[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jama1 ‹11› ‹s›
kõnek
1. loba, mitteasjalik, mõttetu v. tõele mittevastav jutt; rumalus, totrus. Eitede jama. Tühi, mõttetu, totter jama. Ära aja jama (suust välja)! Kirjutab igasugust jama kokku. Küll võib inimesele jama pähe tulla. Seda filmi ei tasu vaadata, halearmas jama.
2. sekeldus, tüli; segadus, jant. Jäta jama, sa ju üksi ei jaksa! Õige jama alles algab. Jama kui palju! Tööl oli täna õpilastega igavene jama. *Küll on ikka jama selle klaasiga. Lihtne kaup, aga ei jätku. M. Kesamaa.

jama2 ‹11› ‹s›
murd ühendus-, liitekoht. Võrgu jama.