[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kehitama ‹37›

1. natuke tõstma (ja langeda laskma), kergitama; kergitades kohendama v. seadma. Nõutult, kaheldes, ükskõikselt, pahaselt, põlglikult õlgu kehitama. „Mitte midagi ei saa aru,” kehitasin õlgu. Mees kehitab pükse, vöörihma. Kehitab mappi kaenla all. Kehitasin pambu paremini turjale, ranitsa selga. Nad kehitasid end aknalauale istuma. Kehitas end rahutult toolil. Kehitasin krae kõrgemale. Kehitasin end, et paremini sihtida. Kukk kehitas tiibu. *.. kehitati istmikku vasakule ja paremale, oldi ilmses nõutuses, mis teha või tegemata jätta. R. Janno.
2. asutama, ärgitama, seadma (midagi tegema). *Näib, et sa kehitad meie Annele kosja sõitma. H. Raudsepp. *Milda kehitas aeglaselt minekule. Ta viivitas lootuses, et keelatakse, aga asjata. L. Vaher.