[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kanduma ‹37›

1. millestki kantuna, viiduna kuhugi liikuma. Paat kandus allavoolu. Jääpank merehädalistega hakkas avamere poole kanduma. Plankton kandub edasi hoovustega. Sädemed kandusid tuulega kaugele. Toitained kanduvad verega mööda keha laiali. Aiast kandub tuppa magusat lillelõhna.
2. ühest paigast (aegamööda) teise üle minema; ühelt objektilt teisele siirduma. Lahingud kandusid Eesti pinnale. Mäng kandus väljaku keskele, värava alla. Leegid kandusid köögist edasi tubadesse. Romaani sündmustik kandub Euroopast Ameerikasse. Traditsioonid kanduvad põlvest põlve. See reegel on kandunud grammatikast grammatikasse. Isa närvilisus kandus ka teistele perekonnaliikmetele. Külmatunne kandus kätest kogu kehasse laiali. Sõnavõttude raskuspunkt kandus olmeprobleemidele. Sõnum, uudis, teade kandus suust suhu. Tahes-tahtmata kandusid mõtted kodule. Kandume mõttes 100 aastat tagasi.
3. kostma; kuulda olema, kuulduma. Karjaste huiked kandusid kaugele. Kõrvu kandusid vaid katkendlikud laused. Aeg-ajalt kandus kiriku poolt kellahelinat. Kauge tänavamüra kandus meieni ebamäärase mühana.
4. teat. kauguseni ulatuma. Tema hüpped kandusid 92 ja 97 m kaugusele. Esimene heide kandus veidi üle 48 m.

üle kanduma
ühelt objektilt, nähtuselt, ühest valdkonnast, paigast teise üle minema, kanduma (2. täh.) Vanemate tõsine meeleolu kandus üle lastele. Vibratsioon kandub aparaadilt üle töölisele. Pidustused kandusid pealinnast üle maakohtadesse.