[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

häbenema ‹37›
häbi tundma; häbelik olema, arglema. Häbeneb oma päritolu, vanemaid, iseennast. Häbene oma sõnu! Laps häbeneb võõraid. Poiss häbeneb kangesti tütarlapsi. Häbeneb otsa vaadata, tantsida. Häbeneb oma rumalust, harimatust, musta minevikku. Mis sa vannud, häbene ometi! Häbene sinu pärast kas või silmad peast! Minu ees, mind ei tarvitse sul sugugi, põrmugi häbeneda. Lõi häbenevad silmad maha. Pöörab häbenedes pilgu kõrvale. Söö, söö, ära häbene! Häda ei anna häbeneda. *Eeva tahtis poega suudelda. „Kõik vaatavad, mammi,” häbenes poiss. L. Promet.

(oma) silmi peast häbenema vt silm [-a]