[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kohane ‹-se 4› ‹adj›

1. teat. isikule, teat. tingimustes, teat. olukorras, teat. otstarbeks sobiv; sobilik. Otsib kohast ettekäänet, põhjust, juhust jutu alustamiseks. Poiss ei leidnud vastamiseks kohaseid sõnu. Valis külaskäiguks kohase aja. Elsa on tubli tüdruk, aga kas ta on Oskarile kõige kohasem? Kantseleitöö pole tema loomule kohane. Toimisid, nagu kohane aumeestele. Ma ei tea selleks tööks Madisest kohasemat. Järv on kohane vähikasvatuseks. Meil kasvatamiseks on kohased järgmised sordid. Küngas oli kõige kohasem paik varitsemiseks. See nimetus pole kõige kohasem. Siinkohal on kohane peatuda veel ühel asjaolul. Leidis kohase olevat asjast vaikida.
2. millegagi kooskõlas olev, millelegi v. kellelegi vastav; kellegi, millegi vääriline. Uute programmide kohased õpikud. See ei ole minu maitse kohane. *Tema teadmised ei olnud ta ea kohased, õppimine ei edenenud tal üheski aines. J. V. Veski.
▷ Liitsõnad: aja|kohane, asja|kohane, ea|kohane, eeskirja|kohane, etiketi|kohane, instruktsiooni|kohane, jõu|kohane, kombe|kohane, maitse|kohane, määrustiku|kohane, normi|kohane, nõuete|kohane, otstarbe|kohane, plaani|kohane, päeva|kohane, seisuse|kohane, selle|kohane, süsteemi|kohane, tasku|kohane, tava|kohane, vormi|kohane, võimetekohane; ebakohane.