[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuulaja ‹1›

1. ‹s› (< tgn kuulama). Paistab, et kuulajatele koori esinemine meeldis. Ma räägin, kui on kuulajaid. *Mured vajavad enamasti alati kuulajaid palju enam kui nõuandjaid. R. Kaugver. || õppija (teat. õppeasutustes, kursustel). Õhtuülikooli, rahvaülikooli kuulajad. Sõjaväeakadeemia kuulajad. Kursusi alustati sügisel 50 kuulajaga.
▷ Liitsõnad: maa|kuulaja, pealt|kuulaja, raadio|kuulaja, sala|kuulaja, vaba|kuulaja, ülekuulaja.
2. ‹adj› kuulav. *Seal aga, päevaleitsakust lämbetes metsades, võis kuulajaid kõrvu ja nägijaid silmi leiduda. A. Maripuu.