[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

äkitselt ‹adv›

1. äkki, järsku, ootamatult. Poiss pistis äkitselt jooksu. Auto peatus äkitselt. Üks võõras astus äkitselt minu juurde. Uks tehti äkitselt lahti. Ärkasin mingi müra peale äkitselt üles. Nägin äkitselt meest kukkuvat. Kuulsin äkitselt kõrvalruumis vaikseid samme. Äkitselt naer, laul katkes. Äkitselt käis terav kõmakas. Äkitselt lahvatas leek, puhkes äike, juhtus õnnetus. Äkitselt ilmus udu tagant päike. Jäi äkitselt haigeks. Isa suri äkitselt. Ettepanek tuli mulle liiga äkitselt. Töötas ja rahmeldas, siis jättis äkitselt kõik sinnapaika. Ma ei saanud äkitselt aru, mida taheti. Tal kargas süda äkitselt täis. Temas oli äkitselt tärganud kahtlus. Äkitselt meenus üks hommik koolipõlvest. Kõik tuli äkitselt nagu välk selgest taevast.
2. kiiresti, hoogsalt. *Põleb [känd] kui jaanik, ei liigu vissilt ega ülearu äkitselt. H. Väli. *Ta teeb kõike äkitselt, tormates, ilma et fakte kontrolliks või uuriks .. O. Samma (tlk).
3. (kahtlust, kahtlevat oletust väljendades:) äkki, vahest, ehk, võib-olla. Äkitselt räägib ta tõtt? *.. pea hirmsasti sügeleb, äkitselt mõni puuk juustesse sattund .. E. Vetemaa.