[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kandja ‹1›

1. ‹s› (< tgn kandma); isik, kelle ametiks, tööalaks on millegi kandmine. Puusärgi kandjad. Aafrikas kasutatakse kaupade edasitoimetamiseks veel rohkesti kandjaid. Traditsioonide kandja. Kirjandusteose ideede kandja. Nukleiinhapped on pärilikkuse kandjad. *Feodaal oli poliitilise, sõjalise ja kohtuvõimu kandjaks oma valdusalal. A. Vassar. *.. oli vasalli eest linna põgenenud ja seni ühe kaupmehe juures kandjaks olnud. G. Helbemäe.
▷ Liitsõnad: ette|kandja, kirja|kandja, koorma|kandja, lipu|kandja, loosungi|kandja, paki|kandja, relva|kandja, telegrammi|kandja, tõrvikukandja; laengu|kandja, lennuki|kandja, nakkus(e)|kandja, pisiku|kandja, raketi|kandja, soojuskandja; hääle|kandja, kultuurikandja; au|kandja, hoole|kandja, medali|kandja, mundri|kandja, ordeni|kandja, paela|kandja, pastla|kandja, püksi|kandja, seeliku|kandja, sääriku|kandja, võimukandja; kaela|kandja, keelekandja; kabja|kandja, kärsa|kandja, sarve|kandja, villakandja.
2. ‹adj› hrv rase. *Süüdatud hooneist rabeles välja mõni peidetud rauk, kandja naine või alasti laps. M. Metsanurk.