[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

koputama ‹37›

1. hrl. kuuldavate löökidega korduvalt kergelt lööma. Koputas sõrmenukkidega lauale, vaasi pihta. Koputas kepiga vastu põrandat. Pillimees koputas kingakontsaga takti. Käib ja koputab vasaraga kive. Koputasin lahti tulnud paadilauad kinni. Taat koputab piibu lävepaku vastu tühjaks, piibust tuha välja. Ta koputas endale nagu midagi meelde tuletades sõrmega otsaette. Koputab kaaslasele sõbralikult õlale. Rähn koputab nokaga puutüve pihta. Oksad, esimesed vihmapiisad koputavad vastu aknaklaasi. || selliste löökidega ukse, akna vms. avamist taotlema v. enda tulekust märku andma. Uksele, aknale koputama. Keegi koputab ukse taga. Kassaluugile koputada ma ei tihanud. Ta astus koputamata sisse. Koputasin mitu korda, aga keegi ei tulnud avama. | piltl. Viletsus, nälg, puudus, lähenev talv koputas uksele. || kõnek koputlema (tervisliku seisu määramiseks). Tohter koputas ja kuulas haiget hoolega. *Arst koputas, nagu amet käsib, ega leidnud mingit viga üles. L. Promet.
2. kõnek kedagi mingi asjaga lööma, koksama, kopsama. Talle oleks nagu nuiaga pähe koputatud. Kui õige koputaks talle vastu kukalt! *Ta pahvatas jälle imelikult naerma. Saška vangutas pead: poiss oli tõesti koputada saanud [= pisut põrunud]. S. Hallik (tlk).
3. kõnek omade peale salaja, tagaselja, äraandlikult kaebama. Käis kaasvangide peale koputamas. *..klaar, et te võite minna politseisse ja meie peale koputada... V. Beekman (tlk).

südamele ~ südame pihta koputama vt süda

südametunnistusele koputama vt südametunnistus

tunnetele koputama vt tunne