[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kollektiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. kollektiivile kuuluv, ühine, ühis-. Kollektiivne omand, majand. || ühiselt, kollektiiviga tehtav, sooritatav, esitatav vms. Kollektiivne töö, tegutsemine, üritus, juhtimine. Kollektiivsed mängud. Rahvaluule on kollektiivne looming. Kollektiivne kaebus, kriitika, arvamus.
2. paljudest üksikisikutest v. -elementidest koosnev. *Alles juutide juures ühinesid need erikutsete esindajad [= erinevad jumalad] ühes kollektiivses Jumalas. F. Tuglas.