[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kartus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kerge hirm; mure, et midagi halba v. ebasoovitavat võiks juhtuda. Kartus närib hinge, südant. Kartus poeb südamesse, naha vahele. Kartus haige lapse pärast. Ta tegi seda kartuse ja värinaga, ei saanud kartuse pärast sõnagi suust. Tühi kartus kõik! Õnneks osutusid kõik kartused asjatuks. Teda näris kartus kõigest ilma jääda. Poiss tegi seda kartuses(t), et muidu teda ei usuta. Gripiepideemia kartusel kehtestatud kitsendused. Varaste kartusel ei juletud pakkidest kaugemale minna. Lapse näost paistis kartus. „Aga see on äkki tuberkuloos?” avaldas ta oma kartuse. *Õhtul rõhus mind kätte jõudva pimeda öö kartus. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: kukkumis|kartus, pimeduse|kartus, sala|kartus, surma|kartus, õnnetuse|kartus, üksindusekartus; au|kartus, jumalakartus.
2. ‹liitsõna järelosana› tundlikkus, vastuvõtlikkus millegi suhtes
▷ Liitsõnad: külma|kartus, valgus(e)kartus.