[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

keemiline ‹-se 5› ‹adj›
keemia valdkonda kuuluv, keemiaga seostuv, keemia-. Keemiline aine, element, reaktiiv, ühend. Keemilised (tõrje)vahendid, kiudained. Keemilised nähtused, protsessid, reaktsioonid. Aine keemiline koostis, ehitus, struktuur. Aine keemilised omadused. Keemiline muutumine. Keemiline analüüs, süntees. Keemiline sümbol, valem. Keemiline ekvivalent 'liht- v. liitaine mass, mis ühineb massiosa vesinikuga v. asendab seda ühendites'. Keemiline side 'kahe v. enama aatomi vastastikune mõju, mis põhjustab keemiliselt püsiva süsteemi tekke'. Keemiline pliiats 'tindipliiats'. || keemianähtustest tingitud, nende tagajärjel tekkinud. Keemiline energia. Keemiline soojusregulatsioon. Keemiline saastumine. Porsumine ehk keemiline murenemine. Keemilised lokid. || vastavalt mõjuvate ainetega toimuv. Ainete keemiline töötlemine. Riiete keemiline puhastus. Keemiline umbrohutõrje, kahjuritõrje. Keemiline veepuhastus. || (erialanimetustes:) keemiaga seostuv, keemia piirimail asuv. Keemiline füüsika.
▷ Liitsõnad: agro|keemiline, avio|keemiline, bio|keemiline, elektro|keemiline, foto|keemiline, geo|keemiline, hüdro|keemiline, kiirgus|keemiline, kohtu|keemiline, kristallo|keemiline, mikro|keemiline, mäe|keemiline, termokeemiline.