[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

üks|ainus ‹üheainsa, üht(e)ainust e. üht(e)ainsat, ühteainsasse› ‹adj›

1. ainult üks, üksainuke, ainus. Paadis oli üksainus mees. Lastest on tal elus üksainus poeg. Perekond elas ühesainsas pisikeses toapugerikus. Toas oli üksainus laud ja üksainus tool. Üle oja viis ühestainsast palgist purre. Oleks mul kas või üksainus kroongi taskus. Üheainsa aastaga on siin palju muutunud. Tühjendas klaasi üheainsa sõõmuga. Koosoleku päevakorras oli üksainus punkt. Ma olen seda naist näinud üksainus kord. Mul on üksainus soov: et sa mind ei unustaks. Kui ta lausuks üheainsagi lohutava sõna! Naistutvusi tal polnud, mitte ühtainsatki. Neist meestest pole enam ühteainsatki elavate kirjas. *Inimesel on üksainus elu ning meie ise oleme selle elu peremehed, õigus, Kaspar? J. Tuulik. | ‹substantiivselt›. Kui üksainuski teda kodumaal ootaks!
2. üks üldine, kõike hõlmav, mitte midagi muud sisaldav. Kevadel on õu üksainus päratu mudalomp. Sadamas oli üksainus mastide mets. Kogu tema elu on olnud üksainus töörügamine. Metsasalud läksid kaugemal üle üheksainsaks päratuks laaneks. Tuulepuhangud ägenesid, kuni lõpuks ühinesid üheksainsaks tormimölluks. Poisi nägu oli üksainus suur rõõm. Päevad möödusid ühesainsas suures ootusärevuses.