[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuradim ‹-a 2› ‹adj›
kõnek halvem, hullem, pöörasem, kuratlikum. Kõige kuradim on see, et ta mulle midagi ei rääkinud. *Ükskõik kuhu. Kas või paadi alla. Ega kuradimat ikka ei saa olla kui siin. E. Krusten. *Taga targemaks, taga kuradimaks! Või tema tahab tulla Raiesmikule sulaseks? E. Vaigur.

nuhtlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. nuhtlemine, karistamine; karistus. Kehaline nuhtlus. Vastuhakanud talupoegade nuhtlus Mahtra väljal. Varga nuhtluseks oli käe maharaiumine. Vitstega, keppidega peksmine oli tavaline nuhtlus. Linnakodanikud kogunesid kurjategijate nuhtlust pealt vaatama. Teda ei või nuhtluseta jätta, ta on nuhtluse ära teeninud. *.. neid [= talupoegi] iga vähema kui eksimise eest kõige häbistavama nuhtluse alla heitsid. E. Vilde. *Ema püüdis neid [= poegi] küll noomimise ja nuhtlusega tööle ning virkusele sundida .. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: ihu|nuhtlus, peksu|nuhtlus, surmanuhtlus.
2. häda, õnnetus, katsumus, vaev; tülin, tüütus. Katkud, näljahädad, sõjad on olnud inimkonna kõige rängemad nuhtlused. Need olid jumala nuhtlused, issandast saadetud nuhtlused. Häda ja nuhtlus on elada võõra võimu all. Küll on nuhtlus kutsumata külalistega. Käivad siin iga päev nagu nuhtlus. Käsitsi pesu pesta on viimane 'kõige hullem' nuhtlus. Kui pääseks prussakate nuhtlusest! Küll on kärbseid, päris nuhtlus kohe! Tal on lapsed väikesed, ämm ka nuhtluseks kaelas. Umbrohi, taimehaigused, mutid on aiapidaja nuhtluseks. Huligaanid on ümbruskonna nuhtlus. Kivid on meie põldude nuhtlus. *Nuhtlus see ühiskorter! Naabrid on sama mis äratuskell. L. Tungal.

poisim ‹-a 2› ‹adj›

1. poisilikum, rohkem poisi laadi. *Maailm oli siis [lapsepõlves] suurem ja poisid poisimad. L. Meri. *.. too, kes selja tagant märksa poisima mulje jättis, oli näo poolt vaadates .. ilmsesti vanem. J. Kross.
2. murd halvem, hullem. *Rattarehvid hakkavad helisema, selge märk, et tuul läheb järjest poisimaks. J. Tuulik. *.. tundsin, et jalg oli paranemise asemel veelgi poisimaks läinud.. H. Sergo.

sitt ‹sita 23›

1. ‹s› väljaheide, roe. a. vulg (inimesel); ‹ainsuse väliskohakäänetes adverbilaadselt› roojamine. Läks sitale, on sital, tuli sitalt. b. kõnek sõnnik. Põllule veeti sitta. Rikastel on raha kui ratsahobuse sitta. *„Suhkrupeet on nagu seajalg, algul sita sees, hiljem sulab suus,” püüdis Käpa Paul naisteväge lohutada. K. Saaber. *Silo järele, sitta tõstma, lehmi nühkima, piima tassima, heinu vedama – sinna ma kõlban, muuks mitte... J. Sarapuu.
▷ Liitsõnad: hiire|sitt, kana|sitt, kirbu|sitt, kärbse|sitt, linnusitt vrd juudasitt.
2. ‹s› kõnek mustus, roppus, räpp. *Issand, sa ise tead... kui mind, vanainimest, ees ega taga kasimas ei oleks, upuksid vist mõlemad sita sisse ära. L. Kibuvits. || miski täiesti vilets, halb v. tühine. Mitte film, vaid sitt, haltuuramaiguline soperdis!
3. ‹adj› kõnek täiesti vilets v. halb. Olukord on sitt. Ajad on sitad. On alles sitt lugu! Ta on üks sitt mees. Sihukese sita autoga ma ei sõidagi. Ilm kipub sitaks minema. Sitt viin, aga juua kõlbab. *Ja nad pole sugugi seda sitemat sorti ülemad – kortel viina kassiahastuse ja peksu peale on ju suur asi. H. Sergo.
4. kasut. mitmesugustes halvustavates v. rahvapärastes ütlustes ja väljendites (vahel ka sõimusõnana). Mine, sõida sitale oma jutuga! Kedagi sitale saatma 'kedagi minema ajama, kellestki lahti ütlema v. kedagi mitte kuulda võtma'. Teda hoia nagu sitta pilpa peal 'väga õrnalt'. Ega ikka sitast saia 'kõlbmatust asjast korralikku' saa. Ega minagi sita pealt riisutud 'kehv, väärtusetu isik' ole! Ära sitta puutu, hakkab haisema 'jäta rahule, muidu tuleb asjata pahandust'. No on sita 'pahanduse, jama, ebameeldivuse' kokku keeranud! Saagu või sitem 'hullem'. „Kas pea valutab?” – „Mis ta sitt ikka valutab!” Oleks tal sital rahagi! Mis sa sitaga 'tühjaga' jändad, jandid, jahid! Mis sa sitast 'tühjast' kahetsed! Sitta kah 'tühja kah'! Sittagi sa tead 'sa ei tea tuhkagi'! Sitta sa sellest aru saad 'sa ei saa sellest midagi aru'. *Kui oleks olnud.. üksainuski õige diviis. Üksainus! Oleksime löönud nii, et sitt ja sulepuru. H. Susi.