[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaudne ‹-se 2› ‹adj›

1. millegi vahendusel v. kaudu toimuv v. väljenduv; mitteotsene v. -vahetu; ant. otsene. Kaudsed andmed, teated. Kaudne mõõtmine, kontrollimine. Kaudne tõestus, järeldus. Sel sündmusel, vahejuhtumil oli meile kaudne mõju. Kaudsed põhjused. Jutus leidus kaudseid vihjeid toimunule. Saime sellest kaudsel teel teada. Tegelaste kaudne iseloomustus. Selles lauses peitus kaudne küsimus. Asjast saadi ikkagi kaudne ettekujutus. Seos nende nähtuste vahel on kaudne. Kaudsed kulud maj personali töötasu, üldruumide kulud, büroo- ja postikulud ning pangateenused. Kaudsed valimised jur valimised valijameeste v. esinduskogu kaudu. Kaudsed maksud maj käibemaks ja aktsiisid. Kaudne tõend jur faktilised andmed, millega tuvastatakse mõni kõrvalseik, kusjuures sellest omakorda järeldub tõendamist vajav asjaolu. Kaudne kõne keel teise isiku jutu edasiandmine refereerivalt, edastaja sõnadega. Kaudne kõneviis keel kõneviis, mis väljendab kõneleja ebakindlust verbiga esiletoodud tegevuse v. olemise tõesuses.
▷ Liitsõnad: ligi|kaudne, pealis|kaudne, umbkaudne; naha|kaudne, suukaudne.
2. hrv ringi, ümbert, kaarega vms. kulgev. Mehed, teated saabusid pärale kõige kaudsemaid teid mööda. *Ta pidas pikalt teejuhiga aru, kes odaotsaga lumele märkis Kämbi küla ja siis vedas sinna radasid küll õgvemaid, küll kaudsemaid .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ümberkaudne.