[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lakkama ‹lakata 48›

1. lõppema, järele jääma. Vihm, sadu, äike, torm lakkas. Haav seoti ning verejooks lakkas. Talvel lakkab taimede elutegevus peaaegu täielikult. Kui südametegevus lakkab, siis inimene sureb. Mootorite mürin ei lakanud ka öösel. Elu läheb edasi, elu ei lakka. Külmavärinad ei tahtnud kuidagi lakata. Meie kirjavahetus harvenes ning lakkas siis hoopis. *Tuju tõuseb, tants ei lakka. J. Smuul. || lakkamata lakkamatult. Terve päev(a) on lakkamata sadanud. Mure näris hinges lakkamata. *Neid [= autosid] neelab lakkamata tänav pikk .. M. Under.
2. ‹ma-infinitiivi elatiiviga› lõpetama, järele jätma. Laps lakkas nutmast, jonnimast, vastu vaidlemast. Lakkas end kaitsmast, õigustamast. Ta ei lakanud meest armastamast. Rooma impeerium lakkas olemast. On lakanud tuksumast väsimatu töömehe süda. Mootor lakkas töötamast.