[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aja|dokument
oma aega iseloomustav kirjalik mälestis. Georg Mülleri jutlused on väärtuslikuks ajadokumendiks 17. sajandi künniselt.

auruvus ‹-e 5› ‹s›
aurumisvõime; aurumist iseloomustav suurus

eel|näht
med haigusele eelnev v. selle algusjärku iseloomustav näht. Tuulerõuged algavad tavaliselt järsku, eriliste eelnähtudeta.

elastsus|konstant
füüs materjali elastsust iseloomustav suurus

elektri|laeng
el keha elektrilist olekut iseloomustav füüsikaline suurus. Positiivne, negatiivne elektrilaeng. Staatiline elektrilaeng. Selle kala sabalihased saadavad välja nõrku elektrilaenguid.

elektri|potentsiaal
el elektrivälja iseloomustav suurus, mis võrdub ühiklaengu elektriväljast väljaviimiseks vajaliku tööga

faas1 ‹-i 21› ‹s›

1. mingi nähtuse, protsessi, objekti, keha seisundi vms. arenemisaste, esinemisjärk v. -periood. Haiguse faasid. Une kaks faasi. Taim on tõusmete, kõrsumise, õitsemise faasis. Sportmängu, liigutuse faas. Läbirääkimiste, revolutsiooni esimene faas. || füüs võnkumist igal hetkel iseloomustav suurus, võnkumise hetkeseis
▷ Liitsõnad: alg|faas, kesk|faas, lõppfaas; libisemis|faas, pidurdus|faas, tõukefaas.
2. astr taevakeha valgustatud (v. varjutatud) osa ja kogupindala suhe. Kuu faasid.
3. el vahelduvvoolumasina üks mähise harudest; vahelduvvoolusüsteemi üks elektriahelatest
4. füüs süsteemi füüsikaliselt ja keemiliselt ühtlane osa. Segu vedel, tahke faas. Ravimudad koosnevad ühest vedelast ja kahest tahkest faasist.

fondi|mahukus
maj mingi toodangu hulga valmistamiseks vajalike tootmise põhifondide mahtu iseloomustav suurus (hrl. rahas väljendatuna)

hajumus ‹-e 5› ‹s›
hajumise tagajärjel tekkinud seisund; seda iseloomustav näitarv

hall|parunlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
hallparunile omane, hallparunit iseloomustav. Hallparunlik uhkus.

happe|arv
keem tehn 1 g aines oleva happe hulka iseloomustav näitarv

hinna|indeks
maj hinna üldist suhtelist muutumist iseloomustav indeks. Hinnaindeksi tõus, langus.

hääleline ‹-se 5› ‹adj›
häälega seotud, häält iseloomustav; mingisuguse häälega, häälne. Laulja häälelised omadused, võimed, eeldused.
▷ Liitsõnad: heleda|hääleline, hella|hääleline, kauni|hääleline, kileda|hääleline, rämedahääleline.

ilma|element
meteor atmosfääri olekut iseloomustav näitaja (sademed, rõhk vms.)

induktiivsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
el elektromagnetilist induktsiooni iseloomustav suurus. Mähise, vooluringi induktiivsus.

jää|kaart
mer jääolusid iseloomustav kaart. Põhja-Jäämere jääkaart.

karakteerne ‹-se 2› ‹adj›

1. iseloomulik, iseloomustav. Haiguse, taimeliigi karakteersed tunnused. Neegritele on karakteersed paksud huuled. Maalija on hästi tabanud saare looduse kõige karakteersemaid jooni.
2. selgesti väljendatud individuaalsete omapäraste joontega. Autori loomingus leidub rohkesti karakteerseid tüüpe.

kesk|väärtus
mat juhusliku suuruse paiknemist iseloomustav arv

kiirgus|doos
füüs kiirguse toimet keskkonnale iseloomustav füüsikaline suurus, kiirgusannus

kvaliteedi|näitaja
maj toodete kvaliteeti iseloomustav näitaja

kvantiteedi|näitaja
maj toodete kvantiteeti iseloomustav näitaja

kõrgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. pikkus alt, alustasandist üles, pikkus püstsuunas. Puu, tara, seina, maja, kapi, koorma kõrgus. Ruumi, toa kõrgus. Maapinna absoluutne, suhteline kõrgus. Luidete kõrgus on kuni 30 m. Hobuse turja kõrgus maast. Nina kõrgus. *Elupuude allee .. näis seda kitsam, mida rohkem puud kõrgust võtsid. A. Kaal. || mat pikim ristlõik, mis on tõmmatud kujundi punktidest selle sirgjoonelisele v. tasandilisele alusele; selle lõigu pikkus. Risttahuka, trapetsi, silindri, prisma, kolmnurga kõrgus. Koonuse, püramiidi kõrgus.
▷ Liitsõnad: kogukõrgus.
2. teat. eseme v. objekti kaugus maapinnast v. alustasandist. Pilvede kõrgus maapinnast oli üle 6 km. Kõrguse kasvades õhurõhk väheneb. Hüppe kõrgus. Kõrgust hüppama 'kõrgushüpet sooritama'. Kõrguse 2.14 ületasid 3 sportlast. Lennuk lendas suures kõrguses. Kruvi iste parajale kõrgusele. 100 m kõrgusel merepinnast. Pilt on tehtud kümne meetri kõrguselt. Lennuk võtab, kaotab kõrgust 'lennuk tõuseb kõrgemale, laskub'. || astr nurk taevakeha suuna ja horisondi tasandi vahel. Tähe, taevakeha kõrgus.
▷ Liitsõnad: alg|kõrgus, lennu|kõrgus, rekordkõrgus.
3. ‹ka pl.› kõrguv (õhu)ruum; taevalaotus. Udu haihtus kõrgustesse. Hoone pürib kõrgusse. Lõpmatus kõrguses säras tähemeri. Kotkas tiirutab kõrguses. || piltl (taotluste, unistuste, püüdluste jms. ülemise piiriala kohta). Teda ahvatlesid teaduse kõrgused. *..olgu muuga kuidas on, aga kunsti helesinised kõrgused näitavad sulle küll õige pea oma kättesaamatust! E. Tennov.
4. kõrge (4. täh.) isik. a. (monarhi, valitseja, ka nende perekonnaliikmete kohta). Tema kõrguse käsk. Teie kuninglik kõrgus! Pöörduti palvekirjaga keiserliku kõrguse enese poole. Kõrgus, bojaarid ootavad teid! *Meid on kästud ilmuda tema kõrguse prints Oldenburgi juurde. O. Luts. b. kõnek (üldisemalt kõrgema positsiooniga isiku kohta). *Ma olen mõndagi kukkunud kõrgust, lahtilastud vallavanemat näinud.. A. Kitzberg.
5. piltl kõrge, silmapaistev tase. *Eestist peab tulema maa, mis ka oma sisemise korra õiglusega ja kultuuri kõrgusega on eeskujuks kogu maailmale... A. Kivikas. || [millegi] kõrgusel, kõrgusele teat. nõuetele vastaval, kohasel, sobival tasemel v. sellisele tasemele. Ta seisab, on, püsib oma ülesannete kõrgusel. Uus juhtkond viis mõne aastaga ettevõtte ajanõuete kõrgusele.
6. muus heli iseloomustav tunnus, mille aluseks on heliallika võnkesagedus. Heli kõrgus. Erineva kõrgusega helid.
7. keel keeleselja tõsteasendist sõltuv vokaalide hääldusviis. Vokaalide kõrgus.
8. kõnek kõrgushüpe. 1.65 kõrguses on tüdruku jaoks hea tulemus. Kõrguses olid kolm paremat USA sportlased.

kõvadus ‹-e 5› ‹s›

1. materjali võime vastu panna temasse tungivale kehale; seda võimet iseloomustav suurus. Metallide erinev kõvadus. Kivimite kõvadus. Keskmise kõvadusega puit. Süsinikusisaldus mõjutab raua kõvadust. Kaevamise kiirus oleneb pinnasekihtide kõvadusest. Proovis noa kõvadust.
2. (< as kõva). Torkab silma hoonete ja tööriistade kõvadus. Sinu kõvadusest sõltub meie pääsemine: kui sa ainult vastu pead! Löögi, hoobi kõvadus pani tuikuma. Südamete kõvadus. Hääle kõvadus. *Ikka oma 40° kõva [viin], pole muutunud lahjemaks põrmugi, ikka sama kõvadus.. E. Männik.

laeng ‹-u 2› ‹s›

1. sihipäraselt paigaldatud, kuhugi laetud plahvatama pandav lõhkeainekogus. Laeng püssirohtu. Õhkimisel, mäetöödel kasutatavad laengud. Mürsus olev laeng purustab plahvatades mürsu kesta kildudeks. || lõhkeainekogus koos haavlite, kuuli(de), mürsu vm. lõhkekehaga. Laeng haavleid. Püssil on laeng rauas. Põrutas paar laengut vareste pihta. *.. aga parajasti ta seal [= saunas] oli, kui laeng läbi akna sisse prahvatas. O. Luts. || hrl kõnek kuhugi (näit. energiaallikana, kütusena) laetud kogus mingit ainet. Vahtkustuti laeng. *Ja kohe seepeale koputab ta tühjaks oma piibunosu ning vajutab sellesse uue laengu pinutagust. O. Luts. | piltl. Eile tuli hea laeng vihma. *Ja kui mäger ta [= tõhu] kinni haaras, siis tuli ka uus laeng lehka. R. Roht. *Lahkudes trahterist täie laenguga, hakkas Siim Sikusarv .. head vagusat puhkepaika otsima. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: haavli|laeng, heite|laeng, lõhke|laeng, püssirohu|laeng, tuuma|laeng, õhkimislaeng.
2. füüs. a. elementaarosakest iseloomustav, kõigis interaktsioonides jääv suurus; elementaarosakeste interaktsioonide tugevuse iseloomustaja b. elektrilaeng. Positiivne, negatiivne laeng.
▷ Liitsõnad: elementaarlaeng.
3. piltl (emotsionaalse, vaimse potentsiaali vms. kohta). Tugeva emotsionaalse, sotsiaalse laenguga näidend. Meeldiv puhkus annab uueks tööaastaks hea laengu. *Üldiselt sügis on viljakam, suurema laenguga, kevadel ja suvel olen loid. V. Panso.
▷ Liitsõnad: mõtte|laeng, tundelaeng.

liigi|erisus

1. loog ühte liiki esemeid teistest eristav tunnus, liigitunnus
2. biol looma- v. taimekoosluse liigirohkust iseloomustav näitaja

lisa|nimi
hrl. isikunimega koos kasutatav iseloomustav hüüdnimi. Kuningatel, valitsejatel olid tihti lisanimed, näiteks Aleksander Suur, William Vallutaja, Vassili Pime, Ivan Julm. || aj perekonnanimede-eelsel ajal eesnime ees kasutatud koha- v. isanimi, näit. Oru Jaan, Matsi Peeter

makro|näitaja
rahvamajanduse üldist seisundit iseloomustav näitaja. Riigi olukorda hinnati rahvamajanduse kogutoodangu, SKT, töötute arvu jt. makronäitajate järgi.

moment ‹-mendi 21› ‹s›

1. hetk, silmapilk, viiv; lühike ajalõik. Oodatud, pidulik, otsustav, kriitiline, pöördeline moment. Ootab, passib õiget, sobivat, parajat momenti. Valgus kustus ainult momendiks. Ta lõi viimasel momendil kahtlema. Fotograaf peab oskama (õiget) momenti tabada. Üks moment, kohe tulen! *„Moment,” ütles ema torusse, ja Olevile: „Seesama daam!” M. Saat. || kõnek praegune, käesolev hetk. Teda pole momendil toas. Arvestab lühinägelikult ainult momendi vajadusi. *Olen momendil koduhoidja ... vanemad läksid kinno .. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: aja|moment, alg(us)|moment, kulminatsiooni|moment, pöörde|moment, stardi|moment, sünni|moment, tekkemoment.
2. aspekt, külg; seik. Tahaksin eriti rõhutada kahte momenti. Kohus kaalub ja arvestab kõiki neid momente. *Vergiliuse eeskujul domineerib Petersonilgi psühholoogiline moment olustikulise üle. K. Taev.
3. füüs iseloomustav suurus, tihti väljendatav kahe suuruse korrutisena
▷ Liitsõnad: inertsi|moment, jõumoment.

mudel|puu
mets puistut iseloomustav mõõtmeilt ja kujult keskmine puu

mõõde ‹mõõtme 17› ‹s›
keha (ka ruumi) suurust iseloomustav näitaja (pikkus, laius, kõrgus, paksus jms.), dimensioon. Mõõtmeid suurendama, vähendama. Suurte mõõtmetega, mõõtmeilt suur monument. Kasvuhoone, jalgpalliväljaku mõõtmed. Kapp mõõtmetega 3 x 0,6 x 2 meetrit. Mõõtmeist olenevalt jagunevad jahid klassidesse. Elevant on aukartust äratavate mõõtmetega loom. Mõõtmetelt kuuluvad Türi voored väikevoorte hulka. || mat vajalik koordinaatide arv punkti asendi määramiseks ruumis v. kujundis || ‹pl.› piltl ulatus, mastaap. Korruptsioon on võtnud ähvardavad mõõtmed. *Sestpeale tõusis tema täht pidevalt, tema tegevus omandas soliidsed mõõtmed .. A. Alas (tlk).
▷ Liitsõnad: nimi|mõõde, nominaal|mõõde, normaal|mõõde, piir|mõõde, põhimõõde; gabariitmõõtmed.

märgis ‹-e 4› ‹s›
eristusmärk; iseloomustav tähis. Numbriline, täheline, kujundiline märgis. Etikett on kaubaartikli märgis. Rõngastatud linnu märgis koosneb tähtedest ja numbritest.
▷ Liitsõnad: kujund|märgis, number|märgis, tähtmärgis.

märk ‹märgi 21› ‹s›

1. ese, kujund, kujutis vm., mis (üldarusaadavalt) viitab millelegi, tähendab midagi; tähis. a. suunav, juhatav, osutav tähis. Liiklusmärke on palju, sõidukijuht peab iga märki tundma. Sissesõitu, parkimist, peatumist keelav märk. Järsk kurv on märgiga tähistatud. Mis märk on tooder? Märkidega tähistatud laevatee. Panid linnupesa juurde märgiks kepi, murdsid märgiks kuuseoksa. Täkkisid puutüvele märke, et oskaksid neid märke mööda tagasi tulla. b. ametile, huvialale vm. viitav (rõivastusel kantav) tähis. Raudteelase, metsaülema, šerifi märk. Suurmeistri märk, meistersportlase märk jt. spordimärgid. Mütsi ees, rinnas, käisel kantav märk. See on mul esperantistide, looduskaitsjate märk. Kongressil osalejad said kongressi märgi rinda. Kas sul on kõigi Eesti laulupidude märgid? c. eristav, iseloomustav (hrl. tootja v. omaja) tähis. Õmblusmasinal on „Singeri” märk. „Fiskarsi” märgiga saag. Kas raamatus omaniku märki polnud? Põhjapõdrakasvatajad sälkavad oma põtradele märgid kõrva. Ihule tätoveeritud, nahale põletatud märgid. | piltl. Ka alusetust laimust võib inimesele märk külge jääda. Tal on juuda märk 'reeturi maine' küljes. d. mõiste, eseme vm. kindlaks kujunenud graafiline sümbol. Sirvilaudade märgid. Topograafilised, geodeetilised märgid. Kuu faaside, sodiaagi märgid jt. astronoomilised märgid. Pluss (+) ja miinus (-) on matemaatiliste tehete märgid. Noodikirja märgid. Diakriitilised märgid tähtede peal või all. Täht on hääliku, number arvu märk. Keele mis tahes tähenduslik üksus on märk. Surnupealuu eluohtlikkuse märgina. Seletas mulle sõrmusele graveeritud märke: süda on armastuse, rist usu ja ankur lootuse märk.
▷ Liitsõnad: astronoomia|märk, eraldus|märk, haua|märk, hoiatus|märk, kaardi|märk, kalda|märk, kalendri|märk, keelu|märk, leppe|märk, lugemis|märk, maa|märk, maandumis|märk, mere|märk, nime|märk, noodi|märk, nõia|märk, omaniku|märk, pere|märk, piiri|märk, põletus|märk, raamatu|märk, raha|märk, risti|märk, sodiaagi|märk, stardi|märk, stopp|märk, sünni|märk, tee|märk, ting|märk, tootemi|märk, vesi|märk, võrgu|märk, õuemärk; ameti|märk, au|märk, kooli|märk, käise|märk, matka|märk, mütsi|märk, numbri|märk, rinna|märk, spordi|märk, tegelasmärk; firma|märk, vabrikumärk; jagamis|märk, juure|märk, korrutus|märk, lahutamis|märk, liitmis|märk, miinus|märk, pluss|märk, tehte|märk, võrdusmärk; hüüu|märk, kirja|märk, kirjavahe|märk, keele|märk, korrektuuri|märk, palatalisatsiooni|märk, rõhu|märk, vältemärk.
2. (spetsiaalne) kujund vm., mida püütakse (lasuga) tabada; märklaud. Ammuga, vibuga, püstoliga, püstolist märki laskma. Seisev, liikuv hirvekujutisega märk. 10-ringiline märk. Lask, nool, kuul läks märki, tabas märki, läks märgist mööda. Sihib märgist pisut paremale, vasakule, allapoole, ülespoole. Hakkame kividega, lumepallidega märki viskama. | piltl. Ütlemine, vastus läks märki, märgist mööda. Ta sõnad tabasid märki. Selle oletusega lasksid küll märgist mööda. || van eesmärk. *.. nüüd, kus ma arvasin ennast juba oma etteseatud märgile lähenevat .. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: ring|märk, siluettmärk; sihtmärk.
3. märguanne. a. liigutus, häälitsus vm. tahte- v. tundeavaldusena. Noogutus nõustumise, jaatamise märgina, pearaputus nõustumatuse, eitamise märgina. Pani vaikimise märgiks sõrme risti huultele. Tõstis käe märgiks, et tahab rääkida. Surub tänu märgiks käe südamele. Ulatas, sirutas mulle leppimise märgiks käe. Tegi sõbrale kahjurõõmu märgiks pikka nina. Mühatas rahulolematuse märgiks. Viipas, tegi käega keelava märgi. Pööras meile selja, see oli selge põlguse märk. b. muu signaal. Äratuskella helin on märgiks, et tuleb tõusta. *.. ning leegionid liikusid ta märgi järgi kui merelained. F. Tuglas. c. enne. Kraaksuv vares lendas üle, kas see on hea või halb märk? See oli õnnetuse märk, kui must kass kellegi ees üle tee jooksis. Päikesevarjutust peeti viimsepäeva märgiks. *.. aga õnn on sind, Jõnn, maha jätnud. Taeva märgid näitavad. J. Smuul.
4. nähtus, ilming, mille põhjal midagi järeldatakse, oletatakse; tunnusmärk, tundemärk. Looduses on juba sügise märke. Külmavärinad on haiguse, palaviku märgiks. Nende suhetesse on siginenud pinevuse märke. Läheb närviliseks, ilmutab kannatamatuse, ärrituse märke. Maa kõmiseb selles kohas kumedalt – selge märk, et siin all on salakäik. Huumorimeele kadumine on saabuva vanaduse märk. Kui märgid ei peta, hakkab poeg naist võtma. Ärivaim on aja märk. *.. ei saanud mehe silmavaatest ega jutustki märki, et ta nii palju kanget kraami oma kõhupauna oli toimetanud. E. Rannet.
5. jälg. Hammustuse, hammaste märgid käe peal. Näpistas nii, et sinised märgid jäid järele. Päris uued need kingad ei ole – hõõrdumise, kulumise märgid on näha. Mured, valud on tema näole oma märgi jätnud. Väsimusest pole enam märkigi. *.. kuid tal jõudu mitte märki [= mitte sugugi], / imeb küll kui puuk. M. Under. *.. polnud tal taplusest ühtegi märki keha küljes. A. Kalmus.

nebulaarne ‹-se 2› ‹adj›
astr (tähe)udusse, udukogusse, kosmilisse hajusainesse puutuv, seda iseloomustav, sellest tekkinud jne. Päikesesüsteemi tekkimise nebulaarsed teooriad.

nidusus ‹-e 5› ‹s›
(< as nidus) || geol pinnase nihketugevust iseloomustav suurus

nihke|nurk
füüs tehn keha deformatsioonilist nihet iseloomustav nurk

nurk|kiirus
füüs pöörleva jäiga keha pöördenurga muutumist ajaühikus iseloomustav suurus. Ratta pöörlemise nurkkiirus. Maa ja Marss tiirlevad ümber Päikese erinevatel orbiitidel ja erineva nurkkiirusega.

paarsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
füüs mikroosakeste ja -süsteemide sisemist sümmeetriat iseloomustav suurus. Ruumiline, laenguline, ajaline paarsus.

parameeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. füüs tehn (ka laiemalt:) mingit nähtust, eset, seadet vm. iseloomustav suurus. Gaasi parameetriteks on temperatuur, rõhk, tihedus, ruumala ja mass. Määrati kindlaks Maa tehiskaaslase orbiidi parameetrid: tiirlemisperiood, perigee ja apogee kõrgus, orbiidi kaldenurk.
2. mat ülesande sõnastamisel v. lahendamisel kasutatav abimuutuja

pass1 ‹-i 21› ‹s›
teat. dokument. a. isikutunnistus. Passi välja andma, vahetama. Suursaadiku diplomaatiline pass. Nooruk tõmbas taskust tuliuue passi. Passi kontrollima, küsima, ette näitama. Passi järgi on ta Mihkel, aga kutsutakse Mikk. Valge pass van tõend sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistamise kohta. Kollane pass van prostituudi pass. b. (tõu)looma tunnistus. Jahikoera pass. Vanasti olid hobustel passid. c. toote tehnilisi omadusi iseloomustav ja juriidiliselt tagav dokument. Liiklusvahendi tehniline pass. Igal tööpingil ja mootoril on oma pass. Külviseemne pass. Hoonete välisviimistluse passid. Mündi pass 'mündi see pool, mis täielikumalt kajastab tema riiklikku kuuluvust'. d. piltl pudel viina vm. alkohoolset jooki kellegi meeleheaks. Peremees võttis isamehelt passi vastu ja palus külalised lauda. Külapoisid tõkestasid pulmarongi tee ja nõudsid passi.
▷ Liitsõnad: autori|pass, garantiipass; hobuse|pass, hundi|pass, reispass; näpu|pass, vale|pass, välispass.

pea|joon
peamine, iseloomustav külg v. tegevus- ja arengusuund, põhijoon. Peajoontes langevad meie arvamused kokku. Lauseõpetuse peajooni käsitletakse juba algklassides. Rääkis meie kirjandusloo peajoontest. Jutustust läbivaks peajooneks on sulase ja peretütre armastus. Eesti ajaloo peajooned. Partei, ühiskonna arengu peajoon. Kõrvalekaldumine peajoonest.

piimakus ‹-e 5› ‹s›
põll piimajõudlus. Selle grupi lehmade keskmine piimakus on 4000 kg. Liiga kuumas laudas loomade piimakus langeb. || imetava looma piimajõudlust iseloomustav suurus. Emise piimakust saab määrata põrsaste kogukaalu järgi.

piirkond ‹-konna 22› ‹s›

1. maa-ala, territoorium, mida iseloomustavad teat. geograafilised, majanduslikud, kultuurilised vm. tunnused. USA läänepoolsemad, idapoolsemad piirkonnad. Kõrgrõhuvöönd 30.–35. laiuskraadi piirkonnas. Iisraeli lennukid pommitasid mitmeid piirkondi Süüria Vahemere rannikul. Volhovi – Laadoga – Oneega piirkonna arheoloogilised leiud. See oli ennevanasti riigi mahajäänumaid piirkondi. Kõige vanemateks tsivilisatsiooni keskusteks olid Egiptus, India, Hiina, Vahemere rannik jt. looduslike elatusvahendite poolest rikkad piirkonnad. Vabaõhumuuseumis eksponeeritakse Eestimaa kõigi piirkondade tüüpilisi ehitisi. Tuleks rohkem uurida eri piirkondade rahvalaulutraditsioone. Nähtus on levinud üsna laialdases piirkonnas. Jahimaad jagati piirkondadeks. || koht, ala, kus paikneb seda iseloomustav nähtus; ala, mille ulatuses toimub v. teostatakse midagi. Kontinentaalse kliimaga, ekvatoriaalne piirkond. Jaheda kliima piirkond. Igavese lume ja jää piirkond mägedes. Laev jõudis välja tormi piirkonnast. Seda esineb ainult mägistes piirkondades. Lääne-Eesti soode- ja metsarikkad piirkonnad. See oli kusagil Koiva puisniitude piirkonnas. Elamiseks kõlbmatu piirkond. See oli metsavendade tegevuse piirkond. Kalapüügi piirkonnad on aja jooksul muutunud. See on tähtis põllumajanduse piirkond. Suhkrupeedi kasvatuse piirkonnad. Okupeeritud piirkond. Taudi leviku piirkond. Põgenes kiiresti hädaohtlikust piirkonnast. Radioaktiivse kiirguse piirkonnas viibimise aeg on piiratud. Agronoomi, arsti tegevuse piirkond. || (terminoloogilisemas kasutuses:) mõnel maal teat. haldusüksus, ka ringkond v. regioon
▷ Liitsõnad: ida|piirkond, kesk|piirkond, lõuna|piirkond, lääne|piirkond, põhjapiirkond; administratiiv|piirkond, asustus|piirkond, elamis|piirkond, haldus|piirkond, kultuuri|piirkond, majandus|piirkond, rahvus|piirkond, tootmis|piirkond, võimupiirkond; maa|piirkond, ranniku|piirkond, sise|piirkond, troopikapiirkond; kalapüügi|piirkond, kalastus|piirkond, karjakasvatus|piirkond, põllumajandus|piirkond, tööstus|piirkond, viljakasvatuspiirkond; hooldus|piirkond, jahi|piirkond, jahikeelu|piirkond, kaitse|piirkond, keelu|piirkond, leviku|piirkond, püügi|piirkond, suvitus|piirkond, tarvitus|piirkond, tegevus|piirkond, tegutsemis|piirkond, töö|piirkond, valve|piirkond, õnnetus|piirkond, üleujutuspiirkond.
2. lähedus, lähikond, teat. asukoht, rajoon (täpsustus ees genitiivis). Planeetidevaheline automaatjaam jõudis Veenuse piirkonda. Linnud hoidsid avamere madalike piirkonda. Tal ei lubatud lahkuda elukoha piirkonnast. Haapsalu lossi piiramisest võtsid osa ka Taebla piirkonna külade mehed. Kõrts asus mõisa piirkonnas. Raudtee piirkonnast oli kuulda tulistamist. Lahkuti hoonete piirkonnast. Lambivalguse piirkonnas nägime tegutseda.
▷ Liitsõnad: nägemispiirkond.
3. mingi elundi (ligikaudne) asukoht; teat. kehaosa kitsam ala. Valud südame, mao piirkonnas. Lihasepõletiku puhul on haigestunud lihase piirkond soojem ja turses. Röntgenipildi abil tehti kindlaks luude muutused nina piirkonnas. Peaaju suurte poolkerade pind on jagatud erinevate ülesannetega piirkondadeks. Õlikindla kaitseriietuse käised kitsenevad randme piirkonnas.
▷ Liitsõnad: keha|piirkond, kukla|piirkond, kuulde|piirkond, kõhu|piirkond, nimme|piirkond, nägemis|piirkond, oimu|piirkond, otsmiku|piirkond, päraku|piirkond, ristluupiirkond.
4. mingi nähtuse teat. ring. Huvide piirkond. Kunsti, teaduse eri piirkonnad. Aastatega kogemuste piirkond laienes. Lineaarvõrratuste süsteemi lahendite hulga poolt moodustatud kujundit nimetatakse lahendite piirkonnaks. *Näiteks on puu ju rahvakeelne sõna. Aga selle ümber on tekkinud suur piirkond oskussõnu – puu osade ja puuliikide nimetused. J. V. Veski.
▷ Liitsõnad: huvi|piirkond, mõiste|piirkond, mõju|piirkond, suhtlemis|piirkond, tähenduspiirkond.

pine1 ‹6› ‹s›
tehn deformeerunud keha iseloomustav suurus

potentsiaal ‹-i 21› ‹s›

1. (veel avaldumata) võime millekski, ressursid, võimalused. Töörühma intellektuaalne, teaduslik, loominguline potentsiaal. Riigi majanduslik, tööstuslik, sõjaline potentsiaal. Suure potentsiaaliga noor prosaist, maletaja. Sel näitetrupil on potentsiaali. *On potentsiaalseid reetureid ja potentsiaalseid kangelasi; reetmine või kangelastegu ise on ainult selle potentsiaali vahendus. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: arengu|potentsiaal, kaitse|potentsiaal, loome|potentsiaal, majandus|potentsiaal, tööstuspotentsiaal.
2. füüs pöörisevaba vektorvälja iseloomustav suurus, mille gradient võrdub väljavektoriga
▷ Liitsõnad: elektripotentsiaal.
3. keel tegevuse v. olemise võimalikkust väljendav kõneviis, võimalikkuse kõneviis

põuane ‹-se 4› ‹adj›
sademeteta, erakordselt kuiv (ja kuum); põuda iseloomustav v. põuale omane. Põuane suvi, aastaaeg, aasta. Põuased ilmad. Hommik tõotas palavat ja põuast päeva. Pärast vihma tuli taas põuasem aeg. Põuane taevas, tuul. Taevas on põuased pilverünkad. || põua all kannatav. Põuane maa. Põuased põllud ootavad kosutavat vihma. Kõrbenud rohuga põuane nõmm. | piltl. *.. võib-olla just teid on jumal õnnistanud põuase südamega, mis januneb usu järele. L. Mölder (tlk).

pöörde|impulss
füüs liikumist, eeskätt pöörlemist iseloomustav dünaamiline suurus, impulsimoment

raamatupidamis|bilanss
maj ettevõtte finantsilise tegevuse tulemusi ja tema vahendite seisu rahaliselt iseloomustav aruandedokument. Raamatupidamisbilanss koostatakse kindla kuupäeva seisuga.

redoks|potentsiaal
keem süsteemi oksüdeerivaid v. redutseerivaid omadusi iseloomustav elektroodi tasakaaluline potentsiaal

rekvisiit ‹-siidi 21› ‹s›

1. hrl teater lavastuses näitleja poolt kasutatav ese v. olustikku iseloomustav lavakujundusdetail, lavatarve. Laost otsiti välja kõik etenduseks vajalikud rekvisiidid. Millal valmivad dekoratsioonid ja rekvisiidid? Esietendus on nädala pärast, aga üks hädatarvilik rekvisiit puudub veel. Lõpuni läbi mõtlemata on selles lavastuses rekvisiitide kasutamine.
2. (kohustuslikult) juurdekuuluv ese, atribuut. *Iseloomulikuks rekvisiidiks oli sel kõrgesti sündinud härrasmehel kuldse nupuga jalutuskepp. K. Saaber.
3. jur dokumendi kohustuslik sisu- v. vormielement. Mõne rekvisiidi puudumine muudab dokumendi kehtetuks. Raha ülekandmisel kontrollib pank kõiki maksekorralduse rekvisiite.

riht ‹rihi 21› ‹s›
mat tasandite paralleelsust iseloomustav mõiste. Paralleelsetel tasanditel on sama riht.

riski|tegur

1. riski iseloomustav arvuline suurus
2. med tegur, mis suurendab haigestumise tõenäosust, ohutegur. Üheks südamehaiguste riskiteguriks on suitsetamine.

siht ‹sihi 21› ‹s›

1. eesmärk, otstarve; kavatsus, mõte, taotlus. Ühine, ainuke, peamine siht. Mis on sinu elu siht? Pole mul mingit sihti elus. Organisatsiooni ülesanded ja sihid. Selle poliitilise liikumise sihid pole mulle päris selged. Külaskäigu siht on tutvumine siinse töökorraldusega. Tüdruku ainus siht on saada õnnelikuks. Meil on erinevad sihid ja ilmavaated. Praegustel abiturientidel on selged, kindlad sihid silme ees. Ega nad endale kõrgeid sihte seadnudki. Ta on isikliku eluga ummikus, pole enam sihte, kuhu pürgida. Küll ta juba teab, kuidas sihile jõuda, oma sihti saavutada. Ma ei mõista sinu sihte. Mis siht sellisel visal pärimisel on? Mis sihti sa silmas pead? Last kasvatati ja õpetati sihiga teha temast kunstnik. Mis sihiga sa seda räägid? Elab ilma sihita. Visadus viib sihile. *.. vahel on elu nii tühi, nagu puuduks olemisel siht ja sisu. A. Kalmus. || koht, kuhu tahetakse jõuda, sihtkoht, sihtpunkt. Sõidu, reisi siht. Meie esimene siht Tartus on ülikool. Sammub pikkamisi ilma sihita edasi. Karavan suundus lõunasse, sihiks kahe päevatee kaugusel asuv oaas. *Kuna osa reisijaid oli ühtlasi ka sihile jõudnud, jäi vagun silmapilguks tühjaks. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: elu|siht, reisi|siht, rännusiht; pea|siht, püüde|siht, sala|siht, tulevikusiht.
2. mingite punktide vaheline mõtteline sirgjoon; liikumise, kulgemise suund. Kompassi magnetnõel pöördub alati tagasi põhja-lõuna sihti. Tuulelipp näitab tuule sihti. Jõgi voolab kirde sihis. Jää hakkas hoopis teises sihis triivima. Veepinnal tekkisid igas sihis levivad lained. Olen kaotanud õige sihi. Võttis sihi linnast välja. Metsaalune oli pime, aga mehed hoidsid kindlalt sihti. Põgenik pidas sihti sinnapoole, kust tõuseb päike. Läks otseteed kiriku sihis. Suunas oma sammud maja sihis. Rahvas hakkas laiali minema – ühed küla sihis, teised alevi poole. Pelk juhus võib inimese eluteele hoopis teise sihi anda. Aeg liigub ikka ühes sihis – sünni poolt surma poole. Mõtted võtsid peagi uue, teise sihi. *Hommiku sihis olevat meri.. T. Hallap (tlk). || tegevussuund, suunitlus, tendents. Uued sihid põllumajanduses, hariduspoliitikas. *Meie ei anna eesõigust ühelegi sihile ega voolule, meie laseme oma uksest sisse oma ja kõigi rahvaste paremad vaimutöölised.. E. Vilde. || mat sirgete paralleelsust iseloomustav mõiste. Paralleelsetel sirgetel on sama siht.
▷ Liitsõnad: otse|siht, püst|siht, rist|siht, rõhtsiht; tegevussiht.
3. puudest ja põõsastest puhastatud sirge maariba (hrl. metsas). Lai, kitsas siht. Nöörsirged sihid. Sihid tuli raiuda läbi võsa. Metsa aeti, tõmmati risti-rästi sihid sisse. Siit rajame sihi läbi, otse põllu äärde välja. Marjulised jõudsid sihi äärde. Metsatee viis üle sihi. Korjab sihi peal pohli. Läksime mööda sihti, sihti pidi maanteele. Soos oli sihte ja kupitsaid. Väikselt Munamäelt lähtub paar sihti, mida kasutatakse slaalomiradadena. || raudteetammi, kraavi vms. suunda tähistav liin maastikul. Melioraatorid ajavad sihte ja mõõdavad tulevaste kraavide pikkust. *Peakraavi siht aeti mööda kahe talu piiri. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: kvartali|siht, metsa|siht, soosiht.

siirde|tegur
tehn soojusülekande intensiivsust iseloomustav tegur

struktuuri|kaart
geol maakoore struktuure iseloomustav kaart

sumedus|tegur
meteor atmosfääri läbipaistvust iseloomustav arv, mis näitab, mitu korda on kiirguse nõrgenemine tegelikus atmosfääris suurem kui täiesti kuivas ja puhtas atmosfääris

sõjaväelaslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
sõjaväelasele omane, sõjaväelast iseloomustav. Sõjaväelaslik täpsus, rüht, tervitus. Astus järsu sõjaväelasliku sammuga.

tabav ‹-a 2›

1. (< partits tabama); selline, kes hästi tabab. Tabav rünnak. Osav sõjamees ja tabav vibulaskja.
2. ‹adj› täpselt iseloomustav; leidlik, teravmeelne. Peo tabav kirjeldus. Tabav nali, keelekasutus, ütlus, võrdlus, nimetus, sõna. Arukad ja tabavad küsimused. Tabava sulega kirjamees. Joonistas tabava karikatuuri.

tarbimishinna|indeks
maj ostukorvi maksumuse muutumist iseloomustav indeks, tarbijahinnaindeks

teatri|mask
tegelast iseloomustav mask vanaaja teatris. Hiina, kreeka teatrimaskid.

temperatuur ‹-i 21› ‹s›

1. keha, aine v. keskkonna soojuse aste; füüs süsteemi v. keha soojuslikku olekut iseloomustav füüsikaline põhisuurus. Kõrge, madal, mõõdukas temperatuur. Madalate temperatuuride füüsika. Absoluutne temperatuur füüs absoluutsest nullpunktist loetud, Kelvini kraadides väljendatud temperatuur. Kriitiline temperatuur füüs aine temperatuur selle kriitilises olekus. Temperatuuri mõõtühik on kraad. Vesi hakkab keema 100-kraadisel temperatuuril. Gaasi ruumala sõltub temperatuurist ja rõhust. Laava, sulametalli, plasma temperatuur. Õhu niiskus ja temperatuur. Ööpäeva keskmine temperatuur (õhutemperatuuri kohta). Veekogu põhja- ja pinnakihtide temperatuur on erinev. Elutegevuseks, põlemiseks vajalik temperatuur. Uuritakse müra ja temperatuuri mõju psüühikale. Eluruumide normaalne temperatuur. Ühtlase temperatuuriga kelder. Temperatuur langeb, tõuseb, muutub. Temperatuur püsib alla nulli, kõigub 2 ja 5 kraadi vahel. Põletusahjus hoitakse kindlat temperatuuri. Reguleeris külmkapi temperatuuri. Taevakehade sisemuses ulatub temperatuur miljonitesse kraadidesse. Vannivee sobiv temperatuur on 35°. *Kõrbelõhna tuli tõesti vabrikust .. Kargasin kuivatisse, tõmbasin temperatuuri kähku alla .. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: maapinna|temperatuur, mulla|temperatuur, pinnase|temperatuur, vee|temperatuur, õhutemperatuur; suve|temperatuur, talvetemperatuur; sise|temperatuur, toa|temperatuur, välistemperatuur; hangumis|temperatuur, haude|temperatuur, idanemis|temperatuur, karastus|temperatuur, keemis|temperatuur, kuivatus|temperatuur, külmumis|temperatuur, paakumis|temperatuur, pastöriseerimis|temperatuur, plahvatus|temperatuur, põlemis|temperatuur, põletus|temperatuur, sublimatsiooni|temperatuur, sulamis|temperatuur, säilitamis|temperatuur, säilitus|temperatuur, süttimis|temperatuur, tahkumistemperatuur; alg|temperatuur, kõrg|temperatuur, maksimum|temperatuur, miinimum|temperatuur, miinus|temperatuur, piir|temperatuur, äärmus|temperatuur, ületemperatuur.
2. kehatemperatuur (organismi tervisliku seisundi näitajana). Kuidas sul temperatuuriga lood on? Täna oli temperatuur enam-vähem normis. Haigus kulgeb kõrge temperatuuriga. Patsientidel mõõdeti temperatuuri. Haigel tõusis temperatuur üle 40°. Temperatuur ei taha ega taha alaneda.
▷ Liitsõnad: ala|temperatuur, normaaltemperatuur.

tihedus ‹-e 5› ‹s›

1. millegi hulk, kogus pinna-, ruumi-, pikkus- v. harvemini ajaühiku kohta. Rahvastiku tihedus on mingi territooriumi rahvaarvu ja pindala suhe. Puistu tihedust näitab puude arv pinnaühikul. Riide tihedus on lõngade arv 10 cm² suurusel tükil. Tähtedevahelise keskkonna keskmine tihedus on 1 aatom kuupsentimeetris. Kajaloodiga saab määrata kalaparve tihedust.
▷ Liitsõnad: asustus|tihedus, hoonestus|tihedus, ilmumis|tihedus, istutus|tihedus, külvi|tihedus, laadimis|tihedus, liiklus|tihedus, salvestus|tihedus, valgustus|tihedus, voolutihedus.
2. füüs aine mass ruumalaühiku kohta. Gaasi, vee, piima, õhu tihedus. Õhus sisalduva veeauru tihedus. Määrati lume, jää tihedust. Lõhkeaine tihedus. Tiheduse järgi liigitatakse metallid kerg- ja raskmetallideks. Kalkopüriidi tihedus on 4,1–4,3 Mg/m³. Aatomituuma tihedus. Saturni, Maa keskmine tihedus. Tähtede sisemuses, Päikese keskmes on tihedus ülisuur. || läbimisvõimet iseloomustav mõõtmeta suurus. Optiline tihedus.
3. (< as tihe). Juuste tihedus. Meid hämmastas kuuse kõrgus ja tihedus. Teose kunstiline tihedus. *Aadu ei näinud küla ega merd – seesugune oli peene vihma udune tihedus. A. Mälk. *Ingerile meeldis eksamite aeg oma tiheduse ja pingega. M. Traat.

trotüül|ekvivalent
plahvatuse tugevust iseloomustav suurus

tsetaani|arv
tehn diislikütuse süttivust iseloomustav suurus

tugevus ‹-e 5› ‹s›

1. (< as tugev); tugev külg milleski. Käsivarre, lihaste tugevus. Valib sulast eelkõige tugevuse järgi. Loodeti linnuse müüride tugevusele. Keti tugevust hinnatakse kõige nõrgema lüli järgi. Proovib jalaga jää tugevust. Löögi tugevust ei oska kõrvalt hinnata. Närviprotsesside, meeleelundite tugevus või nõrkus. Tuule tugevuseks hinnati kümme palli. Keskmise tugevusega öökülm. Värvitooni, valgussignaali tugevus. Meesaak oleneb pere tugevusest. Rahvarahutuste tugevus. Vigadest õppimise võime näitab inimese tugevust. Kirjaniku tugevuseks on omapärane huumor. *Me vaatame tema meistritüki hoolega järele. Me vaeme kõik selle vigadused ja tugevused üles. J. Kross.
▷ Liitsõnad: hääle|tugevus, meele|tugevus, vaimutugevus.
2. tehn materjali võime avaldada vastupanu purunemisele; seda võimet iseloomustav suurus. Metalli, plastmassi mehaaniline tugevus. Taladeks kasutati mitmesuguse tugevusega puitu. Vaskjuhtme tugevus osutus heaks. Ehituskonstruktsiooni tugevuse määramine.
▷ Liitsõnad: kande|tugevus, katkemis|tugevus, löögi|tugevus, nihke|tugevus, painde|tugevus, rebi(mis)|tugevus, surve|tugevus, tõmbetugevus; eritugevus.
3. füüs mitmesuguste füüsikanähtuste intensiivsust väljendav suurus. Elektrivälja, magnetvälja tugevus. Mõõdetakse elektrivoolu, valguskiirguse tugevust. Läätse optiline tugevus. Müra tähendab mitmesuguse tugevusega helide kogu. Keskmise tugevusega maavärin.
▷ Liitsõnad: heli|tugevus, valgus|tugevus, voolu|tugevus, väljatugevus.

tugevus|omadus
‹hrl. pl.› tugevust iseloomustav suurus. Metalli, puidu, kivi tugevusomadused. Ehitusmaterjali tugevusomadusi tuleb parandada.

tõe|näosus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
tõenäolisus; mat juhusliku sündmuse võimalikkust iseloomustav arv. Oletuste tõenäosus. Kokkupõrke tõenäosus on väike. Võib kaunis suure tõenäosusega oletada, et ta suri neljakümneaastasena. Pilvede hea tundmine võimaldab küllalt suure tõenäosusega ennustada ilma paariks lähemaks päevaks. Arvatakse, et elu avastamine sel planeedil on üsna väikese tõenäosusega. Maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu tõenäosuse hindamine. Klassikaline, statistiline, geomeetriline tõenäosus. Tõenäosus, et minu lotopilet võidab, on 0,07. Ka üliväike tõenäosus võib muutuda tegelikkuseks. Nullilähedane tõenäosus. Avarii tõenäosus on autospordis palju suurem võidu tõenäosusest. Vananemine suurendab surma tõenäosust. *Vahelejäämise tõenäosus suureneb proportsionaalselt noosi suurusega. V. Anslan.

tõe|pärasus

1. tõelevastavus; tõetruudus, ehtsus. Kes vastutab andmete tõepärasuse eest? Mitmed seigad räägivad selle oletuse tõepärasuse poolt. Kahtlen loo tõepärasuses. Kunstitõde ei kattu alati ajaloolise tõepärasusega.
2. mat (statistikas:) jaotuse ja valimi kooskõla iseloomustav suurus. Suurima tõepärasuse printsiip.

tõusu|nurk
tõusu kallet iseloomustav nurk; mat x-telje positiivse suuna ja tasandil paikneva sirge vaheline positiivne nurk. Lendur jätkab üleslendu tõusunurka muutmata. Mägironimisel siksakliikumist kasutades on sobivaim tõusunurk umbes 45°.

täpsus|klass
tehn mõõtevahendi v. mõõtmete täpsust iseloomustav näitaja; toote töötamistäpsust väljendav näitaja. Täpsusklass 1,0. Teise täpsusklassi kuuluv treipink.

töö|kulu
maj toodanguühiku kohta kulutatud tööhulka iseloomustav näitarv; toodangu töömahukus. Töötajate töökulu arvestama, määrama. Töökulu ühe tsentneri teravilja kohta oli 0,16 inimpäeva. Rahvarõivad valmivad suure töö- ja ajakuluga.

vaim ‹-u 21› ‹s›

1. kõik psüühiline inimeses (eriti mõtlemine, teadvus) vastandatuna kehale. Terves kehas terve vaim. Vaim on valmis, aga liha nõder. Mees on kehalt veel tugev, ent ta vaim on nürinenud. Tema vaim 'mõistus' on, läks segi.
2. sisemaailm, sisemine olemus; vaimulaad. Tal on rahutu, otsiv vaim. Ärksa vaimuga inimene. Mees on ägeda, väga kange vaimuga. Noormehel on terane ja hakkaja vaim. Emal oli rohkem praktilist vaimu kui isal. Järjest rohkem lõi Villemis välja konservatiivne vaim. Fantaasiarikka, ilutseva vaimuga kunstnik. Antsul on uurija vaimu. Oma vaimult, vaimu poolest oli ta ägedusele kalduv. Teda iseloomustab alalhoidlik ja leplik vaim. Oli oma ema konti ja vaimu. Püüab lugemisega oma vaimu värskendada, valgustada, harida. Tema vaim januneb teadmiste järele. Kunst ülendab vaimu. See on täiesti vaimu nüristav, vaimu muserdav töö. Tema meelest olevat see kõik tühi töö ja vaimu närimine (asjatu tegevuse kohta). Vanaemal on tüdimatu vaim, teda jätkub kõikjale. Küllalt eakas juba, ent ta vaim on ikka veel nooruslik. Autorile on omane kokkulepluse vaim. *Mihkli ema oli seda vaimu, et tahtis oma poega koolitada. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: inimvaim; kiusu|vaim, koostöö|vaim, mässu|vaim, opositsiooni|vaim, protesti|vaim, trotsi|vaim, võitlus|vaim, ärivaim; eluvaim.
3. ‹hrl. inessiivis› (ettekujutuse, kujutluse kohta). Vaimus näeb ta end juba uues korteris. Kuulen vaimus sinu etteheiteid. Vaimus viibis ta tihti lapsepõlvemail. Elas veel kord vaimus juhtunut üle. Elatud elu libises vaimus ta silme eest läbi. Mingem vaimus tagasi aastasse 1941. Ma ei saa kaasa tulla, kuid vaimus 'mõttes' olen teiega. *Tulgu lugeja meiega vaimus Kiusna küla poole kaasa .. O. Luts. *Jälle tõused vaimu ette, / kaljuvalla kallis rand! L. Koidula.
4. mingit kollektiivi, ajajärku jne. iseloomustav mõtteviis, sellele iseloomulikud tõekspidamised, omane meelsus vms. Väikekodanlik, reformistlik vaim. Elati kristlikus vaimus. Mehed olid täis isamaalist vaimu. Koolis valitses rahvuslik vaim. Siin majas on teised kombed ja teine vaim. Me ei suuda alati mõista teise rahva vaimu. Vilistlastes elab edasi kuulsa kooli vaim. Haridusseltsis valitses kange saksa vaim. Noortes elab veel isade vaim. Nende seisukohtades on tunda ajastu, uue aja vaimu. Noored on täis vastast, vasturääkimise vaimu. Tänapäeva ühiskonnas on mõjule pääsemas karjääritegemise vaim. Noori tuleb kasvatada ühiselu reeglite austamise vaimus. Olen õigluse, headuse vaimus kasvanud, kasvatatud. Romantika ning idealismi vaimus sirgunud põlvkond. Renessansiaegne kunst oli kantud ilmalikust vaimust. Dramatiseerija ei ole alati kinni pidanud raamatu kirjatähest ja vaimust. Võimu ja vaimu vastuolud ühiskonnas. || vaimus (üldisemalt:) viisil, kombel, moel, laadis. Muutustest ei tulnud midagi välja ja nii elati vanas vaimus edasi. Pidu kestis samas vaimus hommikuni. Püüdis mängida partiid Tali vaimus, kuid kaotas peagi. Toimib oma õpetaja vaimus. Kiri oli kirjutatud kokkulepitud vaimus. *.. [õpetaja] püüdis meile .. ühtlasi saksa meelt sisse pumbata, ikka selles vaimus, et kõik hea ja tähtis on sakslaste asutatud, leiutatud, tehtud ja toodetud. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: aja|vaim, kamba|vaim, kasti|vaim, kildkonnavaim.
5. inimene, isik, hing (5. täh.) On tema alles rahutu vaim! Keegi hoolitseja vaim on ruume pisut korrastanud. Meie ema on üks väsimatu vaim, kõike ta jõuab teha. Vanaema oli nende maja hea vaim. Pöörane vaim, kuhu sa tormad! Jätke järele, hullud vaimud! Ainult kõrgesti haritud vaimud suudavad seda mõista. *.. aga eks seal [= Saksamaal] ole kah mõni peenike koht, kuhu vastalisi vaime panna. R. Kaugver. || väljapaistev, juhtiv isiksus. Inimkonna suured vaimud. Kultuuri viivad edasi suured loovad vaimud.
▷ Liitsõnad: hull|vaim, pime|vaim, sõge|vaim, tobevaim; suur|vaim, teenijavaim.
6. aj korralist jalategu sooritanud teoline, ka naine v. poiss mõisatööl. Mõisa vaimud '(nais)teolised'. Teomeeste ja vaimude raske elu teoorjuse ajal. Kilter andis vaimudele töökäsud kätte. Käidi mõisas vaimuks.
▷ Liitsõnad: abi|vaim, teovaim.
7. (kehatu) üleloomulik olend mitmesugustes usundilistes kujutelmades. a. surnu hing, kummitus; viirastus. Surnute vaimud. Kinnitati, et majas kummitavat, näitavat end vanaparuni vaim. Usk vaimudesse. Mõned inimesed usuvad tonte ja vaime. Mees oli kindel, et nägi lossikeldris vaimu. Surnuaial liikuvat vaimud ringi. Rahvauskumuse järgi on aastavahetusel kõik vaimud liikvel. Vaimude tund 'kummituste aeg (hrl. südaöö)'. Ta tuli tasa, märkamatult nagu vaim. b. haldjas, kaitsevaim. Uskumused loodust hingestavatest vaimudest. Kotermann on laeva kaitsev vaim. Rahaaugu vaimud. Ohvrite toomine vaimudele. *Siiski uskusid talupojad kindlasti, et ta [= loodusetundja vanamees] üleloomulikke asju tunneb ja vaimudega läbi käib .. E. Bornhöhe. c. paharet, põrguvaim vm. pahasoovlik olend. Külas räägitakse, et vanaeit pidavat ühendust kuradi ja kurjade vaimudega. Nõdrameelseid on peetud kurjast vaimust vaevatuiks. Nüüd hakanud pahad vaimud meest kimbutama. Jooksis, nagu oleksid tal kurjad vaimud kannul.
▷ Liitsõnad: kabeli|vaim, laeva|vaim, loodus|vaim, maa|vaim, maja|vaim, mere|vaim, metsa|vaim, mäe|vaim, soovaim; kuri|vaim, paha|vaim, pimedusevaim.
8. ‹ka suure algustähega› kirikl (jumala enese v. tema loova, eluandva väe kohta). Isa, (ja) Poja ja Püha Vaimu nimel. Selline jutt on patt püha vaimu vastu. *Siis otsivad tõe ja õiguse põhja ning jumala vaimu me sees .. F. Tuglas.

valgus|jõud
fot füüs optikariista iseloomustav suurus, mis määrab riista läbiva valgusvoo. Fotoobjektiivi, pikksilma, spektraalaparaadi valgusjõud. Suure valgusjõuga teleskoop.

vee|bilanss
vee juurde- ja äravoolu ning akumulatsiooni mahtu iseloomustav näitaja, tulnud ja läinud veehulga vahe. Mulla veebilanss. Organismi veebilanss. Positiivne, negatiivne veebilanss.

vee|takistus

1. vee takistav toime liikumisele; seda iseloomustav suurus. Vähenenud veetakistuse tõttu suurenes laeva kiirus.
2. veeline takistus takistusjooksus jm. Noored sportlased õppisid ületama veetakistusi.

veidrus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. veider käitumis- v. mõtteviis, tegu, seik, komme, ese vms. Vanainimese silmatorkavad veidrused. Poisi veidruste üle naerdi. Lõpuks ta veidrustega harjuti. Kohaliku arhitektuuri iseärasused ja veidrused. Veidruseni ulatuv omapärasus. Mis veidrus see sul seljas on?
▷ Liitsõnad: vanadus|veidrus, vormiveidrus.
2. füüs teatav elementaarosakesi iseloomustav suurus

viskoossus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as viskoosne); füüs vedeliku v. gaasi sisehõõrdumist iseloomustav suurus. Õli, nafta viskoossus. Vere, piima viskoossus. Tõrv on suure viskoossusega. Vibreerimisel väheneb betoonisegu viskoossus. Dünaamiline, kinemaatiline viskoossus. Viskoossust mõõtma.

voolu|tugevus
el elektrivoolu iseloomustav suurus, mis võrdub juhtme ristlõiget vm. pinda ajaühikus läbiva elektrilaenguga. Voolutugevuse ühik on amper.

välja|tugevus
füüs füüsikalist välja iseloomustav suurus. Antenni liigutamine muudab väljatugevust.

väärtus|klass
millegi väärtust iseloomustav näitaja. Määrata puu liik ja väärtusklass.