[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

asula ‹1› ‹s›

1. (hrl. tiheda, kompaktse hoonestusega) asustatud koht (näit. linn, alev, küla). Väike, suur asula. Linnalised asulad ja maa-asulad. Iru muistne kindlustatud asula. Kirikute, raudteejaamade juurde tekkinud asulad.
▷ Liitsõnad: abi|asula, keskasula; kaevandus|asula, kaluri|asula, kolhoosi|asula, kuurort|asula, maa-|asula, polaar|asula, puhke|asula, põllumajandus|asula, sovhoosi|asula, töölis|asula, tööstus|asula, vabrikuasula.
2. hrl van inimeste eluase v. asumispaik. *Sest ka oma vannitoa saavad nad, kuigi mitte selles ajutises asulas, vaid pärises eluhoones .. A. H. Tammsaare.