[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kamp1 ‹kamba 23› ‹s›
(väike) salk, rühm (ühiselt tegutsevaid) inimesi. Poiste, noorukite kamp. Äritsejate, omameeste, varaste, kaardimängijate kamp. Kamp noori, poisse. Neljameheline, mõnemeheline kamp. See oli Kuuse Atsi kamp, Kuuse Ats oma kambaga. Kamp purjus mehi, päevavargaid. Ei ole temagi parem, üks kamp kõik. Tõmbas, kutsus, võttis mind oma kampa. Tulid kambaga, kambas kallale. Ajame kamba kokku ja läheme. Mindi kambas, suure kambaga. Neid oli paras kamp koos. Kamp läks laiali. Ta on end igasugustest kampadest lahku löönud. Kõrtsist väljus lõbus kamp. Kui Ants on kambas, saab alati nalja. Osteti kamba peale raadio. Mis sa sinna tükid, neil oma kamp. *Koduhoovi ja sellele sõbralike kampade poisid olid viimseni kadunud, viimseni haihtunud. T. Kallas. || ‹illatiivis ja inessiivis› (ka üldse kellegagi koos, seltsis olemist märkivana). Ta ei saanud kedagi kampa, tuli üksinda minna. Küllap ta käis seal Mihkliga kambas. Otto lõi kohe kampa ühe Tartu poisiga. Lõi varastega, mässajatega kampa. *Harjunud vanaaegse käsitöölise kombel omaette nokitsema, ei meeldinud talle kedagi kampa võtta. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: jooma|kamp, poiste|kamp, röövli|kamp, suli|kamp, vargakamp.

kamp2 ‹kamba 23› ‹s›
tihke tükk mingit ainet (mulda, jääd jne.), kämp, pank. Suurteks kampadeks lagunenud jää ujus allavett.
▷ Liitsõnad: jää|kamp, kivi|kamp, lume|kamp, mulla|kamp, pori|kamp, savikamp.