kodujuust'. Teraline pesupulber, püssirohi. Sadas ikka lund, kord laia, kord teralist. Teralised mullad. Teralise struktuuriga kivim. Teraline grafiit. Fotosfääri teraline ehitus. || mügarlik, krobeline. Klaaskatte teraline pealispind.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi teradega [2]
▷ Liitsõnad: jämeda|teraline, korts|teraline, peene|teraline, sega|teraline, suure|teraline, ühtlase|teraline, ümarateraline.

tilk ‹tilga 23› ‹s›

1. väike kerajas v. pirnjas vedeliku osake, piisk. Tilk õli, siirupit. Kolm tilka verd. Võttis rahustuseks 20 tilka palderjani. Lisas lahusesse pipetiga paar tilka hapet. Rohul säravad hommikuse kaste tilgad. Iga rohukõrre otsas oli tilk. Veeaur tihenes tilkadeks. Külmaga tuleb mul alati tilk nina otsa. Liimimisel sattus üks tilk riietele. Tumedatest pilvedest langesid esimesed suured tilgad. Okstelt kukub jämedaid tilku kaela. Tilk tõrva meepotis (mingi häiriva asjaolu kohta). *.. näitasin ette, kuidas õli tilga täpsusega valatakse. H. Kiik. *Aga praegu valaks Eege küll meeleldi paar soolast tilka [= pisarat]. L. Kibuvits. | piltl. Mehe kannatus oli viimse tilgani otsas.
▷ Liitsõnad: higi|tilk, kaste|tilk, mee|tilk, rasva|tilk, supi|tilk, tõrva|tilk, vaigu|tilk, vee|tilk, vere|tilk, vihma|tilk, õlitilk.
2. väike kogus (hrl. vedelikku). Haige jõi tilga piima. On sul veel tilk kohvi? Majas polnud tilkagi vett. Soojendasin endale tilga suppi. Pudelipõhjas on veel tilk viina. Nii kui tilga (alkoholi) saab, hakkab hooplema ja praalima. Mees ei võta tilkagi 'ei tarvita alkoholi'. Oma tilk on enam kui võõra hulk. *Carl Thomasel oli alati varuks kas õlut või tilk tulist .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: supi|tilk, piima|tilk, viinatilk; elutilk.
3. ‹pl.› ravimvedelik, mida manustamisel mõõdetakse tilgaviisi. Tilku sisse võtma. Valuvaigistavad tilgad. Silma tuleb panna põletikuvastaseid tilku. Kõhuvalu vastu kirjutati mingeid tilku. Tõi apteegist tilku ja tablette.
▷ Liitsõnad: aniisi|tilk, hamba|tilk, kõrva|tilk, köha|tilk, nina|tilk, nohu|tilk, palderjani|tilk, piparmündi|tilk, rinna|tilk, sega|tilk, silma|tilk, südametilgad.

tulev ‹-a 2›

1. (< partits tulema). Koolist koju tulev poiss. Tartu poolt tulev buss. Aknast tulev valgus. Kraanist tulev vesi oli sogane. Mind ei sega raadiost tulev muusika.
▷ Liitsõnad: tagasi|tulev, vastutulev.
2. ‹adj› ajaliselt käesolevale, praegusele järgnev, järgmine. Tuleval aastal, suvel, nädalal. Oota tuleva kuuni! Tulev semester on pingelisem. Uus teatrihoone valmib tulevaks hooajaks. Tuleval korral olen ettevaatlikum. Kas tulevad põlved oskavad meid hinnata?
▷ Liitsõnad: järel|tulev, ületulev.
3. ‹s› see, mis tuleb. Mõtiskleti olnust, olevast ja tulevast. *Mu kujutelmad värvusid heledateks niipalju, kuipalju nad olid seotud tulevaga, aimatava võimalusega .. J. Kärner.

tund ‹tunni 21› ‹s›

1. 1/24 ööpäevast, 60 minutiga võrduv ajaühik (tähis t., h); sellise kestusega ajavahemik. Ööpäevas on 24 tundi. Kell näitab kümnendat tundi. Veerand, pool, kolmveerand tundi. Kahe tunni pärast. Neli tundi tagasi. Kell on tervelt pool tundi ees, järel. Töötas päevas kümme tundi. Laps magas päeval peaaegu kolm tundi. Film kestab kaks tundi ja 20 minutit. Sõitsime Tallinnast Tartusse kahe tunniga. Veel pool tundi sõitu ja olemegi kohal. Eksami alguseni, tööaja lõpuni on jäänud paar tundi. Aega on selleks umbes tund. Ole mulle mõni tund abiks. Võid tunniks (ajaks) õue mängima minna. Tulen tagasi tunni (aja) pärast. Tund läheb, kulub tunni järel. Möödus tund, teine, kolmaski, aga kedagi ei saabunud. Tunnist tundi ikka üks ja seesama. Tunnid venisid ja venisid. Viibisin kunstimuuseumis tunde. Istus tundide viisi, tundide kaupa oma raamatute taga. Teenis 50 krooni tunnis. Auto sõitis 120 kilomeetrit tunnis. Akadeemiline tund (kõrgkooli loenguaja järgi, 45–50 min.) Suvine tund enam kui talvine päev. *Alles vastu hommikut magan tunni või teise rahulikumat und. O. Luts. || (mingi vahemaa mõõduna). Sinna on mõne tunni tee, mõni tund teed. *Pool tundi maad siit otse põhja poole on põlise metsa keskel lage koht .. E. Bornhöhe. || oma eripäraga aeg, osa ööpäevast. Varane, hiline tund. Hommikune, lõunane, õhtune, öine tund. Kesköine tund. Oli vaikne pärastlõunane tund. Vaimude tund 'kummituste aeg (hrl. südaöö)'. *Töötamiseks ei jätkunud päeva valgetest tundidest. K. Rumor. || sellise kestusega (ka lühem v. tunduvalt pikem) kindlaks otstarbeks määratud ajavahemik. Vaikne tund 'kuni paaritunnine puhkeaeg laste- v. raviasutuses'.
▷ Liitsõnad: pool|tund, täis|tund, veerandtund; tähetund; amper|tund, kilovatt-|tund, vatt-tund; auto|tund, inim|tund, tingtund; lennu|tund, puhke|tund, saate|tund, seisu|tund, sõidu|tund, treeningu|tund, töö|tund, ületund; hommiku|tund, hämariku|tund, keskpäeva|tund, kesköö|tund, koidu|tund, lõuna|tund, puhte|tund, päeva|tund, pärastlõuna|tund, südaöö|tund, videviku|tund, õhtu|tund, öötund; keelu|tund, komandandi|tund, politseitund; info|tund, kõne|tund, palve|tund, piibli|tund, teabe|tund, vastuvõtutund.
2. hrl. 45-minutiline ajavahemik õppetöö põhivormina. Ladina keele, usuõpetuse tund. Esmaspäeviti on meil kuus tundi. Reedel algavad tunnid kell üheksa ja lõpevad pool kaks. Esimene, kolmas, viimane tund on joonistamine. Homme jääb, jäetakse emakeele tund ära. Täna andis tunde praktikant. Õpetaja annab, peab tundi. Alustame tundi. Lõpetame tunni. Kell helises tundi, tunnist välja (tunni algust v. lõppu kuulutava kellahelina kohta). Tundidest poppi tegema, pausi panema. Miks sa tunnist puudusid? Hilines tundi. Õpilane jäeti pärast tunde 'peale tundide lõppemist karistuseks v. järeleõppimiseks koolimajja'. Ära sega tundi! Õppealajuhataja tuli tundi kuulama. Õpetaja lahkus poole tunni pealt. Tänaseks on tunnid läbi. Hakati tundi 'tunnis õpitut' vastama, üles ütlema. Tuletage eilne tund meelde. Tundideks õppima, ette valmistama. Lahtine tund 'näidistund'. Õpetaja koormus on 18 tundi nädalas. Annab keeltekoolis tunde. Võtab matemaatikas eraõpetajalt tunde. *Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ajaloo|tund, bioloogia|tund, füüsika|tund, grammatika|tund, joonistus|tund, keele|tund, keemia|tund, kirjandus|tund, klaveri|tund, konversatsiooni|tund, käsitöö|tund, laulu|tund, lugemis|tund, matemaatika|tund, muusika|tund, rehkendus|tund, solfedžo|tund, sõidu|tund, tantsu|tund, tööõpetus|tund, viiuli|tund, võimlemistund; vahetund; aine|tund, klassijuhatajatund; asendus|tund, era|tund, harjutus|tund, järeleaitamis|tund, klassi|tund, kooli|tund, kordamis|tund, lemmik|tund, muster|tund, näidis|tund, praktika|tund, proovi|tund, rühma|tund, saali|tund, võimla|tund, õppetund; nädalatund.
3. (oma eripäraga) aeg; (õige, sobiv) hetk. Raskel tunnil ei olnud temast abi. Need olid ilusad tunnid, kus me kõike koos tegime. Kätte on jõudnud tasumise tund. Otsustav tund on käes. Lahkumise tund on ligi. Saabus kojuminemise tund. Kodumaa vabastamise tund ei ole enam kaugel. Oli neidki, kes lahkusid kodupaigast hädaohu tunnil. Käsikiri jääb sahtlisse oma tundi ootama. Poisid, tund on tulnud! (märguandena millegi alustamiseks). || elu lõpp, suremise aeg; millegi eksisteerimise lõpp. Vanamees hakkas tundma, et tema tund ei ole enam kaugel. Ta otsekui aimas, et viimne tund on lähedal, käes. Haige arvas, et tema tund on tulnud. Tundus, nagu oleks lähenemas maailma viimne tund. *Missuguses mundris ta ükskord, kui tund kätte tuleb, Käina kirikuaias Liisu kõrvale pannakse, seda ta ise enam ei näe. H. Sergo. *.. tahaksin paluda, et kui mu tund [= elamise aeg] täis saab, siis ma sureksin äkilist surma kevadisel päeval .. I. Talve.
▷ Liitsõnad: elu|tund, jõude|tund, lahkumis|tund, piibu|tund, rüsina|tund, suitsu|tund, söögi|tund, tasumis|tund, tipp|tund, tusa|tund, tähe|tund, une|tund, üksindustund; surmatund.

turtsama ‹turtsata 48›
turtsatama. „Ära sega!” turtsas poiss pahaselt. Vastamise asemel preili ainult turtsas põlglikult. Tüdrukud turtsasid naerda.

tõug1 ‹tõu, tõugu 21› ‹s›

1. mingi kodulooma, kodustatud putuka vms. isendite kogum, mida iseloomustavad ühtne põlvnemine ning kodustamise ja pidamise kestel kujunenud ühesugused pärilikud omadused. Koduloomade tõud. Kohalik, parandatud tõug. Tõu kujundamine, täiustamine. Tori tõugu hobune. Orlovi tõugu traavel. Suur valget tõugu siga. Eesti punast tõugu veis, kari. Eestis kasvatatakse peamiselt kaht tõugu veiseid. Lehm, emis on head tõugu. Puhast tõugu, puhtast tõust loomad. Märasid ristati teist tõugu täkkudega. Linnukoerte, teenistuskoerte tõud. Ebamäärast tõugu koer. Mis tõugu see kass on? Karpkala tõud.
▷ Liitsõnad: hane|tõug, hobuse|tõug, kalkuni|tõug, kana|tõug, kassi|tõug, kitse|tõug, kodulooma|tõug, koera|tõug, küüliku|tõug, lamba|tõug, linnu|tõug, looma|tõug, mesilas|tõug, pardi|tõug, ratsahobuse|tõug, sea|tõug, tuvi|tõug, veisetõug; ilu|tõug, liha|tõug, muna|tõug, naha|tõug, peekoni|tõug, piima|tõug, villatõug; kultuur|tõug, maa|tõug, sega|tõug, stepitõug.
2. pärilike omaduste v. etniliste tunnuste poolest kokku kuuluvad inimesed; sugu; teat. liik (inimesi, rahvast). Ta on talupoja, matsi tõugu. Minia ei ole meie tõugu, on võõrast tõugu. Tüdruk oli oma ema tõugu: saleda keha ja sihvakate säärtega. Tema kehahoiakust ja kõnnakust on märgata Martensite tõugu. Üks esiisadest olevat meresõitjate tõust olnud. Mees on ehtsat eesti tõugu. Saarlased on hoopis teist tõugu kui mandriinimesed. Tugevat, kanget tõugu rahvas. Teda peeti alamat tõugu inimeseks. Pisut äkilist tõugu naine. Ma olen sellist tõugu, et söö, palju tahad, paksuks ei lähe. Nad on rügajat tõugu mehed. Ta pole jutumeeste tõugu. On seda tõugu naisi, kes kõike teha oskavad. On tekkinud uus tõug inimesi. Teadlased on üks visa tõug. *.. juba muiste olnud mäeharja pärgav põlishiis .. soome tõugu hõimudele püha. L. Meri. *Jutuvadamise suhtes oli Marie väga naiste tõugu .. R. Janno. || van (inim)rass. *Mustad ja kollased tõud moodustavad aga tegelikult suurema osa inimkonnast. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: inim|tõug, rahvatõug.
3. (esemete, nähtuste jms. kohta:) liik, sort, laad. Vanaemal on kaht tõugu teesid, raudrohust ja kummelist. Mehe ilu on hoopis teist tõugu kui naise oma. *.. mida jättis puudu kuum leil, seda tegid tasa mitut tõugu pudelid. A. H. Tammsaare.

tütarlaste|koor [-i]
Esinevad poiste-, sega- ja tütarlastekoorid.

tüüp ‹tüübi 21› ‹s›

1. ühiste tunnuste v. omaduste järgi eristatav rühm; mingile rühmale iseloomulike tunnuste kogum. Kõrgema närvitalitluse tüübid. Närvisüsteemi omaduste teatud kindlat kombinatsiooni nimetatakse närvisüsteemi tüübiks. Mälu, taju tüübid. Voorte tüübid. Taimkatte tüübid. Roostik, niidud ja karjamaad on avamaa tüübid. Eksamil tuli määrata mulla liik ja tüüp. 11.–12. sajandil tekkis uus tüüp linnuseid. Auto tehnilisse passi tuleb märkida haagise tüüp: lahtine, kinnine, paadiveohaagis, suvila jne. Tunneb hästi mürskude ja miinide tüüpe. Annotatsioon annab ülevaate teose tüübist (käsiraamat, õpik vms.). Leiti eri tüüpi odaotsi. Need on üht tüüpi laevad. Tulpidel on viit tüüpi lehti. Seda tüüpi autodel on hea kiirendus. Tüübi poolest, tüübilt sarnased majad. || (millegi laadi märkivana). Linna tüüpi 'linnaline' asula. Hotelli tüüpi 'hotelli laadi' elamu. || folkl rahvaluuleteose variantidena avalduv püsiv põhikuju. Muinasjuttude, rahvalaulude, vanasõnade tüübid. || antr inimrassi alajaotis. Antropoloogiline tüüp. Balti, alpi, armeenia tüüp. *.. kõrge lauba, kaarjate kulmude ja pikliku näoga mees. Lääne-balti tüüp. M. Traat.
▷ Liitsõnad: adra|tüüp, asula|tüüp, auto|tüüp, habeme|tüüp, hoone|tüüp, inim|tüüp, järve|tüüp, kasvukoha|tüüp, kirja|tüüp, kirve|tüüp, kivimi|tüüp, kooli|tüüp, laulu|tüüp, maastiku|tüüp, metsa|tüüp, mulla|tüüp, muut|tüüp, mälu|tüüp, naha|tüüp, raba|tüüp, relva|tüüp, soo|tüüp, taimkatte|tüüp, temperamendi|tüüp, vanasõnatüüp; alam|tüüp, alg|tüüp, all|tüüp, pea|tüüp, põhi|tüüp, sega|tüüp, vastandtüüp; arhe|tüüp, bio|tüüp, feno|tüüp, geno|tüüp, mono|tüüp, proto|tüüp, stereo|tüüp, ökotüüp.
2. üldistatud kuju kirjanduses, kunstis, tüüpiline karakter. Tüüpi looma. Näitleja lõi huvitava tüübi. Shakespeare'i tegelased on pigem tüübid kui karakterid. Näidendi tüübid. Kirjanduslikud tüübid.
3. (inimese kohta). a. (teat. iseloomulike tunnuste järgi, teat. laadi märkivana). Uus paarimees on huvitav tüüp. Klassis on koos tore galerii tüüpe. Rahvalikud tüübid peoplatsil. Need poisid on seltskondlikud tüübid. Ta pole teadusemehe tüüp. Õde on ootaja tüüp. See mees lihtsalt pole abielumehe tüüp. Ta on vanapoisi tüüpi. Lasteta naine, aga ema tüüpi. b. (sobivuse seisukohast). Ta ei ole minu tüüp. See daam on täpselt teie tüüp. c. kõnek hlv kuju, tegelane. Ah, on üks laisavõitu tüüp! Mingid tüübid on ukse taga. Üks tüüp küsib sind. On alles jultunud tüüp! Ole selle tüübiga ettevaatlik! Suhtleb igasuguste tüüpidega. Haaras kellelgi tüübil rinnust kinni. Põhjakäinud, allilma tüübid.
▷ Liitsõnad: ajakirjaniku|tüüp, ametniku|tüüp, boheemlas|tüüp, haritlase|tüüp, kangelas|tüüp, kirjaniku|tüüp, kunstniku|tüüp, mõtleja|tüüp, sportlase|tüüp, teadlasetüüp.
4. eeskuju, näidis. *.. kõigile neile, kes teda nägid, muutus ta täiusliku ilu tüübiks .. A. Pärn (tlk).
5. trükitüüp. Tüüpide kraadid.

vahe|kord [-korra]

1. mingite suuruste, arvude, määrade omavaheline suhe. Pikkuse ja laiuse vahekord. Betooni, mördi koostisainete vahekord. Pulber segatakse veega vahekorras 1:8. Mäng võideti punktide vahekorraga 69:63. Jõudude vahekord selles rindelõigus oli vastase kasuks. Turuhinnad sõltuvad nõudmise ja pakkumise vahekorrast. Ettenähtud värvitoonide vahekorrast ei ole kinni peetud.
▷ Liitsõnad: jõu|vahekord, värvusvahekord.
2. seos nähtuste, olukordade vahel, nende omavaheline suhe (eriti inimeste seisukohast). Ühiskondlikud vahekorrad. Elu ja kunsti vahekord, elu vahekord kunstiga. Inimese vahekord ümbritseva loodusega, ühiskonnaga. Näitlejanna vahekord teatriga oli veel lahtine. Sõnade süntaktiline vahekord lauses.
▷ Liitsõnad: alluvus|vahekord, lepingu|vahekord, rendi|vahekord, töövahekord.
3. suhe inimeste vahel. Inimestevahelised vahekorrad on keerulised. Ämma ja minia vahekorda ei iseloomustata just kõige paremaks. Meie vahekorrad on algusest peale selged. Sõbrannade vahekorrad läksid sassi. Laste vahekord isaga oli võrdlemisi ametlik. Ta ei taha ülemusega vahekordi rikkuda. Lõpetage, katkestage kõik vahekorrad endiste kaaslastega! Tulin sinuga vahekordi klaarima. Ära sega end teiste vahekordadesse! Nende vahekorras on tekkinud muutus. *Valusad vahekorrad seovad nähtavasti rohkem kui lahe südamlikkus. A. Beekman. || omavaheline läbisaamine. Meil kujunes peagi soe, usalduslik vahekord. Perekonnaliikmete vahel valitses südamlik vahekord. Soldatite vahekord külarahvaga oli hea. Katsub pidada, hoida naabritega normaalset vahekorda. Vanaperemees olnud ümberkaudsetega halvas vahekorras. Vahekord õega paranes, halvenes, teravnes, jahenes, pingestus. Nende vahel oli kogu aeg koera ja kassi vahekord 'halb, sallimatu olek'. || armastussuhe. Laialt levinud lugu aadliku ja taluneiu vahekorrast. Peretütrel olnud vahekord sulasega. Tõnis käis mõni aeg ühe tüdrukuga, kuid lõpetas siis vahekorra. Noorte tutvus arenes vahekorraks.
▷ Liitsõnad: armastus|vahekord, armu|vahekord, sugulus|vahekord, sõprus|vahekord, teenistus|vahekord, vaenu|vahekord, võlavahekord.
4. seksuaalvahekord. Suguline, intiimne vahekord. See laps oli ühe juhusliku vahekorra tulemus. Neiu polnud veel ühegi mehega vahekorras olnud, vahekorda astunud. *.. mul on raske üle saada tekkivast kompleksist, kui naine võtab vahekorda nagu kohustust. A. Üprus.
▷ Liitsõnad: intiimvahekord.

vahele
I. ‹postp› [gen] viitab objekti v. nähtuse asetamisele v. paigutumisele mingite teiste objektide v. nähtuste vahemikku
1. ruumiliselt asetuselt hrl. kahe isiku, eseme, koha vm. suhtes nii, et üks neist jääb ühele, teine teisele poole. Seisa siia minu ja Juhani vahele! Keegi paksuke puges meie vahele, kiilus end sabasseisjate vahele. Asetas tooli seina äärde ukse ja akna vahele. Kuuri ja müüri vahele on jäetud kitsas käik. Töödeldav ese kinnitatakse kruustangide vahele. Jäi kättpidi masina vahele. Üks puu jäi langetamisel teiste vahele kinni. Pani kahe leivakääru vahele tüki praeliha. Juttude lõppu ja vahele oli põimitud õpetlikke vanasõnu ja manitsusi. Peremees rakendas ruuna aiste vahele 'rakendas ette'. Jäin terveks päevaks nelja seina vahele 'ruumi sisse'. Ema tuli ukse vahele 'uksele' ja kutsus sööma. Läks põldude vahele uitama. Jõudsime küla, metsa vahele. Peitis häbenedes näo käte vahele. Tõmbas kohmetunult pea õlgade vahele. Võta aga müts näpu vahele 'alandlikult peast' ja mine paluma. Koer tõmbas saba jalge vahele. Sai kõrvalseisjalt sõbraliku müksu ribide vahele. Salakiri oli õmmeldud pintsaku voodri vahele. Vihma tilkus krae vahele. Külm hakkas naha vahele tükkima 'tunda andma'. Koondas oma ilmunud artiklid ühiste kaante vahele 'raamatuks'. *Trah-holla oli juba valmis oma ägeduses üles kargama ning igaühele rusikaga sarvede vahele [= pähe] virutama, kes teda asjata solvab. E. Männik.
2. kahe ajamomendi v. sündmuse vahelisele ajale. Nende sündmuste vahele jääb mitu aastakümmet. Naiste finaal planeeriti meeste võistluste vahele. Hästi kasvatatud lapsed ei kõnele suurte inimeste jutu vahele. Õlut joodi nii söögi alla kui vahele.
3. osutab hrl. kahe objekti v. nähtuse omavahelisele suhtele, vahekorrale. a. (inimestevahelistes suhetes toimuvale). Jäägu see jutt esialgu meie (kahe) vahele. Kõrtsmik asus tülitsejate vahele lepitajaks. Ära sega end, ära tüki meie vahele! Alailma segas ta end teiste asjade vahele. Nende vahele on tekkinud sügav lõhe. Mingi tume vari langes selle sündmusega kahe pere vahele. b. (arvsuuruste vaheldumisele teat. piires). Temperatuur võib öösel langeda 3–5 kraadi vahele. Kalamarja terade arv mahub enamasti poolesaja tuhande ja poole miljoni vahele.
4. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Haamri ja alasi vahele jääma. Kahe silma vahele, silmapaari vahele jääma, jätma. Hõlmu vöö vahele panema. Kahe tule vahele sattuma, jääma. Kedagi pihtide vahele võtma. Küünte vahele 'küüsi'. Mis tal nüüd naha vahele läks? 'hakkas'. Kellegi hammaste vahele sattuma. Kaikaid kodarate vahele pilduma. Saba jalgade vahele tõmbama. Rataste vahele jääma. Krae vahele trügima, tükkima.
II. ‹adv›
1. kellegi v. millegi vahel [1] (1. täh.) olevale alale, mingisse vahemikku. Avas kirstukaane ja pani pulga püsti vahele. Ust kinni tõmmates jäid sõrmed vahele. Pange alati raamatule järjehoidja vahele! Seelikusse oli erksavärvilisi triipe vahele kootud. Püüdis järjekorras vahele trügida. Kirjutas tekstile veel pisikese lõigu vahele. Tõmbas arvudele joone vahele.
2. põhilisele sekka, üldise hulka. Sõi tatraputru, hammustades vahele metsiseliha. Kirjanik põimib mõnes kohas vahele ka anekdootlikke episoode. Päevad olid hallid, harva juhtus vahele mõni päikesepaisteline. Käekiri polnud kiita ja ka õigekirjavead kippusid vahele. *Minu arust on eksamitel isegi kaval väheolulisi detaile siin-seal nagu muuseas vahele lükkida. U. Mikelsaar.
3. osutab segavale, takistavale tulekule mingisse tegevusse v. protsessi. Tuli, tormas vahele ja lahutas kähmlejad. Isa oleks poissi veelgi rihmutanud, aga ema tuli vahele. Ametivõimud olid sunnitud korrarikkujatele jõuga vahele astuma. Ära sega end nende tülisse vahele! Segab teiste töödesse ja tegemistesse vahele. „Seda kaske ei tohi maha võtta,” astusin otsustavalt vahele. Sõda tuli vahele ja nii jäigi hoone pooleli. Oleksin juba ammu Tartu sõitnud, aga ikka tuli midagi pakilisemat vahele. *.. kurdab, ta mõrsja libisevat käest. Keegi vana jäär kippuvat vahele. H. Raudsepp.
4. (katkestades) kellegi jutu sekka. Kõnelejale hüüti aeg-ajalt vahele. Ole vait, ära sega vahele! Kuulas vaikselt, lausumata sõnagi vahele. „Meid ei huvita teie arvamused,” kähvati vahele. „Täiesti õige!” poetas keegi meistri jutule vahele. Teineteisele vahele rääkides hüpati ühelt teemalt teisele. *Tal ei lastud mõtteid lõpunigi arendada. Eriti naised olid agarad vahele lõikama. V. Gross.
5. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi koostisosa› näit. vahele jääma, vahele jätma, vahele kukkuma, vahele vedama, vahele võtma (ülekantud tähenduses)
Omaette tähendusega liitsõnad: kahe|vahele, omavahele

vaikne ‹-se 2› ‹adj›

1. (hääle, helide, kõne jms. kohta:) mitte vali, nõrgalt v. vähe kuulda olev, tasane; hääletu v. häälte poolest vähene. Räägib vaikse häälega, vaiksel häälel. Kuulsime vaikset naeru. Vaiksed, sosinal öeldud sõnad. Lindude vaiksed häälitsused. Metsa vaikne kohin. Vaikne vihmakrabin katusel. Vaikne koputus. Keeras raadio vaiksemaks. Tema sõnade peale jäi ruumis korrapealt vaikseks. Toas oli imelikult vaikne, sest kell seisis. Maja, majas oli täiesti vaikne. Õues oli pime ja vaikne. Kõndisime mööda vaikset metsateed. Elan vaikses põiktänavas. Kuulatasin: ümberringi oli kõik vaikne. Oli nii vaikne, et võinuks kuulda nööpnõela kukkumist. Vaikne õhtu, vaiksed öötunnid. Olime hästi vaiksed, et mitte linde hirmutada. Peied olid tagasihoidlikud ja väga vaiksed. Lahkunut mälestati vaikse leinaseisakuga. On vaikne nagu hauas. Vaikne tund 'pärastlõunane puhkeaeg ravi- ja lasteasutuses'. Vaikne nädal 'ülestõusmispühadele eelnev nädal'. *Nüüd muutus peres üsna vaikseks: Andres oli tumm, Mari keeletu, nagu varjaksid nad kahekesi mõnda paha asja. A. H. Tammsaare. || (ilma, looduse kohta:) tuuletu vm. suhtes liikumatu. Täna tuleb ilus vaikne ilm. Vaikse ilmaga kostavad hääled kaugele. Sadu jääb järjest vaiksemaks 'vähemaks'. Järve pind oli vaikne kui peegel. Meri ei ole siin kunagi päris vaikne 'lainetuseta'. Vaiksed lahesopid. Vaikses vees liigub paat teisiti kui lainetavas vees. Oli väga vaikne: isegi haavalehed ei liikunud. Oli vaikne nagu enne äikest. Jaanuari lõpul püsisid vaiksed kõvad külmad.
▷ Liitsõnad: haud|vaikne, hiir|vaikne, surm|vaikne, tummvaikne; ime|vaikne, peegel|vaikne, tuulevaikne.
2. rahulik, vagane; talitsetud. Elame vaikset elu. Oli vaikne argipäev, pealelõuna. Siin kolkas on vaiksed olud. Kolis pealinnast maakohta, kus on vaiksem. See vaikne poiss ei riku koolis korda. On vaikne inimene, ei tema kedagi sega. Väga vaiksed mehed, ei lärmi ega naeru. Vaikse loomuga mees, naisterahvas. Iseloomult oli Tiit vaikne ja kinnine. Ema oli vaikne ja alati tasakaalukas. Pull oli vaikne ja taltsas. Naise nägu, pilk oli ütlemata vaikne. Tal on alati vaikne naeratus näol. Tema vaikne huumor köitis vestluskaaslasi. *Kokkuleppel arstidega mängis Tihhomirov hullu, mitte märatsevat, vaid vaikset hullu. J. Smuul. || vähe rääkiv, vähese jutuga, sõnaaher. Ta oli vaikne mees, rohkem kuulas kui rääkis. Miks sa täna nii vaikne oled? Sõnakehv vanaisa muutub järjest vaiksemaks. *Saarlane, kes arvas, et on liialt paljugi lobisenud, jäi vaikseks. E. V. Saks.
3. sõnatu, sõnades väljendamata. Vaikne õnn, rõõm, nukrus. Jälgib vaikse valuga, vaikse murega sündmuste käiku. Tema toimimisviis äratas minus vaikset imestust. Südames on vaikne lootus paranemisele. Tal oli olnud vaikne soov tööga täna lõpule jõuda. Tegime seda nagu vaiksel kokkuleppel. Noormehe vaikseks unistuseks on kõrgkooli minna.
4. (liikumise kohta:) vähese kiirusega, aeglane. Vaikne tuul. Tuul on vahepeal vaiksemaks jäänud. Jõe vool on siin hästi vaikne. Lõkke kohalt tõuseb vaikne suitsuvine. Kultuurialases tegevuses oli tunda vaikset 'vähest' edasiminekut. *Meri oli kurruline vaikseist laineist .. A. Kalmus.

vait ‹adv›

1. vaikivana v. vaikivaks, vakka. Oli, istus kogu aeg vait. Ole vait, ära sega nende jutu vahele! Olge sellest asjast päris vait! Lapsed olid kartlikult vait kui hiirepojad. Ma ei räägi kellelegi, olen vait nagu haud. Rääkija jäi hetkeks, poole sõna pealt vait. Las lõksutavad, küll nad kord vait jäävad. Vait, poisijõmpsikas! Vait, teie seal! Lapsed kamandati vait. Koerad jäid peagi vait. Kuulipilduja jäi vait 'lakkas tulistamast'. Kopsimine seina taga jäi vait 'lakkas'. Majas oli kõik vait, justkui välja surnud. Ümberringi oli kõik vait ja vaga: ei ainustki häält. *Vait, vait oli linn. Ei enam liikunud ükski. Ei enam sõitnud ükski. R. Roht.
▷ Liitsõnad: hiirvait.
2. hrv liikumatult, vaikselt, vagusi. *Rukkimeri seisab vait, kõrs kõrre kõrval, pähik pähiku kõrval. Mitte tuuleõhkugi pole. L. Hainsalu.

vorm1 ‹-i 21› ‹s›

1. eseme, keha välistest joontest moodustuv (ruumiline) tervik, (välis)kuju. Kausi vorm. Kandilise vormiga klaas. Lopsaka vormiga tirin. Vaase toodeti mitmes vormis ja mõõdus. Ümara vormiga tool. Lihtsa, suursuguse vormiga ehitis. Savi võtab, saab meistri käe all sobiva vormi. Savinõud olid saleda ja kompaktse vormiga. Uuel leival oli uudne vorm. Kingad on kaotanud oma (esialgse) vormi. Kübar on vormist väljas. *.. sinise teekannu kumeral küljel väriseb tulekuma, suuruselt ja vormilt kui vaskraha. L. Kibuvits. | (abstraheeritult). Geomeetrilised vormid. Maalikunstnikku huvitavad värv, vorm ja valgus. Ehituskunstis valitsesid pehmelt voolava siluetiga vormid. || ‹hrl. pl.› kehavorm (hrl. naisekeha kumeruste kohta). Naiselikud vormid. Neiu keha on pehmete vormidega. Imekenade vormidega kaunitar. Ümarate vormidega paksuke. Kitsas kostüüm tõi täiel määral esile naise lopsakad, täidlased vormid. Liibuv kleit rõhutas daami täiuslikke vorme. Noore keha neitsilikud vormid. *Ta pilk kobas Eva vorme kerge lillelise suvekleidi alt. L. Anvelt. *Tiina-Mai on liigagi kribu .. Minul on konti ja vormi kenakesti rohkem. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: keha|vorm, näovorm; karsti|vorm, kuhje|vorm, mikro|vorm, nõrg|vorm, pinna|vorm, sulg|vorm, tehisvorm.
2. kuju, milles miski esineb v. avaldub; viis, laad, moodus, kuidas miski toimub v. on korraldatud. Haiguse kliinilised vormid. Bronhiaalastma, ekseemi vormid. Südamepuudulikkuse rasked vormid. Tuberkuloosi lahtine, kinnine vorm. Abielu jt. kooselu vormid. Juhtimise vormid ja meetodid. Ettevõtluse vormid. Streik kui töötüli lahendamise äärmuslik vorm. Kirjanduslik kohus on arutelu, millele on antud kohtupidamise vorm. Populaarses vormis käsitlus, ülevaade. Keeldumine kõlas igati viisakas vormis. Ülemuse ülbus võttis kõige vastikumaid vorme. Vabas vormis avaldus, taotlus. Ettekandele järgnes vabas vormis diskussioon. *Kuulajate pahameel inspektori vastu hakkas võtma avaliku lärmi vormi. V. Gross. || väline komme (mingil moel toimida v. käituda). Vastasrindlastele anti sõna pelgalt vormi pärast, täiteks 'ilma et sel sisulist tähtsust oleks, moepärast, kombetäiteks'. Toriseb ainult vormi pärast.
▷ Liitsõnad: avaldumis|vorm, avaldus|vorm, ekspluateerimis|vorm, elu|vorm, esinemis|vorm, lasumis|vorm, liikumis|vorm, müügi|vorm, omandi|vorm, riigi|vorm, saate|vorm, tegevus|vorm, töö|vorm, valitsemis|vorm, valitsus|vorm, õppevorm; haigus|vorm, närvivorm; keele|vorm, riimi|vorm, stroofivorm; eri|vorm, sega|vorm, vahevorm.
3. ka filos sisu väline avaldus ja struktuur; teose vms. ülesehituslik külg, teat. väljendusvahendite kogumina realiseeruv struktuur. Sisu ja vormi vastavus. Sisu tingib, määrab vormi. Vorm ei vasta sisule. Uus sisu on valatud vanasse vormi. Otsib oma ideele sobivat kunstilist, muusikalist vormi. Vormi suhtes nõudlik poeet. Üks on kindel – vormi valdab ta hästi. Sonett on luuletus, mis on kirjutatud kindlas vormis. Esseeromaani vormis teos. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma .. F. Tuglas. || keele struktuuriline külg. Vormilt jaatav, sisult eitav lause. || loog arutluse mõtteelementide ühendamise skeem. Loogikaline vorm.
▷ Liitsõnad: kunsti|vorm, luule|vorm, muusika|vorm, proosa|vorm, romaani|vorm, runo|vorm, soneti|vorm, värsivorm; lühi|vorm, pisi|vorm, põhi|vorm, siirde|vorm, suur|vorm, vahe|vorm, väike|vorm, üleminekuvorm; mina|vorm, päevikuvorm.
4. keel grammatiline sõnakuju, muutevorm. Morfoloogilised vormid. Pöörd-, käändsõna vormid. Tegusõna pöördelised, käändelised vormid. Umbisikulise tegumoe, kaudse kõneviisi vormid. Nõrga-, tugevaastmelised vormid. Nimetav maa ja omastav maa on homonüümsed vormid. Sõnatüvi võib eri vormides olla erineva kujuga.
▷ Liitsõnad: sõnavorm; aja|vorm, käände|vorm, mineviku|vorm, tulevikuvorm; alg|vorm, analoogia|vorm, erand|vorm, kulu|vorm, liht|vorm, liit|vorm, muute|vorm, paralleel|vorm, pea|vorm, põhi|vorm, rööbik|vorm, rööpvorm.
5. biol väikseim liigisisene süstemaatikaüksus (arengutingimusist v. kasvukohast johtuva erisusega); (ökoloogias:) organismide mittesüstemaatilise rühmitamise üksus. Kapsa teisendid ja vormid. Hariliku vahtra kevadpunane vorm. Hundi rohked alamliigid ja vormid.
▷ Liitsõnad: looma|vorm, taimevorm; aed|vorm, kääbus|vorm, leina|vorm, põõsas|vorm, püramiid|vorm, relikt|vorm, siirde|vorm, suve|vorm, tüüpvorm; elu|vorm, kasvuvorm.
6. plank, blankett. Avalduste, taotluste vormid. Tuludeklaratsiooni vorm A. Täitis aruande vormi.
▷ Liitsõnad: näidisvorm.
7. ka tehn vahend, šabloon, mille abil antakse millelegi kindel kuju; kujutisega ese, millelt saadakse tõmmis. Saviplaatide vormid. Küünlad valati plekist vormidesse. Sulametall tardus vormis. *Peensepa töökojas leidus alati ka mõningaid vorme. V. Konsap.
▷ Liitsõnad: küünla|vorm, liiva|vorm, piparkoogivorm; kips|vorm, liiv|vorm, metall|vorm, muld|vorm, press|vorm, valuvorm; trükivorm.
8. küpsetamiseks (ja küpsetisele soovitud kuju andmiseks) kasutatav nõu; nõu, milles tarduv toit saab soovitud kuju. Plekist, klaasist vorm. Kuumakindel, lahtikäiv vorm. Vormis küpsetatud leib. Valas, pani taina võiga määritud vormi. Võttis, kummutas jahtunud koogi vormist välja. Ladus kartuliviilud rasvatatud vormi. Sült tõsteti vormidesse jahtuma. Želee on vormides juba tarretunud.
▷ Liitsõnad: juustu|vorm, keeksi|vorm, koogi|vorm, küpsetus|vorm, leiva|vorm, pudingi|vorm, tordivorm.
9. ‹hrl. liitsõna järelosana› vormiroog. Kartuli-sinihallitusjuustu vorm.
▷ Liitsõnad: juurvilja|vorm, kala|vorm, kartuli|vorm, kilu|vorm, kohupiima|vorm, leiva|vorm, liha|vorm, makaroni|vorm, rabarb(e)ri|vorm, riisi|vorm, saia|vorm, seene|vorm, sibula|vorm, silguvorm.
10. vormiriietus; munder. Eesti politsei vorm. Raudteelase, tsiviillenduri vorm. Kannab kaitseliitlase vormi. Paneb, tõmbab vormi selga. Tal on vorm seljas. Vorm istub tal seljas nagu valatult. Mereväelase vormis mees. Kapten oli täies vormis. Igal koolil oli oma vorm. Õpilastelt nõuti vormi kandmist. || kõnek riietus üldse. Tüdruk oli oma igapäevases vormis – teksapükstes ja kampsunis.
▷ Liitsõnad: kooli|vorm, madruse|vorm, mereväe|vorm, miilitsa|vorm, ohvitseri|vorm, pioneeri|vorm, politsei|vorm, skaudi|vorm, sõjaväevorm; paraad|vorm, pidu|vorm, rivi|vorm, suve|vorm, talve|vorm, välivorm.
11. treenitusest, tervisest jm. tingitud üldine seis(und), (sportlase) jõudlusvõime teat. hetkel; hea kehaline v. vaimne seis(und). Sportlik vorm. Ujuja füüsiline vorm on kadestamisväärne. Võistleja on heas, kehvas vormis. Maadleja pole veel saavutanud parimat vormi. Räägiti uisutaja suurepärasest, hiilgavast vormist. Ta ei suutnud end võistlusteks vormi ajada. Töötahe on kunstnikku vormis hoidnud. Näitleja on säilitanud oma loomingulise vormi. Ma ei ole täna vormis, töötegemisest ei tule midagi välja. Ta on küll pensionil, kuid ikka veel endises jõus ja vormis. *Sportlane kaotab vormi treeninguta, haritlane pideva mõttetööta. L. Hainsalu. || (sale-oleku, trimmis keha kohta). Figuuri vormi viima. Näeb kõvasti vaeva, et vormis püsida. Sööb vähe, et mitte vormist välja minna. Sõi end vormist välja. Noor naine, aga täiesti vormist väljas. Pärast lapse saamist on ta vormist välja läinud. *.. kuid ta [= naise] ihu on inetult vormist väljas: piht vimmas ja kõht kummis. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: ala|vorm, hiilge|vorm, kõrg|vorm, suur|vorm, tippvorm; mängu|vorm, võistlus|vorm, võitlusvorm.

värviline ‹-se 5› ‹adj›

1. mingit muud värvi kui valge, hall või must. Matusel ei kanta värvilisi rõivaid. Küsib värvilisi, mitte valgeid küünlaid. Värvitu ja värviline klaas. Tikkis värviliste lõngadega. Värvilised pliiatsid, kriidid. Õunapuuõite värviline siid. Värvilised metallid 'kõik metallid peale raua ja selle sulami'. Värviline metallurgia. | piltl. *Tema vaatas asjale asjalikult, mitte mööduvate tundmuste värvilise prilli läbi. A. H. Tammsaare. || mingi muu kui valge nahavärvusega (rassi tunnusena). Ameerikas on palju värvilisi 'mustast, punasest v. kollasest rassist v. segaverelisi' elanikke. Värvilised kergejõustiklased. | ‹substantiivselt›. Korvpallimeeskonnas mängis kaks värvilist. Mustad ja värvilised elasid omaette linnaosas.
▷ Liitsõnad: eri|värviline, erksa|värviline, heleda|värviline, hõbeda|värviline, ihu|värviline, kakao|värviline, khaki|värviline, kirka|värviline, kirsi|värviline, kulla|värviline, musta|värviline, muu|värviline, ookri|värviline, oranži|värviline, porgandi|värviline, pronksi|värviline, pruuni|värviline, punase|värviline, roosa|värviline, rooste|värviline, rõõmsa|värviline, safrani|värviline, sama|värviline, sapi|värviline, sega|värviline, teise|värviline, tina|värviline, tumeda|värviline, valge|värviline, vase|värviline, vere|värviline, vikerkaare|värviline, õrnavärviline.
2. mitut värvi, kirju. Värviline liblikas, kalliskivi. Värviline film, foto. Värviline puulõige. Silme ees tiirlesid värvilised rõngad. Nägi värvilist und. Imetleb värvilist sügist. Lapsed võõpasid munad ilusaks värviliseks.
▷ Liitsõnad: kahe|värviline, kireva|värviline, kirju|värviline, kolme|värviline, mitme|värviline, ühevärviline.

värvus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
füüs valguse omadus tekitada silmas lainepikkusest olenevalt erisuguseid nägemisaistinguid; üldkeeles sama mis värv (1. täh.) Värvuse omadused on värvitoon, küllastatus ja heledus. Soojad on punakollased värvused, külmad – sinirohelised värvused. Kõiki kromaatilisi ja akromaatilisi värvusi saab kolme põhivärvuse segamisel. Värvainele annavad värvuse pigmendid. Juuste, silmade, sulgede värvus. Savi, rukkilille, merevaigu värvus. Meie järvede vee värvus kõigub rohekassinisest tumepruunini. Peete keedetakse koorega, et nende värvust säilitada. Erinevused taevakehade värvuses. Lahus oli värvuselt kahvatupunane, kahvatupunase värvusega. *Meri on nüüd võtnud pudelrohelise värvuse. A. Paivel.
▷ Liitsõnad: hoiatus|värvus, hõõgus|värvus, juukse|värvus, kaitse|värvus, lokaal|värvus, naha|värvus, näo|värvus, pinna|värvus, spektri|värvus, varjevärvus; alg|värvus, kontrast|värvus, liit|värvus, pea|värvus, põhi|värvus, sega|värvus, täiend|värvus, vastandvärvus.

ägestuma ‹37›
ägedaks (hrl. 1. täh.) muutuma. Kergesti ägestuv inimene. Ta ägestub sageli tühja asja pärast. „Ära sega end minu asjadesse!” ägestus Tõnu. Naine ägestus, ta silmis süttis vihatuluke. Mõned mehed kippusid vaieldes ägestuma. Ägestudes võis ta päris pööraseks minna.

ütlema ‹ütelda e. öelda, ütelgu e. öelgu, ütelnud e. öelnud, üteldakse e. öeldakse, üteldud e. öeldud 49›

1. sõnades väljendama, sõnama, lausuma. „Tere hommikust!” ütles sisseastuja. Ütles kõva häälega oma nime. Ütles vihaselt: „Jäta mind rahule!” Ütle, Vello, miks sa eile koolist puudusid? Ma lähen ütlen ka isale tere, oma tere-sõna. Ma võin sulle seda peast öelda. Oleks ta selle eest aitähki öelnud. Sa ise ütlesid ju mulle, et mine! Ära tule kätega arveid klaarima, ma ütlen. Kui ta ei oleks olnud nõus, ütelnuks ta sulle seda kohe. Kutsu isa, las ütleb poisile mõne kõvema sõna. Kui ta ütleks mulle ühegi ilusa sõna. Ma ei ole sulle ainustki halba sõna öelnud. Ütles mulle komplimente. Kas ma pole sulle sada korda 'korduvalt' öelnud, et ära sega ennast teiste asjadesse. Kogu see asi oli nii moka otsast 'muuseas, möödaminnes' öeldud. Ütlesin talle suu sisse 'otse, keerutamata', et ta valetab. Ütlesin talle suisa suhu, mis ma temast arvan. Ütle otse, mis ma pean tegema. Ägestus ja ütles teravusi, jämedusi, ütles pahasti. Süüdlane seisis ega öelnud sõnagi. Hästi öeldud, Toomas! Mis sina selle kohta ütled, Juhan? Kohmas midagi öelda. Ta ei öelnud minu küsimuse peale musta ega valget 'mitte midagi'. Ma ei osanud selle peale a-d ega b-d, a-d ega o-d öelda. Ütlen sulle puhtast südamest, et mina ei tea sellest asjast midagi. Raha ei jätkunud ja nii tuli ülikoolile hüvasti öelda 'see pooleli jätta'. Aga ma ütlesin talle nii, et oli öeldud. | piltl. Kinnine mees, ta näoilme ei ütle midagi. Tema pilk ütles mulle kõik. Sõnadest rohkem ütlesid mulle tema silmad. Kas sulle sisetunne midagi ei ütle? Vaist ütles talle, et midagi on toimumas. *Aisa küljes hõbekell / ütleb ikka: till! E. Enno. *Kerges kohinas ütlevad männid ja kuused üksteisele hommikutervituse. K. Põldmaa.
2. mainima, rääkima, seletama (suuliselt v. kirjalikult). Mis arst sulle täna ütles? Kas te võite öelda, kui palju kell on? Meie ütlesime küll, et ärgu mingu, aga tema ei kuulanud meid. Kas ta teile ei rääkinud, mis ma talle ütlesin? Peab ütlema, et see ravikuur mõjus hästi. Pean ütlema, et teie nimi tundus kohe kuidagi tuttav. Kati öeldi päris tõsiselt haige olevat. Andrus, nagu juba öeldud, kavatseb Rootsi tööle minna. Ütle talle minu soov edasi. Öeldagu mis tahes, kõigega inimene siiski ei harju. Võrdluseks olgu öeldud, et .. Kõik, mis järelehüüdeks öeldi, tuli südamest. Eile raadios öeldi, et on tormi oodata. Selle kohta on ka Schopenhauer kusagil midagi öelnud. Vaatame järele, mis ÕS-is selle kohta öeldakse. Tänases ajalehes öeldakse muuseas, et .. Eks pühakirigi ütle, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. Käsi peseb kätt, ütleb vanasõna. *.. ja noorus on üldse üks ilus aeg, nagu laulusalmgi ütleb. A. Liives. || piltl tundma, läbi elama, tajuma. Mis ütles vaese ema süda sees, kui ta poja õnnetusest kuulis! Raske on ette kujutada, mis ütlevad sellises kohutavas müras töötavate inimeste kõrvad. || väljendama, esile tooma. Ma ei saa aru, mida kunstnik selle maaliga on öelda tahtnud. Paistab, et autoreil on selle kohta palju öelda. Selles kirjatükis ei räägita otse, vaid öeldakse rohkem läbi lillede 'mõistu'. Ajakirjandus pole selles küsimuses ilmselt veel öelnud oma viimast 'lõplikku' sõna. *Mida enam avardub inimese eruditsioon, seda rohkem peaks tal olema oma kaasaegseile ütelda .. E. Nirk. || piltl ilmutama, teatama, väljendama. Nimed Vilde ja Tammsaare ütlevad meie lugejale palju. Minu nimi teile vaevalt midagi ütleb. Mida ütleb sinule see muusika? Silt uksel ütleb, et see ongi otsitud koht. Õigesti mängitud paus laval võib öelda rohkem kui sõnad. *Peamiselt rongi müra muutumine ütles teile, et tunnel on läbitud. H. Rajandi (tlk).
3. oma arvamust, seisukohta, otsust millegi kohta sõnades esile tooma, väitma. Leiumaterjali vähesuse tõttu ei saa kalme vanuse kohta midagi kindlamat öelda. Ma ei oska selle asja kohta midagi öelda. Ilusaks seda monumenti just öelda ei saa.
4. mingit kõnelemises seisnevat tegevust, toimingut sooritama, pidama (8. täh.) Õpetaja, pastor ütleb kantslis jutlust. Käis vahetevahel maal palvemajades jutlust ütlemas. Pani käed risti ja hakkas palvet ütlema. Võidupühal peeti pidusid ja öeldi kõnesid. Haua juures ütles järelehüüde seltsi esimees. *Lauluraamat oli esimese tüürimehe Tänaku käes, see ütles sõnu ja võttis ka hääle üles. A. Hint.
5. esineb väljendis oma sõna (sekka) ütlema, mis osutab kaasarääkimisele, määravale mõjule milleski. Selles asjas oli ka Juhanil oma sõna sekka öelda. Võib oletada, et neilgi talimängudel ütlevad oma sõna taas Norra sportlased. *Alumiinium on seni veel harva saanud suurte sildade kavandamisel kaasa rääkida, kuid oma sõna on ta enesekindlalt öelnud. H. Matve.
6. kõnek nimetama, kutsuma. *Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha! A. Kitzberg. *Teise [maja] otsa tahetakse piimavurr sisse seada, või meier, nagu nad seda ütlevad. O. Luts.
7. esineb tegelikku olukorda ja inimeste suhtumist kajastavates väljendustes. Tõtt öelda, olukord üllatas mind mõnevõrra. Kuidas sa oma eluga rahul oled? – Tõtt öelda, mitte väga. Ja kuhu tal siit, tõtt öelda, oligi minna. Seal oli, õigust ütelda, üsna igav. Olin eile, ausalt öelda, natuke tõbine. Ausalt öelda teeb see asi mind murelikuks. Ausalt öeldes ta natuke virises vastu ka. Pehmelt öeldes on see ikkagi utoopia. Raske öelda, millest kõik alguse sai. Võiks öelda, et see oli kasutu aeg minu elus. *Ja polegi midagi öelda – marss oli vägev. E. Raud.
8. esineb rõhulisena mitmesugustes hüüatustes jm. arvamusavaldustes. Ära sa ütle, täitsa korralik tasu selle vaeva eest! No ütle poissi, mis tegi! No eks ma ütle – Jüri jälle küla peale läinud! Kas ta tegi seda ainult viisakusest – ei ütleks! *Või siis Jakov on siin, mis sa ütled! O. Samma (tlk). *Ega tea reosid ütelda jah, lõhkusid ehk tõesti selle ainsagi ülekäigukoha. A. Jakobson.
9. ütleme ‹rõhutus asendis adverbilaadselt› (oletust, näiteks toodud võimalust sisaldavais vm. väljendeis). Teile pakutakse, ütleme, peainseneri kohta, kas võtate selle vastu? Ees on jõgi, ütleme, oma sada meetrit lai. Ütleme, paariks päevaks saaksin ehk teile ehitusele appi tulla. Tule peale lõunat, ütleme, kell neli! Puhkama sõidame kuhugi lõunasse, ütleme Hispaaniasse. Ütleme, keemiaga tulen veel toime, aga matemaatika! *Ütleme nüüd, et mul õnnestub kindlaks teha, et teie esiisa on süütu. Mis sünnib siis? K. Ristikivi.