[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

amügdaliin ‹-i 21› ‹s›
keem mõrumandleis leiduv glükosiid

amülaas ‹-i 21› ‹s›
keem biol idanevates seemnetes ning inimese ja looma seedenõredes leiduv tärklist astmeliselt maltoosiks lagundav ferment

argoon ‹-i 21› ‹s›
keem element, õhus leiduv inertgaas (Ar)

autohtoon ‹-i 21› ‹s›

1. algelanik, pärismaalane
2. biol antud alal tekkinud ja seal praegugi leiduv taime- v. loomaliik

bensopüreen ‹-i 21› ‹s›
keem kivisöe-, põlevkivi- jt. tõrvades leiduv tugevalt kantserogeenne aine

bio|energia
elusorganismides leiduv energia

fenüül|alaniin ‹-i 21› ‹s›
keem insuliinis, munavalges, hemoglobiinis jm. leiduv aminohape

ihu|soe

1. ‹adj› ihust soojendatud, ihu järele soe. Ihusoe säng, voodipesu.
2. ‹s› kehas leiduv soojus, kehasoojus. Ihusoe on parem kui töösoe. Lapsed püüavad kössitades hoida oma ihusooja. Läbi mantligi oli tunda kaaslase ihusooja. Vanemad võtavad poisikese endi vahele ihusooja.

kaste|punkt
füüs meteor temperatuur, milleni jahtudes õhus leiduv veeaur muutub küllastunud auruks

kohalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. teat. paikkonna oma, seal elav, töötav, esinev vms.; sellele iseloomulik v. omane. Kohalikud elanikud, inimesed. Kohalik rahvas. Ta pole kohalik. See on kohalike meistrite töö. Kohalik kooliõpetaja. Mängu võitis kohalik meeskond. Kultuurimajas esines kohalik näitering. Kohalik ajaleht, kool, teater, kultuurielu. Toodeti üksnes kohaliku turu tarvis. Oskas kõiki kolme kohalikku keelt keelt (hrl. eesti, saksa ja vene keele oskuse kohta omaaegses Eestis). Ma ei tunne kohalikke kombeid ega tavasid, kohalikke olusid. Kohalik rong. Kohalik kõne 'mittekaugekõne'. Kohalikud looduslikud tingimused. Kohalik kliima. Kohalikud tuuled 'väikese ulatusega alal esinevad tuuled'. Kohalik aeg 'mingile kohale vastav astronoomiliselt määratud aeg'. Kohalikud rahvarõivad. Muudatused ei ole üldised, vaid kohalikku laadi. Teose kohalik koloriit. See maantee on kohaliku tähtsusega. || antud paikkonnas leiduv, valmistatud vms., mitte mujalt sisse toodud. Kohalikud toorained, ehitusmaterjalid. Põlevkivi on meie kohalik kütus. Kohalikud viljasordid, loomatõud. Kohalik toode, saadus. Kohalik tööstus 'peam. antud paikkonna toorainel baseeruv tööstus, mille toodang läheb sama piirkonna elanike tarbeks'.
2. mittekeskne, mitteüldriiklik, ainult teat. piirkonnas funktsioneeriv. Kohalik omavalitsus. Kohalik eelarve.
3. kitsama paigaga, ruumi- v. kehaosaga seotud. Kohalik tuulutus, ventilatsioon, ülekuumenemine. || med paikne. Kohalik tuimastus, külmumine, haigusnäht, kahjustus. Põletik on organismi üldise reaktsiooni kohalik avaldus.

kont ‹kondi 21› ‹s›

1. suurem, hrl. inimese v. suurema looma luu (1. täh.) Kukkusin ja sain põrutada, aga kondid jäid õnneks terveks. Mine trepist ettevaatlikult, et sa ei kuku ega konte (ära) ei murra. Ta on nii kõhn, et kondid paistavad läbi naha. Mees ringutas nii, et kondid ragisesid. Isa jäi sõjas kaduma, ei tea, kus ta kondid puhkavad. || (loomal:) koodiots, kinderkont. *..nii et lambad hirmunult hunnikusse kokku jooksevad, nagu oleks neil koer kondis. M. Traat. *Kaarik jookseb [hobusele] kergesti konti, pole pidamist. A. Mägi. || toiduks olevas lihas leiduv luu. Kondiga, (ilma) kondita liha. Mis liha see on, enamasti kont! Kontidest saab keeta puljongit, jahvatatakse kondijahu. Koer närib konti. *..ja mõnda nädalat poolsula tee oli hommikul kõva kui kont ja klaas. J. Kross. || (luustiku laadi, ka kehaehituse ning jõu kohta). Suure, tugeva kondiga inimene. Peenikese, nõrga kondiga naisterahvas. Ta on kondi poolest kleenuke, kitsa kondiga. Suurt, tugevat konti poiss. Tal pole õiget tööinimese konti. Raske töö jaoks on tema kont nõrk. Sel mehel on konti. Päitsik oli tugeva kondiga loom. Konti sel hobusel on, aga ta on hirmus lahja. *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. *Vanem poeg Teo oma kergema kondiga ja elava loomuga oli enam emasse. S. Ekbaum.
▷ Liitsõnad: jala|kont, kaela|kont, kinder|kont, külje|kont, puusa|kont, põlve|kont, ribi|kont, rinna|kont, sõrme|kont, sääre|kont, tiivakont; kana|kont, liha|kont, prae|kont, puljongi|kont, singi|kont, supikont.
2. (kogu keha v. mingi selle piirkonna, näit. jäsemete kohta). Kondid valutavad, on haiged, kanged. Väsimus, mõnus roidumus on kontides. Külm poeb kontidesse. Kondid on nagu tina täis. Saunaleil teeb kondid pehmeks ja olemise kergeks. Liiguta natuke konte, lõhu puid. Töölt tulnud, heitis ta diivanile konte sirutama. See töö kondile liiga ei tee. *Muidugi, sa ei ole kõiki töid õppind tegema, kont alles harjumata. K. Ristikivi.
3. kõnek (vana, viletsa looma, ka inimese kohta). *„Näe, vana kont, kangekaelne ka veel” ja näuhti andis ta võigule jämedalt punutud piitsaga tubli löögi. J. Mändmets. *„Mis sel Jaanilgi viga? Töömees on, joodik ei ole.” – „Vana inimese kont...” A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: hobuse|kont, lehma|kont, looma|kont, ruunakont.

koobalt ‹-i 2› ‹s›
keem element, looduses ainult ühendites leiduv terashall magnetiliste omadustega metall (Co)

krüptoon ‹-i 21› ‹s›
keem element, õhus leiduv värvuseta ja lõhnata väärisgaas (Kr)

ksenoon ‹-i 21› ‹s›
keem element, õhus leiduv inertgaas (Xe)

luteetsium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
keem element, mõnedes mineraalides leiduv lantanoid (Lu)

maa|pealne
maa peal asuv, toimuv, esinev vms.. a. maapinna peal asuv (vastandina maa-alusele). Taimede maapealsed osad, võsundid. Maapealsed rajatised, hoidlad, laod. Kalmed on maapealsed matmispaigad. Rändrahnu maapealne osa. Maapealne plahvatus. b. maine, siinses ilmas esinev (sageli vastandina kujuteldavale hauatagusele maailmale, taevariigile jne.). Maapealne elu, vara. Mungad pidid loobuma maapealsetest rõõmudest. Paavsti peeti jumala maapealseks asemikuks. Talle tõotati lausa maapealset paradiisi. *Kes maapealse kasu kammitsas on, näeb oma ligimestki ainult sellesama prilli järgi. R. Kaugver. *Seal nägi õnnetu hing [= Toots], et teda enam ükski maapealne vägi ei päästa. O. Luts. c. Maa pinnal asuv, Maal leiduv vms. Kosmoselende juhitakse maapealsetest komandopunktidest. *Loodus on targem kui kõik maapealsed targad ning lollid kokku .. J. Tuulik.

maa|vara
maakoores leiduv looduslik aine, mida on võimalik majanduses (ka töödelduna) tarvitada, maapõuevara, maare. Tahked, vedelad, gaasilised maavarad. Põlevad maavarad. Maagid on metallilised maavarad. Maavara lasund, leiukoht. Maavarade varud, kaevandamine, kaitse. Eesti tähtsaim maavara on põlevkivi.

mahl ‹-a 23› ‹s›

1. taimsetes v. loomsetes kudedes leiduv vedelik. a. taimne rakumahl. Piimohaka, võilille valge piimjas mahl. Mõnede troopikapuude mahlast saadakse kautšukit. Murtud oksast nõrgus, tilkus mahla. Kase ja vahtra mahla lastakse mahlajooksu ajal joogiks. Kevadel hakkab mahl puudes liikuma. b. loomne rakumahl; ‹hrl. liitsõna järelosana› (mõnikord ka:) nõre. *Selles õhulossis varitseb ämblik saaki, siin imeb nad ka verest ja mahladest tühjaks. K. Põldmaa. || hautamisel, praadimisel v. keetmisel välja nõrguv vedelik. Liha, kala haudus omas mahlas.
▷ Liitsõnad: aaloe|mahl, kase|mahl, piim|mahl, raku|mahl, taime|mahl, vahtra|mahl, õiemahl; lihamahl; koe|mahl, mao|mahl, seede|mahl, soolemahl.
2. kok peam. puuviljadest, marjadest v. juurviljadest väljapressitud v. -aurutatud vedel toiduaine. Naturaalsed mahlad. Mehu on viljalihaga mahl. Lahjendatud mahl. Tegi, pressis marjad mahlaks. Klaas mahla.
▷ Liitsõnad: apelsini|mahl, aprikoosi|mahl, aroonia|mahl, juurvilja|mahl, jõhvika|mahl, kirsi|mahl, kookos|mahl, kurgi|mahl, maasika|mahl, mango|mahl, marja|mahl, mustika|mahl, ploomi|mahl, porgandi|mahl, puuvilja|mahl, rabarberi|mahl, sega|mahl, sidruni|mahl, sõstra|mahl, tomati|mahl, vaarika|mahl, viinamarja|mahl, õunamahl; kase|mahl, vahtramahl.
3. piltl (elujõu, pulbitseva energia vms. kohta). *Aegamööda nad kosusid, nende kurnatud kehasse tuli uut mahla .. A. Sang (tlk). *Ah, milline nauding nõnda ringutada ja tunda mahlade salapärast käärimist oma kehas. J. Kärner.

meieisa|palve
kirikl Uues Testamendis leiduv Jeesusele endale omistatud palve, millel on keskne koht kristlike kirikute liturgias, issameie. Paneb käed kokku ja loeb meieisapalve. Meieisapalve pidi igaühel peas olema.

mere|sool [-a]
merevees leiduv v. sellest sadestunud sool. Meresoolast läbi imbunud ajupuu. Kuivanud laguunist kaevandatakse meresoola.

mikro|element
biol põll organismides üliväikestes kogustes leiduv elutalitlusteks vajalik keemiline element. Taimekultuurid saavad mikroelemente mikroväetistest. Mikroelementide puudusest tingitud haigused.

muskariin ‹-i 21› ‹s›
keem peam. punases kärbseseenes leiduv mürgine alkaloid

nikotiin ‹-i 21› ‹s›
tubakas leiduv, suitsetamisel algul ergutav, hiljem veresooni ahendav ja limaskesti ärritav alkaloid

papaveriin ‹-i 21› ‹s›
farm oopiumis leiduv alkaloid

pigment ‹-mendi 21› ‹s›

1. biol organismides leiduv looduslik värvaine. Klorofüll, hemoglobiin, rodopsiin jt. pigmendid. Vikerkesta värvus oleneb pigmendi hulgast. Tedretähed tekivad pigmendi ülemäärasest ladestumisest nahas.
▷ Liitsõnad: naha|pigment, sapi|pigment, taimepigment.
2. keem hrl. värvide valmistamiseks kasutatav lahustumatu peendispersne värviline pulberjas aine. Sünteetilised, orgaanilised, anorgaanilised pigmendid. Ooker, kinaver, rauamennik jt. looduslikud pigmendid. Värv koosneb pigmendist, sideainest ja vedeldajast.
▷ Liitsõnad: metall|pigment, mineraalpigment.

poloonium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
keem radioaktiivne keemiline element, peam. uraanimaakides leiduv pehme hõbevalge metall (Po)

protaktiinium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
keem uraanimaakides leiduv hõbehall radioaktiivne element (Pa)

puuvilla|tselluloos
puuvillas leiduv, puuvillast saadav tselluloos

pärlmutter ‹-mutri, -mutrit 2› ‹s›
mitmete limuste (eriti karpide ja tigude) koja siseküljel leiduv (vikerkaarevärvides) helklevalt läikiva aine kiht. Pärlmutrist nööbid, pandlad. Pärlmutrist inkrustatsiooniga laegas. Noapea oli pärlmutriga kaunistatud. Hambad sätendasid, sädelesid pärlmutrina.

raba|saar
suuremas rabas saarena v. seljandikuna leiduv hrl. metsaga kaetud ala. Põgenikud varjasid end metsades ja rabasaartel. Tundis salateed rabasaarele.

rafinoos ‹-i 21› ‹s›
keem puuviljaseemneis, suhkrupeedis jm. leiduv trisahhariid

raku|mahl
bot taimeraku vakuoolides leiduv mitmesuguseid vajalikke aineid sisaldav vedelik

ranna|klibu
(mere)rannal leiduv klibu

reesus|faktor
füsiol reesusmakaagi ja enamiku inimeste punalibledes leiduv ja nende kleepumist põhjustav antigeen (Rh). Reesusfaktor on pärilik.

ränd|värss
folkl eri rahvalaulutüüpides samas asendis v. funktsioonis leiduv värss

räni|dioksiid
keem räni ja hapniku ühend, maakoores leiduv värvitu kristalne aine

salitsüül|hape
keem farm paljudes taimedes leiduv orgaaniline hape, mida kasutatakse desinfitseeriva ainena
▷ Liitsõnad: atsetüülsalitsüülhape.

seleen ‹-i 21› ‹s›
keem looduses hajusalt leiduv hall kristalne mittemetalne element (Se)

serotoniin ‹-i 21› ‹s›
füsiol kesknärvisüsteemis, vereliistakuis ja seedekulglas leiduv bioloogiliselt aktiivne aine. Serotoniini hulgast veres sõltub inimese heaolutunne.

sisse|kirjutus
sissekirjutis, sissekanne. Külalisraamat täieneb uute sissekirjutustega. || (elukoha registreerimise kohta); nõuk passis leiduv märge alalise elukoha kohta. Passis puudus sissekirjutus. Näitas ette Tallinna sissekirjutusega passi.

sool|hape
biol keem maomahlas leiduv tugev hape; vesinikkloriidi vesilahus. Maonäärmed eritavad soolhapet. Soolhappe vähesusest tingitud haigusnähud. Puhas soolhape on terava lõhnaga värvusetu vedelik.

sorbitool ‹-i 21› ‹s›
farm näit. pihlakamarjades leiduv magus aine, mida kasut. suhkru aseainena, sorbiit [2]

statoliit ‹-liidi 21› ‹s›
zool statotsüstis leiduv kehake, vaagkivike

südamepauna|vedelik
füsiol südamepaunas leiduv seroosne vedelik

taime|pigment
bot taimorganismides leiduv pigment. Roheline taimepigment klorofüll.

terpeen ‹-i 21› ‹s›
keem peam. eeterlikes õlides leiduv küllastumata süsivesinik, polüisopreen

tuum ‹-a 22› ‹s›

1. pähkli ja mõne luuseemne söödav sisu. Pähklil on koor ja maitsev tuum. Väikese, suure tuumaga pähklid. Ostis Kreeka pähkli tuumi. Mandlid ja muud tuumad. Pistaatsiapähkli tuum 'pistaatsiamandel'. Luuviljaliste õlirikkad tuumad. | piltl. Umbusk on kõva koor inimese pehme tuuma ümber. || hrv iva, tera. *.. nii sügiseti küpset viljapõldu / päid kallutama sunnib tuuma raskus. V. Verev.
▷ Liitsõnad: pähklituum.
2. millegi (tihe) sise- v. keskosa; millegi südamik. a. füüs aatomi sisemine osa, aatomituum. Aatom koosneb tuumast ja elektronkattest. Kerged, rasked tuumad. Tuumade lõhustumine. Maagilised tuumad. b. biol kromosoome sisaldav raku osa (nucleus). Tuum juhib raku elutegevust. Mõnes rakus on mitu tuuma, palju tuumi. Bakterirakul puudub eristunud tuum. Tuumata rakk. Kerajas, neerjas tuum. c. anat suur- v. seljaajus leiduv närvirakkude kogumik. Seljaaju-, peaajunärvide tuumad. Vegetatiivsed tuumad. d. med vananemisel silmaläätse keskosas arenev tihend. Läätse tuum. e. (muid juhte). Maa siseosa jaguneb maakooreks, vahevööks ja tuumaks. Veenusel pole vedelat tuuma. Komeedi tuum, pea, saba. Galaktika tuum.
▷ Liitsõnad: aatomi|tuum, aju|tuum, kondensatsiooni|tuum, põhimiku|tuum, raku|tuum, sabatuum.
3. millegi põhi v. keskne, kõige tähtsam (ühtaegu ka aluseks olev) osa, tuumik. Turg ja selle ümbrus moodustasid kaubanduskeskuse tuuma. Ansambli tuumaks on neli pilli. Mart on meie sõpruskonna tuum. Kodulugu käsitati kui üldõpetuse tuuma.
▷ Liitsõnad: silbituum.
4. millegi peamine sisu, oluline mõte v. tähendus; põhiolemus. Romaani ideeline tuum. Kristuse õpetuse humanistlik tuum. Uurimuse, ettekande tuum. Kriitika on pinnapealne ja ei tungi tuumani. Sinu jutus on tuuma. Leidis nõuandes ratsionaalse tuuma. Kunstniku töödel ei olevat tuuma. Ega see kõne päris tuumata ka olnud. Ta ei salli mind ja see ongi asja tuum. Asja tuum peitub, seisab selles, et .. Räägi asja tuumast! Leidis, tabas asja tuuma. Viimaks jõuti küsimuse tuumani, tuuma juurde. Oleme üksteist tuumani tundma õppinud. Näitleja alles otsib Hamleti karakteri tuuma.
▷ Liitsõnad: põhituum.

tuumake(ne) ‹-se 5› ‹s›
biol raku tuumas leiduv tihe moodustis (nucleolus)

türosiin ‹-i 21› ‹s›
keem peaaegu kõigis valkudes leiduv neutraalne aminohape

vere|valk
vereplasmas leiduv valk

vesuviaan ‹-i 21› ‹s›
geol marmoris ja tufis leiduv silikaatmineraal, mida kasut. poolvääriskivina, vesuvianiit, idokraas

viiburgiit ‹-giidi 21› ‹s›
geol Ida-Eestis rändkivina leiduv rabakivi erim

vivianiit ‹-niidi 21› ‹s›
geol muldja massina leiduv värvusetu rauarikas mineraal. Õhu käes värvub vivianiit siniseks või roheliseks.

vääris|kivi
looduses harva ja väikestes kogustes leiduv mineraal v. kivim (näit. teemant, safiir, topaas), kalliskivi. Väärtuse järgi jaotatakse vääriskivid klassidesse. Punaste vääriskividega kaunistatud käevõru.
▷ Liitsõnad: poolvääriskivi.

õhu|lämmastik
õhus leiduv lämmastik