[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

annihilatsioon ‹-i 21› ‹s›
füüs osakese ja antiosakese kokkupõrkel toimuv nende osakeste kadumine (ning uute osakeste tekkimine). Elektroni ja positroni annihilatsioon.

depigmentatsioon ‹-i 21› ‹s›
biol med normaalse pigmentatsiooni kahanemine v. kadumine

fusioon ‹-i 21› ‹s›
liitumine, ühtesulamine. a. keel selge piiri kadumine sõna morfoloogiliste koostisosade vahelt b. maj kahe v. enama ettevõtte liitumine üheks suurettevõtteks, üks väikeettevõtete allaneelamise vorme

gram|reaktiivsus
med teatud värvainetega värvitud bakterirakkude värvuse püsivus v. kadumine etüülalkoholis

kadu ‹kao 27› ‹s›

1. eksisteerimast lakkamine, lõpp; häving, hukatus. Kuulutas kadu orjusele, viletsusele, kõigele ebatervele ja inetule. Kõik tundemärgid ennustasid vana ühiskonna paratamatut kadu. Ju see ikka kadu tähendab. See rahvas, keel on kao lävel. n-i kadu omastava käände lõpult. *.. aga kaugest kõrbest liiv / tuisates toob kadu. P. Rummo. || (elusolendite kohta:) surm, hukkumine. *Ei ole elu meil, kui neid [= isandaid] ei taba kadu. J. Kärner. *„Eks ta [= koer] jälle kellelegi kadu ulu,” arvab eit. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: lõpu|kadu, sisekadu.
2. millegi osaline kaotsi-, raiskuminek, millegi vähenemine. Tööaja asjatu, suur kadu. Metalli, kütteainete, tooraine kadu. Materjali loomulik, otsene kadu. Vili, saak suudeti koristada ilma eriliste, nimetamisväärsete kadudeta. Riietus aitab vältida soojuse liigset kadu. Kobestamata mullas on niiskuse kadu suurem.
▷ Liitsõnad: aja|kadu, energia|kadu, imbumis|kadu, juukse|kadu, kaalu|kadu, karva|kadu, kiirgus|kadu, koristus|kadu, kuivamis|kadu, küpsetus|kadu, lekkimis|kadu, lisa|kadu, pudenemis|kadu, põlemis|kadu, saagi|kadu, sooja|kadu, soojus|kadu, säilitus|kadu, tapa|kadu, tolmamis|kadu, tootmis|kadu, töötlus|kadu, varisemis|kadu, varumis|kadu, vee|kadu, veo|kadu, villimis|kadu, võimsuskadu; rauas|kadu, vaseskadu.
3. puudumine; kadumine. Teadvuse lühiajaline kadu. *Isa tuli alles õhtupoolikul koju, aga tema ei pannud Tiina riiete ja pambu kadu tähelegi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: häälekadu.

lume|pimedus
lumelt kiirguvast päikesevalgusest tekkiv silmade ärritus ja nägemisvõime ajutine nõrgenemine v. kadumine

lõpu|kadu
keel (täis)hääliku kadu(mine) sõna lõpult, apokoop

metanalüüs ‹-i 21› ‹s›
keel sõna- v. morfeemipiiri nihkumine, kadumine v. uue sellise piiri tekkimine kõneleja teadvuses

neutralisatsioon ‹-i 21› ‹s›
neutraliseerimine; neutraliseerumine. Keemiline neutralisatsioon tähendab happe ja aluse vahelist reaktsiooni, mille tulemusel tekib keskkonna neutraalsus. || keel tähendust eristava keelelise vastanduse kadumine mingis positsioonis v. mingi keelelise ümbruse mõjul

sise|kadu
keel silbi v. (täis)hääliku kadu(mine) sõna seest, sünkoop

ära|minek
lahkumine (ka surma kohta); kadumine. Külaline viivitas äraminekuga. Juba hulk aega enne surma hakkas taat rääkima oma peatsest äraminekust. Pärast mitmetunnist laulmist on hääle äraminek päris loomulik.