[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ilmutama ‹37›

1. tegude v. olekuga midagi avaldama, osutama, üles v. välja näitama. Rõõmu, huvi, uudishimu, mehisust, visadust, kangelaslikkust, tujukust, rangust ilmutama. Nad ilmutasid selle töö juures haruldast leidlikkust. Juba noorena ilmutas poiss häid organiseerimisvõimeid. Varakult ilmutab ta end matemaatikas, hea joonistajana. Pilk ilmutas õrnust, kurbust, pahameelt, vaimustust. Mehe liikumatu nägu ei ilmutanud mingeid tundeid. Hobused ilmutasid ilmseid väsimuse tundemärke. *Õhtul ei ilmutanud miski, et hommikuks on kõik pahupidi. J. Tuulik. || midagi teatavaks tegema, välja ütlema, sõnades avaldama. Mõtet, soovi, tahtmist, saladust ilmutama. Ilmutasin oma kahtlused sõbrale. Vaidlejad ilmutavad vastukäivaid seisukohti.
2. ka kirikl (üleloomulikul) teel teatavaks v. nähtavaks tegema. Kurat ilmutab ennast Faustile musta puudli näol. Magajale ilmutas end ingel. *Viimaks oli ehitusmeistrile öösel ilmutatud, et kirikut muidu üles ei saa ehitada, kui peab üks inimene elusalt kiriku müüri sisse müüritama. M. J. Eisen.
3. trükis avaldama, publitseerima; välja andma. Autor ilmutab mõned raamatud. Uurimistöö tulemused ilmutati ajakirjades. Värsikogu noorel luuletajal alles ilmutamata.
4. fot säritatud fotomaterjali valgustundlikus kihis tekkinud peitkujutist nähtavaks muutma. Ilmutasin foto, kaks filmi.