[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

adresseerima ‹42›
(posti)saadetist, telegrammi vms. (aadressi järgi) kellelegi, kuhugi suunama; saadetisele aadressi kirjutama. Kellele see kiri on adresseeritud? Sisseastumisavaldused tuleb adresseerida vastuvõtukomisjonile. Adresseeritud ning margistatud kiri. Adresseeri kiri nõudmiseni Tallinna Peapostkontorisse. || piltl kellelegi midagi suunama, määrama. Need sõnad, etteheited olid adresseeritud minule. Pole päris selge, missugusele lugejaskonnale see teos on adresseeritud. Kitsale ringkonnale adresseeritud luule. Viimane lause oli adresseeritud pojale.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

ahterpiik ‹-piigi 21› ‹s›
mer ahtri viimane, veekindla vaheseinaga eraldatud siseruum

akt ‹-i 21› ‹s›

1. toiming, tegu. Sõjaline, poliitiline akt. Terroristlik akt. Naaberriigi suhtes vaenulik akt. Tahteline, impulsiivne, vaistlik akt. Jõhkra omavoli akt. *Õigust öelda, kojusaatmise aktil endal polnudki enam olulist tähtsust .. V. Gross.
▷ Liitsõnad: agressiooni|akt, diversiooni|akt, kättemaksu|akt, omavoli|akt, provokatsiooni|akt, sabotaaži|akt, sugu|akt, terrori|akt, vaenu|akt, vägivallaakt.
2. jur juriidilist fakti fikseeriv ametlik dokument; õigusakt; toiming juriidilise tagajärje saavutamiseks. Juriidiline, seadusandlik akt. Riigivõimuorgani akt. Vara üleandmise akt. Kontrollkomisjoni aktis oli märgitud mitu olulist puudujääki. Õnnetusjuhtumi kohta koostati, tehti akt. Kes aktile alla kirjutavad? Aktiga mahakantud inventar.
▷ Liitsõnad: administratiiv|akt, ekspertiisi|akt, haldus|akt, inventeerimis|akt, kapitulatsiooni|akt, kinke|akt, normatiiv|akt, perekonnaseisu|akt, revideerimis|akt, süüdistus|akt, tööõnnetus|akt, vastuvõtu|akt, üleandmisakt.
3. toimik, kaust, kuhu on koondatud kõik teatud asjasse puutuvad dokumendid
4. kunst alasti inimkeha kujutis. Viiralti aktid. Akti on viljelnud paljud kunstnikud. Akti joonistama, maalima.
▷ Liitsõnad: mees|akt, naisakt.
5. van kirj vaatus. *.. komöödia viimane akt võis alata. J. Kärner.

ala ‹7› ‹s›

1. mingi osa maast, maa-ala; piirkond, territoorium. Soine, metsane, tühi, lage, mägine ala. Üleujutatavad jõeäärsed alad. Jõudsime steppide ja poolkõrbete aladele. Ekspeditsioon samojeedide aladele. Sõjategevus haaras üha laialdasemaid alasid. Vallutatud, okupeeritud, sõdadest laastatud alad. Põhjasõja ajal liideti Eesti ala Venemaaga. Orduväed tungisid piiskopi aladele. || mingi pind v. pinnaosa. Põletik, ekseem võib esineda kitsas piirkonnas või haarata suuremaid alasid.
▷ Liitsõnad: asumis|ala, asustus|ala, delta|ala, džungli|ala, esinemis|ala, haljas|ala, ida|ala, jahi|ala, kaitse|ala, karistus|ala, karsti|ala, kasvu|ala, katmik|ala, keelu|ala, kõrbe|ala, kõrgrõhu|ala, külvi|ala, leviku|ala, liiva|ala, loo|ala, looduskaitse|ala, lähte|ala, maa-|ala, madalrõhu|ala, mandri|ala, metsa|ala, murde|ala, mäestiku|ala, naaber|ala, nõmme|ala, pesitsus|ala, piiri|ala, pind|ala, polaar|ala, puhke|ala, raba|ala, ranna|ala, ranniku|ala, ruum|ala, siirde|ala, soo|ala, stepi|ala, suudme|ala, troopika|ala, tugi|ala, tundra|ala, valg|ala, vee|ala, õue|ala, ääre|ala, üleminekuala.
2. ainevaldkond; mõiste- v. käsitluspiirkond; tegevus- v. harrastussfäär, huviring jms. Ajalugu on ainus ala, mis teda huvitab. Põllutöö, tarbekunsti eri alad. Olgu rahvatants või laulukoor, ta lööb igal alal kaasa. Edusammud põllumajanduse alal. Uusi raamatuid looduskaitse alalt. Tal on teadmisi paljudelt aladelt. Ta on hea muusik ning armastab oma ala. Tunneb oma ala, on oma ala meister. See pole minu õige ala. Ta on mitu korda töökohta ja ala vahetanud. || spordiala. Viie-, kümnevõistluse alad. Kui palju alasid olümpiamängude kavas kokku on? Murdmaasuusatamise aladest jääb suusamaraton viimaseks. Teise võistluspäeva viimane ala.
▷ Liitsõnad: aiandus|ala, aine|ala, ameti|ala, ehitus|ala, elatus|ala, elu|ala, eri|ala, finants|ala, haldus|ala, humanitaar|ala, huvi|ala, kirjandus|ala, kunsti|ala, kutse|ala, kõrval|ala, lemmik|ala, majandus|ala, muusika|ala, pea|ala, poliit|ala, põhi|ala, põllumajandus|ala, päris|ala, rakendus|ala, reaal|ala, teadus|ala, tegevus|ala, tootmis|ala, töö|ala, tööstus|ala, uurimis|ala, varustus|ala, õppe|ala, äriala; ava|ala, kergejõustiku|ala, olümpia|ala, talispordi|ala, võistlusala.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

ankru|mees
viimane mees, viimane võistleja teatevõistlustel. Teatejooksu, -suusatamise, -ujumise ankrumees.

arg|püks
hlv arg inimene (vm. olend), pelgur. Viimane, vilets argpüks. Teda peeti argpüksiks. Jänes, argpüks, lidus kaugel ees.

buss ‹-i 21› ‹s›
inimeste veoks ehitatud paljuistmeline sõiduk, autobuss. Suured, uued, mugavad bussid. Millal esimene, viimane, järgmine buss väljub, saabub? Buss sõidab ette, peatub, seisab. Tulen hommikuse, õhtuse, kella kahese bussiga. Sõida viienda (liini) bussiga Kelluka peatusse. Astusime, sisenesime bussi. Väljusin bussist, astusin bussist maha. Jäime bussist maha. Buss jäi hiljaks. Buss oli täis, pooltühi. Kas sõidame bussiga või rongiga? Bussijaamas sagis bussilt tulijaid ja bussile minejaid.
▷ Liitsõnad: ekspress|buss, kaugliini|buss, kiir|buss, liini|buss, linnaliini|buss, lisa|buss, lõõts|buss, maaliini|buss, turismibuss.

dateerima ‹42›

1. daatumiga varustama, kuupäevastama. Dateeritud, dateerimata kiri. Viimane kiri on dateeritud 5. oktoobriga. *Alle esimene trükivärvi näinud värsikatsetus „Lumehelbed” .. on dateeritud 16. septembril 1911. R. Parve.
2. millegi toimumise aega, ajalist kuuluvust v. vanust määratlema. Täpselt, ligikaudselt, valesti dateeritud leid. Mõningaid uskumusi on raske dateerida. Kiviriistad, mis dateeriti kolmandasse aastatuhandesse e. m. a.

edev ‹-a 2› ‹adj›

1. tähelepanu v. imetlust äratada püüdev. a. edvistav, kenitlev, koketeeriv; sellisele isikule omane. Mees oli veidi, üsna, hirmus edev. Plika on edev nagu harakas. Mõned edevamad tüdrukud turtsatasid. Külas peeti teda edevaks. Edev naer, kiljumine. Edev eneseimetlus. Armastab edevaid riideid, ehteid. *Viimane [= metsaisand] oli edev isik, kellel enese mehelikust ilust ja meeldivusest suur arvamine. E. Vilde. b. millegagi uhkeldav. Ta on edev oma ilule. Laste võimetele edevad vanemad. *Ja lõppeks on ta [= Aristoteles] oma tarkusele pisut edev, kaldudes tõekspidamiste esitamisel nendega vahel uhkeldama. L. Anvelt.
2. läbematu, ettetikkuv, kerglane, alp. Edeva keelega võib palju pahandust teha. Ära Kaiele räägi, tal on edev suu. Ega ma edev ole, et lähen seda edasi rääkima. Milli oli naeruga edev, edev naerma.

edus ‹-a 2› ‹adj›
murd jõudus, edenev. *.. viimane nädal paistis nagu edusam – iga päev sai plaan täidetud .. V. Juhkum.

eel|hüpe
sport hoojooksu viimane samm, mis lõpeb (kahel jalal) maandumisega hoolauale

eel|viimane
viimasele vahetult eelnev. Aasta eelviimane päev. Eelviimane mees rivis.

eesel ‹-sli, -slit 2› ‹s›

1. hobusest väiksem hrl. hall pikakõrvaline veo- ja kandeloom (Equus asinus). Istus eesli selga. Eesli vali kisa. Koormakandja eesel. Kangekaelne nagu eesel.
▷ Liitsõnad: ema|eesel, hobu|eesel, isa|eesel, kodu|eesel, koorma|eesel, metseesel.
2. piltl (rumala, taipamatu, põikpäise inimese kohta, ka sõimu- ja kirumissõnana). Oh sa eeslite eesel! Olin viimane eesel, et sind uskusin! Ja meie, vanad eeslid, ei taibanud! *Eesel! Kes teeb siin nalja? H. Raudsepp.
3. eeslimäng. Poisid mängisid eeslit.

eha|kuma
läänetaeva loojakujärgne (punakas) kuma, eha. Taevaserval kustus viimane ehakuma. Ehakumas helendav aken.

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

elu|järk
periood elust. Varasem, hilisem, viimane elujärk. Lapsepõlv on kõige kaunim elujärk. Astun uude elujärku – abiellun.

elu|säde
piltl nõrk elumärk, elu tunnus; eluvaim. Viimane elusäde oli kustunud. Arvasime, et ta enam ei elagi, kuid poisil oli ikka veel elusäde sees.

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

esma|sündinu
esimesena sündinu. *Oli ta ju seitsmeliikmelise õdede-vendade perekonna esmasündinu .. O. Tooming. *Nad olid kasuvennad, Matu esmasündinu ja ainus poeg, Atu oma vanemate viimane võsu. J. Lintrop.

etapp ‹etapi 21› ‹s›

1. ajavahemik, (aja)järk, aste teat. liikumise, protsessi v. sündmuse arenemises, arenemisjärk. Ettevalmistav etapp. Pealetungioperatsiooni etapp. Inimajaloo tähtsamad etapid. Juurdluse esimene etapp. Viimane etapp toodete töötlemisel on nende värvimine. Meistrivõistlused korraldatakse kolmes etapis.
▷ Liitsõnad: alg|etapp, arenemis|etapp, vaheetapp.
2. hrl sport osa distantsist. 20 km pikkune etapp. Kokku on võistlustrassi pikkus umbes 14 km, mis on jagatud 12 etapiks.
3. aj peatuskoht sõjaväe liikumisel (puhkamiseks, toitlustamiseks, ravimiseks)

exclusive [eksklusiive]
(viimane) välja arvatud, mitte kaasa arvatud

finaal ‹-i 21› ‹s›

1. lõpp(osa), lõpetus. Laulupeo finaal. Noorte suvepäevade meeldejääv finaal.
2. muus mitmeosalise helitöö viimane osa; muusikalise lavateose (v. selle vaatuse) kulmineeriv lõpposa. Sümfoonia, sonaadi finaal. Opereti „Nahkhiir” I vaatuse finaal. G. Ernesaksa „Tormide ranna” võimas finaal.
3. sport sportlaste v. võistkondade lõppvõistlus võitja selgitamiseks. 5000 m jooksu finaal. Finaali jõudma, pääsema. Finaalis kohtuvad Ungari ja Poola meeskonnad.
▷ Liitsõnad: kaheksandik|finaal, pool|finaal, veerandfinaal.
4. mingi konkursi lõppvoor. Kolmekümne kuuest konkursil osalenud pianistist pääses finaali üheksa.

halisema ‹37›
nuttes v. haledalt kaebama, kurtma, hädaldama; soiguma. Halisedes paluma. Nutab ja haliseb. Haliseb ja kaebab oma häda. Oskab ainult jõuetult haliseda. Ära halise iga tühja-tähja pärast! Halises oma raske elu üle. „Oi, oi, oi!” halises ta padja sisse. Halisev hääl. *„Märt sureb viimati ära – ma kardan!” halises Enn läbi nutu. M. Metsanurk. *.. poiss haliseb nüüd maas ja isa valab piiritust talle haavadesse .. A. H. Tammsaare. || (kaebliku häälitsemise, kaeblike loodushäälte kohta). Halisev lind, tuul. *Peni halises pikalt .. N. Baturin. *Veel viimane rida neid kalme, / veel halises viimane lepp .. M. Under.

hani ‹hane 12› ‹s›

1. paksu tiheda sulestikuga suur pikakaelaline (vee)lind, esineb mets- ja koduhanena (Anser). Hanede ränne. Kostis hanede kaagatamist. Jahimees laskis kaks hane. Hanesid karjatama. Rumal nagu hani. Emdeni, hiina, holmogori, tuluusi hani. Suur hall hani. Kohalik valge hani. Praetud hani lisanditega.
▷ Liitsõnad: hall|hani, juht|hani, kodu|hani, lauk|hani, mardi|hani, mets|hani, raba|hani, rasvahani.
2. hlv rumal, lihtsameelne inimene, eeskätt naine. Keda sa haneks pead? Otsi hanesid mujalt! Ta oleks viimane hani, kui sind usuks. *„Siin on elanud keegi kunstihaige hani,” mõtles ta.. A. Kaal.

heite|voor [-u]
sport (näit. ketta-, vasaraheites). Esimene, teine, viimane heitevoor.

hilbakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
hlv
1. räbalates, hilpudes inimene. *Vihas andsid nad käsu tahmane hilbakas [= Tuhka-Triinu] kuninga toast välja visata.. F. R. Kreutzwald.
2. kergemeelne inimene (hrl. naise kohta), lipakas. Viimane hilbakas. *Ma [= Saima] ei taha olla niisama võtta ja jätta. Ma pole hilbakas. V. Ilus.

hilp|harakas

1. (kerges rõivastuses v. hilpudes, ka räbalates inimese kohta; hrl. võrdlustes võrdlusalusena). Lapsed jooksid paljajalu ringi nagu hilpharakad. Ära käi ringi nagu hilpharakas, pane endale midagi soojemat selga. Katkises kasukas ja vanades poolsaabastes nägi ta välja kui hilpharakas.
2. hlv vaene, tühine, tähelepanu mittevääriv inimene (ka sõimusõnana). Sina viimane hilpharakas! Plikaohtu hilpharakas. Pole tal raha ega vara, on üks puupaljas hilpharakas. Seda tööd juba igale hilpharakale ei anta. *"..Viieteistaastane hilpharakas alles, aga juba käiakse kosjas!” põlastas moor. A. Jakobson. *Mõni jääb hallide juusteni arulagedaks hilpharakaks, käib ringi, kõlin taga. A. Beekman.

hingestama ‹37›

1. millelegi hinge, elutegevust omistama. Loodusrahvaste uskumustes hingestatakse esemeid. *Loodus on [A. Haava lüürikas] hingestatud, luuletaja kannab inimlikke tundeid üle loodusnähtustele.. H. Puhvel.
2. hingeliseks, tundeküllaseks v. elava(ma)ks, erksa(ma)ks muutma. Kontserdi viimane pala hingestas kogu saali. Mahe naeratus hingestab naise nägu. *Seda tõsidust hingestas suur soojus ja väärikus, südamlik osavõtt kõigest sellest, mis sünnib tema ümber. E. Männik. | hingestatud tundeküllane, tundeid väljendav, elamuslik. Hingestatud muusika, meloodia. Neiu hingestatud naeratus, ilme, silmad. Baleriini hingestatud tants.

hoiatus ‹-e 5› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› hoiatamine; hoiatav märkus v. asjaolu. Ema, õpetaja hoiatus. Viimane, tõsine hoiatus. Teda karistati teistele hoiatuseks. Võtke kuulda minu hoiatust. Tänan sõbraliku hoiatuse eest. Ta ei hoolinud, ei teinud väljagi kaaslaste hoiatustest. *Võis olla umbes kesköö.., kui iiling laevale ühegi hoiatuseta peale langes. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: tormihoiatus.
2. üks karistuse liike. a. jur üks kergemaid administratiivkaristusi. Politseinik tegi hoiatuse vales kohas teeületamise eest. b. sport mõnel spordialal võistlusmääruste rikkumisel tehtav suuline manitsus karistusliigina. Sai hoiatuse ebapuhta poksi eest.

hoone ‹18› ‹s›

1. (inimestele v. koduloomadele, samuti millegi tootmiseks v. hoidmiseks määratud) suurem siseruumidega ehitis. Ühe-, kahe-, viie-, üheksakorruseline hoone. Tehnikumi ajakohane, moodne hoone. Vanaaegne, klassitsistlik hoone. Ühiskondlikud hooned. Suur, kõrge, vägev, väike, madal, vilets hoone. Nägusad, toredad, uhked hooned. Hoone vundament, seinad, vahelaed, põrandad, katus. Hoonet ehitama, püstitama, lammutama. Hoone sai katuse alla. Valmis haigla uus hoone. Talu hooned olid lagunenud. Hoonest oli järel ainult vundament. Tulekahjus põles maani maha viimane kui hoone.
▷ Liitsõnad: administratiiv|hoone, elu|hoone, esindus|hoone, farmi|hoone, haigla|hoone, haldus|hoone, jaama|hoone, kasvu|hoone, kauplus|hoone, klubi|hoone, kontori|hoone, kooli|hoone, kunsti|hoone, külm|hoone, lao|hoone, loomapidamis|hoone, mõisa|hoone, näituse|hoone, olme|hoone, parlamendi|hoone, põllumajandus|hoone, raamatukogu|hoone, ranna|hoone, sadama|hoone, spordi|hoone, talu|hoone, teatri|hoone, teenindus|hoone, tehase|hoone, tootmis|hoone, triip|hoone, turu|hoone, tööstus|hoone, vabriku|hoone, valitsushoone; abi|hoone, kõrg|hoone, kõrval|hoone, pea|hoone, sammas|hoone, tiibhoone; kivi|hoone, klaas|hoone, palk|hoone, paneel|hoone, puu|hoone, puit|hoone, tellishoone.
2. murd enamasti piklik rehetoa otsa ehitatud ruum, kamber

hulgus ‹-e 4›

1. ‹s› hrl hlv hulkur. Kodutu, peavarjuta, räbaldunud, närudes hulgus. Elab nagu hulgus, kus õhtu, seal öömaja. Ta rändas mööda maad ringi nagu viimane hulgus. *Ehkki rebaste seas leidub hulguseid, ei ole nad eriti suured rändurid. F. Jüssi. *„Sina hulgus! Sina kaabakas! Välja siit!” karjus nüüd Max.. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ilma|hulgus, linna|hulgus, mere|hulgus, metsa|hulgus, ööhulgus.
2. ‹adj› kõnek hulkuva eluviisiga. *Vaata õige ennast: takjaid täis nagu hulgus koer! O. Samma (tlk). *Hulgus inimene ta oli, kui ehitusbrigaadiga siiamaale sattus.. O. Tooming.

hunt1 ‹hundi 21› ‹s›

1. Euraasia ja Põhja-Ameerika tundra-, stepi- ja metsavööndi suur kollakashall koerasarnane kiskja (Canis lupus). Hall hunt. Pimedusest kostis huntide ulgumist. Hunt murdis lamba. Huntidele korraldati ajujaht. Ega hunt enne jäta, kui viimane tall viidud. Näljane nagu hunt. Elab üksinda nagu hunt. Ei karda hunti ega tonti 'ei karda kedagi'. Teeb nii, et hundid söönud ja lambad terved 'teeb nii, et kellelegi poleks liiga tehtud'. Ega hunt hunti murra. Ega hunt ulgumist unusta. Kui oled huntide hulgas, siis pead nendega ühes ulguma. Sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole. Kui hundist räägid, hunt aia taga. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Hundil hundi isu. Hunt heidab küll karva, aga mitte viisi. || kõnek hundikoer. Keti otsas haugub tige hunt. *See Kääriku Oskari koer, tead, too suur hunt, tikkus jälle kallale nagu metsaline. A. Tigane. || piltl (inimese kohta). Rahvas kutsus lossiisandat Toolse hundiks. Ta on vana kogenud hunt, kes nii kergesti vahele ei jää. *Artellivanemaga pole kerge võistelda. Visa hunt. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: ema|hunt, isa|hunt, metsa|hunt, preeriahunt; merehunt.
2. peenestus-, purustus-, kohestusmasin (ketrusvabrikus vm.). Villad, vanad dokumendid lasti hundist läbi.
▷ Liitsõnad: kaltsu|hunt, lina|hunt, lõnga|hunt, paberihunt; liha|hunt, turbahunt.
3. kõnek kõrge laiavõraline jämedaoksaline puu, mis oma ümbruses kasvavaid puid lämmatab. *Mõnigi laiavõraline ja jäserik, tarbepuuks vähesobiv nn. hunt väärib eksponeerimist.. J. Eilart.
4. ‹liitsõna järelosana› mõnes looma-, kala- v. putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kukkur|hunt, punahunt; merihunt; kärbse|hunt, mesilas(e)|hunt, röövikuhunt.

häda|vares
inimene, kelle käes kõik äpardub. Hädavaresest maailmaparandaja. Oled igavene, viimane, suur, sündinud hädavares. Kaua ta ikka hädavaresena teiste kulul elab.

hüpe ‹hüppe 18› ‹s›

1. ühe õhulennuna toimuv keha ümberpaigutumine pärast lahtirebimist mingist tugipunktist. Kiire, hoogne hüpe. Pikk, lühike, kõrge, madal hüpe. Hüpe üles, paremale, vasakule. Hüpe õhku, vette. Hüpe üle aia, üle kraavi. Hüpe aknast välja, katuselt alla. Ühe hüppega oli ta voodist väljas. Kass valmistub hüppeks. Haavikuemand tegi veel paar hüpet. Delfiinide hüpped. *Vanker hõljus ja tegi kohati järske hüppeid. M. Metsanurk. | sport. Esimene, teine, kolmas hüpe (näit. kaugushüppes). Hüpe harki. Hoota hüpe. Hüpe kätele. Hüpe kätelt jalgadele. Hüpe õnnestub, nurjub. Eriti hästi esineti hüpetes. Langevarjusportlasel, suusahüppajal, vettehüppajal õnnestus kõige paremini viimane hüpe. Hüppe pikkus oli 7 m. | piltl. *Paatsalust liigume Virtsu poole, et teha hüpe Saaremaale.. A. Mäemets.
▷ Liitsõnad: alla|hüpe, kõrvale|hüpe, lahti|hüpe, üleshüpe; langevarju|hüpe, suusa|hüpe, vettehüpe; kaugus|hüpe, kolmik|hüpe, kõrgus|hüpe, teivashüpe; hark|hüpe, hoolaua|hüpe, jalatõste|hüpe, kägar|hüpe, käär|hüpe, külg|hüpe, maha|hüpe, nurk|hüpe, peale|hüpe, proovi|hüpe, pöörd|hüpe, ratas|hüpe, samm|hüpe, siru|hüpe, sisejala|hüpe, stardi|hüpe, toeng|hüpe, torni|hüpe, upp|hüpe, võistlus|hüpe, välisjalahüpe.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› kõnek (ajutise omavolilise lahkumise v. puudumise kohta, näit. koolist, sõjaväeosast). Hüppes käima. Mõned läbematud läksid hüppesse. Jõudsin hüppest õnnelikult tagasi. Sõdur tabati hüppelt. *..jefreitor Viies pole arvatavasti mitte kadunud, vaid hüppes. Külas. P. Kuusberg.
3. piltl suur ja järsk üleminek ühest olukorrast teise. Tohutu hüpe edasi, paremuse poole. Hüpe ühest äärmusest teise. Hüpe uude ajajärku. Meloodia hüpe do-lt la-le. Graafik tegi järsu hüppe üles. Põllutöölisest teadlaseks – see on alles hüpe.

idioot ‹-oodi 21› ‹s›

1. van med raskeima astme nõrgamõistuslik, kelle vaimne tase ei tõuse kõrgemale mõneaastase lapse omast
2. (tihti kirumissõnana:) ülimal määral rumal, totter, taipamatu inimene. Oh ma igavene idioot! Nii võib teha ainult viimane idioot! Oled idiootide idioot, et ennast pehmeks rääkida lasksid.

iga ‹part iga e. igat 11 ‹ainult ainsuses›› ‹pron›
hrl. omadussõnaliselt esinev määratlev asesõna
1. ükskõik milline üksik paljude omataoliste hulgast. Iga inimene, tantsupaar. Tööstustoodang riigi iga elaniku kohta. Pudel iga kahe mehe peale. Igas peres on omad kombed. Eestlasi leidub igas ilmakaares. Iga sõrme jaoks tüdruk. Iga juuksekarva otsas tilk. Iga asi olgu omal kohal. Iga triip on ise värvi. Iga punkt ja koma pidi paigas olema. Iga kord enne magama heitmist. Buss väljub iga täistund, igal täistunnil. Käin seal iga(l) hommik(ul), laupäev(al), aasta(l). Iga päev sajab. Iga öösi, igal öö(se)l kell kaks. Kord igas kvartalis. Ta võib iga hetk, minut, silmapilk tulla. Iga natukese aja tagant, järel, pärast. Puumaju jääb iga aastaga vähemaks. Iga sammuga jõudis ta eesmärgile lähemale. Iga jalatäis maad. Iga paarisaja meetri järel. Iga kilomeeter alla kolme minuti. Kaalusime asja igat kanti, iga kandi pealt. Igal pool 'kõikjal' on lumi sulanud. Teda jätkub igale poole 'kõikjale'. Lapsi otsiti igalt poolt 'kõikjalt'. Iga kolmas (üliõpilane), igal viiendal aastal. Igal parajal juhul tuletati seda talle meelde. Iga niisugune mõte oli talle võõras. Iga viimane (kui) sõna kostis meieni. Iga väiksem (kui) raskus oli väljakannatamatu. Koer jälgis iga mu liigutust. Kes jõuaks igat su soovi täita! Võpatas iga krabina peale. Igale niisugusele ei tasu tähelepanu pöörata. Iga jalg teeb ise jälgi. Igal oinal on oma mihklipäev.
2. igasugune, ükskõik missugune paljude erinevate hulgast. Igat sorti kalapüügiriistad, jalavarjud. Igat liiki kompvekke, igat laadi ülesandeid. Igas vanuses lapsi. Igat masti sulisid. Igat värvi ja mõõtu padjad. Iga ilmaga olid mehed väljas. Topsi on kasutatud igaks otstarbeks. Nõustus igal tingimusel. Igas suhtes kõva mees, kasulik ettepanek. Igas mõttes ilmetu kuju. Igal kombel, viisil, moel püüdsin tülitajast vabaneda. Proovisin igat moodi, küll kuuma veega, küll bensiiniga, aga plekk välja ei tulnud. Ta on meister iga asja peale. Iga tühja asja pärast ei maksa veel meelt heita. Iga vastupanu oli mõttetu. Arno oli iga lootuse Teele peale kaotanud. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.
3. ‹substantiivselt› igaüks. Igal oli oma ase. Sport on kättesaadav igale. Astusime edasi, igal omad mõtted peas. *..[jõuluvana] annab üle kolm pakki. Seal on igas paar villaseid sokke, tükk seepi ja paar raamatut. R. Sirge.

ihnus|koi ‹hrl s›
ihne inimene. Igavene ihnuskoi ja kopikakoguja. Ära ole sihuke ihnuskoi, pane pudel lauale! Säärane ihnuskoi ei laena sulle sentigi. *Korjad naela maast ära, paned taskusse nagu viimane ihnuskoi. H. Kiik.

ihu|hirm
ihunuhtlus, vitsahirm, keretäis. *Õhtul viidi mind talli juurde ja esimene ning viimane kord elus anti mulle vitsahirmu. A. Kitzberg.

inclusive [inklusiive]
viimane kaasa arvatud

instants ‹-i 21› ‹s›
aste üksteisele alluvate asutuste v. organite süsteemis; asjaomane asutus. Madalamad, kõrgemad instantsid. Esimese instantsi kohtud. Asja on arutatud kõigis võimalikes instantsides. | piltl. *„Nii et mõistus on ikkagi viimane instants,” lausus Sander.. M. Metsanurk.

intermeedium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
muus aj teater muusikaline v. lavaline (viimane eriti Itaalias ja Hispaanias) vahemäng

jahmus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
hrv jahm. *Kurblik viimane kiirg, / hinges kui jahmuse viirg. V. Ridala.

jatk ‹-u 21› ‹s›
jätk. *Viimane piim ankrusta valati, / jõevettki jatkuks võeti.. Jak. Tamm.

ära jooma

1. teat. vedelikuhulka juues tervenisti ära tarvitama. Jõime ära kumbki kaks klaasi piima. Viin oli ammu ära joodud.
2. maha jooma. Joob kogu palga ära. Jõi kogu varanduse ära.
3. alkoholi kuritarvitama, sellest kahjustatud olema. Ärajoodud hääl, nägu, silmad. *Kena küll, joob enese nii ära, et jääb maha kui viimane lakkekrants! R. Roht.

juhmakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› juhmivõitu, (veidi) juhm. Juhmakas inimene, nägu, naeratus. Küllap on juhmakam kui tavaline surelik.
2. ‹s› (sõimusõnana). Igavene, viimane, kuradi juhmakas. Ütle sellele juhmakale, et töö algab kell 8.

juhmard ‹-i 2› ‹s›
juhm inimene. Juhmard oled, ei märka õnnest kinni hoida. Seda juhmardit on kerge ninapidi vedada. Igavene, viimane, vana, kuradi juhmard.

jõe|suue
geogr jõe suubumiskoht merre, järve v. teise jõkke; jõe alamjooksu viimane osa. Jõesuudmes muutus vool aeglasemaks.

jõu|raas
jõukübe, jõunatuke. Viimane jõuraas kadus käsist-jalust. Võta kõik oma jõuraasud kokku! Mul pole enam jõuraasugi.

jänes|püks
argpüks. Väriseb nagu viimane jänespüks. *„Häbi sulle, Goswin Herike,.. meeste vastu ei julge sa hakata. Niisugune jänespüks..” E. Bornhöhe.

järel|lugu
millelegi järgnev (sellega seotud) sündmuste käik. *Viimane vaatus [draamas „Libahunt”] on järellugu, toimunud tragöödia tagajärgede näitamine. V. Alttoa.

järjekorra|number
Järjekorranumber arsti vastuvõtule. Viimane lehekülg kannab järjekorranumbrit 159.

jätis ‹-e 4› ‹s›

1. lurjus, kaabakas. Kõlvatu, kuritegelik jätis. Jätiste bande. *Ise keerab mulle sedamaid selja, nagu oleksin tema silmis viimane jätis. H. Angervaks.
2. van üle- v. järelejäänu, jääde, jäänus. *..ronis härraste toa juurde, kus ta harilikult sakste jätiseid sõi.. Jak. Liiv. *Nende müüride ja võlvide jätised äratavad tänapäevani imestust. E. Bornhöhe. *..oli andnud oma ilusaima roosi Kalmu peretütrele ja temale ainult mingisuguse jätise.. A. H. Tammsaare.

ära jätma
tegemata v. toimumata jätma. Täna jäeti viimane koolitund ära. Mõnikord on luuletustes kirjavahemärgid ära jäetud. Ärajäetud koosolek, etendus.

kaalu|kauss
kaalukangi küljes olev madala kausikese kujuline alus kaalutava eseme v. kaaluvihtide paigutamiseks. Vasakpoolsele kaalukausile asetati kaalutav ese, parempoolsele vihid. | piltl. Andrese viimane temp kallutas kaalukausse sinu kasuks. *Oleme kolmekümneaastased, kaalukausid seisavad tasa, minevik ja tulevik on ühepikkused. L. Hainsalu.

kaape|kakk

1. etn leivataina kaapmetest küpsetatud pätsike
2. piltl perekonna viimane, noorim laps. *Küllap ta viimane on, mõtles Miina, silitades Meelita pead, kaapekakk ja pesamuna. E. Krusten.

kaduma ‹kaon 42›

1. teadmata paika sattuma v. minema, nii et on raske v. võimatu üles leida; puudu jääma v. olema. Kindad, võtmed, kiri, pliiats on kadunud. Karjapoisil kadus lehm. Tagaaetav kadus jälitajate käest. Ta läks ja kadus. Poiss oli mitu päeva kadunud. On nagu maa alla, nagu tina tuhka kadunud. Ta kadus nagu vits vette. Kadunud asjad, loomad. Kütt jäi metsas jäljetult kadunuks. Mehi peeti teadmata kadunuks. Politsei poolt kadunuks kuulutatud isik. *Aidast kaob vili, taganurme küünist on pooled heinad ära viidud. R. Sirge.
2. (mingi takistava teguri tõttu) lakkama nähtav olemast. Peagi kadus maa silmist. Tee kaob põõsaste vahele, kaugusse. Majad kadusid jõelt tõusvasse uttu. Mäetipp kadus pilvedesse. Jõgi kadus metsa taha. Taamal kadus pimedusse väike metsatukk. Ta silmad peaaegu kaovad pikkade kulmukarvade alla. *Tuiskas. Kadusid maa ja taevas, külatänavad ja needki kaks kõrget sangleppa, mis siin kasvasid. L. Promet.
3. kusagilt, hrl. kellegi eest, juurest, nähtavalt, silmapiirilt (kiiresti) ära minema, lahkuma. Kaob kiiresti toast, nurga taha. Oskab parajal, õigel ajal kaduda. Vihastus ja kadus oma tuppa. Pidas õigemaks salaja kaduda. Tegi oma töö ja kadus jälle. Võtab õnged ja kaob jõele. Kao minema! Kao mu silmist, silme alt! Kaduge mu majast! Tee, et sa (siit) kaod! Kaome, enne kui meid märgatakse! Kõige targem on sul siit mõneks ajaks kaduda. Lapsed sirgusid ja kadusid laia maailma. Kadus nagu tuul 'tuulekiirul'. Pardipere kadus kõrkjatesse. Hiir kadus ahju alla. Õngekork kaob vee alla. Vesi kadus maa sisse. Päike kadus ja videvik laskus tasandikule. Üks pirukas teise järel kadus poisi suhu. Ehmatuse tõttu kadus näost viimane kui verepiisk.
4. (aja kohta:) mööduma; kuluma. Nädalad, aastad kadusid kui unes. Suvi on kiire kaduma. Aeg kadus käest lennates, niisama tegevusetult. Noorus kaob märkamatult. Päev kaob päeva järel, ilma et midagi juhtuks. *Suve kolm kuud olid kadunud pingelises töös .. A. Hint. || (tee, vahemaa kohta). *Tunnid möödusid, miilid kadusid. J. Smuul.
5. (vähehaaval) olemast lakkama. See sõna on käibelt, tarvituselt kadumas. Vanad kombed, tavad kaovad aegade jooksul. Meelemärkus, teadvus kadus. Esimene lumi, udu kadus kiiresti. Vahe linna ja maa vahel hakkab üha enam kaduma. Selle teose tähtsus ei kao kunagi. Tööpuudus pole kuhugi kadunud. Murdevead on visad kaduma. Tsüklonid tekivad ja kaovad. Omaaegne kiviktaimla on kadunud. Maakeralt on kadunud palju loomaliike. Kadunud rahvad, riigid. Teda peeti elule, ühiskonnale kadunud inimeseks. Mul ei kao meelest see päev. *Teadis ülihästi, et vanad külad kaovad .. V. Saar. || otsa saama, lõppema, ära jääma. Uni, isu, elurõõm on kadunud. Jõud kadus kätest ja jalgadest. Väsimus, roidumus, valu, hirm, vaimustus, elevus, igavus kadus. Hiljutine kõhklus ja kohmetus olid kadunud. Poiste julgus hakkas kaduma. Lõpuks mu kannatus kadus. Laste huvi uue mänguasja vastu on kadunud. Kadus vajadus sunduse järele. Naer kadus kuulajate näolt. Punetus kaob ihult. Raha kaob tühjale-tähjale, sõrmede vahelt. Huvitavad raamatud kaovad kiiresti kaupluselettidelt. Kadunud kahtlused, lootused, illusioonid. Jutulõng kadus käest 'jutt valgus laiali v. soikus'. Umbrohi ei kao. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. P. Kuusberg. || ‹hrl. nud-partitsiibis› surema, surma läbi lahkuma. Helmi on oma kadunud ema moodi. Minu kadunud vanaisa oli meistrimees. Mis siis saab, kui vanemad ükskord kaovad! Kaob isa, kaob kodu, kaob ema, kaob pere. *Kui ma ka varsti kaon, mul jääb ometi poeg, kes elab edasi .. J. Kärner. || lakkama kuuldav olemast, vaibuma. Koerte haukumine kadus ikka kaugemale. Kaugenevad sammud, hüüded kadusid peagi kõrvust. Kaja kadus kaugusse. *Mõne sekundi pärast kadusid kõik hääled äikesemürinasse. H. Pukk.
6. kadunud otsas, läbi, hukkumisele v. läbikukkumisele määratud. Kui karuga vastamisi satud, siis oled kadunud (hing). Kõik on päästmatult kadunud! *„Olen igapidi kadunud mehike!” mõtles ta ahastades. „Vangiraudadest ei päästa mind enam ükski ime ega vägi!” P. Vallak.
7. ‹ma-infinitiivis adverbilaadselt koos verbidega minema, jääma, saama› kaotsi. Vend jäi sõjas kaduma. Käsikiri on kaduma läinud. Vaata, et ükski pakk kaduma ei läheks! Aega läks asjatult kaduma. Halva kuuldavuse tõttu läks tekstist palju kaduma. Temas on õpetaja kaduma läinud. *Kui isa sõjas kaduma sai ja ema ikka haiglane oli, siis jäi kogu talu raskus Elli kanda. A. Valton.

kadu|neljapäev
vana kuu viimane neljapäev, neljapäev enne kuu loomist. Kaduneljapäeval soovitatakse koristada.

kalts ‹-u 21› ‹s›

1. vana katkine riideräbal; ainult pesemiseks, puhastamiseks vms. kasutatav riidetükk. Vanad, määrdunud, mustad kaltsud. Pühkis õlised käed kaltsu sisse. Pööningul oli hunnik vanu räbalaid ja kaltse. Võttis ämbri ja kaltsu, et põrandat pesta. Taskurätt oli märg nagu kalts. | ‹hrl. sg.› (sekundaarse toorainena). Kaltsu kokkuostu punkt. Kaltsu(de)st toodetud paber.
▷ Liitsõnad: jala|kalts, puhastuskalts.
2. ‹hrl. pl.› katkine, kuid siiski veel kantav riietusese. Räbaldunud kaltsudes sõjavangid. Käib kaltsudes nagu kerjus. Pani endale vanad kaltsud selga. || hlv (hrl. edeva riietuseseme kohta). *Naine armastab igasugu hilpe ja kaltse enese küljes kanda, ja kui näeb neid poe akna peal, siis nõuab mehe käest, et see ostaks talle neid seitse tosinat. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: kuue|kalts, riide|kalts, särgikalts.
3. hrv kaltsakas (1. täh.) *Ma käin räbalates kui viimane kalts .. R. Roht.
4. hlv tahtejõuetu, saamatu, vilets inimene, narts. Sa pole mees, vaid kalts! *.. ta on vaid tahtejõuetu, pehkinud kalts, kes laseb endaga teha, nagu härrad soovivad .. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: joomakalts.

kaltsakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› närustes riietes, ka viletsalt riietatud inimene. Käib riides nagu viimane kaltsakas. *.. lühike kasuk särgi peal, palja jalu – „enam kui kaltsakas riide järgi” .. F. Tuglas. || hlv allakäinud v. muidu alavääristatav inimene. Joomaurgaste kaltsakad. *„Nüüd käib siin igasuguseid kaltsakaid ja kotipoisse voorib kokku igalt poolt,” ütles ta. L. Promet.
▷ Liitsõnad: poisikaltsakas.
2. ‹adj› näruses, viletsas riietuses; kaltsakaks (1. täh.) peetav. Seal oli paar kaltsakat hulgust. Laps mängis määrdunud kaltsaka nukuga.

kalts|kaabakas
hlv (alavääristav ütlus, sõimusõna kaltsakaks peetava inimese kohta). *Sinna võivad jääda ainult mustatöölised ja alaväärtuslik hulguste kiht. See viimane ei suuda midagi ära teha – kaltskaabakas jääb ikka kaltskaabakaks. R. Sirge. *.. andis igasugu näljastele kaltskaabakatele vaba voli! O. Jõgi (tlk).

kannikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. leiva- v. saiapätsi otsatükk, nukk, konts; üle terve pätsi lõigatud paks leiva- v. saiaviil. Lõikas leiva otsast, leiva pealt tubli kannika. Leivast on järel viimane kannikas. Tal oli kaasas vaid paar kannikat leiba. Poisil oli käes kannikas saia. Ära anna kannikat enne käest, kui päts käes on. *.. talle maitses kannikas muust leivast magusamini. P. Kuusberg. || piltl leib, elatis. Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale. *Aga ükspäinis niikaua, kuni ta [= skraa] kaitseb meie kannikat ja kasu ja õigust. J. Kross.
▷ Liitsõnad: kasu|kannikas, leiva|kannikas, saiakannikas; sandikannikas.
2. kõnek tuhar. Poisil on püksitagumik katki, kannikad aina välguvad. Andis lapsele laksu kannikatele, mööda kannikaid. *.. ta ütles teistele .., et temale suur paise kannika otsa olla ajanud. O. Luts.

karva|mari ‹11 või 6› ‹s›
kõnek (nais)juuksur, juukselõikaja. Viimane aeg oleks juba karvamari juurest läbi astuda!

katsumus ‹-e 5› ‹s›
erilist mehisust, vastupidavust ja meelekindlust nõudev, kedagi otsekui proovile panev olukord v. sündmus. Sõda oli rahvale rängaks katsumuseks. Mehed karastusid lahingute rasketes katsumustes. Talus mehiselt kõik katsumused. Ollakse valmis igasugusteks katsumusteks. Viimane maavõistlus oli võistlejaile tõsine, eriline katsumus.
▷ Liitsõnad: elu|katsumus, sõjakatsumus.

keemia|tund
Selle õppeveerandi viimane keemiatund.

kidunema ‹37›
viletsaks, põduraks muutuma v. vilets, põdur olema, kiratsema, kiduma. Puud ja põõsad kidunevad viletsal pinnasel. Istutatud taimed hakkasid kidunema. Isa jäi põdema ja kidunes mitu aastat. *.. näed, kuidas noore lapse keha kannatab ja päevast päeva kiduneb. J. Semper. *.. ka viimane [= K. A. Hermann] ei suutnud kidunevat ajalehte enam elustada. O. Kruus.

kiidekas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
zool mäletsejaliste eesmao viimane osa

tagant kiirustama
kedagi kiiremini tegutsema ergutama v. sundima. *Ta kiirustas autojuhti tagant ja viimane kirus viletsat teed, kuid tegi, mis suutis. P. Kuusberg.

killa|mees
kellegi killas olija, (töö-, tegevus)kaaslane; kambamees. *Ta endised joomingute ja löömingute killamehed irvitasid küll taga ja näkku, et Jorsist olevat nüüd saanud naise tallaalune. M. Raud. *Kas aga viimane [= J. Köler] C. R. Jakobsoni kindla killamehena Grenzsteinile appi tuli, on vägagi kaheldav. H. Kruus. || killavooris olija. *Kaugel küngaste taga heliseb aisakell ja laulab killamees haleda, peene häälega. F. Tuglas.

kilu|meri
(merel kilupüügil käimise kohta). *Oli esimene ja viimane tursapüügil ning oleks olnud esimene kilumerelgi, kui tervis oleks lubanud. A. Mälk.

kinnitama ‹37›

1. kuhugi, millegi külge kinni panema (köitma, naelutama, kruvima vms.). Traatvõrk kinnitati postide külge. Töödeldav ese kinnitati kruustangide vahele. Kinnitas uisud alla. Kinnitasin kaardi nõeltega tahvlile. Riie kinnitati raamile. Kinnitasime plaadi, tahvli seinale. Kinnitas ordeni rinda. Kinnitasin juuksed klambritega kuklasse. Pildid kinnitati liimiga albumisse. Paat kinnitati vaia külge. Õnge otsa kinnitati söödaks vihmauss. Rõivad kinnitati vööga. Pluus oli eest kinnitatud väikese sõlega. Laev kinnitas otsad 'peatus' Liverpooli sadamas. *.. [naine] kinnitab langenud suka kummiga pealtpoolt lillakat põlve. L. Kibuvits. | piltl. Kõik kinnitasid oma pilgu kõnelejale. || kindlamini, tugevamini ühendama. Voodi logiseb, needid tahavad kinnitada. Kruvid liiguvad, neid peab kinnitama. || kõnek kinnistama (2. täh.) *Temale kinnitatud veiste piimaand oli märksa kõrgem kui teistel lüpsjatel .. L. Promet. *Vallakohtus öeldi, et sellega hulk aega ära läheb, enne kui koht minu nime peale kinnitatakse. M. Metsanurk.
2. kindlamaks, tugevamaks, vastupidavamaks muutma; milleski kindlust, vastupidavust andma. Kinnitas oma jõudu puhkamise ja einega. Arsti sõnad kinnitasid haige usku paranemisse. Preester kinnitas vange nende usus. *Käed löödi kokku ja klaas viina kinnitas kaupa. H. Sergo.
3. millegi õigsust, tõelevastavust tõendama. a. (asjaolude, sündmuste vms. kohta). Lepingu õigsust kinnitasid allkirjad. Seda arvamust kinnitavad järgmised asjaolud. Katsetulemused kinnitasid oletust. Sündmuste hilisem areng kinnitas, et tal oli õigus. Eelmiste aastate kogemused kinnitavad, et ettevaatus on vajalik. Notariaalselt kinnitatud ärakiri. *Kõik, mis Murak mõistis temast tähele panna, kinnitas tema esimest muljet: küps naine. M. Raud. b. (inimeste kohta:) tõeks väitma, õigeks tunnistama. Kinnitab koopia õigsust allkirjaga. Võin seda kinnitada kirjalikult. Kinnitan seda oma ausõnaga. Kinnitas seda isegi vande all. „See oli tõepoolest nii,” kinnitas ema tütre sõnu.
4. (hrl. kellegi teise sõnade v. väite peale midagi rõhutavalt, veenda tahtvalt) ütlema, lausuma, mainima, toonitama, väitma vms. Kinnitas, et ta on täiesti rahul. Kinnitas, et ta teeb kõik, mis tema võimuses. Kõik kinnitasid seda nagu ühest suust. Kadedad keeled kinnitasid, et ta olevat kergemeelne. Iga päev on teile kinnitatud, et nii ei tohi teha. Et see ka tulevikus nii jääb, seda ma kinnitada ei söanda. Kinnitasin endale korduvalt, et sinna ma ei lähe. „Ei, mul ei ole viga midagi,” kinnitab ta teistele. „Kas see meeldib sulle?” – „Meeldib,” kinnitasin mina. *„Tule, tule tingimata, sõber,” kinnitas ta laupäeva õhtul koju minnes. E. Krusten.
5. midagi otsustava instantsina heaks kiitma v. alama instantsi otsusele lõplikku kehtivust andma. Kedagi ametisse, kohale kinnitama. Direktor kinnitas aruande, tööplaani. Koosolekul kinnitati seltsi uus põhikiri, eelarve. Kohtuotsus kinnitati.
6. kinnistama (4. täh.)
7. kõnek tähtima (postisaadetise kohta). *Aga viimane kiri oli ju kinnitatud ning see pidi kätte minema. A. Hint.
8. van (õnnetuse puhuks) kindlustama (3. täh.) *Aga ärge te jumala pärast ajage põlema seda maja – ta on meil kinnitatud väga madalasti. O. Luts. *Seda teie ei pruugi [teha], kaptenihärra, minu elu on kinnitatud. E. Bornhöhe.
9. van kindlustama, tugevdama. *Egiptuse sultan Saladin .. kinnitas Kairot müüridega ja ehitas kindluse .. E. Bornhöhe.

kohtu|mõistja ‹1› ‹s›

1. kohut mõistev isik (kohtunik vm.). Uus vürst oli eelmisest õiglasem kohtumõistja. *Kiiresti kaovad kohtumõistjad nõupidamistoa ukse taha. H. Pärli-Sillaots. || (jumala kohta). Viimane, suur, igavene kohtumõistja. *.. minu surmatund on tulnud, – miks siis kurja südamega ja kahetsemata süüga kohtumõistja ette minna .. E. Vilde.
2. piltl millegi, kellegi üle otsustaja ning hinnangu andja. Tunnen teda selleks liiga vähe, et olla kohtumõistja. *Mis teate teie minu elust, / et kohtumõistjaiks seate end? J. Kärner. *Pole õiglasemat kohtumõistjat kui südametunnistus .. B. Alver.
3. aj Iisraeli suguharu v. suguharude liidu juht 13.–11. saj. e. m. a.

koi1 ‹14›

1. ‹s› väike liblikas, hrl. selle röövik, kes kahjustab riideid, puitu, taimi vms. Toas lendavad koid. Koid on ülikonnale augud sisse söönud. Vana koidest läbipuuritud kummut. Seda ei riku koi ega rooste. Uuristab oma juttudega nagu koi seinas.
▷ Liitsõnad: jahu|koi, puu|koi, riide|koi, tera|koi, viljakoi; kapsa|koi, võrgendi|koi, võrse|koi, õunakoi.
2. ‹s› hlv kitsi, ihnus inimene, ihnur, kitsipung. Ta on igavene, viimane koi: andis ainult kaks krooni! Sihuke koi raatsib nüüd midagi teistele anda! Oled sina aga üks koi! Meest peeti koiks ja kooneriks.
▷ Liitsõnad: ihnus|koi, kopika|koi, rahakoi.
3. ‹adj› hlv kitsi, ihne. Ta on nii koi, et ei täi perele süüagi anda. *Vaadake, mu mees kui kirikunõukogu liige ütles ikka, et meil on siin koi rahvas. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: ihnuskoi.
4. ‹s› ‹liitsõna järelosana› kõnek mõnedes liitsõnades märgib teat. laadi inimest
▷ Liitsõnad: nälja|koi, raamatu|koi, salakoi.

kontroll|töö
kirjalik töö teadmiste kontrollimiseks ja hindamiseks. Matemaatika, eesti keele kontrolltöö. Kontrolltööde vihik. Õpetaja parandas õpilaste kontrolltöid. Poiss kirjutas kontrolltöö nelja peale. Üliõpilaste kontrolltööd. Viimane kontrolltöö jäi arvestamata.

kooli|kell
kell õppetunni alguse ja lõpu teatamiseks koolis; selle helin. Koolikella helin. Viimane koolikell (koolilõpetajail kevadel). Koolikell kuulutas tundide algust.

kooli|päev

1. õppepäev koolis. Esimene, viimane koolipäev. Koolipäev jõudis lõpule.
2. ‹pl.› kooliaeg, koolipõlv. Koolipäevil olid nad suured sõbrad. Mäletan teda koolipäevilt.

kopika|koi
hlv
1. ‹s› rahaga koonerdaja, ihnur. Too mees on igavene, viimane kopikakoi. *Ääh, kopikakoi! Omal tuhanded sukasääres, aga kööberdab jalgsi, ei ihna voorimeest võtta! R. Sirge.
2. ‹adj› hrv. *Oli koonerdaja ja kopikakoi mees.. O. Tooming.

koristus|raie [-raie]
mets viimane raiejärk

kotus ‹-e 4› ‹s›
murd koht; eluase, kodukoht. Seda kotust ei leia, kus magades süüa saab. *Lähengi kõrtsi. Seda kotust ma ei hakka pikemalt kirjeldama .. O. Luts. *Aga kadunud Rissa Siimoni kunagine kotus, viimane neeme poolt vastu merd, oli teadjale silmale hämaraski näha. J. Kross.
▷ Liitsõnad: ahi|kotus, kodukotus.

kronu ‹11› ‹s›
(vana) lahja ja jõuetu hobune, setukas. Vilets, äraaetud, vana kronu. Ruun liigub aeglaselt nagu viimane kronu. || hrl hlv (vana) vilets, armetu inimene. Vana kronu kosis veel noore naise. *.. põle seesama Lible-kronu sugugi viimane mees Paunveres. O. Luts.
▷ Liitsõnad: hobuse|kronu, ruunakronu.

krööm ‹-i 21› ‹s›
kõnek raas. *.. aga süües ei saadud pidama enne, kui viimane krööm pajapõhjast ära oli kraabitud.. H. Sergo. *Tema mustades juustes ei olnud kröömigi halli. A. Alas (tlk).

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kuli1 ‹11› ‹s›

1. madalapalgaline juhutööline mõnedes Ida- ja Lõuna-Aasia maades. Hiina kulid. Rassib päevad läbi nagu viimane kuli. || kõnek vähese tasu eest rasket musta tööd tegev isik. *.. ta oli ikkagi haritlane, aga mina lihtne klaasivabriku kuli. I. Sikemäe. | piltl. Oli täiesti kuliks pügatud 'juuksed täiesti maha aetud'.
2. släng (hrl. semulikult poiste v. meeste kohta:) kutt, sell. Naistele peab meeldida oskama, see ei tule aga igal kulil välja. *Ta haistab kismat, ja kui oma laeva kulid mängus, ei löö õige mehe veri värisema. Ü. Tuulik.
▷ Liitsõnad: elukuli.

kuma ‹11› ‹s›

1. kauge v. varjatud valgusallika nõrk tuhmilt helendav paiste. Õhtutaeva kustuv kuma. Kauge tulekahju kuma. Otsisime teed tähtede kumal. Kuu heitis lumele sinakat kuma. Silmapiiril aimub linna(tulede) kuma. Idataevasse ilmus koidueelne kuma. Pimedusest astus keegi aknavalguse kumasse. Istusime hõõguvate süte punakas kumas. Püüdis kirja lugeda tänavalaterna kumas. Läbi akna tungis suveöö kahvatut kuma. *Ta [= põõsas] oli nii tihe, et päikese kiired sest lehe- ja õiteseinast ainult vähese roheka kumaga jõudsid läbi tungida. E. Vilde. | piltl. Näolt kadus viimane naeratuse kuma. *.. ta silmis tõusis sütitav helk, näol mängles nagu unistatud õnne kauge kuma. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ao|kuma, eha|kuma, koidu|kuma, linna|kuma, loojangu|kuma, päeva|kuma, süte|kuma, tule|kuma, valgus|kuma, vastu|kuma, õhtukuma.
2. hrv kumin. *.. ja siis hakkasid kirikukellad pimm-pammitama. Aeglaselt, nii et löögi kuma ammu enne järgmist kustus. O. Tooming.

kustuma ‹42 või 37›

1. põlemast, hõõgumast v. helendamast, valgustamast lakkama. Tuli ahjus, pliidi all, kaminas on (ära) kustunud. Õletuli kustub kiiresti. Söed, viimased leegid kustuvad. Lõke kustus vihmavalingust. Tungal, tõrvik, küünal, lamp kustus. Ahi, kamin 'tuli neis' on kustunud. Tikk süttis ja kustus. Sigaret, pabeross kustub ära. Taat istub, kustunud piip hambus. Signaaltuli kustub. Järsku kustusid toas kõik tuled. Valgus kustub. Päev, päevavalgus on ammu kustunud. Kustusid tähed, viimased päikesekiired. Eha, ehapuna kustus pikkamisi. Tulekuma linna kohal kustub. *Õhtu kustus ööks. H. Laipaik. | piltl. Lõpuks kustus ohtlik sõjakolle. Haige elu, eluküünal kustus varsti. *Mart kirus või ahastas, süttis kergesti ja kustus veelgi kergemini. V. Saar. || vulkaaniliselt tegutsemast lakkama. Kustunud vulkaan, tulemägi. || piltl oma tavalist ilmet, elavust, sära kaotama. Naise silmad lõid korraks särama, siis kustusid taas. Vangi pilk oli kuidagi elutu ja kustunud. *See oli kustunud ja kurblik nägu, pisikeste kustunud silmadega. A. Saareste (tlk).
2. ebaselgeks, mittemärgatavaks v. mittenähtavaks muutuma. Kiri ristidel, marmortahvlil on pooleldi kustunud. Tekst paberil on kustumas, paiguti kustunud. Jäljed kustuvad rannaliival. Suusajäljed kustusid tuisuga kiiresti. *..rattarööpad hakkasid juba kustuma, jalgrada oli veel käidav... A. Kaal. *Sõudis [lahele], kuni kustus halli veekanga taha esmalt ta enda hurtsik, siis kaldajoon ja mahajäänud paadid. A. Mälk.
3. piltl (pikkamööda) olemast lakkama, kaduma, hääbuma. Veel tekkis nõrk virvendus ja kustus samas. Tingitud refleksid võivad kustuda. Vanad traditsioonid, kombed kustuvad aegadega. Janu kustus. Naeratus, naeruvine näol kustus. Puna, jume kustub palgeilt. Vanamehe nägemine hakkab kustuma. Põdeja jõud hakkas silmanähtavalt kustuma. Ärevus, erutus kustub. Huvi, uudishimu ei kustunud. Kired, ihad, igatsused, soovid, unistused kustuvad. Poiste esialgne õhin kustus. Malle rõõm kustus peagi. Vaen, viha, solvumine ei tahtnud kustuda. Kõik tunded, tundmused on kustunud. Tema armastus ei olnud veel kustunud. Kustus viimnegi pääsemislootus. Ajapikku kustuvad elavamadki muljed, kujutlused, mõtted. Tema kuulsus hakkab juba kustuma. Need sündmused ei kustu rahva mälestusest. Mälestused möödunud aegadest ei kustu. Tema elutahe on kustunud. *„Nii et sinuga kustub meie vahmiil Vargamäelt,” tähendas vanamees. A. H. Tammsaare. || (häälte, helide kohta:) kuuldav olemast lakkama, mittekuuldavaks muutuma. Mootorratta põrin, kõuemürin kaugenes ja kustus. Appihüüded kustusid tormimühasse. Eemaldujate sammumüdin kustus maantee suunas. Sammud kustusid pehmesse vaipa. Hääled eemaldusid ja kustusid siis. Lask kustus nõrga kajana. Vihmarabin ei kustunud hetkekski. Sõnad vaibusid sosinaks ja kustusid. Ta püüdis midagi öelda, ent hääl kustus kurku. Haige, haavatu rääkis kustuva häälega. Viimane lause kustus arusaamatuks pominaks. *Verdtarretav korin süvenes, nõrgenes, kuni kustus kuuldamatuks... A. Kivikas. || nägemist, nägemisvõimet kaotama. Silmad kipuvad nutust, eredast valgusest kustuma. *..oli siia tulnud ka pime Jullo, kes kustunud pilku taeva poole tõstes leelutas.. E. Kippel. || jur kehtivust kaotama. Kohtualuse karistatus on kustunud.
4. piltl (poeetilisemas stiilis:) surema, manalasse minema. Vend kustus juba noorelt mingisse verehaigusse. Haige võib iga hetk kustuda. Mees põdes paar aastat, siis kustus. Sa olid paar nädalat voodi oma – kartsime juba, et kustud. Poeg saab talu, kui isa ükskord (ära) kustub. *Kustuda, mõõk pihus, minna manalasse vaba mehena. H. Laipaik. || elutuks muutuma, elutuks tarduma (surija v. surnu silmade kohta). Viimased hingetõmbed, siis kustusid silmad. *..vajutab laud kustunud silmadele ja põlvitab voodi ette lahkunu hinge eest palvetama issameiet. M. Raud.
5. (kustutamata lubja kohta:) veega reageerima

kuu ‹15› ‹s›

1. Maale lähim taevakeha, Maa kaaslane. a. (tavalises tekstis üldnimena). Ümmargune, kollane, särav, kahvatu kuu. Kasvav, kahanev kuu. Vana, noore kuu ajal. Kuu alles loodi 'on noorkuu'. Kuu esimene, viimane veerand. Kuu hõbedane valgus. Kuu tõuseb, loojub. Kuu kerkib metsa kohale, paistab aknast sisse. Kuu tuli pilve tagant välja. Polnud näha kuud ega tähti. Käi, mine, sõida, keri kuu peale (tõre, tõrjuv ütlus kellegi tüütu jutu, soovi vms. peale). b. ‹suure algustähega› astr. Kuu mass, läbimõõt, pind, kraatrid. Kuu faasid. Kuu ja Maa vaheline kaugus. Lend Kuule. Automaatjaam laskus Kuule. Esimene inimene Kuul.
▷ Liitsõnad: noor|kuu, pool|kuu, täis|kuu, vana|kuu, veerandkuu.
2. astr planeedi kaaslane, satelliit. Marsi, Jupiteri, Saturni kuud.
▷ Liitsõnad: tehiskuu.
3. astr Kuu tiirlemisaeg ümber Maa. Sünoodiline kuu 'ajavahemik Kuu kahe ühesuguse faasi vahel'.
4. (hrl. kalendrikuu tähenduses:) 28–31-päevane ajavahemik, 1/12 aastast. Aastas on kaksteist kuud. Kuu lõpul, lõpus, algul, alguses, keskel. Sel, möödunud, tuleval kuul. Ta luges 'arvestas' kuid ja nädalaid. Täna on juba kahekümnes, varsti on kuu läbi. Ehituse valmimine lükkus kuust kuusse edasi. Kontinentaalses kliimas on kõige külmemaks kuuks jaanuar ja kõige soojemaks juuli. || umbes 30-päevane ajavahemik mis tahes päevast alates. Kuu aega puhkust. Olin kaks kuud haiglas. Nägin teda umbes kuu aja eest. Töö lõpetamiseks kulub paar kuud. Ta oli kuude kaupa kodust ära. Terve kuu ei ole sadanud. Möödusid mõned kuud. Töö tehti ära kolme kuuga. Linnas elamise esimesed kuud. Naine on kolmandat kuud rase. Käisin maal kaks korda kuus.
▷ Liitsõnad: aprilli|kuu, augusti|kuu, detsembri|kuu, jaanuari|kuu, juuli|kuu, juuni|kuu, kalendri|kuu, mai|kuu, märtsi|kuu, novembri|kuu, oktoobri|kuu, septembri|kuu, veebruarikuu; heina|kuu, jaani|kuu, jõulu|kuu, jüri|kuu, küünla|kuu, lehe|kuu, lõikus|kuu, mihkli|kuu, nääri|kuu, paastu|kuu, vastla|kuu, viinakuu; algus|kuu, kevad|kuu, lõpu|kuu, suve|kuu, sügis|kuu, talvekuu; elu|kuu, külma|kuu, praktika|kuu, puhkuse|kuu, püügi|kuu, rasedus|kuu, sõja|kuu, teenistus|kuu, treeningu|kuu, töö|kuu, õiekuu; hoog|kuu, hoogtöö|kuu, liiklus|kuu, sõprus|kuu, teatri|kuu, tuletõrjekuu.

kuu|veerand
taevavõlvil sirbina paistev Kuu esimene v. viimane veerand. *Pilverankade vahelt paistsid üksikud tähed ning ka noor kuuveerand viskas oma valgust maa peale.. A. Saal.

kõige

1. ‹prep› [komit] koos, ühes, tükkis. Heitis kõige riietega sängi. Ta kanti kõige voodiga toast välja. Komistasin ja prantsatasin kõige kandamiga pikali. *Naisest olen juba aasta lahus. Sõitis ära maale kõige lapsega. P. Viiding.
2. ‹adv›. a. omadus- v. määrsõna komparatiiviga moodustab analüütilise superlatiivi. Kõige parem, halvem. Kõige ilusam lill. Ta on meist kõige vanem. Elan kõige tavalisemat elu. Kõige läänepoolsem Eesti saar. Kõige lähemal, kaugemal. Kõige rohkem, vähem. Tema käsi käis kõige halvemini. b. sisult võrdlusliku omadus- v. määrsõnaga moodustab superlatiivilaadse ühendi. Ta on järjekorras kõige esimene, kõige viimane. Ta lahkus kõige enne. Meie vagun on kõige ees, kõige taga. Kõige esmalt õpetaja kontrollis õpilaste teadmisi. *Nad võrdlesid töid isekeskis. Valdeko oma oli „kõige ette”, otsustati. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: eelkõige.

kõik ‹kõige, kõike, kõigesse e. kõike pl. nom kõik pl kõikide e. kõigi, kõiki, kõikidesse e. kõigisse 22› ‹pron›
määratlev asesõna
1. ‹mitmuslikus vormis›. a. ‹substantiivselt› igaüks, viimane kui üks. Kõik olid kohal. Kõik koos asuti teele. Rääkis seda kõigi kuuldes. Annab kõigile head nõu. On kõigile eeskujuks. Kõigil on palju tööd. Koer on kõigiga sõber. Peaaegu, eranditult kõik olid sellega nõus. Nad tegid seda kõik kordamööda. Me tuleme kõik. Kõik kui üks mees. Kõik olid purjus. Kõik ei saa sellest aru. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Kõik ei mahu marjamaale, muist jääb ikka karjamaale. *Ta oli kõigil suus, kõik rääkisid temast.. E. Krusten. b. ‹adjektiivselt›. Kõik õpilased. Kõigi reeglite kohaselt. Kõigi mugavustega korter. Kõik uksed ei olnudki lukus. Ta sooritas kõik katsed hästi. Pikapeale saime kõikidest raskustest üle. Kõiki jutte ei maksa uskuda. Kaalub kõik võimalused läbi. Kõik palved olid asjata. Kõik kohad on prahti täis. Oli kõigis kolmes raundis oma vastasest üle. Nad kõik hukkusid. Meil kõigil on see teada. Tegi samuti nagu kõik teised ees. Kõik need on pisiasjad. Näitusel on eksponeeritud kõik 150 maali. Hirmu pärast tõusid tal kõik karvad peas püsti.
2. ‹ainsuslikus vormis›. a. ‹substantiivselt› kogu kõne all olev, küsimusse tulev tervikuna. Kõik on korras. Väljas on kõik rahulik. Vale, tühi lori kõik. Kõik oli tühi töö ja vaimunärimine. Ma taipasin kõik. Tegi kõik, mida suutis. Räägiti kõigest pikalt ja laialt. Kõiges oli märgata hoolitseva peremehe kätt. Ta on kõigega nõus, on kõigeks valmis. Olen kõiges süüdi. Kõike ei maksa südamesse võtta. Esitas kõige kohta küsimusi. Temast võib kõike oodata. Elus tuleb kõike 'igasuguseid asju' ette. Jäi kõigele vaatamata, kõigest hoolimata oma arvamuse juurde. Nüüd on kõik läbi! Rääkis ja õiendas, aga kõik asjata. See pole veel kaugeltki kõik. Nad kaotasid tulekahjus kõik. See on kõik, rohkemat ära looda. Pärast sõda tuli kõike otsast alustada. See meeldib mulle üle kõige 'kõige enam, rohkem kui miski muu'. Kõige tipuks, kõige krooniks 'lisaks kõigele muule'. Lõpp hea, kõik hea. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. *Tema ju Vändras kõik: valitseja ja kohtumees ja kirjutaja ja puha... E. Särgava. || kõnek rõhutab millegi rohkust. Mida sa kõike ei taha! Mida sa kõik ära ei näe! Sa oled mulle kõik 'tähendad mulle väga palju, oled rohkem kui keegi v. miski muu'. *Kes teab, mis temagi kõik on kannatanud! M. Metsanurk. || kõnek esineb lause lõpul kokkuvõtva v. rõhutava sõnana. Mis nad teha saavad, ma ei lähe – ja kõik! *Tema tahab teha Hundipalu Tiidu eeskujul, kel on juba rohtaed ja kõik. A. H. Tammsaare. *Kuidas – miks? Tahan ja kõik. O. Anton. b. ‹adjektiivselt› kogu, terve (nominatiivis need harilikumad kui kõik). Laps värises kõigest kehast. Ta jäi kõige ümbritseva suhtes ükskõikseks. Ma ei jõua kõike tööd ära teha. Kõik lootus pole veel kadunud. Tema on kõige kurja juur. Karjus kõigest kõrist. Soovin sulle kõike head. Kõik see aeg olin kodus. Rebib, sikutab kõigest jõust. Kõigele sellele peab lõpp tulema. Kõik muu on ülearune. *Kas sa arvad, et ma ei tea, mis kõik maailm teab.. L. Koidula. *Mul on palju pliiatseid, kõik sahtel täis, aga lillat ei ole. L. Hainsalu.

kõlu|pea
kõnek tühine, rumal inimene. See mees on küll täielik, viimane kõlupea. Sõimas, pidas teist kõlupeaks. *„Oleksin ennast-täis kõlupea,” ütleb ta, „kui arvaksin, et mul pole seal enam midagi näha.” I. Sikemäe.

käpard ‹-i 2›

1. ‹s› saamatu, oskamatu inimene, koperdaja, vusserdaja, kobakäpp (ka kirumissõna), käperdis. Käsitöös, majandi juhtimises on ta igavene, viimane, täielik käpard. Poiss on lootusetu käpard, pillab kõik maha. Sihuke, niisugune käpard ka millegagi toime tuleb! Siia on vaja osavaid mehi, mitte käpardeid. Tee rutem, käpard! *„Nad käpardid on lasknud su mehel põgeneda!” karjus naine. A. Viirlaid.
2. ‹adj› saamatu, oskamatu, vusserdaja. Uus sepp on täiesti käpard. *Ega Rõõmuvanaisa pole mõni käpard poemüüja, kes müüb nii aeglaselt, nagu mõõdaks sametit. H. Mänd.

käristama ‹37›

1. katki, lõhki rebima; tükki, riba küljest ära rebima. Käristas naela otsas kasuka, kleidi katki. Käristas särgi, lina ribadeks, et haava siduda. Juku käristas vihikust paar lehte, ajalehe küljest tüki. Käristas kirja, ümbriku lahti, tükkideks. Käristas endale leheservast plärupaberit. *Kiirustades parandab Juulius Reinap lõhevõrku. Viimane torm on seda tublisti käristanud.. R. Vellend. *..miski tohutu jõud käristas kuuskede küljest pikki pinde. A. Beekman. || kiskuma, sikutama, katkuma. Käristab juustest, habemest. *..ning läheb siis, läheb ja käristab oma „vasika” nahklõõtsa, nii et keeled vinguvad.. A. H. Tammsaare. | piltl. Tööd on nii palju, et kärista ennast või lõhki. Tuul käristas pilved, udu laiali. Need sündmused käristasid valusalt tema hinge, tundeid, südant. Äkki käristas vaikust püssipauk. *..kõhulihastes käristas mingi valu.. T. Kallas.
2. kärisevat heli, kärinat (1. täh.) tekitama. Automaadid käristasid raevukalt. Rohus käristas rukkirääk. Käristav lajatus, mürtsatus, kõuemürin. Mehed käristasid ärajoonud häältel laulda. Joosep käristas teiste jutu peale naeru. || kasut. tegevuse (näit. tulistamise, masinatega töötamise jne.) märkimiseks, millega kaasneb kärin, särin, pragin vms. Kärista mootorrattaga otsemaid linna! Käristas püstolist paar pauku õhku. *Hommikul keetis ta kohvi, lõunaks käristas ta panni peal sealiha ja keetis kartuleid või kapsaid. A. Kitzberg.
3. kõnek midagi ägedalt v. käredalt lausuma, kärinal õiendama. Eit muudkui aga käristas taadi kallal. *„Mis aulised saksad soovivad?” – „Sinu lontrus olep!” käristab hull krahv. Juh. Liiv.
4. kõnek midagi rasket tõstma, vinnama, tirima, tassima vms.; rasket tööd tegema. Käristab vilja redelitele, heinu kuhja, viljakotte vankrile. Käristasime päev läbi laudas sõnnikut tõsta. Tule ka, käristame kastid autosse. Käristab sõuda, tööd teha. *„Küll sai seal käristada,” lausus Mart Ristik.. „Nüüd kasvab Kerisemäel rukis..” E. Krusten. || kõnek (tugevasti) trimpama, tinutama, vägijooke pruukima. *Kärista sina [viina], vana Mihkel... Nõndaks! Ja olgu ta terviseks, see magus mahl... A. Jakobson.
5. kõnek välja käristama (2. täh.), välja tegema. *Kuule, Andres, kärista sina õige veel paar potti õlut otsa – mul ei ole praegu raha.. A. Taar.

käsi ‹käe, kätt 36› ‹s›

1. inimese v. ahvi ülajäse randmest sõrmeotsteni; ülajäse tervikuna, õlast kuni sõrmeotsteni. Parem, vasak käsi. Tal on suur, väike, kitsas, lai käsi. Külmad, soojad, mustad, pesemata, puhtad käed. Pahklikud, korpas, krobelised, rakkus, karedad käed. Paljad, kinnastatud käed. Käsi pesema, kuivatama. Käega katsuma, puudutama, silitama. Pühkis käega otsaesist. Käega näitama, viipama. Käed valutavad, külmetavad, on külmast sinised. Käed on pakkidega kinni, punumisega ametis. Kätt andma, pakkuma, pigistama, raputama, suruma (näit. teretamisel). Sirutab tervitades, ulatab hüvastijätuks käe. Mehed andsid lepingu kinnituseks kätt. Minu käsi selle peale (kindla väitmise v. nõusoleku vormel). Pani käed palveks risti, nagu palvetades kokku. Hõõrub rõõmu pärast, rahulolevalt käsi. Käsi plaksutama. Pealtvaatajad ahhetasid ja lõid jahmunult käsi kokku. Mehed vedasid kihla ja Juhan lõi vahemehena nende käed lahti. Käsi taskusse panema, pistma. Seisis, käsi taskus. Tõstab tervituseks käe kõrva äärde. Kätt rusikasse suruma, pigistama. Käsi on rusikas. Kätt suudlema. Kätte kinni hakkama, kargama. Kindaid kätte panema, käest tõmbama. Ühes käes on kinnas, teine on paljas. Õllekann, pudel käis käest kätte. Halge anti edasi käest kätte. Haarab, kahmab labida, kangi kätte. Pole mahti raamatut kätte võttagi. Võõral on ühes käes kohver. Tal oli kirves, kepp käes. Annab, viskab palli käest. Käest kinni hoidma, lahti laskma. Pillas kausi käest maha. Pea vajub kätele. Süütas värisevi käsi sigareti. Käsi raudu panema. Vangid istusid seotud, raudus käsi. Valib oma käega loosipileti. Haarasin mõlema käega paadiservast kinni. Käsi on sidemega kaelas. Käed väsisid, surid ära. Käed all, ees, kõrval. Käsi püsti. Käed üles! Tegin oma käele haiget. Sain käest haavata. Käsi sai vigastada. Õpilased tõstsid tunnis agaralt kätt. Kätt, käega lehvitama. Vehib käega sääski eemale. Seisab, käed puusas. Kindla käega laskur. Tugevate kätega mees. Küünarnukist kõverdatud käsi. Laps sirutas käed emale vastu. Võtan kompsu käe otsa. Laskis oma pikad käed abitult rippu. Ringutas meeleheites käsi. Ei oska midagi peale hakata, laotab ainult nõutult käsi. Ema haaras lapse käte vahele. Rabelesin püüdjate käte vahelt lahti. Käe alt kinni võtma. Käsi kaela ümber, rinnale vaheliti panema. Mind kanti kätel autoni. Tal käed-jalad terved. Ahvi, inimahvi käsi. Käsi peseb kätt. | piltl. Surma, nälja kondine käsi. Pakane pigistas jäise käega. Saatuse karm käsi. Talve käsi. *Sõja käsi hakkas meid kobama. R. Vaidlo. || (elukutsest, soost, east jne. sõltuvate iseärasustega). Tal on sepa, viiuldaja, klaverimängija käed. Vanainimese, lapse, naise käsi. Remont nõuab mehe kätt. *Ei oska [ametit ära] arvata. Mõnele vaatad näkku ja kohe on klaar. Või kui nägu ei räägi, siis räägivad käed. A. Liives.
▷ Liitsõnad: inimkäsi; kunst|käsi, kunstniku|käsi, kura|käsi, laba|käsi, puu|käsi, sepa|käsi, terekäsi.
2. piltl sümboliseerib isikut, kes midagi teeb (enamasti adjektiivide vm. sõnadega lähemalt määratletud). Metrood ehitasid tuhanded käed. Üks tundmatu käsi oli kalmule lilli toonud. Võõrad käed ei hoolinud hoonetest. Virgad käed asusid appi. Lahke käsi tõi toidu lauale. Maja vajab hoolitsevat kätt. Saadetis jõudis pärale mitme käe läbi. Poiss on nüüd heades kätes. Kiri sattus õigetesse kätesse. Raamat on läbi käinud paljudest kätest. Tulevik on meie endi kätes. Su vastane on kõva käsi. Küllap süütas hooned kuri käsi 'kurjategija, pahatahtlik inimene'. *Ei olnud suurt tööd, sest oli püügivaheaeg ja jõude käsi oli linnas isegi küllalt. J. Parijõgi. || kõnek üks vajalikest mängupartnereist kaardimängus; bridžis ka mängija, kelle kätte mäng jääb; ant. laud. Üks, neljas käsi on puudu. Viimane käsi 'tagakäsi'. Käsi käis, võttis.
▷ Liitsõnad: rakkus|käsi, raud|käsi, siidkäsi; ees|käsi, tagakäsi.
3. piltl sümboliseerib töötamist, tegutsemist, toimimist; võim, mõjuvõim. Poisil kätt 'käega töötamise oskust' selle peale, selleks on. Et ma kooli sisse sain, selle juures aitas pisut kaasa tuttava direktori käsi. Süütaja käe läbi sai tuleroaks mitu maja. Siia metsade taha vaenlase käsi ei ulatunud. *Seda ma talle ei jäta, ta peab mu kätt maitsta saama! E. Vilde. || ‹koos laiendiga› iseloomustab tegutsemise, toimimise, suhtumise laadi. Tal on virgad, osavad, nobedad käed. Tal on kuldsed käed: kõike ta oskab teha. Vanemad andsid, jätsid lastele elukutse valikus vabad käed. Tegi seda armastava, õrna käega. Mehel oli kõigis ettevõtmistes õnnelik käsi. Sõuab hoogsa käega. Koristab kärmel käel tuba. Laeva, lennukit juhiti kindla käega. Siin kitsi käega ei oldud. Perenaine kandis lahke käega toite lauale. Meid kostitati laial käel 'ohtrasti, kokku hoidmata'. Ta võeti lahkel käel 'lahkesti' vastu. Kunstnik jagas heldel käel autogramme. Vürst lõi valjul käel korda. Valitseb riiki raudse, tugeva, kange käega. Korra loomiseks on kõva, kõvemat kätt vaja. Tema üle oli, teda varjas võimukandja kaitsev käsi. Majapidamises on tunda korraliku peremehe kätt. Teoses on märgata toimetaja kätt. Elu pakkus ohtral käel 'ohtrasti' üllatusi. *Vabandage seda korralagedust! Poissmehe asi! Pole naise hoolitsevat kätt majas! A. Maripuu.
▷ Liitsõnad: kunstniku|käsi, meistrikäsi.
4. hrl van esineb ühendites, mis väljendavad ettepanekut abielluda, selle vastuvõtmist v. tagasilükkamist. Palus vanematelt tütre kätt. Sulane saanud peretütre käe ja pool talukohta. *Ta on aus ja jõukas mees, aga ma lükkasin ta käe tagasi. Juh. Liiv.
5. van käekiri. *Täna sain kirja, mille ümbrikul tundsin ära Tamaara käe. M. Metsanurk. || allkiri. Panin oma käe ka lepingule alla. *Vaata, siin on üks kiri aastast 1601, sellel on koguni kuninga käsi all. H. Sergo.
6. pool, külg, suund. Paremat, head kätt. Vasakut, pahemat kätt. Kumbagi, mõlemat kätt laiusid viljaväljad. Kummalgi käel olid uhked majad. Õnnetuses oli süüdi vale kätt sõitev hobusemees. Pannakse istuma peoperemehe paremale käele. Tema ühel käel istus kooliõpetaja, teisel köster. *Nii saadavad sind teel kõndides kivitarad hüva ja kura kätt.. J. Peegel.

käsik ‹-u 2› ‹s›

1. käsilane, sabarakk, kuulekas tööriist. Okupantide käsikud. *..viimane, keda ajalehes tunaeile juutide käsikuks kuulutati, oli Max Planck.. J. Kross.
2. ‹hrl. pl.› sport kahest metallkerast v. -kettast ja neid ühendavast käepidemest spordivahend käte ja õlavöö treenimiseks, hantel. Harjutused käsikutega.
3. murd kapp [kapa]; kibu

köide ‹köite 18› ‹s›

1. kaaned, selg jms., mis annab raamatule (v. brošüürile) vajaliku tugevuse ja välise vormi. Kõvas, pehmes köites raamat. Kartoneeritud köide. Sirge, kumera seljaga köide. Traaditud, õmmeldud köide. Osa raamatuid anti välja brošeeritult, osa köites.
▷ Liitsõnad: ehis|köide, ilu|köide, kalingur|köide, lederiin|köide, liim|köide, luksus|köide, nahk|köide, paber|köide, pärgament|köide, riie|köide, safian|köide, sametköide; standardköide; käsitsi|köide, masinaköide.
2. köidetud raamat vm. kirjatöö. Raamatukogus on üle 100 000 köite. Raamaturiiul oli täis pakse köiteid. See oli üks eesti muinasjuttude, F. Tuglase novellide köide. Võttis laualt esimese pihku juhtuva köite. Arhiivide köited.
▷ Liitsõnad: tekstiköide.
3. mitmest raamatust koosneva teose üks raamat, ka perioodika- v. jätkväljaande kokkukuuluvad numbrid ning anded. A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” koosneb viiest köitest. Riiulil olid reas entsüklopeedia, suure sõnaraamatu köited. Väitekiri on kahes köites. „Kogutud teoste” esimene, teine, kümnes, viimane köide. Ajakirja, aastaraamatu köited.
▷ Liitsõnad: indeksi|köide, täiendusköide.

kübemeke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem kübe). Kübemeke kulda, rasva. Vaibast lendasid kloppimisel kübemekesed. Korjas põrandalt mingi kübemekese. Kadus viimane kübemeke lootust. *Ta [= inimene] on ühteaegu tühine kübemeke võimsa looduse rüpes ja samal ajal osake sellest võimsast loodusest. V. Beekman.
▷ Liitsõnad: liiva|kübemeke(ne), tolmu|kübemeke(ne), tulekübemeke; lootusekübemeke.

küna ‹11› ‹s›

1. puupakust õõnestatud, laudadest kokkulöödud v. muust materjalist piklik anum. Ühest puust õõnestatud küna. Laudadest, plekist küna. Hobuste, karja jootmise küna. Tühi, veega täidetud küna. Leivajuuretis pandi künasse hapnema. Seasöök valati künasse. Siga lükkas küna ümber. Hobusel on rokk, kaerad künas.
▷ Liitsõnad: joogi|küna, kaevu|küna, karja|küna, leiva|küna, liiva|küna, looma|küna, pesu|küna, sea|küna, sööda|küna, tapa|küna, veeküna; laud|küna, puuküna.
2. kõnek paat, lootsik, vene. Poisid läksid lamedapõhjalise künaga järvele sõitma. Tal oli küna kalda ääres pilliroos. *Kuid siiski poputab tihti just säärasel hetkel jõekääru tagant nähtavale mõni päramootoriga küna.. A. Saarna. || hlv (väikese, viletsa laeva kohta). Ma sõidan sellel künal juba kolmandat aastat. *.. viimane kord, kui me oma künaga Marseille's olime, ei läinud ma teistega seltsis isegi mitte kaldale. A. Jakobson.

laad ‹-i 21› ‹s›

1. olemust määravad omadused v. eripära, iseloom; sellest sõltuv liik, kategooria vm. jaotus. Rahvalaulude nukker laad. Inimeste erinev psüühiline laad. Artikli poleemiline laad. Valude laad maohaavandite puhul. Laadilt lüürilised luuletused. Sentimentaalses laadis jutustused. Pole tahetud loobuda laulupidude traditsioonilisest laadist. Film võlub oma optimistliku laadiga. Majanduslikku, poliitilist laadi põhjused. See on hoopis teist laadi raamat. Juhuslikku laadi vead. Teatreid on mitut laadi. Tütar on läinud isasse, pojad on rohkem ema laadi. Nad on õige ühte laadi – raske vahet teha. *Viimane oli enam linna- kui maamehe laadi nii riietuse kui kogu oleku poolest. E. Vilde. *Kõneleja juhib mõisavalitseja mingisugusesse ruumi, mis rohkem kolikambri kui elutoa laadi kannab. O. Luts.
▷ Liitsõnad: aine|laad, ande|laad, elu|laad, eri|laad, esitus|laad, hinge|laad, käsitlus|laad, loome|laad, loomu|laad, luule|laad, maitse|laad, meele|laad, mõtte|laad, mängu|laad, põhi|laad, tunde|laad, vaimu|laad, väljendus|laad, ütlemislaad.
2. muus eri kõrgusega helide funktsionaalne järgnevus (näit. duur, moll), helilaad

lakke|kauss
hlv joomar. Igavene, viimane lakkekauss. *.. polnud kogu ümbruskonnas metsikumat kraaklejat ega lakkekaussi. Joomakaru, öeldi külas. E. Krusten.

lakke|krants
hlv lakkekauss. Üle valla tuntud lakkekrants. Temast suuremat lakkekrantsi annab otsida. On lakkekrantside kampa sattunud. *Kena küll, joob enese nii ära, et jääb maha kui viimane lakkekrants! R. Roht.

alla laskma

1. allapoole liikuda, langeda v. vajuda võimaldama; langetama. Eesriiet, rulood alla laskma. Tõstke käed ja laske alla. Puri lasti alla. *.. toast kuuldus parte kolin, kus viimane ahe alla lasti .. R. Soar. || pekstavat vilja rehepeksumasinasse söötma. Mari oli rehepeksumasina otsas alla laskmas.
2. alla(poole) laskuma, libisema v. sõitma. Laskis end veetoru, köit mööda alla. Siin on paras mägi kelguga alla lasta. *Kui palju on karjapoisid aastate jooksul sealt [= suure kivi otsast] alla lastes püksitagumikke lõhkunud! V. Saar.
3. allapoole v. ära voolama panema, (vee)taset alandama. Paisutatud vesi, pais lasti alla. *.. jões tuleb vesi alla lasta, siis muutuvad heinamaad, sood ja rabad kõvaks ja kuivaks. A. H. Tammsaare.
4. (hinda) odavamaks muutma. Televiisorite hindu lasti alla. *Kaupmees Siilivask laskis piima hinna sendi võrra liitrilt alla. E. Männik.
5. alla tulistama. Kaks vaenlase lennukit lasti alla. Tulistas õige mitut parti, kuid alla laskis ainult ühe.
6. kõnek alla kusema. *.. [laps] muudkui ainult karjub kõvasti ja imeb tissi ja laseb alla ja on ühtelugu märg. H. Lepik (tlk).

punane latern
mingil alal paremuselt, edukuselt viimane. Meie meeskond turniiril punaseks laternaks ei jäänud.

leib ‹leiva 23› ‹s›

1. hrl. juuretise abil hapendatud ning kergitatud (rukkijahu)taignast küpsetatud toit; leivapäts; leivakäär. Pehme, värske, kuivanud, kõva leib. Kerkimata, nätske, kõrbenud, hallitanud leib. Leiba 'leivatainast' segama 'juuretisega alustama', kastma, sõtkuma. Pulmadeks tehti, küpsetati mitu tegu leiba. Leivad pandi ahju, on ahjus küpsemas, võeti ahjust välja. Leib on kuum, just ahjust tulnud. Päts, tükk, kannikas, käär leiba. Ostab poest kolm leiba ja kaks saia. Lõikab leiba. Määrib võid leiva peale. Hammustab, sööb leiba. Võileibadest meeldisid mulle heeringaga leivad. Kahe käe leib nlj väga õhuke leivakäär. || piltl rukis, leivavili. Jõukal talul oli mitme aasta leib salvedes. *Leib ähvardas lume alla jääda. L. Promet.
▷ Liitsõnad: agana|leib, armulaua|leib, juustu|leib, kaalu|leib, kilu|leib, koorik|leib, kroov|leib, kuivik|leib, küla|leib, liha|leib, linna|leib, lõuna|leib, maa|leib, mee|leib, muna|leib, nisu|leib, odra|leib, peen|leib, poe|leib, põranda|leib, rasva|leib, riiv|leib, rukki|leib, rukkipüüli|leib, saia|leib, singi|leib, tera|leib, uudse|leib, veri|leib, vormi|leib, võileib; jaanileib; kukeleib.
2. toit; elatis, sissetulek, teenistus. Läheb kroonu leivale 'sõjaväkke', on kroonu leival 'sõjaväes'. Vanem poeg hakkas oma leiba, on omas leivas. Kooli ajal elasime sõbrannaga koos ja olime ka ühes leivas. Noored ei taha enam vanemate leival olla. Tööd ja leiba jätkub kõigile. Juba lapsena tuli hakata endale leiba teenima. Töö on töö, peaasi, et ta leiba annab. Ausa tööga saadud leib. Kaotas töökoha ning jäi leivata. Kerge leiva otsijad. Tal on poeg linnas leiva otsas, leiva otsa saanud 'hea sissetulekuga, heal elujärjel'. || amet, töö. Õpetajaks ei tahaks hakata, see on viimane leib. Ta on aastaid ajakirjaniku leiba söönud. *Otsige! Nuuskige! see teie [= miilitsamehe] leib on! R. Sirge. *Tead ise, miks ta oma leiva jättis ja siia kühvlimeheks tuli. V. Pant.
▷ Liitsõnad: armu|leib, prii|leib, sandileib.
3. hrv leibkond. *Harilikult on aga Niidutoas neli leiba: koos söövad Tiina ja Vana-Leen, teise leiva moodustavad Triin ja Juuli, kuna Liisu ja Viia valmistavad mõlemad üksikult endale toidu. A. Hint.

lihv ‹-i 21› ‹s›

1. lihvimisega saadud siledus ning läige; lihvimine. Ilusa lihviga vääriskivid. Liivapaberiga antakse puulusikale viimane lihv. Metalli, kivi, klaasi lihv.
2. piltl viimistlus v. ettevalmistus. Olümpiameeskond on treeninglaagris viimast lihvi saamas. Kool annab põhiteadmised, elu annab lihvi. Kontserdieelsest lihvist oli kasu, koorilaulud kõlasid puhtalt. || kommete, käitumise peenus; väline sära. Seltskondlik lihv. Giididelt nõutakse esinemisoskust ja lihvi.
3. geol uurimiseks kasutatav lihvitud v. poleeritud pinnaga maagi- v. kivimiplaadike
4. tehn katsekeha, mille pinna vaatluse põhjal hinnatakse metalli struktuuri
5. keem lihvitud pinnaga ühenduslüli, mis tagab keeruka laboratoorse klaasaparatuuri kiire ja mugava kokkupaneku

lipakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek
1. väheldane leht paberit. Laud on väljakirjutiste lipakaid täis. Jaan oli jätnud mulle ukse vahele lipaka, et tuleb homme õhtul. Kirjutasin telefoninumbri mingi kättejuhtunud lipaka peale.
▷ Liitsõnad: paberilipakas.
2. kergemeelne tüdruk v. naine. Tõmbab meestega ringi nagu viimane lipakas. Tähtsad tegelinskid prassisid oma lipakatega. *Aga et poola naised sakslaste lipakateks hakkavad, see mulle pähe ei mahu. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: tüdrukulipakas.

loll ‹-i 21›

1. (inimese v. looma kohta:) rumal, taipamatu; lihtsameelne. a. ‹adj› Ta on nii loll, et midagi ei taipa. Tema arvates on kõik teised lollid, tema üksi tark. Loll kui oinas, labidas, lauajalg, labakinnas, pastel, saabas. Ta on üks lollimaid klassis. Ära mine enam seletama, teed end ainult lolliks. Ei tahtnud küsida, et mitte lootusetult loll paista. Ta oli loll, et nii palju maksis. Loll varas, kes niisugust asja võttis. Kutsikas on alles loll ja lontu. Loom pole loll, et kõike sööb. Eeslit peetakse lolliks loomaks. Olime alles noored ja lollid. Mis teab loll laps armastusest! Ära ole loll, et kõike usud. Loll olin, et teda usaldasin. Tuleb ikka minna, sai talle lollist peast, lolli peaga lubatud. Jätsin lolli aruga võtmed ukse ette. b. ‹s› Igale lollilegi arusaadav. Olin suur loll, et sinu nõu kuulda ei võtnud. Otsi lolli, kes sulle laenab. Ehk leiangi mõne hea südamega lolli. Vaadake seda lolli, kes igaüht usub. Ainult loll oleks kinnivõtmist ootama jäänud. Lolli on kerge tüssata. Kiitusega püüa lolle. Rabasin tööd teha nagu viimane loll. Mis sa, loll, ennast nii palju vaevad! see on trikk lollide õngevõtmiseks. Oh ma lollide loll! Lolle ei künta ega külvata. Üks loll võib rohkem küsida, kui kümme tarka vastata. Loll saab kirikus ka peksa. *.. ega temagi see ainus loll pidanud olema, kes palgaga läbi ajab. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: loom|loll, puru|loll, püsti|loll, toruloll.
2. kõnek hull, poole aruga, napakas, ogar, segane. a. ‹adj› Ta olevat vanast peast lolliks läinud, põrutusest lolliks jäänud. Kas oled loll või muidu rumal! On enda lolliks joonud. Tööd on nii palju, et mine või lolliks. Sa võid teise niimoodi lolliks ehmatada. Nii kuum on, et võtab peast lolliks. Loll peast, hakkab tüli norima! b. ‹s› Sündinud, parandamatu, vaikne, lausa hullumaja loll. Lollil lolli teod. Loll on loll, lolliga pole midagi peale hakata. Mis sa lollist kiusad! Mängib lolli, et teda tööle ei pandaks. Mis sina, loll, sinna otsisid! Tuulab ringi nagu loll. „Miks ta nii arvab?” – „Küsi lolli!”.
3. (tegude, jutu jms. kohta). a. ‹adj› arutu, rumalust, lollust ilmutav. Jäi mulle lolli näoga otsa vahtima. Tal tuli loll mõte vanas eas noor naine võtta. See on tõesti loll tegu, plaan. See on loll jutt, mis ta ajab lolli juttu. Mingi loll eelarvamus, kartus. Ärge tehke lolli nalja, lolle tükke. Lihtsalt loll oleks hakata vastu vaidlema. See on loll süüdistus, kahtlustus, käsk. Kirjandis oli tal paar lolli viga. Tal on loll komme, mood, harjumus küüsi närida. Tal tuli mingi loll tuju peale. b. ‹s› lollus (2. täh.) Ära sa lolli tee, et lähed. Temast räägitakse igasugust lolli. Poiss olevat koolis midagi lolli teinud. Ära pane tähele, mulle meeldib vahel lolli ajada 'lollusi rääkida'.
4. ‹adj› (piinlikult) rumal, narr. Äärmiselt loll kokkusattumus, juhus. Loll lugu, et eksamil läbi kukkusin. Oled sattunud lolli supi sisse. Meie olukord oli lollimast lollim. Asi läks kõige lollimal kombel nurja. Püüdsin oma lolle pisaraid varjata. Tal on lolli moodi 'väga' vedanud. Tema eest on loll ennast arana näidata. Loll tunne on minna raha laenama. Loll on seista ja pealt vaadata, kui teised tööd teevad.

loomus2 ‹-e 4› ‹s›
noodatäis kalu; üks noodaveo kord; ka kalasaak üldse. Saime mõne loomuse tõmmata, juba koorem kalu käes. Tuli nii rikkalik loomus, et võrgud katkesid. Püügilaevad annavad oma loomused baaslaevale üle. Paadid tulid rikkaliku loomusega randa. | piltl. *.. pähklid on viimane loomus sügise saakidest, mida mets annab. K. Põldmaa.

loru ‹11›

1. ‹s› laisk, ettevõtlikkuseta v. oskamatu, saamatu inimene. Poiss oli viimane loru, ei viitsinud õppida ega tööd teha. Ta on loru, kes ei saa millegagi hakkama. Tundus endalegi loruna, kes millekski ei kõlba. *Oh ma igavene loru, tegin enesele nelikümmend viis krooni külge! E. Kippel.
▷ Liitsõnad: koera|loru, poisiloru.
2. ‹adj› laisk v. oskamatu, saamatu. Loru mees, poiss, koer. Läheb iga päevaga lorumaks. *.. sest kirstu laudade vahele oli see va loru puusepp, näh, suured praod jätnud .. H. Angervaks.

luik|valge
valge kui luik. Päevitamata luikvalge keha, ihu. Marssal luikvalgel ratsul. Uus luikvalge reisilaev. *.. viimane kui juukse- ja habemekarv luikvalge .. J. Peegel.

lurjus ‹-e 4› ‹s›
hlv (ka sõimusõnana:) alatu inimene, kaabakas. Ta on petis ja varas, igavene, viimane lurjus. Küll on lurjus, palga joob maha, lapsed kodus näljas. Valetad, lurjus! *On lurjus see, kes nõrga vastu tõstab käe. J. Sütiste. *Suur lurjus ja logard on ta .. teeb tüdrukutele lapsi ja elab oma vana ema kaelas. F. Tuglas (tlk).

lurts ‹-u 21› ‹s›
väljapurskuva v. sissetõmmatava vedeliku heli. Läheb porist läbi, nii et lurtsud käivad. Viimane kokteilisuutäis tuli läbi kõrre lurtsuga. || sellist heli tekitanud vedelikukogus. Lurts sülge, tatti.

luru ‹11›
loru. a. ‹s› Ta on igavene, viimane luru. *.. kuidas lugupeetud perekondadest, tarkade ja andekate meeste-naiste järglastest saavad lurud, looderdajad .. R. Sirge. *Mina tulin sealt lurude hulgast ära mehi otsima .. A. Viirlaid. b. ‹adj› Kutsikas on alles üsna, päris luru. Natuke luru poiss. *„Liiga viisakas, liiga pai, liiga luru,” lausus Madis mõttes. E. Vetemaa.

lustima ‹42›

1. millekski lusti, tahtmist omama; tahtmist, lusti olema. Tule kaasa, kui lustid. Kui lustite, minge tantsima. Tee nii, kuidas (süda, meel) lustib. *Võib sõita täpselt sinna, kuhu tahad, ja peatuda, kus lustib. V. Beekman. *Saamuel armastas komöödiaid nii elus kui ka rahvamaja laval, kus ta kõrge eani kaasa mängida lustis. L. Promet.
2. lõbutsema, lõbu tundma. Liuväli on valmis, lapsed saavad lustida. *.. itsitava lustiga läks ka viimane peaproov. Kõige rohkem lustis [autor] Juhan [Smuul] ise .. V. Panso. *.. te lustite, kui tööd ma teen, / ja laulate nii kui sireen .. J. Kross (tlk).

lõpp ‹lõpu 21› ‹s›

1. ruumiline piir, kus miski ei jätku, kaugemale ei ulatu; millegi lõpposa, viimane osa. Seisa järjekorra, saba lõppu. 12. vagun on päris rongi lõpus. Koolimaja on tänava, küla lõpus. Oli rivis lõpust kolmas. Rongkäigu lõppu ei paista ikka veel. Kirja lõpp jäi segaseks. Lause lõppu pannakse punkt. Lugesin raamatu otsast lõpuni läbi. Kui tuli süütenööri lõpuni jõudis, kõlas plahvatus. Pagegu või maailma lõppu, ma leian ta üles.
2. piir, mil miski saab läbi, kauem ei kesta; lõpphetk, lõpposa. a. (ajaliselt). Päeva, nädala, kuu, kvartali, aasta, suve, talve lõpp. Aprilli lõpul, lõpus. See oli toimunud möödunud sajandi lõpul. Tööaja lõpuni on veel pool tundi. Tööpäeva lõpp oli pingeline. Puhkus läheneb lõpule. Seda ei unusta ma elu lõpuni. Suve lõpu poole sadas palju. b. (sooritatuse, ammendatuse, lahenemise vm. tõttu). Alustatud töö tuleb lõpule viia. Heinatöö hakkab lõpule jõudma. Lõpp naljale! Mind ei lastud lõpuni rääkida. Lähme minema, ja jutul, loril, naljal lõpp! Korralagedusele tuli lõpp. Ta jutul ei paista lõppu tulevat. Meie vaimustusel, meelepahal polnud lõppu. Filmi õnnelik, kurb lõpp. Laulu algust oskan, aga lõpp on meelest läinud. Peo, etenduse, kontserdi lõpp. Vihma, saju lõpp tuli järsku. Meie sõprusel on lõpp. Lõpp hea, kõik hea. *Soenguga lõpul, puhastab Liine vaseliiniga näo .. L. Kibuvits. || lõpuni täielikult, täiesti, viimase piirini. Ta on lõpuni, üdini aus (mees). Pole suutnud teda lõpuni mõista, tundma õppida. *.. lõpuni lahti ta [= Triin] täna ei riietu, tänapäeva mehe jaoks pole isegi striptiis enam argument. V. Lattik.
3. olemasolu lakkamine, otsasaamine. a. otsasaamine tarvitamise, kulutamise tõttu; viimane alles olev osa. Küttepuud, raha, leib on lõpul. Küünal on lõpule, lõpuni põlenud. Mu kannatus on lõpul, saab lõpule. Laps pakkus oma jäätise lõppu emale. Supilaar sai nii suur, et lõpp kippus kätte hapuks minema. b. häving, hukk; surm. Ennustati, kardeti maailma lõppu. Impeeriumi kuulsusetu lõpp. Tundis, et ta lõpp on lähedal. Kadunukese lõpp oli rahulik olnud.
4. keel käänet v. isikut (pööret) väljendav, tüvele v. tunnusele liituv muutesufiks
▷ Liitsõnad: käände|lõpp, muute|lõpp, pöördelõpp.

lõpp|aasta
viimane aasta. Sajandi lõppaasta.

lõpp|akord
viimane akord. Laulu lõppakord. | piltl. Kergejõustikuvõistluste lõppakordiks oli maraton.

lõpp|aste [-astme]
viimane aste. Arengu lõppaste.

lõpp|etapp
viimane etapp. Jalgratturite mitmepäevasõidu lõppetapp.

lõpp|häälik
keel viimane häälik. Sõna lõpphäälik.

lõpp|istung
viimane istung. Kongressi lõppistung.

lõpp|jooks
sport mingi jooksuala viimane, võitjad selgitav jooks, finaaljooks. Lõppjooksu pääses iga eeljooksu kaks paremat.

lõpp|järk
viimane järk. Töö on jõudnud lõppjärku. Remont on lõppjärgus.

lõpp|klass
viimane klass. Kooli lõppklass. *Viimane tund oli Juulius Kilimitil lõppklassis, kus ta ühtlasi oli ise ka klassijuhatajaks. K. Ristikivi.

lõpp|konsonant
keel viimane konsonant. Sõna, tüve lõppkonsonant.

lõpp|kontsert
viimane kontsert. Muusikapidustuste, festivali lõppkontsert.

lõpp|kümnend
viimane kümnend. Möödunud sajandi lõppkümnend.

lõpp|osa
viimane osa, lõppu moodustav osa. Romaani, kõne lõpposa. Teekonna, soole lõpposa. Suue on jõe lõpposa.

lõpp|-peatus
liiklusliini viimane (ja hrl. ühtlasi ka tagasisuuna esimene) peatus. Bussi, trammi, trollibussi lõpp-peatus.

lõpp|rida
viimane rida. Luuletuse lõpprida.

lõpp|silp
keel viimane silp

lõpp|staadium
viimane staadium, lõppjärk. Haiguse lõppstaadium.

lõpp|stseen
viimane stseen. Näidendi lõppstseen.

lõpp|sõna

1. viimane, hrl. kokkuvõttev ning olulist rõhutav sõnavõtt. Arutelu, nõupidamine lõppes esimehe, juhataja lõppsõnaga.
2. järelsõna

lõpp|tähtaeg
viimane tähtaeg

lõpp|vaatus
viimane vaatus. Näidendi lõppvaatus.

lõpp|veerand
viimane veerand. Kooli-, õppeaasta lõppveerand. Möödunud sajandi lõppveerandil.

lõpp|vokaal
keel viimane vokaal. Sõna, tüve lõppvokaal.

lõpp|voor [-u]
viimane voor. Viiuldajate konkursi, taidlusülevaatuse lõppvoor.

lõpp|värss
viimane värss. Luuletuse, stroofi lõppvärss.

lümitama ‹37›
murd lömitama. *Viimane aga lümitas nelivürsti lähedal, kes Vitelliuse ees püsti seisis. A. Saareste (tlk).

sisse maksma
teat. rahasummat kuhugi (näit. panka, hoiukassasse) v. kellelegi maksma. Viimane kord oli ta hoiusena sisse maksnud 1000 krooni. Järelmaksuga ostes tuleb teatav protsent ostusummast kohe sisse maksta. Mees maksis käsiraha, kautsjoni sisse.

masuurikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek (ka sõimusõnana:) kaabakas, suli. Aeg on kahtlane, igasugused masuurikad hulguvad ringi. Poiss läks ülekäte, kasvas masuurikaks. Masuurikate bande. Oh sa masuurikas! Masuurikas sihuke! Ah siin, sa kuradi masuurikas, oledki! *Taga targemaks! Põgene oma kodunt, põgene öö varjus nagu viimane masuurikas! I. Sikemäe.

meel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. teat. liiki aistingute vastuvõtu ja eristamise võime; vastavate ärrituste vastuvõtu ring, ala tervikuna. Inimese viis meelt. Koeral on meeltest eriti arenenud haistmine ja kuulmine. Kõik meeled on elevil, ahmivad muljeid. Kaunis suveöö erutab meeli. Mu meeled väsivad selles muljete tulvas. Teda hoiatas hädaohu eest nagu mingi seitsmes meel. || millegi tajumise, mõistmise võime; taju, tunnetus. Andrus on väga eluvõõras, tal pole praktilist meelt. *.. kuid ta [= õpetaja] ei saanud seda vaimustust millegagi üle kanda tütarlastele, kellel puudus meel mehise ja range rooma luule jaoks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: haistmis|meel, kompimis|meel, kuulmis|meel, maitsmis|meel, nägemismeel; aja|meel, huumori|meel, ilu|meel, kunsti|meel, rütmi|meel, vormi|meel, värvimeel.
2. (inimese loomuse, hingelaadi, vaimu, meelelaadi vms. kohta). Lapse tundlik erk meel. Järeleandliku, alandliku, lepliku, äkilise meelega inimene. Unistava meelega nooruk. Kooselu nõuab leplikku, tasast meelt. Ants oli tuntud oma ausa, õiglase meele poolest. Ta on väga kriitilise meelega. Luuletundliku poeetilise meele päris ta emalt. Tee, mida hing ihkab ja meel lustib. Näitleja oskab publiku meeli köita. Hirm närib hinge, süütunne piinab meelt. Naistel pikad juuksed, kerge meel. *.. ta meel polnud paindlik iga uue tuule järgi. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kangelas|meel, kerge|meel, korra|meel, kriitika|meel, lapse|meel, ohvrimeel.
3. (eeskätt tunnetega ühenduses). a. meeleolu, tunne, tuju. Emal oli poja üle hea meel. Meel on rõõmus, paha, murelik, nukker, mõru, hapu. Meel läheb, muutub raskeks, kurvaks, härdaks, kergemaks. See teeb meele tusaseks, haigeks, kibedaks. Jüri oli ettepanekuga hea meelega 'meelsasti' nõus. Kinno ei tahaks minna, parema meelega 'meelsamini' jalutaksin veidi. Võime rahuliku meelega, rahulikul meelel koju minna. Mul hakkas temast hale meel. Võta, mul ei ole kade meel! Mu meeli valdas ärevus. Poiste meeled olid põnevil. Sõnum pani inimeste meeled kihama. Vaidlejate meeled rahunesid peagi. Mis sinu meelt pahandas? Läks peole, jõe äärde, kõrtsi, teiste hulka meelt lahutama. Püüdsin naljakate lugudega sõbra meelt lahutada. Edu, õnn ülendab meelt. Ohverdamisega püüti jumalate meeli lepitada. b. tahtmine, soov. Kosilane oli tütarlapsele meele järele. See asi pole Mihklile meele järele, meelt mööda. Talita oma meele järgi. Raske on igaühe meele järgi olla. *Kunagi ei jõua sa peremehe meele pärast teha. R. Sirge. *Sina oled poolteed vastu minu meelt Kristjanile läinud, sellepärast ei saa sa minu käest midagi. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: hea|meel, ise|meel, mure|meel, mässu|meel, paha|meel, protesti|meel, rahu|meel, tusa|meel, vihameel; tundemeel.
4. kõnek (sageli arhailise varjundiga väljendites:) mõistus, aru; mõtlemisvõime, kaalutlemisvõime, arukus. Mees läks meelest segaseks, meelest ära. Mõni jääb vanas eas meelest nõdraks. Meel läheb segi, sassi. Minu meel niisugust asja ei mõista. Joomine, viin võtab meele(d) meeste peast. Tormab siia-sinna nagu meelest ära. Noor virtin ajas vanapoisist peremehe meele(d) segi. Ta oli hirmu pärast lausa meelest ära. Naerab, karjub, trambib nagu meelest ära. Millal tema meele pähe võtab! Ema paneb küll lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe. Karul on üheksa mehe jõud, aga ühe mehe meel. Mitu pead, mitu meelt. *.. alati leidiski ta sealt [= loodusest] uut ning huvitavat, mis teritas meelt ja rikastas teadmiste varu. K. Põldmaa.
5. mõte; arvamus, seisukoht. Tal näib mingi plaan, ettevõtmine meeles mõlkuvat. Keegi ei tea, mis teisel meeles mõlgub. Selles asjas on nad ühel meelel, jõudsid ühele meelele. Seda plaani oli ta kaua meeles kandnud. Sinna minna – mis sul ometi meelde tuleb! Oli algul nõus, kuid on vahepeal meelt muutnud. Olen ikka olnud seda meelt, et .. *Mina peaksin talle kirjutama! ... Ei tule meelde! ... M. Metsanurk. *Juhtunu oli väga meelel ja keelel, Toomas saab ka kuulda. H. Kiik. || mõttelaad, -viis; meelsus. Rahvuslik, isamaaline meel ja vaim. Omaaegses koolis valitses saksa keel ja meel. Kust tuul, sealt meel. *Aga kõige esiti noomib ta neid südame kanguse, hariduse- ja uuendusevastase meele ja kõrkuse pärast. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: üksmeel.
6. ‹sisekohakäänetes› mälu. Kõik kuuldu, laulusõnad ei jäänud meelde. Jäta see koht hästi meelde! Lugu sööbis poistele alatiseks meelde. Äkki torkas, torgatas, välgatas, sähvas meelde, et .. Pika mõtlemise peale tulid, tärkasid üksikasjad meelde. See on, püsib igavesti, eluaeg meeles. Anekdoodid ei seisa mul meeles. Nähtavasti polnud sul meeles kella üles keerata. Pea siis meeles minu õpetusi! Tema nimi, majanumber on mul kahjuks meelest läinud. Mitte ei mäleta, nagu peoga meelest pühitud. Mis möödas, see meelest! Tuli meelde 'meenus' lapsepõlv, viimane kontsert, kunagine lubadus. Tuletasime meelde 'meenutasime' üliõpilasaastaid. „Vaadake, et te hiljaks ei jää!” tuletas ema meelde. See maastik tuletab meelde 'meenutab'. Haanjamaad. Sõbrad peavad mind alati meeles 'ei unusta kunagi'. *.. asi oli ema meelest varsti ununenud. Aga mitte Maali meelest. M. Metsanurk.

metsa|vend
aj end nõukogude okupatsioonivõimu eest metsas varjanud (ja selle vastu võidelnud) isik. Võrumaa metsavennad. Viimane metsavend. Metsavendade salgad, võitlus okupantidega. Hakkas metsavennaks, et vältida mobilisatsiooni. Võimud korraldasid metsavendadele haaranguid. || (üldisemalt:) metsas redutaja, end metsas varjaja. *.. põgenesid [talupojad] Tatra mägestikku ja alustasid siis sealt vabade metsavendade röövkäike oma endiste isandate juurde. B. Linde.

minema ‹minna, lähen, läksin, läks, mingu, mingem (e. lähme e. läki), minev, läinud, minnakse, mindud 39›

1. (eesmärgile osutamata:) (eemaldudes) edasi liikuma. a. (kulgeva inimese v. looma kohta). Seal metsaserval liigub keegi, ei saa aru, kas läheb või tuleb. Läheb kõndides, aeglaselt jalutades, komberdades, kepile toetudes, joostes, hüpeldes, puusi hööritades. Läheb kas või neljakäpukil, roomates. Longib, vehib, tipib, sibab minna. Mari läks ees, teised tema kannul. Mindi mööda metsasihti. Läksime tükikese maad. Kas läheme jala või hobusega, jalgrattaga, bussiga? See on pikk maa, annab minna. Lähme rutem, kiiremini! Jänes läheb pikkade hüpetega, hölpsat-hölpsat. Mees magab vankris, hobune läheb omapead. Läheb sammu, sörki, galoppi. Jälgedest on näha, et siit on läinud suur koer. b. (sõiduki vm. liikuva objekti kohta). Süst läheb lainetel kui nool. Sputnik läheb üle tähistaeva. Jõel läheb jää suure raginaga. Pilved tulevad ja lähevad. *Läks suitsev rong kesk udust ööd. M. Heiberg. *Mööda lõpmata teed / lähevad reed .. V. Ridala.
2. eesmärgipäraselt (eemale) liikuma, kuhugi v. midagi tegema suunduma. Poodi, kaubamajja, kinno, külla minema. Lähme, käime seal ära! Läki teele! Kuhu ta pidi minema, kuhu ta lubas minna? Läheb jõele, jõe äärde. Lähme siit veidi kaugemale! Kas sa pulma, koosolekule lähed? Peaks minema naabrimehe jutule. Lähme korraks aeda, sauna juurde. Poiss läinud kapi kallale. Hommikul läheb kari metsa, õhtul tuleb koju. Lähen nädalaks maale. Ehale, naistesse, tädiranda, kosja minema. Tööle, õppima, kooli minema. Homme mindavat puid istutama. Pere läks luhta heinale. Marjule, seenele, jahile, kalale minema. Kalurid läksid võrke sisse laskma. Kas lähete jalutama? Lähen toon piima. Läks põõsa taha asjale. Ära nii sügavale vette mine! Tule, lähme tantsima. Lähme juubilari õnnitlema. Läks kööki nõusid pesema. Kes siis nii vara magama läheb? Kuhu sa vastu ööd ikka lähed! Ma pean õhtul valvesse minema. Hädalistele tuleb appi minna. Läks istus kõige viimasesse lauda. Kaugele reis läheb? Sõtta, lahingusse, rünnakule, luurele minema. Sõjaväkke, aega teenima, kroonusse, sõduriks minema. Läheb sepale selliks, õpipoisiks. Läks linna autojuhiks. Lähen suvel karja, karjaseks. Rebane läinud kanavargile. Kass läheb hiirejahti. Loomad läksid paha peale. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Mine metsa, põrgusse, potilaadale, kassisaba alla! Ah, mine persse! || (suunatud v. juhuslike liigutuste v. liikumise kohta). Käsi läheb käisesse, tasku. Sõrm läks päästikule. Pall läks korvi, väravasse. Nael läks hõlpsasti seina. Niit ei läinud nõela taha. Paks püree läheb halvasti läbi sõela. Pilv läheb päikese ette. Päike läheb pilve taha. Hoop läks vastu õlga, põlve. Vaikse ilmaga läheb suits otse üles. Tolm läheb suhu, ninna. Mul läks midagi kurku. Laudlinale on küünlarasva läinud. Pind läks jalga, küüne alla. | piltl. Ta läks nii kaugele, et süüdistas mind plagieerimises. Ärge minge kergema vastupanu teed. Naljadega ei tohi liiga kaugele, liiale minna. Need sõnad läksid talle südamesse, hinge. See päev, sündmus läheb ajalukku. Majapidamine, kord läheb allamäge. Jutt läks oma rada. See lugu läheb homsesse lehte. Oletus läks märki, täppi, täkkesse. *Siis läks naerune vaade jälle üle hommikuse vee maamärke jälgima. O. Kool.
3. lahkuma, kuhugi mujale siirduma, (mõnikord ainult öeldisverbi tugevdavalt:) ära. Külalised asutavad juba minema. Kured on läinud, luiged on veel minemata. Kontoris tuleb koondamine, ei tea veel, kes jäävad ja kes lähevad. Raske on kodumaalt võõrsile minna. Lõi ukse kinni ja läks oma teed. Pärast lühikest nõupidamist mindi laiali. Millal buss, rong, laev läheb? Jooksis, lippas, kihutas, tormas, pühkis, lendas, pani (tulistjalu, padavai) minema. Katsu, et sa siit kiiremini minema saad. Hüppesse, pakku, redusse minema. Koer hiilis minema, saba jalge vahel. Vanker sõitis, veeres minema. Viige ta minema. Saadeti, aeti, kihutati, peksti, kupatati minema. Ta löödi töölt minema. Hirmutas linnud marjapõõsaste kallalt minema. Ehmatad, peletad une minema. Viska need vanad kotad minema! || (ajades v. ähvardades). Tee, et minema saad! Käi, kasi, kao minema! Välja mu majast, minema! Kukemait, kas saad minema! || piltl surema. Ta on väga haige, päris minemas. Igaühel tuleb kord (mulda, mulla alla) minna, keegi ei ela igavesti. Temal oli juba aeg manalasse minna. Siit ilmast minema. Teise ilma minema. *Aga nägu oli tal [= surnul] ilus, väga vaikselt vist läks. R. Kaugver. || (tegevust, elukorda, omandust v. alluvust vahetades) millelegi v. kellelegi muule siirduma. Jutt läks teistele teemadele, muudele asjadele. Läks sörgilt kõnnile. Ta olevat taimtoidule läinud. Läks mehele 'abiellus'. Ei see tüdruk Jürile (naiseks) lähe. Noored kurameerisid paar kuud ja läksid siis paari. Läksin erru, pensionile, kergemale tööle. Meie teeme töö, aga raha läheb tema taskusse. Hiljem läks maja pärijatele, pärijate kätte. Küla läks ühe valla alt teise alla. *Võru on läinud, Narva on läinud, kui kaua me siin sedaviisi juperdame! H. Susi.
4. kaduma, (ära) kuluma. a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma. Kohver on läinud, keegi on ta vist ära varastanud. Ei leia rahakotti kusagilt, läinud mis läinud. Mis läinud, see läinud, tagasi seda enam ei saa. Kui on trumm läinud, siis mingu ka pulgad! Maja, auto läks võlgade katteks. Kui avarii teed, on su juhiload läinud 'võetakse ära'. Kevad käes, varsti on lumi läinud. b. (millegi peale) kuluma. Kui palju sul kuus korteri peale läheb? Suur osa palgast läheb toidu peale. Mida rohkem raha saad, seda rohkem läheb. Mingu või viimane kopikas, aga auto peab saama! Üle saja krooni on läinud, kuhu see mul küll läks? Sügisel ja talvel läks palju petrooleumi. Kleidile, kleidiks läheb oma 4 meetrit riiet. Ütle, kui palju see sul maksma läks! Pani 'kulutas' restoranis ühe õhtuga pool palka minema. Pole viga, see raha läks asja ette. *.. näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. A. H. Tammsaare. c. (aja kohta:) mööduma, kuluma. Kui kiiresti küll aeg läheb! Aega läks, aga asja sai! Läks tükike, hulk aega. Tervet päeva selle töö peale küll ei lähe. Ja nii läks päev päeva järel. Paar tundi läks tarbetu tegevuse nahka. Palju aega läks kaotsi. Meenutati läinud aegu. See oli läinud pühapäeval, nädalal, aastal, suvel, sajandil. *Ja laevade peal / tema paremad aastad on läinud. J. Smuul. d. piltl. Kas sa mäletad veel või on sul see juba meelest läinud? See on ammu moest läinud. Kõik lootused on läinud. Õnn ja armastus – kõik on läinud! *.. ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud. A. H. Tammsaare.
5. oma seisundit, olekut v. asendit muutma; senisest erinevaks muutuma. a. (elusolendiga toimuvate füüsiliste, füsioloogiliste, psüühiliste jm. muutuste kohta). Ta on priskeks, paksuks läinud. Mehel on pealagi paljaks läinud. Ihu läheb kananahale. Kulm, otsmik läheb kortsu. Juuksed lähevad halliks. Läheb näost punaseks, valgeks, kahvatuks. Jalg läheb paiste(sse), siniseks. Silme ees läheb mustaks. Käed läksid kärna, paiste. Kõht läheb tühjaks. Vanainimese sõrmed lähevad konksu ja kõveraks. Tuju läheb halvaks, heaks. Meel läheb haledaks, härdaks, nukraks. Mängijad läksid järjest enam hoogu. Silmad lähevad märjaks seda meenutades. Ära sellepärast pabinasse, ärevusse, ähmi (täis) mine. Ei maksa ägedaks, marru, hasarti, põlema minna. Tüdrukud läksid kihevile. Suu läheb ammuli. Silmad lähevad imestusest suureks, pärani. Nägu läheb pilve, mossi, naerule. Kas ta on hulluks, lolliks, jaburaks, segaseks läinud? Tal läks mõistus segi. Laps on ulakaks, ülekäte läinud. Mees läks vihaseks. Loll läheb kergesti lõksu, mõrda 'saab petta'. See mees läheb joomisega põhja. Poiss on logardiks, pätiks läinud. Vanad kurdavad alati, et noored on raisku, hukka läinud. Lehmal läheb karv siledaks, läikima. Toakoer kippus liiga rammusaks, rasva minema. Kõrvad lähevad kikki, lonti, lingu. Saba läheb püsti, rõngasse, sorgu. Karv läheb turri, hambad lähevad irevile, paljaks. Pull läks kurjaks, tigedaks. Hobune on kaerte peal jõudu 'tugevaks, jõuliseks' läinud. *Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad. A. H. Tammsaare. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms. muutuste kohta). Järv läheb järsku sügavaks. Puud lähevad lehte, mets läheb roheliseks, sirelid lähevad õide. Ilm läheb külmaks, külmale, sulale, soojaks, soojale, vihmale, sajule. Läheb vist tormile, tuisule. Tuul on suureks läinud. Väljas läheb juba valgeks, pimedaks. Taevas läheb selgeks, pilve. Puud lähevad härma. Seened on vanaks läinud. Nuga on roostesse läinud. Katki, pooleks, tükkideks, kildudeks, lömmi, mõlki minema. Kott läks lõhki. Nöör läks umbsõlme. Uks läks sneprisse, lukku, riivi. Lukk läks rikki. Kevadel lähevad teed põhjatuks, poriseks. Seelik läks istudes kortsu. Toit läks soojaga halvaks. Lärm, kära läks suureks. Käru läks kummuli, uppi, uperkuuti. Talu läks pankrotti. Õhk läheb lämbeks, paksuks, raskeks. Nende kooselu läks võimatuks. Asi läheb halvaks, tõsiseks. Nüüd läks meil kiireks. Elu läheb räbalaks, viletsaks, viltu. Kõik kipub untsu, nässu, nurja minema. Nüüd sa läksid oma jutuga küll metsa. Unistused lähevad harva täide. Igavaks siin küll ei lähe. See ennustus võib tõeks minna. Seekord läks veel õnneks 'õnnestus, läks korda'. Ega sellepärast veel ilm hukka lähe! Kogu ettevõtmine läks tühja. c. välimuselt v. loomult kellegi sarnaseks kujunema. Vanem poeg on isasse läinud, noorem jälle emasse. Tal pole sarnasust ei isa ega emaga, oleks nagu pulmalistesse läinud. Kellesse ta niisugune küll on läinud! *Ta näis minevat noorusepäevade Jakobisse. Ilmalik trall oli tema kõrvadele magusam inglite laulust .. O. Tooming. *.. erineb oma isast, .. arvatavasti on ta läinud mõnesse kaugemasse esivanemasse .. M. Traat.
6. protsessi v. tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema. Mootor ei tahtnud käima minna. Uus elektrijaam läheb käiku. Lind läks lendu. Maja läks välgust põlema. Ahi läks hõlpsasti küdema, kütte. Kohvivesi läks keema. Haav läks mädanema. Mahl on käärima, pealt hallitama läinud. Selline kuuldus, kumu on liikuma, liikvele läinud. Istutasin kadaka, aga see ei läinud kasvama. Koerad läksid purelema. Eks katsu minna rahva vastu! Läheb nüüd sulane peremehega maid jagama! Läksid omavahel vaidlema, nägelema, tülli, riidu, raksu, käsitsi kokku, kaklema, kiskuma. Läks vaidluseks, ütlemiseks, nägelemiseks, tüliks. Nüüd läheb löömaks, mölluks, madinaks, raginaks. Hommikul läheb sõiduks. Traktoristidel kippus palgapäeviti viinavõtmiseks minema. *Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh! O. Luts. | läks! las läheb, las minna. Tähele panna! Valmis olla! Läks! *.. (valab Filosoofile veiniklaasi konjakit täis): Läks! E. Rannet.
7. sujuma, edenema, arenema. Kuidas elu, töö läheb? – Läheb ka, mis seal ikka. Kuidas sul koolis, eksamil läks? – Läks üle ootuste hästi. Seekord läks halvasti, kehvasti. Sul võib haprasti minna. Alati ei lähe nii, nagu soovime. Eks näe, kuidas tal kauplemisega läheb. – Mis seal minna! Sain asjad korda, kõik läks libedasti. Ei tea, mis saab või kuidas läheb. Ära muretse, las minna nagu läheb. Harjuta rohkem, küll hakkab minema. Töö ei lähe ega lähe, tee mis tahad. Sul, sinu käes läheb puude ladumine nagu päris metsamehel. Sai jalad alla, elu hakkas minema. Kõik asjad läksid korralikult. Jutt hakkas kuidagimoodi minema. Kuidas lükkad, nõnda läheb. *On mehi, kellel ei õnnestu hobustega, leidub teisi, kellel ei lähe linadega. R. Sirge. || kujunema, juhtuma. Läks nii, et ma ei saanudki tulla. Kahju, et nõnda läks. Ega see teisiti võinudki minna. See asi läks küll viltu.
8. sobima, kõlbama, sünnis olema. See kübar läheb sulle hästi. – Peab minema, kui teist ei ole. Minusugusele see korter ehk kuidagi läheks. Punased värvitoonid lähevad talle. Igale mehele habe ei lähe. See pole viisakas, see lihtsalt ei lähe. See nõu ei lähe. *Kuidas see ikka läheb, et kooliõpetaja lõhub puid. E. Männik.
9. mahtuma; mõõtmetelt sobima. Topi kott nii täis kui vähegi läheb! Siia ei lähe enam midagi. Kõht on nii täis, et enam ei lähe suutäitki. Saunapatta läheb 15 pange vett. Kilosse läheb marju poolteist liitrit. Need kingad ei lähe mulle jalga. Sinu mantel mulle selga ei lähe. Püksid lähevad lahedasti jalga. Proovisin sõrmust sõrme, aga ei läinud.Raamatud on riiulil nii tihedalt, et käsi ei lähe vahele.
10. tarvis, vaja olema, ära kuluma. Jämedamad puud läksid ehitusmaterjaliks. Seda läheb sul endal tarvis. *Ustel valvavad virgad, enamasti nahkpõlledes poesellid ja küsivad igalt mööduvalt maainimeselt: „Noh, peremees, noh, peremees, mis läheb?” O. Luts. *".. Või läheb ehk enne magamist üks topka?” – „Ei lähe ühtigi,” vastas onu. E. Männik.
11. ostetav, nõutav, menukas olema. Vanamoelised rõivad ei lähe, kes neid ostab. Kirjastaja kartis, et selline raamat ei lähe. Sõnaraamatud lähevad nagu soojad saiad. *Lugu on nõnda, et meie leht enam viimasel ajal ei lähe. M. Metsanurk.
12. teat. suunas paiknema v. kulgema; selliselt liikumist v. läbipääsu võimaldama. Esikust läheb üks uks kööki, teine tuppa. Kuhu see tee läheb? See tee läheb Paide peale, Türi poole. Raudtee läheb läbi metsa. Jõgi teeb siin käänaku ja läheb kirdesse. Koobas, kust pidi minema tee põrgusse. Näitas kaardilt, kus(t) rindejoon läheb. *Kahelt poolt ta [= pulli] kaelast läksid jämedad ketid käevarrepaksuste raudpostideni .. F. Tuglas.
13. etenduma. „Kuningal on külm” läheb „Vanemuises” suure menuga. Kõik etendused läksid täissaalile. O. Lutsu „Kevade” läks üle 200 korra. Kinos läks suure menuga üks Tarzani-film.

minev ‹-a 2›

1. (< partits minema). Tartusse minevad ja Tartust tulevad bussid. Ekspordiks minev või.
2. ‹adj› (aja kohta). a. käesolevale, praegusele vahetult eelnenud, viimane. Kas see oli mineval või ülemineval nädalal? Mineval suvel oli laulupidu. See oli mineva sajandi 60-ndail aastail. Tal on osa mineva aasta puhkust veel saamata. Mees on minevast kolmapäevast saadik kadunud. *Jass juba mineva [= mineva aasta] jõuluks lubas, aga ei pea mees sõna. A. Mägi. b. hrv üldse ajaliselt möödunud. *Indrek istus veel tükk aega endises poosis, uneldes minevaist ja olevaist päevist. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: üleminev.
3. ‹adj› müübiv, nõutav. Talvesaapad on praegu minev kaup. Kaubelda tasub sellega, mis on minev. Minevamad raamatud lausa haaratakse müügilettidelt ära. See ajakiri pole eriti minev olnud.
▷ Liitsõnad: mitteminev.

mispeale ‹adv›
küsiv-siduv sõna
1. iseseisva küsilause algul: millest põhjustatuna, mille tõttu, mis põhjusel, mille peale. Mispeale sa nõnda ägestusid, vihastasid?
2. kaudküsimuse vm. kõrvallause algul. a. mis põhjusel, millest põhjustatuna, mille tõttu. Ütle, mispeale sa punastasid. Tõmbas ohjadest, mispeale hobused seisma jäid. *Lööb Kustile piitsaga mööda jalgu, mispeale viimane „ai!” karjub. O. Luts. b. millele vastuseks. Mees tegi sügava kummarduse, mispeale naine kergelt noogutas. Tüdruk sosistas poisile midagi kõrva, mispeale viimane naerma puhkes. c. mille järel, millele järgnevalt, misjärel. Söödi ja joodi, mispeale noorem rahvas tantsumurule läks. Ajas koera toast välja, mispeale ukse kiiresti kinni lõi. *Reesaared olid teatanud, et saabuvad nädala lõpul, mispeale majas vallandus vilgas tegevus. I. Jaks.

mitme|kesistama ‹37›
mitmekesise(ma)ks muutma. Treeningul tuleb harjutusi mitmekesistada. Eeskava mitmekesistati lühikeste naljapaladega. Maitsetaimed mitmekesistavad toitude maitset ja lõhna. Alalist seltskonda mitmekesistas kaks uustulnukat. Viimane aasta on mitmekesistanud näitekirjanduse üldpilti. *Iga erinevus asjades ja inimestes mitmekesistab maailma. A. Raid (tlk).

moe|karje
piltl eriliselt silmatorkav omapäratsemine, ekstravagantsus moes. Viimane moekarje. Naised painduvad kergesti iga moekarje järgi.

viim(a)ne mohikaanlane
(mingi inimgrupi, rühmituse vms. viimas(t)e esindaja(te) kohta). Aastaid tagasi oli Tartus viimase mohikaanlasena veel üks voorimees.

muu1 ‹14› ‹s›
lastek lehm. *„Vanaema, muu võttis mu leiva!” nutab äkki viimane põlvepikkune [karja]ajaja. R. Vellend.

mõtte|pilt
kujutlus-, fantaasiapilt. Viimane mõttepilt enne uinumist. *Aga miks ei sure nende mälestus? Miks tõusevad nende kujud ikka ja jälle minu mõttepilti? V. Panso.

mõõdu|võtt
mõõduvõtmine (2. täh.) Meistrivõistlused olid ühtlasi viimane olümpiaeelne mõõduvõtt.

mängima ‹42›

1. mänguga (1. täh.) tegelema, mängu harrastama. Lapsed mängivad omaette, hulgakesi õues, liivakastis, pargis. Mängivad nukkudega, klotsidega. Mängivad palli, peitust, kula, kooli, poodi, sõda, isa ja ema, röövleid. Mängime, et meil on külalised. Andis tikud lastele mängida. Rebasekutsikad mängivad koopasuu ees. Kass mängib hiirega, koer kondiga. Mis mängu me nüüd mängime? Ei taha enam mängida, ei mängi enam sinuga. Hakkame keksu, ringmängu, mõnda jooksumängu, „Tagumist paari” mängima. Pulmas mängitakse pruudipärg järgmistele paariminejatele. Võrk-, korv-, jalgpalli, tennist, hokit mängima. Naiskond mängis end kõrgliigasse, esikohale. Mängin kabet, malet. Hasartmänge ma ei mängi. Raha peale kaarte mängima. Mängisin 'tegin hasartmängus panuse' kogu pangale, õigele hobusele. Mängib ruletil niikaua, kuni taskud tühjad, viimane sent läinud, mängib enda võlgadesse. Suurmeistrid mängisid viiki. P. Keres mängis seda partiid mustadega. || midagi nagu mänguasja käsitsema. Mängib rääkides pliiatsiga, sulepeaga. Ära mängi söögilauas toiduga, kahvliga, lusikaga. Kõnnib jalutuskepiga mängides pargiteel. Töö läheb tema käes (nagu) mängides. Tõstab mängides 'kergelt, pingutamata' raskeid kotte.
2. mitte tõsiselt võttes suhtuma, millegagi naljatama; kedagi niimoodi kohtlema. Mängib armastusega, tunnetega, teiste närvidega. Ära mängi oma (noore) eluga! Ei maksa tervisega, hea töökohaga mängida. Ausõnaga ei mängita. Ära lase endaga mängida, pane oma tahtmine maksma. See mees on paljude naistega mänginud, paras, et nüüd tema endaga mängiti. || jändama, hullama. Lase lahti, ära mängi! Mis sa mängid, anna müts kätte! Ära mängi, ma saan vihaseks!
3. kõnek kombineerides, teat. tulemust taotledes tegutsema. Andis mängida, enne kui auto korda sain. Mängisin selle kellaloksu kallal hulga aega. Mängis enda sooja koha peale, sõjaväest vabaks, ministrile väimeheks. Seni sa mängid, kuni trellide taha lähed. Mängis meie plaani konkurendi kätte. Selle kauba pealt endale suurt ei mängi 'suurt kasu ei saa'. || (kellegi vastu). Mängis teisele ninanipsu, vingerpussi, vembu. Vaat, millise tüki mängis koosolek esimehele! Mängis mulle niisuguse seatembu, et seda ma andeks ei anna. *„Mis vigurit sa mängid, et hobust kätte ei anna?” küsis Andres Pearult. A. H. Tammsaare.
4. (loomade kohta:) paarimisajal eriliselt käituma. Isasloomad mängivad omavahel võideldes. Tedrekuked mängivad kudrutades, kõhistades ja sulgi turritades. Jões haug juba mängib.
5. piltl muutlikult, vahelduvalt liikuma v. liigutama. Lihased mängivad naha all. Suu ümber mängib muie, naeruvine. Silmad, pilgud mängivad koketeerivalt. Mängib edvistavalt silmadega, pilkudega. Õrn puna mängib neiu palgeil. Rõõmusära mängib lapse silmis. Noor veri mängib. Jõud mängib lihastes. Tuul mängib põõsastes, sügislehtedes, juustega, seelikuga, purjedega. Lained, veekeerised mängivad paadiga. Lõkke helgid mängivad meeste nägudel. Veepinnal mängib virvendus. Pikad varjud liiguvad mängides seintel. Akna taga mängivad langevad lumehelbed. Halvasti kleebitud linoleum hakkab põrandal mängima 'kohruma, liikuma'. *.. tuul mängib lillelõhnaga .. E. Enno.
6. lava- v. ekraaniteoses osa täitma, esinema; lavateost etendama. Näitleja mängib hästi, kaasakiskuvalt, usutavalt, halvasti, puiselt, rolli sisse elamata. Juba koolitüdrukuna mängis ta näitemängudes. Taidlejad mängisid lastenäidendit. Ta on mänginud teisejärgulisi osi, peaosas pole ta kunagi mänginud. Kes Hamletit mängis? Paljude noorte unistuseks on filmis mängida. Mida täna „Estonias”, draamateatris mängitakse? Viljandi „Ugala” mängib homme Tartus „Vanemuises”. Verdi oopereid on Eestis palju mängitud. || kõnek etenduma. *G. Ormi komöödia „Kevade ja suve vahel” mängib linnas .. E. Nirk. || (seoses sõnadega osa, roll:) etendama. Mis osa Jaan selles segases loos mängis? Juhtivat, olulist, silmapaistvat osa mängima. Ei oska öelda, mis tema valimisel kõige tähtsamat rolli mängis. Raha ei mängi elus sugugi mitte kõrvalist, tähtsusetut rolli. Vahelihas mängib hingamisel märkimisväärset osa.
7. end kellenagi paista laskma; kellenagi, kellegi rollis esinema v. teat. olukorras käituma ja tegutsema. Armastab teisi käsutada ja ülemust, härrat, saksa, kubjast mängida. Poeg mängib majas peremeest. Mängib daamide seltskonnas, naiste ees rüütlit, kaitseinglit, kangelast. Mängib solvunut, kannatajat, kõrvuni armunut, lihtsameelset, süütukest. Ära mängi prohvetit, advokaati, kõiketeadjat. Ära püüa(gi) mängida, et oled väga julge. Poisike tahab ikka täismeest mängida. Koolist koju jäämiseks mängis poiss haiget. Kas ta alati kometit, tola, narri, lolli mängib 'veiderdab'? Emalind mängib vigast, et tulijat pesa lähedalt eemale meelitada. Kui klappimiseks läks, ei mänginud keegi ihnuskoid. Vend pidi õele peol kavaleri mängima 'kavaleriks olema'. Ole hea, mängi postiljoni, too minu post ka ära! Mängisin oma naisperele kutsarit, autojuhti 'olin autojuhiks, kutsariks'. || midagi teesklema. Ma ainult mängisin magamist, vihastamist, kaastunnet, haigust, huvi asja vastu. Mängime, et ei tea asjast midagi. Mängis, nagu oleks temasse kõrvuni armunud. Ta ägedus, vaimustus tundus mängituna.
8. pillil muusikahelisid tekitama, helindit muusikariista(de)l esitama; (pilli, muusikariista kohta:) selliselt tekitatud helidest kõlama. Mängib flööti, klaverit, kannelt, akordioni, torupilli, trombooni. Ta mängib mitut pilli. Kõik nad on musikaalsed – laulavad ja mängivad. Mängib ansamblis, bändis, orkestris, kvartetis. Õpib viiulit mängima. Mängib nauditavalt, meisterlikult, virtuoosselt. Orkester hakkas mängima, mängis marssi, valssi. Kontserdil mängiti Sibeliust ja Griegi, mängiti ka D. Šostakovitši VII sümfooniat. Kas Tubinast, Tubinalt ka midagi mängiti? Mängib noodist, peast, kuulmise järgi. Kusagil mängib lõõtspill. Pill mängib ja tants käib. Viiul mängib lausa nutvalt. || (heli ülekandva v. reprodutseeriva aparaadi kohta). Raadio, teler mängib. Keera raadio mängima, las raadio mängib. Pane grammofon, makk, plaat, lint mängima. Hakkame uusi plaate, linte mängima. See on kauamängiv plaat, mängib üle poole tunni.

mängu|kolmandik
kolmandikaeg (näit. jäähokis). Algas viimane mängukolmandik.

mängu|minut
Esimene värav löödi 17. mänguminutil. Algas viimane mänguminut.

mängu|voor [-u]
Turniiri viimane mänguvoor.

narr ‹-i 21›

1. ‹s›. a. see, kes teiste meelest otstarbekohaselt, mõistlikult ei käitu, keda ei maksa tõsiselt võtta, veidi ogar. Igavene, vana narr. Sellest narrist võib kõike uskuda. No mis sa ütled narrile! Lapsed ja narrid usuvad kõike. Keegi ei taha teiste silmis narriks jääda. Ära mängi narri. Armastus pidavat inimese ilma narriks tegema. Hoolitsesin selle suli eest nagu viimane narr. Jookse kui narr linna mööda. Narr, kes Narvast naise võtab, loll, kes linnast lehma ostab. *Või tulite siia, et veel kord üht vana narri haneks püüda oma pai näoga ja hea kõneandega? K. Ristikivi. b. (õukonnas, teatris vms.) kloun, pajats, veiderdaja. *.. kuninganna tahab ja käseb, narr teeb ja vastutab. A. H. Tammsaare. *Ja .. huugas karusselli leierkast ning lällutas narr palagani trepil. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: moenarr; hoovi|narr, koja|narr, laada|narr, õuenarr.
2. ‹adj› tobeda-, lollivõitu; kentsakas, pentsik, naeruväärne; ebamugav, piinlik. Narr asi, lugu, tunne. Joobnuna võib inimene teha narre tempe, sattuda narri olukorda, tal võib mõni narr mõte pähe tulla. Ta on lausa narr raamatute järele. Tuleb üle saada sellisest narrist argusest. Antakse igasuguseid narre käske, korraldusi. Jäta narrid lootused, unistused. Vanaemad on mõnikord lausa narrid oma üleliigse hoolitsusega. Kirub oma narri saatust. Kogu aeg see narr hirm, et võib-olla ei olda mu tööga rahul. Narr on minna, narr on ka minemata jätta. Narr on sellest rääkida, aga rääkima peab. || kõnek kehv, vilets, nigel. Palk on narrim kui narr. Nii narri hinna eest ma ei müü. Sportlast tabas ebaõnn, ta sai hoopis narri aja, tulemuse. *Tantsu laidavad, kel saapad narrid, / kangeid vürtse need, kel maokatarrid .. B. Alver.

neljandik ‹-diku, -dikku 30›

1. ‹num› murdarv ¹/₄. Kaks neljandikku on pool. Kaks (ja) üks neljandik. || (hulgalt, koguselt). Neljandik õpilasi lõpetas klassi heade ja väga heade hinnetega. Kolm neljandikku põldudest on küntud. Toodang suurenes neljandiku võrra.
2. ‹s› vastav osa millestki. Teekonna esimene, viimane neljandik.
3. ‹s› kõnek neljanda klassi õpilane. Meie kooli neljandikkudel on kolm paralleelklassi.

nime|kandja
teat. nime kandev v. edasi kandev isik vm. Nimekandja võib mõnikord nimele häbi teha. Nimi tuleb sellisel kujul kirjutada, nagu nimekandja ise on tarvitanud. Beethoveni sugupuu viimane nimekandja olevat surnud Austrias 1917. aastal. *Eedi pidi olema ju kohapärija, Vargamäe peremees, nimekandja, suguseltsi jätkaja, nagu Pearu seletas. A. H. Tammsaare.

nuhtlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. nuhtlemine, karistamine; karistus. Kehaline nuhtlus. Vastuhakanud talupoegade nuhtlus Mahtra väljal. Varga nuhtluseks oli käe maharaiumine. Vitstega, keppidega peksmine oli tavaline nuhtlus. Linnakodanikud kogunesid kurjategijate nuhtlust pealt vaatama. Teda ei või nuhtluseta jätta, ta on nuhtluse ära teeninud. *.. neid [= talupoegi] iga vähema kui eksimise eest kõige häbistavama nuhtluse alla heitsid. E. Vilde. *Ema püüdis neid [= poegi] küll noomimise ja nuhtlusega tööle ning virkusele sundida .. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: ihu|nuhtlus, peksu|nuhtlus, surmanuhtlus.
2. häda, õnnetus, katsumus, vaev; tülin, tüütus. Katkud, näljahädad, sõjad on olnud inimkonna kõige rängemad nuhtlused. Need olid jumala nuhtlused, issandast saadetud nuhtlused. Häda ja nuhtlus on elada võõra võimu all. Küll on nuhtlus kutsumata külalistega. Käivad siin iga päev nagu nuhtlus. Käsitsi pesu pesta on viimane 'kõige hullem' nuhtlus. Kui pääseks prussakate nuhtlusest! Küll on kärbseid, päris nuhtlus kohe! Tal on lapsed väikesed, ämm ka nuhtluseks kaelas. Umbrohi, taimehaigused, mutid on aiapidaja nuhtluseks. Huligaanid on ümbruskonna nuhtlus. Kivid on meie põldude nuhtlus. *Nuhtlus see ühiskorter! Naabrid on sama mis äratuskell. L. Tungal.

näru|kael
närakas, näru, suli. Petised ja närukaelad. Häbeneb oma närukaelast venda. Oh sa viimane närukael! *Kui inimene hakkab teiste ees roomama, siis saab temast enesest närukael .. H. Lepik (tlk).

obadus2 ‹-e 5› ‹s›
kõnek tugev hoop, löök. Annan sulle sihukese obaduse, et mäletad. Jüri sai Jaanilt hea, kõva, valusa obaduse. Virutas teisele rusikaga obaduse küljekontidesse, selga, vastu lõuga. Oli obadusest oimetu. | piltl. Vaat kus obadus, kukkusin eksamil läbi. *Ja siis varsti tuleb see viimane obadus – ta läheb mehele.. O. Luts.

odra|tolgus
nlj Käina ümbruse hiidlane. *Käina mees sa oled ja odratolguseks jääd! H. Sergo. || (halvustavalt, sõimusõnana). *Ma tundsin missugune profaan, nurgaarst, odratolgus ja viimane kõlupea ma meditsiinis olen .. H. Lehiste.

ohmu ‹6› ‹adj s›
kõnek rumal, taipamatu, tohman, tobuke. Ta on täitsa, igavene, viimane ohmu. Kas pead mind päris ohmuks? Oled sina alles ohmu mees. Nemad, ohmud, jäid ta juttu uskuma.

oomega ‹1› ‹s›
kreeka tähestiku viimane täht (Ω, ω), vastab ladina pikale o-le

ovaal|aken
anat üks keskkõrva trummiõõne siseseinal asuvaist aknaist, milles paikneb kuulmeluukeste viimane lüli jalus (fenestra ovalis)

paadi|alune ‹s›
piltl kodutu hulgus, allakäinud inimene, pätt. Oma räbaldunud pükstega nägime välja nagu paadialused. Viimane pätt ja paadialune!

paadi|kapp [-kapi]
(paadil sees). *Kui viimane kala oli Kunksi näppude vahelt kessi libisenud, seadis ta end paadikapile istuma.. A. Uustulnd.

paast ‹-u 21› ‹s›

1. usulistel põhjustel teat. aja kestel osaline v. täielik toidust v. mõnest toiduliigist loobumine, paastumine. Mitmenädalane paast. Paastu pidama. Katoliku usk keelas paastu ajal liha söömise. Suure paastu ajal 'vastlapäevast lihavõtteni'. *Aga venelane pidi pikki paaste pidama ja nädalate viisi „poslamaslaga” läbi ajama. H. Raudsepp. || söömata olek, nälgimine olude sunnil, tervislikel kaalutlustel jne. Kolmepäevase paastu järel oli tal hundiisu. *Pärast kolme kuud sunnitud paastu olid metsamehed täna esimest korda kõhud korralikult täis söönud. H. Võsamäe (tlk).
2. paastuaeg. Vastlapäevast algas õigeusulistel pikk paast. Oldi rõõmsad paastu lõppemise üle. *Oli viimane pidustuste aeg enne paastu. Noored paarid ruttasid pulmadega ja teatrid andsid viimaseid etendusi. J. Lintrop.

paastu|aeg
Paastuaja viimane pühapäev. Paastuajal söödi paastutoite. Paastuaeg kestis nelikümmend päeva.

paha|tahtlik
pahasoovlik; ant. heatahtlik. Pahatahtlik inimene, pilk, ilme. Pahatahtlikud silmad. Pahatahtlik vihje, ennustus, oletus, kriitika. Pahatahtlik itsitamine. Kaaskodanike pahatahtlik tülitamine. Ülesannete pahatahtlik täitmata jätmine. Jutud võtsid üsna pahatahtliku iseloomu. Tema suhtumine oli lausa pahatahtlik. Kunstniku viimane pilt kutsus esile hoopis pahatahtlikumaid arvamusi.

pai|poju
ka iroon hlv pailaps, paipoiss. *Nannipunne meie peres ei ole, mammapoegi ei tunta. Ainult viimane, pesamuna, .. see on paipoju, ripub ema põllepaela küljes.. B. Kangro. *Kuna tema vaesusele lisandus veel kooli paipoju kuulsus, siis sõbrad teda just ei kutsunudki [õlut jooma]. P. Viiding.

pakkuma ‹pakun 42›

1. ettepanekut tegema, kehutama, paluma v. peale käima, et keegi võtaks midagi vastu, endale, oma kasutusse. Ema pakkus pojale raha. Võta vastu, kui pakutakse. Pakkusin talle oma tööriistu. Altkäemaksu pakkuma. Sõbrad pakkusid talle laenu, abi, oma teeneid. Ta pakkus end meile appi, heinale, remonti tegema. Võiksin aidata, aga kuidas ma lähen end pakkuma. Paku külalistele istet, tooli! Talle pakuti filmiosa, head töökohta. Noormees pakkus end tütarlapsele saatjaks. *.. ta pakub mulle ennast, nagu viimane lipakas ta pakub ennast.. T. Vint.
2. (toidu, joogi vms. kohta:) andma, ette tõstma, ulatama; serveerima. Külalistele pakuti süüa, toitu. Pakkus haigele juua. Paku lauanaabrile võileiba, kooki! Mida ma võin teile pakkuda? Kas ma tohin teile tassi kohvi pakkuda? Mis külas söögiks, süüa pakuti? Lastele pakuti maiustusi. Kalaroad pakutakse enne liharoogi. Pakuti ringi suurt maiustustevaagnat. Õlut pakutakse jahutatult. See õlu on parim, mis meil pakkuda on. Šampanjat pakuti kandikutelt. Mida head selles restoranis pakutakse? Kes pakuks suitsu, sigaretti, paberossi?
3. ulatama, sirutama. Ta teretas ja pakkus kõigile kätt. Jumalagajätuks, lepituseks kätt pakkuma. Pakutud kätt suruma, suudlema. Lapsele rinda pakkuma. Koer oli õpetatud käppa pakkuma.
4. ettepanekut tegema, kehutama, paluma v. peale käima, et keegi ostaks midagi (ettepaneku tegijalt). Iga kaupmees pakkus oma kaupa. Turumüüjad pakuvad aedvilja, lilli. Ta pakkus oma käekella müüa. Teine firma pakub neid masinaid odavamalt. See kaup läheb ilma pakkumata. Mida jalatsikauplused suveks pakuvad? Kirjanik pakkus oma käsikirja mitmele kirjastajale.
5. millegi enda valdusse saamiseks teatavat summat, hinda maksma nõustuma. Kui palju sa selle auto eest pakuksid? Ta pakkus suvila eest head hinda, suurt summat. Pakuti rohkem kui ma küsida oskasin. Müüja küsis lehmast 800 krooni, ostja pakkus 600. Sõja ajal pakuti toiduainete eest muinasjutulist hinda. Oksjonil omandab müüdava eseme see, kes rohkem pakub. Kes pakub rohkem?
6. (kaardimängudes:) teatud arvu silmi v. tihisid võtta lubama. Kui palju sa pakud?
7. oletamisi küsimusele vastama v. oma arvamust esitama. Viktoriiniküsimusele pakutud vastused. Spordiajakirjanikud pakuvad olümpiavõitjaks odaviskes soomlast N-i. Järve sügavuseks on pakutud 42 meetrit. *Ma olen kolmekümneaastane. (Aga üle kahekümne viie te mulle ei paku!) E. Vetemaa.
8. esile tooma, esitama. Raamatu autor pakub suure hulga faktilist materjali. Refereerinud teiste uurijate seisukohti, pakub dissertant ka oma kontseptsiooni. Sõnaraamat pakub rohkesti fraseoloogilisi väljendeid. Uues luuleantoloogias pakutakse ka noorte luuletajate loomingut. Leksikonis pakutud andmed on ebatäpsed. || ettepanekuna esitama, ette panema. Lepitust, vahetust, kompromissi, kihlvedu pakkuma. Viiki pakkuma '(males)'. Sõber pakkus, et läheksime jalutama.
9. võimalikuks tegema, võimaldama, lubama, andma, osaks saada laskma. a. (subjektiks isik). Vanemad püüdsid lastele kergemat põlve pakkuda. Kas ta suudab oma perele pakkuda majanduslikult kindlustatud elu? Rikas pruut pakkus talle hiilgavaid tulevikuväljavaateid. *Ma tahan .. sulle pakkuda, mida kaasa kaasale veel kunagi pole pakkunud. – Leo, jää minuga, ja ma annan sulle vabaduse. E. Vilde. b. (subjektiks ei ole isik). Ürginimesele pakkusid peavarju koopad. Telk pakub kaitset vihma eest. Töö pakub talle rahuldust, rõõmu. Mäekuplid pakuvad maastikupildis vaheldust. Kirjutis, loeng ei pakkunud midagi uut. Elult püüti võtta kõik, mida see pakkuda suutis. Arhitektuuriliselt ei paku need uusehitised just palju. Murded pakuvad keeleuurijale suurt huvi. Hiigeltehas pakub tööd kogu linnale. Orelikontsert pakkus ununematu elamuse. *Neljakümne piiri ületanud mehele pakub elu kuradima vähe lõbusid. V. Gross.

pala1 ‹7› ‹s›

1. korraga hammustatav v. suhu võetav tükk, suutäis, suupala. Pala leiba, juustu, liha. Ma pole täna veel palagi söönud. Sõi, võttis kiiruga mõne pala ja ruttas tööle. Kuiv pala käib suus ringi, kipub kurku kinni jääma. Ema lõikas lapsele liha väikesteks paladeks. Näris hammustatud pala põhjalikult peeneks. Murdis saia küljest pala ja pistis suhu. Koer püüdis osavalt talle visatud palasid. || toit, roog. Tegi külalistele igasuguseid maitsvaid palasid. Parem(ad) pala(d) 'maitsvam toidupoolis v. roog'. *Üle pika aja on palal parem maik ja joogil vägevam mõju.. E. Rängel.
▷ Liitsõnad: leiva|pala, liha|pala, maius|pala, suu|pala, söögi|pala, toidu|pala, vahepala.
2. lühike muusika-, kirjandus- vms. teos, selle osa v. katkend (ka ettekandena, eeskavanumbrina). a. muusikapala. Orkester mängis populaarseid palasid. Mozarti etüüdid ja muud lühemad palad. Klaveriõpilane mängib juba üsna raskeid palasid. Kontserdi esimene, viimane pala. b. kirjandus-, lugemispala. Ajalehes leidub ka ilukirjanduslikke palu. Deklamaatorite esitatud palad. Koolilugemiku palad.
▷ Liitsõnad: ava|pala, džässi|pala, instrumentaal|pala, klaveri|pala, kontserdi|pala, lemmik|pala, lisa|pala, lugemis|pala, lühi|pala, muusika|pala, nalja|pala, oreli|pala, orkestri|pala, proosa|pala, soolo|pala, tantsu|pala, vahe|pala, viiuli|pala, värsspala.
3. (väike) tükk v. osa midagi. *.. kiskus end kuutõbisele omaste liigutustega pala-palalt riidest lahti. K. Rumor. *.. ja kuski pala maanteed kaugusesse kulges.. J. Kärner.

pars ‹parre, part 35› ‹s›
‹hrl. pl.› üks kõrvu laotud lahtistest jämedatest lattidest rehetoa taladel. Suitsunud, nõgised parred. Partel kuivatati lõigatud vilja. Viimane ahe lasti partelt alla. Leitseauk on ülalpool parsi. Pane kott parrele kuivama! Vikat ripub parre otsal. Talvel pandi partele haokood ja tarbepuud. || ‹i-mitmuse väliskohakäänetes› (partepealse kohta). Ema võttis ülal parsil viljavihkusid vastu. Kass ronis parsilt alla. Kana on parsile pesa teinud.

pea|luu

1. pea luuline osa, kolju. Inimese, koera, põdra pealuu. Pealuu ehitus, mõra, vigastus. Tal löödi pealuu sisse. Sügaval pealuus asetsevad silmad. Oinad puksisid nii, et pealuud kõlisesid. Haua kaevamisel tuli välja mitu pealuud.
▷ Liitsõnad: inim|pealuu, surnupealuu.
2. kõnek (mitmesugustes väljendites:) pea, kolu. See mõte minu pealuusse ei mahu. Need valemid peavad igal õpilasel olema pealuus, pealuu sees. Aja muremõtted pealuust välja. Tuul on nii külm, et lõikab pealuust läbi. Aja jooksul on su jutud mulle pealuusse kulunud 'mällu kinnistunud'. Eksamiks tuleb palju asju pealuusse taguda, raiuda 'pähe tuupida'. Ta on paksu pealuuga 'raske taibuga'. | (pahandades, kirudes). Sa viimane pealuu! Oh su pealuu(d) küll!

pea|proov
lavateose, peokava, kontserdi vms. tähtsaim, hrl. viimane üldine proov. Näidendi, kontserdi, laulupeo peaproov. Staadionil käib tantsupeo peaproov. | piltl. See võistlus oli meie meeskonnale omamoodi peaprooviks enne olümpiamänge.

pehme ‹1› ‹adj›

1. survele kergesti järeleandev; vetruv, painduv, ka kergesti töödeldav; ant. kõva. Pehme pinnas, soo, heinamaa. Madalate, pehmete kallastega järv. Järve põhi on mudane ja pehme. Teerada muutus poriseks ja järjest pehmemaks. Kohev, pehme muld, lumi. Kuumusest pehme asfalt. Pehme ja pude liivakivi. Pehme kivim, metall. Haava puit on pehme. Kurgid on tünnis pehmeks läinud. Rukkitera on alles pehme. Pehme liha 'kontideta liha'. Pehme muna 'keetmisel vedelaks jäänud kollasega muna'. Pehme 'pehme südamikuga' pliiats. Kartulid, herned keesid pehmeks. Liiga pehmeks haudunud puder. Värske ja pehme sai, leib. Pehmed juustud. Pehme, kergesti määritav või. Pehmete kaantega raamat. Pehmest nahast käekott. Pehmed tuhvlid, kingad, saapad. Pehme krae 'tärgeldamata krae'. || istumisel, lamamisel vetruvuse, painduvuse vms. omaduse tõttu mugav. Pehme ase, voodi. Pehme kušett, tugitool, iste. Pehme padi. Keeldus pehmest küljealusest. Kas oli hea pehme magada? Pane endale midagi pehmet istumise alla. Heintel, mättal oli pehme istuda. Pehme mööbel 'polstri ja kattematerjaliga mööbel'. Pehme vagun 'pehmete istmetega vagun'. || paindlik, painduv, mittejäik (liikudes, liigutustel). Saun teeb ihuliikmed, luud-kondid pehmeks. *.. läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: pool|pehme, vahapehme.
2. puudutamisel sile, mittetorkiv, õrn; ant. kare. Täissiid on pehme ja voogav materjal. Pehmed mähised. Pehme tekk, vaip, sall. Pehme rohi. Pehme villaga lambad. Silitas kassi pehmet karva. Lapse pehmed juuksed. Vihad on kuumas vees hästi pehmeks hautatud. Õrn ja pehme näonahk. Väikese lapse pehme käsi. Ümarad, pehmed puusad, õlad. Pehme kõht. Pehmed huuled. Kassil on pehmed käpad. Pehme jahu 'peen jahu'. Pehme suulagi 'suulae tagumine, ainult pehmeist kudedest koosnev osa'. Pehme šanker 'teat. suguhaigus'. Pehme koht, kehaosa kõnek istmik. Ihu on pehme kui siid. Pehme kui samet, vatt. *Mine Mari juurde! .. Tema on samuti tüdruk ... ümarik ja pehme... F. Tuglas. | (taimenimetustes). Pehme kibuvits, luste, madar, kurereha, koeratubakas. Pehme nisu.
▷ Liitsõnad: ime|pehme, padi|pehme, samet|pehme, sammal|pehme, siid|pehme, sulg|pehme, vatt|pehme, villpehme.
3. (haigusest, väsimusest, purjutamisest) lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Jalad, põlved on pehmed, ei kanna hästi. Viimane pits tegi mehe üsna pehmeks. Oled juba päris pehme poiss! Kedagi pehmeks kloppima, taguma, tegema 'läbi peksma'. *Kaks gallat katsusid teda püsti upitada, aga ta oli pehme ja lontis nagu riidest nukk. A. Ravel (tlk).
4. (hrl. inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) heasüdamlik, leebe; mitte (liiga) karm v. range; järeleandlik. Ta on pehme iseloomuga, loomult pehme. Uus peremees oli eelmisest pehmem. Lapse nutt tegi, võttis ema (südame) pehmeks. Ka kõige kõvem süda võib pehmeks minna, muutuda. See mees on pehme ja tahtejõuetu. Poiss pole pehmest puust (visa, sitke poisi kohta). Ta on laste vastu liiga pehme. Kedagi sõnadega pehmeks tegema 'ümber veenma; järeleandlikuks muutma'. Küll ma ta pehmeks 'järele andma, nõustuma' räägin! Pehme naeratus näol. Tal on pehmed näojooned, head ja pehmed silmad. Pehme pilk, ilme. Pehme huumor. Loobus teravustest ja kasutas pehmemat tooni. Pehme märkus, etteheide. *.. aastatelt juba viiekümne ligi, pehme näoga, hea loomuga mees.. G. Helbemäe. || (üldisemalt:) talutav, kerge. Palun pehmemat karistust, kohtuotsust. Mõnes paigas olnud orjus pehmem. *Muidugi oli see [raha]puudus mõnikord pehmem, teinekord teravam olnud.. E. Krusten.
5. meeldivana tajutav, rahulikult mõjuv. a. (häälte, helide kohta:) mahe, tasane, mitte terav. Tal oli madal pehme hääl. Pehme alt, bariton, bass. Eesti keele pehme kõla. Räägib pehmes kodumurdes. Kostis pehme mütsatus. *Nendega [= Toomkiriku kelladega] seltsivad madalamast Niguliste tömptornist tagasihoidliku Maarjakella pehmed vesperihelid. H. Salu. b. (valguse, värvide kohta:) mahe, õrn. Öölambi pehme valgus. Pehmed rohelised toonid. Hilissuve värvid on pehmemad. Pehmetes pastelltoonides maal. Veele langes loojuva päikese pehme helk. c. (joonte, vormide kohta:) ümar, mittenurgeline; vabalt langev. Keha pehmed kumerused. Pehme õlajoonega mantel. Pehmed voldid 'pressimata voldid'. *.. [Inglismaa] mäed olid aga palju pehmemad kui Norras. A. Hint. d. (liigutuste kohta:) sujuv, paindlik, graatsiline. Astus pehmel kassikõnnakul. *.. ta [= dirigent] juhatas graatsiliselt, pehmete löökidega, peaaegu et tantsiskledes.. A. Liives. e. (maitse kohta:) mitte terav v. vänge. Pehme maitsega juust. Pehme tume õlu. Jook meenutas samagonni, kuid oli pehmem.
▷ Liitsõnad: imepehme.
6. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) suhteliselt soe, mahe; mitte karm. Ilm muutus, läks, pööras pehmemaks. Jaanuaris püsisid pikemat aega pehmed ilmad. Talved on siin üldiselt pehmed. Hiline ja pehme sügis. Vahemeremaade pehme kliima. Oli pehme talvepäev, varakevadine hommik. Pehme suveöö. Puhus pehme tuul. Õhk oli pehme ja soe. Pehme kevadine vihm.
7. ka keem (vee kohta:) vähe kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav; ant. kare. Pehme veega pesemisel kulub vähem seepi. Pehme vihmavesi.
8. kõnek (klusiilide kohta:) nõrk. Pehme b, d.

pensioni|eelne
pensionileminekule eelnev. Viimane pensionieelne aasta.

pere|heitmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. perest (3. täh.) osa lahkumine (mingis kollektiivis). Igakevadised pereheitmised 'lõpetamised' ülikoolis, koolis. Vastuolud teatris viisid pereheitmiseni. *Venstre viimane pereheitmine toimus 70-ndate aastate alguses, kui temast [= parteist] astusid välja Ühisturu pooldajad.. J. Kangilaski.
2. sülemlemine. Palaval suvepäeval oli oodata mesilaste pereheitmist.

perm ‹-i 21› ‹s›
geol vanaaegkonna viimane ajastu ning ladestu. Permi ajastu, ladestu. Permi setted, taimestik. Permi lõpus surid välja trilobiidid.

pesa|muna

1. kanapesasse jäetud (tehis)muna, mille eesmärgiks on meelitada kana sinna munemist jätkama
2. piltl perekonna viimane, noorim laps. Perekonna pesamuna. Naabrite pesamuna sai aastaseks. Vanemad hellitasid Karlit, oma pesamuna. *Aga pesamuna hõlpsat põlve talle [= noorimale] osaks ei saanud. V. Ilus. *.. ta mul ainuke laps, pesamuna.. E. Kippel. || mingi kollektiivi noorim liige. Meeskonna, koondise, toimetuse pesamuna.

pidu1 ‹peo 27 või pidu 11› ‹s›

1. millegi tähistamiseks, kellegi auks vm. puhul korraldatav seltskondlik koosviibimine (söökide ja jookide, ka tantsuga). Perekondlik pidu. Maja sisseõnnistamise, poisi sõjaväkke saatmise pidu. Pidu pidama, korraldama. Pidu püsti ajama, panema 'pidu korraldama'. Kui teeks õige ühe väikese peo! See oli tüüpiline noorte pidu suure tralliga. Pidu kestis hommikuni, mitu päeva. Pidu läks lahti, jõudis haripunkti, sai otsa. Pidu on täies hoos, tõusis taevani. Kas sa peole, pidule, pidusse ka tuled? Mind kutsuti peole, pidule. Tehakse ettevalmistusi suureks peoks. Uude korterisse kolimine lõppes peoga. Üks pidu ja prassimine järgnes teisele. Ega pidu ei parane, kui võõrad ei vähene (ütlus selle kohta, et tuleb hakata peolt, võõruselt lahkuma). *Oli kuskil suurem pulm, ristsed, peied või mõni muu pidu, siis kutsuti koka-tädi sinna peokorraldajaks. M. Mõtslane. || rahvapidu v. (eeskavaga) tantsuõhtu; pidustus. Peo viimane valss. Reede õhtul on klubis pidu. Pidusid peetakse kooli saalis. Tüdrukud lähevad laupäeval peole. Mis õhtul koduski teha, lähme parem pidusse! Pidudel käimiseks on ta liiga vana. Ansambel esines peol mitme lauluga. *Sääl ongi parajasti käimas suur nõidade pidu, mida nimetatakse sabatiks. J. Jaik. | piltl. Kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu. Katku ajal peab surm pidu. *Läbi on sätendavad härmalõngapäevad ja vaibunud on metsas värviliste lehtede lõõskav pidu. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: aasta|pidu, aastapäeva|pidu, aia|pidu, folkloori|pidu, jaani|pidu, jooma|pidu, juubeli|pidu, karskus|pidu, karu|pidu, kevad|pidu, kihlus|pidu, kiige|pidu, kooli|pidu, küla|pidu, lahkumis|pidu, laste|pidu, laulu|pidu, leeri|pidu, lõikus|pidu, lõpu|pidu, maa|pidu, maski|pidu, matuse|pidu, näokatte|pidu, nääri|pidu, ohvri|pidu, perekonna|pidu, pulma|pidu, rahva|pidu, rahvakunsti|pidu, rahvatantsu|pidu, ristse|pidu, sauna|pidu, soolaleiva|pidu, spordi|pidu, suve|pidu, sööma|pidu, sünnipäeva|pidu, tantsu|pidu, uusaasta|pidu, vabaõhu|pidu, vastla|pidu, vee|pidu, võidu|pidu, võimlemis|pidu, võõrus|pidu, õpilaspidu; lille|pidu, tule|pidu, värvi|pidu, õiepidu.
2. piltl lust, rõõm, lustlik olemine; hea, mõnus elu. Oh seda pidu ja põlve, mis lastel jõuluõlgedel oli! Atsi pidu oli lühike: ema käskis uued saapad jalast ära võtta. Kui isa õngedega tuli, läks poistel pidu lahti. Kui karjapoiss ärkas, pidasid lambad juba orasepõllul pidu. Haiglasolek pole mingi pidu. Ega loomadelgi sellise ilmaga väljas pidu ole. *.. ka „Koidu” Mihklil polnud Sõrve all paremat pidu. Ootas teine samuti tuulpaos. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ilu|pidu, lusti|pidu, rõõmupidu.

pidu|kava
peokava. Pidukava järgi on näidend kõige viimane.

välja pigistama

1. pigistades, peale vajutades millestki hrl. mingit vedelikku eemaldama, välja pressima. Marjadest, sidrunist mahla välja pigistama. Käsnast vett, haavast mäda, udarast piima välja pigistama. Sadu oli nii kõva, et pigista või seelikusabast vett välja. Hakkas endal vistrikke välja pigistama. Bussis oli nii kitsas, et tahtis hinge seest välja pigistada. Ta pigistab sinust või üdi välja.
2. kellelegi survet avaldades midagi kätte saama, välja pressima. a. kedagi poolvägisi, vastu tema tahtmist midagi ära andma, hrl. maksma panema. Ostjatelt raha, kõrget hinda välja pigistama. Rahvalt makse, andameid välja pigistama. Töömehed tahavad härra käest palgalisa välja pigistada. Ega ma ei hakka sult, vanainimeselt, viimast kopikat välja pigistama. Küll ma tema käest võla koos protsentidega, vajaliku paberi välja pigistan. *.. enne saad sea seljast villa, kui Andruselt penni välja pigistad. H. Sergo. b. kedagi midagi rääkima v. üles tunnistama panema. Isegi piinamisega ei õnnestunud vangilt midagi välja pigistada. Pigista temalt välja kõik, mis ta teab. Rohkem andmeid ei õnnestunud tema käest välja pigistada. Püüdsin õelt ta saladust välja pigistada. Suuri vaevu suutsime tüdrukult ainult mõne lause välja pigistada. *.. kurjategija ülekuulamist tuleb jätkata, temalt tuleb ta abiliste nimed välja pigistada.. A. Kurtna (tlk).
3. raskustega (näit. kokku hoides, pingutades) midagi koguma v. hankima. Emal ei olnud kusagilt laste kooliraha välja pigistada. Küll ta kuidagi selle summa ikka välja pigistab. *.. oli tal talukene nüüd mis talu, ning sealt pigistati keskmine leib perele välja. R. Sirge. || pingutades, vaevaga saavutama, välja pingutama. Poiss nägi keemiaga kurja vaeva, aga pigistas lõpuks kolme välja. || pingutades nähtavale v. kuuldavale tooma. Pigistas justkui oma sõnade kinnituseks paar pisaratki välja. *Just nagu hammaste vahelt pigistaksid tere välja. E. Maasik.
4. piltl millestki v. kellestki maksimaalset võimalikku võimsust, jõudu, kiirust vms. välja pressima. Juht pigistas mootorist viimase välja. Masinatest pigistati välja, mis pigistada andis. Normaalse kaheksa sõlme asemel suudeti laevast ainult kuus sõlme välja pigistada. Firma oli huvitatud sellest, et töötajatest võimalikult rohkem välja pigistada. Hobused olid väsinud, rohkemat polnud võimalik neist välja pigistada. Tõeline malefanaatik püüab ju seisust maksimumi välja pigistada. *Siin majas ei visatud ühtki mõrast kannu, mõlkis toopi ega katkise servaga klaasi ära, igalt asjalt sai tema viimane välja pigistatud. A. Liives.

piir ‹-i 21› ‹s›

1. eri territooriume, piirkondi, valdusi vms. eraldav (tinglik) joon maastikul v. kaardil. Riigi, linna, maakonna, valla piir(id). Eesti–Läti piir. Riikidevaheline piir. Idas olid piiriks mäed, põhjas jõgi. Looduslik piir. Poliitilised, geograafilised piirid. Traattõketega piir. Piiri kaitsma, kindlustama, valvama, kindlaks määrama. Ületasime Poola piiri. Vaenlane koondas oma väed piirile 'piiri lähedale, piiri juurde'. Üle piiri saabunud põgenikud. Piiril kontrolliti kõigi reisijate dokumente. Piirini on siit veel mitu kilomeetrit. Sõjad on muutnud riikide vanu piire, on tekkinud hoopis uued piirid. Talude, taludevahelised piirid on tähistatud piirikupitsatega. Piir kulgeb läbi metsa, üle mägede, mööda jõge, sealpool järve. Jõgi on piiriks linnaosade vahel. Talude piiriks oli oja. Ookeanide piirideks on nende poolt uhutavate mandrite ja saarte rannikud. Alpides on lehtmetsa piir umbes 2000 m kõrgusel. Oobolus-konglomeraadikihi ülemine ja alumine piir. *Rendile antakse kogu koolimaa piirist piirini.. M. Traat. || ‹pl.› seesuguste joontega ümbritsetud territoorium v. kitsam ala. Suur osa Peipsi järve on Eesti piirides. Küla asub Lahemaa rahvuspargi piirides. Kunstnikku tuntakse ka väljaspool kodumaa piire 'välismaadel'. Jõuti väljapoole linna piire. Ta pole saanud kaugemale oma kodulinna piiridest. Nüüd oleme juba Harju-Jaani kihelkonna piirides. Kruusaauk jääb talu piiridesse. See sõna on tuntud paari kihelkonna piires. *Sõidukeiks olid puutelgede ja -ratastega vankrid, mida tarvitati ainult kodutalu piirides ja põllul. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: edela|piir, ida|piir, kagu|piir, kirde|piir, loode|piir, lõuna|piir, lääne|piir, põhjapiir; jõe|piir, maa|piir, mere|piir, õhupiir; administratiiv|piir, haldus|piir, majandus|piir, riigi|piir, tolli|piir, valla|piir, välispiir; põllupiir.
2. mingite nähtuste, seikade levikut eraldav mõtteline joon. Keelte ja murrete piirid. Piir kahe erineva kultuuri vahel. Palavvöötme piiriks loetakse +20° aastaisotermi. *Kirjanikuna on Tuglas tuntud kaugel väljaspool eesti keele piire. H. Puhvel.
▷ Liitsõnad: kasvu|piir, keele|piir, kultuuri|piir, leviku|piir, murde|piir, murraku|piir, rahvuspiir.
3. kahe omaette ala kokkupuutejoon, nende äär- ja eraldusjoon. Rannas vee ja liiva piiril olid rändrahnud. Kopli ja õue piiril kasvavad vanad pajud. Seisin valguse ja varju piiril. Metsa ja raba vahel oli selge piir. Hülgekütid jõudsid lahtise vee piirile. Naise rätt oli köidetud otsaeest kulmude piirilt 'kohalt' kukla taha. *.. hobused tammusid lõkkekuma piiril.. A. Paikre (tlk). || silmapiir, maa (v. vee) ja taeva näiline kokkupuutejoon. Taeva piirilt tõusid pilved. Vee piiril paistis kaugenev laev. Udu haihtus ja kauguste piir selgines. *Piiril, kus vesi ja taevas kohtuvad, pidi valitsema kaos.. Ü. Tuulik.
▷ Liitsõnad: juukse|piir, jää|piir, lume|piir, metsa|piir, veepiir; silma|piir, vaatepiir.
4. piirjoon, mis eraldab üht abstraktset mõistet teisest v. jagab selle osadeks, nende üleminekuala v. -koht. Silbi piir. Kaovad piirid eri teadusharude vahel. Muistendi ja muinasjutu piir pole täiesti kindel. Legendi ja ajaloo vahelist piiri pole alati kerge tõmmata. Ei saa aru, kus selles jutus on nalja ja tõe piir. Kogu lugu on kujutluse ja reaalsuse piiril. Elu ja surma piiril kõikuv haige. Mitmed indiaani hõimud on viidud hävingu piirile. Vang oli viidud hullumeelsuse piirini 'peaaegu hullumeelsuseni'. Ta oli raevust rabanduse piiril. Merehädalised olid täieliku kurnatuse piiril. *Vana mees oli jõudnud oma südameheadusega kuhugi totruste ja enesealanduste piirile. E. Krusten. *Hea ja halva, õnne ja õnnetuse piirid põimuvad pikalt. V. Saar. || (ühenduses kindla arvulise näitajaga, millega osutatakse saavutusele v. seisule). Kuulitõukaja sai jagu 20 m piirist. Noored ujujad alistasid 100 m vabaujumises minuti piiri. Spidomeetri osuti võbises 90 km piiril. Raadiovastuvõtjate arv maailmas on ületanud miljardi piiri. Piima happesuse lubatud piir on 21°. 60 aastat on mehe elus kriitiline piir.
▷ Liitsõnad: ea|piir, seisuse|piir, vaesus|piir, vanusepiir; võimupiirid.
5. äärmine, viimane aste, võimalus millestki, ülemmäär (v. alammäär), millest rohkemat (v. vähemat) ei peeta enam võimalikuks v. sobivaks. Kas inimmõistusel on piire? Mälul on omad füsioloogilised piirid. Tulemust peeti sportlaste võimete piiriks. Külma talutavuse piir on eri organismidel erinev. Ta ületas hädakaitse piirid. Igal asjal, naljal on piir(id). Lõpuks on ka igal kannatusel piir. Te lähete üle viisakuse piiride. See häbematu mees on läinud üle igasuguse piiri. Üldine pahameel jõudis äärmise piirini. Ta on viimase piirini väsinud ja kurnatud. Inimese vajadused on peaaegu ilma igasuguse piirita. Laste fantaasial pole piiri. Ta ahnusel, julmusel pole piiri 'ta on väga ahne, julm'. Mu imestusel polnud piiri 'mu imestus oli suur'. Naudinguis ei tundnud ta piire. *..mul oli nagu mingi joovastus kõigest, mis mind ümbritses, ma olin üle piiri rõõmus.. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: elastsus|piir, kuulmis|piir, kõrgus|piir, tugevus|piir, väsimuspiir; alam|piir, ülempiir.
6. ‹pl.› raamid, ulatus, maht. Filmil on omad ajalised piirid. Abiteo piirid olid algul ebamäärased. Kõik toimugu seaduslikkuse piires. Tegutsege mõistlikkuse piires. Mõistlikes piires on muudatused vastuvõetavad. Tõstsin mässu argielu piiride vastu. Vastates üritasin püsida tõe piirides. Nalja heideti sündsuse piirides. Probleemi käsitluse piire peab mõnevõrra avardama. Iga näitleja tunnetagu oma piire. *Kirjanduse nagu iga muu kunsti piir on määratud inimese enese piiridega. F. Tuglas.
7. ‹hrl. pl. sisekohakäänetes, hrl. inessiivis› märgib millegi võimalikku kõikumist teat. arvu(de) lähikonnas v. nende ulatuses. Õhutemperatuur on 0° piires. Keskmine tuul on rannikualadel 9 palli piires. Kalapüük jääb esialgu 500 000 tsentneri piiridesse aastas. Teraviljasaak kõigub 40 – 50 tonni piirides. Palk kõikus 10 000 – 12 000 krooni piires. Näidendi peaks võima esitada kolme tunni piires. Valguse heledus võib kõikuda väga suurtes piirides 'väga suures ulatuses'. *Ta tundis seda kahekümne viie aasta piirides perepoega juba ammu. A. Kalmus.

piisk ‹piisa 23› ‹s›

1. väike ümmargune v. pirnjas vedeliku osake, tilk. Piisk vett, piima, õli. Vihmapilv lähenes, tolmusele teele langesid esimesed piisad. Jämedad piisad piitsutavad aknaruutu. Sadu on varsti üle: mõni peen piisk veel tuleb. Puudelt ja põõsastelt tilkus suuri piisku. Terve juulikuu ei sadanud piiskagi. Tuulega pritsis lainetelt piisku. Veeaur võib õhus tiheneda piiskadeks või jääkristallideks. Higi nõrgus piiskadena mööda ninaselga alla. Vanapaganale tuli nimetissõrmest anda kolm piiska verd. *Jah, ma nutan. Palavad piisad veerevad üle näo.. B. Alver. | piltl. Sellest sai viimane piisk mu kannatuste karikasse. *Aeg nagu veninuks nüüd, .. pudenenud piiskadeks.. R. Põder.
▷ Liitsõnad: higi|piisk, kaste|piisk, sülje|piisk, udu|piisk, vee|piisk, vere|piisk, vihmapiisk.
2. natuke, veidike (hrl. joodava vedeliku kohta). Suu kuivab, küll tahaks saada piisa keelekastet. Võtsime piisa konjakit, veini. Õlut ei ole enam piiskagi järel. Ta pole elu sees piiskagi viina suhu võtnud. Ausõna, ma pole piiskagi 'alkoholi' joonud. Kas te mulle ka mõne piisa jätsite? *„Oled juba pisikesed piisad sisse võtnud,” leidis Jaan Räbanik.. I. Sikemäe. *Rein loksutas priimust – tühi, mõni piisk loksus sees. J. Parijõgi.

pilve|kübe
pilveraas. Sinises taevas polnud ainsatki pilvekübet. Milline ilm, ei pilvekübetki! Õhtul oli taevast kadunud viimane kui pilvekübe.

pintslisse pistma ~ panema ~ keerama, pintslis olema

1. ära sööma v. jooma; ära söödud v. joodud olema. Pistis, pani korraga pool pätsi leiba pintslisse. Nad pistavad näljaga kõik pintslisse. Viimane kui pala sai pintslisse keeratud. Mehed olid paar pudelit viina pintslisse pistnud. Pani terve klaasitäie piima ühe jutiga pintslisse. Kass oli linnupojad pintslisse pistnud. *Kahe päeva normileib oli juba pintslis ja me elasime nüüd ainult fantaasiast. L. Promet.
2. hrv ära rikkuma v. raiskama, hakkama panema, hävitama; rikutud, hävitatud, läbi, otsas olema. Pani päranduseks saadud varanduse paari aastaga pintslisse. *See [= laen] oli nagu kuradile käeandmine – kiskus, sõge, varsti kogu keha kaasa ja pistis laenaja naha ja karvadega pintslisse. R. Vellend. *Kui minna ... küll seda lusti oleks laialt! Aga su ilus eluke on siis igavesti pintslis! H. Raudsepp.

pistma ‹pistan 46›

1. teravaotsalise esemega torkama. Nõelaga, noaga, piigiga, oraga pistma. Pistan nõela riidesse, nõelapatja. Pistis loomale pussi rinda, südamesse. Pistis vaenlase odaga, täägiga surnuks. Ta tehti pimedaks, pisteti silmad peast. Piigi otsa pistetud karupea. Hüppas kui nõelast pistetud üles. Mingi okas pistis sõrme. Lipp lipi, lapp lapi peal ilma nõela pistmata. (Mõistatus). *..hein on ohakatutte täis, need pistavad nagu nõelaga. T. Braks. | piltl. Tema sõnad pistavad mind valusasti. *.. siiski pistis sõnades peituv tõeokas Villemit valusasti. O. Tooming. || (mõningate putukate v. usside puhul:) nõelama, hammustama. Sääsed, parmud pistavad valusasti. Herilane pistis mulle vasaku silma alla. Sööstab õuelt minema, nagu oleks teda herilane pistnud. Uss oli hobust ninasse pistnud.
2. ‹hrl. impers.› (järsu torkava valusööstu kohta). Rinnus, rinnas, südames, südame all, küljes, ristluudes pistab. Seljas pistis justkui pussnoaga. Peas, kubemes pistis valusasti. Mõnikord torkis ja pistis seal kusagil pahema külje sees, vasaku abaluu all. Pipraviina on hea võtta, kui südame alt pistab. Naersime nii, et kõhus hakkas pistma. Tuline valu sees, pistab kui oraga. Valu pistab rinde all. Nii hele valgus, otse nagu pistab silmades. *Sees hakkas pistma, aga jooksin nii ruttu, kui ma jõudsin. V. Luik.
3. (piir 4. tähendusega kohati ebakindel:) torkeliigutusega midagi kuhugi suruma, toppima, torkama. Niidiots oli läbi nõelasilma pistetud. Pistis võtme lukuauku, mõõga tuppe, kirja ümbrikku, sõrmuse sõrme, kraadiklaasi kaenla alla. Pistis käe tasku(sse), varrukasse, varrukast mööda. Mees pistis käe tasku ja võttis sealt paar münti. Pistab raha, välgumihkli tasku(sse). Pistis pussi seinaprakku, hangu harusidpidi maasse. Pistsin stepsli seinakontakti. Pistis kainenemiseks pea külmaveekraani alla. Pista pea patja, teki alla ja katsu uinuda! Pistan jalad pehmetesse toatuhvlitesse. Pistis jala ukse vahele. Tüdruk pistis ainult varba vette. Pistab labakud põue, raamatu padja alla. Taskuraamatu vahele pistetud fotod. Pistab vurruotsa hammaste vahele. Poiss pistab näpu, kompveki, suitsu suhu. Pistis sigari näkku, hambu, plotski suhu. Pistis kaks sõrme suhu ja vilistas. Pista lapsele lutt suhu! Pistis sõrmed kurku ja oksendas. Nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista. Vaestel polnud ivakestki suhu pista 'midagi süüa'. Pistab kirsioksa, lilled vaasi. Pistsin seemned, tulbisibulad, taimed mulda. Laps pistis käe isa pihku. Poiss pistis käe tulele veel ligemale. Pistis rusika, protokolli teisele nina alla. Pistis mulle lille rinda, nööpauku. Pistan sulle teate postkasti, ukse külge. Pistab lumememmele silmad pähe. Seelikusaba oli kahelt poolt värvli vahele pistetud. Lauajala alla oli pistetud paberinutsakas. Põrsas pistis nina moldi. Koer pistis oma nina mulle pihku. Lind pistis pea tiiva alla. *Sõjavangid vedasid kaevu juurest vett, teivas läbi toobrikõrvade pistetud.. A. Jakobson. | piltl. Pistis selle tehinguga kenakese summa taskusse. Lööme käed ja kuu aja pärast võid talu tasku pista. Eluaeg polevat ta oma jalga kirikusse, kõrtsituppa pistnud. Ega nii kaval mees kergesti juba kätt tulle ei pista. Olgu kuidas on, mina oma kätt sinna vahele enam ei pista. Kes pagan on juba jõudnud direktorile sellest pista. Aeg-ajalt pistetakse üldsõnalisse lobisemisse huvitavaid fakte. Nii on ja jääb – pista see oma kolusse! Esimesed kevadlilled pistavad päid mättast, rohukulust. *Ja korraga nagu pisteti Kustu meelde: mine linna! A. Kivi. || (andmise kohta). Pistis teretuseks kõigile kordamööda käe pihku. Meestele pisteti püssid, luuad pihku. Pistis sõbrale pudeli, õuna pihku. Pistab poisile saunaraha pihku, viiekroonise, paar rahatähte näppu. Igaühele pisteti reklaamleht pihku, näppu. Kui Ants ise järele ei tule, pista rahasumma vanamehe kätte. | piltl. Saatus ise oli talle trumbid pihku pistnud. *Siin oli ka väljapääs – kutsuda Ruudi appi! Ta heitis käega, otsekui oleks keegi selle mõtte pihku pistnud. O. Kool. || kõnek (kirjapanemise v. äratrükkimise kohta). Me kõik olime nimekirja pistetud. Oma muljed pistsin kirja ja saatsin kodustele lugeda. Tõi oma kirjutise ja palus sobivuse korral ajakirja pista. Mis saladus see enam on, kui te ta juba lehte pistsite!
4. midagi v. kedagi kuhugi asetama v. mingisse olukorda panema. Pistis mantli nagisse, soni naela otsa, dokumendid kausta. Perenaine pistis leiva tagasi riiulile, toidu sahvrisse luku taha. Pistab asjad portfelli, kalad kotti. Pista puud ahju ja tuli otsa! Viimane aeg on praad ahju pista. Pistan panni tulele. Ära pista minu külge oma märga kätt! Kasepuu võib tulle pista isegi pooltoorena. Pole kedagi, kes tule pliidi alla pistaks 'teeks'. Pistis tule maja räästasse. Pistab kindad kätte, sokid ja saapad jalga, kapukad jala otsa, mütsi pähe. Pistis puid lõkkesse juurde. Inimene pole mootor, et pistad tagavaraosa asemele. Vaata, et sa kirvest võõra puu külge ei pista! Pista midagi selga, laps kiiresti riidesse! Pistis ruuna aiste vahele, vankri ette, rakkesse. Loom pisteti puuri. Kavandid on kadunud, mine tea, kuhu ta nad pistis või jättis. Kuhu ma olen küll oma prillid pistnud? Pista möödaminnes kiri posti! Kedagi pokri, vangi, türmi, kongi, kartsa, vanglasse, soolaputkasse pistma. Selline mees tuleks hullumajja pista. Stalin pistis meid laagrisse, luku ja riivi taha. Lihtsad maapoisid, sõdurimundrisse pistetud. Pole, kuhu vanas eas oma pea pista 'pole asumispaika'. *..jäi üle ühiselt postid püsti pista ja nädala pärast võrk külge kinnitada. V. Lattik. *„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,” ütles Indrek. „Pista mind, kuhu tahad,” vastas Melesk. A. H. Tammsaare.
5. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Pistis piibu, suitsu põlema. Kevadel pisteti vana kulu põlema. Ähvardas metsa, maja põlema pista. Ma kardan, et ladu oli põlema pistetud. Puud on ahjus valmis, pista ainult põlema! Pista ahi küdema, kütte! Pistab 'lülitab' tule, lambi põlema. Pista uks lukku, riivi, ketti! Pistis mootori, masina käima. Pista raadio mängima! Pistame lapsed magama, siis saame juttu ajada. *Vaikus, kõik väravad on pulka pistetud – küllap siis käib juba siloniit. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek pistist andma. Ei tea, kus ja kui palju ta pistis, et talu jäi jagamata. Kohtunikule tuleks natuke pista. Otsis ametnikkude seast inimest, kellele võiks pista. Taiplik inimene peab ise mõistma, kellele ja kui palju pihku pista. *.. [Pearu] oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada. A. H. Tammsaare.
7. kõnek midagi teravat, salvavat (vahele) ütlema, hammustama, nähvama, torkama. Püüab mind igal võimalusel pista ja torgata. Ta on terava keelega, oskab päris peenelt pista kui vaja. Poetas vahele mõne pistva märkuse. Sina pead kohe teist paha sõnaga pistma. „Jäta jama!” pistab ta läbi hammaste. *„Sul on siin kurameerimised käsil, sellepärast sa ei taha maale minna,” pistab Johannes. P. Krusten. *Juba naksivad minu sääri. Nagu ma ei oleks kuulnud, kuidas üks ja teine pistab: näeh, Kükakünka kuningas läheb... O. Tooming.
8. kõnek isukalt sööma v. jooma (ka alkoholi). Pistsime marju kahe suupoolega. Pannkooke pistes jäi jutt pooleli. Pole terve päev aega olnud süüa – pistame nüüd! Vana Kristjan pistis nahka mitu taldrikutäit suppi. Tormas lauda ja kukkus pistma. Pista, Kusti, kõik on klimbid! (öeldakse midagi eriliselt head pakkudes). Lapsed olid kõik kommid korraga nahka pistnud. Mehed pistavad ühe topka teise järel. Noh, pistame siis selle esimese pitsi sünnipäevalapse terviseks! Kartsin, et hunt võib su nahka pista. Karu pistab sipelgad nahka koos pesaga. *Kuid olen nii näljane, et pistaksin suure isuga rohutirtse. B. Alver.
9. kõnek kiiresti, hooga (kuhugi) minema, tormama; kihutama. Pistsin tulistvalu, nagu nool kodu poole. Poiss pistis metsa, tulistjalu mereranda, tuhatnelja kõige ees. Tüdruk pistis naerdes toast. Juku pistis joostes koolimaja poole. Loom pistis raginal läbi rägastiku. Lehmad pistsid üle peedipõllu lauda poole. Pistis otse edasi, tuldud teed tagasi. Pane hobune ette ja pista linna! Lõpetasime rohimise ja pistsime järve. Vesi murdis mättad eest ja pistis vulinal jõe poole. *Kui seda kisa kuulsime, pistsime kohe sinna vaatama, kuidas see mees alla jäi. J. Parijõgi. *Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi. E. Vilde. || (põgenemise, ärajooksmise, äramineku kohta). Pistis mobilisatsiooni eest metsa, merele. Küllap kurjategijad pistsid üle piiri Venemaale. Pistsime selles segases olukorras maalt linna. Pistis sõjaväest jooksu. Pistis hirmuga kodunt, tagaajajate eest plehku. Ei sa kahe mehe käest putku pista! Püüdis paadiga plehku, putku pista. Mees ei pistnud kellegi eest pakku. Jänes, kitsekari pistis plehku. *Meist ei jäänud sinna [= Vihuksele] ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. A. H. Tammsaare.
10. kõnek äkki, hoogsalt midagi tegema hakkama. a. (liikumise kohta). Pistis hirmuga, kõigest jõust kodu poole jooksma. Mees pistis mind nähes, pauku kuuldes jooksu. Pistis jooksu, et veel bussile jõuda. Pistsin kui tuul punuma. Pistis tulistjalu leekima, lõikama, liduma. Kui hunti näen, pistan plagama. Vaenlane pistis korratult põgenema. Hüppas vankrile ja pistis ajama. Poiss oli kõige ees minema pistnud. Jättis kõik sinnapaika ja pistis tulema. Pistis kodunt minema, tulema. Hobune pistis sörkima, traavima, kappama. Lehmad pistsid kiini jooksma. Jänes pistis üle nurme liduma. Lind pistis vurinal lendu. Putukas pistis vudima. *Aga kui minul sulg vahel õhtul õige hea lustiga lendama pistis, siis oli hommikul ikka küll tore ridasid lugeda.. M. Raud. b. (hüüdmise, kisamise vm. hääletegemise kohta). Pistis appi karjuma, kisama, röökima. Laps pistis täiest kõrist kisendama, karjuma. Pistis kõva häälega nutma, töinama, tönnima, pillima, uluma. Pistab ropult vanduma, sõimama, kiruma. Kõik pistsid laginal naerma, rõõmsalt itsitama, naeru kihistama. Saal pistis tema sõnade peale elavalt sumisema. Pistab äkki valjul häälel laulma. Üks mutt pistis lõugama, et mis me kolame ringi. „Kuidas sa minuga räägid?” pistis ta pragama. Eit pistis hädaldama, pahandama, tänitama, vihaselt kriiskama. Pistis purjuspäi märatsema, räuskama. Pealtvaatajad pistsid juubeldama. Isa pistab poega hurjutama. Pistis kohe kelkima, teisi pilkama. Kelner pistis vabandama, et nii juhtus. Tüdruk pistis paluma: „Pai onu, võta mind kaasa!” Lapsed pistsid üksteise võidu seletama. Keeras uue lehekülje ja pistis vurinal lugema. Koerad pistsid haukuma, klähvima, ulguma. Kukk pistab varakult kirema. Hobused pistsid norskama, hirnuma. Lehmakari pistis ammuma. Olin just suigatanud, kui äratuskell plärisema pistis. *..tuul tõusis ja pikne pistis põristama. H. Raudsepp. c. (muudel juhtudel). Südametäiega pistis ta jälle jooma, purjutama. Mind nähes pistis kohe silmi vesistama. Kuked pistsid kaklema. Kus pistis alles hobust nüpeldama! Võiksime vihmavarju minna, kui jälle sadama pistab. *Aga kui siis kirjutama pistis, siis käsikirja hunnik aina kasvas. F. Tuglas. *Peep tunneb, kuidas ta süda vasardama pistab ja üle kogu keha jookseb palav laine. T. Lehtmets.

pitsi|täis ‹s›
pitsi [2] täitev kogus (jooki). Võttis toidu alla pitsitäie viina, kohvi juurde pitsitäie konjakit. Viimane pitsitäis oli liiast.

plagama ‹37›
kõnek kiiresti jooksma, põgenema. Kohkunud lapsed plagavad tuhatnelja kodu poole. Inimesed plagasid eri suundadesse, metsa, pakku, rettu. Plagas paanikas, hirmsa jutiga hädaohu eest ära. Vaenlane plagas meie eest. Vargad plagavad tulistvalu minema. Pani plagama nagu viimane argpüks. Iga väiksema asja pärast paned plagama. Pääsesin sealt veel õigel ajal plagama. Nad pistsid nagu lambakari plagama. Mind nähes pani kohe plagama. Mis sa paned asja ees, teist taga plagama! Kanad plagasid üle õue. Jänes pääses puurist plagama. Kari jooksis ees, poiss plagas järele. *Ei tohi põgeneda! Kuuli saab, kes plagab! P. Rummo.

plära|lõug
kõnek pläraja, lobamokk. Oh sa viimane, igavene pläralõug! *Pea meeles, sa pläralõug, kui veel minu asjadest suu paotad, on need su viimased sõnad.. A. Uustulnd.

poeg ‹poja 22› ‹s›

1. meesisik oma vanema(te) suhtes, otsene meessoost järglane. Martin on Andrese ja Maia poeg. Arsti, õpetaja, sepa poeg. Ta sündis kaupmehe pojana. Noorem, keskmine poeg. Vanim (ta) poegadest elab linnas. Ainus, üksik poeg. Lihane poeg. Mu poeg Kaarel on kolmeaastane, Peetrist poeg ühene. Kai sai, sünnitas poja, tahtis poega. Talle sündis poeg. Neil on kaks last: poeg ja tütar. Mis pojale nimeks pannakse, nimeks saab? Jukul on Reedaga poeg. Emad nutsid oma sõtta viidud poegi (taga). Arvo on (täpselt) oma isa poeg 'välimuselt, olekult oma isa moodi'. Maja on nii vastupidav, et sellest saab isa eaks ja poja põlveks. Aktsiaselts „Mets ja Pojad”. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga. || (hellitav kõnetlussõna). „Kannata ära, poeg,” rääkis äi väimehele.
▷ Liitsõnad: ema|poeg, esik|poeg, hoora|poeg, inimese|poeg, kasu|poeg, kuninga|poeg, lelle|poeg, lita|poeg, mamma|poeg, mehe|poeg, naise|poeg, onu|poeg, pere|poeg, pisi|poeg, poja|poeg, päris|poeg, risti|poeg, sohi|poeg, tädi|poeg, tütre|poeg, venna|poeg, väimees|poeg, õepoeg.
2. looma otsene järglane; noor loom, lind, kala vm. Koeral on pojad. Kass jättis pojad maha. Karu koos poegadega. Merisiga tõi viis poega. Emalind haub pojad välja. Suurkoovitaja pojad on juba koorunud. Siilidel on kolmas pesakond poegi. See ka mõni havi, poeg ju alles. Peenike kui vihmaussi viimane poeg. Ei saanud kala ega kala poegagi. | piltl. Pole penni poegagi 'mitte mingit raha' taskus.
▷ Liitsõnad: ahvi|poeg, haugi|poeg, hiire|poeg, hundi|poeg, kajaka|poeg, kala|poeg, kana|poeg, karu|poeg, kassi|poeg, koera|poeg, konna|poeg, käo|poeg, linnu|poeg, looma|poeg, pardi|poeg, pesa|poeg, pääsu|poeg, särjepoeg.
3. kõnek pistik, tütartaim vms. Tahtsin su kaktuselt poega võtta ja kasvama panna. Maasikad ajavad tänavu hirmsasti poegi.
4. (poeetilisemas pruugis:) mees oma maa, rahva, ajastu, teat. mõtteviisi vms. (väärika) esindajana. Fjordidemaa poeg. Mustanahalised Aafrika pojad. Laulis temperamentne madjarite poeg. Mälestussammas isamaa, linna kuulsatele, ustavatele poegadele. Mägede pojad välgutasid nuge. Filosoofi vaimne poeg. Oma aja pojana valdas ta mitmeid keeli. *Teid ma teretan, Eestimaa pojad, / kellel kulmud kuumavad töös.. L. Koidula.
▷ Liitsõnad: kõrbe|poeg, mere|poeg, mägede|poeg, saare|poeg, taeva|poeg, talupoeg.
5. hrl kirikl. a. Kristus. Jeesus Jumala poeg. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. b. (kirikuhierarhias alama kohta). Kuningas on kiriku sõnakuulelik poeg. *„Tõuse, armas poeg,” lausus paavst põlvitajale.. L. Metsar (tlk).

priima ‹6›

1. ‹adj› kõnek suurepärane, esmaklassiline. Priima laev, kaup. Priimad seened. Priima mõte, nali, lugu. Kui priima töö! Ta on priima tantsupartner. Pruut on tal priima! Käisin priimas saunas. Jõi priimat õlut. Braavo, priima! *.. see oli kõige priimam pull, mida ma viimasel ajal kuulnud olen. T. Kallas.
2. ‹s› van gümnaasiumi viimane, kõrgeim klass. Poiss pääses priimasse. *Härrad priimast aga kandsid põlgliku ilmega oma mappe.. K. Ristikivi.

prii|söödik
teiste kulul elav inimene, priileivasööja. *.. muidu kola tööta ringi nagu viimane pätt ja priisöödik. O. Luts.

publitseerima ‹42›
avaldama, trükis välja andma, üllitama. Ta on publitseerinud üle saja teadusliku artikli. Uurimistulemused, murdetekstid publitseeriti kahes kogumikus. Seda seisukohta on publitseeritud mitmes töös. Fotokoopiana publitseeritud autograaf. *Valimiku viimane artikkel .. publitseeriti Eesti Raadios.. P. Viiding.

pukk1 ‹puki 21› ‹s›

1. harkjalgadega ning vahepuu v. raamiga varustatud alus. a. (millegi sinna peale asetamiseks). Pukkidele (üles)seatud söögilaud. Puusärk seisab kõrgetel pukkidel. Madalatele pukkidele pandi paar lauda ja oligi purre valmis. Lava ehitati pukkidele. Rasket õllevaati annab pukile tarida. Piimanõud on tee veeres puki otsas. Katkise auto peab pukkidele tõstma. Jalgratas on puki peal. b. (saagimiseks). Laudade lõikamiseks löödi kõrged pukid üles. Passitas planguotsa pukile ja hakkas saagima. Palgid saeti prussideks metsa ehitatud pukkidel. c. (toeks). Lükka pukid paadile külje alla. d. (maalimiseks). Ateljees seisis pukil poolik maal.
▷ Liitsõnad: alus|pukk, piima|pukk, paarituspukk; palgi|pukk, puu|pukk, saagimis|pukk, saepukk; maali(mis)pukk.
2. kõrge iste. a. kutsaripukk. Kutsar istub tõlla pukis, pukil, puki peal. Saani pukki, pukile ronis peremees. Tallipoiss tõuseb troska puki peale püsti, hüppab pukilt, pukist maha. *Sarabani esitoolil, pukis, istus Peter ise.. R. Sirge. *Mu isa oli voorimees.. Tal oli latern pukil, küünal sees. V. Adams. | piltl. *.. [Joosep] istus ka pukki ja õppis traktori juhtimist. M. Metsanurk. b. baaripukk. Mindi baari ja istuti pukkide otsa, seati end pukkidele istuma. Ta istus minust paar pukki eemal. c. kohtunikupukk palliplatsil. Pukis istuva kohtuniku vile lõpetab geimi.
▷ Liitsõnad: kutsaripukk; baari|pukk, istepukk; kohtunikupukk.
3. piltl kõnepult. Sõna ei võtnud, pukki ei läinud. Ta kargab igal koosolekul pukki. *Seejärel ronis pukki noorem oponent. A. Valton. *Kes aga pukki sai, see muudkui rääkis.. A. Hint.
▷ Liitsõnad: kõnepukk.
4. ‹kohakäänetes› piltl valitseja, võimulolija v. juhi koht, positsioon. Uus valitsus on pukis. Tal ükskõik, kes Toompeal pukis istub. Viimane tsaar ei püsinud kaua pukis. Sotsialistid upitati, aidati pukki. Kuningas on pukki seatud. Kes küll kõik ei taha pukile pääseda, pukki saada. Pukist löödud, pukilt tõugatud diktaator. Uus vallavanem, linnapea on pukki pandud. *.. Venemaal puha punased pukis. A. Mägi.

punn1 ‹-i 21› ‹s›

1. puust, paberist vm. prunt, kork. Tünni kaane punn tehakse haavast, pajust või paplist. Pane õlleankrule punn ette. Panin vaadile, pudelile punni peale. Õlu on juba ankrus punni all. Tõmbas õllevaadil, kaljaastjal, lähkril punni eest ära. Õlleankur lõi punni ära, viskas punni eest. Kummipadja, õhkmadratsi punn on kadunud. Vile teises otsas on puust voolitud punn. Pistsin augu ette paberist punni. Kase mahlaaukudele löödi punnid ette. Punniga suletav ava. Augud seinas täideti puust punnidega. Ma ei saanud sõnagi suust, oli nagu punn kurgus. *„Riia palsam paneb kõhu kinni, nagu punni pistab ette,” arutas külamees. M. Aitsam. || (mingi punni meenutava, lühikese laia eseme kohta). Poisid loobivad klassis paberist punne. *Ja sektipudel, mille Papa ise köögist kohale tõi, oli ilus külmaudune punn. J. Kross. || piltl takistus, pidur. Ta meelepahal oli läinud punn eest. Uus juhatus pani majandi allakäigule punni ette. *.. õpetaja juuresolek oli ju õigele peotrallile punniks ees. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: heina|punn, kaltsu|punn, korgi|punn, paberi|punn, puupunn.
2. kõnek väike (noor) õun, mari vm. Tal on õunaaias iga viimane kui punn arvel. Niisuguseid tooreid punne ma ei söö!
▷ Liitsõnad: marja|punn, sibula|punn, õunapunn.
3. (mäda)põletiku vinn, vistrik; mügerik. Tal on mõned punnid nina peal. Kehvast toidust lõid ihul välja paisetaolised punnid. Parmu hammustusest tekkis seljale punn.
▷ Liitsõnad: katku|punn, mäda|punn, sääsepunn.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› kõnek hlv jonnakas, kiusakas v. saamatu, armetu inimene. Ta on selline kangekaelne punn. *Allohvitser Bock möirgas: „Sa ei hakka ju soldatipunni paluma! .. Anna jalamaid punnile käsk kätte!..” V. Tomberg (tlk).
▷ Liitsõnad: jonni|punn, kaebu|punn, kaevu|punn, kiusu|punn, nannipunn.
5. kõnek punkt (8. täh.) Kaotasime, võitsime mängu kahe punniga.

põhi|komponent
põhiline, peamine komponent. Pleegituslahuse põhikomponent on nn. punane veresool. || (liitsõnal:) viimane komponent. Liitsõna põhi- ja täiendkomponent.

päramine ‹-se 5› ‹adj›
murd
1. (kõige) tagumine; kõige kaugem. Päramine lahesopp. Toa päramises nurgas seisis säng. Ei saa aru, kus on järjekorra esimene, kus päramine ots! *Püüdsime kiiremini sihile, sinna päramisse rannakülla.. M. Jürna. *Kõige päramisest pärapõrgust toodi puud kõigepealt välja, sest enne mujale raielubasid ei kirjutatud. O. Tooming.
2. ajaliselt (kõige) viimane, viimne. Olgu see päramine kord sul niiviisi teha! Nüüd on päramine aeg minema hakata. Päramine 'ülim' tõde.

pära|põhi
viimane kolgas v. sopp. Mind määrati tööle kuskile pärapõhja. Ole sa neetud põrgu pärapõhja!

pära|sool [-e]
anat jämesoole viimane, enne pärakut paiknev osa (rectum). Mitteseedunud toiduosa väljub roojana pärasoole kaudu.

päris

1. ‹adv› täiesti, lausa; õige, üsna, teataval määral (tugevdava kasutuse puhul on adverb rõhuline). Kas päris tõesti, tõsiselt? Päris täpselt ma seda ei tea, ei mäleta. Asi pole veel päris kindel, selge. Päris arusaamatu, kuidas selline asi sai juhtuda. Päris rumal ta nüüd ka pole. Seda ei või päris niisama jätta. Ta on mulle päris oma inimene. Elan päris linna servas. Päris üksi, üksinda kodus. Päris näljas pole me olnud. Minu käik ei olnud päris asjata. Korter ei ole veel päris oma. Oled sa tööga valmis? – Mitte päris. On ta päris haige või ainult väheke? Olin päris viimane. Väljas on juba päris pime. Ta on päris pisike, päris laps alles. Vanaema on veel päris kõbus. Ole päris rahulik. Saavutati päris häid tulemusi. Päris õnn, ime, et kohtusime. Sain päris vihaseks. Päris häbi, piinlik on sellele mõelda! Tööd tuli teha päris mehemoodi. Päris hirm tuleb peale sellele mõeldes. Kott on nii raske, et annab päris kanda. Ta oli päris meelt heitmas. Matemaatikaga on poisil päris tegu 'tegemist'. Päris tore tüdruk. Teenin päris hästi, korralikult. Oleme juba päris lähedal. Ootasime päris mitu minutit. No nüüd on päris põrgu lahti! Sellest toidust jätkub päris tükiks ajaks. See kõik ei olnud päris nii, kui sina räägid. *.. maarahvas jälle mõisnikega rinnutsi koos, nii et sakstel päris vesi ahjus. A. Hint.
2. ‹indekl. adj› ‹rõhulise täiendina nimisõna ees› tõeline, tegelik; ehtne. Ta ei ole mu päris isa, vaid kasuisa. Mina joon päris kohvi, mitte viljakohvi. See ei olegi päris hõbe. Elab nagu päris härra. Temast ei tule vist kunagi päris kirjanikku. Mäidu päris nimi oli Märt. Lõpuks jõudsime päris tee peale välja. Päris põhjus peitub mujal. Päris kevadeni on veel palju aega. Liivast loss pidi tulema nagu päris. *Ja siis tuli päris vihm – hall, tihe, läbinähtamatu ja piitsutav.. H. Väli. *.. üks ja teine talitus, mis ta tegi, oli nagu mängult ja mitte päris. R. Kolk.

pätt1 ‹päti 21› ‹s›
allakäinud, kindla töö- ja elupaigata inimene, hulgus, paadialune; kaabakas, huligaan. Viinanäljas pätt. Habetunud ja räpane pätt nurus viinaraha. Selles keldris ööbib hulguseid ja pätte. Trepikojas magab üks pätt. Pättide kamp, urgas. Ta hakkas jooma ja muutus pätiks. Mees jõi ennast pätiks. Poisist saigi pätt. Poeg läks pätiks. Pätid saadi kätte, võeti kinni. Nii hilisel ajal on ainult pätid liikvel. Mingid pätid kleepisid talle külge. Kes see pätt ja pasatski on? Pätti 'pätitegusid' tegema. Näeb välja, käitub nagu viimane pätt. *Korja niisugune pätt tänavalt üles, anna talle tööd ja leiba, aga tema hakkab vurlet mängima.. P. Vallak. || (sõimusõnana). Igavene, vana pätt (sihuke)! Sa oled täielik pätt! Vilets pätt, paljasjalgne! Kui kaua sa, pätt, elad meie kulul?
▷ Liitsõnad: sadamapätt.

pääste|rõngas
korgist vms. materjalist rõngakujuline vetelpäästevahend. Vette kukkunud madrusele visati päästerõngas. Päästepaadi külgedel rippusid oranžid päästerõngad. Haarasin sellest mõttest kinni kui uppuja päästerõngast. *Ma haarasin tema nagu päästerõnga järele. F. Tuglas. | piltl. Sina oled minu ainus, viimane päästerõngas!

püha|päev
nädala viimane (v. esimene) päev. Pühapäeva pidama, pühitsema 'sel päeval mitte tööd tegema'. Oli ilus suvine pühapäev. Mineval, tuleval, eeloleval pühapäeval. Pühapäeva hommikul saab kauem magada. Veetis pühapäevad oma lastega. Pühapäeval läheme külla, tulevad külalised. Kibedal tööajal tuli ka pühapäev tööpäevaks võtta. Pühapäev oli hingamispäev. Verine pühapäev aj 9. jaanuar 1905, mil tsaarivalitsuse käsul tulistati tööliste rahulikku meeleavaldust Peterburis. Iga päev ei ole pühapäev. *.. ega meil siin põle pühapäevi ja nädalalõppu nagu teil seal linnas. Üks töö ja talitus alati. R. Sirge.

pühkima ‹pühin 42›

1. midagi v. millegagi kuskilt üle libistama, libistades lükkama v. tõmbama; niiviisi midagi puhastama v. kuivatama, midagi kuskilt eemaldama. Põrandat, õue, tänavat pühkima. Luuaga, harjaga pühkima. Igaüks pühkigu ise oma ukseesine (puhtaks). Pühkis trepilt, ukseesiselt rajalt lume ära. Kojamees pühib lehti hunnikusse. Tuba on juba pühitud. Trepp on ammusest ajast pühkimata. Pühi killud kokku! Korstnat pühkima. Pühkis enne tuppa minekut matil jalad puhtaks. Õpilane pühib niiske lapiga tahvlit. Perenaine pühib nõud rätikuga kuivaks. Pühkis käsi rätikusse, põlle sisse, pükste külge. Peremees jõi klaasi tühjaks ja pühkis vuntse. Poisike pühib käisega nina. Nende rahatähtedega võid nüüd tagumikku pühkida (kehtivuse kaotanud raha kohta). Pühib taskurätiga prille. Pühkis käega laupa, üle otsaesise. Naised nutsid ja mehedki pühkisid silmi. Pühi silmad ära, kuivaks! Naine pühkis käeseljaga, põllenurgaga pisaraid. Mees pühkis otsa eest higi, põselt verd. Pühkis pluusi pealt mardika ära. Pühiti tolmu ja pesti põrandaid. Lõpetanud niitmise, pühkis vikati rohutuustiga puhtaks. Tüdruk pühkis sorakil juukseid laubalt tagasi. Tee on puhas nagu luuaga pühitud. Hoov oli inimestest tühi nagu pühitud. Uni oli äkki kui pühitud. Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu. Uus luud pühib puhta toa. *.. teise käega aga pühkisin õlleselt letilt kopikad taskusse. J. Nõmm. | piltl. Tüdruk pühkis silmist une. *Üks nõrga helgiga prožektor pühkis ajuti taevast, nagu väikese saunavihaga edasi-tagasi sopsides. L. Vaher. || millegi vastu käima, (lohisedes) vastu maad puutuma. Mantlihõlm pühkis maad. Läks, seelikusaba üle peenarde pühkimas.
2. piltl jõuga, hooga kuhugi v. mingis suunas ise liikuma v. liikuma sundima; endaga kaasa kiskuma v. (ära) kaotama, olematuks tegema. a. (loodusnähtuste kohta). Kõle põhjatuul pühkis üle põldude, ümber maja. Tuisk pühkis piki tänavat. Ummiklaine pühkis üle vööri. Tuul pühkis taeva pilvedest puhtaks. Torm, laine pühkis madruse üle parda, laevalaelt merre. Äkiline tormi-iil ähvardas auto teelt pühkida. Lumelaviin, rusuvool pühib kõik oma teelt. Vihm on jäljed minema pühkinud. *.. tuli raske ja külma talve järel äkiline kevad, pühkides lume nädalaga jõgedesse. H. Laipaik. b. ‹ka impers.› (seoses tundmuste, psüühiliste v. füsioloogiliste ilmingutega). See uudis pühkis kogu meelepaha minema. Tema lustlikud vembud pühkisid tusatuju kus seda ja teist. Kõik kahtlused, mured, kartused olid korraga pühitud. Ka viimane lootus pühiti minema. Möödunu on meelest, mälust pühitud. Sedamaid oli viha pühitud. Hommikune kargus pühkis roidumuse ihust. Uni oli otsemaid pühitud. Luuletuse algus järsku nagu, otsekui, justkui pühiti peast. Kogu lõbusus, vaprus, väsimus, valu oli äkitselt, jalamaid nagu käega pühitud. Kõik viimaste päevade halbus oli nagu pühitud. Mälestusi ei saa lihtsalt ära pühkida. *Ta tegi parema käega liigutuse, mis pühkis mu mõtte kõrvale. J. Kross. c. vägivalda kasutades kõrvaldama, (ära) koristama. Tsaar pühiti troonilt. Tsaarirežiim, reaktsiooniline valitsus pühiti minema. Kõik, kes avaldasid uuele vastupanu, pühiti teelt. Rahvas pühkis minema võõrad vallutajad. Tsivilisatsioon on pühkinud maakeralt terved rahvad. *Uusen pühkis saunad maa pealt, tõmbas krundile aia ümber. Madde Kalda. || (relvade, relvastusega hävitamise kohta). Võimas laeng pühkis tammi maa pealt. Üksainus tuumapomm pühiks terve linna maakeralt, maapinnalt (ära). Suurtükituli pühkis minema hoone katuse. *.. need paar-kolm vintidega poisinokka või vanameest pühitakse esimeste valangutega teelt eest. R. Sirge. d. (muid kasutusi). Minu väikseimgi liigutus pühkis linnud lendu. Võõrad kadusid kui tuulest pühitud. Aeg on hauaplaadilt nime ära pühkinud. *Alles läbi tiheda lepavõsa pagemine pühkis jälitajad kannult. J. Peegel. *Kuumus pühkis meid lavalt alla, sundis põrandale kükitama. L. Metsar.
3. kõnek tormama, sööstma, tuiskama, kihutama. Pööras kannalt ümber ja pühkis trepist alla. Poiss pühkis tulistjalu, jalapealt, kui tuul minema. Ants ei jäänud mind ootama, vaid pühkis kohe minekut. Pühkisime tuhatnelja, suure valuga tagasi. Teeme nüüd, et pühkima 'kiiresti minema' saame! Hobune pääses lahti ja pühkis kodu poole. Kits, jänes pühkis metsa. Mootorratas pühkis minema, nii et suitsujutt taga. *Ja naised pühkisid ribinal-robinal luudi ostma. E. Männik. || kiiresti toimima, esile tulema. *Pisarad muudkui pühkisid tulemist.. J. Lattik.

püo|nefroos
med neeru mädase haigestumise viimane staadium

raadio|sõlm
raadiotranslatsioonisõlm. Tehase, kooli raadiosõlm. Rongis on oma raadiosõlm. Raadiosõlme kaudu teatati, et viimane võistlus jääb ära.

raas ‹-u 21› ‹s›

1. väike tükk, väike kild; väheke, natuke midagi, kübeke. Järel on veel raas leiba, rasva. Supi sees oli ka raas liha. Võid polnud raasugi. Ta ei raatsinud pirukast ka kõige väiksemat raasu endale lõigata. Murdis küpsisest raasu ja pistis suhu. Poetab saia ja viskab raasud lindudele. Söö nii, et ükski raas maha ei kukuks! Sõi viimase raasu kalast. Leiba ei ole, eile sõime viimase raasu. Lapsed sõid leiva viimse raasuni ära. Sõi toidu ära, viimse kui raasu 'kõik'. Isu ei olnud, sõi ainult mõne raasu. Haige pole eilsest peale raasugi 'vähimatki' söönud. Tal pole enam raasugi tubakat. Küttematerjal on viimse raasuni otsas. *Mitte raasu kogu kraamist ei olnud nad popsisaunadesse .. peitnud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: leiva|raas, liha|raas, rasva|raas, saia|raas, suhkru|raas, toidu|raas, võiraas.
2. (hrl. ühenduses abstraktsete mõistetega:) väheke, natuke, veidike. Poisid rabelesid raas aega. Ootame veel üks raas (aega). Anna raas mahti, ma mõtlen järele. Ajame raas juttu. Ütle, kas sul on raasu aru peas? Kadus viimane kahtluse ja kartuse raas. *Ainuski vihmatuhin ei teinud maad õieti märjaks. Õhk ainult muutus raasu leitsesemaks .. U. Masing. || ‹eitavates väljendites, ka adverbilähedaselt› mitte sugugi, mitte kübetki, üldsegi mitte, põrmugi. Lahel polnud tuule raasugi. Tal pole enam mõistuse, aru raasugi. Inimesel pole häbi raasugi! Ei olnud enam kahtluse raasugi. Minus ei ole raasugi halastust. Selles loos pole raasugi tõtt. Temal pole raasugi huumorimeelt. Mul pole raasugi tahtmist teiega vaielda. See teade ei teinud mulle raasugi rõõmu. Sa pole raasugi targemaks läinud. Ta ei hooli oma elust raasugi. Ei andnud raasugi järele. Ma ei saanud täna öösel raasugi magada. Ta polnud raasugi imestunud, üllatunud. See lugu ei meeldi mulle mitte raasugi, mitte üks raas. Te liialdate natuke. – Mitte raasugi. *„Te naerate minu üle, Juta?” – „Mitte üks raas ..” L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: ande|raas, aru|raas, julguse|raas, jõu|raas, kahtluse|raas, lootuse|raas, mõistuse|raas, mõtte|raas, rõõmu|raas, õnneraas.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› (hellitavalt v. haletsevalt väikese inimese vms. kohta)
▷ Liitsõnad: lapse|raas, poisi|raas, õeraas.

raha|natuke ‹s›
vähene raha. Siin on see rahanatuke, mis ma olen kogunud. Külaliste kostitamisele kulus viimane rahanatuke. Kuidas sa oskad nii pisku rahanatukesega läbi ajada? Võttis kummutisahtlist oma rahanatukese. *Pikk talv oli rahanatukese niikuinii kokku kuivatanud. H. Laipaik.

raisk ‹raisa 23›

1. ‹s› kõnek pahameelt v. halvakspanu väljendav sõna. a. (otsese kirumis-, vandesõnana). Kuradi, kurjavaimu raisk. Sa viimane, igavene raisk! Sa raiskade raisk! Ah sa raisk, küll sajab! Kisub riidu, raisk! Küll ehmatas, raisk! Rikkus tuju ära, raisk! „Raisk,” vandus vanamees südametäiega. b. (üldisemalt, kirudes, siunates kellegi v. millegi kohta, ligikaudu täh.:) kurat, saatan, raibe vms. Ei see raisk viitsi end liigutada. Oota sa, vana raisk! Ma olen kindel, et see on tema raisa tegu. Sina raisk, tuled siia kisendama. Ahju olete nii kuumaks kütnud, raisad. Andke raisale hea keretäis! Et ma sind raiska enam siin ei näeks. Ole ettevaatlik, sel raisal on relv. Koera raisk pani lõugama! Raha raisk on alati otsas. Raamatud, raisad, on ju rasked. *Maksame ta [= karu] sellele Kartuli-raisale kinni! E. Vetemaa. *„Neil on valvekorra vahetus. Enne kaht ärge lootke!” – „Vaata raisku.” V. Maavara.
2. ‹s› van raibe. Kus raiska, seal kaarnaid, kus varandust, seal vargaid. *.. hunt oli söönud, mis tal kätte juhtus, mõnikord ka lõppenud lojuste raiska .. F. R. Kreutzwald.
3. ‹adj› hrv halb, vilets, paha; ebameeldiv, vastik. *Miinihaavad on kõige raisemad. Rebenditega. L. Promet.

raud ‹raua 23› ‹s›

1. keemiline element, hõbehall hästi töödeldav raskmetall (Fe); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Puhas, tehniline raud. Raua leiukohad, ühendid, soolad. Rauda sulatama, taguma, sepistama, töötlema. Raua tähtsaimad sulamid on malm ja teras. Niiskes õhus kattub raud roostega. Kaks naela, tonn rauda. Rauast terariist. Sepp taob hõõguvat rauda. Mõned mineraalveed sisaldavad rauda. Raseda veres oli vähe rauda. Aeg saab rauastki jagu. Raske, kõva kui raud. Tunnistaja jäi kindlaks nagu raud. Allikavesi on külm kui raud. Tao rauda, kuni ta kuum on. *Elu üksluisus ja üksindustunne närisid teda nagu rooste rauda. H. Angervaks. *Elutu raud [auto] – ja ei kuula sõna! V. Saar. || piltl miski, mis on (kõvaduselt, vastupanuvõimelt v. värvuselt) selle metalli sarnane. Ootajal peavad olema rauast närvid. Vägilase lihaste raud ei väsi. Ei palved ega pisarad kõigutanud mehe südame rauda. Juustes, habemes on märgata vanaduse halli rauda. *Et kuuma rauda taguda, hakkasin oma tõmmule vennale nüüd Venemaa otsatut suurust ja kasakate ütlematut vaprust kiitma. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: latt|raud, leht|raud, nelikant|raud, peegel|raud, sepa|raud, sepis|raud, silinder|raud, soo|raud, sordi|raud, sula|raud, toor|raud, valu|raud, vana|raud, vinkel|raud, vits|raud, ümarraud; H-|raud, T-|raud, U-raud.
2. ‹ka pl.› sellest metallist v. seda metalli rohkesti sisaldavast sulamist ese. a. (tööriistade, majapidamistarvete ja nende metallosade kohta). Lambapügamise rauad. Oherdi koosneb rauast ja peast. Ukse ees, trepis on raud taldade puhastamiseks. Istutamine käis nii, et kõigepealt rauaga sügav auk maa sisse. Mitmed rauad ja riivid ukse ees. Küttis pliiti, nii et rauad punased. Kunstmaterjalist riideid ei tohi liiga kuuma rauaga triikida. Kapten käskis raua 'ankru' sisse lasta. Reejalaste rauad on kulunud. Hobusel tuli raud alt ära. Sepp paneb hobuse rauda 'lööb rauad alla'. Sälul pole veel raudu suus olnud. Ratsanik toetas jalad kindlamini raudu 'jalustesse'. Sõjaaeg on nagu tulise rauaga mällu põletatud. *.. kel neist polnud käepärast kirvest, vikatit või muud teravat rauda, see murdis enesele tara küljest jämeda roika pihku. E. Kippel. *Anna [raha] välja nii, et rahakoti rauad tulised. H. Sergo. || släng käik (8. täh.) Lükka, vajuta esimene raud sisse! *Tõmba kolmanda või koguni neljanda rauaga, nagu traktorijaamas öeldakse. E. Rannet. | piltl. Väärnähud tuleb hõõguva rauaga välja põletada. Küll ajame, paneme mehikesele rauad suhu 'allutame ta oma tahtele, teeme taltsaks, ohjeldame'. *.. naine mässib oma viguritega mehe nii sisse, et viimane ei saa arugi, kui tal juba päitsed peas ja rauad suus on. O. Luts. b. ‹pl.› (vangiraudade, ahelate kohta). Rauad käte, jalgade ümber. Sunnitöölised kõlistavad raudu. Kurjategija saab, pärib rauad. Kelm raudadest ei pääse. *Mõni saab enne lauad, kui mina rauad saan! L. Tungal. | piltl. Tunneb südame ümber raudade pitsitust. Alistatud rahvas heitis endalt rauad. c. ‹hrl. pl.› (püünise kohta). Rebaseid, tuhkruid ja teisi loomi püüti raudadega. Raudu üles seadma, tähistama. Raudades viskleb kärp. Kanakull oli läinud raudadesse, raudu. Küll kaval rebane ka ükskord raudu satub. *Kahest rauast ja ühest lingust sai ta kokku kaks ondatrat .. N. Baturin. d. (tulirelva raua, hrl. püssiraua, ka püssi enda kohta). Vintpüssi, revolvri raud. Kahe rauaga püss. Lühikeste raudadega jahipüss. Lükkab padruni rauda. Kontrollib, kas kuul on rauas. Õhutõrjekahuri raud pöördus taeva poole. Jahimees laskis mõlemad rauad tühjaks. Põder jäi raudade ette. Ta leiti metsast surnult, raud kõrval maas. *.. sel püstolil ei ole Tamasseri rauad. Oleks tal Tamasseri rauad olevat, siis ma laseks küll .. O. Luts. | piltl. Kahe rauaga, kahest rauast laskma 'ühe tegevusega kaht eesmärki taotlema'. Sellist kuritegu tuleb karistada täie rauaga 'nagu vähegi võimalik'. Autol oli viimane rauas 'ülim kiirus peal'. *Elus oli tal tulnud küllalt rauda anda [= tulistada], küll oma kodu, küll vara kaitseks .. M. Traat. e. (külmrelva, hrl. mõõga kohta). Tõmbab tupest halja raua. *Ja langed sa võideldes vahedal raual, / siis õrnasti katab sind isamaa hõlm .. K. E. Sööt.
▷ Liitsõnad: aadri|raud, adra|raud, akna|raud, ankru|raud, astme|raud, augu|raud, haak|raud, hobuse|raud, höövli|raud, jaluse|raud, juht|raud, jää|raud, kaape|raud, kabja|raud, kaitse|raud, kapsa|raud, kirja|raud, kontsa|raud, kraap|raud, kupu|raud, käsi|raud, künni|raud, lingi|raud, liu|raud, loki|raud, lõike|raud, löök|raud, muuk|raud, märk|raud, nurga|raud, pliidi|raud, press|raud, põletus|raud, põrke|raud, püssi|raud, ree|raud, rehvi|raud, revolvri|raud, saapa|raud, saha|raud, siht|raud, talla|raud, triik|raud, tule|raud, tung|raud, vint|raud, voolme|raud, vuukraud; hundi|raud, jala|raud, kaela|raud, karu|raud, käe|raud, lamba|raud, püügi|raud, püünis|raud, rebase|raud, suu|raud, tuhkru|raud, uru|raud, vangirauad.

redu ‹11› ‹s›

1. (hulguste, jooksikute, põgenike jt.) peiduurgas, pelgupaik. Redu otsima. Varemed pakkusid hulgustele redu. Teda süüdistati ärakaranud vangi redu varjamises. || ‹sisekohakäänetes adverbilaadselt› peit, pagu, vari. Tagaajajate, sündmuste eest rettu minema. Sõja ajal pageti rettu metsadesse ja soosaartele. Talveks poeb siil kuhugi auku rettu ja jääb talveunne. Läks ühe kauge sugulase juurde rettu. Naised-lapsed viidi redusse, ise mindi võitlusse. Pääsesime metsa redusse. Poisid olid politsei eest redus. Kus te jooksikut redus hoiate? Ta varjas end aastaid ja elas redus. Kui lahing läbi, tulid inimesed redust välja. *Ei olevat nagu mehe amet redus istuda ja kõrvalt vaadata. R. Sirge.
2. hrv redutaja. *Ähää, pojuke, kuhu sa jooksiku panid? Kuhu sa peitsid redu? E. Bornhöhe.
3. (sõimusõnana:) reo. Oh sa viimane, vana redu! *Sina ei ole siia ühtegi palgi otsa ristati pannud ja mina olin enne siin, kui niisugune võõra valla redu .. Jak. Liiv. *Öösel, siis aetakse igasuguste mustapäiste redudega ringi ja tõmmatakse ennast nii tühjaks, et põõnatakse päev aega tagantjärele. E. Maasik.

reede ‹1› ‹s›
neljapäevale järgnev ja laupäevale eelnev nädalapäev. Reede õhtul, hommikul. Kontsert toimub reedel. Iga kuu viimane reede on kunstimuuseumis tasuta külastuspäev. Meil on kohtumine reede peale, reedeks kokku lepitud. Kas saad mulle reedeni veidi raha laenata? 13. kuupäevale langevat reedet peetakse eriti õnnetuks päevaks. Suur reede kirikl ülestõusmispühade eelne reede.

register ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. loetelu, nimestik (hrl. ametiasutuses); seda sisaldav raamat vms.; arvele võetud andmete ühtne kogu. Saabunud, sissetulnud kirjade register. Elanikkonna, kodanike register. Ametnikud peavad registrit. Kõik sünnid kantakse vastavasse registrisse. *.. siis läheb Jumala päikene enne looja, kui meie sinu vallatuste registriga valmis saame. O. Luts. || bibl ainestiku leidmist hõlbustav (tähestikuline) märksõnaloend (hrl. raamatu vms. lõpus). Temaatiline, koha- ja isikunimede register. Süstemaatiline 'liigitusskeemi jaotistega' register. Koguteos on varustatud mitme registriga. Entsüklopeedia viimane köide sisaldab registreid. Registrid lisatakse ajakirja aastakäigu lõppu.
▷ Liitsõnad: auto|register, dokumendi|register, hoone|register, maa|register, rahvastiku|register, sünni|register, äriregister; aine|register, isiku|register, koha|register, nime|register, sisu|register, üldregister; paturegister.
2. mer peam. tsiviillaevu ja nende ehitamist kontrolliv asutus. Register liigitab laevad klassidesse ning kehtestab laevade ehitus- ja kasutusnorme. *Aurik pidi tulema Tallinna sadamasse, kuid registri määrused keelasid tal sõidu jääs. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: mereregister.
3. muus. a. muusikariista v. inimhääle heliulatuse lõik, millele on iseloomulik ühesugune kõlavärving. Kõrge, keskmine, madal register. Laulab kõrges registris. Keskmises registris kipub hääl tuhmiks jääma. Hääl vajus järsku madalasse registrisse. Dirigent on saavutanud koori kõlavuse kõigis registreis. *.. ruumikat pimedust täitis mitme registriga norskamine .. K. Saaber. b. rühm oreli, harmooniumi v. akordioni ühesuguse kõlavärvinguga helisid; neid tekitavad ühetüübilised viled v. keeled. Oreli alumised registrid. Suur kolme manuaali ja kuuekümne kuue registriga orel. Registreid avama. Esinemisel on organistil sageli abiline registrite vahetamiseks. *Köstripapa hakkas lahtikistud registritega oreli pääl katkeliselt üht mängutükki mängima .. K. Toom. c. piltl. Iluuisutaja demonstreeris oma hüppetehnika kõiki registreid. Registreid lahti lööma, lahti tõmbama 'valjusti rääkima, laulma v. karjuma hakkama'. *Kui oodatu lõpuks tuli, avas Laane oma vabanduse registrid. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: hääleregister; kesk|register, pea|register, rinnaregister.
4. info andmeüksusi lühikest aega säilitav salvesti automaatika- ja andmetöötlusseadmeis

rehitsema ‹37›

1. rehaga riisuma, (puhtaks, tasaseks) tõmbama. Pargis rehitsetakse teid. Aednik rehitses ja kastis lillepeenraid. Ema kõplab ja rehitseb aias. Lapsed rehitsesid õue puhtaks. Rehitse puuriida juurest praht kokku! Enne muru külvamist tuleb mullapinda kergelt rehitseda. Kaevas maa üles ja rehitses tasaseks. Seemned rehitsetakse mulda. Viimane peenar sai üle rehitsetud. Rehitsesin liivalt jäljed. Värskelt rehitsetud hauaplatsid. || nagu rehaga (kokku) tõmbama v. kraapima. Mees rehitses harali sõrmedega juustes, juukseid, habemes, habet. Eit rehitseb kammiga juukseid. Mustikaid rehitseti lausa pihuga. Rehitses roobiga tukke, süsi. | piltl. Festivaliks tuleb lavastus kergelt üle rehitseda. *Sest jah, kui on endal maja ja tükike maad ja tükike taevast, mida suurt peaks siis minema veel rehitsema maailmast .. A. Mälk.
2. siblima. a. (hrl. kanade kohta). Kanakari rehitses pinumaal, mullas. *Ta [= kana] jooksis ümber poegade, kutsus neid, kord püüdis neile usse rehitseda, kord laotas oma tiivad nende üle. L. Tigane. b. piltl sorima, (läbi) otsima. Rehitses kirjade hunnikut laua peal. *Jürgen rehitses kontorilaua taga mingites rutulist esitust nõudvates paberites. N. Baturin.

resolutsioon ‹-i 21› ‹s›

1. koosolekul, kongressil vms. teatud küsimus(t)es vastu võetud otsus, mida järgitakse edaspidises tegevuses. Konverentsi, nõukogu resolutsioon. Arutatud küsimustes võeti vastu üksikasjalik resolutsioon. ÜRO Peaassamblee resolutsioonid desarmeerimise kohta.
2. juhtiva töötaja vm. otsustaja pealdis dokumendil. Direktori resolutsioon töötaja avaldusel. Lubav, keelav, toetav, jaatav, eitav resolutsioon. Ülema resolutsioon oli ühesõnaline: nõus. || aj reskript. *.. [Tartu ülikooli] majanduslikku olukorda püüti mõneti parandada kuninganna Kristiina resolutsioonidega 16. juulist 1650. H. Piirimäe.
3. jur kohtuotsuse viimane osa

riise ‹riisme 17› ‹s›

1. ‹pl.› järelriisumisel kogutud heina-, viljakõrred vms. *.. küla taga kõrgemail mail huikles ja undas juba masinaid, kui Taadermaal viimastele viljasardadele riismed otsa visati .. M. Raud. *Sulane kannab kaeraväljal parajasti hanguga riismeid rõugu juurde hunnikusse. M. Traat.
▷ Liitsõnad: heina|riise, risuriismed.
2. ‹hrl. pl.› väga vähene (ja seetõttu väärtusetu) järelejäänu; peale millegi v. kellegi hävimist, hukkumist, kadumist alles olev tühine tükike, osake; jäänus. Söömaaja riismed kuuluvad koertele. Toidumoonast on järel vaid riismed. Vaatas nukralt põlise mõisapargi väheseid riismeid. Vanast lossist on alles ainult kurvad riismed. Antiikse linna, lagunenud silla, kõdunenud tara riismed. Need põlenud notid on sauna riismed. Laeva riismed hulpisid veepinnal. Leidis metsa alt ärasöödud jänese riismed. See sõrmus oli nende varanduse viimane riise. Vene keele oskusest on ainult riismed alles. Mu koolitarkuse riismed ütlevad, et .. Võttis oma jõu viimased riismed kokku ja tõusis jalule. On kaotanud oma eneseväärikuse riismedki. Kiri võttis lootuse viimase riisme. Pühkis une riisme silmist. Ainult mõni üksik riise on vanaema pajatustest mällu jäänud. Nende kirjavahetusest on säilinud puudulikud riismed. Väeosa, garnisoni riismed andsid alla. Tolle suguharu riismed segunesid naaberrahvastega.
▷ Liitsõnad: jõu|riise, une|riise, väeriise.

ring ‹-i 21› ‹s›

1. mat tasandi osa, mida piirab ringjoon (see ringjoon kaasa arvatud). Ringi keskpunkt, raadius, läbimõõt, ümbermõõt. Ringi segment, sektor. Ma ei mäleta ringi pindala valemit. Ringi kvadratuur 'klassikaline konstruktsiooniülesanne konstrueerida antud ringiga võrdpindne ruut'.
▷ Liitsõnad: pool|ring, suurring.
2. eelmise v. ringjoone kujuline v. sarnane kujund v. ese; sõõr. Punane ring Jaapani lipul sümboliseerib päikest. Sõlel oli ringiga piiratud risti kuju. Ringina joonistatud maagiline märk. Tõmbasin paberile riste ja ringe. Langevatest piiskadest tekkisid veele ringid. Puidu ringe nimetatakse aastarõngasteks. Pudelipõhi jättis lauale märja ringi. Nool tabas märklaua välimist ringi. Ta silmi ümbritsevad sinakad ringid, tal on tumedad, mustad ringid silmade all. Tüdruk astus lambitule ringi. Kaklejate ümber on suur ring tühja maad. Trekisõitjad võistlesid 333,33 meetrisel ringil 'ringrajal'. || (kellestki v. millestki moodustatuna v. moodustununa). Tüdrukud võtsid kätest kinni ja tegid ringi. Mind lükati mängijate ringi sisse. Seisti, tantsiti ringis. Kirstu ümber kogunes leinajatest ring. Uudishimulike ring tõmbus kukkunu ümber koomale, kokku. Mehed istuvad ringis ümber lõkke. Mustlased magasid vankritest moodustatud ringi keskel. Heegelda veel viis ringi! Taime varrel on karvakestest ring. Mõned seened kasvavad suur(t)e ringi(de)na. *Sa tulid läbi valge õilmemöllu, / mis sädeles kui liblikate ring. M. Under. || (sõõrjas) piiristatud ala, millel võisteldakse. Kettaheitja, kuulitõukaja libises märjas ringis. Poksivõistluste finaalis kohtusid ringis Aasia nahkkindamehed omavahel.
▷ Liitsõnad: aasta|ring, kardi|ring, lambi|ring, pool|ring, tule|ring, valgus(e)|ring, veering; inim|ring, istujate|ring, kivi|ring, laste|ring, seene|ring, tantsijatering; (ketta)heite|ring, (kuuli)tõuke|ring, nöör|ring, poksi|ring, vasaraheitering.
3. ringjoone vm. (seda meenutava) suletud kõverjoone kujuline liikumine, tiir; pööre. Tegin ringi ümber tiigi. Hunt teeb laagri ümber ringe. Poiss jooksis paar ringi ümber maja. Kotkas tiirleb suures ringis oma endise kodu kohal. Tegime tantsupõrandal mõne ringi. Tantsijad lähenesid ringiga uksele. Päike on teinud kolmveerand ringi ümber maja. Jalgratturid läbisid ringrajal kümme ringi. Ta läks viiendale ringile kaheksandana ja püsis sel kohal viimase ringini. Viimane jooksja on ringi võrra teistest maha jäänud, on ringiga sisse saanud, lasknud enesele ringi sisse teha. Suusamatka marsruut plaaniti suletud ringina: nii start kui finiš asusid Aegviidus. Tramm sõidab uuele ringile (ringliinil). Kolm kombaini müristavad põllul ringe teha. Kündmine läks iga ringiga aina vaevalisemalt. Võtit sai keerata ainult kolmveerand ringi. Keerasin end pool ringi ukse suunas, tegin kanna peal ühe ringi. Käte, jalgade ringid. Peremees tegi oma maadele ringi peale 'käis oma maad läbi'. Tegime suvega Eestile mitu ringi peale. Õllekapp teeb veel ühe ringi 'käib seltskonnas käest kätte'. Viinaklaas lasti esimesele ringile. Mul on kaardid kaasas, teeks mõned ringid (kaardimängu kohta). Ülemuse juubeliks klapiti kümnene ring 'korjati seltskonna igalt liikmelt kümme krooni (rubla vm.)'. Tellisin ringi 'kõigile lauasistujatele' topeltviskit. *Mõnes korteris tegid toad ringi. Kui käisid mööda tube, siis jõudsid tagasi sinna, kust olid alustanud. M. Unt. | piltl. Mõtted tegid suuri ringe. Ta ei saanudki enne eksamit kogu materjalile ringi peale tehtud 'kogu materjali kord läbi loetud'. || kontroll-, jalutus-, ringkäik (1. täh.) Valvur, arst, komandant on oma igaõhtusel ringil. Meister nägi õhtuse ringi ajal, et töödega valmis ei jõuta. Postiljon sõidab oma ringi mootorrattaga. Viljapeksumasin jõudis ringiga 'tööjärjega' meie tallu. Tegime õhtul linnas pika ringi. Priit armastas jalgrattal kaugeid ringe teha. *Tema läks ühel õhtul hobust kopli viima ja tegi seal väikese ringi, et vaadata, kas aed igal pool korras. A. H. Tammsaare. || liikumine mitte otse, vaid kaare- v. silmusekujuliselt (kellestki v. millestki mööda). Tee oli suletud ja pidime tegema ringi Leppneeme kaudu. Otse ei saa, tuleb pikk ring teha. Nägin musta kassi ja tegin ringi. Hullu Juhani majast mindi suure ringiga mööda. Ema läks läbi elutoa ringiga kööki. Isa tuleb ringiga kõrtsi kaudu koju. Sõitsime kõige pikemat teed pidi, linnas ringe tehes. Jäljed tegid ringe ümber põõsaste. || kulgemine algusest lõpuni, tsükkel; kulgemine nii, et naastakse algusesse. Päev sai oma ringi täis. Vanaisa maine ring on lõppenud. Kirjanik on ringiga jõudnud oma noorpõlve ainevalla juurde. Mõiste defineerimisel ei tohi tekkida loogilist ringi 'ühe mõiste defineerimist teise kaudu, mis omakorda on arusaadav defineeritava mõiste kaudu'. *Elust osasaamise eest, oma ringi kaasategemise eest tuleb taluda ka paratamatuid vaevu.. E. Nirk. *Minu isa oli pärit maalt .. nüüd olin mina [= poeg] taas tagasi, et alustada uut ringi. M. Traat. || piltl (väljapääsuta, muutusteta olukorda märkivana). Ravimite valel kasutamisel tekib surnud, nõiutud, katkematu ring: arstim ise tekitab haigust, mille vastu tuleb omakorda rohtusid võtta. Tuli pidada lisamatš, sest turniiril tekkis surnud ring. *Kõik tõmbub iseendasse rulli, sulgub. Suletud ring. E. Vetemaa.
▷ Liitsõnad: aasta|ring, aja|ring, au|ring, ava|ring, elu|ring, finiši|ring, hoo|ring, jalutus|ring, karistus|ring, karjatamis|ring, käe|ring, käte|ring, künni|ring, lennu|ring, nõia|ring, pea|ring, piima|ring, pool|ring, puusa|ring, päeva|ring, päikese|ring, pöia|ring, pööramis|ring, pöörde|ring, randme|ring, ratta|ring, sajandi|ring, staadioni|ring, sõidu|ring, tantsu|ring, tirel|ring, trahvi|ring, täis|ring, valsi|ring, voolu|ring, võnke|ring, võre|ring, võtmering.
4. spordivõistluse (sageli võistluse sarja) üks järk (mille vältel näit. kõik võistkonnad mängivad turniiril omavahel üks kord läbi). Korvpallurid lõpetasid meistrivõistluste esimese ringi viie võidu ja kuue kaotusega. Väravpalluritel on kolmandast ringist peetud neli kohtumist, ent teisest ringist üks mäng pidamata. Esimese ringi neli viimast teise ringi ei pääsenud. Tennise karikavõistlustel võitis Ungari esimeses ringis Soomet ja läks teises ringis kokku Rootsiga. Lauatennises kaotati juba esimeses ringis. Maadleja võitis teises ringis ja sai veerandfinaali. || (üldisemalt mingi tegevuse ühe etapi kohta). Arutati mitmendat ringi, kuidas asja lahendada. Käsikiri on esimest ringi toimetatud. Peenrad on juba teist ringi üle käidud 'kitkutud, hooldatud'.
▷ Liitsõnad: ava|ring, eel|ring, kaotus|ring, miinus|ring, plussring.
5. miski tervikut moodustav, koos v. ühtsena käsitletav: kogum, hulk; keskkond; seltskond vms. Probleemide ring laieneb, suureneb, avardub. Arutluse all oli maksudega seotud teemade ring. Määratle oma võimaluste, harjumuste, kohustuste ring! Bioloogia ei kuulu mu huvide ringi. Teadmiste ringi saab alati laiendada. Esimehe volituste ring on määratud põhikirjaga. Elu veeres argikohustuste ringis. Oma kannatuste ringi sulgunud naine. Kunstnik, kes rikastas graafikatehnikate ringi. Tema jaoks on ärimaailm tundmatute elunähtuste ring. Põõrdusin oma mõtete ringi tagasi. Poiss kasvas üles isa radikaalsete vaadete ringis. Kippusin kodunurga kitsast ringist kaugemale. Ta huvid piirdusid poe ahta ringiga. Kodu – õpingud – töö oli ring, millest ta pääseda ihkas. Ajakirja autorite, lugejate ringi üritati laiendada. Seadus suurendab pärijate ringi. Esimese. teise ringi pärijad. Kingsepa kundede ring on kitsenenud. Ta elab kapseldununa muusikute kitsasse ringi, on tuntud inimene kunstnike ringis. Nii huvitavate vestluskaaslaste ringist oli kahju lahkuda. Ta kuulub presidendile lähedaste inimeste ringi. Lobiseti niisama sõprade ringis. See tõotab tulla kohviõhtu kitsamas ringis, peoõhtu valitud ringile. Klubisse võeti liikmeid üksnes tuntud inimeste ringist. Perekond on minia oma ringi vastu võtnud. Vanad olijad üritasid uut meest oma ringi tõmmata. Koduses, perekondlikus ringis on ta jutukas. *Te ringi, laulikud, ma tahan astu. H. Visnapuu. || ‹hrl. pl.› ringkond. Uudis levis ülikooli ringides kulutulena. Neis ringides peetakse haridusest lugu. Ta liikus kirjandushuvilistes ringides, oli pealinna ringides omainimene. *Suudlust hindavat tean kõrgemaidki ringe: / me kuninganna käest me õnnelikem lord / sai ükskord kah seks loa! J. Kross (tlk). || (inimeste harrastusliku, erialase, poliitilise vms. ühendusena:) selts, klubi, ühing. Kodu-uurimise, kujutava kunsti, ajaloo, raadiotehnika ring. Osavate käte ring. Noorte loodussõprade ring. Raskejõustiku harrastamise ring. Ühineti ringi, organiseeriti, asutati ring. Tahaks mõnest ringist osa võtta. Klubis töötab 16 ringi. Ringi juhataja. Teaduslik ring. Marksistlikud ringid. Usulised ringid. Illegaalne ring. Ta kirjutas uurimuse neopositivistide Viini ringist.
▷ Liitsõnad: huvide|ring, ideede|ring, jutu|ring, külaliste|ring, küsimus(te)|ring, lugejate|ring, mõju|ring, mõtte|ring, nähtuste|ring, perekonna|ring, probleemi(de)|ring, silma|ring, sõprade|ring, sõprus|ring, teema(de)|ring, tunnetus|ring, tutvus|ring, vestlus|ring, äriring; aine|ring, ajaloo|ring, balleti|ring, draama|ring, eriala|ring, esperanto|ring, esteetika|ring, estraadi|ring, filmi|ring, foto|ring, harrastus|ring, huvi(ala)|ring, isetegevus|ring, karskus|ring, keraamika|ring, kino|ring, kirjandus|ring, kodundus|ring, koreograafia|ring, kultuuri|ring, kunsti|ring, käsitöö|ring, laste|ring, laulu|ring, liiklus|ring, looduskaitse|ring, lugemis|ring, male|ring, mudilas|ring, muusika|ring, näite|ring, piibli|ring, poliit|ring, psühholoogia|ring, raadio|ring, rahvatantsu|ring, raskejõustiku|ring, spordi|ring, sõnakunsti|ring, taidlus|ring, teadus|ring, tehnika|ring, töölis|ring, vaidlus|ring, võimlemis|ring, õmblus|ring, õpilas|ring, õpi|ring, õppering.

rinna|laps [-e]
imik. Hällis, süles oli tilluke rinnalaps. Viimane kui piimatilk hoiti rinnalapsele. Ta poeg suri juba rinnalapsena. Haiget tuli sööta kui rinnalast.

rist ‹-i 21› ‹s›

1. (hrl. täisnurgi) lõikuvatest sirgjoontest moodustatud kujund v. märk; samakujuline ese. a. põikpuuga post, mille külge vanaaja kurjategijaid surema seoti v. naelutati. Jeesus löödi risti. Kurjategijad poodi risti(le). b. selline kujund v. ese maagilise v. sakraalse (meil hrl. ristiusu) sümbolina. Usulise sümbolina tuntakse risti peaaegu kõikjal maailmas. Preestril on rist rinna peal, õnnistamiseks käes. Katedraalil, kirikutornis sädeleb rist. Risti ette lööma, heitma, taguma 'käega ristimärki tegema'. Rangidele tehtud rist pidi hobust hoidma õnnetuste eest. Ta kardab mind kui kurat risti. Kreeka rist 'täisnurgi asetsevate võrdsete harudega rist'. Ladina rist 'täisnurkne rist, mille alumine haru on teistest pikem'. Antoniuse rist 'T-kujuline rist'. Andrease rist 'X-kujuline rist, mille keskel võib olla vertikaalne joon'. *Risti ja mõõgaga tungisid nüüd sakslased ühelt poolt, taanlased teiselt poolt eestlastele peale. A. Vassar. c. selline ese hauamärgina. Haual oli puust, kivist, marmorist rist. Kääbas on rohtunud ja rist längu, viltu vajunud. Sammaldunud ristid vanal surnuaial, kirikuaias. Ristideta hauad. d. samakujuline (kõrgem) aumärk. Georgi rist. Onu sai sõjas risti rinda. Ohvitseril oli rind riste ja aurahasid täis. e. selline märk embleemina, ornamendi motiivina, peremärgina vms. Skandinaaviamaadel on ristidega lipud. Kiirabiauto külgedele on maalitud punased ristid. Punane Rist 'rahvusvaheline organisatsioon, mille ülesandeks on sõjas v. loodusõnnetuste tagajärjel kannatada saanute abistamine'. Korraga ilmus nähtavale musta ristiga lennuk. Puust õllekannudele põletati riste ja südameid. *Ka seisis.. suurpurje sees Hansa rist, mastis nende punavalge vimpel. H. Sergo. f. ristamisi tõmmatud kriipsud allkirja asemel, meelespidamise v. mahatõmbamise märgina vms. Mehed tegid allkirja asemel kes risti, kes pöidlajälje. Tegi paberile kolm risti alla. Tõmbasin mitmele käsikirja lõigule risti peale. Külalise saabumise päeva ette tehti kalendrisse rist. Kuhu ma pean risti tegema! (imestus- v. üllatushüüatus hrl. ootamatu külalise, teo vms. puhul).
▷ Liitsõnad: haak|rist, kald|rist, niit|rist, põik|rist, ratas|rist, rõngasrist; haua|rist, kaelarist; kivi|rist, kuld|rist, malm|rist, puu|rist, raud|rist, sepis|rist, vaskrist; rüütli|rist, vabadus|rist, vapruserist.
2. ristumiskoht; ristmik. Kahe tee ristil tehti väike peatus. Hommikul oli raske liiklusõnnetus Narva maantee ja Veski tee ristil. Viaduktist kuni Tulika tänava ristini läksin joostes. Ootasime Mäo ristil Tallinna bussi. *Rannatee ristis tegi auto kaare ning Jaan sõitis uuesti küla poole tagasi. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: maantee|rist, sihi|rist, tee|rist, tänavarist.
3. risti. Rist on trump. *.. minagi õppisin [kaardimaste] tundma, mis on rist, mis on pott.. M. Metsanurk.
4. piltl raskused, mured, vaev; häda, nuhtlus, tülin, koorem. Elu pole muud kui rist ja viletsus. Igaüks peab oma risti kandma. Mis häda ja risti seal kõik kannatada tuli! Küll võib ikka rist olla joodikust mehega! Ise sa endale selle risti kaela võtsid. Ja sellise majaloksu oled sa endale ristiks kaela võtnud! Kellel nüüd sellist risti veel vaja peaks olema. Naabritega on üks igavene, viimane rist. Uus auto osutus rohkem ristiks kui rõõmuks. Kooselu muutus lõpuks mõlemale ristiks. Osa inimesi on ainult teistele ristiks maailma sündinud. Ema nägi lapsega ööd läbi risti ja vaeva. Selle poisi kasvatamisega nägid vanemad alles risti. Oh seda häda ja risti! Issanda rist ja viletsus! *Suvel aga veeresid päevad uniselt ja õhtul ei saanud õiget und, see oli üks rist igapidi. K. Ristikivi.
5. esineb kohkumist, pahameelt v. põlastust väljendavates hüüatustes. Issa(nda) rist! Sa püha rist, küll sa oled ikka tossike! Oh sina taevane rist, kui palav siin on! *Sa rist, ju koidab!/ Aeg otse lendab töö ja naljaga. J. Kross (tlk).

risu ‹11› ‹s›

1. metsaalused pudemed (lehed, okkad, oksad); praht, prügi, rämps. Metsaalune on risu ja kuivanud lehti täis. Maja ümber vedeleb palju ehitusprahti ja risu. Harakas kannab tulevase pesa tarvis risu kokku. Jõgi kannab kaasa igasugust risu. Park, teerada puhastati risust, tehti risust puhtaks. Lapsed riisusid, pühkisid prahi ja risu kokku. Võsast korjatud risu viidi lõkkesse. Aedades põletatakse mullust risu. Tuleb vanad hooned lammutada ja risu ära vedada. Lagunenud aed parandati, aga risu jäeti koristamata. Õu oli nagu prügiauk, kuhu loobiti kõiksugu vana koli ja risu. *Jääb see risu maha, siis on üraskid platsis ja uut metsa ära püüagi istutada. A. Siig. | piltl. Keel puhastatagu igasugusest risust!
▷ Liitsõnad: lehe|risu, oksa|risu, metsa|risu, puurisu.
2. tarbetu koli; miski katkine v. tarvitamiskõlbmatu, logu. Pööningule tassitakse igasugu risu, mida enam ei vajata. Viskas luuakontsu muu(de) risu(de) hulka. Voodiks oli neil mingi vana rauast risu. Kes niisuguse risuga enam künnab! Vanad, risuks sõidetud autod. *„Mis me selle risuga peale hakkaksime?” küsis Kaarel. „Aknad on puruks taotud, suurem osa uksi eest ära kantud, aiad ära põletatud.” O. Tooming. || risuks piltl ülearuseks, tülinaks, ristiks. Seitse aastat lebas ta halvatult, risuks nii endale kui teistele. Ega vanad taha noortel risuks ees olla. Risuks ta kaelas ei ole, rügab tööd teha nagu teisedki. See mees oli talle kogu aeg risuks jalus. *Ja mitte üksnes ülearusena ei tundnud ta ennast – ei, tüliks, risuks, rõhuvaks ristiks ja koormaks oli ta igaühele! E. Vilde.
3. hlv roju, reo (ka kirumissõnana). Vaata koera, tuleb risu veel kallalegi! Kassil, risul, on pulmad käimas. Kus ta, risu, nii kaua on! Astu jalust, risu! Sina (viimane) risu, või plehku pistma! Sa risu, kuidas hammas valutab! *Olin, olin joodik ja risu, aga enam ei võta. O. Luts.
▷ Liitsõnad: kassi|risu, koerarisu.

roheline ‹-se 5›

1. ‹adj› muru, puulehtede, taimede värvi. Roheline värv, värvus. Samblakarva roheline. Roheline konn, muru, sammal, orasepõld, männioks. Roheline nagu rohi. Nõlvak oli orasest roheline. Kassi rohelised silmad. Fooris põles roheline tuli. Rohelise tulega 'rohelise fooritule ajal' võib tänavat ületada. Roheline pael, kleit, pluus, müts, barett, mantel. Rohelise kaleviga kaetud laud. Roheline klaas. Riie, kast värviti roheliseks. Maa, kask läheb kevadiselt roheliseks. Meri on mõnikord roheline. | piltl. Rängast pingutusest oldi päris rohelised. Vangide rohelised näod kõnelevad kannatustest. Merehaige läks näost lausa roheliseks. Tüdruk läks tema edust kuuldes vihast, kadedusest roheliseks. || (taime- ja loomanimetustes ning muudes terminites ja terminilaadsetes ühendites). Roheline kärbseseen, münt, hallitusseen. Roheline rähn, vares, kärnkonn. Roheline sibul 'sibulapealsed'. Roheline 'roheliste aedviljade v. maitsetaimedega' supp, majonees, või. Kas sa jood meelsamini rohelist või musta teed? Austraaliat nimetatakse roheliseks mandriks. Roheline seep 'kaaliumseep'. Roheline vöönd 'haljasvöönd'. Roheline kae 'glaukoom'. Roheline kaart 'alaline elamisluba USA-s'. Roheline raamat 'inimtegevusest ohustatud ja hävivate taimekoosluste loend'. Roheline revolutsioon 'üritus parandada maailma toitlusolusid arengumaade teraviljatoodangu järsu suurendamise abil'. Roheline kiir 'optiline nähtus, mille korral loojuva Päikese viimane kiir v. tõusva Päikese esimene kiir on 1-2 sekundi vältel roheline'. || piltl. Roheline kuld 'mets'. Kellelegi v. millelegi rohelist teed andma 'kõiki takistusi kõrvaldades toetama'. Kõigile uuendustele anti roheline tee. See käsikiri sai rohelise tee ja varsti oli raamat müügil.
▷ Liitsõnad: fosfor|roheline, hallitus|roheline, klaas|roheline, kuuseoksa|roheline, lehe|roheline, leht|roheline, malahhiit|roheline, mere|roheline, muru|roheline, mürk|roheline, nefriit|roheline, oliiv|roheline, oras|roheline, pastell|roheline, pudel|roheline, reseeda|roheline, rohi|roheline, sambla|roheline, samet|roheline, teelehe|roheline, vase|roheline, õunroheline; ere|roheline, erk|roheline, hall|roheline, hallikas|roheline, hele|roheline, igi|roheline, imal|roheline, kahkjas|roheline, kahvatu|roheline, kollakas|roheline, käre|roheline, külm|roheline, lillakas|roheline, mahlakas|roheline, matt|roheline, mustjas|roheline, must|roheline, pruunikas|roheline, punakas|roheline, rõõmus|roheline, sinakas|roheline, sini|roheline, sügav|roheline, terav|roheline, tuhm|roheline, tume|roheline, valkjas|roheline, õrnroheline.
2. ‹adj› küpsemata, valmimata, toores. Rohelised pohlad, maasikad. Marjad, õunapunnid on alles üsna rohelised. Rohelistena pole sõstrail õiget maitset. || piltl noor, naiivne ja kogenematu. Roheline nooruk, uustulnukas. Neid peetakse veel üsna rohelisteks. Praktilistes küsimustes on ta päris roheline. Maailmavaatelt, poliitiliselt oldi küllaltki rohelised. Noori ja rohelisi oli ehitusel palju. Kes temasugust rohelist kuulda võtab? Noore maletaja mängustrateegia oli väga roheline. Tagantjärele tundusid esimesed artiklid sootuks rohelistena. Ega need lood kõige rohelisemad olnudki.
3. ‹s› see, mis v. kes on rohelist värvi. a. roheline värvus, värv v. värvaine. Kodusel teel saadi rohelist kadakasamblikust ja kartulivartest. Kollase ja sinise segamine annab rohelise. Värav värviti rohelisega. Laps tõmbas pealkirjad rohelisega 'rohelise tindi v. pliiatsiga' alla. Ta oli üleni rohelises 'rohelises riietuses'. b. rohelised aedviljad ja maitsetaimed. Varajase rohelise kasvatamine, saak. Talunik turustab oma rohelise linnas. Praevaagnad olid rohelisega garneeritud. *Lambaliha, mis koos suure hulga rohelisega lauale tuuakse, tundub .. veidi vintskena ja soonilisena. J. Smuul. c. loodus, mets, haljastus. Väljasõit rohelisse. Rohelisse uppunud väikelinn. Nädalalõpuks ruttavad kõik rohelisse. Suvel püütakse võimalikult palju rohelises käia, viibida. Lapsed ei raatsi rohelisest ära tullagi. Selles linnas on palju rohelist. *Meie istusime talvel suure laua ümber või suvel kusagil rohelises ja laulsime.. A. Kitzberg. d. värsked lehtedega puud v. oksad, vanikud vms. kaunistusena. Saal oli rohelisega kaunistatud. Pidupäevadel tavatsetakse hooneid ja siseruume rohelisega dekoreerida. Pühadeks on kombeks rohelist tuppa tuua. e. ‹hrl. pl.› ökoloogilist mõttelaadi pooldav ja rakendav inimene. Roheliste liikumine 'elukeskkonna kaitseks tekkinud ühiskondlik liikumine'.