[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

leid ‹14› ‹s› pl
rangide külge kinnitatav külg- ja põikrihmadest ning seljarihmast koosnev hobuserakmete osa. Mõnel pool rakendati hobune ilma leideta, ei pandudki leisid peale.

leid ‹leiu 21› ‹s›
leidmine üksikjuhtumina; miski leitu. Sensatsiooniline, väärtuslik, hämmastav leid. Arheoloogilised leiud. Muuseumi leidude kogudes on leide ka kiviajast. Vanade käsikirjade leid. Noorel luuletajal on häid poeetilisi leide. Analüüs oli (patoloogilise) leiuta. *Muust võõrutand meid teineteise leid: / muud nüüd ei tahagi kui üksteist näha. M. Under. || jur kellegi ajutises valduses olev asi, mille teine isik on kaotanud
▷ Liitsõnad: aarde|leid, arhiivi|leid, esmas|leid, haua|leid, hõbeda|leid, juhu|leid, kalme|leid, koopa|leid, kulla|leid, muinas|leid, mündi|leid, peit|leid, raba|leid, raha|leid, relva|leid, taas|leid, uus|leid, üksikleid; sõnaleid.