[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ühtlane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
võrdlemisi ühesugune oma välisilmelt, omadustelt v. tempolt (eri paigus, eri ajalõikudes). Ühtlase hoonestusega linnaosa. Vili põldudel oli ühtlane. Maad kattis ühtlane lumevaip. Ühtlase lõimisega pinnas. Angoora kitsede vill on ühtlane. Vanaema kedratud lõng oli peen ja ühtlane. Taimestiku ja loomastiku levik ei ole piirkonniti ühtlane. Leivaviilud ei olnud ühtlase paksusega. Ühtlane selge käekiri. Ühtlane sujuv kõnnak. Kogu distants läbiti ühtlases tempos. Rongi ühtlane rappumine suigutas. Ühtlane keemine, voolamine. Ühtlane liikumine füüs liikumine, mille kiirus ajas ei muutu. Ühtlane areng. Kasvuhoones püsis ühtlane temperatuur. Kogu merereisi ajal puhus ühtlane 'ilma puhanguteta' tuul. Algas lausvihm – ühtlane ja tugev. Kogu päeva oli maanteelt kuulda ühtlast mootorimüra. Kõrvalvoodist kostis ühtlast rahulikku hingamist. Näituse tase on võrdlemisi ühtlane. Kirjaniku looming pole päris ühtlane: suurepäraste teoste kõrval on ka teisejärgulisi. Romaani esimene osa on järgnevatest ühtlasem ja viimistletum.
▷ Liitsõnad: ebaühtlane.