[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

küngas ‹künka 19› ‹s›

1. mäest väiksem kõrgendik. Künka jalam, nõlv, külg, tipp, hari. Madal küngas. Metsaga kaetud künkad. Küngaste vahel oli org. Tasandikul oli siin-seal üksikuid künkaid. Talu oli künka otsas. Tee viib künkast üles, alla. Rada tõusis kord künkale, kord laskus orgu. || geogr ümara v. ovaalse põhikujuga ja laugete nõlvadega kõrgendik, mille suhteline kõrgus on alla 200 m
▷ Liitsõnad: kalju|küngas, kruusa|küngas, liiva|küngas, mäe|küngas, saviküngas.
2. mulla-, kivi- vm. hunnik. Puude istutamisel tehti mullast künkad. Ehitusprahi künkad. || hauaküngas. Perekonna hauaplatsile oli uus küngas kerkinud. Kalmistul paistsid künkad ja ristid.
▷ Liitsõnad: kalmu|küngas, mullaküngas.