[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lehvitama ‹37›

1. lehvima panema; millegagi v. midagi üles-alla v. edasi-tagasi viibutama. Tuul lehvitab lippu, nööril kuivavat pesu, mantlihõlmu, kardinaid, juukseid. Lehvitas endale rätikuga tuult. Kukk lehvitab tiibu, tiibadega. Varesed tõusid tiibu lehvitades lendu. Hobune raputab pead ning lehvitab lakka. || (jumalagajätuks, tervituseks, märguandeks) kätt, rätikut vms. viibutama. Käisime külalisi saatmas ning lehvitamas. Saatjad lehvitasid perroonil, lahkujad eemalduva rongi akendest. Kätt, rätikut, mütsi, käega, rätikuga, mütsiga lehvitama. Lehvitati lahkuvale laevale järele, tulijaile tervituseks. Lehvitasin sulle, et sa mind rahvamurrus märkaksid.
2. van lehvima, hõljuma. *Hõbedane uduõhk tõusis heinamaalt üles, vaikne kohin lehvitas läbi puulatvade. A. Kitzberg. *.. ja [mõte] liigub ja loob ja lehvitab / ja kauneid radasid rajab .. Juh. Liiv.
3. kõnek levitama. Ärge oma plaane enneaegu lehvitage. *Ma ei mõtlegi ihualasti poseerida .. ei meeldiks mulle ometi, kui mind mu naturaalses olekus mööda näitusesaale lehvitatakse. L. Hainsalu.