[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hõikama ‹hõigata 48›

1. eemalt kellelegi midagi (käsku, kutset, teadet, märguannet vms.) hüüdma. Hõikasin kõigest jõust, kuid keegi ei vastanud. Mees hõikas: „Jõudu tööle!” „Poisid, pidage kinni!” hõikas Peeter täiest kõrist. Kõik hõikasid nagu ühest suust: „Oleme nõus!” „Hei! Tulge siia!” hõigati meile vastu. Ta hõikas mulle paar arusaamatut sõna jutu vahele. Pootsman hõikas, et maa paistab. *„Hei, külamees, too lootsik vastu!” hõikas äkki keegi kaldalt. M. Aitsam. | piltl. Vili on nii hõre, et üks kõrs hõikab teist taga. || (lindude laulu, muusikariistade, sireenide vms. heli kõlamise kohta). *„Pio-liju, pio-liju!” hõikab korraga lind. R. Sirge. *Rongkäik algab pidulik, / hõikavad fanfaarid. M. Kesamaa.
2. hõikega (kuhugi) kutsuma; valju häälega nimepidi hüüdma. Kedagi sisse, tagasi hõikama. Hõika kari koju! Ma hõikan ise sööma, õhtusöögile. Mine, hõika ta kohe siia! Keegi hõikas mind nimepidi. „Kas sa hõikasid mind?” küsis ema. „Ju-uu-han,” hõikas õuest naisehääl. *Valvur pistis pea ukse vahele ja hõikas Roogeni välja. M. Raud.
3. van nimetama, kutsuma. Poissi hõigati Priiduks.

maha hõikama
van abielluda soovijaid kirikus kuulutama. *Meie oleme mõne tunni eest kiriku juures lugemas käinud ja – pühapäeval hõigatakse meid kantslist maha. A. Kitzberg.