[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

selga sirgu ~ sirgeks ajama vt selg

allapoole
I. ‹adv›
1. suunaga alla, millegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes madalamale; ant. ülespoole. Allapoole laskuma, vajuma, veerema, veeretama, lükkama. Orav jooksis mööda puutüve allapoole. Maa-alune käik viis üha allapoole. Tõmbas kleidiserva veidi allapoole. Laps oli nutma hakkamas, ta suunurgad kiskusid allapoole. Allapoole laieneva võraga puu. Allapoole kaardus huuled. Linnud võivad puuokstel liikuda, selg allapoole 'alaspidi'. Läksime mööda jõe kallast natuke maad allapoole 'suudme suunas'.
2. määralt vähemaks; tasemelt madalamaks. Temperatuur langes nullist allapoole. Palgad läksid üha allapoole.
II. ‹prep› [part] (millestki) madalamale; sün. alla
1. millestki ruumiliselt madalamale. Poisil on püksid allapoole põlve. Löök allapoole vööd. Laager jääb siit umbes kilomeetri allapoole 'suudme poole' kärestikku. *Ta polnud blond, vaid pikkade tumedate juustega, allapoole kõrvu. L. Promet.
2. määralt, tasemelt madalamale. Meil langeb temperatuur harva allapoole 20°. *.. oli tunne, nagu laskuks ta sellega allapoole oma taset .. H. Rajandi (tlk).

aurama ‹aurata 48›

1. (nähtavat) auru eritama. Vesi aurab juba – läheb keema. Õhtu jahenes, jõgi hakkas aurama. Toit, supp aurab laual. Istuti auravate kohvitasside juures. Märjad rõivad hakkasid lõkke ääres aurama. Maa auras öisest sajust. *Nüüd rabad sulavad lahti / ja rõskust auravad ööd. A. Sang. || (higierituse kohta). Niideti nii, et nahk, selg, turi auras. Askeldasin nii, et pea auras otsas.
2. auruna erituma, auruma. Vesi aurab potist. Osa maapinnale langenud sademeist aurab tagasi õhku. | piltl. Küllap tal need veidrad mõtted peast auravad.
3. kõnek ära aurama (2. täh.), kaduma. Aurake siit kähku minema! *Kolistasin ukse taga. On teab kuhu auranud. O. Tooming.
4. van suitsema, tossama. Küün oli maha põlenud, tukid veel aurasid. *Kõik maailm on mu ümber, kui mu piibuke aurab .. F. R. Faehlmann.

dekoltee ‹15› ‹s›
sügav kaelaväljalõige naisterõivastel. Dekolteega kleit, pluus. Sügav, avar, suur, julge dekoltee. || sügava kaelaväljalõikega paljastatud kael, õlad, rind, selg. Naise alabastervalge dekoltee.
▷ Liitsõnad: seljadekoltee.

eesmineja ‹1› ‹s›
see, kes läheb ees. Kuulen eesminejate rasket astumist. Tõttab eesminejaile järele. Eesmineja selg varjas mind vastutuule eest.

ees|selg
zool selja eesmine, peapoolne osa

[kellegi] selga elama tulema, [kellegi] seljas elama vt selg

flopp|stiil
sport kõrgushüppestiil, milles latt ületatakse, selg ees

haige ‹1›

1. ‹adj› mingit haigust põdev; halvas tervislikus seisundis olev, mitteterve vrd haige (2. täh.) Haige inimene. Ta on raskesti, väga haige. Ma ei ole sugugi haige. Vihastas, ehmatas end päris haigeks. Jäi päev-päevalt haigemaks. Haige käsi, jalg, süda, maks, hammas. Kopsud on haiged. Lapsel on kõht haige. Haige koer, lehm. Põõsaste noorendamiseks tuleb aeg-ajalt välja lõigata kuivanud ja haiged oksad. | piltl. Haige aeg. Haige kirjandus, kunst. || valus, valutav. Selg jääb kummardamisest haigeks, on kummardamisest haige. Eilsest pidutsemisest oli tal pea haige. *.. maatöö oli teinud ta kondid kangeks, lihased haigeks. P. Vallak. || murelik, kurb, nukker. *Udusse upuvad sihid kõik eel / haige on süda ja väsinud meel. G. Suits. *Mida lähemale jõudis päev, kus teised pidid Vana-Võhmale tagasi sõitma, seda haigemaks muutus Olevi meel. V. Saar.
▷ Liitsõnad: pool|haige, puru|haige, surma|haige, ülihaige.
2. ‹s› mingit haigust põdev, mitteterve inimene. Haigete vastuvõtt. Haigete külastamise kellaajad. Lamav haige. Kergete, raskete haigete palat. Haige vajab rahu, on meelemärkuseta, suremas. Haige paranes hästi. Haige eest hoolitses tema õde. Haiget põetama, ravima, talitama. Arst kuulas, opereeris haiget. Haigele tehti vereülekanne.
▷ Liitsõnad: astma|haige, difteeria|haige, düsenteeria|haige, gripi|haige, hüpertoonia|haige, jooksva|haige, jooma|haige, katku|haige, koolera|haige, kopsu|haige, leepra|haige, leetri|haige, maksa|haige, mao|haige, mere|haige, mumpsi|haige, nakkus|haige, neeru|haige, närvi|haige, podagra|haige, rahhiidi|haige, reuma|haige, roosi|haige, rõuge|haige, sarlaki|haige, sugu|haige, suhkru|haige, südame|haige, tiisikus|haige, tuberkuloosi|haige, tüüfus|haige, vaimu|haige, vähihaige; haigla|haige, operatsiooni|haige, palaviku|haige, voodihaige; mees|haige, naishaige; ebahaige; surmahaige.
3. ‹s› ‹sg. partitiivis seoses verbidega saama, tegema› valu, häda, viga; hingevalu. Põlv teeb haiget. Poiss sai puu otsa ronides haiget. Tegi oma käitumisega emale haiget. Mida kõrgemalt kukud, seda rohkem haiget saad. *Vabandage, kui tegin teile sõnadega haiget. J. Mändmets.
4. ‹adj s› piltl midagi kirglikult harrastav; ‹hrl. liitsõna järelosana› midagi kirglikult harrastav isik. Ta on lihtsalt haige raamatute, seiklusfilmide järele.
▷ Liitsõnad: jalgpalli|haige, kaardimängu|haige, kino|haige, korvpalli|haige, male|haige, margi|haige, moe|haige, raamatu|haige, spordi|haige, tantsu|haige, teatri|haige, televiisori|haige, tennisehaige.

hauduma ‹37›

1. hautav olema (loote arenemisest munas vastava temperatuuri mõjul). Munad hauduvad kana, linnu all. Hauduma pandud munad. Kilpkonna munad hauduvad päikese soojuse mõjul.
2. soojuse, ka niiskuse mõju all olema, sellele mõjule alluma. a. (toiduainetest:) (suletud nõus) aeglasel kuumutamisel pehmeks muutuma. Hapukapsad ja sealiha pandi potiga ahju hauduma. Kala, juurvili on hästi pehmeks haudunud. Praeahjus haudub part. Naerid ja kartulid haudusid tuhas. Tangupuder jäeti pliidile hauduma. b. kuumutamise mõjul pehmeks, painduvaks (v. puhtaks) muutuma. Pistis viha kerisele hauduma. Loogapuu haudub lõkke kohal pikkamööda pehmeks ja painduvaks. Pesu on katlas haudumas. c. soojuse ja niiskuse (eriti higi) toimel põletikulisse seisundisse sattuma. Kummikutes kippusid jalad hauduma. Märgades mähkmetes haudub imik kergesti. Varbavahed on haudunud. Selg lamamisest haudunud. Haudunud ihu, nahk. d. mädanema, kõdunema. *..ja sügisel tõmbaks [= künnaks] söötijäänud põllud ümber, talveks hauduma. A. H. Tammsaare. e. piltl. *Kirr, mis sa toas haudud. Käi välja! O. Tooming. *Kas te tõesti kogu õndsa suve tahate haududa linna kuumade müüride vahel? O. Luts.

higi ‹11› ‹s›

1. nahas leiduvate higinäärmete soolaka maitsega eritis. Külm higi otsa ees. Higi jookseb, voolab ojana. Natuke kaevatud, ja juba higi väljas. Jooks võttis higi otsale. Laubal pärlendas higi. Higi pühkima. Üleni higist märg. Higist nõretav nägu, keha. Särk, ihu, mees leemendab higist. Kuub, sadul haises higist. Hobusel on selg higis. Higile ajavad 'higistama panevad' vahendid. On juba nii palav, et higi tilgub iga ihukarva otsast. | (vaeva, raske töö, pingutuse kohta). Et raha saada, tuli higi valada. Higi ja vaevaga teenitud sendid.
▷ Liitsõnad: hirmu|higi, palaviku|higi, pal(g)e|higi, surma|higi, töö|higi, vaevahigi.
2. kondenseerunud auru kord klaasi, metalli vms. pinnal. *Ollimar pühkis käega aknaruudult higi.. M. Traat.
▷ Liitsõnad: aknahigi.

higine ‹-se 4› ‹adj›
higiga kaetud; higist läbiimbunud. a. Higine nahk, nägu, selg. Higine kuub, müts. Higised sokid. Peopesad läksid, tõmbusid higiseks. Ta oli tööst, pingutusest, päikesest üleni higine. Hobusel on sapsud higised. b. Higised juustulõigud. Aken on higine. Prilliklaasid tõmbuvad higiseks.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

huugama ‹huuata 48›

1. ühetoonilist häält tegema, undama. Ventilaatorid, turbiinid huugasid monotoonselt. Kusagil huugas viljapeksumasin. Telefonitraadid huugavad. Tuul, maru huugas. Huugav udusireen, vabrikuvile. *Huugas torupill ja kääksus Rätsep-Kaarli viiul.. J. Peegel. || (pingsa tegutsemise, hoogsa töötamise kohta, hrl. kaasneb sellega undav heli). Veski huugab ööd-päevad. Elu peab edasi minema, vabrikud peavad huugama. *Nõnda huugas töö [= viljapeks] aina aost pimedani. M. Raud. || (kõrvade, pea kumisemise kohta; väljendab sageli ka millestki tüdimist v. väsimist). Kisa ja kära paneb kõrvad huugama. Silme ees läks mustaks ja kõrvus huugas. Pea huugab pingutusest, magamatusest, muljete rohkusest. *Kannad on villis, reied kanged ja peas huugavad mõtted... E. Vaigur.
2. rohkesti kuumust v. valgust õhkudes v. vuhinal põlema v. küdema; lõõmama; hõõguma, kuumama. Tuli huugab koldes. Toanurgas huugas raudahi. *Minu käes huugab elektrilatern. Kardan, et valgus on liig hele.. O. Luts. *Telkidevaheline plats huugab päikesest ja kraadiklaas näitab +28°.. H. Kiik.
3. (hõõguvalt) valutama, huumama. Selg huugas saadud hoopidest. Jalad huugavad. Hammas huugab. *..kukal huugas tumedalt, katkisest huulest oli suus soolakas veremaik. V. Beekman.

huumama ‹huumata 48›

1. hõõguma, õhkama (hrl. sooja). Söed huumavad. Huumav lõkketuli. Huumav juulikuine päev. *Aur käib üles, kolle huumab. B. Alver. *..ja tõuvilja kärbised huumasid / salvestatud suvesooja. K. Merilaas.
2. (hõõguvalt) valutama. Ta selg ja käed huumasid väsimusest. Huumav valu. *Külg huumas nagu vikatist lõigatult. O. Jõgi (tlk).

hõbe|angerjas
zool kudema rändav angerjas, kelle selg on tume, küljed ja kõht hõbejad

häda ‹11› ‹s›

1. ahistav, raske, ähvardav, hingevalu tekitav olukord; oht, õnnetus. a. (üldiselt). Sõda, nälg, taudid ja muud hädad. Rusuv, muserdav häda. Kellelegi oma häda kaebama, kurtma. Kedagi hädast välja aitama. Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul. Häda (on) käes. Häda tuleb kätte. Häda ajal on hea nõu kallis. Meist on juba kõik võimalikud hädad üle käinud. Hädasid tuli aknast ja uksest. Häda temale, kui ta julgeb vahele segada. Suures hädas hakkas ta appi hüüdma. Läksin haiglasse viimase häda sunnil. Häda ajal hoidis terve pere kokku. Oh häda! Kaotasin rahakoti. Kus sõda, seal häda. Häda õpetab albi targemaks. Häda ei anna häbeneda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Häda ajab härja kaevu. Häda murrab ka raua katki. *Palju oli nüüd Ükskülas kurtmist ja häda – seal nutsid naised oma meeste ja lapsed langenud isade pärast. E. Kippel. b. majanduslik kitsikus, puudus, viletsus. Alaline puudus ja häda. Häda vaatas sisse uksest ja aknast. Vaeslapsena on ta palju häda ja viletsust näinud. Kulutas raha ära ja on nüüd püsti hädas. Häda õpetab paluma, hea põli hooplema. *Mis ma kõik hädaga ära ei teinud, et kuidagi lapsi toita! R. Roht. c. kimbatus, mure; raskused; vaev, rist. Ta on nii iseteadlik, et päris häda kohe. Poistega on igavene häda, ei taha õppida. Rõivastega on häda, need on väikseks jäänud. Jälle häda, võti ei keera. Jäi hätta aruande kirjutamisega, keemiaülesannetega. On hädas oma töödega. Olin hädas, mida vastata. Hädas kärbeste ja sääskedega. Küll nägi ema temaga häda ja vaeva. Häda 'halb' vaadata, kuidas loomad solistavad vees. *Ta ei tea midagi varustamise hädadest ja pole tema asigi seda teada. J. Peegel. | läbi häda, hädaga vaevaliselt, hädavaevu; vaevaga, raskustega. Räägib inglise keelt läbi häda. Joobnu ajas end läbi häda püsti. Läbi häda on ta oma poega koolitanud. Sain hädaga tulema. *Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: loodus|häda, mere|häda, näljahäda.
2. haigus, tõbi, valu, viga. Sisemine häda. See mul juba vana häda. Haige kaebab oma häda. Käsi teeb häda. See rohi aitab mitme häda vastu. Peale muude hädade on tal veel selg haige. Saunaga raviti vanasti mitmesuguseid hädasid. Kas said kukkudes häda? Koer ei teinud talle vähematki häda. Parem häda kaugel kui rohi ligi. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. *Kust ma endale häda külge sain, selle kohta oli igaühel oma arvamine. J. Mändmets. | (taimede, esemete vms. puhul). Põud võib ka vanale metsale häda teha. *..kas kukub kivi vastu potti või pott vastu kivi, ikka saab häda pott. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: hinge|häda, ihu|häda, mao|häda, neeru|häda, surmahäda.
3. viga, puudus, miski häiriv. Supil pole häda midagi. Pole sul siin häda midagi. Häda on selles, et ma ei sobi autojuhiks. Sel jalgrattal on mitu häda. Ta teenis vähe, selles kogu häda seisiski. *Mis tal seal häda magada! Lai kott, põhku pealegi pooleni täis topitud. A. Antson. *Pükstel polnud suuremat häda, ajasid asja ära.. H. Sergo.
4. vajadus, tarvidus. Mõni häda mul seda teistele kõnelda. Mis häda tal õppida, kui ilma saab. Ilm on pehme, kinnastest ja kasukast pole häda. Ega mul sest raamatust häda ole, aga kui võimalik, siis ostaksin. Mis häda pärast ma peaksin valetama. Tuli hädaga 'et hädasti vaja' lapsehoidjaks hakata. Häda korral 'kui hädasti vaja' võin ka ise kombaini juhtida. *Õige häda mul teid toita või kasida! Võtan oma kimpsud ja lähen. R. Sirge. *Ma ei räägi ausatest inimestest, keda häda ajab ehitama, vaid sulidest.. P. Kuusberg. || pakiline vajadus, kiirus, rutt. Mehel kibe häda teele asuda. Ega mul söögist häda ole, kõht polegi veel tühi. Võla maksmisega on aega, ega mul häda ole. *Oli sul häda mehele minna?! Ei võinud oodata.. M. Metsanurk. || loomulik vajadus. On sul suur või väike häda? *Aga halb peremees ei lase hobusel isegi siis seisma jääda, kui tol häda tuleb. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: aja|häda, raha|häda, unehäda; kaka|häda, kuse|häda, pissi|häda, sitahäda.

jala|selg
labajala pealmine pind. Kingapaelad olid jalaseljal kokku seotud.

järve|selg
kaugem järvepind. Peegelsile järveselg. Eemalt järveseljalt paistsid kalameeste paadid.

kahe|võrra ‹adv›
kahekordselt, kaks korda (rohkem). *Oli ta enne poisipõlves hoolas ja usin, siis oli ta seda nüüd [peremehena] kahevõrra. A. Kitzberg. *.. nüüd tundusid Selmale kahevõrra kallimad kõik isalt kuuldud sõnad. F. Selg.

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kangestuma ‹37›
kangeks, paindumatuks, jäigaks muutuma, jäigastuma. Jalad, käed, sõrmed kangestusid külmas vees. Lihased kangestusid pingutusest. Keelepaelad kangestusid ehmatusest. Sõdurid kangestusid valvelseisangusse. Lapsed kangestusid hirmust. Kangestus ootamatusest paigale. Laip on kangestunud. Liikmed on külmast kangestunud. Keha on kauasest lamamisest kangestunud. Jalad on kangestunud ebamugavast istumisest. Tööst kangestunud selg.

kange|võitu ‹adj adv›
üsna, võrdlemisi kange. Selg on töötegemisest veel kangevõitu. Kangevõitu sinep, äädikas. Kangevõitu tuul. Räägib kangevõitu vene keelt.

kanne ‹kandme 17› ‹s›
millegi kandevahend, näit. pael, rihm, sang vms. Seljakoti kandmed. *Osa pampe jäi koju minnes tema kanda, nöörist punutud kanne soonis peopesa .. L. Promet. *Mari seisis ikka veel õuel, krobelised sõrmed näppimas põlle kandmeid. F. Selg.

keele|selg
anat keele ülemine pind (dorsum linguae)

keerama ‹keerata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama; teisele küljele pöörama. Keerab lukus võtit. Keerab kruvikeerajaga kruvisid paika. Keeran kraani ja vesi hakkab jooksma. Lampi tuleb uus pirn keerata. Keerasin pudelil korgi pealt. Autojuht keerab rooliratast. Keerab sõrmega telefoniaparaadi ketast. Keeras vänta, vändast, nuppu, nupust. Lukk on vist rikkis, võti ei keera hästi. Keeras kausi lauale kummuli. Keera veidi lampi, et valgus otse lauale langeks. Maie keeras pannkoogil teise külje. Keerasin järgmise lehekülje. | (tegelikku objekti märkimata). Ust lukku keerama. Keerab elektri põlema. Keerasin lambitahi kõrgemaks. Keera tuli surnuks, väiksemaks! Keerasin kella käima, raadio mängima. Raadio on keeratud muusikakanali peale. *.. ta keeras tammepakusse oherdiga augu .. F. Tuglas. || (seoses isiku v. olendi asendi muutumisega). End kõhuli, külili keerama. Keerab end voodis küljelt küljele. Magaja keeras teist külge. Haige keerati teisele küljele. Keerab pead, kaela. Keera selg! Ta keeras näo kõrvale, tulijatele pahaselt selja. Minu ees istuja keeras tagasi vaatama. Kutsikas keeras enda selili. | piltl. *.. sõda keeras elud neetult segamini. P. Kuusberg. || kõnek (pikaliheitmise kohta). Keeras end pärast sööki koikusse siruli. Kui ära väsis, keeras magama. *Sass läks tagasi tuppa, keeras naise kõrvale voodisse .. R. Sirge.
2. midagi poolkaarde v. kahekorra painutama v. vajutama, kokku rullima, rõngasse painutama vms. Keerab vaiba, käsikirja rulli, riide kahekorra. Ta keeras riided pampu, puntrasse. Keerab endale vatijopi pea alla ja heidab pikali. Keeras endale vaiba ümber keha, keha ümber. Naised keerasid ojast läbiminekul seelikuservad värvli vahele. Tüdruk keerab lokke pähe. Naisel olid juuksed kukla taha krunni keeratud. Kikki keeratud vuntsid. Müüja keeras lilled, pudeli paberisse. Keeras raamatud ajalehe sisse ja sidus kinni. Kapsas hakkab pead keerama 'pead looma'. || midagi sellise tegevusega valmistama. Plotskit, pläru, vilkat keerama. Võttis taskust tubakakoti ja keeras endale suitsu. Lepakoorest keeratud karjapasun. Kasetohust keeratud torbik. Traadist keeratud käevõru.
3. millelegi v. kellelegi teist suunda andma. a. (liikumisel). Keeras hobuse suurelt teelt kõrvale vaiksele külatänavale. Ta keeras paadi paremale. Kapten laskis laeva nina vastu tuult keerata. | kõnek (ainult 3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel keeras tuule lõunasse. Hommikuks oli ilma teiseks keeranud. b. piltl. Jüri keeras jutu teisale, teise asja peale. Püüdsin ütlust naljaks keerata. Ta püüdis kõike kadedate inimeste kiusuks keerata. Ole temaga ettevaatlik, ta võib veel kogu asja untsu, tuksi keerata. *Keeravad halvemal juhul veel asja nii, nagu oleks ta soodustanud, kasutades oma ametivõimu .. A. Valton. *.. sinu viha mõtles ta Mardi ja meie vastu keerata. E. Rannet.
4. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale kalduma. a. (liikumisel). Minge otse, ärge teelt kuhugi kõrvale keerake! Keerake selle kilomeetriposti juurest vasakule! Seenelised keerasid tee pealt metsa. Keerasin ümber nurga vaiksesse põiktänavasse. Teekäijad keerasid maanteeäärsesse majja jooma. Ta keeras tuldud teed tagasi. Vihastus ja keeras kannapealt minekule. Auto keeras metsateele. Heinakoormad keerasid tee pealt küüni ette. Tuul keerab (lõunasse, itta). b. (ilma liikumiseta). Tee keeras paremale, mäest alla. Suurelt teelt keeras kõrvale mitu väiksemat teed. Rada keeras peagi padrikusse. Selles kohas koridor keerab. c. piltl. Meeste jutt keeras varsti poliitikale. Ilm keeras sajule, vihmale. *Oleks võinud ikka paar päeva oodata ja vaadata, kuhu ilm keerab. E. Raud. || kõnek hakkama (midagi tegema). *Nii nad leppisidki, ilma leppimata, nagu nad tookord ilma tülitsemata olid tülli keeranud .. L. Hainsalu. *Kaks vana inimest keeravad korraga kaklema, hakkavad vastamisi viha kandma .. A. Jakobson.
5. kõnek virutama, äigama, lööma. *Rolf hakkas kõnelema .. viimasest poksivõistlusest, kus lätlane keeranud osavasti meie omale hirmsa haagi .. M. Metsanurk. *.. Imbi ei saa ometi aiateivast võtta ja talle keerata mööda koibi .. H. Raudsepp.
6. piltl ässitama, üles keerama. *.. ta keeravat juba niigi altkulmu vaatavaid mõisatöölisi veelgi rohkem paruniproua vastu. E. Rannet.
7. kõnek (südamepöörituse, südame pahaksmineku, iiveldustunde tekkimise kohta). See toit oli nii vastik, et võttis sees keerama. *Terve kauss oli konte täis ja neid võis nii kaua imeda ja puhastada, kuni sees hakkas keerama .. R. Saluri.

kestama ‹kestata 48›

1. kestendama, nahka ajama. Päikesest kestama löönud selg, nina. *Ta parem põsk on kõvasti külma näpistatud. Kipub suviti kestama ja punetab. E. Rannet.
2. zool (lülijalgsete, kahepaiksete ja soomuseliste roomajate puhul:) väliskatet perioodiliselt uuendama, kesta vahetama. Sisalik kestab suve jooksul mitu korda. Vastne kestab nukuks.

kihelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. (kergelt) sügelema. Nahk, selg kiheleb. Sääskedest puretud käsivarred kihelevad. Ninas kiheleb ja ajab aevastama. Kratsis kihelevat ihu, peanahka. *Et kihelevaid sarvi rutemini nahast vabastada, nühivad sokud neid vastu puid ja põõsaid. K. Põldmaa.
2. piltl mitte rahu andma; midagi väga teha tahtma, kibelema. Pillilugu pani tüdrukute jalad kihelema. Mehel kihelevad käed töö järele. Poistel kihelesid rusikad kakluse järele. *No mistarvis tahad sa endale suvilist võtta? Nagu kiheleks sul raha taskus. A. H. Tammsaare.
3. rahutult nihelema, kihevil olema, kibelema. Kiheleb istmel, nagu oleksid tal sipelgad kallal. Ta hakkas oma koha peal kihelema.
4. hrv kihama, sagima. *.. oli sõjaväel läbi käia ääretu kõrbemaa, täis teravaid sõmerkive ja kihelevaid siuge. A. Tassa. *Kõrgel on tähti, nagu oleks suur käsi sätendavat puru vastu laotust paisanud, mis helgib ja kustub ja virvendab ja nagu kiheleb sädemetena. K. A. Hindrey.

kint ‹kindu 21› ‹s›
murd kints. *Oi-oi, küll tulitasid käed, / ristluud ja selg ja kindud. H. Suislepp.

kipitama ‹37›

1. kergelt, torkivalt valutama; kibe olema. Selg, turi kipitab päikesest. Ihu kipitab sääskede hammustustest. Marraskil põlv hakkas kipitama. Nõgesed panid jalasääred kipitama. Hommikuks tekkis nohu ja kurk kipitas. Tolm pani nina kipitama. Nina kipitas tolmust. Suits, higi, seep pani silmad kipitama. Siin on vingu, kurgus ja silmades hakkas kipitama. Külm vesi võttis sõrmeotsad kipitama. *Eilsed villid lähevad tal peos üksteise järel katki ja kipitavad kangesti .. O. Luts.
2. kerget valu, torkivat v. kibedat tunnet tekitama. Tolm kipitab ninas ja kurgus. Seep kipitab silmas. Jood kipitab nahal. *Heledalt hõõguva ahju tule õhk otse kipitas ihul .. M. Raud. || piltl (seoses hingeliste elamustega). Nutt kipitas kurgus, oli kurgus kipitamas 'nutt oli tulemas, keegi oli nutma puhkemas'. Pisarad kipitasid kurgus. *Aga öelda, et kõik oli vale, kõik oli halb, et midagi niisugust poleks üldse pidanud tegema? Just see ongi, mis kipitab. V. Lattik.
3. piltl (mingi asjaolu, tundmuse kohta:) mitte rahu andma, rahutuks tegema; torkima, kripeldama, kibelema. See tunne, mõte kipitas tal üha hinges. Tal vist kipitab midagi, mingi mure hinge peal, südame peal. See asjaolu pani mehe hinge kipitama. *Ta oskas süüdlast liigutada, ta pehmemaid tundmusi kipitama panna. E. Vilde.
4. midagi väga (teha) tahtma, kibelema. *Aga Johannes oli juba ammugi kipitanud ringmängu mängima ja tantsima. E. Krusten. *.. tal kipitas teada saada, kas ehk sealpool ka midagi veel tuha all hõõgub .. E. Vilde.

kirjult ‹adv›
(< kirju (hrl. 1. täh.)) Ta oli võrdlemisi kirjult riietatud. *.. vuhin su läbi, nii et su selg homme särab kirjumalt kui lepatriinu tiib. F. Tuglas (tlk).

kohe2 ‹prep postp› [part gen]
murd poole, suunas. *Seisis, vaatas mere poole, selg kohe maja aknaid. A. Mälk. *.. Miili vaatas korraks tulija kohe, seisatades töös .. J. Vorms.

kohisema ‹37›

1. kohinat andma. Meri, kosk kohiseb. Karidel kohisevad lained. Vesi sööstis kohisedes tammist alla. Mets kohiseb tuules. Kuusik kohises tumedalt. Väljas kohiseb tuul puulatvades. Kõrvad hakkasid kohisema. Kõrvus kohiseb. Pea kohises väsimusest. *Teevad teised – teeb tema kah. Mis siis, et veri kohiseb kõrvus ja selg jääb kangeks. V. Beekman. *Kohisedes nagu suur lind lendas kõrgelt üle mürsk. P. Kuusberg. || (paljude ebaselgelt kostvate helide v. häälte tulvamise kohta). *Istusin kohvikus teispool suuri ähmaseid aknaid, mille taga suurlinn kohises, ruttas, ragises. F. Tuglas.
2. kohinal minema, kohinal kulgema; kohinal langema. Laine kohises üle parda. *.. tänavatelaiused jõed kohisevad tagasi ookeani poole .. R. Sirge. *.. aeg-ajalt kohises alla vihmavalanguid. E. Tennov. | piltl. *Temas endas liikus, lainetas ja kohises kevad. M. Traat.

kohmard ‹-i 2› ‹s›
kohmakas, saamatu inimene. Ta on igavene kohmard, millegagi ei saa hakkama. *.. sinna [väeteenistusse] läks nagu kohmard, selg kühmus ja nina maas, tagasi tuli aga täitsamehena .. O. Jõgi (tlk).

kookus ‹adv›
(lookjalt) kõveras. Seisab, käib, istub pisut kookus. Kiirustas minema, selg kookus. Ettepoole kookus kõhn vanamees. Mehed naersid nii et kookus. *Heledalt ja rõõmsalt tsilksutab nähtamatu lind kookus arukase otsas. J. Peegel.

koolduma ‹37›

1. kooldu vajuma, minema v. tõmbuma, kõverduma. Kuused on lumest looka kooldunud. Pihlakate nõtked oksad kooldusid marjakobarate raskusest. Õngeritv kooldus looka. Purde palgid kooldusid raskuse all. Raamatutest kooldunud riiul. Rukis, hein kooldus tuulehoogudes. Lilled kooldusid valguse poole. Soojusest kõveraks kooldunud küünal. Raamatu kaas kooldus päikese käes. Kummardamisel kooldus ülakeha ette. Vimma kooldunud õlad, turi, piht, selg. Kiharaiks kooldunud juuksed. Mehe suunurgad kooldusid muigeks. || (elusolendi kohta:) oma keha kooldu tõmbama. Ratsanik kooldus kummargile hobuse turjale. Tüdruk kooldus naerust kõverasse. Ilves kooldus hüppeks.
2. kooldus olema. *Kuldi alumisest lõualuust kaugemale ülespoole kooldunud kihvad on ohtlikud lõikerelvad.. O. Tooming.
3. kaarena, loogana kulgema. *Ümber küla kooldub suure loogana Kõver väin. J. Smuul.
4. muganema, millelegi vastavat vormi omandama. Kingad koolduvad käimisel jala järgi. *Silmakirjaks võiks ju ka tema jüngriks, „valguse lapseks”, „ärganud hingeks” koolduda. E. Vilde.

kori ‹korju 32› ‹s›
seljatugi, leen. Kõrge korjuga toolid. Nõjatusin pingi kõrgele nikerdatud korjule. Ta istus korvtoolis, selg vastu korju. || kanakorv, kresla. *Lähenes suur must hobune, kõrge korjuga saan järel. J. Vorms.
▷ Liitsõnad: toolikori.

krampis ‹adv›
krampi tõmbunud; pinguldatud, tugevasti pingul. Lihased on pingutusest krampis. Tööta, nii et selg krampis! Suu on nutust krampis. Silitab lapse pead vanainimese krampis sõrmedega. *Ta esialgne luurav pilk ja krampis hoiak hakkasid viina mõjul võltssõpruseks muutuma.. V. Vahing.

kukerpall ‹-i 21› ‹s›
keha ring üle pea, nii et aluspinda puudutavad järjekorras kukal, selg, tuharad ja jalad; sün. uperpall, kukerkuut; sport tirel. Edaspidi, tagurpidi kukerpall, kukerpall ette, taha. Lapsed lasksid õuemurul kukerpalli. Poiss tegi, lõi, viskas kukerpalli. *Vanaema saunani oli ainult kirbu kukerpall, nagu isa ütles. R. Lahi. || keerutus, keerd (hrl. üle pealmise, ülemise osa). Auto tegi libedal teel kukerpalli. *Vahvasti kukerpalle visates kargas kivilahmakas kõrgele üles.. H. Väli. | piltl. Süda tegi erutusest kukerpalli. Elu teeb vahel kummalisi kukerpalle. *Nii mõnigi sõnade tiritamm ja mõtete kukerpall pani ta naeratama .. A. H. Tammsaare.

kuld ‹kulla 22› ‹s›

1. keemiline element, helekollane läikiv pehme hästi töödeldav väärismetall (Au); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Kulla ühendid, sulamid, leiukohad. Kulda otsima, kaevandama, pesema, uhtma. Mägedes leiti, avastati kulda. Unts kulda. Kulla proov. Kullast ehted, mündid. See uur on puhtast kullast. Raamatul oli kullaga trükitud kaanekiri, selg. Kullaga tikitud rüüd. Vilgukivi läigib, hiilgab nagu kuld. Kõik pole kuld, mis hiilgab.
▷ Liitsõnad: ehte|kuld, hamba|kuld, leht|kuld, proovi|kuld, tukatikuld; kassikuld.
2. sellest metallist raha vm. ese(med). Viierublane, kümnerublane kuld. Luges omanikule tuhat rubla kullas kätte. Pidulaua kuld, hõbe ja kristall. Põgenikud võtsid endaga kaasa nii palju kulda, kui suutsid. On lasknud endal suu kulda 'kuldhambaid' täis panna. || kõnek kuldmedal; kuldmedali omaja. Lõpetas keskkooli kullaga. Meeskond sai kulla, jõudis kullani, tuli kullale. Olümpiavõistlustelt toodi ära kolm kulda. Ta on tänavuste meistrivõistluste kuld.
▷ Liitsõnad: meistri|kuld, olümpia|kuld, tšempionikuld; maratoni|kuld, sprindi|kuld, suusakuld.
3. piltl miski, mis on (eriti värvuselt v. läikelt) selle metalli sarnane. Sügislehtede kuld. Kased puistavad juba kulda. Juuste kuld. Mets leegitses loojuva päikese kullas. Koidutaevas hõõgub kullas. Dekoratsioonid olid täis kulda ja karda.
▷ Liitsõnad: eha|kuld, koidu|kuld, lehe|kuld, päikese|kuld, sügis|kuld, õhtu|kuld, õiekuld.
4. piltl (väljendites millegi väga väärtusliku v. hea kohta). Ilm, maa on lausa kuld. Tema nõuanded on kulda väärt, kaaluvad kulda. Nendel sõnadel on kulla kaal. Lõikusajal on kuival päeval kulla hind. Hein kui kuld, söö või ise. Sa oled lausa kuld, et ikkagi tulid! Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Mis ühe meelest kuld, see teise meelest muld. *Seal oli kõike, labasust ja kulda. V. Panso. || (hrl. ajakirjanduslikus pruugis loodusvarade kohta). Must kuld 'kivisüsi v. nafta'. Pruun kuld 'põlevkivi'. Roheline kuld 'mets'. Valge kuld 'vee-energia; puuvill'. || kõnek (eufemistlikult fekaalide kohta). *Ma vedasin kulda.. Puhastasin kullakambrit. R. Roht.
5. luulek kullake; kallike, armsam. *.. äiu-li ja äiu-la, / kullad, mingem magama! M. Nurme.

kumaras ‹adv›
kummargil; kühmus. Kumaras selg, õlad. Astub, käib ettepoole kumaras. Istus laua juures, pea mõtlikult kumaras. Mehed olid kandamite all kumaras. Tuba oli nii madal, et tuli kumaras seista.

kumeras ‹adv›
kumaras. Kumeras turi. Käib, keha veidi kumeras. *.. hakkas ratast mäkke lükkama, selg kumeras ja sääremarjad pingutusest paisumas. V. Gross.

kumerdama ‹37›
kumeraks tegema. Seda harjutust sooritades tuleb selg kumerdada ja kõht sisse tõmmata. Kumerdas peod kausiks ja ammutas allikast janu kustutuseks vett. Isatuvi kumerdas uhkeldades pugu. Raamatuseljad on harilikult kumerdatud.

kummis ‹adv›
(võlvina) kumer(as). Kõrge kummis laup. Astus uhkelt, rind kummis. Istus, selg kummis. Võimas kummis turjaga piison, pühvel. Puri, pluus, kardinad on tuulest kummis. Sillakaar on kummis jõe kohal. Kui konservikarp on kummis, osutab see konservi riknemisele. *.. istus võõras mees, kõrvitsana kummis kõhuke vastu lauaserva. A. Uustulnd.

kummitama2 ‹37›
hrv kummi ajama v. minema; kummis olema. *Tagant tulijad [= räimed] aga rõhuvad edasi võrgulinale, nii et see keskelt kummitama hakkab.. H. Jõgisalu. *Taevas kummitas ülal sinise siidina.. F. Selg.

kuum ‹-a 22›

1. ‹adj› kõrge temperatuuriga, väga soe, palav. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Kuumad ilmad, suved. Kuum juulipäev, tuul. Kõrbete kuum kuiv õhk. Troopika kuum niiske kliima. Tänavu oli juuni lõpp kõige kuumem. Kuum leil. Tuba, köök oli kuum ja umbne. Laval oli kõrvetavalt kuum. Päikese käes oli rammestavalt, väljakannatamatult kuum. Lamab rannaliival kuuma päikese käes. b. (esemete, ainete kohta). Kuum ahi, pliit, triikraud. Kuumaks aetud ora. Kuum aur, liiv. Päikesest kuumad kaljud, kivid. Kuum vesi on kannus. Kuum vann 'kuuma veega täidetud vann'. Küpsetasime kuumas tuhas kartuleid. Ahjust võetud kuum leivapäts. Supp on liiga kuum. Kuum tee, kohv, piim, punš. Kuumad 'soojana pruugitavad' kastmed, võileivad. Kuumad mähised. Haigele tuleb midagi kuuma juua anda. Niisked heinad lähevad kuhjas kuumaks. c. (keha, kehaosade kohta, mis haiguse, pingutuse, erutuse vm. tõttu on tavalisest soojemad v. mida inimene ise aistib soojemana). Haige otsaesine ja käed olid kuumad. Su keha on kuum. Lapsel hakkas paksudes riietes kuum. Ajas kiire käiguga naha kuumaks. Kuum juga, laine jookseb üle selja. Keha läbisid kuumad ja külmad hood. Keha kattus üleni kuuma higiga. Erutusest läksin üle keha kuumaks. Tundsin, kuidas mul kõrvalestad solvumisest kuumaks lõid. Poisi nägu kattus kuuma punaga.
▷ Liitsõnad: ahju|kuum, hõõg(uv)|kuum, kõrvetav|kuum, lämmatav|kuum, palaviku|kuum, põrgu|kuum, tulikuum.
2. ‹adj› piltl äge, palav, tuline. a. (kergesti süttiva, kirgliku, talitsematu, tulise loomuse kohta). Tal on lõunamaalase kuum süda, veri. *Niisugune on ta ju alati olnud, tormakas ja kuum, ikka nagu põleks temas miski. K. A. Hindrey. b. (väga tugeva, kõikehaarava tunde, tundmuse kohta). Kuum viha, tusk, kahetsus. Kuum igatsus kodumaale jõuda. Kuum rõõmulaine, tänutundmus. Kuum iha, kihk, armastus, erutus. Kuumad tunded. Tundis väljaväänatud jalas kuuma valu. Kuum pilk. Kuum suudlus, sülelus. Kuum armastuskiri. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
3. ‹adj› (millegi toimumise, mingi tegevuse kohta:) äge, täies hoos, pingeline. Kuum lahing, võitlus. *Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus, / nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus. K. Merilaas.
4. ‹s› kuumus (hrl. õhu, ilmastikuga ühenduses). Ahi hõõgab, õhkub kuuma. Keskpäevase kuumaga on väsitav käia. Saunas kuuma käes läks selg paremaks. Suvised kuumad on veel ees. *..paar leilisähvakat viskasid ilusa kuuma üles. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuum, põua|kuum, saunakuum.
5. ‹s› kõnek kuumustunne (mitmesugustes kehatemperatuuriga seotud väljendites). Tundis, kuidas keha lõi üleni kuuma täis. Turi kipitas ja ajas kuuma välja. *..justkut värin rabiseb üle ihu ja kuum tõuseb palge. J. Tuulik. *Aga pane [haavale] viina pääle. See kisub kuuma välja. R. Roht. *..mul jooksis kuum üle ihu. A. Mälk.

kõhtmine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
anat kõhupoolne, ventraalne. Kõhtmised veresooned. Vihmaussi selg on kumer, kõhtmine külg aga lame.

kõhu|pool [-e]
(hrl. looma) kehapool, kus asub kõht. Lestal on tume selg ja valge kõhupool.

kõverduma ‹37›

1. kõveraks, kõverasse tõmbuma; kõveraks muutuma. Puuoksad kõverduvad lumekoorma all. Puude lehed kõverdusid kuumusest, röövikute kahjustuse tõttu. Selg kõverdus kummardumisel. Haige kõverdus valu käes, valust. Käsi kõverdus haardeks. Vanamehe sõrmed on konksus ja kõverdunud. Põlvest kõverdunud jalg. *Ema jäi aga haigeks ja kõverdus paadipõhjale. A. Mälk. || (näoga ühenduses). Naeratamisel kõverdus ta huul pisut ülespoole. Lapse suu kõverdus nutule, nutuks. Tüdruku suu kõverdus põlglikult. Nägu kõverdus kergest naeratusest, naeruks, naerule, virilale muigele, virilaks muigeks. Huuled kõverduvad grimassiks. *.. kahvatunud näole oli kõverdunud valugrimass.. H. Väli. | piltl. *Jaa – ons aega Issandal tulla õgvendama teevahi kõverdunud elu.. L. Kibuvits.
2. kõveras, kössis, kägaras olema. *.. kõik nägid korraga, et saani põhjas kõverdus täies alastuses vana Venima karvane kehakolask. R. Sirge.
3. kõverana, kõveriti kulgema. Asula kohal kõverdub tee paremale. *.. vestitaskust vestitaskusse kõverdus jäme kuldkett.. A. Jakobson.

käe|selg
labakäe välimine, peopesa vastas olev osa. Pühib käeseljaga suud, higist laupa, pisarad silmist.

kähvatama ‹37›

1. öelda kähvama (1. täh.) Ta kähvatas midagi vastuseks. „Kas sa oled juba vait!” kähvatas mees. „Mis see sinu asi on!” kähvatasin vihahoos.
2. kähvama (3. täh.) *Kiisa neid kähvatab istukile. E. Vilde. *Vidrik Soo selg kähvatas sirgeks. S. Truu.
3. sähvatama. *Siis kähvatas äkki uus mõte peas – „kodus on ju keegi, kellele lubasin, et tulen tagasi..” E. Tammlaan.
4. kärgatama; laksatama. *Köögist kähvatas järsk lask. I. Sikemäe. *Hoobid kähvatasid vastu nägu ja rinda.. R. Janno.

kokku käima

1. vastamisi, teineteise vastu liikuma. *.. ta [= kala] tugevad lõuad käisid kokku nagu tangid. J. Selg.
2. kokku puutuma, vastamisi, kokkupuutes olema. Meie põllud käisid naabertalu põldudega kokku. Talude piirid käivad omavahel kokku.
3. kooskõlas, vastavuses olema, ühte langema; (kokku) sobima. See ei käi minu vaadetega, seisukohtadega, arvamusega kokku. Meie huvid käisid kokku. *Praeguse ülikonnaga käiks muidugi kõige rohkem kokku must kõva kübar ehk „oktoober”.. O. Luts.
4. hrv koos käima (2. täh.) *Mu vanasse suletud silmadega koolimajja käis kunagi kokku pillikoor. O. Anton.

kärnane ‹-se 4› ‹adj›

1. kärnadega kaetud, kärnas. Kärnane selg, säär. Kärnane kass, koer, setukas. Lapsed olid kirpudest puretud ja kärnased. Õunad, kartulid on kärnased.
2. piltl armetu, närune, vilets. Mehel polnud taskus kärnast krossigi 'mehel polnud üldse raha'. *..kas see's palju on, kui te minule kärnase kolmesaja rubla peale alla kirjutate. O. Luts.

köide ‹köite 18› ‹s›

1. kaaned, selg jms., mis annab raamatule (v. brošüürile) vajaliku tugevuse ja välise vormi. Kõvas, pehmes köites raamat. Kartoneeritud köide. Sirge, kumera seljaga köide. Traaditud, õmmeldud köide. Osa raamatuid anti välja brošeeritult, osa köites.
▷ Liitsõnad: ehis|köide, ilu|köide, kalingur|köide, lederiin|köide, liim|köide, luksus|köide, nahk|köide, paber|köide, pärgament|köide, riie|köide, safian|köide, sametköide; standardköide; käsitsi|köide, masinaköide.
2. köidetud raamat vm. kirjatöö. Raamatukogus on üle 100 000 köite. Raamaturiiul oli täis pakse köiteid. See oli üks eesti muinasjuttude, F. Tuglase novellide köide. Võttis laualt esimese pihku juhtuva köite. Arhiivide köited.
▷ Liitsõnad: tekstiköide.
3. mitmest raamatust koosneva teose üks raamat, ka perioodika- v. jätkväljaande kokkukuuluvad numbrid ning anded. A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” koosneb viiest köitest. Riiulil olid reas entsüklopeedia, suure sõnaraamatu köited. Väitekiri on kahes köites. „Kogutud teoste” esimene, teine, kümnes, viimane köide. Ajakirja, aastaraamatu köited.
▷ Liitsõnad: indeksi|köide, täiendusköide.

köötsus ‹adv›
ettepoole kõveras, kühmus, köökus, köötsakil. Mees käib, selg köötsus. Bussiootajad seisid köötsus külma tuule käes. Istus köötsus laua ääres. See oli vana köötsus eideke. *Alati mures, alati vastutuskoorma all köötsus.. M. Traat.

kühmas ‹adv›
kühmus. Ta käib veidi kühmas. Kühmas vanamees. *.. konutas hetke liikumatuna voodiveerel, selg kühmas. A. Jakobson.

kühmus ‹adv›
kumaras, küürus; kühmu moodustav. Kühmus istuma, käima. Ta on külmast kühmus. Juhan on pikka kasvu, pisut ettepoole kühmus. Mehe selg on kergelt kühmus. Väheldane kühmus naine. Ajas oma kühmus kogu sirgeks. Kühmus õlad, turi, piht, kukal. Kühmus nina. *Linn oli nagu sügisel ikka – majad kühmus ja kössis.. M. Traat. *Teerajast üle pundusid üksikute mändide kühmus, nagu paistetanud juured.. R. Kaugver.

künni|härg
härg, kellega küntakse. Künnihärjad astusid aeglaselt vao peal. Mees on tugev kui künnihärg. Selg kühmus nagu künnihärjal. *..sinu taip vist ei küüni kaugemale künnihärja omast. B. Alver.

küpsema ‹42 või 37›

1. (tooreste toiduainete kohta:) (kuivas) kuumuses söödavaks roaks muutuma. Leivad küpsevad ahjus. Kartulid küpsevad lõkketuhas. Kalad küpsesid särisedes lõkke kohal vardas. Panime liha pannile küpsema. Roog küpseb tulel. | piltl. *Las nad küpsevad karistuse ootel. H. Pukk. || tugevasti päevituma. *Toomas seadis end paremini päikesesse. Selg oli tal pruunpunaseks küpsenud, nüüd saab ka rind oma osa. P. Kuusberg.
2. (vilja, puuvilja, marjade vms. kohta:) küpse(ma)ks muutuma, valmima. Viljapuude okstel küpsevad õunad ja pirnid. Päikesepoolsetel mäeveerudel küpsesid marjad, maasikad. Herned on küpsenud ja ootavad koristamist. Rukis küpses põuaga kiiresti. Tera ei jõudnud küpseda. Üleküpsenud vili kippus varisema. Vili on vahajaks küpsenud. *.. puistates laiali ohaka küpsenud õienupu, millest jäi õhku heljuma valgeid kergeid ebemeid. O. Tooming.
3. piltl (täielikult) välja kujunema, välja arenema, valmima. a. (inimeste kohta). Tüdruk oli naiseks küpsemas. Nooruk küpseb suguliselt. Igas töös inimene kasvab ja küpseb. Näitejuht küpseb koos oma teatriga. Temast küpses peagi hea ajakirjanik. *Võtnud alles küpsemata piigakese kaasa, heledapäise ja hapra.. K. A. Hindrey. b. (ühenduses olukordade, nähtuste vms.). Otsus, plaan küpses kiiresti. Tal küpses mõte juurat õppima minna. Eeldused selleks olid juba küpsenud. Kunstniku anne küpseb aastatega. Teatris on küpsemas rida lavastusi. Oli küpsemas streik, revolutsioon. Vastus oli visa küpsema. Küpses arusaamine, et endist viisi elada ei saa. Oli küpsenud vajadus koolielu ümber korraldada.

küür ‹-u 21 või kõnek -a 22› ‹s›

1. suurem kühm seljas, hrl. inimesel. a. (lülisamba ebanormaalsest tahapoole kumerusest tingitud). Kaasasündinud küür. Poisile tekkis luutuberkuloosist küür selga. Küüru teise seljas näeb igamees. | piltl (mingi sobimatu, ebasoodsalt mõjuva asjaolu kohta). *Proua ise on algharidusega ja teenija keskharidusega, kus sa selle küüruga lähed! A. H. Tammsaare. b. (tööst, vanadusest). Raske tööga kasvas küür selga. Rätsep istus endale küüru selga. Vanamees astus kumeras ja küür seljas. *.. piht kasvatab juba ammu küüru.. A. H. Tammsaare. *Ah, mitte tunda aastakoormat küüral.. J. Kärner. c. (ajutiselt alandlikkusest, pelgusest, meeldida püüdmisest vm. põhjusel). Tõmbas küüru selga ja hiilis minema. Ta ei kiskunud ülemuse ees kunagi küüru selga. Kass tõmbas küüru selga ja turtsus vihaselt.
▷ Liitsõnad: kassiküür.
2. kõnek selg, turi. Küür valutab kartulivõtmisest. Peatus töötamises ja ajas küüru sirgeks. Peremees andis poisile vemblaga üle küüru.
3. kühmjas rasvkoemoodustis looma turjal. Ühe küüruga, kahe küüruga kaamel. Kõrge küüruga seebu.
4. piltl kumeralt, kühmuna esileulatuv kõrgem koht. Jõudsime künka küürule. Eemalt paistab lossimäe küür. Merepinnast ulatuvad välja kaljude küürud. Suure küüruga sild. Vanal õlgkatusel oli keskel küür. *.. kerge küüruga kongus nina valitseb näos.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: mäeküür.

küürduma ‹37›
küüru jääma, tõmbuma v. vajuma, küüruma. Küürdunud selg, piht. *Holmi kogu oli losunud ja küürdunud, ent sellest hoolimata avaldas ta nägu teatud kõvadust. E. Vilde.

küür|selg
küüruga v. kühmus selg

küüru ‹adv›

1. seljast, pihast kumarasse, kühmu, kooku. Isa jäi, vajus iga aastaga üha enam küüru. Püüdsin end küüru kiskudes põõsa taha peita. Tõmbas ennast teiste selja taha küüru. Tõmbus tooliserval istudes küüru. Kass kiskus end hüppeks küüru. Mure, raske koorma, hoopide all küüru vajuma. Ta ei tõmba end ülemuste ees küüru. Selg vedas, vajus juba küüru.
2. (puude, hoonete vms. kohta:) kõverasse, looka. Tare on küüru vajunud. *Kustki valmiva vilja all küüru tõmbunud õunapuude tagant kostis tasast kõnekõminat. A. Jakobson.

küürus ‹adv›

1. seljast, pihast kumaras, kühmus, kookus. Vanamees käib, seisis küürus. Mehed jooksid küürus kaevikusse. Vanaisa on üleni hall ja küürus. Teomees ajas küürus selja sirgeks. Küürus piht. Selg raske kandami all küürus. Ta on ülemuste ees alandlikult küürus.
2. (puude, hoonete vms. kohta:) kõveras, lookas. *Näe, raskusest seal küürus oks.. T. Lehtmets. *See oli pikk, küürus ja kühmus kõrtsihoone. E. Vetemaa.
3. piltl küüruna, kühmuna esileulatuva kohaga. Suure küürus ninaga mees. Kraavi põhi oli keskelt küürus.

küürutama ‹37›

1. (sügavalt) kummargile laskuma. Tuli küürutada, et pead mitte vastu lage ära lüüa. Anita küürutas lilli noppima. Küürutasin eesseisja selja taha. Sõdur küürutas tulistamise eest laskepesasse. Selg on haige, ma ei saa küürutada. Küürutasin allapoole, madalamale, maha, marjade järele.
2. küüru tõmbama; küüru vajutama. Küürutas saksa ees alandlikult selga. Oleme kartuleid võttes küllalt selga küürutanud. *Kaunis mees kord kasvab sellest, kui aga kehvus ja mure enneaegu ei küüruta sellegi turja.. B. Alver.
3. küürus olema, küürakil olles midagi tegema. Naised küürutasid kartulivaol. Kingsepp küürutab oma töölaua juures, saapa kohal. Ta küürutas kogu oma elu kontorilaua, raamatute taga. Ta korjas küürutades marju. Kaua sa ikka jõuad teiste heaks küürutada. *Kuidas nad küürutavad raskeid veeanumaid kandes! O. Luts. || hlv kellegi ees lipitsevalt alandlik olema, küürus käima. Ta on arg mehike, küürutab võimumeeste ees. Küürutab kõigile, kes temast vägevam. *Küürutama ega taldu lakkuma ma ei hakka, mingu põrgu. R. Janno.
4. piltl (loodusobjektide, esemete kohta:) küüruna esile kerkima. Silmapiiril küürutas sinav mägi. *Neid [= kive] küürutas siin, kunagisel mõisakarjamaal, sadade ja sadade viisi. E. Rannet. *Akna all laual küürutas kuhi mitmes suuruses raamatuid.. R. Sirge.

küüt|selg
vöödiline, teist värvi jutiga selg. *Väikesed mustad valge küütseljaga lehmad olid kerged kõndima.. K. A. Hindrey.

[kellegi] seljas liugu laskma vt selg

leemendama ‹37›
libedalt märg olema, vedelikukorraga kaetud olema. Kelder on nii niiske, et seinad leemendavad. Lõug leemendab rasvast. Värv ei imendunud puidusse, jäi leemendama. Rasvast leemendav supp, kaste. Leemendav laud, kõrtsilett. Leemendav haav, lööve, ekseem. || higist nõretama. Ihu, selg, pea leemendab higist. Puulõhkumine võttis naha leemendama. Rassisime tööd teha, nii et särk leemendas. Mehed punetasid ja leemendasid näost. Nii kuum, et higi aina leemendab. Tuldi õhetades ning leemendades saunalavalt alla.

leet|selg
kõnek leetseljak

[kellegi] seljas liugu laskma vt selg

lumituma ‹37›
lumega kattuma, lumitama, lumistuma. Lumitunud põllud, metsad. *.. selg [majal] vastu kuusikut, nägu vastu lumitunud jõge. J. Kross.

lõkendama ‹37›

1. leegiga põlema, leegitsema, leekima. Tuli lõkendab kaminas, ahjus, leel, pliidi all. Kuivad laastud põlesid lõkendades. Rongkäik liikus tõrvikute lõkendades läbi linna. Juba lõkendas katus üleni.
2. piltl leegina, tulena helendama, lõõmama; punetades, punasena (vm. eredas värvitoonis) särama. Õhtutaevas, eha lõkendab. Taevaserval lööb lõkendama koit. Vahtrad lõkendavad sügispäikeses. Lõkendav tulbipeenar, moonipõld. *Lõkendasid helekollased ja punased mantlid, nagu tulekeeled lõõmasid suled Kaspari kübaral .. F. Tuglas. || (inimese naha, eriti näo kohta:) punetama, õhetama. Nägu, palged, põsed lõkendavad vihast, häbist. Lõi näost lõkendama. Tervisest lõkendav mees. Vihtlesime nii, et turi, selg lõkendas. Vaidles erutusest lõkendavi põsi.
3. piltl (inimtunnete kohta:) lõõmama, leegitsema. Ta värsid lõkendavad armastusest. Ta silmades, hääles lõkendab ekstaas. Lõkendav vaimustus, viha.

läbi
I. ‹prep postp›
1. ‹hrl prep› [gen] mingi ava, ruumi, keha, keskkonna ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teiselt välja; nii et miski jääb (takistades v. soodustades) vahele. Ronis, hüppas, vaatas läbi akna välja. Rong läheb läbi tunneli. Tuli minna läbi pika koridori. Piilub läbi ukseprao, lukuaugu. Auto vajus läbi jää. Piim kurnati läbi marli. Läbi eesriiete paistab valguskuma. Uurib marke läbi luubi. Maastiku värvid olid tumedad nagu läbi päikeseprillide, päikeseprillide läbi vaadates. Tee valatakse läbi sõela. Külm tungib läbi riiete. Läbi sideme immitses verd. Karjub läbi ruupori. || kaudu, mööda, pidi. Hingab läbi suu. Räägib läbi nina. Vantsisin läbi metsa koju. Jõgi lookleb läbi luha, heinamaa. Tee viib läbi põldude, niitude. || mitme samalaadse v. paljude samalaadsete esemete, objektide vahelt, samalaadse keskkonna seas(t), keskel(t). Lirtsab läbi hammaste sülitada. Kattis näo kätega ja piilus meid läbi sõrmede. Läbi puurivarbade sirutus ahvi käsi. Läbi puulehtede, puulehtede läbi sillerdab valgust. Pahameelenurin käis läbi rahvahulga. Artikkel ilmus ajakirjas läbi mitme numbri. *Surnuaia poolt kostsid läbi tuule ja tuisu inimeste hääled ja koerte haukumine. O. Luts. || (piltlikes väljendites). Mõte käis läbi pea. Läbi südame käis hirmuviirg. Mul tuli see nagu läbi udu meelde. Läbi häda sai asi korda aetud.
2. ‹postp prep› [nom gen] kogu teat. ajavahemiku kestel, selle algusest lõpuni. Eile sadas päev läbi. Istub päevad läbi üksi kodus. Olin öö läbi üleval. Metsatööd käisid talv läbi, talve läbi. Lapsed olid suvi läbi, suve läbi maal. Mägikuurortides saab aasta läbi, läbi aasta suusatada. Olime kõik need aastad läbi kirjavahetuses. Nii see on olnud läbi aegade. *Küla .. on pillavalt toomingais ja õiteilus, ööbikud laulavad läbi öö .. D. Vaarandi. *Ööd läbi nüüd vantsin väljas .. J. Kross.
3. ‹prep› [gen] mingi seisundi ajal, kestel, seda katkestades. Kuulsin läbi une, et keegi tuli. Seletab midagi läbi nutu, läbi naeru. Naer läbi pisarate.
4. ‹postp› [gen] kellegi v. millegi vahendusel, tõttu, kaudu v. abil, mingil teel. Langes vaenlase käe läbi. Kuningas oli sellest oma maakuulajate läbi teada saanud. Mitme tuttava läbi õnnestus ehitusmaterjali saada. Pääses nagu ime läbi. Mõisteti surma mahalaskmise läbi. Surma läbi lahkunud kallist isa mälestavad lapsed. Suu- ja sõrataudi läbi hukkus palju põtru. Kohtusime, pääsesime ainult õnneliku juhuse läbi. *Nõnda siis saigi Sass Mareti suu läbi kõik teada .. A. H. Tammsaare. *Mina olen tema läbi kannatanud rohkem kui teie .. A. Hint.
5. esineb fraseologismides, näit.:. Läbi lillede ütlema. Läbi mustade, roosade prillide nägema, vaatama. Läbi paksu ja vedela minema. Läbi sõrmede vaatama.
II. ‹adv› ‹hrl. ühendverbi osana›
1. esineb ühendites, mis väljendavad liikumist, kulgemist, suundumist v. suunamist mingi ava, ruumi, keha, keskkonna, ala, pinna vms. ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teisest välja; midagi pidi, millegi kaudu, üle millegi. Kapp ei mahu uksest läbi. Ei saa niiti nõelasilmast läbi. Kahest toast tuli läbi minna. Auto oli jääst läbi vajunud. Puges, trügis, pressis end inimeste vahelt läbi. Juured, oksad põimuvad üksteisest läbi. Tuul puhub mantlist läbi. Pomm lõi kolmest korrusest läbi. Tunnel kaevati jõe alt läbi. Jalg läks lumekoorikust läbi. Kõne, jutt kostab seinast läbi, seinad kostavad läbi. Kardinad paistavad läbi. Soost kaevati kraav läbi. Küla vahelt läheb tee läbi. Tee oli umbe tuisanud, autod ei saanud, pääsenud läbi. Sõitsime Tartust läbi. Katus jookseb läbi, sajab läbi. Kingad lasevad vett läbi. Liha aetakse hakkmasinast läbi. Lauad tuleb veel höövelmasinast läbi lasta. Tõmbasin, kriipsutasin kirjutatu läbi. || mööda. Laske, lubage (mind) läbi! Sportlased marssisid tribüüni eest läbi. || (piltlikes väljendites). Hea mõte sähvatas, välgatas, käis peast läbi. Hirmujudin käis südame alt läbi. Koosoleku otsus kanti protokollist läbi. Dokumendid käivad kaadriinspektori käest läbi. Kuigi asja hoiti salajas, imbus, tilkus siiski ühtteist läbi. See vale paistab läbi.
2. esineb ühendites, mis väljendavad (mööda minnes) korraks sisseastumist. Töölt tulles astusin poest läbi. Tule meilt mõnikord läbi. Käi kantseleist läbi ja võta allkiri. Turist ainult jookseb muuseumidest, näitustelt läbi. Tahaksin korraks kodunt läbi põigata.
3. esineb millegi terviklikkuse katkestamist, millessegi augu, lõhe vms. tekitamist väljendavates ühendites. Rihma, köit, nööri, juhtmeid läbi lõikama. Torkab nahast naaskliga augu läbi. Trellid viiliti läbi. Redelil on osa pulki läbi saetud. Tal on jalg sõjas läbi lastud. Vesi murdis tammi läbi. || (piltlikes väljendites). Karjatus lõikas öise vaikuse läbi. Jutt nagu lõigati läbi, kui ülemus sisse astus.
4. katki, tarvitamiskõlbmatu(ks). Rõivad kuluvad läbi, ülikond on täiesti läbi. Kulutab kingad ühe suvega läbi. Saabastel on tallad läbi. Vool katkes, keegi on korgid läbi lasknud. Triikraud põles läbi. Autol on mootor läbi. Taskulamp ei põle, patarei on vist läbi.
5. otsa, otsas. Raha, palk, stipp on läbi. Oskab raha läbi lüüa. Lõi vanemate vara läbi. Toiduvaru oli, sai paari päevaga läbi. || (ruineeritud tervise, kurnatuse, väsimuse jne. kohta). Tervis, närvid, süda, kopsud on läbi. Tal on jalad, käed, selg läbi. Eksamisessiooni lõpuks olin päris läbi. || (lootusetu olukorra kohta). Läbi, pole enam mingit lootust! *Äriga on nagunii asjad läbi. Varanatuke, mis on, see on naise nimel .. M. Metsanurk.
6. (ajaliselt:) mööda(s), otsa(s). Suvi, puhkus on läbi, saab varsti läbi. Tööaeg, vastuvõtuaeg, tähtaeg on läbi. Kas eksamid on läbi? || (teat. arv minuteid) rohkem kui (ümardatud kellaaeg). Kell on veerand kolm läbi. Minu kell on kolm minutit kaheksa läbi. || (õppeasutuse vms. lõpetamise kohta). Tal on kool, ülikool, instituut, tehnikum, kursused läbi.
7. esineb suhtlemist, omavahelist sobimist vms. väljendavates ühendites. Oleme küll naabrid, aga läbi me suurt ei käi. Nad saavad (omavahel) hästi läbi. Rääkisime asja omavahel läbi.
8. esineb hakkamasaamist, toimetulemist väljendavates ühendites. Tuli vähesega, piskuga, kitsalt läbi ajada. Saame ilma teie abita läbi. Ta ei saa paki sigarettidega päeva läbi. Katsume kuidagi palgapäevani läbi tulla. Tuli läbi ajada petrooleumilambiga, oma jõu ja nõuga. *.. ta polnud jutukas tüdruk, ajas jah ja eiga läbi. L. Promet. *.. kuidas ta tudengina ka oli ... vedas kuidagi läbi, jah? A. Liives.
9. esineb õnnestumist, kordaminemist, eesmärgile jõudmist väljendavates ühendites. Mis ta pähe võtab, selle ta ka läbi viib. See nali, vigur, number, nõks ei lähe (sul) läbi. Püüab oma arvamust, seisukohta läbi suruda. Pressib vahendeid valimata oma tahtmise läbi. Kas said eksamil läbi? Ettepanek läks läbi. Kandidaat ei läinud valimistel läbi. Toimetaja ei lasknud artiklit läbi. Sinu mees lööb igal pool läbi.
10. esineb ebaõnnestumist, ebaedu väljendavates ühendites. Kukkus, lendas eksamil läbi, professor olevat ta läbi kukutanud. Film, kandidaat kukkus läbi.
11. algusest lõpuni, kogu ulatuses; üleni, täiesti; põhjalikult, üksikasjalikult. Läbi lugema, elama, põdema, otsima, uurima, mõtlema, kaaluma. Läbi peksma, kolkima, klobima, nüpeldama, sugema. Läbi noomima, hurjutama, näägutama, pragama, sõimama. Teretasin kõik kättpidi läbi. Olen kõik tuttavad läbi helistanud. Kobas, katsus taskudki läbi, tuhnis kõik sahtlid läbi. See mees on poole maailma läbi käinud. Jooksin kogu linna, kõik kauplused läbi. Järv traaliti läbi. Sõjaväeosa kammis metsa läbi. Katseandmed töötatakse läbi. Kaup on läbi müüdud. Arst vaatas haige läbi. Seda pole me veel koolis läbi võtnud. Vihm leotab rõivad läbi. Pesu on leos, pärast pesen läbi. Tainas tuleb korralikult läbi segada, läbi sõtkuda. Leib, liha on hästi läbi küpsenud. Toit tuleb korralikult läbi mäluda.

läkitama ‹37›

1. kedagi v. midagi kuhugi v. kellelegi saatma, lähetama. Lembitu läkitas saadikud teiste vanemate juurde. Aafrikasse läkitati misjonäre paganaid ristiusku pöörama. Läkitab ajalehtedele luuletusi, sõnumeid. Olen talle selles asjas mitu kirja läkitanud. BBC läkitab eetrisse saateid paljudes maailma keeltes. Neiu läkitas mulle naeratuse, tigeda pilgu, õhusuudluse. Läkita ta põrgu, potilaadale, kui ta veel niisuguse jutuga su juurde tuleb. *.. andke nad seaduse kätte, läkitage nad külmale maale. E. Vilde.
2. kõnek viskama, heitma; lööma, virutama. Läkitasin kapatäie vett kerisele, suitsukoni aknast välja. Heameelega läkitaks talle ühe tulise. *Mari selg oli küll parajasti vimmas, et pole muud, kui läkita rihmaga küürule .. A. H. Tammsaare.

lämp|jalg

1. jalg, mis ei lase korralikult käia (näit. sisse- v. väljapöördumise tõttu); lampjalg. *Pani laudaukse kinni ja ruttu, kuis võtsid haiged lämpjalad, tõttas toa poole .. F. Selg.
2. hlv sellise jalaga inimene, lonkur. Astu kiiremini, lämpjalg!

selga sirgu ~ sirgeks lööma vt selg

lükkama ‹lükata 48›

1. tõuke, tõugete v. pideva surumisega kuhugi v. mingis suunas liikuma panema v. liikumas hoidma. Lükkab ukse, akna, värava lahti, kinni. Lükkame kapi teise seina. Pingid ja toolid lükati nurka, lauad lükati koomale, kokku. Käru, lapsevankrit lükkama. Lükkab jalgratast käekõrval. Lükkasin kiige käima, suusad libisema. Lükkab kiigele käega, jalgadega hoogu. Lükka riiv ette, eest ära, lükka uks riivi. Lükkab kuuli rauda. Kas lükata ees või vedada järel? Mina vean eest, sina lükka tagant. Oksi laiali lükates tungisime läbi padriku. Lükkab püksid alla, kingad jalast, mütsi kuklasse, käised üles. Lükkab teise pikali, kraavi, lumme. Ära lükka, ma kukun. Lükkasin paadi kaldast lahti, vette. Buldooser lükkab kivid eemale, hunnikusse. Vedur lükkas vagunid haruteele. Kuidas lükkad, nõnda läheb. | piltl. Ole siin teiste tõmmata ja lükata. Asi tuleb liikuma lükata. *Kui mitu korda on Otto tagaplaanile lükatud .. sest senikaua, kui ta aru pidas ja hoogu võttis, jõudis nobedam ette. O. Tooming. || mingit pinda mööda libistama; selliselt libistades töötlema. Lükkab kammiga, sõrmedega läbi juuste, käeseljaga üle silmade. Võta hari, lükka mu selg puhtaks. Lükka särk triikrauaga üle. Viiliga üle, siledaks lükkama. Seda lauda tuleb pisut höövliga lükata, muidu ei kõlba pingiks. Buldooseriga tasaseks lükatud plats. *Lükkasime uusi püsse tavotist puhtaks. J. Peegel.
2. edasi lükkama. Pulmad lükati sügise peale. Milleks maksmist homseks lükata? Tänaseid toimetusi ära lükka homse varna. *.. ja lükkas [kohus] otsusetegemise järgmiseks kohtupäevaks. A. H. Tammsaare.
3. (ära) veeretama, kellelegi teisele siirma. Isa surm lükkas perekonna ülalpidamise raskused emale. *Süü kõige eest lükkasid Mahtra mehed teadagi võõraste valdade peale. E. Vilde. *Kõik, mis ta üle üteldi, lükkas ta isamaa vastaste Kaela .. Juh. Liiv. *Päev-päevalt lükkas ta seda häbi oma kaelast. A. H. Tammsaare.

lünk|lause
keel väljajätteline lause. Lünklauses on öeldis tavaliselt välja jäetud, näit. Selg sirgu!.

maa|selg
(pikliku kõrgendiku, seljandiku kohta). *Selles soises maastikus eralduvad pikergused saaretaolised maaseljad .. H. Raudsepp.

meelitsema ‹37›
meelsasti soovima, ihkama. *Talle ei olnudki soola nii vaja, ta meelitses rohkem näha Selmat .. F. Selg. *Kuidas ei peaks teie tulek mulle olema meelitsetud? E. Vilde.

mere|selg
piltl (avamere v. horisondi merelagendiku kohta). Laev jõudis lahest välja avarale mereseljale, sulas mereseljal täpikeseks. *Päike vajub nagu laev, mis mereselja taha kaob. A. Ravel (tlk). *.. keset mereselga nägin meie laeva täiel purjel saarest eemale kihutavat. F. Tuglas.

mustjas|roheline
mustja varjundiga roheline. Mustjasrohelised küpressid. Kalakese selg oli mustjasroheline.

mõõga|selg
mõõgatera nüri serv

mäe|selg
(lai lauge) mäehari

möllama ‹möllata 48›
tormakalt (segadust tekitades v. purustades) liikuma v. tegutsema. a. (looma, inimese sellise käitumise kohta). Hirmunud hobune möllab aiste vahel. Hunt möllab kihvu välgutades koerte sõõris. Metssead olid öösel kartulipõllul möllanud. Möllab sõgedas vihas, pekstes puruks kõik, mis ette jääb. *Hirmsasti möllas ta tugev käsivars vaenlaste keskel, armutult saatis ta ühe ohvri teise järel enese eel surma .. E. Bornhöhe. b. lärmakalt pidutsema. Pulmas möllati mitu päeva. Joobnud möllavad ja lärmavad. Vahel on vaja end korralikult välja möllata. *.. noored filoloogid kappasid õhtule, kes intrisse, kes tudengielu möllama .. O. Remsu. c. mängeldes mürama, hullama. Lastele meeldib heintes möllata. Lapsed sulistavad ja möllavad soojas vees. Poisid möllavad lumes. Kassipojad möllavad lõngakeraga. Rebasekutsikad maadlevad ja möllavad uru suu ees. *.. kuis möllas veski Juuli poisiga jõeäärses heinasaos, kui tüdruk kiljus poisi käte vahel .. F. Selg. d. millegi kallal rassima, millegagi jändama. Möllab päev läbi aias, heinamaal, pliidi juures, traktori kallal, kände juurida, ehitada. Möllas autoga mitu päeva, lõpuks sai korda. Sellest kellast ei saa enam asja, ei tasu temaga rohkem möllata. Valiti uus esimees, las tema möllab. e. (loodusjõudude jm. stiihia kohta). Merel möllab torm, raju, maru. Tuisk möllas öö läbi, öö läbi möllas tuisata. Mägede kohal möllab äike. Metsatulekahju möllas taigas. Vietnamis, Afganistanis möllas aastaid sõda. Hakkas möllama terror. Vangilaagris möllanud tüüfus, düsenteeria. *.. kohutavad lahingud on neil kantsidel möllanud .. E. Vilde. f. piltl. Mõtete tulv möllab peas. Rahutus, tusk, viha, raev möllab hinges. Kirg, veri lõi temas möllama. *Meremehe süda tormas ja mässas. Möllas noore vere esimest möllamist. H. Sergo.

nahk ‹naha 23› ‹s›

1. hulkraksete loomade keha väliskeskkonna mõjustuste eest kaitsev, väliskeskkonnast ärritusi vastu võttev ning hingamises ja ainevahetuses osalev õhuke tihe väliskate. a. (inimesel). Sile, elastne, pehme, õrn nahk. Rauga kortsus, kare, krobeline nahk. Tal on hele, valge, tume, tõmmu, punakas nahk. Kuiv, rasune, normaalne nahk. Vistrikuline, villiline, sügelistest kahjustatud, nahavähist haavandunud nahk. Kollatõbisel läheb nahk kollaseks. Nahk külmast sinakas, lilla. Haige hall, tuhakarva, kahvatu nahk. Torkab süstlanõela nahast läbi, naha alla. Naha alla on kogunenud mäda. Verevalum naha all. Nahale korjunud tolm, mustus, higi tuleb maha pesta. Nahka hooldama, ravima. Lööve lõi nahale. Pigmendilaigud, sünnimärgid nahal. Nahk punetab, sügeleb, kiheleb, kipitab, praguneb, lõheneb, kestendab, ketendab, kõõmetab. Okkad kriimustasid nahka. Nahk on katki, marraskil, haudunud. Hoia jalgu nii kuumas vees kui nahk vähegi kannatab. Proovime, kelle nahk rohkem leili kannatab. Ülestõusnud talupoegi peksti nii, et nahk narmendas. Selg, turi ajab nahka 'marrasknaha sarvkiht eraldub helbekestena'. Tööga läks nahk soojaks, kuumaks, palavaks, märjaks, higiseks, leemendama. See töö võtab päris naha märjaks. Nahk seljas märg. Ära mine kuuma, märja, higise nahaga külma, tuule kätte. Lõhub tantsu, tantsida, nii et nahk aurab, suitseb, tolmab. Noor nahk venib, vana rebeneb. b. (loomal). Elevandil on paks nahk. Muti nahk on lühikese tiheda sametja karvaga. Kass sõi hiire koos naha ja karvadega. Hobune väristab nahka. Maod ajavad nahka. Vihmaussi limane nahk.
▷ Liitsõnad: alus|nahk, marrask|nahk, pärisnahk; ihu|nahk, kõhu|nahk, lima|nahk, näo|nahk, pea|nahk, suunahk.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes nahkjate moodustiste nimetustes
▷ Liitsõnad: ees|nahk, lennu|nahk, neitsi|nahk, sõba|nahk, trummi|nahk, ujunahk; mao|nahk, põienahk.
3. kõnek nahkjas, kilejas kattekiht, kest, koor. Supile, kissellile, pudrule, keedetud piimale tuleb jahtumisel nahk peale. Lapsed ei taha nahaga putru, naha peab pealt ära võtma. Vorstil tuleb enne seibideks lõikamist nahk ära tõmmata. Seenekübara limane nahk. Paksu nahaga oad, karusmarjad. Marjade seemned ja nahad kipuvad mahlapressi ummistama.
▷ Liitsõnad: piima|nahk, pudru|nahk, supi|nahk, vorstinahk.
4. piltl. a. (inimese ihu ja hinge kohta; vt. ka fraseoloogiaosa). Ajasid mul eksamiga hirmu naha vahele, nahka. Tal on hirm nahas, nahk hirmu täis. Külm hakkas naha vahele tikkuma. Ma tean, olen seda omal nahal tunda saanud, omal nahal proovinud. Meie teame oma naha peal, mis sõda tähendab. Igaühele on oma nahk armas, kõige lähemal. Kui midagi juhtub, siis sinu nahk vastutab, sa vastutad oma nahaga. Mõtles päris nupuka vale välja, et oma nahka päästa. Seekord pääsesid terve nahaga. Tähtsad tegelinskid värisevad oma naha pärast. b. hrl hlv (halva v. väga kõhna inimese kohta). On üks kuradi nahk, käis meie peale kaebamas! Kiidad seda, kes parajasti võimul – müüdav nahk selline! Eesti sõjaväes hüüti vanasti üleajateenijaid nahkadeks. *Ema pesi tütre selga. „Halasta küll, missugune nahk sa oled, nagu silguniisk.” J. Madarik. c. ‹partitiivis koos ase- v. omadussõnalise täiendiga› kõnek väljendab laadi v. liiki. Direktor paistab hoopis teist nahka mees olevat kui endine. Heino on niisugune minu nahka pehme loomuga mees.
▷ Liitsõnad: kuri|nahk, saatana|nahk, sindri|nahk, sunnikunahk.
5. looma keha väliskate nülituna, pargituna v. nahkesemeteks töödelduna (mõnikord ka kunstnaha ja sellest esemete kohta). Parkimata, pargitud nahk. Nahka nülgima, (maha) võtma. Õhuke pehme, paks jäik nahk. Nahalt eemaldatakse enne parkimist karvkate, marrasknahk ja nahaalune sidekude. Karuslooma nahk on karusnahk. Naha värvimine, viimistlemine. Nahk on moes, nahast tehakse igasuguseid rõivaid. Nahast jalatsid, portfellid, kindad, rakmed, rihmad. Nahka köidetud raamat. Mis nahka sa kraeks tahad, mis nahka kraed sa tahad? Kas see on ehtne nahk või imitatsioon?
▷ Liitsõnad: ahvi|nahk, hermeliini|nahk, hobuse|nahk, hundi|nahk, hõberebase|nahk, härja|nahk, hülge|nahk, inim|nahk, jänese|nahk, kala|nahk, karakull|nahk, karu|nahk, kassi|nahk, kitse|nahk, koera|nahk, kopra|nahk, kotiku|nahk, krokodilli|nahk, küüliku|nahk, lahitsa|nahk, lamba|nahk, lehma|nahk, linnu|nahk, looma|nahk, lõvi|nahk, mao|nahk, metslooma|nahk, metssea|nahk, morsa|nahk, mullika|nahk, muti|nahk, naaritsa|nahk, nirgi|nahk, nugise|nahk, nutria|nahk, ondatra|nahk, orava|nahk, piibri|nahk, piisoni|nahk, pulli|nahk, põdra|nahk, rebase|nahk, roti|nahk, rästiku|nahk, saarma|nahk, sea|nahk, sinirebase|nahk, soku|nahk, soobli|nahk, susliku|nahk, talle|nahk, tiigri|nahk, tšintšilja|nahk, tuhkru|nahk, uluki|nahk, ussi|nahk, varsa|nahk, vasika|nahk, veise|nahk, viigrinahk; antiik|nahk, glassee|nahk, jalatsi|nahk, juht|nahk, karus|nahk, kasuka|nahk, katte|nahk, krae|nahk, kroom|nahk, kunst|nahk, kübara|nahk, lakk|nahk, laust|nahk, läik|nahk, marmor|nahk, naturaal|nahk, park|nahk, pastla|nahk, pealse|nahk, peen|nahk, pinsoli|nahk, praak|nahk, pronks|nahk, raag|nahk, rakme|nahk, rihma|nahk, rõiva|nahk, saapa|nahk, safian|nahk, seemis|nahk, šagrään|nahk, ševroo|nahk, talla|nahk, tehis|nahk, toor|nahk, veluur|nahk, voodri|nahk, väärisnahk; riidesordid ahvi|nahk, kuradi|nahk, tondinahk.

nahk|selg
Nahkseljaga raamatuköide, tool.

nimme ‹18› ‹s›
anat ristluu ja rindkere vaheline osa seljast (lumbus). Selg on nimme(i)st valus. Hõõrus kätega valutavaid nimmeid.

nina ‹7› ‹s›

1. inimese ja selgroogsete loomade hingamisteede algusosa ning haistmisorgan. a. (inimesel). Suur, väike, madal, lai, kõrge, pikk, terav, sirge, kongus, nõgus, kõver, viltune, lömmi löödud, ülespidi otsaga, taevasse vaatav nina. Kreeka nina 'profiilis sirgjooneline nina'. Nina ots, selg, tiivad. Tal on nösus, nipsis nina. Nina on (külmast) punane, punetab külmast. Nina on märg, vesine, tatine. Nina nohiseb, luriseb, löriseb, tilgub. Nohistab, luristab, löristab, tõmbab, veab nina, ninaga. Nina on kinni, nohune. Nina nuuskama, pühkima, harima, rookima. Nina nokitsema, nokkima, urgitsema. Nina jookseb verd. Katsub näpuga ja nuusutab ninaga. Nina krimpsutama, kirtsutama. Nina sügeleb. Tõmbab, veab ninaga õhku, lõhna. Lõhn, lehk hakkas, lõi, tungis ninna. Nii vastik hais, et hoia nina kinni, peos. Külm näpistab nina, hakkab ninasse (kinni), nina kallale. Lapsed vaatavad aknal, ninad vastu klaasi. Me hingame kas läbi nina või suu kaudu. Räägib, iniseb läbi nina. Pomises, pobises (endale) midagi nina alla. Paneb, sätib prillid ninale. Vanaisa loeb, prill(id) ninal. Võtab prillid ninalt. Ta loeb palju, kogu aeg on nina raamatus. Tõstis nina raamatust. Lapsed, ärge vahtige kaevu, kaevukoll võtab ninast kinni! Tahab alati igal pool oma ninaga 'ninapidi' juures, jaol olla. Ära ninaga kirjuta 'meenutus kirjutajale, kelle nina on kirjutatavale liiga lähedal'. Silm sirkel (ja) nina vinkel (silma järgi, mõõduvahendit kasutamata tehtava töö kohta). Lähme tuppa nina 's.o. ka ennast' soojendama. Ära krimpsuta ühti nina, võid vahel mustemat tööd ka teha! Esteedid kirtsutasid põlglikult nina. Neil on inimene maha lasta nagu nina nuusata. Ants näitas Heinole isa selja tagant narrimiseks pikka nina 'pani harali sõrmedega käe(d) ninale pikenduseks otsa'. Habe mehe au, nina mehe nägu, kübar mehe kõrgus. *.. ei olnud keegi nii peene ninaga, et ei oleks ära kannatanud keskmist raipehaisu .. A. Kork. *.. ta on mulle nii omaseks saanud nagu silm peas ja nina näos .. E. Vilde. b. (loomal). Koer jookseb lõhna ajades ringi, nina maas. Külm nagu koera nina. Koer nuusib, nina pikal toidu poole. Hunt ulub, nina taeva poole, vastu taevast. Näe, seal juba nina kartulihunnikus! Hobune nuhutab nina(ga). Pullile pandi rõngas ninasse. Põdral on hea nina, tunneb kaugelt inimese lõhna. Torka vasikal nina piima sisse, siis õpib ise jooma.
▷ Liitsõnad: kong|nina, kotka|nina, kulli|nina, kõver|nina, nosu|nina, nõgu|nina, nöbi|nina, nöps|nina, nösu|nina, püst|nina, sadul|nina, tömpnina; kärss|nina, ratas|nina, rõngas|nina, terav|nina, vibunina.
2. kõnek inimene, isik; ka halvustavalt tegelase, asjamehe kohta. Iga nokk tuleb norima, iga nina tikub õpetama. Tähtsad, suured ninad sõidavad limusiinidega ette. Ära lase iga(l) nina(l) ennast käsutada. Viina arvestati, osteti pudel nina peale. Kingiraha koguti 10 krooni nina pealt. *Kus veel on nina välja ilmunud! Käsib aru anda ... V. Ilus.
▷ Liitsõnad: nalja|nina, napsi|nina, nõgi|nina, tahma|nina, tatt|nina, tindi|nina, viinanina.
3. kõnek taip, vaist, oskus midagi nagu õhust, nagu haistes välja uurida v. ennustada. Vaat kus on mehel nina, niisuguse asja aimas ette! Naistel on eriline nina kõike märgata. Küll ta välja nuhib, tal on hea, terav nina. *Kas oli Liina nina, see tähendab taip, teravam kui ühelgi teisel? K. Ristikivi. *Mõned rääkisid ka, et Vakkusel on nina, mingi kuues meel, millega ta end alati vee peal hoiab. R. Sirge.
4. hrl. esiletungiv, eenduv (ees)ots, tipp. Adra nina. Laeva, paadi, lennuki nina. Auto ootas juba ukse ees, nina linna poole. Paat keeras nina vastu tuult. Paat jooksis ninaga kaldaliiva(le). Üks istus paadi ninas, teine päras. Kirvetera eesnurk on nina, taganurk kand. Vanaaegne ninaga 'eenduva mootoriosaga' buss. Kinga, saapa, suka, soki nina ja kand. Laia, tömbi, terava ninaga kingad. Saapatald on ninast lahti. Lahtise ninaga tuhvlid. Rautatud ninadega saapad. Kingad olid suured, nina(de)sse tuli paberit toppida. Traktor tõmbab nii, et nina tõuseb püsti. Teisel suusal murdus nina. Lilled, taimed tärkavad, torkavad ninad mullast välja. || poolsaare, neeme tipp, maanina. Kõpu poolsaare Ristna nina. *Leidsin siis neeme ninas vene, lükkasin lainetele ja katsusin põgeneda. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: adra|nina, kinga|nina, laeva|nina, maa|nina, neeme|nina, paadi|nina, saapa|nina, suusanina; veenina.
5. lastek (vahtrapuu tiibvilja kohta, mida lapsed kinnitavad näpitsana nina otsa). *Ta imestas, et vahtrapuule on alles jäänud ainult ninad ja et pajud on oma lehtedega kogu teeraja .. sillutanud. L. Promet.

nina|selg
(hrl. inimese) nina pealmine osa ninajuurest ninaotsani. Kitsas, terav, lame, kühmuga ninaselg. Higipiisakesed ninaseljal.

noa|selg
noatera (paksem) teritamata serv. Sirge, nõgus noaselg.

nookus ‹adv›
kummargil; lookas. *.. selg kühmus, pea ettepoole nookus, nagu kuuleks ta halvasti .. H. Siniorg (tlk). *.. mingisugune piklik kott rippus poolkõvera nookus lati otsas, mille üks ots maasse oli kinnitatud. E. Särgava.

noorduma ‹37›
hrv nooreks muutuma. *Ma vaatlesin rahuldusega peeglis oma puhast ning noordunud nägu. F. Tuglas. *.. sest noordub süda ja sirgub selg. A. Annist (tlk).

nuga ‹noa 24› ‹s›

1. mitmesuguse otstarbega (ning vastava kuju ja ehitusega) terariist käsitsi lõikamiseks. Noa tera, selg, ots, pea. Kahe teraga, korgitseriga, käänispeaga nuga. Teeb oma liigendiga noa lahti, paneb noa kinni. Nuga on paksu, õhukese, laia, kitsa, hambulise teraga. Terav nuga lõikab hästi. See nuga on nii nüri, et ei lõika hapupiimagi. Nuga tuleb teritada, (teravaks) ihuda, käiata. Noaga lõikama, voolima, vestma, nikerdama, peenestama, tükeldama. Nätske leib jääb, hakkab lõigates noa külge. Määrib või leivaviilul noaga laiali. Laps õpib noa ja kahvliga sööma. Nuga vääratas, lõikasin noaga sõrme, nuga lõikas sõrme. Roogivad kalu, nii et noad välguvad. Pean veel lõuast noaga üle käima 'habet ajama'. Tal tuleb maohaavandi pärast noa alla 'operatsioonile' minna. Korra on ta sellepärast juba noa all 'operatsioonil' olnud. Lõi teisele noa(ga) selga, rindu. Äraandja sai noa selga. Ähvardas teist noaga: „Kui lähemale tuled, annan nuga, saad nuga!” Kellelegi nuga kõri peale panema, kõri peal hoidma (ka ahistamise, sundimise kohta). Õhk on nii paks, et lõika või noaga. Valu lööb rindu, nagu noaga lõikab. Need sõnad lõikasid nagu noaga südamesse. Karjatus lõikas vaheda noana õhku. Viha närib hinges, lõikab kui nüri noaga. Jutt katkes nagu noaga lõigatult. Pill vaikis ja tants lõigati nagu noaga katki. *Vedur vilistas kiledalt ja läbilõikavalt nagu karjuks tapaloom noa all. B. Kabur (tlk). | piltl. *.. kui taevast lõikasid / helgiheitjate noad. J. Semper.
▷ Liitsõnad: aedniku|nuga, aia|nuga, elektriku|nuga, fileerimis|nuga, habeme|nuga, hakk|nuga, jahi|nuga, juustu|nuga, kaabli|nuga, kaap|nuga, kabja|nuga, kingsepa|nuga, kirurgi|nuga, kiti|nuga, klaasi|nuga, koka|nuga, krohvi|nuga, kärje|nuga, käänispea|nuga, köögi|nuga, laua|nuga, leiva|nuga, liha|nuga, lihuniku|nuga, liigend|nuga, lusika|nuga, naha|nuga, paberi|nuga, pook|nuga, puss|nuga, puuvilja|nuga, sadulsepa|nuga, sule|nuga, tasku|nuga, uurde|nuga, võinuga.
2. tööriista, seadme v. masina lõikav osa. Hakkmasina, höövelmasina nuga. Niidumasina noad. Kolme noaga kapsariiv. Vertikaalselt liikuva noaga juurdelõikusmasin. Adral on künniviilu lahtilõikav nuga.
▷ Liitsõnad: hööveldus|nuga, ketas|nuga, lõike|nuga, vertikaalnuga.

nuku|nägu
nukulikult ilus, korrapärane nägu. Ümmarguse nukunäoga tüdruk. Armsa nukunäo ja nöpsninaga neiu. *Mitte mõni nukunäoga poisike [ei pea tüdrukut armastama], vaid jõuküllane, rikkumatuhingeline terve isane. F. Selg.

nõgu ‹nõo 27› ‹s›
geogr ümbrusest madalam ümara, ovaalse v. korrapäratu põhijoonisega pinnavorm. Tektoonilised, liustikulised, erosioonilised nõod. Jõed voolavad orgudes, järved on nõgudes. Võrtsjärve, Peipsi nõgu. Näljastepp on mäestikevaheline nõgu. Vihmavesi koguneb maapinna nõgudesse. Põllul on nõgusid, kust vesi ära ei voola. || (suhteliselt madal ja väike) süvend, lohk. Kompostihunnik tuleb teha nii, et peal oleks vihmavett koguv nõgu. Magaja pea on vajutanud patja sügava nõo. *Ninatipul oli väike sälk, lõuaotsas juba märgatavam nõgu ja kuklas päris suur lohk. H. Lepik (tlk). *Higi nõrgub rindade nõkku .. L. Promet. || ‹allatiivis ja adessiivis› (väljendab seisundit:) lohku, lohus. Koer, kass ajab, tõmbab, veab ringutades selja nõkku. Purdelaud vajus jala, astumise all nõkku. Katus on keskelt nõkku jäänud nagu setuka selg. *.. teisel piht juba praegu pisut nagu vimmas, rind nõos, õlanukid ettepoole, pea longus. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ava|nõgu, lehter|nõgu, sulgnõgu; järve|nõgu, maismaanõgu; rinna|nõgu, seljanõgu.

nõgus ‹-a 2› ‹adj›
nõgu moodustav, sissepoole kumer; lohkus, lohuga. Orud ja nõod on nõgusad pinnavormid. Nõgusad ja kumerad läätsed, peeglid, nööbid. Tooli põhi on veidi nõgus. Nõgusaks kulunud trepikivi. Vana nõgusaks vajunud katusega talumaja. Hobuse selg on nõgus. Sinna vesi valgub, kus koht kõige nõgusam. *Leena sale nõgusa vaokesega piht värises mu käe all .. O. Kool.
▷ Liitsõnad: kaksik|nõgus, kumer|nõgus, tasanõgus.

nõrgasti ‹adv›
hrv nõrgalt. Nõrgasti seotud sõlm. *.. mu nõrgasti valmistatud jutlused, mille lüngad alati sõnarohkusega kaetud .. M. Metsanurk. *.. süda igatahes tuksub nii nõrgasti, et ei kuule! F. Selg.

nõristama ‹37›

1. niristama; nõrutama. Ära nõrista vihmavarjult vett põrandale. Meepurk on tilgatumaks nõristatud. Kärjest nõristatud mesi. Kartulid on keenud, nõrista vesi pealt ära. Nõristab pisaraid, nuttu, silmavett. Räästad nõristavad vihmavett. Kohvikann saab tühjaks, tassitäie annab ehk veel nõristada. Nõristab pigistades sidrunist mahla. Nõristab liiva, viljateri läbi sõrmede. Pese viinamarjad ära ning nõrista kuivaks. *Nõrista kehvade püünistega merevett ja orja mõisat .. A. Hint. *Ruske [lehm] jääb varsti kinni, kruusitäie kohvipiima ikka veel nõristab. V. Alttoa. | piltl. *.. kambrisse, mida valgustas imepisike laeaken, nõristades ruumi kollakat, jõuetut valgusehäima. J. Selg. *Leegid söövad ahnelt mu suleharjutusi ja tunnetevalanguid, mida olen nende aastate jooksul enesest nõristanud. R. Sirge.
2. füsiol (näärme kohta:) nõret eritama. Maks nõristab sappi. Limanäärmed nõristavad lima.

nõrkuma ‹nõrgun 42›
painduma, nõtkuma. Ei saa kummardada, selg ei nõrgu, ei anna nõrkuma. Kael on kange, ma ei nõrgu pead pöörama. *.. ja nõrguvad naised ristluist ja jalgadest .. H. Visnapuu. *.. oodata, kuni [keedetav] liha nõrkuma hakkab, et võiks kaalikad ja siis ka kartulid juurde lisada. M. Raud.

nõtkus ‹adv›
lookas, kooldus; (põlve kohta:) liigesest kõveras, lõnksus. Selg on nõtkus. Riiulilauad on nõtkus raamatute raskuse all. Katus on vanadusest veidi nõtkus. Isa hoidis põlved nõtkus, et laps ulatuks talle kukile ronima.

oma|pärane
kellelegi v. millelegi eriomane; originaalne, omanäoline, spetsiifiline; iseäralik, imelik, kummaline. Omapärane inimene, isiksus, olend. Nägime omapärast loodusnähtust. Vähesed oskavad hinnata ta omapärast huumorit, fantaasiat. Põispill, jauram ja teised omapärased rahvapillid. See on linna omapärasemaid ehitisi. Tundsin turbasuitsu omapärast lõhna. Tal on omapärane õõtsuv kõnnak. Ilvese häälitsus on järeleaimamatult omapärane. Omapärase kujuga linnupesa, kadakad, kann. On välja kujunenud omapärane olukord. Kõigil ta lastel on ekstra omapärased nimed. Kas ta kombed, harrastused, arusaamad on ikka nii omapärased olnud? Sisenes üpris omapärasel viisil – selg ees. Teda peeti veidi, kergelt, natuke omapäraseks.

paari|mees
paariline (hrl. meesterahvas). Oskar ja Kalju olid palgiveol paarimehed. Sõitsid paarimeestena kaugliinibussidel. Sai, leidis endale tubli paarimehe. Hakka sa Mardi paarimeheks! Puusaagimisel polnud väiksemast vennast suuremale veel täit paarimeest. Pakkus ennast Joosepile paarimeheks. Mängiks tamkat, aga paarimees puudub. Vana mära vedas üksinda, teda paarimehena kahehobusesaha ette ei rakendatud. *Ja kuis ta istub – selg sirge, käed rüpes risti, sale säär samasuguse paarimehe kõrval. L. Kibuvits. | piltl. Vägivald on sageli ebaõigluse paarimees. *Jõnn ja õnn olid paarimehed, mistõttu meeskond alati pääses inimohvriteta. R. Kurgo.

paatuma ‹37›

1. kõvaks muutuma, paakuma. Rasked mullad paatuvad kergesti. Rikkaliku kastmise peale võivad peenrad paatuda. Kõvaks paatunud põllupind, jalgrada, muldpõrand. Selg oli paatunud verest must. Higist ja tolmust paatunud räbalad seljas. Vana paatunud kaldajää, lumi. Palavikust paatunud huuled. Tööst karedaks paatunud käed. Laubale kleepunud paatunud 'pulstunud' juuksed. Niiskuse käes lõhkeaine paatub.
2. piltl tuimaks muutuma, panetuma, tuhmuma. Sõjakoledustes, raskes töös paatunud hinged. Vanadusest paatunud mälu. *.. kuid pisaraid ei tulnud, nagu oleks ta süda kõvaks paatunud. K. Ristikivi. *Valu paatub roidunud haleduseks, sundides meeli tasa ja unistades tegutsema. E. Vilde.

painduma ‹37›

1. (jõu, surve mõjul) esialgsest asendist v. kujust kõrvale kalduma, paindesse minema, paindu tõmbuma; kõverduma, kaarduma (2. täh.), koolduma (1. täh.); elastne olema, vetruma. Kasevibalik, pilliroog paindus tuule käes looka. Oja kohale paindunud paju. Põõsad on paindunud maani, vastu maad. Raskest lumekoormast maadligi painduvad oksad. Vibu paindus sirgeks. Sooja käes on küünal kõveraks paindunud. Saeleht, fiiberteivas annab hästi painduma. Iga otstest toetatud tala paindub mingil määral. Jää ainult paindus kergelt, aga ei murdunud. Laud otse paindus roogade külluse all. *..hea mõõk võis painduda rõngaks ja jälle sirgeks vetruda. L. Meri. || (elusolendiga ühenduses). Ettepoole paindunud keha. Sissepoole paindunud pöid. Jalg ei anna põlvest painduma. Vanamees paindub vaevalt kummardama. Selg paindus nõgusaks nagu kassil. Paindub istudes ette. Paindus löögi eest alla, kõrvale, tahapoole. Kael ei andnud enam põrmugi painduma. Ta sõrmed painduvad juba asju pihku võtma. Nii kaua, kui selg veel kummardama paindus, võis ta ise briketti tuua. | piltl. *Tema hing oli olnud haige. Ta oli maani paindunud oma sügava alanduse all. M. Pedajas (tlk). || (kummardamist, alandlikkust, aupaklikkust vms. väljendavates ühendites). Ta pea, selg ei paindu andeks paluma. *.. see saksa varganägu! Ei paindu [kütet paluma] temataolise ees ei minu seljaroots ega minu põlvekont. A. Jakobson. || kaart, kõverust moodustama, kaarduma (1. täh.) Jooned painduvad ühte punkti. Ornament paindus sümmeetriliselt mõlemale poole. *Kiriku tagapõhjast tõusevad määratu suurtena üles akende piidad ja painduvad lae all kokku teravkaarteks. J. Semper. || sirgjoonelisest liikumisest kõrvale kalduma, difraktsioonile alluma. Pikad raadiolained painduvad eriti tugevasti. Valguskiir paindub taevakehast möödudes.
2. piltl kellegi v. millegi survele järele andma, millegagi sunnitult leppima v. nõustuma. See mees pigem murdub kui paindub. Pidime nende tahte, võimu alla painduma. Tema sõna paneb kõige kangekaelsemagi painduma. Liiga kergesti paindus ta oma mehe tahte, tujude järgi. Moe mõju alla painduvad isegi lapsed. Need juhtumid ei paindu üldse reegli alla. Kunstnikud ei taha ju painduda tavaliste elunormide alla. *Hans ei paindunud, ta jäi oma otsuses kindlaks. A. H. Tammsaare. *Uhke olen ja ei mõtlegi kedagi paluda, kellegi ees painduda! B. Alver.

pesema ‹pesta, pesen, pesin, pesi, pesku, pesev, pesnud, pestakse, pestud 44›
veega (harvemini mõne muu vedelikuga) v. vees (pesemisvahendiga nühkides) puhastama. Käsi, nägu, jalgu, kõrvu, hambaid pesema. Silmi, suud pesema (ka näopesemise kohta). Pead, juukseid vihmaveega pesema. Peseb ennast kraani all, pesukausis, saunas, jões. Sõdurid pesid end lumega. Pese mu selga, mu selg puhtaks! Ema pesi lapsi vannis. Pesi iga nädal oma koera. Pesi käed seebi ja harjaga (mullast) puhtaks. Pesin pori, tolmu kätelt. Heidab mustalt ja pesemata puhaste linade vahele. Pesi haava desinfitseeriva vedelikuga. Pesu masinaga, käsitsi pesema. Hakkas särki, poriseid sokke pesema. Linad on pestud ja loputatud. Lodistas kausis midagi pesta. See plekk ei lähe pestes välja. Aknaid, uksi, seinu, lage, põrandat pesema. Taldrikuid, tasse, (toidu)nõusid, riistu, pudeleid pesema. Laevatekk oli vee ja harjaga puhtaks pestud. Pesi saapad porist puhtaks. Isa peseb voolikust autot. Hommikuti pestakse tänavaid. Peseb lahustiga käed, lahustis pintsli värvist puhtaks. Kass peseb silmi 'tõmbab puhastades käpaga üle koonu'. Pestav värv, tapeet. Õlil mootoris on ka pesev 'puhastav' toime. Käsi peseb kätt. | piltl. Püüdis end kahtlustusest, süüst puhtaks pesta. Ma tean kõik, ära püüa end minu ees puhtaks pesta. Millega sa pesed oma häbi, suure süü? Ta ei saa seda laimu endalt pesta. Burši au võib ainult veri, verega puhtaks pesta. *.. ootamatu nutuhoog oli tas midagi puhtaks pesnud.. A. Jakobson. || uht(u)ma. Kulda, kullaliiva pesema 'kulda jõeliivast vee abil eraldama'. Postmarke pesema 'postmarke paberilt lahti leotama ja neilt liimi maha pesema'. Ilmutamise järel tuleb filmi pesta. Vihm oli pesnud jäljed, teedelt talvise kõntsa. Lained pesevad randu, rannakaljusid. *Mõnikord juhtus, et vihmade ajal pesi vesi ääremerre mitmesuguseid putukaid, väikesi usse ja konni.. A. Hint.

pintsak ‹-u 2› ‹s›
ülakeha ja puusi kattev pikkade varrukatega eest nööbitav (meeste) hrl. voodriga pealisrõivas, kuub. Ühe-, kaherealine pintsak. Villasest riidest, poolvillane, linane, pesusametist pintsak. Tume, hele, ruuduline pintsak. Taljes, kergelt kehasse töödeldud, klassikalise tegumoega pintsak. Pealepandud taskute ja põõnaga sportlik pintsak. Laiade revääride ja pikkade lõhikutega pintsak. Kurguni nööbitav pintsak. See pintsak on sulle kitsas, pikk, lühike. Vana katkine pintsak. Ülikonna pintsak. Pintsaku hõlmad, selg, varrukad, krae, taskud. Mehel on moodne pintsak seljas. Pani, tõmbas pintsaku selga. Võttis pintsaku seljast. Oli nii palav, et mehed viskasid, ajasid pintsakud maha. Palavaga ei ole mõtet pintsakut kanda. Kes on see mustas pintsakus isand? Pintsaku all kannab ta vesti. Nööpis pintsaku kinni, lahti. Kuidas see pintsak mulle istub? Proovis pintsakut selga. Riputas pintsaku nagisse. Halvasti õmmeldud pintsak. Siin üksikuid pintsakuid ei müüda.
▷ Liitsõnad: poe|pintsak, suve|pintsak, vormipintsak; nahk|pintsak, velvetpintsak.

pool|nahkköide
köide, mille puhul on nahaga kaetud raamatu selg, mõnikord ka kaante nurgad. Poolnahkköites käsiraamat.

portupee ‹15› ‹s›
vöö- v. õlarihm relva, välitasku vms. kandmiseks. Lipnikul on portupee üle õla ja revolver puusal. *Minu ees hüples jooksusammude taktis meie luureülema portupeedes kasuka selg.. E. Rannet. *.. laual asetses tupes mõõk, millel oli kuldne käepide ja tulipunasest sametist portupee. I. Pau (tlk).

prits ‹-i 21› ‹s›

1. seadis vedela aine surve abil piisutamiseks. Pritsi reservuaar, pump, pihustusseade. Umbrohutõrje, taimekaitse pritsid. Prits loomade desinfitseerimiseks. Valgendasin pritsiga lage. Tuletõrjujate voolikud ja pritsid. Poiss on heinputkest pritsi teinud.
▷ Liitsõnad: liiva|prits, lubja|prits, määrde|prits, vee|prits, värviprits; käsi|prits, mootorprits; taimekaitse|prits, tuletõrjeprits; auto|prits, balloon|prits, hobu|prits, selg|prits, vaatprits.
2. van süstal; süst. Tohter torkas pritsi veeni. See prits võttis õlavalu ära. *Tegi mingisuguse pritsi .. otse lihasse. A. Jakobson.
3. kõnek kuulipilduja, kuuliprits. *Tääger oli oma kergekuulipilduja lahti võtnud ja takseeris iga osa tähelepanelikult.. „Meie prits peab käima nagu kellavärk.” P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: kuuliprits.

pruunjas|hall [-i]
Rästiku pruunjashall selg.

pruut|kleit
pruudikleit. *Roosa kleidiriiegi on valmis pruutkleidiks. Paks ja kahiseb. F. Selg.

[kelle(l)gi] selga prügiseks tegema vt selg

puine ‹-se 4› ‹adj›

1. puust tehtud, puune. Puine paat. Puised lusikad. *Paneb kaks lauskjamat puuhalgu päitsisse, katab puise padja pealt heintega. N. Baturin. || kõva, mahlatu. Puine lihatükk. Puised kaalikad, peedid.
2. piltl. a. liikumises paindumatu, jäik, kohmakas. Vanamehe puine selg, puised sõrmed. Võtab külalisi vastu puise kummardusega. Natuke puiseks jäänud tantsukeerutus. Lahkub puisel kõnnakul. b. tuim, tundetu; väljendusvaene. Puised huuled. Nad vahetasid puise tervituse. Ütles midagi puise häälega, näol puine ilme. Puise bürokraadi puine asjalikkus. Puised meelitused, sõnumid. Artikli puine stiil. *.. otsuse dikteeris elastne elutarkus, mitte aga puine teenistusmäärustik. H. Sergo. *Ehk küll ta küljed luiseks, / hing pole muutund puiseks.. M. Under.

puisus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as puine (2. täh.)). a. Liigutuste puisus. *Selg, õlad ja küünarnukid on otsekui puitunud, kuid see puisus ei anna tugevust, vaid, vastupidi, võtab mult võimu oma keha üle. M. Lott (tlk). b. Mõtlemise, sõnastuse puisus. Väidab, et kohmaka väljenduse põhjuseks on saksa keele puisus.

pungil ‹adv›

1. punnitavalt täis olekus; punnis, pungis. Sõi, põsed pungil. Mu suu oli pungil leiba täis. Mugisin pungil suuga süüa. Pungil kõht, magu. Pungil udaraga lehmad. Lehmade udarad olid piimast pungil. Lindude pugud olid teri pungil täis. Ta silmad olid hirmust, põnevusest, imestusest pungil. Vahtis tulijaid pungil silmi. Hobused sikutasid koormat, silmad pungil peas. || (tuulest paisutatud kanga kohta). Särgi selg oli tuules(t) pungil. Pungil purjed. | piltl. Naaber oli uudiseid pungil. Kadedusest pungil inimesed. *Ole sa sisemiselt kuitahes loominguõhinast pungil, sinu üle otsustatakse siiski mingi sooritatud töö järgi. A. Beekman.
2. (panipaikade jms. kohta:) punni ajavalt, viimase võimaluseni, rikkalikult täis. Pungil rinnatasku. Mu põu oli õuntest pungil. Rikka mehe rahatasku on pungil. Tulin turult pungil kandevõrguga. Matkajal oli turjal pungil seljakott. Paberitest pungil mapp. Ta portfell, koolikott, käekott on alati pungil. Aidad olid pungil täis uudsevilja. Riiulid olid kaupa pungil täis. Kleitidest pungil kapp. Auto oli pungil täis matkavarustust. Noot oli kalu pungil täis.
3. (inimestega täidetud ruumi v. ala kohta:) puupüsti täis. Saal, kirik oli rahvast pungil täis. Pulmamaja oli rahvast pungil. Haigla oli haavatuid pungil täis. Pungil bussid, trammid. Tribüün oli vaatajatest lausa pakatamiseni pungil. Supelrand oli suvitajatest pungil.

punni ‹adv›

1. pungi. Ajas silmad üllatusest, pingutusest punni. Silmad läksid valust punni. Puhusin, ajasin põsed punni. Poiss ajas alumise huule keelega punni. Laps ajas kõhu punni. Nad jõid kõhud limonaadist punni. Toppisin tasku õuntest punni. Puhusin kummipadja punni. Puri läks tuulest punni.
2. hrv pungis. Jõllitas nurgast, silmad punni peas. Seisis valvel, silmad punni ja selg sirgu.

purema ‹pureda 37 või murd purra, purin, purrakse 39›

1. hammustades viga tegema. Koer pures postiljoni. Meie koer ei pure. Poiss sai koera käest, koeralt pureda. Ei lähe mina sinna koerte pureda. Meie koer armastab säärest pureda, pureb vihaselt sääremarja, kätt. Penid on hane kaela katki purenud. Rebane pures kana surnuks, vigaseks. Nende pere hobune kipub purema. Sääsed, parmud purevad paljast keha. Lutikatest, kirpudest kupla puretud mehed. *Ta [= koer] ärkas äkki sellest, et kirp teda keset selga puri. F. Tuglas. | piltl. Purev pakane. *Oleksin pidanud sinu jätma sinna lagedale väljale tuulte purra.. A. Gailit. || sõnadega kallale tungima, teravalt ütlema, solvama. *Ennemalt nii leplik poisike pureb nüüd Jorhi, kus ta iganes võib.. O. Luts.
2. närima. a. (süües). Puresin kuiva leiba. Hammustas liha ja pures seda isuga. Söödi kiirustades, ei mallatud toitu peeneks pureda. Orav pureb pähklit. Koidest puretud kapp. *Ja mis siin söödi? Küllap vist kogu aja pureti silku ja joodi teed? R. Roht. b. (hamba all muljudes, läbi hammustamata). Naine pureb huuli. Ta pures hammastega huult, nii et vere maik suus. Hambaid (ühte) purema 'hambaid kokku suruma'. Tüdruk pures vihaselt padjanurka. Hobune pureb suuraudu. c. piltl vaevama, piinama. Teda pureb ränk tõbi, kõrge palavik. Pead pureb tuim valu. Külm pures varbaid. Vastamata küsimused purevad hinge. Kurjad sõnad purevad südant. Südames pureb mure. Kibedad mõtted purevad ajus. Meest pures kahtlus, igatsus, kadedus, üksindus. Purev kirg, nälg.
3. piltl lagundama, purustama, rikkuma. Rooste pureb rauda. Jõgi pureb liivaseid kaldaid. Pommikildudest puretud müür. Vankriratastest puretud tee. Tormi puretud katused. Ajahambast puretud loss, mäeahelik. Hallitusest puretud raamatuleheküljed. Päikeselõõsast ja tuultest puretud nägu. Rõugetest puretud palged. Rängast peksust puretud selg.

puru|kübe
*Eh, nüüd peab iga purukübe olema kadunud õuelt.. F. Selg.

puu ‹pl. gen puude e. murd puie 15› ‹s›

1. ka bot pikaealine kõrgema tüvega puittaim. Suur, tugev, kõrge, jäme, vana, põline, sirge, kõver, kidur, madal, okslik, laia võraga, sammaldunud, kõdunenud, haljas puu. Ilusad väikesed, noored puud. Puu tüvi, juur, kroon, võra, latv, harud, oksad, pungad, lehed, õied, koor. Hästi, halvasti laasunud puud. Puude vanuseklassid. Kärbitud, harvendatud, hooldatud puud. Metsavööndi, okasmetsa, Aafrika, meie metsade puud. Väljal kasvab üksik puu. Noored kased kasvasid tihedalt, puu puus kinni. Puudesse kasvanud küngas. Puudega palistatud tee. Puudeta stepp. Puud ja põõsad. Hiie pühad puud. Kolm põlve tagasi istutatud puud. Puu ajab lehti, läheb lehte, lehtib. Puud on leh(t)es. Lehti pole veel puus. Hiirekõrvus, hiirekõrvul, õitsvad puud. Puud langetavad, varistavad lehti. Lehed varisevad, langevad puudelt. Kollased lehed lipendavad puis, puil. Puu punetab sügisvärvides. Raagus, paljad puud. Puud kohisevad, õõtsuvad tuules. Puu kuivas ära, murdus. Elus, surnud puu. Puust tilgub, nõrgub mahla, vaiku. Mees raiub, langetab, lõikab, saeb metsas puid, võtab puid maha. Nad leidsid laanest paadiks paraja puu. Orav krõbistab puu otsas, puus, hüppab puult puule, puust puusse. Linnud laulsid puudel, puis. Lõime puude vilus laagri üles. Jalutavad puude, puie all. Viskas end puu alla pikali. Ronib puu otsa, puusse. Välk lööb kõrgesse puusse. Kass ei taha kuidagi puu otsast, puust alla tulla. Võtsin puu otsast, puust õuna. Puud on tänavu õunu täis, õuntest lookas. Raputab puude otsast, puudelt, puudest pirne (alla). Lapsed on puude otsas, puudes ja korjavad marju. Õnnetu poos end puusse. Mis sa seisad nagu puu. Prantsatab põrandale nagu kännult langev puu. Hea ja kurja tundmise puu, hea- ja kurjatundmise puu 'Piibli puu, kust Eeva õuna maitses'; ka piltl eetiline mõõdupuu, millegi kriteerium. Raha ei kasva, ripu puu otsas. Ega puu ühe laastuga lange 'asjad ei lahene ühe ropsuga'. Kus puud raiutakse, seal laastud langevad. *Ülal puies kohises tuul.. A. H. Tammsaare. *Puu kõduneb mullaks, muld kasvab puuks. L. Meri. | piltl. Ideest ajakiri luua on saanud, võrsunud elujõuline puu. Ta truuduseta mees kipub maitsma vilja võõrast puust. *.. meie maamees pole kuiv puu, et nagu tuld näitad, nii pahvatab lõkkele. O. Tooming. || ‹liitsõna järelosana› esineb mõnede rohttaimede ja põõsaste nimetustes, näit. banaani-, kikerpuu || selle puitunud osad materjali ja ainena, puit; puitmaterjal. Toores, kuiv, pehme, kõva puu. Puud tahuma, hööveldama, voolima, töötlema, immutama. Puu erikaal. Puu ei juhi elektrit. Ühest puust raiutud paat. Mööbli vana, rikutud puu. Hinnaline roosa puu. Peegliraam oli punasest puust. Eeben on must puu. Pigistas tooliserva nii kõvasti, et puu ragises. Puust lusikas, tööriistad, maja, tänavasillutis, linn. Puuga vooderdatud seinad. Heledad puust paneelid. Puu säilib ookeanisügavuses hästi. | piltl. Heast puust mees. Meie kaks oleme samast, ühesugusest puust. Rein on hoopis teisest, teisemast puust poiss kui unistaja loomuga Mart. Kõvast ja visast puust maarahvas. Need poisid pole pehmest puust. Ega vennaski viletsamast puust ole. Naine on tal kangest puust. Ta ei mõika midagi, on vist puust peaga 'puupea'. Priidu silm läks märjaks, ega temagi (süda) puust 'tundetu' ole. Käed on sul küll puust 'kohmakad, tuimad'.
▷ Liitsõnad: banaani|puu, kiker|puu, kuker|puu, kusla|puu, lauka|puu, lääts|puu, roosi|puu, sarapuu; aje|puu, apelsini|puu, aprikoosi|puu, balsa|puu, draakoni|puu, elu|puu, ema|puu, granaadi|puu, haava|puu, heki|puu, hiie|puu, hiigel|puu, hiigla|puu, hikkori|puu, hõbe|puu, hõlmik|puu, ilu|puu, isa|puu, juga|puu, jaanileiva|puu, juuda|puu, jõulu|puu, kadaka|puu, kakao|puu, kampri|puu, kaneeli|puu, kase|puu, kastani|puu, kauri|puu, kautšuki|puu, kiina|puu, kikka|puu, kirsi|puu, kohvi|puu, kont|puu, koola|puu, korgi|puu, kreegi|puu, kruvi|puu, kummi|puu, kuradi|puu, kuuse|puu, kõdu|puu, kääbus|puu, leedri|puu, lehise|puu, leht|puu, leiva|puu, lodja|puu, loorberi|puu, maasika|puu, mahagoni|puu, mammuti|puu, mandariini|puu, mandli|puu, mangli|puu, mango|puu, mangroovi|puu, masti|puu, metsa|puu, miinus|puu, moorus|puu, mudel|puu, mureli|puu, muskaadi|puu, männi|puu, mürri|puu, nelgi|puu, niine|puu, nime|puu, nääri|puu, ohvri|puu, okas|puu, oliivi|puu, paaks|puu, palgi|puu, palmi|puu, pargi|puu, pesa|puu, pihla|puu, pirni|puu, ploomi|puu, pluss|puu, pomerantsi|puu, poop|puu, pudel|puu, puks|puu, põlis|puu, põõsas|puu, pähkli|puu, pärna|puu, pöök|puu, püünis|puu, rahvus|puu, raud|puu, saare|puu, sandli|puu, sara|puu, seebi|puu, seedri|puu, seemik|puu, seemne|puu, sidruni|puu, tamarindi|puu, tamme|puu, taru|puu, tiik|puu, toome|puu, troopika|puu, tuhk|puu, tulbi|puu, tunga|puu, tutt|puu, tõlv|puu, türn|puu, vahtra|puu, veri|puu, viher|puu, viigi|puu, viina|puu, viir|puu, vilja|puu, villa|puu, virsiku|puu, võra|puu, õli|puu, õnne|puu, õue|puu, õuna|puu, äädikapuu; aju|puu, eebeni|puu, ehitus|puu, lama|puu, lüli|puu, malts|puu, nikerdus|puu, paberi|puu, papi|puu, puna|puu, tarbe|puu, vääris|puu, ümarpuu.
2. ‹hrl. pl.› puu (1. täh.) tüveosa ja/või jämedad oksad kütmiseks parajateks tükkideks lõigatuna, küttepuud, halud. Puid raiuma, saagima, lõhkuma. Mehed läksid metsa puid tegema. See kask tuleks puudeks lõigata. Puud laoti riita. Puud on varutud, otsas. Meil ei jätku talveks puid. Puud on kallimaks läinud. Kütad sa puude või briketiga? Pane pliidi alla veel paar puud juurde. Märjad puud ei taha tuld võtta. Poisid kannavad kuurist puid kööki. Vaigused puud praksuvad ahjus. Küll on head, kuivad, kõlisevad puud. Nende vahekord hingitseb nagu tuli toores puus. *Koolmeistri elu oli nagu tuli toores puus. J. V. Jannsen.
▷ Liitsõnad: ahju|puu, halu|puu, kaika|puu, kamina|puu, kütte|puu, lõkke|puu, pilpa|puu, pliidi|puu, põletis|puu, põletus|puu, sauna|puu, sega|puu, suitsutamis|puu, tulepuu; peeru|puu, pirrupuu.
3. ‹hrl liitsõna järelosana› teivas, kaigas, latt, palk vms. esemena v. eseme osana. Pani ukse riivi ja puu toeks taha. Sellest saab puu rõuguredelile. Nad panid puu toobri kõrvadest läbi. Lõhkus tara maha ja jättis puud sinnasamasse. Nüüd veel koormale puu peale ja köiega kinni! *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte.. F. Tuglas (tlk). || ‹liitsõna järelosana ka pl.› seadeldiste nimetustes, näit. riistapuu; rööbaspuud || riidepuu. Linnariided pandi puu peale, puule (rippuma). Pane püksid puusse. Võttis kasuka puult. Kapis on kõik puud riideid täis. || mesipuu, taru. Mesilaspere aeti puusse. Paar puud on uppi löödud ja mesilased minema heidutatud.
▷ Liitsõnad: kolgis|puu, marga|puu, paine|puu, riistapuu; kael|puud, kangas|puud, keri|puud, käär|puud, rööbaspuud; alus|puu, arssina|puu, kaare|puu, kaeve|puu, kande|puu, kanni|puu, kardina|puu, katla|puu, kinnitus|puu, koorma|puu, kärbise|puu, käsi|puu, külje|puu, küünar|puu, lasi|puu, lasila|puu, lõimepingutus|puu, masti|puu, meetri|puu, muris|puu, mõõdu|puu, paja|puu, parda|puu, pealis|puu, peele|puu, penni|puu, pesu|puu, pide|puu, piha|puu, pusi|puu, põik|puu, põsk|puu, püst|puu, raja|puu, raud|puu, redeli|puu, rind|puu, rist(i)|puu, rooli|puu, semmi|puu, selg|puu, sõlg|puu, talla|puu, toobri|puu, triik|puu, tõkke|puu, tüüri|puu, vahe|puu, valta|puu, viske|puu, võllapuu; püksi|puu, riidepuu; linnu|puu, mesi|puu, pakk|puu, raampuu.
4. tulenemist, arengut kajastav skeem
▷ Liitsõnad: keele|puu, sugupuu.
5. mat sidus ja tsükliteta graaf
6. ‹liitsõna järelosana› piltl mõnedes inimese kohta käivates liitsõnades
▷ Liitsõnad: asja|puu, lõuapuu.

põlema ‹37›

1. süttinuna leekides olema, leegitsema. Puud põlevad ahjus. Suitsedes, lõõmates, mühinal, nõrgalt, loiult põlema. Oksad lõid, lahvatasid heledalt põlema. Märjad, toored puud ei taha kuidagi põleda, hästi põleda. Tuli ei tahtnud pliidi all põlema hakata. Ma ei saa ahjus puid põlema. Ahi põleb 'köeb'. Puud olid juba peaaegu söele, söeks põlenud. Pane priimus 'kütus priimuses' põlema. Tuleriit süüdati põlema. Mäe otsas põleb lõke, jaanituli. Tikku põlema tõmbama, kra(a)psama. Lõi tulerauast taelatüki põlema. Küünlad on peaaegu lõpuni põlenud. Põlev 'kütusena kasutatav, tuld võttev' maavara. Kööki valgustas ainult põlev peerg. Rongkäik põlevate tõrvikutega. Korstnas on tahm põlema süttinud. Poisid pistsid kulu põlema. Lapsed panid tikkudega mängides maja põlema. Vaenlane tulistas linna põlema. Pikne lõi küüni põlema. Ait läks põlema. Ümberringi lõõmab mets põleda. Lõhkesid pommid, põlesid külad ja linnad. Põlevaid hooneid ei suudetud päästa. Kütus plahvatas põlema. Paberid põlesid tuhaks. Varga peas põleb müts. *.. neis pommides oli midagi, mis kõik põlema pani, seda nimetati vist termiidiks.. E. Org (tlk). || (kahju)tules hävima v. kahjustuma. Linn on mitu korda maatasa põlenud. Paljaks, puupaljaks põlema 'tulekahjus kogu vara kaotama'. Tal polnud muud selga panna kui põlenud vatikuub. Kolm korda kolida on niisama hea kui üks kord põleda. *Siis vaatas ta käsi: põlenud peopesad olid verised, seal ei olnud nahka olemaski. E. Krusten. | piltl. Maailm põleb sõjatules. Kõik lootused põlesid tuhaks. *Poleks kunagi uskunud, et pean enne nii mitmes tules põlema, kui minust saab vähegi sobiv õpetaja. V. Saar. || (tubaka kohta:) suitsetamisel hõõguma. Panin, süütasin uue sigareti, suitsu põlema. Piip põleb 'tubakas põleb piibus'. Viskas põleva suitsuotsa maha. || väga kuum olema, kuuma hõõgama. Päike põleb (armutult) pea kohal. Rannaliiv lausa põles jalge all. Keskpäeval katuseplaadid päris põlevad.
2. tulekeelena v. elektritulena helendama, valgust andma; (elektri)tuledes särama. Pane lamp põlema! Laual põles lamp. Laes põleb üksainus elektripirn. Pliidiserval põles tattnina. Keeras, vajutas elektri põlema. Toas, akendes põleb veel tuli. On nii pime, et lamp põleb päevad läbi. Jõulukuusk põles (elektri)tuledes. Järsku lõi helgiheitja põlema. *Ema teadis, et Peeter pole valgust mitte unustanud põlema, vaid meelega jätnud. M. Unt.
3. (keemilise nähtuse kohta:) hapnikuga ühinedes kiirelt oksüdeeruma. Ainevahetuse käigus põlevad organismis valgud, süsivesikud ja rasvad. || käärides kuumaks minema ja riknema. Niiskem vili kippus salvedes põlema minema. *Siis [vihmaga], ütleb rahvas, ei sünni enam heina hunnikusse panna – läheb põlema. J. Mändmets.
4. suure kuumuse mõjul kõrbema. Liha põles ühelt küljelt mustaks. Kartulid on lõkkes söeks, söele põlenud. Koogid läksid pannil põlema. Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib. *Küpsetusahi on kroopa põlenud, puhastan ammoniaagiga.. H. Nõu. || tugevasti päevituma. Ta põleb suviti kergesti pruuniks. Tuultest pargitud ja päikeses(t) põlenud nägu. Lapse nägu ja kael olid (päikesest) päris punaseks põlenud. Poisid on põlenud tumedaks, tõmmuks kui neegrid. *.. šillersärgi avatud rinnaesisest paistis narmendama põlenud ihunahk. V. Uibopuu. || päikese käes väga ära kuivama. Savimuld põleb põuaga lõhki. Kuumusest põlesid stepid pruuniks. *Põua-aastatel põlesid aga põllud täiesti tühjaks. M. Raud.
5. teravalt v. kipitavalt valutama, tulitama; (valulikult) kuumama, hõõguma v. õhkuma. Selg põleb liigsest päikesest. Põsk põleb tugevast löögist. Käed põlevad nõgestest, okaste torkeist. Paistetanud jalg lausa põleb all. Põlesin öö otsa palaviku käes, palavikus(t). Suu põleb vürtsidest. Esimene naps võttis suulae, sisikonna põlema. | piltl. Lahkumissuudlus põles veel kaua neiu huulil. Temas põles tuline viha mehe vastu. || õhetama. Nägu põleb häbipunas. Põsed põlevad kui tuletukid. || teravalt janutama, kõrbema. Kurk põleb, juua tahaks. Keel põleb janust.
6. piltl eredates (punastes-kollastes) värvitoonides paistma, helendama v. särama. Läänetaevas põleb tumedas purpuris, violetsetes tuledes, punakais värvides, loojangu järelkumast. Mäed põlevad loojuva päikese kullas. Valgus lausa põleb päikesest. Sügisene mets põleb värvikülluses. Aedades põlevad roosid. Taevavõlvil süttisid põlema esimesed tähed. Heinamaa põleb jaaniussidest. Hundi, kassi silmad põlevad pimedas. Silmad põlesid peas kui vanakurjal. *.. lõi mõlemad käed ta peenikese kaela ümber ja suudles mitu, mitu korda neid põlevaid punajuukseid.. E. Vilde.
7. piltl (mingist intensiivsest, tugevast tundest haaratuse v. sellise tunde avaldumise kohta). a. kirglikult, innukalt midagi (teha) tahtma. Kärsitusest, kannatamatusest, tegutsemisihast, teotahtest, tasumishimust põlema. Lapsed põlesid soovist kaasa sõita. Noorukid põlesid innust midagi suurt korda saata. Poiss põles huvist tüdrukuga juttu alustada. Tüdruk lausa põleb uudishimust kõike teada saada. Tema pilgus põleb uudishimu. Mul otse põles keelel talle midagi nähvata. *Tõldsepp nägi, et poiss lihtsalt põleb kõige selle järele, mis traktori kallal teha saab. E. Rannet. b. innuga, vaimustudes, andunult, tugevasti läbi v. kaasa elama; tugeva tunde võimuses olema, selle käes piinlema v. kannatama. Elada tuleb põledes. Sisemiselt põlemata ei looda suuri teoseid. Tüdruk etles sugestiivselt, põledes. Publik põles vaimustuses. „Ja meie omad said esimese koha?” lõi, läks poiss põlema. Kuulajate näod, pilgud põlesid vaimustuses(t). Vihast, armukadedusest, kahjurõõmust põlema. Oli näha, et poiss põleb armutules. Mihklis põles rahutus, kirg. Poisid kuulasid vana meremehe juttu põlevate silmadega, põlevi silmi. Vanamehe silmad põlesid õelalt. Hing põleb kiivuses. Süda põleb murest. Tahtsin talle rääkida, mis mul südames põles. Elasin talle kaasa, põlesin ja kannatasin koos temaga. *Olen põlenud kõigis ideedes, mis meie rahvast haarasid ta suurtel silmapilkudel. H. Raudsepp. || (koos seisundi järsku algust märkivate sõnadega minema, lööma jms.:) ägestuma, vihastama. Mees läks raevust, vihast põlema. Ta on äkkvihaga, võib ootamatult põlema minna. Naine lõi põlema nagu kadakapõõsas, õletuli. „Ah et sina ei tea midagi!” süttis õpetaja põlema. See teade pani mehed põlema. Solvangu peale lõi mehe veri põlema. *Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. L. Kibuvits. c. süümepiinadega segatud vastikustunnet tekitama; piinama, vaevama. Varastatud raha põles poisi taskus. See patt jääb mu südame peale, hingele põlema. *Pehme sohva põles tal külje all.. Kas ei olnud kõik see jõleda häbiraha eest ostetud! E. Vilde.
8. kõnek esineb mitmetes kiirustamise, tormamisega seotud ütlustes. Mis tal siis nõnda põleb selle asjaga? Mis tal põleb, et nii kiire on? Kus sul siis põleb, et põrmugi aega pole? Kas kodus põleb, et nii kangesti sinna kipud? Ega see asi põlema lähe ega eest ära jookse. Tormab, nagu põleks tal tuli takus. *Aga kellel see nii väga põles Karvuti Kaarliga kokku minna! A. Maripuu.

põse|ovaal
ovaaljas põsk; põsk ovaalja moodustisena. *Ta nägu oli pisut tedretähene, kuid põseovaali ilustas selle eest väike lohuke. F. Selg.

pära1 ‹11› ‹s›

1. tagumine osa v. ots, tagaosa v. -ots. a. (paadil, laeval:) ahter. Ta istub, seisab paadi päras. Lootsiku pära oli sügavalt vees. Laeva pikkus käilast pärani. Vesi vulises laeva päras 'pära taga'. b. (reel, vankril, autol). Saime ree, saani, veoauto pära peale. Poiss konutas vankri päras. Pani hobuse vankri ette ja sidus lehma pära külge. Auto sõitis nii kiiresti, et pära viskles. || reele peale pandav pulkadest seljatugi, kori. Ilma pärata regi. Seob, paneb reele pära külge. c. (kalapüügivahendil). Nooda tiivad ja pära. Mõrra pära kubises kaladest. d. (laske-, tera-, tööriistal). Püssi, revolvri, püstoli pära. Kargas püsti, käsi lühikese mõõga päral 'käepidemel'. Nikerdatud päraga puss. Oherdi kaba ja pära. Puuri pea ja pära. e. kõnek (raamatul:) selg. *Kabinetis oli mitu raamaturiiulit, täis nahkköiteid, kuldpealkirjaga päradel. M. Metsanurk. f. (kindal, käisel). Kirjatud päradega kindad. Varruka päral on tikand. g. (ehitisel). Ahju suu oli köögis, pära aga toas. *Sauna pära taha järve kaldale oli viidud mõsipink.. R. Sirge. h. (looduslikel vormidel). Lahe suue ja pära. Lõime laagri üles kauni oru päras. || hrv (kauge, kõrvalise kolka kohta). *.. saab hakkama seal Siberi päras, kuhu on varemgi eestlased välja rännanud.. K. Saaber. i. (muid juhte). Keele, kurgu pära.
▷ Liitsõnad: ahju|pära, aisa|pära, keele|pära, kurgu|pära, laeva|pära, lõua|pära, mõrra|pära, mõõga|pära, nooda|pära, ohja|pära, paadi|pära, püssi|pära, püstoli|pära, ree|pära, revolvri|pära, vankri|pära, varruka|pära, võrgupära.
2. jäänus(ed), riismed millestki, millegi alles, järele- v. ülejäänud osa; põhja vajunud paks v. soga. Tangupudru pära sai koertele. Nõu põhjas oli veel natuke seiskunud taari pära. Kummutas viinapudeli põhjast ära viimase pära. Meil on veel pühade pärad 'pühadest järelejäänud toit' süüa. Värvipotti on veel pära põhja jäänud. Kohvi, tee, õlle pära. *Varsti olid viimased saod luga [kuhja] juurde toodud, pärad riisutud.. R. Sirge. | piltl. *Trepil istuja kallab oma südametäie viimase pära veel poisi peale välja. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: kohvi|pära, pudru|pära, supi|pära, tee|pära, toidu|pära, õllepära.
3. alus, tõepõhi. *Tea, oli seal nüüd mingit pära või niisama tühi jutt... F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: tõepära.

pöörama ‹pöörata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama, keerama. Tüürimees pöörab rooliratast. Pööras rooli järsult paremale. Pukktuulikut, veskit (tuulde) pöörama. Uste, akende pööratavad käepidemed. Pöörab võtit lukuaugus. Karbil on hingedel pööratav kaas. Pööra mutter lõpuni. Pööras krabinal raamatu lehekülgi. Pöörame seda tasapinda 45° võrra. Kõrbetaimed pööravad keskpäevatundidel oma lehed serviti. *Maa pöörab ennast Päikesele vastu ja meie tajume seda kui päikesetõusu. L. Meri. | piltl. Aja(loo)ratast ei saa tagasi pöörata. Otsustasin oma elus uue lehekülje pöörata.
2. (seoses inimese vm. olendi asendi muutumisega:) käänama, keerama. Magaja pööras teist külge, ühelt küljelt teisele. Seda kuuldes pööraks isa hauas teise külje! Lamaja pööras end kõhuli, küljele. Ratsanik pööras end hobusel küljetsi, sadulas tagasi. Küll pöörab ja käänab ennast peegli ees! Pööra selg! Pööras pilkajatele selja ja läks minema. Pöörasin end sinnapoole, kust hääl kostis. Ta ei pööranud peadki. Kõikide näod olid pööratud tema poole. Pööras palge vastu päikest. Pöörasin häbelikult näo, silmad, pilgu kõrvale. Kui sind lüüakse ühele põsele, siis pööra ette ka teine. Taat pööras parema kõrva rääkija poole. Haige pöörati selili. Lehm pööras end tagasi vaatama. | piltl. Külaelu edendajad pöörasid pilgu noortele. *.. kas teie veelgi ei märka, kuidas kogu maailm ümberringi pöörab oma pale ristiusu poole.. E. Kippel.
3. midagi teistpidi, teisele küljele keerama, midagi niiviisi mingisse olukorda viima v. ajama. Pööras ämbri, purgi, klaasi kummuli. Pudeli põhi pöörati ülespoole. Taskut, kotti pahupidi, pahempidi pöörama. Laps pööras pakki käes siia ja sinna. Rasked roomiktraktorid ja palgiveoautod on metsateed segi, põhjatuks pööranud. | piltl. Sõda pööras kogu elu pahupidi. Mõtet, tõde pahupidi pöörama. Ära pööra ennast, oma hinge teiste ees pahupidi! Ta pööras kõik mu plaanid segi. *.. seda ma ei ütelnud, et sina üksi süüdi oled; sa ära pööra sõnu pahempidi. Süüdi oleme mõlemad. O. Luts. || otsides segi ajama, sobrama, tuhnima. Läbiotsimisel pöörati kogu maja, korter, tuba pahupidi. Kõik kapid pöörati segi, kõik riiulid soriti läbi. *Ema otsis võtit, ta pööras ja pahmas toas.. M. Rebane. *Kogu ümbruskond pöörati segi, aga suur osa asjadest jäi kadunuks. E. Kreem. || kündma. Pööras adraga maad, põldu, sööti. Sahk pöörab mulda. *Aga maapinna pööranud ta põlluks, mis tänapäevani põld on. M. J. Eisen.
4. midagi poolkaarde painutama, kahekorra seadma vms., keerama. Ülespoole pööratud ninadega tuhvlid. Pööra särgikrae tagasi. Seeliku alumine serv on laialt sissepoole pööratud. Pööratud äärega palistusõmblus. || kõnek näppude vahel keerates valmistama. *Sõber viskab kirve käest ja hakkab endale vilkat pöörama. O. Luts.
5. millegi v. kellegi suunda muutma, teist suunda andma. Mees pööras hobuse metsateelt maanteele. Pöörab paadinina vastu tuult, kalda poole, tagasi. Poiss pööras järsult jalgratast ja kukkus. | kõnek (3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel pööras tuule lõunasse. || pööratud mingis suunas asetsev. *Jääraku suue oli pööratud Karantiini lahe poole. U. Liivaku (tlk). || piltl millelegi teist sisu, teistsugust suunda andma, midagi teiseks tegema v. muutma. Nad pöörasid relvad oma endiste liitlaste vastu. Pöörasin jutu mujale, teisale. Püüdis kõike öeldut naljaks pöörata. Katsu tehtud kurja vähehaaval heaks pöörata. Taat on põikpea, tema meelt pole kerge pöörata. Juhtunu pööras teiseks kogu mu elu. Tähelepanu pöörama 'kellelegi, millelegi tähelepanu osutama'. Kuld pöörab kuninga meele. *Anne surma järel pööras ema kogu oma armastuse Estrile. K. A. Hindrey. *Sina pöörad ju ikka veel põranda all riigikorda. A. H. Tammsaare. || veenma v. sundima kedagi usku, maailmavaadet vms. vahetama; kedagi meeleparandusele kutsuma. Paganaid ristiusku pöörama. Hakkas misjonäriks ja läks pärismaalasi õige usu poole pöörama. Ta katsub teda tagasi jumala juurde pöörata. Teda käisid päästearmeelased pööramas. Loe piiblit, see pöörab sind patust! *See, kes noori punaseks pööras, lasti maha. J. Smuul. *Tahan teid pöörata. Tahan teist teha mehe, nagu ta peaks olema. H. Raudsepp. || jur täitmisele suunama. Kohtuotsus, karistus pööratakse täitmisele.
6. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale keerama. a. (liikumisel). Järgmise maja juurest pöörake paremale, paremat kätt. Pöörasin ümber nurga kodutänavasse. Marjulised pöörasid maanteelt kõrvale, sihilt metsa. Poiss pöörab poolelt teelt, metsast suure ringiga tagasi. Pöörab tuttavat nähes nurga taha. Auto pöörab maja ette. Pöörasime sammud, otsa kodu poole. Mees pööras minekule. Tuul pööras lõunasse, on vahepeal pööranud. *Ja ruttu pööras ta laeva poole minema. E. Aspe. b. (ilma liikumiseta). Kuhu see tee pöörab? Järgmisest tänavast pöörab üks väike põiktänav, seal ma elangi. c. piltl. Ilm pöörab sajule, sulale, pehmemaks. Ilm hakkab, sätib pöörama. Õhtupoolikul pööras vihmale, külmale, tormiks. Elu pööras rahulikumaks. Mina küll ei tahaks kiviaega tagasi pöörata. *Annaks Jumal, et need sõnad ei pööraks su enese vastu. K. Ristikivi. *Küll asjad veel pööravad. Vara rõõmustada, vennikesed! O. Jõgi (tlk). || kõnek hakkama (midagi tegema). Mehed on viimasel ajal jooma pööranud. Seltskond pööras peagi kaklema, tülli. *Süda pööras järsku kripeldama teretamata jätmise pärast.. L. Vaher.
7. ka van kõnek mingis asjas kellegi poole pöörduma (3. täh.), kedagi kõnetama. Mind paluti selles asjas teie poole pöörata. Küsimusega, palvega, ettepanekuga kellegi poole pöörama. *„Jääge nüüd lapse juurde,” pööras Hildegard teenija poole.. A. H. Tammsaare.
8. kõnek (südamepöörituse, iiveldustunde tekkimise kohta). Sisikonnas pöörab, olen vist merehaige. *Aga minu süda pööras selle sakslase surmast nii pahaks, et .. oksendasin ma nii kaua, kui rohelist sappi hakkas tulema. J. Peegel.
9. keel sõna pöördeti muutma, konjugeerima. Pöörake sõna „lugema” olevikus ja minevikus!

[kellelegi, millelegi] selga pöörama vt selg

raamat ‹-u 2› ‹s›

1. trükipoognaist koosnev terviklik väljaanne, mida katavad kaaned; sellisel kujul ilmunud v. ilmuv kirjandusteos (ka mitmeköitelisena). Paks, õhuke, väike raamat. Igav, põnev, hea, huvitav, ilus raamat. Hästi kallis raamat. Esimene eestikeelne raamat. Kalinguri köidetud, kalingurköites raamat. Pehme-, kõvakaanelised raamatud. Heale paberile trükitud, värviliste piltidega raamat. Raamatute raamat (Piibli kohta). Raamatu tiitelleht, kaaned, selg, hind, tiraaž. Raamatu käsikiri, autor. Raamat loodusest, sõjast. Ullo Toomi raamat „Valimik eesti rahvatantse”. Selle raamatu on kirjutanud, koostanud noor teadlane. Kirjaniku uus raamat on romaan novellides. Koondas oma artiklid raamatuks. Raamat ilmus kirjastuse „Valgus” väljaandel. Loeb, sirvib raamatut. Armastab raamatuid ja loeb neid suure huviga. Loeb palju, lausa neelab raamatuid. Ta tuhnib aina raamatutes 'loeb, uurib raamatuid'. Raamatud huvitasid teda enam kui maatöö. Kulutab palju raha raamatutele. Raamatuid laenutama. Kellelegi, kelleltki raamatuid laenama. Raamatukogus on palju raamatuid. Raamatutest saadud teadmised. Mis raamatust sa seda lugesid? Poiss istus, raamat käes, ees. Lapsel ühtepuhku nina, silmad raamatus 'laps loeb ühtepuhku'. Võtab raamatu kätte. Lõpetas õppimise ja lõi raamatu kinni. Vaata ikka raamatusse ka, muidu unustad õpitu. Ta oli juba vana mees, kui uuesti raamatute taha asus. Raamat on teadmiste allikas. Räägib nagu raamatust. Ma istun siin kui lahtine raamat, te teate minust kõik. *Dramatiseerija pidas väheste kogemuste tõttu ehk liigagi kinni raamatu kirjatähest ja vaimust .. O. Kuningas. | piltl. *.. kippus ta ennast valusalt süüdistama selles, et pole suutnud lapse usaldust võita, teda enesele lahtiseks raamatuks kasvatada. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: aabitsa|raamat, aadressi|raamat, aasta|raamat, aja|raamat, ajaloo|raamat, ajaviite|raamat, anatoomia|raamat, arsti|raamat, botaanika|raamat, filosoofia|raamat, grammatika|raamat, jutluse|raamat, jutu|raamat, keemia|raamat, kooli|raamat, kroonika|raamat, kunsti|raamat, laste|raamat, laulu|raamat, looma|raamat, lugemis|raamat, luule|raamat, muinasjutu|raamat, mälestuste|raamat, noodi|raamat, noorsoo|raamat, novelli|raamat, palve|raamat, piibli|raamat, pildi|raamat, proosa|raamat, rahva|raamat, reisi|raamat, seaduse|raamat, seene|raamat, sõna|raamat, telefoni|raamat, täht|raamat, värsi|raamat, õpperaamat; abi|raamat, kiriku|raamat, käsi|raamat, lootsi|raamat, missaraamat; lemmik|raamat, tõlkeraamat; eluraamat.
2. (ilukirjandusliku) teose suurem alajaotus, jagu. Romaan kolmes raamatus. || (temaatiliselt üht tervikut moodustava Piibli osa kohta). Kohtumõistjate raamat. Vana Testamendi Hiiobi raamat. Neljas Moosese raamat.
▷ Liitsõnad: ilmutusraamat.
3. köidetud paberilehed, vihik ülestähenduste, sissekannete vms. tegemiseks. Kauplustes olid kaebuste ja ettepanekute raamatud. Poodnik märkis kõik tellimiste raamatusse üles. Raamatu peale ostma, võtma v. andma 'poest võlgu ostma, võtma v. andma, kus kõik vastavasse vihikusse üles märgitakse (hrl. varasemal ajal)'. *Pojapoeg .. on juba neljakümne ligi, peab raamatuid [= töötab raamatupidajana] ja istub pikkadel koosolekutel. I. Sikemäe. *.. pidi välditama võimalikku viga, mis kerge lipsama raamatusse masinana arve kirjutades. R. Sirge. || van (hoiuraamatu kohta). Paneb saadud raha hoiupanka raamatu peale. Tal on raha pangas raamatu peal. *.. aga iga kuu olen ikka natuke [raha] Meeta raamatu peale kirjutanud. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: arve|raamat, arvestus|raamat, au|raamat, hindamis|raamat, inventari|raamat, kassa|raamat, kinnistus|raamat, kontori|raamat, lao|raamat, nöör|raamat, pea|raamat, piima|raamat, vaku|raamat, äriraamat; külalis|raamat, laeva|raamat, logi|raamat, märkme|raamat, protokolli|raamat, päeva|raamat, režii|raamat, tasku|raamat, tõu|raamat, võõrasteraamat; hoiu|raamat, liikme|raamat, palga|raamat, töö|raamat, õpingu|raamat, üüriraamat.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› raamatut (1. täh.) meenutav kogum kviitungeid, talonge jms.
▷ Liitsõnad: abonement|raamat, kviitungi|raamat, pileti|raamat, tšekiraamat.
5. nimestik, register. Punane raamat 'ohustatud ja haruldaste taime-, seene- ja loomataksonite nimestik koos vormikohase andmestiku ja päästeprogrammiga'.
▷ Liitsõnad: kinnistu|raamat, kiriku|raamat, kreposti|raamat, maa|raamat, maja|raamat, matrikli|raamat, meetrika|raamat, personaal|raamat, registreerimisraamat.
6. paberi arvestusühik: 24 poognat kirjutus- v. 25 poognat trükipaberit

raamatu|plokk
trük kokku õmmeldud kaanestamata raamat. Raamatuploki mõõtmed, selg.

raamatu|selg
raamatukaasi ühendav köite osa. Astus riiuli juurde, et kirevaid raamatuselgi uurida. Raamatuseljale on sageli märgitud autor ja pealkiri.

rake ‹rakme 17› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. hobuse jt. loomade rakendamise vahend. Parandab hobuste rakmeid. Võttis rakmed ja läks hobust ette panema. Hobused korralikult rakmeis, rakmes. Noort sälgu harjutati rakmetesse, rakmesse. Tee on porine, hobune veab nii et rakmed ragisevad. Hobuse selg on ebasobivaist rakmeist verele hõõrdunud. Looka, range jt. rakmeid kaunistati sageli mustriga, metallnaastudega, tuttidega. Eesel käru ees oli õige uhkete rakmetega. | piltl. *Siin ta on juba kümmekond aastat rüganud, varavalgest hilisõhtuni rakmeis .. V. Saar. *Elu tahab elada. Ja oma rakmeist ei pääse keegi. R. Roht.
▷ Liitsõnad: hobuse|rake, ratsa|rake, sori|rake, sõidu|rake, veorakmed.
2. sõj ese (näit. vöö- ja õlarihm, seljakott), mis hõlbustab sõjaväelasel relvade ja varustuse kandmist. Äratuse järel tuli sõduril kiiresti rakmeis olla. *Täies rakmes sõdurid marssisid [õppeplatsil] tundide kaupa pehmes, talla all veerlevas liivas, higistasid, nõrkesid .. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: sõjaväe|rake, välirakmed.

[kellegi] seljas ~ turjal ratsutama vt selg vt turi

raugalikult ‹adv›
(< raugalik). Raugalikult kühmus selg. Ta on muutunud raugalikult apaatseks. *Nende ümber aga hingas nahinal ja raugalikult vana palkmaja. T. Kallas.

reha|selg
rehapea seljaosa. Peenrad tõmmati rehaseljaga siledaks, tasaseks. *Isegi hobusepabulad peksti rehaseljaga puruks ja tuisati laiali, et nad suvel vikati ette ei jääks. A. Kaal.

reuma ‹6› ‹s›
med südame ja liigeste põletikuna avalduv allergiline haigus. Reuma vaevab, piinab. Tal on reuma jalgadesse löönud, jalgades. On aastaid reumat põdenud. Reuma kahjustab südant, liigeseid. Reuma lõi välja, ägenes sügisel niiske ilmaga. Reumast kange selg, kõverdunud käed.
▷ Liitsõnad: liigese|reuma, südamereuma.

riivama ‹riivata 48›

1. kergelt kellegi v. millegi vastu minema, korraks vastu puutuma; napilt millenigi ulatuma, selliselt puudutama. Mööduja riivas mind. Riivasin kogemata vaasi, küünalt, lauda. Tüdruk riivas pinginaabrit küünarnukiga. Siit küll teisi riivamata läbi ei mahu. Kõrgushüppaja (jalg) riivas latti. Kaater on vist põhja riivanud. Käsi riivab kuuma pliidirauda. Selg riivas valusalt oksatüügast. Sirutas end, nii et pea riivas lage. Teravad kõrred riivavad sääri. Tormise ilmaga riivavad oksad akent. Seelikuserv riivab kandu. Taamal paistab mäetippu riivav pilv. Jahe tuulehoog riivas mu nägu. Madalrõhkkond riivab Eesti saari. Metsatukk riivab ühe küljega järvekallast. Kaugeimatki aiasoppi riivav valgusvihk. Loojuva päikese riivav 'viltu langev' valgus. | piltl. Värske heina lõhn riivab nina. Nõrk lauluviis riivas hetkeks kõrvu. Ta riivas mind hooletu, etteheitva, leebe pilguga. Poisi pilk, silm riivab vargsi tüdruku pihta. Me teekond ei riivanud ühtki küla. Reisil riivati ka Kreekat. *Koju tagasi minna – seda võimalust mu mõte ei riivagi. B. Kangro. *Et nõnda kuskil keset ööd ja ilma / sul vaikset õnne riivab hinge tiib. E. Enno. || midagi kergelt katsuma, õrnalt puudutama. *.. pigistas [ema] tuube, pritsis pudelitest, riivas põski ja kaela õhkõrnade värviliste tupsudega. M. Mutt. || vastu minnes kergelt vigastama. Õnneks on kuul ainult riivanud, luud-kondid jäid terveks. Haav on kerge, mürsukild riivas pehmeid kudesid.
2. hingeliselt puudutama. a. haavama, solvama, häirima. Poisi tõrksus riivas tädi. Teda riivas mehe toon, iroonia, muie, märkus, pilge. Sündmus, mis riivas väga valusalt, sügavalt, hingepõhjani. Mind ei riiva miski. Tühjad jutud ei peaks riivama. Ta oli riivatud enesearmastusest kõrvuni punane. Põgenemine riivas nende väärikust, uhkust, enesetunnet. Ta ei luba oma perekonda riivata. Jõhker käitumine riivas õpetaja hinge, südant. Riivav nali, žest, suhtumine. Näotud majad, hooldamata aiad riivavad silma. Silma riivav raamatukujundus. *Neil oli igapäev jutuajamisi, kuigi Varit esialgu veidralt riivas lahtine hammas Kuradi suus, mis liikus edasi-tagasi iga sõna puhul. U. Masing. b. mitte ükskõikseks jätma, kellelegi korda minema. Enam ei riiva mind kellegi mured. Vähimgi kahetsus ei riiva ta hinge. Luule südant riivav võlu.
3. kedagi v. midagi kahjustama. Seadus, mis riivas aadli õigusi. Isiklik vimm ei tohiks riivata ministeeriumi huve. Ebameeldiv lugu on kõvasti selle naise au riivanud. Tehing riivab õige tõsiselt mu tulusid. Sõda riivas meid rängalt. *Ka mind ei riivanud kriis otseselt, sain oma kindla õpetajapalga.. A. Hint.
4. pinnapealselt, möödaminnes käsitlema. Jutt riivas poliitikat, läinud aasta jõulupühi. Neid teemasid ei riivatud enam ühegi sõnaga. Kommentaaris riivatakse üht-teist kohalikust kultuurielust. Külauudiseid rääkides riivas ta ka Kustat. Oleks võinud oma kirjas sõnagagi memme riivata.

rikestuma ‹37›
hrv rikki minema. Masin rikestus. *.. solvatud eneseuhkus sundis teda omandama kahe Mina mõiste omas rikestunud ajusopis .. F. Selg.

ringutama ‹37›
hrl. rammestusest, väsimusest (käsi üles tõstes) end sirutama; (käte kohta:) üles v. välja sirutama. Mees ringutas kogu kehast. Ringutab, nii et liikmed nagisevad, naksuvad, kondid ragisevad. Ärkas ja ringutas. Haigutas ringutades. Lööb käed kukla taha, üle pea ja ringutab magusalt, mõnuga, laisalt. Selg on kangeks jäänud, tõusen ja ringutan. „Magada tahaks, ” ringutab poiss. Kass ringutab päikesepaistel. Koer tuleb ringutades kuudist. Ringutasin kangeks jäänud käsi. Kerjus ringutab käsi möödujate poole. Halad ja ringutad käsi. Ära jää õnnetuses käsi ringutama. | piltl. Linn ärkab ja ringutab. Vana kell ringutab raginal oma liikmeid. Puu ringutab oksi, latvu. Taamal ringutab mägi oma lumiseid harju. Meri on end jäävangist lahti ringutanud.

rippuma ‹ripun 42›

1. ülaltpoolt kinnitatuna v. millelegi toetuvana vabalt, oma raskuse mõjul allapoole langema, niiviisi õhus püsima; kasvades allapoole pöörduma v. kaarduma, allapoole kasvama. Lamp ripub laes. Aampalgi küljes rippusid singid. Pada ripub tule kohal konksu otsas. Pesu pandi nöörile rippuma. Ukse ees ripub tabalukk. Käe otsas rippus tal väike kohver. Loodiks kasutati niidi otsas rippuvat tinakuulikest. Pilt, maakaart ripub seinal. Parimate õpilaste fotod ripuvad autahvlil. Keti otsas rippus tal väike medaljon. Nagis, varnas ripuvad mantlid. Toolileenil, toolikorjul rippus kuub. Arsti õlgadel rippus valge kittel. Miks sul akna ees katkised kardinad ripuvad? Oksa küljes ripub häll. Aias rippus võrkkiik. Üle kogu lava rippus suur loosung. Teomees seoti karistuseks käsipidi põikpalgi külge rippuma. Suured vargad istuvad tõllas, väikesed ripuvad võllas. Mees tahtis end penni külge rippuma tõmmata 'üles puua'. Ta on kirglik suitsetaja, piip ripub tal alati suus. Puss ripub vöö küljes. Meestel ripuvad automaadid kaelas, kaheraudsed õlal. Rippuvad kõrvarõngad. Katuseräästast ripuvad alla jämedad jääpurikad. Põõsa okste küljes ripuvad rasked marjakobarad. Osa õunu ripub ladvas, kõrgel. Liaanid rippusid okstelt alla. Rippuvate okstega leinapaju. Rippuvate lehtede ja vartega ilutaimed. Okstel rippus pärlitena vihmapiisku. Paksud patsid rippusid üle selja puusadeni. Rippuvad vurrud. Pika rippuva lakaga hobune. Rippuvate 'lontis' kõrvadega koer, siga. *Tema talu õues kasvas suur saarepuu, mille okstes heina ajal rippusid vikatid ja rehad. E. Krusten. | (taimenimetustes). Rippuv põisrohi, sebralill. || piltl mingis ebamäärases v. ebakindlas seisundis püsima. Rippus kaua une ja ärkveloleku piirimail. Rippusime ahastuse ja lootuse vahel. || kuskilt (kõvasti) kinni hoidma v. tirima (ja liikuma), kõõluma vms. Ema käe otsas rippus aastane tüdrukuke. Valjusti nuttes rippus poisike ema kaela ümber. Neiu ripub noormehe käevangus. Poisse ei lubatud trepi käsipuude küljes rippuda. Heitja nagu ripub vasara küljes. Jäin puuoksa külge rippuma. Sel ajal rippusin mina alles ema rinna küljes. Nahkhiir ripub, pea alaspidi. Tihased võivad okstel rippuda ka selg allapoole. *.. koolivend Heino rippus trammi ukse käepideme küljes, kukkus maha ja murdis jalaluu.. A. Kaskneem. || millegi kohale v. kuskilt üle ulatuma. Siin-seal ripuvad mägitee kohal kivipangad. Pea kohal ripuvad kõrged kaljuseinad. *Kohati on oma töö teinud vooluvesi – tammehiiglased ripuvad juurtega vee kohal.. A. Toht. || lõdvana alla (v. volti) vajuma, lotendama, ripnema. Rippuvate põskedega vanaeit. Silmade all rippusid kuni poole põseni mustad kotid. Tal on lõdvad, rippuvad rinnad. Kolmekordne rippuv lõug. Mehe alahuul rippus madalale alla. Hobuse rippuv mokk. Koeral ripub palavaga keel pikalt suust välja(s). Haavatu pea rippus lõdvalt õlale. Käed ripuvad elutult külgedel, lõdvalt alla. Seisab abitult rippuvi käsi. Riided ripuvad kõhna keha ümber. Tuult ei olnud ja purjed rippusid lõdvalt alla. *Ainult üks käsi paistis olevat sel sõduril, teine varrukas rippus tühjalt. A. Kork.
2. (hrl. seoses loodusnähtustega:) millegi kohal v. üle olema v. hõljuma, justkui õhus seisma. Taevas, lagendiku kohal, üle õue ripub suur kollane kuu. Päike ripub juba õige madalal, madalas. Pea kohal rippusid tumedad, rasked pilved. Silmapiiril ripub ähvardavalt äikesepilv. Tihe pilvevaip ripub mägede kohal. Suitsupilved ripuvad linna kohal. Udu ei langenud maapinnani, vaid jäi õhku rippuma. Eesti kohal ripub suur madalrõhkkond. Väljade kohal rippus kõrvetav leitsak. Tolm rippus hulk aega õhus, enne kui alla tagasi vajus. Sinitaevas ripub üksik lennuk. *.. nagu taeva külge kinni naelutatud, rippus tuuletallaja ülal lagendiku kohal. O. Tooming. || piltl (millegi otseselt ähvardava v. halvaendelise kohta). Vihm ripub juba lausa pea kohal, ega me kuivalt koju saa. Kodumaa kohal ripub oht. Õhus rippus pidevalt kodusõda. Saali jäi rippuma kurjakuulutav, rusuv vaikus. Haigus rippus raskelt küla kohal.
3. piltl kellestki v. millestki (visalt) kinni hoidma, kelleski v. milleski kinni olema, kellessegi v. millessegi kiindunud olema. Noored ripuvad väga teineteise küljes. Ta ripub kogu südamega oma kodu, perekonna küljes. Vanaema süda rippus lastelaste küljes. Ega nad nii väga asjade, varanduse küljes rippunudki. Peremees rippus küünte ja hammastega talu küljes. Miks sa nii kangesti raamatute küljes ripud? Haavatu rippus kramplikult elu küljes. Ega sa lõpmatuseni saa ema põllepaela külge, põllepaela rippuma jääda. Teismelised ripuvad sageli tundide kaupa telefonitoru otsas. *Nii rippusin ma Helenes, et ükski teine naine meeldegi ei tulnud! F. Tuglas. *Ma ei tea, miks ma üldse su sabas ripun, kui sa nii selgesti mulle korvi annad. I. Viiding. || visalt püsima; hoolega v. pingsalt jälgima v. kuulama. Mõte ripub eelseisva töö küljes. Poisi silmad rippusid himukalt tüdruku küljes. Tunnen, kuidas möödujate pilgud mu rõivaste küljes ripuvad. Kuulajad rippusid silmade ja kõrvadega kõneleja huulte küljes. *Kõigi silmad rippusid Vargamäe Eespere peremehel endal.. A. H. Tammsaare.
4. sõltuma, olenema. Vastus ripub (ära) mõningatest asjaoludest. Tema otsusest ripub mitme inimese saatus. Palju ripub pilgust, millega maailma vaadatakse. Kõik ripub ainuüksi teist enestest. Ega ei tahaks teisest inimesest rippuvaks saada. *Inimese mõistusest ja arusaamisest ripub kõik: tema usk, tema tegevus, tema kultuur.. E. Särgava. *Aga oma rikka naise kaasavarast olevat härra Lauw pääsmatult ära rippunud... J. Kross.

rist|luu
ka anat viie selgroolüli kokkukasvamisest kujunenud luu, mis koos puusaluudega moodustab vaagna (sacrum); ‹hrl. pl.› seda ümbritsev selja piirkond. Ristluud hakkasid valutama. Ristluudesse lõi valu. Valu ristluudes, ristluude ümber. Pärast kartulivagude vahel küürutamist olid paljudel ristluud kanged. Jäi ristluudest kangeks. Ristluudes torkab, pistab, närib. Aastatepikkune raske töö annab ristluudes, ristluis tunda. Tüdruk läks ristluuni vette. Pikas kleidis naise selg oli ristluuni paljas. *.. enamikus olid taadid ristluudest nagu liigendnoad vinklisse murtud. A. Hint. || looma selgroo v. selja vastav piirkond. Peksis hobust piitsaga mööda ristluid ja külgi. Setukal olid ristluud sarikatena püsti.

rohekas|hall [-i]
Rohekashall karv, selg, munder. Rohekashallist lõngast pael. Pesas olid rohekashallid munad. Põrand värviti rohekashalliks.

rukki|lõikus
rukkikoristus. Rukkilõikusest kange piht, selg. Keset rukkilõikust jäi mees haigeks.

rõgin ‹-a 2› ‹s›

1. krõgin, prõgin. *Roostetanud luku rõgin. Lingi kääksatus. H. Luik. *Tasase rõginaga jookseb kalk köis üle teravaservaliste pennipuude. M. Raud.
2. rögin. *Karje paisus, et hetke möödudes vajuda kustuvaks, korisevaks rõginaks. F. Selg.

saama ‹imperf sain, sai 41›

1. väljendab objekti siirdumist kellegi omandusse, valdusse v. kasutusse, lähtudes selle vaatepunktist, kellele see antakse, võimaldatakse, pakutakse, müüakse jne..; ant. andma. a. (konkreetsete esemete, olendite vms. kohta). Sain isalt sünnipäevaks koera, nukumaja. Kogust saab huvitavaid raamatuid. Sain uue passi. Lapsed ei saa terariistu oma kätte. Haige saab rohtu, ravimeid. Täna lõunaks saame head süüa, toitu. Kas saaksin klaasi vett? (tagasihoidlik palve). Võileiva kõrvale saime piima. Kas kõik on nüüd suppi saanud? Saan palka 4000 krooni kuus. Viljast saadi head hinda. Mis ta turul kartulikilost on saanud? Sain kirja, postipaki. Sai raamatu laenuks, mälestuseks, kingiks, päriseks. Saab kaasavaraks maja ja auto. Sai mõisamaadest asunikukoha. Kas ta kaupa võlgu ei saa? Osa töötasu saadi avansina, avansiks. Viiekuune laps saab rinda 'teda imetatakse'. Mida ma selle eest saan? Kes teab, millal ta viimati iva suhu sai. Ta pole tilka viina suhu saanud. Väeosa sai täiendust. Põgenik sai kuuli, tuld, tina 'teda tulistati'. Sai kuuli keresse, kõhtu. Emalt on ta saanud 'pärinud' tumedad juuksed, isalt sinised silmad. Nüüd saite endale nõiamoori kraesse. b. (abstraktsemates seostes). Tööd, ametit saama. Sai loa, käsu, korralduse koju minna. Märt sai puhkust, naisest lahutuse. Poiss sai koolist hea tunnistuse. Joonistuse eest sain viie 'hinde 5'. Suusahüppaja sai kõigilt kohtunikelt ainult 16 punkti. Praeguse nime sai tänav alles hiljuti. Rein sai koosolekul esimesena sõna. Tema käest ei ole ma eal paha sõna saanud 'ei ole ta mulle pahasti ütelnud'. Sain sõna 'teate', et vajate mu abi. Prantsuse keele algteadmised sai ta kodus. Ta on vähe haridust saanud. Kas võib asjast veel kindlamat tunnistust saada? Sai õiguse toimida oma äranägemist mööda. Poeg tahtis talupidamises ohje enda kätte saada. Kust võiks selle kohta infot saada? Sain võimaluse uuesti katsetada. Sain oma teo andeks. Sain esmaabi, mudaravi. Sai lastelt tuge, abi. Täna võime saada tormi. Nendega saab alati nalja. Peeter on õpetust saanud, ei kiusa enam tüdrukuid. Kui aega saan, räägin pikemalt. Ei saanud aega külla tulla. Tulen, kui toimetustest mahti saan. Ei saanud ta kuskil asu, rahu ööl ega päeval. Tahan natukesekski nende eest, nendest rahu saada. Kes meist on elult hõlpu saanud? Selle teeme siis, kui muust tööst hõlpu saame. Siit sai alguse Pedja jõgi. Tüli sai alguse arusaamatusest. | piltl. Sai oma uhkusele valusa hoobi. Temata saaks meeskond kabelimatsu. Mehed saavad õppustel kõva mahvi. Kosilane sai hundipassi. c. (karistuse, hrl. löömise, peksmise kohta). Aga sa saad, kui isa koju tuleb! Mul on kaigas, kes ligi tuleb, see saab! Poiss sai kõvasti, aga sai ka asja eest. Sa saad mu käest ükskord nii, et ei tea, kui vana oled! Ants sai eilegi valetamise eest. Selle eest saab ta mu oma rusikaga. Sai nuudiga selga, rihmaga tagumiku peale. Saime isa käest pükste alla ja peale. Vanasti saadud koolmeistrilt joonlauaga näppude peale, näppude pihta. Sõnakuulmatuse eest võis saada vitsa, vitsu, malka, rihma 'peksukaristust'. Sai teiselt hoobi, kopsu, laksu, matsu, müksu, obaduse, põntsu, võmaka 'löögi'. Aga ta sai kõva koosa, nahatäie! Noormees sai neiult kõrvakiilu, vastu kõrvu. Paras, nüüd said ka sina oma jao, karistuse! Hobused said piitsa ja tõld läks liikvele. Varas sai poolteist aastat (vangistust). Rahurikkuja oli saanud trahvi, kolm päeva (aresti). Vangirauad saate mõlemad! d. (parastusena, kahjurõõmu avaldusena). Ahah, said nüüd! Kas said, va kiitleja! Said nüüd, hoopis minul oli õigus! e. (objekti mainimata). Kui ilusasti küsite, saate kindlasti. Küll saad, kui küsid. Ära nuru, sa oled juba küllalt saanud. Kui palju sul on veel saada? 'sulle võlgnetakse'. Mees oli kaunikesti saanud 'joobnud', sellepärast noriski tüli. Kutt hooples, et on saanud igalt tüdrukult, kellelt on tahtnud (sugulises vahekorras olemise kohta). f. saada saadaval. Maja on nüüd odavalt saada. Seda raamatut ei ole enam ühes(t)ki poes(t) saada. Naaberkihelkonnas olevat koolmeistrikoht saada. See ei ole enam saada tüdruk, tal on juba peigmees. Mõlemad olid noored saada 'vallalised' inimesed.
2. kellelegi, millelegi tunda, kogeda, omandada tulema. a. (haiguste, vigastuste vm. seisundi v. mõjustustega seoses). Ega sa kukkudes häda, haiget saanud? Puhus haiget saanud sõrmele. Terariistaga võib kergesti viga saada. Haige sai palaviku, tugeva köhahoo. Sai külmetusest kopsupõletiku. Sai nutukrambid, vihastamisest peaaegu rabanduse. Terve öö ei saanud ta und. Joostes saab sooja. Olen külma saanud, kurk valutab. Külma saanud kartulid ei kõlba enam toiduks. Leivad olid ahjus pisut liiga saanud. Tal oli pruun, päikest saanud nägu. b. (juurde) võtma, omandama (3. täh.) Seistes saab melon õige maitse ja lõhna. Höövli all saab laud vajaliku paksuse, kuju. Küpsetis on ahjus isuäratava näo, välimuse saanud. Lugu sai loomuliku seletuse. Ajapikku on sõna saanud uue tähenduse. Oras on saanud tubli kasvuhoo. c. ‹aistimisverbide da-infinitiiviga› (millegi kogemise kohta). Kas minu silmad seda enam näha saavad? Saime kuulda häid uudiseid. Sain temalt kuulda, et kõik on hästi läinud. Selle eest saad malka maitsta 'peksukaristust'. Olen ka head elu maitsta saanud. Ta on küllalt muret tunda saanud. Ülekohut tunda saanud inimene. Elu ja unistuste erinevust sai ta varsti omal nahal tunda. Tahan täit tõde teada saada. Sain sellest sõbranna kaudu teada. d. ‹da-infinitiiviga› rõhutab tegevuse kestust v. paratamatust. Emad said poegade pärast nutta, muretseda, silmavett valada. Saime hulga aega oodata, enne kui teised tulid. Vanamees sai sasitud võrke mitu päeva harutada. Selle kallal saame mitu päeva tööd teha, vaeva näha. Eks saab näha, mis sest loost tuleb! *.. igatahes ta haiged jalad said käia pika edasi-tagasi tee. L. Promet. e. ‹hrl. da-infinitiiviga› teat. kohtlemise, hinnangu, menetluse vms. alla langema. Linn sai sõja ajal raskesti kannatada, rängalt purustada. Sõdur oli jalast haavata saanud. Selg sai kukkumisel, kukkumisest põrutada. Olime teel külmetada saanud. Sai koera käest pureda. Sain mesilaselt nõelata. Laps sai kassilt küünistada. Kukkusin nõgesepõõsasse ja sain kõrvetada. Poiss sai emalt kiita. Keegi ei taha laita saada. Kes tahaks peksa, pekstud saada! Vaata ette, et sa petta ei saaks! Alati oled sa kõigilt petta saanud. Põrkasin tagasi, nagu oleksin lüüa saanud. Vaenlase väed said kõvasti lüüa. Laps sai ema käest riielda, vallatuste eest tõrelda. Aga ma sain õpetajalt võtta! 'noomida'. Sain temalt sõimata, kui vastu vaielda püüdsin. Selle eest saate isa käest sugeda, kolkida, nahutada, tuuseldada 'kehalist karistust'. Tõnu sai õelt tutistada. Lüpsta, nühkida 'petta' saama. *.. leiva saamiseks tuleb [järjekorras] rüselda, trügida, pigistada ja pigistatud saada. L. Kibuvits. *Sest [mõõgavõitluses] lõpuni minna tähendas tappa või saada tapetud. J. Kross. | piltl. Seekord sai meie naiskond lüüa 'kaotas'. Meie meeskond sai selles mängus haledasti sugeda 'kaotas'.
3. omaks tulema enese tegevuse läbi. a. hankima, muretsema (3. täh.), soetama. Nendest kaevandustest saadakse põlevkivi. Tuld saadi vanasti tuleraua ja tulekivi abil. Sai oma elatise kauplemisest. Ta on elu jooksul palju sõpru saanud. Kust saaks nüüd abilisi? Riks on endale hea, rikka naise saanud. *Saan riided selga, saapad jalga – eks siis või jälle maa peal ringi vaatama hakata... V. Saar. | (järglaste kohta). Jaan ja Juuli said juba teise lapse. Teenijatüdruk saanud perepojalt lapse. Selle poja on ta oma teise mehega saanud. b. (jahi-, põllu- jm. saagi kohta). Ants sai täna paisu juurest kolmekilose havi. Jahilised olid saanud põdra ja kaks metssiga. Kass on saanud öö jooksul mitu hiirt. Talvel saime lõksuga viis tuhkrut. Heina saadi tänavu kolm kuhja. Kartulit saime mullu tublisti. Kaera saame sel aastal rohkem kui otra. Piima saab napilt, lehm hakkab kinni jääma. Vaenlastelt saadi lahingus mitu suurtükki ja kuulipildujaid. c. (arvutamise, järeldamise vms. tulemuse kohta). Kui korrutame kahe kolmega, saame kuus. Kui palju saad, kui liidad kümnele viis? Jagamisel saadud arvust lahutage 7. Uuringutel, katsetega saadi ootamatuid tulemusi. d. saavutama. Sportlane sai kõrgushüppes isiklikuks rekordiks 2.05. Sain mälumängus 20 punkti. Meie võistkond sai esikoha. Mida sa heaga ei saa, seda ära pahaga püüa. Vend ei saanud alati oma tahtmist. Teo motiividest ei saadudki täit selgust. Ära lase oma kätel voli saada! Viha sai tema üle, temast võimust. Ta sai nende üle võidu. Rahune, katsu endast võitu saada! Saime hirmust, uudishimust, häbitundest võitu. Nüüd hakati loost selgemat pilti saama. Ta ei tohi millestki enneaegu aimu saada. Ülekaalu said uued tavad.
4. väljendab tegevust, millega õnnestub objekt panna, siirda, suunata, viia mingisse kohta, olukorda, seisundisse v. tegevusse. a. (kohta). Raske ankur saadi siiski paati. Saime venna viimaks tuppa. Lõpuks sai ta hobuse aiste vahele. Surumises sai tõstja sirgetele kätele 222,5 kg. Sain keti koera kaela ümber. Vaevaga sai ta kuue seljast, kingad jalast. Mai ei saanud toitu suust alla. Ta sai joogist alla ainult suutäie. Kas saad lambi lakke (tagasi)? Mis mees see on, kes naela seina sisse ei saa! Sügiseks saame majale katuse peale. Saime viljad maha, nüüd võib veidi puhata. Saab vastuse vaevaliselt üle huulte. Ta maigutab ega saa häält kurgust. Alles pooleldi möödas, sai suust tere. Sain talle aru pähe. Pole ammu kätt saepea külge saanud 'saaginud'. Tüdruk ei saanud pilku, silmi peeglilt, maast. Lohutamatu ema ei saanud silmi peost 'nuttis'. *Nõnda tuli uus põhjus uute kambrite ehitamiseks: et saaks sead ukse eest tänavasse ja et saaks lauad toaukse piitade küljest. A. H. Tammsaare. b. (seisundisse, olekusse, asendisse). Uppunu saadi jälle hinge. Sai enda kähku jalule. Küllap mehed saadakse nõusse. Lapsi ei saadud nii kaugele, et nad oleksid üksi läinud. Selle asja saame hõlpsasti joonde, jutti, ühele poole. Sain teised enese poole 'oma nõusse', Antsu vastu. Nüri kirvega ei saanud puud kuidagi lõhki. Heina saame õhtuks maha 'niidetud'. Ei saanud pilli häälde. Ähvardustega olid nad ta keelepaelad valla saanud. Sain poisi magamast üles. Suure tööga oli ta oma maja üles saanud. Läks aega, kuni sarikad püsti saadi. Sepp sai raua kuumaks. Suurt ahju ei saa kergesti soojaks. Meest saime kõik oma suu magusaks. Sain kingad porist puhtaks. Räägid siis, kui oled suu söögist tühjaks saanud. Sain oma une segamatult täis. Sellel karjamaal ei saa loomad kõhtu täis. Haigus sai mehe pikali. | piltl. Ta on kamba oma käpa alla, meelevalda saanud. Mehi ei saadud mundri alla 'sõjaväkke'. Ta on nad küüsi, pihku, võrku 'meelevalda' saanud. Tehti kõik, et mehi ühe mütsi alla, ühele nõule saada. Naised on Mari oma hambusse 'kõne alla' saanud. c. (tegevusse, teole). Pingutasime, et rasket paati liikuma saada. Poiss ei saanud mootorratast käima. Tüdruk ei saanud nuttu pidama. Lapsed saadi õhtul varakult magama. Tehast ei saadudki sel aastal käiku. Lõpuks saadi mehed minekule. Kõva sõnaga saadi ka loodrid tööle. *.. nõudis ikka tööd ja ränkamist, enne kui sai puud taeva poole tõusma [= korralikult kasvama]. H. Sergo.
5. muutuma, kujunema, arenema. a. uut omadust v. tunnust omandama, mingisuguseks muutuma. Ära saa pahaseks! Sain tigedaks, kurjaks, vihaseks, ägedaks. Meel sai haigeks, haledaks, kurvaks, heaks, rõõmsaks. Hing sai hellaks, liigutatuks. Ämber on tühjaks saanud. Näidend saab varsti lavaküpseks. Märkamatult on lapsed suureks saanud. Iga poiss tahab tugevaks saada. Kõik on muutunud, teiseks saanud. Ta oskas igal pool omaseks, koduseks saada. Tõde saab ükskord avalikuks. See viga sai talle saatuslikuks. Kes ei tahaks tuntuks, kuulsaks, rikkaks saada! Poeg oli joodikuks saamas. Vihm tuleb, saate märjaks! Pluus on mustaks, tõrvaga, tahmaga saanud. Rohijal saavad käed ikka mullaseks, mullaga. Küll särk saab pesus jälle puhtaks. Tuli tublisti kütta, enne kui ahi soojaks sai. Päikesest sai tuba rõõmsaks ja säravaks. Küll sa saad jälle terveks! Paljast õhust ei saa keegi söönuks. Käisin armsaks saanud paikades. Vähemalt ühes asjas olen targemaks saanud. Järk-järgult said lapsed julgemaks ja hakkasid üksteisega mängima. Kas tervis hakkab juba paremaks saama? See lugu sai kõigile selgeks, teatavaks, tuntuks, tuttavaks. Tahaksin temaga tuttavaks saada. Ta rahutus sai teistelegi märgatavaks. Sumina seast sai üks hääl selgesti kuuldavaks. Elu on teiseks, teistsuguseks saanud. Poiss sai viieaastaseks, viieseks, viis aastat vanaks. *Valitseja sai neist sõnadest otse liigutatud.. M. Metsanurk. b. uut seisundit, olekut v. funktsiooni omandama; kellekski v. millekski kujunema, selleks arenema. Kelleks sa tahad saada? Tahan saada näitlejaks, õpetajaks. Ta on oma ala meistriks saanud. Tüdruk on saanud tubliks ujujaks. Poiss on juba noorukiks saanud. Paljud said selle õpetuse pooldajaks. Noor õpetaja sai kooli direktoriks. Viimased saavad vahel esimesteks. Orb sai oma tädi kasvandikuks. Sain temaga sõbraks, sugulaseks. Jüri võttis naise ja sai aasta pärast isaks. Mari on varsti emaks saamas 'sünnitab lapse'. Laps mängis, et on linnuks saanud. Rahu Lähis-Idas on saanud rahvusvaheliseks küsimuseks. Kohtla-Järve sai 1946. a. linnaks. Ülikooli õppekeeleks sai eesti keel. Luuletus on saanud rahvalauluks. Sai tavaks, kombeks suuri töid ühiselt teha. Luuleharrastus on moeks saanud. Iga mõte ei saa teoks. Rahvatarkus on jälle kord tõeks saanud. Selline au ei saa mu osaks iga päev. Tänu asemel sai nende osaks sõimuvaling. Maja oli tulekahjus tuhaks saanud. Kunagi peab igaüks mullaks, põrmuks saama. Nii võid teiste naeruks, naerualuseks saada. See poeg sai vanemate(le) kirstunaelaks. Armastus võib saada vihkamiseks.
6. ‹hrl. 3. pöördes› (välja) tulema (hrl. mis, kes, missugune, kui palju vms.). a. (millegi v. kellegi tekkimise, sündimise, ilmsikstulemise v. saabumise kohta). Kogusin materjali, kuni sai artikkel. Otsustati, et saagu matk ja matk sai. Kevadel võib õue all päris järv saada. Kas homme saab ilus ilm? Sai talv ja lumi tuli maha. Temast oleks võinud kunstnik saada. Küll sinustki saab mees. Kaarlist on saanud hea traktorist. Katist ja Matist sai paar. Sellest kutsikast saab kuri koer. Sälust saab varsti sõiduhobune. Kahtlane, kas minust täna sinna minejat saab. Pole viga, sinust saab pikapeale asja. Soost saab põllumaa. Neist palkidest saab saun. Puuvillast saab riie. Ei saa sellest muud kui haamrivars. Mis tast saada muud kui tulehakatust. Nädalatest said kuud. Talvest sai kevad, kevadest suvi. Õhtust on juba saanud öö, hämarusest pimedus. Sellest näitusest sai kunstielu nael. Kas sellest pillilogust enam asja saab? Armastusloost nende vahel ei saanud midagi. *Saed vihisevad. Saavad talad, / seinapalgid, paarid, katus.. H. Visnapuu. *Võttis vitsakimbu, vehkis ümber pea ja hüüdis: „Saagu siia suur linn ja hulk inimesi linna!” J. Kunder. || ‹seoses mis-küsimusega v. -kõrvallausega› juhtuma, tulema. Mis niimoodi saab? Mis saab siis, kui meid koos nähakse? Mis siis minust saab? Ja mis sellest põgenikust sai? Mis nende puudega edasi saab? – Ei saa nendega muud kui pannakse pliidi alla. *Mis „Pääsukesest” [= laevast] saab, seda ei teadnud Martingi, sest Uudepere Anna tuleb ka ise kaasa.. H. Sergo. b. (seoses omadusega). Öö sai tuulevaikne. Remont sai korralik, hea. Pesu saab keetes puhas. On lõng ilus, saab ka kangas ilus. Maja on saanud hästi ruumikas. Retsensioon sai julgustav. Sall sai soe ja kaelale pehme. Rukis sai mullusest kehvem. Laste rõõm sai suurem, kui arvata oskasime. Lapse kleit saagu pigem lühike kui pikk. Eeskava saavat huvitav, lõbus. Romaani teine osa saab esimesest lühem, ainult 250 lehekülge. Tütar saab ema nägu 'ema moodi (näoga)'. Jumestasin hoolikalt, et saaksin võimalikult kena. Õlu on saanud samasugune kui möödunud jõuluks. Jõuluvanata saaks laste kingirõõm poolik. *„Ükskõik, saagu või sitem, aga siit lähme ära,” toonitas poiss. A. H. Tammsaare. c. kõnek (seoses seisundiga:) hakkama. Tal oli kõndides üsna soe saanud. Joo klaas vett, kohe saab sul parem! Tüdrukul sai kiitusest hea meel. *Tundide kaupa võib ta .. istuda ilma sõna lausumata, nii et emal mõnikord tema pärast õudne hakkab, temast kahju saab.. A. H. Tammsaare. d. (seoses teat. hulga, määraga). Külalisi sai tosin. Iga sööja kohta saab kaks muna. Nii sai meid ühtekokku palju. Meie ümbruskonnas saab järvi ligemale poolsada. Koolimajja saab siit napilt kilomeeter, ei saa kilomeetritki. Otse astudes saab meilt naabritele paarsada meetrit. Nüüd sai minu mõõt ka täis 'kannatus lõppes otsa'. e. (seoses ajamääraga). Naabertaluni sai veerand tundi tiidsat astumist. Pühapäeval sai nädal, kui teda viimati nägin. Saab juba oma kümme aastat kooli lõpetamisest. See kõik polnud kuigi ammu, sinna saab aastat kaks või kolm. Kevadel saab meie abiellumisest juba neli aastat. || (kellaajaga seoses). Kell saab üks, hakkab üks saama. Kell saab viie minuti pärast seitse. Kell sai kaheksa, siis üheksa, aga ema polnud ikka veel koju tulnud. f. (seoses kuuluvusega). Väiksem karp saab märkide jaoks, märkidele. See pluus saab kostüümi juurde. Talle sai üks kook, mulle teine. Poistele said välivoodid. Anule sai omaette tuba. Saaks see töö mulle!
7. jõudma (2. täh.); pääsema (3. täh.). a. (kohta v. kohast). Saa siis ilusasti koju! Kes koju sai, see kohe puhkama heitis. Varsti saime kohale, pärale. Mees sai lehmaga varakult laadale. Sina pole siit ka veel kaugemale saanud? Saame metsast läbi, kohe ongi Pirgu. Mine, aga vaata, et sa ruttu tagasi saad. Sina ka üle hulga aja linna saanud! Kuidas sa nii äkki siia said? Ma pole ammu kodukanti saanud 'seal käinud'. Kust need lilled on siia vaasi saanud? Nii kui pea padjale sain, jäin kohe magama. Ei mina tea, kuhu su raamat on saanud 'jäänud'. Laev sai sadamasse, mehed maale. Homme saame kohe aega viitmata põllule. Ei saanud paigast, kohalt, edasi ega tagasi. Läks tükike aega, enne kui buss paigalt sai. Katsusin, et kiusajatest eemale sain. Majja sai kahe ukse kaudu. Vanaema sai harva kodunt välja, tütrele külla. Linna oleks saanud jalgsigi. Siga teeb pahandust, kui kartulisse saab. Ma ei saanud hobuse selga muidu kui kivi pealt. Eidekene ei saanud aknalt, nii huvitav oli välja vaadata. Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka. *Aga kuhu ta siis nii pimedas tahtis saada? A. Saal. | piltl. Nende partei mehed on pukki saanud. Kust selline jutt inimeste suhu sai? Kas saad ükskord maast lahti? 'magamast üles'. b. (olukorda, seisundisse, asendisse). Jüri ja Mari said paari. Haige sai ise istukile, püsti. Jookse, et saaksid pakku, peitu! Aegamööda said päevad õhtusse. Talv hakkab jõusse saama. Kõrbes võib ilma veeta hukka saada. Sai sõjas, tulevahetusel, autoavariis surma. Koer sai lapsele õigel ajal appi. Asi saab varsti kombesse, joonde. Kuidas ma sinuga tasa saan, kui sa oma töö eest raha ei võta? Hein sai tänavu kuivana kuhja. Toit saab varsti valmis. Nende maja on nüüd valmis, sarikate alla, katuse alla saanud. Ploomid saavad hiljem valmis kui murelid. Kui aasta täis saab, lähen mujale tööle. Aeg sai täis ja noorik tõi lapse ilmale. Isa sai just äsja 70 täis. Müüja lisas marju, kuni kilo sai täis. Kõigest saab viimaks himu, isu, tahtmine täis. Mul sai sellest küll(alt), villand. Varsti saab kuu täis 'tuleb täiskuu aeg'. Su soovid saavad täide. Asjaga tuleks kiiremini ühele poole saada. Tuleme, kui tööd koomale saavad. Täna saame varakult õhtule. Tema päevad saavad varsti õhtusse 'lõpevad'. Mari sai noorelt sepale mehele. Ta olevat saanud uue töö peale. Nad said sõidu asjus autojuhiga kaubale, kokkuleppele. Lõpuks saadi üksmeelele, ühele meelele. Nad on üsna jõukale järjele saanud. Kui lapsed juba järjele saanud, läheb vanematel kergemaks. Saime viimaks jutu peale, jutuotsale, jutujärjele, jutusoonele. Selles asjas saime selgusele. Laev sai jälle auru alla ja sõideti edasi. Viljasalv on poole peale saanud. | piltl. Tütar olevat linnas leiva otsa, külla otsa saanud. c. (kellegagi v. millegagi ühendusse, seosesse, kokkupuutesse). Järjekord sai minu kätte, minuni. Kõik koolid said ministeeriumi alla. Uudismaa sai kaera alla. Sai varastele, kaklejatele jaole. Sain teie saladuse jälile. Ta oli saanud (hingekarjaseks) suure koguduse peale. Hiired on leiva kallale saanud. Kui see mees toidu kallale saab, teeb puhta töö 'sööb kõik ära'. Sina oma lauluga ööbiku ligi ei saa 'võrreldav ei ole'. d. (tegevusse, teole:) pääsema. Buss sai lõpuks liikuma. Kulus aega, enne kui mehed astuma, liikvele said. Oli juba hilja, kui magama saime. Kui tema kõnelema saab, ei ole jutul lõppu. Jooksu pealt ei saa kohe pidama. Tüdruk oli saanud sakste juurde teenima. Ei saa siit kuidagi põgenema. Oleks hea, kui me varsti minema saaksime, sest kodus oodatakse. Selle ettekäändega saimegi sealt tulema. Jüri katsus, kuidas kähku äestama sai. Kui lapsel õpitud ei ole, siis jalutama ei saa. Vesi sai viimaks jooksma ja loik tühjenes. Lind sai natukese aja pärast jälle lendu. || kõnek (tegevusse käskides, sundides:) hakkama; kasima (2. täh.) Tehke silmapilk, et minema saate! Kas sa kuriloom saad minema! Kas saate juba ükskord astuma! Tee, et kähku turule saad! Kas saad juba ahju otsast alla! *„Kas saate õue! Või ma võtan rihma!” kisendas Helvi laste peale. L. Promet. e. ajaliselt midagi jõudma. Sain ukse sissetungija ees kinni tõmmata. Sai kontrolltöö enne teisi lõpetatud. Sain kartulid kooritud, kirja kirjutatud. Sain just puhkama heita, kui telefon helises. Kui ta sai istet võtnud, koguneti tema ümber. Kui kõik said söönud, asuti minekule. Sai eit lugema hakata, kostis taadi poolt norin. *Sai karu saba tükk aega järves olnud, käskis rebane katsuda, kas saak otsas. A. Jakobson.
8. väljendab tegevuse võimalikkust ja subjekti võimelisust v. võimalust selleks. a. võimeline olema, suutma, võima. Kas sa ikka saad ise käia? Ma ei saanud mõtelda. Ma ei saa seda uskuda. Ei saanud enam pisaraid tagasi hoida. Kui jooma kukub, siis ei saa enam pidama. Prooviti, kes saab kauem vee all olla. Ta ei saanud teistega kaasa rõõmutseda. Kas te ei saa siis omavahel kuidagi leppida? Ta ei saa teisiti toimida. Või temagi saab sinna, selle vastu siin midagi parata. Ta ei saanud olla kirjutamata. Ma ei saanud muidu, teisiti, kui pidin kaasa minema. Ära aita, ma saan isegi, üksigi. Sirutas käe välja nii pikalt kui sai. Üksi sa kahe vastu ei saa. Jooksmises ei saanud keegi Jaani vastu. Surma vastu ei saa. Ei saa sina ka ennast peetud, ikka pead midagi vastu nähvama! Saad sa oma haige käega veel midagi tehtud? Poiss ei saanud tüdrukule kuidagi öeldud, et armastab teda. *Ikka jälle tuleb see taltsutamatu viha, ja mina ei saa selle vastu! A. Kitzberg. b. võimalust omama. Ta ei saa sinna minna. Tegime kraavile tammi, et vesi ei saaks joosta. Kas saad mulle natuke laenata? Ta on saanud segamatult töötada. Kas sa saad pühadeks maale sõita? Ta sai jälle omas kodus elada. Nad said magada ainult mõne tunni ööpäevas. Kella viieks saan ma küll tulla. Läheks jaanitulele, seal saaks oma nurga rahvast näha. Oma käigust saime teistele rääkida alles õhtul. Istuti, kuhu keegi sai. Ööbis, kus sai. Hoidsime kinni, kust saime. c. ‹hrl. sg. 3. pöördes› võimalik olema, võima. Sirgel teel saab sõita suure kiirusega. Lahkarvamusi saaks ehk klaarida ka riiuta. Kuidas saab sõpra reeta? Too midagi, millest saab süüa teha. Selle rahaga saanuks ehitada mitu maja. Kas saab üldse tõsta sellist süüdistust? Tema juttu ei saa võtta puhta kullana. Seda tegu ei saanud ema eest varjata. Ei saa salata, et pakkumine tundub ahvatlev. Kui õigust rääkida ei saa, tuleb valetada. Osavõtjaid sai ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ei saa öelda, et nende suhted oleksid sõbralikud. Tema käitumist ei saa kiiduväärseks pidada. Teda ei saa kenaks nimetada. Nii ei saa enam edasi elada. Temaga saab rääkida kõigest. Koolis tuleb käia, ilma koolita ei saa. Ei saa muidu, kui pean seal ise ära käima. Kui suvilat pole, saab ilma selletagi. Sellise asjaga ei saa naljatada. *Ei saa nii, saab teisiti. Aga saama peab! G. Ernesaks. d. tohtima, võima. Sellest ma ei saa sulle rääkida. Räägi ikka, kui vähegi saad! Ma ei saa kojuminekuga, kohtumisele, lõunalauda hilineda. Saan sulle ainult mõne vihje anda. Ma ei saa ju sinu eest alla kirjutada.
9. ‹hrl. sg. 3. pöördes› piisama, aitama, jätkuma. Saab tänasest, homme teeme edasi! Kas talle ühest naisest ei saa? Saab ainsast sõnast, et tüli jälle puhkeks. Kassile saab hiirtest, jätku linnupesad rahule. Saab juba jutust, asume tegudele! Vihmast hakkab juba saama, nüüd võiks jälle kuiva pidada. Kas saab sellest või valan lisa? Rahast saab veel umbes nädalaks. Mõnele saab vähesest. Sellest kogusest saab talle küllalt. Vihtlesin, et küll sai. Võiks veelgi näiteid tuua, kuid saagu sellest. Raamatuid saab tal riiulile, lauale ja põrandalegi. Tööd on palju, saab kõigile ja mitmeks päevaks. Siit saab endal süüa ja teistele müüa. Saiadest sai lastel terve õhtu maiustada. Seda nalja sai mitmeks ajaks naerda. Nii rasket kotti saab endalgi tirida, mis siis laps sellega teeks! Kelder on hoidiseid täis, saab perenaisel talv läbi võtta. Saiast sai ainult paar korda ampsata. Temast, teda sai ka igale poole. *Ma riidlesin Oskari läbi, et sai. A. Tigane.
10. ‹pöördelised vormid ma-infinitiiviga› esineb tulevikku väljendavates liitvormides. Meie elu saab olema raske. Uuel aastal saavad töönormid suuremad olema, suurenema. Ma kardan, et jalg ei saa nii pea paranema. Ema saaks seda kuuldes pahandama. Saame talle alati tänumeeli mõtlema. Saagu need sütitavad laulud ikka kõlama! Aega saavat tal oma töö jaoks küllalt jääma. *Teie mind ei tundnud ega tunne ega saagi tundma. V. Panso. || (sajatades). Saagu ta kondid soos mädanema! Ärgu saagu su silmavesi lõppema! Saagu su lehmad verd lüpsma!
11. kõnek esineb sisult 1. isikut (v. impersonaali) esindavates passiivilausetes. a. ‹tulevikus›. Kõik saab tehtud 'tehakse' nii, nagu sina soovisid. Kohe homme saavad asjad selgeks räägitud. Saab tuldud 'tulen, tuleme', nagu kokku lepitud. Kooliga on mul lõpp, saab hoopis tööle mindud. b. ‹olevikus›. Tööd saab murtud 'murran, murrame, murtakse' iga päev. *.. ise saab päeviti roogitud uulitsat.. L. Kibuvits. *„Napsi võtad?” Einar muigas: „Noh, vahel saab ka väikselt tehtud”. H. Angervaks. c. ‹lihtminevikus›. Mäletan, et koolis sai käidud 'käisin, käisime' mardipäevast jüripäevani. Terve kilomeeter sai ilmaaegu maha käidud. Lapsepõlves sai kuulatud vanaema lugusid. Külas sai kõvasti söödud ja joodud. Suvel sai aidatud rohimistöödel. Nooremast peast sai tublisti tööd tehtud, ehal käidud, vempe visatud. Sai kätte võetud ja suitsutegemine maha jäetud. Sai poegi koju oodatud, aga ei tulnud neid ühti. Mõnikord sai ööd läbi tantsu vihtuda. Noormehena sai kõvasti tööd teha, tüdrukuid passida. *Jõnn: Oled sa kohaotsimise peal väljas? Mann: Jah, sellepärast sai tuldud. J. Smuul. *.. vahel sai võtta päris looma moodi, küll õlut, küll viina.. R. Vellend. d. ‹täisminevikus›. Õlut on saanud ikka teha, küll endale, küll teistele. *„Sa oskad siis ehitustööd?” päris Kusta. „Saanud kõike tehtud,” vastas Vello. E. J. Voitk. *.. kuida need kahjud iseenesest oleksid saanud sündima ja tulema. O. W. Masing.
12. esineb püsiühendites, mis väljendavad:. a. ‹ka eitavalt› kinnitust, möönmist. Saagu mis saab, mina lähen. Saagu mis saab või tulgu mis tuleb, seda poissi ma ei jäta. Räägin kõik ära, saagu (siis), mis saab. Saagu muud, mis saab, aga uus auto tuleb muretseda. Pean lubaduse täitma, saagu mis tahes. Pole aega jännata, saagu tast, mis saab. Õiget hobust ei saa sellest varsanirust saamagi. Mehele ta ei saanud saamaski. Ta pole targemaks saanud ega saa saamagi. *„Laevale teie selle ilmaga koguni ei saa”. – „Saagu või saamata, see on jumala tahtmine..” ütlesid mehed.. Suve Jaan. b. ebamäärast lubadust. Too mulle ka poest leiba! – Küll(ap) saab. Üks „säh” on parem kui kaks „küll saab!”. || kõnek tagasihoidlik vastus millegi pakkumisele. Tule võta istet! – Küll saab. *„Sööge, võtke ette ja maitske veini!” – „Aitäh, küll saab, väga maitsev..” V. Gross.

saavutamatu ‹1› ‹adj›
selline, mida (v. keda) pole võimalik saavutada, kättesaamatu. Eesmärk tundus olevat saavutamatu. Saavutamatu unistus, õnn. *Jaani arvates oli ta [= naine] uhke, kõrk ja saavutamatu. F. Selg.

saba|pealne ‹s›
saba peal olev ala (näit. lindudel). Selg ja sabapealne on jäälinnul eredalt lasuursinised.

sadul|selg
nõgus selg loomal

salmitsema ‹37›
van salme, värsse tegema. *„Annil kosilased õues, Anni kallima põues!” salmitses.. F. Selg.

sant ‹sandi 21 komp sandim e. kõnek sandem superl kõige sandim e. kõnek kõige sandem›
I. ‹adj›
1. laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, sellisena rahulolematust äratav, vilets, halb, paha. a. (esemete, ainete vms. kohta). Santi kaupa ei osta keegi. Lahja sant vein. See tubakas on võrdlemisi sant. Tööpere nurises sandi toidu üle. Loomad ei taha süüa santi kopitama läinud heina. Toit, liha on sandiks läinud 'riknenud'. Sandist käsikirjast ei saagi tulla head raamatut. Sant, kivine maa. Sandid põllud. Orased tänavu väga sandid ei olnud. Metsa vahel läks tee sandimaks. *.. vesi neis kaevudes oli seistes nii sandiks läinud, et ta joomiseks ei kõlvanud. E. Vilde. b. (füüsilise v. psüühilise seisundi, ka võimete vms. kohta). Tervis on sant, muutus sandiks, läks järjest sandimaks. Süda läks sandiks, ajab oksele. Sant tunne kõhus, kontides, südames. Mul on täna nii sant olemine, nii sant olla. Enesetunne on sant. Isal on nägemine sant. Poisil on sant mälu, pea. Urmas on sant laulumees. Eilse pärast on kole, kangesti sant tunne. Sant tuju, meeleolu. Tuju on sandimast sant 'väga halb'. Vaatas mulle nii süüdistavalt otsa, et mul hakkas päris sant. Seda logelemist oli kohe sant vaadata, näha. *Ega sõjas üksi püssiga. Need on need kõige sandemad, kes saadetakse tukiga tulle. Sääl on muid asjamehi.. A. Mägi. c. (tegevuste, nähtuste vms. kohta). Laideti meeste santi tööd. Sant poliitika. Sant saksa keele oskus. Sant käekiri. Võõra teenistuses ei olnudki elu kõige sandim. Kirub oma santi saatust. See oli sul küll väga sant mõte. Nägin öösel santi und. Sellest piimast jäi sant maik suhu. Küll keldris oli sant hais. Kas on midagi santi juhtunud? Tulgu mis tuleb, praegusest sandimat enam ei saa olla. *Mart arvas, et kakskümmend tsentnerit selle suvega on hektari peale vähe, santi moodi vähe, kui mõelda, et oder. O. Anton.
2. negatiivsete eetiliste omadustega, iseloomult halb; moraalselt vääritu, laiduväärt. Tige ja sant inimene. Sant mees. Sandid kaaslased, sõbrad. Jauram polnud kõige sandim peremees. Uued naabrid on võrdlemisi sant rahvas. Vangivalvur polnud kõige sandimate hulgast. Lapsed olid oma ema vastu sandid. Sandi iseloomuga naine. Sandid kombed, kalduvused. Poiste sant ülalpidamine. See oli sant tegu. Tüdrukul on sant kuulsus. || ebasõbralik, ebalahke. Suhted naabritega on sandid. Ta ei ole mulle öelnud ühtegi santi sõna. *.. lihaval kreisiülemal oli õige sant nägu ees. A. Hint.
3. ebasoodus, ebameeldiv, mittekasulik. Sant ilm. Ilm(ad) on sandiks läinud. Tänavune talv oli metsloomadele eriti sant. Sant kartuliaasta. Praegu on kõige sandim aeg pikaks teekonnaks. Olukord oli üsna sant, sandimast sandim. Olime sandis olukorras, seisukorras. Võrdlemisi sant võimalus. Sant lugu, kui see kõik õige on. Minuga, minu tervisega on asi sant, asjad sandid. Haigus võttis sandi pöörde. Üpris sandid tulemused. Väga sandi sisuga teadaanne. Millal ma sulle santi nõu olen andnud! Sellest linnast on mul kõige sandimad mälestused. Jahimeestel oli täna sant õnn.
4. tülikas, ebamugav, raske. Täiskiilutud bussis oli sant sõita. Vastu tuult on rattaga sõitmine küllaltki sant. Pimedas toas oli ka sant olla. *Või oled kuski vahepeal, siis pressivad sind jälle sotsid ja pursuid mõlemad – veel sandim.. R. Janno.
II. ‹s›
1. (alatiseks) vigane inimene, invaliid. Pime sant. Käteta ja jalgadeta sant. Ühe jalaga, puujalaga sant. Kaotas sõjas käe, nüüd eluaegne sant. Karkude najal komberdav sant. Tuli sõjast tagasi sandina. Jäi vigastusest sandiks. Tulid mitmekesi kallale ja peksid noormehe sandiks. Raske tõbi tegi mehe sandiks. Töömees kukkus tellingutelt sandiks. Võeti jalg maha, nüüd sant valmis, sant mis sant. Ta on sant – lonkab teist jalga.
▷ Liitsõnad: pool|sant, puru|sant, sõjasant.
2. kerjus. Sandid palusid almust. Andis sandile 20 senti. Kirikuvärava juures kerjasid sandid. Külakorda käivad sandid 'vallavaesed'. Palu oma palka tema käest nagu sant. Sandi kott ei saa kunagi täis. Lase sant sauna, sant tahab ka lavale. Kes võib santi sundida, kui sant ei taha kõndida. *„Sõida põrgu oma karbonaadi ja viinatilgaga. Kes siin õige sinu sant on,” kurjustas Press. R. Tiitus. || ka hlv (vaese inimese kohta). Tal on ikka vara ka, ega ta mõni sant pole. *Teil pole ju hinge taga punast krossigi! Te olete ju sandid! Kaltsakad! J. Piik (tlk).
▷ Liitsõnad: kiriku|sant, vallasant.
3. mardi- v. kadrisant. Mardi- ja kadripäeval käidi sandiks.
4. (kerge kirumissõnana). Kes teda santi uskuda teab! *Vanaisa sirutab: / „Selg, näh, sant, jäi kangeks.” J. Kaidla.

savi|värviline
savikarva. *Melanhoolselt kõigutas jalgu savivärvilises vees.. F. Selg.

see|üle ‹adv›
selle üle. Miks sa seeüle imestad, et ma teda ei tunne? Ma ei tea, kas ma pean seeüle rõõmustama või kurvastama. *Ma näen, et sa pole hoopis mitte selgusel seeüle, mispärast kloostrisse minnakse ja maailmale selg pööratakse. G. Helbemäe.

segamatu ‹1› ‹adj›
mittesegatud; häirimatu. Segamatu rõõm, õnn. Metsas valitses segamatu rahu ja vaikus. Kõrgelt avaneb segamatu vaade alla orgu. *Ei saanud [Selma] alati köögiski olla segamatu, endasse süvenenult mõtiskleda. F. Selg.

selg ‹selja 22› ‹s›

1. inimese keha tagaosa õlgadest tuharateni. Kitsas, lai selg. Selg on sirge, nõgus. Selja lihased. Käib, selg küürus, kühmus, vimmas. Selg jäi haigeks, kangeks. Selg valutab, tulitab, sügeleb. Pingutus võttis selja higiseks. Higi nõrgub mööda selga alla. Nii jahe, et kananahk tuleb selga. Peseme saunas üksteise selga. Rahmeldamisest kasvab küür, kühm selga. Tõmbas hirmu pärast küüru selga. Päev läbi küüruta selga 'ole küürakil'. Tahaks vahepeal selga sirgu ajada, selga sirutada '(ka:) puhata'. Seisab seljaga minu poole. Eda vihastas ja keeras mehele selja. Teeline pööras selja vastu tuult. Taganes uksest, selg ees. Mängijad seisavad ringis, seljad vastamisi, selg selja vastas. Vaid ema kaitsva selja taga tundis hirmunud laps end kindlalt. Politseinik väänas, murdis vastuhakkajal käed selja taha. Ei saa pildistada, päike paistab selja tagant. Luurajad pääsesid vaenlase selja taha. Selja tagant ründama, kallale tungima. Vaatas aeg-ajalt selja taha. Haigus hoidis mind nädal aega selja peal 'voodis'. Vastu selga, üle selja andma, lööma. Isa tõmbab poisile vitsaga üle selja. Teomehele laoti kakskümmend hoopi seljale. Orja seljal plaksus piits. Kõnnib, käed seljal, selja peal. Pani käed seljale (kokku) ning jalutas edasi. Patsutab poissi sõbralikult seljale. Poisid proovisid, kumb paneb kumma selja peale 'võidab (maadluses)'. Sai kuuli, noa selga. Tunnen, kuidas mu selga puurivad uudishimulikud pilgud. Valu lõi selga. Seljas pistab. Sõduril oli seljas haav. Ta on seljast ära 'tal on selg haige'. Viskab, võtab seljakoti, pambu selga. Kandis suurt kotti seljas. Võta kandam seljast maha! Lapsed ajavad pea selga ja vaatavad õhupalli. Tüdruk lõi, viskas, heitis pea uhkelt selga. Vahib pilvi, pea seljas. Nii tähtsust täis ja pea seljas, et ei tee enam tundmagi. Tuli, rusikas seljas 'püsti', mulle kallale. Kakleja lendas üle selja 'uperkuuti'. Võtab selja külmaks, külmavärinad käivad üle selja. Hirmujudin jooksis mööda selga (alla). Kõhe oli: sipelgad 'judinad' jooksid üle selja. Kelle selg sügeleb, küll see sauna kütab. Küüru teise seljas näeb igamees. *Meie oleme eidega olnud alati nagu särk ja selg, ei ole kahtepoole vedamist. A. Mälk. || (kogu inimese kohta). Nägi kolme selga pimedusse kaduvat. || (piltlikes väljendites). Selga sugema, kuumaks, soojaks kütma 'peksma, nüpeldama, keretäit andma'. Kas sul selg sügeleb 'tahad peksa saada', et tuled tüli norima? Nahk suitseb, tolmab seljas (pingelise tegevuse, kõva pingutuse kohta). Selja taha on jäänud '(ajaliselt) möödas' väsitav päev. Tal on selja taga pikk elutee. Andekuse ja töökuse poolest jättis Ann eakaaslased kaugele selja taha 'ületas neid'. Oma arvamuse väljaütlemise asemel puges autoriteetide selja taha. Hennu selja taga seisavad 'teda toetavad' äriringkonnad. Naise ärasõit oli mehele hoobiks selja tagant. Andres ei tõmba küüru selga, ei kõverda selga 'ei lipitse, ei alanda ennast' kellegi ees. Sünnipäev oli maruline, lapsed tahtsid maja selga võtta 'mürgeldasid kõvasti'. Müüjal on päev läbi jalad seljas 'tuline kiire'. Peremees koorib, võtab sinu seljast mitu nahka 'nõuab mitmekordset tööd'. Ootas laupäeva, millal saaks seened seljast maha 'end puhtaks pesta'. Teiste tööga kasvatab endale sammalt selga 'kogub varandust'. Talve selg 'talvehari'. *Ei võta naistki, endal kasvavad [laiskusest] varsti samblad selga ja seenetab ära nagu vana känd. P. Vallak. *Talle ei meeldinud, et Katri peab ümmardajat, kasvatab juba nii noorelt laiska ihu selga. L. Vaher. || ‹sisekohakäänetes adverbilaadselt› (kehal olevate, sellele pandavate v. sellelt võetavate riietusesemete kohta:) ülle, üll, ült. Pani, tõmbas kleidi, pintsaku, kasuka selga. Ajas endale kiiruga midagi selga. Kitsast seelikut annab selga tirida. Uut ülikonda peab selga proovima. Tal pole raha riideidki selga osta. Ema õmbles perele isegi palitud selga. Mul ei ole midagi korralikku selga panna. Tal on pintsak, uus ülikond seljas. Mehel on laiguline munder seljas. Talle on väga tähtis, kuidas riided seljas istuvad. Seljas kannab Aino tavaliselt pluusi ja seelikut. Mis tal täna seljas oli? Heidab, ajab, võtab, viskab särgid-püksid seljast (maha). Aita mul mantel seljast!
▷ Liitsõnad: kumer|selg, nõgusselg; küürselg.
2. loomadel keha ülaosa (hrl. turjast sabajuureni). Metskitse, haugi, nastiku selg. Siili okkaline selg. Tihane ripub oksal, selg allapoole. Sadul hõõrus hobusel selja veriseks. Loomal oli seljas sügav haav. Kass tõmbas küüru selga. Kaamelil on küür seljas. Ratsu ajas korsates pea selga. Paneb hobusele sadula selga. Täku, muula, elevandi, kaameli selga istuma. Armastab poni seljas sõita, ratsutada. Hoop paiskas ratsaniku hobuse seljast maha. Koer on kirbud selga saanud. Peletas okstega lehma seljast parme. Lehmad jooksevad kiini, sabad seljas 'püsti kergitatud'. Rammus lehm, kõht üle selja. Mürk võttis kärbsed igaveseks selja peale kõnek tappis maha. *Iga lind kasvatab endale ise suled selga ega lähe teise linnu käest küsima, mis värvi ja mis moodi suled peavad tal seljas olema! A. Hint. || piltl (hrl. jalgratta vm. sõiduvahendi kohta, millel v. millele istutakse v. millelt maha tullakse). Istub, hüppab jalgratta selga. Kihutas ratta seljas Tallinnast Valka. Tuli jalgratta seljast maha. Nõid ratsutab luua seljas. Poiss ronis kaksiti vees ujuva palgi selga.
▷ Liitsõnad: ees|selg, kesk|selg, tagaselg; küütselg.
3. kuju, asendi v. ülesande poolest selga (1. täh.) meenutav osa esemel, kehaosal v. loodusobjektil. a. millegi tagumine pool, tagakülg. Pintsaku, vesti, särgi selg. Sirge seljaga mantel. Lahtise seljaga peokleit. Võtab tugitooli seljalt mantli. Lilletatud seljaga saan. Tegi märkmeid vana ümbriku seljale. Mängukaardi, foto selg. Lameda, kumera seljaga nööbid. Toetus vastu ahju sooja selga. Majad seisid ridamisi, seljad vastakuti. Köite, raamatu selg 'osa, kus kaaned ja lehed liituvad'. Klaasi taga paistavad entsüklopeediate kuldtähtedega seljad. *Väike kuu, seljaga päikese poole, oli uppunud taeva tohutu suurde kummulipaisatud ovaali. V. Helde (tlk). b. millegi pealmine, ülemine (sageli kõrgem, esileulatuv) pool v. pind. Parema käe seljal oli näha jämedaid sooni. Koob labakinda seljale nimetähed. Keele selg oli katune. Mehe näos torkas silma pikk sirge seljaga nina. Leivapätsi seljale muljutakse rist. Längus seljaga õlgkatus. Nõgusa seljaga rändkivi. Ronime mööda rada voore kühmus seljale. Eemalt paistsid mägede lumised seljad. Saare seljal kasvab männitukk. *.. läbi vee paistavad liivade heledad seljad. V. Maavara. *Kõrs oli küntud, vao seljad veel muredad.. M. Metsanurk. c. tarbeeseme, tööriista jämedam v. paksem, mitteterav osa. Kammi hõbedaga kaunistatud selg. Nimetissõrm toetus lauanoa seljale. Saelehe seljaks nimetatakse lehe ülemist äärt. Tera luisates hoidis isa tugevasti vikati seljast kinni. Kirve, reha selg.
▷ Liitsõnad: ahju|selg, kasuka|selg, kleidi|selg, köite|selg, mantli|selg, nahk|selg, pluusi|selg, raamatu|selg, särgi|selg, tooli|selg, vestiselg; jala|selg, kalju|selg, keele|selg, kinda|selg, kirve|selg, käe|selg, luite|selg, maa|selg, mõõga|selg, mäe|selg, nina|selg, noa|selg, vikatiselg.
4. ühesugune laiuv vee- v. maismaa-ala. Mere sinetav, raudhall selg 'avameri'. Soo seljal punas jõhvikaid. Tee viib üle nõmme, nurme selja. *On nad [= ööd] isegi pikad sügisel, kui pilvine taevas näib laskuvat otse maa selga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: jõe|selg, järve|selg, mere|selg, soo|selg, veeselg.
5. ‹sisekohakäändeis adverbi ja postpositsiooni funktsioonis› (piltlikes ja püsiväljendites). a. ülalt peale, kaela; (ülalt) alla, maha, otsa, pihta vms.; turjal, peal, otsas vms. Räästast tilkus vett selga. Kõdunenud lagi võib selga sadada. Saime kõva vihmasagara selga. Auto oleks talle äärepealt selga ajanud. Ei tee teist inimest märkamagi, ronib või jalgupidi selga. Mees läks järjest vihasemaks, kuni oli viimaks teisel pussiga seljas. Põgenejatele tõmmati tuli selga 'tulistati tagant'. Pataljon langeb vaenlasele selga 'ründab ootamatult'. Jäid hommikul pisut hiljaks, karati kohe selga 'hakati pragama'. Jääliustik on oma seljas toonud meile suuri rändrahne. Poiss oli aedade seljas riided katki rebinud. Tähtsaid mehi on meil paksult: ülemus istub ülemuse seljas. Räägib, nii et üks vandesõna teise seljas. *Seinal nagis ripub riideid, muist on maha saabaste selga varisenud. A. Mägi. *.. keegi ei hoolinud orjast, kelle seljas iga päev kepp tantsis.. A. Saal. b. (häirivaks, tülikaks) koormaks peale, kanda, taluda; (häiriva, tülika) koormana peal, kanda, taluda; (häiriva, tülika) koorma enda pealt ära, sellest vabaks. Pannakse suured maksud, trahvid selga. Võlausaldajad tulid oma nõudmistega selga. Talul on suur võlakoorem seljas. Selga tuli üks raskus ja pahandus teise järel. Maamehel on kaua aega mõisaorjus seljas olnud. Need eksamid on ka nagu tõbi seljas. Kogu süü aeti noore naise selga. Püüab süüd oma seljast maha veeretada. Ei jaksa enam, vanadus trügib selga. Ta jõudis enne surma kaheksakümmend aastat selga saada. Lubab enne mitte surra, kui sajand seljas. *See igavene tülitsemine on justku jumala vits Sirgasmäe talu seljas. O. Luts. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena teha, toimetada; ülesandest, toimetamisest ära. Tuhat tööd langes peremehe selga. Trükitöölistele pandi ränk plaan selga. Hakkajal inimesel on seljas sada kohustust. Kevadtööd said seljast ära, kui heinategu oli juba ootamas. Mehel on kogu aeg sõit seljas 'palju tegemist'.

selg|prits
aiand mets seljas kantav prits taimehaiguste ja -kahjurite tõrjeks

selg|puu
murd koormapuu

selg|roog [-roo]

1. zool anat selgroogsete skeleti kõhrelistest v. luustunud lülidest koosnev telgmine osa (columna vertebralis); (inimesel ka:) lülisammas. Inimese, looma, linnu, kala, mao selgroog. Jäik, nõtke, painduv selgroog. Selgroo kaela-, rinna-, nimme- ja ristluulülid. Selgroo kõverused. Vigastas autoavariis selgroo. Judin, värin käis läbi, üle selgroo, jooksis mööda selgroogu. Kõht selgroo küljes kinni (nälginud v. kõhna inimese v. looma kohta). *Ehituse ajal tehti katus muidugi sirge harjaga, nüüd aga on see keskelt nõgusaks vajunud nagu vana hobuse selgroog. H. Sergo.
2. piltl (inimese iseloomukindluse, visaduse, tugeva tahtejõu kohta). Sel poisil on selgroogu. Kodu on tugevaks kasvatanud lapse moraalse selgroo. Tugeva selgrooga mees trotsib raskusi. Tema peale ei saa kindel olla, tal pole selgroogu. Järeleandlik, ilma selgroota inimene.
3. piltl (millegi keskse, olemust määrava, kooshoidva osa v. jõu kohta). Tööstuse selgroog on metallitööstus. Kaardivägi moodustas armee selgroo. Vennad olid meeskonna selgrooks. Koperniku õpetust peeti astronoomia selgrooks. Tugeva ideelise, kompositsioonilise, süžeelise selgrooga jutustus. Näidend on laialivalguv, kindla selgroota. Selles lahingus murti vastase pealetungi selgroog. Küünlapäeval lüüakse talve selgroog pooleks. *Ploomipuude õite ilmudes murdus aga üle öö jonnakate öökülmade ja jahedate tuulte selgroog. A. Sepp.

selg|roogne

1. ‹s› selgroogsed pl zool keelikloomade alamhõimkond, kellel on aju kaitseks arenenud selgroog ja kolju (Vertebrata); (üldisemalt:) kõik keelikloomad. Imetajad, linnud, kahepaiksed jt. selgroogsed.
2. ‹adj› selgroogu omav. Selgroogsed loomad.

selg|roots [-u]
kõnek selgroog. *.. lõi valla uutmoodi ning peenikene tõbi ja mulle jalamaid lõikus valu selgrootsu. Gripp! R. Janno.

selg|rootu

1. ‹s› selgrootud pl zool selgroota ja seljakeelikuta loomad (Evertebrata e. Invertebrata). Mullas elab kakandeid, ämblikke, vihmausse jt. selgrootuid.
2. ‹adj› selgroogu mitteomav, ilma selgroota. Selgrootud loomad.
3. ‹adj› piltl iseloomutu, tahtejõuetu, põhimõttelage, muganev. Täiesti selgrootu inimene. Selgrootu olupoliitik. Selgrootu käsutäitja, pugeja, argpüks. Ta on selgrootu ja salakaval. Selgrootu allaheitlikkus. *Paulus ei ole selgrootu vingerdaja, et kõigile meeldida. T. Paul.

selg|tolmuti
aiand mets seljas kantav tolmuti

selili|asend
lamaasend selg allpool. Pidev seliliasend tekitab haigel lamatisi.

selitsi ‹adv›

1. selg selja vastas, seljad vastamisi; selg millegi vastu. Poisid istuvad selitsi. Paarilised harkseisus selitsi. Rippseis selitsi varbseinal. Algseis selitsi seinaga.
2. selili. Jäi selitsi maha. Laps heitis selitsi rohule.
▷ Liitsõnad: poolselitsi.

selja|joon
selja piirjoon; selg. Ida-Euroopa hagijatel on libajas seljajoon.

selja|pool [-e] ‹s›
(hrl. looma) kehapool, kus asub selg. Nirgi karvkatte seljapool on suvel punakaspruun. Lesta tume seljapool.

sidetu ‹1› ‹adj›
hrv seosetu. *Viskus pikali voodile, huuled teadvusetult pomisemas sõnu, sidetuid lauseid.. F. Selg.

silinder ‹-dri, -drit 2› ‹s›

1. toruja kujuga ese. a. tehn masina vm. seadme õõnes osa, milles paikneb kolb. Sisepõlemismootori, aurumasina, pumba, süstla silinder. Õhk-, vedelikjahutusega silinder. Silindri töömaht. Vahetas paadimootoril ühe silindri. b. silinderkübar. Kõrge silinder. Rõivastus frakki ja silindrisse. Pani silindri pähe, kergitab silindrit. *Sabakuub peab olema ja siidist silinder ja valged kindad.. F. Selg. c. (muudel juhtudel). Silinder dokumentidega. *Kümme silindrit, see on lausa ennekuulmatu.. Kuhu Pommer need lambiklaasid ometi paneb? M. Traat. *Hämuses tagaseinas tossasid keedukatelde tuhmilt läikivad silindrid.. A. Vanapa.
▷ Liitsõnad: klaas|silinder, metall|silinder, mõõtesilinder.
2. mat. a. silindriline pind b. keha, mida piiravad silindriline pind ja kaks seda lõikavat paralleelset tasandit. Silindri põhjad, külgpind, kõrgus. Silindri täis-, külgpindala, ruumala.
▷ Liitsõnad: kald|silinder, pöörd|silinder, püstsilinder.

sini|kala
zool umbes meetripikkune soojade merede röövkala, kelle selg on sinaka varjundiga (Pomatomus saltatrix)

sirge ‹1›
I. ‹adj›
1. ilma kõveruste, jõnksude v. loogeteta, mitte kõver ega kaardus; otse kulgev. a. (kujundite, esemete, taimede vms. kohta). Sirge joon, kriips. Sirge toru. Sirged puud, sambad. Kaskede sirged tüved. Sirgete jalgadega tool. Tagus kõvera naela sirgeks. Kes jõuab hobuserauda sirgeks painutada? Kas mu juukselahk on sirge? Suits tõuseb korstnast sirge joana. Tänav oli sirge, nagu joonlauaga tõmmatud. Mindi mööda sirget metsasihti. Pärast käänakut oli tee jälle sirge. Vaod ei tulnud just kõige sirgemad. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Peenral on taimed sirges reas, rivis. Pöörasime põldudevahelisele teele, et maanteekäänakut sirgeks lõigata. | bot (taimenimetuses). Sirge harakalatv. || (rõiva tegumoe kohta:) sirgelõikeline. Sirge mantel, seelik. Kas sirge või taljes pintsak? b. (kehaosade, inimese kohta). Neiul on kenad sirged jalad. Sirge piht. Pikk sirge nina. Linnul oli sirge nokk. Pikad sirged ripsmed. Lapsena olid mul juuksed lokkis, hiljem läksid sirgeks. Ilus sirge rüht, kehahoid. Hoia selg sirge! Ajas selja sirgemaks. Ajas end kogu pikkuses sirgeks. Lõi end, oma rühi sõjaväelase kombel sirgeks. Mees nõksatas valveohvitseri ees sirgeks. Naise muidu sirge kogu oli nüüd kühmu vajunud. Kühmus selg tõmbus sirgeks. Tüdruk on sirge nagu osi, kõrkjas. Seisis sirgena kui küünal, pliiats. *Ja ta kuuekümneaastane keha lõi sirgeks nagu tikk. F. Tuglas. || (ka ühenduses kindlameelsuse, väärikuse, eneseuhkuse säilitamise v. saavutamisega). Olusid trotsiv sirge seljaga inimene. Solvus, kuid lahkus sirge seljaga. Tol ajal mõtlesid kõik ühtemoodi ja neid, kes selja sirge hoidsid, eriti palju polnud. Arengumaade rahvas on hakanud selga sirgeks ajama. || ka sport väljasirutatud. Ajas sõrmed sirgeks. Jalg on põlvest kange, ei saa sirgeks. Istub, sirged jalad harkis. Sirgelt käelt laskmine. Rebimises sai ta sirgetele kätele 155 kg. || (hääle kohta:) ilma vibratsioonita. Lauljal on ilus sirge hääl. Võiks arvata, et see lapselikult puhas ja sirge hääl kuulub poistesopranile. Koori tahetakse, eelistatakse sirgeid hääli.
▷ Liitsõnad: joon|sirge, kepp|sirge, küünal|sirge, lint|sirge, mast|sirge, nool|sirge, nõel|sirge, nöör|sirge, osi|sirge, pulk|sirge, tikksirge.
2. ilma kühmude, kortsude v. voltideta, tasane, sile; mitte lontis. Silus kirja, paberilehe, ajalehe sirgeks. Tõmbas varbaga vaibanurga sirgeks. Tõusis ja tõmbas pintsaku natuke sirgemaks. Hakkas lömmilöödud pange sirgeks taguma. Tuul puhus, lõi lipu sirgeks. *Ma ei saa tal lasta pesu kuivama riputada, sest ta ei oska märga pesu sirgeks raputada.. M. Berg. *Vaevalt oli film lõppenud, kui Kusti keset saali astus ja lõõtsa sirgeks tõmbas. R. Männis.
3. piltl mittekeerutav, otsekohene, sirgjooneline; aus, õiglane. Kindla sõna ja sirge joonega mees. Töös nõuti ausat ja sirget joont. Selle võllaroa suust sirget sõna ei kuule. Meie ema on sirge jutuga inimene, keerutamist ega kavaldamist ta ei salli. Ole nüüd sirge poiss ja ütle, kas said aru, et jonni ajasid? Pole ta isast sirgem ühtigi, riukamehed mõlemad. *Isa oma lihtsa, sirge õigusega ei jõudnud elus kaugele.. A. Hint. *Võib-olla oleks kõige õigem ja sirgem ükskord ometi tõtt kõnelda? L. Vaher.
4. selge, klaar. Enne ärasõitu tahaksin sinuga jutud, ühe jutu sirgeks rääkida. Seda asja me paari minutiga sirgeks ei räägi. Ükskord tuleb see mure, probleem niikuinii sirgeks rääkida. Meie asjad on nii nässus, et ega neid vist enam sirgeks saagi. Tehkem siis asjad sirgeks – kas võtate kauba või ei? Kaup tehti sirgeks ja maja müüdigi maha. Tegin pruudiga sirge soti ja nüüd olen jälle vaba mees. Minul on temaga oma kana kitkuda ja enne ma siit ei lahku, kui sotid sirged. Mehed tegid pudeli kahe peale sirgeks 'jõid pudeli kahe peale tühjaks'. *Mis sest kõrtsitülist kohtukulli ette viia. Seletagu asi siinsamas sirgeks. I. Sikemäe. *Seekord ei mindud kohvimajja, vaid mindi restorani „Kontinentaal” lepingut lõplikult sirgeks tegema. O. Luts. || ilmne, ilmselge. *Jääjate arusaamise järgi olid kojuminejad lollpääd, kelle tegusid oleks sirge rumalus järele ahvida. H. Susi.
II. ‹s›
1. mat joon, mida mööda tema iga kahe punkti vaheline kaugus on väikseim, sirgjoon; ant. kõver. Punkt, sirge ja tasapind. Paralleelsed, ristuvad sirged. Tasapinnaga risti asetsev sirge. Sirge võrrand. *Usus ja kunstis pole ehk ometi sirge kõige lühem tee kahe punkti vahel. A. H. Tammsaare. || see mingi protsessi v. nähtuse graafilise näitajana. Võrdelise sõltuvuse, lineaarfunktsiooni graafikuks on sirge. || selline kujuteldav joon. Vastasseisude ajal asuvad Päike, Maa ja Marss umbkaudu ühel sirgel.
▷ Liitsõnad: horisontaal|sirge, kald|sirge, kiiv|sirge, püst|sirge, rist|sirge, rõht|sirge, rööp|sirge, tugi|sirge, vertikaalsirge.
2. otse kulgev, kurvideta teelõik v. selline võistlusraja osa. Auto kihutas mööda sirget, sööstis sirgele. Lausa lust on kurvis hoogu maha võtta ja sirgetel uuesti kiirust, gaasi lisada. Stardipaik viidi Kloostrimetsast Kose sirgele. Viimasel sirgel möödus meie uisutaja teistest võistlejatest.
▷ Liitsõnad: finiši|sirge, lõpu|sirge, stardisirge.
3. otselöök poksis; ant. haak. Saatis paremaga sirge vastase lõua pihta. Meie poksija põikles osavasti teise seeriarünnakute eest, noppides samal ajal punkte sirgetega. *Näod on neil nii kitsad, et iga teise sirge lööd mööda. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: parem|sirge, vasaksirge.

selga sirgeks lööma ~ ajama vt selg

sirgu ‹adv›

1. sirgeks v. sirgelt, sirgena. a. (kehahoiu, -asendi kohta). Kartulivõtjad ajasid end sirgu. Niitja peatus ja ajas selja, keha sirgu. Mees tõmbus sõduri kombel sirgu. Lõi turja sirgu. Nõksatas selja sirgu. Selg, keha nõksatab sirgu. Seisab uhkelt sirgu. Hoiab end, selja vaevu sirgu. Kõnnib, õlad sirgu ja lõug ees. *Leu naksas ennast sirgu ning lõi kulpi. J. Tuulik. b. väljasirutatud asendisse v. sellises asendis. Tõmmake sõrmed rusikasse, siis ajage sirgu. Mehel käsi juba pudeli järgi sirgu. Istub kamina ees, jalad tule poole sirgu. Kassil saba sirgu. Põder lamas vasemal küljel, pea õieli, tagajalad sirgu. c. sirgelt püsti. Pärast kastmist ajasid taimed end sirgu. Seadis viltuvajunud küünla sirgu. Kask viskus nagu vibu sirgu. d. kortsus, lontis, keerdus olekust sirgeks. Tõmbas ohjad sirgu. Ta lokkis juuksed on nagu rohkem sirgu läinud. Naine tõusis ja tõmbas seeliku sirgu. Sikutas särgi sirgu. Tõmba vaip sirgu! Silus kortsus paberitüki sirgu. Tõmbas rullihoiduva plakati sirgu. Pillimees tõmbas lõõtsa sirgu. *Ja temaga taktis rullus lipp kõrgel katusel ning viskus siis sirgu kui kollane madu. F. Tuglas.
2. pikali maha v. maas, siruli. Heitis päikesepaistele sirgu. Vaatas ringi, kus oleks kõige kohasem keha sirgu tõmmata. Mehed kõik päikese käes sirgu, tööd ei tee keegi! Põdes ja põdes, aga kevadeks ajas, viskas jalad, päkad, sihvid sirgu 'suri'. *Jäi oma bandega Virumaal Kunda külje all lõksu, tõmmati viimse meheni sirgu [= tapeti kõik]. R. Kaugver.

selga sirgu lööma ~ ajama vt selg

sise|silm [-a]
vaimusilm. *Tundmatu mehe turske selg oli kogu aja mu sisesilma ees, tema veendunud, rahulikku häält kuulsin ikka veel kõrvus. M. Unt.

sule|krae
linnu kaela kraena ümbritsevad muust sulestikust erineva värvuse v. pikkusega suled. Isalind oli väga kirev: punane selg ja kollane sulekrae ümber kaela. Kassi silmad olid nagu naelutatud haki turris sulekraele.

[kellegi] seljas sõitma vt selg

sõrme|selg
sõrme pealmine pind. Pühkis sõrmeseljaga silmi.

säde ‹-me 3› ‹s›

1. põleva v. hõõguva aine üliväike (sageli paiskuv, lendav) osake. Leegi, lõkketule sädemed. Säraküünla praksuvad sädemed. Tuhas hõõguvad üksikud sädemed. Sädemed tuhmuvad, kustuvad. Segamisel tõusis süte kuhjast sädemeid. Põlevast ahjust kargas sädemeid. Veduri korstnast lendab välja sädemeid. Võimas ilutulestik oli – taevaalune täis sädemeid pilduvaid tulekerasid. Lõi, raius, täksis ränikivist, tuleraua küljest sädeme välja. Kui kelgujalas leidis mõne kivi, kargas sealt kriuksuga rohekas säde. Sädemest tõusis leek, tulekahju. Sütitab, nakatab teisi nagu säde. Tüdruk on elav ja vilgas nagu säde. Väike säde paneb suure metsa põlema. Sädemest tuli, sõnast tüli. *Puuoksil keerlesid väledad tulekeeled, langes sädemete vihma.. F. Tuglas. | piltl. Kirjutab säärase innuga, et sädemed lendavad sule alt. Siis sähvataski säde, mis süütas sõjaleegi. Noorte juhi vangistamisega visati säde püssirohutünni. *Ta ootab sädet, mis teda süütaks, kaasa tõmbaks, põlema paneks. G. Ernesaks. || el elektrisäde. Pluss- ja miinusklemmid andsid noateraga ühendamisel kõvasti sädet. Seinakontakt heitis, andis sädet. Elektroodide vahel tekib sädemete kimp.
▷ Liitsõnad: keevitus|säde, tule|säde, välgusäde.
2. esineb seoses mingi tunde avaldumisega. a. (hrl. silmades, pilgus esineva tundevälgatuse kohta). Ta silmades helgivad, mänglevad, hüplevad kelmikad sädemed. Mehe silmades süttis vihane, kuratlik säde. Onu silmadesse ilmus seda rääkides kaval säde. Tema silmis, pilgus vilksatas ehmatuse, ahnuse, heameele säde. Lapse selgeis silmis kustus viimanegi säde 'laps vajus norgu'. *Kui Juhan Tuisk sellest oma perele kõneles, pildusid ta silmad [vaimustusest] lausa sädemeid, nagu oleks temagi kõige selle juures olnud! L. Kibuvits. *Seletusi põlgavas poosis nagu heiastuks korraks uhkuse, üleoleku sädegi.. R. Sirge. b. (valu-, kipitus- vm. füsioloogilise tunde kohta). Jalg, käsi, selg ajab, pillub sädemeid. Virutas mulle sellise hoobi, et silmist lõi sädemeid.
▷ Liitsõnad: armu|säde, hirmu|säde, huumori|säde, kahtlus(e)|säde, naeru|säde, nalja|säde, rõõmu|säde, vaimustus(e)|säde, viha|säde, õnnesäde.
3. piltl (loomingulise innu, sisemise põlemise kohta). Talendi põues hõõgub jumalik säde. Fanaatiku töös on sädet, kella ta ei vaata. Ühel näitlejal on sädet, teisel pole. Elas sädemeid pildudes ja leegitsedes, kuni põles läbi. Küll sellel tüdrukul on alles särtsu ja sädet sees! Sädemega, sädemeta inimene.
▷ Liitsõnad: energia|säde, loomingu|säde, mõtte|säde, vaimusäde.
4. piltl millegi alge, idu; mõttevälgatus. Temas tekib arusaamise esimene säde. Südames ei ole aususe, inimlikkuse säde veel kustunud. Trükikunst heitis rahva hulka renessansi, reformatsiooni sädemeid. *Noormehe peast sähvas äkitselt valgustav säde läbi: teda peeti hulluks! E. Vilde.
5. (väga väikese hulga v. määra kohta:) natuke, veidike, ivake, kübeke. Haigel oli vaid väike säde lootust. Kahjuks on temas kustunud viimnegi tahtejõu säde. Ta pilgus polnud enam kaastunde sädetki, ainult loomalik hirm. *Mardi põski ja lõuga kattis tume habemerõngas, milles olid juba mõned hõbedased sädemed.. V. Saar.
▷ Liitsõnad: elu|säde, lootus(e)säde.

sädelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. sädemeid andma, sädemeid heitma. Rikkis seinakontakt sädeles. Tolmuimeja harjad sädelesid tugevasti. || piltl (valu, pakitsuse kohta). *.. aga valu suurenes... Selg sädeles.. E. Särgava.
2. (hrl. nõrgema valgusallika kohta:) helendama, (ebaühtlast v. katkendlikku) valgust kiirgama, särama. Taevavõlvil sädelevad tähed. Kaupluste valgusreklaamid sädelesid. Silmapiiril hakkavad sädelema linnatuled. Kaminas sädelevad söed. *Läbi töökoja tahmaste akende sädeles ahvatlev suveõhtupäike. A. Hint. | piltl. Näitleja oskab oma kangelase sädelema panna. Noored sädelesid elurõõmust. Laval sädeles põnev dialoogide tulevärk. *Tantsisid ka nemad. Või vaatasid, kuidas vene tantsudes lõi sädelema põlevkivibasseini inimeste temperament. K. Tamberg.
3. (valgust peegeldades) ebaühtlaselt helkima, nagu annaks sädemeid, sätendama. Lauahõbe, kristall, sõrmus sädeleb lambivalgel. Lumi sädeleb ja kiiskab silmipimestavalt päikese käes. Härmatis okstel sädeles kuuvalguses. Hõbedaselt sädelesid paadis kalad. Veepinna kohal põiklesid siia-sinna kiilid tiibade sädeldes. Oli päikesepaistene ilm: järve vesi sädeles nagu peegel. Meri lõi hommikupäikeses sädelema. Kastepiisad sädelevad vikerkaarevärvides. Lumel, veepinnal sädeles 'tekitas sädelust' päikesevalgus. *Hallatama löönud ämblikuvõrgud sädelevad kasteheinte vahel nagu klaaspitsid. N. Baturin. || (silmade helkimise, neis väljenduva tunde kohta). Silmad sädelevad kelmikalt, pilkavalt. Laste silmad sädelesid vaimustusest, õhinast, mängulustist. Naer sädeleb neiu silmis. Nukrates silmades lõi sädelema uudishimu. || puhastes, kirgastes toonides helkima. Imeliselt sädeleb pokaalides punane vein. Rohus sädeles võilillede kollaseid laike. Pärast vihma lööb sügisene mets mitmevärviliselt sädelema.
4. millegi poolest (hrl. positiivselt) eriti välja paistma, silma torkama, hiilgama. Sädeleb oma suurte teadmistega, võõrkeelte oskusega. Eriti sädeles trupp oma temperamentse ungari tantsuga. Eerik lausa sädeleb vaidlustes. Kirjad sädelesid vaimukusest, muhedast huumorist. *Joosepki sädeles jälle kord üle paljude-paljude aastate: ta enda arvates oli ta nii hoogsalt esinenud ainult kord senise elu jooksul.. A. Jakobson.

sähvatama ‹37›

1. välgatama, järsku nähtavaks saama. a. (äkilise valguse v. helenduse kohta). Tumedast pilvest sähvatas alla haraline välk. Hele tulejuga sähvatab silmad pimedaks. Tikk, välgumihkel sähvatas põlema. Öises taevas sähvatas rakette. Sähvatas leegiheitja tulejuga ja tank süttis põlema. Läbi hommikuudu sähvatasid esimesed päikesekiired. Huulte vahelt sähvatasid helevalged hambad. *Sammukene enne kõrkjatutti sähvatas veest välja kõrgele õhku suur kala, särav ja silmipimestav kui rakett. R. Sirge. | piltl. *Vabadus ja iseseisvus – need sõnad sähvatasid kui välk pilkases öös.. M. Metsanurk. *Sääraseid mehi oli Eesti kultuuriloos enne ja pärastki sähvatanud. T. Kallas. b. (silmade, pilgu, ka neis avalduva kohta). Hetkeks sähvatas ta pilk minu suunas. Silmis sähvatas viha. *Körberi silmad suurenesid, valged sähvatasid. E. Särgava.
2. järsku meelde tulema, pähe torgatama. Korraga sähvatab ta peas mõte helistada Londonisse. Viivuks sähvatas tal peast läbi, et äkki on tegemist võltsinguga. Ootamatult sähvatas pähe oletus, et.. Äkki sähvatas mul meelde: rahakott!
3. järsu liigutusega tõusma, lööma, kuhugi kulgema vms. Naine sähvatab järsku pingilt püsti. Automaatselt sähvatas käsi kaitseks silmade ette. Mõõgad sähvatavad vastamisi. Nool oli otse ta jalge ette sähvatanud. *Jäälind sähvatas mööda nagu sinakalt helkiv kalliskivi.. A. Maripuu. || (äkilise valu- vm. tunde tekkimise kohta). Selg, seljas sähvatas. Äkki sähvatab jalga tugev valu. Kuum hoog sähvatas tal läbi keha. Mehe pilku nähes sähvatas Aadu südamest läbi halb aimus. *„Mis mina!” sähvatab Liide põskedest punaseks. A. Mägi.
4. midagi järsku ja teravalt ütlema, sähvama (1. täh.), nähvama. *Oli öelnud – polevat viga, Saimast kasvab tubli naine. Mitte temasuguse jaoks, oli Saima sähvatanud. A. Sinkel.

särgi|selg
särgi seljapealne osa. Meestel mustasid särgiseljad tööhigist.

sügelema ‹-lda 38 või -leda 37›
kihelema
1. (naha v. limaskesta kohta:) seesugust ebameeldivat ärritust andma, mis tekitab vajadust seda kehapiirkonda sügada. Nahk, ihu sügeleb. Selg, kints, nina, pea, peopesa sügeleb. Kratsis sügelevat jalasäärt. Villane kampsun hõõrus käsivarred sügelema. Kõht sügeleb kirbu hammustusest. Sääsemuhud kätel ja kaelal sügelesid. Keha kattus punaste sügelevate laikudega. Haav hakkas sügelema. Siga nühib sügelevat külge vastu aeda. Mis sügeleb, seda ei jäeta sügamata. | piltl. *Lapsik jutt, totter jutt, tean ise. Aga kui sügeleb? Kui kuradi kibedasti sügeleb! H. Raudsepp. *.. Taavet mulle: noh, kui sul jüst rahad taskus sügelevad ja välja teed, siis võib ka [teemajja minna]. E. Maasik.
2. piltl midagi väga teha tahtma, tegutsemist ihaldama. Käed sügelevad töö, tegevuse järele. Käed sügelevad, võtaks siit midagi, aga ei tohi. Metslooma ilmumisel sügeleb mõnegi mehe sõrm püssikuke järele. *.. nööri külge riputatud paberlaternatega piirati tantsuplatsi, kus ümber sügelesid mitukümmend paari noori jalgu. A. H. Tammsaare.

taeva|sikk
taevasokk. Taevasikk möhitab, mökitab. *Kas ei olnud see taevasiku naeruturtsak, ja sellele järgnev nutupursk .. F. Selg.

tagakäe|löök
sport reketiga mängitavais sportmängudes löök, mille sooritamisel on mängija käe selg võrgu poole pööratud

taganema ‹37›

1. tahapoole, tagasi liikuma, eemalduma, tagasi tõmbuma, taanduma (1. täh.). a. (tagurpidi) käies, kõndides vms. Laps taganes nurka. Rongkäigu lähenedes taganes rahvamass tee äärde. Jäär taganes ja ründas siis. Taganeb paar sammu. Hobune ajas taganedes vankri kummuli. Külaline taganes kummardustega ukse poole. Poiss taganes tagurpidi roomates. Tagane minust, saatan! Taganes esimesel võimalusel tagatuppa lapse juurde. *Villu taganeb, taganeb. Selg põrkub vastu ust. H. Pukk. *Pommer taganeb meeleheitlikult hoope jagades kodu poole. M. Traat. b. hrl. vastase surve mõjul oma positsioone maha jätma; põgenema, pagema. Väesalk taganes vaenlase eest. Anti käsk taganeda. Ülepeakaela, võideldes, vastupanuta taganema. *.. Berthold langes, võõrad põgenesid, / üle mere kõik nad taganesid. C. R. Jakobson. c. (looduses toimuvate muutuste kohta:) alanema; aja jooksul kaugenema, eemalduma, pinnalt vähenema. Jõgi taganes oma sängi. Maa tungib peale ja meri taganeb. Mandrijää levis ja taganes taas. Soorohi taganeb aruheina ees(t). Küla kerkis ja mets taganes. || (muid juhte). Taganev juuksepiir. Koobastesse taganenud silmad. d. piltl. Öö taganeb hommiku ees. Ta loomingus on luule taganenud proosa ees.
2. nõrgenema, vähenema, järele andma (ja kaduma); tähtsust kaotama, tagaplaanile jääma; sün. taanduma (2. täh.) Talvekülmad taganevad. Haigus taganes iseenesest. Uni ei tahtnud taganeda. Reisiväsimus on taganenud. Hirm ja häbi taganesid. Koduigatsus taganes uute elamuste mõjul. *Noorusluules sagedane isamaaline idee taganes Suitsul 1904. aasta kestel .. N. Andresen.
3. loobuma, lahti ütlema, ära salgama; kõrvale tõmbuma. Kavatsusest, ettevõtmisest, seisukohtadest, raskuste ees taganema. Taganes lepingust, kaubast, sõnast, lubadusest, tõest. Ta on usust taganenud. Oma rahvusest taganema. Oled kord otsustanud, siis ära tagane. Ei mõelnudki tülis taganeda. Vaidlus läks nii ägedaks, et taganesin. *Ma ütlen: ma ei tagane majadest. Sest need on raad ise mu kadunud Margarethe tahtel minu omaks tunnistanud .. J. Kross.

tagantkäe|löök
löök, mis on sooritatud, käe selg eespool; sport tagakäelöök. Andis ootamatu tagantkäelöögiga vastasele vägeva kaikahoobi.

taga|selg
zool selja tagaosa

taga|selja

1. ‹adv› mitte avalikult, asjaosalis(t)e juuresoluta v. teadmata, seljataga. Tagaselja rääkima, naerma, halvustama, sarjama. Teda sõimati tagaselja ja näkku. Neid pilgati tagaselja ja suu ees. Esimees võeti tagaselja maha. Tagaselja tehtud otsus. Tagaselja tegutsema.
2. ‹adv› van selja tagant; selja taga. Laagrile tungiti tagaselja kallale. *Siis pigistas Selma väikesed sõrmed tagaselja rusikasse .. F. Selg.
3. ‹adv› hrv toeks, seljataga. *Neil [= suurrahva liikmeil] on enestel suur keel ja kirjandus tagaselja .. A. Kitzberg.
4. ‹postp› [gen] kellegi suhtes mitteavalikult, kellegi seljataga. Otsus tehti minu tagaselja. *Jätan ütlemata, mis mehed isekeskis naisterahva tagaselja räägivad. A. Kitzberg.

tagurpidi ‹adv›

1. selg, tagumine pool ees. Laps kukkus tagurpidi lumme. Libiseb kivilt tagurpidi rohule. Tüdruk astub, läheb, jookseb tagurpidi. Liigub tagurpidi, et tuul näkku ei puhuks. Teenrid eemalduvad tagurpidi. Vang seati hobusele tagurpidi istuma. Roomab tagurpidi nagu vähk. Koer poeb august tagurpidi välja. Hobune on tagurpidi vankri ette pandud. Ajas auto garaažist tagurpidi välja. Lükkasime vankri tagurpidi sara alla. Tagurpidi tirel. *Üks neist istus tema kõrvale [rongis], teine istus vastaspingile ja sõitis tagurpidi. J. Rähesoo (tlk).
2. tagasisuunas. a. millegi senisele liikumisele vastassuunas. Vaat kui jõgi hakkab tagurpidi voolama. Kerib linti tagurpidi. Ajalooratast ei saa tagurpidi pöörata. Keeras kellaosuteid tagurpidi 'vastupäeva'. Kirjutab tagurpidi 'vasakule' kaldu tähtedega. b. tagant ette, lõpust alates. Luges teksti tagurpidi. Kui oskaks tagurpidi issameiet! Salakirjas kirjutati mõned nimed tagurpidi. Liim on tagurpidi miil. c. (ajaliselt). Kui sündmusteahelat tagurpidi vaatama hakata, siis .. d. halvema suunas, allamäge. Majapidamine käis tagurpidi. Põllumajandus on aasta-aastalt tagurpidi läinud. Hotellipidamine läheb tagurpidi. *.. maailmas minevat kõik tagurpidi, kõik langevat, nii et ka rent peab langema. A. H. Tammsaare.
3. normaalsele asendile vastupidi, valepidi. Kujutis on ekraanil tagurpidi. Kasutas kelgu asemel tagurpidi pööratud pinki. Sul on raamat, binokkel tagurpidi käes. Potil on kaas tagurpidi peal. Pani pestud klaasid tagurpidi. Keerab usse otsides kännu tagurpidi. Käänab lugedes raamatukaaned tagurpidi. Pöial on pingutusest tagurpidi kooldunud. Tagurpidi käänatud pöid rippus nagu elutu asi. Kraapis peenraid, nii et küüned tagurpidi. *Oskar on nüüd tagurpidi – see on nii naljakas, pea all ja jalad üleval. T. Vint. || (riietuseseme kohta:) tagaosa ees, esiosa taga; pahempidi. Soni uljalt tagurpidi peas. Särk tagurpidi seljas. Tõmbas endale tagurpidi keeratud saanikasuka peale. *Onu Ruudi pani selle [= kaabu] pähe tagurpidi, põhi vastu pealage. A. Beekman.

talvike(ne) ‹-se 5› ‹s›
zool meil arvukas varblasesuurune pruunikashall maast toitu otsiv lind (Emberiza citrinella). Isasel talvikesel on pea ja alapool sidrunkollased, selg pruunitriibuline.

tegelus ‹-e 5› ‹s›
tegelemine (2. täh.), tegutsemine. Jälgib lapse tegelust. *.. tõmbas kammiga vanunud juuksesalgud üle pää ja oligi valmis päevaseks tegeluseks. F. Selg.

tegema ‹teha, teen, tegin, tegi, tehku, tegev, teinud, tehakse, tehtud 42›
üsna üldise tähendussisuga verb (vahel võib selle asendada mingi konkreetsema verbiga), kasut. sageli ka perifrastilistes ühendites
1. midagi valmistama, tekitama, looma. a. (toidu kohta). Ema hakkas kooki tegema. Lõunaks teen suppi, seapraadi. Kas teen kohvi või teed? Piimaga tehtud puder. Mulle meeldib süüa teha 'toitu valmistada'. Kodupoolist, era tegema. Kes teie peres õlled teeb? 'pruulib'. Tegin talveks moosi ja kompotti. Vanaema oskas head leiba teha 'küpsetada'. Oskad sa verivorste teha? Käis veskil tangu tegemas 'vilja tanguks jahvatamas'. b. (õmblustööga, meisterdades, ehitades vms.). Lasksin endale uue kostüümi teha. Teen 'koon' sulle sünnipäevaks kampsuni. Kingsepp tegi poisile uhked saapad. Isa õpetas, kuidas tuleb vibu teha. Nokitsesin lastele tõukeratast teha. Poiss tegi endale tuulelohe. Ega iga mees osanudki pisuhända teha. Lapsed teevad lumememme. Pääsuke tegi räästa alla pesa. Kiriku juurde tehti kellatorn. Suvel tehti majale uus katus peale. Siia tuleks sild teha. Mehed tegid sohu uut teed. Seisab nagu puust tehtud (millegi ootamatu, rabavaga seoses). Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. c. tootma. Puitparketti tehakse tammest ja saarest. Selles tsehhis tehakse kalakonserve. Tallinnas tehakse ka dieetjogurtit. d. seades, sättides, kujundades vms. tegevusega midagi tekitama; teat. töödega seotud väljendites. Tegin aseme diivanile, lakka. Lasksin uued lokid teha. Õhtuks teen soengu pähe. Vaja uued passipildid teha (lasta). Käsikirjast tehti mikrofilm. Poisid läksid lepikusse hagu tegema 'raiuma'. Saunaahi tuleb kütte panna, kes läheb puid tegema? 'saagima ja lõhkuma'. Heina tegema 'niitma ja koristama'. Tegime lammastele lehiseid. Ma ei oska koormat teha. Olen meister peenraid tegema. Tegime aia taha suure tule, lõkke. Tegin ahju tule. *Ta kaevas kraavi, juuris puid, raius mättaid, lõhkus ja rükkis kive, tegi uut põldu .. A. H. Tammsaare. || kõnek (külvamise vms. kohta). On õige aeg kaera, otra teha. Rukis on meil juba tehtud. Põld seisab tegemata. Künna see maatükk üles ja tee midagi peale. e. (seoses vaimse tegevusega:) kirjutama (3. täh.), koostama vms. Reporter läks lugu tegema. Tee temast üks lugu lehte! Kirjastuses tehakse entsüklopeedia viimast köidet. Poeg teeb Tallinnas ajalehte. Noorpõlves tegin ma ka luuletusi. Romaanist on tehtud palju tõlkeid. Sina kirjuta sõnad, mina teen viisi. Kes on selle pildi teinud? On sul testament tehtud? Aastaaruanne palun teha homseks. Eelarve on veel tegemata. Seadusi, lepinguid tegema. || (märkmeid, parandusi, täiendusi jm.) kirja panema. Pliiatsiga tehtud märkmed, märkused. Parandused tehke lehe servale. Tööraamatusse tehti sissekanne töövahekorra lõpetamise kohta. f. (abstraktsemalt). Koos tegime tulevikuplaane. Otsust teha ei olnud kerge. Tegin juhtunust omad järeldused. g. sigitama. Poiss tegi tüdrukule lapse, tite. Tehke sugu ja saagu teid palju! *Veart eit oli sul! Niisukest änam ei tehta! A. H. Tammsaare. *.. [Viiu] tegi paari aasta möödudes kellegi laevamehega lapse ja suri sünnitusel. A. Uustulnd. h. van (endast) kasvatama, looma. *Siin paremat kätt põllul oli rukis päid tegemas .. F. R. Faehlmann. *„Sa kõneled kui laps – kui virin laps, kes hambaid teeb,” naeratas Madli .. E. Vilde.
2. (kusemise, roojamise kohta:) laskma. Kits tegi põrandale pabulaid. Laps on veel nii väike, et teeb püksi. Koer tegi mulle jala peale. Tuppa teinud kass sai naha peale. *.. kus lehmade asemed nii puhtad, nagu ei oskakski need lehmad mustust teha .. M. Mõtslane.
3. (hääle, häälitsuse kuuldavale laskmise v. helide, müra vms. tekitamise kohta). Koolmeister tegi kurja, kõva häält. Mu hääl oli nii ära, et ma ei saanud piiksugi, piuksugi teha. Imik hakkas häält tegema. Panin sõrme huultele ja tegin: „Psst!” Tihane teeb tii-tii-tüü, tii-tii-tüü. Loomake tegi peenikest häält. Mardisandid tegid ukse taga kisa ja kära. Ärge tehke lärmi! Poisid, teeme laulu 'hakkame laulma'! Nende pillidega ilusat muusikat ei tee. Tantsuõhtutel tegi muusikat orkester. Bänd tegi poodiumil kõva mürtsu. Keegi teeb pööningul kolinat. Mootor ei teinud piuksugi. Traktor tegi kõrvulukustavat müra. Sellest püssist pole veel pauku tehtud. *Ei tea, kas see vana leierkast on kunagi üldse häält teinud? V. Pant. || (ütlemise, rääkimise kohta). Tuli vastu ja tegi tere 'teretas'. Astusin meestele juurde ja tegin juttu. Rahast juttu ei tehtud. Talle see teema ei meeldinud, tegi kohe teist juttu 'vahetas kõneainet'. Ära tee 'levita' tühje jutte. Toonist ei saanud aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsist juttu. *Aga need [= mehed] tegid ainult soh et, noh et, jah et ning läksid oma töö juurde tagasi. A. H. Tammsaare.
4. (hrl. lühemate (suuliste) väljendusvormide kohta:) esitama, jagama vms. Korrarikkujatele tehti märkus. Tegin Annele abieluettepaneku. Ma ei tee sulle mingeid etteheiteid. Maadlejale tehti hoiatus. Tee pakkumine! Vahepeal on tehtud mitmeid korraldusi. Mulle tehti ülesandeks lõkkel silm peal hoida. Ta on meister naistele komplimente tegema.
5. midagi korraldama, organiseerima. Neile tehti ekskursioon Saaremaale. Kartulid tuleb üles võtta, teeme talgud. Lubasin talgulistele teha vägeva peo. Tegin endale tööl vaba pärastlõuna ja läksin randa. Vanemad lubasid pojale teha pulmad, mis pulmad on. Millal te pulmad teete 'abiellute'? Jõulupuud, jõulupidu tehti ikka koolimajas. || rajama, asutama, looma. See oli siis, kui kolhoose tegema hakati. Teeme päris oma võrkpallimeeskonna. *.. kui nad .. nii buurid kui ka inglased maalt välja kihutaksid ja siis ise oma riigi teeksid! A. Hint.
6. põhjustama, esile kutsuma, tekitama. a. (mingit tunnet, tundmust, aistingut, seisundit). Mulle teeb homne eksam tõsist muret. Tahaksin sulle millegagi rõõmu teha. Talle teeb lõbu oravaid kividega pilduda. Joodik poeg tegi emale palju südamevalu, meelehärmi. Õnneks kuul ainult riivas kätt ja ei teinud tõsisemat häda. Ta tegi raske tööga endale viga, oma tervisele kahju. Haav, selg teeb valu. Tegin endale kukkudes haiget. Küll teeb tuska, et televiisor rikki läks. Tormiilm hakkas juba hirmu tegema. Lausa viha teeb, kui mõistmatu sa oled! Talle teeb nalja, kui õnnestub teisi ninapidi vedada. Hüppasin jalalt jalale, et endale sooja teha. Ära tee paanikat! Ta tegi kõigile hea tuju. Tahtsin sulle üllatust teha. Kuum tee meega teeb sulle head. Käitu nii, et oma vanematele häbi ei tee. Temasugune ei tee kärbselegi kurja. Pole ta mulle teinud ei head ega halba. Luuletajale tegi aineline külg raskusi. Ei teeks paha 'poleks paha, oleks hea', kui harjutaksid rohkem. || (pidulikumas väljenduslaadis v. viisakusvormelites). Tehke mulle seda heameelt, head meelt ja tulge õhtul meile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au! Selline teos teeks au iga rahva kirjandusele. Ma loodan, et ei tee teile öömajale jäämisega palju tüli. Ärge tehke endale söögitegemisega tüli! b. (nähtuste kohta). Föön teeb sooja tuult. Mesilassülemi kättesaamiseks tuleb vihma teha. Kaater tegi lahingu ajal teistele suitsukatet. Põhjas teevad valgust virmalised. | ‹impers.› (ilmastikunähtuste kohta). Vastu õhtut hakkas tuult tegema. *Enne jõulusid tegi külma ja andis siis hulk värsket lund juurde, nii et talv oli täielik. A. H. Tammsaare. c. nõidumisega, lausumisega midagi esile kutsuma. *Väikesele kolmeaastasele Lindale teinud ta täiad selga .. M. Mõtslane. *Aga titt karjus päeval ja öösel ja nänn ütles: see on tehtud asi. A. Schmuul. d. (täpsemalt määratlemata toime v. mõju kohta). Vaata, mis armastus temaga tegi. Oleme näinud, mis sõda teeb. Kivimüürile ei tee tuli midagi. Lonks viina ei tee midagi, lööb ainult pea selgeks. See ei tee midagi 'sellest pole lugu', et mõni küpsis on kõrbenud. Kerge sadu ei tee mehele midagi. *Karistagu mind, mina olen kõiges süüdi. Minule ei tee see midagi, minu vanemad elavad kaugel, neid nad kooli ei kutsu .. E. Krusten. | (vormilt küsivas, sisult eitavas lauses). Las ta haugub, mis see mehele teeb. Mis inimene põuale, pakasele teha võib. Teatan jah kõigile, mis te mulle ikka teete, teha saate.
7. (kehaliigutuste sooritamise kohta ja seoses ühest paigast teise liikumisega). Tegin tõrjuva liigutuse. Tädi tegi lapsele pai. Õpetaja teeb koolnu kohale ristimärgi. Tegi sügava kummarduse. Kükke, kukerpalli, tiritammi tegema. Tee tädile kniksu, kraapsu, kraapjalga! Hommikvõimlemist, kõva trenni tegema. Tegin sammukese kõrvale, paar arglikku sammu ukse poole. Rohutirts teeb pika hüppe. Jänes tegi põgenedes haake. Tegime uiskudel juba poognaidki. Teeme paar tantsu! Ma ei läinud otse, vaid tegin ringi. Tegin mõned tiirud ümber sündmuskoha. Matkajad tegid saarele ringi, tiiru peale. Mul on vaja veel mõni käik teha. Külalised ei mõelnudki minekut teha. Tegi juba minekut, aga pööras siis uksel ringi. Mina tegin sealt üsna pea tulekut. Teeme õhtuse jalutuskäigu. Hobune tegi kiiret sõitu, uhket traavi, kerget sörki. Suusataja teeb head, tubli sõitu. Laev tegi 'sõitis' kuus miili tunnis.
8. (mitmesuguste tegevuste ja tegude sooritamise kohta). a. (tööde, toimingute, ettevõtmiste kohta). Tööd tegema. Rügab, lõhub, vihub tööd teha. Mõisas tegu, teopäevi tegema. Kütist, alet tegema. Tegime oma igapäevaseid toimetusi. On suur rõõm midagi teha omaenda aias, krundil, talus. Naised teevad laudas lüpsi. Pärast kartulivõttu tehti järelnoppimist. Kasvuhoones tehti kastidesse esimesed lillekülvid. Tegime ettevalmistusi külaliste vastuvõtuks. Köögis tuleb remont teha. Praegu tehakse saalis näitemängu proovi. Stuudio tegi siin veealuseid võtteid. Keset talgupäeva tegime lühikese puhkuse. Tegin väikese lõunauinaku. Koosolek otsustas teha vaheaja. Kõneleja tegi tähendusrikka pausi. Sain oma ostud tehtud. Haigele tuleb teha maoloputus. Patsiendile tehti rahustav süst. Kellegagi keppi tegema vulg (suguühte kohta). || (töötamise, toimetamise, talitamise kohta, ilma objektita). Teed ja talitad hommikust õhtuni, aga tulemust pole näha. Noorik kohe tahtis teha ja toimetada. Kes teeb, see saab. Lase mees sööb, siis mees teeb. || (suitsetamise, alkohoolsete jookide joomise kohta). Mehed tegid suitsu. Kui teeks enne ärasõitu ühe piibu? Lähme teeme poti õlut, mõned õlled. Tegime baaris paar pitsi, mõned napsid, väiksed tropid, väiksed viinad. Teeme sada grammi konjakit. Teeme teise jala jaoks ka! (ettepanek teise napsi võtmiseks). Ostu puhul tuli liiku teha. Uue auto liigud on veel tegemata. *„Kas teeme ka midagi või?” päris Vardja, mõõtes asjatundliku pilguga poeriiulitel helkivaid pudeleid. L. Metsar. || (mängude kohta:) mängima. Teeme partii malet! Poisid tegid lumesõda. Teeme õige pimesikku. || esitama, etendama. Ta teeb uues filmis väikest osa. Tegime tonti, vanad voodilinad ümber. Tegin naabri lastele jõuluvana. || katseid, eksameid sooritama. Abituriendid teevad eksameid. Ladina keele eksam on mul tehtud. Lõpueksamid jäid tal haiguse tõttu tegemata. Mitu arvestust sul veel teha on? || ‹objektita› kõnek õpetust andma, karistama, näitama (6. täh.) Ma sulle teen, kui sa siin veel oma nägu näitad! Küll poisid talle nüüd teevad, mis ta siis käib kaebamas. | ‹eitavalt koos ebamäärase objektiga›. Sul on arusaaja ema, ega ta sulle midagi tee! Ära nuta, õpetaja ei teinudki midagi. Ma ei teinud talle midagi, isegi riidlema ei hakanud. b. (tegude, tempude jms. kohta; sageli püsiühendeis). Suuri tegusid, imetegusid tegema. Pattu tegema. Ta on võimeline igasuguseid alatusi tegema. Olge viksid poisid, ärge tehke koerust. Koer oli pahandust teinud: peremehe sussid puruks närinud. Ta on meister krutskeid tegema. Ära tee lolli, et kooli pooleli jätad. Vaja talle kuidagi ninanipsu teha. Mis sigadusi te teete, aknad kõik sisse pekstud! Sohki tegema. Raamatupidaja on suli teinud. Teenet, karuteenet tegema. Tegime koos igasuguseid tempe, tükke. On alati valmis vallatust, vigurit tegema. Tahaks talle mingi vingerpussi teha. On tal tõsi taga või teeb niisama teatrit, tsirkust? Poisid tegid kaebajale kolki, tappa. Purjuspäi kipub ta mürglit tegema. Tuli purjuspäi koju ja tegi skandaali. Teeb oma truudusetule abikaasale ühtepuhku stseene. Taksojuht tegi avarii. Vanamees oli endale otsa (peale) 'enesetapu' teinud. || saavutama. Kergekaallane tegi kaks Pärnu rekordit. Uisutaja tegi hooaja tippmargi. Meie meeskond tegi revanši eelmise turniiri kaotuse eest. || (mingi kokkuleppe sõlmimise kohta). Tegin peremehega kaupa, et ta võtab mu tallu sulaseks. Kaup sai tehtud kahe aasta peale. Lõpetagem sõda ja tehkem rahu! | tehtud! nõus!, oleme rääkinud, oleme kokku leppinud. Jääb siis nii, et kohtume homme? – Tehtud! *Ja see koolivend kutsub teid kõiki minu kaudu endale võõrsile. Lähme. Tehtud! A. Jakobson. c. peale hakkama, ette võtma; korda saatma. Lastel pole suvel linnas midagi teha. Nii kuival heinamaal pole lehmadel midagi teha 'pole midagi süüa'. Ilma võõrkeelte oskuseta ei tee maailmas midagi. Midagi tuleks teha, aga mu pea on tühi. Ma ei oska nende nupslitega midagi teha. Ma ei osanud muud teha kui naerda. Ja mis sa siis nüüd edasi mõtled teha? Kõige targem, mis sa praegu teha saad, on lihtsalt ära minna. Püüan sinu heaks teha, mis saan. Mis tehtud, see tehtud – kahetsemine ei aita midagi. Mõeldud – tehtud (otsustamise ning kiire selle järgi tegutsemise kohta). Milleks kohut vaja, andke poistele kere peale ja asi tehtud 'klaar, kombes, ühel pool'. *Nüüd, kus sõit läks pärituult, polnud tal muud teha kui istuda või magada. A. Kalmus.
9. (mingit ala) harrastama v. viljelema; mingil alal tegutsema. Sporti tegema. Noorena tegin rahvatantsu. Teeb kergejõustikku, tõstmist, poksi. Teatritöö kõrvalt on raske estraadi teha. Poeg teeb linnas poliitikat. Pärast ülikooli hakkas ta hoopis äri tegema.
10. kellestki v. millestki kedagi v. midagi (olemuselt, staatuselt teist) kujundama; kedagi v. midagi kellekski v. millekski (teiseks) muutma. Isa tahtis pojast kirikuõpetaja teha. Pahempoolsed vaated tegid temast revolutsionääri. Sõjaaeg tegi lastest kiiremini täiskasvanud. Tolleaegne poliitika pidi meist tegema venelased. Küll sõjavägi, kroonu, meri poisist mehe teeb! Koerast tehti koduloom juba ammu. Täkust tehti ruun. Kõrvalruumist saaks teha väikese töökoja. Ära tee minu kodust kõrtsi! Helsingist tehti pealinn 1812. a. Ta ei teinud sellest mingit küsimust. See mees ei tee endale karjäärist eluküsimust. Teen su oma talu perenaiseks. Konstantin Suur tegi ristiusu riigiusuks. Ädala võiks juba heinaks teha. Lehm tehti lihaks 'tapeti'. Tegi end ilmarahva naeruks 'naerualuseks'. Ämm tegi minia elu põrguks. Harjutamine teeb meistriks. || kedagi mingile kohale, ametipostile panema. Antsust tehti vallavanem. Ilmselt tehakse temast erakonna esimees. || kellekski v. millekski täisväärtuslikuks muutma. Riie teeb inimese. Keel on see, mis ühest rahvast rahva teeb. *Püksid ja naine ei tee veel meest. A. Liives. *Nugisest teevad nugise sale, painduv keha, tugevad jalad, erksad meeled .. ja veel mõned üksnes nugisele omased käitumisjooned .. F. Jüssi.
11. mingisuguseks muutma, mingisse (teistsugusesse) olukorda viima. Kui vähe on teinekord tarvis, et teist õnnelikuks teha. Ära tee mind õnnetuks! Laul teeb rinna rõõmsaks. See muusika tegi mind kurvaks. Üks mõte teeb mind rahutuks. Laps oli manitsustega araks tehtud. Pahandused teevad mu meele haigeks. Mälestused teevad meid hellaks. Pingeline elu teeb hulluks. Tüdruk püüdis end meeste seltskonnas huvitavaks teha. Suur armastus teeb inimese julgeks. C-vitamiin teeb kahjutuks paljud organismi sattunud mürgid. See ravim teeb su kindlasti terveks. Uus määrus teeb vormistuse keeruliseks. Ta on osanud oma elu kergeks teha. Tegi oma naabrite elu kibedaks. Vihmasabin teeb uniseks. Poolik usk ei tee kedagi õndsaks. Teeme maailma selliseks, et siin on kõigil hea elada. Võta kommi, tee suu magusaks. Laps tegi püksid märjaks 'pissis püksi'. Leil teeb luud-kondid pehmeks. Lasksin end meelitustega pehmeks teha. Kooliskäimine tehti kohustuslikuks. Uudis tehti avalikuks, kõigile teatavaks. Politsei ei ole veel tapetu isikut kindlaks teinud. Kaup sai kindlaks, sirgeks tehtud. Vaja kindlaks, selgeks teha, kellel on õigus. Kõigepealt tuleb lastele tähed selgeks teha. Vaja sotid selgeks, sirgeks, klaariks teha. Ärimees tehti rahast lagedaks. Mind tehti kaardilauas paljaks. Tee tuba pimedaks, tuli surnuks! See rohi teeb sind terveks. Tee mind temaga tuttavaks! Tegime moosipurgi tühjaks. Vargad on korteri tühjaks teinud. Selle otsusega tehti kõik meie ettevõtmised tühjaks. Kes tegi kruusi katki? Teeme köögi, õue, aia korda. Külalised tulevad kohe, tehke end korda! Sõja ajal tehti see küla maatasa. Ei maksa kõike uut kohe maatasa teha. See lahe jook küll purju ei tee. Teeme koogi pooleks. || (seoses näoilme muutmisega). Tegi ükskõikse, uskumatu, kurva, kavala näo. Tegi kurja näo pähe. Ära tee nii haput, haledat, mossis nägu! Ta jälgis hoolega, mis näo me teeme 'kuidas me reageerime'. Tegin näo 'teesklesin', nagu poleks ma neid märganudki. Ta ei teinud teist nägugi 'ei reageerinud mingil moel'. *Mida peenem kelm, seda leebema näo oskas ette teha. A. Hint.
12. (seoses tegelikkuse esitamisega teistsugusena). a. (kedagi v. midagi) mingis teises valguses näitama; (kedagi v. midagi) teistsuguseks väitma, millekski v. kellekski tembeldama. Ära tee end lollimaks kui oled! Ära tee asja hullemaks. Ta oskab end igal pool tähtsaks teha. Katsusin end võimalikult tähelepandamatuks teha. Nad tahtsid mind vargaks teha. Suurtalunik tehti kulakuks. Tema teeb endast alati suure vabadusvõitleja. Pole mõtet vaesusest voorust teha. Inimesed teevad jõe sinna, kus pole mitte ojagi. b. teesklema; ‹eitusega ka› välja tegema (1. täh.) vrd tehtud Sa ainult teed, et oled purjus. Tegi, nagu ei tunnekski mind. Tegin, nagu õpiksin. Et koolist koju jääda, tegin end haigeks. Kui vanemad koju jõudsid, tegin end magama. Midagi nad õiendasid, aga ma ei teinud märkamagi. Ei tee teadmagi, et siin temast räägitakse. Ei tee teise küsimust kuulmagi. Õpetaja ei tee nägemagi, et mina ka vastata soovin. *Tehku, nagu läheksid linna, aga pööraku kaubaaitade taha. Ta .. tuleb järele. A. Hint. *Lasin ennast viimases hädas käpuli ja tegin, et ma mängin, et ma ei ole mängides Liisu tulekut tähelegi pannud. V. Luik. c. mingisugusena paista laskma. Kas see pruun kleit ei tee mind natuke vanaks? Tume riietus teeb näo kahvatuks. *„Väga ilus kampsun! .. See teeb su silmad täiesti siniseks ..” M. Traat.
13. (mingil viisil) toimima, käituma, tegutsema (viisi väljendab adverbiaalne laiend v. kõrvallause). Aega on vähe, teeme lühidalt. Võib-olla tegin ma valesti? Tee ruttu, kähku! Õigesti tehtud! „Hästi tehtud,” kiitis ema poega. Nii on teinud juba meie esivanemad. Kogu aeg ta õpetab: ära tee nii ja ära tee naa. Teed targasti, kui sa teda ei kuula. Ei maksa teha käsu vastu. Poisid, tehke eluga 'kiiresti, ruttu'! Teen, nagu ma heaks arvan. Tee nagu minagi: osta aktsiaid. Ega mina jõua kõigi tahtmist mööda teha! *Et kui meie head lapsed oleme, siis ehk Jumal teeb nii, et Reedu Kõverjalg ei kaebagi emale. J. Parijõgi.
14. (tegelikkuses muutumatuna püsiva olukorra, seisu kohta). a. (ruumis). Tee tegi väikese käänaku. Raudtee teeb siinkohal pöörde. Jõgi tegi pöörde itta. Koridor tegi käänaku vasakule. *Kahe talu piir .. tegi siis järsu pöörde jõele. Samasuguse nurga tegi ka teine piir, mis seisis Aaseme krundi vastu. A. H. Tammsaare. b. (arvude, numbrite kohta:) (kokku) olema, välja tegema (3. täh.) Palk ja honorar kokku tegid oma kümme tuhat krooni kuus. Kui su igapäevane suitsupakk maksab kümme krooni, kui palju see siis kuus teeb? Kui meie rahaks ümber arvestada, teeb see viissada. Lendur oli lennanud 3 600 000 km, mis teeks 90 tiiru ümber maakera. *Kui arvate, et mootor kaalub pool tonni, siis viissada jagada neljale teeb oma sada kakskümmend kilo mehe peale. A. Valton.
15. esineb ütlustes, mis väljendavad võimatust midagi ette võtta v. asjade käiku kuidagi mõjutada. See pole kahjuks meie teha. Jätsime minemata ja kahetsesime pärast, kuid teha 'parata' polnud midagi. Praegu ma ei tule, tee mis tahad. Tehke mis tahate, minul ärisoont pole. Nägin seda oma silmaga pealt, tehke mis tahate 'uskuge või ärge uskuge'. Tee mis tahes, ladvaõunu kätte ei saa. Noored laulavad kiuste keelatud laule, tee mis teed. | (vormilt küsivas, sisult eitavas lauses). Mis sa hing sellisel puhul teha oskad. Mis sa teed maal sellise inimesega, kel põllutööst aimugi pole. Mis teha 'pole midagi parata', nii see on ikka olnud.
16. ‹enamasti käskivas kõneviisis, koos et-kõrvallausega› väljendab kiirele tegutsemisele, kiirustamisele õhutamist (hrl. ähvardamisi) v. osutab väledusele. Tehke, et te kaote! Tee, et sa siit oma kondid koristad 'mine siit minema, kao siit'! Tee, et magama saad! Poiss haaras oma palli ja tegi, et minema sai 'kadus kiiresti'.
17. ‹sg. 3. pöördes seoses mis-küsimusega v. -kõrvallausega›. a. (umbkaudu tähenduses:) millises seisus on, milline on. Mis su tervis teeb? Mis su käsi teeb, kas ikka valutab? Mis teeb 'kuidas on kasvanud' te kartulipõld? Vaja vaadata, mis ilm teeb. Mis teeb su romaan? – Trükitakse. b. (umbkaudu tähenduses:) kuidas elab. Mis isa teeb? 'kuidas isal läheb'.
18. asendab eespool mainitud verbi. Otsustasin paar aastat aiandust õppida, ja nii ma tegingi. *Ta oskas juba tantsida ja tegi seda meeleldi. A. Kalmus. *Nagu Ester hiljem ise tunnistas, olevat ta algul kavatsenud kõigest vaikida. Võib-olla oleks ta seda teinudki, kui ilme poleks teda reetnud. E. Krusten. | keelavates hüüatustes osutab mingile käimasolevale tegevusele. Ära tee! Ärge tehke!

[kelle(l)gi] selga prügiseks tegema vt selg

tembutama ‹37›

1. tempe tegema, janditama, vigurdama; midagi mitte tõemeeli ütlema v. tegema. Lapsed hullavad ja tembutavad. Tänavail käis pidu, tembutati ja visati nalja. Noorena sai küllalt tembutatud. Kloun tantsis ja tembutas laval. Tõsise asjaga ei maksa tembutada. Tema haigust nüüd – küllap tembutab niisama. *Veider plika tõepoolest! Kas ta ongi nii loll või tembutab ainult? V. Lattik.
2. tujutsema, pahurdama, pirtsutama; vastu puiklema v. tõrkuma (ka loomade kohta). Söö korralikult, ära tembuta! Toiduga ei tembutata. Hobune tembutab, ei liigu paigast. | piltl. Ilm muudkui aga tembutab: kord näitab päikest, kord laseb sadada.
3. kõnek mitte päris korras olema, jukerdama, jupsima. Tervis kipub viimasel ajal tembutama. Vanaemal süda tembutab. Närvid on tembutama hakanud. Ühel oli põlv haige, teisel tembutas selg. Võti ei keera hästi, vana lukk tembutab.

teravalt ‹adv›

1. teravat serva, nukki, nurka v. tippu moodustavalt. Roided tungivad teravalt esile. Ribikondid kõik teravalt nähtaval. Hobusekronu teravalt luine selg. Piparmündi lehed on teravalt saagja servaga. *Tema puusajoon kaardub teravalt ning järsult, peaaegu et täisnurkselt. N. Baturin. *Mõni põõsas tiidakil kui haavatud lind, üks tiivakont vastu maad, teine teravalt taeva poole püsti .. L. Kibuvits.
2. väga selgesti v. selgelt; kontrastselt. Silm näeb teravalt pilgu täpsel fokuseerimisel. Päike toob tedretähed teravalt esile. Lume taustal eralduvad teravalt tumedamad laigud. Läbi udu hakkas kumama rannik, algul ebamääraselt, siis aga ikka teravamalt. Juhtum jäi teravalt meelde, mällu. Teravalt eriilmelised linnajaod. *Varasemast novellist erines Tuglase novell teravalt .. N. Andresen.
3. (seoses hrl. häirivalt intensiivsete aistingutega v. ägeda valuga). Vedelik haises teravalt. Mädanemislehk lööb teravalt ninna. Palatis lõhnab teravalt rohtude järele. Mõned õied lõhnasid teravalt, mõned imalmagusalt. Oblikalehed on teravalt hapud. Äratuskell tirises teravalt. Värav avaneb teravalt kriuksatades. Pidurid kriiksatasid teravalt. Hakkide kisa lõikub teravalt õhku. Taevas on teravalt sinine. Päike paistab teravalt silma. Tähed vilguvad teravalt ja külmalt. Küljes torgib teravalt. Taas annavad valud end teravalt tunda. Pakane hammustab teravalt.
4. teraselt, tähelepanelikult, keskendunult. Silmitseb tundmatut eset teravalt igast kandist. Esialgu pidasin õngekorki teravalt silmas. Kuulatasin teravalt, aga krabinat enam ei kostnud. *Igaühe nägu uuritakse teravalt, kas pole villase räti all kuskil veel mõni Jaan või Jüri. R. Vaidlo. *Ta ei vaatagi oma hukkaläinud mehe poole, ta tunnistab teravalt puulusika kaha. L. Kibuvits.
5. kurjalt, salvavalt, torkavalt; järsult. Mulle vastati võrdlemisi teravalt. Mees katkestas teise jutu üsna teravalt. „Kus sa terve öö kolasid?” küsis naine teravalt. Need sõnad olid öeldud väga teravalt. Enam teravamalt ei saagi öelda.
6. jõuliselt, järsult, tormiliselt. Vastasmeeskond ründab teravalt. Jalgrattur alustas teravalt ja kukkus.
7. väljendab millegi intensiivsust. Laps tajus isa puudumist väga teravalt. Kunagi varem pole ma elu mõttetust nii teravalt tundnud kui praegu. Esmakordselt koges ta leina nii teravalt. Kriisinähtused avaldusid eriti teravalt väikeriikides. Kütusekriis annab end teravalt tunda. Küsimus tõusis teravalt päevakorda. *Teravalt surus peale soov suitsetada. E. Tegova. || ülimalt, äärmiselt, väga. Tööle anti teravalt eitav hinnang. Teravalt poliitilise sisuga laulud.

tikkuma ‹tikun 42›
kippuma, tükkima
1. visalt, vägisi, vastu kellegi tahtmist kuhugi minna, midagi teha v. kellekski saada püüdma. Laps tikub sülle. Koer tikub õue. Noored tikuvad maalt linna. Noormees tikub merele. Meie klassist sõjaväkke eriti ei tikutud. Kuhu sa tikud, siin ei ole ruumi! Vägisi tikub nõuandjaks, sõbraks. Küllap sa koera õrritasid, kui ta sulle kallale tikkus. Kärbsed tikkusid aknast sisse. Sääsed tikuvad kallale. *Klaasi pahemas käes hoides leidis krahvihärra kohase olevat paremaga toatüdruku kumja rinna külge tikkuda .. E. Vilde. | piltl. Juuksed tikuvad silmile, mütsi alt välja. Uni, pisar tikub silma. Nutt tikkus kurku. Väsimus tikub kontidesse. Vanadus, igavus, nälg tikub kallale. Hirm, külm tikub naha vahele. Kurbus tikub hinge. Südamesse tikkus kuri kahtlus. Vanad viisid tikkusid meelde. Vägisõnad tikuvad keelele. Pähe tikuvad igasugused mõtted.
2. ‹hrl. ma-infinitiiviga› mingis suunas kalduma, millekski kalduvust omama. Öösiti tikub veel külmetama. Selg tikub valutama. Jalad tikuvad kiiresti väsima. Püksipõlved tikuvad kuluma. Need kartulid tikuvad keemisel katki minema. Nimi tikub ununema. Laps tikub viimasel ajal virisema. Tema tikub alati teisi õpetama. Poiste klassis tikutakse asju korda ajama omakohtuga. Poiss tikkus ülekäte minema. *Napisõnaline on Jüri täna, ei tiku nalja viskama ega midagi. E. Tennov. *Väikeste kelmustükkide peale ei saanud Mihkel kunagi pahaseks .. Aga kui tikuti juba suuremale koerusele, sai Mihkel kurjaks. R. Vaidlo.

tooli|selg
tooli seljatugi. Nõjatus vastu tooliselga. Riputab rätiku tooliseljale kuivama.

tugevasti ‹adv›

1. jõuliselt, suure jõuga, kõvasti. Surus neiu tugevasti vastu rinda. Hambad tugevasti kokku surutud. Sõrmed klammerduvad tugevasti ümber käsipuu. Laps hoidis tugevasti ema käest kinni. Klopib vaipa nii tugevasti, et tükid taga. Puhus pasunat tugevasti, kõigest jõust.
2. vastupidavalt, kindlalt, kõvasti, püsivalt. Tugevasti kindlustatud kants. Kinnitas detaili tugevasti kruustangide vahele. Auk müüriti tugevasti kinni. Puujuured on tugevasti mullas. Tugevasti kokkuhoidev perekond. Mälestus emast on tugevasti poja südames.
3. suurel määral, väga, kangesti, kõvasti. Mets sai tormis tugevasti kannatada. Tugevasti saastunud loodus. Tugevasti rikutud iseloom. Mees oli tugevasti purjus. Tugevasti lõhnastatud daam. Sõi kõhu tugevasti täis. Tugevasti küürus selg. Torn oli tugevasti viltu. Pea valutas tugevasti. Haige peabki tugevasti higistama. On näha, et ta närveerib tugevasti. Astus tugevasti tuikudes mõne sammu. Laine pani paadi tugevasti õõtsuma. Päike kõrvetab tugevasti. Öösiti külmetab juba tugevasti. Selle ilmaga ei maksa nii tugevasti riietuda. Euroopa poliitiline kaart on tugevasti muutunud.
4. palju, tublisti, kõvasti. Lund, vihma tuli tugevasti. Metssigu on siin tugevasti. Riputab kaladele tugevasti soola. Kasvav organism tahab tugevasti süüa. Ta olevat tugevasti jooma hakanud. Mehe juustes on tugevasti halli. Tütar erineb emast õige tugevasti. Nimetas tugevasti soolasema hinna, kui olin oletanud. Vend oli õest tugevasti 'märksa, hoopis' pikem. Küllap ta on tugevasti üle kolmekümne (vanuse kohta). || vähemalt, mitte vähem kui. Olen vist tugevasti viisteist aastat siin kolkas konutanud. Ta oli püüdnud tugevasti kolmekilose haugi.

[kellegi] selga elama tulema vt selg

tuld (täis) lööma ~ võtma, (nagu ~ kui) tuld välja ajama, (nagu ~ kui) tuld täis olema
valutama hakkama; väga valus v. haige olema. Küürutamisel lõi selg nii tuld täis, et pani oigama. Jalad ja reielihased lõid pikast käimisest tuld. Ilmamuutuse eel olid vanaemal luud-liikmed lausa tuld täis. *.. hakkas üks päev kõvasti paremat jalga hoidma ja kaebama, et luu ajab nagu tuld välja .. L. Tigane. *See kõik oli küll raske, võttis õlaliikmed ja abud tuld täis .. H. Sergo.

tundma ‹tunnen 45›

1. (aistingute vastuvõtmise ja mitmesuguste organismi seisundite tajumise kohta). a. puudutust, temperatuuri, valu, lõhna, maitset vms. tajuma. Tunneb õrna puudutust, võõrast kätt õlal. Tundsin torget talla all. Laps tundis läbi une, et keegi tegi talle pai. Tunnen, kuidas sa värised. Äkitselt tundsin, et keegi kobab mu taskus. Tundsin, kuidas soe vesi mööda külgi alla jooksis. Katsu, kas tunned, kuidas mu süda peksab! Sõrmed tunnevad laua siledust. Jalad tunnevad mulla jahedust. Tüdruk ei tee nagu tundmagi, et poisi käsi tal ümber puusade haaras. Naine tundis, et tuba on läinud külmaks. Tunnen, kuidas põsed hakkavad õhetama. Pani käe lapse laubale – palavikku polnud tunda. Tundsin seljas valu, rinnus pisteid. Kas sa tunned siin imelikku lõhna? Ma ei tunne mingit maitset. *Alles nüüd tunneb Lembi oma lahtiläinud käehaava, kust veri läbi sideme sõrmi mööda alla valgub. H. Sergo. | piltl. Tundsin maad jalge alt kaduvat, verd soontes tarduvat. Kes suusatada ei oska, see talvest õiget maiku ei tunne. b. (seoses organismi seisunditega; koos enesekohase asesõnaga tarindeis, mis iseloomustavad enesetunde laadi). Janu, nälga, tühja kõhtu tundma. Pole aega väsimust tunda. Tunneb end näljasena, unisena, haiglasena. Kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb? Tunnen end hästi, täiesti tervena. Anne tundis end halvasti, pea käis ringi ja süda oli paha.
2. hingelist elamust kogema, läbi elama. a. (emotsioonide, emotsionaalsete seisundite kohta). Rõõmu, kurbust, pettumust, viha tundma. Kellegi vastu armastust, sümpaatiat, poolehoidu tundma. Laps tunneb kingi üle heameelt. Elust tuleb mõnu tunda. Ära minu pärast muret tunne. Isa tunneb poja üle uhkust. Punastasin piinlikkust tundes. Häbi, kahetsust, kergendust, kadedust, vastikust tundma. Tunneb südames tuska. Kõik tundsid tormi ees hirmu. Igavust tundvad pealtvaatajad. Tunnen sinust puudust 'igatsen su järele'. Poetessil on võimet sügavalt tunda ja oma tundeid kaunilt väljendada. Ma ei tea, mida ta praegu mõtleb ja tunneb. *Mõeldagu enne suuri mõtteid ja tuntagu suuri tundmusi ning leitagu siis vastavad sõnad. F. Tuglas. *Juba lapsepõlvest peale oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || (koos enesekohase asesõnaga tarindeis, mis iseloomustavad enesetunde laadi emotsionaalse, vaimse poole pealt). Tunneb end süüdi. Tunneb end õnnelikuna, üksildasena, üleliigsena, kõrvust tõstetuna. Tundsin end puudutatuna. Ma tunnen end seltskonnas hästi, suurepäraselt, nagu kala vees. Tema tahab end ka inimesena tunda. Tundke end nagu kodus 'vabalt, mugavalt'. Tunneb end ühtviisi kodus nii matemaatikas kui keeltes 'oskab ühtviisi hästi nii matemaatikat kui keeli'. b. (selliste seisundite kohta, kus emotsiooniga seondub ka mõistuslikku v. tahtelist). Tunneb vajadust, tahtmist südant puistata. Tundis kohustust oma sõpra lohutada. Ta ei tunne millegi vastu huvi. Tundsin huvi 'küsisin', kuidas tal läheb.
3. (vaistlikult, ebamääraselt) tajuma, aduma, aru saama; tundemeele kaudu teadlikuks saama; (ette) aimama. Tundsin seljaga, et keegi jälgib mind. Tundsin endal etteheitvaid pilke. Mesilased tunnevad aegsasti, et vihm on tulemas. Tundsin, et pimedas ruumis on peale minu veel keegi. Vahel ikka tunned, et sul pole õigus. Naine tundis, et midagi on juhtunud. See poiss on minu sõber, seda tunnen ma kohe. Tundis oma tunnikese lähenevat.
4. ‹sageli da-infinitiivis koos verbiga saama› kogema, maitsma. Olen tema vaenulikkust mitmel korral tunda saanud. Nüüd said ebaõiglust omal nahal tunda. Olen sinu pärast küllalt muret tunda saanud. Suurt ülekohut tunda saanud inimene. Poiss sai isa püksirihma tunda 'sai isalt püksirihmaga kere peale'. Rahast ta puudust ei tunne 'rahapuudust tal ei ole'. *Otsest puudust Veskiantsul ei tuntud, aga jõukusest oli asi kah kaugel. A. Hint. *Ässa neitsid .. tundsid sel Saksa võimu suvel hõlpu: töövägi laskis nad põllult ja heinaväljadelt vabaks. E. Tegova.
5. ‹da-infinitiivis koos verbiga andma› (end) nähtude, tagajärgede kaudu ilmutama; mõju avaldama. a. (seoses haiguslike nähtudega). Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Süda, selg, neerud on hakanud tunda andma. Äsja paranenud kõrv annab end jälle tunda. b. (üldise enesetundega seotud juhtudel). Magamata öö annab tunda. Aastad annavad end igaühele tunda. Vähene treening andis algul tugevasti tunda. Tormiliselt möödasaadetud puhkepäevad andsid tagantjärele tunda. c. (emotsionaalses plaanis). Talle anti tunda, et ta ei ole oodatud külaline. d. (muudel juhtudel). Palavus annab end ikka veel tunda. Isevalitsuse surve andis end tugevasti tunda. *Kaheksateist lisavagonetti, see annaks siiski tunda. R. Kaugver.
6. ‹da-infinitiivis koos verbiga olema› tajutav, märgatav, aimatav olema. Köögis on tunda isuäratavat toidulõhna. Õhus oli tunda kevadet. Ümberringi on juba tugevasti sügist tunda. Etendusest on tunda ajastu hõngu. Raamatu igal leheküljel on tunda meistri kätt.
7. mingit valdkonda v. ainet teadma v. valdama; millegi kohta teadmisi omama; millestki teadlik olema. Tunneb loodust, linde, ravimtaimi. Tunneb elu, seadusi, peeni kombeid. Õppisin tundma ainete omadusi, võõraid maid. Vene kirjandust ei tunne ma kuigi hästi. Maailmas tuntakse 'on teada' üle 2700 maoliigi. Korjake ainult neid seeni, mida tunnete. Maaelu tunnen rohkem raamatute kui enda kogemuste järgi. Kirjanik tunneb ajastut, milles ta elab. Tunnen ümbruskonnas iga teerada. Vaatas kõheldes ringi, nagu ei tunneks teed. Tunnen seda kanti nagu oma viit sõrme, nagu oma taskut 'väga hästi'. Ta tunneb raha hinda, väärtust. Inimene, kes tunneb oma kohustusi. Tunnen oma vigu hästi. *Kes ajalugu ei tunne, on tume kui tuuravars. J. Tuulik. || midagi kasutada v. teha oskama. Laps tunneb tähti, numbreid. Sa ei tunne veel kellagi. Matemaatikat, raamatupidamist, mootorit ta tunneb. Peep tunneb kaarti ja oskab maastikul liikuda. Tunneb pisut vene keelt. Sepp tundis oma tööd hästi. Pole tööd, mida ta ei tunneks. Ta on kogenud ehitusmees, tunneb asja. Eit tundis ussisõnu, soonetasumist. || (kinnitab mingite nähtuste, oskuste olemasolu, levikut). Muinasjutte tunnevad kõik rahvad. Puu- ja juurviljakasvatust goodid ei tundnud. Niplispitsi kudumine oli tuntud kogu Eesti alal. Tol ajal paberit veel ei tuntud.
8. kedagi v. midagi mingi omaduse, välimuse, nime vms. järgi teadma. Teda tuntakse osava meistermehena, lobamokana, hea inimesena. Teda tuntakse kui vaikset ja endassetõmbunud inimest. Oma rühma mehi tundis ta nime- ja nägupidi. Lahingut tuntakse Jäälahingu nime all. Rahvasuus tuntakse niret Emajõe allikana. *Neil aegadel tunti Tallinna äärelinnas maju rohkem omaniku nime kui numbri järgi. U. Toomi.
9. kellegagi lähemalt v. varasemate kokkupuudete kaudu tuttav olema. Kas sa Ennu tunned? Kui kaua te teineteist tunnete? Tunnen teda töökoha kaudu, lapsepõlvest saadik. Antsu tunneb ja teab igaüks. Tegin näo, nagu ei tunneks ma teda üldse. Ta ei vastanud mu tervitusele, ei teinud tundmagi. || millestki kogemust omama; mõistma. Rannakülas kasvanud mehed merehaigust ei tunne. See mees nalja ei tunne (karmi, nõudliku inimese kohta). | piltl. Vaese pesu ei tunne pitsi. Vahemere-äärne loodus ei tunne videvikku.
10. kellegi olemust teadma ja mõistma (hrl. kogemuste põhjal). Ema tunneb oma last. Naine tunneb oma meest ja tema nõrkusi. Tundis oma sõpra läbi ja lõhki, läbi ja läbi. Ma tunnen teda ja tean, et teda ei või usaldada. Ta tunneb naisi, oskab neile meele järele olla. Tunne iseennast! Soovin teda paremini tundma õppida. Alles matkal õppisin su iseloomu tundma. See mees tunneb hobuseid. *Murra peremees tundis oma koera, sellepärast oskas ta teda ka õigesti kohelda. S. Truu.
11. teadma v. aru saama, kellega (tuttavatest) on tegu; ära tundma. Kas sa mind ei tunne – olen ju Andres! Tundsin häälest, et tulija on Ats. Kõik olid nii purjus, et vend ei tundnud venda. Meest tuntakse tegudest. Sõpra tuntakse hädas. *See [= lehm] tundis perenaise juba eemalt ja hakkas ammuma. A. H. Tammsaare. *Laevatekil eralduvad mõned inimkogud. Ma ei või neid kauguses veel ühtki tunda. F. Tuglas.
vrd tuntav
vrd tuntud

turd ‹turra 22› ‹adj›

1. poolkuiv; natuke niiske ja seetõttu vettpidav. Turd puunõu, tünn.
2. turske, priske. Turd mees, poiss. Suurt kasvu turd isand. Tööinimesed on meil turrad ja tugevad. Tänavanurgal seisis kaks turda politseinikku. Turd nägu, kael, selg. Sepp paistis silma meeter üheksakümnese kasvu ja turra kehaehitusega. Ta on aastatega aina turremaks läinud. *Vana mees muidugi, aga paistab veel turd küllalt. E. Nirk. || (taimede kohta:) lihakas, lopsakas. Turd taimestik. Sinkjasrohelised turrad taimed.

turi ‹turja 32› ‹s›

1. selja ülemine v. eesmine osa; (ka:) selg. a. inimese selja ülaosa, kus kael läheb üle seljaks. Tugev, turske, paks turi. Lihaseline turi. Maadleja on suure laia turjaga. Vanemas eas läks ta turjast laiaks. Vimmas turjaga naine. Rasvavoldid turjal. Tundsin, kuidas turi tõmbub higiseks. Päike soojendab turja. Päikese käes on meeste turjad punaseks läinud. Turi vajus kühmu, tõmbus vimma. Turi on kühmus, vimmas. Tasapisi turi sirgus. Lõi turja sirgu. Kaklejad on teineteisel turjas kinni. Võttis poisil turjast kinni ja viis nurka. Vinnas koti turjale. Kannab, tassib kasti oma turjal. Matkajad lähevad, seljakotid turjal. Pani kandami turjalt maha. Võttis lapse turjale 'kukile'. Sõidutas poisikest oma turjal 'kukil'. Saunalaval anti kasevihaga turjale pihta. Kupja kepp tantsis teomehe turjal. Poiss sai vitsaga üle turja. *Kui pole turja ega jaksu jalgades, ära tüki ligi. R. Tiitus. b. loomadel selja eesmine osa; kaela ja selja vaheline kõrgend. Patsutab hobust turjale. Ronib, hüppab, kargab ratsu turjale. Istub täku turjal. Turi oli sadula all veriseks hõõrdunud. Hoiab kassipoega turjast. Karu nühkis turja puurivarbade vastu. Jaki turjal on väike küür. Kull vajutas küünised jänese turja. Hunt lõi lambale hambad turja. Kalev lendas meie maale vägeva kotka turjal. Hõbekoger on kõrge turjaga. *Talle tundus, et isahundi turi oli veel rohkem turri kerkinud .. J. Kross.
▷ Liitsõnad: härja|turi, karuturi.
2. piltl kuju, asendi v. ülesande poolest turja (1. täh.) meenutav osa loodusobjektil vms., selg, hari. Lainete valged, vahused turjad. Laine tõstis, haaras paadi oma turjale. Jääkamakad sõitsid lainete turjal. Regi tõusis hange turjale. Vanker jõudis maantee turjale. Kartulikuhja turjal istusid varesed. Mäe turjal oli metsatukk. Metsa sakiline turi. Istusime suure rändrahnu turjal. Laps sõitis koolikoti turjal 'otsas, peal' mäest alla. *Oi, mis mõnus on talvel liiviku turjalt alla sohu liugu lasta! Juh. Liiv. *.. kaugelt lõunast saabusid tuule turjal taimede seemned ning katsid oma tee rohelusega. E. Kask.
3. ‹hrl. väliskohakäändeis adverbi ja postpositsiooni funktsioonis› (hrl. piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites:) (koormaks v. kohustuseks) peale, kanda, taluda; (koormana v. kohustusena) peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära v. ülesandest, toimetamisest ära. Tal on seitsekümmend aastat turjal. Aastaid on tal juba kõvasti turjal. Kannab juba kaheksakümnendat turjal. Mida rohkem aastaid turjale koguneb, seda lapselikumaks ta muutub. Naise turjal on kodune majapidamine ja loomad. Raskemad tööd veeretati meeste turjale. Järjest uusi kohustusi laoti talle turjale. Seda süüd ma oma turjale ei võta. Tahtis vastutust teiste turjale tõugata. Kas sul on töömured turjal? Suur maksukoorem on turjal. Elab oma vanemate turjal. Rahvas heitis, raputas rõhujad oma turjalt. Nüüd on see asi lõpuks turjalt ära. | ‹illatiivis›. Jälle tuleb mingi revisjon turja! *„Mis see!” vihastab vanamees. „Jumalaleiva juures jamelema! Küll tuleb veel tuld ja väävlit teile turja. ..” A. Mägi.

turjakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure, tugeva turjaga. Turjakas mees. Sitked ja turjakad maapoisid. Nooruki turjakas kogu, selg. Neid oli kaks meest: üks pikk ja vibalik, teine lühem ja turjakam. Meie klassi kõige turjakam poiss. Turjakas hobune, härg. Metssiga on lühikese turjaka kehaga. || (loodusobjekti vms. kohta.). Põhja pool tabab terav silm mäe turjaka silueti.

tõmbuma ‹37›

1. tahapoole liikuma (astuma, nihkuma vms.), eemalduma, taanduma vms.; kuskile eralduma. Tõmbusin aknast eemale. Lapsed on vaikselt nurka, teiste selja taha tõmbunud. Tõmbub teise tuppa puhkama. Isa tõmbus oma kabinetti töötama. Laps tõmbus põõsa varju (peitu). Nädalavahetuseks tõmbuvad kõik oma nelja seina vahele. Karu tõmbus kartlikult tagumisse puurinurka. Tigu tõmbus oma karpi. *Aga teised valivad eraldumise, tõmbuvad kuskile maakolkasse või mägedesse või kloostritesse. Ü. Mattheus. || piltl endasse sulguma, iseloomult, käitumiselt kinniseks muutuma (hrl. koos enesekohase asesõnaga). Mees muutus süngeks ja tõmbus endasse. Mure sundis teda endasse tõmbuma. Võõrdus teistest ja tõmbus iseendasse. Koolipõlves oli ta arglik ja enesesse tõmbunud. Tüdruk jäi vaikseks ja tõmbus oma kesta.
2. (magnetismi vm. külgetõmbejõu mõjul toimuva liikumise kohta). Kõik kehad maailmas tõmbuvad üksteise poole. Kuu tõmbub Maa poole. Samanimelised laengud tõmbuvad (omavahel), erinimelised tõukuvad.
3. (märgib asendi v. seisundi, olukorra muutumist); kiskuma. a. (näoilme, keha v. selle osadega toimuvate muutuste kohta). Nägu tõmbus naerule, muigele, irvele, mossi, nutuseks, virilaks. Huuled tõmbusid põlglikult prunti. Laps tõmbus näost tulipunaseks. Naise nägu tõmbus pilve. Koosolijad tõmbusid tõsiseks, morniks, süngeks. Silmad tõmbuvad ereda valguse käes kissi. Pilk tõmbus uduseks. Silmad on niiskeks, märjaks tõmbunud. Isa kulm tõmbus kipra, kortsu. Ta on vanadusest kühmu, küüru, kööku, köötsi tõmbunud. Mees tõmbus külmast kössi. Selg, turi on vimma tõmbunud. Vasak jalg tõmbub krampi. Vanainimese sõrmed hakkavad konksu, kõverasse tõmbuma. Solvumise peale tõmbusid tal käed rusikasse. Lihased tõmbusid pingule. Näonahk on kortsu, krimpsu tõmbunud. Juuksed on hakanud halliks tõmbuma. Käed tõmbusid külmast siniseks. Surnu on kangeks tõmbunud. Otsaesine, pealagi, selg tõmbus higiseks. Sõdur tõmbus valveseisangusse. Haige tõmbus valust kõverasse. Siil tõmbus kerra. Kännul lamab rõngasse tõmbunud rästik. Kass tõmbub küüru. Hobuse kõrvad tõmbusid ligi pead. *Ainult korraks tundus tal kurk nagu umbe tõmbuvat ja ta pidi mitu korda kuivalt köhatama .. M. Raud. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste kohta). Märjad lauad tõmbusid kuivamisel kaardu. Kasetoht tõmbus põledes krussi. Filmiriba tõmbub rulli. Aknad, prilliklaasid tõmbusid uduseks. Puhus hea tuul ja puri tõmbus pingule. Verivorstid on mõnusasti krõbedaks tõmbunud. Niiskeks tõmbunud sool, suhkur. Tammepakud tõmbuvad vees seistes täiesti mustaks. Kollakaks tõmbunud paber. Roheliseks tõmbunud vasknõud. Ühe nädalaga on õuemuru roheliseks tõmbunud. Pihlakad tõmbuvad punaseks. Varjud tõmbuvad tumedamaks. Põhjataevas tõmbub heledaks, selgeks. Taevas on pilve tõmbunud. Ilm tõmbub jahedaks, järjest külmemaks, vihmale, kuivale. Pikkamisi tõmbub päev õhtule. Tuul tõmbus kagusse. Ring tõmbus põgeniku ümber koomale. *Veri hüübis samas, tõmbudes mustaks koorikuks .. L. Merzin. | ‹impers.› Juba hakkab õhtusse tõmbuma. Akna taga tõmbus hämaraks. Iga minutiga tõmbub pimedamaks. Õhtul tõmbus veidi jahedamaks.

tätoveerima ‹42›
jooniseid, tähti, numbreid naha sisse tegema (kaunistuseks, märgistamiseks; loodusrahvail ka rituaalse toiminguna). Tätoveeris meremehe randmele ankru. Käsivarrele tätoveeritud nimetähed. Üleni tätoveeritud selg. Õlale tätoveeritud koonduslaagrinumber. Kutsikaid tätoveerima.

ühes tükis
tervikuna, koos, mitte eraldi osadena. Skulptuur on ühes tükis välja raiutud. Talu põllud müüdi ühes tükis. Kleidi selg on tehtud ühes tükis. Ühes tükis kootud kampsun.

tüütus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as tüütu); tüdimus; keegi v. miski tüütav. Oh seda vanatüdruku elu tüütust! Neid nägusid on tüütuseni nähtud. Seda tõde on tüütuseni korratud. Tuli tüütuseni istuda, arutada, seletada, kuulata. Ta on tüütuseni paljusõnaline. Rahutu haige oli omastele tüütuseks. Kutsikas on üks igavene tüütus. Selg valutab nagu viimane tüütus. Külalised sõitsid ära, viimaks ometi sai neist tüütustest lahti!

uhtuma ‹uhun 42›

1. uhtma, uhama. a. (lainetava v. voolava vee, sademete jms. kohta:) (korduvalt) kuskilt üle käima v. kuskile vastu loksuma, üle v. vastu käies kulutama v. endaga kaasa viima. Rannikut uhub külm hoovus. Kiire vool uhtus jõe kaldaid. Lained uhuvad maakitsust kahest küljest. Meri uhub kaldakruusa. Vesi on jõe parema kalda õõnsaks uhtunud. Lained uhuvad laevatekki, üle ahtri. Kõik, mis oli kraavi põhjas lahtist, uhuti kaasa. Tugev vihm uhtus künkanõlvadel pinnast. Vihmaveed on nõkku uhtunud sõredat liiva. Pinnaveed uhuvad põldudelt väetisi. Paduvihmaga uhuti ära pealmine mullakiht. Vesi on vana paju juurte alt mulla ära uhtunud. Vesi uhub vundamendi alt liiva minema. Kunagised jääsulamisveed on siia pika laugja jääraku uhtunud. Veest siledaks, ümaraks uhutud kivid. Vesi tõusis üle tõkketammide, uhtus minema maju ja uputas inimesi. Lained uhtusid vraki kaldale. Rannale, randa uhutud puurondid. Nädala pärast uhuti laip kaldale. b. (inimese kohta:) suure veega (vm. vedelikuga) loputama. Uhub end külma veega. Läheb duši alla higi maha uhtuma. Uhub puuvilja sooja veega. Pärast pesemist uhutakse villa puhta veega. Nahale sattunud soolhape uhutakse veega maha. Uhtus haava viinaga, et seda mädast puhastada. c. piltl. Elu on südame murede ja valu vastu tuimaks uhtunud. Südamevalu sai pisaratega minema uhutud.
2. uhutud vanutatud. Uhutud riie, trikoo. Uhutud dressid.
3. voolama, tulvama. Võimas jõevool uhub kohisedes mööda. Kuum verelaine uhtus südamest palgesse. | piltl. Kibedus uhub mõru sapina hinge.
4. midagi hoogsalt, energiliselt tegema, uhtma, uhama. a. peksma, lööma, taguma. Uhtus vihaselt kassi. Küll uhuvad üksteist! Said isalt uhtuda või? Poisil uhuti selg kirjuks nagu maakaart. Talupoegi uhuti mõisa tallis piitsaga. Läks lavale ja hakkas ennast värske kasevihaga uhtuma. *.. kukuti siis rehealuse põrandale laotatud kõrsi kootidega uhtuma, et mitte üks iva põhkudesse ei jääks. O. Tooming. b. (muid juhte; ka rõhutades teise verbiga väljendatud tegevuse intensiivsust). Pulmalised uhtusid tantsu, tantsida, polkat. Mehed uhtusid vihelda. Hakkas tööd uhtuma. Uhtus takti lüüa. Hommikuni uhuti kaarte mängida. *Varsti uhtus ta sihiseva vikatiga kastest heina. J. Semper.

uim|selg
zool kuklast keha lõpuni ulatuva seljauimega angerjataoline kala Niiluse jõgikonnas ja Lääne-Aafrikas (Gymnarchus niloticus)

urva|plaaster
kõnek (kase)vits; (üldisemalt:) ihunuhtlus (peam. vitsahoopidega). Kaasikust oli lastele hirmutamiseks urvaplaaster tuppa toodud. Üleannetule anti urvaplaastrit maitsta. Tüdruk ei saanud urvaplaastrit, vaid lihtsalt tutistada. Selg punetas ägedasti pruugitud urvaplaastrist. *Siis kooriti ta paljaks, tõmmati pingile sirgu, tagupool ülespoole, ning õde Klaara .. jagas eksinule hingepäästvat ja ihu õhetama panevat soolast urvaplaastrit. A. Paas.

ära vajuma

1. viletsamaks, halvemaks muutuma, normaalset olekut kaotama, ära langema. Isa on viimase aastaga üsna ära vajunud. Ära joo nii palju, vajud ära! 'jääd purju'. Haigel vajuvad lamamisel selg, ristluud ära 'jäävad valusaks'. Põrand on ukse all ära vajunud, lahtised lauad liiguvad. Lauljate hääled hakkavad ära vajuma. | piltl. Ilus jutt, aga lõpp vajub ära. Ilmad on halvad, kõigil vajub meeleolu juba ära.
2. olematuks muutuma, ära kaduma. *Kõik see kostis läbi une ja vajus siis ära: väsimus pühkis kõik minema. O. Jõgi (tlk). *.. seal oli nii vaikne ja vagune, kõik kui inimesepaari jaoks loodud, kellel ainult enestega tegu, kellele muu maailm ära vajunud. A. Kitzberg.
3. kõnek ära minema, lahkuma. *Juba üks, juba teine vanamees vajusid laua äärest ära, seadsid end seina veerde kükakile ja panid suitsu .. V. Krimm (tlk).

valkjas|hall [-i]
Valkjashall kivi, rähkmoreen. Valkjashalli eterniitkatusega maja. Villane valkjashall riie. Linaski selg on mustjasroheline, kõht valkjashall. Taime lehtedel olid mingid valkjashallid röövikud. Teeäärset rohtu katab valkjashall tolm. Taevas olid valkjashallid pilvetombud. Taevas tõmbus vähehaaval valkjashallist sinakamaks.

valus ‹-a 2› ‹adj›

1. selline, milles on tunda (puutumisel, liigutamisel) valu; valutundega seotud, valuline. Põlves oli valus haav. Selg oli harjumata tööst kange ja valus. Kaelasooned on valusad. Ihul oli valusaid muhke ja vorpe. Valus paise. Katsus ettevaatlikult valusat kohta. King on jala valusaks hõõrunud. Kurk on valus. Südamest käis valus piste läbi. Lihastesse lõi valus kramp. Neelata oli pisut valus. Käia on valus, saabas hõõrub. Lumi oli päikese käes nii ere, et silmadel hakkas valus. || füüsilist valu põhjustav. Valus hoop. Nõelatorge ei olnudki eriti valus. Habemeajamine külma veega oli võrdlemisi valus. Karistamisel sai poiss tunda isa valusat kätt. Üleannetule anti valus keretäis. Mida armsam laps, seda valusam vits.
▷ Liitsõnad: kibe|valus, kõrvetav|valus, tulivalus.
2. hingelist kannatust valmistav, haiget tegev; kibe. Vanemate surma on lastel alati valus taluda. Valus oli seda hävitustööd vaadata. Valus on näha, kuidas haige vaevleb. Kõige valusam oli kuulda laste nuttu. Sellest on tagantjärele mõeldagi valus. Valus oli teadmine, et töökohal tahetakse temast lahti saada. Kaaslaste valus kriitika, valusad ütlused. Valusad kannatused, läbielamised. Ahistasid valusad mõtted vanadusest, surmast. Valus hüvastijätt, lahkuminek, kojuigatsus. Valus kahjutunne, ahastus. See oli valus solvang. Kaotus on alati valus. Pettumused võivad olla väga valusad. Teeb endale juhtunu pärast valusaid etteheiteid. Valusad mälestused.Tal hakkas piinlik ja valus. Kuidagi kahju ja valus oli lahkuda. Seda nähes käis valus piste südamest läbi. Võõra leib on valus süüa. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümneaastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal. || seda hingelist kannatust väljendav, valuline. Ta näol oli ütlemata valus ilme. Virilalt valus naeratus. Valus joon suu ümber. Rinnast tungis esile valus ohkamine. Vaatas mulle valusal pilgul otsa. Vaeslapse valus nutt läks mulle südamesse. Naine valas valusaid pisaraid 'nuttis kibedasti'.
▷ Liitsõnad: magusvalus.
3. raske, raskustega seotud, kibe. Ta on elus küllalt valusaid päevi, valusaid aegu näinud. Kurtis oma valusat saatust. *On meil valusaid päevi olnud: vihm leotab, selg kange, peopesad ville täis. I. Sikemäe. || piltl (mingi nähtuse, asjaolu kohta:) häiriv, muret ja raskusi valmistav. Ministrile esitati valusaid küsimusi. Lahendamist vajavad mitmed keerukad, valusad probleemid. *Annuk oli hädas matemaatika ja füüsikaga, Laane maadles keeltega ja ka ülejäänud õpilastest oli peaaegu igal oma valus koht. V. Saar.
4. suur, kõva; terav. Valus nälg, vaesus, viletsus. Tunneb valusat rahapuudust. Valus ülekohus, ebaõiglus. Valusad lahkhelid perekonnas. Ühiskonna valusad vastuolud. Arstimite järele oli valus vajadus. *See [ülejooksmine] oli valus löök tema prestiižile ja inimestetundmisele, sest oli ju Loot just tema usaldusalune. J. Peegel.
5. mõjult kõva, käre, kange, äge. a. (tule, valguse kohta). Pliidi all põles valus tuli. Lepapuul on valusam tuli kui kasel. Vaigused halud andsid valusat leeki, põlesid valusa leegiga. Päikese, lume valus valgus. *Kogu ääretu, võimas väli [= ookean] kiirgas intensiivset, valusat valgust. J. Smuul. b. (ilmastikuga ühenduses). Valus pakane. Külm läks õige valusaks. Tuul oli valus ja lõõtsus toad jahedaks. *Tuul oli vastu, peksis meile näkku tigedat valusat vihma. M. Traat.
6. kange, kõva (midagi tegema). Ema oli valus kuduja. Mehed olid kalapüüdmise peale valusad. Ta on valus hoolitsema oma laste eest. *Ole aga valus, et alt ära jõuad. J. Mändmets.

valutama ‹37›

1. (füüsilise valutunde kohta kehas, mingis kehaosas). Pea hakkas valutama, lõhub valutada. Pea valutab väsimusest. Selg, jalg, puus, õlg valutab. Haavatud käsi tuikas valutada. Pihad valutasid õhtul, nagu ajaksid pinde välja. Hammas valutas kohutavalt. Kõik luud-liikmed valutasid. Seljas tuikas ja kondid valutasid. Õhtul valutas kogu keha raskest tööst. Küljed valutasid 'olid valusad' kõvast voodist. Lumi säras nii, et võttis silmad valutama. Haavakoht kippus ajuti valutama. Mis kellelgi valutab, sellest ka räägib. *Ta oli nõrk, haiglane, alailma valutas tal midagi, ta väsis ruttu. N. Kaplinski (tlk). || (inimese kohta, kes mingit valu tunneb). Lamas pead valutades voodis. *Kümniku naine valutas hambaid .. J. Lintrop. *.. maapealsetele on antud valutada ühtesid ja samu valusid. Ü. Tuulik.
2. hingelist kannatust tundma v. seda põhjustama, muret tekitama, raskesti vaevama vms. Hing valutas veel kaua selle alanduse pärast. Keegi ei aimanud, mis tal hinges valutas. Kirjanik kirjutab sellest valutava südamega. Südamel valutasid mitmed hooled ja tegemised. Valutas oma pead 'muretses', kuidas asjast puhtalt välja tulla. *Kuskil ajukäärus on elustunud mingi mälestus, mõni kahvatu pilt on hakanud kuskil valutama. M. Traat. *Sattusime ärevusse. See kasvas öö saabudes valutavaks hirmuks. H. Laipaik.

vastama ‹vastata 48›

1. küsimuse, ettepaneku, arvamuse vms. peale midagi ütlema, teatama v. muul moel (näit. liigutusega, žestiga) reageerima; vastust andma. Kellelegi vastama. Küsimustele vastama. Ägedalt, külmalt, rahulikult, ükskõikselt, rõõmsalt, ausalt, jaatavalt, eitavalt, lühidalt vastama. Suuliselt, kirjalikult vastama. Vastas mu pärimisele, pärimise peale, et tunneb end kehvasti. Vastas küsimusele küsimusega. Vastas ettepanekule nõusolekuga. Tegi suu lahti, et vastata, aga häält ei tulnud. Nad ei teadnud, mida vastata. Mis tal oligi vastata. Nii ei tohi emale vastata! Ta ei vastanudki midagi. Jättis küsimusele vastamata. Ei vastanud poolt sõnagi, musta ega valget. Hoidus vastamast. Ära vasta teise eest! Vasta ainult „ei” või „jaa”! „Tere!” – „Tervist,” vastati kooris. Vastab tervitusele naeratusega, noogutades, käega viibates. Vastab naise pilgule kulmukergitusega. Surus sõbra kätt, aga too ei vastanud sellele. Vastasin vaikimisega. Kirjale on ikka veel vastamata. Kuulutusele vastas kümmekond tööotsijat (ühenduse võtmise kohta kuulutajaga). Ankeedile vastas 'ankeedi täitis' mõniteist õpetajat. Järelepärimisele peab amet vastama kuu aja jooksul. Küsis laenu, aga pank vastas äraütlemisega. Üks loll võib rohkem küsida kui kümme tarka vastata. || koolis teadmiste kontrolliks õppetükki üles ütlema, õpetaja küsimustele vastust andma. Vastab tahvli juures tundi. Poiss kutsuti vastama. Tule vasta, mis sa õppinud oled. Vastas eksamil viiele, viie peale. Jäi peale tunde keemiat (järele) vastama. Vastas oma kahed enne veerandi lõppu ära. Õigesti, valesti, hästi, halvasti vastama. || koputamisele, helistamisele vms. reageerima. Koputab uksele, aga keegi ei vasta. Telefon heliseb, mine vasta! Number, telefon ei vasta. Kutsungile vastama. || vastu kajama. *Till, tall! ka kostab metsa sees / ja vastab mets ja karjamaa. Juh. Liiv.
2. mingile teole teoga reageerima. Müksas naabrit ja see vastas samaga. Koer vastab silitamisele sabaliputamisega. Üksikule lasule vastati kuulirahega. Ülekohtule vastati vastuhakuga. Vastas halvale kohtlemisele töölt lahkumisega. Vastas konkurendi saavutusele uue rekordiga. *Ja kinkidele vastab ta [= Urmas] suurematega. K. A. Hindrey. || (vastuarmastuse tundmise kohta). Kellegi tunnetele, tundeile vastama. Neiu ei suutnud noormehele samade tunnetega vastata.
3. vastav(uses) olema; sobiv olema, sobima. Oletus, hüpotees vastas tõele. Teated, andmed vastavad tõele. Kas see jutt vastab tõele või ei? Uue aja nõuetele vastav ehitis. Toode ei vasta standardile. Karistus ei vastanud kuriteo raskusele. Saadu ei vastanud lootustele. Tõlge vastab originaalile. Rittmeister ratsaväes vastas kaptenile jalaväes. Ühele kilomeetrile looduses vastas üks sentimeeter joonisel. Hüpitsa pikkus vastaku võimleja kasvule. Uus kübar ei vastanud kandja maitsele. Esineja kleit ei vasta ürituse stiilile. Naine ei vastanud ta kujutlusele armastatust.
4. van vastutama. *Oma peaga vastad sa, kui nad ära lased karata .. A. Saal. *".. Ja kõigepealt su selg, mis su häbemata sõnade eest vastama peab,” pilkas komtuur. E. Bornhöhe.