[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kummarduma ‹37›

1. end kehaga alla v. kellegi poole kallutama, kummargile laskuma. Kummardub naabrile lähemale, naabri kõrva juurde. Kummardus üle paadi ääre, üle trepi käsipuu. Madal uks sundis sisenejaid kummarduma. Arst kummardus lamaja kohale. Pead olid kummardunud raamatute kohale. Vee kohale kummardunud pajud. || kummargil, lookas olema. *Lagendiku taga kummardus kahar pihlakas veripunase koorma all maani. O. Tooming.
2. hrv kummardust tegema, kummardama (1. täh.) *Jaapanlased kummarduvad teineteist nähes mitu korda ja väga sügavalt. H. Pukk.