[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aadli|mõis
aadlikule kuuluv (pärus)mõis. Peale aadlimõisate oli veel riigi-, kiriku- ja linnamõisaid.

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

aastake(ne) ‹-se 5› ‹s›
kõnek (< dem aasta). Üks aastake jälle surma poole! Tal neid aastakesi ka juba kenakesti, varsti vanatüdruk. Veel paar aastakest, siis on pensioniaeg käes.

aastane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. aasta (v. teat. arv aastaid) vana, aastavanune. Aastane laps. Laps saab aastaseks. Müüa aastane mullikas. Veel seitsmekümne viie aastasena käis ta tööl.
2. aasta (v. teat. arv aastaid) kestev, aastapikkune. Leping on aastase tähtajaga. Aastased kursused. Kahekümne viie aastane ajavahemik.
3. aasta (v. teat. arvu aastate) jooksul saadud, kogunenud, tehtud jne.; aastaks, aasta peale ette nähtud, määratud jne. Aastane teenistus, tulu, sissetulek. Aastane saak, püük. Kogu mu aastane töö läks untsu. Aastane sademenorm.
Omaette tähendusega liitsõnad: ühe|aastane, kolme|aastane, viieteistkümneaastane; mitme|aastane, mõne|aastane, paariaastane; iga-|aastane, läinud|aastane, mineva-|aastane, möödunudaastane

aasta|number
kõnek aastaarv. Kui ta sündis, kirjutati aastanumbriks 1940. Maja peab valmima veel selle aastanumbri sees 'veel sel aastal'. *.. [õuevärava] põikpuusse olid lõigatud kustunud märgid: õuemärk ja värava tegemise aastanumber. A. Mälk.

aateline ‹-se 5› ‹adj›

1. aatest, aadetest innustunud, neile andunud, aatlev. Aateline inimene. Noorsugu on ikka aateline olnud. Üks tema aatelisemaid sõpru.
2. aadetel põhinev, neist tulenev, nendega seotud (mõnikord materiaalse, praktilise vastandina). Neil on aatelisi lahkarvamusi. *Veel ei olnud vanadus ja tüdimus tema aatelist õhinat suutnud summutada. E. Vilde.

abiline ‹-se 5› ‹s›
abistav, abiks olev isik (ajutiselt, juhuslikuna v. pidevalt). Perenaisel oli köögis mitu abilist. Tiinast pole veel emale abilist. Kas tegid remondi üksi või oli sul abilisi? Pottsepp ning tema abiline. Ta oli töötanud aedniku abilisena. Palkas endale kaks abilist. || aitaja, abistaja (mitte isik). Koer on inimese ustav abiline. Masinad on meile asendamatuks abiliseks.
▷ Liitsõnad: koduabiline.

abstraktselt ‹adv›
(< abstraktne (1. täh.)) Lapsed ei suuda veel abstraktselt mõelda. Lektor käsitles teemat abstraktselt ja raskepäraselt.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aeglema ‹ajelda 49›
hrv aega viitma, viivitama. *On jäänud lohakile nii palju asju – kes siis nüüd enam tohib ajelda. O. Luts. *Ma aeglen veel, ei raatsi päevast lahku .. M. Under.

omal ajal
ükskord, kunagi. See oli omal ajal, kui me veel noored olime. *„Küll ma teid omal ajal meeles pean, rätsep Tõnis,” ütles Mari .. L. Koidula.

ahah ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. teatavaks võtmist, nentivat kinnitust, möönmist, ka märkamist, taipamist, mõistmist. Ahah, no hea küll, olgu nii. Ema, sain matemaatikas viie – Ahah, vaat kui tore. Ahah, kõik on kohal. Ahah, nüüd ma mõistan! b. kahjurõõmu, parastamist, võidurõõmu. Ahah, paras, said nüüd! Ahah, kas veel kipud koera õrritama!

aher|vare [-vareme]
põlenud hoone(te) (kivi)jäänused. Maja oli öösel maha põlenud, hommikul suitses veel ahervare. Sõda jättis meile laastatud maa ning ahervaremed. Kunagise sünnikodu ahervare.

ahistama ‹37›

1. kitsikusse ajama, raskusi, häda põhjustama, tugevasti kimbutama. Orduväed ahistasid eestlaste malevat. Muistsed saarlased ahistasid tasuretkedega Rootsi rannalinnu. Juba keskmängus ahistas valge musta kuningat. Kedagi seksuaalselt ahistama. Hundid ahistasid põtra. Koertest ahistatud metskits. Jääväljad hakkasid laeva ahistama. *.. Wühner ise viidi kasakate saatel Viljandisse; loata koosolekute pärast ahistati teda veel hiljemgi. F. Tuglas.
2. vaevama, piinama, rusuma, painama. Mured, rasked aimused ahistavad hinge. Elu hallus kippus meelt ahistama. Südant ahistav piin, tusk, leinavalu. Tundsin ahistavat hirmu, muret. Ahistavad sundmõtted. Ta vabanes hinge ahistanud kahtlustest. Vaesusest, kitsikusest ahistatud rahvas. Raskest haigusest ahistatud inimene.
3. ahtaks tegema, kokku suruma, pitsitama. Miski ahistas kurku. *Ruum oli Paukeril tõepoolest kitsavõitu, seda ahistasid laeni ulatuvad raamaturiiulid .. O. Tooming.

ahju|täis ‹s›
korraga ahju mahtuv, sobiv kogus (näit. puid). Ahjutäis puid, turvast. Kuivi halge on veel ainult paar ahjutäit. Küpsetati kaks ahjutäit leiba.

ahtri|tuli
Paistsid veel sadamast väljuva laeva ahtrituled.

aim ‹-u 21› ‹s›

1. aimus, eelaimus. Saabuva õnne aim. Õnnetuse, surma aim südames. Mingi aim nagu ütles, et täna ta tuleb. Mul oli selline aim, et midagi juhtub. Päikeselistes veebruaripäevades on kevade aimu.
2. ‹hrl. partitiivis› ebamäärane kujutlus v. käsitus millestki. Kellelegi millestki aimu andma. Veidike aimu mul sellest tööst siiski on. Kõrgemast matemaatikast polnud neil vähematki aimu. Selge see asi veel ei ole, aga mingi udune, õrn aim mul siiski on. Türklastel polnud Tallinnast ega Eestist aimugi. Kus asub Tina tänav? – Pole aimugi. *Esimese tõelise aimu sellest, mida kirjandus endast kujutab, sain alles neljateistkümneaastaselt. E. Vetemaa.

aimdus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
aimus. Mu aimdus läks täide. *Õudne oli kauemaks leinamajja jääda, kus pesitses kõigis aimdus, et leina lõpp pole veel käes .. A. H. Tammsaare.

aina ‹adv›

1. kogu aeg, muudkui; üha, järjest. Hommikust õhtuni aina sajab. Läksime peatumata aina edasi. Aina mets – lagedat ei paista. Aina pidu ja pillerkaar! Tuul läheb aina valjemaks. Ilmad lähevad aina soojemaks. Rõõm aina suurenes. Mis te aina toas istute? Autosid aina voorib mööda. Hakkab aina kõvemini müristama. Hiilivad aina ligemale. Ta ei kaota kunagi, muudkui võidab aina. Aina üks ja seesama, ära tüütab juba. || (kogu aeg) ainult, vaid. Ta ei rääkinud kogu õhtu jooksul sõnagi, nohises aina. See tuleb asjale aina kasuks. Lumi sulab, aina vaht ja soga veel järel. *Puha vaskne peenraha – aina ühe-, kahe-, kolme- ja viiekopikalised. I. Sikemäe.
2. lausa, päris. Mets aina kubises loomadest ning lindudest. Võsad aina valendavad ülastest. Sõjas purustatud linnad – aina varemete väljad. Uhked käevõrud, kaelakeed – ja kõik aina kullast. Lapsed aina kilkasid rõõmust, kui jõuluvana kingikoti avas. *Pere mära oli aina märg kohe, kui kirikulised koju tulid. A. H. Tammsaare. *Üksnes paar särjepoega jäi õnge: needki nii tillukesed, et aina vihastu. A. Tigane.

ainult ‹adv›

1. osutab, et midagi v. kedagi on vähem kui vajalik, eeldatud v. loodetud, kõigest, üksnes, vaid. Ainult kaks päeva on jäänud eksamini. Ainult pool tundi, kolm etendust veel. Kümme tütarlast ja ainult kaks noormeest. Traktoreid oli ainult neli. Nii juhtus ainult paar korda. Meie vahet oli ainult mõni samm. || mitte rohkem kui, mitte enamat kui. Mees viivitas ainult hetke. Tule ainult korraks siia. Korstnast kerkis ainult õrn vine. Leiba oli ainult tükike. Minagi olen ainult inimene. Täidan ainult oma kohust. See oli ju ainult nali, ettekääne. Ta ainult naeratas heatahtlikult. Kahjuks on ta ainult sulane.
2. (muid võimalusi välistavalt:) üksnes, ainuüksi. Armastab ainult enesest rääkida. Ta käib kinos ainult pühapäeviti. See telefon on ainult ametikõnedeks. Inimene ei ela ainult leivast. Ainult sina oled süüdi. Tal oli ainult särk seljas. Ütlen seda sulle ainult nelja silma all.
3. (üksnes rõhutades:). a. aga, vaid. Katsugu ainult puutuda! Proovi ainult minna, kohe pistavad koerad haukuma! Kui sul ainult külm ei ole. Kui ma nii kaua ainult elan. Läks kõikjale, kuhu ainult kästi. Teeb kõik, et ainult pääseda. *.. vaadake ainult, kuidas astrid ja lõvilõuad õitsevad ja salveid hõõguvad nagu tulekeeled ... O. Tooming. b. ometi. Kui ta ainult tuleks, paraneks. Kui see ainult nii oleks. c. muudkui. Tekst on siin, ainult loe ette.
4. konjunktsioonilaadses kasutuses ühendab lauseid v. korduvaid lauseliikmeid, millest järgnev piirab või osaliselt eitab eelnenud väidet. Ta pole paha tüdruk. Ainult veidi laisk. *Laed olid valged, ainult petrooleumisuitsust pisut võidunud. R. Sirge. *Neil päevil ei juhtu midagi iseäralikku, ainult valitseja jääb tööga natuke kõhnemaks .. O. Luts. | ‹ühendsidesõna osana› ainult et, mitte ainult ... vaid ka vt et, vt vaid

ais ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. puu (hrl. on neid paar), mille külge v. millede vahele veoloom rakendatakse ning millest ta veokit, sõidukit, põllutööriista veab; ka vastav puu käru vms. käsitsi lükkamiseks v. vedamiseks. Vankri, ree, saani, adra aisad. Vankril läks teine ais katki. Hobune on terve päeva aiste vahel olnud. See noor hobune pole veel aiste vahele saanud. Hobune sikutas, mees ise aitas aisast tõmmata. Kärule tuleb panna uued aisad.
▷ Liitsõnad: lohistusaisad.
2. veoki aisa meenutav osa mõnel esemel. Kiige aisad. Voki aisade vahel veereb vokiratas.

aitama ‹aidata 48›

1. (kaas)abi osutama, abiks olema, abistama. a. (tegevusega v. nõuga). Haiget vagunisse, üle tänava aitama. Aitasin vanakest trepist üles minnes kaenla alt. Aitasin eidekese tugitoolist, laua äärest voodisse puhkama. Aita ta jalule, püsti, istuma. Vanaperenaine ise on ainult aidata veel. Aitasin tütarlapsele mantli selga, õlgadele. Aitasime tal puid lõhkuda, korterit remontida. Vanem vend aitab nooremat matemaatikas. Millega võiksin, saaksin sind aidata? Aidake nüüd mõelda, nuputada, aru pidada. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. b. (majanduslikult). Vaeseid, puudustkannatajaid aitama. Ühiskond aitab paljulapselisi perekondi. Vanemad aitasid mul auto osta. Arenenud maad aitavad arengumaid. c. (aluseks miski, millest on abi, kasu). Need näited aitavad olukorda iseloomustada, illustreerida. Rõivad aitavad meil vältida liigset soojuse kadu. Muusika, kirjandus aitab leevendada argielu hallust. Usk paremasse tulevikku aitas taluda raskusi. Teda on vigurid ja krutskid elus edasi aidanud. Ruutu aitab (kaardimängus teatatakse nii, et ruutust kui mittetrumbimastist on käes kuningas ja emand).
2. tarvilikku mõju v. toimet avaldama; asja parandama. See rohi aitab kindlasti. Minu reuma vastu mudavannid küll aitasid. Mis see vabandamine enam aitab, see ei aita (enam) midagi. Kõik on ära proovitud, miski ei aidanud. Ei aidanud midagi 'polnud midagi teha, parata', koorem tuli uuesti maha laadida. *Ei aidanud eidel muud kui pidi aita jooksma .. A. H. Tammsaare.
3. ‹impers.› piisama, küllalt olema. Aitab küll, ära nii palju pane! Aitab, aitab – jäta juba! Aitab naljast! Tänaseks, selleks korraks aitab. Aitab näägutamisest, mina lähen ära. Aitab, kui kell kümme kohal olete. Oli nutnud nii et aitas 'rohkesti'. Kas ei aita juba ükskord magamisest? Sellest peaks aitama. Kas sulle ühest ei aidanud? Ei, aitab sulle kolmest abilisest. Ega ma siidi taha, aitab sitsistki. Linnakesega tutvumiseks aitab paarist tunnist.
4. kõlbama, sobima. *Kuid aitavad [saapad] kanda küll, on veel päris korralikud. A. Hint. *On nüüd juba [mõõk] roostetama läinud ja nüriks jäänud, ei aita teisega enam tubakatki lõigata .. E. Raud. *„Siin aitab elada küll,” lohutas Aet. M. Traat.
5. hrv järele aitama (2. täh.) *Kergelt värviga eredamaks aidatud huuled tõmbusid kitsamaks. R. Kaugver.

ajake(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem aeg) (hrl. emotsionaalse varjundiga hüüatustes). Nii see ajake läheb, veereb! *Ah ajakest! Ah ajakest! / Mul vedas veel, üks majadest / läks puhtalt sularaha eest. U. Laht.

ajalehe|poiss
tänaval ajalehti müütav poiss. Ajalehepoisid müütasid hõigeldes veel trükimustast lõhnavaid ajalehti.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

aja|meel
ajataju. Väikelapse ajameel pole veel välja arenenud.

ajapikka ‹adv›
ajapikku. *Ning ajapikka [ehitas] veel oma töötoagi, nii et ei tarvitsenud enam valda mööda ringi rännata. F. Tuglas.

aja|viit ‹-viidu 21› ‹s›
ajaviitmine; ajaviide. Asjatu, tühine ajaviit. *Töö kihab .. Ei ajaviitu ega seisakut. R. Sirge. *.. tegi mõnda kergemat tööd. See oli ajaviiduks ja veel rohkem poja kiusamiseks. I. Sikemäe.

aken ‹akna 20› ‹s›

1. hrl. raamitud klaasiga avaus valguse ja õhu sissepääsuks hoone, sõiduki vms. seinas v. laes; selle (klaasitud) raamid, ka aknalaud. Tubade, trepikoja, kaupluse, karjalauda, vagunite aknad. Kõrged, avarad, laiad, suured, madalad, väikesed, kitsad, terava-, ümarakaarelised aknad. Kahe-, kolmekordsed aknad. Sisse-, väljaavanev aken. Toa nurkmine aken on aeda, tänava poole. Laes oli väike aken. Aknad on valgustatud, säravad tuledes. Aknad on jääs, udused, higised, mustad. Ühes aknas on veel tuli. Akna all on lillepeenar. Tuul on akende pealt. Istusin toas akna all. Keegi on akna taga, ronib aknast sisse. Vaatan aknast välja. Aknast paistab vanalinn. Aknal on eesriie ees. Aknale ilmus ema. Ava aken, tee aken lahti. Pane aken kinni, sule aken. Kas aken on haagis? Aknad pärani lahti. Tuul lõi akna kinni. Vihm rabistab vastu akent. Koputasin tasa aknale. Lõi, viskas kiviga akna sisse, katki. Aknaid ette panema, pesema, puhastama. Akent klaasima, värvima. Lava kaeti akendega. Aknal 'aknalaual' õitsevad lilled. Rinnutas aknal 'aknalaual'. | piltl. Peeter I raius akna Euroopasse. *.. vaata, silmad on südame aknad, / head nagu halbagi peites. R. Parve.
▷ Liitsõnad: auto|aken, bussi|aken, kaar|aken, kabiini|aken, katuse|aken, keldri|aken, klapp|aken, köögi|aken, lae|aken, lava|aken, lükand|aken, nurga|aken, otsa|aken, petik|aken, poe|aken, pööningu|aken, sise|aken, taga|aken, topelt|aken, vaate|aken, vaguni|aken, võlv|aken, välis|aken, õhu|aken, ümaraken.
2. info määratletud piiridega andmeesituse osa arvutiekraanil, kuva osa. Brauseri, faili, programmi aken. Klõpsates väiksele pildile avaneb uus aken. Turvaliseks töökeskkonnast väljumiseks sulge aken. Avanenud aknas näed täpsemaid juhiseid.
3. kõnek vähemalt akadeemilise tunni v. koolitunni pikkune vaba aeg loengute v. koolitundide vahel. Õpetaja kurdab, et tunniplaanis on palju aknaid. Kahe loengu vahele jääb aken.
4. hrv kõnek taimedest vaba koht rohtu täis kasvanud veekogus. Kalamehed teevad rohtu kasvanud jõekäärudesse aknaid.

aklimatiseeruma ‹37›
biol (introdutseeritud taimede v. loomade kohta:) uue kasvukoha v. elupaiga kliima- jm. keskkonnatingimustega kohanema. Kährikkoer aklimatiseerus meil kiiresti. Eestis on aklimatiseerunud palju ilu- ja ravimtaimi. || (inimese kohta:) võõra kliimaga harjuma, sellega kohanema. Euroopa sportlased sõitsid aegsasti enne olümpiamängude algust Mehhikosse, et korralikult aklimatiseeruda. | piltl. *Aga ma ei ole ikka veel suutnud aklimatiseeruda, kohaneda ja sisse elada uude ümbrusse. R. Sirge. *.. te saate seal kõige ohutumal viisil toimetuse vänge õhuga aklimatiseeruda. V. Gross.

akna|alune
Aknaalused puhtaks pühitud. Aknaalused on veel tapeetida. Aknaalune laud, pink. Aknaalusel lillepeenral õitsesid tulbid.

aksessuaar ‹-i 21› ‹s›
lisand, manus. Käekotid, vööd ja muud rõivastuse juurde kuuluvad aksessuaarid. *Pildil on veel raamgi, .. aga raidkunstis on ainult puhas vorm ilma ühegi kõrvalise aksessuaarita .. A. H. Tammsaare.

alal|hoidlane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
van konservatiiv (1. täh.) *.. massid radikaalistusid, keskuses püsisid aga alalhoidlased veel võimul. F. Tuglas.

ala|rühm
rühma alaosa. Iga rühm jaguneb veel alarühmadeks.

ala|toitlus
pidev puudulik toitumine. Maailmas on veel palju alatoitlust ja nälga. Alatoitlusest tingitud haigused. Vangid olid alatoitlusest kurnatud. *Jakobus oli alatoitluse tõttu kasvult kängu jäänud. L. Riikoja (tlk).

albilt ‹adv›
(< alp). *.. ja väiksemanagi, kui ta isal veel kogu vägi ja võim käes, ei olnud ta end albilt ülal pidanud. V. Ilus.

algajalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
algajale omane, mitteküps. Nendes värssides on veel algajalikku konarlikkust.

algeliselt ‹adv›
(< algeline). Põldu hariti veel üsna algeliselt.

algupäratu ‹1› ‹adj›
omapäratu, isikupäratu. *Käekiri oli siin veel poolkujunemata, poisikeselikult algupäratu .. R. Sirge.

algus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. alustamine, peale- v. pihtahakkamine. Hea, hoogne, julge algus on pool võitu. Täpne, õigeaegne algus. Oodati koosoleku, kontserdi algust. Alguse asi, küllap pärast hakkab paremini minema. Millegagi algust tegema 'midagi alustama'. Millestki algust saama 'millestki algama, tekkima, tulenema'. Iga algus on raske. *Alguseks pakkus Jussi [talgulistele] tubakat – närimistubakakäärusid ning kirikuküla poest toodud piibutubakat. H. Lepik (tlk).
2. mingi aja, perioodi v. sündmuse, tegevuse, töö jne. algusmoment v. algusosa. Sajandi, aasta, kvartali, kuu, nädala, suve, heinatööde, rukkilõikuse alguses. Enne meie ajaarvamise algust. Vilde kirjandusliku tegevuse algus. Filmi algus oli igav. See juhtus üsna sõja alguses. Õppeaasta algusest peale. Pidu oli hoogne algusest lõpuni. Kas jõuame loengu alguseks kohale? Kooli alguseni jääb veel kaks nädalat. | alguses algul, esialgu. Alguses ta oli vastu, pärast nõustus. Alguses lapsed võõristasid üksteist.
3. koht, paik, piir, millest miski algab, lähtepunkt; esimene osa. Tänava, tee, magistraalkraavi algus. Apteek on kohe puiestee alguses. Raamatu, rea, salmi algus. Taandrida lõigu alguses. Lugesin raamatu algusest lõpuni läbi.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

alla|tuule ‹adv›
allatuult. *Hea veel, et tuli oli allatuule, muidu oleks ehk eluhoonetessegi hakanud. A. H. Tammsaare.

alles ‹adv›

1. järelejäänud, järel, säilinud, (veel v. endist viisi) olemas. Kontrollige, kas kõik asjad on alles. Pool leiba on söödud, pool on alles. Vanaema kirst on meil veel alles. Ainult paar maja jäi alevikus sõjast alles. Hoidke piletid alles. Mets oli maha võetud, ainult kasetukk oli alles jäetud. *Kellamees Lible olla Paunveres alles ja sõbrutsevat endiselt alkoholiga. O. Luts.
2. päris hiljuti, nüüdsama, äsja. Tulin alles töölt, pole jõudnud veel riideidki vahetada. Kas kõht juba tühi, alles me sõime? Alles ahjust tulnud soojad saiad. Täiesti uus maja, alles sai valmis. Alles see oli, kui koolipinki nühkisime. Alles oli kevad, ja nüüd juba sügis käes. *.. alles oli südapäev, aga juba kuulutavad pikad varjud õhtu lähenemist. O. Tooming.
3. mitte varem kui, mitte enne kui (viitab sageli tavalisest v. oodatust hilisemale ajale v. hetkele). Ah alles homme, kas täna ei saaks? Nüüd sa alles tuled! Alles nüüd ma märkan. Vaata ikka enne järele ja alles siis räägi. Saime kutse alles matuste päeval. Aruannet nõutakse alles 25. detsembriks. Ärkasin alles kell kaheksa. Alles mõne tunni pärast. Vargus oli alles paari päeva eest toime pandud. Olukord on paranenud alles viimastel aastatel. || (ajalist jm. järjekorda, järgnevust silmas pidades). Jaan oli esimene, Juhan teine ja alles siis mina. Ta on järjekorras alles kümnes. Kvalifikatsiooninormi täitis ta alles kolmandal hüppel.
4. (ikka) veel (näitab, et tegevus v. olukord veel kestab v. kestis, kuid selles peab toimuma v. on hiljem toimunud muutus). Mets on alles raagus. Töö oli alles pooleli. Ta on alles väike. See oli siis, kui me alles ülikoolis käisime. Kas nad on ikka alles koosolekul? Üks alles alustab, teine juba lõpetab. Ta alles noor mees. Rukis oli alles lõikamata. Kevadel, kui soo alles kandis.
5. mitte rohkem kui, mitte kaugemal kui, kõigest. Kell on alles neli. Ta on alles viieaastane. Alles kolmandik teed on käidud. Olen alles viiskümmend lehekülge läbi lugenud.
6. ikka, vast (enamasti hüüdlauses). Oled sina alles rumal, imelik, kuri, hea. On alles uudis! Vaat see on alles mees! On alles tark väljas! Kus mul alles asjamees! No on alles elu! *Oli nüüd alles naeru ja lõkerdamist, parastamist ja sajatusi. I. Sikemäe.

allika|koht
Järvel oli juba jää, allikakohad olid veel lahti.

allpool
I. ‹adv›
1. millegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes madalamal; ant. ülalpool. Tema korter on minu omast kaks korrust allpool. Allpool asetsevad huumusevaesemad mullakihid. Mõni kilomeeter allpool 'suudme pool' jõgi laieneb. Sellest tuleb veel allpool 'järgnevas tekstis' lähemalt juttu. *Allpool kasvas madalaid põõsaid, mis siit, kõrgemalt vaadatuna, näisid suurte, kohevate samblapuhmastena. P. Kuusberg.
2. hrv määralt v. tasemelt madalamal. Ta oli koolis paar klassi minust allpool. Tehase toodang on praegu üldisest tasemest tunduvalt allpool.
II. ‹prep› [part]
1. millestki ruumiliselt madalamal. Laeval on vigastus allpool veeliini. Tal oli kuulihaav allpool vasakut abaluud. Allpool 'suudme pool' paisu on kärestik.
2. määralt, tasemelt madalamal. Temperatuur püsis mõni kraad allpool nulli. Tase on allpool igasugust arvustust.

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

alutsi
hrv
1. ‹postp› [gen] alt läbi. *Siis lendasid luiged taeva alutsi ja jääpardid otsisid meresilmades sulavett. A. Mälk. *.. nemad läksid pikkamisi ja vadistades edasi mööda liivast kõnniteed, põliste puude alutsi, nemad kahekesi .. R. Sirge.
2. ‹adv› suunaga allapoole. *Hetke rippus ta [= loom] veel pea alutsi oksa küljes, kukkus siis alla. N. Baturin.

amet ‹-i 2› ‹s›

1. ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu, tööala; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Tal on kerge, raske, hea, kasulik, kindel amet. Vanasti koolitati lapsi kergema, puhtama, peenema ameti peale. Ta on ameti poolest, ametilt rätsep. Ametit õppima. Vana treial õpetab oma ametit noortele. Tal on mitu ühiskondlikku ametit. Esimees oli ameti maha pannud. Ametit üle andma, vastu võtma. Ema oli õpetaja ning tütargi hakkas sama ametit pidama. Ta on selles ametis teist aastat. Võeti, palgati, pandi ametisse kaks sekretäri. Kedagi ametisse määrama, nimetama, kinnitama. Ametisse astuma, asuma. Ametist vabastama, kõrvaldama, tagandama, vallandama. Ta oli joomise pärast ametist lahti lastud. See amet küll ei toida. Amet ei küsi leiba. Üheksa ametit, kümnes nälg. *Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab ta selliks. E. Vilde. || (vananevana:) teenistus, (puhtam) töö. Mees käis ametis, naine oli kodune. Ta sai linna ametisse. Olevat kusagil kontoris ametis. Õhtul tuli ta väsinuna ning pahurana ametist.
▷ Liitsõnad: apteekri|amet, arsti|amet, autojuhi|amet, esimehe|amet, karjase|amet, kingsepa|amet, koolmeistri|amet, kupja|amet, lihuniku|amet, mehhanisaatori|amet, möldri|amet, pottsepa|amet, puusepa|amet, rätsepa|amet, sekretäri|amet, sepa|amet, sulase|amet, tisleri|amet, õpetajaamet; au|amet, kroonu|amet, riigiamet; koera|amet, kõrvalamet.
2. tegevus, töö. Puude lõhkumine ja ahju kütmine oli tema igapäevane amet. Las lapsed mängivad, see nende amet. Mis tal muud ametit kui sööb ja magab. Naised olid kibedasti, agarasti, hoolsasti ametis. Terve päeva oli ta võrgu kallal ametis. Tehti peotoite – vanaemalegi leiti amet, vanaemagi pandi ametisse. Igaüks oli oma mõtetega ametis. Kõik olid tööga nii ametis, et ei märganud tulijat. Kuke amet on laulda.
3. kõnek (halb) harjumus, komme, kalduvus. Isa joob ja hulgub, eks pojad õpivad ka ametit. Tal on see näppamise, näpumehe amet küljes. Kas sa suitsu ei tee – pole veel seda ametit ära õppinud? Loomadel amet käes, kipuvad aga ristikupõllule. *„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: näpuamet.
4. aj tsunft. Mündrikkude ameti põhikiri.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› (asutuste nimetustes)
▷ Liitsõnad: maksu|amet, perekonnaseisu|amet, posti|amet, tolliamet.

ammendama ‹37›

1. täielikult ära kulutama, lõpuni ära kasutama; tühjaks ammutama. Kõik varud, energia ülejäägid on ammendatud. Jooksja oli oma jõuvarud ammendanud. Tehas on oma sisemised reservid ammendanud. Kõik võimalused pole veel ammendatud. Ammendatud karjäärid metsastatakse. || lõpuni käsitlema, lõpuni avama. Päevakord on ammendatud. See teema, probleem on ammendatud. Käesolev lühiülevaade ei ammenda, ei suuda ammendada kõiki olulisi küsimusi. | ammendav põhjalik, täielik, kõike hõlmav. Ammendav seletus, käsitlus, ülevaade. Pole võimalik anda ammendavat vastust. Vajalik on veidi ammendavam loetelu.
2. hrv ammutama (2. täh.) *Rahva suulisest loomingust ammendas kujunev rahvuslik kirjandus aineid ja vormielemente. K. Mihkla.

ammu ‹adv›

1. ajamomendil suhteliselt palju v. pikka aega tagasi, kaua aja eest; kauemat, pikemat, pikka, tükk aega. Lõuna on juba ammu söödud. Läks juba ammu poodi. Vihm on ammu üle. Kas sa tulid juba ammu? See juhtus päris, üsna, väga, õige ammu. Ammu kuuldud lugu, jutt, viis. Ammu möödunud ajad. Pääsmed olid juba ammu enne kontserti läbi müüdud. Ammu enne jaanipäeva. Ükskord ammu hallil ajal elanud kuri nõid. Kunagi ammu, vist Põhjasõja ajal. Ootan teda (juba) ammu. Ma tunnen, tean, armastan teda ammu. Seda ei usu ammu enam keegi. Kas sa elad ammu Tartus?
▷ Liitsõnad: igiammu.
2. ammuks (2. täh.), liiatigi. *Peremees ei pea hobust, kui tal seda tarvis ei lähe, ammu siis veel sulast. R. Sirge. *Ma pole kunagi midagi sarnast mõelnudki, ammu veel rääkinud. O. Tooming.
3. ammuks (1. täh.), alles. Ammu sa tulid ja juba tahad ära minna! Ammu see oli, kui ta pensionile jäi. *Need sibulad on ju alles nii väikesed. Ammu need maha pandi! A. Mälk.

ammugi ‹adv›

1. (juba) ammu (1. täh.) Päike oli ammugi loojunud, kui koju saime. Seda ma arvasin ammugi. Poleks vihma olnud, oleks hein ammugi valmis. Ta ammugi naisemees ja perekonnaisa. Ei ole teda ammugi enam näinud.
2. liiatigi, seda enam; ‹hrl. eitavas lauses› hoopiski (mitte), veel vähem. Mis teistele jõukohane, see temale ammugi. Ta aitab igaüht, ammugi siis oma last. Kui juba sinule meeldib, siis Vellole ammugi. Asi on keeruline, ammugi mitte nii lihtne kui noored arvavad. Ta pole uhke, ammugi mitte ülbe. Toomas ei karda kedagi, ammugi mitte sind. Kui ei saa heaga, siis ammugi mitte kurjaga. Kui ema ei tea, siis ei tea isa ammugi. Kinos käia ta ei armasta, ammugi veel nüüd, südasuvel. *Kui on keelatud kirjutamine, siis siiatulek ammugi. A. H. Tammsaare. *Ning teiseks pole nende töö veel ammugi lõpul. Nende töö algab alles. E. Vilde.

ammuks ‹adv›

1. nüüdsama, alles (ikka). Ammuks nad läksid – ja juba tagasi! Ammuks see oli, kui isa suri!
2. liiatigi, ammugi. Hobune komistab neljal jalal, ammuks siis inimene kahel. Ene ei oska nööpigi ette ajada, ammuks siis veel kleiti õmmelda. *.. munadki veerevad pesas vastamisi, ammuks siis mitte inimesed ... O. Tooming.

ampsti ‹adv interj›
(suutäie allaneelamise v. haaramise kohta). Neelas lihatüki ampsti alla. Koer haaras kondi ampsti õhust kinni. Noh, ampsti! veel üks lusikatäis.

andeks ‹adv›
‹koos mõnede verbidega, hrl. andma, paluma, saama› andestust. Andeks paluma. Anna, andke andeks. Olgu, seekord saad veel andeks.

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

järele andma

1. mitte ettenähtud olekus püsima, lõdvemale v. lahti tulema v. minema; murduma, varisema. Naelad, kruvid andsid järele ning lauad tulid lahti. Püüti ust lahti murda, kuid lukk, riiv ei andnud järele. Köis, nöör andis järele. Jalg vääratas, käed andsid järele ning poiss kukkuski puu otsast alla. Pehkinud talad võivad järele anda ning lagi kaela langeda. *Tihedaks ja kollaseks tambitud külatee andis ajuti hobusekabjale järele, jalg sumas läbi .. E. Tennov.
2. lõdvemale laskma, järele laskma. Kõht on nii täis, et tuleb püksirihma järele anda. Anna nööri järele, ämber ei ole veel põhjas.
3. kellegi v. millegi mõjustusel mööndusi tegema, oma seisukohast, kavatsusest, otsusest jne. (osaliselt v. täielikult) loobuma. Kellegi tahtmisele, palvele, soovidele, tujudele järele andma. Ahvatlusele, kiusatusele järele andma. Juhtkond oli sunnitud töötajate nõudmistele järele andma. Ei maksa lastele kõiges järele anda. Algul punnis vastu küll, lõpuks andis ikka järele. Targem annab järele.
4. nõrgenema, vaibuma, raugema. Õhtu eel andis kuumus, palavus, külm, pakane pisut järele. Torm, maru, tuisk, sadu hakkab järele andma. Viha, närvipinge, erutus annab pikkamööda järele. Haigus, köha, palavik andis järele.
5. (näit. kellestki v. millestki millegi poolest) maha jääma, alla jääma, alla andma (2. täh.) Kasvult on poiss juba isa pikkune, ja ega tüseduseltki palju järele anna.

andmed ‹17› ‹s› pl
informatsioon kellegi v. millegi kohta, faktid, mida kellegi v. millegi kohta teada saadakse v. teatakse. Kasinad, kahtlased, otsesed, kaudsed, täpsed, salajased andmed. Eluloolisi andmeid kirjanike kohta. Andmeid koguma. Saime, hankisime täiendavaid, uusi andmeid. Kas sul on andmeid, kus ta praegu elab ja mis ta teeb? Kogumikus on uusimad andmed maailma maade ja rahvaste kohta. Opereerib arvuliste, statistiliste andmetega. Uue laeva tehnilised andmed. Uute relvade kohta pole veel andmeid avaldatud. Andmete töötlemine. Elanike arv viimase rahvaloenduse andmeil. Inglismaa töötute arv ametlikel, täpsustamata andmeil. || info edastuseks ja töötluseks sobival kujul esitatud info
▷ Liitsõnad: agentuur|andmed, ankeedi|andmed, arhiiv|andmed, arv|andmed, arvestus|andmed, arvutus|andmed, katse|andmed, keele|andmed, kontroll|andmed, koond|andmed, laske|andmed, lisa|andmed, loendus|andmed, luure|andmed, lähte|andmed, passi|andmed, vaatlus|andmed, valeandmed.

anduma ‹37›

1. end millegi (hrl. tunde, kire, elamuse, mõtete jms.) võimusesse andma; mingile tegevusele, harrastusele vms. pühenduma. Täielikult, piiritult, kogu hingega anduma. Oma unistustele, armastusele andunud noored. Ei tohi anduda muremõtetele, nukrusele, kiusatusele. Andus joomisele, lõbustustele, seiklustele. Kirjandusele, kunstile, muusikale andunud inimene. Ta on oma tööle, erialale andunud. Andunud revolutsionäär, võitleja.
2. sugulisse vahekorda astuma (eriti naise kohta). Ta polnud veel ühelegi mehele andunud. Armastas üht, aga andus teisele. *Unised, nagu nad olid, .. andusid nad teineteisele tugeva ning kosutava kirega. K. Rumor.

anuma ‹37›
härdalt paluma. Ahastades, nuttes anuma. Anus pisarsilmil sisselaskmist, andeksandmist. Lapsed anusid, et neid kaasa võetaks. Anus mind jääma. „Veel viis minutit,” anus poiss. Anusin teda: „Aita, isa!” Ütles seda anuval häälel. Anuvad pilgud.

välja arenema
teat. (kõrge) astmeni v. eesmärgini v. lõpuni arenema; kujunema. Arengumaades on oma rasketööstus veel välja arenemata. Algetest arenevad välja anded. Taimel arenes välja tugev peajuur.

arheopterüks ‹-i 21› ‹s›
paleont vanim, veel roomaja tunnustega lind juuraajastust, ürglind (Archaeopteryx lithographica)

arm ‹-u 21› ‹s›

1. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus; soosing. Armu poolest, armu pärast majja võetud vaeslaps. Ootab teiste armust antud kõhutäisi. Ülemuste armust teda tööl peetakse. Kaua sa teiste armule loodad! Kunstnik, meistrimees jumala armust 'päritud andega'. Parem oma ema hirm kui võõra arm. *Ennem leiab rikka silmis armu koerapoegki kui lesknaise laps. A. H. Tammsaare. | piltl. Kohtasin teda nagu juhuse armust. || armuand, armuannid. *.. kuid ma saan hakkama oma nelja lapsega, kelleltki armu paluma ei lähe. R. Janno.
2. karistuse kergendus v. tühistus; andeksand, halastus. Surmamõistetu palus armu. Kurjategijale anti armu. Võideldi viimse meheni – armu ei antud ega palutud. Armu ega halastust polnud loota. Peremees sundis takka, ei andnud armu endale ega teistele 'ei säästnud ennast ega teisi'. *Armu, kubjas! Ära löö! J. Sütiste. | piltl. Kevadel ei leia rebastelt armu ei linnupojad ega munad. *Ei saa [siblivatelt kanadelt] armu sibulad ega porgandid .. M. Raud. || armuta armutult, halastamatult. Professor oli ta eksamil armuta läbi kukutanud. Päike kõrvetab armuta.
3. armastus. a. kiindumus. See jääb kogu eluks meelde nagu esimene arm. Vana arm ei roosteta. Isa arm kestab hauani, ema arm igavesti. b. armastatu, kallim. Kas mäletad, mu arm? *Mu isamaa on minu arm, / kel südant andnud ma .. L. Koidula. *Kas oled Miiat näinud, tead küll, minu esimest armu? I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: ema|arm, sala|arm, vennaarm.
4. kõnek esineb imestust, üllatust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. Taevane arm, kui kaua see veel kestab! Sa arm kui hele! Sa arm küll, või lõi kohe päris surnuks! *Arm ja heldus, need – need – on ju suured raudjad hobused! E. Vilde.

armistuma ‹37›
armiks muutuma, armkoega kattuma. Armistunud haav, tuberkuloosikolle. *Veel kauem peavad põlemist „meeles” metsapuud: kõrbenud tüveosad armistuvad aeglaselt .. V. Masing.

armu|aeg
(halastusest antud) ajapikendus (hrl. mingi ebameeldiva sündmuse, toimingu vms. eel). Ta ei saanud võlgu ära maksta, palus veel armuaega. Teda ei vallandatud, anti aasta armuaega.

armu|piin
*Kui armupiinas igatseda / ei osanud veel poisike .. B. Alver (tlk).

armutult ‹adv›
(< armutu [adj.])
1. halastamatult; halastusetult. Talupoegi peksti mõisatallis armutult. Vastuhakk suruti armutult maha. Armutult terav kriitika. Päike kõrvetas armutult.
2. tohutult, väga. *.. korsten tahab kodus ammu puhastamist, talvel küttis naispere armutult, panevad veel tulele! K. Saaber.

aru1 ‹11› ‹s›

1. (praktiline) mõistus, mõtlemis-, kaalutlusvõime. Targa, terase, terve, täie aruga inimene. Tal pole enam täit, õiget, selget aru (peas). Ta on poole aruga 'vähese aruga; peast segane'. Kuidas ta küll nii lühikese, napi, nõrga, piiratud aruga on? Rätsep olevat kerge aruga. Inimene on aruga olevus. Aru oli tal selge viimse hingetõmbeni. Kas ta on aru kaotanud? Kas ta on arust lage? Mees on arust segane. Vana mees, aga varsa aru. Pikk juus, lühike aru. *.. oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || arusaam, arvamus. Tee siis oma aru järgi. Ei tea, kuhu ta oma aruga 'enda arvates' läheb. Tooma arust 'arvates, meelest' on Kati tore tüdruk. Märt on oma(st) arust väga tähtis mees.
2. ‹tänapäeval hrl. püsiühendeis› selgus, seletus. Naine hakkas mehelt aru pärima. Ei temalt saa õiget aru kätte. Nüüd mehel aru käes: see oli metsavaim. Minu käest hakatakse aru nõudma: kus ja kuidas. *.. peaks Nohhim tagasi tulema, kuuleks tema enda suust õiget aru .. O. Jõgi (tlk).
3. ‹tänapäeval piiratud arvus ühendites› hulk, kogus; arvestus. Heinamaad aru järgi päratu hulk. *Vana aru järgi [maad] umbes viisteist versta. M. Raud. *„Las ta [= rent] jääb nimeliselt endiseks,” seletas ta, „muidu pole selget aru, läheb viimaks veel segamini, kui palju õieti midagi oli ..” A. H. Tammsaare.

aru tegema
van otsust v. järeldust tegema; aru andma. *Ta ei märka endale praegu veel vähemat kui aru teha sellest vahvusest, selle ohvrimeelsuse suurusest, mida tema päästja oma ettevõttega on üles näidanud. E. Vilde.

arukus ‹-e 5› ‹s›
(< as arukas). Teadmised ei tähenda alati veel arukust. Nõudmised jäägu arukuse piiridesse.

aru|maa
aru [2]. *Tema armastab veel põldu ja arumaad, mitte aga sood ja raba. A. H. Tammsaare.

arvama ‹arvata 48›

1. milleski, mis ei pruugi olla päris kindel, teat. subjektiivsel veendumusel v. arvamusel olema, tõenäoseks v. usutavaks pidama, mõtlema, oletama; milleski teat. seisukohal olema. Ma kindlasti ei tea, aga ma arvan. Mis seal arvata, see on kindel! Paljugi, mis arvatakse! Arvan, et tegemist on eksitusega. No seda võis arvata. Arvatakse, et ta hukkus. Arvasin kuulvat koera haukumist. Isa arvas koju jõudvat alles südaööl. Arvaku tema meist, mida tahab. Mis sa sellest ettepanekust, viimastest sündmustest arvad? Mis sa arvad, kui käiks poe juures ära? Haiguse arvatav põhjus. || [kellegi] arvates (kellegi) meelest, arust. Minu, sinu, tema arvates. Loengud olid Reinu arvates igavad. Ta on enda arvates väga tähtis mees. || (arvamust, oletust sõnades väljendades). „Öösel hakkab vist sadama,” arvas Jaan. *„Liig suisa hakkas teine peale,” arvas perenaine Jussi kohta .. A. H. Tammsaare. || lootma, kujutlema. Ära arva, et sa nii kergesti pääsed! Arvad, et ma ei tea, kus sa olid! Mida sa õige arvad, et selliseid ettepanekuid teed! Kus sa arvad enda olevat, et niimoodi käitud! Ära sa arva (midagi), vastased on ka tublid poisid! *Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. A. H. Tammsaare. || heaks arvama, suvatsema, sobivaks v. vajalikuks pidama. Kuidas arvate, see on teie asi. Eks nii tuleb teha, kuidas ülemused arvavad. *„Mina ilmun punases sametkleidis,” ütles proua Ottas. – „Kuidas prouad ja preilid arvavad ..” M. Sillaots. || ‹hrl. da-infinitiiviga› van kavatsema, nõuks võtma, plaanitsema. *Kust meie üldse seda teame, mis jumal meiega arvab teha. A. H. Tammsaare. *Villem arvas järgmisel päeval vallamajasse minna .. M. Metsanurk.
2. hrl kõnek kedagi kellekski v. mingisuguseks, midagi millekski v. mingisuguseks pidama. Teda ei arvatud veel täismeheks. Talupoegi ei arvatud inimesteks. Arvasime õigemaks mõnda aega oodata. Arvab enesest ei tea mis. Mõni arvas paremaks jalga lasta. Need, keda me selle au, auhinna vääriliseks arvasime. || kellegi v. millegi hulka v. kuhugi kuuluvaks pidama. Tema arvati juba täismeeste hulka. Maailmaklassikasse arvatud teos. Sakala koosseisu arvati ka Pärnu jõe alamjooksu piirkond.
3. millegi koosseisu, liikmeskonda jne., teat. tööle v. töökohale, teat. kategooriasse jne. määrama v. suunama. Komisjoni, toimkonda arvama. Reservi, erru arvatud sõjaväelased. Esindusmeeskonda, varusse arvatud jalgpallurid. Kes kaugushüppajaist olümpiakoondisse arvati? Tennist ei ole seni olümpiamängude kavva arvatud. *.. ja et Enn augustist alates kindla kuupalga peale arvati .. A. Hint. *Enne vallandamist oli teda aga haigekassa alla arvatud .. P. Kuusberg.
4. arvestama, arvesse võtma. Ravil olemise aeg arvatakse üldise tööstaaži hulka. Võla katteks, protsentideks arvatud summa. *Ainult kolmekesi oleme siin. Kui mitte arvata sünnipäevalisi .. A. Ilves. || loendama, (üles, kokku) lugema. Aega arvati siis nädalate kaupa ühest tähtpäevast teise. Volikiri kehtib aasta jooksul, arvates selle tegemise päevast. *Põllud on siledad nagu laud, tühja maad – seda ei jõua arvatagi. J. Parijõgi. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg.
5. ära arvama, mõistatama. Püüdsin arvata, mida ta mõtleb. Kes võis kaebamas käia, kas sa oskad arvata? Mis sul põues on? – Arva! *Lootuseta katsus ta arvata, kus kohal oli. F. Tuglas.
6. (hrl. vanasõnades:) hindama, kellegi üle otsustama. Ära arva piigat palest, vaid viisist. Meest arvatakse mütsist, naist tanust. Ära arva koera karvast, vaid hambast.

arvata ‹adv›

1. umbes, ligikaudu. Arvata neljakümneaastane mees. Arvata kümme meetrit pikk. Saalis oli arvata paarsada inimest.
2. hrv arvatavasti, võib arvata. *Jorsist ei märkugi veel. Nüüd ta arvata enam ei tulegi. M. Raud.

arvesse tulema
võimalikuna arvestatav, mõeldav olema. Lapsed on alles väikesed ega tule veel abilistena arvesse. Peidukohana võiks ehk arvesse tulla aidalakk.

asi ‹asja 31› ‹s›

1. ese, hrl. olmega v. tööga seotud tarbeese, vahend, riist, toode vms. Tal on taskud igasuguseid asju täis. Tarbetuid asju ärge kaasa võtke! Pakkisin oma asjad kohvrisse. Igaüks peab oma asjad korras hoidma. Ostis meelsasti ilusaid asju. Külmutuskapp on hädavajalik asi. Remondi ajal tuli asju ühest toast teise kanda. Lapsel lasti pärast mängimist oma asjad kokku korjata. Lapsed aitasid emal lauda kraamida ja asju pesta. Õpilane pani juba õhtul asjad koolikotti valmis. Kogusin mustad asjad kokku ja hakkasin pesu pesema. Mis asjad need siin maas on? Orja peeti asjaks, mitte inimeseks. Ega asi süüa küsi. *Loendamatu hulk asju ümbritseb inimest igapäevases elus. Hooned ja tööriistad, rõivad ja masinad, igasugused tarbeesemed .. V. Beekman. || ‹hrl. sg.› materjal, aine; söödav v. joodav. Lauda, tsementi, värvi, lakki – iga asja läheb ehitajale tarvis. Peolaual oli igasuguseid häid asju. Sõja ajal oli ühest kui teisest asjast puudus – polnud liha, võid ega suhkrut. *Ainus asi, mis ta [= haige] võtab, on paar lonksu külma vett. O. Luts. || (kirjandus-, kunsti)teos. „Loomingu” viimases numbris on mitu huvitavat, head asja. Kunstinäitusel meeldisid talle Vive Tolli asjad. „Vanemuises” tuleb lavale kaks uut asja. Kontserdil mängiti tuntud asju. *Isa armastas klassikalist muusikat, mina olen jõudumööda juurde ostnud [heliplaatidena] meie sajandi asju. E. Vetemaa. || kõnek suguti. *.. kippus oma asja püksist välja võtma. A. Ilves.
▷ Liitsõnad: antiik|asi, ehte|asi, ilu|asi, kooli|asi, moe|asi, mängu|asi, nips|asi, tarbe|asi, väärtasi; kuld|asi, metall|asi, raud|asi, saviasi.
2. probleem, arutatav, lahendamist vajav küsimus; juhtum, lugu, sündmus. Võttis koosolekul asja üles. Töö asjus peame veel rääkima. Asi on keerulisem kui arvasime. Neis asjus tuleks pöörduda ministri poole. Asi on otsustamata, seda uuritakse. Selles asjas ma pole sinuga nõus. See on kahe otsaga asi. Ta ei saanud asjast aru, ei tabanud asja tuuma. Asi on selge, otsustatud. Eks igaüks tea oma asju kõige paremini. Milles asi seisab? Milles on asi? See ei puutu asjasse. Asi on selles, sai alguse sellest, et .. Ärge kalduge asjast kõrvale. Asja juurde! Asi võttis tõsise pöörde. Seal juhtus igasuguseid asju. Kodus oli asi teistel juba teada. Asja tuleb uurida. Ära asja nii suureks puhu! Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! See pole küll õige asi. || õigusrikkumine, süü-, kohtuasi vms. Asja võidakse arutada kõigis kohtuis. Asja kohtulik uurimine. Asi läks kohtusse. *Läksid koos rahukohtusse, asi tuli ette ja solvaja sai kolm päeva. J. Smuul. || plaan, kavatsus. Jaan oli asjaga nõus, päri. Tema pole asjasse pühendatud.
▷ Liitsõnad: era|asi, ise|asi, korteri|asi, maitse|asi, majandus|asi, pea|asi, pisi|asi, tüliasi; raha|asi, riigi|asi, sise|asi, töö|asi, usu|asi, välisasi; kohtu|asi, kriminaal|asi, süü|asi, tsiviilasi.
3. asjaolu, seik; nähtus. Esimene asi, mis silma torkas .. Kuidas sa nii lihtsa asja peale ei tulnud! Haigus on tõsine asi. On asju, millest ei räägita. Niisugust asja ma ei salli. Ära seda tühja asja nii südamesse võta. Sõprus on kuldaväärt asi. Nende asjad 'omavahelised suhted' on sassis. *Ta oli neid asju, mis temalt [koolis] küsiti, küll juba kord õppinud, aga nüüd unustanud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ime|asi, moe|asi, tõsi|asi, üksikasi; armu|asi, südameasjad.
4. olukord. Asi on üsna räbal, sant. Asi läheb tõsiseks, hulluks, segaseks, keeruliseks. Asjad on halvasti. Püüdis asja paremas valguses näidata. Küllap asi paraneb. || omadused, olukord v. situatsioon, mis on kellelegi v. millelegi omased. Vanainimese asi – samm tönts, nägemine vilets. Sakste, ülemuste asi – peavad aga uhkeid pidusid. Kirjutis oli üsna üldsõnaline. Algaja asi. *Rinde asi. Siin võib laskmist tulla .. L. Vaher.
5. filos teadvusest sõltumatult eksisteeriv objektiivse maailma ese v. nähtus. Asi iseeneses 'asi omaette, tegelikult, olenemata sellest, kuidas ta esineb meie jaoks, meie tunnetuses'.
6. töö, tegevus, toiming, (asja)toimetus; kohustus, ülesanne. Ajame asjad joonde, jutti, korda. Mul on keskuses, ministeeriumis asju ajada. Asjad õiendatud, sõitsime koju. Üks tee, kaks asja. Kui sul linna asja on, astu ka meile sisse. Küll ta eksami ära teeb, kui asja tõsiselt võtab. Ta on ihu ja hingega asja juures. Esimene asi – labidas kätte ja kaevama. Selle asjaga pole kiiret. Ta on iga asja peale mees. Ta tunneb asja. Kella parandamine on tema käes väike asi. Toidutegemine on perenaise asi. Mehed käisid merd, põllutöö oli naiste asjaks. Müüja asi on müüa. Mille taga asi seisab? Töö on au ja kuulsuse asi. Mis see sinu asi on, see pole sinu asi 'see ei puutu sinusse (keeluna)'. Aja tühi asjale, karga ise kannule. *Teevad vedureid ja masinaid, asi neil siis see pott terveks teha. M. Raud. || ühiskondlik, poliitiline üritus. Kogu rahvas on ühise asja eest väljas, seisab ühise asja eest. || kõnek (loomulike vajaduste õiendamise kohta). Ei julge pimedas välja asjalegi minna. Mees läinud võssa oma asja õiendama. Käidi asjal ära ja mindi magama. *Ja et siit saadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all .. A. H. Tammsaare. || asja kõnek (kellegagi, millegagi); tegemist, pistmist. Mul pole sinuga asja. Mis on temal sellega asja, mis me teeme? Miks igaühel on asja minu vanusega?
▷ Liitsõnad: ameti|asi, töö|asi, äriasi.
7. (midagi tingiv) põhjus v. vajadus. Kas tulid asja pärast? Kas ta käis niisama või oli tal asja ka? Läheb iga väikese asja pärast arsti juurde. Kes norida tahab, leiab igalt poolt asja. Tal ei peaks asja olema meiega nuriseda. Nüüd on neil asi, mille ümber nalja teha. Tuleviku pärast pole meil asja muretseda. Sai asja eest 'põhjusega'! Mis asja 'miks, mis põhjusel' sa siin kolad?
8. (hrl. püsiühendites:) miski omaette väärtus, midagi kõlblikku, vastuvõetavat, kasulikku vms. Lastest pole töö juures veel asja. Tammsaare „Tõde ja õigus” – see on juba asi! Kui paremat pole, siis asi seegi. Ekskursioonist ei saanudki asja. Sellest käsikirjast võib asja saada. Aega läheb, aga asja saab. Sõjaväes tehakse poisist veel asi. Pole tast asja kõnet pidama. Pisut väike see labidas, aga asjaks ikka. Kus (veel) asi, kah asi, mõni asi, asi nüüd, mille pärast muretseda! Ennäe, ena, õige mul asja – kellele seda tarvis peaks olema! Asi veel, mida säilitada ja hoida! Temal, tühjal, mõni auto või asi! Jaan ka mõni mees või asi! Kui võid pole, käib margariin ka asja ette, on asja eest. Temast pole, ei saa suur(ema)t asja. Õunad pole sel aastal suure(ma)d asjad. *Hea tükk asja nisuke kuldkapslitega „Moser” [= taskukell]! E. Rannet. *Olid ikka mul meheks ja asjaks ja lastel isaks ja kõik. E. Särgava. | ‹adj› kõnek. Ta pole midagi asi mees. See pole eriti asi raamat. Need pole suured asjad noad. *Kas see on ka asi talu? J. Mändmets. *Olgu mis on, asjemaks see Riidalu [talumaja] oli sellega [värvimisega] saanud. H. Ranna.

asi (on) ants ~ tahe ~ vask ~ mutt ~ nudi, asi toosis, asi sellega
(hrl. ütluse, mõttekäigu jne. lõpus:) (ja) asi (on) korras, kombes, lahendatud; jutul (on) lõpp jne. Lõpetame selle töö kähku ära ja asi ants. No lööme käed ja asi on nudi. Me lihtsalt ei lähe ja asi tahe. Kui oled nõus, siis on asi vask. Anna avaldus sisse ja asi sellega. *Keda me teist homme veel pargis näeme, neil lööme nina üles ja asi mutt! H. Väli. *Näe, vanemad tütred läksid mehele: polnud nagu asjagi. Tuli võtja, viis ära, – asi toosis. K. Rumor.

asja|olu
asja, küsimuse teat. külg; seik; ‹mitmuses ka› olukord, asjalugu. Selgus uus, üllatav, ettenägemata, rõõmustav, tähtis asjaolu. Tööd segavad, häirivad asjaolud. Asjaolude kokkusattumine, mahavaikimine. Raskendav, kergendav asjaolu. Kõiki asjaolusid tuleb arvestada. Mis asjaolu võis seda tingida? Millistel asjaoludel see toimus? Tuleb talitada nii, nagu asjaolud nõuavad. Olukorda raskendas veel asjaolu, et .. *Asjaolud on kujunenud niimoodi, et mul on isatalus kitsas. M. Traat.

aspekt ‹-i 21› ‹s›

1. vaatekoht, seisukoht, millest lähtudes midagi hinnatakse; nähtuse üks külg, tahk. Küsimusi, nähtusi tuleb vaadelda, hinnata mitmest aspektist. Ajaloolisest, majanduslikust, kultuuriloolisest, bioloogilisest aspektist vaadatuna. Käsitleb moodsa luule mõningaid aspekte. Asjal on veel üks aspekt, mida peame arvestama.
2. keel grammatiline kategooria, mis näitab, kas tegevus v. protsess on lõpetamata v. lõpetatud, kestev v. hetkeline jms. Imperfektiivne, perfektiivne aspekt. Verbi aspektid.
3. astr Päikese ja planeetide vastastikune asend Maalt vaadatuna
4. bot taimekoosluste erinev välisilme eri aastaaegadel

astla vastu (takka) üles lööma
van trotslikult vastu hakkama v. vastu panema. *Ütle, Juhani, oma südamele veel nõndagi: ära löö astla vastu takka üles! Venla tegi õieti, kui korvi andis .. F. Tuglas (tlk).

astendama ‹37›

1. astmeisse jaotama, astmetena seadma, järgustama. *Harilikult on kordamine veel astendatud, ülesanne läheb kord-korralt raskemaks .. R. Viidalepp.
2. mat astet leidma, arvu iseendaga teat. arv kordi korrutama

astuma ‹42›

1. ühe, paari, mõne sammu võrra kuhugipoole liikuma. Paar sammu astuma. Jalg on valus, ei või kuidagi astuda. Astume akna juurde, nurga taha. Astuge ettepoole, tahapoole, lähemale, juurde, ligi. Bussi, vagunisse astuma. Palun, astuge edasi! Ratsanik astus sadulast. Astusime õuest tuppa, kööki, rõdule, vaipa mööda mõne sammu akna poole. Ma ei astu enam kunagi üle tema läve. Kui sa üle koera astud, astu ka üle saba. | piltl. Ta astus julge, otsustava sammu. Valitsus astus samme hariduse edendamiseks. || jalaga millegi peale, otsa v. sisse sattuma v. vajutama. Kellelegi jala peale, varbale, kannale astuma. Orgi, naela, klaasikillu otsa astuma. Vaata, et sa porri ei astu! Otsis mahakukkunud prille, kuni astus need puruks, katki. Ta oli endale pinnu jalga astunud. Ära peale astu! Ta viskas suitsuotsa maha ja astus jalaga surnuks.
2. sammuma, kõndima, käima; sammudes, käies minema. Astub kiirel sammul mööda tänavat kodu poole. Tükk maad minna, annab astuda. Üksinda astub väsinud rändur oma teed. Läheb kuulmatult, kikivarvul astudes. Marssige korralikult, astuge ühte jalga. Pärimäge hobune sörkis, vastumäge astus sammu. Hakka aga astuma 'hakka minema'. Aeg on hiline, tuleb astuma hakata. *.. harva astus pimedaid metsaradu inimese jalg. J. Saar. | piltl. Elu astub oma paratamatut rada. Tuleb ajaga ühte sammu astuda. *Ees astub armuõpetus / ta kannul kaubakavalus .. A. Haava.
3. ‹hrl. illatiiviga› midagi, mingit tegevust jms. alustama, midagi tegema hakkama, millegi juurde asuma. Uus valitsus astus ametisse. Komisjon ei jõudnud veel tegevusse astuda. Astuti võitlusse ükskõiksuse ja loiduse vastu. Kellegagi kirjavahetusse, kontakti, ühendusse, sidemetesse, suhetesse, läbirääkimistesse astuma. Oleks tore temaga tutvuda ning vestlusse astuda. Noored astuvad ellu. Kirjandusse astus ta hilja, täies meheeas. Sõjas purustatud tehased astusid varsti jälle rivisse. Mängu astusid hoopis uued tegurid. Kuningas astus troonile. Ta ei astu kunagi kahtlastesse sobingutesse. Kirjanik astus 70. eluaastasse. Abielusse, abiellu astuma 'abielluma'. Jõusse astuma 'jõustuma, kehtestuma'. *Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma .. A. H. Tammsaare. || mingi organisatsiooni, seltsi vms. liikmeks hakkama. Parteisse, ametiühingusse astuma. Skaudiks astuma. Seltsi liikmeks astuma. || kuhugi õppima, tööle, teenistusse asuma. Kooli, tehnikumi, ülikooli, majandusteaduskonda, magistrantuuri astuma. Ta oli vabatahtlikult armeesse astunud. *.. veetis suve maal, astus sügisel pedagoogilistele kursustele .. E. Krusten. || mingit usku omaks võtma. Luteri, vene, katoliku usku astuma.
4. piltl saabuma, tulema, jõudma. Mõne minuti pärast astume uude aastasse. Uued rõõmud ja mured astuvad meie ellu. Uus põlvkond astus ajaloo areenile. Vanad lähevad pensionile, noored astuvad asemele. Kellegi palge, silma ette astuma. 13. sajandisse astus siinne rannikuala peaaegu inimtühjana.

aupärast ‹adv›
kõnek nime poolest; koguni, pealegi. Naljast aru ei saa, ise veel aupärast hiidlane! See on aupärast kohv, aga pole tal lõhna ega maitset. *Ise aupärast haritud inimene, aga nii tahumatu ja vaimuvaene! I. Pau.

au|pärg
van austuse märgiks antav pärg; piltl au, austus. *.. tema on veel palava verega noormees, kelle süda vahvate tegude janus suure sõja järele igatseb, et aupärga teenida .. A. Saal.

aurama ‹aurata 48›

1. (nähtavat) auru eritama. Vesi aurab juba – läheb keema. Õhtu jahenes, jõgi hakkas aurama. Toit, supp aurab laual. Istuti auravate kohvitasside juures. Märjad rõivad hakkasid lõkke ääres aurama. Maa auras öisest sajust. *Nüüd rabad sulavad lahti / ja rõskust auravad ööd. A. Sang. || (higierituse kohta). Niideti nii, et nahk, selg, turi auras. Askeldasin nii, et pea auras otsas.
2. auruna erituma, auruma. Vesi aurab potist. Osa maapinnale langenud sademeist aurab tagasi õhku. | piltl. Küllap tal need veidrad mõtted peast auravad.
3. kõnek ära aurama (2. täh.), kaduma. Aurake siit kähku minema! *Kolistasin ukse taga. On teab kuhu auranud. O. Tooming.
4. van suitsema, tossama. Küün oli maha põlenud, tukid veel aurasid. *Kõik maailm on mu ümber, kui mu piibuke aurab .. F. R. Faehlmann.

ära aurama

1. lõpuni, täielikut auruma. Kui merevesi ära auras, jäi soolakord järele.
2. kõnek märkamatult kaduma. a. ära minema, kaduma, jalga laskma. Õige aeg oleks ära aurata. Aurake ära, kuni pole veel hilja! b. (esemete v. ainete kohta). *„Kas sa tead, et küünist on ristikheinaseeme ära auranud?” küsis emm .. L. Vaher.

aurutama ‹37›

1. auruga töötlema. Köögivilja soovitatakse aurutada, mitte keeta. Sigadele anti aurutatud sööta. Jalasepuu aurutati enne painutamist pehmeks. Riiet, kampsunit aurutatakse ning pressitakse.
2. tahke aine lahust kontsentreerima vedela lahusti osalise aurustamisega. Soola saadi merevett aurutades, mereveest aurutati soola. || auruks muutma, aurama panema. *.. siis juba aurutas päike selginud õhku sedasama niiskust, mida ta veel hetk tagasi ei suutnud kinni pidada. V. Gross.

[miski] püsib ~ seisab ausõna peal ~ najal
(miski) püsib, seisab hädavaevalt, vaevu. Vana kuurilobudik seisab veel ausõna peal püsti. *Ent milleks uus, kui püsib vees / ausõna najal muistne stiimer .. J. Sütiste.

avaldama ‹37›

1. hrl. sõnadega (kõnes v. kirjas) midagi (kellelegi v. avalikult) teatavaks tegema, esile tooma, väljendama. Armastust, lugupidamist, tunnustust, tänu, kiitust avaldama. Lahkunu omastele avaldati kaastunnet. Kõik avaldasid imestust. Kahetsust, meelepaha, ägedat protesti avaldama. Umbusaldust, laitust, rahulolematust avaldama. Avaldati kahtlust, kas see ikka on nii. Avaldas lootust, veendumust, et töö saab õigel ajal valmis. Avaldasin oma arvamuse, seisukoha, mõtte, kartuse, soovi. Raadio avaldas teadaande. Võistluseksamite tulemused avaldatakse homme. || ära rääkima; kellelegi midagi usaldama, pihtima. Tunnistaja on kohustatud avaldama kõik, mis ta asja kohta teab. Avaldan sulle saladuse, kogu tõe. Põhjust ei ole ta kellelegi avaldanud. *Ma märkan, et sul on midagi südame peal ... Avalda oma õpetajale: ta aitab sul koormat kergendada! E. Särgava.
2. publitseerima, üllitama. Ta on avaldanud 11 romaani. Avaldas „Loomingus” jutustusi, luuletusi. Kõik ajalehed avaldasid peaministri kõne. Trükis avaldatud uurimused. Perioodikas, aastaraamatutes avaldatud artiklid. Avaldamata käsikirjad, fotod. *.. tal olevat siin midagi kirjutatud, vaadaku meie, ehk kõlbab avaldada. J. V. Veski.
3. ilmutama, osutama. Vaenlane avaldas vastupanu. Lahkunule avaldati viimast austust. Lapsed avaldavad oma vaimustust kilkamisega. Talle avaldati igal viisil tähelepanu. Nad avaldasid huvi kõige ümbritseva vastu. Ta ilme, pilk, nägu avaldas imestust, hämmastust, kohkumist, nõutust. Mürgistatu avaldas veel elumärke. Avaldavad rahutuse tundemärke. Ta avaldab end muusikas, musitseerimises. || hrl van millestki tunnistust andma, midagi tõendama. *Tugevad kondid avaldavad tervist, tüse keha jõudu. Juh. Liiv. *Jordani kollendava oru põhjas avaldab roheline viir seda kohta, kus jõgi puude ja põõsaste varjul voolab. E. Bornhöhe.
4. (vähestes ühendites:) esile kutsuma, tekitama. Ravimid, süstid avaldavad mõju. Kellelegi positiivset, negatiivset, halba mõju avaldama. Tuleb talle survet avaldada. Kontsert avaldas publikule sügavat muljet. Tahab muljet avaldada ning imponeerida. Müra avaldab ebameeldivat toimet organismile.
5. mat avaldisena esitama. Avaldada ristküliku pindala aluse ja kõrguse kaudu.

avaldamis|küps
Autor ise ei pidanud käsikirja, luuletust veel avaldamisküpseks.

avamatult ‹adv›
avamatuna, mitteavatuna. Kiri lebab ikka veel avamatult laual.

avameeli ‹adv›
avameelselt. Avameeli tunnistama, ära rääkima. Ütleb avameeli välja, mida ta mõtleb. *Mis seal veel ettekäänetega! Minna ja küsida [laenu] otsekoheselt, avameeli! M. Metsanurk.

barbar ‹-i, -it 2› ‹s›

1. harimatu, kasvatamatu v. toores, jõhker, metsik inimene. Käituge kultuurselt, ärge olge barbarid! *Olin kujutava kunsti mõistmises veel suhteliselt barbar. F. Tuglas.
2. aj vanaaja kreeklastel ja roomlastel halvustav nimetus võõramaalaste kohta

bioloogia ‹1› ‹s›
teaduste kompleks elusloodusest ning elu kõikidest avaldusvormidest || (teat. liigi, looma v. taime eluviisi, eluprotsesside jne. kohta). Põllukultuuride, kartuli bioloogia. Nende viiruste bioloogiat ei tunta veel küllaldaselt.
▷ Liitsõnad: eksperimentaal|bioloogia, hüdro|bioloogia, kosmose|bioloogia, mikro|bioloogia, molekulaar|bioloogia, radio|bioloogia, rakendus|bioloogia, üldbioloogia.

bis
veel kord!, korrata! Lauljale hüüti: "Bis! Bis!”.

braavo ‹interj›
tubli!, hästi! Braavo, te jõuate veel kaugele! *Laul lõppes. Karjuti braavo ja nõuti lisa. A. Uustulnd.

diskvalifitseerima ‹42›
hrl sport võistlusest osavõttu keelama, võistluskeelu alla panema; tulemust tühistama. Võistleja diskvalifitseeriti kaheks aastaks. Võitja diskvalifitseeriti dopingu pärast. || kõlbmatuks tunnistama. *Peale nende diskvalifitseeritakse [lauljaist] veel paar teistki õpilast .. O. Luts.

eba|edukas
Ebaedukas algus ei tähenda alati veel mängu kaotamist.

eba|kindel
Joobnu ebakindel kõnnak. Tundsin end uiskudel veel võrdlemisi ebakindlana. Ebakindel vastus. Ebakindel olukord, positsioon, majanduslik seisund. Poliitiliselt ebakindel rühmitis.

eba|küps
väljakujunemata v. -kujundamata. Ta on poliitiliselt veel ebaküps. Eluks ebaküps nooruk. Ebaküps mõte, teooria, artikkel.

eba|mugav

1. (kehaliste aistingutega seoses). Ebamugav voodi, tugitool. Tööks kõige ebamugavam asend. Märgades rõivastes on ebamugav olla. Villis kand tegi kõndimise ebamugavaks. Kitsastes kingades on jalal ebamugav.
2. ebameeldiv, piinlik vms. Ebamugav vaikus, küsimus, tunne. Üpris ebamugav lugu. Ebamugav on tähelepanu keskpunkti sattuda. Emal oli poja käitumise pärast teiste ees ebamugav. Kaaslaste parastamine tegi juhtunu veel ebamugavamaks.

eba|selge
segane, ähmane; selgusetu, arusaamatu. Ebaselged piirjooned, kujutlused, asjaolud. Kujutis on ebaselge. Pomises midagi ebaselget. Ebaselged, udused fraasid. Mõni probleem jäi veel ebaselgeks.

eba|tõenäoline
On ebatõenäoline, et ta nii hilja veel meile tuleb. Nii suure soovi täitumine näib ebatõenäoline.

edasi ‹adv›

1. enda ees olevas suunas; liikumise pärisuunas; ant. tagasi. Sammub, läheb, tungib edasi. Kihutab, tormab edasi. Minge otse edasi! Astus paar sammu edasi. Ei pääse edasi ega tagasi, sammugi edasi. Siit veidi edasi on suur rändrahn. Järgmine jaam Pääskülast edasi on Laagri. Kellaosuti on ainult mõne kriipsuvahe edasi nihkunud. Päikeselaik seinal on edasi liikunud. | (käsklusena, üleskutsena). Rühm, edasi! Täiskäik edasi! || mingis vajalikus, soovitud, kavatsetud suunas. Sõidan Tartusse ja sealt edasi Võrru. Nihutas end pingil veidi edasi, et sõbrannale istumisruumi teha. Igas järgmises reas nihkub mustrikord ühe lõimelõnga võrra edasi. Käisime ristikuväljal ketitatud hobuseid edasi panemas, edasi tõstmas.
2. ajas kaugemale, eelseisvale ajale; eelseisval ajal, tulevikus. Eksam, koosolek, asja arutamine lükkus edasi. Ärasõit, võistluse algus lükati edasi. Mis edasi saab, ei tea. Kuidas edasi elada?
3. (märgib tegevuse v. olukorra jätkumist:) jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel. See seadus on edasi jõus. Ilmad jäid edasi vihmaseks. Ta magas, luges rahulikult edasi. Pidu, töö käib edasi. Rääkige, laulge, jutustage edasi! Töötab tehases edasi. Ela siin edasi, ega mujal parem ole! Me oleme edasi vihased, tülis. Poiss jäeti kooli edasi. || (katkenud tegevuse jätkamise kohta). Pärast räägime, arutame edasi. Mõtles veidi, siis päris, küsis, uuris edasi. Kevadel saab ehitustöid edasi teha. Komistas korraks, siis tantsis hooga edasi.
4. järgnevalt; (varasemale, eelmisele) lisaks, veel. Esimesena ilmuvad lastel keskmised lõikehambad, edasi välimised lõikehambad. Edasi tõmbame punktist A sirge punktini B. Sumpasime rabas, edasi kõndisime männikus ja nõmmel. Kui palju täna matemaatikas edasi võeti? Edasi kuuluvad tehase sisseseade hulka turbiinid, tõstukid jne. Edasi tuleb pidada silmas, et .. Edasi ei mäleta ma enam midagi. Probleem ärgitab edasi mõtlema, edasi uurima. Ja nii, nõnda edasi (kasut. hrl. mittetäieliku loetelu lõpul).
5. väljendab arenemist v. arendamist, kõrgemale tasemele siirdumist v. siirmist. Jõuab õpingutes, elus, töös edasi. Haris end iseõppimise teel edasi. Õpilane viidi järgmisse klassi edasi. Kaebas edasi kõrgema astme kohtusse. Neid seisukohti on ta oma järgmistes töödes edasi arendanud. Põlevkivikeemia on meil hiiglasammudega edasi arenenud. Elu on viimaste aastatega palju edasi läinud. Püüab elus edasi saada. See avastus on inimkonna ajaloos suur, tohutu samm, hüpe edasi. *Aeg on Kusta südamest riisunud mõnedki lootused, kuid tungi edasi pole Kusta kaotanud .. R. Roht.
6. kasut. vahendamise, teistele üleandmise väljendamiseks. Edasi müüma, toimetama, saatma. Kogemusi edasi andma. Saladust ei tohi edasi rääkida. Võid talle edasi öelda, et koosolekut ei tule. Rahvaluule kandub edasi suust suhu, põlvkonnalt põlvkonnale. Kunstnikul on maalis õnnestunult edasi antud suveöö meeleolu.

eel|toodu ‹1› ‹s›
see, mis on eespool, varem esitatud, mainitud v. kirjeldatud. Eeltoodust järeldub, selgub, nähtub .. Lubatagu eeltoodu kinnituseks esitada veel paar fakti.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

eesli|sälg
noor eesel, keda veel tööks ei kasutata

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ei ... ega
eitust rõhutav ühendav ühendsidesõna, seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid. Kumbagi, ei Estrit ega Heinot polnud kodus. Ma ei vaja ei abimehi ega nõuandjaid. Ta ei tundnud ei pahameelt ega viha. Ei aidanud ei arstirohud ega hoolitsus. Sellist rahasummat pole ei sul ega mul. Ta ei teinud seda ei siis ega hiljemgi. Midagi polnud näha, ei ette ega taha. *Ta on juba hulk päevi oma kodumaal matkanud, kuid pole veel kuulnud kedagi laulmas, ei põldudel ega metsade vahel, ei külades ega asulates. E. Krusten. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride rõhutavaks sidumiseks. Mul pole sellest ei sooja ega külma. Mees ei vastanud ei musta ega valget. Sinust polnud tükk aega kuulda ei kippu ega kõppu. Sel asjal pole ei tegu ega nägu. Tema juttudel pole ei otsa ega äärt. Teda ei suudetud mõjutada ei heaga ega kurjaga.

eha|valge ‹s›
ehavalgus. Maja aknad punetasid ehavalgel. *Päike oli juba loojas, kuid ehavalge veel üsna suur .. K. Ristikivi.

välja ehitama
midagi poolikut (lõpuni) valmis ehitama. Maja on alles lõplikult välja ehitamata. Linna kanalisatsioonivõrk ehitatakse välja järgmise aasta lõpuks. *Võiks ju veel teise üsna suure toa välja ehitada ja avara verandagi, aga pole aega .. E. Tennov.

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

ehkki ‹konj›
möönev sidesõna; sün. kuigi, olgugi et, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mehed jätkasid tööd, ehkki hakkas sadama. Ma kartsin veidi, ehkki kartuseks polnud põhjust. Ta toetas veel lapsigi, ehkki ta enda majanduslik olukord polnud just kiita. Ta ei tunne korralikult linna, ehkki on seal aastaid elanud. Ta ei tulnud, ehkki lubas. Ehkki ta kedagi kaasa ei kutsunud, tormasid kõik talle järele. Ehkki ta on veel võrdlemisi noor mees, hakkavad juuksed meelekohtadel juba halliks tõmbuma. *Ta ei lähe mööda, ehkki me pole teab mis suured tuttavad, ja istub mu kõrvale. L. Promet.
2. alustab piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. Ta on suurte kogemustega mees, ehkki ilma erihariduseta. Ta tuli, ehkki hilinemisega. Need marjad on vitamiinirikkad, ehkki mitte kõige maitsvamad. Räägiti (ehkki seda eriti ei usutud), et ta olnud vanasti röövel. *Ja üks säärane salakõrts oli ka mamsel Siilivälja kodu, ehkki hoopis suurejoonelisem kui kõik teised. A. Jakobson.

ehutama ‹37›
hrv ettepanekut tegema, ette panema. *„Läheme veel lindu püüdma,” ehutas Kari. A. Annist (tlk).

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

eile ‹adv›
a. käesolevale päevale, tänasele päevale eelnenud päeval. Eile hommikul, õhtul. Eile oli külm ilm. Käisin eile teatris. Sa oled kaval, aga ega minagi ole eile sündinud 'kogemusteta, kergesti petetav, lihtsameelne'. b. lähemas minevikus. *See, mis aastakümneid või ka veel eile rahuldas, ei ole hea täna ega vasta võib-olla hoopiski homsele. R. Üksvärav. c. ‹substantiivilaadselt› eilne päev; minevik. *Ent mõned uut veel vähem tajuvad, / neil kogu elu täidab eile. A. Sang (tlk).
▷ Liitsõnad: tuna|eile, üleeile.

eit ‹eide 22› ‹s›

1. eakas naine. Vana küürus eit. Meie küla kõige vanem eit. *Põgenikud olid enamuses elatanud inimesed – habemikud taadid ja laiades seelikutes kortsulised eided. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: kerjus|eit, küla|eit, naabri|eit, nõia|eit, pere|eit, sauna|eit, turu|eit, vanaeit.
2. hrl nlj abikaasa, naine. Naabrimees oma eidega oli äsja siin. *Kust sa siis äkki eide võtsid. Olid ikka põline vanapoiss. F. Tuglas.
3. kõnek naine, naisterahvas. Maru eit. Ilus eit, mis? *Ja ega ta vana veel ole, täitsa noor eit. R. Roht. *Räägitakse seni, kuni oma naistest tüdinetakse, pärast alustatakse juttu võõrastest. Tuleb välja, et needki [= võõrad naised] pole laita eided. J. Tuulik.
4. van (hellitavalt) ema. *Oh, nad viisid minu hella eide, / viisid minu ema mullasse ... K. E. Sööt. *Ema, mis me nüüd peame tegema? Pai kulla eit, aita ometi! L. Koidula.
▷ Liitsõnad: metsa|eit, muru|eit, tuuleeit.

eka|element
keem Mendelejevi perioodilises tabelis ennustatud, kuid selle koostamise ajal praktiliselt veel tundmatu element

eks ‹adv›

1. nõrk kinnitus- v. rõhusõna lausetes, mis väljendavad:. a. nõustumist, nõusolekut. Eks ma ikka tule, kui vähegi võimalik. Hea küll, eks ma proovi(n). Jah, eks see kuumus tee liiga küll. Kui tarvis, eks siis või minna ka. Eks me vaata, mis siin teha annab. „Õuna tahad?” – „Eks anna pealegi.”. *„Kena poiss,” kiitis Rudolf. „Eks ole,” kinnitas Irma. A. H. Tammsaare. b. nentimist, kinnitamist. Eks pärast ole igaüks tark. Eks seda ole juhtunud paljudega. Eks iga algus ole raske. Eks ma öelnud! Eks olnudki rebane lõksus. „Kes seda tegi?” – „Eks ikka Juhan.” Eks ta ole (ebamääraselt möönev reageering kaasvestleja jutule). c. seletust, selgitust. Eks ta karda(b), sellepärast rabelebki. Eks ma läinud külma ilmaga vette, nüüd on nohu kallal. Eks me nägime, et vihm on tulekul ja jooksime tagasi. d. arvamust, oletust. Eks hunt ta murdnud, kes muu. Eks kahekümne ringis peaks külalisi ikka tulema. Eks see paranda(b), kes ära lõhkus. Eks külarahvas saa(b) imestada, kui Jaan nooriku koju toob. e. soovitust v. soovi. Eks tee ise. Eks küsi talt eneselt! Eks mingu ja vaadaku ise järele. Eks võtnud siis lapsed tööle kaasa! Eks astuge vahel meie poole ka sisse! Eks teeme siis väikesed tropid! Eks jääme siis nägemiseni! Eks terekest kah! Eks hüvasti siis seda korda! f. ilkumist, ähvardust v. pahameelt. Eks sa näe, kus tark väljas! Eks katsu veel vastu hakata! Eks tulgu ainult, koera ajan peale! Eks sa proovi süüa, kui supp on nagu soolvesi! g. imestust, üllatust. Eks näe imet! No eks sa kuule, kus lugu!
2. usutlussõna, millele oodatakse jaatavat vastust, nõustumist; täh. 'kas ei, kas'. On ju nii, eks ole? Tulete siis homme, eks? Eks ole ilus? Oleme kokku leppinud, eks ju? *Mäletad, kui üles kirjutama tuldi, siis ütlesin: eks, Goori, see on ju sinu laud. H. Kiik. *„Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. A. H. Tammsaare.

eksam ‹-i, -it 2› ‹s›

1. teadmiste v. praktiliste oskuste kontrollimiseks sooritatav katse. Kirjalik, suuline eksam. Eesti keele, matemaatika eksam. Eksamiks valmistuma, õppima. Sooritas eksamid edukalt. Paar eksamit on veel õiendada. Eksamit võttis vastu professor Tamm. Poiss kukkus eksamil läbi. Sai eksamil hea hinde. Eksam tuleb ka keemias(t) ja geograafias(t). Tegi ära autojuhi eksami.
▷ Liitsõnad: eriala|eksam, kutse|eksam, küpsus|eksam, lõpu|eksam, meistri|eksam, riigi|eksam, sisseastumis|eksam, vastuvõtu|eksam, võistlus|eksam, üleminekueksam.
2. piltl kontroll, proov. Kontserdid suurlinnas olid meeskoorile tõsine eksam.

eksemplar ‹-i, -i 10› ‹s›

1. üksikese (paljude samasuguste hulgast, eelkõige trükitoodete v. käsikirjaliste tekstide kohta), tükk; üks omast liigist. Tasuta eksemplar. Mul on seda raamatut kaks eksemplari. Leping koostati kolmes eksemplaris. Teos levis rahva seas tuhandeis eksemplarides. Ajalehe tiraaž oli 40 000 eksemplari. On valminud uue masina esimesed eksemplarid. Kaevamistel leitud odaotste hulgas on hästi säilinud eksemplare. Leidsime sinilille täidisõielise eksemplari. Säärast eksemplari minu liblikakogus veel pole.
▷ Liitsõnad: autori|eksemplar, katse|eksemplar, näidis|eksemplar, prii|eksemplar, signaal|eksemplar, sund|eksemplar, üksikeksemplar.
2. kõnek millegi (enamasti käitumise) poolest silmatorkav inimene, tüüp. See poiss on eksemplar omaette. Ta on üsna omamoodi eksemplar. Ah, on üks eriline eksemplar! No on alles eksemplar!

eksimus ‹-e 5› ‹s›

1. viga, vääratus, eksitus. Väike, tühine, andestatav eksimus. Ilmne, oluline, tõsine eksimus. Ortograafiavead ja muudki eksimused. Väsimusega suureneb eksimuste protsent. Uurimuses on veel muidki eksimusi. Eksimused kokku- ja lahkukirjutamises. Eksimused tehnoloogia vastu.
2. üleastumine, süü, süütegu. Kahetseb oma eksimust. Püüab oma varasemaid eksimusi heastada. Karistati väikseimagi eksimuse eest.

eladeski ‹adv›
(mitte) kunagi, iialgi. See suvi ei unune eladeski. Ei ole sellest eladeski kuulnud. Nii südamest ei olnud ta veel eladeski naernud. Naisterahva töö ei lõpe eladeski otsa.

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

üle elama

1. läbi elama, läbi tegema; kogema. Riik elas üle ärevaid päevi. Kirjandus elab üle kriisi, mõõnaperioodi, tõusu, kõrgaega. Teos elas üle 6 trükki. Äsja üleelatud avarii. Elab mälestustes uuesti üle lapsepõlve rõõme. Aiman, mida ta oma hinges üle elab. Temaga koos on üle elatud häid ja halbu aegu. Meenutas üleelatud kaotusi, nurjumisi, pettumust.
2. (ebasoodsates tingimustes) vastu pidama; taluma, välja kannatama. Rukkiorased on talve hästi üle elanud. Kevadliblikad elavad talve üle valmikuna. Aedvili elas põua rahuldavalt üle. Elasime selle aasta kuidagi üle. Nii pikka lahusolekut, seda häbi ei elaks ta üle. Majanduskriisi suutsid üle elada ainult suurettevõtted. *Paar direktorit siin [= traktorijaamas] üle elanud, pettis ta alguses ka Lokki päris jultunult. E. Rannet.
3. kellestki v. millestki kauem elama. Vanake on kõik oma lapsed üle elanud. *.. mina [= teist vanem mees] olen ju teie aastad üle elanud, teie minu aastaid veel mitte. A. H. Tammsaare.

elastsus|piir
füüs suurim pinge, mille puhul tahkes kehas ei teki veel jäävaid deformatsioone

elav ‹-a 2›

1. (< partits elama (1. täh.)); elus, (elusana) eksisteeriv, eluprotsessist osa võttev; ant. surnud. Hirmust kange, ei surnud ega elav. Tulistas elava märklaua pihta. Ükski elav hing 'mitte keegi' ei pääse siit läbi. Elavatest lilledest pärg. Mädanikust on nakatatud ka elavad puud. Metsatulekahjus hukkub kõik elav. Lesk liikus elava varjuna. Seisis ta ees kui elav manitsus, süüdistus, hoiatus, etteheide. Elavad ja surnud keeled. Elav rahvakeel, murre. Veel elav südametunnistus. Mälestused sellest olid alles üsna elavad. Kirjandusklassika jääb ka tulevikus elavaks. || elusataoliselt liikuv, muutuv v. talitlusvõimeline. Elavad 'liikuvad' luited. Elavad 'hõõguvad' söed. Küünla elav tuli on hubasem tuimast elektrivalgusest. Tuletõrjujaile paiskus vastu paksu suitsu, kuid elavat tuld polnud näha.
2. ‹s› elus, mittesurnud inimene. Elavad ja surnud. Elav elavate seas. *Jah, surnu austamine on sagedasti tähtis just meile, elavaile. A. Jakobson.
3. ‹adj› elusolenditest koosnev v. moodustuv. Elava müürina tõkestas lehmakari tee. Rahvahulga elav sein. Üksteisel käest kinni võttes moodustati elav kett. || otseselt inimeselt tulev (hrl. kõne vm. esituse kohta). Trükisõna ei asenda lektori elavat sõna. Tahan muusikat kuulata elavas ettekandes, mitte plaadilt. Elavast kõnest kuuldud väljendid.
4. ‹adj› liikuv, elurõõmus, rahutu, kärsitu; kärme, vilgas, ergas. Elava loomuga laps. Ülemeelikuseni elav poiss, tüdruk. Ta on isegi natuke liiga elav. Oli elav ja kärme kõnelema. Elav ja rõõmus kui linnuke. Loomult teistest elavam. Rasvatihane on haruldaselt elav lind. Uru ees müras kuus väga elavat rebasepoega. Elav iseloom. Elavad liigutused. Elavad silmad. Elav mõttelend, kujutlusvõime, mõistus. Elav nägu, pilk, vaade. || (tegevuste v. nähtustega seoses:) täis liikumist, rahvarohke. Kauplus oli kõige elavamal tänavanurgal. Olin kujutlenud sadamat elavamana. Suvel on supelrannas elav. Algas liiklus, muutusid elavaks ka kõnniteed. Kogunemiskohas läks üha elavamaks.
5. ‹adj› aktiivne, intensiivne, energiline. Elav liiklus, kauplemine. Elav vestlus, arutelu, vaidlus. Elav osavõtt kõigist üritustest. Üleskutse leidis elavat vastukaja. Ilmutas asja vastu elavat huvi. Kuulati elava tähelepanuga. Käisid elavad läbirääkimised. Nad on omavahel elavas kirjavahetuses, läbikäimises. Elav soov õppida. See oli poliitiliselt elav aeg. Muuseumi külastamine on tänavu olnud elavam kui mullu. Senisest elavam majanduslik edasiminek. Valitseb elav nõudmine metsasaaduste järele. Arutati, kuidas ringi tegevust elavamaks muuta.
6. ‹adj› väljendusrikas, ilmekas; ere. Elav stiil, kujutuslaad. Elav näide, eeskuju. Teose elav rahvalik keel. Kirjeldab sündmusi elavais värvides. Ebasümmeetria teeb kompositsiooni elavamaks. Elav jume põskedel. Kirjurähni sulestik on elavam kui musträhnil. Erksavärvilised poelõngad tegid mustri elavamaks.
7. ‹adj› tegelik, tõeline; päris, ehtne. Jutu tegelasteks olid elavad inimesed ta lähikonnast. Elavas ringluses moodustavad rahvalaulu sõnad, viis ja esitus alati lahutamatu terviku. See oli mul esimene kord näha elavat luuletajat. Kargas välja nagu elav välk.

elavus ‹-e 5› ‹s›
(< as elav (hrl. 4., 6. täh.)) Liigutuste, miimika elavus. Ta oli oma aastatest hoolimata täis nooruslikku elavust. Seltsi töös pole veel loodetud elavust. Ei suuda seda enam endise elavusega kujutleda. Erksad värvilaigud lisavad maalile elavust. *Vagunis on rohkesti elavust: kõneldakse kõvasti, on naeru ja nalja .. J. Semper.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|aeg

1. elamise aeg. Teos ei jõudnud autori eluajal ilmuda. Ema toas jäeti kõik nii, nagu oli olnud tema eluajal. Rahvas püstitas kirjanikule juba ta eluajal ausamba. *.. eluajal ei näinudki Krõõt paremat teed, ainult puusärgis sõites võis ta tunda, et soosild oleks nagu siledamaks muutunud. A. H. Tammsaare.
2. elu kestus; kogu elu (4. täh.); veel elada jääv elu. Küll jõuad kõike, eluaeg on pikk. Ta on kogu oma eluaja maal elanud. On rohkem kui pool eluaega merd sõitnud. Ta ei ole tervel eluajal arsti juures käinud. Selle töö tegemiseks ei piisa ühest eluajast. Eluaeg pean seda meeles. Tõotas talle eluaja tänulik olla. Vanaduspensionid määratakse eluajaks. Kurjategija mõisteti eluajaks vangi. *Siga on eluaeg [= alati] olnud põllumehe hoiukarp. Annab liha ja annab raha. R. Vaidlo.

elu|aegne ‹adj›
kogu v. veel elada jääva elu jooksul kestev. Eluaegne leping, sõprus. Eluaegne vangistus. Mõisteti eluaegsele sunnitööle. See ametikoht on eluaegne. Maa anti eluaegseks kasutamiseks. Talle määrati eluaegne pension. Teiste arvates oli ta eluaegne luuser.

elu|iga [-ea]

1. inimese, looma v. taime elu kestus, aeg sünnist surmani. Pikk, lühike eluiga. Inimese keskmine eluiga. Sport pikendab inimese eluiga. Üle 100-aastase elueaga kilpkonnad. Üheaastaste lillede eluiga kestab kevadest sügiseni. || millegi eksisteerimise kestus. Keravälgu eluiga on keskmiselt 3–5 sekundit. Kuumas kuivatamine lühendab jalatsite eluiga. || eluaeg, kogu elu. *Seda tõotust olen pidanud terve eluea, kui raske see noormehena ka on olnud. J. Parijõgi.
2. aeg sünnist käesoleva momendini; vanus. Nukuteatri eluiga ei ole veel kuigi pikk. *.. seda olid talle õpetanud ta kümneaastase eluea kogemused. V. Beekman. *450 aastat – eestikeelse trükitud raamatu eluiga – tundub tohutu pika perioodina. P. Rummo.
3. teat. järk eluajast. Varasemas elueas põetud haigused. *Nende isa .. tabas paremas elueas äkki surm .. F. Tuglas (tlk). *Kogu elatud elust langes sõja arvele iga kuues päev, teadlikku eluiga arvesse võttes aga – terve noorpõlv. E. Sõel.

elu|jõuline
eluks ja tegevuseks võimeline; jõuline, tugev. Vanem, ent veel elujõuline mees. Elujõulised pisikud. Elujõulised järglased. Maha pannakse ainult elujõulised ja terved kartulimugulad. Kalamaimud kasvatati elujõulise vanuseni. || (esemete, nähtuste jm. kohta). Elujõulised traditsioonid. Elujõuline ettevõte, firma.

elu|lust

1. elurõõm. Ta on elulusti täis. Noored elulustis tüdrukud. *Reemet tõi majja kärarikast elulusti: ta rääkis kõva häälega, naeris veel valjemini .. T. Lehtmets.
2. elutahe, eluisu. Temast, temal kadus viimnegi elulust. Elulust tuli tagasi.

elu|maitsja ‹1› ‹s›
elunautija. *Sel ajal olid sa veel seesama rõõmus ja kergemeelne elumaitsja, keda ma ülikoolis kui sõpra tundsin. E. Bornhöhe.

elunema ‹37›
elanikuna asuma. *.. tegime külaskäigu Püha-Peetri perekonda, kes ikka veel elunes Tartus .. H. Raudsepp. *Laane sügavikus eluneb ilves .. K. Põldmaa.

elu|nälg
tugev soov aktiivselt elada, elust võimalikult rohkem osa saada. Tundsin pärast paranemist suurt elunälga. *Mul on tundmata kõik elurõõmud ja maitsmata elu mõnud – kõik mu elunälg on veel kustutamata! A. Taar.

elu|rada
(poeetilisemas stiilis:) elutee. *.. kaks korda olen teda näinud ja kes teab, kas veel elurajad meid üksteise lähedale viivad. J. Pärn.

elu|säde
piltl nõrk elumärk, elu tunnus; eluvaim. Viimane elusäde oli kustunud. Arvasime, et ta enam ei elagi, kuid poisil oli ikka veel elusäde sees.

elu|tava
‹hrl. pl.› Üksteist abistada on saarlaste põline elutava. *Ma olin uustulnuk, ei teadnud selle linnakese elutavadest veel kuigi palju .. V. Maavara.

elu|tilgake
nlj viin. *Oleme ikke seltsis napsi võtnud .., kui veel sihuke õnnis aeg oli, et seda va elutilgakest võis igal sammul küll ja küll saada .. A. Jakobson.

elu|vaim

1. elu, elusäde, elumärgid. Eluvaim seisab, püsib kuidagi sees. Hea, et eluvaim sisse jäi. Pääsesin veel eluvaimuga tulema. Pühadeks sai sigudikul eluvaim välja võetud 'siga tapetud'. Kõik on kuivanud, ainult mõnel taimel on veel eluvaim juures. | piltl. *Vaevalt said esimesed autod niipalju eluvaimu sisse, et suutsid sadakond kilomeetrit maha sõita .. V. Vende.
2. elavus, liikuvus; huvi elu vastu. Kehalt rauk, aga eluvaimult kahekümnene. Ta on tuim inimene, ilma eluvaimuta. Ta liikmetesse tuli eluvaim tagasi. *.. sellele poisile uut eluvaimu sisse ei tulnud. Konutas barakinurgas ja lõi kõigele käega. P. Kuusberg.

emake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. ema hellitav nimetus. Armas, kallis, hella emake. Emakene, eidekene. Emakene, memmekene.
2. (hellitavalt:) vana naine, eideke. *.. üks valgete juustega emake, teine kortsulise palgega tädike, kolmas veel üsna noorevõitu mammi .. V. Saar.
3. piltl (millegi lähedase, kalli kohta personifitseeritult). Emake loodus. Emake maa. Emake Volga.

emapiim alles suus, suu alles emapiimaga
liiga noor veel. Emapiim alles suus, aga juba tikub lokaalidesse.

ema|poolne
emast lähtuv, ema liini kuuluv. Emapoolne tädi, vanaisa. Emapoolsed sugulased. Tema emapoolne päritolu vajab veel uurimist.

embrüonaalne ‹-se 2› ‹adj›
embrüosse puutuv, sellel esinev, looteline. Embrüonaalne arenemine, faas, staadium. Embrüonaalsed rakud. || piltl algelises seisundis olev. *.. ta oli veel liiga noor, tema tundeelu oli alles embrüonaalses seisundis. M. Unt.

enam ‹adv›

1. (< komp palju); rohkem, üle omaduse, koguse vms. algse, hariliku, eeldatud v. ettenähtud määra v. hulga. Sõin eile tavalisest enam. Ühed tarvitavad soola enam, teised vähem. Kõige enam silma paistnud aktiviste premeeriti. Lund oli poole sääreni ja enamgi. Sinna on enam kui sada kilomeetrit. Siit saadik ja mitte enam. Enam kui tarvis. Saak oli enam kui rikkalik. Mul on enam jõudu kui sul. Taevas oli õhtul veel enam pilves kui hommikul. Sõita soovijaid oli enam, kui bussi mahtus. On enam kui kahtlane, kas me õigeks ajaks kohale jõuame. Mida enam koeri koos, seda vedelam lake. *.. need lootused on teostunud enam kui kuhjaga, enam kui mitmekordselt. H. Kruus. || pigemini. Enam tsirkus kui teater. Enam teiste õhutusel kui omal algatusel. Need kingapaelad on enam lühikesed kui pikad. *.. oli loomult enam tõsine ja mõtlik kui rõõmus ja kergemeelne .. A. H. Tammsaare.
2. ‹eitavas lauses› sellest peale, edaspidi. Ei ole enam aega, ruumi. Ära tule enam minu juurde! Ei temast ole enam asja. See pole enam õige asi. Ei suuda enam töötada. Ega mul pikka iga enam ole. Sa pole enam laps. Ära nuta enam! Teda ei ole enam. Tal polnud enam jõudu vastu hakata. Suurt viga enam polnudki. Pühadeni pole enam nädalatki. Ei maksa joosta, rongile enam ei jõua. Ma enam ei tee! Mitte iialgi enam! || ‹sisult eitavas, vormilt hrl. jaatavas lauses› veel, nüüd veel. Kas ta mind enam tunneb? Mis see enam aitab! Mis ma sellega enam teen! Kes seda enam mäletab! Teisi vaevalt enam tuleb. Kes siis sellisel kellaajal enam kodus on! *Aga kuhu sa vaeneke enam punud: jalad hoopiski töntsiks jäänud .. A. Jakobson. || lisaks. Ei mõista enam midagi öelda. *„Ei mina teist last enam taha, aitas sellest ühestki,” vastas Hildegard. A. H. Tammsaare.

enamus|liik [-liigi]
Puistu, kus nulg kasvab veel enamusliigina.

ennatama ‹37›

1. ‹hrl. nud-partitsiibis› murd kohmetuma, segadusse sattuma; läbematuks muutuma. *Kuid Ann oli liiga lihtsameelne, otsekohene ja veidi ennatanud inimene, kui et ta pikalt midagi oleks varjata võinud .. E. Vilde.
2. hrv jõudma (ajaliselt). *.. ei ennatanud veel ukse käepidemest kinni hakata, kui see [= uks] lendas uuesti lahti .. A. Annist (tlk).

enne|aegne
enne ootuspärast, normaalset, õiget aega toimuv v. toimunud; liiga varane. Enneaegne sünnitus. Enneaegne lõpp. Enneaegsed öökülmad. Enneaegne vananemine, surm. Meie rõõm oli enneaegne. Ta kaldub tegema pisut enneaegseid järeldusi. Uute kavatsuste avaldamine on praegu veel enneaegne. || enne raseduse normaalse kestuse lõppu sündinud. Enneaegne laps. Laps sündis enneaegsena. Enneaegsed vajavad erilist hoolitsust.

ennegu ‹konj›
kõnek enne kui. *Ühe Mardist poisiga teenisime all külas üleaedseid, ennegu isa suri. E. Vilde. *Veel kahest kõrtsist möödus ta, ennegu jõudis Amme jõeni. M. Metsanurk.

ennemini ‹adv›

1. pigemini. Ennemini inetu kui ilus. Meie lähenemist ta ennemini aimas kui nägi. *Sisenejat võttis vastu läbitungiv pilk, milles aga polnud raevu, ennemini iseteadvat üleolekut. R. Vellend. || meelsamini. *Pearu sõidab ennemini laatadel ümber, .. kui et hakkaks end hommikust õhtuni tööga tapma. A. H. Tammsaare.
2. varemalt. Hilja kirikusse, vara veskile, saab ennemini tagasi. *Joosep ei oskagi veel lugeda, aga isa oli temale ikka raamatu kinkinud, et siis õpib ennemini lugema. J. Parijõgi.

ennistine ‹-se 5› ‹adj›
ennist olnud v. toimunud. Ta ennistine tõredus oli kadunud. Maa on veel ennistisest sajust märg. *Mehinile meenusid korraga ta enese ennistised sõnad röövlitest .. R. Sirge.

enseldama ‹37›
släng ekvaatori esmakordseid ületajaid vastava kombe kohaselt ristima. *Siin leidub paar meremeheseisusse pühitsemata mehepoega, kes on veel puha paganad. Võta neid enseldada peli alt läbironimise .. ja püha ristimisega. H. Sergo.

epitaaf ‹-i 21› ‹s›
hauakiri v. hauakirjaga mälestussammas; surnu mälestustahvel kiriku seinal. *Juhan Liivi hauasammast ehib epitaafina luuletus „Kui tume veel kauaks ka sinu maa”. P. Rummo. || kirj kellegi surma puhul kirjutatud lühiluuletus

era|inimene
kõnek eraisik. *Toidupuudus ei olnud veel jõudnud sõjaväeni – need olid erainimesed, keda nälg näpistas. E. Õun.

eraldama ‹37›

1. mingit osa tervikust eemaldama; mingist hulgast midagi v. kedagi eemaldama; varem koos v. ühenduses olnut lahutama. Teri aganaist, olulist ebaolulisest eraldama. Haiged eraldati tervetest. Emasibulast eraldatavad tütarsibulad. Kontidelt eraldatud liha lisatakse leemele. Press eraldab marjakestad ja mehu. Saun oli eraldatud kaheks ruumiks. Magamisnurk eraldati sirmiga. Kerast mingi tasapinnaga eraldatud osa nimetatakse segmendiks. Eraldas end teistest inimestest, muust maailmast. || tervikust teat. osa lahutama mingiks otstarbeks, kellegi omandiks v. kasutada. Osa saagist eraldatakse seemneks. Katsete jätkamiseks eraldati 50 hübriidistikut. Asula plaanis on eraldatud ka maa-ala uue koolimaja jaoks. Seks otstarbeks eraldati neli meest. Eraldati summad kultuurile, haridusele, tervishoiule. *.. endine direktor oli uuele oma korterist toa eraldanud. E. Rannet.
2. kedagi v. midagi kellestki v. millestki (nende vahel asetsedes) lahus hoidma, lahutama, isoleerima. Karjamaad ja heinamaad eraldab püsttara. Muhumaad eraldab mandrist Suur väin. Põlevkivikihid on eraldatud peavahekihtidega. Otsest kõnet eraldavad muust lausest jutumärgid. Ainult mõni samm eraldas veel põgenejat tagaajajast.
3. eristama, vahet tegema, kindlaks tegema (eriti meeleorganitega). Eraldasin nende jutust ainult üksikuid sõnu. Oskas eraldada küla koerte hääli. Silmad hakkasid hämaras juba esemeid eraldama. Eraldasin kohe rahvahulgas ta pika kogu. Inimsilm eraldab tuhandeid värvivarjundeid. Kaksikuid oli välimuse järgi raske eraldada. Tuleb osata vaenlast sõbrast eraldada. Tõtt valest eraldada pole alati kerge. Juba laps eraldab head ja halba.
4. muudest (hrl. tunnuste v. omadustega) erinevaks v. erisuguseks tegema. Mis eraldab inimest loomast? Meid eraldab teineteisest meie erinev mõtlemislaad. *Siiani ta oli olnud ikkagi härra, keda pidžaama, supelmantel ja võrkkiik küllalt selgesti eraldasid muust majarahvast. M. Raud.

eraldi ‹adv›
teistest, muudest lahus, omaette; eri kohas, mujal kui muud; üks siin, teine seal; ant. koos. Eraldi tulema, käima, istuma, magama, töötama, õppima. Ta tahtis olla üksinda, teistest eraldi. Mikroväetisi antakse koos teiste väetistega või eraldi. Maja asub muudest majadest eraldi. Nad ei räägi eraldi, vaid kõik korraga. Täna kõik koos, homme igaüks eraldi. Iga töömehe juures peatus meister eraldi. Oleme igaüks eraldi leivas. Lastele kaeti eraldi laud. Ülikoolipõlves oli tal ühiselamus eraldi tuba. Vahetada suurem korter kahe eraldi korteri vastu. Korterisse on eraldi sissekäik. *Peale selle töö, mis Liisu ja Juhan üheskoos ja kõrvuti ära tegid, olid kummalgi veel oma eraldi mured. H. Sergo.

era|riie
ant. vormiriie. *Ja ikka ma veel käin erariides – keegi ei paku, ja mina muidugi ei küsi kroonurõivastust .. O. Luts.

eri|meelsus
arvamuste lahknevus; teisitimõtlemine. Põlvkondadevaheline erimeelsus. *.. jäi saadud sümpaatiale kindlaks, hoolides vähe seniste kaaslaste erimeelsusest, veel vähem pilkest. M. Jürna.

eriti ‹adv›

1. iseäranis, eriliselt; eeskätt, ennekõike. See küsimus, probleem, raamat huvitas teda eriti. Eriti viimasel ajal tundis ta end väsinuna. Maitsekas riietus tõstis ta ilu eriti esile. Ta tegi seda eriti siis, kui kedagi nägemas ei olnud. Lamades ei tohi lugeda, eriti veel viletsa valgusega. Marju, eriti maasikaid, oli tänavu palju. Mul hakkas külm, eriti jalgadel. Kõike tuleb ette, välitöödel eriti. Nad olid kanged spordipoisid, eriti Riks. *Vestlesime maailma elust üldse ja tänasest päevast eriti .. O. Luts.
2. omadussõna, kesksõna v. määrsõna laiendades rõhutab tugevasti selle tähendust: väga, eriliselt, iseäranis. Eriti suur, väike, oluline, tähtis, hea, halb, hinnatav, palju. Eriti pingeline töö. Eriti kirkad värvid. Selles sööklas on eriti maitsvad toidud. Ahju paistel on eriti õdus istuda. Eriti huvitavalt kujundatud näitus. Püüdsin talle eriti tasa juurde hiilida. Eriti rängalt sai linn kannatada Põhjasõjas. Eriti valitud sõnastusega kiri. Eriti mõistev suhtumine. || ‹eitusega› kuigivõrd. Mitte eriti tark. Ettepanekust ei oldud eriti vaimustatud. Tööd jaotades ei koormata kedagi eriti üle. Väsinuna ei tulnud tööst eriti välja. „Kas sulle meeldis?” – „Mitte eriti.”. *Mitmendat päeva vagunis, pesta kuskil pole, süüa eriti pole, tuju eriti pole. R. Vaidlo.
3. hrv spetsiaalselt, nimelt, just. *.. nägus ettekandja – Tamaara poolt eriti selleks korraks kutsutud – tõi sinna kohvi likööri ja konjakiga .. M. Metsanurk. *.. [admirali] asupaigaks oli suur transportlaev, mis tema jaoks eriti ümber ehitatud. R. Roht.
4. van eraldi. *.. õnnelik oli see perekond, kes sai [moonakate] kasarmus oma eriti toakese .. A. Kitzberg.

erudeeritud ‹-tu, -tut 2› ‹adj›
‹eestäiendina indekl.› eruditsiooni omav, eruditsiooniga. Erudeeritud kirjanik, kriitik, vestluskaaslane. Muusikaliselt, kirjanduslikult erudeeritud. Uus õppejõud tundus meile väga erudeerituna. Pidasime teda sügavalt erudeerituks. *.. ent kellele peale eestlaste, ja, õigemini, veel nende väikese, erudeerituma osa, ütleb see film midagi? E. Vetemaa.

erutus ‹-e 5› ‹s›

1. erutumine; rahutus, ärevus; elevus. Rõõmus, meeldiv, pakitsev, kuum erutus. Teda haaras, valdas erutus. Erutusest katkev hääl, kohmetunud käed. Olin erutusest higine. Põsed läksid erutusest punaseks. Erutus tõuseb, kasvab, vaibub. Surus suure vaevaga erutust maha. Sattus kuuldust suurde erutusse. Esinemiseelses erutuses olid tal laulu sõnad ununenud. Õnnetusjuhtum hoidis kõiki palavikulises erutuses. Ma ei suuda seda erutuseta meenutada. Pole veel vabanenud äsjasest erutusest. Teiste erutus nakatas tedagi. *Ta näis väga ärevil, erutuse punased roosid põskedel. L. Promet.
2. füsiol rakkude aktiivne vastusreaktsioon ärritustele. Erutus ja pidurdus on vastandlikud närvitalitluse protsessid.

esialgu ‹adv›
algul, esmalt, esiti. Esialgu ei näinud ta hämaras ruumis midagi. Esialgu puikles vastu, kuid hiljem nõustus. || algul veel, seni veel. Sellest ei tohi esialgu keegi midagi teada. || provisoorselt, mõneks ajaks, kuni asjaolude selgumiseni. Esialgu võiks asja otsustada nii. Esialgu sõidan koju vanemate juurde. *Minu asjad on vaksalis. Luba need esialgu siia tuua. Siis ma hakkan vaatama... R. Roht.

esile ‹adv›

1. nähtavale, välja, ilmsiks. Tõi rahakoti tasku põhjast esile. Peetri selja tagant kerkis esile veel mitu nägu. Oli nii kõhn, et roided tungisid teravalt esile. Varjatud raev purskus esile. Kirjadest koorus esile kogu sündmuste käik. Sõnavõtt kutsus esile kuulajate meelepaha. Vitamiinide vaegus kutsub esile ainevahetushäireid. Kujutlus manas esile ammuseid pilte lapsepõlvest. *Tumeda palitu iga volt, mis liigutuste juures tekkis, tõstis esile talje täiuslikku vormi. A. Kaal.
2. esiplaanile, etteotsa; teiste hulgast välja, ettepoole. Tõstis, tõi oma sõnavõtus esile mitmeid küsimusi. Dekaadil tõsteti esile K. Raua, E. Viiralti ja N. Triigi töid. Teoses tõusevad esile kaks momenti. Suurmehed kerkivad esile murrangulistel perioodidel. Tagasihoidlik inimene ei kipu, tiku kuskil esile. Ennast ning oma teadmisi esile upitada püüdev isik. || käsile. Isa ise peaks poisi esile võtma. *Pärast seda võttis härra Frolink Balthasari esile ja tõreles ta põhjalikult läbi. J. Kross. *Aga küll võttis meid esile ja tegi päris tümaks oma epistliga. Mu põlved värisesid kogu aeg .. O. Luts.

esiteks ‹adv›

1. esiti, algul, esialgu, esmalt. Vaatas esiteks ühe, siis teise otsa. Esiteks langes üksikuid lumehelbeid, hiljem läks päris sajule. *Ta hakkab laulma, esiteks aralt, siis julgemini .. E. Krusten.
2. esimeseks. *„Lähete kaasa?” – „Ei. Esiteks ei saa kolme kuud ära olla ja teiseks vajaksin puhkust ja rahu.” M. Metsanurk.
3. murd ennemalt, varemalt, enne. *Neiu vahtis jällegi raamatusse ja ta kõrvalestad helendasid veel enam kui esiteks. A. H. Tammsaare.

ess ‹-u 21› ‹s›
kõnek (eufemistlikult:) sitt; sõnnik. *Kas vead ikka veel sõnnikut või vehid juba heina teha ..? Ja mitu koormat sa oled oma elus seda essu ka ära vedanud? E. Maasik. *Kui tükk läbi kukub, on autor süüdi, kui tükk läbi lööb, on teater essust asja teinud. H. Lumet.

etikett2 ‹-keti 21› ‹s›
seltskondlikus (eriti õukondlikus) ja diplomaatilises suhtlemises kehtivad kindlad käitumisreeglid ja kombed. Etiketile vastav käitumine. Etiketist kinni pidama. Etiketti rikkuma. Ta tunneb hästi etiketti. *Kogu etikett näis põlvnevat veel rokokoo ajast, endiste Bourbonide päevilt. F. Tuglas.

olgugi et
ehkki, kuigi, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Olgugi et päike oli juba kõrgel, oli väljas veel jahedavõitu. Olgugi et ma siinkandis olen elanud, ei tunne ma kõiki inimesi. *Aga Reinul on tubakat kotis veel küll, olgugi et kott küla peremeeste käes ringi käis .. A. H. Tammsaare.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset v. vastava iseloomuga lauseosa). *Heledad lokkis juuksed, olgugi et hallisegused, terav sirge nina – kõik nagu temal. T. Lehtmets.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

ettekandeline ‹-se 5› ‹adj›
ettekandeviisi puudutav; ettekandele omane; ettekannetealane. Küsimused, mis on seotud balleti ettekandelise küljega. Noor laulja pole veel saavutanud ettekandelist vabadust. Seltsi ettekandeline tegevus on hoogustunud.

ette|kanne [-kande]

1. (kunstiteose) ettekandmine, esitamine, esitus. Meisterlik, kunstipärane, õnnestunud ettekanne. Ooperi äpardunud ettekanne. Kuulati luuletusi noorte näitlejate ettekandes. Näidend tuleb veel sel hooajal ettekandele Draamateatris.
▷ Liitsõnad: esiettekanne.
2. ‹hrl. pl.› esitatav muusika-, tantsu-, laulu-, sõnakunstipala. Ettekanded keelpilliorkestrilt. Sõnalised ettekanded. Peol lõppesid ettekanded ja algas tants. Õpiti, harjutati ettekandeid kevadpeoks.
▷ Liitsõnad: estraadi|ettekanne, instrumentaal|ettekanne, soolo|ettekanne, vokaalettekanne.
3. esitatav loeng v. referaat, mingi probleemi v. teema (suuline) käsitlus. Teaduslik, populaarteaduslik ettekanne. Ettekanded põllumajanduse teemadel. Ettekande teema, teesid. Ettekannet kirjutama, pidama, kuulama. Ettekandega esinema. Seminari huvitavaim ettekanne oli haridusosakonna juhatajalt.
▷ Liitsõnad: kaas|ettekanne, põhiettekanne.
4. ametlik esitis, teade ülemusele v. kõrgemale instantsile. Kirjalik, suuline ettekanne. Ettekanne ministrile, valitsusele. Brigadir tegi direktorile ettekande tööluusurite kohta. *Varsti jõudis mööda sidetraati patarei vaatluspunktist staapi patarei komandöri ettekanne: vaenlane alustab rünnakut, lubage tulistada. R. Vaidlo.

etüüdlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
etüüditaoline, visandlik, viimistlemata, lõpetamata; etüüdile omane. *Siin on veel paljugi visandlikku, etüüdlikku – enamasti on kõlavate pealkirjadega varustatud kirjutustes tegelikult saadud üksnes piirjooni tõmmata. E. Nirk.

fariin|suhkur
kollane v. pruun suhkur, mis sisaldab veel aroomiaineid jt. toitaineid, mis edasisel puhastamisel kaovad. Puista peale kaneeli ja fariinsuhkrut.

faun ‹-i 21› ‹s›
müt inimesi hirmutav ja narriv metsavaim Vana-Rooma usundis. *Kuid siin olid ka veel pildid viinakobarate, kabjuliste faunide ning põgenevate nümfidega. F. Tuglas.

finiši|lipp [-lipu]
sport märgulipp finišisse jõudmise fikseerimiseks. Kui finišilipp esimese jalgratturi järel oli langenud, jäi teistel veel terve ring sõita.

formalism ‹-i 21› ‹s›

1. vormi ületähtsustamine sisu arvel (kirjanduses, kunstis jm.)
2. formaalne suhtumine millessegi, formaalsuse taotlus. Ametiasutustes leidub veel küllalt bürokraatiat ja formalismi.
3. formaliseeriv käsitlusviis

foto|tehniline
fototehnikasse puutuv. Tal on veel vähe fototehnilisi kogemusi.

frits ‹-u 21› ‹s›
van hlv fašistliku Saksamaa sõjaväelane. Alla andnud, vangi võetud fritsud. Külale lähenes fritsude kolonn. *Kolhoosi-Karimilt saabus esimene rindetervitus oma klassile: „Poisid, tulge fritse nottima! Neid siin veel küllalt!” L. Promet.

funktsioneerima ‹42›
tegevuses v. töökorras olema, töötama; talitlema. Kosmoselaeva teaduslik aparatuur funktsioneerib normaalselt. Ükski majandusharu ei saa funktsioneerida omaette, teistest sõltumatult. Peab proovima, kas raadiovastuvõtja üldse veel funktsioneerib. Puberteedieas hakkavad funktsioneerima sugunäärmed. Nimisõnana funktsioneeriv sõna.

grammitama ‹37›
kõnek täpselt kaaluma, (kaalus) täpsust taotlema. Võta võipakk silma järgi pooleks, mis siin veel grammitada. *.. lapsekaalu ei leidunud ja Epp oli kõik oma lapsed kaalumata-grammitamata üles kasvatanud. V. Saar.

haakima ‹haagin 42›

1. konksu, haagi, haakide v. eriseadise abil kinnitama. Vedur haagiti (rongist) lahti, rongile ette. Sõlmjaamas haagiti rongile veel kaks vagunit juurde, järele. Traktori järele, taha oli haagitud kultivaator. Päevaks lükkasime narid üles ja haakisime seina külge. | piltl. Haakisin end tänaval poiste salga sappa. *Õpetajahärra .. haakis Sandrisse oma külma, tigeda pilgu .. A. Hint. | (riietusesemete haakide sulgemise v. avamise kohta). Pluusi, seelikut kinni, lahti haakima. || haagistama. *.. aidaust aitas ta õel siiski iga õhtu lukutada, riivitada ja haakida .. A. H. Tammsaare.
2. haaki meenutavalt omavahel ühendama; nagu haagiga klammerdama. Neiu haakis käed mehe kaela ümber. Isa haakis sõrmed kramplikult poja kuuevarrukasse. Ta haakis end naise käsivarde. *Haakisime käsivarred [= sinasõpruse joomisel], jõime põhjani. R. Kaugver.
3. järsu nõksakuga kala õngekonksu otsa tõmbama. *Iga elavsöödaga õngitseja teab, et enne kui haakida, tuleb piip rahulikult põlema panna .. R. Sirge.

hahkjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›

1. tuhakarva hallikas, kahvatuhall. Hahkjad madalad pilverünkad. Tal oli hahkjas, otsekui tolmunud nägu. Põõsad olid hahkja tolmukorraga kaetud. *.. madalad ja hahkjad tuisulained lõid üle hangede .. A. Jakobson.
2. vaevumärgatavalt, ähmaselt valgustav v. valgustatud, hämar; nõrgalt, vaevalt helendav. Hahkjas aovine, (hommiku)valgus. Kuu hahkjas kuma. Hahkjas talvehommik. Taevas läks vähehaaval hahkjamaks. *Oli veel pime, aknaavaused vaevalt hahkjad .. M. Metsanurk.

haigus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. organismi normaalse elutegevuse häire. Haiguse põhjused, peiteaeg, sümptomid, kulg. Haiguse anamnees, lõimetus-, eeljärk. Hingamisteede, seedeelundite, vereringeelundite haigused. Kirurgilised haigused. Pärilikud, kaasasündinud, omandatud haigused. Äge, alaäge, krooniline haigus. Raske, eluohtlik, parandamatu, surmaga lõppev haigus. Halb, paha haigus 'suguhaigus'. Haigus paranes, ägenes. See haigus on ravitav, ravimatu. Mingisse haigusse nakatuma, haigestuma, surema. Mingit haigust põdema. Ta paranes, toibus pikaajalisest haigusest. Organismi vastupanuvõime haigustele nõrgenes. Hobuste, sigade, kanade, mesilaste haigused. Viljapuude haigused.
▷ Liitsõnad: ainevahetus|haigus, haava|haigus, hamba|haigus, jooma|haigus, kopsu|haigus, kurgu|haigus, kutse|haigus, kõhu|haigus, kõrva|haigus, külmetus|haigus, laste|haigus, maksa|haigus, mao|haigus, mere|haigus, naha|haigus, naiste|haigus, nakkus|haigus, neeru|haigus, nina|haigus, närvi|haigus, palaviku|haigus, silma|haigus, sise|haigus, soole|haigus, sugu|haigus, suhkru|haigus, südame|haigus, vaimu|haigus, vere|haigus, üldhaigus; bakter|haigus, seen|haigus, viirushaigus; kabja|haigus, kartuli|haigus, karusmarja|haigus, looma|haigus, mugula|haigus, sõra|haigus, taime|haigus, tomati|haigus, udara|haigus, viljapuuhaigus.
2. piltl kirglik harrastus, kirg, nõrkus. *Peale kunsti ja raamatute oli Tuulel veel üks haigus – jaht. O. Tooming. *Ometi on reisimine paljude jaoks elukutse, kui ta just haigus ei ole. L. Meri.
▷ Liitsõnad: jalgpalli|haigus, lobisemis|haigus, moehaigus.

haiguse|vimm
haigusvimm. Tal on veel haigusevimm sees.

haihtuma ‹37›
lenduma, ära aurama; õhku laiali hajuma. Lõhn haihtub. Udu haihtub. Suits haihtus õhku, puude vahele. Eeter haihtub kergesti. Kui tolm oli teelt haihtunud, märkas ta poistesalka. *Veel kaua kajasid haugatused eemaldujale järele. Lõpuks haihtusid need suveõhtu vaikusse. V. Gross. || olematuks muutuma, nagu õhku kaduma. Meelepaha, viha(hoog), tusk haihtub. Esimene kohmetus haihtub peagi. Esialgne huvi, ind, vaimustus on haihtunud. Veiniuim haihtus peast. Rohu mõju haihtus pikkamisi. Valu ja hirm haihtus. Haihtuv rõõm, joovastus. Haihtunud illusioonid, lootused, unistused. *.. kõik kõrged mõtted haihtuvad tavaliseks tuimaks rahuks. Ü. Tuulik.

ei ole ~ pole (mitte) haisugi
kedagi, midagi ei ole, ei olnud (olemas); kellestki, millestki ei ole, ei olnud midagi kuulda v. teada. Et enam sinu haisugi homme majas poleks. *Pole jagamisest veel haisugi, aga juba peaaegu karvupidi koos! O. Jõgi (tlk).

halisema ‹37›
nuttes v. haledalt kaebama, kurtma, hädaldama; soiguma. Halisedes paluma. Nutab ja haliseb. Haliseb ja kaebab oma häda. Oskab ainult jõuetult haliseda. Ära halise iga tühja-tähja pärast! Halises oma raske elu üle. „Oi, oi, oi!” halises ta padja sisse. Halisev hääl. *„Märt sureb viimati ära – ma kardan!” halises Enn läbi nutu. M. Metsanurk. *.. poiss haliseb nüüd maas ja isa valab piiritust talle haavadesse .. A. H. Tammsaare. || (kaebliku häälitsemise, kaeblike loodushäälte kohta). Halisev lind, tuul. *Peni halises pikalt .. N. Baturin. *Veel viimane rida neid kalme, / veel halises viimane lepp .. M. Under.

haljas ‹halja 19› ‹adj›

1. noore rohu värvi roheline, taimeroheline. Haljas rohi, oras, mätas, oks. Haljas aas, küngas, org. Mets oli kevadiselt haljas. Maa, muru läheb päev-päevalt haljamaks. Loomad olid halja rohukamara mullale tallanud. Noored haljad kased. Vili põllul on alles haljas 'valmimata, mitteküps'. *Järsku lõpeb rukis – ees on pehme haljas linaväli kui roheline järv. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: hali|haljas, igi|haljas, kevad|haljas, suve|haljas, vihmahaljas.
2. (hõbedaselt) läikiv, hiilgav (metalli v. metalleseme kohta). Haljas hõbe, teras. Haljas vikat, adratera. Haljas mõõk, oda, tääk. Haljas plekk kiiskas päikese käes. Haljaste nööpidega mundrikuub. Käiasin noa haljaks. Haljaks hõõrutud vasknõud. Üks metallmüntidest oli teistest uuem ja haljam. *Vana põrand naksus tantsijate all ja haljaks kulunud naelapead läikisid vastu valgust. M. Traat. | piltl. *Siis oli mul veel hääl ergem ning hammas haljam, nii mõnigi konkurent peaks seda hästi mäletama. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: hõbe|haljas, terashaljas.
3. kõnek selge, klaar (vee v. muude värvuseta vedelike, eriti viina kohta). Haljas allikavesi, viin, märjuke. Haljas mahl nirises klaasi. Kulistas alla klaasitäie haljast valget. Veeretas haljast pudelit käes. *Kuid ämbris polnud enam supp, vaid haljas, tulisoolane ookeanivesi. H. Sergo. || ‹substantiivselt› valge viin, puskar. Pudel, toop haljast. *Terve laudkond vaatas parajasti pealt, kuidas Oolup kümnetoobisest plaskust vana haljast kruusi vulksutas .. R. Sirge.
4. piltl noor, elukogemusteta, roheline. Sa oled veel liiga noor ja haljas, et elu mõista. Siin oli nii vanu kui haljast noorust. *Välk oli veel haljas nooruk; ammuks see oli, kui tuli põllutöökoolist. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: verihaljas.

haljavõitu ‹adj adv›
veidi haljas. Oder on juba valminud, kaer aga veel haljavõitu.

hall1 ‹-i 21›

1. ‹adj› värvuselt musta ja valge vahepealne. Hall värv, värvus. Hiire-, tuhakarva hall. Hall ülikond, mantel. Halli värvi kübar. Hallid sokid, kingad. Hallid müürid. Maja värviti halliks. Traktor oli tolmust hall. Kardinad on mustusest hallid. Hall kass, lind. Hallid silmad, juuksed. Habe, pea läks järjest hallimaks. Su meelekohad on täiesti hallid. Hall taat. Ema läks üleöö halliks. Hall udu, suits. Hall sügisene taevas. Madalad hallid pilved. Meri on täna hall. | (looma- ja taimenimetustes; loomanimetustes tihti kokkukirjutatuna). Hall hiidküülik. Hall lepp, pähklipuu. Hall hernes, kaderohi, soomalts. || kahvatu, jumetu; tuim, ähmane, segane. Hall jume. Magamatusest hallid näod. Silmad hallid peas. Pole halli aimu(gi) 'pole vähematki, ähmast, udust aimu(gi)'.
▷ Liitsõnad: graniit|hall, hele|hall, hiir|hall, hõbe|hall, kahvatu|hall, kollakas|hall, kulu|hall, lamba|hall, mere|hall, muld|hall, must|hall, mustjas|hall, plii|hall, pori|hall, pruunikas|hall, punakas|hall, pärl|hall, rohekas|hall, roti|hall, sinakas|hall, sini|hall, suits|hall, teras|hall, tina|hall, tolm(u)|hall, tuhk|hall, tuhkjas|hall, tuhm|hall, tume|hall, tuvi|hall, udu|hall, valkjas|hall, vesi|hall, vihm(a)|hall, välihall.
2. ‹adj› valge ja pimeda vahepealne, hämar; sombune. Hall hommik, ilm, päev. Metsas valitses hall hämarus. Hall ja vilu sügisõhtu. *Väljas hahetas juba pisut hommikust halli valgust. E. Männik.
3. ‹adj› kaugesse minevikku ulatuv, ajaloo hämarusse kaduv. Vanal hallil ajal. Hall ürg-, orjaaeg. Hallidest aegadest tänapäevani. Teos jutustab kaugest hallist minevikust. Rahvakultuuri juured ulatuvad halli muinasaega.
4. ‹adj› piltl üksluine, ühetooniline, vaheldusetu, tuim, igav. Hall argipäev. Hall ja ühetooniline elu. Pikk rida päevi, üks hallim kui teine. Elu veereb vana halli rada. Maastik oli hall ja igav. Film viib meid suurlinna halli agulisse. || (inimese kohta:) üksteisest vähe erinev, vähe silmapaistev, tähtsusetu. Hall ametnik, väikekodanlane, mass. Temas pole midagi halli ega igapäevast. *Ookean .. meenutab mulle paljude igapäevaste ja hallide inimeste saatusi, mis üheks kokku on sulanud. J. Smuul. || kunstiliselt küündimatu, ilmetu, vähe uut pakkuv. Jutustuse keel on hall ja vaene. Lavale ei tohiks pääseda ükski hall näidend. || halb, rõhuv. *Nii hallis tujus polnud ma teda veel näinud. E. Maasik. *See oli reaktsiooni hall vaim, mis end vaimse elu alal maksma pani. J. Kärner.
5. ‹s› see, kes v. mis on hall (1. täh.). a. hallid juuksed v. habemekarvad. Juustes on isal rohkesti halli. Meelekohtades, habemes läikleb tal halli. b. hallparun. *Näe, Raeveres on Kalled ja teised hallid veel peremehed, sulased ja maatamehed on ikka veel nende pigistada ... H. Angervaks. c. van hlv sõdur. *Tüdrukud vahtisid sõjameest teatava lugupidamisega. Ikkagi mitte enam lihtne hall – allohvitser. R. Sirge. d. van inimene maarahva hulgast. *Enamjaolt oli ta [= rootslane] hallidele üsna omasugune hallis kuues tööpargaste kämmaldega või paaditõrvaste pükstega eeslinnaelanik. J. Kross. e. hall loom (eriti hobune, hunt, hüljes). Härra sõitis mööda, hallid tõlla ees. *Kihnu mees .. laskis va halli pähe maha oma koera. E. Männik. f. folkl halltõbi, külmtõbi, malaaria (kujuteldud hrl. elusolendina). *.. luupainaja paneb ometi higistama, hall aga värisema. M. J. Eisen. g. släng mahv suitsu. Halli norima. *Küllap tahtis halli, aga Vassil tegi, nagu ei teaks ta midagi, ja imes plotski ise lõpuni. O. Jõgi (tlk).
▷ Liitsõnad: kraavihall.

hame ‹6› ‹s›
murd särk. Puhas, valge, linane hame. Hame on ligi ihu, surm veel lähemal. *Ma kandsin takust hamet, / mu selts oli kerjuste kild. A. Sang.

hambaid külge ajama, hammastega küljes kinni olema
(sõnadega) ägedalt, õelalt kallale tungima; kellegi kallal näägutama. Eit ei anna poisile asu: iga päev hammastega küljes kinni. *Nüüd Reinu kuuldes veel perenaine ei julge hambaid külge ajada. M. Metsanurk.

hammast ihuma

1. kellegi vastu midagi halba kavatsema, kättemaksu hauduma. *Suu ees oled sa kõigile libe, selja taga ihud hammast! J. Semper. *„Vaadake ette,” ütles ta tasa. „Teie peale ihutakse hammast.” R. Kaugver.
2. midagi enda kasutusse v. valdusse haarata tahtma, midagi ihaldama. Poisid ihusid hammast jõekaldal seisvale paadile. *„Ja nüüd veel ihute kahekesi selle majaloksu peale hammast!” A. H. Tammsaare.

hampelmann ‹-i 21› ‹s›

1. van hüpiknukk. Papist hampelmann. Vehib kätega nagu hampelmann.
2. hlv veiderdaja. *„Me teeme sellest hampelmannist, sellest Simulist, veel inimese,” pöördus Tääger Kalmu poole. P. Kuusberg.

hangutus ‹-e 5› ‹s›
hanguga tõstmine, hangutamine. *..veel puhk ägedat hangutust ja juba [viljapeksumasina] puistajad vehkisid tühjalt. M. Raud.

hansa2 ‹6› ‹s›
kõnek puskar, samagonn. *Ja hansa hais, veel enam aga selle vulksatused kaane all ajasid kaua karskust pidanud poisile neelud peale. R. Sirge.

hapu|võitu ‹adj adv›
veidi hapu, hapukas. Ploomid on veel hapuvõitu. Hapuvõitu muie, ilme.

harjas|lind
nlj siga. *Ta käis veel korra ümber sigadekopli, istus siis laisalt poris lesivate harjaslindude juurde aialatile. E. Rannet.

harjuma ‹37›

1. ‹ma-infinitiiviga› mingi tegevuse kordamisel v. millegi korduval kogemisel selles harjumust, vajalikke oskusi ja kogemusi omandama, viluma; kommet omandama, viisiks võtma. Harjusin vara tõusma ja vara magama heitma. Olen harjunud õhtuti nooremate laste eest hoolitsema. Ta polnud harjunud linnas elama. Vaidluste puhul oli ta harjunud vaikima. On vaja, et õpilased harjuksid iseseisvalt mõtlema ja oma mõtteid väljendama. Ta on harjunud autot, kombaini, traktorit juhtima. Isa oli harjunud igasuguseid töid tegema. Koer harjus mööda küla hulkuma. *Siis harjusid väikesed rebased omaette olema ja ema ootama. R. Roht. || harjunud sissejuurdunud; kogenud, vilunud. Harjunud kombe järgi, kohaselt. Haaras harjunud liigutusega telefonitoru. Dirigendi harjunud kõrv tabas iga valeheli. Elu läks oma igapäevast harjunud rada. Harjunud suitsetajal ei teki ägedaid mürgistusnähte. Kirurgi harjunud käe all operatsioon õnnestus.
2. ‹hrl. komitatiiviga› kellegagi, millegagi kodunema, kohanema, midagi (algselt võõrast, kogematut) omaks võtma, nii et see muutub harilikuks ja loomulikuks. Harjus kaaslastega, naabritega, seltskonnaga. Peeter harjus pikapeale kasuvanematega. Hundikutsikas harjus inimestega kergesti. Harjutakse teineteisega ja elatakse ilma armastusetagi. Harjus peagi distsipliiniga, uue ametiga, tööga. Ei harjunud müraga, paberossisuitsuga, üksindusega, uue ümbrusega. Ta oli hea eluga, mugavustega harjunud. Randlane on mere ja tormidega harjunud. Lõunamaalane ei harjunud põhjamaise kliimaga. Silmad harjusid toas valitseva hämarusega. Pikkamööda harjub keha külmaga. Ma ei ole veel harjunud mõttega, et.. Kas suudan ma harjuda selles võhivõõras paigas? Algul hämmastasid meid tema naljad, kuid hiljem harjusime (nendega). Mees oli (sellega) harjunud, et naine kõik kodused tööd tegi. *Isegi meie vanaisad ei harjunud tõsiselt võttes päris õigesti linnameesteks. V. Beekman.

külge harjutama
midagi kindlaks harjumuseks tegema, harjumusena omandama. Ära harjuta endale külge seda halba kommet. *Ei ole veel linnameeste moodi külge harjutanud? P. Viiding.

haruldane ‹-se 5› ‹adj›
harva esinev, mittesage; harukordne, erakordne, ebatavaline. Haruldane loomaliik, taim, mineraal, metall. Haruldased elemendid. Haruldased sõnad ja väljendid. Haruldane eksemplar, käsikiri, raamat, leid, väljaanne. Haruldane oskus, võime midagi teha. Haruldane võimalus. Haruldane leidlikkus, tagasihoidlikkus, töökus. Ta on haruldane töömees. Haruldaseks muutuma, jääma. Tal on haruldane hääl, mälu. Milline haruldane ilm, sügispäev, uudis! See juhtum on üsna, väga, võrdlemisi haruldane. Õppis haruldase innu ja visadusega. Murdekogumismatkalt toodi kaasa haruldast keeleainestikku. Haruldasem, kuigi mitte võimatu, on muinasjutu muutumine muistendiks. See on haruldane asi, et.. Lihtsalt haruldane, et kõik nii hästi laabub. *Majaproua oli neid haruldasi naisi, kes armastavad veel lapsi. A. H. Tammsaare.

harv ‹-a 23› ‹adj›

1. hõre; hõredalt asetsev. Harv kamm, sõel, võrk. Harvad hambad, juuksed, udemed. Harvade pulkadega reha. Aed on harv, kanad poevad läbi. Harv mets, männitukk. Harv hein, vili, rukis, lina. Habe oli ruuge ja harv. Puu harvad oksad. Harv kotiriie. Õmble veelgi harvemate pistetega! Paks seeme kaotab, harv seeme kasvatab. *Kogu püksipõlv on harvaks kulunud – vaata vastu valget! H. Sergo.
2. mittesage, harva esinev, (ajaliselt) haruldane. Harv sündmus, nähtus. Harvaks muutunud külaskäigud, kohtumised. Valuhood jäid kord-korralt harvemaks. Mind paelub kõik, mis on harv. *Ta on umbes kolmekümneaastane.., aga elavate sõstrasilmadega, üks neist harvadest sõstrasilmalistest naistest, keda näinud siin maal.. R. Sirge.
3. ‹hrl. mitmuslikuna v. koos umbmääraste asesõnadega mõni, mõningas› üksik (nii ruumiliselt kui ka ajaliselt). Kostsid harvad püssipaugud, kellalöögid. Oli kuulda veel harvu hüüdeid ja siis vaikis kõik. Hakkas langema harvu lumehelbeid, vihmapiisku. Tee ääres oli näha mõni harv maja. Kohtasin tänaval mõnd harva inimest. Mart on üks minu harvadest sõpradest. Lausus ainult mõningad harvad sõnad. *..sookaskedest hoidsid veel harvad oma viimseid koltunud lehti raagus latvade tipul. A. H. Tammsaare.

harvem(ini) ‹adv›
(millegagi võrreldes) vähem sageli. Ta tegi harva jalutuskäike, veel harvemini sõitis kellelegi külla. Teiste hulka mängima läks poiss palju harvemini kui enne. Peeter loeb peamiselt populaarteaduslikke ajakirju ja raamatuid, harvem(ini) ilukirjandust.

hauda|panek
*..nad said puusärgi raha ja haudapaneku toimetusteks jäi veel üle. Juh. Liiv.

haukuma ‹haugun 42›

1. (koera hariliku häälitsemise, harva mõne muu looma samalaadse häälitsemise kohta). Koer hakkas, pistis valjusti haukuma. Kutsikas klähvib haukuda. Koer haugub võõra peale. Koer haugub kassi, siili. *Harva juhtub seda, et rebane haugub nagu koer. R. Roht. | piltl. Korraga hakkas suurtükk vihaselt haukuma. Haukuv hääl. Haukuv köha. *Sakslased haukusid täiest kõrist mingeid käsklusi.. A. Beekman.
2. kõnek pahuralt, häbematult, järsult teisega kõnelema. Ega ta inimese moodi rääkida ei oska, muudkui haugub. Ära haugu vanema inimese kallal! Las hauguvad, küll nad viimaks vait jäävad. Vaata ette, kellega sa haugud! Sul jätkub veel häbematust mulle vastu haukuda. *Igaüks haugub, igaüks nöökab, nina alles tatine peas, aga juba suu põiki nina all.. A. H. Tammsaare.

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

heaks tegema
halba heaks pöörama, hüvitama. Püüdis oma süüd, eksimust heaks teha. *Noh, seda unustamist jõuan heaks teha. Aega veel on. L. Metsar.

hea|südameline ‹-se 5› ‹adj›
van heasüdamlik. *..tema lai heasüdameline nägu venis [heast tujust] veel laiemaks ja näis pisut hiilgavat.. O. Luts.

hein ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. niitudel, põldudel vm. kasvav rohi, mida kasutatakse tavaliselt loomasöödana. Suur, paks, tihe hein. Pikk, lühike, kõva hein. Hein kasvas hea, halb, vilets, kidur. Osa põlde on heina all. Heina niitma. *Nende kõigiga pidi jõudma mäele veel enne, kui vikat sai heina. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: aasa|hein, aru|hein, kultuur|hein, lamba|hein, luha|hein, maa|hein, metsa|hein, niidu|hein, põld|hein, põllu|hein, sega|hein, soohein; kulu|hein, leht|hein, ristikhein; alus|hein, pealis|hein, seemnehein.
2. ‹hrl. pl.› loomasöödaks mahaniidetud ja tavaliselt ka kuivatatud rohi. Kuiv, märg, haljas, värske, toores hein. Sületäis, koorem, saad, kuhi heinu. Heina tegema. Heinu, heina kaarutama, riisuma, kokku panema, kuivatama, laiali laotama, hanguma. Heinad veeti metsast koju. Heinu, heina saadu, kuhja, küüni panema. Hobusele pandi heinu ette. Sel aastal saadi heintega läbi. *..kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda oleks võidud heinaks teha. A. H. Tammsaare. || ‹hrl. väliskohakäändeis adverbilaadselt› heinategemine, heinategu, heinatöö. Heinal käima. Heinale minema, sõitma. Nad tulid heinalt koju. Olime terve nädala soos heinal. *..milline värviderikkus valitseb siin juuni alguses ja enne heina.. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: aasa|hein, aru|hein, kultuur|hein, lamba|hein, lehma|hein, luha|hein, maa|hein, metsa|hein, niidu|hein, press|hein, põld|hein, põllu|hein, ristik|hein, sega|hein, soo|hein, vitamiinhein.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb paljudes rohttaimede nimetustes
▷ Liitsõnad: aru|hein, (h)eller|hein, huul|hein, härg|hein, juss|hein, kaste|hein, kera|hein, lõik|hein, maarja|hein, meri|hein, nälg|hein, oras|hein, rebas|hein, täht|hein, vesi|hein, võtme|hein, ängelhein.

heina|kaar

1. esi, mida üks vikat heinas niidab. Lai, kitsas, pikk heinakaar. Lõi esimese heinakaare. Pere oli hommikust saadik heinakaarel. Võta heinakaarelt naine, aga mitte kirikuteelt.
2. sellelt eelt niidetud heinaviirg. Heinakaared on paksud, õhukesed. *Teisel päeval kaarutab traktorist heinakaari veel paar korda ja riisub need lõpuks vaalu. H. Kiik.

hekatomb ‹-i 21› ‹s›
aj
1. suur loomohver (hrl. 100 veist) Vana-Kreekas
2. piltl inimeste massiline tapmine v. hukk. *Süsteem ..ei taha lahkuda ajalooareenilt enne, kui on toime pannud veel ühe verise hekatombi. R. Parve.

helgatama ‹37›

1. korraks helkima. *Ripsmeis helgatas värisevaid tilku. R. Janno. *Poisi silmist helgatab veel kord unelev vaade kauge ranna poole. R. Sirge.
2. äkki heledasti kõlama, kajama. *Nüüd nagu mahajäetud majas / ei helgata seal üksik hõik. B. Alver (tlk).

helge ‹1› ‹adj›
(hrl. kirjanduslikus, poeetilises stiilis)
1. (rõõmsalt) hele ja selge. Helge suvepäev. Helge hommik. Maali värvitoonid olid helged. *On õitsev juuni, ilmad helged, / mil taevad kõrged, siniselged.. J. Kärner.
2. õnnelik, rõõmus. Helge elurõõm, meeleolu. Helge ilme, naeratus. Helge tulevik, lapsepõlv, noorus. Tal on vanaisast kõige helgemad mälestused. See muusika on nooruslikult helge. *Elus helgeid hetki leidub, millest / hiljemgi veel kaua põu on soe. E. Niit.
3. tark, arukas. Tal oli helge ja särav mõistus. Inimkonna helgemad pead.
4. murd lämmatavalt palav, lämbe. *Helge ilm kui saladuslik sepapaja / sondund leitsakus õhetab hääletu nii. G. Suits.

hellitsema ‹37›
hellitlema. *Nokastanud sõjamees püüdis [saagiks võetud] asju pihu peal veel hellitseval pilgul silmitseda.. E. Vilde.

hetk ‹-e 22› ‹s›
lühike ajalõik, mille jooksul midagi toimub v. esineb, silmapilk, moment, viiv. Käesolev, praegune, lühike, põgus hetk. Pidulikud, vaiksed, kurvad hetked. Suur, oodatud, põnev hetk on käes. Soodus, sobiv hetk tegutseda. Sobisime omavahel esimesest hetkest. Järgmisel hetkel saal pimenes. Kuni viimse hetkeni oli ta lootnud õnnelikule juhusele. Ainsa hetkega olin voodist väljas. Koosolek on iga hetk algamas. Oota üks hetk! Veel hetk – siis on kõik möödas. Sel, samal hetkel, kui.. Saabus hetk, mil.. Hetk hiljem kuuldus hääli. Tormasin hetkegi kõhklemata vargale järele. Ta mõtles hetke ja vastas siis. Tulin ainult hetkeks. Vabal hetkel armastan lugeda. Ma ei saanud hetkekski rahu. *Hetke paari pärast tuli ta välja, mantel õlgadel. E. Krusten. || praegune, käesolev lühike ajalõik. *Künd ei pakkunud Lokile aga hetkel peaaegu mingit huvi. E. Rannet.
▷ Liitsõnad: jõude|hetk, kibedus|hetk, masendus|hetk, nukrus|hetk, nõrkus|hetk, pidu|hetk, puhke|hetk, rõõmu|hetk, õnnehetk.

higi valama
rasket tööd tegema, vaeva nägema. Meie esivanemad on sel maalapil ennast säästmata higi valanud. Käsikirja kallal tuleb autoril veel tublisti higi valada.

hiilastama ‹37›
van läikivaks, siledaks tegema. Kangast võib veel talitaja tarkus pärast silendada ja hiilastada: päike põletab, kurik virutab.. *.. [kangas] läheb tasaseks ja valgeks! L. Koidula.

hiline ‹-se 4› ‹adj›
ant. varane
1. ajaliselt lõpule lähenev, möödumas olev. Hiline hommikutund, pärastlõuna, õhtu, kellaaeg. Hilise novembri pimedad õhtud. Istusime väljas hilise õhtutunnini, ööni. On hiline kevad – õieti võiks seda ka varasuveks pidada. Aeg on üsna, väga hiline, lähme magama. Hiline tund 'hrl. hilisõhtu v. -öö'. || hilja, hilisel kellaajal toimuv, esinev, tegutsev vms.; hilisõhtune, -öine. Hiline ülalolek, õhtusöök. Uksele koputas hiline teekäija. Kohtasin hiliseid jalutajaid. Hilised tänavad olid tühjad ja vaiksed. Käib kinos ainult hilisematel seanssidel.
2. pärast tavalist, kindlakskujunenud v. vajalikku aega saabuv, esinev v. toimuv; (ilmumisega) viibinud; hiljaks jäänud, hilinenud. Hiline õitseaeg, kevadkülv. Hilised hallad, öökülmad. Hiline armastus. Oleme täna väga hilised, kõik on juba kohal. Hilistele külalistele ei jätkunud enam toole. Vallo oli vanemate hiline laps. Toas pirisesid üksikud hilised sügiskärbsed. Kevad oli hilisem kui mullu. Informatsioon oli lünklik ja hiline. Varane vares pühib nokka, hiline lehvitab tiibu. || pärast teisi omasuguseid valmiv v. valminud, esinev, tehtav v. tehtud. Hiline ristik, kerahein, kartul. Hilised lilled, seened. Haiguse hilised tüsistused. *Aednik korjas hoolega ja ettevaatlikult puudelt kõige hilisemaid sügiseõunu. J. Mändmets.
3. hiljuti tekkinud, toimunud, esinenud vms. Hilised kivikalmed. Hiline laensõna. Suhteliselt hiline grammatiline kategooria. Selgus, et ehitis on üsna hiline. Veel hilises minevikus ei teatud, kui rikas on Sahara.
4. ‹komparatiivselt› hiljem ilmnev, saadud v. tekkinud; pärastine, edaspidine. Hilisemad tähelepanekud kinnitavad varasemaid andmeid. Käsikirja hilisem saatus on teadmata. Hilisemad kogemused õpetasid teda elu ja inimesi teisiti hindama. *Ringi tegevus kestis neli aastat ja sellest võttis osa ka hilisem folklorist A. H. Neus. A. Vinkel.

hilja ‹adv›
ant. vara
1. hilisel (kella)ajal. Hilja öösel. Õhtuti hilja. Rong väljub õhtul üsna, väga hilja. Saabusime hilja, kui kõik juba magasid. Kust te nii hilja veel öömaja leiate? On juba päris hilja 'on juba päris hiline aeg'. Jäin kojutulekuga hilja 'hilise aja' peale. Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi. || ‹täiendina› hiline. Istus seal hilja õhtuni. Hilja aja eest 'hiljaaegu, hiljuti' seisis siin vana kõrtsihoone. *Härra pidutses sel õhtul hilja ööni. J. Parijõgi.
2. pärast tavalist, määratud v. vajalikku aega, hilinenult. Parem hilja kui mitte iialgi. Abi saabus liiga hilja. Kevad tuli tänavu võrdlemisi hilja, sest talv venis. Sel aastal tulid nad maale hilja, alles südasuvel. See mõte tuli talle hilja, alles enne ärasõitu. Mine enne, kui on hilja. Sa pead temaga rääkima, kuni pole veel hilja. *..aga ta tahtis ka, et need kortsud üldse ei tuleks või et nad tuleksid võimalikult hilja.. A. H. Tammsaare.

hilja|aegu ‹adv›
hiljuti, natukese, mõne aja eest. Alles hiljaaegu polnud siin veel mingit maja. Ta lõpetas ülikooli hiljaaegu. Sellest kaevust on veel hiljaaegu vett võetud.

hilja|võitu ‹adv adj›
kaunis hilja. Jõudsin koju hiljavõitu. *Naisevõtmiseks oleks [33-aastaselt] nagu hiljavõitu, eriti et Minna on veel nii noor .. O. Tooming.

hiljuti ‹adv›
lähemas minevikus, hiljaaegu; ant. ammu. Hiljuti ilmunud luuletuskogu. Majad olid üsna hiljuti värvitud. Veel hiljuti, alles möödunud aastal töötas ta traktoristina. Ta oli alles hiljuti kukkunud ja käe vigastanud.

himukalt ‹adv›
(< himukas). Maigutab himukalt huuli. Kõnelejat kuulati himukalt. Sõin, jõin himukalt. *..ta silmad kilasid ikka veel himukalt käki suunas.. V. Beekman.

himu|roog [-roa]
van maiusroog. *Sest mis jääks meil veel üle soovida, kui meil on ees kaetud laud täis himurooga.. K. Ristikivi.

hing1 ‹-e 22› ‹s›

1. hingamine, hingetõmme; hingeõhk, sisse- v. väljahingatav õhk. Köhahoog, tolm, tuisk matab hinge. Haigel matab jälle hinge. Kuumus, leil, suits, lehk lõi, pani, võttis hinge kinni. Rõõmust, põnevusest, hirmust, ärritusest jäi mul hing (rindu) kinni. Jooksin, köhisin nii et hing (rinnus) kinni. Põgenesin toast, hing ehmatusest kurgus. Tõmbasin sügavalt, kergendatult hinge. Mees tühjendas õllekapa ühe hingega. Ujun juba viis meetrit ühe hingega. Ta pidas vee all mitu minutit hinge kinni. *Vanamees vedas vilinal hinge ja ärgitas uuesti. A. Maripuu. | piltl. Kell seinal tõmbas kähisedes hinge ja lõi raginal kuus pauku. || (vähestes ühendites:) õhk, gaas. Õlu tuleb ankrusse hinge alla 'õhutihedalt kinni' panna. Õlu on vaadis hinge all. Kork ei pea hinge. *Jannsen kahmas oreli sõrmiste järele, et alustada laulu... Kuid orelil polnud hinge sees.. E. Särgava.
2. elu, eluvõime; elujõud, eluvaim. Hinge kallale kippuma. Sul ainult tühipaljas hing, ei muud midagi. Jookse, kui sul hing armas. Mehele jäi hing vaevalt sisse. Surijal on veel hing sees. Tal on hing väljas, välja minemas. Köhib, nutab kas või hinge seest. Ega ta enam hinge tõuse. Keegi ei jäänud, kedagi ei jäetud hinge. Uppunu saadi hinge. Sain, pääsesin hingega tulema. Palgast jätkus ainult selleks, et perel kuidagi hinge sees hoida, pidada. Süüa sai parajasti niipalju, et hing sees seisis. Ussil on visa hing. Pühadeks võeti seal hing välja. Kalamees peab kassi ikka hinges. Ei tulnud peole enam endist hinge sisse.
3. sisemaailm, eelkõige tundmuste ja tahte ala; ka nende kujuteldav asu- ja lähtekoht (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). Hinge ilu, suurus, ülevus. Ta on uhke, alandliku, nurjatu hingega. Otsiva, rahutu, õilsa, ülla hingega inimene. Fantaasiarikka, ilutseva hingega luuletaja. Hing kisendab kellegi, millegi järele. Hing igatseb midagi kaunist. Hing väriseb, on hirmul, ärevil. Mu hing aimab halba. Tema hing ei teadnud pettusest midagi. Jäta, jätke mu hing rahule! Hing jääb millegagi rahule, on millegagi rahul. Sõi ja jõi, mida hing himustas. Hing keeb vihast, raevust. Hinges keeb, käärib viha. Kartus, tusk poeb, jääb hinge. Nukrus, igatsus tükib hinge. Need sõnad läksid hinge, hakkasid hinge (kinni). Teiste naer ja pilge lõikas küürakale hinge. Hinge kogunes sappi, vimma. Pilkest jäi okas hinge. Kes teise hinge näeb. Venna surm jättis ta hinge sügava jälje. Poisi hinges tõusis trots. Hingelt noor, vana. Hingelt haige, muserdatud inimene. Oma hingelt on ta väikekodanlane. Ta hinges valitses rõõm ja rahu. Oma hinge põhjas uskus ta, et kõik pöördub veel heaks. Kahetsen juhtunut hinge põhjast '(üli)väga'. Olin hinge põhjani '(üli)väga' liigutatud, vapustatud. Kurbus, mure ahistab, rõhub, täidab hinge. Kadedus näris ta hinge. See vihje pani hinge kipitama, kripeldama, pakitsema. See jutt kosutas mu hinge. Kirjanik kirjutab sellest, mis hingel (kibeleb). Silmad on hinge peegel. Eidekesel on tüdimatu hing, temast jätkub kõikjale. Mitte igaühel pole sellist kanget hinge 'sellist tugevat tahtejõudu v. iseloomu'. Sel noormehel pole õiget ehitaja hinge. Maainimese hing igatseb põldude ja heinamaade järele. Ise noor tütarlaps, aga kasaka hing rinnus. Võõras ei mõista teise rahva hinge. *Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale, vaid ka loojale enesele. F. Tuglas. || (südametunnistusest; moraalse vastutuse ja kõlbeliste tõekspidamistega seotud tundemaailmast). Minu hing on sellest puhas, ei tea sellest midagi. Eksimus piinas, koormas, vaevas hinge. See kuritegu lasus tema hingel. Neid patte, seda süüd minu hingel, hinge peal pole. Varastamise pattu ta oma hingele, hinge peale ei võta. Keeldumise korral jääb selle inimese elu teie hingele, hinge peale. Räägib kõik viimseni hingelt, hinge pealt, hinge tagant ära. Paadunud hingega inimene. *Pealegi polnud tema teada Külasoo naistel midagi niisugust hinge taga, mida nad praegu kartma peaksid. A. Hint. || (kirglikust kaasaelamisest; innust, sisemisest põlemisest, (tegevus)õhinast). Näitleja mängus polnud hinge. Laulab, mängib, töötab hingega. Andus täie hingega oma tööle, uuele harrastusele. Ta teeb kõike hingega. Elu ilma elamusteta on hall ja hingeta. Mees juba üle viiekümne, kuid energiat ja hinge nagu noortel. || (kõrvutatuna v. vastandatuna ühelt poolt kehale, füüsilisele, välisele; teiselt poolt kainele mõistusele, vaimule). Reis tuli kasuks ihule ja hingele. Ise vastutan nii oma ihu kui ka hinge eest. Välise asjalikkuse all peitus hell hing. See mees on ju lausa robot: tal pole raasugi hinge. Mõõk tapab ihu, kuid sõna surmab hinge. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. || piltl (millelegi elutule tema iseloomulikku ilmet andvast eripärast). Igal linnal on oma hing. See omapärane muusika kajastab rohtlate hinge.
4. (filosoofias, religioonis, mütoloogias:) mittemateriaalne surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. a. Hinge surematus. Hingede rändamine, ümberkehastumine. Surmaga arvati hinge kehast lahkuvat. On usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. b. (ristiusuga seotud kujutlustes). Sul on patune hing. Hing läheb taevasse, põrgusse. Hing saab, läheb hukka. Ära saada oma hinge hukatusse. Kurat püüab, võrgutab hingi. Vanakuri, saatan päris tema hinge. c. (loomade, loodusesemete hingestatusest). Muistne inimene arvas, et igal loomal, linnul, puul, kivil, metsal, veel jne. on oma hing.
5. elusolend, hingeline, hrl. inimene. Ta on kuldne, truu, lihtsameelne, romantiline hing. See rahutu, väsimatu hing ei püsi kusagil paigal. Sa oled õnnetu, kadunud hing. See on üks müüdav, nurjatu, vilets, äraostetav hing. Liina, hea hing, on siin kõik korda seadnud. Tema, vaene hing, ei aimanud midagi. Pastor hurjutas jutluses koguduse eksinud, patuseid hingi. Siin ei tunne meid ükski, mitte ainus hing. Mitte kusagil ainustki elavat hinge. Õues ei olnud (inimese) hingegi. Oleks ta seal ainsatki meesterahva, naisterahva hinge kohanud. Lauda- ja majauksed pärani, aga õues mitte hingegi, välja arvatud koer. Ära räägi sellest ühelegi hingele. Surnud hinged 'mingi organisatsiooni, seltsi passiivsed, töös mitteosalevad liikmed'. || retoorilistes hüüatustes ja küsimustes kõneleja enda kohta, samuti familiaarses, kurjustavas v. retoorilises pöördumises kellegi teise poole. Mis sa hing ütled, kostad! Mis sa hing teed, ette võtad, peale hakkad! Söö, joo, maga niipalju kui soovid – mis sa hing veel tahad! Kuhu sa hing lähed? Kui kaua sa hing ikka kannatad! Kuidas ma, vaene hing, õpin, kui vaikust ei ole? Kuidas sa, armas hing, välja näed! Kus te, saatana hinged, logelesite? *„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor. A. H. Tammsaare. || (hrl. inimeste arvu, hulga väljendamisel). Sissid tapsid majas viimse kui hinge. Tal oli seitse hinge peret. Perekonnas oli kuus hinge. Meid on siin koos mõnikümmend hinge. Mõisnikul oli mitusada hinge talupoegi. Teolisi oli vähemalt poolsada hinge. Vallamaksu võeti kaks ja pool rubla igalt hingelt. *Ja sõrajalgseid, neid lehmi, neid kah mõni mitu-setukümmend hinge... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: inim|hing, mees|hing, naishing; kaunis|hing, õilishing; kuradi|hing, saatana|hing, vaenlasehing.
6. piltl (kellestki, millestki olulisest, põhilisest, kesksest). a. mingi kollektiivi, organisatsiooni, ettevõtte, ürituse vms. innustaja, eestvedaja, juhtiv isiksus. Ta on seltsi, näiteringi, ettevõtte, ürituse, matka hing. Laudkonna, seltskonna hingeks näib olevat noor neiu. Meie kodu hing on hakkaja ja energiline vanaema. b. lemmikharrastus, -tegevus, huviala, millega tegelemine on kujunenud vajaduseks. Sport ja muusika – need on poisi hing. Aed ja peenrad on eide hing. *Korvpalli oli tal hea mängida ja see oligi ta hing. V. Saar. c. millegi elustav tuum, põhiolemus. Kunsti sisu ja hing on peidetud ta sügavustesse. *Et lühidus on vaimukuse hing, /../ teen lühidalt.. G. Meri (tlk).

hinge taga olema
tagavaraks, olemas olema (hrl. raha v. vara kohta). Tal pole midagi, kopikatki, krossigi, pennigi, vasknööpigi hinge taga. Mul pole praegu rohkem hinge taga kui viissada krooni. *Jaan oli aegamööda kõik rahaks teinud, mis tal veel vähegi hinge taga oli olnud. E. Vilde.

hingama ‹hingata 48›

1. (kõrgemate loomade, eriti inimese kohta:) õhku kopsudesse tõmbama ja sealt eemaldama. Hingab nina, suu kaudu. Ta hingab kiirelt, katkendlikult, rahulikult, raskelt, sügavalt. Eit hingas vaevaliselt, lõõtsutades. Metsas on kerge hingata. Magaja hingas nohinal. Laps veel vaevalt hingab. Alles hommikul märgati, et haige ei hinganud enam. Oli nii pühalik hetk, et ei julgenud isegi hingata. Hingasin kergendatult 'tundsin kergendust', kõik läks hästi. || (sissehingamist rõhutades). Arst laskis haigel hapnikku hingata. Mees astus trepile ja hingas paar sõõmu värsket õhku. || (väljahingamist rõhutades). Ta hingas kohmetanud käte peale sooja hingeõhku. Madrus hingas neiule näkku kanget alkoholihõngu. *Hingasin igavusest oma hingeauru ruutudele.. J. Semper. || (naha kaudu) õhku saama. Võtsin kummisäärikud jalast, et jalad saaksid hingata. Ääred tuleb jätta lakkimata, et küünel oleks kergem hingata. | piltl. *Kuuled, kuidas sadamas huilgab laev, kuidas kraana krigiseb; tunned, kuidas linn hingab. J. Smuul. || (organismi gaasivahetusest väliskeskkonnaga:) väliskeskkonnast elutegevuseks vajalikku hapnikku võtma ja sinna süsihappegaasi eritama. Linnud ja imetajad hingavad kopsudega, kalad lõpustega, putukad aga trahheedega. Roomajad ja kahepaiksed hingavad osalt naha, osalt kopsude kaudu. Taimedki hingavad.
2. piltl midagi (näit. niiskust, soojust) endast levitama, kellelegi vastu õhkuma, välja hingama. Mets hingab talle vastu joovastavaid lõhnu. Põuane maa hingas kuuma. Kivid hingasid külma. Öö hingas neile näkku mõnusat jahedust. Niisket auru, külma udu hingav meri. Õuerohi hingab kummelihõngu. *Alt, soo poolt tõuseb udusarnane aur... soo hingab. O. Luts. *Kõik, mis selles ja.. teises toas silma puutus, hingas rahu ja mugavat kodusust. E. Vilde.
3. ‹hrl. vormilt v. sisult eitavas lauses› kõnek millestki kõnelema, midagi välja lobisema. Oma avastusest ei hinganud ta kellelegi. Miks sa meile midagi ei hinganud, et kavatsed abielluda? Oleks ta kellelegi hinganud, et.. Ärge juhtunust ühelegi inimesele sõnakestki hingake! Kui keegi sellest plaanist hingab, siis läheb meil kõigil kehvasti.
4. van puhkama; magama. Hingama heitma. Hingab hauas, kalmukünkas, mullapõues (igavest, viimast und) 'on surnud'. *Päike sõuab, / õhtu jõuab, / rahus hingab ilmamaa. Juh. Liiv. *Teised ristirahvad teevad kuus päeva tööd ja hingavad seitsmendal.. O. Luts.

hinge|tõmme

1. (sisse)hingamine, õhu kopsudesse tõmbamine. Magaja ühtlased, vaiksed, pikad, rahulikud hingetõmbed. Haige lühikesed, rahutud, katkendlikud hingetõmbed. Naise sügav hingetõmme kõlas otsekui ohe. Veel paar hingetõmmet ja kutsikas jäi liikumatult lamama. | piltl. *Pääsu, pääsu ihkas hing, ja kui mitte täielikku, siis ometi vabamat hingetõmmet. E. Vilde.
2. (põgus) puhkus. Lühikeseks hingetõmbeks peatudes vaatas ta imestusega ringi. Enne lahingut vajasid sõdurid väikest hingetõmmet.

hingitsema ‹37›
vaevaliselt elama, eksisteerima v. tegutsema; tasapisi, peidetult elutsema. a. vaevu hinges olema. Visa elu hingitses siiski selles üleni halvatud kehas. Vanake hingitses veel mõne nädala ja suri siis vaikselt. b. kehvalt elama, virelema. Sellise sissetulekuga ei ela ega sure, ainult hingitsed. Peost suhu hingitsev vabadikupere. c. (kidura, nigela kasvamise kohta). Rohi hingitseb kuluhallide mätaste vahel. *Teisigi puid hingitseb siin – lepp ja sarapuupõõsas. L. Kibuvits. d. midagi vaevaliselt tegema, vaevu tegutsema. Teised elavad täisvereliselt, sina ainult hingitsed. Kooli isetegevusringid üksnes hingitsesid. Kriisiaastail jäid mõned tehased hingitsema pisiettevõtetena. Kunagi hingitses linnas ainult paar bussiliini. *..ei siin aralt saa elada, / hiljukesi hingitseda. K. Merilaas. e. vähehaaval, vaevaliselt põlema, nõrgalt leegitsema v. valgustama. Lõke, küünal hingitses veel põleda. Lamp hingitses nõrgalt, sest õli oli lõpukorral. Kupees hingitseb hädine laevalgus. Hingitsev tuluke. f. piltl. Südames hingitseb lootus, lootusesäde, pahameel, viha, saagiahnus. Kübeke uhkust hingitses veel tema rinnus. *Kui päev veel ainult hingitseb / me kardinate taga.. H. Jürisson.

hm, hmh
‹interj› väljendab järelemõtlemist, nentimist, imestust, meelepaha, nõutust vms. Hm, ikka ta veel ei tule. Hmh! no on siin kandis alles inimesed. Hmh, see siis ongi sinu uus maja. Hm... ma katsun selle raha kuskilt hankida. Hm – milleks on seda kõike vaja? *„Hm,” mõtles Vello. „Lenduri amet pole laita.” L. Tigane.

hobuse|moon [-a]
*Viimaseid [= postijaamu] varustasid talupojad veel hobusemoonaga.. J. Kahk.

hoidja ‹1›

1. ‹s› (< tgn hoidma). Labidavarre, tüürikangi hoidja. Korra ja puhtuse hoidja. Unustab hoidja, tabab püüdja. *Räägiti, et Martini rattal olid veel sõjaeelsed kummid peal. Ta oli säärane hoidja, et temast suuremat ümberkaudu ei teadnud. V. Ilus. || ‹hrl. liitsõna järelosana› elukutse- v. ametinimetustes, näit. laekahoidja | (lapsehoidja kohta). Kaheaastasele lapsele vajatakse hoidjat. Poiss kiindus oma hoidjasse. || ‹hrl. liitsõna järelosana› hoidev ese, näit. järjehoidja
▷ Liitsõnad: laeka|hoidja, lao|hoidja, lapse|hoidja, maja|hoidja, raamatukogu|hoidja, riide|hoidja, riigi|hoidja, ukse|hoidja, varahoidja; kodu|hoidja, kõrvale|hoidja, naha|hoidja, pesa|hoidja, poolehoidja; järje|hoidja, rinna|hoidja, soki|hoidja, sukahoidja.
2. ‹adj› kõnek kokkuhoidlik, säästlik. Hoidja inimene.
▷ Liitsõnad: kokkuhoidja.

hoidlema ‹hoielda 49›
hrv pidevalt hoidma, alles hoidma, kaitsma. *Nüüd Eebe tõi veel omagi teki ja sineli, mattis teda [= Kutti] hoolega, hoidles kui venda. M. Raud.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

homme ‹adv›
a. käesolevale, tänasele päevale järgneval päeval. Homme on neljapäev. Tule homme hommikul, õhtul jälle. Homme sõidame linna. Homme ka veel päev. Täna nii, homme naa. Laisa tööpäev ikka homme. Mis täna tehtud, see homme hooleta. b. lähemas tulevikus. Täna-homme, homme-ülehomme seda metsa veel maha ei võeta. *Jüri ja Elts ei ole ju säärased täna tulijad, homme minejad, nagu neid harilikult aastaks või paariks peatub talude saunakambreis. M. Raud. c. ‹substantiivilaadselt› homne päev; lähem tulevik. Ärkad ja näed, et homme on käes. Homme on tänasest targem.
▷ Liitsõnad: tuna|homme, ülehomme.

hommiku|hämu
*..veel paar massakat mööblitükki.. kerkisid esile valitsevast hommikuhämust. A. Jakobson.

hommikune ‹-se 5› ‹adj›
hommikul esinev, hommikul tehtav v. tehtud jne., hommikuga seotud, hommiku-. Hommikune päike, taevas, tuul. Hommikune jahedus, udu, õhk. Esimene hommikune buss, tramm. Hommikuse unega inimene. Hommikusest ajast hoolimata oli veel üsna hämar. Ei saanud hommikuse valgeni sõba silmale. Töötab hommikuses vahetuses. Toodi hommikune post. Naised jutustasid üksteisele hommikusi uudiseid. Tere hommikust! (tervitusväljend). Või minu süü, tere hommikust! (rahulolematust, ebameeldivat üllatust vms. väljendavana). Hommikust 'hommikuoodet, -einet, -sööki' sööma, võtma. Sadu lakkas hommikust ööd 'vastu hommikut'. Hommikune töö kuld, õhtune muld.
▷ Liitsõnad: eile|hommikune, homme|hommikune, iga|hommikune, kesk|hommikune, kevad|hommikune, pühapäeva|hommikune, suve|hommikune, sügis|hommikune, talve|hommikune, täna|hommikune, varahommikune.

homne ‹-se 2›

1. ‹adj› käesolevale, tänasele päevale järgnev. Homne loeng, nõupidamine, teatrietendus. Homne eksam, kohtumine. Kuulutus ilmub homses ajalehes. Ainult tänane ja homne päev jääb meil veel maal olla. Ei näe enam homset päeva 'ei ela enam homseni'. || peatselt tulev, saabuv, tuleviku-. Homne ühiskond. Noored on meie homne vahetus. Milline on meie kirjanduse homne suund?
▷ Liitsõnad: tuna|homne, ülehomne.
2. ‹s›. a. järgnev, homne päev. Homsest alates, peale. Oota homseni! See töö jäeti homseks. Leppisime homse peale kokku. b. lähem tulevik. Usk homsesse. Parema, helgema homse nimel. *Pärani me ees on lahti / uue homse, / uue päeva uks! M. Kesamaa.

hookas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv hooküllane, jõuline, lennukas. *..samas ta [= tuul] tõuseb, veel tormimalt hookas, / rinnutsi otse su vastu toeb, / jäisena kaelusest sisse poeb. R. Parve.

hoolima ‹42›
‹hrl. elatiiviga, hrl. eitavas lauses›
1. kellestki v. millestki pidama, kellegi v. millegi vastu kiindumust v. meeldimust tundma. Poiss taipas, et tüdruk ei hooli temast sugugi. Sa peaksid oma lastest rohkem hoolima. Kas ta üldse kellestki vähematki hoolib? Loomadest hoolib ta küll. Ta ei hoolinud eriti maiustustest. Suvel ei hoolitagi nii väga soolasest. Ma ei hooli suurt teiste seltsist. Ega nad pidudest palju hooligi. Reisimisest hoolin ma vähe. Ta ei hoolinud ei raamatutest ega õppimisest. Kui ta üldse oma tööst hoolis? *Martha polnudki niisugune ettekandja, kes hoolib jootrahast. K. Saaber. *„Lähme [tantsima] !” – „Ei hooli enam,” vastas Elsa. M. Metsanurk. | ‹da-infinitiiviga›. *Ei viitsinud põldudel käia, ei hoolinud üle laudaukse vaadata. I. Sikemäe. *Sa vist hooliksid jätkata uuringuid noil aladel.. N. Baturin. || kellestki, millestki kahju olema. Miks ei hooli sa oma noorest elust, tervisest? Endast hoolib ta veel kõige vähem. *Kui oleks tema, Reinu võimuses midagi Minna heaks teha, ta ei hooliks ajast, vaevast ega kulutustest.. O. Tooming.
2. midagi v. kedagi arvesse võtma, millelegi v. kellelegi tähelepanu pöörama, end millestki v. kellestki segada, takistada laskma. Ettevaatusabinõudest, eeskirjadest, hoiatustest mitte hoolima. Külmast, vihmast, hädaohust mitte hoolima. Kui võrgud meres, ega siis saa alati ilmast hoolida. Väsimusest, nõrkusest suuremat hoolimata jätkasin tööd. Poiss hoolis vähe ema nõuannetest, käskudest ja keeldudest. Ta ei hooli küünevõrdki kaasinimeste hädadest ega muredest. Teiste arvamustest ei tee ta hoolimagi. Neiu kõneleb kiretult, nagu ei hooliks ta üldse kuulajaist. *Millal on saks seadustest hoolinud! E. Vilde.

hoop ‹hoobi 21› ‹s›

1. tugev löök (millegi v. kellegi pihta löömisel, viskamisel, tõukamisel v. peksmisel ja kakluses). Kerge, hirmus, kõva, valus, vägev, surmav hoop. Kostis hele, tume, järsk hoop. Andis käega, küünarnukiga, kiviga, rihmaga, vemblaga hoobi. Hoobid sadasid talle näkku, pähe, selga. Hoop laksatas vastu kätt, kõrvu. Sai hoobi kõhtu, rinde alla, kukla taha. Hoop langes hoobi järel. Hoop tabas märki. Hoobid läksid mööda, tühja. Ta jagas, ladus hoope paremale ja vasakule. Teomehele mõisteti kakskümmend viis hoopi. Müür purunes rammi võimsate hoopide all. Ta lõhestas kasepaku esimese, ühe hoobiga. *Hoobid ja paugutamine nii puu kui metalli pihta kajasid alt üles. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: jala|hoop, kabja|hoop, kaika|hoop, kepi|hoop, kirve|hoop, käpa|hoop, mõõga|hoop, noa|hoop, piitsa|hoop, pussi|hoop, rusika|hoop, vasara|hoop, vitsahoop; surmahoop.
2. kiire ja jõuline vastast purustav tegevus, löök sõjas, võitluses. Kaitsjad andsid sissetungijatele hävitava hoobi. Purustav hoop suunati vaenlase vägede paremale tiivale. || (olulist kahju põhjustanud tegevuse, tegurite, mõjurite kohta). Raske hoobi andsid Poola majandusele sõda ja okupatsioon. Eesti põlevkivitööstus toibus kiiresti sõja ajal saadud rängast hoobist. Mardi tervis sai viimase hoobi talvistel metsatöödel. *Ta sai väga hästi aru, et iga tagasilükatud laenusoov on hoop uuele pangale.. J. Kärner.
3. piltl (raske kaotuse, hingelise vapustuse, õnnetuse vms. kohta). Venna surm oli mulle tõsine hoop. Ta ei jõudnud veel ootamatust hoobist toibuda, kui tuli uus õnnetus. Peatselt tabas mind uus hoop: abielu purunes. Kirjaniku autunne, uhkus, hell hing sai ränga hoobi.

hoopis ‹adv›
‹jaatavas lauses›
1. ‹tugevdavalt, adverb rõhuline› täiesti, täitsa, päris(elt). Ta on hoopis 'täitsa, päriselt' haige. Ta õpib hoopis 'sootuks, kogunisti, täiesti' halvasti. Väljas oli juba hoopis pime. Nüüd juhtus midagi hoopis ootamatut. Ruumis jäi vaikseks, hoopis vaikseks. Elu käib nüüd hoopis uusi radu. See on ju hoopis lihtne ülesanne. Kõik läks hoopis, hoopis teisiti. Peeter jäi pärandusest hoopis ilma. Naine tuli mehe juurest hoopis ära. Raha oli mul hoopis vähe. Ta on veel hoopis poisike. Saima on nüüd hoopis koduta. Püsse oli vähe, mõned mehed olid hoopis relvadeta. Lõunasöök jäi hoopis tegemata. Auto sõitis järjest aeglasemalt, kuni jäi hoopis seisma. Ema manitsused unustas ta hoopis. Kõnekõmin vaikis lõpuks hoopis.
2. ‹koos komparatiiviga tugevdavalt, adverb rõhuline› märksa, märgatavalt, tunduvalt. Hoopis heledam hääl. Hoopis kodusem tunne. Hoopis suurem kiirus. Neiu oli hoopis noorem, kenam, jutukam, kui ma algul arvasin. Ilm on täna hoopis soojem. Elu on muutunud hoopis helgemaks, rõõmsamaks, ilusamaks. Ise teha on hoopis kergem kui teisi juhtida. Kõik see juhtus hoopis, hoopis hiljem. Ta tegi oma töö hoopis paremini, kiiremini, hoolsamalt kui teised. Mets oli majadest hoopis kaugemal, kui algul näis. *Karinile tuli tema halb nõrkusehoog uuesti peale ja nüüd juba hoopis kangemal kujul. A. H. Tammsaare.
3. (hrl. rõhutades järgnevat sõna v. lauseosa, adverb rõhutu:). a. tõstab mitmest võimalusest esile ühe, sageli ootuspärasele vastandliku. Ta on hoopis haige (s. t. ei ole terve). Ta õpib hoopis halvasti (s. t. mitte rahuldavalt ja mitte hästi). See juhtus hoopis hiljem (s. t. ei varem ega praegu). Rein on hoopis minu noorem poeg. Olen väsinud ja lähen hoopis koju. Mu imestuseks oli värav hoopis lukus. Äkki olen hoopis mina teie arvates süüdlane. Sinu asemel hakkaksin hoopis autojuhiks. Selgus, et nad on hoopis õde ja vend. Kooliga on lõpp, saab hoopis tööle mindud. Teistele ei tundnud ta kaasa, naeris ja pilkas hoopis. b. rõhutab üht kahest (mitmest) otseselt vastandatud võimalusest. Ta ei õppinud, vaid hoopis luges. Arvasin, et kõnelen sõbraga, aga tuleb välja, et hoopis vaenlasega. Peaksin rõõmustama, aga südames on hoopis valu. Selle asemel et magama heita, hakkas ta hoopis kirja kirjutama. Rong sõitis hoopis kolmandale, mitte esimesele ega teisele teele. *Ta polnud isegi Toomas Linnupojale pahane. Vastupidi. Maiale hoopis meeldis Toomas Linnupoeg. H. Mänd.

hoora|elu
liiderlik elu, liiderdus. *..sest kui mehel on veel kõrvanaine, siis on see selge hooraelu. J. Peegel.

hoovus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. tugev voolus; merehoovus. Golfi, Labradori hoovus. Hoovus kandis meid paarkümmend kilomeetrit itta. Kiire, tugev hoovus kiskus teda jää alla. *..saarekühm, mille ümber kagutormiga tekib kiire hoovus ja kohutav ristlaine. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ekvatoriaal|hoovus, mere|hoovus, pinna|hoovus, polaar|hoovus, põhja|hoovus, ranniku|hoovus, süva|hoovus, triivhoovus.
2. hoovamine; vool, hoog. a. (tuule, õhuvoolu vms. kohta). Tuule soe, mahe, külm hoovus. Jahe, jäine, värskendav hoovus jooksis üle mu näo. Jürile paiskus vastu hõrgutavate toidulõhnade hoovus. b. (muu kohta). Aja kiire hoovus. *Ta ei tundnud tõepoolest veel linna, ei tundnud selle väärtushinnanguid ega hoovusi. V. Lattik. *Ma tundsin imelikku hoovust, mis algas sõrmeotstest ja jõudis üle kogu keha.. K. Saaber.

hudi ‹hudja, hutja 32› ‹s›

1. ritv, latt. Pikk hudi. Lükkas paadi hudjaga kaldast lahti. *Me oleme hädas! Tuult ei ole, hudjad ei ulata veel põhja! A. Mälk.
2. vits, vemmal. *Peksis last, mis käsi kandis, vibutades hutja.. M. Under.

huikama ‹huigata 48›

1. valju (hrl. uutavat) häält v. heli kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta:) ülemeelikusest, juubeldusest, endast märku andes vms. põhjusel hüüdma v. hõi(s)kama. Vastastikku huikama. Huikas heleda häälega. Huikab nagu vallatu karjapoiss. Huikab, nagu oleks metsas eksinud. Tütarlaps huikas pikalt ja helisevalt. Lapsed suplesid, huikasid ja pritsisid üksteist veega. Huikasime nii, et kaasik kajas, aga vastust ei tulnud. b. (loodushäälte, hrl. öökulli kohta). Kakk, öökull huikab „Huhuu!”. *Tuul.. huikas vahedalt ja õelalt kirikutornis.. L. Vaher. c. (sireenide, vilede, pasunate lühema, järsema heli kohta). Kusagil kaugel huikas vedur. Laev huikas kumedalt ja lähenes sadamale. *Ja ikka veel huikasid linnuselt ja selle lähemast ümbrusest sõjasarved. A. Antson.
2. ‹hrl. koos objektiga› huikega kutsuma. Kari huigati koju. Perenaine huikas heinalised lõunale, sööma. Üksteist huigates kogunesid marjulised metsaservale.
3. piltl (millegi hõredalt asetsemise v. tühi olemise kohta). Vili on nii hõre, et üks kõrs huikab teist taga. *Tuba huikas tühjusest. L. Vaher. *Kui osakonnast maaparandus üle käib, huikavad talud kui saarekesed keset suuri musti larakaid. V. Lattik.

hukka ‹adv›

1. hukatusse, hävingusse. Tormis, õnnetuses sai mitu laeva, inimest, looma hukka. Miks tahab ta meid hukka saata? Kes mõõga tõmbab, see peab mõõga läbi hukka saama. Mingu või kogu maailm hukka 'juhtugu mis tahes, tulgu, mis tuleb'. *..nagu Su jutustusest tean, sai ta hukka ühel laevaõnnetusel. O. Luts.
2. moraalselt laidetavaks, põhjaläinuks, allakäinuks; korratuks, käest ära. Liigne toredus ajab inimesed hukka. „Hukka läheb see ilmaelu,” arvas ätt. Viinapudel tema hukka viiski. *..kui nüüd veel saksa hakka mängima, siis läheb asi käest päris hukka. O. Luts.
3. ‹koos verbiga mõistma› taunitavaks, vääraks, ebaõigeks, ebasobivaks. Väärnähtusi, vägivalda, terrorit hukka mõistma. Mõistan tema käitumise, ellusuhtumise, teo täielikult hukka. Ärge mõistke teist inimest nii halastamatult hukka!
4. ‹hrl. koos verbiga minema› roiskunuks, halvaks, raisku. Sink, vorst, sült olid hukka läinud. Liha läheb soolata hukka. Kala kippus palavate ilmadega hukka minema. See võib haava hukka ajada.
5. millegagi kokku, määrituks, räpaseks. Veskis said riided jahuga hukka.

hulgast
I. ‹postp› [gen]
1. (kellegi, millegi) keskelt, seltsist, (kellegagi) koos tegutsemast v. olemast ära, seast. Ta lahkus vaikselt pidutsejate hulgast. Tuli ja kutsus mind teiste hulgast pisut kõrvale. Võttis raamatute hulgast endale vajaliku. Ajalehe reporterite hulgast on mitmed lahkunud. Ta on elavate hulgast lahkunud 'ta on surnud'. || osutab mingile kogumile, rühmale, kust kedagi v. midagi otsitakse, leitakse, kus midagi esineb vms., seast. Piduliste hulgast ma teda ei leidnud. Otsisin teda rahva hulgast. Kask paistab teiste puude hulgast kaugele silma. Kostis vahelehüüdeid publiku hulgast.
2. teat. rühma, kategooriasse, liiki kuuluvaist, teat. rühmas, kategoorias, liigis ettetulevaist (samas funktsioonis enamasti ka põhisõna elatiiv v. partitiiv), seast. Ta on parem kui ükski teine meie hulgast. Ega temagi ole kõige rumalamate hulgast. Selle kooli kasvandike hulgast on võrsunud mitmeid suurmehi. Ühel tuhande hulgast võib siin õnne olla.
II. ‹adv› mingist rühmast, koosseisust, kogumist välja. Kui Jaan hulgast maha arvata, siis jääb järele veel kaheksa meest.