[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hoopiski ‹adv›

1. ‹jaatavas lauses› hoopis. a. Kujutlesin teda hoopiski teistsugusena. Ma unustasin hoopiski poes käia. Haigusnähud vähenevad või kaovad hoopiski. b. ‹komparatiiviga›. Praegu on sul hoopiski olulisem õppida kui tööl käia. *Kuusikud on hoopiski süngema hõnguga, tihedamad. F. Nõmmsalu. c. (adverb rõhutu). Peaksin rõõmustama, aga hoopiski muretsen. Ta õppis hoopiski arstiks.
2. ‹eitavas lauses› põrmugi, sugugi; üldsegi. Ma ei taha hoopiski magada. Ta pole hoopiski mitte halb inimene. Ei, pimedus polnud hoopiski hirmus. Õnnetused ei murdnud teda hoopiski. Poiss ei ole hoopiski isa moodi. Ta ei salli kedagi, tüdrukuid hoopiski mitte. *„Ei tule täna ega tule hoopiski! Läks kolhoosi!” hüüab Kristiine. R. Vellend.