[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kahe|kordne

1. kahest (ühesugusest) osast, kihist vms. koosnev. Kahekordsed narid, koikud. Kahekordne lõng. Kahekordne õmblus, sõlm. Kahekordse põhjaga kohver. Saali pääseb läbi kahekordsete uste. Kahekordsed aknad. Kahekordne vahelagi. Nõule seoti peale kahekordne marli. Riie oli kahekordne. Kahekordne kvartett 'topeltkvartett'. Kahekordne salto. || kõnek kahekorruseline. Kahekordne maja, hoone.
2. mingi (endise) taseme, arvuga võrreldes kaks korda suurem v. rohkem. Kahekordne suurendus. Sai kahekordse toiduportsjoni. Kari kasvas mõne aastaga peaaegu kahekordseks. Vaenlasel oli kuni kahekordne ülekaal. Pärast puhkamist asuti kahekordse jõuga tööle. Jagatud rõõm on kahekordne rõõm.
3. kahel korral, kahes järgus toimuv v. esinev. Taimede kahekordne harvendamine. Kahekordne 'ühe konto deebetisse, teise kreeditisse' kirjendamine. Kahekordne olümpiavõitja, Eesti meister. Ta andis kaaslastele kahekordse vilega märku.
4. kahel eri viisil esinev v. toimuv, kahesugune. *Eestlasi, lätlasi ja liivlasi rõhus kahekordne – feodaalne ja koloniaalne ike .. A. Vassar.