[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

atmosfäär ‹-i 21› ‹s›

1. Maad (v. mõnd muud taevakeha) ümbritsev gaasikiht, õhkkond. Maa atmosfäär. Kosmoselaev jõudis Veenuse atmosfääri.
2. piltl mingis keskkonnas, kollektiivis jne. valitsev meeleolu, õhkkond, õhustik. Laulupeo pidulik ning ülev atmosfäär. Loovaks tööks soodus atmosfäär. Kasvas kirjanduslikus atmosfääris.
3. füüs tehn mittesüsteemne rõhuühik. Füüsikaline atmosfäär ehk normaalatmosfäär 'rõhk 760 mm elavhõbedasammast (tähis atm)'. Tehniline atmosfäär 'rõhk 1 jõukilogramm ühele ruutsentimeetrile (tähis at)'.