[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ütlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. eriline kindlakskujunenud väljend, kõnekäänd, fraas, ütlemine (2. täh.) Rahvapärased ütlused. Üldtuntud vanasõnaline ütlus. Vanarahva ütlused nagu „luu ja nahk”, „püksid sõeluvad püüli”. Tuntud on ütlused „Meest sõnast, härga sarvest” või „Hooletus ees, õnnetus taga”. Igiaegadest on käibel halvustav ütlus „Käi kuu peale!”. *Kas tõesti peab paika vana kulunud ütlus, et armastus tegevat pimedaks? B. Kabur.
▷ Liitsõnad: rahvaütlus.
2. ütlemine (1. täh.) Poetas teiste jutu sekka mõne naljaka ütluse. Kohalike elanike ütlust mööda tulevat alevini oma paarkümmend kilomeetrit. Lastel oli meeles ema hoiatav ütlus. Meenusid vanaonu Juhani ütlused selle paikkonna kohta. Püüdis oma äsjast ütlust hilisemas jutuajamises pehmendada. Kordas uuesti oma ütlust. Raamatu tekstis on kohati soomepäraseid ütlusi.
3. jur suuliselt esitatavate faktiliste andmete kogum. Tunnistaja ütlus.
▷ Liitsõnad: valeütlus.