[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aed|kannike
bot aiand võõrasema

ema ‹11› ‹s›

1. naissoost vanem, naine oma lapse v. laste suhtes. Mitme lapse ema. Lasterikas ema. Riinal on hea, hoolitsev, armastav ema. Oma lihane ema ei tundnud teda ära. Oleme ühe, sama ema lapsed. Ema poolt sugulased. Sündis oma ema kaheksanda lapsena. Tulevased emad. Imetav ema. Noor ema. On emaks saamas. Ema pidi oma lapsi üksi kasvatama. Tütar on neil emasse (läinud) 'ema sarnane (väliselt, loomult)'. Lasteaiatädi on lastele teiseks emaks. Vaeslapsed said uue ema. Oma ema vits on parem kui võõra ema võileib.
▷ Liitsõnad: ema|ema, esi|ema, isa|ema, kasu|ema, mehe|ema, naise|ema, pere|ema, tite|ema, vallas|ema, vana|ema, vanavana|ema, võõras|ema, üksikema.
2. emane loom oma otseste järglaste suhtes. Noor lehm, alles kahe poja ema. Kassipojad mängisid ema sabaga. Tibud magasid ema tiiva all. Isahunt aitab emal kutsikaid kaitsta. Talled määgisid ema. Mesilaste, sipelgate ema.
▷ Liitsõnad: kana|ema, karu|ema, kassi|ema, linnu|ema, looma|ema, mesilasema.
3. pereema; vanem lugupeetav naine. *Näe, mis teisepere ema meile saatnud. J. Mändmets. *Uks avanes ja lävele ilmus ema Lepik. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: laulu|ema, majaema.
4. mingil alal eeskuju andev, juhatav v. hooldav naine. Vaimne ema. Püha ema 'abtiss'. *Tutvusin preili Niilusega konvendis. Organiseerusin alles tänavu. Preili Niilus on mu akadeemiline ema. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: leiva|ema, ristiema.
5. piltl millegi alus, tekitaja, esilekutsuja. Eesti teatrikunsti ema Lydia Koidula. Tagasihoidlikkus olevat kõigi vooruste ema. Ettevaatus on tarkuse ema. *Vaesus on sagedasti mitme haiguse ema. J. V. Jannsen. || (personifitseeritult). Niilus, Egiptuse helde ema. Päike, meie ema. *Maamulda on rahvas sageli ristinud emaks. Ja seda ta on. J. Eilart.
▷ Liitsõnad: metsa|ema, tuule|ema, veteema.
6. (laeva, paadi) emapuu. *Tema kiilu, üsna väikest nagu kõigil Põhjala laevadel, kutsuti emapuuks või lihtsalt emaks. L. Meri.

emak ‹-u 2› ‹s›
murd võõrasema. *Ei ole lihane ema, ainult emak... Poiss on esimesest naisest... A. Murakin (tlk).

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

istutama ‹37›

1. taime esialgsest kasvukohast uude, alatisse kasvukohta paigutama; (sibulat) mulda kasvama panema. Lilli, puid, põõsaid istutama. Kapsaid istutama. Istutas hauale mõne võõrasema. Istutas kogu peenra roose täis. Käisime metsa istutamas. Ants istutas aianurka väikese vahtra. Augusti lõpul istutatakse hüatsindisibulad uuesti mulda. | piltl. *Loodus oli ta lõuale istutanud väikese käsna.. J. Semper.
2. istuma panema. Istutas noormehe enda kõrvale koolipinki. Istutas sõbra paadipärasse, toolile, leentooli, pehmesse tõlda. Tüdruk istutas end sängi jalutsisse. Maamehed istutasid end maja kivitrepile. | piltl. *Aga rätikut ta ei tahtnud, vaid istutas juustekuhilale väikese ümmarguse padamütsi.. L. Vaher.
3. piltl kellessegi midagi juurutama v. sisendama, kedagi millegagi nakatama, kelleski millelegi alust panema. Kellessegi mingit mõtet, usku, harjumust istutama. See istutas meisse paraja annuse ärevust, hirmu. Ema istutas pojasse omaenda aususe ja õigluse. Õpetaja oli klassikollektiivi istutanud mõnedki huvialgmed. Ebaõiglane karistamine oli poisisse istutanud jonni ja kangekaelsust.
4. med kude teise paika siirma, siirdistutama, siirdama. *Säilinud ühissapijuha ja kõhunäärme osa istutatakse peensoole lingu.. V. Rätsep.

kasvatama ‹37›

1. põllukultuure, taimi viljelema v. loomi pidama. Teravilja, rukist, nisu, otra, maisi kasvatama. Kartuleid, juurvilja, kurke, tomateid, kõrvitsaid kasvatama. Lõunas kasvatatakse troopikapuuvilju, viinamarju, teed. Majand kasvatas lilli, roose. Isa kasvatas aias peenardel tubakat. Need taimed on enda kasvatatud seemnest. Loomi, karja, hobuseid, lambaid, hõberebaseid kasvatama. Kasvatas sead peekoniks. Linde, kanu, hanesid, kalkuneid, parte kasvatama. Tiikides hakatakse kalu kasvatama.
2. millegi kasvamist võimaldama v. soodustama (ka selle tulemusena mingeid tooteid andma). Väetamata maa ei kasvata vilja. Kirsid õitsesid küll, aga marju otsa ei kasvatanud. See õunapuu kasvatab magusaid õunu. Rukis kasvatab alles kõrt, pead. Puu kasvatas endale vägeva võra. Peenrad kasvatasid ainult umbrohtu ja maltsa. Nii rikkalikku viljasaaki pole need maad varem kasvatanud. Lambad on suve jooksul pika villa selga kasvatanud. *Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik .. B. Alver.
3. millelgi kasvada laskma. Habet, vuntse, patse kasvatama. Poiss kasvatas endale pikad juuksed. Kasvatab hea elu peal kõhtu. Poiss on maatööks noor, las kasvatab veel konti. | piltl. *Talle ei antud aega sammalt selga kasvatada ega isiksusena tarduma hakata .. E. Nirk.
4. piltl põhjustama, tekitama. Raske töö on taadile küürugi selga kasvatanud. *.. läikles tumedalt vesi, millel lained kasvatasid juba väikesi, valgeid harjakesi. A. Mälk.
5. rohkendama, suurendama, lisama. Kogus ja kasvatas oma vara. Jõudu, rammu kasvatav toit. Vastase loidus kasvatas ründajate julgust. Kõik see ei kahandanud, vaid hoopis kasvatas üldist uudishimu. Okupantide omavoli kasvatas rahva rahulolematust. Inimestes tuleb kasvatada distsipliini. *Tuul ulub ja kasvatab hangi. M. Nurme. || looma, välja arendama. Uurija kasvatas nendest faktidest terve teooria. || kudumisel järgmise rea silmade arvu suurendama, laiemaks kuduma. Sukka, sukasäärt, kinnast kasvatama. Kasvatage järgmises reas kolm silma juurde!
6. laste, noorukite eest (vanemana, hooldajana) hoolitsema; õpetama ja suunama, käitumist ja kombeid õpetama vms. Teda kasvatas võõrasema. Kohus otsustas poja jätta ema kasvatada. Kasvatas tütre suureks. Poiss jäi pärast vanemate surma päris võõraste kasvatada. Abielupaar võttis endale lastekodust väikese tüdruku kasvatada. Püüdis oma lastest kasvatada tublisid ja ausaid inimesi. Kool õpetab ja kasvatab noori. Ta on abielus ja kasvatab kaht tütart 'tal on kaks tütart'. Kohe näha, et halvasti kasvatatud noorukid. Mind on lapsest peale kasvatatud tööd austama. Kuldnokapaar kasvatas lennuvõimeliseks seitse poega. || (hrl. täiskasvanud inimest) mõjutama, sihikindlalt suunama; kelleski mingit kindlat joont arendama. Autor tahab oma teostega lugejat õpetada ja kasvatada. Ta kasvatati kuulekaks käsutäitjaks. Peame kasvatama oma iseloomu. Kogemused kasvatavad inimest. Küll sinust meri, sõjavägi mehe kasvatab. Kollektiivi, kirjanduse, kunsti kasvatav mõju. *Õnneks olin ettenägelik ja kasvatasin endale toimetuse sekretärist ise asetäitja .. O. Tooming.
7. van korrutama. *„Kasvata mõeldud numbrit kahega!” – „Kasvatasin!” M. J. Eisen.

klopsatama ‹37›
(heledamalt) kopsatama. *Niipea kui uks oli võõrasema järel kinni klopsatanud, kustus ka tuluke akna taga. O. Jõgi (tlk).

kuri ‹kurja 32›
I. ‹adj›
1. (loomu poolest) õel, tige, halastamatu, pahatahtlik. Kuri mõisahärra, kubjas, sundija. Kuri nõid. Deemonid ja muud kurjad jõud. Perenaine, võõrasema oli väga kuri. Tal on kodus kuri ämm. Vanas eas läks ta üha kurjemaks. Eidel oli kuri süda, kuri ja terav keel. Kes kaitseb mind kurja maailma eest? Viin on tema kurjem vaenlane. Poisil on kurjad silmad. Kuri kahjurõõmus muie. Kurjad keeled kõnelesid 'levisid kuulujutud', et raamatupidaja armastab vägijooke pruukida. || (pahasoovliku plaani, teo vms. kohta). Kuri kavatsus, plaan. Nad peavad kurja nõu. Haub kurje mõtteid, kurja kättemaksu. Sa mängisid mulle kurja vembu. Temaga tehti kurja nalja. *..halastamatu on tema süda ja kurjad ta teod. J. Sütiste. || (loomade kohta:) kallale, hammustama v. lööma kippuv. Kuri elajas, pull. Vana isahani on hirmus kuri. Lapsed on kuke, jäära kurjaks õpetanud. Kuri koer õue hoiab.
2. vihane, (väga) pahane. Nüüd sai isa päris kurjaks. Ega sa minu peale väga kuri ole? Miks oli ta kõigi vastu nii kuri? Ära ole lapsele nii kuri. Mart ei olnudki eriti kuri, kui juhtunust kuulis. Ta heitis naisele kurja pilgu. Kes seal räägib kurja häälega? Õpetaja nägu, ilme läks iga hetkega kurjemaks. Ma ei lausunud ühtegi kurja sõna.
3. (millegi kohta:) halb, paha; kehv; hull vms. vrd kuri (4. täh.) Algasid sügisesed kurjad ilmad. Kurjad aimused, ended, kuuldused. Tal on kuri kuulsus. Ajad on kurjad. Kohtuasi võttis kurja pöörde. Olen oma elus näinud nii häid kui kurje päevi. Noored läksid, sattusid kurjale teele. Kurjemaks ei või see asi, lugu enam minna. *Ööd muutusid pikemaks ja meri kurjemaks. A. Mälk.
4. (millegi suurust, tugevust, ägedust vms. rõhutades) vrd kuri (3. täh.). a. ränk, raske; ohtlik; piinav, raskesti talutav. Tuli kallale kuri köha, palavik. Isal oli kuri haigus, tõbi, kasvaja. Meest kardeti kui kurja katku. Võlad tegid emale kurja muret. Sulle tehti kurja ülekohut. b. suur, hirmus, kõva, kange. Kõige kurjem külm oli möödas. Tüdruk nägi õppimisega kurja vaeva. Tekkis kuri kiusatus ujuma minna. Tal tekib kuri kahtlus, et midagi on korrast ära. Mul on kuri kavatsus, plaan sind maale kaasa võtta. Haige piinles kurjal kombel 'väga, hullusti, hirmsasti'. See kõik tüütas mind kurjal moel 'väga, hullusti, hirmsasti'. *Aga kurjaks prassimiseks on viimasel ajal läinud ikka küll – juba teist ööd on ta ühtejärge joobnud. E. Kippel. c. karm, range. Kuri käsk, korraldus, ettekirjutus. Sai kurja karistuse. Kord on siin väga kuri. Korra säilitamiseks võeti tarvitusele kõige kurjemad abinõud.
II. ‹s›
1. kurat, saatan, vanaõelus, vanasarvik. Kuri kiusab, ahvatleb. Sipleb kurja võrgus. Mehel õnnestus kurja küüsist pääseda. Kõik tormasid, nagu oleks neil kuri kannul. *Ja lävesse oli hobuseraud naelutatud, et kuri jalgupidi kinni jääks. F. Tuglas. || kõnek (kergelt kirudes, pahandades, vahel ka naljatades:) põrguline, kurivaim, sunnik. Vaata, näe kurja, tema ka kohal! Kes kurja teab, mis nad loomale sisse söötsid. *..ema vaatab mesilaste järele, need kurjad võivad küll tänase ilmaga peret heita. E. Krusten. *Kuri võtku, mõtles ta, see peremeheseisus ei ole naljaasi. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: vanakuri.
2. halb asi v. tegu, halb; halbus, kurjus; ant. hea. Kellelegi kurja tegema. Kurja ära hoidma. Ära tasu kurja kurjaga! Me tasume neile kõige kurja eest kätte. Mu hing aimab kurja. Neil on midagi kurja mõttes. Meeste näod kuulutavad kurja. Haub südames mehe vastu kurja. Viin on kõige kurja juur. Proovisin küll heaga, küll kurjaga. Kui ei lähe heaga, siis läheb kurjaga. Ega küll küllale kurja tee. *Et sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga. A. H. Tammsaare. *Ta on täna püsti kurja täis, see Andres... A. Jakobson. || ‹omastavas koos postpositsioonidega peale, peal, pealt, harvemini väliskohakäändeis› kõnek (mingisse keelatud kohta minemise, seal olemise vm. halva lubamatu teo, toimingu kohta). Lambad läksid kurja peale. Kari on kurja peal. Karjane ajas loomad kurja pealt ära. Poiss oli sellise näoga, nagu oleks ta kurja pealt, kurjalt tabatud. *Sellistel kordadel viis Priidu loomad lausa kurjale – kas riigimetsa või naabrite heinamaale. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: tulekuri.

kädisema ‹37›

1. kädistama. a. (lindude, loomade kohta). *.. niipea kui jalg puutus sõredat ja krabisevat kevadist lund metsa ääres, tõusis kädisev harakapaar puude latvadesse.. A. H. Tammsaare. b. (rääkimise kohta). *".. Ähvardab minna, aga siin sööb ja seletab!...” kädises võõrasema nagu kuulipilduja. A. Mälk.
2. murd kägisema. Kädisev kaevukook. *.. nagu oleksid reejalased kädisenud vastu jäätanud teekonarusi. A. Jakobson.

orb ‹orvu 21› ‹s›
ilma vanemateta laps; laps, kelle üks vanematest on surnud; sün. vaeslaps. Täielik orb. Isata, emata orb. Lapsendasin oma õe orvu. Laps jäi viieaastasena orvuks. Mu vanaema oli üles kasvanud orvuna. Sõda tegi paljud lapsed isatuiks orbudeks. Varsti tõi isa orbudele võõrasema majja. || (loomade kohta). Orvuks jäänud karupojad anti loomaaeda.
▷ Liitsõnad: pool|orb, täisorb.

puutuma ‹37›

1. (kergelt) kellegi v. millegi vastu minema v. ulatuma; kedagi v. midagi (põgusalt) katsuma, puudutama. Vaata, et käsi (vastu) pliidirauda ei puutuks. Kaevas, kuni labidas millegi kõva vastu puutus. Nii madal ruum, et pea puutub (vastu) lage, lakke. Paadipõhi puutub veealust kivi. Pikk hein puutub kõditades sääri. Ta soe hingeõhk puutus mu nägu. Me käed puutusid vastamisi.Puutus mööda minnes vaasi külge, vastu vaasi, nii et see laualt maha kukkus. Hüppe pikkust mõõdetakse sealt, kus kand maad puutub. Lõpuks puutuvad jalad põhja. Külma rauda ei tohi keelega puutuda. Puutus vaid moepärast huultega veiniklaasi. Nagu poiss midagi puutub, nii on tükid taga. Mida enam pori puutud, seda laiemale laguneb. *Jõgi oli, aga see ei puutunud Sooniku piire.. A. H. Tammsaare. | piltl. Tüdruku silm puutus poisi küüru. Laul ei ulatunud ta hinge põhja puutuma. Näpud on hakanud kukru, tasku põhja puutuma. *Naine, sa räägid arutuid sõnu, kurbus on su meeli puutunud. A. H. Tammsaare. || seksuaalselt lähenema. Karl ei puutunud ühtki tüdrukut, hoidis pigem kõrvale. Puutumata 'süütu' tüdruk. *Kui mees temasse puutus, ei äratanud see iha, vaid trotsi ja vastikustunnet. M. Traat. *Kaks aastat elasid abielu ja enne seda ka, sest ega Erna pulmaööl enam puutumata olnud, kus seda. V. Ilus.
2. (kätte võttes) midagi millegagi tegema: (toiduks) tarvitama, kasutama; (loata) võtma. Poisid jätsid toidu puutumata, nad ei puutunud laualt midagi. Me ei puutunudki võileibu. Jook, hommikueine jäi (minust) puutumata. Hea laps ei puutu tuletikke. Tooreid marju ei tohi puutuda! Pole aega õppida, raamatud seisavad puutumata. Minu poolest mädanegu need palgid, mina neid ei puutu. Imelik, voodi on täitsa puutumata. Mahajäetud majas on tänini kõik puutumata. Varusid me ei puutunud. Kas sina puutusid isa tööriistu? Puutumata bensiinikanistrid. Inimesest, inimtegevusest puutumata loodus. Need on puutumata 'puutumatud' tagavarad. || varastama. Mina pole tema taskust sentigi puutunud. Kes siit ikka võtab, võõrad on kaugel ja omad ei puutu. Kustas olevat peremehe rahasse puutunud. Ta pole elu sees võõrast vara, asja puutunud. || piltl midagi muutma, ümber tegema, sekkuma. Proovigu toimetaja juttu puutuda! Võimude korraldustesse ametnik puutuda ei saa. Riik ei tohiks kiriku probleemidesse puutuda.
3. kallale minema, liiga, kurja tegema, vägivalda tarvitama; kahjustama. Ära löö, ära puutu minusse! Ole rahulik, ega öökull lapsi puutu. Koer linnupesadesse, linnupesi ei puutunud. Tulgu veel mind togima, puutugu veel! Ära puutu mind, virutan vastu! Võõrasema ei puutunud kunagi kasulastesse. Needki, kes kellessegi polnud puutunud, võeti kinni. Proovigu venna külge puutuda! Mehed võeti kinni, naised-lapsed jäeti puutumata. Ise jäime heitluses puutumata, ükski kuul meid ei puutunud. Pikne lõi puusse ja jättis maja puutumata. Makedoonia kuningas ei puutunud Jeruusalemma. Surmast, sõjast puutumata küla. || puutumata rikkumata, rüvetamata; puhas. Ta on suutnud kodu puutumata hoida. Laastatud metsade taga kohiseb puutumata põlislaas. Puutumata ja püha hiis. See oli väga ilus, imeliselt puutumata koht.
4. hingeliselt haavama, riivama, haiget tegema. See märkus, vihje, lause, tõsiasi puutus teda väga. Ta vaikimine puutub mind valusalt. Perekonna, rüütli au ei tohi puutuda! Oli nii kibestunud, et ei jätnud kedagi puutumata. Laitus puutus otse ta südant. || millestki delikaatsest, haigettegevast (vihjamisi) rääkima. Olnud tülidesse ei puutunud neist kumbki. Jätame selle teema puutumata. *Kui mina räägin oma pattudest, siis kuulad sa üsna rahulikult .. aga niipea kui ma julgen puutuda sinu patte .. siis kaotad sa kohe tasakaalu ja mina olen tõbras. A. H. Tammsaare.
5. kellegi v. millegi kohta käima, kellegagi v. millegagi seoses olema. Armastas täpsust, eriti kui see puutus teistesse. See fakt puutub ministri eraellu. Teda huvitab kõik, mis lindudesse puutub. See on mu sünnikohta puutuv legend. Tahaksin küsida paari töösse puutuvat asja. Haridusse puutuvaid küsimusi ei arutatud. Mis puutub su paksusesse, siis see pole suur õnnetus. Ära räägi emale tülist, ta ei puutu asjasse. Jutt on ebameeldiv, aga puutub asja(sse). Asjasse puutumata lõigud on tekstist välja jäetud. Oli häbelik, kui asi naistesse puutus. Ta rääkis lastele asjust, mis neisse ei puutunud. Mis puutub see siia, keda ma ootan. Ma ei puutunud kuidagi temasse, aga ta hoolitses mu eest. Ema ei kuulnud enam kunagi midagi, mis puutunuks ta pojasse. *Kõik puutub kõige juurde, nõnda on juba inimese elu seatud... M. Traat. *.. kõik puutub ju kõigesse. Kõik! A. H. Tammsaare. || (väljendab mingi seose olulisust v. mitteolulisust kellegi jaoks:) korda minema, asja, pistmist, tähtsust olema. Maameeste mured ei puutu linnameestesse. See, kuidas sul asjad edenevad, puutub minusse küll. Ta soovid ei puutunud minusse. Nad ei huvitanud kedagi – kellesse puutukski vaesed inimesed. Mis puutuvad meisse elu argiaskeldused! Nende eraelu ei puutu teisse ega meisse. See ei puutu muidugi minusse, aga.. Mis puutub see võõrastesse, mida ma teen! Mis see sinusse puutub? Ei puutu teistesse, kellega ma elan. Andres ei puutu sinusse, ta on minu laps! | van. *Jaa, jaa, härr Oili, mis puutub sõda meile! O. Luts. *Mis puutub see teile, / kes armas on mull'.. A. Haava.
6. sattuma, juhtuma (3. täh.) Tüdruk puutus üha sagedamini naabertallu. Teel puutus sõber vastu. Autod puutuvad siiakanti harva. Mees polnud seni kohtu alla puutunud. *Puutub külapoiste sekka, irvitavad need, hambad laiali, kui koerad. Juh. Liiv. *.. palus Jaani, kui see linna puutuvat, teda vaatama tulla. E. Vilde. | (püsiühendites). Laps sõi seda, mis kätte puutus. Klassikateosed puutusid poisile juba varakult kätte. Haaras esimese toika, mis pihku puutus. Hoidku taevas teda praegu isa(le) pihku puutumast. Peale vihmakrabina ei puutunud midagi kõrvu. Sauna Antsu kaudu puutus asi peremehe kõrvu. Lugu puutus politsei(le) kõrva. Mulle on kõrvu puutunud, et... Ega mu piip pole sulle silma puutunud?

siplane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
murd sipelgas. *„Sa kallis aeg, inimesi kui siplasi!” hädaldas võõrasema. O. Jõgi (tlk).

sügav|lilla
tugevatooniline, intensiivne lilla. Kannikese, võõrasema sügavlilllad õied.

toetama ‹37›

1. (teat. asendis püsimiseks) toeks (1. täh.) olema. a. midagi ülal v. püsti hoidma, millelegi kindlust andma. Vanakesel polnud kedagi käsivarrest toetamas. Kuuriseina toetati vaiadega. Keppidega toetatakse noori õunapuid, saagi all lookas õunapuuoksi. Tulvavee ajal kästi tammi toetada liivakottidega. Käänakul tuli heinakoormat õlaga toetada. Käsi toetas võdisema kippuvat lõuga. Sambad toetavad kuplit. Murdunud jalga toetav kipsmähis. *.. lugemistare uks oli ainult teibaga kinni toetatud. H. Rajamets (tlk). *Peremehel on jalg üle reeveere väljas, korduvalt toetab ta vastu, et ta elav koorem ümber ei läheks. V. Alttoa. | nlj. Lähen kohvikusse tooli toetama. || van turgutama. *Põgenejad puhkasid parajasti metsas puie varjul ja toetasid väsinud liikmeid toidu ja keelekastega. F. R. Kreutzwald. b. kedagi (hrl. käega hoides) aitama. Haiget tuleb kõndimisel toetada. Kui ta poleks mind toetanud, oleksin kukkunud. Vaeseke oli nii purjus, et teda tuli kahelt poolt toetada. Toetab haavatut küünarnukist, käest, käe alt. Talutab vanakese kaenla alt toetades ukseni. Vigastas ennast nii kõvasti, et ei jaksanud toetamata edasi minna. *„Kallis, toeta mind!” Daam aitas härra Ikka poolistukile ajada, nii et sel oli võimalik kirjutada .. A. H. Tammsaare.
2. millegi v. kellegi otsekui toeks oleva vastu, najale seadma, najatama, nõjatama, naaldama. Tee on libe, toeta end minu vastu. Toetas end vastu puutüve, vastu toolikorju. Toetas end tõusmisel seina najale. Laps toetab pea ema rinnale, õla najale. Toetab selja vastu seina. Istus, pea kätele, käe najale toetatud. Toetab käed, küünarnukid, sõrmed lauale. Tugeva tuuleiili ajal toetan jalad tugevasti maha, vastu maad. Toetanud peegli vastu raamatuselga, hakkas ta habet ajama. Toetab redeli vastu seina, seina najale. Mängija võtab poogna ja toetab viiuli lõua alla. Kõhutas murul, lõug kätele toetatud. Naine toetab sõjakalt käed puusa. *Tal pole märjal jääpangal kuskile käsi toetada. R. Vellend. || kõnek (istet võtmise kohta). Toetab end toolinurgale, lävepakule. Kõik istekohad olid hõivatud, kuhugi polnud end toetada. Et hinge tagasi tõmmata, toetab ta istmiku redelipulgale. Toetage ivake, puhake jalga. || kõnek mingisse asendisse seadma v. ajama. Jänes pikas rohus toetas end istukile. *Toetasin vineerkohvri püsti istumise alla ja puhkasin sealsamas kõnniteel. R. Vaidlo.
3. kõnek toetuma. *Kupeest lahkudes toetate käega vastu uksepiita. H. Rajandi (tlk). *Noor Peet toetas pärast võõrasema ja venna äraminekut õueaia najale ja nuttis .. E. Aspe.
4. kellelegi v. millelegi tuge (2. täh.), kaitset v. abi andma, kaasa aitama. a. (innustades, julgustades, tegevuse v. nõuandega). Toetagem noorukit töös, eluvõitluses. Püüdis haiget trööstida ja toetada. Pulmapäeval olid nad tõotanud teineteist surmani toetada. Üldsus toetab streikivaid kaevureid. Kodu peab laste kasvatamisel kooli toetama. Ta toetab meie püüdlusi. Esimesi professionaalseid kunstnikke polnud toetamas traditsioonid ega arenenud kunstielu. Sõber ulatab sõbrale oma toetava ja abistava käe. Mind toetati julgustavate pilkude ja noogutustega. Kirjanik on nõus uut väljaannet nõu ja jõuga toetama. Üks alustab laulu ja teised toetavad mehiselt. Naeris ise oma nalja peale, aga keegi ei toetanud teda. Teda toetas mõte, et varsti tuleb puhkus. Kiitus toetab enesetunnet. Talle ei öeldud ühtegi toetavat sõna. Lisaks põhiravile määras arst ka toetava ravi. *Kõik nad jagasid mulle väärtuslikke näpunäiteid, toetasid mind igati, eelkõige kirjanduse hankimisel .. J. Selirand (tlk). *Lugemine toetas teda, kui inimesed enam toetada ei tahtnud. V. Saar. b. (sõjaliselt). Liitlased toetasid operatsiooni omalt poolt. Dessanti toetavad suurtükid ja lennuvägi. Kuulipildujad toetasid rünnakule minevat roodu täpse tulega. c. (majanduslikult). Majanduslikult, materiaalselt, aineliselt, rahaliselt toetama. Toetatakse noori perekondi, pensionäre. Riik toetab kultuuri, haridust. Toetab poissi õppimisel kindla kuurahaga. Paljud toetasid teatri ehitust väiksema või suurema summaga. Toetab oma palgast ka vanemaid. Elab kuidagi pensionist ära, lapsed toetavad ka. Ebaõnnestunud äri vajas toetavat kapitali.
5. kellegi v. millegi poolt olema, kellegi vaateid, arvamust, tegevust vm. heaks kiitma. Enam kui pooltel hääletussedelitel toetati erakonna senist esimeest. Toetan Kalitsa kandidatuuri. Toetab põllumeeste parteid. „Sa tegid õigesti!” toetas ema last. Toetan eelkõnelejat. Kellegi nõudmisi, ideid, mõtet, seisukohta toetama. Koosolek ei toetanud juhataja arvamust. „Antsul on õigus.” – „Muidugi on Antsul õigus,” toetasid teised. Rahvas toetas valitsuse algatatud reforme. Prokurör toetab kohtus riiklikku süüdistust. Millist maailmavaadet sa toetad? Uue otsinguid kunstis ja muusikas tuleb igati toetada. Väidet toetavad 'kinnitavad' ka arheoloogiaandmed. *.. tehnika murrab su maha, kui pole praktikat toetamas. V. Saar.

tortsakalt ‹adv›
(< tortsakas). *„Noh, aga miks sa kodus edasi ei võinud olla?” pärin ikka tortsakalt. – „Ei võinud ... Võõrasema ei salli mind.” V. Ilus.

valjus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. karmus, rangus. Vanemate, võõrasema valjus. Õpetaja nõudlik valjus. Sõja, võõra võimu valjus. Karistuse valjus. Teda hoiatati kloostrikorra valjuse eest. Hirmutas kohtumõistjate pilkude valjus. Riidles teeseldud valjusega. Sõjavägi surus halastamatu valjusega vastuhakud maha. Vaevalt õnnestub neil valjusega poja meelt muuta. Liigne valjus kasvatuses on taunitav. *.. see [= pihiisa] oli mulle karistuse määranud, mida ma ka ettekirjutatud valjuses täitsin. G. Helbemäe.
2. hääle kõvadus, kaugele kostmine. Hääle valjus. Hõigete, müra valjus. Raadio mängis täie valjusega.
3. (ilmastikuga ühenduses:) tugevus, kangus, ägedus. Pakaste valjus. *.. tuul puhus ikka endises suunas ja vana valjusega. Isegi väinas olid lainetel valged harjad peas. A. Kalmus.

vits ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. peen painduv oks v. võrse (punumiseks, kinnitamiseks, löömiseks vms.). Pikk vetruv vits. Koorimata, kooritud vitsad. Isa tõi metsast vitsu. Otsis parajaid korvipunumise vitsu. Vitstest punutud korv, tool, aed. Hakkas vitsadest mõrdu valmistama. Hirmutab vitsaga hanesid. Murdis loomade ajamiseks põõsast vitsa. Kaseoks oli karjapoisi vits. Roovlatid seoti sarikate külge sõrmejämeduste vitste abil. Mees kadus nagu vits vette 'kadus jäljetult'. || (karistusvahendina; märgib ka ihunuhtlust). Sai isa käest vitsa. Koeruse eest anti vitsa. Talle anti korralikult vitsa. Laps on vitsa väärt. Tüdrukule on vitsa vaja. Võttis vitsa ja andis poisile kere peale. Nuhtles last vitsaga. Nüüd on vitsad soolas! Talupoeg sai mõisas vitsu. Mässulisi karistati 15 paari vitstega. Tõrkujatele määrati 60 hoopi vitsu. Isa sõna enam kui ema vits. Oma ema vits ja võõrasema võileib on üks. Omad vitsad peksavad. *Kodus isa vits ja rihm, koolis poiste kõrvakiilud. H. Sergo. || piltl karistus, nuhtlus. Ühed valusad, kibedad vitsad on ta usaldamise eest juba saanud. Ta on omad vitsad juba kätte saanud. Jumala vitsa oli kogu pere tunda saanud. Kontroll tabas neid ootamatult nagu taeva vits. *Taani mõõk on paljudele otsekui issanda vits, mille vastu nagu keegi ei saaks. H. Sergo. | (imestust, üllatust, pahameelt väljendavates ütlustes). Oi, issanda vits, kus on julm mees! Sa issanda vits, missugune elu! *Issanda jumala vits, kas siin majas kunagi rahu ei saa? E. Park.
▷ Liitsõnad: kadaka|vits, kase|vits, lepa|vits, paju|vits, toomingavits; aia|vits, härja|vits, karja|vits, kausta|vits, korvi|vits, parda|vits, sebavits; lapsevits; nõiavits.
2. painduvast oksast v. metalliribast käänatud võru millegi kooshoidmiseks. Vankriratta rauast vits. Kuum vits läks kiiresti rattale peale. Nõul on kadakast, saarepuust vitsad. Kibu hakkas juba kuju võtma, ainult vitsad puudusid veel. Kuuseokstest koolutati tünnidele vitsad peale. Ajas, pani, lõi puunõule vitsad peale. Õllevaat oli vitsad pealt ära löönud, visanud. Püksirihm on pingul nagu vits tõrrel. *.. kaks pütti läks kukkudes vitsadest lahti. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: plekk|vits, puu|vits, raudvits; nõu|vits, ratta|vits, riista|vits, tünni|vits, äärevits.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes taimenimetustes
▷ Liitsõnad: hane|vits, kuld|vits, maa|vits, metsvits; kibuvits.

vopsima ‹42›
korduvalt vopsama, vopse andma. Vopsis teist rusikaga. Kukk hakkas kanu vopsima. Võõrasema vopsis last hommikust õhtuni.

võõras|ema

1. kasuema. Isa oli leseks jäänult uuesti abiellunud ja tütre kasvatas üles võõrasema. Muinasjutust on tuntud Tuhkatriinu kuri võõrasema.
2. bot aiand lillakas- ja kollakaskirjude suurte õitega ilutaim, aedkannike (Viola x wittrockiana)

võõras|tütar
kasutütar. Võõrasema suhtus võõrastütresse nagu lihasesse lapsesse. Abielludes sai mees lisaks naisele ka kolm võõrastütart.