[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aiva ‹adv›
aina. a. kogu aeg, üha, ainult. Temperatuur aiva langeb. Aiva töö ja töö, puhata ei saagi. Aiva selgemini hakkasime seda tundma. Rahvast tuli aiva juurde. *Kondivalu uuest kõrtsirahvast kuuldus aiva head. E. Vilde. b. lausa, päris. Ta on aiva noor alles. Kodused tööd aiva laokil. *Tema'p see laudale katuse peale sopsiski, pannes räästasse aiva puhta pilliroo .. A. H. Tammsaare.

aiva ‹6› ‹s›
küdoonia