[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kindlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as kindel). a. otsustavus, kahtluse puudumine, kõhklematus. Sai peagi oma endise kindluse tagasi. Neil jätkus mehist kindlust lõpuni vastu pidada. Rahuliku, raudse, vääramatu kindlusega öeldud sõnad. „Lähme!” võttis ta mul vasturääkimist mittesalliva kindlusega käest kinni. Meeste pilkudes, sõnades oli vankumatu kindlus. Iseloomu kindlus. Veendumuste, seisukohtade kindlus. Võin täie, absoluutse kindlusega öelda, et .. Selles asjas puudub kindlus. Kontrolli kindluse mõttes 'et täiesti kindel olla, igaks juhuks', kas saal on vaba. b. usaldatavus, häireteta toimimine; vastupidavus, läbilaskmatus, pidavus, tihedus. Automaat töötas suure täpsuse ja kindlusega. Proovis käe kindlust laskmises. Kaane, korgi kindlus. Müüride kindlus. c. varjatus, kaitstus, ohutus, turvalisus. *Rahval oli töö, teenistus ja kindlus. A. Kurtna (tlk).
▷ Liitsõnad: eba|kindlus, enese|kindlus, iseloomu|kindlus, meele|kindlus, otsustamis|kindlus, seisu|kindlus, tahtekindlus; eesmärgi|kindlus, järje|kindlus, kava|kindlus, meetodi|kindlus, sihi|kindlus, süsteemikindlus; haigus|kindlus, happe|kindlus, heli|kindlus, ilmastiku|kindlus, korrosiooni|kindlus, kuiva|kindlus, kulumis|kindlus, kuuma|kindlus, kuumus|kindlus, külma|kindlus, leelis|kindlus, lolli|kindlus, löögi|kindlus, müra|kindlus, pesu|kindlus, pommi|kindlus, põua|kindlus, rooste|kindlus, sooja|kindlus, soojus|kindlus, talve|kindlus, temperatuuri|kindlus, tolmu|kindlus, tule|kindlus, töö|kindlus, valgus|kindlus, veekindlus; püsikindlus.
2. aj pikaajaliseks ringkaitseks kohandatud paik, milles on alatine garnison, kants. Kindluse müürid, tornid, vallid. Keskaegne, muistne kindlus. Kindlus langes, peab vastu. Vaenlane piiras kindlust mitu nädalat. | piltl. Vaenlane oli taganemisel linnas iga maja kindluseks muutnud. Lapsed ehitasid lumest kindlusi.
▷ Liitsõnad: kivi|kindlus, maa|kindlus, mere|kindlus, mängu|kindlus, piiri|kindlus, ranna|kindlus, tornkindlus.