[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kude ‹koe 27› ‹s›

1. kanga vm. kootud eseme struktuur. Riide peen, jäme, hõre, tihe kude. Labases, toimses koes kangas. Mõlemalt poolt ühesugune kude. Pitsilise koega kampsun. | piltl. Elukanga kirev kude. *Ja juba higistasid hanged päikesepaiste käes, .. nende puhas peen kude muutus halliks ja krobedaks. E. Tennov. || (kirjandus-, kunstiteose vms. kohta). Autobiograafilise koega jutustus, romaan. Novelli, filmi peen psühholoogiline kude. Luuletuste kunstiline kude. Helitöö polüfooniline kude.
▷ Liitsõnad: kanga|kude, pahempidi|kude, palmik|kude, parempidi|kude, patent|kude, pits|kude, põhi|kude, silm|kude, silmus|kude, soonik|kude, vahvel|kude, vikkel|kude, võrkkude.
2. tekst lõimele risti kangast sissekootud v. -kootav lõng, koelõng. Puuvillase, linase, punase koega kangas. Kude kanga kaunistab. *Poelõim oli pruuni värvi, kude sinakashall, sellest sai kokku tuhmi laadiga kirju kangas. H. Raudsepp. | piltl. *Kui aastad löövad viimse koe / mu elulõime, pelgamata / sust tahan laulda. J. Kärner.
3. hrv kudum, kudumistoode. *Põnts, põnts! lööb kuduja lõngu rapsilauaga tihedaks, kirjuks koeks kokku. L. Kibuvits.
4. biol ühesuguse tekke, ehituse ja talitlusega rakkude ning nendevahelise aine kogum. Inimese keha, taimede koed. Taimsed, loomsed koed. Elastsed, pehmed koed. Vigastatud kude.
▷ Liitsõnad: aju|kude, arm|kude, epiteel|kude, kopsu|kude, kõhr|kude, lihas|kude, luu|kude, närvi|kude, näärme|kude, rasv|kude, side|kude, silelihas|kude, vöötlihaskude; alg|kude, haava|kude, juht|kude, katte|kude, kobe|kude, kork|kude, parenhüüm|kude, põhi|kude, püsi|kude, sammas|kude, säilitus|kude, taime|kude, toite|kude, tugikude.