[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kulg ‹kulu 21› ‹s›
kulgemine
1. (edasi)liikumine. Aja igavene kulg. Joonis kujutab laine kulgu.
2. kulgemistee, kulgemisjoon. Tee, jõe loogeline kulg. Kõrge paekalda kulgu katkestavad jõgede orud. Masseerimisliigutusi tehakse lümfiteede kulgu mööda.
3. käik, edenemine; arenemine. Sündmuste, tööde normaalne, aeglane, kiire kulg. Haiguse, mürgistuse, raseduse kulg. Malepartii edasine kulg oli ootamatu. Keemik tunneb reaktsioonide kulgu mõjustavaid, kiirendavaid, aeglustavaid tegureid. Etenduse hoogne kulg. Selline on asjade loomulik, paratamatu kulg.